reede, 31. oktoober 2008

ARMUS KASVAMINE KUI IMETEGU

Paulus hoiatas efeslasi: „Et me ei oleks enam väetid lapsed...“ (Efeslastele 4:14). Sa võid mõelda, et: „Mind see salm nüüd küll ei puuduta. Minu alus on piibellikult kindel ja mind ei kõiguta kaasaegsed evangeelsed moeröögatused või kergemeelsed trikid, mis viivad inimesi Kristusest eemale. Ma olen rajatud ja juurdunud JumaLa Sõnasse.“

Ometigi pane tähele Pauluse ülejäänud lauset: „...keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada.“ (4:14). Võib-olla ei saa sind tõesti petta mõne valeõpetusega, kuid Paulus hoiatab, et on terve rida muid asju, mis võivad sind kõrvale viia. Seetõttu ta küsibki: „Kas sind morjendavad sinu vastaste kurjad plaanid?“

Pauluse sõnum kutsub meid üles katsuma end läbi ja vaatama: kuidas me reageerime inimestele, kes nimetavad endid meie õdedeks ja vendadeks Kristuses, kuid kes samas laimavad meid me endi selja taga?

Kui Paulus ütleb meile, et „Ärge olge enam kui väetid lapsed!“, siis teisisõnu mõtleb ta, et: „Teie vaenlased – need, kes taga räägivad ja neavad, petavad ja manipuleerivad, kavaldavad ja vingerdavad – ma ütlen, et need on mässav sugupõlv. Nad on käivad kõveraid teidpidi ja on rikutud ning nad ei ole lubanud Jumala armul teha tööd eneste sees. Seetõttu ärge langege nende kurjadesse, lapselikesse mängudesse. Nad tahavad, et te reageeriks nende õelusele nagu laps seda teeks, kuid te ei tohiks vastata neile lapsikusega.“

Järgmises salmis õhutab Paulus meid liikuma küpsuse poole: „...et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea - Kristus.“ (Efeslastele 4:15). Ta ütleb siin: „Sinna pole midagi parata, et te saate aegajalt pihta ja haavata, et teid räägitakse taga ja teid püütakse petta ning alt tõmmata. Ometigi, te võite kasutada kõiki neid asju selleks, et kasvada armus. Võtke neid kui võimalusi, mis aitavad muutuda üha enam Kristuse sarnaseks. Reageerige õrnalt ja alandliku vaimuga. Andestage neile, kes teid julmalt ära kasutavad.“

neljapäev, 30. oktoober 2008

PÕRGUT RAPUTAV PALVE

Taanieli raamatu kirjutamise ajal olid iisraellased veel Paabeli vangipõlves. Ja kuuenda salmi ajaks, peale pikki teenistusaastaid, olid Taaniel 80-aastane.
Taaniel oli alati olnud palvetav mees ja ka nüüd, vanaks saades, polnud tal vähimatki plaani hoogu maha võtta. Piiblis pole kusagil juttu sellest, et Taaniel oleks olnud läbipõlenud või heitunud. Hoopis vastupidi – Taaniel oli alles hoogu sisse saamas! Piibel tõestab meile, et isegi 80-aastaseks saades, raputasid tema palved põrgut, pannes vaenlase vihast möirgama.

Kuningas Daarjaves ülendas Taanieli kõige kõrgemale ametkohale kogu riigis. Temast sai üks kolmest võrdsete õigustega presidendist, kel oli mõjuvõim 120 provintsi printside ja valitsejate üle. Daarjaves eelistas Taanieli kahele teisele presidendile, pannes ta vastutama valitsuse poliitika üle ja õpetama erinevaid ametnikke ja intellektuaale (Taanieli 6:4)

On selge, et Taaniel oli üks üsna hõivatud prohvet. Ma võin vaid ette kujutada kogu pinget, mis lasus tema õlul ja kõiki tihedaid graafikuid ja aeganõudvaid koosolekuid. Ometigi polnud ühtki asja, mis oleks suutnud röövida Taanielilt tema palveaega – ta ei olnud kunagi nii hõivatud, et poleks saanud palvetada. Palve oli jätkuvalt tema kõige tähtsam tegevus, ületades alati kõik teised nõudmised ja vajadused. Kolm korda päevas jättis ta kõik oma kohustused, koormad ja talle seatud ootused, et veeta aega koos oma Issandaga. Ta lihtsalt tõmbus eemale kõigist tegevustest ja palvetas. Ja Jumal vastas talle. Põlvedel olles sai Taanielile osaks kogu tarkus, juhtnöörid, sõnumid ja prohveteeringud (Taanieli 6:11).

Sa võid nüüd küsida – milline on see palve, mis raputab põrgut? See lähtub ühelt ustavalt, pühendunud sulaselt, kes näeb oma rahvast ja kogudust vajumas üha sügavamale pattu. See mees langes oma põlvedele ja hüüdis: „Issand, ma ei taha olla osa kõigest sellest, mis on toimumas mu ümber. Luba mul olla näiteks sinu kandvast väest keset seda meeletut maailma. Ja vahet pole, kui keegi teine ei palveta, sest mina teen seda ikka.“

Oled sa liiga hõivatud, et paluda? Ütled sa, et: „Ma käin lihtsalt usus.“ Või mõtled endamisi: „Jumal näeb ju mu südant ja Ta teab ka, kui hõivatud ma olen. Ma olen mõtteis koos temaga.“

Ma usun, et Jumal igatseb kvaliteeti – kiirusest taga-ajamata aega koos meiega. Sel juhul muutub palve armastuse ja pühendumise teoks ning mitte „aja raiskamiseks“.

kolmapäev, 29. oktoober 2008

TAOTLEDES KRISTUSES PEITUVAT VÄGE

Veetes viimased tunnid oma jüngritega, ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel.“ (Johannese 16:23). Ja siis ütles Tal: „Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!“ (Johannese 16:24)
Milline võrratu väide! Keset olukorda, kus nad parasjagu olid, hoiatas Kristus oma järgijaid, et Ta on minemas ära ja et nad ei näe Teda enam mõnda aega. Sama hingetõmbega aga kinnitas Ta ka neile, et neil saab olema ligipääs igale taeva õnnistusele. Kõik, mida nad nende saamiseks vaid tegema pidid, oli paluma Tema nimel.

Jeesus oli isiklikult õpetanud oma jüngreid koputama, otsima ja paluma Jumalalt. Neile oli esmalt õpetatud, et kõik õnnistused, mis lähtuvad Isalt – kogu arm, vägi ja jõud – on tegelikult peidus Kristuses. Ja nad oli kuulnud Kristust kuulutamas suurtele hulkadele: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas. Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.“ (Johannese 14:12-14)

Kristuse sõnad jüngritele: „Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel.“ (Johannese 16:24) puudutavad mind väga sügavalt. Seda lugedes kuulen ma Issandat sosistamas mulle: „David, sa ei ole taotlenud seda väge, mille ma olen teinud kättesaadavaks sulle. Kõik, mida sa tegema pead, on lihtsalt paluma minu nimel.“

Ma usun, et järgmine asjaolu kurvastab aga Jumala südant veelgi rohkem kui ükskõik, milline meie patt või segu neist kõigist. Issandat kurvastab meie üha kasvav uskmatus Tema tõotustesse....meie kasvavad kahtlused Tema soovi vastata meie palvetele....ja inimesed, kes üha vähem taotlevad väge, mis on peidus Kristuses.

Ükskõik, kui palju sa ka pole palunud Kristuse sarnaseks muutumise pärast – see kõik on tühine võrreldes vaimuliku tarkusega, mis on varuks Tema varaaitades. Palu julgelt ja suurelt! Palu tarkust, palu juhtnööre, palu ilmutusi. Kuid tee seda kõike usus ja mitte kaheldes.

teisipäev, 28. oktoober 2008

KUI SUUR ON SINU JEESUS?

Johannese 14 peatükk sisaldab endas kahte suurepärast tõotust. Jeesus ütleb: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas. Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.“ (Johannese 14:12-14). Jeesus muudab viimase salmiga kogu loo väga lihtsaks, öeldes: „Paluge midaiganes te soovite, minu nimel ja ma teen seda teile!“

Kaks salmi hiljem lubab Jeesus: „Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde.“ (Johannese 14:16-18). Kristus ütleb siin: „Ma annan teile Tõe Vaimu ja Tema vägi saab elama teie sees.“

Need on kaks võrratut tõotust, mille Jeesus andis. Ometigi pange tähele veel ühte salmi, mis on peidus nende kahe vahel: „Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!“ (Johannese 14:15). Miks on see salm siia pandud? Kristus ütleb meile: „Minu tõotused on seotud sõnakuulelikkusega.“ Ehk teisisõnu – mõlemad tõotused on seotud Jumala Sõnast ammutamise –ja sellele kuuletumisega. Need anti meile selleks, et neid täita, et mitte miski ei saaks meid takistada kuulutamast Kristuses peituvat väge.

Ma olen veendunud, et Jeesuse jaoks on solvav, kui me palume Tema nimel kas vähe või üldse mitte midagi. Ometigi, mida aasta edasi, seda vähemaga paljud kristlased lepivad. Ja lõpuks lepivad nad ainult päästega, omamata mingeid muid ootusi kui vaid see, et jõuda üks päev taevasse.

Ma tahaks sinult küsida: kas sinu Kristus on end ammendanud? Kas sinu ootused ei ulatugi enam kaugemale kui vaid see, et olla päästetud Tema väe ja armu läbi? Kas su Kristusest jagub enam-vähem vaid nii palju, et kuidagimoodi päevaga taas õhtasse saada? Kas Tema osa sinu elus piirdubki vaid üksikute õnne –ja rahu hetkedega, jättes kogu su ülejäänud elu Saatana tallata ja trampida?

Kõik need ülaltoodud salmid Jumala Sõnast kinnitavad mulle, et „minu“ Jeesus on suurem kui ükski mu palve. Ometigi, kui kahju see ka poleks, paljud kristlased jätavad oma uskmatuse tõttu Kristusest mulje kui kellestki tähtsusetust ja jõuetust. Armsad, mina ei taha, et mu Kristus oleks piiratud. Selle asemel tahan ma hoopis, et tänu mu suurtele palvetele võiks iga väiksemgi deemon põrgus teada, kui suur on mu Jumal. Ma ootan enamat oma Kristuselt. Ma tahan, et Ta oleks mu elus suurem kui eales varem!

esmaspäev, 27. oktoober 2008

TA KIRJUTAS SU NIME OMA PEOPESSA

Meile on antud võrratu meelevald palve läbi. Kuid kuidas täpselt seda kasutada? Läbi Kristuse nime, sest hetkel, mil me panime oma usu Jeesusesse, andis Ta meile oma nime. Tema toodud ohver annab meile võimaluse öelda: „Ma olen Kristuse oma, ma olen Temas ja üks Temaga.“ Kuid nii hämmastav kui see ka pole, samal hetkel võttis Jeesus omaks meie nime ja meie Ülempreestrina kirjutas selle oma peopessa. Seetõttu on meie nimi pandud kirja ka taevas tema aulise nime all.

Kas mõistate nüüd, miks termin „Kristuse nimel“ ei ole vaid tühipaljas fraas? Pigem on see konkreetne positsioon, mis meil on koos Jeesusega ja mida Isa ka tunnistab. Jeesus ütles: „Sel päeval te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest, sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest.“ (Johannese 16:26-27)

Siin on põhjus, miks Jeesus käsib meil palvetada Tema nimel. Ta ütles: „Kui te palute midagi minu nimel, siis põhimõtteliselt omab see Isa silmis sama efekti ja mõju kui see tuleks minu enda huulilt.“ Ehk teisisõnu: meie palve on Isa trooni ees otsekui Jeesuse palve. Sama kehtib ka siis, kui me paneme käsi haigete peale ja palvetame, sest siis näeb Jumal otsekui Jeesust panemas oma käsi haigete peale, et tuua neile tervenemist.

See on ka põhjus, miks me peaksime tulema täie julgusega armutrooni ette - et võtta vastu! Me peame paluma täie kindlusega: „Isa, ma seisan su ees olles Kristuse poolt valitud, et minna ja kanda vilja. Seetõttu täida mu palve täiuslikult, et mu rõõm võiks saada täieliseks!“

Kuulen paljusid kristlasi ütlevat: „Ma palusin Jeesuse nimel, aga mu palvetele ei vastatud.“ Mida nad sellega aga ütlevad, on see, et: „Ma püüdsin küll saada osa Kristuse väest Tema nimel, kuid minu puhul see lihtsalt ei toimind.“ On väga palju põhjuseid, miks meie palved ei saa vastatud. Meie elus võib olla pattu, mis lõhub meie ühenduse Kristusega. Pattudest saavad otsekui tõkked me teel, mis takistavad Jumala õnnistuste voolamist me ellu. Ja Ta ei vasta me palvetele enne kui oleme kõrvaldanud patu oma elust.

Teatud takistused võivad olla tingitud ka meie leigusest või „poolikust suhtumisest“ Jumala asjadesse. Võib-olla on kahtlused kõigutatud meid sedavõrd palju, et on suutnud lahutada meid Kristuse väest. Jakoobus hoiatab meid: „Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.“ (Jakoobuse 1:6-7)

Jakoobus teeb meile asja väga selgeks: „See, kes kahtleb, et saa Jumalalt midagi!“ Sõna, mida Jakoobus kasutab sõna „kahtlemise“ all, tähendab tegelikult „otsustusvõimetust“. Sest tegelikult on nii, et oma palvesoove esitades, panid need inimesed Jumala täiega proovile. Oma südameis ütlesid nad: „Jumal, kui sa vastad mulle, siis ma teenin sind. Ma annan sulle kõik, kui sa vaid vastad mu palvele. Aga kui mitte, siis ma elan oma elu nii nagu ise tahan.“

Samas ei saa Jumalat taoliste asjadega petta – Tema näeb ju me südameid! Ja seetõttu Ta ka teab, kui me tegelikult ei ole otsustanud Tema Poja kasuks. Ta hoiab kogu väe, mis peitub Jeesuses Kristuses, kõigile neile, kes alistuvad Talle täielikult.

reede, 24. oktoober 2008

TA TAHAB KÕIKE

„...õndsad on kõik, kes teda ootavad...ära enam nuta! Tema on sulle tõesti armuline, kui sa appi hüüad. Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!"... Siis te laulate otsekui püha pühitsemise ööl ja rõõmustate südamest...“ (Jesaja 30:18-19; 21,29). Jesaja ütles siin: „Kui te lihtsalt ootate Jumalat ja hüüate taaskord Tema poole ja hakkate jälle usaldama Teda, siis Ta teeb teie heaks kõik, millest ma olen rääkinud ja rohkemgi veel!“

Jumal saab vaevu öelda mõne sõna, kui vaenlane juba virvendab me silme ees oma kahtlustega. Kuid armsad, pole olemas ühtki olukorda, mida meie Isa ei suudaks lahendada või lahingut, mida meie eest võita ja seda kõigest vaid ühe sõnaga oma huulilt. Jesaja ütleb, et oma hingusega põletab Issand kõik meie teelt (Jesaja 30:33)

Ometigi pole see nii kerge usaldada Jumalat kõiges. Hiljaaegu otsisin ma Issandat leidmaks lahendusi ühe olukorra suhtes, mis puudutab meie kirikuhoonet New York City’s. Ma ütlesin Jumalale: „Isa, ma usaldan sind selles olukorras, sest ma olen otsinud su abi ja seetõttu võtan nüüd rahulikult.“ See on see, mida Ta mulle vastas: „David, sa hämmastad mind sellega, et usaldad mu hoolde kõik oma kinnisvara küsimused, rahaasjad ja muud materiaalsed olukorrad. Ometigi pole sa mind usaldanud oma füüsilise heaolu osas.“

Ma olen olnud rohkem kui teadlik oma vanusest ja seetõttu liigagi mures sellest, mis saab mu perest siis, kui mind enam ei ole. Jumala sõnad tabasid mind aga kui keravälk. Tõesti, ma olin usaldanud kõik oma materiaalsed mured Tema hoolde, kuid mitte igavikulised. Ja ma mõistsin, et: „Jumal, sa tahad, et ma usaldaksin sind kõiges, kas pole?“

Jah, kallis Jumala laps – Ta tahab kõike! Sinu tervist, sinu peret, sinu tulevikku! Ta tahab, et sa usaldaksid Teda igas küsimuses ja Ta tahab, et sa võiksid elada kindlustundes ja hingamises. Seetõttu, mine oma salajasse paika ja võta aega koos Issandaga olemiseks. Too kõik Tema palge ette, sest Ta on lubanud: „Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb: "See on tee, käige seda!"

Usu märk on rahu ja hingamine. Usaldav usk toob rahu ja tõeline usk usaldab kõik asjad Jumala hoolde.

neljapäev, 23. oktoober 2008

VAIMULIK JÕUD JA USALDUS

Püha Vaim annab meile jõu, kui me usaldame kõik oma vajadused Jumala hoolde, lootes Tema kõikvõimsuse peale.

Rutt on näide taolisest lootusest. Peale oma abikaasa surma elas ta koos oma ämma Noomiga, kes tundis suurt muret oma minia käekäigu ja tuleviku pärast. Seetõttu soovitas ta Rutil heita rikka Boase jalge ette ja paluda, et too võtaks hoolt ta eest, kuna oli kaugelt Ruti sugulane.

Sel õhtul, kui väsitav tööpäev oli lõpule jõudnud, läks Boas viljahunniku äärde magama (Rutt 3:7) ja tõmbas enesele teki peale. Järgmisel hommikul ärkas ta aga ehmatusega, kui leidis ühe naisterahva oma jalge ees magamas. (Muide, kogu olukorras polnud midagi ebamoraalset, sest tol ajal oligi nii kombeks!)

Rutt ütles talle: „Laota hõlm oma teenija peale, sest sina oled suguvõsa lunastaja!" (Rutt 3:9). Teisisõnu tähendas see: „Kas sa täidaksid minu suhtes n.ö. sugulase kohustust? Kas sa kannaksid hoolt minu eest?“ Või veelgi enam – ta küsis: „Kas sa abielluksid minuga?“

Antud olukorras polnud tegu mingi manipuleeriva skeemiga. Rutt ja Noomi olid teinud kõike just täpselt nii nagu jumalik kord ette nägi. Me võime selles kohe päris kindlad olla, sest Kristuse sugupuu pärineb Rutist. Kui Rutt tagasi koju naases, küsis Noomi temalt: „Kuidas sul läks, mu tütar?" (Rutt 3:16) Ehk teisisõnu küsis ta: „Kas ma võin sind nüüd „kihlatuks“ kutsuda või oled sa endiselt „lesk“?

Rutt rääkis Noomile kõigest, mis oli juhtunud ja Noomi andis talle jumalikku nõu: „Jää siia, mu tütar, kuni sa saad teada, kuidas asi õnnestub, sest see mees ei puhka enne, kui on täna asja toime saatnud!" (Rutt 3.18). Noomi oli palvetanud kogu loo pärast ja otsinud juhtnööre Jumala käest, mida ta ka sai. Jumal oli tuletanud talle meelde sugulase-lunastaja seadust (mis oli otsekui eelvari Kristusest), mistõttu Noomi võis kindlalt teada, et tema ja Rutt olid teinud kõik endast sõltuva. Nüüd oli vaid aeg püsida vagusi ja oodata, et Jumal viiks täide selle, mida oli tõotanud. Noomi ütles: „See on nüüd kõik Jumala kätes, mistõttu ole rahulik ja võta vabalt.“

Rahu hingas Noomi koja üle. Mitte keegi seal ei olnud pabinas ega närinud suurest ärevusest küüsi, mõeldes: „Kas Jumal ikka teeb seda? Millal see küll sündinda võiks?“ Need kaks ustavat naist võisid lihtsalt olla rahulikud ja kiita ning ülistada Jumalat Tema headuse eest.

Kas sina oled palunud? Oled sa usaldanud? Oled sa valmis „istuma vagusi“, et näha „Issanda päästet“? Temal on kõik kontrolli all!

kolmapäev, 22. oktoober 2008

SAADES PALVERAHVAKS

Jumal anus Jeremija 5-peatükis: „Käige läbi Jeruusalemma tänavad, vaadake ometi ja pange tähele, ja otsige ta turgudelt, kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde - siis ma annan linnale andeks.“ (Jeremija 5:1). Mida Jumal siin tegelikult ütles, oli see, et: „Ma olen armuline, kui ma leiaks kasvõi üheainsagi inimese, kes otsiks mind.“

Paabeli vangipõlve ajal leidis Jumal säärase inimese Taanielis. Ja rohkem kui eales varem, otsib Jumal ka tänapäeval selliseid jumalakartlikke mehi ja naisi. Ta otsib ustavaid teenijaid, kes on valmis võtma midagi ette ja „seisma müüripraos“ ning tegema tegusid, mida on võimalik saavutada vaid läbi palve.

Nõnda nagu omal ajal Taaniel, nõnda leitakse seegi inimene Jumala Sõnast ammutavana. Kui Püha Vaim tuli Taanieli juurde, siis prohvet luges parasjagu Jeremija raamatut. Just sel ajal ilmutas Püha Vaim talle, et Jumala pääste Iisraeli jaoks on nüüd käes. Ilmutuse tulles, palus Taaniel järgmist: „Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas. Ma palusin Issandat, oma Jumalat...“ (Taanieli 9:3-4)

Taaniel teadis, et Jumala rahvas ei olnud valmis võtma vastu oma päästet ja taastumist. Samas, kas ta mõistis oma kaaskondlased hukka seepärast? Ei – Taaniel samastas end kõige teda ümbritseva ebamoraalsusega ja kuulutas: „Me oleme pattu teinud...Meil on häbi silmis, et me oleme sinu vastu pattu teinud.“ (Taanieli 9:5,8)

Jumala suurimaks igatsuseks ka tänapäeval on õnnistada oma rahvas, kuid kui meie meeled on reostunud selle maailma vaimust, ei ole meil võimalik seda vastu võtta. Taaniel esitas väga mõjuvõimsa väite: „...nõnda tuli kogu see õnnetus meie peale. Aga me ei ole Issanda, oma Jumala palet mitte leevendanud, et oleksime pöördunud oma süütegudest ja tähele pannud sinu tõde. Seepärast oli Issand valvas ja tõi selle õnnetuse meie peale....“ (Taanieli 9:13-14)

Katsugem siis oma elud läbi Jumala ees ja lubagem Pühal Vaimul näidata meile valdkondi, kus me oleme kompromissile läinud. Sest langenud rahva nimel on vaja teda enamat kui vaid paluda. Me peaksime nutma Jumala ees, öeldes: „Oo Jumal, katsu läbi mu süda. Paljasta kogu see maailma vaimsus, mis ühel või teisel viisil on hiilinud mu hinge.“ Ja seejärel võime meiegi, nagu Taaniel, pöörata oma pilgu palves Jumala poole ja paluda päästet nii oma peredele kui kogu rahvale.

teisipäev, 21. oktoober 2008

JUMAL ON TEGEMAS MIDAGI UUT JA AULIST

„Aga ma talitsesin end oma nime pärast, et seda ei teotataks paganate hulgas...!“ (Hesekieli 20:14)

Jumal saab tegema midagi uut ja aulist, mis ületab kõikvõimalikud ärkamised ja äratused. See on töö, mille algatajaks saab olla vaid Jumal ise, kui Ta ei kannata enam välja oma püha nime teotamist. Tuleb aeg, kus Jumal otsustab, et Tema Sõna on piisavalt jalge alla trambitud ja miski, mida nimetatakse Tema „koguduseks“, nii rüvedusest läbi imbunud, et Ta peab ise tõusma ja kaitsma oma nime hukkaläind’ maailma ees.

„Oma nime pärast“ saab Jumal tegema kahte võimast asja. Esmalt saab Ta puhastama nii rahvaid kui omaenda kogudust läbi võimsate meeleparandusaktide. Ta paneb bloki peale homode ja šarlatanide sissetungile oma kogudusse ning puhastab oma teenistused, lastes esile tulla karjastel, kes on Tema südame järgi.

Teiseks saab Jumal austama oma nime läbi võrratute armu sekkumiste. Kui kohtumõistmise tuhud on möödas, päästab Jumal olukorra seeläbi, et pöörab kõik järelejäänud taas iseenda poole. See, mida Ta tegi Iisraeli rahvaga peale kohtumõistmist, teeb Ta uuesti ka tulevikus.

Te võite seda kõike lugeda Hesekieli 36:21-38, kuid kui kogu lugu lühidalt kokku võtta, siis on see järgmine: „Kuid mul on neist kahju oma püha nime pärast, mida Iisraeli sugu teotab paganate seas...Ma ei tee seda teie pärast, Iisraeli sugu, vaid oma püha nime pärast....Ja paganad saavad tunda, et mina olen Issand... Ja ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks kõigist teie rüvedusist...Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma annan teile lihase südame ja panen teie sisse oma Vaimu. Ma ei tee seda teie pärast, vaid oma nime pärast."

Aga ma tõmbasin oma käe tagasi ja talitsesin end oma nime pärast, et seda ei teotataks paganate hulgas, kelle nähes ma olin nad Egiptusest välja toonud...Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma teiega nõnda talitan oma nime pärast, aga mitte teie halbade eluviiside ja hukatuslike tegude kohaselt, oh Iisraeli sugu, ütleb Issand Jumal." (Hesekieli 20:22,44)

esmaspäev, 20. oktoober 2008

VAIMSE JÕU SALADUS

„Sest nõnda ütleb Issand Jumal, Iisraeli Püha: Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite,
rahus ja lootuses oleks teie jõud...“ (Jesaja 30:15)

Siin peitub Jumala saladus, mis puudutab vaimset jõudu: „Rahus ja lootuses peitub teie jõud.“ Antud kontekstis tähendab sõna rahu heebrea keeles „puhkust“, mis omakorda tähendab aga rahulikkust, lõdvestust, ärevusest vaba olemist; vagusi olemist, kellegi teise toele tuginemist.

Mitte just paljud tänapäeva kristlased omavad sellist rahu ja kindlust. Suurem osa neist on kaasatud pööraselt kiiresse elutemposse, ajades hullumeelselt taga nii rikkust, vara kui ka naudinguid. Seda isegi jumalariigitöös. Jumala sulased tormavad ringi muretsedes ja hirmu tundes, otsides vastuseid erinevatelt konverentsidelt, seminaridelt ja enim-müüdud raamatutest. Igaüks vajab juhtnööre ja lahendusi – midagi, mis rahustaks nende hinge. Kuid nad otsivad seda kõike igalt poolt mujalt kui Jumala juurest. Nad ei mõista, et Jumal on juba andnud neile oma sõna Jesaja kaudu: kui nad ei pöördu Tema kui oma allika poole, lõppevad nende jõupingutused valus ja segaduses.

Jesaja kirjeldab, mida Jumala õigsus peaks korda saatma meie sees: „Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek.“ (Jesaja 32:17). Kui me tõesti elame õigsuses, on meie elu ka täidetud hingamise, rahuliku südame ja Jumala rahuga.

Kui Jesaja vaatas enese ümber, nägi ta Jumala rahvast tormamas Egiptuse poole abi saamiseks, pannes oma usu ja lootuse inimeste, hobuste ja vankrite peale. Saadikud tulid ja läksid. Juhid pidasid kiirekorralisi strateegia-koosolekuid. Kõik olid paanikas, halades: „Mida küll teha?“

Jesaja kinnitas neile, et: „See ei pea olema nii. Pöörduge oma üleastumistest ja parandage meelt teiste peale lootmisest. Pöörduge Jumala poole ja Tema katab teid oma rahuga. Ta annab teile jõu ja hingamise keset igat olukorda, millega silmitsi seisate.“

reede, 17. oktoober 2008

41-PÄEV

Kujuta ette, kui sa oleksid kohtunud Jeesusega 41-päeval – päev kohe peale Tema kiusatusi kõrbes. Ta pale oleks säranud. Ta oleks kiitnud ja ülistanud Isa selle eest, et Ta oli saavutanud suure võidu.
Sa oleksid näinud Jeesuse kiirgavat elu ja enesekindlust. Ta oli nüüd valmis seisma silmitsi põrgu vägedega, mistõttu Ta võttis julgelt suuna nende suurlinnade peale, mis mattunud pimedusse. Ta kuulutas evangeeliumi, olles kindel Jumala Sõnas. Ja Ta tervendas haigeid teadmisega, et Ta Isa on temaga.
Kui sa nüüd vaatad omaenese elu peale, siis näed sa hoopis vastupidist. Sa koged ikka veel oma kuiva kõrbeperioodi. Sa oled vaevu püsima jäänud erinevate Saatana rünnakute tõttu ja su hing on murtud. Ja sa ei suuda panna vastu mõttele, et: „Jeesus küll sellistest katsumustest läbi minema ei pidanud! Ta oli sellest kõigest lihtsalt üle.“
Sa võid näha mõnda jumalasulast, kes tundub olevat väga tugev usus. Tema tundub olevat nii veendunud Jumala ligiolus, et sa võid mõelda: „Ta pole iialgi olnud selliseid probleeme kui minul!“ Kuid kui sa vaid teaksid! Sa ei olnud seal, kui Jumal kutsus seda meest kõnelema ja juhtis ta siis kõrbe, kus teda hullult taga kiusati. Sind ei olnud seal, kui temalt piltlikult öeldes kõik võeti ja ta langes meeleheitesse. Ja sa ka ei tea, et sageli tema parimad jutlused sündisid just nimelt tema elu proovilepanekute kaudu.

Paulus hoiatab meid mitte mõõtma oma õigsust teiste omaga: „Me ei söanda endid nende sekka arvata või nendega kõrvutada, kes end ise teile soovitavad, sest nemad ei mõista, et nad mõõdavad end iseendaga ja kõrvutavad end iseendaga.“ (2 Korintlastele 10:12)

Meie ei suuda näha teiste südameisse. Kes oleks võinud 41-päeval arvata, et Jeesus oli just läbinud kohutava ja piinarikka kiusatuste aja? Kes oleks võinud arvata, et au, mis Temast kõikjale kiirgas, sündis tegelikult hullemast katsumusest kui keegi meist eales kogenud on?

Meie asi on vaadata ainult Jeesusele ja sõltuda ainuüksi Tema õigsusest ja pühadusest. Ta on andnud meile kõigile võrdsed võimalused selleks.

Jumal armastab sind keset su katsumusi. Tema enda Vaim on sind juhtinud sinna kõrbe. Kuid samas on Tema enda Poeg juba läinud sinu eel, mistõttu Ta teab täpselt, millest sa läbi lähed. Luba Tal siis viia lõpuni oma töö sinu sees, mille tulemusena sa oleksid veelgi enam sõltuv Temast ja usaldaksid Teda. Sest siis tuled sa sellest kõigest välja ühe kindla veendumuse –ja jumaliku kaastunde –ning jõuga, et aidata teisi.

neljapäev, 16. oktoober 2008

NUTA JULGESTI

Kogedes suurimat valu, mida eales tundnud oled, mine oma salajasse kambrisse ja nuta välja kogu oma meeleheide.

Jeesus nuttis. Peetrus nuttis – lausa kibedasti – kandes endaga kaasas valu, mis lähtus sellest, et ta oli hüljanud Jumala Poja. Kuid need kibedad pisarad tõid tema elus esile väga imelise ime ja ta tuli tagasi, et raputada saatana kuningriiki.

Jeesus ei pöördu kunagi kõrvale nutvast südamest, öeldes: „...murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.“ (Psalmid 51:19). Jumal ei ütle sulle mitte iialgi, et: „Katsu nüüd olla! Aja end püsti, võta oma rohud sisse ja siis hambad ristis kuivata oma pisarad.“ Ei! Jeesus kogub iga pisara oma igavesti püsivasse anumasse.

On sul valus? Kohe tõeliselt valus? Siis lase aga käia ja nuta julgesti! Ja nuta senikaua, kuni pisarad lakkavad. Kuid lähtugu need pisarad ainuüksi valust ja mitte uskmatusest või enesehaletsusest.

Elu läheb edasi. Ja sa üllatud selle üle, kui palju sa tegelikult suudad kanda, kui Jumal on sulle abiks. Õnn ei tähenda elu ilma valu või haiget saamisteta. Tõeline õnn peitub oskuses elada üks päev korraga, sõltumata kõigest kurbusest ja valust. See tähendab osata rõõmustada Issandas, sõltumata sellest, mis on toimunud minevikus.

Sa võid tunda end hüljatuna. Sa võid tunda end mahajäetuna. Su usk võib olla nõrk. Sa võid arvata, et sinuga on lõpp. Kurbus, pisarad, valu ja tühjustunne võivad sind aegajalt neelata endasse, kuid Jumal on siiski troonil ja endiselt Jumal!

Sa ei saa aidata iseennast. Sa ei saa kustutada valu. Kuid meie kallis Issand tuleb su juurde ja paneb oma armastavad käed su ümber ja asetab su taas istuma taevalikesse paikadesse. Ta vabastab sind surmahirmust ja ilmutab sulle oma lõputut armastust sinu suhtes.

Vaata üles. Julgusta end Issandas. Kui udu kogu on ümbritsemas sind ja sa ei leia mingit väljapääsu oma dilemmadest – siis heida end lihtsalt Jeesuse armastavasse rüppe ja usalda Teda. Ta igatseb sinu usu ja kindlameelsuse järele. Ta tahab, et sa hüüaksid kõva häälega: „Jeesus armastab mind! Ta on minuga! Ta ei vea mind alt! Ta toimetab kõik hästi ja toob lahenduse! Mind ei saa maha suruda ega hävitada! Minust ei saa Saatana ohvrit! Jumal on minu poolel! Ma armastan Teda ja Tema armastab mind!“

Kõige aluseks on usk. Ja usk tugineb vaid ühele tõele, milleks on: „Aga ei ole edu ühelgi relval, mis valmistatakse sinu vastu...“ (Jesaja 54:17)

kolmapäev, 15. oktoober 2008

JUMALA MÕÕDETUD AU

„Ja Jeesus ütles neile: "...mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile, ja teile lisatakse veel juurde, sest kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on." (Markuse 4:24-25)

Jeesus teadis, et need sõnad võivad kõlada kummalisena mitte-vaimulikele kõrvadele, mistõttu et seda ennetada, ütles Ta kohe alguses: „Kui kellelgi on kõrvad kuulda, kuulgu!" (Markuse 4:23). Sellega andis Ta meile mõista, et: „Kui me südamed on avatud Jumala Vaimule, siis me ka mõistame, mida Ta meile ütleb.“

Mida täpselt siis Jeesus ütleb selles piiblilõigus? Ta räägib seal Jumala aust meie eludes, mis viitab Kristuse reaalsele ligiolule. Ehk lühidalt öeldes: Jumal jagab oma aulist ligiolu erinevates kogustes – olgu see siis kogudustele või üksikisikutele. Mõned ei saa sellest üldse osa. Samas teised saavad seda üha kasvavates kogustes, mis omakorda voolab välja nende eludest ja kogudustest üha suuremal ja suuremal määral.

Jumal on tõotanud valada viimseil päevil välja oma Vaimu oma laste üle. Piibel viitab väga selgelt lõpuaja võidukale, auga täidetud kogudusele. Jeesus ise ütles, et põrgu väravad ei saa koguduse vastu. Tulevikus taevasse minnes ei tee me seda longates ega ka peksa saanud, -masendunud, -nutuste, -petetud –ja heitunutena. Ei! Meie Issand saab tooma suuremat väge oma kogudusese ja see ei saa ilmnema ainuüksi imedes ja tunnustähtedes. See tuleb esile Tema rahva kaudu – südamete kaudu, mis on auliselt saanud muudetud tänu Jumala Vaimule.

Kuidas saaksime me siis osa sellest võrratust, pidevalt kasvavast Kristuse aust? Issand ütleb väga selgelt, et: "...mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile.“ (Markuse 4:24). Jeesus ütleb: „Vastavalt sellele osale, mille sina annad endast mulle, annan ma sulle sama mõõduga ka tagasi. Ma käitun sinuga samamoodi nagu sina minuga, mistõttu misiganes mõõduga sa mõõdad mulle, selle sama mõõduga mõõdan mina ka sulle.“

Kui sina mõõdad Jumalale laiskust ja viitsimatust – võttes iseenesestmõistetavana Tema võrratuid tegusid – tuleb sul rinda pista uinutava vaimuga. „Laiskus langetab sügavasse unne ja hooletu hing näeb nälga.“ (Õpetussõnad 19:15). Selle tulemusena muutub su hing aga näljaseks ja võimetuks leida rahuldust.

Jumala armastus, arm ja halastus meie suhtes on mõõtmatud. Seetõttu ei ole siin ka küsimus nende kolme omamises oma elus. Küsimus on hoopis Tema au omamises meie eludes.

Jeesus ütleb väga lihtsalt, et Ta jagab meile oma au erinevates kogustes, tuginedes sellele, mil määral meie oleme jaganud Talle oma südamest. Meie osa on lihtsalt liikuda üha lähemale Talle ja seda nii oma ülistuses, sõnakuulelikkuses kui ka hoolikuses.

teisipäev, 14. oktoober 2008

KUI HING ON HAIGE

Ühel või teisel viisil kogeme me kõik valu ja iga inimene siin maa peal kannab oma muredekoormat.

Kui sa oled kõvasti haiget saanud, ei leidu maa pealt ühtki inimest, kes suudaks vaigistada sinu seesmisi hirme ja sügavat meeleheidet. Isegi su parimad sõbrad ei suuda aru saada lahingutest, milles oled läbi minemas ja haavadest, mida need endaga kaasa on toonud.

On siis kusagil olemas palsamit murtud südamele? Või tervenemist sügavaile, veritsevaile hingehaavadele? On see üldse võimalik panna kõik murtud killud kokku jälle ja muuta süda tugevamaks kui eales varem? On! Tõepoolest on! Sest kui see nii poleks, oleks Jumala Sõna vaid kui üks suur pettus ja Jumal ise valevorst. Kuid see pole võimalik!

Jumal ei ole tõotanud sulle valuvaba elu, küll aga on ta tõotanud sulle „väljapääsu“ sellest. Ta on lubanud kanda su koormaid ja anda sulle jõudu, et ajada end taas jalule, kui nõrkus on sind maha murdnud.

Meie armastav Isa ütles, et: „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (1Korintlastele 10:13)

Sinu Taevane Isa jälgib sind vankumatu täpsusega. Iga sinu samm on talle teada. Iga sinu pisar kogutud Tema varamusse. Ta mõistab igat sinu katsumust ja tunneb igat sinu valu. Ta ei lase iialgi sul uppuda su enda pisaraisse ega luba su valul hävitada su mõistust. Ta on tõotanud tulla – just täpselt õigel ajal – ja pühkida ära kõik su pisarad ning anda sulle rõõmu leinamise asemel.

Sulle on antud võime hõisata oma südames ja olla rõõmus oma Issandas. Jumal hoiab sul silma peal ja Ta on andnud meile korralduse tõusta ning heita maha kõik kahtlusi tekitavad hirmud.

esmaspäev, 13. oktoober 2008

VÕIDUKS VAJAMINEV ARM

Me oleme tihti kuulnud armust, kui millestki, mis viitab Jumala piiramatule soosingule ja õnnistustele. Samas aga arvan ma, et arm tähendab midagi nii palju enamat. Ma usun, et arm tähendab kõike, kes Kristus on meie jaoks keset raskusi – väge, jõudu, headust, heldust, armastust – et kanda meid läbi me katsumustest.

Vaadates tagasi elatud aastatele – aastatele täis rohkeid proovilepanekuid, kannatusi, kiusatusi ja katsumusi – võin ma kindlalt tunnistada, et Jumala arm on olnud piisav. Ma tean, mida tähendab omada küsimärke Jumala suhtes, kui mu naine võitles vähiga rohkem kui korra ja kui ka mõlemad me tütred seisid silmitsi sama haigusega. Kuid tänasel päeval on nad kõik tugevad ja terved ja minul põhjust tänada Jumalat. Ma tean ka, mis tunne on saada nüpeldada Saatana saadiku poolt. Mind on meeletult meelitatud ja moositud ning vaenlasi on tõusnud nii mu paremalt kui vasakult poolt. Minu kohta on levitatud kuulujutte, süüdistatud olematutes asjades ja hüljatud sõprade poolt. Kõigil neil pimeduseaegadel langesin ma põlvili ja hüüdsin Jumala poole.

Tema arm on mind alati läbi kandnud ja sellest piisab ka tänaseks päevaks. Ning ühel päeval igavikku jõudes, ilmutab Isa mulle selle võrratu plaani, mis Tal minu jaoks oli läbi kõigi nende aegade. Ta näitab mulle, kuidas ma säilitasin oma kannatlikkuse läbi kõigi oma katsumuste; kuidas ma õppisin olema kaastundlik teiste suhtes; kuidas Tema jõud sai täiuslikuks keset minu nõtrusi ja kuidas ma õppisin tundma Tema ülimat ustavust, igatsedes üha enam muutuda rohkem Jeesuse sarnaseks.

Me võime ju küll küsida, et: „Miks“, kuid samas jääbki see saladuseks ja ma olen otsustanud leppida sellega, kuni päevani, mil Jeesus mulle järgi tuleb. Ma ei näe lõppu oma kannatustele ja katsumustele. Ma olen kogenud neid üle 50 aasta oma teenistuses, kogen praegu ja kindlasti ka tulevikus.

Ometigi, läbi selle kõige, on mulle antud pidevalt kasvav kogus jõudu Kristuse. Muide, minu kõige eredamad ilmutused Tema aust, on tulnud just läbi minu kõige raskemate aegade. Nõndasamuti tahab Jeesus vabastada ka teis, keset teie kõige madalamaid hetki, oma täielikud jõuvarud.

Me ei pruugi kunagi mõista, miks me peame kogema valu, masendust või ebamugavusi. Me ei pruugi iialgi teada saada, miks meie palved terveks saamise osas vastamata jäid. Kuid – me ei peagi teadma, miks, sest meie Jumal on juba vastanud meile: „Teil on minu arm ja kallid lapsed, see on kõik, mida te vajate!“

reede, 10. oktoober 2008

SEISA VASTU JA TA PÕGENEB

Saatan kiusas Jeesust järgmise pakkumisega: „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha
langed ja mind kummardad." (Matteuse 4:9). Ühest küljest kõlab see nii naeruväärse ja nõmedana, et tekkib küsimus, kuidas taolist pakkumist saaks üldse kiusatusena võtta? Kuid uskuge või mitte – tegu oli igati mõjuva ja võimsa pakkumisega. Saatan esitas Jeesusele väljakutse, öeldes: „Ma luban sulle, et kui sa kummardud austuses mu ees, annan ma alla ja ei sõdi sinuga rohkem. Ma annan sulle kogu oma meelevalla kõigi nende valduste üle ega omista ega orjasta enam mitte kedagi. Ma tean, et su armastus inimkonna vastu on piisavalt suur, et saada Jumala poolt neetud nende pärast, mistõttu milleks oodata? Sa võid ohverdada end kohe praegu ja vabastada maailma sellest hetkest alates!“

Miks oli Saatan nõus loobuma kogu oma meelevallast ja väest selle üheainsa akti nimel? Aga seetõttu, et ta püüdis päästa omaenda nahka. Ta teadis, et tema igavikuline saatus saab kinnitatud Kolgata ristil, mistõttu kui ta oleks suutnud hoida Jeesuse eemale ristist, oleks ta saanud ehk päästa ka iseennast.

Sa võid nüüd mõelda, et: „Mis on minul selle kõigega pistmist?“ Aga on, sest Saatan kiusab Jumala lapsi sama pakkumisega ka tänapäeval. Ta tuleb me juurde hirmutamise -ja ähvardustega, öeldes: „Sa ei peagi mind kummardama, sest mul on juba nagunii meelevald su ihu üle. Ma tean igat sinu nõrkust, mistõttu lase aga käia – kuuluta aga edasi oma vabadust Kristuses! Ajal, mil sina kõige valjemini ülistad Jumalat, tulen mina ja ujutan su mõtted üle kõige kurjusega ning su patt saab võtma võimust su üle viisil, mis paneb sind tundma, et sa ei saa iialgi sellest vabaks. Sa oled täiesti jõuetu!“

Kuidas me peaks vastama Saatana süüdistustele? „Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.“ (Jakoobuse 4:7). Pole mingit tähtsust, kui paljude kiusatustega Saatan sind ründab. Samuti ei peaks sa tundma hirmu oma mineviku pattude pärast, sest kui Kristuse veri on need katnud, ei saa Saatan teha vähimatki, et lahutada sind Isast.

neljapäev, 9. oktoober 2008

KUI KÜSIMUSED TULEVAD

„Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: "Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!"“ (Matteuse 4:2-3)

Aja, mil Jeesus oli füüsiliselt kõige haavatavam, tuli Saatan lagedale oma esimese kiusatusega.

Näljane olemises ei peitu ju mingit pattu, seega milles küsimus?!? Saatan õrritas Jeesust, öeldes: „Kui sa oled nii täis Jumalat, siis on ju ka Jumala vägi sinu sees. Ja kuna sa praegu oled väga raskes olukorras, siis miks ei võiks sa kasutada seda väge, mille Jumal on sulle andnud, et päästa iseennast? Kas mitte Ta ei andnud sulle seda väge, et sa seda õigesti kasutaksid?“

See on üks ilmekamaid näiteid, millega ka tõeline Jumala rahvas silmitsi seisma peab. Nõnda nagu Jeesuse puhul, põleb ka sinu süda Jumalale ja sa oled otsustanud alistuda täielikult Talle. Kuid siis juhib Jumal sind kõrbe ja mõne aja pärast hakkavad esile kerkima esimesed küsimused. Su jõud hakkab raugema ning sa hakkad kahtlema Jumala igavikulistes eesmärkides oma elu suhtes. Ja samal ajal, kui sina üritad paluda ja võitu saavutada, muutuvad Saatana kiusatused suuremaks kui eales varem.

Vaenlane tahab, et sa tegutseksid sõltumatuna oma Isast. Ta ütleb: „Sinu kannatused ei ole Jumalast. Sa ei pea neist läbi minema. Jumala vägi on ju sinu sees läbi Püha Vaimu, mistõttu lihtsalt ütle sõna ja vabasta end! Rahulda oma nälg!“

Saatana esimene skeem oli luua kujutlus sellest, et vägi ei toimi. Ta lootis, et Isa ei vastaks Jeesuse appihüüule leiva järele, kui too oleks pidanudki seda paluma. Sest kui taevane vägi poleks toiminud, oleks Jeesus hakanud kahtlema oma jumalikkuses ja pöördunud eemale oma igavikulisest eesmärgist siin maa peal. Teiseks, Saatan teadis, et Jeesus oli saadetud siia ilma tegema vaid seda, mida Isa käskis tal teha. Seetõttu püüdis ta ahvatleda Jeesust mitte kuuletuma sellele omaenese heaolu nimel. Sest kui Jeesus oleks selles olukorras kasutanud oma väge kannatuse vältimiseks, oleks ta võib-olla teinud sama ka siis, kui pidi seisma silmitsi ristiga.

Kuid kuidas vastas Jeesus vaenlase kiusamistele? "Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust." (Matteuse 4:4). Ehk tegelikult ütles Kristus sellega seda, et: Minu maa peale tulek ei olnud seotud minu enda vajaduste, valude või heaoluga. Ma tulin selleks, et anda midagi inimkonnale ja mitte päästa iseennast.“

Isegi keset oma kõige raskemat kannatust, ei kaotanud Jeesus oma eesmärki silmist. Ja kui meie Issand õppis sõltumist ja kaastunnet läbi kõrbe kogemuse, siis peaksime tegema sedasama ka meie.

kolmapäev, 8. oktoober 2008

KÕRBETEEKOND

Dietrich Bonhoeffer, saksa teoloog, on kujutanud kristlast otsekui kedagi, kes püüab ületada merd, mis on täis hulpivaid jäätükke. Oma teekonnal pole sel kristlasel võimalik hetkekski hinge tõmmata, väljaarvatud oma usus, et Jumal kannab ta läbi. Ta ei saa kuhugi liiga kauaks seisma jääda, sest vastasel korral ta upuks. Tehes ühte sammu, peab ta juba vaatamata, kuhu järgmisena astuda. Tema all laiub sügav meri ja otse silme ees tume teadmatus – kuid eespoolt on alati Issand – kindel ja vankumatu! Kristlane ei näe veel maad, kuid ometigi on see olemas – tõotuse näol tema südames. Seega hoiab kristlasest rändur oma silmad kindlana lõppsihtpunktil.
Mulle meeldib mõelda elust kui kõrbeteekonnast – sellest, millest Iisraeli lapsed läbi läksid. Ja kuningas Joosafati lahing, koos kõigi Juuda lastega, on ka meie lahing (vt.2Ajaraamatu 20). Jah, tegu tõepoolest on kõrbega, kus tuleb ette nii madusid kui kuivanud allikaid; pisaratega täidetud orge ja vaenlase armeesid; kuuma liiva, põuda ja hiiglaslikke mägesid. Kuid kui Jumala lapsed ootasid vagusi Tema päästet, siis Ta ka kattis neile laua keset kõrbe – lastes sadada mannat otse taevast, hävitades ainuüksi oma jõuga kõik vaenlase väed, lastes veel tulla esile kaljust, eemaldades mürgi madude hammustustest, juhtides neid nii pilve kui tulesamba abil, andes neile nii piima kui mett ning tuues nad välja tõotatud maale. Seda kõike oma kõikvõimsa ja väelise käe läbi. Samas aga manitses Jumal neid rääkima sellest igale järgnevale põlvkonnale, öeldes: „See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi.“ (Sakarja 4:6)
Lõpeta abi otsimine valedest allikatest. Mine oma salajasse paika koos Jeesusega ja räägi Talle oma segadusest. Ütle Talle, et sul pole ühtegi teist kohta, kuhu minna. Ütle Talle, et sa usaldad ainult Teda kandmaks sind läbi. Sul saab tekkima kiusatusi hakata ise, omal käel, asju ajama. Sa tahad ise asjadest sotti saada ja mõtled, kas Jumal üldse ongi midagi tegemas? Kuid Peetrus võttis kõik need asjad kokku ühte lausesse, küsides: "Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad. „ (Johannese 6:68)

„Pöörduge minu poole ja laske endid päästa, kõik maailma ääred, sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole!“ (Jesaja 45:22)

„Aga mina vaatan Issanda poole, mina ootan oma pääste Jumalat: küll mu Jumal kuuleb mind.“ (Miika 7:7)

teisipäev, 7. oktoober 2008

KANNATUSTEST PARANEMINE

„Enne kui mind vaevati, eksisin ma eemale; aga nüüd ma hoian sinu ütlusi.“ (Psalmid 119:67)

Ma usun paranemisesse. Ma usun kannatustesse. Ma usun „kannatustest paranemisesse“. Iga kannatus, mis hoiab mind kõrvale kaldumast – mis viib mind sügavamale Jumala Sõnasse – tähendab paranemist. Jumala võimsaimaks tervendamisjõuks, nii vaimses kui ka füüsilises mõttes, võivad olla just kannatused.

Väita, et valu ja kannatused on Kuradist, tähendab väita ka seda, et Saatan ise utsitas Taavetit otsima Jumala Sõna. Ma ise olen kannatanud suurte valude käes. Olen hüüdnud appi Jumalat, et Ta päästaks mu neist ja usun, et Ta on võimeline tervendama täienisti. Samal ajal aga, kui ma jätkan uskumist, kiidan ma Jumalat oma hetkeolukorra eest, lastes sel endale meelde tuletada, kui sõltuv ma tegelikult olen Jumalast. Võin koos Taavetiga öelda, et: „Mulle on hea, et mind vaevati.“ (Psalmid 119:71)

Me ei peaks põlgama valu ja kannatusi, võttes neid kui miskit, mis lähtub Saatanast. Taolised koormad on lubanud esile tulla meestel, kes saanud tugevaks nii oma usu kui arusaamiste poolest.

„Heitke KÕIK oma mure tema peale...“ (1Peetruse 5:7)

Paulus rääkis siin koguduste „muredest“, mis kõik olid heidetud tema kaela (vt.2Korintlastele 11:28). Iga uuestisündinud kogudus oli kui järgmine „koorem“ tema õlgadel. Kasvamine, laienemine ja arenemine toovad alati kaasa teatud muresid. Inimene, keda Jumal kasutab, peab omama tugevaid õlgu ega tohiks vajuda kössi erinevate murede ja vastutuse koorma all, mis kõik esitavad palju väljakutseid. Iga uus ususamm, mida Jumal on juhtinud mind võtma, on toonud endaga kaasa suurel hulgal muresid ja probleeme. Kuid Jumal teab täpselt, kui paljude raskustega me suudame toime tulla. Küsimus ei ole selles nagu Ta püüaks meid maha murda – olgu siis hea või halvaga – vaid pigem asjaolus, et: lõikust on palju, aga mineku-valmis töötegijaid vähe. Raskused võetakse neilt, kes keelduvad neid kandmast ning antakse otsekui annina neile, kes neid ei pelga. Kuid unusta oma murede koorem, sest kas me mitte ei võinud heita need kõik Tema õlule?

Iga uus õnnistus on seotud terve pesakonna probleemidega - neid ei saa teineteisest lahutada. Seetõttu on võimatu õppida elama õnnistusega, kui sa pole õppinud elama murega.

esmaspäev, 6. oktoober 2008

JUMALA JÄRELEJÄTMATU ARMASTUS

Tahaksin rääkida sinuga pisut sõnast järelejätmatu. See tähendab „kahanematu“ nii oma intensiivsuse kui ka püüdluste poolest – paindumatu, kompromissitu, võimetu muutuma või oma veendumusi muutma sõltumata argumentidest. Järelejätmatu tähendab püsida kindlalt paikapandud kursil.

Milline hämmastav kirjeldus Jumala armastuse kohta! Meie Issanda armastus on absoluutselt järelejätmatu. Mitte miski ei saa takistada või kahandada Tema armastust nii patuste kui Tema pühade vastu. Taavet, Psalmide autor, väljendas seda järgnevalt: „Tagant ja eest sa ümbritsed mind...Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!“ (Psalmid 139:5, 7–8).

Taavet räägib elu kõrghetkedest ja madalseisudest, millega me kõik silmitsi seisame. Ta ütleb: „On aegu, kus ma olen nii õnnistatud, et võiksin suurest õnnest kasvõi lendu tõusta. Ja siis on selliseid aegu, kus ma olen otsekui pärapõrgus, tundes end hukkamõistetud ja väärtusetuna. Kuid sõltumata sellest, mida ma ka parasjagu ei kogeks, Issand – ükskõik, kui õnnistatud või mahasurutud ma ka ei oleks – sina oled ikka seal! Ma ei saa lahti sinu järelejätmatust armastusest ja ma ei saa ka põgeneda selle eest. Sa iialgi ei võta kuulda mu põhjendusi minu väärtusetuse kohta. Ja kui ma ka olengi vahel sõnakuulmatu – patustades sinu tõe vastu või võttes su armu iseenesestmõistetavana – ei lakka sa mind siiski armastamast. Sinu armastus mu vastu on järelejätmatu!“

Me peaksime tähele panema ka apostel Pauluse tunnistust. Lugedes tema elu kohta, näeme me meest, kes oli pühendunud Jumala koguduse hävitamisele. Paulus oli kui ärapööranu oma vihas kristlaste vastu. Ta ähvardas tappa igat üht, kes järgis Jeesust. Ta otsis ülempreestrite tuge, et jahtida usklikke ja tungida nende kodudesse, et vedada neid siis kohtu ette ja sealt edasi vangi.

Peale oma pöördumist tunnistas aga Paulus, et isegi keset neid vihkamisega täidetud aastaid, mis hõlmasid endas eelarvamusi ja sõgedat kristlaste tagakiusu, armastas Jumal teda siiski. Apostel kirjutab: „Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.“ (Roomlastele 5:8). Ehk tegelikult ütleb ta: „Kuigi ma ei olnud teadlik sellest, oli Jumal siiski mu kannul, tehes seda armastuses päevani, mis Ta sõna otseses mõttes mind jalust niitis. See oli Jumala järelejätmatu armastus.“

Läbi aastate muutus Paulus üha veendunumaks sellest, et Jumal armastab teda vaibumatult kuni lõpuni ja seda nii läbi ta tõusude kui mõõnade. Ta ütles: „Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Roomlastele 8:38-39). Ta kuulutas: „Nüüd, kui ma olen Jumala oma, ei saa mind miski lahutada Tema armastusest. Ei Saatan ega ükski deemon ega vägi; ei ükski inimene või ingel – mitte miski ei saa peatada Jumalat armastamast mind!“

reede, 3. oktoober 2008

INIMESE PROOVILEPANEK

„...laskis Jumal teda vabalt toimida, kusjuures ta pani teda proovile...“ (2Ajaraamatu 32:31)

Me oleme nii hõivatud Jumala proovile panemistega, et meil pole olnud aegagi valmistada iseendi südameid nendeks suurteks katsumusteks elus, kus Jumal paneb hoopis meid proovile. Võib see ehk olla, et katsumus, millega praegu silmitsi seisad või koorem, mida hetkel kannad, on hoopis Jumala poolne proovilepanek sinu elus?

„Pärast neid sündmusi pani Jumal Aabrahami proovile ning ütles temale..."Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg...ning ohverda ta seal põletusohvriks...“ (1Moosese 22:1-2). Jumal pani ka proovile kogu rahva saamaks teada, mis on peidus nende südameis: „Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte!“ (5Moosese 8:2)

2 Ajaraamatu 32:31 näeme me üht võrratut asja: Jumal jättis ühe suure kuninga teatud ajaks üksi, et: „...panna teda proovile ja teada saada kõike, mis tal südames oli.“

Nii sageli, keset kõige siiramaid ja parimaid püüdlusi teha Jumala tööd, võib jumalasulane leida end näiliselt hüljatuna ja kogeda, et tema kannatust venitatakse viimse piirini ning ta peab üksi sõdima kõigi põrguvägede vastu. Sama mõõtu mööda, kuidas Jumal on kedagi õnnistanud, on Ta teda ka proovile pannud.

Leiad sa end kummalistes olukordades? Tunned sa end mahajäetud ja üksikuna? Võitled sa ühte kaotusena näivat võitlust äraarvamatu vaenlasega? Kui nii, siis kõik need märgid viitavad proovilepaneku protsessile.

Igaüks meist igatseb võitu, kuid kui sa peaksid ka läbi kukkuma, pea meeles üht: Jumal on huvitatud sellest, mis su südamesse alles jääb; sinu südamehoiakust peale seda, kui sa oled kas võitnud või kaotanud oma üksildase lahingu. Ta igatseb sinu pühendumist isegi siis, kui sa peaksid läbi kukkuma.

Jeesus on küll tõotanud meile mitte iialgi jätta meid või hüljata meid, kuid samas on siiski Piiblis näha aegu, kus Isa tõmbub oma ligioluga teatud ajaks eemale, et panna meid proovile. Isegi Kristus koges ristil seda üksilduse tunnet. Kuid just need on need ajad, kus meie kallis Päästja saab kõige enam liigutatud meie nõtrusest ja sosistab meile vaikselt: „Ma palvetan su eest, et su usk ei lõppeks.“

Jeesus ütles, et me peaksime võtma oma risti ja järgnema Talle (vt.Matteuse 16:24). Mis on see rist? See on see meie liha oma hapruses ja nõrkuses. Kuid võta see, liigu edasi usus ja Tema jõud saab täiuslikuks sinu sees. Või on su rist, mis täis sind ennast ja su pattu, liig raske? Kui nii, siis kallis sõber – võta oma rist ja liigu edasi! Sest Tema mõistab sind ja on kohe su kõrval, et tõsta sealt su raske koorem.

neljapäev, 2. oktoober 2008

KRISTUS VÕITIS LAHINGU SINU EEST

Viimaste kuude jooksul olen ma lugenud mitmeid kurbusest ja kahetsusest tulvil usklike kirju, kes ikka veel on seotud patuste harjumustega. Suurel hulgal võitlevaid kristlasi kirjutavad: „Ma ei suuda loobuda hasartmängudest...Olen ikka veel alkoholi küüsis...Mul on armuke ja ma ei suuda temast loobuda...Olen porno-sõltlane.“ Kiri kirja järel kordavad need inimesed ühte ja sama: „Ma armastan Jeesust ja olen anunud Jumalat, et Ta mind vabaks teeks. Ma olen palunud, nutnud ja otsinud jumalikku nõu, kuid ma lihtsalt ei suuda end vabaks murda. Mida küll teha?“

Ma olen veetnud väga palju aega Jumala palge ees, et saada Temalt tarkust nendele usklikele vastamiseks. Mu palve on olnud: „Issand, sina tead oma laste elusid. Paljud neist on väga pühendunud ja Püha Vaimuga täidetud, kuid ometigi pole osa saanud sinu võidust ja vabadusest. Mis küll toimub?“

Kord oli aeg, mil ma uurisin põhjalikumalt erinevaid piiblisalme, mis sisaldavad Jumala tõotusi oma rahva kohta. Mulle tuletati meelde, et: Jumal on tõotanud hoida meid langemast; näha meid veatuina, mõista meid õigeks usust; pühitseda meid usu kaudu; hoida meid pühadena usu kaudu. Ta on tõotanud meile, et meie vana loomus on usu kaudu risti löödud ja et meid on usu kaudu vastu võetud Tema kuningriiki.

Üks läbiv mõte, mis kõiki neid tõotusi ühendab, on „usu kaudu“. Jumala Sõna kohaselt on kõik need asjad seotud usuga, mistõttu ainuke selge järeldus, milleni ma nende vaevlevate kristlaste osas jõudsin, oli see, et: sügaval nende sõltuvuse juurtes peab peituma uskmatus. Ja kõik ülejäänud taandubki sellele.

Püüad sa pidevalt saavutada võitu omaenese tahtejõu kaudu või võitled oma võitlusi oma lihalikus loomuses? Paulus ütleb. „Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt võlale. Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk.“ (Roomlastele 4:4-5)

Sinu võit ei peaks lähtuma mitte sinu nutust ja püüdlustest, aga usust, et Jeesus Kristus on selle lahingu juba ära võitnud sinu eest!

„ Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane Jumalale...“ (Heebrealastele 11:6). Paulus ütleb, et Jumala tõotustega käib kaasas vaid üks tingimus: „...kui te vaid jääte kindlaks ja rajatuks usule ega lase end kõrvale viia evangeeliumis olevast lootusest, mida te olete kuulnud...“ (Koloslastele 1:23)

Selleks et olla täielikult sõnakuulelik, alistas Kristus kõik oma Isale. Ka meie peaksime tegema sedasama. Me peaksime sõltuma täielikult oma Isast nõnda nagu Kristuski seda tegi.

kolmapäev, 1. oktoober 2008

KUS JUMAL ELAB?

Peale seda, kui Jeesus oli võetud üles taevasse, sai apostel Johannes väga võimsa ja aulise nägemuse osaliseks. „Templit ma ei näinud seal, sest Issand, Kõigeväeline Jumal, on selle tempel, ning Tall...ning tema lamp on Tall.“ (Ilmutuse 21:22-23)

Kui nüüd Jumala enese tempel on läinud ausse, istudes Isa paremal käel, siis kus asub Issanda asupaik siin maa peal? Või nõnda nagu Jumal ise küsib: „Millise koja te ehitate mulle? Kus on mu hingamispaik?“ Me teame, et mitte ükski hoone ei suudaks mahutada Jumalat. Ta ei pesitse Püha Peetruse Katedraalis Vatikanis ega ka Püha Patricu Katedraalis New York City’s. Nõnda nagu pole ta elupaigaks ka ükski Euroopa katedraalidest. Ütles ju Pauluski Ateenas olles, et: „Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud.“ (Apostlite teod 17:24). Ehk lihtsamalt öeldes: kui me püüame leida Jumala asupaika mõnest hoonest, ei leia me seda mitte.

Jumal on juba leidnud omale eluaseme – Ta elab ja hingab iseenese poolt loodud inimkonna ihudes. Paulus kinnitab, et Jumala tempel asub inimeste sees, öeldes: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?“ (1Korintalstele 3:16)

Niipea kui me paneme oma usu Jeesusesse, saavad meist templid, kuhu Jumal elama asub. Kõige elavamalt peegeldus see ülemise toa loos, kus Püha Vaim langes jüngrite peale ja täitis neid iseendaga.
Ja Ta nimetas nende pühitsetud ihusid Jumala templiteks, kuhu Isa pidi tulema ja asuma elama. Püha Vaim pidi aitama neil suretada ja hävitada nende patuse loomuse tegusid ning andma neile väe elada võidukat elu. Nende ihudest sai Jumala tempel – Tema elupaik, mis polnud kätega ehitatud.

Jeesus ütles: "Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.“ (Johannese 14:23). Eluase tähendab aga alalist elupaika; kohta, kus püsida.

Paulus ütles: „Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!“ (1 Korintlastele 6:20). Teisisõnu: te kuulute Jumalale ja Ta tahab, et te võiks olla Tema hingamispaigaks. Seetõttu avage oma südamed sellele tõele ja tooge au Tema nimele seda vastu võttes.