esmaspäev, 31. august 2009

MIS KUSTUTAB TEMA NÄLJA?

Jeesus vastas oma jüngrite palvele usu suhtes järgmiselt: „Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: "Tule kohe siia ja istu lauda!"? Eks ta pigem ütle talle: "Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!" Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha." (Luuka 17:7-8, 10)

 

Kristus räägib siin meist -Tema sulastest ja Jumalast – meie Isandast. Ta ütleb meile, et me peame toitma Jumalat. Sa võid ju nüüd mõelda, et: „Missugust toidust peaks me küll Issandale tooma? Mis küll kustutaks Tema nälga?“

 

Piibel ütleb meile: „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane.“ (Heebrealastele 11:6) Ehk lihtsamalt öeldes – Jumala jaoks on kõige isuäratavamaks roaks usk. See on see toit, mis Talle kõige enam heameelt valmistab.

 

Võime seda näha läbi kogu Piibli. Kui sõjaväe pealik palus Jeesusel tervendada oma haige sulane ja seda ainuüksi ühe sõna läbi, oli Jeesus ääretult rahulolev selle mehe elava usu tõttu. Ta ütles: "Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!“ (Matteuse 8:10) Ehk teisisõnu ütles Ta: „Siin on üks pagan; üks „väljastpoolt tulija“, kes kosutab mu hinge. Milline kosutav roog on selle mehe usk mu jaoks!“

 

Ma märkan Jeesuse sõnades üht väga otsekohest väidet: „Mitte teie ei söö esimesena, vaid mina.“ Ehk teisisõnu – me ei peaks kasutama oma usku iseenda huvide ja vajaduste tarbeks vaid pigem Jumala nälja rahuldamiseks. "Valmista mulle õhtusöök...kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!"  

reede, 28. august 2009

TEGELEDES JEESUSE SÕNADEGA

„Ja kui te võõra varaga ei ole olnud ustavad, kes annaks teile kätte teie oma?“ (Luuka 16:12) Ehk teisisõnu ütleb Jeesus: „Te ütlete, et tahate saada ilmutust; midagi, mis võimaldaks teil teha suuremaid asju. Samas aga, kuidas saaks teile usaldada sellist usku, kui te pole osanud ringi käia sellega, mida teised on teie kätte usaldanud?“

 

Jeesuse sõnad panid jüngreid eeldatavasti kukalt kratsima. Nende Isand ju teadis, et neil polnud suurt palju midagi - veel vähem midagi sellist, mida keegi teine oleks neile andnud! Nad olid loobunud kõigest selle nimel, et olla Tema jüngrid ja nad olid järginud Teda nii hästi kui olid osanud. Seetõttu ei tundunud Jeesuse sõnad kuidagi haakuvat nendega.

 

Mida Jeesus küll silmas pidas, kui Ta ütles: „võõra varaga“? (Luuka 16:12) Ta räägib siin meie ihudest ja hingedest, mille Tema lunastas omaenese verega. „Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!“ (1Korintlastele 6:20)  

 

Jeesus ütleb meile: „Teie ihud ei kuulu enam teile endile. Ja kui te ei kanna hoolt selle ihu eest – kui te ei lase mul vaadata eneste sisse, tegeleda teie patuga ja pühitseda teid – siis, kuidas te saate loota, et ma usaldaks midagi suuremat teie kätte?“

 

Jüngrid olid palunud suuremat usku ja Jeesusel oli koheselt vastus valmis nende jaoks: "Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: "Juuri end üles ja istuta merre!" ja see kuulaks teie sõna.“ (Luuka 17:6)

 

Mida Jeesus küll selle näitega öelda tahab? Mina usun, et see näide viitab oma südamete puhtaks juurimisele. Jeesus räägib kurjuse juurtest; varjatud asjadest, mille suhtes meil kui Tema jüngritel tuleb midagi ette võtta. Ta ütleb: „Enne, kui te saate uskuda Jumalalt mägede kõigutamist, peate te kõrvaldama kõik juured ja selleks ei lähe vaja mingit suurt apostellikku usku. Kõik, mida te vajate, on lihtsalt väike kogus usku. Ma palun teil teha midagi väga lihtsat: juurida välja patu juured. Ma tahan, et te uuriks oma südant ja kõrvaldaks sealt kõik, mis pole minu sarnane.“

neljapäev, 27. august 2009

PIDEVALT KASVAV USK

Ja apostlid ütlesid Issandale: "Kasvata meie usku!" (Luuka 17:5) Mehed, kes moodustasid Kristuse kõige lähema sõpraderingi, palusid oma Isandalt midagi väga olulist. Nad tahtsid omandada suuremat arusaamist usu tähendusest ja selle toimimisest, mistõttu nad ütlesid: „Issand, missugust usku sa ootad meilt? Anna meile ilmutus sellisest usust, mis sulle head meelt valmistab. Me tahame saada usule pihta selle kõige sügavamas mõttes!“

Väliselt tundub nende palve ju igati kiiduväärt! Mina aga usun, et jüngrid küsisid seda Jeesuselt vaid seetõttu, et nad olid segaduses. Eelnevas peatükis oli Kristus neid segadusse ajanud ütlusega, et: „Kes on ustav pisimas, see on ustav ka paljus....Kui te nüüd ülekohtuses mammonas ei ole olnud ustavad, kes võib teie kätte usaldada tõelist?“ (Luuka 16:10-11)

Jeesus teadis, et Tema järgijate inimlik pool soovis vältida kõike seda, mis usulises mõttes tundus väiksemana, mistõttu ta ütles neile: „Kui te olete ustavad väikestes asjades, mis on kõigi usuasjade alus, siis te saate olema ustavad ka suuremates asjades. Mistõttu olge siis hoolikad olema usaldusväärsed kõige elementaarsemates usku puudutavates nõudmistes. Sest kuidas muidu saaks teile usaldada suuremaid ja sügavamaid asju?“

 

Kui me oleksime ausad, siis peaksime tõdema, et me oleme üsna sarnased Jeesuse jüngritele. Ka meie tahaks asuda otse kõige nende suuremate usuasjade kallale, omades usku, mis kõigutab mägesid. Ja nii nagu jüngridki, mõõdame ka meie usku väliste, silmaga nähtavate tulemuste järgi.

 

Kuid Jumala silmis pole tõelisel usul mingit pistmist sinu töö hulga või mahuga, mida eesmärkide saavutamiseks panustad. Pigem on sel pistmist sellega, kus asub sinu fookus ja elusuund? Sest Jumalat ei huvita niivõrd see, kui suur on su visioon, kuivõrd see, milline inimene sinust kujuneb.

 

Jumal on rohkem huvitatud sellest, et võita enesele kogu osa minust kui et mina võidaks Talle kogu osa maailmast. 

kolmapäev, 26. august 2009

SAVIASTJAD

Üks julgustavamaid salme kogu Piiblis on 2 Korintlastele 4:7 „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.“ Seejärel läheb aga Paulus edasi ja kirjeldab neid saviastjaid otsekui surevaid inimesi, keda rünnatakse igast kaarest ja kes on segadusse aetud, tagakiusatud, mahasurutud. Ja kuigi mitte iialgi hüljatud või lootusetud, siis ometigi ägasid need Jumala poolt kasutatud inimesed oma ihulike koormate tõttu, oodates pikisilmi uue ihuga riietamist.

 

Jumal pilkab inimjõudu. Ta naerab meie egoistlike jõupingutuste üle olla head. Ta iialgi ei kasuta suuri ja võimsaid, vaid hoopis nõrku ja viletsaid, et seljatada selle maailma tarkpead. „Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.“ (1 Korintlastele 1:26-29)

 

Wau! Kas see kirjeldus võiks eales käia minu kohta?! Nõrguke! Rumal! Põlatud! Alam kõigist! Ei eriti väärikas, tark ega võimas! Milline hullumeelsus mõelda, et Jumal võiks kasutada kedagi sellist! Ometigi on see aga Tema täiusliku plaani osa ja suurim müsteerium kogu maa peal. Jumal kutsub meid keset me nõrkusi – isegi, kui Ta teab, et me teeme asju valesti. Ta paneb oma hindamatu aarde meie kui maiste saviastjate sisse, sest Ta tunneb rõõmu võimatu saavutamisest mitte millegi läbi.

 

Jumal on otsustanud viia täide oma eesmärgid siin maa peal ja teha seda läbi inimeste, kel kõigil omad nõrkused. Aabrahamil olid omad nõrkused: ta valetas ja lubas äärepealt saada oma naisel teise mehe armukeseks, kuid: "Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks." (Roomlastele 4:3)

teisipäev, 25. august 2009

ERAKVÄHK

Kuningas Taavet – paljude Psalmide autor – väsis ära keset oma võitlusi. Ta oli nii kurnatud ja nii räsitud kõigist oma muredest, et kõik, mille järgi ta igatses, oli põgeneda kuhugi, kus leida rahu ja hingamist: „Mu süda vabiseb mu sees ja surma koledused on langenud mu peale...Siis ma ütlesin: Oh oleksid mul tuvi tiivad, ma lendaksin minema ja asuksin kuhugi elama. Ma tõttaksin pääsema pakku tuulepöörise, maru eest.“ (Psalmid 55:5-9)

 

Õppetund loodusest enesest paljastab meile, mis juhtub, kui me vahetame ühe korraliku võitluse kergema lahenduse vastu ja kõnnime ära oma lahinguist. Lugesin hiljaaegu ühe bioloogi uurimustööd vähkide kohta, kes elavad väga ohtlikes ja karmides tingimustes. Nad on igapäevaselt solgutatud merelainete poolt ja rünnatud igast otsast mere sügavustes elavate olendite poolt. Nad võitlevad pidevalt selle nimel, et kaitsta end ning selle tulemusena on neil ajapikku välja kujunenud tugev koorik ja võimsad ellujäämisinstinktid. 

 

Kui hämmastav see ka poleks, siis osad vähkidest loobuvad oma elu eest võitlemisest. Otsides turvalisemat pelgupaika, seavad nad end sisse teiste mereelukate poolt mahajäetud kestadesse. Seetõttu nimetatakse neid ka erakvähkideks. Turvalisuse nimel taanduvad nad lahingust ning põgenevad nö. “taaskasutus elamuisse“, mis juba valmis ehitatud.

 

Samas aga on need erakvähkide „turvalised kodud“ osutunud väga kallihinnalisteks ja hävitavateks. Tänu sellele, et nad ei pea enam millegi pärast võitlema, hakkavad nende elutähtsad kehaosad taandarenema. tänu vähesele kasutusele kuivavad isegi teatud nende elunditest kokku. Ajapikku kaotab erakvähk oma liikumisvõime, nõnda nagu kõik eluliselt tähtsad elundidki, mida on tarvis põgenemiseks. Nende jäsemed kukuvad lihtsalt ära, jättes küll vähi ohutusse piirkonda, kuid samas muutes ta täiesti kasutuks ning võimetuks, mis ei jäta talle muud võimalust kui vaid lihtsalt olemas olla.

 

Samal ajal aga need vähid, kes jätkasid võitlust, kosuvad ja kasvavad. Tänu tugevate vooludega võitlemisele muutuvad nende viis paari jalgu tugevaks ja lihaseliseks ning nad oskavad varjuda oma vaenlaste eest, peites end oskuslikult mõne kivi alla.

 

See loodusseadus illustreerib ka Jumala seadust. Usklikena pillutatakse meidki elumerelainete poolt siia-tänna ja me seisame silmitsi õelate pimeduse jõudude ja võimudega. Kuid mida rohkem me võitleme, seda tugevamaks me saame. Ja me õpime ka ära tundma vaenlase ahvatlusi, kui ta meid nendega üle püüab võtta. Usaldades Jeesust, avastame me oma tõelise varjupaiga ja ainuüksi seal võime me end tunda turvalisena keset kõiki oma lahinguid.

esmaspäev, 24. august 2009

OLED SA SELLE 7000 HULGAS?

Piibli põhjal teame, et number seitse võrdub Jumala igavikuliste eesmärkidega. Seetõttu ma usun, et see arv 7000, millest Jumal Eelijale 1 Kuningate 19:18 rääkis, viitas lihtsalt nendele inimestele, kes kuulusid Tema väljavalitute hulka. See tegelik hulk, mille Jumal enda jaoks kõrvale paneb, võib ulatuda 70-st kuni 7 miljonini. Tähtsam sellest arvust on aga see, et nad on täielikult pühendunud Talle.

 

Mis iseloomustab neid järelejäänuid? Siin on kolm olulist tunnust:

 

1.     Vankumatu pühendumine hoida kinni oma Issandast. Iga järelejäänud usklik on langetanud väga konkreetse ja ühese otsuse ujuda kurjusele vastuvoolu. Ühel hetkel elus pead sa lihtsalt otsustama ja kuulutama: „Mind ei huvita, mida teised ütlevad või teevad. Ma olen Issanda oma ja ma ei anna järgi selle ajastu kurjuse vaimule!“  

2.     Valmidus samastada end vaestega. Kui praeguse aja ühiskonna trend on käia läbi rikaste ja edukatega, siis sina peaks samastuma pigem kannatava poolega. Obadja oli jumalakartlik mees, kees teenis Iisebeli kojas. Ta oli otsustanud, et Ta alistub ainuüksi Jumalale ja mitte kellelegi teisele ja ta ka tõestas, et ta süda on õiges kohas, kui ta kandis hoolt 100 räbalais kannatava prohveti eest (1 Kuningate 18:4).

3.     Lootuse mitte kaotamine. Nende 7000 inimese lootus, kes Eelija ajal kannatasid, oli rajatud saabuvale päästepäevale. Nõndasamuti on ka tänase päeva koguduse lootus Jeesuse Kristuse naasmises. Vaid ühe trompetiheliga saab põrmustatud kogu kurjus ja meie Issand kõrvaldab kõik beebide tapmised, häbitud perverssused ja etnilised genotsiidid.    

 

Kas need kolm tunnust on omased ka sulle kui Kristuse järelejäänule? Kui on, siis Jumal võib uhkeldada su üle, öeldes: „See inimene siin on andnud kogu oma südame mulle. Kogu tema tähelepanu on minul ja ta on täielikult minu oma!“

 

Meie asi on evangeliseerida, teenida ja teha tööd veel seni, kuni kestab päev. Samas peame me elame lootuses, et Kuningas Jeesus on tagasi tulemas, tuues endaga kaasa uue maailma, kus Tema valitseb oma igavesel troonil.

reede, 21. august 2009

JUMALA EDUKUSE MÕÕDUPUU

Edukus Jumala silmis tähendab olla täielikult täidetud igatsuse –ja sooviga teenida Teda. Taolised sulased ei püüdle selle poole, et edukalt hakkama saada või kogeda maist turvalisust. Ainuke, mida nemad igatsevad, on tunda oma Jumalat ja teenida Teda.

 

Mõtle nende 100 prohveti peale, keda Obadja peitis (1 Kuningate 18:4). Nad elasid suure nälja ajal täielikus eraldatuses – koobastes – vähemalt kolm kuni neli aastat ja neil ei olnud mingeid võimalusi „teha jumalariigitööd“ väljaspool. Nad olid täielikult inimeste silme alt ära ja unustatud enamuse rahva poolt. Nad ei saanud jagada isegi Eelija võitu Karmeli mäel. Pole kahtlustki, et maailm oleks pidanud neid läbikukkujateks, kes polnud saavutanud midagi.

 

Ometigi oli Jumal kinkinud neile pühendunud teenijaile väärtusliku kingi – aja. Neile jagus päevi, kuid ja isegi aastaid, et palvetada, õppida, kasvada ja teenida oma Issandat. Issand oli valmistamas neid selleks päevaks, mil Ta nad vabastas, et minna teenima Tema rahvast. Sest just need samad mehed oli karjaseiks kõigile neile, kes Eelija teenistuse ajal Jumala poole pöördusid.

 

Aastaid tagasi õnnistas Issand ka mind sellise aja anniga. Enne, kui minust üldse pastor sai, käisin ma metsas ja kuulutasin kõigile lindudele ja puudele. Mul ei olnud mingeid plaane, kavasid ega unistusi. Ainus mu igatsus oli õppida tundma Jumala südant. Nii et ma palusin igal päeval, otsides Issandat ja teenides Teda. Ja ma joonisin oma Piiblis kirjakohti kaanest kaaneni. Ma olin varjus, otsekui nähtamatu kõigi jaoks. Kuid Jumal teadis täpselt, kus ma elan!

 

Minu nõuanne sulle on: „Lõpeta oma teenistuse taga ajamine. Selle asemel veeda aega hoopis Jumalaga. Küll Tema teab, kust sind leida ja Ta ka läkitab sind, kui Ta näeb, et sa oled valmis. Unusta see, mida teised teevad. Püüdle selle poole, et olla edukas Jumala trooni ees. Sest kui sa teenid Issandat ja palvetad teiste eest, oled sa juba edukas Jumala silmis!

neljapäev, 20. august 2009

PÕNEVAD AJAD

Jumal, keset oma suurt armu ja halastust, laseb katastroofidel raputada maailma, et hoiatada kõiki neid, kes kuulevad Jeesuse tagasitulekust ja anda teada, et aeg on end valmis seada. Ta armastab oma lapsi liiga palju, et lasta oma uuel kuningriigil tulla ilma sellest ette hoiatamata. Ta teab, et inimkond on „kehva kuulmisega“ ja nende tähelepanu võitmiseks kulub suurel hulgal maavärinaid ja muid katastroofe. Need kõik on otsekui viimaseks stardipauguks ja liiga valulised, et neid mitte märgata. Kuid kõik sündinud tänu Jumalal loale, kes on valmistamas pinnast viimse aja sündmusteks. Lähenedes viimsele tunnile, muutuvad need sünnitusvalud üha sagedasemateks ja intensiivsemateks. „Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!" (Luuka 21:28)

 

Kas kõik see tundub liiga hirmuäratavana? On see tõesti võimalik, et maailma lõpp saabub meie ajastul? On see tõesti see aeg, millest kõik Piibli prohvetid kuulutasid, et see tuleb? Kas isegi kõige pühendunumad kristlased suudaks pisutki mõista, kui kohutavalt lähedal on tegelikult maailm oma kesköö tunnile? Üks asi on aga kindel – kõik, mis inimsilmaga nähtav, on lagunemas koost. 

 

Kallis sõber, pane tähele, mida Püha Vaim mulle ütles nende päevade kohta. Kõigest viis väikest sõna, mis samas nii väelised, et äratasid minus uue aulise usu ja lootuse. Need viis väikest sõna on: Jumalal on kõik kontrolli all! Kui sina usaldad Jumalat, võid sa vaadata igale katastroofile otse näkku ja kuulutada täie kindlusega: „Minu Jumal kõneleb selle universumiga ja Tema vägi tuleb ilmsiks selle kaudu. Ma püsin lihtsalt vagusi paigal ja saan nägema Issanda päästet.“

 

Jumalal on kõik kontrolli all ja meie oleme Tema kontrolli all. Jumala sõnum selleks tunniks on: „Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu.“ (2 Timoteose 1:7)

kolmapäev, 19. august 2009

UHKUS JA PÜHA VAIMU HÄÄL

Las ma selgitada, mis vahe on uhkusel ja alandlikkusel.

 

Alandlik inimene ei ole see, kes ei pea end miskiks, lastes pea norgu ja öeldes: „Ma pole keegi!“ Pigem on ta inimene, kes sõltub täielikult ja kõiges ning kõikjal oma Issandast. Ta teab, et ainuüksi Jumal saab teda juhtida, anda talle jõudu ning indu ja et ilma selle kõigeta on ta lihtsalt kadunud!

 

Uhke inimene seevastu võib küll väliselt, nii moe pärast, armastada Jumalat, aga kõik tema mõtted ja teod tuginevad ainuüksi temale endale. Oma loomu poolest tähendab uhkus lihtsalt sõltumatust Jumalast ja see tähendab ka seda, et uhke inimene langetab kõik oma otsused tuginedes oma kainele mõistusele, oskustele ja võimetele. Ta ütleb: „Jumal on kinkinud mulle terava mõistuse ja Ta ootab, et ma kasutaks seda. Oleks ju rumal paluda Tema juhtimist iga väiksemagi detaili üle oma elus!“

 

Taoline inimene ei ole õpetatav, sest ta „teab ju kõike“. Ta võib ehk tähele panna neid, kes on temast kõrgemal positsioonil või tuntumad temast, kuid mitte neid, kes on temast „allpool“.

 

Kuid mitte ainuski sõna, mille uhke inimene vastu võtab, ei lähtu Jumalast! Ka on võimatu, et taoline inimene suudaks langetada õiglasi otsuseid või rääkida Jumala mõtteid, sest Püha Vaim ei ole tema sees andmas tunnistust tõest. „Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõpuks on see surmatee.“ (Õpetussõnad 14:12)

 

Uhkus tähendab sõltumatust – alandlikkus sõltuvust. Alandlik kristlane on see, kes ei astu sammugi ega langeta ühtainustki otsust ilma Issandaga nõu pidamata. Piiblis on öeldud, et Jumal juhib õiglase inimese samme, aga Ta ei saa juhtida sõltumatut vaimu. Ehk lühidalt öelduna – Jumal igatseb täit kontrolli – mistõttu võimalda seda Talle. 

 

"Jumal paneb vastu ülbeile, aga alandlikele annab armu!" (Jakoobuse 4:6)

teisipäev, 18. august 2009

KUI SA EI TEA, MIDA TEHA

Kolm vaenlaste armeed olid ründamas Juudat ja kuningas Joosafat kutsus kogu rahva Jeruuselemma kokku, et panna paika sõjaplaan. Ta vajas nii plaane kui ka otsustavaid samme edasiseks käitumiseks. Midagi tuli koheselt ette võtta, kuid selle asemel seisis Joosafat oma rahva ees, valades avalikult välja oma südame Jumala ees. 

 

„Vaata, need maksavad nüüd meile kätte, tulles meid välja ajama sinu omandist, mille sa meile oled andnud pärida. Meie Jumal, kas sa ei tahaks nende üle kohut mõista? Sest meil pole jõudu selle suure jõugu ees, kes tuleb meile kallale, ja me ise ei tea, mida peaksime tegema, vaid meie silmad vaatavad sinu poole!" (2 Ajaraamatu 20:11-12)

 

Me elame ajastul, kus kõik on üsna kõikuv ja ebakindel ning peaaegu iga inimene on kannatamas ühel või teisel viisil. Praktiliselt keegi enam ei tea, mida teha. Meie juhtidel pole õrna aimugi sellest, mis on toimumas maailmas või majanduses. Ärimaailm on aga veelgi enam segaduses, kus majandusteadlased vaidlevad üksteisega selle üle, mis on tulemas. Psühholoogid ja psühhiaatrid on pahvid kõigi nende muutuvate jõudude tõttu, mis mõjutavad inimesi.

 

Kuid sa ei saa istuda käed rüpes – lihtsalt niisama leotades – lastel Jumalal kanda hoolt kõige eest! Sest see pole kaugeltki see, mis tähendab „oma pilgu kinnitamist ainuüksi Issandale.“ Me vaatame Issanda poole mitte kui need, kes teavad, mida teha, vaid kui need, kel pole aimugi, mida nad tegema peavad. Küll aga teame me seda, et Ta on Kuningas, kes istub kõigi veevoogude peal. Tema on kõige Issand ja me teame, et isegi kui maailm peaks poolduma kaheks ja varisema kokku, on Tema ometigi me kindel kalju. Meie pilgud on kinnitatud ülestõusnud Issandale ja kui me ei tea, mida teha, siis meie usk kinnitab meile, et Tema teab ikka.

esmaspäev, 17. august 2009

JOONA TÕI TÄNU JA SAI PÄÄSTETUD

Pane tähele Joona sõnu: „Sest sina heitsid mind sügavusse...veevool ümbritses mind, kõik su vood ja su lained käisid minust üle...süvavesi piiras mind...Ma vajusin alla mägede alusteni, maa riivid sulgusid mu kohal igaveseks.“ (Joona 2:4-7)

Joona jõudis ikka täiega põhja, maandudes vaala kõhus. Olles täis meeleheidet, häbi ja hirmu, võitles ta oma elu eest. Ta süda oli raske ja ta oli omadega nii nullis kui nullis üks inimene üldse olla võib. Ta arvas, et Jumal oli ta hüljanud.

 

Kuid, kuidas ta sellest pimedusest siis välja sai? Kõige lihtsamalt öelduna – ta läbis testi! „Kui mu hing nõrkes mu sees, mõtlesin ma Issandale... Aga mina tahan ohverdada sinule tänulaulu...“ (Joona 2:8,10)

Joona ei saanud ühtki päästesõnumit. Ta oli lootusetus seisus ja tema ümber valitses täielik tühjus ja pimedus. Ta oli valmis minestama, kuid sinna punkti jõudes otsustas siiski tänada Issandat.

 

Keset kõike oma häda ja viletsust sisenes Joona Jumala ligiollu ja tõi oma tänu. Ja Jumala vastus sellele oli: „Just see on see, mida ma olen oodanud sind tegevat, Joona. Sa oled usaldanud mind keset seda kõike ja seetõttu läbinud ka testi.“

 

Piibel ütleb: „Siis Issand käskis kala ja see oksendas Joona kuivale maale.“ (Joona 2:11) Korralduse peale taevast, oksendas kala Joona kaldale. Eeldatavasti tormas see vaevatud mees mööda randa hõisates ringi: „Ma olen vaba! Ma olen vaba!“ Oma juustest vetikaid rookides lõi ta eeldatavasti tantsu, sest ta oli juba jõudnud tänu altarile!

 

Kui sul pole enam kuhugi poole pöörduda, pöördu tänamise poole. Täna Jumalat Tema andestuse eest – selle eest, et Ta on vabastanud sind kõigist mineviku pattudest. Täna Teda, et Ta on sind päästnud kiskja lõugade vahelt...et Ta on kinkinud sulle uue kodu aus...täna Teda kõigi mineviku õnnistuste ja tõotuste eest ning kõige eest, mida Ta saab veel tegema. Täna Teda kõiges ja kõige eest!

 

„Hea on tänada Issandat ja mängida sinu nimele, Kõigekõrgem.“ (Psalmid 92:2)

 

„Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused! Ja hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!" (Psalmid 50:14-15)

reede, 14. august 2009

ÜLE KÕIGE, MIDA PALUME VÕI MÕTLEME

Jumala alaliseks igatsuseks on valada rohkem au välja oma rahva üle. Tema igatsuseks on „korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda...“ (Efeslastele 3:20). See on see põhjus, miks Ta tahab näha oma lapsi pidevalt näljastena Tema järele. Ta tahab täita neid oma imelise ligioluga – millegagi, mis ületab kõik muu siin elus kogetava.

 

Jeesus ütles: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.“ (Johannese 10:10) Selleks aga, et seda ülirohket elu kogeda, peame me püüdlema üha enam ja enam selle poole, et olla meelepärased oma Issandale. Paulus kirjutab: „Viimaks nüüd veel, vennad, me palume ja keelitame teid Issandas Jeesuses, et nagu te olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada ja Jumalale meeldida - nõnda te ju elategi -, et te selles veelgi enam edeneksite.“ (1Tessalooniklastele 4:1) „Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.“ (1Korintlastele 15:58)

 

Kreekakeelne tähendus sõnale külluses olema tähendab „ületama, parim olema, super-külluslik – omama piisavalt ja rohkemgi veel, omades ületavalt ja rikkalikult parimat mõõtu.“ Paulus ütleb: „Jumala au sinu elus saab ületama kõik need väikesed hetked, mis sul on siiani olnud. Kuid su palved peavad ka olema midagi enamat kui vaid söögipalve kaudu toidule õnnistuse palumine.“

 

„...nõnda käige temas, olles juurdunud ja ülesehitatud temas ning kinnitatud usus, nõnda nagu teid on õpetatud, ja olge ülevoolavad tänus.“ (Koloslastele 2:6-7) Paulus juhendab meid, öeldes: „Selleks, et omada Jumala rikkalikus elus peituvat au ja ligiolu, tuleb Teda ka teenida üle Harju keskmise ehk siis armastuse ja pühendumisega, mis ületab laiskade ja uniste sulaste teenimise.“

 

„Millega ta meid on ülirikkalikuks teinud kõiges tarkuses ja arukuses...“ (Efeslastele 1:8) Jumal tahab täie õigusega jagada sulle au ja ilmutust, mis ületab kogu eelneva. „Tema on teatanud meile oma tahtmise saladuse oma hea nõu kohaselt, mille ta Kristuses oli kavandanud.“ (Efeslastele 1:9). Issand ütleb: „Ma avan sulle sügavama tähenduse oma Sõnast ja ma igatsen anda sulle ilmutusi selle saladustest.“

neljapäev, 13. august 2009

MA OLEN

Palusin Püha Vaimu, et ta annaks mulle ühe-lauselise kirjelduse usu kohta, et poisid meie Teen Challenge’i narkokeskuses võiks sellest aru saada. Minu raamatukogus on üks raamat, kus on väljatoodud üle 300 definitsiooni usu kohta, millest ma ei saanud mitte midagi aru (ma arvan, et see mees, kes selle raamatu kirjutas, ei saanud ka ise neist aru.)

 

Mooses esitas kord sellesama küsimuse, mida meiegi küsime: „Kes ma olen? Kes on Jumal? Kirjelda Teda mulle.“ Jumal vastas Moosesele kahe sõnaga, öeldes: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: "Ma Olen" on mind läkitanud teie juurde." (2Moosese 3:14) Ehk kui kaasaegset mõtlemisviisi kasutada, siis Jumal üle-lihtsustas end.

 

Kujutad sa ette Moosest vastamas inimeste pärimise peale „Kes sind saatis?“ sõnadega: „"Ma Olen" saatis“?

 

MA OLEN kes? Mida sa vajad? Päästet ja vabanemist? Siis MA OLEN see pääste ja vabanemine. MA OLEN ükskõik, mida sa vajad.

 

Usk tähendab Jumalat ütlevat „MA OLEN“ ja mind vastavat: „TA ON.“ Usk tähendab lihtsalt võtta vastu see, kes Jumal ütleb end olevat. Kui Jumal ütleb: „Ma päästan sind tormi käest.“, siis mina ütlen: „Ta päästab mind tormi käest.“

 

Usk tähendab võtta Jumalat sellena, kes ta ütleb END OLEVAT.

 

Milline on see torm sinu elus? Kuidas sa sellega toime tuled?

 

Palu, et Ta annaks sulle usku uskuda. Palu, et ükskõik, mis ka ei juhtuks – ükskõik, milliste olukordadega sa ka silmitsi ei seisaks – et torm oleks taandumas!

 

Paulus ütles: „Ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on.“ (Filiplastele 4:11) Ma usun, et hetkel, mil Pauluse usk kõikuma lõi, oli ta siiski rahulik. Sest ta oli keset Jumala tahet ja tal oli Jumala tõotus. Ta oli asjad läbi palvetanud ja seetõttu ei omanud tähtsust, mis saab sündima järgmisel hetkel. Jumal oli kõrvaldanud tormist piksenooled.  

 

Ta võib ka sinu tormist kõrvaldada kogu hirmu. Lubad sa Tal seda teha? Sõua välja oma tormist ja tea, et Jumal ei lase sul uppuda.

kolmapäev, 12. august 2009

MEIE TEENISTUS

„Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas...“ (2Korintlastele 3:18) Mida see tähendab vaadelda Issanda kirkust? Paulus räägib siin ühest pühendunud keskendunud ülistusest. Ajast, mis on pühendatud ainuüksi Jumalale, et Teda vaadelda. Ja apostel lisab kiirelt: „Sellepärast et meil on selline amet...“ (2Korintlastele 4:1) Paulus teeb selle väga selgeks, et Kristuse vaatlemine on igaühe meie teenistus, millele me kõik peame pühenduma.

 

Kreekakeelne tähendus „vaatlemisele“ antud kontekstis kannab endast üht väga tugevat väljendit. See viitab mitte ainuüksi korra vaatamisele, aga oma „pilgu kinnitamisele“ millelegi. See tähendab otsustada: „Ma ei liigu siit paigast ja enne, kui ma teen ükskõik, mida muud ja püüan saavutada kasvõi ühtainust asjagi, pean ma olema Jumala ligiolus.“

 

Paljud kristlased saavad valesti aru fraasist: „Vaatleme Issanda kirkust peegeldumas...“ (otsekui peeglist) (3:18). Nad mõtlevad sellele peegeldusele otsekui peegelpildile, kust Jeesuse nägu vastu peegeldub. Kuid see ei ole, mida Paulus siin silmas peab. Ta räägib pilgu nii intensiivsest kinnitamisest, otsekui pilguga läbi puurimisest, et näha veelgi selgemini. See on, kuidas me peaks „kinnitama oma pilgu“, olles otsustanud näha Jumala au Kristuse palges. Me peaksime end sulgema kõige pühamasse paika ja seda vaid üheainsa igatsusega: vaadata nii pingsalt ja nii pühendunult, et me saame muudetud.

 

Kreekakeelne tähendus sõnale muutuma on “metamorphose“, mis tähendab „muudetud, teiseks saanud, kuju muutnud“. Igaüks, kes külastab sagedasti kõige pühamat paika ja kinnitab oma pilgu tugevalt Kristusele, saab muudetud. Üks uus kuju hakkab maad võtma ja see inimene muutub üha enam ja enam Kristuse sarnaseks.

 

Võib-olla sa veedad sagedasti aega Issanda ligiolus. Samas aga sa ehk ei taju, et sa muutud veetes aega koos Temaga. Kuid luba mul öelda sulle – sa tunned ära, kui metamorfoos leiab aset. Ja kohe kindlasti on midagi toimumas, sest mitte keegi ei saa veeta rohkesti aega Issanda ligiolus ilma muutumata. Pane tähele Pauluse viimast mõtet: „Aga meid kõiki...muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.“ (2Korintlastele 3:18). Pane siinkohal tähele sellele eelnevat salmi: „Ent Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus.“ (2Korintlastele 3:17)

 

Mõistad sa, mida Paulus siin ütleb? Ta ütleb meile: „Kui sina paned tähele Kristuse palet, siis selles peitub ka vabadus saada muudetud“. Veetes aega Tema ligiolus, anname me Pühale Vaimule vabaduse valitseda meie eludes ja teha just täpselt seda, mida Tema tahab korda saata. See on otsekui üks alistumise akt, mis ütleb: „Issand, minu tahe kuulub sulle ja midaiganes see ka ei nõuaks – muuda mind Kristuse sarnaseks.“ 

teisipäev, 11. august 2009

ISTUTA PUU

Jumal ei ole tõotanud, et Ta hoiab oma lapsi kannatuste eest. Ka ei ole Ta tõotanud, et meil ei tekki iialgi mingeid vajadusi. Meile pole antud ühtegi lubadust selle kohta, et maailmas püsib rahu, vaikus ja muutumatu majanduslik heaolu. Küll aga on tõotatud anda rahu meie meeltele ja mõtetele – üleloomulikku varustatust igale tõelisele vajadusele – ja kindlust, et me ei pea iialgi kerjama leivapalukest. Pigem tahab Jumal, et me jõuaks kohta, kus me oleme võimelised ütlema: „Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.“ (1Timoteose 6:8)

 

Tulevik paistab üsna hirmus ja kurjakuulutav. Kuid Taavet ütles Psalmis 23: „Ma ei karda kurja.“ See on sõnum ka tänapäeva kristlastele. Kogu tulevik on Jumala kontrolli all, mistõttu me ei pea kartma. Jumalal on juba kõik korraldatud ja Ta teab täpselt hetke, mil Kristus tagasi tuleb. Jumal, kes valitseb üle kogu taeva ja maa, ütles: „Vaata, rahvad on otsekui tilk ämbris ja neid peetakse kübemeks kaalukaussidel...Kõik rahvad on tema ees nagu eimiski, ta peab neid vähemaks kui olematus ja tühjus. (Jesaja 40:15,17)

 

Jumal tahab, et me töötaks kuni Kristuse tagasitulekuni, mis tähendab seda, et me peaks töötama otsekui lõppu ei tulekski ja elama otsekui alati saabub ka homme. Tuntud evangelist D.L.Moody käest küsiti kord: „Mida sa täna teeksid, kui teaksid, et Kristus tuleks homme tagasi?“ Tema vastus oli: „Istutaks puu.“ Sündigu see siis nii! Mingu tõelised kristlased välja ja istutagu ja külvaku Jumala seemneid, olles aktiivsed Jumala töös. Ja kui Ta tuleb, las Ta leida meid eest „Tema tahet täitmas“.

 

Jumal peab endiselt arvet iga meie juuksekarva üle. Ta loeb ikka veel kokku iga varblase, kes maha langeb. Ta kuuleb endiselt palveid enne kui need üle me huulte jõuavad ja vastab enne, kui oleme paluda jõudnud. Ta teeb ikka veel ülirohkesti üle me palvete, mistõttu – mida meil karta on?

esmaspäev, 10. august 2009

JUHATAV PÜHA VAIM

Kui Piibel räägib meile sellest, et Püha Vaim „elab“ meie sees, siis see tähendab seda, et Jumala Vaim tuleb meisse ja vallutab meie ihud, muutes need oma templiks. Ja kuna Püha Vaim tunneb ja teab Isa häält, jagab Ta ka meiega Jumala mõtteid: „Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju.“ (Johannese 16:13) Püha Vaim on Jumala hääl meie sees ja meie jaoks!

Kui Püha Vaim elab sinu sees, siis Ta juhatab sind väga isiklikul viisil. Palun tea, et Ta ei kõnele ainuüksi pastoritele, prohvetitele ja õpetajatele, aga kõigile Jeesuse järgijaile! See tõde jookseb läbi kogu Uue Testamendi, kus Püha Vaim juhtis ja juhatas oma rahvast, neile pidevalt öeldes: „Tulge siia....minge sinna...külastage seda linna....võidke seda inimest...“ Algkoguduse kristlased olid juhitud Püha Vaimu poolt kõiges ja kõikjal!

Samas on oluline teada, et Püha Vaim ei räägi mitte üht ainustki sõna, mis oleks vastuolus Piibliga. Selle asemel Ta hoopis kasutab Piiblit, et kõneleda meile väga selgelt. Ta iialgi ei anna meile mõnd „uut ilmutust“, mis oleks lahus Jumala Sõnast. Ta avab meile juba ilmutatud Sõna, et juhatada, juhtida ja lohutada meid ning näidata meile asju, mis alles ootel.


Ma olen veendunud, et Jumal räägib vaid nendega, kes nõnda nagu Mooses „tulevad ja hoiavad Tema ligi“. See tähendab seda, et me peame võtma igapäevaselt kvaliteetaega oma Jumala jaoks, oodates Tema järgi, et Ta avaks täiega me südamed kuulma Tema häält. See pole aeg, kus lihtsalt tormata Tema ligiollu, usus, et Talle nii kangesti meeldib kohe öelda meile midagi. Ta ei hoia midagi tagasi me eest ja Ta iialgi ei peta meid ega jäta segadusse. Isegi keset kõige raskemaid aegu võime me nautida võrratuid rõõmustamise aegu, sest Ta ilmutab end meile nõnda kui ei eales varem.

reede, 7. august 2009

MIS KÜLL RÕÕMUST SAI?

Püha Vaimu suurim igatsus on tuua Jumala rahvas tagasi paika, kus nad võiksid rõõmu ja hõiskamisega teenida oma Issandat. Milline kurb vaatepilt avaneb taevas kõigest sellest meeleheite ja kurbuse loorist, mis on langenud nii paljude kristlaste üle.

Psalmist kuulutas: „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand.“ (Psalmid 144:15)

Jesaja ütles: „Te ammutate rõõmuga vett päästeallikaist.“ (Jesaja 12:3)

Kui Püha Vaim hakkas minu elus tegutsema seoses sellega, et ma teeniks Teda rõõmuga, oli mul üsna raske tulla toime selle teema tõsidusega. Ma ei mõistnud lõpuni Jumala mõtteviisi selles küsimuses ja ma mõtlesin, et kui tõsine see küsimus siis nüüd ikka olla võib võrreldes kõigi tänapäeva maailmas valitsevate südantlõhestavate probleemidega?! 

Väge vähesed kristlased mõistavad tõde, mis peitub Kolgatal toimunuga kaasnevas vabaduses ja vabastavas ohvris. Nad pole iialgi lasknud ristil vabastada end kõigest hirmust ja sidumistest. Me ei saa hõisata ja tunda ülevoolavat rõõmu oma suhtes Issandaga, kui meil on hägune arusaam sellest, mis ristil tegelikult juhtus.

Sa ei pea teadma kõiki doktriine lunastuse, lepituse, armu, pühitsuse jne. kohta. Kõik, mida sa pead teadma selleks, et elada rõõmsalt Issandas, on üks ja ainukene põhitõde: JUMAL OLI TÄIELIKULT RAHUL KRISTUSE TOODUD OHVRIGA RISTIL!

Sellest täiesti piisas! Ja seetõttu annab ka Jumal vabalt ja rõõmsal meelel andeks igaühele, kes otsustab meelt parandada.

Suutmatus tunda rõõmu Kristuse andestusest, tähendab kahelda selles, et Tema ohvriks toodud elu ei ole täielikult piisav kate meie pattude eest. Andku Püha Vaim sulle siis mõista, et meid on kutsutud vabaduseks! Jumal tahab, et me kogeks rikkalikku rõõmu – rõõmu, mis on terviklik ja täieline. Täistuubitud ja ülevoolav! 

Jumala Sõna annab meile väga selgelt mõista Tema igatsusest selle järele, et Ta lapsed tunneks Temast rõõmu:

„....et minu rõõm oleks täielikult neis enestes.“ (Johannese 17:13)


„Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ (Jesaja 35:10)

neljapäev, 6. august 2009

LASE KÄIA JA NUTA!

Kui sul on kõige valusam ja raskem, siis mine oma salajasse palvekambrisse ja vala välja kõik oma valu ja kibedus. Jeesus nuttis. Peetrus kandis oma õlul Jumala Poja reetmise valu, mistõttu ta nuttis kibedasti. Ta kõndis üksinda mägedes ja nuttis ahastusest. Samas aga saatsid need kibedad pisarad korda ühe ime tema sees ja ta tuli tagasi, et teha Saatana kuningriigile tuul alla.

Aastaid tagasi kirjutas üks naine, kes oli elanud läbi rinna eemaldusoperatsiooni, raamatu „First You Cry“ („Esmalt sa nutad“). Kui tõsi see on! Rääkisin hiljaaegu ühe oma sõbraga, kes oli just teada saanud, et tal on kaugele arenenud vähk. Ta ütles: „Esimene asi, mida sa teed, on see, et sa nutad. Nutad senikaua, kuni enam ühtki pisarat ei tule. Seejärel hakkad aga liikuma lähemale Jeesusele, kuni sa tead, et Ta käed on kõvasti kõvasti ümber sinu.“

Jeesus ei pöördu iialgi kõrvale meie nutvast südamest. Ta ütles: „....purukslöödud südant ei põlga Jumal.“ (Psalmid 51:19) Ka ei ütle Issand kunagi: „Katsu nüüd olla! Aja end püsti ja võta mõnd rahustit! Pühi oma pisarad ja punni hambad ristis edasi.“ Ei! Jeesus kogub iga pisara oma igavikulisse anumasse.

On sul valus? Kui nii, siis lase aga käia ja nuta! Nuta kohe nii kaua, kuni pisaraid jagub. Samas, olgu need tõesti valu -ja mitte uskmatuse -või enesehaletsuse pisarad.


Kinnita ennast Issandas. Kui kõik su ümber on udune ja sa ei suuda leida väljapääsu oma dilemmast, siis lihtsalt poe Jeesuse kaissu ja usalda Teda. See kõik on Tema korraldada! Ta tahab näha sinu usku ja meelekindlust. Ta tahab, et sa hüüaks kogu hingest: „Jeesus armastab mind! Ta on koos minuga! Ta ei vea mind alt! Ta toob ühe lahenduse ja toimetab selle kallal just praegu! Ma ei lase end heidutada ega petta ja minust ei saa Saatana ohvrit! Ma ei kaota oma mõistust ega sihti silme eest. Jumal on koos minuga ja ma armastan Teda ning Tema mind!“

kolmapäev, 5. august 2009

ISSAND, VII MIND KOJU

Lugedes Taanieli 3:15-16, me näeme, et need kolm Heebrea meest läksid tulle ihudega, mis olid maailma suhtes juba surnud. Nad olid rõõmuga valmis ohverdama oma ihud kui elavad ohvrid ja Jeesus sõna otseses mõttes kohtus nendega keset nende kriisihetke.

Mis sa arvad, mida nad ütlesid Jeesusele, kui too kesk põlevat ahju nende keskele ilmus? „Suur tänu, et säästad meid valust. Suur tänu, et kingid meile võimaluse elada veel mõned aastad!“

Ei – mitte iialgi! Mina usun, et nad ütlesid: „Issand, võta meid endaga kaasa! Ära jäta meid siia. Me oleme saanud osa sinu imelisest aust ja ligiolust ja me ei taha enam minna tagasi! Vii meid koju, et võiksime olla koos sinuga.“ Nad oleksid eelistanud olla koos Temaga. Jeesus tunneb selliseid südameid ja pühendub neile.

Kas sina oled võimeline ütlema: „Issand, vii mind koju!“? Võib-olla pole sa kunagi õppinud pühendama oma ihu, oma ettevõttet, oma abielu, oma kriisiolukordi Jumala kätte? On tõsi, et me peame alati paluma usus, uskudes, et Jumal vastab meile. Samas aga peame me usaldama kõik oma olukorrad täielikult Tema kätte, öeldes oma südameis: „Ja kui ka mitte, Issand, siis ma ometigi usaldan sind.“

„Issand, sina oled võimeline päästma mind sellest põlevast ahjust. Ja kui mitte, siis ma usun siiski sinusse. Isegi kui ma pean sellest kohutavast katsumusest läbi minema – kui ma pean kogema veel enam kannatusi ja proovilepanekuid – siis ometigi ma usaldan selle kõik sinu hoolde. Lihtsal tule ja ole mu kõrval keset seda kõike!“ Suudad sa paluda sellist palvet?

Ma luban sulle – Jeesus Kristus tuleb su kriisiolukorda. Ta võtab sul käest ja juhib sind läbi tule!


Minu jaoks on Kristuse sekkumine minu raskustesse suurim palvevastus, sest kui Tema tuleb, tõstab Ta ligiolu mind kõrgemale mu valust, haiget saamistest ja segadusest. Kui Jeesus on sinu poolel, võtab Ta sul käest kinni ja muudab su vankumatuks.

teisipäev, 4. august 2009

PÜHENDUNUD ISSANDALE – TULGU ELU VÕI SURM

„Nebukadnetsar hakkas rääkima ja ütles neile: "... aga kui te ei kummarda, siis heidetakse teid otsekohe tulisesse ahju. Ja kes oleks see jumal, kes teid päästaks minu käest?" (Taaniel 3:14-15)

Taanieli sõbrad seisid silmitsi hullema olukorraga, mida inimlikult eales ette kujutada võiks. Kui Jumal poleks tulnud ja neid ime läbi päästnud, oleksid nad kõik surnud!

Mis on see, mis toob Kristuse sinu kriisiolukordadesse? Ta tuleb, kui sa otsustad pühenduda samal viisil nagu need kolm Heebrea meest, kes: „...kostsid ning ütlesid kuningale: "Nebukadnetsar! Selle peale pole meil tarvis sulle vastata sõnagi. Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: ta päästab meid tulisest ahjust ja sinu käest, oh kuningas! Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada." (Taaniel 3:16-18)

Ehk teisisõnu: „Olukord on täiesti lootusetu. Kui Jumal ei saada korda üht imet, oleme me kõik surmalapsed. Ometigi on Jumal võimeline päästma meid sest’ hirmuäratavast olukorrast. Ja kui Ta ka ei peaks seda tegema, ei loobu me Temast siiski. Tulgu elu või surm, meie lootus on siiski Tema peal!“

Armsad, selline on usk, mis paneb inglid taevas rõkkama ja valmistab head meelt Jumalale. Sest usk on see, mis ütleb: „Issand, ma olen veendunud ja täiesti kindel, et sina oled võimeline mind päästma. Piisab vaid ühest sõnast su suust ja see kõik on möödas. Aga kui ka mitte, siis ma ei põgene kuhugi ega ka süüdista sind minu mahajätmises. Ma jään ustavaks ja truuks. Sinu teed on kõrgemad kui minu teed, Issand ja mu elu on sinu kätes. Ja kui ma peakski surema, usaldan ma sind siiski.“


See on see, mis toob KristusE meie raskustesse – kindel veendumus, et Tema on võimeline päästma ja vabastama meid ükskõik, millistest raskustest. See on üks kindel usk, et ükskõik, mis ka ei tuleks, me elud on Tema kätes.

esmaspäev, 3. august 2009

DETAILSED JUHISED JA SELGED OTSUSED

Jumala igatsus iga oma lapse suhtes on, et too alistuks Tema Püha Vaimu valitsusele ja juhtimisele:

„Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!“ (Galaatlastele 5:25) Ehk teisisõnu; „Kui Ta elab sinu sees, siis lase Tal ka juhtida end!“

Ma tahan näidata sulle, mida see tähendab elada Vaimus. Ma isegi pole veel sel aulisel teel lõpusirgele jõudnud, aga üht-teist olen õppinud siiski!

Oma eluaja jooksul oleme kõik ju kuulnud väljendit „Vaimus käima“, kuid mida see tegelikult tähendab? Mina usun, et Apostlite tegude 16-peatükk on üks parimaid näiteid selle kohta, kuidas elada ja käia Vaimus.

Püha Vaim pakub kõigile, kes Temaga koos käivad, väga selgeid ja konkreetseid juhiseid. Kui sa elad Vaimus, siis oled sa kaugel segadusest ja su otsused on selged ning varjutamata.

Algkoguduse kristlased ei elanud segaduses. Nad olid iga oma otsuse, sammu või teo poolest juhitud Vaimust! Jumala Vaim kõneles nendega ja juhtis neid igal sammul. Ühtki otsust ei langetatud ilma Temaga nõu pidamata. Koguduse moto läbi Uue Testamendi oli: „Kõigil, kel kõrva on kuulda, see kuulgu, mida Püha Vaim ütleb!“

Mina alustasin oma teenistust New York City’s tänu sellele, et Püha Vaim ütles mulle väga selgelt: „Mine New York City’sse ja raja kogudus!“ Ja Ta ütles ka mulle, millal minna. Ükski saatanlik vägi ega jõud ei suutnud mind tagasi hoida, sest Püha Vaim oli andnud mulle väga konkreetsed juhised. Mäletan väga selgelt, kuidas ma seisin Broadway ja Seitsmenda Avenüü nurgal nuttes ning käsi taeva poole tõstes. Püha Vaim ütles mulle väga selgelt: „Just siia paika saan ma rajama oma koguduse. Kuuletu mulle, David. Alusta kogudusega New York City’s!“ Times Square’i kogudus ei sündinud juhuslikult, vaid väga selge ja detailse juhatuse tulemusena Püha Vaimu poolt.