reede, 29. august 2008

TA TEEB SEDA LÄBI ELU OLUKORDADE

Las ma rääkida teile, kuidas Jumal toob rahvast enese kotta, kuidas Ta kõnetab neid ja päästab nad. Ta teeb seda läbi elu olukordade ! Issand ehitab oma kogudust tänu valgusele, mis särab välja neist, kes Teda armastavad. Ja Ta on võimeline tegema seda mitte tänu sellele, et Tema sulased kasutavad õigeid meetodeid, vaid tänu sellele, et nad elavad seda elu välja.

Kristuse elu toob valguse esile kodudes, naabruskondades, linnades, tööpaikades. Kuid kuidas seda elu saada? See kõik taandub sellele, et iga Jumala laps elab oma elu õigesti, olles peegelduseks Jumala armust. Need jumalateenrid käituvad ausalt, isetult ja ilma ühegi kahtlase, varjatud pooleta oma elus. Nad elavad elu, mis on täielikult pühendatud Jeesusele, olles samal ajal valmis teenima igal ajal teisi.

Paulus räägib teenijaist, kes „mõistavad Tema tahtmist ja Seadusest õppinuna oskavad ära tunda olulise ning on veendunud, et nad on sõgedate teejuhid ja nende valgus, kes on pilkases pimeduses.“ (Roomlastele 2:18-19). Selliseid sulaseid, ütleb Paulus, läheb tarvis.

Las ma tuua teile ühe näite taolisest valgusest. Hiljaaegu helistas ühe New Yorki firmajuht meie kogudusse ja pastor Neil võttis kõne vastu. See juht rääkis talle kahest naisest meie kogudusest, kes tema firmas töötavad. Ta ütles, et need naised pole üldse sellised nagu ta teised töötajad. Nad olevat väga viisakad, naeratavad, abivalmis ja mitte iialgi nurisevad või teisi tagarääkivad. Ta ütles: „Neis naistes on midagi teistmoodi ja ma tahaks teiega kokku saada, et arutada, mis see „miski“ on!“

Need naised olid taevased küünlad asetatud Jeesuse poolt särama oma tööpaigas. Ja see valgus, mis neist kiirgas, süütas tegelikult kogu nende tööpaiga. Kuidas? Kristuse elu kaudu nende sees. Ja nende ülemus mõistis, et seal oli tegu millegi enamaga kui mida see maailm pakkuda suudab.

See firmajuht oli juut. Mis te arvate, kuidas ta oleks reageerinud kutsele tulla mõnele ärkamiskoosolekule? Või kas ta oleks olnud valmis lugema läbi terve portsu materjale, mille üks kogudus oli kokku pannud? Ei. Ta oleks kupatanud need kõik „Kausta nr.13“ ja sinnapaika see olekski jäänud. See mees aga reageeris tõelisele valgusele – valgusele, mis oli sündinud elust Kristusega ja sai elatud välja kahe alandliku naise poolt.

Me saame olla valguseks oma kogukonnas vaid sel määral kui palju me ise oleme täidetud Kristuse eluga. Kui me tahame, et meie sõnadel oleks mingitki mõju, peame me selle eelkõige oma eludega välja elama. Andku Jumal meile armu meeles pidada, et valgus paistab ka läbi elu pisiasjade!

neljapäev, 28. august 2008

KADUNUD POEG JA TEMA ISA

Ma usun, et kadunud poeg (vt.Luuka 15) tuli tagasi koju tänu oma mälestustele ja kogemustele oma isaga. See noor mees tundis oma isa olemust ja eeldavasti oli ka kogenud suurt armastust oma isa poolt. Sest miks muidu oleks ta tahtnud tagasi tulla, kui teda oleks oodanud ees vihane ja kättemaksuhimuline isa, kes oleks talle peksa andnud ja nõudnud tagasi iga viimsegi kui sendi, mille ta oli ära kulutanud?

Kadunud poeg pidi teadma, et tagasi koju minnes ei oota teda ees peks ega hukkamõist mineviku pattude pärast. Arvatavasti mõtles ta, et: „Mu isa armastab mind ja ei viska mulle mu patte ette. Ta võtab mu tagasi.“ Kui sa tuled sellisest taustast, on sul alati julgus minna tagasi koju.

Pange tähele, kuidas kadunud poja isa „tabas“ oma poega headuse õnnistusega enne, kui too oli jõudnud üldse väljendada oma südamest tulevat kahetsust, mida ta kogu kodutee harjutanud oli. Kohtudes taaskord oma isaga, ei antud talle ülestunnistuseks võimalustki, sest isa segas sellele oma kallistustega vahele. „Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.“ (Luuka 15:20). Isa oli nii õnnelik oma poja tagasituleku üle, et ta mattis ta oma kallistuste ja suudluste alla, öeldes: „Ma armastan sind, poeg! Tule koju ja saa osa kõigest, mis sulle kuulub!“

Isa tegi seda kõike enne, kui ta poeg üldse jõudis midagigi öelda või üles tunnistada. Noor mees suutis ehk pomiseda vaid mõned algusfraasid oma kõnest, kuid isa ei lasknud tal isegi lõpetada – tema jaoks olid selle noore mehe patud juba ammu unustatud! Isa ainsaks sooviks oli öelda oma sulastele: „Pange rüü mu pojale selga ja sõrmused sõrme ning valmistage ette suur pidusöök, sest nüüd läheb peoks! Las kõik tunda rõõmu sellest, et mu poeg on tagasi kodus!“

Patt ei omanud isa jaoks mingit tähtsust. Ainus, millele tema mõtles, oli armastus. Ta tahtis anda oma pojale teada, et too on vastuvõetud ilma ühegi ülima ülestunnistuseta ja see on midagi, mida Jumal tahab ka meile teada anda: Tema armastus on suurem kui kõik meie patud kokku! „Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?“ (Roomlastele 2:4)

kolmapäev, 27. august 2008

MINGE “VAIMUS”

Sa võid minna „Vaimus“ ükskõik, millise rahva juurde kogu maailmas. Sa võid puudutada puutumatuid rahvaid, olles oma põlvedel. Pole kahtlustki, et sinu salajasest palvekambrist võib saada Jumala Vaimu liikumise peakontor kõigi rahvaste jaoks.

Mõtlen siinkohal Aabrahami peale, kes palvetas jumalatu hukkaläinud Soodoma pärast ja kellele Jumal vastas: „Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale." (1 Moosese 18:26)

Kui Aabraham seda kuulis, hakkas ta Jumalaga kauplema, öeldes: „Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?" (1 Moosese 18:28). Aabrahami mõte peitus selles, et: „Jumal, mis siis, kui nende viiekümne uskliku seas leidub nelikümmend viis õiget? Mis siis, kui nende näol on tegu tõeliste otsijatega? Või kui seal oleks ainult kümme sinu järgi tõeliselt igatsejat? Kui ka ainult need kümme hüüaks su poole, kas sa siis jätaksid selle linna alles?“ Ja Jumal vastas Aabrahamile: "Ma ei hävita kümne pärast." (1 Moosese 18:32)

See piiblilõik räägib meile midagi Issandast. Ta on nõus säästma terveid kogukondi ja ühiskondi, kui Ta vaid leiaks sealt käputäiegi õiglasi inimesi. Mis tähendab siis neid, kes otsivad Tema palet kogu oma rahva nimel.

Kuid Jumal läheb sel teemal edasi ja veel kaugemalegi kui Aabrahamiga. Hesekieli 22-peatükis räägib Ta üheainsa uskliku leidmisest, kes oleks nõus seisma müüripraos: „Ma otsisin nende hulgast meest, kes laoks müüri üles ja seisaks minu ees müüripraos maa heaks, et ma seda ei hävitaks; aga ma ei leidnud.“ (Hesekieli 22:30)

Hesekieli prohveteeringute ajal oli Iisrael vaimses mõttes täiesti kui reostunud. Prohvetid kuritarvitasid Jumala seadusi ja käitusid nii nagu ise heaks arvasid. Rahvas aga oli mahasurutud ja rõhutud; omaenda himudest lähtuv ja üksteist paljaks rööviv. Mitte ükski inimene nende seast ei hüüdnud Jumala poole. Mitte keegi ei seisnud müüripraos, et teha eestpalveid. Ja ometigi, Jumal oli valmis päästma kogu rahva, kui seal oleks leidunud kasvõi üksainus eestpalvetaja.

Kui sul pole füüsiliselt võimalik minna mõne rahva sekka, võid sa siiski olla osa eestpalvetajate toetavast liinist, kelle kohus on aidata neid, kes on andnud iseendid minemaks välja rahvaste sekka. Kui Paulus kirjutas oma ringreisidest, ei maininud ta ainuüksi Timoteost ja Tiitust kui oma abilisi, aga ka Liidiat ja teisi armsaid naisi, kes neid toetasid. Nende näol oli tegu pühendunud teenijatega, kelle abi aitas puudutada paljusid rahvaid evangeeliumiga.

reede, 22. august 2008

PIIRATES IISRAELI PÜHA

”Ja nad...pahandasid Iisraeli Püha.” (Psalmid 78:41) See sõna pahandama viitab oma tähenduselt ka kui ”piiramisele”, mis omakorda tuleneb kahest sõnajuurest ja tähendab: ”Jumala kurvastamist Tema jälgede eemaldamise tõttu”. Ehk teisisõnu: Jumala piiramine tähendab teatud piiri tõmbamist ja väljendust: ”Jumal saab tulla vaid siiamaani ja mitte kaugemale!” Taoline suhtumine peegeldab väga paljude usklike mõtteviisi, kes oma mõtetes omavad väga väikest ja kitsast arusaamist Kristuse suurusest.

Sama olukord valitses ka Jeruusalemma algkoguduses. Nad piiritlesid Kristust vaid väikese ringkonnaga, kuulutades Ta vaid Juudi rahvale kuuluvaks. Kuid Jeesust pole võimalik piiritleda, mistõttu Ta pidevalt murrab läbi meie endi väikestest, paikapandud piiridest, ulatudes alati välja suuremate hulkadeni.

Lubage mul tuua üks näide. Umbes 40 aastat tagasi jäi mulje, otsekui oleksid nelipühilased pidanud Püha Vaimu ristmist vaid nende liikumisele kuuluvaks. Paljud nelipühilased arvasid, et: ”Meie oleme Jumala Vaimuga täidetud kogudus!” ja nelipühi jutlustajad tundsid sügavat kahetsust suuremate juhtivate konfessioonide ”surnud olemise” pärast, kuulutades, et: ”Neil ei ole seda täit evangeeliumi, mis meil on!”

Korraga aga purskas Püha Vaim välja ja üle kõigi poolt paikapandud piiridest ning langes usklike peale kõikvõimalikest konfessioonidest. Selle Vaimu liikumise kohta kirjutas John L. Sherrill isegi klassikaks saanud raamatu nimega "They Speak With Other Tongues” (eesti keeles ”Nad räägivad teistes keeltes”)

Jumal on kasutanud ka minu raamatut ”Risti ja pussi kangelased” ja seda eriti katoliiklikes ringkondades. Ja ometigi, nõnda nagu Peetrus ja algkogudus, nõnda pidin ka mina laskma Jumalal teha oma tööd mu südames, enne kui ma suutsin aktsepteerida kõike seda, mis oli toimumas. Ma ise olin kasvanud üles nelipühilasena, kuid elu esimest korda nägin ma preestreid nutmas patu tunnetuses ja hüüdmas appi Jeesuse nime.

Üsna peagi võtsid minuga ühendust evangeelsed jutlustajad, nõudes minult vastust: ”Kuidas jääb nende katoliiklastega ja nende Maarja kummardamisega? Kuidas sa saad üldse teenida inimesi, kes sellesse usuvad?” mispeale ma leidsin end vastamast nõnda nagu Peetruski vastas: “Ma ei tea Maarja kummardamisest midagi. Kõik, mida ma tean, on see, et Katolik kirik on täis näljaseid inimesi ja nende preestrite seas on tõeliselt siiraid Jeesuse kummardajaid, keda Jumala Vaim on täitmas.”

Jumala rahvast leidub kõikjal ja me ei tohi nimetada ühtegi neist pealiskaudseks või rüvedaks. Me peame olema ettevaatlikud selles osas, et me ei esitleks Jeesust väikse ja võimetuna, kes on piiratud meie endi kitsarinnalisest mõtteviisist.

neljapäev, 21. august 2008

ILMA KORTSU JA LAIGUTA

Maailm ei ole Jumala kogudust kunagi heaks kiitnud ja omaks võtnud ega saa seda tegema ka tulevikus. Kui sa elad Kristusele, ei pea sa muretsema selle pärast, et eraldada end teistest – nad teevad seda sinu eest! Kõik, mida sina pead tegema, on elama Talle, kui korraga sa leiad end tõrjutuna, eemale jäetuna ja erinevates asjades süüdistatuna: ”...kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid endi keskelt välja lükkavad ja teid häbistavad ja teie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast! (Luuka 6:22)

Ometigi ütleb Jeesus, et see on tee tõelise täiuseni: ”Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.” (Matteuse 16:25). Ehk teisisõnu: ”Ainuke viis, kuidas leida oma elu tõeline mõte, on anda see täielikult üle mulle! Siis leiad sa tõelise rõõmu, rahu ja rahuldatuse tunde.” Kristus ütleb meile: “Minu kogudus on ilma ühegi kortsu ja laiguta, mistõttu kui sa tuled minu juurde, pead sa olema valmis panema maha kõik oma patud. Sa pead alistama kõik mulle, surema täielikult iseendale, oma jumalatutele ambitsioonidele ja egole. Usu läbi sind maetakse koos minuga, aga samas mina äratan sind ka täiesti uude ellu!”

Mõtle korraks, mida tähendab olla ilma ühegi kortsu ja laiguta? Me teame, et “laik” viitab plekile. Aga mida tähendavad need ”kortsud”? Oled sa kunagi kuulnud sellist ütlust nagu “uus korts”? See tähendab lisada üks uus idee juba olemasolevale põnevale ideele. Seega, korts selles mõttes viitab otsekui neile, kes püüavad täiendada evangeeliumi ja pakuvad välja kergema tee taevasse jõudmiseks, mis ei kaasa täit alistumist Kristusele.

Taolist evangeeliumi kuulutatakse tänapäeval paljudes kogudustes. Kõik jutlused on suunatud vaid sellele, et rahuldada inimeste vajadusi. Kuid lugedes Jeesuse sõnu, peab tõdema, et taoline kuulutustöö ei vii mitte kuhugile! See ei täida evangeeliumi tõelist eesmärki!!!

Palun ärge saage minust valesti aru – mul pole midagi selle vastu, et kuulutada Jumala rahvale lohutavaid, julgustavaid sõnumeid. Jumala poolt valitud karjasena on mind seda ju kutsutudki tegema. Kuid, kui ma jutlustan ainult inimeste vajadustest lähtuvalt ja neile tuginedes, jätmata kõrvale Jeesuse üleskutse panna maha oma elud, siis inimeste tõelised vajadused ei saa kunagi rahuldatud. Jeesuse sõnum on väga selge: meie vajadused saavad kaetud vaid siis, kui me sureme iseendile ja võtame kanda Tema risti.

kolmapäev, 20. august 2008

TA KUULUTAS MEELEPARANDUST

Jeesus kuulutas, et: “Tema koda peab hüütama palvekojaks”, kus inimesed siiralt ja südamest meelt parandavad, millele Paulus lisas järgmist: "Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames. See on ususõna, mida me kuulutame. Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks. Sest Pühakiri ütleb: "Ükski, kes usub temasse, ei jää häbisse." (Roomlastele 10:8-11)

Lihtsamalt öeldes: me saame päästetud tänu oma avalikule meeleparandusele. Jeesus ütles: ”Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!" (Matteuse 9:13), millega Ta andis mõista, et meeleparandus on see, mille kaudu me saame tervendatud ja taastatud."Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele." (Luuka 5:31-32)

See on hea uudis! Jeesus ütleb meile: ”Meeleparanduse läbi saavad minu koguduses kõik terveks. Ei oma tähtsust, kes sa oled - füüsiliselt murtud, vaimselt nõder või vaimulikult haige – kõik peavad minu juurde tulema ühel ja samal viisil ja kõik nad leiavad tervenemise läbi meeleparanduse.”

Kui paljud kogudused avavad veel oma altareid südames seotud inimestele, et tulla ja parandada meelt? Kui paljud pastorid on lõpetanud kutsete esitamise sellele nii tähtsale vaimulikule tegevusele? Kui paljud usklikud on kaotanud taju vajaduse järele tunnistada oma patte?

Mis on Kristuse evangeeliumi keskne sõnum? See jookseb üsna selgelt läbi kõigist neljast evangeeliumist, kus Ta ütleb meile: ”See on see, mida ma kuulutan oma kogudusele. See on minu sõnum kõigile patustele.”

”Aga pärast Johannese vangistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala evangeeliumi: "Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!" (Markuse 1:14-15). See oli esimene Jeesuse ”salvestatud” jutlus, kus Ta kuulutas meeleparandust.

Mõndade kristlaste jaoks võib see kõlada liiga ”karmi sõnumina” ja nad võivad küsida: ”Aga kui tähtsaks Jeesus ikka tegelikult meeleparandust pidas?” Luukas vastab sellele oma evangeeliumis, kus ta räägib Jeesuse vestlusest oma jüngritega: ”Ma ütlen teile...kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti." (Luuka 13:5)

teisipäev, 19. august 2008

MEIE ENDI MÕÕDUPUU

Oled sa mures mõne pereliikme või sõbra pärast, kes tundub mitte kasvavat ja küpsevat Kristuses? Kasutad sa, mõõtes seda inimest ja tema elu, oma isiklikku mõõdupuud Kristusest? Oled sa ehk paika pannud omaenda kindlad piirid selle kohta, mida tähendab olla tõeline Kristuse järgija ja sa ei näe oma lähedast liikumas neis piirides?

On see ehk võimalik, et sa piirad Kristust? On su Issand tõesti nii väike ja nii kokkusurutud, et sa ei suuda uskuda Tema Püha Vaimu võimesse teha sügavat, varjatud tööd? Mõistad sa inimesi hukka seetõttu, et nad ei vasta sinu poolt seatud standarditele? Usud sa, et Jumal on piisavalt võimas tegemaks oma tööd selle inimese elus ka nähtamatul viisil?

Umbes 35 aastat tagasi kõndis üks kurikuulus naine - Celeste Horvath - meie Teen Challenge’i kontorisse Brooklyn’is. Ta oli üks New Yorgi tuntumaid daame, kes juhtis üht lõbunaiste kogukonda, kes pakkus teenuseid meie maa kõige tuntumatele härrasmeestele. Celeste oli üles kasvanud nelipühilaste kodus ja tema palvetav vanaema oli prohveteerinud ta üle, et: ”Sinust saab evangelist.” Kuid Celeste pööras selja oma lapsepõlvest päritule ja pöördus hoopis prostitutsiooni poole.

Tema poolt juhitava ringkonna kasvades, jäi ta sõltuvusse narkootikumidest. Kogu selle aja jooksul käis üks madin tema südames ja päev päeva järel kostis ta huulilt vaid üks palve: ”Jumal, palun kingi mulle veel üks päev.” Lõpuks võeti Celeste kinni ja uudis sellest kroonis kõikide päevalehtede esikülgi. Seal tuli ka aeg, kus ta vend kirjutas talle ja ütles: ”Sa oled häbistanud meie peret nii suurel määral, et sellele ei leidu mingit andestust!”

Kuid Jeesus ei hüljanud teda kunagi. Kord ühel päeval, keset suurt üksindust, hakkas Celeste palvetama ja murdus täielikult Issanda ees. Muutus temas toimus koheselt ja ühe hetkega oli ta uus loodu.

Kõik, kes olid näinud Celeste’i elu väljastpoolt, pidasid teda täielikult lootusetuks ja parandamatuks juhtumiks. Kuid neil oli piiratud arusaam Kristusest ja nad ei olnud näinud Püha Vaimu varjatud tööd tema elus läbi kõigi nende aastate. Kui teised nägid teda pidevalt nii tavalise ja mitte-pühana, nägi Issand temas koguaeg evangelisti.

Celeste tuli Teen Challenge’sse vahetult enne tema süüdimõistmist ja me viisime ta ise vanglasse. Ta istus oma aja ära, saades seal evangelistiks, kelleks Jumal oli teda kutsunud ja juhtis väga paljusid Issanda juurde. Peale vabanemist sai temast võimas tänava jutlustaja ja lõpuks ka koguduse rajaja Long Island’il. Muide, see kogudus teenib täie innukusega Issandat veel tänapäevalgi.

esmaspäev, 18. august 2008

AUSTUS JA RESPEKT

Piibel annab väga selgelt mõista, et on olemas Jumala kartus, mida iga usklik peaks endas kasvatama. Tõeline jumalakartus hõlmab endas ühest küljest austust ja respekti, kuid läheb samas veelgi kaugemale. Taavet ütleb meile: ”Üleastumise sõna on õelal tema südame põhjas; ei ole Jumala kartust tema silma ees.” (Psalm 36:2) Ehk teisisõnu ütleb Taavet: ”Kui ma näen kedagi andmas voli oma kurjusele, olen ma kindel, et sellisel inimesel pole vähimatki kartust Issanda ees. Ta ei tunnista tõde oma patu kohta ega selle kohta, et Jumal on kutsunud meid üles pühadusele.”

Fakt on see, et jumalakartus annab meile väe saavutada võit keset kurje aegu. Kuid kuidas seda ”kartust” siis omada? Jeremija vastab sellele prohveteeringuga Jumala Sõnast: ”Ja ma annan neile ühesuguse südame ja ühesuguse tee, nõnda et nad alati kardavad mind, kasuks neile ja nende lastele pärast neid. Ja ma teen nendega igavese lepingu, et ma ei loobu tegemast neile head; ja ma annan neile südamesse minu kartuse, et nad ei lahkuks minust.” (Jeremija 32:39-40)

See on võrratu tõotus Jumalalt, mis kinnitab meile, et Ta varustab meid püha kartusega. Ta ei taba meie südameid selle kartusega mingi üleloomuliku sähvatuse kaudu, vaid laseb sel settida seal oma Sõna läbi.

Kas see tähendab siis, et jumalakartus saab külvatud meie südameisse ainuüksi Piibli lugemise kaudu? Ei, sugugi mitte! See tuleb selle kaudu, et me ikka ja jälle otsustame kuuletuda igale Jumala sõnale, mida oleme lugenud Tema Sõnast. Piibel väljendab seda väga selgelt, öeldes, et see on see viis, kuidas jumalik aukartus tuli Esra üle: ”Sest Esra oli oma südant valmistanud Issanda Seadust nõudma ja täitma...” (Esra 7:10)

Jumala kartus ei ole vaid mingi Vana Testamendi õpetus – seda on mainitud mõlemas Testamendis. Vana Testament ütleb meile: ”Karda Issandat ja tagane kurjast!” (Õpetussõnad 3:7) Nõndasamuti kuulutab ka Uus Testament, öeldes: ”...ei ole Jumala kartust nende silme ees." (Roomlastele 3:18). Paulus lisab sellele veel järgmist: ”Siis puhastagem endid ihu ja vaimu kogu rüvedusest, täiustades oma pühadust Jumala kartuses.” (2 Korintlastele 7:1)

reede, 15. august 2008

VALGUS, MIS POLE VARJAMISEKS

Jeesus ütles meile: “Teie olete maailma valgus!” (Matteuse 5:14). See väide peegeldab nii palju enamat kui vaid Jeesuse poolset teenistuses tegutsemist. See ületab kõik õpetused, jutlused ja traktaatide jagamised. Kristus ütleb meile väga lihtsalt: ”Teie olete valgus.” Ta ütleb: “Te ei ole vaid peegeldus valgusest või kanal, mille kaudu valgus kiirgab, vaid teie oletegi see valgus! Ja selle valguse intensiivsus sõltub sellest, kui aktiivselt te elate ja suhtlete minuga.”

Kas te mõistate, millele Jumal on rõhumas siin? Maailm tunneb ära need, kes elavad lähedases suhtes Jumalaga. Teie naabrid või töökaaslased ei pruugi teada midagi teie igapäevasest suhtlemisest Kristusega, teie usust Temasse või teie täielikust sõltumisest Temast. Küll aga näevad nad valgust, mis tänu teie elule Kristuses välja kiirgab. Ja senikaua, kuni miski ei häiri seda elu, särab ka teie valgus keset pimedust.

”Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas.” (Matteuse 5:14) Jeesus ütleb: “Ma olen asetanud teid kui väljanäituseks kogu maailmale. Inimesed vaatavad teie peale, sest ma olen teinud teid silmapaistvateks. Te olete valgus, mis pole mõeldud varjamiseks.”

Seega, kes on need valgused, mis asetatud särama mäe otsa? Ja kus võib neid kohata? Tavaliselt ei leia neid rambivalgusest. Ei viibi nad ka enesekesksete, ennast-upitavate inimeste seas, kes elavad vaid selle maailma tunnustuse ja heakskiidu nimel. Samuti ei leia neid ennasttäis koguduste kildkondadest, kes väliselt näivad nii pühad, nii pühad, kuid seljataga klatsivad, virisevad ja vinguvad nii et vähe pole.

Aastate jooksul olen kohanud paljusid usklikke, kes väliselt tunduvad väga jumalakartlikud, kuid tegelikkusest on vaimulikult väga laisad. Nad räägivad kõigile oma läbikukkumistest ja nõrkustest, arvates, et see jätab neist väga alandliku mulje. Samas on nad aga väga kärmed arvustama teisi. Nad ei oma tõelist, andvat, armastavat teenija sarnast Kristuse meelsust. Hoopis vastupidi – neile kuuluv “valgus” on tegelikult hoopis pimedus. Jeesus ütles: ”Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?” (Matteuse 6:23) Kus puudub elu Kristuses, ei saa olla ka valgust teiste jaoks.

”Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.” (Matteuse 5:16). Põhjus, miks me peame laskma oma valgusel särada kogu maailmale, on selles, et Jumal saaks au selle eest.

neljapäev, 14. august 2008

VALGUSES PEITUV ELU

”Siis Jeesus rääkis neile taas: "Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus." (Johannese 8:12)

Jeesus oli ja on ikka veel maailma valgus. Johannes ütleb, et see valgus sai alguse elust, mis oli Jeesuses Kristuses: ”Tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.” (Johannese 1:4) Ehk lihtsamalt öelduna: See elu, mis oli Jeesusel, oli Tema valguseallikaks kogu maailmale. Ja igaüks, kes usub, ”sellel on elu valgus” (Johannese 8:12) Milles seisneb siis see ”valguses peituv elu”, millest Piibel meile räägib?

Enamus meist mõtleb sellele kui igavesti kestvale olemisviisile, mis peegeldub Kristuses. Me näeme seda kui Tema väge anda edasi igavene eksisteerimisvõime kõigile, kes Temasse usuvad. Kuid Johannes räägib siin millestki enamast. Kui ta kasutab sõna ”elu”, räägib ta kogu Jeesuse eksisteerimise autobiograafiast.

Jeesus õpetab meid, et me peame elama nõnda nagu Tema elas. Selleks aga, et me võiksime olla sellised nagu Kristus siin maailmas oli, peab Ta elu olema midagi, mis on meile isiklikult teada ja kogetav. See peab olema miski, mis samastub meie endi eludega.

Tahaksin jagada teiega, kuidas mina samastun eluga Kristuses. Ma tunnen rõõmu väikestest, lihtsatest asjadest, millest Jeesuski rõõmu tundis; asjadest, mida Ta puudutas ja ütles. Ma usun, et Tema igapäeva sõnad, teod ja elu koos Isaga peaksid selgitama meile, mida tähendab Kristuse elu meie jaoks.

Ma mõtlen Jeesuse sõprusele Laatsarusega. Ma mõtlen sellele, kuidas Ta taandas end rahvahulkadest peale pikka teenistusperioodi. Mõtlen sellele, kuidas Ta nautis aega, mille Ta veetis koos Maarja, Marta ja Laatsarusega nende kodus. Ja mõtlen ka sellele, kuidas Jeesus haaras väikesed lapsed oma kaissu ja õnnistas neid. Ma mõtlen Tema sõnakuulelikkusele oma ema suhtes, isegi täiskasvanud mehena ja sellele, kuidas Ta muutis pulmapeol vee veiniks. Mõtlen Jeesuse armastusele, mida Ta osutas hüljatuile, põlatuile ja vaestele ning kaastundele, mida Ta lasi osaks saada abielurikkumiselt tabatud naisele. Mõtlen Ta austusele vana lesknaise suhtes, kel oli vaid kaks leptonit panna aardekirstu.

Ma kahtlen, kas üldse leiduks võimalust kirjutada üles kõik need armastavad, teenija südant väljendavad teod, mida Jeesus tegi siin maa peal. Kuid kindlasti on need eeskujuks sellest, kuidas me peaksime samastama oma elusid Kristuse eluga, sest see on see viis, kuidas mõista valguses peituvat elu.

kolmapäev, 13. august 2008

TOETUDES TÕOTUSELE

Tänu Jumala “kaitsvale armastusele”, võime me kuulutada võitu enne kui lahing üldse alatagi jõuab. Taavet laulis: ”Issand, sinu võimusest rõõmutseb kuningas; kui väga ilutseb ta sinu abist! Sa andsid temale, mida ta süda himustas, ja tema huulte igatsust sa ei keelanud!” (Psalm 21:2-3)

Sa võid imeks panna, et: “Kuidas küll Taavet sai rõõmustuda, kui seisis silmitsi suurima rünnakuga, mida ta elus eales näinud oli. Kuidas võis ta hõisata, kui ta oleks võinud saada haavata või lausa surma?”

Taavet vastab: ”Sest sa tulid temale vastu heade õnnistustega; sa panid temale pähe kuldkrooni.” (Psalm 21:4) Taaveti sõnad siin on täiega elu muutvad: ”Ma seisan vastakuti võimsa vaenlasega, kes on saadetud hävitama mind, kuid mu südames on rahu. Miks? Sest Issand on näinud mu võitlust ja valanud oma kinnitava armastuse välja mu üle. Jah, mu vaenlane võib panna mind komistama või kukkuma ja teatud hetkedel võib isegi tunduda, et ma olen omadega läbi, kuid...Jumal on mulle öelnud, et kui ma ajan end taas püsti, siis Ta annab mulle oma jõu ja ma võidan selle lahingu.”

Enne lahingusse minekut kuulutas Taavet välja järgmise klausli: “Sa panid (mulle) pähe kuldkrooni” (21:4). See kuldkroon, millest Taavet räägib siin, viitab võidule ja valitsusele. Taavet ütles: ”Ma lähen lahingusse toetudes Jumala tõotustele, mis Ta mulle on andnud. Sest Ta on tõotanud, et ma tulen sellest puhtana välja, kandes võidukrooni.”

See võtab kokku õpetuse Jumala ”kaitsvast headusest ja armastusest”. Ta on juba ette näinud kõiki meie võitlusi – meie lahinguid patu, liha ja kuradiga – ja oma suures armus ning headuses maksnud hinna nende eest enne, kui need on jõudnud üldse esilegi tulla. Meie võit on juba kindlustatud!

Jumala kaitsev headus kehtib eriti nende puhul, kes siiralt armastavad Jeesust ja keda patt võib rünnata ootamatult. Issand kinnitab meile, et isegi kui me peaks ajutiselt olema maha surutud, võime me siiski taas tõusta ja tulla lahingust välja sirge seljaga, sest Jeesus on maksnud kõigi meie võlgade eest.

teisipäev, 12. august 2008

KAITSEV ARMASTUS

“Sest sa tulid temale vastu (ing.keeles: sa kaitsesid teda) heade õnnistustega; sa panid temale pähe kuldkrooni.” (Psalm 21:4). Kui seda salmi esimest korda lugeda, tundub see veidi arusaamatuna, sest millegi eest kaitsmine viitab pigem kui millegist eemale hoidmisele. Kaasaegses tähenduses võiks seda salmi tõlgendada nii, et: ”Jumal kaitses Taavetit oma heade õnnistustega.”

Samas aga on sõnal ”kaitsma / ära hoidma” Piibli kontekstis hoopis teine tähendus. See tähendab: ”ootama, millelegi eelnema, ette nägema, ette ära täituma; võlga ennetähtaegselt tasuma.” Veelgi enam, valdavas enamuses viitab see millelegi meelidvale.

Jesaja annab meile pisut aimu sellest meeldivast, mis tuleb Jumala käest, et täita ühte vajadust või ootust enneaegselt. ”Enne kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud.” (Jesaja 65:24). See salm loob ühe võrratu pildi Jumala armastusest meie vastu. Sellest selgub, et Jumal on nii innukas õnnistama meid ja nii valmis valama välja oma headust ja heldust me elude üle, et Ta ei jõua
ära oodata, millal me Talle kõigist oma vajadustest räägime. Seetõttu sekkub ta olukordadesse juba enne, kui me seda teha jõuame, jagades meile oma armu ja armastust ning kogedes sellest täit naudingut.

See on just see sama, mida Taavet ütles 21 Psalmis: ”Issand, sa valad välja oma õnnistused ja armastuse enne kui ma veel küsidagi jõuan ja sa pakud mulle enamat kui ma eales suudaks sinult paluda.”

Taavet viitas siin teatud suurtele asjadele, mida Jumal oli tema heaks vaimses sfääris korda saatnud. See oli midagi, mis andis Taavetile võidu tema vaenlaste üle, vastas tema palvetele ning tõi kaasa ülevoolava väe ja rõõmu. Ja Jumal tegi seda kõike enne, kui Taavet jõudis üldse paluma hakatagi, et tuua oma palvesoovid ja kergendada oma koormaid. Ja kui siis Taavet lõpuks valaski oma südame Jumala ette välja, sai ta aru, et Jumal oli juba kõik korraldanud ja võitnud ära tema vaenlased. Taaveti võit oli kindlustatud enne kui ta jõudis üldse lähenedagi lahinguväljale!

esmaspäev, 11. august 2008

MEIE FOOKUS

Kui kristlased Pauluse aegadel olid mures läheneva Jeruusalemma hävingu pärast, hakkasid nad tundma rohkem huvi prohvetlike sündmuste vastu. Neid hirmutasid kuulujutud armutute sissetungivate vägede kohta, kes pidavat vangistusse võtma suurel hulgal inimesi. Usklikud kogesid, et hädaajad on ukse ees, mistõttu nad palusid Paulust, et see räägiks neile, mis on tulemas. ”Kirjuta meile, kuidas mõista aegu ja olukordi.”

Paulus vastas nende kinnitavate sõnadega: ”Aegade ja tundide kohta, vennad, ei ole aga vaja teile kirjutada, sest te teate täpselt, et Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel.”
(1Tessalooniklastele 5:1-2).

Paulus kirjeldas neile, mis saab sündima siis, kui Kristus tagasi tuleb: ”Sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga. Julgustage siis üksteist nende sõnadega!” (1Tessalooniklastele 4:16-18)).

Pauluse õhutavad sõnad olid mõeldud julgustusena Jumala rahvale. Tema öeldu sisu oli, et: ”Te ei pea kartma asju, mis on tulemas! Te ei pea muretsema kõigi nende hirmuäratavate märkide ja rahutuste pärast, sest te juba teate, miks see kõik sünnib. See kõik viitab Issanda Jeesuse tagasitulekule, et võtta oma rahvas ja viia nad enesega kaasa.”

Selge on see, et ajalugu on liikumas teatud suunas ja me võime olla kindlad, et hetkel toimuvad sündmused on viimas meid lähemale Jumala igavikulistele eesmärkidele. Maailm ei ole lihtsalt niisama triivima hakanud ja Jumal ei ole seda ka hüljanud, vaatamata sellele kui nurjatu ja hukas on inimkond. Pigem on Jumal just see, kes on käigu sisse pannud ja kõik need pöördelised sündmused, mida endi ümber näeme, viitavad liikumisele selle ”ühe jumaliku sündmuse” suunas – uue maa ja uue taeva loomise suunas, kus Kristus saab valitsema täies hiilguses läbi kogu igaviku.

Kristuse järgijatena ei tohiks meie fookus olla igapäevaste uudiste peal. Me ei tohiks saada ka liiga kaasa haaratud sõdadest või kuulujuttudest nende kohta; ähvardustest võimalike aatompommi õnnetuste või muude, maailma tabavate olukordade kohta. Kui Jeesus ütles: ”Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles!" (Luuka 21:28), siis sellega Ta ütleb meile, kus meie fookus peab olema.

reede, 8. august 2008

MEIE KOLETISTE JUMAL

”Vaata ometi jõehobu, kelle ma olen loonud nagu sinugi...” (Iiob 40:15) ”Kas sa saad krokodilli õngega välja tõmmata või nööriga köita tema keelt?” (Iiob 40:25)

Miks pidi Jumal alustama oma ilmutuse jagamist sellega, et pani Iiobi mõtlema neile kahele suurele koletisele? Miks pidi Iiob üldse vaatama silma jõehobule ja krokodillile?

Esmalt esitles Jumal oma sulasele seda probleemi järgnevalt: “Vaata Iiob, siin on üks jõehobu su kannul! Mis sa temaga peale hakkad? Suudad sa ta maha murda oma füüsilises jõus? Ei? Või suudad sa ehk kuidagi ta “ära rääkida”?!? Aga nüüd vaata, siin on üks krokodill ähvardamas sind. Mis sa temaga peale hakkad? Sel loomal on ju süda kõva kui kivi ja armu ei anna ta kellelegi!”

Need näited olid nii palju enamat kui vaid üks lihtne loeng loomariigi elanike kohta. Pigem rääkis siin Jumal Iiobile elu ”koletistest”. Ta andis mõista oma sulasele, et need kaks suurt, jõulist ja kõikvõimast loodut esindasid hiiglaslikke probleeme, mis möllasid Iiobi elus.

“Mõtle korra jõehobu peale. Ta trambib jalge alla kõik, mis vähegi su teele sattub. Ta on liiga suur, et temaga omal jõul toime tulla, Iiob! Sinust pole talle võrdväärset vastast ja ükskõik, mida sa ka ette ei võtaks, sa ei suudaks teda võita. Ainult mina, sinu Jumal, tean, kuidas peatada seda koletist!”

“Ja kuidas on lood krokodilliga, Iiob? Ükski inimlaps pole võimeline võitlema sellise olendiga ja mitte keegi ei suudaks omast jõust röövida krokodillilt tema võimast ”varustust”. Sama kehtib ka sinu vaimse vaenlase, Saatana kohta. Ainult mina suudan võita lahinguid temaga.”

Paned sa tähele, mida Jumal on ütlemas? Ta ei räägi ainuüksi Iiobile, aga kõikidele usklikele. Ja ta kuulutab: ”Vaata tõele näkku koletiste osas oma elus. Sa ei tule nendega ise toime. Mina olen ainukene, kes suudab neid võita.”

Iiob vastas: “Minu Jumal on kõikvõimas ja suudab kõike. Mitte ükski Tema plaanidest ei lähe luhta. Ma tean, et ma ei suuda omast jõust seista vastu jõehobule ja krokodillile, kuid see polegi tähtis, sest ma tean, et minu Jumal suudab. Minu asi on lihtsalt püsida paigal ja näha Issanda päästet tulemas.” (Iiob 42:1-2)

neljapäev, 7. august 2008

VÕITJA IGAS LAHINGUS

Jumal on tõotanud, et sa tuled võitjana välja igast olukorrast, olles kroonitud Tema jõuga: “Tõuse kõrgele, Issand, oma võimuses:me tahame laulda ja ülistada sinu vägevust!” (Psalm 21:14).

Kuidas laseb Jumal meil osa saada nendest headuse ja helduse õnnistustest? Selle läbi, et Püha Vaim ajab välja kogu hirmu meie seest – hirmu komistada, saada eraldatud Jumalast, kaotada Püha Vaimu ligiolu – täites meid oma rõõmuga. Me peame minema edasi hõiskamisega, nõnda nagu Taavetki seda tegi, sest Jumal on meile tõotanud, et me jääme püsima.

Ometigi kannavad nii vähesed kristlased endas seda hõiskamist ja ülevoolavat rõõmu. Nad ei tule selle pealegi, et neil võib olla rahu ja hingamine Jumalas. Nad käivad ringi hapude nägudega, kujutades ette, et on surutud Jumala vihase rusika alla, selle asemel, et mõelda Tema kaitsvate tiibade peale. Nad näevad Jumalat kui karmi valitsejat, kes iga hetk on valmis jagama järgmist piitsahoopi. Ja seetõttu on nad nii õnnetud ja ilma mingigi lootuseta - pigem surnud kui elavad.

Kuid Jumala silmis pole meie probleemiks sugugi mitte patt, vaid hoopis usaldamatus! Jeesus lahendas meie patuprobleemid Kolgatal ja tegi seda lõplikult. Seetõttu Ta ka ei nääguta me kallal, öeldes, et: ”Seekord läksid sa nüüd küll üle piiri!” Mitte iial! Tema suhtumine meisse on hoopis vastupidine. Tema Vaim õhutab meid pidevalt mõistma ja teadma, et Isa armastus on meiega isegi keset meie läbikukkumisi.

Pannes kogu oma tähelepanu patu peale, kaotame me silmist selle, mida Jumal kõige enam igatseb ja see on: ”Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.” (Heebrealastele 11:6) See salm ütleb kõik. Meie jumal on ”palga jagaja” ja Ta igatseb kogu südamest võimaluste järele kasta meid oma headuse ja heldusega, õnnistades meid enam kui me eales suudaks ettegi kujutada.

See on see arusaam, mida Jumal igatseb, et me omaksime Tema suhtes. Ta teab neid aegu, kui me parandame meelt oma eksimustest ja pattudest. Ta teab juba ette meie patukahetsusaegu. Kuid samas ei jõua Ta ära oodata ”oma aega”, mistõttu Ta sõidab heas mõttes sisse ja ütleb: ”Ma tahan kinnitada oma lapsele, et ma ei mõista teda hukka, sest ma olen juba andestanud talle oma Poja puhastava vere läbi.”

kolmapäev, 6. august 2008

MIKS ON “HALJAS OLEMINE” TÄHTIS?

”Neile öeldi, et nad ei tohi teha kurja ilmamaa rohule ega millelegi, mis haljendab, ega ühelegi puule, vaid ainult inimestele, kellel ei ole Jumala pitserit otsaesisel. (Ilmutuse 9:4).

Miks on “haljas olemine” meie usu seisukohalt nii tähtis? Mäletate, rohutirtsud ei tohtinud puutuda millessegi, mis oli roheline ja haljas. Ehk teisisõnu: nad ei tohi teha liiga kellelegi, kes elab usus. Nii et isegi kui rünnakud tulevad väga kõrgelt, jäävad need, kes on pannud oma usu ja lootuse Issanda peale, seisma kui vankumatud, haljendavad puud. Neid ei häiri mitte ühedki rohutirtsud, kaasaarvatud terroristid. Parim kaitse igasuguse põrguliku rünnaku ja skorpionite hammustuste vastu, on vaimne tervis. See tervis tuleb aga ainult siis, kui me pöördume Issanda poole ja usume Tema tõotustesse.

Luba mul küsida:

• Usud sa täielikult Jumala andestusse? Usud sa, et Tema veri võib sind puhastada igast sinu patust ja möödalaskmisest? Kui sa elad süütunde all ja püüad pidevalt olla meelepärane Jumalale, ei ole sa haljas ega terve. Jumala suurim igatsus on, et võtaksid vastu Tema andestuse anni ja hingaksid selles.
• Sa oled küll vastu võtnud Jumala andestuse, kuid kas sa usud Tema tingimusteta armastusse sinu suhtes?

Jumal ei tõuka meid välja, kui me eksime. Ta ei piilu pidevalt üle me õla, nõudes, et me seaksime oma asjad korda. Ta lihtsalt palub, et me tuleks Ta juurde ja tunnistaks: ”Ma usun sinu Sõnasse, Issand. Andesta mulle, puhasta mind ja hoia mind oma embuses.”

Jumala igatsus meie suhtes on, et me elaksime oma elusid ilma hirmuta. Seetõttu ei tohiks me lasta ka Saatanal tulla ja süüdistada meid mineviku läbikukkumistes. Sest kui me oleme sellest meelt parandanud, on see kaetud Kristuse kalli ja puhastava verega.

Siin on Jumala tõotus kõigile, kes panevad oma lootuse Tema peale: ”Ühed ülistavad vankreid ja teised hobuseid, meie aga Issanda, oma Jumala nime. Nemad vaaruvad ja langevad; meie aga tõuseme ja seisame püsti.” (Psalm 20:8-9).

teisipäev, 5. august 2008

JALUL JA VALMIS TEGUTSEMA

“Saul kartis Taavetit, sest Issand oli temaga, olles aga Saulist lahkunud.” (1Saamueli 18:12).

Saatan kardab ja kadestab kõige enam neid, kes on olnud palves Issanda ees ja otsustanud kindlameelselt tõusta ning võidelda usuvõitlust. Saatan kardab isegi väikest hulgakest neid, kes on usus üles õhutatud võitlema. Ta kogeb hirmu nende ees, kes on jalul ja valmis vastu seisma ning tegutsema. Ja kuna ta kardab sind, siis tema eesmärgiks on nõrgestada sinu võitlusvaimu.

Saatan teeb seda, püüdes vallutada sinu meeli valelike, häirivate, põrgulike mõtetega, mis tekitavad kahtlusi ja seavad küsimärgi alla Jumala väe. Ta otsekui kisendab su mõtteisse ja vaimu: ”Pole mingit mõtet enam võidelda! Sinu isiklikud võitlused on su juba ammu kutuks teinud. Sa ei saa iialgi võitma. Põrguväed on liiga võimsad, et sa suudaks neid eales võita, mistõttu võta pigem rahulikult. Sa ei pea ju seda võitlusasja ometigi nii pingsalt võtma!”

See kõik on vaenlase hämamine! Kogu Saatana strateegia rajaneb sellele, et saada su silmad eemale ristilt ja seal võidetud võidult. Ta tahab suunata kogu su tähelepanu sinu nõrkustele, pattudele ja vajaka jäämistele, mis on ka põhjus, miks ta lisab veelgi kuumust juurde sinu hetke kannatustele ja probleemidele. Ta tahab panna sind uskuma, et sul pole piisavalt jõudu minemaks edasi. Kuid küsimus ei olegi sinu jõus – küsimus on Jeesuse jõus!!!

Fakt on see, et me kõik saame kogema võitlusi ja seda senikaua, kuni me kas sureme või kuni Jeesus meile järgi tuleb. Jah, meile antakse ka teatud hingetõmbe -ja rahuaegu, kuid senikaua, kuni me oleme siin maa peal, oleme me kaasatud vaimulikku sõjapidamisse. Ja selle lahingud ei lõppe mitte kunagi. Seetõttu ütleski Paulus meile, et Jeesus on jätnud meile piisavalt tugevad relvad, millega kiskuda maha vaenlase kõrgistused. Meid on varustatud relvadega, mille vastu Saatanal pole mingit võimu – need on: palve, paastumine ja usk.

Aeg on kangutada lahti oma tähelepanu hetke katsumustelt. Me peame tõstma oma silmad raskustelt ja kinnitama need selle lahingu Kaptenile. Jeesuse käes on kogu võidu võti ja Ta on tõotanud meile, et: ”Ma olen varustanud teid iga lahinguks vajamineva relvaga ja ma olen valmis andma teile jõudu nõrkushetkedel.”

esmaspäev, 4. august 2008

MEELEPÄRANE ELU

Apostel Paulus õpetas Kolossa kogudust järgmiste sõnadega: ”...et te käiksite Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüdes, kandes vilja igasuguses heas töös ja kasvades Jumala tundmises.” (Koloslastele 1:10)

Mida on tarvis selleks, et käia väärililselt ja meelepäraselt Issanda ees? Paulus ütleb, et: “Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!” (Koloslastele 3:12-13)

Paulus väljendab nii mitmel viisil, et: ”Siin on mu sõna teile rasketeks aegadeks. Katsumused, mis kindlapeale on tulemas, on just see aeg, mil mõõta oma elusid Issanda ees.”

Ehk teisisõnu peaksime me endalt küsima: “Kas ma olen muutumas üha enam Kristuse sarnaseks? Kas ma olen muutumas rohkem kannatlikumaks või pigem kergesti süttivamaks? Lahkemaks ja õrnemaks või ebaviisakamaks ja argumenteerivamaks? Olen ma tasane ja andestav, või hoopis kibestunud ja teiste vastu vimma kandev? Kas ma ”talun” teisi, kannatades välja mind ümbritsevate inimeste nõrkusi ja vigu või peab minule jääma alati viiamane sõna?”

Paulus ütleb, et keset saabuvaid aegu ei oma mingit tähtsust sinu tööd ja saavutused või heategevuslikud etteasted. Sest ükskõik kui lahke sa ka ei oleks võõraste suhtes või ükskõik kui palju hingi sa ka Kristusele ei võidaks, küsimus jääb ikka samaks: oled sa muutumas veelgi armastavamaks, kannatlikumaks, andestavamaks ja pikameelsemaks?

Katsudes läbi oma elu Kristusega, ei tule pöörata nii palju tähelepanu sellele, mida sa teed, kuivõrd sellele, milliseks oled muutumas. Taolist elu ei ole võimalik saavutada ainuüksi inimlike jõupingutuste kaudu, otsustades ühel päev kindlal meelel, et: ”Ma hakkan selliseks usklikuks!” Pigem sünnib see tänu Püha Vaimu tööle ja tänu usule Jumala Sõnasse.

Esmalt peame me lugema neid sõnu ja uskuma, et neis peitub Jumala kutse me jaoks, et katsuda meid läbi. Seetõttu palume me Pühal Vaimul näidata meile, kes me tegelikult oleme ja mõõta meid Tema Sõna valguses. Ja siis alles, kui me oleme palunud, saab Püha Vaim aidata meil muutuda.

reede, 1. august 2008

AJA RAISAKOTKAD MINEMA

1 Moosese 15-peatükis sõlmis Jumal Aabrahamiga võrratu kokkuleppe. Ta käskis tal võtta ühe emase mullika ja isase kitse ning lõigata need pooleks. Seejärel aga ühe turteltuvi ja selle poja, et asetada need pead vastakuti. Aabraham tegi nagu Jumal oli käskinud ja kui need veritsevad loomad seal maas lebasid, tulid raiskotkad neid nokkima. Korraga koges Aabraham suurt ja kohutavat pimedust enese ümber. Mida see tähendas? See viitas sellele, et Saatan on paanikas.

Mis sa arvad, kuidas Saatan reageerib, kui sa pühendad oma elu Jeesusele ja ta näeb Jumala tõotusi täitumas su elus? Saatan saab maruvihaseks. Ja kui ta siis näeb veel su vankumatut meelekindlust minna Issandaga kuni lõpuni, on vaid üks viis, kuidas ta saab reageerida ja see väljendub selles, et kogu põrgu sattub paanikasse.

Mida Aabraham tegi, kui raisakotkad saabusid? Piiblis on öeldud, et ta ajas nad minema. Nõndasamuti on Issand andnud meile juhtnöörid, kuidas ründavate raisakotkastega toime tulla. Me ei pea tundma hirmu vaenlase rünnakute ees, sest meile on antud võimsad sõjapidamisrelvad.

Igakord, kuid mõni salakaval hääl või Issandat kahtlustav küsimus hiilib mu mõtteisse, pean ma seisma sellele vastu, seistes kindlana sellel, mida ma oma armastava Jumala kohta tegelikult tean. Ma ei saa võtta tõe pähe ühtegi mõtet, mis on lähtunud mu hetke emotsioonidest. Iga mõte tuleb läbi katsuda Jeesuse tõotuste valguses, mis puudutavad nii Teda kui ka võitu, mille Ta mulle on lubanud.

Ehk teisisõnu: kui mind ründavad süüdistavad mõtted, mis toovad endaga kaasa nii kahtlusi kui hirmu, nii hukkamõistu kui hüljatuse tunnet, siis ma tean, et need ei ole Jumalast. Me kõik peame olema valmis taolisteks mõteteks, sest vaenlane ründas isegi Jeesust nendega, kui too kõrbes viibis.

Seega, kui raisakotkad ründavad sind, tuues kaasa ebakindluse ja väärtusetuse mõtted, aja nad Jumala Sõnaga minema. Sest ohver, mida Jumal on kutsunud sind tooma, on Talle meelepärane ja Ta austab seda.