neljapäev, 30. aprill 2009

MU ARMSAD

KIITUS JUMALALE, KELLELT TULEVAD KÕIK ÕNNISTUSED.

 

Piibel ütleb: “Usk tuleb kuulutusest ja kuulutus Kristuse sõna kaudu.” (Roomlastele 10:17). Sõna kuulutus siin sisaldab Jumala Sõna lugemist ja selle täielikku usaldamist.

 

Seda istudes ja kirjutades, kuulen Püha Vaimu hääle kutset paljusid teie hulgast julgustama, pannes teie ette mitmed lubadused, mille külge te võite oma usku kinnitada.

 

Ma usun, et kaks nendest lubadustest on sellel konkreetsel ajahetkel eriti sulle.Sinu kaks lubadust paistavad südamest ülesse hüppavat ja sa tead, et Issand on saatnud sulle oma Sõna selle konkreetse olukorra jaoks:

 

  • “Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Ei viibi enam ükski mu sõna. Sõna, mis ma ütlen,  läheb täide, ütleb Issand Jumal.” (Hesekieli 12:28). 
  • Siin on kaks Uue Lepingu lubadust: “Vaata, ma toon temale paranemist ja tervist, ja ma teen nad  terveks ning ilmutan neile rohket rahu ja tõtt” (Jeremija 33:6). “Ja ma puhastan nad kogu nende süüst, millega nad on pattu teinud minu vastu; ja ma annan neile andeks kõik nende süüteod, millega nad on pattu teinud minu vastu ja millega nad on üles astunud minu vastu” (Jeremija 33:8).

  • “Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind” (Jesaja 43:2).

  • “Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud. Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed” (Jesaja 43:18-19).

  • “Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su  tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega! Vaata, häbenema ja piinlikkust tundma peavad kõik, kes on sinule vihased; olematuks saavad ja hukkuvad mehed, kes riidlevad sinuga” (Jesaja 41:10-11).

  • “Kes on helde, seda õnnistatakse, sest ta annab oma leivast kehvale” (Õpetussõnad 22:9).

  • “Vaata, Issanda silm on nende peal,kes teda kardavad ja tema heldust ootavad, et tema tõmbaks nende hinge välja surmast ja hoiaks neid elus näljaajal. Meie hing ootab Issandat, meie abi ja meie kilp on tema. Sest temas on rõõmus meie süda ja me loodame tema püha nime peale.” (Laulud 33:18-21).  

Las Jumal rääkigu sulle oma kalli Sõna läbi.

kolmapäev, 29. aprill 2009

MU ARMSAD

JUMAL ON USTAV, KES ON LUBANUD.

 

Ma olen sügavalt õnnistatud selle sõnumi poolt, mille Jumal oma inimestele annab Laulud 37. Ma lihtsalt soovitan, et sa loeksid seda Laulu enne päeva lõppu. See on Jumala Sõna üks kõige rikkamatest ja julgustavamatest kirjakohtadest. Vaatamata sellele, millest sa läbi oled minemas, vaatamata sinu olukorra raskusele, on see Laulude peatükk sulle suureks jõu ja julgustuse allikaks.

 

Laulud 37:7 on minu jaoks eriti huvitav, võttes arvesse seda, mis homode kogukonnas praegu on toimumas. Massachusettsi osariik on muutnud homode abielud seaduslikuks ja sajad on San Fanciscos ebaseaduslikult abiellunud. Ma olin niivõrd kurb sellise seadusetuse üle ja kuidas Jumala poolt paika pandud tõelist abielu naeruvääristatakse. Ma hüüdsin: “Oh Issand, nad röövivad meie rahvast. Nad naeruvääristavad sinu püha Sõna. Ameerika lubab endale praegu pattu, mida isegi Soodomas ja Gomorras ei tuntud. Piiblis ei ole ära toodud ühtegi märget selle kohta, et nendes kurjades ühiskandades keegi abiellunud oleks.”

 

Siis ma loen Laulud 37:7: “Ole vait Issanda ees ja oota teda; ära ärritu sellest, kelle tee õnnestub, ega mehest, kes teeb kavalusi!” Teiste sõnadega: “Ära lase sellel sinu vaimu mõjutada. Ära mine sellest närvi. Jumal kuuleb oma inimeste sügavaid, sisemisi oigamisi ja ta on väga kannatlik.”

 

Sellegipoolest ületab see praegu piiri. Ja Jumal ütleb, mis juhtub: “Sest kurjad hävitatakse... Issand naerab teda,... õel kavatseb kurja... Issand näeb tema hukatuse päeva tulevat. (Laulud 37:9-13).

 

Ärgu ükski kurjategija arvaku hetkekski, et Jumal vaatab mööda jultunud sõnakuulmatusest ja Tema Sõna naeruvääristamisest. Läbi kogu Piibli näeme seda, kuidas Jumal saadab oma kohtumõistmist, kui õigusetus võtab ühiskonnas maad. Las pilkajad naeravad, aga varsti tunnistab maailm Jumala vastust nendele saatanlikele abielu vastu suunatud rünnakutele. Kristus sarnastas naist, abikaasat, kogudusele, kutsudes teda oma mõrsjaks. Nüüd on saatan põhjustanud selle piiblitüübi vastu naeruvääristamist ja pannud paljud ameeriklased Piiblit kui lõplikku moraali määrajat hülgama.

 

Varsti hingab Jumal oma viha iga Soodoma sarnase kogukonna peale, kohtumõistmistega, mida ükski põlvkond pole veel näinud. Igaüks teab, et Jumalal on selle rahvaga riidlemist. Ma usun, et ta on juba hüüdnud: “Aitab! Karistuse tund on saabunud.”

 

Palveta nendel aegadel meie rahva pärast. Jumal kuuleb oma rahva palveid.

teisipäev, 28. aprill 2009

MU ARMASAD

JEESUS KRISTUS ON ISSAND NÜÜD JA IGAVESTI. AU TEMA KALLILE NIMELE!

 

Nii palju häda. Nii palju kannatusi. Nii palju haiguse, tõbede ja katastroofide poolt põhjustatud kurbust. Nii palju valu kannatavaid usklikke. Nii palju inimesi on silmitsi rahalise kriisiga. Piibel ütleb meile: “Õiget  tabab palju õnnetusi....” Kuid samas muudab järgmine rida selle salmi tähenduse täielikult: “...aga Issand tõmbab tema neist kõigist välja”. (Laulud 34:20)

 

Taavet hüüdis: “Issand, meenuta kõiki vaevu, mis on Taavetil” (Laulud 132:1). See jumalamees oli silmitsi paljude hädadega. Ta palveks oli: “Issand, sa oled teisi päästnud nende hädast. Ära mind unusta. Aita mind, päästa mind.”

 

Apostel Paulus nägi samuti palju häda ja viletsust. Ta kirjutas: “Püha Vaim tunnistab mulle igas linnas, et mind ootavad ahelad ja viletsused”. Paulus lisas: “Ükski ei lööks kõikuma nendest viletsustes” (1 Tessaloonika 3:3). Ta ütles: “Kallid pühad, ärge esitage küsimusi selle kohta, miks ma pean nägema nii palju viletsust ja vaeva. Need asjad ei pane mind Jumalas kahtlema”.

 

“Vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes” (2 Korintlastele 6:4). Pane tähele, mida Paulus siin rõhutab: “suures kannatlikkuses”. Kas sa oled oma hädade keskel kannatust kaotamas? Kas sa oled sedavõrd oma julgust kaotanud, et oled oma usu kõrvale heitnud?

 

Üks pastor ja tema naine kirjutasid mulle: “Me oleme löödud. Meid on väga valesti koheldud ja meid ei hinnata piisavalt. Me oleme suurtes rahalistes raskustes ja me näeme väga väheseid tulemusi oma tehtud tööle. Me oleme palvetanud, uskunud ja usust kinni hoidnud. Aga nüüd tunneme, et ei suuda enam kaua seda kõike taluda. Me ei taha kahelda, vaid me vajame imet. Meil on vaja näha vähemalt mingitki märki heast, et võiksime edasi minna.”

 

Täiesti ebapiisavad tunduvad need trööstivad sõnad, mis ma suudan neile mahasurututele leida. Aga ma tean ühte asja: me teenime head ja armastavat Isa. Ta Sõna ütleb, et teda puudutavad hädasolijate tunded. Ja see on mu kindel veendumus, et isegi nüüd ta ootab, et sa asetaksid oma hirmud, ärevuse ja küsimused maha, kõik oma hooled ja murekoormad ja usaldaksid seda, et ta päästab su oma armastava headuse tõttu.

 

Võta kinni järgnevatest kirjakohtadest ja lase usul oma südames tõusta. Jumal ei ole sind ära unustanud.

 

  • Laulud 117:2: “Sest võimsaks on saanud tema heldus meie üle ja Issanda ustavus kestab igavesti. Halleluuja!” 
  • Laulud 119:72: “Olgu nüüd su heldus mulle troostiks, nõnda nagu sa oled ütelnud oma sulasele!”
  • Jesaja 54:7-8, 10:” Ma jätsin su maha üürikeseks hetkeks, aga ma kogun sind suure halastusega. Ülevoolavas vihas peitsin ma oma palge silmapilguks su eest, aga ma halastan su peale igavese heldusega, ütleb Issand, su lunastaja. Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja.”

esmaspäev, 27. aprill 2009

JEHOOVA SHAMMAH – JUMAL ON SEAL

Et olla Jumala tõelise koguduse liige, peab sind tuntama Jehoova Shammah nime järgi – “Jumal on seal” (Hesekieli 48:35). Teised peavad olema sinu kohta võimelised ütlema: “Minu joaks on selge, et Issand on selle inimesega. Igakord kui ma teda näen, tunnetan ma Jeesuse ligiolu. Tema elu tõepoolest peegeldab Jumala au.”

 

Kui me oleme ausad, siis peame me tunnistama, et ei tunneta Issanda magusat ligiolu üksteises kuigi tihti. Miks? Kristlased veedavad oma aja hõivatuna relioosselt kasulike tegevustega - palvegrupid, piibli uurimised, teenistused – mis kõik väga tänuväärne. Aga paljud nendest samadest kristlastest veedavad väga vähe kui isegi üldse mingit aega Issandaga koos, salajases palvekambris.

 

Issanda ligiolu ei saa lihtsalt teeselda. See on tõeline, kas see siis puudutab kellegi isiklikku elu või tervet kogudust. Kui ma räägin Jumala ligiolust, siis ei räägi ma mingisugusest vaimsest aurast, mis saladuslikult ümbritseb kedagi inimest või laskub koguduse koosoleku peale. Vaid ma räägin hoopiski lihtsast kuid vägevast usus käimisest. Kas see siis väljendub kristlase elus või terves koguduses, inimesed panevad seda tähele. Nad ütlevad endale: “See inimene on olnud koos Jeesusega” või “See kogudus tõepoolest usub seda, millest nad jutlustavad”.

 

On vaja palju rohkemat kui õiglast pastorit, et koguduses Jehoova Shammah’t esile tuua. Selleks on vaja õiglaseid, Jumalale eraldunud inimesi. Kui võõras väljub koguduse teenistuselt ja ütleb: “Ma tundsin Jeesuse ligiolu” , siis võid sa kindel olla, et see ei olnud ainult tänu jutlusele või ülistusele. See oli tingitud sellest, et õiglane kogudus oli sisenenud Jumala kotta ja Issanda au püsis nende keskel.

reede, 24. aprill 2009

TEMA NIMI ON ANDESTUS

“Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu, kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse” (Miika 7:18-19).

 

Kuidas eristub meie Issand kõigist teistest jumalatest, keda üle kogu maailma kummardatakse? Muidugi me teame, et meie Jumal on kõigist teistest üle, olles igal viisil kõrgemal seisev. Aga üks selge viis, kuidas me teame, et Issand teistest eristub, on oma nime poolest: Jumal, kes andestab. Piibel ilmutab meie Issandat kui Jumalat, kes andestab, ainuke Jumal, kellel on vägi pattu andeks anda. “Kes on Jumal nagu sina,kes annab andeks süü?” (Miika 7:18).

 

Me näeme seda Jumala nime kinnitatuna läbi kogu Piibli.

 

  • Nehemja kuulutas: “Aga sina oled andeksandja Jumal, armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest; sina ei jätnud neid maha.” (Nehemja 9:17). Selle fraasi õige tõlge on “Jumal, kes on valmis andeks andma”  on “lepituse Jumal” või “andestuse Jumal”.
  • Mooses palus Jumalat ilmutada endale tema au. Talle ei antud luba näha Jumala nägu, aga Issand avaldas Moosesele oma au ilmutades seda läbi oma nime. Mis oli see Jumala nimi, mida Moosesele ilmutati? “Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: "Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu” (2 Moosese 34:6-7).
  • Taavet annab meile heebrea keeles Jumala kohta samasuguse kirjelduse. Ta kirjutab: “Sest sina, Issand, oled hea ja andeksandja, ja rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad” (Laulud 86:5). Taaveti sõnad olid kirjutatud toetudes tema enda isiklikule raskuste kogemustele.

neljapäev, 23. aprill 2009

MEIE KARJANE IKKA VEEL ARMASTAB EKSINUID

Meie suur karjane armastab igat lammast, kes on eksinud katsumuste, raskuste, valu ja haavade tõttu. Me ei saaks kunagi oma karjast süüdistada maha jätmises. Ta käib ikka veel meie kõrval ja valvab meie üle igal ajal.

 

Võib olla sa võitled praegu kaotatud sõda mõne ahvatluse vastu. Misiganes võitluste keskel sa ka poleks, oled sa otsustanud Jumala juurest mitte ära joosta. Sa keeldud end allutamast patu haardesse. Selle asemel oled sa Jumala sõna võtnud oma südamesse.

 

Kuid, nagu Taavetki, oled sa ära väsinud. Ja sa oled jõundud punkti, kus sa tunned end täiesti abituna. Vaenlane valab sind üle ahastuse, hirmu ja valedega.

 

Sinu katsumused võivad muutuda veelgi rohkem müstilisteks ja seletamatuteks. Aga ma tahan, et sa teaksid, et vaatamata sellele, millest sa praegu läbi lähed, tahab Püha Vaim sulle ilmutada Jehoova Rohit, Issand on su karjane. Sul on karjane, kes tahab oma armastuse märgi sinu südamesse vajutada.

 

Jeesus kinnitab meile: “Ma ei jäta teid kunagi maha ega hülga teid.” Ja meie Taevane Isa, Jehoova Rohi, Issand on meie Karjane, on meile end ilmutanud Laulud 23. Ta ütleb meile: “Ma tean sind nimepidi ja ma tean millest sa oled läbi minemas. Tule, heida end minu armu ja armastusse. Ära püüa kõigest aru saada. Lihtsalt võta vastu minu armastus sinu jaoks. Ja puhka minu armastavatel kätel. Jah, ma olen Vägede Jehoova. Ma olen maiesteetlik ja püha Jumal. Ma tahan, et sa teaksid kõiki neid ilmutusi minu kohta. Aga see ilmutus, mida ma tahan sulle praegu anda, on ilmutus Jehoova Rohist. Ma tahan, et sa tunneksid mind kui armastavat, hoolivat karjast. Ja ma tahan, et sa puhkaksid teadmises, et ma toon sind läbi kõigist sinu katsumustest minu õrnuses ja armastuses.”

kolmapäev, 22. aprill 2009

ISSAND ON MU KARJANE

Me kõik teame hästi 23 Psalmi. Selle lohutust ja kinnitust pakkuv sõnum on teada isegi uskmatuile. See tunnustatud psalm sai kirja pandud kuningas Taaveti poolt ja selle kõige tuntum lõik pärineb psalmi avasalmist, mis ütleb: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“

 

Heebreakeelne tähendus sõnale puudus viitabki otseselt millegi puudumisele. Ehk teisisõnu ütleb Taavet otse: „Mul pole mitte millestki puudust!“ Liites selle mõtte salmi esimese osaga, kumab Taaveti ütlusest välja mõte, et: „Issand juhib, juhatab ja toidab mind, mis on ka põhjuseks, miks mul pole millestki puudust!“

 

Selle väikese salmi kaudu peegeldab Taavet meile aga ka üht teist külge Jumala olemusest ja loomusest. Otsene heebreakeelne tõlge esimesele salmi poolele ütleb Jehovah Rohi (hääldus Je-HO-va-RO’-ee), mis tähendab “Issand, mu karjane”.

 

Jehovah Rohi ei tähenda vaid üht passiivset heatahtlikku karjast. Ta pole ka lihtsalt kui mingi palgatööline – keegi, kes teeb pisut enam kui vaid toiduse ja kaitse pakkumine. Ta ei suuna meid lihtsalt roheliste aasade ja veeallikate juurde öeldes: „Siin on kõik, mida vajate – laske hea maitsta!“ Ka ei sulge Ta silmi me vajaduste ees ega põgene teises suunas, kui kuuleb meie appihüüdu ja näeb meid hädas. Ei! Ta tunneb igat me valu, mida kogeme, iga vaevust, mida kannatame ja pisarat, mida valame. Ta teab ka, kui me oleme nii väsinud, et ei jaksa enam sammugi teha. Ta teab täpselt, kui palju me kanda suudame, kuid mis veelgi olulisem – Ta teab, kuidas päästa meid ja juhtida meid tervenemiseni. Ikka ja jälle otsib me karjane meid üles, tõmbab välja erinevatest olukordadest ja juhib hingamispaika. Ta paneb meid pidevalt „lebama“, et kogeda tervenemist ja taastumist.

 

Jehovah Rohi – Issand me karjane – õhutab meid järgima Teda Tema hingamisse, et Tema võiks viibida meie keskel. 2Moosese 29:45 ütleb Issand: „Ma tahan elada Iisraeli laste keskel ja olla neile Jumalaks.“ Heebreakeelne sõna, mis antud kontekstis viitab „elamisele kellegi keskel“ on shekinah ja see tähendab „kellestki kinni hoidmist, end kellegi kõrvale sisseseadmist“. See sõna ei rõhuta mitte mööduvat ligiolu, vaid alalist – sellist, mis ei lõppe kunagi. Ehk lühidalt öeldes: Jumala shekinah au ei ole kui mingi kustutatav trükk, mis me südameist laialivalguva tindina kaoks, vaid miski, mille Jumal talletab me hinge igaveseks. See on Tema kõige lähedasem ja igavesti kestev ligiolu.  

See pilt on auline. Meie karjane on valmis tulema me juurde keset me valu ja masendust ning lihtsalt viibima me juures. Ta lubab siduda kõik me haavad ja tugevdada kõik selle, mis on haiget või kannatada saanud.

 

Selles peitub Jumala shekinah au – Tema lähedalolevas, igavesti kestvas ligiolus. Ja me kogeme seda sageli just raskustes olles. Meie võrratu karjane ütleb meile: „Ma tahan taastada su ja ma teen seda läbi sinu kõrval olemise isegi siis, kui me peaks minema läbi surmavarju oru. Minu ligiolu on sinuga sõltumata olukordadest, mida vaenlane su teele saadab. Ja kui sa ka püüakski põgeneda mu eest, tulen mu ikka sulle järgi. Ja kui ma su kätte saan, siis ma haaran sind oma embusesse ja kannan tagasi oma hingamisse. Seejärel aga seon su haavad ja tervendan sind kõigist su valudest.“

esmaspäev, 20. aprill 2009

KÕIK, MIDA TA TAHAB, ON SINU USK

Jumal ei taha sinu kodu, sinu autot, sinu mööblit, sinu säästusid või vara. Kõik, mida Ta tahab, on sinu usk – sinu tugev usk Tema Sõnasse. Ja see võib olla üks asi, mis teistel, väliselt väga vaimulikena tunduvatel inimestel, võib puududa. Sa võid vaadata mõne inimese peale, kes tundub palju vaimulikum kui sina, kuid seesama inimene võib maadelda väga tõsiselt selle nimel, et säilitada seda välist õigsuse fassaadi. Ometigi, kui Jumal vaatab su peale, siis Ta ütleb: „Seal on minu õiglane mees või naine!“ Miks? Aga seepärast, et sa oled tunnistanud oma abitust õigeks saamisel ja sa oled usaldanud Jumalat, et Tema võiks anda sulle oma õiguse.
Paulus ütleb meile, et Jumala silmis oleme me õiged ja seda samadel põhjustel kui Abraham seda oli. „Seepärast see arvestatigi talle õiguseks. Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatudüksnes tema pärast, vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse.“ (Roomlastele 4:22-24)

Sa võid küll kuulutada, et: „Ma usun sellesse. Ma usun Jumalasse, kes äratas Jeesuse surnuist.“ Kuid küsimus on, kas sa usud, et Jeesus võib taaselustada sinu raskustes abielu? Usud sa, et ta võib ellu äratada mõne su vaimselt surnud sugulase? Usud sa, et Ta on võimeline tõstma sind välja sind nõrgestavast harjumusest? Kas sa usud, et Ta võib kustutada su neetud mineviku ja taastada kõik need aastad, mille röövikud on nahka pistnud?

Kui kõik näib lootusetuna – kui sa oled keset võimatut olukorda, kus sul pole mingit lootust ega vahendeid, et sealt välja pääseda – kas sa siis usud, et Jumal on sinu Jehoova Jaire, kes kannab hoolt sinu vajaduste eest? Usud sa, et Ta on pühendunud sellele, et pidada sulle antud tõotusi ja isegi kui üks Tema öeldud sõnadest ei peaks täituma, siis taevad sulaksid ja kogu universum variseks kokku?

ISSAND, MEIE ÕIGUS

„Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma lasen tõusta Taavetile ühe õige võsu; tema valitseb kui kuningas ja talitab targasti, tema teeb maal õigust ja õiglust. Tema päevil päästetakse Juuda ja Iisrael elab julgesti; ja see on nimi, millega teda hüütakse: "Issand, meie õigus".“ (Jeremija 23:5-6)

Keset raskeid aegu, mille sarnastega me ka tänapäeval silmitsi seisame, andis Jumal prohvet Jeremijale ilmutuse Jehoovast Tsidkenu’st (hääldatakse Je-HO-va Sid-KAY’-noo). Mida see meie jaoks tähendab? Milline on see õigus, mille Issand Ta on ja kuidas peaksime me tundma ja mõistma Jeesust keset seda rolli?

Piiblis on päris mitmeid kirjakohti, läbi mille Paulus annab meile aimu Jumala õigluse definitsioonist.

"Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks." (Roomlastele 4:3)
„Aabrahamile arvestati usk õiguseks.“ (Roomlastele 4:9).
"Aabraham uskus Jumalat ja see arvestati talle õiguseks", (Galaatlastele 3:6).
Kõik need salmid viitavad ühele ühisele nimetajale, mida Aabraham tegi saavutamaks õigust ja see oli see, et: ta uskus.

Lõpuks aga toob Paulus esile ka Issanda definitsiooni õigusest: „Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud. Seepärast see arvestatigi talle õiguseks.“ (Roomlastele 4:20-22)

Enam selgemini ei saakski kogu teemat esitleda! Õigus tähendab uskuda Jumala tõotusi ja olla täiesti veendunud, et Ta peab oma sõna.

reede, 17. aprill 2009

KRISTUS ON VÕITNUD LAHINGU SINU EEST

Viimaste kuude jooksul olen lugenud mitmeid kurbi ja meeleheidet täis kirju usklikelt, kes ikka veel on seotud oma patuste harjumustega. Suurel hulgal kristlasi kirjutab: „Ma ei suuda loobuda hasartmängudest...Olen ikka veel alkoholi küüsis...Mul on armuke ja ma ei suuda teda maha jätta...Olen pornograafia ori...“ Kiri kirja järel ütlevad need inimesed üht ja sama: „Ma armastan Jeesust ja olen anunud Jumalat, et Ta mind vabaks teeks. Ma olen palunud ja nutnud ja otsinud abi, kuid ma lihtsalt ei suuda end vabaks murda. Mida ma küll ometigi tegema peaks?“

Olen veetnud väga palju aega Issanda palge ees, et saada vastuseid nende usklike jaoks. Olen palunud: „Issand, sina tead oma laste elusid. Paljud neist on pühendunud, Püha Vaimuga täidetud kallid, kes ometigi ei oma sinu võitu ega vabadust. Mis küll toimub?“

Uurisin kord põhjalikult piiblisalme, mis puudutavad Jumala tõotusi oma rahvale. Need tuletasid mulle meelde, et Jumal on tõotanud hoida meid langemast ja esitleda meid veatutena; mõista meid õigeks usu läbi, pühitseda meid usu läbi ja hoida meid pühadena usu läbi. Ta lubab meile, et meie vana loomus on usu läbi risti löödud ja meil on ligipääs Tema kuningriiki usu läbi.

Üks asi, mis on omane kõikidele nendele tõotustele, on fraas „usu läbi“. Tõesti, tuginedes Jumala Sõnale on kõik need teemad seotud usuga. Sellest lähtuvalt jõudsin ma vaid üheainsa selge järelduseni kõigi nende maadlevate kristlaste probleemide suhtes ja see on, et: kusagil nende sidumise juurtes peitub uskmatus. See kõik taandub lihtsa usu puudumisele.

Võitled sa pidevalt selle nimel, et saavutada võitu oma tahtejõu abil? Pead sa seda lahingut oma lihalikus olemises? Paulus ütleb: „Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt võlale. Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk.“ (Roomlastele 4:4-5)

Sinu võit ei tule mitte läbi hala ja püüdluste, vaid läbi usu, et Jeesus Kristus on juba võitnud selle lahingu sinu eest.

„Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane.“ (Heebrealastele 11:6). Paulus ütles, et on vaid üks tingimus, mis on seotud Jumala tõotustega: Kui te vaid jääte kindlaks ja rajatuks usule ega lase end kõrvale viia evangeeliumis olevast lootusest, mida te olete kuulnud...“ (Koloslastele 1:23)

Kristus alistas kõik oma Isale, et olla Talle täielikult sõnakuulelik. Nõnda peaksime ka meie tegema – sõltuma täielikult oma Isast, nõnda nagu Kristus seda tegi.

neljapäev, 16. aprill 2009

RAUDKINDEL TÕOTUS

Jumal on andnud meile raudkindla tõotuse eluks siin maa peal. Ta ütleb, et kui vaenlane püüab meid jalge alla tallata „peab mu rahvas tundma mu nime, peab seepärast just sel päeval mõistma, et mina olen see, kes ütleb: "Vaata, siin ma olen!"“ (Jesaja 52:6). Ehk teisisõnu ütleb Jumal: Keset sinu kõige raskemat katsumust ma tulen ja anna oma Sõna sulle. Sa kuuled mind ütlevat: „See olen mina, Jeesus – su Päästja. Ära karda!“

Matteuse 14 peatükis me näeme, kuidas jüngrid võitlesid paadis suure tormiga, kus lained ja tuul pildusid neid siia-sinna. Korraga aga nägid nad Jeesust vee peal kõndimas nende poole ja piibel ütleb: „Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: "See on tont!" ja hakkasid hirmu pärast kisendama.“ (Matteuse 14:26) Mida tegi aga Jeesus sel jüngrite jaoks nii hirmuärataval hetkel? Ta rääkis nendega ja julgustas neid olema julged ning rõõmsad, öeldes: „...see olen, mina, ärge kartke!" (Matteuse 14:27)

Ma olen vahel mõelnud, miks Jeesus kutsus neid üles olema rõõmsad? Kuidas sai Ta üldse öelda midagi sarnast meestele, kes arvasid, et nende viimne päev käes?

Sõna rõõmustama või ka hõiskama tähendab „tunda kergendust, olla õnnelik ja vaba hirmust“. Ja seal, keset kõige raskemat aega jüngrite jaoks, sidus Jeesus selle sõna tähenduse oma olemusega. Ärgem unustagem, et need mehed tundsid Jeesust väga hästi, mistõttu Ta ootas neilt, et nad tugineksid Tema Sõnale usu läbi. Ta ütles neile: „Isa on ju tõotanud, et me tulen teie juurde keset te elutorme.“ Sest kirjutatud on: „...sel päeval nad mõistavad, et mina olen see, kes ütleb: "Vaata, siin ma olen!" (Jesaja 52:6) Ma olen tulnud te juurde keset te torme. See olen mina, Jeesus, just siin ja praegu koos teiega keset seda kõike, mistõttu olge rõõmsad!“ Nõnda ootab meie Päästja ka meilt samasugust reaktsiooni, kui mured ja tormid ründavad.

kolmapäev, 15. aprill 2009

TÄIELIKULT SÕLTUV TEMAST

Jumal on alati igatsenud rahva järele, kes elaks täielikult Temast sõltuvat elu maailma ees. See on ka põhjus, miks ta võttis täiesti tähtsusetu väikese rahva, Iisraeli ja eraldas nad ära kõrbe. Ta pani nad proovilepanekute kooli, et tuua esile rahvas, kes usaldaks Teda sõltumata oma olukordadest. Ta tahtis kuulda Iisraeli tunnistamas: „Me võime minna läbi ükskõik, millisest katsumusest ja raskusest – isegi, kui need ületavad meie võimed! Kuidas? Sest me teame, et meie Jumal on meiega igas raskuses ja Ta toob meid alati võitjatena välja!“

Mõelge Moosese sõnadele, mis ta ütles Iisraelile: „Tema (Jumal)...laskis sind nälgida.“ (5Moosese 8:3). Issand ütles neile: „Mina korraldasin selle katsumuse ja mitte Saatan. Kogu selle aja vältel oli kogu leib ja liha, mida te vajasite, minu käes ja ma olin valmis päästma selle taevast valla iga hetk. See oli kõik juba valmis pandud, ootamas võimalust, et saada vastuvõetud teie poolt. Kuid ma hoidsin seda tagasi mõnda aega ja tegin seda ühe kindla põhjusega. Ma tahtsin, et te jõuaksite punkti, kus te enam vähimalgi määral poleks saanud toetuda iseendile. Ma tahtsin teid tuua punkti, kus ainuüksi mina oleks saanud teid päästa. Mina olin see, kes lasi teil kogeda „viimast piiri“, inimliku abituse mõju ja olemust. Ja sellest pääsemiseks oli võimalik vaid vabastus minu käest!“

Tänapäevalgi veel otsib Issand inimesi, kes sõltuksid 100% Temast. Ta igatseb koguduse järgi, kes nii oma sõnade kui tegudega tunnistaks, et kõikvõimas Jumal on tema poolel! Ta tahab, et päästmata maailm näeks, kuidas Ta tegutseb võimsalt nende heaks, kes Teda armastavad. 

Iiob kuulutas: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld.“ (Iiob 23:10) See on üks võrratu seisukoht, eriti kui arvestada konteksti, milles Iiob seda ütles. 

Iiob kannatas kõige hullemaid katsumusi, millest üks inimene eales läbi minna võiks. Ta kaotas traagilise õnnetuse läbi kõik oma lapsed ja seejärel kogu oma rikkuse ja varad. Kõige tipuks aga ka oma füüsilise tervise. Kõik need asjad juhtusid aga nii lühikese aja jooksul, et need olid rohkem kui koorem, mida kanda.

Samas aga oli Jumal olnud see, kes pannud Iiobi käima sellele teele ja ainuüksi Issand ise teadis, milleni see ükskord välja viib. Kogu see plaan oli nii jumalikult välja töötatud, et Jumal lasi isegi Saatanal kiustada Iiobit. See oli ka põhjus, miks Iiob ei suutnud näha Jumalat üheski oma olukorras: „Vaata, kui ma lähen itta, siis ei ole teda seal; või läände, siis ma teda ei märka. Kui ta on põhjas tegutsemas, siis ma teda ei silma; kui ta pöörab lõunasse, siis ma teda ei näe. Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld.““ (Iiob 23:8-10)

Teisisõnu ütles Iiob: „Ma tean, et Jumal teab kõiki mu kannatusi, millest ma läbi lähen. Mu Jumal paneb mind hetkel proovile, kuid ma olen täiesti veendunud, et Ta kannab mind läbi ja kingib mulle seeläbi tugevama usu. Ma tulen sellest välja puhastatud ja tugevamana, omades usku, mis kallim kui kuld.“

teisipäev, 14. aprill 2009

JÕUD TEEKONNAKS

Mitte ükski maine võim ei saa sind määrata teenistusse. Sa võid ju saada diplomi mõnest seminarist, olla ordineeritud mõne piiskopi poolt või olla läkitatud mõne konfessiooni kaudu, kuid apostel Paulus ilmutab meile ainsa allika, mille kaudu käib tõeline kutse teenistusse. „Ma olen tänulik Kristusele Jeesusele, meie Issandale, kes on mu teinud vägevaks sellega, et ta oma teenistusse pannes on pidanud ustavaks mind.“ (1Timoteose 1:12)

Mida Paulus siin silmas peab, kui ta ütleb, et Jeesus on teinud teda vägevaks (otsetõlkes ka: võimeliseks) ja pidanud teda ustavaks? Mõelge tagasi apostli pöördumisele. Kolm päeva peale erilist kohtumist Jumalaga, määras Jeesus Pauluse teenistusse. Kui täpsemalt öelda, siis kannatuste teenistusse: „...sest mina tahan talle näidata, mida kõike ta peab kannatama minu nime pärast." (Apostlite teod 9:16). See on seesama teenistus, millele Paulus viitab, kui ta ütleb: „Sellepärast et meil on selline amet...“ (2Korintlastele 4:1) ja siis ta jätkab, öeldes: „...nagu see on antud meile halastuse kaudu, me ei tüdi ära.“ Ta räägib siin kannatuste teenistusest ja annab vägagi selgelt märku, et see on teenistus, mis kuulub meile kõigile.

Paulus ütleb meile, et Jeesus andis talle tõotuse nimetatud teenistuse kohta. Kristus tõotas jääda talle ustavaks ja kanda teda läbi kõigist katsumustest. Kreekakeelne tähendus sõnale võimeliseks tegema on „pidevalt jõuga varustama“. Paulus kuulutab: „Jeesus tõotas anda mulle rohkem kui vaid hädavajaliku jõu selleks teekonnaks ja ta annab mulle võime püsida ustavana selles teenistuses. Tänu talle ma ei väsi ega anna alla ja hoian kinni sellest tunnistusest.“

Issanda muutmistöö leiab aset kõigi me eludes. Veelgi enam – meid muudetakse nende samade asjade kaudu, mis on saanud meie elu suurimaks kinnisideeks. Me muutume otsekui nende asjade sarnasteks, mis meie meeli kõige enam köidavad. Meie loomus saab täiega mõjutatud kõige poolt, mis on võitnud me südame.  

Ma tänan Jumalat igaühe eest, kes toidab oma meeli ja hinge vaimsete asjadega. Taolised sulased on kinnitanud oma pilgu sellele, mis püha ja õige. Nende pilgud on naelutatud Kristusele ja nad veedavad väärtuslikku aega ülistades Teda ning ehitades iseendid üles usus. Püha Vaim on tegemas oma tööd kõigi nende pühade seas, muutes nende loomust üha enam Kristuse sarnaseks. Taolised usklikud on valmis rasketeks, plahvatuslikeks kannatusteks, mis on ootel. Laisad, lodevad ja mittepalvetavad kristlased kogevad aga suurt südamevalu ja murdumisi. Nende endi hirmud hävitavad neid, kuna neil pole Püha Vaimu, kes teeks tööd nende sees ja muudaks neid. Ja kui rasked ajad tulevad, ei pea nad vastu.

Siin on aga Pauluse viimased sõnad antud teemal: „Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks, et seda ametit ei laimataks, vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis... kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.“ (2Korintlastele 6:3-5, 10). Kuidas me „teeme paljusid rikkaks“? Kiirates välja Kristuse lootust keset oma kannatusi. Me pakume tõelisi rikkusi ja pärle, kui paneme teised küsima: „Mis on küll ta saladus? Kust ta küll leiab sellise rahu?“

esmaspäev, 13. aprill 2009

RAHULOLU

Rahulolu teema oli meeletult suur proovikivi Pauluse elus. Oli ju Jumal ise öelnud, et Ta saab Paulust võimsalt kasutama. „Sest tema on mul valitud tööriist minu nime kandma rahvaste ja kuningate ja Iisraeli laste ette.“ (Apostlite teod 9:15). Saades esimest korda teada oma ülesandest, kuulutas ta kohemaid sünagoogis Kristust, öeldes et Jeesus on Jumala Poeg! (9:20)

Paulusel polnud sugugi kiiret nägemaks kõike täitumas oma eluaja jooksul. Ta teadis, et tal on raudkindel tõotus Jumalalt, mistõttu ta hoidis sellest kinni. Ta oli iga hetkega rahul, kuulutades just seal, kus ta parasjagu oli: tunnistades kongikaaslasele, meremehele või mõnele naisele jõekaldal. Sellele mehele oli antud maailmamastaapne ülesanne ja ometigi oli ta ustav kuulutama ka üks-ühele.

Ka ei tundnud Paulus kadedust nooremate meeste pärast, kes tundusid temast ettepoole jõudvat. Ajal, mil nood mööda ilma rändasid ja juute ning paganaid Kristusele võitsid, istus Paulus vangis. Ta kuulis kõiki neid võrratuid uudiseid suurtest rahvahulkadest, kes olid pöördunud tänu meestele, kellega koos Paulus oli „sõdinud“ armuevangeeliumi pärast. Ometigi Paulus ei kadestanud neid mehi, sest ta teadis, et üks Kristusele alistunud mees oskab elada nii vähesega kui ka külluses: „Ent jumalakartus on suur tuluallikas...Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.“ (1Timoteosele 6:6,8)

Tänapäeva maailm ütleks ehk Paulusele, et: „Sa oled oma eluga lõpusirgel ja sul pole mingeid sääste ega investeeringuid. Kõik, mis sul on, on vaid paar vahetusriideid.“ Ma juba tean, mis Pauluse vastus sellele oleks: „Aga ma olen võitnud Kristuse. Las ma öelda teile – ma olen võitja. Ma olen saanud osa suures tasust. Jeesus kinkis mulle võime panna maha kõik ja võtta see taas üles. Mina aga panin selle maha ja nüüd on aukroon ootamas mind. Mul on siin elus vaid üks eesmärk: näha oma Jeesust silmast silma. Kõik selle aja kannatused pole võrreldavadki rõõmuga, mis mind ees ootab!“

reede, 10. aprill 2009

ALISTUMISE TEE

Jumal alustab alistumise protsessi niites meid jalust kõige kõrgemal tipphetkel. See on see, mis põhimõtteliselt juhtus Paulusega. Ta jätkas oma nii paikapandud ja kindlat rada, sõites Damaskuse poole, kui korraga pimestav valgus tabas teda taevast. Paulus langes maha ja värises kui haavaleht kui korraga üks hääl kõneles taevast, öeldes: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?" (Apostlite teod 9:4)

Paulus teadis, et tema elust on midagi puudu. Tal olid küll teadmised Jumalast, kuid mitte ühtegi isiklikku ilmutust. Ja nüüd, põlvedel olles, kuulis ta neid sõnu taevast: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.“ (9:5). Need sõnad pöörasid Pauluse elu peapeale ja hämmingus ning värisedes Issanda ees, küsis ta Jumalalt, mida ta tegema peab? Pauluse pöördumine oli Püha Vaimu drastiline töö. 

Püha Vaim juhtis Pauluse alistunud eluni. Ja kui ta küsis Jumalalt, mida ta edasi tegema peab, kisendas ta süda sõna otsese mõttes Jeesuse poole öeldes: „Jeesus, kuidas ma saan sind teenida? Kuidas ma saan sind tunda ja olla sulle meelepärane? Miski muu pole minu jaoks enam tähtis. Kõik, mida ma oma lihas olen teinud, on rämps. Nüüdsest oled sina minu jaoks kõik!“

Pauluse elus polnud ühtki muud ambitsiooni ega edasiviivat jõudu kui vaid „saada kasuks Kristust“ (Filiplastele 3:8). Tänapäeva edustandardite järgi oli Paulus tõeline läbikukkuja. Ta ei ehitanud ühtki hoonet, tal polnud ühtegi organisatsiooni ning meetodid, mida ta kasutas, olid põlatud teiste juhtide poolt. Veelgi enam – sõnum, mida Paulus kuulutas, solvas suurel hulgal tema kuulajaid. Tuli ette aegu, kus teda loobiti isegi kividega selle ees. Ja ta teema oli? Rist.

Seistes ükspäev Jumala kohtujärje ees, ei mõisteta meie üle kohut meie teenistuste, saavutuste või meie kaudu usule tulnud inimeste arvu pärast. Sel päeval kehtib vaid üks edukuse mõõdupuu ja see on küsimus: kas meie südamed olid täielikult alistatud Jumalale? Kas me panime kõrvale omaenda tahte ja plaanid ning järgisime Tema omi? Kas me andsime järgi üldsuse survele ja järgisime kõiki teisi või otsisime ainuüksi Tema juhiseid? Kas me jooksime seminarilt seminarile otsides elumõtet või kas me leidsime oma täiuse Temas?

Mul on vaid üks igatsus ja see on õppida üha enam ja enam ütlema vaid neid asju, mida Isa mulle öelda annab. Sest kõik, mida ma ütlen või teen iseeneses, pole väärt mitte pennigi. Ma tahaksin olla võimeline kuulutama: „Ma tean, et mu Isa on koos minuga, sest ma teen ainuüksi Tema tahet!“

neljapäev, 9. aprill 2009

ALISTATUD ELU

Mida ütleb sulle sõna „alistuma“? Otseses tähenduses tähendab alistumine loobumist millestki kellegi teise kasuks. See tähendab ka millegi sulle kuuluva loovutamist. See võib hõlmata sinu vara, võimu, eesmärke ja isegi su elu.

Tänapäeva kristlased kuulevad palju alistatud elust, kuid mida see tegelikult tähendab? Alistunud elu tähendab anda Jeesusele tagasi see elu, mille Tema on sulle andnud. Loobuda kõigest kontrollist, õigustest, väest, suunast ja kõigest sellestki, mida sa ütled või teed. See tähendab oma elu täielikku üleandmist, et Tema võiks sellega teha midaiganes Ta soovib.

Jeesus ise elas alistunud elu: „Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud.“ (Johannese 6:38). „Aga mina ei taotle tunnustust iseendale.“ (8:50). Kristus ei teinud iialgi midagi omapäi. Ta ei astunud ühtegi sammu ega lausunud ühtegi sõna ilma Isalt juhiseid saamata. „...ma ei tee midagi iseenesest, vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud...ma teen alati seda, mis talle meeldib." (8:28-29)

Jeesuse täielik alistumine Isale on näide sellest, kuidas ka meie kõik peaksime elama. Sa võid ju küll öelda, et: „Jeesus oli Jumala lihalik kuju ja Ta elu oli alistunud juba enne kui Ta üldse siia maailma tuli!“ Kuid alistatud elu ei saa kellelegi peale sundida - isegi Jeesusele mitte.

„Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta." (Johannese 10:17-18)

Jeesus ütles meile: „Saage õigesti aru – enese alistamine on täielikult minu enda võimuses ja ma olen otsustanud panna oma elu maha. Ma ei tee seda seetõttu nagu keegi käsiks mul seda teha. Mitte keegi ei saa võtta minult mu elu. Mu Isa on andnud mulle õiguse ja meelevalla loobuda oma elust ja Ta andis mulle ka valikuvõimaluse lasta karikal minna mööda minust ja vältida risti. Kuid mina otsustasin seda siiski teha – tänu armastusele ja täielikule alistumisele oma Isale.“

Meie Taevane Isa on andnud kõigile meile selle sama õiguse – eesõiguse valida alistunud elu. Mitte kedagi ei sunnita pühendama oma elu Jumalale. Jumal ei käsi meil ohverdada oma tahet ja anda oma elud tagasi Talle. Ta lihtsalt pakub meile võimalust saada osa Tõotatud maast täis piima, mett ja parimaid palu. Aga meil on alati võimalus mitte valida seda täiust.

Tõde peitub selles, et me saame Kristusest osa just täpselt nii palju kui me ise seda tahame. Me võime minna Temas nii sügavuti kui me ise soovime, elades täielikult Tema sõna ja juhtimise järgi.

kolmapäev, 8. aprill 2009

VALMIS IGAKS RASKUSEKS

Kui raskused sind tabavad, on juba hilja hakata end usus ja palves üles ehitama. Need aga, kes on olnud Jeesusega, on alati valmis. 

Üks abielupaar saatis meile hiljaaegu kirja, mis oli kirjutatud sellises vaimsuses, et andis selgelt märku nende koosolemisest Jeesusega. Nende 24-aastane tütar oli olnud ühe sõbrannaga väljas, kui üks hullumeelne mees nad mõlemad röövis ja hiljem nende tütre väga võikal moel tappis.  

See abielupaar oli shokis. Nende sõbrad ja naabrid imestasid: „Kuidas küll ükski lapsevanem suudaks sellisest tragöödiast välja tulla?“ Ja ometigi, umbes tunni aja jooksul langes Püha Vaim selle leinava abielupaari üle, tuues üleloomulikku tröösti ja lohutust. Tõsi küll, kõigi järgnevate päevade jooksul, mis olid täis valu ja pisaraid, ei lakanud need leinavad vanemad küsimast Jumalalt: „Miks?“ Ja ometigi kogu selle aja vältel kogesid nad jumalikku rahu ja hingamist.

Igaüks, kes neid vanemaid tundis, oli hämmingus nende rahulikkuse üle, kuid seda paari oli ettevalmistatud nende kriisihetkedeks. Nad olid juba ammu teadnud, et Jumal ei lase nendega iialgi sündida midagi, millel poleks sügavamat eesmärki. Mistõttu, kui see kohutav uudis saabus, nad ei vajunud kokku.

Muide, need vanemad ja nende ülejäänud lapsed hakkasid paluma selle tapja pärast. Linnarahvas ei suutnud sellega leppida, kuid see jumalakartlik abielupaar rääkis ja õpetas Jumala võimest varustada jõuga sõltumata sellest, mis ka elu ei tooks. Linnarahvas mõistis, et nende jõud ei tulnud kusagilt mujalt kui vaid Jeesuse käest ja üsna peagi öeldi selle paari kohta: „Nad on ime! Nad on tõelised Jeesuse inimesed!“

„Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest! Sela.“ (Psalm 46:2-4)

teisipäev, 7. aprill 2009

JUMAL ON NENDEGA

„Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.“ (Apostlite teod 4:13)

Me näeme Apostlite tegude 4-peatükis, et ajal, mil Peetrus ja Johannes ootasid kohtuotsuse väljakuulutamist, seisis seal ka äsja terveks saanud mees. Sealsamas – lihast ja luust elav näide selle kohta, et Peetrus ja Johannes olid olnud koos Jeesusega! Ja kui siis templipealik ja kirjatundjad „nägid tervendatud meest nende juures seisvat, ei olnud neil midagi vastu ütelda.“ (Apostlite teod 4:14)

Mida Peetrus ja Johannes tegid, kui neid vabaks lasti? Nad läksid „omade juurde ja jutustasid, mida ülempreestrid ja vanemad neile olid öelnud“ (4:23). Jeruusalemma pühad rõõmustasid ühes kahe jüngriga ja palus siis: „Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna, sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi." (4:29-30) Nende palve sisu oli: „Tänu sulle Jumal, et sa oled me vendadele julgust andnud, kuid samas me teame, et see on alles algus. Palun anna meile kõigile seda julgust kõneleda püha kindlustundega ja kinnita nähtavalt seda, et sa oled koos meiega!“

Pole kahtlustki, et Peetrus ja Johannes nägid ülempreestri silmis taandumismärke, kui ta mõistis, et nad olid olnud koos Jeesusega. Peetrus arvatavasti tegi Johannesele silma ja ütles: „Kui nad vaid teaksid! Nad teavad vaid seda, et me olime Jeesusega mõned nädalad tagasi, kuid neil pole aimugi, et peale seda oleme me olnud koos ülestõusnud Issandaga. Me olime ju äsja Temaga seal ülemises toas ja täna hommikul oma vangikongis paludes olime me taaskord Temaga. Ja niipea, kui me siit välja saame, on meil jälle võimalus Temaga kohtuda.“

See on see, mis juhtub meeste ja naistega, kes veedavad aega koos Jeesusega. Lõpetades aja Tema ligiolus, tuleb Tema nendega kaasa, kuhu iganes nad ka ei läheks.

reede, 3. aprill 2009

NEED MEHED ON OLNUD KOOS JEESUSEGA

Apostlite tegude 3-peatükis näeme me Peetrust ja Johannest minemas templisse ülistama Jumalat. Otse templivärava ees istus aga üks kerjus, kes oli sünnist saati olnud vigane ja kes polnud kordagi elus astunud ainsatki sammu. Peetrust ja Johannest nähes palus ta neilt almusi, mispeale Peetrus vastas: "Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle.“ Seepeale ta aga palvetas kerjuse eest, öeldes: „Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel - tõuse ja kõnni!" (Apostlite teod 3:6). Ühe hetkega sai mees terveks! Täis ülimat rõõmu jooksis ta läbi templi hõisates ja hüüdes: „Jeesus tervendas mind!“

Kõik templis olijad olid vaatepildist hämmingus, sest nad tundsid selles mehes ära endise halvatu. Nähes rahvahulki kogunemas, hakkasid Johannes ja Peetrus neile Kristust kuulutama ja tuhanded said päästetud. Samal ajal aga, kui apostlid rahvale rääkisid, tulid saduserid, preestrid ja templipealik nende juurde ja nad olid ärritunud (Apostlite teod 4:1-2). Need „pühad ja aulised kujud“ küsisid jüngritelt: "Missuguse väega või millise nime abil te olete seda teinud?" (Ap.4:7). Püha Vaim täitis Peetruse täie julgusega ja ta vastas: „...see sündis Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nime abil, kelle teie lõite risti, aga kelle Jumal on üles äratanud surnuist. Sellesama tõttu seisab see inimene siin teie ees tervena. Jeesus on "kivi, mille teie, ehitajad, olete tunnistanud kõlbmatuks, mis on saanud nurgakiviks". Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks." (vt. 4:10-12)

Kirjatundjad olid rabatud. Piibel ütleb meile, et „Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.“ (4:13) See väljend teada saades tuleneb sõnajuurest, mis viitab „tuntusele mingi eriliselt silmapaistva tunnuse järgi“. Mis oli see tunnus, mis nii eredalt eristas Peetrust ja Johannest? See oli Jeesuse ligiolu. Nad omasid Kristuse sarnasust ja Püha Vaimu.

Neil, kes veedavad aega koos Jeesusega, ei saa Temast iial küll. Nende südamed janunevad pidevalt selle järgi, et õppida oma Isandat paremini tundma, et jõuda lähemale Talle ja õppida veelgi enam tundma Tema teid. Paulus ütleb: „Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt.“ (Efeslastele 4:7; vt.ka Roomlastele 12:3). Mis on see mõõdupuu, millest Paulus siin räägib? See tähendab üht piiratud kogust. Ehk teisisõnu – me kõik oleme saanud ühe kindla koguse päästvat tunnetust Kristuses.

Mõndade kristlaste jaoks on see algne mõõt kõik, mida nad eales igatsevad. Nad tahavad Jeesust vaid nii palju, et pääseda kohtumõistmisest, kogeda andestust, säilitada hea maine ja pidada tunnike vastu igapühapäevastel teenistustel. Taolised inimesed elavad nö.“alalhoiu režiimil“ ja annavad Jeesusele vaid algelisema, mis neilt oodatakse.

Kuid Paulus igatses iga uskliku jaoks aga hoopis järgmist: „Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks...prohveteiks...evangelistideks...karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada...kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea - Kristus. (Efeslastele 4:11-15)

Paulus ütles: „Jumal on andnud kõik need vaimulikud annid, et sina võiks saada täis Kristuse Vaimu. See on ääretult oluline, sest tuleb neid, kes tahavad sind petta ja röövida sinult sinu usu. Kui sa aga oled juurdunud Kristusesse ja küpsed Temas, ei kõiguta sind ükski valeõpetus. Samas, ainukene viis, kuidas kasvada sellesse küpsusesse, on igatseda rohkem Jeesust!“

neljapäev, 2. aprill 2009

JOOSEPI KOMPANII

Joosep sai ilmutuse selle kohta, et Jumal saab väga võimsalt kasutama tema elu. Kuid see muutus soovunelmaks niipea kui ta vennad ta orjusesse maha müüsid. Kõik järgnevad aastad Joosepi elus olid täis raskusi ja ebaõiglust. Ja kui siis lõpuks tunduski, et ta saab jalad alla, süüdistati teda alusetult vägistamiskatses ja saadeti trellide taha.

Ometigi, läbi kõigi nende olukordade, hoidis Jumal Joosepi elul silma peal. Ja lõpuks, peale aastate pikkust möllu, jõudis Joosep vaarao kotta teenima, peale mida ülendas vaarao ta kogu Egiptuse ülevaatajaks.

Armsad, just see on viis, kuidas Jumal tegutseb – ta valmistas ette üht meest, et päästa „väljajäänuid“. On rohkem kui tõsi, et Jumal tõstab iga põlvkonna seast esile Joosepi Kompanii. Ta võtab need pühendunud sulased, kes aastaid kannatanud häda ja viletsust, et kinnitada ja tugevdada nende usku.

Mida see tähendab? Piibel ütleb, et see seisneb selles, mida Joosep kannatas: „Ta läkitas nende eele mehe: Joosep müüdi orjaks. Tema jalgu vaevati pakus, ta kaelgi pandi raudu, kuni Issanda sõna läks täide, tema kõne tegi ta puhtaks.“ (Psalmid 105:17-19)

Jumalal on oma Joosepi Kompanii ka tänapäeval. See koosneb jumalakartlikest meestest ja naistest, keda Tema on puudutanud ja kutsunud. Nad ei otsi kuulsust ega õnne. Kõik, mille järele nad igatsevad, on elada ja surra täites kutsumist, mille Issand on nende elude üle seadnud. Ja Issand on tõotanud, et nende elud omavad suurt mõju Tema kuningriigile.

Joosep ütles oma vendadele: „Seepärast Jumal läkitas mind teie eele kindlustama teile järeltulijaid maa peal ja hoidma teid elus, pääsemiseks paljudele. Niisiis ei ole teie mind läkitanud siia, vaid Jumal, ja tema on mind pannud vaaraole isaks ja isandaks kogu ta kojale ning valitsejaks kogu Egiptusemaale.“ (1Moosese 45:7-8)

 
Joosep võis vaadata tagasi kõigile oma kannatuse aastatele ja tunnistada: „Jumal saatis mind sellele teekonnale ja Tal oli oma eesmärk, miks Ta lasi mul kõigist neist kannatustest läbi minna. Nüüd ma näen, et kõik mu läbielamised on juhtinud mind sellesse hetke. Vennad, Jumal on valmistanud mind, et kuulutada teile. Ta juhtis kõiki neid hetki, et tuua teid enese hoidva armu alla nõnda, nagu Ta tegi seda minuga.“

Milline võrratu ilmutus Joosepi jaoks! Samas, milline on see õppetund tänapäeva Jumala laste jaoks? See on järgmine: Meie Jumal on hoidnud meid minevikus ja Ta saab tegema seda ka kõigil tulevastel aegadel. Ja mis kõige tähtsam – Tal on igavikuline eesmärk selle kõige taga! Ta on hoidnud sind, sest Tal on üks eesmärk sinu jaoks. Ta on valmistanud ühe jumaliku töö su jaoks ja ainuüksi läbikatsutud, proovilepandud ja katsumustest läbikäinud usklik võib selle korda saata.

Praegu ei ole enam aega argliku usu jaoks. See on aeg, kus iga kristlane, kes on kogenud suuri proovilepanekuid, peab astuma esile. Meie Kapten kutsub meid seisma sirge seljaga keset seda hirmuäratavat ühiskonda ja siduma end „usu väega“. Me peame kuulutama Joosepi kuulutust, mis ütles: „Jumal on saatnud mind teie eele....hoidma teid elus, pääsemiseks paljudele.“ (1Moosese 45:7)

kolmapäev, 1. aprill 2009

HOITUD KINDLA EESMÄRGI JAOKS

Taavet palus: “Kaitse mind, Jumal, sest ma otsin pelgupaika sinu juures!” (Psalm 16:1). Heebreakeelne sõna, mida Taavet kasutab siin “kaitsmise” või ka “hoidmise” kohta on vägagi tähendusrikas. Ta ütleb teisisõnu: “Piira mind kui hekiga, mille okkad kaitseksid mind. Hoia ja kaitse mind. Pane tähele igat minu liigutust – kõiki mu minemisi ja tulemisi.“
Taavet uskus kogu südamest, et Jumal hoiab oma õigeid. Ka Piibel kinnitab, et Taavet leidis abi ja oli hoitud kõigil oma teedel. See õnnistatud mees kuulutas: „Vaata, ei tuku ega jää magama see, kes Iisraeli hoiab. Issand on su hoidja, Issand on su varjaja su paremal käel. Päeval ei pista sind päike ega kuu öösel. Issand hoiab sind kõige kurja eest, tema hoiab sinu hinge.“ (Psalmid 121:4-7)
Seesama heebreakeelne sõna „kaitsmise / hoidmise“ kohta tuleb esile ka selles lõigus. Taaskord räägib Taavet Jumala imelisest ja üleloomulikust kaitsemüürist, kinnitades meile, et: „Jumal hoiab oma pilgu su peal, kuhu iganes sa ka ei läheks.“

On tõsi, et Jumal on meiega kõikjal – nii tööl kui koguduses kui isegi keset sisseostude tegemist. Ta on koos meiega nii meie autodes, bussides kui rongiski. Ja keset seda kõike Taavet kinnitab meile, et Jumal hoiab meid kõige kurja eest. Lühidalt öeldes on Jumalal kõik kontrolli all. Ta on lubanud hävitada iga võimaliku relva, mis on suunatud Tema laste vastu.

 

Jumal on läbi aegade tõestanud, et Ta hoiab oma lapsi. Kuid mis eesmärgiga? Miks on Jumal nii kindlameelselt hoidmas meid? Sellele annavad selgust Moosese sõnad: „Ja Issand käskis meid teha kõigi nende seadluste järgi, karta Issandat, meie Jumalat, et meie käsi alati hästi käiks, et ta hoiaks meid elus, nagu see tänapäeval ongi.“ (5Moosese 6:24). Mooses ütleb, et Jumal andis neil käsud vaid ühe eesmärgiga: et hoida ja pidada neid. Kuid milleks? Sel samal põhjusel, miks Jumal tahab päästa ja kaitsta meid.

 

Mõtle kõigile neile viisidele, kuidas Jumal hoidis alal oma rahvast, iisraellasi? Ta hoidis neid kümne katku eest Egiptuses. Ta päästis nad vaarao armee käest Surnumere ääres. Ta tervendas neid surmavatest ussihammustustest kõrbes. Ja Ta rahvas kuulutas Jumala alalhoidvast väest nende laste ja lastelaste suhtes, öeldes: „Jumal päästis meid kõigi meie vaenlaste käest. Ta andis meile toidust ja vett ja hoidis meie riideid kulumast. Ta on hoidnud Iisraeli läbi kõige.“

 

Kuid kas sellega kogu iisraellaste tunnistus piirduski? Kas neid ainuüksi sellepärast hoiti ja kaitstigi, et lõpuks siiski surra kõrbes? Mooses ütles: „...meid aga tõi ta sealt välja, et meid viia sellele maale, mille ta meie vanemaile oli vandega tõotanud, ja see maa meile anda.“ (5Moosese 6:23). Mooses ütles Iisraelile: „Vaadake kõiki neid imelisi viise, kuidas Jumal on vabastanud teid teie ahelaist. Mis te arvate, miks Ta seda tegi? Mis te arvate, miks Ta teid valis ja juba aegade algusest peale nii eriliseks pidas? Miks Ta teid vangipõlvest vabastas? Miks Ta küll õnnistas teid, kui te tegelikult oleksite väärinud mahajätmist?“ 

 

Jumal on hoidnud sind selleks, et juhtida sind ühte kindlasse paika. Ta tahab teha midagi su elus, mis ületab kõige suuremadki imed. Jumal hoidis iisraellasi ja ümbritses neid kaitsemüüriga ühe kindla eesmärgi nimel: et tuua neid paika, kus nad võiksid olla kasulikud. Ta juhtis nad Tõotatud Maale – paika, mis oli nende jaoks määratud.