reede, 30. mai 2008

TUNNISTAJATE PILV

Heebrealastele 12:1 ütleb meile, et maailma ümbritseb tunnistajate pilv, kes on igavikus koos Kristusega. Mida on taevaste tunnistajate hulgal öelda tänapäeva maailmale? Me elame põlvkonna keskel, kes on sadu kordi kurjem kui Noa päevil. Mida on neil tunnistajail öelda inimkonnale, kelle patud ületavad tolleaegse Soodomagi?

Me elame õitsengu ajastul. Meie majandus on õnnistatud, kuid meie ühiskond on muutunud nii ebamoraalseks, vägivaldseks ja Jumala vastaseks, et isegi ilmalikud inimesed ahhetavad selle üle, kui põhja me oleme läinud. Kristlased üle maailma on hämmingus, miks Jumal küll viivitab oma kohtuotsusega selle nurjatu ühsikonna üle?

Meie, kes me armastame Kristust, ei suuda ehk mõista, miks nii suurel määral kurjusel lastakse jätkuda? Kuid tunnistajate pilv mõistab. Nemad ei sea kahtluse alla Jumala armu ja kannatlikkust, mida Jumal on üles näidanud.

Apostel Paulus on osa sellest tunnistajate pilvest, andes tunnistust Jumala piiramatust armastusest isegi ”patustest kõige patusema” vastu. Pauluse elu ja kirjad annavad meile teada, et ta neas Kristuse nime. Ta oli terrorist, kes jahtis Jumala rahvast ja tiris nad päevavalgele kas vangi saatmiseks või hukkamiseks. Paulus ütleks meile, et Jumal on kannatlik tänapäeva põlvkonnaga seetõttu, et seal on nii palju neid, kes on sellised nagu tema kord oli – inimesed, kes teevad pattu teadmatusest.

Ka apostel Peetrus kuulub sinna tunnistajate pilve, mõistes samuti Jumala kannatlikkust. Peetruse elu ja kirjad meenutavad meile, et ta neas Jeesust vandudes, et ta pole iialgi Teda tundnud. Jumal hoiab oma kohtumõistmist tagasi, sest nii palju on veel neid, kes neavad ja eitavad Teda nõnda nagu Peetrus. Kuid nõnda nagu Jumal ei andnud alla Peetruse suhtes, ei anna ta alla ka nende suhtes. Selliseid on veel palju, kelle pärast Kristus palvetab.

Mõeldes selle tunnistajate pilve peale, näen ma vaimusilmas endiste narkomaanide ja alkohoolikute nägusid, endisi prostituute ja homosid; endisi gängstereid ja kupeldajaid; mõrtsukaid ja naise-peksjaid; usust taganejaid ja pornograafia sõltlasi – suurt hulka neid, kelle suhtes ühiskond oleks juba ammu käega löönud. Nad kõik aga parandasid meelt ja surid Jeesuse käte vahel, andes nüüd tunnistust armastava Isa armust ja pikast meelest.

Ma usun, et kõik nad kinnitaksid ühel meelel, et Jeesus ei mõistnud nende üle kohut enne kui nad olid vastuvõtnud Tema armu. Jumal armastab endiselt seda meeletut, ebamoraalset maailma. Andku Jumal meile armu ja abi armastada neid ”kadunuid” nõnda nagu Tema seda teeb. Ja olgu meie palve omada sedasama armastust ja pikka meelt, mida Tema on üles näitamas selle maailma suhtes just praegu.

neljapäev, 29. mai 2008

KUI PÜHA VAIM TULEB

Prohvet Jesaja kirjeldab meile, mis saab juhtuma siis, kui Püha Vaim langeb inimeste peale. Ta prohveteerib: “...kuni meie peale valatakse Vaim ülalt. Siis saab kõrb viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks. (Jesaja 32:15)

Jesaja ütleb, et: “Püha Vaimu tulles muutub kord viljatu olnud kõrb külluslikuks põllumaaks. Surnud pinnas hakkab korraga ülevoolama saagist, mis pole mitte ühekordne lõikus. Viljapuuaed kasvab metsaks ja sa võid lõigata sellest aasta aasta järel, korjates pidevalt saaki.” Ja siis ta lisab: ” Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias.” (Jesaja 32:16) Prohveti sõnadele tuginedes on näha, et Püha Vaimu tulek toob endaga kaasa ka kohtumõistmise patu üle, mis omakorda toob aga inimestes esile õiglustunde.

Jesaja ei räägi ühekordsest Vaimu väljavalamisest, mida osad inimesed peavad ”ärkamiseks”. Jesaja kirjeldab midagi, mis jääb püsima. Kristlike sotsioloogide poolt läbiviidud uurimused näitavad, et tänapäeva ärkamised kestavad keskmiselt viis aastat, kuid jätavad lõppedes maha palju segadust ja erimeelsusi. Tean ise teatud kogudusi, kus nn.”ärkamine” aset leidis, kuid millest nüüd, ainult mõni aasta hiljem, pole jäänud jälgegi Pühast Vaimust. Need kogudused on surnud, kuivad ja tühjad. Kodadest, mis varem olid täidetud tuhande inimesega, on järgi jäänud vaid tühjad hauakambrid, kus käib koos vaid viiskümmend inimest.

Jesaja jätkab: ”Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek. Ja mu rahvas elab rahu eluasemel, kindlais elamuis ning häirimatuis hingamispaigus.” (Jesaja 32:17-18) Rahu tuleb seetõttu, et õiglus on tegemas oma tööd. Püha Vaim ajab täiega välja kõik pinged, rahutused ja hukkamõistu. Asemele tulevad rahu südames, rahu kodudes, rahu Jumala kojas. Ja kui Jumala rahvas kogeb Kristuse rahu, siis neid juba nii naljalt paigast ei kõiguta: ”...kui sajab rahet, mets langeb maha ja linn vajub madalusse. Õnnelikud olete teie, külvajad kõigi vete ääres, kes te võite härja ja eesli jalga lasta vabalt joosta.” (Jesaja 32:19-20)

Jesaja prohveteering Püha Vaimu tuleku kohta anti Iisraeli lastele edasi kuningas Ussija valitsuse ajal. Samas kehtib see ka tänapäeva Jumala laste kohta. Seda tuntakse kui kahekordset prohveteeringut. Fakt on see, et iga põlvkond vajab Püha Vaimu väljavalamist ja ma usun, et tänapäeva kogudus pole näinud veel midagi võrreldes sellega, mida Püha Vaim tahab korda saata.

kolmapäev, 28. mai 2008

PAGANLIK MURETSEMINE

“Ärge siis hakake muretsema, öeldes: "Mis me sööme?" või "Mis me joome?" või "Millega me riietume?" (Sest kõike seda taotlevad paganad.)” (Matteuse 6:31-32)

Jeesus ütles meile, et muretsemine – tuleviku või perekonna pärast; töökohtade või üleüldise hakkamasaamise pärast – on paganlik eluviis. Jeesus räägib siin neist, kellel ei ole Taevast Isa; kes ei tunne Jumalat nii nagu Ta igatseks, et nad Teda tunneks – hooliva, armastava, varustava Taevase Isana.

”Ärge siis hakake muretsema homse pärast” (salm 34). Nende lihtsate sõnade kaudu annab Jeesus meile korralduse: ”Ärge andke maad vähimalegi mõttele või murele selle kohta, mis võib juhtuda või ei juhtu homme! Nagunii ei saa te midagi muuta! Ja muretsemine ei aita ka midagi. Sest kui te muretsete, siis te olete otsekui paganad.” Ja siis ütleb Jeesus: ”Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (salm 33). Teisisõnu: sina lihtsalt jätka Jeesuse armastamist ja liigu edasi, jättes kõik oma mured Tema kanda. Sinu rida on hingata Tema ustavuses ja küll su Taevane Isa juba ise kannab hoolt selle eest, et sul oleks kõik, mis igapäeva eluks tarvis.

Ma vahel mõtlen, kas inglid pole mitte pahviks löödud kõigi nende inimeste muretsemistest ja ärevusest, kes väidavad end usaldavat Jumalat?! Inglite jaoks on see kindlasti väga alandav ja Jumala suhtes lausa solvav, et me muretseme nõnda otsekui meil polekski Isa taevas. Isekeskis olles võivad nad kindlasti küsida üksteiselt: ”Kas neil siis pole Isa taevas? Kas nad siis ei usu, et Ta armastab neid? Kas Ta siis ei öelnud neile, et Ta on teadlik kõigist nende vajadustest? Kas nad siis ei usu, et see, kes toidab linnukesi ja kogu loomariiki, toidab ja katab ka neid? Kuidas nad saavad üldse muretseda, kui nad teavad, et Talle kuulub kogu ilmamaa vägi ja rikkus ning ta on võimeline varustama kogu loodut? Kas nad tõesti julgevad süüdistada oma Taevast Isa ignoreerimises otsekui Ta ei olekski ustav oma Sõnale?”

Teil on Taevane Isa! Usaldage Teda!

teisipäev, 27. mai 2008

JULGUSTAJATE TEENISTUS

Apostlite tegude 27-peatükis viibis Paulus laevas, mis oli teel Rooma ja tegi vahepeatuse Siidonis. Paulus küsis väesalga pealikult luba minna külastama oma sõpru selles linnas ja: ”Julius kohtles Paulust lahkesti ning andis talle loa minna oma sõprade juurde, et need saaksid tema eest hoolitseda.” (Apostlite teod 27:3) Samas on ka veel üks teine näide, kus Jumal kasutab usklikke julgustamaks teisi usklikke ja me näeme seda 2 Timoteose raamatus, kus Paulus kirjutab ühest konkreetsest usklikust: ”Issand andku halastust Onesiforose kodule, sest tema on mind sagedasti kosutanud ega ole häbenenud mu ahelaid, vaid kui ta juhtus Rooma, otsis ta mind hoolega ning leidis üles...Ja kui palju ta on abistanud mind Efesoses, tead sina kõige paremini.”

Onesiforos oli üks Pauluse vaimulikest poegadest ja armastas Paulust kogu südamest ja tingimusteta, otsides Pauluse üles isegi keset tolle kannatusi. Kord, kui Paulus pandi vangi, käis Onesiforos kogu linna läbi, et teda leida. Tema motiiv oli väga lihtne: ”Minu vend on kannatamas. Ta on üleelanud laeva huku ja nüüd saatan väntsutab teda siia-sinna. Ma pean teda julgustama.”

Julgustajate teenistus tähendab otsida üles need, kes on kannatamas. Tänapäeval kuuleme me väga palju räägitavat koguduses peituvast väest: väest tervendada haigeid, väest võita uskmatuid, väest ületada pattu. Kuid mina ütlen, et võrratult suur tervendav vägi voolab välja hoopis sellest inimesest, kes on saanud kosutatud ja uuendatud. Masendus, meeleheide või koormatud süda võivad põhjustada erinevaid füüsilisi haigusi, kuid vaim, mis on saanud värskendatud ja julgustatud – hing, mis tunneb end vastuvõetud, armastatud ja vajalikuna – on just see tervendav palsam, mida kõige enam vajatakse.

Taolist julgustajate teenistust võib kohata juba Vanas Testamendis. Kui Taavet oli sunnitud põgenema kuningas Sauli eest nii ööd kui päevad – väsinud ja kurnatuna – tundis ta end mahajäetuna nii Jumala juhtide kui ka rahva poolt. Kuid siis, kõige kriitilisemal hetkel ”võttis Joonatan, Sauli poeg, kätte ja läks Taaveti juurde metsakurusse ning kinnitas tema kätt Jumalas. Ja ta ütles temale: "Ära karda, sest mu isa Sauli käsi ei leia sind, vaid sina saad Iisraeli kuningaks
ja mina olen sinust järgmine!" (1 Saamueli 23:16-17).

See oli kõik, mida Taavet vajas kuulda ja koheselt sai ta hing kosutatud. Taoline mudel tuleb Piiblis esile ikka ja jälle: Jumal ei saada ei inglit ega nägemust, vaid hoopis kaasuskliku julgustama oma armsaid.

esmaspäev, 26. mai 2008

JULGUSTUS JA KOSUTUS

Kuidas julgustas Püha Vaim Paulust aegadel, mil too oli omadega madalseisus? Apostel ise ütleb meile: “Aga Jumal, kes julgustab alandlikke, on meid julgustanud Tiituse tuleku kaudu.” (2 Korintlastele 7:6) Tiitus saabus Makedooniasse ühe kosutava vaimsusega ja Pauluse süda sai korraga kinnitatud. Nende kahe mehe vaheline osadus tingis selle, et rõõm hakkas voolama Pauluse ihus, hinges ja vaimus ning ta kirjutab meile: ”Mul on rohkelt julgust...mul on ülikülluses rõõmu igas meie kitsikuses.” (2Korintlastele 7:4). Ehk teisisõnu kuulutas Paulus, et: ”Kuigi ma seisan silmitsi probleemidega, on Jumal varustanud mind kõigega, mis lahinguks tarvis. Ta on julgustanud mind läbi Tiituse.”

Teenistuses oldud aastate jooksul olen ma näinud Jumala mehi ja naisi jõudmas kannatuste viimse piirini, olemas täiesti sirakil maas ja üdini segaduses. Olen äganud nende kallite kannatavate õdede ja vendade pärast ning küsinud Jumalalt: ”Issand, kuidas küll su teenrid sellest kannatuste mülkast välja saavad? Kus on vägi, mis tooks neid välja? Mida saaks mina teha või öelda, et neid aidata?”

Ma usun, et vastus peitub siinsamas, Pauluse tunnistuses. Siin oli üks mees, kes oli omadega nii läbi, et ta polnud enam tema ise. Paulus oli jõudnud oma teenistuse kõige pimedamasse ja madalamasse punkti kuhu veel üldse oleks jõuda andnud. Ometigi, ainuüksi paari tunni pärast oli ta sealt pimedusest väljas ja säras ning hiilgas rõõmust. Apostel tundis end taaskord armastatud ja vajalikuna.

Kuidas see juhtus? Esiteks, vaatame, mis juhtus Korintoses. Kui Tiitus koguduse juhtidega kohtumise eesmärgil Korintosesse jõudis, sai ta esmalt ise auliselt kastetud. Koguduses leidis ärkamine aset, kuna nad olid otsustanud järgida Pauluse juhtnööre ja Jumal õnnistas neid selle eest võimsalt. Tiitus läks tagasi Makedooniasse julgustavate sõnumitega: ”Paulus, Korintose vennad saadavad sulle oma parimad tervitused! Nad on kõrvaldanud patu eneste keskelt ja tegelenud valeprohvetitega. Nad ei heitu enam sinu kannatustest vaid rõõmustuvad sinu tunnistuse üle.”

See kalli venna poolt toodud värskendav sõnum tõmbas Pauluse hoobilt masendusest välja: “Aga Jumal, kes julgustab alandlikke, on meid (mind) julgustanud Tiituse tuleku kaudu.” (2 Korintlastele 7:6). Kas te näete ühte mudelit siin? Jumal kasutab inimesi toomaks julgustust ja kosutustt inimestele. Ta ei saatnud inglit julgustama Paulust. See julgustus, mille osaliseks Paulus sai, lähtus Tiituse vaimu värskendusest, kes omakorda kosutas Paulust.

reede, 23. mai 2008

KASVAVA USKMATUSE OHT

”Aga kellele ta siis vandus, et nemad ei saa tema hingamisse, kui mitte neile, kes olid sõnakuulmatud? Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast...Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast!” (Heebrealastele 3:18-19;12)

Heebrea kiri hoiatab Uue Testamendi kogudust: “Võtke õppust Iisraeli näitest! Sest kui te seda ei tee, võite te langeda samal viisil kui nemad. Te taandute pimedasse uskmatusse, mis muudab te elu pikaks ja lõputuks kõrbeks.”

Mõelge sellele, mis juhtus uskmatu põlvkonnaga, kes pöördus tagasi kõrbe. Jumal oli korrutanud neile mitmeid kordi alates juhtidest kuni Leviitide kohtunikeni välja, et Tema käsi tõuseb nende vastu. Ja et sellest hetkest alates ei saa nad kogema midagi muud kui vaid meeleheidet ja hinge tühjust. Nad ei saa nägema Tema au, vaid kogu nende tähelepanu koondub pigem nende endi probleemidele ja himudele.

Just seesama juhtub kõigiga, kes kaotavad oma usu. Nad saavad nii hõivatud omaenese heaolust, et nad kaotavad igasuguse nägemuse Jumalast, tunde Tema ligiolust ning oma palveelu. Nad ei hooli enam oma ligimesest, hukkaminevast maailmast ega lõpuks isegi oma sõpradest. Selle asemel on kogu nende tähelepanu koondunud nende endi probleemide, raskuste ja haiguste ümber. Nad liiguvad ühest kriisist teise, tõmbudes veelgi enam endasse keset oma valu ja kannatusi. Nende päevad on täis segadust, pinget, kadedust ja lahkmeelt.

Ilma usuta on lihtsalt võimatu olla meelepärane Jumalale. Peale seda, kui Jumal oli löönud Surnumere kahte lehte ja Iisraeli lapsed sellest läbi läksid, hõiskasid ja rõõmustasid nad täiega. Ja siis, peaaegu kolm päeva hiljem, tõstis see sama Iisraeli rahvas hädakisa Jumala poole, vingudes ja virisedes Tema ees ning seades kahtluse alla kogu Jumala olemuse ning ligiolu eneste keskel.

Kolmekümne kaheksa aasta jooksul nägi Mooses oma silmaga, kuidas iga iisraellane, kes kuulus uskmatute kilda, suri üks teise järel. Ja kui ta mõtles tagasi kõigi nende peale, kes olid oma elud kõrbes ära raisanud , siis ta nägi, et kõik see, mille suhtes Jumal oli neid hoiatanud, oli ka täide läinud. ”Oli ju Issanda käsi olnud nende vastu, hävitades nad leerist viimseni.” (5Moosese 2:15) Kõik need aastad hoidis Jumal oma igavikulisi plaane Iisraeli suhtes tagasi.

Ka tänapäeval on kristlasi, kes on rahul kuidagimoodi eksisteerimisega kuni päevani, mil nad surevad. Nad ei ole valmis riskima millegagi, uskuma Jumalat, kasvama ja küpsema. Nad keelduvad uskumast Tema Sõna ja on muutunud külmaks keset oma uskmatust. Nad elavad lihtsalt selleks, et ükspäev surra.

neljapäev, 22. mai 2008

JUMALA SÜDA ON SINUGA

Mida on sellel suurel tunnistajate pilvel (Heebrea 12:1) öelda sulle ja mulle? Mis on Piibli kohaselt nende sõnum kaasvõitlejatele Kristuse ihus? Lihtsalt see, et: ”...Issanda silmad on õiglaste poole ja tema kõrvad on lahti nende anumistele...." (1Peetruse 3:12)

Ma ei usu, et see suur rahvahulk taevalikke tunnistajaid julgustaks meid hoidma kinni keerulistest teoloogiatest või õpetustest. Ma usun, et nad annaksid meile edasi lihtsa tõe, mis peitub järgnevas:

* Heebrea kirja autor kinnitab meile, et me peaksime vaatama Jeesuse, oma usu alustaja ja täidesaatja, peale. Me peaksime jätkuvalt kuulutama risti võidust, kannatama välja uskmatute süüdistused ning panema maha meid takerdava patu, joostes kannatlikkusega meile määratud võidujooksu (Heebrealastele 12:1-2)
* Kuningas Taavet kinnitab meile, et me võime uskuda Jumala andestusse ja sellesse, et Ta ei võta meilt oma Püha Vaimu. Taavet ise oli mõrtsukas, abielurikkuja ja valetaja, kuid ta parandas meelt sellest kõigest ja Isa ei hüljanud teda, kuna Taavet oli mees Tema südame järgi.
* Peetrus tunnistab meile, et ta tegi pattu suurima valguse suhtes, mida inimene eales kogeda võib. See jünger kõndis Jeesuse ligiolus; ta puudutas Issandat ja sai temalt isikliku kutse teenistusse. See mees oleks võinud elada süütunde ja hukkamõistu all, kuid Jumala süda oli temaga.
* Paulus õpetas meid mitte pelgama raskusi. Jeesus kannatas iga päev kogu oma teenistuse vältel ja ka suri läbi kannatuste. Ja kui Kristus kutsus Paulust kuulutama evangeeliumi, andis ta juba ette teada, et palju raskusi ja katsumusi on ootel.

Läbi kõigi oma teenistuse aastate kannatas Paulus tõepoolest palju. Ometigi on raskused tunnistuseks sellest, et Jumala süda on sinuga. ”Et ükski ei lööks kõikuma nendes viletsustes. Te ju teate, et me oleme nendesse pandud.” (1Tessalooniklastele 3:3)

Samuti võime me näha Iiobi tunnistust, kes ütles: ”Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele, vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?” (Iiob 7:17,18)

Kui Jumala süda on sinuga, tähendab see tihti ka katsumusi ja proovilepanekuid. Kuid üks on kindel – mida raskemaks ja pikemaajalisemaks muutuvad raskused, seda lähemale Jumal sulle hoiab, et tõestada sulle oma hoolt ja armastust. Sellest annavad tunnistust nii Pauluse kui ka Jeesuse elud. Vaenlane võib sind küll rünnata, kuid Jumalal on juba kaitse su jaoks valmis, mis võimaldab leida täieliku hingamise Jeesuses.

kolmapäev, 21. mai 2008

ÜLIM USUPROOV

Iga uskliku – kui ka koguduse – elus tuleb ette aegu, kus Jumal paneb meie usu proovile ülimal viisil. See on sama test, millega Iisrael seisis silmitsi Jordani äärses kõrbes. Mida see test endas kätkeb?

See kätkeb endas näha kõiki ohte enda ees – hiiglaslikke probleeme, kõrgeid kannatuste müüre, võime ja vägesid, kes tahavad meid hävitada– ja usaldada end täielikult Jumala tõotuste alla. See test tähendab pühendada kogu oma usk ja lootus Tema Sõnale kogu oma eluaja. See tähendab pühenduda uskuma, et Jumal on suurem kui kõik meie probleemid ja vaenlased.

Meie Taevane Isa ei otsi usku, mis tegeleb probleemidega ükshaaval. Ta otsib eluaegset usku; eluaegset pühendumist uskumaks võimatut Tema käest. See on usk, mis toob rahu ja hingamise me südameisse sõltumata sellest, mis on meie olukorrad. Ja meil on rahu seetõttu, et me oleme otsustanud jäädavalt ja vankumatult uskuda: ”Minu Jumal on suurem ja ta on võimeline tooma mind välja ükskõik, millistest raskustest või kannatustest.”

Meie Issand on küll armastav ja pika meelega, kuid ta ei luba elada oma lastel uskmatuses. Sind on võib-olla mitmeid kordi proovile pandud, kuid nüüd on aeg otsustada. Jumal tahab näha usku, mis peab vastu kõige suurematelegi proovidele; usku, mis ei lase millelgi panna sind kahtlema Jumala ustavuses.

Usuteema ümber keerleb palju teoloogilisi õpetusi, kuid – see ei ole meie võimuses usku esile tuua. Me ei saa seda luua pidevalt korrutades: ”Ma usun, ma tõesti usun...”. Ei. Usk on pühendumine, mille kaudu me kuuletume Jumalale. Sõnakuulelikkus peegeldab usku.

Kui Iisraeli rahvas seisis silmitsi Jeeriko müüridega, anti neile käsk lausuda mitte sõnagi ja lihtsalt marssida. Need ustavad usklikud ei pomisenud omaette: ”Aita mul uskuda, Issand! Ma nii väga tahan uskuda!” Ei. Nende tähelepanu oli vaid ühe asja peal, mida Jumal oli palunud neil teha ja see oli: kuuletuda Tema Sõnale ja minna edasi.

See on usk. See tähendab häälestada oma süda kuuletuma kõigele, mis on kirjas Jumala Sõnas, ilma küsimusi esitamata või sellesse liiga kergelt suhtumata. Ja me teame, et kui me oma südames oleme otsustanud kuuletuda, siis Jumal kannab hoolt ka selle eest, et Ta Sõna oleks meile arusaadav ja mitte segadust tekitav. Veelgi enam – kui tema annab meile korralduse teha midagi, siis ta annab meile ka jõu ja väe kuuletuda.

”Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus!” (Efeslastele 6:10)

teisipäev, 20. mai 2008

TAEVAS

”Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!”
(1 Korintlastele 15:57) Paljud kristlased tsiteerivad seda salmi iga päev, rakendades seda keset oma katsumusi ja kannatusi. Ometigi kontekst, milles Paulus seda ütleb, on nii palju sügavam. Ainult kaks salmi varem ütleb Paulus: "Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?" (15:54,55)

Paulus kasutas ilukirjanduslikke termineid väljendamaks oma igatsust taeva järele. Ta kirjutas: ”Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas, sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse.” (2 Korintlastele 5:1-2). Ja siis ta lisab, öeldes: ”Ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.” (5:8)

Tuginedes Paulusele, on taevas – Issanda ligiolus viibimine kogu igaviku – midagi, mida me peaksime igatsema kogu oma südamest.

Mõtiskledes kõige selle üle, tekkib mu silme ette auline kujutelm. Esiteks kujutan ma ette Jeesuse kirjeldust suurest kokkusaamisest, kus inglid ”koguvad kokku tema valitud neljast tuulest, taeva ühest äärest teise ääreni.” (Matteuse 24:31). Ja kui siis kõik need suured rahvahulgad on kokku kogutud, kujutan ma ette ühte võrratut taevast võidumarssi, kus miljonid igavikku läinud Jumala lapsed laulavad kiitust oma Issandale nõnda, nagu seda kunagi tehti templis. Seejärel tulevad kõik märtrid; need, kes varasemalt olid igatsenud õigluse järele maa peal, hüüdes nüüd ühest suust: ”Püha, püha, püha!” Ja kõik tantsivad suurest rõõmust, hõisates: ”Võit! Võit Jeesuses!” Siis aga kõlab üks võimas möire, üks heli, mida pole iialgi varem kuuldud - see on Jeesuse Kristuse kogudus, kuhu kuulub lugematul hulgal rahvusi ja hõime.

See võib tunduda sulle tõese, samas ebausutavana, kuid Paulus ise tunnistas sellest. Kui see ustav sulane viidi nägemuse kaudu taevasse, ”kuulis ta öeldamatuid sõnu, mida inimene
ei tohi rääkida.” (2 Korintlastele 12:4). Paulus ütles, et ta oli täiesti keeletu sellest, mida ta seal kuulis. Ma usun, et just need olidki need helid, mida ta kuulis. Talle anti ülevaade lauludest ja kiitusest Jumalale, mille tõid esile need, kes rõõmustasid tema ligiolus, olles saanud täieliseks oma ihude poolest ja täidetud tema rahu ning rõõmuga. Need olid nii aulised helid, et Paulus võis neid küll kuulda, kuid ei saanud neid järgi korrata.

esmaspäev, 19. mai 2008

KRISTUSE RAHU

Jeesus teadis, et ta jüngrid vajavad rahu, mis kannaks neid läbi kõiges ja kõikjal, mistõttu Ta ütles neile: ”Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile.” (Johannese 14:27). Jüngrite jaoks võisid need sõnad tunduda kummalisena; tegelikult isegi uskumatuna, et Jeesuse rahu võiks saada nende rahuks. Need kaksteist meest olid imetlenud rahu, mida nad olid näinud Jeesuses viimase kolme aasta jooksul. Nende Isand ei tundnud kunagi hirmu. Ta oli alati rahulik ning ükski olukord ei viinud teda rööpast välja.

Me teame, et Kristus oli võimeline vihastuma vaimus. Samuti tuli ette aegu, kus miski teda puudutas ja isegi nutma ajas. Kuid ometigi elas ta oma maist elu kui mees, kelle südames valitses rahu. Tal oli rahu Isaga, rahu seistes silmitsi kiusatustega, rahu keset hülgamist ja pilkamist. Tal oli rahu isegi keset suurt tormi, mis ei seganud tal rahulikult magada ajal, mil teised värisesid kabuhirmus.

Jüngrid olid näinud pealt, kuidas vihane rahvahulk vedas Jeesuse mäejalamile kindla plaaniga ta tappa seal, kuid Jeesus kõndis lihtsalt minema, vana rahu ise. Eeldavasti andis see jüngritele jutuainet, arutlemaks: ”Kuidas ta küll sai magada keset tormi? Ja kuidas ta sai jääda nii rahulikuks, kui rahvas oli valmis teda kaljult alla lükkama? Inimesed mõnitavad teda, solvavad teda, sülitavad ta peale, kuid ta ei sõdi iialgi vastu. Mittemiski ei tundu teda häirivat!”

Jeesus lubas anda nendele meestele sedasama rahu, kes seda kuuldes vaatasid üksteisele imestunult otsa ja mõtlesid: “Kas me tõesti same kogema sedasama rahu, mis temal on? See on ju võrratu!”

Kuid Jeesus lisas sellele ja ütles: ”Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.” (Johannese 14:27), mis tähendas seda, et ta ei anna nn.”tuima rahu”, mis blokeerib ära kogu ühiskonnast. Samuti pole tema rahu näol tegu ajutise kuulsatele ja rikastele kuuluva rahuga, kes püüavad seda saavutada materiaalsete asjade kaudu. Ei, siin oli tegu Kristuse enda rahuga, mis ületab kogu inimliku mõistuse.

Kui Kristus lubas jüngritele anda oma rahu, oli see otsekui oleks ta öelnud neile ja ütleb meile ka tänapäeval: “Ma tean, et te ei mõista kõiki aegu, millega te silmitsi seisate. Te ei mõista ka Risti ja kannatusi, milledega ma üsna pea silmitsi seisan. Kuid ma tahan juhtida te südamed ühte rahupaika, sest te pole suutelised taluma kõike tulevat ilma minu vastupidava rahuta teie sees. Te peate omama minu rahu.”

reede, 16. mai 2008

LIBISTA SÕRMED LÄBI JUUSTE

Kristus kirjeldas viimseid päevi kui murettekitavaid ja hirmuäratavaid aegu: “...rahvastel on kitsikus ja nõutus...Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses...” (Luuka 21:25,26)

Mida andis Jeesus valmistamaks meid ette nendeks rahutusteks? Mis oli tema vastumürk hirmu suhtes, mis on tulemas? Ta kinkis meile pildi Isast, kes valvab iga varblase üle ja kel’ on teada iga väiksemgi juuksekarv me peas. See näide omandab veelgi suurema tähenduse siis, kui me mõtleme konteksti peale, milles Jeesus selle inimestele andis.

Ta jagas neid näiteid oma jüngritega ajal, mil ta oli neid välja läkitamas kuulutamaks evangeeliumi Iisraeli linnades ja külades. Ta oli just äsja andnud neile väe ajada välja kurje vaime ja tervendada rahvast kõigist nende hädadest ja haigustest. Kujuta ette, milline põnev hetk see võis olla ta jüngrite jaoks!! Neile anti vägi saata korda imesid ja tunnustähti! Kuid siis tulid hoiatavad sõnumid Isandalt: ”Teil ei saa olema ühtegi senti taskus ega kodu, veel enam katust pea kohal, kus puhata. Selle asemel hakatakse teid kutsuma ketseriteks ja deemoneist vaevatuiks. Teid pekstakse sünagoogides, veetakse kohtuid pidi ja visatakse vangikongi. Teid põlatakse ja vihatakse, petetakse ja piinatakse. Te peate põgenema linnast linna ning vältima kividega surnuks viskamist.”

Kujutage nüüd ette neid mehi ammulisui kuulamas seda kõike. Eeldavasti olid nad hirmust kanged! Ma kujutan ette, kuidas nad võisid mõelda: “Mis värki teenistus see siis selline on? Kas selles seisnebki meie tulevik? See on kõige haledam variant elust, millest me eales kuulnud oleme!”

Ja ometigi, keset seda kõike, ütleb Jeesus oma kallitele sõpradele kolmel korral: “Ärge kartke!” (Matteuse 10:26,28,31) Siis andis ta aga neile vastumürgi hirmu jaoks: ”Jumala pilk valvab alati oma varblaste üle. Kui palju enam valvab see siis teie, tema armastatute üle?!” Sellega tahtis ta öelda seda, et: ”Kui kahtlused ründavad sind laviinina ajal, kui sa oled omadega täitsa läbi ja sul on tunne, et keegi ei mõista, millest sa läbi lähed, siis siin on viis, kuidas leida rahu ja kindlust. Vaata väikesi linnukesi oma akna taga, libista sõrmedega läbi juuste ja tuleta meelde, et need väikesed olendid omavad Jumala jaoks tohutult suurt tähtsust. Samas tuletagu su juuksed sulle meelde, et sina omad Jumala jaoks veelgi suuremat tähtsust. Ta pilk on alati sinu peal ja ta kuuleb ning näeb igat sinu liigutust, olles sulle väga lähedal.

See on viis, kuidas Isa hoolib meist rasketel aegadel.

neljapäev, 15. mai 2008

LÄBI KÕIGE

Läbides kohtuprotsessi Roomas, viibis Paulus kohutavates tingimustes. Vangis valvasid teda kõige karmimad sõdurid, kelle jalgadega oli Paulus ahelaid pidi kokku liidetud. Need mehed olid julmad ja kalkide südametega, kirudes kõike ja kõiki. Nad olid näinud elus nii mõndagi ja nende jaoks tähendas iga vangistatu süüdiolevat kurjategijat. S.h.siis ka Paulus.

Kujuta ette seda häbi ja piina, mida Paulus selles olukorras tundis. Tal ei olnud mingitki võimalust olla omaette; mitte ühtainust vabaduse hetke. Igat tema sõprade külaskäiku jälgiti väga hoolikalt, eeldavasti saatjaiks valvurite pilked Pauluse vestluste üle. Taolises olukorras oleks olnud rohkem kui kerge röövida selle Jumala mehe väärikust.

Mõtle: siin oli mees, kes oli olnud väga aktiivne ja kellele meeldis rännata nii maad kui merd mööda, kohtumaks Jumala rahvaga ja pidamaks osadust nendega. Paulusele pakkus suurt rõõmu külastada kogudusi, mida ta ise oli erinevais maailma paigus rajanud ja nüüd oli ta sõna otseses mõttes aheldatud kõige jumalakartmatumate ja kalkide meeste külge.

Paulusel oli selles olukorras kaks valikuvõimalust. Ta oleks võinud end täiel määral üles kütta, esitades ikka ja jälle sedasama enesekeskset küsimust: ”Miks mina?” Ta oleks võinud langeda ka masenduse mülkasse, ajades end oma meeleheitlike mõtetega hulluks ja mõelda: ”Siin ma olen – ahelais ja kinni seotud; minu teenistusel on kriips peal, samal ajal kui teised naudivad hingede võitmist! Miks?”

Kõige selle asemel otsustas aga Paulus küsida hoopis järgmist: “Kuidas saaks minu hetkeolukord tuua au Kristusele? Kuidas saaks tuua minu katsumustest esile midagi võrratult head?” See Jumala sulane oli otsustanud: “Ma ei saa muuta oma olukorda. Ma võin sama hästi kui surra siin.

Ometigi ma tean, et mu elu on paika pandud Jumala poolt ja seetõttu tahan ma tõsta kõrgeks Issanda nime ja olla tunnistuseks kogu maailmale ajal, mil ma olen ahelais.” ”Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi.” (Filiplastele 1:20)

Pauluse suhtumine demonstreerib meile ainukest viisi, kuidas pääseda oma pimedast muretsemise ja õnnetuse orust. Ühest küljest on ju võimalik raisata kõik oma homsed närvilisele ootusele saamaks lahti oma kannatustest. Kuid kui see on meie peamine eesmärk, jääme me täielikult ilma rõõmust ja imest, mis kaasneks vabaduse tundega keset katsumust.

Mõtle Pauluse sõnadele: ”Vennad, ma tahan, et te teaksite: see, mis minuga on toimunud, on evangeeliumile tulnud pigem kasuks.” (Filiplastele 1:12). Ehk teisisõnu ütleb Paulus siin: ”Ärge haletsege mind või arvake, et ma tunnen hirmu oma tuleviku pärast. Ja palun ärge öelge mulle, et mu töö on lõpetatud! Jah, ma olen keset ahelaid ja kannatusi, kuid ometigi - evangeelium saab kuulutatud läbi selle kõige!”

kolmapäev, 14. mai 2008

PIDADES KINNI ELUSÕNAST

Paulus kirjutab: ”…pidades kinni elusõnast. Nii saan kiidelda Kristuse päeval, et ma ei ole tühja jooksnud ega tühja vaeva näinud.” (Filiplastele 2:16) Paulus kujutas siin ette päeva, mil me seisame Kristuse palge ees ja lunastuse saladused saavad avalikuks.

Piibel ütleb meile, et sel päeval avanevad meie silmad ja me saame nägema Issanda au Teda kartmata. Meie südamed saavad süüdatud põlema, kui Ta avab meile universumi saladused ja ilmutab meile nende taga peituvat väge. Ja korraga me näeme kõike, mis oli meie jaoks reaalselt kättesaadav keset me maiseid katsumusi: taeva väge ja vahendeid, kaitsvaid ingleid, Püha Vaimu ligiolu.

Adudes kõigi nende asjade võrratust, ütleb Issand meile: ”Kõigi nende aegade jooksul olid minu sõjamehed sinu poolel; terve armee kõikvõimsaid saadikuid, kes saadetud ainuüksi sinu pärast. Tegelikult ei ähvardanud sind ükski oht, mis Saatana poolt saadetud ja sa poleks pidanud tundma hirmu ühegi homse ees.”

Siis näitab Kristus meile Isa ja milline meeliülendav hetk veel see saab olema. Seistes oma Taevase Isa majesteetliku trooni ees, mõistame me tõeliselt Tema armastust ja hoolt meie suhtes ja korraga me tajume täiel määral, et: ”See oli, on ja saab igavesti olema meie Isa, võrratu ”MINA OLEN”

See on ka põhjus, miks Paulus ”pidas kinni” tõesõnast Jumala ustavuse suhtes. Sel aulisel päeval poleks ta tahtnud seista Issanda ligiolus ja mõelda: ”Kuidas ma küll võisin nii pime olla? Miks ma küll ei usaldanud täielikult Jumala plaani? Kogu minu muretsemine ja küsimused olid ilma asjata!”

Paulus õhutab meid, öeldes: “Ma tahan rõõmustuda päevast, mil mu silmad läevad’ tõeliselt lahti. Ma tahan nautida igat ilmutust teadmises, et ma usaldasin Jumala tõotusi ega andnud järgi oma kahtlusi täis tegudele. Ma tahan olla kindel, et ma pidasin kinni tõesõnast keset kõiki mu kannatusi ja katsumusi ning et ma võitlesin head võitlust ja jäin ustavaks Issandale.”

Ja siis võtab Paulus kõik need mõtted kokku, öeldes: ”Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole.” (Filiplastele 3:13) Ehk lühidalt öelduna: ta pidas võimatuks usaldada Jumala kätte oma tulevik ilma esmalt andmata Talle üle oma minevik.

teisipäev, 13. mai 2008

OLGE RÕÕMSAD ISSANDAS

“Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!” (Filiplastele 4:4). Need on Pauluse kokkuvõtvad sõnad Filiplastele. Ta ei öelnud neile “Ma olen vangis ja need ahelad on mulle suureks õnnistuseks. Küll ma olen ikka rõõmus nende kannatuste üle!” Olen kindel, et Paulus palvetas iga päev oma vabastamise pärast ja hüüdis Jumala poole saamaks jõudu vastu pidada. Isegi Jeesus, keset oma suurimat katsumust ja piina, hüüdis Isa poole: ”Miks sa oled mind maha jätnud?” Nõnda on ka meie esmaseks reaktsiooniks keset kannatusi hüüda: ”Miks?”, kuid Jumal võtab seda kannatlikul meelel kuulda.

Samas on Ta oma Sõna läbi andnud meile võimaluse saada vastused kõikidele oma ”aga kui’dele ja ”miks’idele”. Paulus ütles: ”Ahelais olles või evangeeliumi eest seistes saab Kristus ometigi kuulutatud ja sellest ma rõõmustan.” Ehk teisisõnu: ”Ma olen veendunud, et Jumala Sõna kehtib minu tunnete puhul ka keset kannatusi ja ma olen otsustanud püsida kindlana, et mitte häbivääristada evangeeliumi või kahandada selle mõju.”

”Fakt on see, Kristus saab kuulutatud läbi minu rahuliku meele; läbi minu püsivuse keset raskusi. Igaüks, kes mind näeb, võib veenduda, et evangeelium, mida ma kuulutan, on see, mis mind kannab. Ta on tõestuseks sellest, et Jumal võib võtta ükskõik, kelle ja kanda ta läbi ükskõik, millisest olukorrast, tulest või veest ning Tema evangeelium saab kuulutatud nende kogemuste kaudu.”

Siin on sõnum, mida ma kuulen Paulust ja Aabrahami ütlevat: Me ei pea tegema midagi suurt Jumala jaoks. Peame ainult usaldama teda. Meie rida on usaldada oma elud Jumala kätte ja uskuda, et Tema kannab hoolt meie eest. Ainuüksi seda tehes saab Tema evangeelium kuulutatud ja seda sõltumata meie olukordadest. Kristus ilmub meile aga eriti just keset raskeid olukordi.

Üks meie koguduse vanemaist, Sam, ütles mulle kord: ”Pastor David, see viis, kuidas sa reageerid raskustele, on mulle väga suureks tunnistuseks.” Mida Sam aga ei teadnud, oli see, et tema elu on otsekui jutlus minu jaoks. Ta peab elama kroonilise valuga, mis laseb tal öö jooksul magada heal juhul vaid paar tundi. Kuid vaatamata pidevale närivale valule, on ta pühendumine Issandale suureks tunnistuseks meile kõigile. Tema elu kuulutab Kristusest sama võimsalt kui ükskõik, milline Pauluse jutlus.

Seega, kas Kristus paistab välja keset sinu hetke katsumusi? Kas su pere näeb evangeeliumit toimimas su elus? Või näevad nad hoopis paanilist ja meeleheitlikku kahtlemist Jumala ustavuses? Kuidas sa reageerid oma elu katsumustele ja raskustele?

esmaspäev, 12. mai 2008

JUMALAL ON KONTROLL KÕIGE ÜLE

Kogu maailm on värisemas terrorismihirmu ja muude rahutuste ees, mis üle maailma tänapäeval aset leiavad. Iga päev algab uute uudistega kusagil asetleidnud hävingust. Mõned olukorra jälgijad on öelnud, et oleme tunnistamas oma silmaga III-Maailmasõja algust.

Mitte-usklikud inimesed hakkavad üha enam arvama, et nimetatud olukorra suhtes pole ühtegi lahendust; et kõik on liikumas kaose suunas, kuna puudub ”kõike-haldav-valitsus”. Kuid Jumala rahvas arvab teisiti. Me teame, et kartuseks pole põhjust, kuna Piibel kinnitab meile ikka ja jälle, et Jumalal on kontroll kõige üle. Mitte midagi ei juhtu siin ilmas ilma Tema teadmata või loata.

Psalmist kirjutab: ”Sest Issanda päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid.” (Psalmid 22:28) Nõnda samuti kuulutab ka prohvet Jesaja kogu maailmale: ”Rahvad, astuge ligi kuulma, ja rahvahõimud, pange tähele! Kuulgu maa ja need, kes seda täidavad, maailm ja kõik, kes seal võrsuvad!” (Jesaja 34:1) Ehk teisisõnu: ”Kuulake rahvad ja pange tähele, sest mul on midagi väga tähtsat öelda teile selle maailma Looja kohta.” Jesaja ütleb, et kui Jumala meelepaha tõuseb rahvaste ja nende sõjavägede vastu, on Tema ise see, kes juhib neid hävingusse.

”Vaata, rahvad on otsekui tilk ämbris ja neid peetakse kübemeks kaalukaussidel...Kõik rahvad on tema ees nagu eimiski, ta peab neid vähemaks kui olematus ja tühjus...et see on tema, kes istub maasõõri kohal, mille elanikud on nagu rohutirtsud...Kellega te siis võrdlete mind ja kelle sarnane ma olen?.” (Jesaja 40:15,17,22,25)

Seejärel räägib Jesaja aga Jumala rahvaga, kes on vintsutatud ja mures maailma sündmuste pärast, andes neile nõu ja öeldes: ”Tõstke oma silmad taeva poole ja pange tähele miljoneid tähti. Teie Jumal on loonud need kõik ja andnud nime igale ühele neist. Kas siis teie pole talle kallimad kui taevatähed? Seepärast ärge kartke!”

Me peame teadma, et taevas on üks kaart; üks plaan, mille Isa on valmistanud kogu ajaloo tarvis. Tema teab igat algust ja lõppu. Keset selle plaani täitumist peaksime me küsima iseendilt: “Kus on Jumala pilk keset seda kõike?” Kohe kindlasti ei ole see maailma diktaatorite ja nende ähvarduste peal! Piibel kinnitab meile, et metsikute valitsejate pommid, sõjaväed ja võim ei tähenda Jumala jaoks mitte kui midagi. Ta naerab nende üle otsekui tolmukübemete üle ja puhub nad lihtsalt laiali. (Jesaja 40:23-24)

reede, 9. mai 2008

MA OLEN ASJATA VAEVA NÄINUD

Kas see shokeeriks sind, kui sa saaksid teada, et Jeesus koges tunnet ”vähe saavutatu” kohta?

Jesaja 49:4 võime lugeda järgmised sõnad: “Ma olen asjata vaeva näinud, kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja...” Pane tähele, et need ei ole mitte Jesaja sõnad, keda Jumal oli kutsunud üsna küpses eas! Ei, need on Kristuse enda sõnad, kes ütles: ”Issand on mind kutsunud emaihust...kes mind emaihust alates on valmistanud enesele sulaseks, et tuua Jaakob tagasi tema juurde (ja tuua tagasi Iisraeli jäägi)” (Jesaja 49:1,5)

Jõudes selle lõiguni, mida ma tegelikult olin ju varemgi mitmeid kordi lugenud, olin ma täiesti hämmingus. Suutsin vaevu uskuda, mida lugesin. Jeesuse sõnad ”asjata vaeva nägemisest” olid vastuseks Isale, kes just enne seda oli kuulutanud, et: ”Sina, Iisrael, oled mu sulane, kelle läbi ma ilmutan oma au!” (Jesaja 49:3). Meie üllatuseks vastas aga Jeesus sõnadega: “Ma olen asjata vaeva näinud, kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja...” (Jesaja 49:4)

Peale selle lugemist hüppasin ma püsti ja ütlesin: “Kui võrratu! On raske uskuda, et Kristus oli nii haavatav, tunnistades Isale, et ta kogeb täpselt sedasama, mida meie inimestenagi. Oma inimlikkuses sai ta maitsta sedasama heitumust, sedasama rusutust ja sedasama haavatavust. Tal olid just need samad mõtted, mis minulgi on olnud omaenda elu suhtes nagu: “See pole päris see, mida ma arvasin, et Jumal tõotas. Ma olen raisanud oma jõudu ja seda kõike asjata.”

Nende sõnade lugemine pani mind veelgi enam armastama Jeesust. Ma sain aru, et Heebrea 4:15 ei ole lihtsalt klishee, vaid et meie Päästja tõepoolest suudab kaasa tunda meie nõrkustele ja on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Ta oli kogenud Saatana poolt sedasama kiusatust ja kuulnud neid samu süüdistusi nagu: ”Su eesmärk pole saavutatud. Su elu on olnud üks suur läbikukkumine. Sul pole midagi ette näidata oma tehtud tööde kohta.”

Kristus tuli siia maailma täitma Jumala tahet, mis tähendas taaselustada Iisrael. Ja ta tegi täpselt nõnda nagu ette nähtud. Kuid Iisrael hülgas ta, sest Piiblis on öeldud: ”Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.” (Johannese 1:11)

Miks pidi Jeesus või peaks ükskõik, kes teine Jumala mees või naine rääkima nii meeleheitlikke sõnu nagu: “Ma olen asjata vaeva näinud...”? Kuidas sai Jumala Poeg üldse väita midagi seesugust? Ja miks on põlvkondade kaupa ustavaid usklikke taandatud taoliste rusuvate sõnade alla? Aga seetõttu, et väikesi tulemusi mõõdetakse suurte ja kõrgete ootustega!

Sa võid nüüd mõelda, et ”See sõnum tundub puudutavat vaid pastoreid või neid, keda on kutsutud tegema suuri asju Jumalale. Või on see siis mõeldud misjonäridele või Piibli prohvetitele. Kuid mis pistmist on sel minuga?” Tõde peitub aga selles, et meid kõiki on kutsutud ühe suure ja ühise eesmärgi ning teenistuse nimel ja see tähendab olla rohkem Jeesuse moodi. Meid on kutsutud kasvama ja muutuma Tema sarnaseks, peegeldades seda kõigile ümberolijaile.

neljapäev, 8. mai 2008

PÜSI VANKUMATU JA KINDLANA

Jesaja 49 põhjal me näeme, et Jumal on teadlik kõigist su lahingutest. Ta on läinud neist läbi juba enne sind. Seeõttu ei ole see ka mingi patt vahel mõelda, et su töö on luhta läinud või tunda end mahasurutud ja läbikukkununa tänu purunenud ootustele. Jeesus ise koges neid samu asju ja oli siiski patuta.

Samas aga on väga ohtlik lasta neil põrgulikel valedel põletada ja lausa mädandada oma hinge. Jeesus näitas meile teed, kuidas saada vabaks sellest rusutusest, öeldes: ”Ma olen asjata vaeva näinud, kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja. Ometi on mu õigus Issanda käes ja mu töötasu on mu Jumala juures.” (Jesaja 49:4) Heebreakeelne tähendus sõnale ”õigus” tähendab ”otsust”. Ehk tegelikult ütleb Jeesus siin, et: ”Lõplik otsus on mu Isa kätes ja ainuüksi Tema suudab õiglaselt hinnata kõike, mida ma olen teinud ja kui efektiivne ma olen olnud.”

Jumal julgustab sind selle salmi kaudu, öeldes: ”Lõpeta isiklike otsuste langetamine oma tööde üle, mida sa minu heaks oled teinud! See pole sinu rida anda hinnanguid oma efektiivsusele ja sul pole vähimatki õigust pidada end läbikukkujaks! Sul pole veel aimugi, millist mõju sa oled avaldanud ja sul pole ka nägemust õnnistustest, mis on sinu poole teel.” On selge, et me ei saa paljusid neid asju teadma enne kui alles igavikus, Tema ees seistes.

Jesaja 49 peatükis kuulis Jeesus Isa nii mitmeid kordi ütlevat: ”Jah, Iisraeli rahvas ei ole veel kokku kogutud. Jah, ma olen kutsunud sind, et tuua kokku kõik suguharud ja see ei ole juhtunud nõnda nagu sa seda ette kujutasid. Kuid see üleskutse on väga väike sellega võrreldes, mida ma tahan sulle tuua. See pole võrreldav sellega, mis mul on juba pandud valmis su jaoks. Ma teen sind valguseks kogu maailmale ja sa saad tooma pääste kogu maale!” (vt.Jesaja 49:5-6)

Sel ajal, kui vaenlane on valetamas sulle, et kogu su töö ja vaev on olnud asjata ja et sa kunagi ei saa nägema oma ootusi täitumas, on Jumal valmistamas ühte suuremat õnnistust. Tal on paremad asjad varuks su jaoks, mis ületavad kõik, mida sa suudaks ettegi kujutada. Seetõttu ei pea me enam kuulama vaenlase valesid, vaid võime hingata Pühas Vaimus, uskudes, et Tema viib täide oma töö muutes meid rohkem Kristuse sarnaseks. ”Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.” (1 Korintlastele 15:58)

kolmapäev, 7. mai 2008

ANNA MULLE KÕIK OMA HOMSED

Jumal ilmus Aabrahamile ühel päeval ja andis talle imepärase korralduse: "Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!” (1 Moosese 12:1)

Milline võrratu lugu! Jumal otsustas valida välja ühe mehe ja ütles talle: ”Ma tahan, et sa tõuseks ja läheks, jättes maha kõik, mis sul on: oma kodu, oma sugulased, isegi oma maa. Ma tahan saata sind ühte paika ja ma juhatan sind kogu teekonna vältel, et sa sinna jõuaksid.”

Kuidas Aabraham vastas sellele Jumala võrratule kutsele? ”Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.” (Heebrealastele 11:8)

Mis oli Jumalal plaanis? Miks pidi Ta paljude rahvaste seast leidma ühe mehe ja siis kutsuma teda üles jätma maha kõik, mis tal oli ning minema teekonnale ilma kaardita, kindlate juhtnööride -ning teadmata sihtpaigata? Mõelge korra, mida Jumal palus Aabrahamil teha! Ta ei andnud talle ette teada, kuidas Ta saab toitma või hoolt kandma tema pere eest; Ta ei öelnud ka, kui kaugele tuleb minna või millal ta kohale jõuab. Jumal ütles Aabrahamile ainult kahte asja: ”Mine!” ja “Ma näitan sulle teed!”

Tegelikkuses tähendas see seda, et Jumal ütles Aabrahamile: “Tänasest päevast alates tahan ma, et sa usaldaksid kõik oma homsed minu kätesse. Kogu oma ülejäänud elu pead sa usaldama oma tuleviku mulle, üks päev korraga. Ma palun, et sa pühendaksid oma elu sellele tõotusele, mille ma sulle annan, Aabraham. Ja kui sa seda teed, siis ma õnnistan sind ja juhatan sind ning juhin sind paika, millest sa pole osanud unistadagi!”

See paik, kuhu Jumal tahtis Aabrahami viia, on paik, kuhu Ta tahab viia ka iga Kristuse ihu liikme. Piibli õpetlaste järgi on Aabraham kui ”näidiseksemplar”; keegi, kes annab eeskuju sellest, kuidas järgida Jumalat. Aabrahami eeskuju näitab meile, mida on tarvis selleks, et olla meelepärane Jumalale.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Aabraham ei olnud sugugi mitte enam esimeses nooruses, kui Jumal teda kutsus seda pühendust tegema! Eeldavasti olid tal juba kõik plaanid paigas kindlustamaks oma pere tulevikku, mistõttu kindlasti oli tal väga palju ”muresid”, mille üle pead murda Jumala kutsumist kaaludes. Ometigi ”Aabraham uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.” (1 Moosese 15:6)

Paulus ütleb meile, et kõik, kes usuvad ja usaldavad Kristust, on Aabrahami lapsed. Ja nõnda nagu Aabraham, nõnda arvatakse meidki õigeks, kuna meiegi eesmärk on usaldada kõik oma homsed Issanda kätesse.

teisipäev, 6. mai 2008

ISA TEAB

Jeesus kutsub meid elama oma elusid viisil, mis ei muretse vähimalgi määral homse päeva pärast ja usaldab kogu meie tuleviku täielikult Tema kätte. Jeesus ütleb meile Matteuse 6:31-34: ”Ärge siis hakake muretsema, öeldes: "Mis me sööme?" või "Mis me joome?" või "Millega me riietume?" (Sest kõike seda taotlevad paganad.) Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.”

Need Jeesuse sõnad ei tähenda seda, et me ei peaks planeerima või võtma midagi ette oma tuleviku suhtes. Pigem tähendavad need seda, et: ”Ära muretse ega pabista oma homse pärast!” Kui sa veidigi järele mõtled, siis näed, et enamus meie muresid on seotud sellega ”mis võib juhtuda homme”. Kolm väikest sõna ”Mis siis, kui” kummitavad meid pidevalt. ”Mis siis kui majandus langeb ja ma kaotan töökoha? Kuidas ma oma laenu tagasi maksan? Kuidas mu pere toime tuleb? Mis saab siis, kui ma kaotan Haigekassa kindlustuse ja samas jään haigeks või vajan haiglaravi? See laostab meid täiega! Või kui mu usk mind rasketel aegadel alt veab?” Meil kõigil on tuhandeid muresid seoses “Mis siis, kui”-dega.

Kuid Jeesus katkestab need meie ”Mis siis, kui”’d ja ütleb meile: ”Teie Taevane Isa teab, kuidas teie eest hoolt kanda! Te ei pea muretsema. Teie Isa teab, et te vajate kõiki neid asju ja Ta iialgi ei jäta teid. Ta on ustav, et toita teid, riietada teid ja varustada teid kõige vajaminevaga.”

“Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid…Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised!” (Matteuse 6:26, 28-30).

Meil pole vähimatki probleemi anda Issandale üle kõik oma eilsed päevad ja mineviku patud. Me oleme kindlad, et Ta andestab meile kõik meie mineviku läbikukkumised, hirmud ja kahtlused. Miks ei võiks me siis teha sedasama ka oma homsetega? Tegelikkus seisneb aga selles, et enamus meist hoiab kiivalt kinni oma tulevikust, soovides omada õigust oma unistustele. Me teeme oma plaanid iseseisvalt ja lahus Jumalast, paludes Tal hiljem õnnistada ja täita neid unistusi ja plaane.

esmaspäev, 5. mai 2008

RAHU JA TURVALISUS

On üks asi, mida ma kardan rohkem kui midagi muud ja see on hirm langeda ära Kristusest. Mul tuleb kananahk peale, kui mõtlen sellele, et ma võin muutuda laisaks, vaimulikult hoolimatuks, palvetamist eiravaks ja päevade kaupa Jumala Sõnata elavaks kristlaseks. Olles reisinud ümber maailma, olen ma paljudes paikades puutunud kokku ”vaimuliku tsunamiga”, mille keskel kurjus möllab kõige täiega. Paljud kogudused ja konfessioonid on saanud kaasa haaratud selle tsunami lainete poolt, jättes end hulpima apaatsuse rusude vahele. Piibel hoiatab meid väga selgelt, et pühendunud kristlastel on täiesti võimalik langeda ära Kristusest.

Kristlane, kes otsib ”iga hinna eest turvalisust ja rahu” ja hoiab vaevu vaevu kinni oma päästest, maksab väga kõrget vaimulikku hinda. Kuidas me siis saaksime hoida end Kristusest langemast ja hülgamast oma päästet? Paulus ütleb meile, kuidas. ”Seepärast tuleb meil palju hoolsamini panna tähele seda, mida me oleme kuulnud, et meid kõrvale ei uhutaks.” (Heebrealastele 2:1)

Jumalat ei huvita meie võime lugeda Tema Sõna maksimumkiirusega. Püüd lugeda mitut peatükki päevas või lugeda kogu Piibel läbi nii kiiresti kui võimalik, võib anda meile küll inimlikult saavutatuse tunde, kuid palju olulisem on “kuulda” seda, mida me loeme. Kuulda vaimulike kõrvadega ja mõtiskleda selle üle, et ka meie süda võiks “kuulda”.

Jumala Sõnas kindlana püsimine polnud Pauluse jaoks sugugi mitte vähe tähtis. Oma armastaval viisil hoiatab ta meidki, öeldes: ”Seepärast tuleb meil palju hoolsamini panna tähele seda, mida me oleme kuulnud, et meid kõrvale ei uhutaks.” (Heebrealastele 2:1). Samuti ütleb ta meile Korintose kirjas, et: “Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus! Pange end proovile! Või te ei tunne endast, et Jeesus Kristus on teie sees? Kui ei, siis te olete ju kõlbmatud!” (2 Korintlastele 13:5)

Paulus ei väida siin, et need usklikud, kellele ta kirjutas, ongi kõlbmatud. Pigem julgustab ta neid kui Kristuse järgijaid katsuma endid läbi, tegema vaimulikku inventuuri. Olles elanud koos Jeesusega tead sa ju niigi, et Ta armastab sind ja on lunastanud sind ning ei jäta sind iialgi maha. Küll aga oleks hea küsida iseendalt: milline on minu suhe Kristusega? Hoiad ja kaitsed sa seda hoolikalt? Toetud sa Temale rasketel aegadel? Võib-olla pead sa tõdema, et: “Ma näen väikseid kõrvalekaldeid oma elus; teatud kalduvust komistada. Ma tean, et ma palvetan üha vähem ja vähem ja mu suhe Jumalaga ei ole päris see, mis ta olema peaks.”

”Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli.” (Heebrealastele 3:14)

reede, 2. mai 2008

VABASTAJA

Apostel Peetrus ütleb meile: ”Jah, Jumal ei säästnud muistset maailma...saates jumalakartmatute maailma peale veeuputuse, kaitses üksnes õigusekuulutajat Noad...muutis tuhaks Soodoma ja Gomorra linnad, mõistes need hukka hävinguks, pannes hoiatustähiseks tulevastele jumalakartmatutele. Ta kiskus hukatusest välja õige mehe Loti...nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda...” (2 Peetruse 2:4-9)

Vaatamata nende näidete mitmekülgsusele, annab Jumal siin edasi väga selge julgustava sõnumi kogu oma rahvale, öeldes: ”Ma olen just äsja toonud teile kaks kõige võrratumat näidet oma kaastunde kohta. Kui ma keset maailma suurimat veeuputust ja kaost suutsin päästa ühe õiglase mehe ja ta pere, kas ma siis ei suuda päästa ka teid? Kas ma ei ole siis võimeline valmistama imelist väljapääsuteed ka teie jaoks? Kui ma olin võimeline saatma kohtumõistmiseks tuld ja suitsusambaid, põletades ühe hetkega maha kõik linnad ja saatma samas oma inglid päästma Lotti ja ta tütreid, kas ma siis ei ole võimeline saatma oma ingleid päästma ka teid teie katsumustest?”

Õppetund Jumala laste jaoks on järgmine: Jumal teeb ükskõik mida, et päästa oma rahvas nende põletavatest katsumustest ja kiusatustest. Mõelge sellele: see nõudis Kõrkjamere lahutamist, et Iisraeli rahvas võis põgeneda oma vaenlase eest; see nõudis kaljust vee voolama panemist, et päästa seda sama Iisraeli rahvast nende katsumustest; see nõudis ime-leiba – praktiliselt inglite toitu otse taevast – et säästa neid nälga suremast; see nõudis Noa laeva, et päästa teda veeuputusest ja ”inglite eskorti” päästmaks Lotti põlevast linnast. Kõigi nende näidete ainus mõte on see, et: Jumal teab täpselt, kuidas oma rahvast päästa ja läheb ükskõik, milliste ekstreemsusteni, et seda ka teha. Sõltumata inimeste olukordadest!

Peetruse väljend: “Jumal teab, kuidas vabastada” tähendab teisisõnu seda, et: “Tal on juba plaanid tehtud!” See võrratu uudis peitub tões, et Jumalal on plaanid meie vabastamiseks valmis ammu enne seda kui me Temalt abi palume. Ja Ta ei istu nende plaanide otsas, vaid ootab meie appihüüdu. Oma eludega täiega puntras olles võime me mõelda: ”Mil kombel Ta küll ometigi suudaks vabastada meid?”, samal ajal kui Tema on iga hetk valmis oma plaani käiku laskma.

Väga hea näide selle kohta leidub Jeremija 29 peatükis, kus on juttu Iisraeli rahva vangipõlvest Paabelis. Eeldatavasti oli siin tegu suurima katsumusega, millest iisraellased läbi läksid, kuid ometigi lubas Jumal neile, et: ”Seitsmekümne aasta pärast külastan ma teid taas ja viin täide oma Sõna teie suhtes.”

”Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.” (Jeremija 29:11) Viimane osa sellest salmist tähendab otsetähenduses: ”andma seda, mille järele te igatsete”. Jumal tahab, et me jätkaksime palvetamist ja oleks valmis Tema vabastuseks.

neljapäev, 1. mai 2008

OLE VAIKSELT JA OOTA

Mu süda oli täiesti murtud, kui kuulsin 1958 aastal uudistest lugu seitsme noormehe kohta, kes pidid seisma kohtu ees tänu sellele, et olid tapnud ühe invaliidist poisi. Püha Vaim puudutas mu südant nii tugevalt, et ma teadsin, et pean sõitma New York’i ja minema sinna kohtumajja, et rääkida nende noorte meestega.

Kohtuistungi lõppedes tabas mind korraga arusaamine, et: ”Need poisid, aheldatuina käeraudadesse, viiakse ju välja kõrvaluksest ja ma ei näe neid enam kunagi!” Tõusin oma kohalt ja trügisin läbi rahvahulga kohtuniku juurde, paludes luba rääkida nende poistega enne kui nad tagasi kartsa viiakse. Kuid ühe hetkega oli politsei mu kõrval ning ilma pikemagi jututa saadeti mind kohtusaalist välja.

Fotoaparaatide sähvatavad välgud pimestasid mu silmi ja kümned reporterid pommitasid mind erinevate küsimustega. Mina aga seisin seal kui soolasammas, tundes ühtaegu nii alandust kui häbi. Mõtlesin isekeskis: ”Mida mu kogudus küll minust arvab? Inimesed peavad mind täitsa napakaks. Küll ma olin ikka naiivne!” Keset kogu seda kaost palusin oma südames: “Issand, ma arvasin, et sina juhtisid mind siia. Mis siis valesti läks?” Loomulikult ei saanud ma paluda kõva häälega, sest vastasel juhul oleks meedia pidanud mind veelgi suuremaks hulluks kui nad mind juba pidasid. (Pealegi nägin ma niigi päris kentsakas välja, kuna kandsin tol päeval kikilipsu!)

Kuid Jumal kuulis selle vaese mehe palvet tol päeval ja on kuulnud igat mu vaiksematki südamehüüdu alates sellest päevast peale. Seda seetõttu, et sellest samast haledast stseenist kohtumaja ees, sündis Teen Challenge (Noorte Väljakutse) teenistus, mis tänase päeva seisuga on levinud üle maailma. Ja mina võin rõõmuga jagada Taaveti tunnistust: ”Issandast kiitleb mu hing. Viletsad kuulevad ja rõõmutsevad.” (Psalm 34:3)

Mida Taavet selle all tegelikult mõtles, on see, et: “Mul on midagi öelda kõigile Jumala alandlikele üle kogu maa ja seda nii tänaseks päevaks kui kõigiks tulevastekski aegadeks. Nii kaua kui püsib see maailm, vabastab Jumal igaühe, kes hüüab appi Tema nime ja usub Temasse. Oma võrratus armus ja armastuses päästis Ta ka minu, kuigi ma olin teinud ühe väga rumala sammu.”

Kõik, mida sa teadma pead, on fakt, et Jumal kuuleb igat siirast appihüüdu – olgu see valju või hääletu – ja Ta vastab neile. Isegi kui sa oled käitunud rumalasti või kukkunud täiega läbi oma usus, ei pea sa tegema muud kui vaid hüüdma appi oma Päästjat, sest Tema on ustav kuulma ja tegutsema.