kolmapäev, 30. september 2009

JUMAL EI OLE SUST’ MÖÖDA LÄINUD

Üks suurimaid koormaid, mida ma jumalasulasena kannan, on: „Oo Jumal, kuidas ma saaksin küll tuua lootust ja lohutust neile usklikele, kes kannatavad suurt valu ja vaeva? Anna mulle üks sõnum, mis tühistaks kõik nende kahtlused ja hirmu. Anna mulle tõde, mis kuivataks leinajate pisarad ja tooks laulu lootusetute suule.“

See sõnum, mida ma kuulen Püha Vaimu Jumala rahvale ütlevat, on väga lihtne: „Minge minu Sõna juurde ja seiske mu tõotustel, hüljates oma kahtlust külvavad tunded.“ Kogu lootus sünnib Jumala tõotustest.

Sain hiljaaegu ühe kirja, mis on võrratult hea näide selle kohta. Üks ema kirjutas: „Mu tütar on 16-aastane. Tema lihased ja liigesed on kärbumas, põhjustades meeletut valu 24h päevas. Tänu samasugusele valule kaotasin ma 1997 aastal oma poja, kes sooritas enesetapu. Ta oli 22-aastane, kes peale 9 aastat kestnud kannatusi, võttis omalt elu, sest ei suutnud selle valuga enam toime tulla.

Mu tütar oli baleriin ja ootas põnevusega Julliard’i balletiooli sissesaamist New York City’s. Kuid tema unistused purunesid kildudeks, kui teda tabas sama haigus, mis oli piinanud tema vendagi. Arst ütles, et kui mõõta seda valu skaalal 1-10, oleks tulemuseks 14. Valuvaigistite kogus, mis suudaks leevendada antud valu, hävitaks mu tütre neerud, mistõttu võtta ta neid ei saa.

Ta armastab Issandat ning on tore kaaslane, kelle seltsis olla. Ta on võrratu luuletaja, kelle teoseid on avaldatud üle 15 väljaandes. Samuti on tema nimi kirjas rahvusvahelises küsitluses „Kes on kes luulemaailmas?“

Vaatamata kogu olukorralae ja vaibumatule ihu ja hinge värinale, on need ema ja tütar pannud kogu oma usu ja lootuse Jumala Sõna peale nende suhtes. Ja Jumal on andnud neile rahu.

Kas vaenlane on püüdnud sulle väita, et Jumal on sust’ mööda läinud? Sul on olnud kiusatus mõelda, et Issand ei ole enam sinuga? Oled sa ehk peaaegu juba loobunud oma usust? Siis pane oma usk ja lootus taaskord Jumala Sõna peale, mis ütleb:  "Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!" (Heebrealastele 13:5)


„Nõnda on Issand kindlaks varjupaigaks rõhutuile, varjupaigaks häda ajal. Sellepärast loodavad sinu peale need, kes tunnevad su nime; sest sa ei ole hüljanud neid, kes otsivad sind, Issand!“ (Psalmid 9:10-11)

teisipäev, 29. september 2009

KAALEB

Kaaleb, kelle nimi tähendab „jõuline, meelekindel“, on sellist tüüpi kristlane, kes läheb kuni lõpuni! Ta oli lahutamatu Joosuast – kes oma omadustelt sümboliseeris kui Kristust – ja näide kui kellestki, kes pidevalt elas osaduses Issandaga. 

Kaaleb oli käinud koos luurajatega teispool Jordanit. Seal olles tõmbas Püha Vaim teda Hebronisse – „surmapaika“. Suures aukartuses ronis ta selle püha mäe tippu ja usk täitis ülevoolavalt ta südame. Olid ju Aabraham ja Saara maetud sinna, nõnda nagu Iisak ja Jaakobki. Aastaid hiljem pidi Taaveti kuningriik sealt alguse saama. Kaaleb hindas seda püha paika ja sellest hetkest alates tahtis saada Hebroni oma valdusesse.

Kaalebi kohta ütles Jumal: „Tema on kõiges mulle järgnenud!“ (4Moosese 14:24). Ta ei kõikunud iialgi. Saalomon lõi kõhklema oma hilisemas eas ega järginud enam täiesti Issandat. Aga 85-aastaselt võis Kaaleb tunnistada: „Aga ometi olen ma tänagi veel nii tugev nagu sel päeval, kui Mooses mind läkitas: nagu mu ramm oli siis, on mu ramm ka nüüd sõjaks, minekuks ja tulekuks.“ (Joosua 14:11)

85-aastaselt palus Kaaleb omale elu suurimat lahingut: „Anna siis nüüd mulle see mäestik (Hebron)...“ (Joosua 14:12). „Siis Joosua õnnistas teda ja andis Hebroni pärisosaks Kaalebile...(Joosua 14:13) Hebron on tänapäevani pärisosaks kenislasele Kaalebile...sellepärast et ta täiesti oli käinud Issanda, Iisraeli Jumala järel.“ (Joosua 14:14)

See on üks auline sõnum, mis ütleb: sellest ainuüksi ei piisa, et sa oled surnud oma patule ja millalgi minevikus kogenud Jumala täiust. Sa pead kasvama Issandas kuni lõpuni! Hoidma alal oma vaimulikku jõudu ja väge – mitte kõikuma, vaid järgima kõiges oma Issandat – isegi vanas eas! Sa peaks omama jätkuvalt kasvavat usku!

Hebron, Kaalebi pärand, tähendab „omavahel seotud seltskonda“. Kuid seotud mille läbi? Vastus on: „surma läbi“. Mitte ainult surma läbi patule, aga ka läbi suhtlemise kõigi nende inimeste ja usklike kogukonnaga, kes on omavahel seotud Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmisega. Just Hebron oli see paik, kuhu Aabraham ehitas altari, et ohverdada seal oma poega ja see oli ka paik, kus Kaaleb ja ta pere pidid asume elama. Nad pidid elama paigas, mis oli pidevalt seotud elava ohvri altariga.  


Kaalebi täielik pühendumine Issandale sütitas Jumala püha tule ka tema lastes. Sel ajal, kui „vahepeal“ elav kahe ja poole suurune suguharu pöördus ära Jumalast ja ammutas maailmast ning selle ebajumalaist, sai Kaalebi pere üha tugevamaks Issandas! 

esmaspäev, 28. september 2009

VAHEPEALSED

Need, kes otsustavad elada kusagil vahepeal, omavad ka sarnaseid loomuomadusi. Kahe ja poole suuruseid hõime (Ruuben, Gaad ja pool Manassest) võib leida tänapäevalgi ja seda nende näol, kes keelduvad põrmustamast oma ebajumalaid ning suremast sellele maailmale. Nende heebreakeelsed nimed paljastavad neid täiega!

Ruuben tähendab „poega, kes näeb!“ Ta oli Jaakobi esmasündinu, kes tänu himule kaotas oma esmasündinu õiguse. Jaakob ise ütles oma poja Ruubeni kohta: „Veena oled sa vooganud - esikohale sa ei jää.“ Ruuben läks oma isa surivoodi juurde tolle viimsel tunnil ja isa ütles talle: „...sa tõusid oma isa sängi! Sel korral sa rüvetasid selle, sina, kes tõusid mu voodile.“ (1 Moosese 49:4)

Ruubenil jagus silmi vaid selle maailma jaoks – selle asjade, himude ja lõbude jaoks. Ta oli ebastabiilne, sest ta süda oli pidevalt tiritud siia-sinna ja see sama vaimsus kandus üle ka tema järeltulevatele põlvedele. Siin oli terve suguharu, kes oli kiindunud maailma ja võitles selle nimel, et saada oma tahtmist.

Gaad tähendab nii „vedamist kui ka sõdalast“. Ehk lihtsamalt öeldes sõdureid, kellel on vedanud. Mooses ütles Gaadi kohta:  Ta valis enesele esimese maaosa...“ (5 Moosese 33:21). Väliselt oli see suguharu väga kuulekas, täites täpselt Issanda seadusi, kuid kõik see oli ajendatud vaid isiklikest huvidest. Gaad oli nii haaratud omaenese probleemidest ja vajadusest „kuidagimoodi hakkama saada“. Tema mõtteviis oli: „Ma sõdin Issanda sõjaväes, olles sõnakuulelik ja täites kõike, mida Jumal minult ootab. Kuid esmalt pean ma oma osa elult kätte saama. Ma pean kõigepealt kindlustama iseenda ja oma pere heaolu ja alles seejärel olen ma vaba tegema taas rohkem Issanda heaks!“

Manasse tähendab „unustama, eirama“. Manasse oli Joosepi esmasündinud poeg, kellele oleks pidanud kuuluma ka esmasündinu õigused. Kuid juba lapsepõlves oli temas maad võtmas üks muret tekitav omadus ja Jaakob nägi selle vaimus ära. Manasse pidavat üks päev unustama oma isa Jaakobi teed ja hülgama Issanda seadused.

Mõtle nüüd kompaktselt kõigi nende omaduste peale, mis kuuluvad just täpselt neile „vahepealsetele kristlastele“. Oma vaimulikes veendumustes paigalpüsimatud kui vesi; mitte iialgi arenemas Jumala asjades; leiged, nõdrad oma himudes ja kontrollitud lihalike vajaduste poolt; eirates Jumala Sõna, võtmata tõsiselt Issanda seadusi; tehes omaenese valikuid selle asemel, et usaldada Jumalat; unustades mineviku õnnistused ja lahendused; soovimatus lasta minna teatud ebajumalatel; õigustades omaenda otsuseid; soovimatus surra kõigele, mis meelitab neid tagasi sinna „vahepeale“!


Otsustagem igatseda Jumala täiust. Jumala igatsus sinu suhtes on, et sa võiksid läbi Püha Vaimu siseneda hingamisse ja rõõmu ning rahu paika. See aga nõuab Tema järgimist „kogu südamest ja jõust“. 

reede, 25. september 2009

OLLES KRISTUSES

„Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses.“ (Efeslastele 1:3) Paulus ütleb meile, et kõik, kes järgivad Jeesust, on õnnistatud vaimulike õnnistustega taevast, kus Jeesus elab. Milline võrratu tõotus Jumala rahvale!

Kuid need sõnad jäävad tühipaljasteks sõnadeks, kui me ei tea, mida need vaimulikud õnnistused endast kujutavad. Kuidas me saame nautida Jumala poolt tõotatud õnnistusi, kui me ei mõista nende sisu?

Paulus kirjutas selle kirja „usklikele Jeesuses Kristuses“ (Ef.1:1). See tähendas inimesi, kes olid kindlad oma päästes. Efeslased olid evangeeliumi ja igavese elu suhtes korralikult väljaõpetatud. Nad teadsid täpselt, kes nad on Kristuses ja olid kindlad oma taevases positsioonis Tema läbi.

Need usklikud mõistsid täiega, et „Jumal sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas.“ (Ef.1:20). Nad teadsid, et nad olid Jumala poolt väljavalitud juba „enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses.“ (Ef.1:4). Nad adusid, et neid oli ette ära määratudlapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde.“ (Ef.1.5) Jumal oli neid toonud oma perekonda, kuna niipea, kui nad kuulsid tõe sõna, nad uskusid sellesse ning võtsid selle vastu.

Väga paljud andeks ja vabaks saanud inimesed elavad kannatades, kogemata kordagi terviklikkuse tunnet Kristuses. Selle asemel pendeldavad nad pidevalt mäetippude -ja sügavate orgude; -vaimulike õnnistuste –ja masendavate nullhetkede vahel. Kuidas nii? Aga seetõttu, et väga paljud neist ei jõua iialgi kaugemale ristilöödud Päästjast ülestõusnud Issandani, kes elab kogu hiilguses ja aus.  

Jeesus ütles oma jüngritele: „Sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis.“ (Johannese 14:19-20). Meie elame nüüd „sel päeval“, millest Jeesus rääkis ja seetõttu peame ka mõistma oma taevast positsiooni Kristuses.


Mida mõeldakse selle „meie positsiooni all Kristuses“? Positsioon tähendab kohta, kuhu „keegi on pandud; kus keegi on“. Jumal on asetanud meid sinna, kus me oleme ja see tähendab Kristuses. Kristus omakorda on aga Isas, istudes Tema paremal käel. Seetõttu, kui me oleme Kristuses, on meid tegelikult seatud istuma troonsaali ühes Temaga ja see omakorda tähendab, et me viibime Kõikväelise ligiolus. See ongi see, millele Paulus viitab, kui ta ütleb, et meid on „asetatud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses.“ (Efeslastele 2:6). Jah, Jeesus on paradiisis. Kuid samas elab Ta ka nii minus kui sinus, olles teinud meist oma templid ja asupaiga siin maa peal.

neljapäev, 24. september 2009

JUMALA PALE

„Üht ma olen palunud Jehoovalt, seda ma üksnes nõuan.“ (Psalmid 27:4). Kuningas Taavet teadis, et Jumala tundmises peab olema midagi enamat. Ta koges, et Issanda juures on veel midagi, millest ta pole veel osa saanud ja ta ei saanud enne rahu, kui oli selle leidnud. Ta ütles: „Jumalas peitub üks ilu, üks au ja põnevus, mida ma ei ole veel näinud oma elus. Ma tahan teada, mis tunne on omada segamatut osadust Jumalaga. Ma tahan, et mu elu oleks kui elav palve, sest ainuüksi see suudab mind kanda kõik minu elupäevad.“

Jumala pale peegeldub Tema sarnasuses, Tema peegeldamises. Vastuseks Taaveti südameigatsusele omada lähedasemat suhet oma Issandaga, vastas Jumal: „Otsi mu palet.“ Mispeale Taavet ütles: „Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!“ Siis ma otsin, Jehoova, sinu palet!“ (Psalmid 27:8)

Oma vastuses Taavetile, andis Jumal mõista, et too võib rahuldada oma igatsusi, peegeldades Jumalat omaenda elus. Ta juhendas Taavetit, öeldes: „Õpi minust. Uuri mu Sõna ja palu Püha Vaimu kaudu arusaamist, et võiksid olla nagu mina olen. Ma tahan, et su elu peegeldaks minu ilu kogu maailmale.“

See ei olnud vaid üleskutse palvele - oli ju Taavet juba palunud seitse korda päevas. Muide, just need samad Taaveti palved olid need, mis olid kütnud üles tema igatsuse tunda Issandat. Ei, see kutse Jumalalt oli kutse kogeda suuremat igatsust elustiili järele, mis täielikult peegeldaks seda, kes Jeesus on.

Kolgata oli ju koht, kus Jumal võttis inimese kuju. Jeesus tuli maa peale kui inimene – Jumal lihalikul kujul. Ta tegi seda selleks, et kogeda valu, kiusatusi ja väsimust nõnda nagu meie neid kogeme ning samas, et ilmutada meile Isa. Piibel nimetab Jeesust Jumala täpseks kujuks – Jumala Isa olemuse ja sisu kandjaks (vt.Heebrealastele 1:3). Nad olid „ühest puust“ ehk siis Jeesus on kõige poolest samasugune kui Isa. 

Kuni tänase päevani on Jeesus Kristus siin maa peal kui Jumala pale ja tänu Temale võime me kogeda segamatut osadust Isaga. Tänu ristile on meil see eesõigus „näha Tema palet“ ja puudutada Teda. Me võime elada nõnda nagu Tema elas, tunnistades, et: „Ma ei tee midagi, mida ma ei näe ega kuule Teda enne tegevat.“

Kui Jumal ütleb täna: „Otsige mu palet!“, siis need sõnad omavad suuremat tähendust, kui eales varem. Kuidas me peaksime reageerima keset seda kõike, mis meie ümber praegu maailmas toimub? Kui Taavet oli ümberpiiratud ebajumala teenijaist, ütles Jumal: „Otsi minu palet!“ Ja me teeme seda vaid ühe eesmärgiga: et olla Tema sarnased! Et muutuda Tema täielise sisu kandjaiks, et need, kes meie ümber on, võiksid näha tõelist Kristust meie sees.

kolmapäev, 23. september 2009

VABAKS LÕUKOERA KÄPA ALT

See on meie endi huvides, et Jumal käsib meil mitte unustada. Oma mineviku pääsemiste meelespidamine tugevdab meie usku, et minna läbi kõigest sellest, millega hetkel silmitsi seisame.

Oled sa hetkel raskustes? Seisad sa silmitsi hiiglasliku probleemiga tööl, kodus või pereasjades? Ainukene viis, kuidas oma hiiglasega vastakuti minna, on teha nii nagu Taavet tegi: pidades meelest nii lõukoera kui karu. Meenutades Jumala ustavust oma mineviku raskustes, suutis Taavet tõusta Koljati vastu ilma hirmu tundmata.

Kui Taavet oli vabatahtlikult nõus Koljatiga sõdima, ütles Saul talle: „Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda...“ mispeale Taavet vastas Saulile: „Su sulane oli oma isa pudulojuste karjane . Kui tuli lõukoer või karu ja viis lamba karjast ära, siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust...Su sulane on niihästi lõukoera kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamata, saab olema nagu üks neist...“ (1Saamueli 17:33-36)

Taavet teadis väga hästi seda ohtu, mis Koljatiga kaasas käis. Ta polnud mingi ennasttäis noor kollanokk, kelle käed oleks kakluseks sügelenud. Ei. Taavet lihtsalt pidas meeles oma mineviku pääsemisi. Ja see võimaldas tal ka praegu vaadata silma oma vaenlasele ja öelda: „Küllap Jehoova, kes mind on päästnud lõukoera ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest!“ (1Saamueli 17:37)

Suur hulk jumalarahvast seisab tänapäeval silmitsi kõikvõimalike hiiglastega ja paljud värisevad hirmust. On see ka sinu puhul nii? Oled sa ehk unustanud aja, kus sa olid nii haige, et seisid juba peaaegu silmitsi surmaga, aga siis Issand tuli ja päästis su? Või mäletad sa seda finantskriisi, kus sa mõtlesid, et „Nüüd olen ma küll omadega õhtal!“, aga ometigi Jumal tuli ja kandis sind läbi, tehes seda veel tänagi?

On nii palju asju, mida me ei mõista ja mida me ei saagi mõistma enne kui alles ükspäev taevas, Jeesuse juures olles. Aga ma olen sellegipoolest veendunud, et Jumal on võimeline tervendama ja Tal on väljapääs igast olukorrast. Pigem on küsimuse all asjaolu, kust ammutame me oma usu ja julguse, et jääda püsima ja saavutada võit Temas?


See tuleb juba ainuüksi selle läbi, kui me meenutame lõukoera ja karu. See tuleb, kui sa oled võimeline meenutama Jumala üleloomulikku ustavust ja mineviku võite, mille Ta sulle on kinkinud. Sa ei suuda seista silmitsi hiiglasega enne, kui sa pole võimeline kujutama ette ja mõistma Jumala võimsust ja au oma elus.

teisipäev, 22. september 2009

VALITUD KANDMA VILJA

„Mitte teie ei ole mind valinud, vaid mina oled teid valinud ja olen teid seadnud, et te läheksite ja kannaksite vilja...“ (Johannese 15:16)

Paljud kristlased usuvad siiralt, et viljakandmine tähendab inimeste võitmist Kristusele. Kuid tegelik viljakandmine tähendab midagi palju enamat kui vaid hingede võitmist.

See vili, millest Kristus siin räägib, tähendab Kristuse sarnasust. Ehk lihtsamalt öeldes: viljakandmine tähendab peegeldada Kristuse sarnasust. Ja väljend „palju vilja“ tähendab „pidevalt kasvavat Kristuse sarnasust“.

Muutuda üha enam ja enam Kristuse sarnaseks, on üks meie elu peamisi eesmärke. See peaks olema kõigi meie tegude, elustiili ja suhete keskpunkt. Tegelikult, kõik meie annid ja kutsumised – meie töö, meie teenistus ja tunnistamine – peaks saama oma alguse sellest põhieesmärgist.

Kui ma oma südame poolest pole Kristuse moodi ja ma ei muutu märgatavalt üha enam Tema sarnaseks, olen ma mahamaganud Jumala eesmärgi oma elus. Sest Jumala eesmärk minu suhtes ei saa täituda läbi selle, mida ma teen Kristuse heaks. See pole mõõdetav ühegi minu teoga, isegi kui ma tervendaks haigeid või ajaks kurje vaime välja. Ei. Ainuke viis, kuidas Jumala eesmärk saab täituda mu elus, on see, milliseks ma muutun Temas. Kristuse sarnasus ei tähenda asju, mida ma teen Jumala heaks, vaid seda, kuidas ma muutun üha enam Tema sarnaseks.  

Mine korra kristlikusse raamatupoodi ja loe seal lettidel olevate raamatute pealkirju. Enamuse nende näol on tegu eneseabi raamatutega stiilis „Kuidas saada jagu üksindusest“, „Kuidas saada lahti masendusest“, „Kuidas leida elumõtet“ jne. Miks see nii on? Aga seetõttu, et me oleme asjast täiesti valesti aru saanud! Meid ei ole kutsutud olema edukad ja erilised, vabad kõigist maailma muredest ja alati kõigega toimetulevad. Ei. Seda uskudes jääme me ilma sellest ühestainsast kutsest, ühestainsast keskpunktist, mis peaks moodustama meie elude südamiku ja see on olla viljakad Kristuse sarnasuses.

Jeesus oli täielikult andunud Isale ja Tema jaoks tähendas see kõike. Ta ütles: „Ma ei ütle ega tee midagi enne kui Isa pole mulle seda öelnud.“

Seega, tahaksid sa kanda „palju vilja“, mis lähtub sinu üha enam Kristuse sarnaseks muutumisest? Meie elu eesmärk saab täidetud vaid juhul, kui me hakkame armastama teisi nõnda nagu Kristus meid armastas. Ja mida enam kasvab me armastus teiste vastu, seda enam Kristuse sarnaseks me ka muutume.


„Otsegu minu Isa on armastanud mind, nõnda olen ka mina teid armastanud; jääge minu armastusse.“ (Johannese 15:9) Tema korraldus on lihtne ja selge: „Minge ja armastage teisi. Jagage nendega sedasama tingimusteta armastust, mida mina teiega olen jaganud.“ Mida rohkem meie armastus teiste vastu kasvab, seda enam muutume me Kristuse sarnaseks. Ehk taaskord lihtsamalt öeldes: meie viljakandmine sõltub väga palju sellest, kuidas me teisi kohtleme.

esmaspäev, 21. september 2009

LEIDES UUT JÕUDU

Kui kiiresti me küll unustame Jumala võrratud päästmised me eludes! Kui kergesti võtame iseenesest mõistetavana kõiki imesid, mida Ta me elus on korda saatnud. Ometigi kordab Piibel meile ikka ja jälle: „Pidage meeles oma päästet!“ 

Me oleme nii ütlemata sarnased Tema jüngritele. Nad ei mõistnud Kristuse imet selles, kui Too üleloomulikult vaid paari leiva ja kalaga tuhandeid toitis. Jeesus tegi selle ime lausa kahel korral, toites esimese korraga 5000 inimest ja teisel korral 4000. Ainuüksi paari päeva pärast olid need sündmused juba jüngrite mälust pühitud.

See juhtus siis, kui Jeesus hoiatas neid variseride ja saduseride haputaigna eest. Jüngrid arvasid, et Ta rääkis sellest vaid seetõttu, et nad olid unustanud teekonnale leiva kaasa võtta. Aga Kristus vastas ja ütles: „Kas te veel ei saa aru? Eks te mäleta neid viit leiba viiele tuhandele ja mitu korvitäit te saite, ja neid seitset leiba neljale tuhandele ja mitu korvitäit te saite?“ (Matteuse 16:9-10)

Markuse kohaselt oli Kristus häiritud sellest, kui kiiresti Ta jüngrid kõik unustasid. Jeesus ütles: „Kas te veel ei mõista ega saa aru? Kas teil on ikka alles kõva süda? Silmad teil on, aga te ei näe; kõrvad teil on, aga te ei kuule ega mäleta. Kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?“ (Markuse 8:17-19)

Mida need peatükid meile ütlevad? On selge, et ükski jüngritest ei peatunud mõtlema selle üle, mis oli sündimas läbi nende imepäraste toitmiste. Kujuta ette neid mehi kõndimas rahvahulkade seas oma korvidega, jagades välja leiba ja kala ning nähes suuri rahvahulki saamas toidetud nende eneste silme all. Sa eeldavasti arvaks, et nad oleks pidanud olema silmili maas, hüüdes: „Kuidas see küll ometi võimalik on? See on ju täiega ime! See on ju üle mõistuse! Oo Jeesus, sa oled tõesti Issand!“ Ma kujutan neid ette õhutamas inimesi, keda nad teenindasid: „Laske käia – nautige seda imetoitu otse taevast, mille Jeesus on kinkinud.“   

Jüngrid nägid neid imesid omaenese silmaga, aga kuidagimoodi nende imede tähtsus ei jõudnud neile kohale. Nad ei mõistnud nende imede kaalu ja nõnda samamoodi unustame meiegi Jumala imed omaenda eludes. Eilse päeva imed ja pääste ununevad kiiresti kesk’ tänase päeva muret ja vaeva. 


Läbi kogu Vana ja Uue Testamendi jookseb läbi üksainus mõte: „Pea meeles Issanda võimsat kätt, kes saadab korda imesid su jaoks. Pea meeles oma mineviku päästet.“ Pane tähele Moosese õhutust Iisraeli ees peale seda, kui nad olid tulnud läbi Surnumere: „Ja Mooses ütles rahvale: „Mõtelge päevale, mil te tulite välja Egiptusest, orjusekojast, sest vägeva käega tõi Jehoova teid sealt välja.“ (2 Moosese 13:3) 

reede, 18. september 2009

ISA SUUDLUS

Üks võrratu õnnistus saab meile osaks, kui meid asetatakse istuma taevastesse paikadesse. Milles see õnnistus seisneb? Armus, mille Jumal on kinkinud meile läbi Jeesuse Kristuse (vt.Efeslastele 1:6). Kreekakeelne tähendus sellele salmile viitab eriliselt suurele soosingule. Sellele, et me oleme Jumala lemmikud ja väga erilised Tema jaoks, kuna meil on oma koht Kristuses.

Kuna Jumal võttis vastu Kristuse ohvri, näeb Ta vaid ühte isikut: Kristust ja kõiki, kes usu kaudu Temaga seotud. Jumala silmis on meie lihalik pool surnud. Aga kuidas? Jeesus korraldas kõik meie vana loomusega seonduva ristil, mistõttu kui Jumal meie peale vaatab, näeb Ta vaid Kristust. Seetõttu peame ka meie hakkama end nägema nagu Jumal meid näeb. Mis omakorda tähendab seda, et me ei saa fokuseerida ainuüksi oma pattudele ja nõrkustele, aga peame pöörama oma tähelepanu ka võidule, mille Kristus meie eest ristil võitis.

Tähendamissõna kadunud pojast annab imelise näite vastuvõtust, mis kuulub ka meile läbi Kristuses oleva taevase positsiooni. Te ju teate seda lugu: noor mees nõudis isalt välja oma päranduse ja kulutas siis selle viimse kui sendini patuse elu peale maha. Seejärel, kui poeg oli jõudnud täielikku pankrotti – nii moraalses, emotsionaalses kui füüsilises mõttes – mõtles ta oma isa peale. Ta oli täiesti veendunud, et on kaotanud kogu oma isa armu ja soosingu ning kartis, et isa on täis raevu ja vihkamist tema suhtes.

Piiblist võime lugeda, kuidas see noor mees oli omadega täiesti läbi, kurvastades siiralt oma patu pärast ja kisendades täiest hingest: „Ma olen väärtusetu! Ma olen patustanud taeva vastu.“ See olukord peegeldab kõiki neid inimesi, kes jõuavad meeleparanduseni läbi jumaliku kurvastuse.

Kadunud poeg ütles iseendale: „Ma asun teele ning lähen oma isa juurde.“ (Luuka 15:18). Ta lasi käiku oma nn. “ligipääsu õnnistuse“. Saate te mõttest aru? Kadunud poeg pöördus oma patust, jättis kogu maailma selja taha ning lähenes avatud uksele, mille isa oli tõotanud lahti jätta. Tema suhtumine peegeldas meeleparandust ja õiget lähenemisviisi.


Seega, mis sai sellest kadunud pojast? „Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.“ (Luuka 15.20) Milline imeline vaatepilt. Patune poeg sai andeks, kogedes oma isa armastust ja vastuvõttu ilma vähimagi vihkamise – või hukkamõistuta. Kogedes oma isa suudlust, ta teadis, et on vastuvõetud.

neljapäev, 17. september 2009

KINNITADES OMA USKU

Ma olen kindel selles, et inimesed kaotavad oma lootuse tänu sellele, et nad on kaotanud oma usu. Nad on kuulnud mitmeid jutlusi, lugenud paljusid raamatuid, kuid kõik, mida nad enda ümber näevad, on ehedad näited põhjaläinud usust. Kristlased, kes üks hetk haarasid kinni usust, on keset oma raskusi kaotanud usalduse Jumala vastu. Kuid kuhu nad siis lootuse saamiseks pöörduvad? Püha Vaim andis mulle väga selge sõnumi: „Sa pead kinnitama oma usKu! Häälesta oma süda uskuma ja usaldama Jumalat absoluutselt kõiges ja kõikjal.“

 

„Kinnitama“ oma usku tähendab „stabiliseerima, vankumatuks muutma, juurduma, sammastele tuginema, aluse rajama“. Piibel ütleb, et see kõik on meie võimuses. Jakoobus kirjutab: „Sest kes kahtleb, sarnaneks merelainele, mida tuul tõstab ning sinna ja tänna peksab. Niisugune inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.“ (Jakoobuse 1:6-7)

 

Nendes salmides paneb Jumal kogu vastutuse iga uskliku peale. Tegelikult ütleb Jumal selle kaudu ka järgmist: „Kui maailm vaatab mu laste peale keset neid ärevaid ja hirmuäratavaid aegu, peavad nad nägema usku. Sest ajal, mil kõik muu kõigub paigast, peab usk jääma kindlaks ja vankumatuks. Mistõttu sina, kes sa oled usklik – ankurda oma usk! Sina, kes sa oled kristlane – võta üks kindel seisukoht ja ära iialgi loobu sellest.“

Ma olen veendunud selles, et maailm ei vaja kuulda rohkem jutlusi usust. Nad peavad nägema neid jutlusi saamas reaalsuseks: nägema mõne mehe või naise elu, kes elab oma usu välja maailma ees. Ainuüksi nii on uskmatutel võimalik tulla ja saada osa võimsast vankumatu usus tunnistusest.

Taavet kirjeldas seda kõike Psalmides 31:20, kui ta rääkis „neist, kes sinu (Jumala) juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes!“ Ta rääkis usklikest, kel kindel usaldus Jumala vastu ja kelle pühendunud elud särasid kui valgusekiired neile, kes olid pimeduses.

Kui sina oled otsustanud kinnitada oma usku, kandes iga ainsamagi koorma ja katsumuse Kristuse ette, jättes kõik Tema hoolde ja hingates usus, pannakse sind täiega proovile.


Ükskord, olles keset oma usu ankurdamise ja selles vastupidamise protsessi ning pannes maha kõik oma koormad Issanda ette, sain ma ühe telefonikõne, mis šokeeris mind täiega. Hetkeks kogesin kui üht suurt hirmulainet voogamas mu üle, kuid siis kuulsin Püha Vaimu sosistamas vaikselt: „Hoia kinni oma usust. Ära anna alla. Ma ei ole kaotanud kontrolli selle olukorra üle, mistõttu lihtsalt püsi kindlana.“ Ma ei unusta iialgi seda rahu, mis mind sel samal hetkel täitis ja päeva lõpuks oli mu süda täis rohket rõõmu, kui võisin öelda Issandale: „Ma usaldasin sind. Ma ei kõikunud. Aitäh sulle!“ 

kolmapäev, 16. september 2009

ÕPPIDES ANDESTAMA ISEENDALE

Minu jaoks on see andestamise juures kõige raskem osa. Kristlastena oleme me üsna aldid olema armulised kogu maailmale, aga üsna kitsid jagama seda iseendile.

Mõelge kuningas Taaveti peale, kes rikkus abielu ja seejärel tappis tolle naise mehe, katmaks kinni oma pattu. Kui see aga siiski esile tuli, parandas Taavet meelt ja Jumal saatis prohvet Naatani ütlema talle: „Su patt on sulle andeks antud!“ Kuid vaatamata teadmisele, et ta on andeks saanud, kaotas Taavet oma rõõmu. Ta palus: „Anna mulle kuulda rõõmustust ja rõõmu, et ilutseksid mu luud-kondid, milled sina oled puruks löönud!...Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest ja heameelne Vaim toetagu mind!“ (Psalmid 51:10,14)

Miks oli Taavet nii murelik? Oli ta ju saanud õigeksmõistetud Jumala ees, omades rahu läbi andestuse tõotuse. Ometigi on täiesti võimalik asjaolu, et su patud on küll kustutatud Jumala Raamatust, kuid mitte sinu enese teadvusest. Taavet kirjutas selle Psalmi, sest ta tahtis saada lahti süütundest oma pattude pärast. Aga ta ei suutnud andestada iseendale. Seetõttu kandis ta andestamatusest kinnihoidmise karistust, mis omakorda röövis ta rõõmu. Sest Issanda rõõm saab meile osaks kui vili tema andestuse vastuvõtmisest.

Olen saanud sügavalt puudutatud Hudson Taylor’i eluloost. Taylor oli üks mõjukamaid misjonäre läbi ajaloo. Jumalakartlik palvemees, kes rajas kogudusi üle Hiina ja selle laiuvates kaugustes. Samas aga teenis ta pikki aastaid ilma rõõmuta. Ta oli mahasurutud omaenese võitluste poolt, ägades oma salajaste igatsuste ja uskmatuse mõtete all.

1869 koges aga Taylor totaalset muutumist. Ta nägi, et Kristuses peitub kõik, mida ta vajab ja samas mitte ükski tema oma pisaraist või meeleparandusaktidest ei suuda vallandada neid õnnistusi tema sees. Taylor mõistis, et on vaid üks tee Kristuse täiuseni: usu kaudu. Iga tõotus, mille Jumal oli kellelegi andnud, nõudis usku, mistõttu Taylor otsustas oma usu üles õhutada, aga seegi püüe osutus asjatuks. Lõpuks, oma elu ühel pimedamail tunnil, andis Püha Vaim talle ilmutuse: usk ei tule mitte läbi pingutuste, vaid läbi Jumala tõotustel hingamise. Selles peitub Kristuse õnnistustest osasaamise saladus. 


Taylor andestas iseendale need patud, mille kohta Kristus oli öelnud, et need on heidetud mere kõige sügavamasse põhja. Ja kuna ta hingas Jumala tõotustes, oli ta võimeline muutuma ka rõõmsaks sulaseks, kes pidevalt heitis kõik oma mured Issanda kanda.

teisipäev, 15. september 2009

KADEDUSE SEEMNED

Me kõik kanname endas kadeduse seemneid – iseasi, kui paljud meist on nõus seda tunnistama?!

Puritaanlasest jutlustaja Thomas Manton ütles inimeses kadedusele peituva kalduvuse kohta järgmist: „Me oleme sündinud selle Aadamliku patuga. Me ammutame seda endasse ühes emapiimaga.“ See on juurdunud sügavale meisse.  

Need patused seemned hoiavad meid tagasi tundmast rõõmu teiste jumalalaste õnnestumiste ja

Õnnistuste üle. Nad tingivad võimsate müüride teket meie ja me õdede-vendade vahel. „Raev võib olla julm ja viha otsegu uputus, aga kes suudaks seista armukadeduse ees?“ (Õpetussõnad 27:4)

Jakoobus lisab ülaltoodule: „Kui teil aga on südames kibedat kadedust ja riiakat meelt, siis ärge kiidelge ja ärge valetage tõe vastu.“ (Jakoobuse 3:14)

Ehk kõige lihtsamas keeles öelduna: see kadeduse patt on üks hävitav mürk. Kui me sellest kinni hoiame, ei lähe see meile maksma vaid meie vaimulikku meelevalda, aga avab meid ka deemonlikule tegevusele.

Kuningas Saul on selle kohta kõige selgem näide kogu Piiblis üldse. 1Saamueli 18 me näeme Taavetit naasmas lahingust, mille ta oli võitnud vilistite üle. Ratsutades ühes kuningas Sauliga Jeruusalemma, tulid Iisraeli naised neile lauldes ja tantsides vastu, rõõmustades nende võidu üle hüüetega: „Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!“ (1Saamueli 18:8). Saul oli sellest täiega haavunud, mõeldes endamisi: „Taaveti arvele on nad pannud kümme tuhat, aga minu arvele vaid tuhat. Samas, mis muu võiks ta osaks saada kui vaid kuningriik?“ 

Kadeduse vaim võttis silmapilkselt Sauli üle võimust ja juba järgmises salmis võime me lugeda selle surmavatest tagajärgedest: „Ja Saul hakkas vaatama kõõrdi (inglise keeles: kadedusega) Taavetile alates sellest päevast ja edaspidi.“ (1Saamueli 18:19) Ja kui traagiline see ka poleks, „Saul oli Taaveti vaenlane kogu eluaja.“ (18:29)

Saul keeras oma kadeduses täitsa ära ja ta polnud võimeline alandama end ega parandama meelt Issanda ees. Oleks ta mõistnud omaenese kadedust ja selle oma südamest kõrvale heitnud, oleks Jumal oma sulase kõige auga üle külvanud. Kuid Saul ei suutnud leppida sellega, et talle kuulub madalam koht. Selle asemel lasi ta oma kadedusel lennutada end üha kõrgemale. Kõik järgmisel päeval toimunu peaks aga kõigis meiski tekitama püha jumalakartust: „Saul kartis Taavetit, sest Jehoova oli temaga, olles aga Saulist lahkunud...“ (!Saamueli 18:10-12) 

esmaspäev, 14. september 2009

ÜKSTEIST TALUDES

 „...üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!“ (Koloslastele 3:13)

 

Talumine ja andestamine on kaks eriasja. Talumine tähendab lõpetada kõikvõimalike kätemaksu tegude ja mõtete haudumine. Ehk teisisõnu: „Ära haara olukorra lahendamist enda kätte. Kannata pigem valu, pane see asi kõrvale ja jäta sinnapaika.“

 

Samas pole aga talumine ainuüksi Uue Testamendi mõiste. Õpetussõnad ütleb meile: „Ära ütle: "Nõnda nagu tema tegi minule, nõnda teen mina temale, ma tasun mehele ta tegu mööda." (Õpetussõnad 24:29) Taaveti elu põhjal antakse meile ka väga võimas näide hoiatuse kohta taolise käitumise suhtes. Taavet oli raevunud ja kättemaksuhimuline ühe õela mehe suhtes, kelle nimi oli Naabal ja kes keeldus Taavetit aitamast, kui too seda kõige enam vajas. Taavet vandus küll kättemaksu, kuidas samas kuuletus Jumala nõule, mis ütles: „Ära maksa ise kätte, vaid lase Issandal pidada see lahing!“ Olukord lahenes imelisel viisil ja Taavet kiitis Jumalat Tema sekkumise eest (loe kogu lugu 1Saamueli 25). 

 

Taavetil oli ka üks teine võimalus kergesti kätte maksta, kui ta leidis oma tagakiusaja Sauli sealsamas koopas magamas, kus Taavet ise end peitis. Taaveti mehed õhutasid teda: „See on Jumala töö, kes ise on juhtinud Sauli otse su teele. Tapa ta ja su kättemaks saab teoks!“ Kuid Taavet ei teinud seda. Selle asemel lõikas ta ära Sauli kuuehõlma, et hiljem tõestada, kui kergesti ta oleks võinud Sauli tappa. Taolised targad teod on Jumala viis teha meie vaenlastele häbi ja just nii ka juhtus, kui Taavet Saulile tolle kuuehõlma näitas. Saul vastas: "Sina oled minust õiglasem, sest sa oled teinud mulle head, mina aga olen teinud sulle kurja!“ (1Saamueli 24:17)

 

Nüüd aga andestuse juurde, mis hõlmab endas kahte aspekti: 1) oma vaenlaste armastamist ja 2) nende eest palumist. „Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.“ (Matteuse 5:44)

 

Üks vana tark jutlustaja ütles kord: „Kui sa oled võimeline palvetama oma vaenlaste eest, oled sa võimeline ka kõigeks muuks!“ Vähemalt oma elus olen kogenud, et see vastab tõele.

 

Jeesus ei öelnud kunagi, et andestamine on lihtne. Kui Ta andis korralduse: „Armastage oma vaenlasi!“, siis antud kontekstis ei tähenda kreekakeelne sõna „armastama“ kiindumust, vaid „moraalset mõistmist“. Ehk lihtsamalt öeldes: kellelegi andestamine ei tähenda tolle inimese suhtes positiivsete tunnete ülesõhutamist, vaid moraalse otsuse langetamist kõrvaldada viha oma südamest selle inimese suhtes.

reede, 11. september 2009

ARMASTUS SAAB ALGUSE KODUST

Jeesuse käsk Johannese 15:6 on seotud sellega, kuidas ma kohtlen oma abikaasat ja lapsi. Vallaliste jaoks on see seotud sellega, kuidas kohelda oma toanaabreid, kaaskristlasi või teisi lähikondlasi.

 

Pole mingit võimalust sellest kõrvale hiilida. Kui ma tahan saada selliseks meheks ja jumalariigi teenijaks, kelleks Jumal mind on kutsunud, peab minu abikaasa olema võimeline kuulutama ausalt kogu taeva, põrgu ja maailma ees, et: „Mu mees armastab mind Kristuse armastusega. Jah, ta teeb küll vigu, aga ta muutub üha kannatlikumaks ja mõistvamaks minu suhtes. Ta on rohkem hoolivam ja hell ja ta palub koos minuga. Ta ei ole silmakirjalik ja elab välja sedasama, mida kuulutab!“

 

Aga kui see pole mu naise tunnistus? Kui tema südames on näriv valu, mis annab mõista, et: „Mu mees ei ole tegelikult selline jumalamees nagu ta välja laseb paista.“, siis kogu mu elu on tühine. Kõik minu teod – minu Sõna kuulutus, mu saavutused, heldekäeline annetamine ja mitmed reisid – need pole väärt pennigi. Ma olen vaid kui kuivav kasutu oksake, mis ei kanna Kristuse sarnasuse vilja. Tänu Jeesusele näevad ka teised seda surma minus ja ma pole suurt palju midagi väärt Tema Kuningriigi jaoks.

 

Üks keskealine pastor koos oma abikaasaga tuli mu juurde murtud südame –ja nutuga. See jumalamees ütles mulle läbi pisarate: „Vend Dave, ma olen patustanud nii Jumala kui oma naise vastu, rikkudes abielu.“ Ta värises jumalikus kurbuses, kui oma pattu mulle tunnistas. Kuid seejärel pöördus ta naine mu poole ja ütles vaikselt: „Ma olen talle andestanud. Tema meeleparandus on siiras mu silmis ja ma usun, et Jumal taastab meie abielu.“

 

Mul oli võrratu eesõigus olla tunnistajaks ühe imelise tervenemise algusele. Me ei saa iialgi heastada oma mineviku läbikukkumisi, aga kui me parandame siiralt meelt, on Jumal tõotanud taastada kõik, mille kaarnad on püüdnud hävitada.

 

Mu igatsus on, et iga abielupaar, kes naudib Kristuse keskset abielu, võiks tõusta ja öelda ausalt: „See pole kerge!“ Abielu on päevast päeva kestev jõupingutus ja panustamine, nõnda nagu seda on kristlik elugi. Nõnda nagu teekond ristile, tähendab abielus olekki igapäevaselt oma õigustest loobumist. Kuna aga Saatan on rohkem kui teadlik teie südameigatsusest muutuda üha enam Kristuse sarnaseks oma peres, saadab ta pidevalt teie teele ka katsumusi ja takistusi.

 

Pole ühtki teist kooli, kus õppimine oleks nii raske ja pingeline kui seda on abielukool. Ja samas on see kool, mida ei saa iialgi lõpetada. Jumal annab meile väga selgelt mõista, et: meie elu ühes meie armsatega on kõigi meie proovilepanekute ja katsumuste tipp. Kui me siin mööda paneme, paneme me mööda ka igas teises eluvaldkonnas.