reede, 31. juuli 2009

SÕNAKUULELIKKUS ON PAREM KUI ÕNNISTUS

„Siis ütles Saamuel: "Ons Issandal sama hea meel põletus- ja tapaohvreist kui Issanda hääle kuuldavõtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv.“ (1Saamueli 15:22)

 

Kirjutatud on: „Sõnakuulelikkus on parem kui ohver!“. Mina lisaksin omalt poolt, et see on ka parem kui õnnistus. Selles peitub ka Aabrami Iisaku ohverdamisloo üks sügavamaid mõtteid. Jumal ütles: „Mine ja tee seda!“ ja ta kuuletus. Kas Aabram jättis altarile minemata, mõeldes: „Äkki Jumal muutis oma meelt?“? Ma ei usu. Kõik, mida Jumal ootas, oli vaid sõnakuulelikkus. Kogesin seda hiljaaegu omagi elus. Jumal ütles, et pean alustama läbirääkimisi ja andis mulle konkreetsed tõendid ühe kindla asja kohta, mida pidin asuma endale nõudma. Ma tegin seda. Ma tegin kõik, mis vähegi minu võimuses, et see asi kätte saada, aga ma ei saanud! Kuidas siis nii? Kas oleksin pidanud seadma Jumala juhised kahtluse alla? Oleksin ma pidanud kahtlema selles, et Ta üldse minuga rääkis? Või uskuma, et Saatan takistas mind? Ei! Ma olin otsinud Jumalat kogu oma südamest ja Ta ütles mulle: „Tee nii!“ ja ma tegin. Seetõttu otsustasin ka hingata sõnakuulelikkuse hingamises. Ja see oli palju parem kui õnnistus ise. Jumal näitab sulle vaid üht mündi külge ja selleks on sõnakuulelikkus.  

 

Sulane peab kuuletuma ilma küsimata. Usk väljendub ka selles, kui sulane läheb sinna, kuhu isand käsib ja tuleb siis, kui antakse käsk tulla.

 

Kas inimene võib otsustada oma südames usaldada Jumalat, isegi kui tundub, et see tõotus saab murtud? Kas inimene võib rääkida välja ususõnu, isegi kui kõik liigub selles suunas, et asjad ei toimi? Usukangelased tegid seda kõike! Suured usumehed seisid silmitsi meeletute katsumustega. Jumal kasutab väga kummalisi teid arendamaks sinu usku ja mida sügavamale sa Jumalas lähed, seda kummalisemaks muutuvad ka su katsumused ja proovilepanekud. Seetõttu ära arva, et katsumused on tingimata märk Jumala meelepahast sinu suhtes. Imed sünnivad ainuüksi keset võimatuid olukordi. Mistõttu kui sa igatsed olla usuinimene, sea end valmis elu kõige kummalisemateks läbikatsumisteks.

 

Usk tuleneb nende asjade kasutamisest, mis sul juba on. Seetõttu ära oota, et kõik takistused saaksid kõrvaldatud. Liigu edasi kõigest hoolimata, sest usu kõige olulisem ja määravam hetk on „viimane pool tundi“.

neljapäev, 30. juuli 2009

KUI OLULINE ON ANDESTADA OMA VAENLASTELE JA ÕNNISTADA NEID?

Paulus kirjutab: ”...andke maad Jumala vihale.“ (Roomlastele 12:19) Ehk teisisõnu ütleb ta: „Kannatage ära kõik halb, pange see maha ja minge oma eluga edasi. Olgu te elu täis Püha Vaimu.“ Samas aga, kui me pole nõus andestama meile tehtud halba, peame me silmitsi seisma alljärgnevate tagajärgedega:

Me saame olema rohkem süüdlased kui see inimene, kes meile haiget tegi
Jumala arm ja halastus meie suhtes saavad olema suletud. Ja kui asjad hakkavad me elus viltu minema, ei saa me sellest aru, sest me elame sõnakuulmatuses.
Meie tagakiusaja etteasted röövivad meilt igasuguse rahu ja ta saab võidutsema täiega, jättes meisse ühe alalise haava.
Kuna Saatan on suutnud edukalt juhtida meid kättemaksumõteteni, saab ta meid juhtida ka surmavate pattudeni. Ja meie üleastumised saavad olema palju hullemad kui arvata võiks.

Õpetussõnade autor ütleb: „Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda.“ (Õpetussõnad 19:11) Ehk teisisõnu – me ei tohiks teha midagi enne kui meie viha on lahtunud. Me ei tohiks vihasena olles langetada ühtki otsust, rääkimata nende täideviimisest.

Me toome au oma Taevasele Isale, kui vaatame mööda meile põhjustatud valust ja andestame meie suhtes sooritatud eksimused. Selle tegemine tugevdab meie endi iseloomu. Kui me andestame nõnda nagu Jumal andestab, kingib Ta meile ilmutuse õnnistustest ja maitsest, mille sarnast me ealeski veel kogenud pole.

Jeesus on käskinud meil armastada neid, kes on hakanud meie vaenlasteks ja teha seda järgneval kolmel viisil:

1. Me peame õnnistama neid
2. Me peame tegema neile head
3. Me peame paluma nende eest

Jeesus ütleb Matteuse 5:44: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.“

kolmapäev, 29. juuli 2009

PALVE – SELLE PIKEM JA LÜHEM POOL

„Ära ole kärme suuga ja su süda ärgu tõtaku sõna lausuma Jumala ees; sest Jumal on taevas ja sina oled maa peal, seepärast olgu su sõnu pisut!“ (Koguja 5:1)

Pikkades palvetes peitub alati üks teeskluse moment. Üks igatsus leida rohkem „tunnustust“ Jumala ees; eesmärk omada samasugust palveelu kui neil, kes olid võimsalt kasutatud Jumala poolt; üks alateadlik püüe vallutada Jumal oma rohkete sõnadega ja panna Ta lõpuks tegutsema meie heaks. Vahel ma mõtlen, kas Jumalal tõesti ei hakka kunagi igav? Kas Ta mitte ei igatse rohkem selliste palvete ja anumiste järele, mis oleksid pigem napisõnalised, aga sisukad? Mõned meist lähevad oma salajasse palvekambrisse ja sõna otseses mõttes kukuvad lobisema. Ja kõik, mis meie huulilt lähtub, on vaid sõnaderohked, imiteeritud ja mõttetud anumised ja kiituse mudelid. Jumal aga vääriks üht arukat ja sisukat ettekannet meie vajadustest, selgesti väljenduvat siirast kiitust ja väärikust, mis kõik tugineksid meie austusele kuningate Kuninga suhtes.

Ole väga konkreetne oma palvetes Jumala ees, sest siis on ka Tema konkreetne oma vastustes. Laialiolekul ja kerglusel pole jumalakojas kohta.

Jeesus ütles: „Jääge siia ja valvake koos minuga!" (Matteuse 26:38)

Palve tõeline eesmärk peitub selles, et me naudime isiklikku suhtlust Jumalaga ja seda kohe rohkesti. Südamele aga on vastumeelne viibida Jumala ligiolus ja ta täidab end pigem „päevasõnadega“. See ilmneb eriti selgesti hilistel õhtu –või varastel hommikutundidel kiiruga võetud hetkedes, kus palve loetakse kui linnulennult ja Piiblist neelatakse mõned salmid, mis vaevu jõuavad üldse imbudagi me südamesse. Ükskõik kui palju me ka maailmale ei kuulutaks, see ei vabanda välja ega kaalu üles inimese kohustust ja eesõigust võtta aega Jumala jaoks oma salajases palvekambris. Olla lukustatud uste taga koos Jumalaga seni, kuni lihalik hing saab muudetud! Mitte ükski inimene ei tohiks paluda ilma kündmata ja mitte ükski künda ilma palumata.

Iga and Jumalalt läheb maksma sulle ägamise või oige. Tõelised jumalamehed -ja naised tunnevad end liiga nõrkadena, et ilma igapäevase püsiva palveta seista vastu vaenlasele.

teisipäev, 28. juuli 2009

SÕNAKUULELIKKUS ON PAREM KUI ÕNNISTUS

„Siis ütles Saamuel: "Ons Issandal sama hea meel põletus- ja tapaohvreist kui Issanda hääle kuuldavõtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv.“ (1Saamueli 15:22)

Kirjutatud on: „Sõnakuulelikkus on parem kui ohver!“. Mina lisaksin omalt poolt, et see on ka parem kui õnnistus. Selles peitub ka Aabrami Iisaku ohverdamisloo üks sügavamaid mõtteid. Jumal ütles: „Mine ja tee seda!“ ja ta kuuletus. Kas Aabram jättis altarile minemata, mõeldes: „Äkki Jumal muutis oma meelt?“? Ma ei usu. Kõik, mida Jumal ootas, oli vaid sõnakuulelikkus. Kogesin seda hiljaaegu omagi elus. Jumal ütles, et pean alustama läbirääkimisi ja andis mulle konkreetsed tõendid ühe kindla asja kohta, mida pidin asuma endale nõudma. Ma tegin seda. Ma tegin kõik, mis vähegi minu võimuses, et see asi kätte saada, aga ma ei saanud! Kuidas siis nii? Kas oleksin pidanud seadma Jumala juhised kahtluse alla? Oleksin ma pidanud kahtlema selles, et Ta üldse minuga rääkis? Või uskuma, et Saatan takistas mind? Ei! Ma olin otsinud Jumalat kogu oma südamest ja Ta ütles mulle: „Tee nii!“ ja ma tegin. Seetõttu otsustasin ka hingata sõnakuulelikkuse hingamises. Ja see oli palju parem kui õnnistus ise. Jumal näitab sulle vaid üht mündi külge ja selleks on sõnakuulelikkus.

Sulane peab kuuletuma ilma küsimata. Usk väljendub ka selles, kui sulane läheb sinna, kuhu isand käsib ja tuleb siis, kui antakse käsk tulla.

Kas inimene võib otsustada oma südames usaldada Jumalat, isegi kui tundub, et see tõotus saab murtud? Kas inimene võib rääkida välja ususõnu, isegi kui kõik liigub selles suunas, et asjad ei toimi? Usukangelased tegid seda kõike! Suured usumehed seisid silmitsi meeletute katsumustega. Jumal kasutab väga kummalisi teid arendamaks sinu usku ja mida sügavamale sa Jumalas lähed, seda kummalisemaks muutuvad ka su katsumused ja proovilepanekud. Seetõttu ära arva, et katsumused on tingimata märk Jumala meelepahast sinu suhtes. Imed sünnivad ainuüksi keset võimatuid olukordi. Mistõttu kui sa igatsed olla usuinimene, sea end valmis elu kõige kummalisemateks läbikatsumisteks.

Usk tuleneb nende asjade kasutamisest, mis sul juba on. Seetõttu ära oota, et kõik takistused saaksid kõrvaldatud. Liigu edasi kõigest hoolimata, sest usu kõige olulisem ja määravam hetk on „viimane pool tundi“.

esmaspäev, 27. juuli 2009

PÜSIMA JÄÄDES

Igale võidule, mille saavutame kas oma lihaliku loomuse või vaenlase üle, järgneb veelgi suurem kiusatus ja rünnak. Saatan lihtsalt ei anna alla oma sõjas meie vastu. Teda korra võites, täiendab ta oma vägesid ja ründab meid taas. Seetõttu oleme me korraga keset vaimset lahingut, mille arvasime juba võitnud olevat.

Piiblis on öeldud, et: „...süürlased seadsid endid tapluseks Taaveti vastu ning sõdisid temaga.“ (2 Saamueli 10:17). Taavet seisis korraga silmitsi vana tuntud vaenlasega, keda ta kord juba võitnud oli. On väga oluline teada, et tol hetkel Taavet ei elanud patus, vaid oli tõeline jumalamees, kes elas jumalakartuses. Samas aga oli ka Taavet kõigest inimene, mistõttu eeldatavasti oli ta täies segaduses kõigest toimuvast. Miks oli Jumal lasknud sel vaenlasel taaskord tõusta ta vastu?

Oled ehk sinagi olnud Taaveti kingades? Oled ehk palunud: „Issand, kõik, mida ma igatsen, on vaid olla meelepärane sulle – kuuletuda su Sõnale ja teha seda, mis õige. Sa tead, et ma paastun ja palvetan ning armastan sinu Sõna. Ma ei taha kunagi kurvastada sind. Miks siis ometigi pean ma kogema selliseid katsumusi ja kiusatusi? Miks ma küll taaskord pean seisma silmitsi selle sama vana lahingu ja vaenlasega?“

„...ja nagu sel ajal, kui ma seadsin kohtumõistjaid oma Iisraeli rahvale; ja ma annan sulle rahu kõigist su vaenlasist. Ja Issand kuulutab sulle, et Issand annab sulle järeltuleva soo. Kui su päevad täis saavad ja sa puhkad koos oma vanematega, siis ma lasen pärast sind tõusta sinu järglase, kes tuleb välja sinu niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi.“ (2 Saamueli 7:11-12)

Keset kõike oma segadust ja iseenese läbikatsumist, tuli Taavetile meelde üks tõotus, mille Jumal oli talle andnud. Nii et ajal, mil vaenlane ründas Taaveti kõigi vähegi põrgus olemasolevate relvadega, näitas Issand, et tegelikult oli võit juba kindlustatud enne lahingu algamist. Seetõttu pööras Taavet oma silmad vaenlase pidevate rünnakute pealt ja suunas need ilmutusele Jumala armastusest ja headusest. Ja just see on midagi, mida Jumal ka igalt oma lapselt ootab, kui nad on olukorras, kus vaenlane püüab neid matta kui suure vetevoo alla. Jumal hoiab neid oma armastuses. Ta tuleb oma laste juurde öeldes: „Ma luban, et sa tuled sellest läbi ja jääd püsima. Sa võid küll haavata saada, kuid see ei oma tähtsust, sest ma olen juba teinud sind võidukaks.“

neljapäev, 23. juuli 2009

SISENEDES OMA TÕOTATUD MAALE

Suurel hulgal inimesi erinevaist rahvaist on võtnud Jeesuse vastu kui oma kõige-kõige. Samas, valdav enamus neist inimestest - sealhulgas ka need, kes teenivad jumalariigitöös – on hüljanud Jeesuse kui oma allika. Miks? Sest nad teavad, kui kõrge on iseenesele toetumisest loobumise hind. Sest midagi juhtub, kui me ületame piiri kõige pühamasse paika. Niipea, kui me siseneme Issanda ligiollu, saame me aru, et me liha peab surema. Ja see hõlmab endas igatsust kõigi vaimulikult põnevate asjade järele, jutte suurtest ärkamistest, kogu tähelepanu panemist vabastamistele ja otsinguid mõne uue töö või liikumise järele.

Jeesus ise peab saama meile kõigeks. Ainuüksi Tema peab tekitama sinus põnevust ja olema sinu püsivaks ilmutuseks. Tema peaks olema sinu pidev juhatuse sõna ja uus arm igal hommikul. Sest niipea, kui sa oled ületanud selle piiri, ei saa sa enam sõltuda andekatest õpetajatest, võitud jutlustajatest või võimsatest evangelistidest. Kui sa ikka veel pead esmatähtsaks inimesi ja mitte Kristust, tormates koosolekult koosolekule, otsides mõnd inimest, kes sind õnnistaks – siis sa pole leidnud rahuldust Jeesuses. Aga Tema peaks olema su kõik kõiges.

Aabrahami hüüti „Jumala sõbraks“ (vt.Jakoobuse 2:23) tänu tema väga lähedasele suhtele Issandaga. Sõber on keegi, kes vabatahtlikult pühendab oma südame teisele ja on selgemast selgem, et Issand jagas ka oma südant Aabrahamiga. Jumal ise tunnistas: „Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan teha?“ (1 Moosese 18:17)

Paulus kuulutab: „...siis ta kuulutas ette Aabrahamile rõõmusõnumit...“ (Galaatlastele 3:6). Ehk teisisõnu – Issand näitas Aabrahamile kõiki neid suuri asju, mis olid tulemas. See hõlmas endas ka kõiki rahvaid, kes pidid võrsuma Aabrahami seemnest: „Aabraham saab ometi suureks ja vägevaks rahvaks ja tema kaudõnnistatakse kõiki maailma rahvaid.“ (1Moosese 18:18)

Aabraham teadis, et Jeesus oli meie tõotatud omand. Ta nägi võidukat Jeesust, kes tõi enesega taevast alla kogu võimu ja väe. Ta nägi risti võitu ja paljusid rahvaid voolamas tõotatud maale, saades kätte oma tõotuse – Kristuse enda. Need inimesed ei püüdnud sinna väe ja võimuga sisse trügida, andes Jumalale alusetuid lubadusi. Nad sisenesid tõotatud maale ainuüksi läbi usu, usaldades Jumala Sõna oma elude suhtes.

Kas sina oled sisenenud oma tõotatud maale? Oled sa haaranud kinni kõigest varustatusest ja õnnistustest, mille Jeesus sinu jaoks ristil võitis? Ma tahan õhutada sind muutma Jeesus oma eluks, oma kõigeks, oma absoluutselt kõigeks. Võta vastu Jumala kutse ja sisene Tema rahusse ja hingamisse, omades kõige kallimat vara igavesti – Jeesust Kristust, oma Issandat.

TEGELEDES OMA KINDLUSTEGA

Paljud kristlased tsiteerivad 2 Korintlastele 10:3-4, kus on öeldud: „Sest ka lihalikus ihus elades ei sõdi me selle loomuse järgi, meie võitluse relvad ei ole ju lihalikud, vaid need on Jumalas vägevad kindluste mahalõhkumiseks.“ Nii mitmedki meist peavad neiks kindlusteks teatud sidumisi nagu näiteks seksuaalsed kõrvalekalded, sõltuvus alkoholismist või uimastitest jne. Kõik need välised patud, mille me seame paturegistri etteotsa kui kõige hullemate pattudena. Kuid Paulus viitab siin millelegi palju hullemale kui inimlikule patu mõõdupuule.

Esiteks ei räägi ta siin deemonlikest sidumistest. Minu isiklik arvamus on, et vaenlasel ei ole võimalik tungida ühegi tõeliselt Kristust täis uskliku sisse ega võtta maad tema sees. Pigem omab Pauluse pool kasutatud sõna kindlus kujundlikku tähendust, mis kreeka keeles tähendab „tugevalt oma arvamusest kinni hoidmist“. Kindlus on kui üks süüdistus, mis on sügavalt juurdunud sinu meeltesse. Saatan rajab taolisi kindlusi Jumala rahva mõtteisse, tehes seda nii valede, pettuste kui väärarusaamade kaudu ja seda eriti neis asjus, mis puudutavad Jumala loomust.

Näiteks võib vaenlane külvata su mõtteisse vale, mis ütleb, et sa pole piisavalt vaimulik ja absoluutselt mitte väärt võtmaks vastu Jumala armu. Ta võib pidevalt sosistada sulle kõrva: „Sa ei saa iialgi vabaks oma salajasest patust. Sa pole püüdnud piisavalt hästi. Sa pole karvavõrdki muutunud ja nüüd on Jumal kaotanud oma viimase kannatuse su suhtes, sest sa pendeldad muudkui üles-alla.“

Või võib vaenlane sind veenda hoidma kinni oma kibestumisest, mis on tingitud kellegi väärast käitumisest sinu suhtes. Tema valesid pidevalt kuulates, hakkad sa neid lõpuks isegi uskuma. Saatan on vendade süüdistaja, kes ikka ja jälle ründab oma süüdistajate polguga, külvates saatanlikke valesid me meeltesse. Need valed ongi tema kindlused ja kui me ei seisa neile vastu Jumala Sõnaga, saavad neist alalised hirmud me mõtetes.

Ainus relv, mis peletab vaenlase eemale, on seesama relv, mis peletas ta eemale ka kõrbes, Jeesust kiusates. Selleks relvaks on elavas Jumala Sõnas peituv tõde. Tuginedes Miikale, on järgnev tõotus miski, millest me peaks kümne küünega kinni hoidma: „Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu, kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse.“ (Miika 7:18-19). Heebrea keeles tähendab maha tallamine seda, et „ta trambib meie pattude peal“. Nii et mitte meie ei talla oma pattudel, vaid Tema teeb seda läbi meie meeleparanduse ja usu.

kolmapäev, 22. juuli 2009

SUURIM OHT

Suurim hirm, millega me kõik silmitsi seisame, on mitte näha Jeesust keset oma raskusi ja näha selle asemel hoopis tonte. Meie hirmu tipptunnil, mil pilved pea kohal kõige mustemad ja torm me ümber kõige rajum, tuleb Jeesus alati me ligi, et ilmutada end meile kui Issand keset üleujutusi ja Päästja keset torme. „Issand istus aujärjel veeuputuse tulles, ja Issand jääb kuningaks igavesti!” (Psalmid 29:10)

Matteuse 14-peatükis andis Jeesus oma jüngritele käsu astuda paati, mis oli liikumas otse tormi suunas. Piiblis on öeldud, et Ta lausa sundis neid minema sinna paati, mis liikumas vastu tormisele merele ja mida võis seetõttu pillutada siia-sinna. Kus oli aga Jeesus? Üleval mäe peal vaatega merele, paludes, et Ta jüngrid ei kukuks läbi testist, millest Ta teadis, et nad peavad läbi minema.

Sa mõtled nüüd, et vähemalt üks Tema jüngritest oleks pidanud ju mõistma, mis toimub ja ütlema: „Kuulge sõbrad, Jeesus ütles ju meile, et Ta ei jäta meid iialgi maha ega lahku me juurest. Ta ise saatis meid sellele teekonnale ja seetõttu oleme me keset Tema täit tahet. Ta ütles, et õiglase mehe sammud on seatud Tema enda poolt. Mõelge siis veelkord – Issand ise on selle kõige taga! Ta on siinsamas! Ta pole ju kordagi varemgi meid silmist lasknud!“

Kuid mitte ükski jüngritest ei tundnud Teda ära. Nad ei osanud oodatagi, et Ta on koos nendega keset nende tormi. Nad poleks tõesti mitte iialgi arvanud, et Ta on nendega – veel enam nende lähedal – keset kogu seda möllu. Kuid ometigi Ta tuli ja oli, kõndides vee peal.

Kogu loos oli vaid üks õppetund, mida omandada. Ainult üks. Tegu oli väga lihtsa ja sugugi mitte mõne sügava, müstilise, maad-raputava õpetunniga. Jeesus lihtsalt tahtis, et igas oma elutormis usaldaksid nad Teda kui oma Issandat. Ta lihtsalt tahtis, et nad hoiaksid alal oma rõõmu ja kindla meele ning seda isegi keset oma elu kõige suurimaid torme. Muud ei midagi.

teisipäev, 21. juuli 2009

ÄRA KARDA LÄBIKUKKUMIST

Kui Aadam oli pattu teinud, püüdis ta varjuda Jumala eest. Kui Peetrus oli eitanud Jeesust, kartis ta seista Ta palge ees. Kui Joona keeldus kuulutamast Niinevele, ajas hirm teda koguni ookeani, et põgeneda Issanda ligiolu eest.

Tunduvalt hullem, kui läbikukkumine ise, on hirm, mis sellega kaasas käib. Aadam, Joona ja Peetrus põgenesid Jumala eest mitte seetõttu, et nad oleksid kaotanud oma armastuse Tema vastu, vaid seetõttu, et nad arvasid, et Jumal on liiga pahane mõistmaks neid.

Vendade süüdistaja ootab kui raisakotkas sinu läbikukkumist ühel või teisel moel. Ja seejärel kasutab iga võimalikku põrguvalet, et panna sind alla andma ja veenda sind, et Jumal on liiga püha või et sina oled liiga patune, et tagasi Tema juurde tulla. Või paneb ta sind hirmu tundma selle ees, et sa pole piisavalt hea või et sa ei suuda iialgi tõusta kõrgemale oma läbikukkumisest.

Moosese puhul võttis 40 aastat, et saada ta vabaks hirmust ning muuta ta kasulikuks Jumala programmi tarvis. Kui Mooses, Jaakob või Taavet oleksid oma läbikukkumiste tõttu alla andnud, poleks me võib-olla enam iialgi neist kuulnud. Ometigi ajas Mooses end taas jalule, saades üheks Jumala suurimaks kangelaseks. Jaakob seisis silmitsi oma pattudega, sai taasühendatud oma vennaga, keda ta oli petnud ning jõudis uuele võidukale tasemele. Taavet lausa tormas jumalakotta, leidis andestust ja rahu ning pöördus tagasi, kogemaks oma elu kõrghetki. Joona pööras oma sammud ringi, tegi midagi, millest ta algul oli keeldunud ning tõi kogu linna meeleparandusele. Peetrus tõusis eitamise tuhast, et juhtida kogu kogudus Nelipüha kogemusse.

1958 aastal istusin ma oma väikeses autos ja nutsin, sest oli enda arust suurim läbikukkuja kogu maailmas. Mind oli ilma pikema jututa visatud välja kohtusaalist, kuhu olin läinud omaarust Jumala juhtimisel, et kuulutada seitsmele teismelisest mõrvarile. Minu püüe kuuletuda Jumalale ja aidata neid noori pätte, nägi välja kui kohutav läbikukkumine.

Samas tekitab see aga külmajudinaid, kui mõtlen, millest kõigest ma oleksin ilma jäänud, kui oleksin sel pimeduse tunnil loobunud. Küll ma olen praegu õnnelik, et Jumal õpetas mind seisma silmitsi oma läbikukkumistega ja võtma ette järgmisi samme, mille Tema on mulle valmistanud.

esmaspäev, 20. juuli 2009

ISSAND MEIE RAHU

Teadmine ja usk Jumala loomusesse nõnda nagu seda peegeldavad meile Tema nimed, on suureks kaitseks vaenlase rünnakute vastu. Jumal kuulutab läbi Hoosea „Mu rahvas hukkub tarkuse puudusel.” (Hoosea 4:6) Rõhuasetus selles salmis on väga tähendusrikas. Jumal ütleb meile, et see on võimas kaitsekilp Saatana valede vastu, kui me omame lähedast osadust ja teadmist Tema loomuse kohta läbi Tema nimede.

See kõik juhib meid järgmise Issanda nime juurde: Jehoova Shalom. Me leiame selle nime Kohtumõistjate raamatust. Issand ilmutas end siin Gideonile ingli kujul (vt. Kohtumõistjate 6:22-24). Kuid mida täpselt see nimi „Jehoova Shalom“ tähendab? Heebrea keeles tähendab „shalom“ nimisõnana „täielikkust, tervist, heaolu“. See viitab täielik olemisele, omades rahu, kooskõla ja täisväärtuslikke suhteid nii Jumala kui kaasinimestega. See viitab ka teatud rahus olemisele – seisundile, kus pole mingit rahutust ning inimene kogeb rahu nii sees –kui välispidiselt, nii vaimselt kui emotsionaalselt. Ehk lühidalt – „shalom“ viitab täiusele nii elus kui tööasjades. Tegusõnana tähendab see aga täielikkust või lõpetatust või ka rahu tegemist.

Seetõttu tahaksin ma veelkord küsida: „Mis on sel konkreetsel Jumala nimel pistmist minu või tänapäeva kogudusega?“

Shalom’i pole võimalik välja teenida. Me ei saa iialgi osa Jumala shalom’ist enne, kui me ei mõista, et: „Kogu selle looga on tõsi taga. See on Kõikväeline Jumal, kellega mul on tegu – kogu universumi looja ja alalhoidjaga. Kuidas ma saan siis võtta Teda iseenesestmõistetavana? Kuidas ma siis saan ikka veel panna Ta armu proovile, elades oma himudes otsekui Ta oleks kurt ja pime mu salajaste tegude suhtes?“ Värised sa Jumala Sõna ees? Oled sa valmis kuuletuma kõigele, mis seal kirjas? Kui nii, siis sa saad ka osa ilmutusest Jehoova Shalomi kohta. Ta tuleb su juurde isiklikult kui „Issand, su rahu“, täites su vaimu üleloomuliku jõuga iga vaenlase vastu. Sa ei saa mingi valemiga seda rahu välja teenida, sest see on Jumala and.

reede, 17. juuli 2009

ELUALLIKAS

Olen näinud mitmeid Püha Vaimu poolt võimsalt kasutatud mehi, kes hiljem on Jumala poolt lihtsalt riiulile pandud. Issand ütles neile: „Anna andeks mu poeg – ma armastan sind, ma andestan sulle ja minu arm katab kõik, kuid ma ei saa sind enam kasutada.“ Minu jaoks on see üks kõige hirmuäratavamaid asju, mis üldse juhtuda võib. Ometi juhtus see Sauli, -Iisraeli kuningaga. „Saamuel ütles Saulile: "Sa oled talitanud mõistmatult: sa ei ole pidanud Issanda, oma Jumala käsku, mis ta sulle andis, sest nüüd oleks Issand kinnitanud su kuningriigi Iisraelis igaveseks. Aga nüüd ei jää su kuningriik püsima..." (1Saamueli 13:13-14)

Millised kurvad sõnad Jumala poolt, mille mõte oli: „Saul, sa oleksid võinud kogeda mu õnnistusi läbi kogu oma elu. Mul olid suured plaanid sinu suhtes; plaanid kasutada sind väga võimsalt. Aga sina ei tegelenud oma patuga ja muutusid kibestunuks ning kalgiks oma südame poolest.“ Sellest hetkest alates polnud Saulist enam Jumala Kuningriigile kasu.

See kõik aga just lõppebki niimoodi, kui sa jätkad patu tegemist: sa muutud täiesti kiduraks ja viljatuks.

Jumala Sõna kuulutab, et Issanda kartus on eluallikas (vt.Õpetussõnad 14:27). Ja samas salmis on ka kirjas, et Issanda kartus annab võimaluse surmapaeltest pääsemiseks. Õpetussõnadest 3:7 võime me lugeda, et: ”Karda Issandat ja tagane kurjast!” ning Heebrealaste 12:28 juhendab meid ”teenima seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega.” Neid, kes igatsevad elada jumalakartuses, juhitakse peagi ilmutuste juurde Tema tõotuste ja varustatuse kohta, mis on meie jaoks valmis pandud.

Võib-olla tegeleb Jumal just praegu sinu patuga. Ta on lasknud oma patutunnetuse nooled sinu südamesse ja sa tunned end süüdi. Kuid ära sattu paanikasse! See on Jumala and. Ta on külvamas oma püha väge sinusse, õpetades sind, et: „Ainuüksi läbi püha jumalakartuse oled sa võimeline vabanema oma patust.“

Kui sa oled jõudnud patutunnetusele oma elus, oled sa ka valmis võtma vastu Püha Vaimu lohutuse. Apostlite teod ütlevad meile: „Nüüd oli kogudusel tervel Juuda-, Galilea- ja Samaariamaal rahu end üles ehitada ja käia Issanda kartuses, ja see üha kasvas Püha Vaimu julgustusel.“ (Apostlite teod 9:31) Mõistad sa selle salmi mõtet? Nõnda nagu need esimese sajandi kristlased elasid jumalakartuses, nõnda said nad ka osa Püha Vaimu trööstist ja julgustusest.

Samas, mida täpselt see siis tähendab elada jumalakartuses? Lühidalt öeldes tähendab see meeles pidada Tema hoiatusi. Ka tähendab see seda, et sa lased Püha Vaimul tuua kõik oma patud päevavalgele, et sa võiksid tunnistada need ja siis heita need endast kus see ja teine. Seda tehes rajab Tema ühe aluse, millel täita kõik sulle Jumala poolt antud tõotused.

neljapäev, 16. juuli 2009

PEALE SÕELUMIST

Peetrus kukkus küll haledalt läbi oma sõelumisest, kuid mitte oma usus. Sa võid nüüd mõelda, et: „Kuidas see võimalik on? See mees ju eitas Jeesust lausa kolmel korral!“

Tõsi küll, kuid kui ta oleks läbikukkunud, oleks Jeesuse palve olnud täiesti mõttetu. Põhjus, miks ma tean, et Peetrus ei kukkunud oma usus läbi, peitub selles, et niipea, kui ta oli vandunud, et ei tunne Jeesust ja jäi mulje, et Issand on just äsja kaotanud sõbra ja võitud jüngri, vaatas Peetrus Jeesusele silma ja sulas. Talle tuli meelde, kuidas Jeesus oli öelnud: „"Enne kui täna kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära. Ja sealt välja minnes puhkes ta kibedasti nutma.” (Luuka 22:61-62). “Kibedasti nutma” viitab kreeka keeles tegelikult “läbilõikavale, meeleheitlikule nutule või appihüüule”. Ma kujutan ette, kuidas Peetrus kõndis Juuda mägede poole, langes näoli maha ja käed sirutatuna taeva poole, hüüdis: ”Oo Isa, Tal oli täielik õigus. Ma ei kuuldanud Teda, kuigi Ta hoiatas mind, et Saatan püüab hävitada mu usku. Ma ei ole valmis! Surra Jeesuse eest? Ma ei suutnud isegi teenijatüdrukule tõtt öelda. Anna mulle andeks, Issand – ma tõesti armastan Teda. Kelle teise juurde mul olekski minna?”

Ma kujutan oma vaimusilmas ette, kuidas Peetrus tõuseb Jumala väes ja käed sirutatuna taeva poole, hüüab: „Saatan, lase jalga! Vaatamata sellele, et ma valmistasin Talle pettumuse, armastan ma Teda siiski. Ja Ta on tõotanud – tegelikult lausa prohveteerinud – et ma lähen tagasi ja saan julgustama teisi, olles kui kalju. Nii et ma pöördun tagasi oma õdede-vendade juurde!“ Peetrus tõepoolest oli ka esimene jünger, kes jõudis hauale peale uudist, et Jeesus on ülestõusnud. Ka oli ta kõigi teiste jüngritega koos, kui Jeesus neile ilmus. Ja ta oli ülistamas Jumalat, kui Jeesus üles ausse võeti. Peetrus oli ka otsekui Jumala saadik Nelipühapäeval, pidades maha jutluse, mille sarnast polnud varem veel kuuldudki!

Tänasel päeval on suur hulk uusi pöördunuid tulemas tagasi Issanda juurde – nii juute, paganaid kui tagasilangejaidki. Kust leiavad nad jõudu rasketel aegadel, mis veel ees? Tagasipöördunud, sõelutud Jumala pühadelt, kes täie meelevallaga võivad öelda: „Ärge lootke iseendi peale ja „kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks!” (1Korintlastele 10:12)

Oled sa kogemas üht kütkestavat kiusatuse tõmmet oma elus? Või on mõni sügav mure närimas su hinge? Siis pane tähele Jeesuse sõnu ja tea, et ehk on Saatanale antud luba sind sõeluda ja luhvtitada veidi. Ära võta seda liiga kergelt. Ka ei pea sa läbi kukkuma nõnda nagu Peetrus seda tegi. Tegelikult peaksime me lugema ta lugu ja sellest hoopis õppust võtma. Aga isegi kui sa oled läbi kukkunud, võid sa ometigi vaadata Jeesusele silma nagu Peetrus ja teada, et Tema on palumas sinu eest. Paranda meelt, pöördu tagasi ja siis jaga oma kogemusi kõigi teistega, keda samuti sõelutakse.

kolmapäev, 15. juuli 2009

TULE TEE OMA TÖÖ MU SEES

Mina usun, et kui üks kristlane tõeliselt igatseb püha elu järele – igatsedes anda kõik üle Issandale – siis on vaid üks põhjus, miks ta ei koge kõiki tema sees elava Püha Vaimu poolt tõotatud õnnistusi ja vabadust. Ja selleks on uskmatus. Nõnda sama kindlalt nagu Jeesus polnud võimeline saatma korda imesid seal, kus valitses uskmatus, nõndasamuti ei saa ka Püha Vaim teha midagi meie eludes, kui me hoiame kinni oma uskmatusest.

Iga Kristuse järgija jaoks on lausa eluliselt oluline mitte mõõta Jumala tõotusi mineviku kogemustele tuginedes. Kui me haarame kõige täiega kinni Tema tõotustest – uskudes neisse kogu ihu ja hingega ning usaldades, et Tema hoiab alal meie usku ja Püha Vaim teeb, mida Tema on lubanud – siis me võime hingata teadmises, et kõik tulemused on Jumala kanda. Ja ükspäev Tema trooni ees seistes, võime kinnitada, et olime ja jäime ustavaks. Me ei saa lihtsalt niisama loobuda õnnistustest, mida Ta meile on tõotanud.

Minu elus oli kord aeg, kus ma pidin rajama kogu oma ülejäänud tuleviku Jumala tõotustele. Ma olin otsustanud raudselt uskuda Tema Sõnasse ja seda praktiliselt oma elu hinnaga. Ma läksin järgneva väljakutsega Jumala ette: „Issand, ma otsustan uskuda, et sina oled andnud mulle oma Püha Vaimu ja ma usun, et ainuüksi Tema võib vabastada mind kõigist ahelaist. Ma usun, et Ta toob mu tõe tunnetusele, juhib mind ja annab mulle väe ületada kõik takistused. Ma usun, et Ta annab mulle võime kuuletuda sinu Sõnale. Ja ma usun, et Ta ei jäta mind iialgi maha, nõnda nagu Ta ei lase ka mul sind maha jätta. Ma ei piira su Vaimu tööd enese sees. Ma ootan Tema järgi, hüüan Teda appi ja usaldan Teda – tulgu siis elu või surm.“

Siis ta ütles mulle: "Kuuluta prohvetlikult nendele luudele ja ütle neile: Kuivanud luud, kuulge Issanda sõna!” (Hesekieli 37:4) Meie rida on teha sedasama, mida Issand Hesekielil käskis teha – palvetada välja Jumala Sõna. Me peaksime tuletama Püha Vaimule meelde neid tõotusi, mille Jumal on meile andnud. Me peaks ütlema Talle: ”Püha Vaim, Taevane Isa lubas mulle, et Ta paneb sind elama mu südamesse ja ma olen otsustanud hoida kinni sellest tõotusest. Ma püsin selles ja lähen sinuga kaasa, sest ma tahan olla püha. Sa oled öelnud, et sa paned mind käima Tema teedel ja kuuletuma igale Tema sõnale. Mul pole aimugi, kuidas sa kavatsed seda teha, kuid sa oled andnud oma tõotuse ja ma tean, et sa ei valeta. Püha Vaim, see kõik on kirjas Jumala Sõnas, nii et tule ja tee oma töö mu sees. Ma usun sellesse tõotusesse kogu oma hingega.”

teisipäev, 14. juuli 2009

NAGU VÄIKE LAPS

Matteus jutustab meile, kuidas Jeesus kutsus väikesed lapsed enese juurde ja haaras nad enda embusse. Ta tahtis anda oma jüngritele edasi ühe illustreeritud jutluse, öeldes: ”Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis. Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu.” (Matteuse 18:3-5)

Nende salmide kaudu kirjeldab Jeesus suhet, mida Ta igatseks omada oma rahvaga. Ta ütleb: „Vaadake seda last. See on minu tulevane kogudus. See pisuke siin esindab igat uut usklikku, kes tuleb minu juurde igast rahvast, rassist ja suguharust ning teeb seda lapsemeelses usus. Seetõttu peab mu kogudus olema minuga nõnda nagu see lapsuke.“

Kreekakeelne tähendus sõnale pöörduma, mida Jeesus kasutas, viitab otsekui äkilisele tornaadole. Jeesus ütles oma jüngritele: „Te peate oma õpetuses tegema läbi väga ootamatu pöörde. Te peate kiiresti pöörduma oma ideedest selle kohta, kuidas saavutada üks eriline paik minu Kuningriigis tänu oma tegudele ja saavutustele. See on see, mida vanasti arvati, kuid nüüd on aeg lasta sel minna.“

Järgmisena kutsus Ta oma jüngreid üles olema alandlikud. Ta ütles neile: „Te peate saama otsekui need väikesed lapsukesed siin.“ Ehk teisisõnu: „Mina rajan oma koguduse teie peale ja kui te tahate omada mingitki osa sellest, peate te saama sama alandlikuks nagu see väike laps siin mu käte vahel.“ Ma usun, et Jeesus ootab meilt kahte lihtsat asja: „Iseendast sõltumise mahapanemist ja täielikku pühendumist Talle. Need on omadused, mis Jeesuse kohaselt on omased tõelistele Kuningriigi teenritele. „Kes siis ennast alandab kui väike laps, on suurim Taevariigis. Ja kes võtab vastu selle väikese lapse minu nimel, on vastuvõtnud ka mind.“

Jeesus ütles oma jüngritele väga otse: „Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neistpisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse. Häda maailmale ahvatluste pärast! On küll paratamatu, et kiusatused tulevad. Kuid häda sellele inimesele, kelle kaudu kiusatus tuleb!” (Matteuse 18:6-7)

Jeesus oli väljendamas oma viha nende suhtes, kelle õpetus ütles, et ristist üksi ei piisa, et saada päästetud. Ta kõneles oma koguduse kõige tähtsamate alustaladega – omaenda jüngritega. Ta hoiatas neid, et nad ei põlgaks risti ja et nad peavad mõistma, et ainuüksi Temas peitub täielik pattude lunastus.

Nõndasamuti kõneleb Jeesus ka tänapäeva kogudusega: „Häda igale jutlustajale, õpetajale või tunnistajale, kes seab komistuskivi ükskõik, millise vastpöördunud beebi teele. Sest nemad tulevad mu juurde lihtsas usus ja meeleparanduses, mistõttu häda igaühele, kes julgeb väita: „Jeesusest üksi ei piisa. Kui sa tahad saada tõeliselt päästetud, pead sa tegema midagi enamat. Siin on selleks spetsiaalsed koguduse õpetused ja juhtnöörid...“

Pastorid, evangelistid, õpetajad – sööbigu need Jeesuse poolt täie tõsidusega öeldud sõnad kõigi te hinge: „....sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse.“

esmaspäev, 13. juuli 2009

SÜDA TEMA TUNDMISEKS

Jumal on tõotanud oma vandega anda meile uue südame – sellise, mis igatseb kuuletuda.

„Ja ma annan neile südame mõistmiseks, et mina olen Jehoova! Siis on nemad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks, sest nad pöörduvad minu poole kõigest südamest!“ (Jeremija 24:7)

„Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu! Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame.“ (Hesekieli 36:26)

Jumal ei tõota meile anda ainuüksi uut südant, aga ka kirjutada oma Vaimu läbi ka oma käsud meie südameisse. Ehk teisisõnu: Ta tõotab panna meid tundma Teda. Püha Vaim on see, kes selle töö meis täide viib. Tema on see, kes õpetab meile Isa loomuse ja teede kohta – ja keset seda kõike muudab meid Kristuse jumaliku loomuse sarnaseks.

Meie Issand on andnud jumaliku vande olla meile armuline keset meie võitlusi patuga. Ja kuni täieliku võidu saavutamiseni, on Ta meiega kannatlik ja armastav, meid mitte iialgi kõrvale heites. Tema tõotus on: „Ükskõik, mida ma teilt ka ei nõua, ma annan teile kogu väe selle saavutamiseks. Ma ei palu teilt midagi, mida ma poleks teile juba varem andnud.“

Tänasel päeval see vägi, mis äratas Jeesuse surnuist ja andis Talle võime täita Jumala käske läbi täiusliku, patuta elu, elab ka meie sees. Jumala enda Vaim on elav meie sees, varustades meid kõige väega iga vaenlase löögi vastu, millega ta meid rünnata püüab.

Kui vaenlane tuleb, et kaasata su hinge ja kiskuda sind kaasa vanadesse himudesse, hüüa appi Püha Vaimu. Pane tähele igat Tema sosinat ja kuuletu igale Tema korraldusele. Ära lülita Teda välja. Kui sa oled valmis tegema midaiganes, milleks ta sulle väe annab, ei hoia Ta ka oma sõna tagasi su eest.

Sa oled vaid ühe sammu kaugusel vanast elust uude. See sünnib läbi selle, kui sa mõistad, et läbi inimlike ponnistuste on võimatu saada võitu patust. Korraga jõuab sulle kohale, et ustav Jumal on tõotanud anda Püha Vaimu kõigile usklikele, kes paluvad ja kes saadab korda sinu elus kõik selle, mille Jumal on oma vandega tõotanud. Seetõttu annad sa end lõpuks täielikult üle Jumalale ja Tema tõotustele, uskudes, et Ta teeb, mida on lubanud.

„Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!“ (2Korintlastele 5:17)

reede, 10. juuli 2009

TÕOTUSED

Meie suur vajadus kannatlikkuse järele leiab ikka ja jälle kinnitust Heebrea kirjas:

· “Sest kui Jumal Aabrahamile andis tõotuse, vandus ta iseenese juures, sest ei olnud kedagi suuremat, kelle juures ta oleks võinud vanduda...ja nii Aabraham ootas kannatlikult ning sai tõotuse kätte.“ (Heebrealastele 6:13-15).
· “Et te ei läheks loiuks, vaid järgiksite neid, kes usu ja pika meele tõttu pärivad selle, mis on tõotatud.“ (6:12).
· “Sest kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie, tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse.“ (10:36).

Jumal on andnud meile mitmeid võrratuid tõotusi – murda iga patuahela, anda meile jõudu võita ära iga valitsev patt, anda meile uus süda, puhastada ja pühitseda meid, muuta meid Kristuse sarnaseks jne. Tema Sõna kinnitab meile: „Aga temale, kes teid võib hoida komistamast ja teid veatumaina seada oma auhiilguse palge ette hõiskamisega.“ (Juuda kiri 24)

Ometigi teeb Jumal kõiki neid asju me heaks omal ajal ja vastavalt oma jumalikule ajastatusele. Teda ei aja takka ükski tähtaeg ja Ta ignoreerib täiega kõiki nõudeid lahendamaks olukordi kohe, nüüd ja praegu. Ehk lühidalt öeldes – meiepoolne tõeline usk eeldab ka kannatlikult Issanda järgi ootamist. Meie suhtumine Tema suhtes peaks olema: „Issand, ma usun, et sa seisad oma Sõna taga. Seetõttu, sinu Püha Vaimu väe läbi minu sees, saan ma kannatlikult ootama seni, kuni sina lased neil asjadel sündida mu elus. Minu osa on püsida usus ja oodata sind.“

Sa võid kogeda meeletuid katsumusi ja kiusatusi. Sa võid ka kuulda tohutuid valesid, mida Saatan sulle kõrva sosistab. On aegu, kus sa põrud läbi. On aegu, kus sa isegi mõtled, kas sa eales jõuad oma sihini? Kuid keset kõiki neid katsumusi, kui sa vaid lihtsalt hoiaks kannatlikkusega kinni oma usust – uskudes ja usaldades, et Jumal tegutseb, et Ta peab oma sõna ja on sinu Jehoova Tsidkenu – siis Ta vaatab sinu kui oma õige peale. Ja Ta on andnud oma vande: „Usu läbi saad sa kätte oma tõotuse!“

Rooma kirjas 4:20-23, annab Paulus meile teada Jumala definitsioonist „õige“ kohta: „Ent Jumala tõotusest ta (Aabraham) ei mõtelnud uskmatuses kaksipidi, vaid sai vägevaks usus, andes Jumalale austust ja olles täiesti julge selles, et Jumal on vägev tegema, mis ta on tõotanud. Sellepärast see arvatigi temale õiguseks. Aga ei ole mitte üksnes tema pärast kirjutatud, et see arvati temale õiguseks.“

Piibel ei saakski seda enam selgemini öelda. Kõige lihtsamalt öelduna tähendab õigsus Jumala tõotustesse uskumist ja täit veendumust sellest, et Ta peab oma sõna. Vastupidiselt sellele on uskmatus see, mis maadleb nende tõotustega ja kahtleb, kas Jumal ikka teeb, mida on tõotanud.

neljapäev, 9. juuli 2009

KOGEDES JUMALA VITSA

Psalmist kirjutab ühe Jumala suurima tõotuse kohta järgmist: „Kui ta lapsed hülgavad mu Seaduse ega käi mu määruste järgi, kui nad teotavad mu korraldusi ega pea mu käske, siis ma küll nuhtlen nende üleastumisi vitsaga ja nende pahategusid hoopidega, kuid oma heldust ma ei tühista ega tee valeks oma ustavust.“ (Psalmid 89:30-33)

Jumal on tõotanud mitte iialgi tühistada oma heldust meie suhtes, ükskõik, kui rängalt me siis ka ei eksiks. Samas vaatavad aga palju usklikud kergekäeliselt mööda selles salmis peituvast tõsisest hoiatusest: kui me hülgame Jumala seadused ja keeldume täitmast Tema korraldusi, karistab Ta meie üleastumisi oma jumaliku vitsaga.

Piibel ütleb meile, et keda Jumal armastab, seda Ta ka karistab. Me näeme selle tõe reaalsust väga elavalt Taaveti elus. Mõelge korraks, kuidas Jumal tegeles selle mehega – oma ustava sulasega, kes nautis Jumala soosingut. Ühel hetkel oma elus patustas Taavet kohe täiega, püüdes oma tegu õigustada ja varjata mitmeid kuid. Lõpuks aga ütles Jumal: „Aitab!“ ja saatis oma prohveti paljastama Taaveti pattu. Prohvet Naatan kasutas analoogilisi näiteid kiskumaks ribadeks iga väiksemagi Taaveti vabanduse, mispeale kuningas lõpuks tunnistas; „Ma olen pattu teinud, ma olen süüdi!“

Taavet kirjutas: „...mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.” (Psalmid 31:11). Nõnda nagu leke bensupaagis, nõnda tõmbab ka patt sind tasapisi tühjaks kõigist su varudest. Sinu rahu, su rõõm, su jõud sõna otseses mõttes voolavad välja, kuni on kadunud täiesti. Taavet tunnistas: ”...ei ole rahu mu kontides mu patu pärast.” (Psalmid 38:4) Ehk teisisõnu ütles ta: ”Kogu mu jõud on kadunud mu patu tõttu. Mu ihu on muutunud nõrgaks tänu sellele, mida tegin. Minu eksimused lihtsalt ei anna mulle rahu.”

Taavet koges Jumala läbitungivaid nooli. Ta kirjutas: „Sest sinu nooled on alla tulnud mu sisse ja su käsi vajub mu peale.” (Psalmid 38:3) Ometigi oli seda armast jumalasulast õpetatud kartma Jumalat ja osa tema valulikust õppetunnist peitus asjaolus, et ta oli kaotanud rahu oma Jumalas. Seetõttu kisendas ta kogu hingest: ”Tema on teel nõrgestanud mu rammu.” (Psalmid 102:24)

Ma tean kristlasi, kes elavad oma elusid ülimas segaduses, kuna nad ei suuda loobuda oma patust. Need vaesed hinged on pidevalt mahasurutud, nõrgad, pidevalt heitlevad, kuid mitte kuhugi välja jõudvad. Ma tean ka jumalasulaseid, kes ei leia kuidagimoodi asu, kuna patt valitseb nende eludes. Nad on pidevalt hõivatud ja tegevuses, mitte iialgi hingates Jumala rahus.

Vahet pole, kes sa oled – kui sa annad maad salajasele patule, käib su elus, kodus, peres ja tööpaigas üks pidev trangel. Iga asi, mille külge sa vähegi oma käe paned, lööb tasakaalust välja. Sa muutud ülemäära rahutuks, sattud segadusse ja oled siia-tänna väntsutatav lõputute murede ja hirmude poolt. Ja iga väiksemgi rahu või jõu raas imatakse sinust välja.

Jumala eesmärgiks ei ole paljastada oma sulaseid. Pigem on Tema südames anda andeks, puhastada ja katta meie patud. Salajase patu paljastamine on Jumala viimane püüe päästa oma mässumeelne, silmakirjalik laps, kes on otsustanud varjata oma pattu ja mängida sellega edasi, jättes endast samas mulje kui väga jumalakartlikust inimesest. Jumala vits on määratud vaid neile usklikele, kes ei ole nõus meelt parandama ja pöörduma, ning kes on paadutanud oma südamed olles võltsid. Jumal distsiplineerib oma õiglasi armastuses, kuid vits ja piitsahoobid on neile, kes sõna ei kuula.

kolmapäev, 8. juuli 2009

KÕIK, MIDA TA TAHAB, ON SU USK

Nii et sa oled andnud kõik üle Issandale. Sa usaldad Teda, heites kõik oma mured Tema peale. Ja sa usud ka Tema tõotustesse hoida ja kaitsta sind ning juhtida sind elama õiget elu Tema ees. Sa kinnitad, et: „Ma usun Jumala Sõna ja kui Ta ütleb, et mina olen Tema õige, siis see on ka Tema töö lasta sel esile tulla minu elus. Ta ütleb, et Ta nimi on „Issand, meie õigus“ ja see puudutab mind samamoodi. Ma pole ehk veel päris kohale jõudnud, kuid samas pole see ka minu vastutus kanda hoolt selle eest. See on Jumala rida ja ma tean, et kuidagimoodi – läbi oma Püha Vaimu töö minu sees – Ta ka viib mind sinna.“

Jumal ei taha ei sinu kodu, autot, mööblit, sääste ega vara. Kõik, mida Ta tahab, on su usk – sinu vankumatu usk Tema Sõnasse. Ja see võib olla üks asi, mida teised – väliselt nii „pühad ja aulised“ – ei pruugi omada. Sa võid vaadata mõne oma kaaslase peale ja mõelda, et ta on palju vaimulikum kui sina. Samas aga võib see sama isik näha kurja vaeva selle nimel, et hoida alal seda vagaduse maski. Samal ajal aga vaatab Jumal su peale ja kuulutab: „Seal on minu õige mees või naine!“ Miks? Sest sa oled tunnistanud oma abitust saada õigeks omaenese jõust ja sa oled uskunud Jumalasse, et Tema annab sulle oma õiguse.

Paulus ütleb, et meid on Jumala silmis õigeks mõistetud samadel põhjustel, mille põhjal Aabrahamgi õigeks mõisteti: „Seepärast see arvestatigi talle õiguseks. Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast, vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse.” (Roomlastele 4:22-24)

Sa võid öelda: „Ma usun seda. Ma usun Jumalasse, kes äratas Jeesuse surnuist.“ Kuid samas oleks olulisem küsida: „Kas sa usud, et Issand võib su karidel kõikuva abielu surnuist üles äratada? Usud sa, et Ta võib äratada ellu su vaimulikult surnud sugulase? Usud sa, et Ta võib päästa sind hävitava harjumuse küüsist? Usud sa, et Ta on võimeline kustutama su neetud mineviku ja taastama kõik need aastad, mille kaarnad on nahka pistnud?“

Kui kõik näib täiesti lootusetuna – kui sa oled keset võimatut olukorda ilma ühegi väljapääsu –ja lootuseta – kas sa siis usud, et Jumal on su Jehoova Jaire, kes kannab hoolt su vajaduste eest? Kas sa usud, et Ta on pühendunud pidama oma igavesi tõotusi su ees ja isegi kui üks sõna Tema tõotustest peaks minema kaduma, sulaksid kõik taevad ja variseks kokku kogu universum?

teisipäev, 7. juuli 2009

MANITSEV ARMASTUS

Kuna Jumal armastab sind, siis Ta tegutseb ka selle nimel, et sind puhastada. Kuid see väljendub sellise armastava manitsuse kaudu nende eludes, kes parandavad meelt ja pöörduvad tagasi Tema juurde. Sul on võib olla tunne, et Jumala nooled on läbistanud su südame tänu su mineviku ja oleviku pattudele, kuid kui su süda on aldis meelt parandama ja sa tahad pöörduda oma eksimustest, siis sa võid paluda, et Ta manitseks sind oma armastuses. Ja Ta korrigeerib sind, kuid läbi suure armu ja kaastunde. Sa ei koge Tema viha nõnda nagu paganad seda kogevad, vaid pigem saad sa tunda Tema distsiplineerivat kätt, mis samas täidetud suure armastusega.

Võib-olla pärinevad su kannatused valedest otsustest. Kui palju on naisi, kes kannatavad seetõttu, et nad abiellusid meestega, kelle suhtes Jumal hoiatas neid, et nad seda ei teeks? Kui palju on lapsi, kes murravad oma vanemate südameid, viies nende kannatuse viimse piirini? Ometigi juhtuvad paljud need asjad just nimelt vanemate endi mineviku pattude, eiramise ja kompromisside tõttu.

Kui sa tead, et sa oled maabunud oma elu kõige sügavaimasse mülkasse, siis on aeg otsida Issandat läbi murtuse, meeleparanduse ja usu. On aeg saada osa värskest Püha Vaimu jõust. On aeg saada uuendatud ja värskendatud, et vaimne jõud võiks ülevoolavalt täita sind. Sest, kui sa hüüad Jumala poole, siis Ta valab oma jõu välja su peale: „Sel päeval, mil ma appi hüüdsin, vastasid sa mulle; sa tegid mind julgeks, mu hinges on tugevus. Kuigi ma käin keset kitsikust, elustad sina mind; mu vaenlaste viha vastu sa sirutad oma käe ja su parem käsi aitab mind. Issand viib mu asja lõpule. Issand, sinu heldus kestab igavesti!” (Psalmid 138:3,7-8)

Üks asi, millega kristlastel on väga raske leppida, on õiglaste kannatused. Juba Kristuse aegadel seostasid juudid edukust, rikkust ja head tervist jumalakartlikkusega. Nad uskusid siiralt, et kui sa oled rikas, hea tervise juures või mõnd muudmoodi õnnistatud, siis see on märk sellest, et Jumal on sinuga rahul ja Tal on sinust hea meel. Seetõttu oli ka Jeesuse jüngritel raske mõista Tolle ütlemist, et: „...hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki." (Matteuse 19:24) ja nad küsisid: ”Kes siis üldse võib saada päästetud?”

Nõndasamuti on ka tänapäeval olemas ekslik õpetus, mis väidab, et kui sa elad kooskõlas Jumalaga, ei kannata sa iialgi! Lihtsalt hüüa Tema nime ja Ta tuleb joostes, et lahendada koheselt kõik su probleemid. Kuid evangeeliumis küll sellist asja ei leidu! Heebrea 11-peatükis esiletoodud usukangelased elasid kõik väga lähedases usuosaduses Jumalaga, kannatades ometigi kividega surnuks viskamist, pilget, piinamist ja vägivaldset surma (salmid 36-38). Paulus ise, kes oli väga lähedal Jumalale, elas üle laevahuku, kividega loopimise ja peksmise, olles kogenud ka poolsurnud olekut, paljaks röövimist, vangikongi ja tagakiusu. Ta koges väga palju kaotusi. Miks? Aga seepärast, et need kõik olid proovilepanekud ja puhastused selle nimel, et tugevdada tema usku ja tuua au Jumalale.

Jumal tahab kinnitada meie südameisse midagi läbi katsumuste ja proovilepanekute. Ta tahab, et me oleksime võimelised ütlema: „Issand Jeesus, sina oled minu Kaitsja ja ma usun, et sina valitsed iga minu eluolukorra üle. Ja kui midagi juhtubki minuga, siis seda ainuüksi seetõttu, et sina lased sel sündida, mistõttu ma usaldan sinu eesmärke ka selles. Aita mul mõista õppetundi, mida Sa tahad, et ma sellest õpiksin. Kui ma elan õiglast elu sinu ees ja oman su rõõmu oma südames, siis nii mu elu kui ka surm toovad mõlemad au Su nimele. Seetõttu tahan uskuda, et sul on varuks üks imeline au ja igavikuline eesmärk, millest minu piiratud mõistus hetkel aru ei saa. Kuid kuidasiganes see ka poleks, mina ütlen ikka: „Jeesus, kas ma elan või suren – ma olen sinu oma!“

esmaspäev, 6. juuli 2009

OMADES TÄIUSLIKKU SÜDANT

Kas sa teadsid, et Jumala palge ees elades võid sa omada täiuslikku südant? Kui sa januned Jeesuse järele, siis võib-olla sa proovid juba praegu – kogu hingest igatsedes – kuuletuda sellele Issanda Sõnale.

Ma tahan julgustada sind: see on võimalik, sest vastasel juhul poleks Jumal meile seda kutset esitanud. Täiusliku südame omamine on olnud osa usuelust juba alates sellest hetkest, mil Jumal esimest korda Aabrahami kõnetas: "Mina olen Kõigeväeline Jumal, käi minu palge ees ja ole vaga!“ (inglse keeles ”täiuslik”). (1Moosese 17:1)

Vanas Testamendis me näeme, et osadel see ka õnnestus. Nagu näiteks Taavetil, kes olles oma südames otsustanud järgida Issanda seadusi ja olla täiuslik, ütles: „Ma mõtlen käia laitmatut teed. Ma tahan vaga südamega käia oma kojas.” (Psalmid 101:2)

Selleks, et omada üht arusaama täiuslikkusest, peame me esmalt mõistma, et täiuslikkus ei tähenda patuta ja eksimusteta elu. Ei! Jumala silmis tähendab täiuslikkus hoopis midagi muud - see tähendab küpsust ja täiust.

Heebrea –ja kreekakeelsed vasted sõnale täiuslikkus, hõlmavad endas ka selliseid mõisteid nagu „sirgeseljalisus; plekita ja laiguta olemine; täielikult sõnakuulelik olemine.“ See tähendab lõpetada midagi, mida on alustatud ja teha seda lõplikult ja täiega. John Wesley nimetas seda täiuslikkuse mõistet „pidevaks sõnakuulelikkuseks“, mis tähendab seda, et täiuslik süda on vastuvõtlik süda. Süda, mis reageerib kiiresti ja täielikult kõigile Jumala märguannetele, sosinatele ja hoiatustele. Selline süda ütleb pidevalt: „Kõnele Issand – su sulane kuulab sind. Näita mulle teed ja ma lähen seda mööda.“

Täiuslik süda hüüab ühes Taavetiga: „Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!” (Psalmid 139:23-24)

Jumal tõepoolest uurib me südameid, sest ütles Ta ju Jeremijalegi: „Mina, Issand, uurin südant...“ (Jeremija 17:10). Heebreakeelne tähendus selles lõigus viitab sellele, et: „ma tungin läbi; uurin põhjalikult.“
Täiuslik süda ootab, et Püha Vaim tuleks ja leiaks üles inimese kõige sügavaima olemuse, paistes eredalt kõigi varjatud paikade üle, et avastada, paljastada ja kaevata välja kõik see, mis ei sarnane Kristusele. Need aga, kes varjavad salajast pattu, ei taha seista sellega silmitsi ega saada ka läbiuuritud ning puuritud.

Täiuslik süda igatseb aga enama järele, kui et tunda end turvaliselt ja varjata oma pattu. Ta igatseb alati olla Jumala ligiolus ja üheskoos Temaga. See üheskoos olemine tähendab rääkida Jumalaga, jagada Temaga üht kallist osadust, otsida Tema palet ja kogeda Tema ligiolu.

Jumala poolt läbiviidavas südame läbikatsumises ei ole midagi kättemaksuhimulist. Tema eesmärgiks ei ole tabada meid patuteolt ja meid hukka mõista, vaid valmistada meid ette sisenemaks Tema pühasse ligiollu puhaste astjatena.

reede, 3. juuli 2009

ISSANDA SALADUSED

Matteus räägib meile, et Jeesus kõneles rahvahulkadele tähendamissõnades: „Seda kõike rääkis Jeesus rahvahulkadele tähendamissõnades ja ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile midagi, et läheks täide, mis on üteldud prohveti kaudu: "Ma avan oma suu tähendamissõnadeks, kuulutan, mis on olnud peidus maailma rajamisest peale." (Matteuse 13:34–35).

 

Paljude tänapäeva kristlaste jaoks tunduvad need tähendamissõnad väga lihtsatena. Samas aga, tuginedes Kristusele, kannab iga tähendamissõna endas üht võrratut saladust. Igas Jeesuse poolt kõneldud tähendamissõnas on peidus Kuningriigi tõde ja see tõde on avastatav vaid neile, kes täie innukusega seda otsivad.

 

Paljud usklikud lendavad tähendamissõnadest lihtsalt üle. Nad arvavad, et neis peituvad õppetunnid on juba niigi selged ja lähevad kiiresti edasi. Või, nad jäävad ilma tähendamissõna tähendusest, kuna arvavad, et see ei puutu neisse. 

 

Piibel aga ütleb väga selgelt, et need on Issanda saladused. Need saladused on olnud varjul maailma algusest alates, aga Matteus ütleb meile, et need on peidetud Jeesuse tähendamissõnadesse. Ja neis varjul olevais tõdedes peitub tõeline vägi tegemaks kristlasi vabaks. Samas on vähesed nõus maksma seda kõrget hinda, et neid avastada. Mõelge koos minuga ühe Issanda tähendamissõna peale:  

 

„Veel on taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärleid. Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs maha kõik, mis tal oli, ning ostis selle.” (Matteuse 13:45–46). Kes on see kaupmees siin tähendamissõnas? Kreekakeelne sõna viitab talle kui rändavale hulgikaupmehele. Kaupmehele, kes ka hindas ja proovis asju. Ehk teisisõnu – te teenis oma elatist hinnates kallihinnalisi pärle, nende kvaliteeti ja väärtust.

 

Me teame, et Jeesus on üks väga kallihinnaline pärl, mille kaupmees leiab. Ta on väga kallis, lausa hindamatu väärtusega, sest kaupmees müüb maha kõik, mis tal on, et saada osaks vaid Teda. Ma usun, et me leiame pärli tähenduse Jumala igavikulistes eesmärkides. On ilmselge, et see pärl kuulus Isale. Kristus kuulus Talle nõnda nagu ükskõik, milline teine poeg kuulub oma isale. Pole kahtlustki, et Jeesus on oma Isa kõige väärtuslikum ja kallihinnalisem omand. Ja ainuüksi üks asi sai panna Isa loobuma sellest kallihinnalisest pärlist ning Ta tegi seda armastusest.

 

Kristus on see aaretelaegas ja Temas olen ma leidnud kõik, mida ma eales vajan. Pole olnud enam vähimatki põhjust püüda leida mingit eesmärki oma teenistuses. Ei mingeid püüdlusi enam leida rahuldust oma perelt või sõpradelt. Ei mingit vajadust ehitada midagi Jumalale või olla edukas või kasulik. Ei mingit teistega sammu pidamist või millegi pidevalt paremaks muutmist. Ei mingeid võimaluste otsimisi, kuidas olla teistele meelepärane. Ei mingeid püüdlusi või omaenese mõistuslikke käike leida väljapääsu raskustest.

 

Ma olen leidnud selle, mida olen otsinud. Minu aare ja pärl on Kristus. Ja kõik, mida Omanik minult palub, peitub järgnevas: „David, ma armastan sind. Luba mul sind enese omaks võtta. Ma olen juba allkirjastanud kõik paberid oma Poja verega, mistõttu nüüdsest oled sa Ta kaaspärija kõiges, mis mulle kuulub.“

 

Milline tehing! Mina pean loobuma oma räpastest enese-sõltuvuse ja heade tegude räbalaist. Heitma kõrvale oma ribadeks kantud enese-püüdluse jalanõud. Jätma maha kõik oma unetud ööd kahtluste ja hirmude lõputuil tänavail ja vastutasuks lapsendatakse mind Kuninga enda poolt! Aga see on just see, mis juhtub, kui sa otsid seda pärli, seda aaret, kuni sa ta leiad. Jeesus pakub sulle kõike, kes ta on! Ta toob sulle rahu, rõõmu, eesmärgi ja pühaduse. Temast saab sinu kõik – sinu käimised ja magamised; sinu hommik, pärastlõuna ja õhtu. 

neljapäev, 2. juuli 2009

VÕIT OMA PAHEDE ÜLE

Patt muudab kristlased hirmunud argpüksideks, kes elavad alandavas lüüasaamises. Nad ei suuda tõusta täie julgusega patu vastu, kuna nende oma elus valitseb salajane patt. Nad tolereerivad teiste patte tänu sõnakuulmatusele iseendi südameis ja nad ei suuda kuulutada võidust, kuna kaotus valitseb nende endi eludes.

Kuningas Taavetil oli vaenlasi. Aga kui Taaveti asjad olid korras Jumala ees ja tal oli hea osadus oma Issandaga, et suutnud ükski vaenlane jääda püsima ta ees. Samas aga, kui Taavet tegi pattu ja eemaldus Jumalast, tõstsid tema vaenlased julgelt pead ja võidutsesid tema üle.

 

Taaveti abielurikkumine järgnes koheselt ühele tema suurimatest võitudest. See suur jumalamees, kes säras ja hiilgas keset oma võitu, hakkas himustama Batsebat, tappis tolle abikaasa Uurija ja rikkus abielu temaga. „Aga see asi, mis Taavet oli teinud, oli Issanda silmis paha.” (2Saamueli 11:27)

 

Seepärast saatis Jumal prohvet Naatani Taaveti juurde. Prohvet ei tulnud mitte selleks, et nõustada Taavetit küsimustes, kuidas oma süütunde ja hukkamõistuga toime tulla. Selle asemel asus Naatan koheselt olukorra tuuma kallale, öeldes: „Sa oled hüljanud Jumala seadused. Sa oled teinud kurja Jumala silmis. Sa oled süüdi salajases patus.“ Taavet põgenes kõrbesse – nuttev, paljajalu, arglik mees – tänu patule ja ilma oma julgusest ning väest.

 

Me oleme saanud piisavalt õpetust selle kohta, kuidas tulla toime oma probleemide ja hirmuga. Küll aga pole me saanud piisavalt õpetust selle kohta, kuidas tulla toime patuga oma elus. Kuidas saada jagu patust, mis on saanud juba harjumuseks? Kus on võit patu üle, mis on peaaegu et saanud kui osaks su elust?

 

Mul ei ole ühtegi mudelit ega lihtsat lahendust. Küll aga ma tean, et Piiblis leidub piisavalt lohutust neile, kes pidamas lahinguid liha ja vaimu vahel. Paulus võitles samasugust võitlust samade vaenlastega. Ta tunnistas: „Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.” (Roomlastele 7:19)

 

Paljude tänapäeva kristlaste südameis ei valitse Püha Vaimu poolt rajatud jumalakartus. Õpetussõnade autor kuulutab: „Armastuse ja ustavuse abiga lepitatakse süü, ja Issanda kartuse tõttu hoidutakse kurjast.” (Õpetussõnad 16:6) ”Ära ole iseenese silmis tark! Karda Issandat ja tagane kurjast!” (Õp.3:7) “Issanda kartus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks.” (Õp.14:27)

 

See „Issanda kartus“, millest kõigis neis salmides juttu on, viitab nii palju enamale kui vaid aupaklikkusele ja austusele Jumala suhtes. Me ei saa võtta vastu täit ilmutust Jumala tõest enne kui see pole juurdunud sügavale meisse. Kogu ilmutus on seotud Tema püha kartusega. 

 

Ma olen veendunud, et ilma Jumala kartuseta ei saa me kogeda püsivat pääsemist patust. Samas on aga jumalakartuse teema muutunud paljudes kogudustes tabuks. Mõtle ise, millal oli viimane kord, kui sa kuulsid jutlust Jumala kartusest?

 

Üheks põhjuseks on asjaolu, et ühiskonna sallivus on tunginud sisse ka Jumala kotta. Väljend „arm“ on viimaste aastate jooksul muutunud katteks sõnale „patt“. Nõnda nagu psalmist kirjutas:

”...ei ole Jumala kartust tema silma ees.” (Psalmid 36:2)

kolmapäev, 1. juuli 2009

KUTSUTUD OLEMA KRISTUSE SARNASED

Jeremija rääkis oma südame pühendumisest otsimaks Issanda palet (vt.Jeremija 30:21). Ta rääkis ka oma südame häälestamisest leidmaks Jumalat, mispeale Issanda Sõna tuli talle. Me loeme ta kohta ikka ja jälle, et: „Issanda Sõna tuli talle.“

 

Paljud piiblikommentaatorid nimetavad Jeremijat nutvaks pohvetiks ja see on ka ütlemata tõsi tema kohta. Samas aga tõi see mees meile kõige rõõmsama ja kiitust väärt evangeeliumi Vanas Testamendis. Ja pealegi oli just tema see, kes kuulutas ette saabuvast aust (Jeremija 32:40)

 

See on muidugi hea uudis. Prohveteering, mille Jeremija edastas, oli täis  armu, halastust, rõõmu, rahu ja jumalikkust. Kuid samas on ka oluline mõista, et iga Jeremija poolt öeldud sõna taga laius killuke isiklikku ajalugu. Ja see ajalugu hõlmas endas ka murtust, mis ületas kaugelt kõik inimvõimete piirid.

 

Jeremija kirjutas: „Mu rind, mu rind, ma väänlen valudes. Oh, mu südameseinad! Mu süda tormitseb mu sees. Ma ei saa vaiki olla, sest ma kuulen sarvehäält, sõjakära.” (Jeremija 4:19)

”Kes annaks, et mu peas oleks vett ja mu silmad oleksid pisarate allikad? Siis ma nutaksin päevad ja ööd oma tütre, oma rahva mahalöödute pärast.” (Jeremija 8:23)

 

Jeremija valas pühasid pisaraid, mis polnud tema enda omad. See prohvet tõepoolest kuulis Jumalat kõnelemas omaenda nutust ja murtud südamest. Esmalt Jumal hoiatas Jeremijat, et Ta saadab kohtumõistmise Iisraeli üle. Ja siis ütles Ta: „Mägede pärast tõstan ma nuttu ja kaebust, ka kõrbe karjamaade pärast nutulaulu.” (Jeremija 9:9). Heebreakeelne tähendus siinsele nutulaulule on “nutma”. Jumal ise oli nutmas kohtumõistmise pärast, mis pidi tulema Tema rahva üle. 

 

Kui Jeremija sellest kuulis, jagas ta seda Jumala koormat ka oma rahvaga. Mis aga juhtub, kui me jagame Jumala nutukoormat? Jumal jagab meile vastutasuks omaenda meelt ja mõtteid. Jeremija tunnistas sellest. Talle oli antud aegade eristamise tunnetus, mis andis talle võime näha ette saabuvaid aegu. „Ja vägede Issand, kes sind on istutanud, rääkis sinule tulevasest õnnetusest...Ja Issand ilmutas mulle ning ma sain teada; siis näitasid sa mulle nende tegusid.” (Jeremija 11:17-18) Igale murtule, Sõnast läbiimbunud pühale antakse aegade eristamise tunnetus.

 

Mina usun, et Jumalal on inimlik süda ja see süda on Kristus, kes on Isa otsene olemus. Tema on see Jumala inimlik süda, mis on saanud puudutatud meie haavadest. Ta nuttis! Ta laulis! Ta rõõmustas!

 

Jumala kallid omavad eesõigust jagada Jumala igavikulise inimliku südamega kõiki tundeid, rõõmu ja valu.