esmaspäev, 30. november 2009

LIGIPÄÄS JUMALA JUURDE

Otsides Jumalat palves, küsisin ma: “Mis on see kõige tähtsam aspekt, mis paneb sind muutma meid oma templiks?” ja see on, mida ma kogesin vastusena: julguse ja kindlusega Tema ette minek.


Rääkides Kristusest, ütleb Paulus: ”...kelle sees usu läbi temasse on meil julgus ja usaldav ligipääs Jumalale.” (Efeslastele 3:12)


Juudi templis valitses väga väike ligipääs Jumalale. Tegelikult oli see ligipääs lubatud ainult ülempreestritele ja sedagi vaid kord aastas. Ja kui see aeg siis kätte jõudis, sisenes preester Jumala ligiollu suure hirmu ja värinaga, sest ta teadis, et liginedes Jumala troonile mõne andeks palumata jäänud patu tõttu, võib ta surra.


Tänaseks päevaks on Jumal sellest väikesest, piiratud ruumist välja kasvanud ja tulnud otse meie juurde keset meie häbi ja rikutust. Ta ütleb: ”Ma olen tulnud, et elada sinu sees. Sa ei pea peitma kõike seda räpast ja meeleheidet minu eest. Ma olen vallinud su, sest ma igatsen su järgi ja olen otsustanud muuta sinu ihu oma koduks, oma asupaigaks.


”Ma saadan oma Püha Vaimu, kes pühitseb sind. Ta tolmutab ja pühib puhtaks iga toa, valmistamaks sinu kui minu pruudi südant, kuid see ei ole veel kõik. Ma panen sind istuma otse iseenda kõrvale ja ma õhutan sind tulema julgelt ja täie kindlusega minu trooni ette. Kas sa tead, et ma igatsen, et sa paluksid mu käest väge, armu, jõudu ja kõike, mida sa vajad. Ma olen toonud taeva alla teie hingedesse, mistõttu sul on ligipääs sellele kõigele. Sa oled rikas ja sa isegi ei märka seda. Sa oled kogu minu au pärija!”


Ainuke põhjus, miks sinu ihu on püha, peitub selles, et Püha Vaim elab seal. Ja su ihu hoitakse pühana tänu tema pidevale ligiolule ja väele. Sina ise ei saaks sellega hakkama. Püüe kaitsta ise kõiki sissepääse, muudaks su peagi ahervareks. Sa heidaksid meelt, kui kukuksid läbi kõige tolmu ja prahi eemalhoidmises, mis püüab sisse tungida. Sa väsiksid lihtsalt ära, joostes ühest toast teise, pühkides ja poleerides ja püüdes hoida asju korras.

Iga kristlane peaks tundma rõõmu faktist, et: Jumal on tema sees! Ta on alati koos sinuga, mistõttu: kes saab olla sinu vastu?

reede, 27. november 2009

SÜDAME AVARDAMINE

Evangelistid George Whitefield ja John Wesley on olnud läbi aegade suurimad jutlustajad. Nad kuulutasid tuhandetele inimestele nii väliteenistustel kui ka tänavatel, parkides ja vanglates, tänu millele paljud leidsid tee Jeesuse juurde. Kuid siis kerkis kahe mehe vahel üles õpetuslik vaidlus teemal, kuidas üks inimene saab pühitsetud? Mõlema õpetuslikud suunad kaitsesid kiivalt oma seisukohti, pildudes omavahel õelusi ja tuues kaasa mõlemate meeste järgijate omavahelisi kohatuid vaidlusi.


Kord tuli üks George Whitefield’I järgijaist tema juurde ja küsis: “Kas me saame nägema John Wesley’t taevas?”, mõeldes samal ajal tegelikult: ”Kuida võib Wesley üldse päästetud saada, kui ta õpetab nii valet asja?!”


Whitefield vastas, “Ei, me ei saa nägema John Wesley’t taevas, kuna ta saab olema nii kõrgel, otse Kristuse trooni lähedal ja veelgi lähemal Issandale, et me lihtsalt pole võimelised teda nägema.”


Paulus nimetas taolist vaimsust “südame avardamiseks”, mille ta ise oli muide läbi teinud, kirjutades Korintose kogudusele, kus mõned inimesed olid teda süüdistanud südame kõvaduses ja teised kirunud tema õpetust. Paulus kinnitas neile: “Meie suu on teile avatud, korintlased, meie süda on avardunud.” (2 Korintlastele 6:11)


Kui Jumal avardab su südant, kaovad korraga kõik piirangud ja barjäärid. Sa ei näe enam asju kitsarinnaliselt, vaid leiad end olevat juhitud Püha Vaimu poolt nende juurde, kes on kannatamas. Ja kõik ”kannatanud” saavad haaratud sinu kaastundlikust vaimust, olles otsekui magnetiga tõmmatud su ligi.


Seega, kas su süda kogeb kaastunnet, kui sa näed kannatavaid inimesi? Tekkib sul kiusatus öelda neile õdedele-vendadele, kes on takerdunud patuahelaisse või omavad muid probleeme, mis on valesti? Paulus õpetab meile, et eksinuid tuleb taastada õrna ja leebe vaimsusega. Nad vajavad samasugust lähenemist kui Jeesusel oli.


Siin on minu südamehüüe kõikide mu järelejäänud elupäevade suhtes: ”Jumal, kõrvalda kõik kitsarinnalisus mu südamest. Ma igatsen sinu kaastunde vaimu kõigi suhtes, kes on kannatamas...sinu andestavat vaimu, kui ma näen kedagi, kes on langenud....sinu taastavat vaimu, et võtta ära nende koormad. Kõrvalda igasugune eraldatus mu südamest ja suurenda minu võimet armastada oma vaenlasi. Kui ma puutun kokku kellegagi, kes elab patus, siis ära lase mul teda hukka mõista. Pigem lase minu sees peituval allikal saada jumaliku armastuse jõeks tema jaoks ja las tema vastu ülesnäidatud armastus panna teda omakorda armastama teisi.”

neljapäev, 26. november 2009

JUMAL ARMASTAB KOGUDUST

Tõeline Jeesuse kogudus on suureks rõõmuks Jumalale. Ometigi on Tema kogudus juba algusest peale seisnud silmitsi usust taganemiste -ja valeõpetustega. Kõige esimestele kogudustele – neile apostellikele kogukondadele, milled Paulus ja teised apostlid olid rajanud – õpetati täit Jumala tarkust ja tahet. Kristuse järgijate eest ei hoitud midagi tagasi ja nad võisid kasvada ja saada kindlaks. Neile jagati tõde ja seda mitte ainult Sõna põhjal, aga ka Püha Vaimu väe ja ilmingute kaudu.


Paulus hoiatas Timoteost, et tuleb aeg, kus osad Jumala lapsed ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole.” (2 Timoteose 4:3-4)


Ajalugu kinnitab meile, et just nõnda nagu Paulus oli ette ennustanud, nõnda ka läks. Peale apostlite ja nende õpetusest osa saanud põlvkonna surma, hakkas koguduses maad võtma kurjade eksiõpetajate salanõu. Uskmatuid meelitati imelike õpetustega ning ka teadus ja filosoofia õõnestasid Kristuse evangeeliumi tõde.


Pange tähele, mida Paulus ütles Kristuse koguduse puhtuse kohta: ”...otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda, olles ta puhastanud vees pesemisega sõna läbi, et kogudust iseenda ette seada kirkana, nii et tal ei oleks plekki ega kortsu ega muud sellesarnast, vaid et ta oleks püha ja laitmatu.” (Efeslastele 5:25-27)


Jumala suurimaks mureks ei ole usust tagasilangejad, sest isegi nemad poleks võimelised hävitama ja tapma Tema kogudust. Vaatamata kõigile probleemidele, on Jumalal siiski kontroll kõige üle ja Tema müstiline, nähtamatu, kõigest võitu saav kogudus ei ole suremas. Pigem on Püha Vaim voolamas tagaslangenud koguduste ”surnud merre”, paljastades kõik puudused ja leiguse, lastes samal ajal esile tulla uuel elul.


Vaatamata sellele, et neist surnud, elututest kogudustest võivad järgi olla vaid jäänused, kuulutas Jeesus siiski, et: ”Põllud on lõikuseks valmis ja jätkuvalt on veel aega töötegijail esile tõusta!” Piiblis pole kusagil kirjas nagu oleks Püha Vaim lahkunud orbiidilt, jättes maha kuivetunud saagi. Jumala Vaim on endiselt tegutsemas manitsedes, tuues patutunnetusele ja tõmmates enese ligi kõiki eksinuid; kaasaarvatud ka tagasilangenuid.


Tunnistajate pilv soovitaks meil mitte koondada oma tähelepanu kohtumõistmisele ja eneste ”kindlustesse peitmisele”, sest Püha Vaimu aeg kestab ikka veel, igatsedes täita iga kuivanud ja januneva anuma.

Jumal armastab endiselt oma kogudust – nii ebatäiuslikke kui kõiki!

kolmapäev, 25. november 2009

OLE VALMIS

Matteuse 24 peatükis räägib Jeesus tähendamissõna selle kohta, kuidas olla valmis Tema tagasituleku ajaks: ”Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi! Kes siis on ustav ja arukas sulane, kelle ta isand on seadnud oma kodakondsete üle neile parajal ajal elatist andma? Õnnis on see sulane, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat. Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle. Aga kui see sulane oleks halb ja ütleks endamisi: "Mu isand viibib," ning hakkaks peksma oma kaassulaseid, sööma ja jooma koos purjutajatega, siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama koha silmakirjatsejatega; seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.” (Matteuse 24:44-51)

Pange tähele, et Jeesus, rääkides sulastest, peab tegelikult silmas usklikke. Ühte sulast nimetatakse ustavaks ja teist halvaks. Mida tähendab ”halb” Jumala silmis? Tuginedes Jeesusele, on see midagi, mida inimene mõtleb oma südames (“ütleb endamisi”). Ta ei ütle oma mõtteid häälega välja ega kuuluta neid kõigile avalikult, aga ometigi mõtleb neile. Ta on müünud oma südame saatanlikule valele nagu: “Jumala tulemine viibib.” Pane tähele, see vale ei väida, et: ”Issand ei ole tulemas tagasi” vaid et: ”Tema tulemine viibib”. Teisisõnu: ”Jeesus ei tule ootamatult või äkitse ega tule ka minu põlvkonna ajal!”


Taoline “halb sulane” on selge viide teatud tüüpi usklikule, võib-olla isegi teenistusele. Talle oli antud korraldus ”valvata” ja ”olla valmis”, sest ”Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi.” (Matteuse 24:44). Tema aga kergendab oma olemist Saatana poolt ettesöödetud valega.


Jeesus annab meile ka teada, mida taoline mõtteviis endaga kaasa toob. Kui sulane on kindel, et isand viibib oma tulemisega, siis ei näe ta ka vajadust korralikuks eluks. Ta ei koge sundust teha rahu oma kaassulastega. Ta ei näe mingit vajadust sälitada üksmeelt kodus, tööl või koguduses. Ta võib lajatada oma kaasteenijatele, pidada viha nende vastu, neid süüdistada ja hävitada nende maine. Või nagu Peetrus ütles: taoline sulane on juhitud oma himude poolt. Ta igatseb elada kahes maailmas, nautides ühest küljest patuelu ja uskudes samas, et on kaitstud kohtupäeva eest.

teisipäev, 24. november 2009

VAENLASE VALED

Keset raskusi ja kiusatusi tuleb Saatan oma valedega ja ütleb: “Sa oled omadega lõksus! Siit pole mingit väljapääsu. Sinust suuremadki Jumala sulased on sarnastes olukordades alla andnud, mistõttu nüüd on sinu kord allamäge minna. Sa oled ikka täielik läbikukkuja, sest vastasel juhul ei peaks sa läbi minema sellest kõigest. Sul on ikka midagi tõsist viga ja Jumal on tõeliselt pettunud sinus.”

Hesekiel tunnistas oma abitust keset oma katsumusi. Kuningas mõistis, et ta ei suuda omast jõust peatada hääli, mis ta kallal närisid; hääli, mis tõid kaasa heitumuse, ähvardused ja valed. Ta teadis, et ta ei suuda omal jõul sellest lahingust läbi minna, mistõttu ta otsis abi Issandalt. Ja Jumal vastas, saates prohvet Jesaja Hesekieli juurde, kelle sõnum oli: ”Jumal on kuulnud su appihüüdu. Ütle nüüd Saatanale oma väravas: Hoopis sina oled see, kes läheb allamäge! Seda sama teedpidi, midapidi sa siia tulid, sa siit ka lahkud!”


Hesekiel oleks äärepealt jäänud uskuma Saatana valesid. Fakt on see, et kui ka meie ei tõuse Saatana valede vastu – kui keset oma kriisihetki me ei pöördu usus ja palves Jumala poole ega ammuta jõudu Jumala tõotusest päästa meid – kasutab Saatan ära meie kõikuvat usku ja tugevdab oma rünnakuid meie vastu.


Hesekiel ammutas julgust sõnast, mille ta oli saanud ja ta oli võimeline ütlema kuningas Sanherib’le otse ja konkreetselt: ”Sina kuri kuningas, sa ei pilganud mitte mind, aga Jumalat ennast. Minu Jumal saab vabastama minu, kuid kuna sina pikasid Teda, tuleb Tema viha sinu peale.”

Piiblis on kirjas, et Jumal vabastas sel samal õhtul üleloomulikult nii Hesekieli kui Juuda: ”Ja sel ööl sündis, et Issanda ingel läks välja ning lõi maha Assuri leeris sada kaheksakümmend viis tuhat; ja kui hommikul vara üles tõusti, vaata, siis olid need kõik surnud.” (2Kuningate 19:35)

Tänapäeva usklikud ei seisa ainuüksi Kristuse tõotuste, aga ka Tema valatud vere peal. Ja selles veres peitub võit iga patu, iga kiusatuse, iga võitluse üle, millega me silmitsi seisame. Võib-olla oled sa hiljaaegu saanud vaenlaselt mingi sõnumi, kuid luba mul küsida: usud sa, et Jumalal on võime teada ette igat tulevast katsumust? Igat sinu rumalat sammu? Igat sinu hirmu ja kahtlust? Kui nii, siis olgu sulle eeskujuks Taaveti näide, kes palus: “See vaene mees palus ja Issand päästis ta.” Oleksid sa nõus tegema sedasama?

esmaspäev, 23. november 2009

RAHU JA PÜHA VAIM

Kellele kingib Jeesus oma rahu? Sa võid mõelda, et: ”Mina pole küll väärt elama Kristuse rahus. Mu elus on liiga palju võitlusi ja mu usk on nii nõrk.” Sel juhul tuleks sulle ainult kasuks mõelda nende inimeste peale, kellele Jeesus esmalt oma rahu kinkis. Mitte ükski neist polnud seda väärt ega omanud õigust sellele.

Mõtle Peetrusele. Jeesus oli valmis andma rahu oma evangeeliumit kuulutavale sulasele, kes üsna peagi oli valmis teda needma. Peetruse armastus Jeesuse vastu oli küll siiras, kuid ometigi oli ta valmis Tema tundmist eitama. Või siis Jakoobus ja tema vend Johannes, kes mõlemad omasid väga tugevat võistlusvaimu ja otsisid pidevalt teiste tunnustust. Nad palusid luba istuda Jeesuse paremale ja vasakule käele, kui Issand ükskord ausse pidi jõudma.

Ega teisedki jüngrid rohkem õigemad olnud. Nad pulbitsesid vihast Johannese ja Jakoobuse vastu, püüdes neid tahaplaanile tõrjuda. Või siis Toomas, Jumala mees, kes langenud kahtluste küüsi. Kõigil neil jüngritel oli nii vähe usku, et see hämmastas ja heidutas Jeesust üheaegselt. Polnud siis ime, et Jeesuse kõige raksemal hetkel nad hülgasid Ta ning põgenesid. Ja isegi pärast ülestõusmist, kui levis kuuldus ”ülestõusnud Jeesusest”, olid nad pikaldased uskuma.


Kuid see pole veel kõik. Jüngrite näol oli tegu ka segaduses olevate meestega. Nad ei mõistnud Issanda teid ja Tema tähendamissõnad tekitasid neis segadust. Peale ristilöömist kaotasid nad aga igasuguse ühtsustunde ja põgenesid eri suunas.


Milline vaatepilt: need mehed olid täis hirmu, uskmatust, lahkmeelt, kurbust, segadust, võistlusvaimu, uhkust. Ja ometigi ütles Jeesus just neile vaevatud sulastele: ”Ma annan teile oma rahu.”

On rohkem kui kindel, et jüngrid ei osutunud väljavalituiks seetõttu, et nad oleksid olnud head või õiglased! Kindlasti ei olnud nende väljavalimise põhjuseks ka nende andekus või võimed - olid nad ju lihtsad kalamehed ning päevatöölised. Jeesus kutsus ja valis oma jüngrid seetõttu, et Ta nägi midagi nende südameis. Nende peale vaadates Ta mõistis, et igaüks neist alistuks Pühale Vaimule.


Kuni selle hetkeni oli jüngritel vaid Jeesuse tõotus, et Ta annab neile oma rahu. Kuid selle rahu täius pidi saabuma alles Nelipühi sündmuse raames. See oli see aeg, mil Püha Vaim pidi tulema ja nende südameisse asuma. Kristuse rahu tuleb meile läbi Püha Vaimu ja läbi selle, kui ta ilmutab meile Kristust. Mida rohkem sa igatsed Jeesuse järele, seda enam Vaim sulle Teda ilmutab ja seda rohkem saad sa kogema Kristuse tegelikku rahu.

reede, 20. november 2009

JUMALA SUURIM TÄHELEPANU

Millele on suunatud Jumala suurim tähelepanu keset kõiki ülemaailmseid “raputusi”? On see Lähis-Ida sündmuste peal? Ei. Piibel ütleb meile, et Jumala pilk on suunatud Tema lastele: ”Issanda silm on nende peal, kes teda kardavad ja tema heldust ootavad...” (Psalm 33:18)

Meie Issand on teadlik igast maavõnkest ja igast elusolendist siin maa peal. Ja ometigi on kogu Tema tähelepanu suunatud eelkõige oma laste heaolule. Tema tähelepanu on koondunud kõikidele oma vaiumuliku ihu liikmete valudele ja vajadustele ehk teisisõnu: misiganes teeb haiget meile, puudutab ka Teda. Selle tõestuseks ütles Jeesus: ”...ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!” (Matteuse 10:28) Isegi keset maailma suurimaid sõdasid, ei ole Jumala peamine fookus selle hirmuvalitsejate peal, vaid iga olukorra peal, millest Tema lapsed läbi lähevad.

Jeesus ütleb kohe järgmises salmis: ”Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.” Kristuse päevil olid varblased vaeste toiduks, keda sai osta kaks tükki ühe veeringu eest. Ometigi ütles Jeesus: ”Ükski neist väikestest olevustest ei lange maha ilma Isa teadmata.” Sõna ”langema”, mida Jeesus siin kasutas, tähendab nii palju enamat kui vaid linnu surma. Aramea keeles tähendab see ”õrnalt maad puudutama” ehk siis teisisõnu viitab ”langemine” siin väikseid hüppeid, mida varblane maapinnal olles teeb.


Jeesus ütleb meile: ”Teie Isa pilk ei ole varblase peal ainuüksi siis, kui see sureb, aga igal korral, kui ta maapinda puudutab. Kui varblane õpib lendama, siis ta kukub pesast välja ja hakkab ringi hüplema.
Jumal näeb igat jõupingutust ja võitlust, mis tal selleks kulub. Ta tunneb huvi iga detaili vastu tema elus.”

Jeesus lisab: ” Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi.” (Matteuse 10:31) Veelgi enam, ta ütleb meile: ”Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud.” (s.30). Lihtsamalt öeldes: See, kes lõi ja luges kokku kõik taevatähed – kes jälgis igat Rooma impeeriumi sammu, kes hoiab galaktikaid oma orbiidil – Tema silmad on meie peal. Ja Jeesus küsib: ”Kas te pole talle siis rohkem väärt kui kõik need teised kokku?”

neljapäev, 19. november 2009

IMELINE RAHU

Jeesus annab meile teada enamast kui vaid ühest põhjusest, miks me vajame Tema rahu. Kristus ütles oma jüngritele Johannese 14:30 ”...sest selle maailma vürst tuleb”. Mis kontekstis Ta seda ütles? Ta oli just öelnud oma 12-le jüngrile: ”Ma ei räägi enam teiega palju...” ja siis selgitas, miks: ”...sest selle maailma vürst tuleb”.

Jeesus teadis, et Saatan on juba tegutsemas, ”märgistades” Juudast reetmaks Jeesust. Ta teadis ka seda, et kogu Jeruusalemma vaimulik hierarhhia oli ammutamas oma mõjuvõimu põrguvägedelt. Samuti oli Ta teadlik, et Saatanast inspireeritud rahvajõuk Tema vahistab. Just seetõttu ütleski Jeesus oma jüngritele: ”Saatan, kurjem kurjemate seast, on tulemas, mistõttu ma ei räägi teiega enam suurt palju rohkem.”


Jeesus teadis, et Ta vajab aega olla Isaga, valmistumaks eesseisvaks konfliktiks. Ta oli kohe kohe sattumas õelate meeste küüsi, kellest Ta just äsja oli rääkinud ja Ta teadis, et Saatan teeb kõikvõimaliku kõigutamaks Tema rahu. Kurat püüdis Teda igal võimalikul viisil kiusata ja heidutada, et murda Jeesuse usku Isasse; teha ükskõik, mida, et takistada Jeesust jõudmast ristile.

Ka sina võid keset oma elu keeristorme mõelda, et: ”Kõik on läbi! Sellest ma küll välja ei tule!” Aga Jeesus ütleb: ”Ma tean, millest sa läbi lähed. Tule ja ammuta minu rahust!”


Sa võid hetkel minna läbi oma elu kõige raskemast ajast, kus kõik tundub lootusetu ja ebakindel. Sul on tunne, et puudub igasugune väljapääs ja iga uuele rajale pöördumine toob endaga kaasa veel enam stressi, segadust ja tüdimust.


Kuid see ei oma mingit tähtsust, millest sa oled läbi minemas! Su elu võib välja näha otsekui tornaadolt löögi saanuna. Sa võid kogeda katsumusi, mis muudavad su teiste silmis tänapäeva-Iiobiks. Kuid keset kõiki oma raskusi, hüüdes appi Püha Vaimu ja paludes Tal kasta end uuesti Kristuse rahusse, Ta ka teeb seda.


Inimesed näitavad su peale ja ütlevad: ”Selle inimese maailm on ju täiega kokku varisenud. Ometigi on ta otsustanud usaldada Jumala Sõna, sõltumata, kas ta jääb ellu või sureb.
Kuidas ta küll seda suudab? Ta oleks pidanud juba ammu alla andma. Ja ometigi pole ta seda teinud! Läbi kõigi nende katsumuste pole ta kordagi läinud kompromissile selles, millesse ta usub. Milline võrratu rahu! Rahu, mis ületab kogu mõistuse!”

kolmapäev, 18. november 2009

TUNNISTAJATE PILV

Heebrealastele 12:1 ütleb meile, et maailma ümbritseb tunnistajate pilv, kes on igavikus koos Kristusega. Mida on taevaste tunnistajate hulgal öelda tänapäeva maailmale? Me elame põlvkonna keskel, kes on sadu kordi kurjem kui Noa päevil. Mida on neil tunnistajail öelda inimkonnale, kelle patud ületavad tolleaegse Soodomagi?


Me elame õitsengu ajastul. Meie majandus on õnnistatud, kuid meie ühsikond on muutunud nii ebamoraalseks, vägivaldseks ja Jumala vastaseks, et isegi ilmalikud inimesed ahhetavad selle üle, kui sügavale me oleme langenud. Kristlased üle maailma on imestamas, miks Jumal küll viivitab oma kohtuotsusega selle nurjatu ühsikonna üle?


Meie, kes me armastame Kristust, ei suuda ehk mõista, mis nii suurel määral kurjusel lastakse jätkuda. Kuid tunnistajate pilv mõistab. Nemad ei sea kahtluse alla Jumala armu ja kannatlikkust, mida Jumal on üles näidanud.


Apostel Paulus on osa sellest tunnistajate pilvest, andes tunnistust Jumala piiramatust armastusest isegi ”patustest kõige patusema” vastu. Pauluse elu ja kirjad annavad meile teada, et ta neas Kristuse nime. Ta oli terrorist, kes jahtis Jumala rahvast ja tiris nad päevavalgele kas vangi satamiseks või hukkamiseks. Paulus ütleks meile, et Jumal on kannatlik tänapäeva põlvkonnaga seetõttu, et seal on nii palju neid, kes on sellised nagu tema kord oli – inimesed, kes teevad pattu teadmatusest.


Ka apostel Peetrus kuulub sinna tunnistajate pilve, mõistes samuti Jumala kannatlikkust. Peetruse elu ja kirjad meenutavad meile, et ta neas Jeesust vandudes, et ta pole iialgi tundnudki Teda. Jumal hoiab oma kohtumõistmist tagasi, sest nii palju on veel neid, kes neavad ja eitavad Teda nõnda nagu Peetrus. Kuid nõnda nagu Jumal ei andnud alla Peetruse suhtes, ei anna ta alla ka nende suhtes. Selliseid on veel palju, kelle pärast Kristus palvetab.


Mõeldes selle tunnistajate pilve peale, näen ma vaimusilmas endiste narkomaanide ja alkohoolikute nägusid, endisi prostituute ja homosid; endisi gängstereid ja kupeldajaid; mõrtsukaid ja naise-peksjaid; usust taganejaid ja pornograafia sõltlasi – suuri hulki neid, kelle suhtes ühiskond oleks juba ammu alla andnud. Nad kõik aga parandasid meelt ja surid Jeesuse käte vahel, andes nüüd tunnistust armastava Isa armust ja pikast meelest.


Ma usun, et kõik nad kinnitaksid ühel meelel, et Jeesus ei mõistnud nende üle kohut enne kui nad olid vastu võtnud Tema armu. Jumal armastab endiselt seda meeletut, ebamoraalset maailma. Andku Jumal meile armu ja abi armastada neid ”kadunuid” nõnda nagu Tema seda teeb. Ja olgu meie palve omada sedasama armastust ja pikka meelt, mida Tema on üles näitamas selle maailma suhtes just praegu.

teisipäev, 17. november 2009

KUI PÜHA VAIM TULEB

Prohvet Jesaja kirjeldab meile, mis saab juhtuma siis, kui Püha Vaim langeb inimeste peale. Ta prohveteerib: “kuni meie peale valatakse Vaim ülalt. Siis saab kõrb viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks. (Jesaja 32:15)


Jesaja ütleb: “Püha Vaimu tulles muutub kord viljatu olnud kõrb külluslikuks põllumaaks. Surnud pinnas hakkab korraga ülevoolama saagist, mis pole mitte ühekordne lõikus. Viljapuuaed kasvab metsaks ja sa võid lõigata sellest aasta aasta järel, korjates pidevalt saaki.” Ja siis ta lisab: ” Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias.” (Jesaja 32:16) Prohveti sõnadele tuginedes on näha, et Püha Vaimu tulek toob endaga kaasa ka kohtumõistmise patu üle. See omakorda toob aga inimestes esile õiglustunde.


Jesaja ei räägi ühekordsest Vaimu väljavalamisest, mida osad inimesed peavad ”ärkamiseks”. Jesaja kirjeldab midagi, mis jääb püsima. Kristlike sotsioloogide poolt läbiviidud uurimused näitavad, et tänapäeva ärkamised kestavad keskmiselt viis aastat kuid jätavad lõppedes maha palju segadust ja erimeelsusi. Tean ise teatud kogudusi, kus nn.”ärkamine” aset leidis, kuid millest nüüd, ainult mõni aasta hiljem, pole jäänud jälgegi Pühast Vaimust. Need kogudused on surnud, kuivad ja tühjad. Kodadest, mis varem olid täidetud tuhande inimesega, on järgi jäänud vaid tühjad hauakambrid, kus käib koos vaid viiskümmend inimest.


Jesaja jätkab: ”Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek. Ja mu rahvas elab rahu eluasemel, kindlais elamuis ning häirimatuis hingamispaigus.” (Jesaja 32:17-18) Rahu tuleb seetõttu, et õiglus on tegemas oma tööd. Püha Vaim ajab täiega välja kõik pinged, rahutused ja hukkamõistu. Asemele tulevad rahu südames, rahu kodudes, rahu Jumala kojas. Ja kui Jumala rahvas kogeb Kristuse rahu, siis neid juba nii naljalt paigast ei kõiguta: ”...kui sajab rahet, mets langeb maha ja linn vajub madalusse. Õnnelikud olete teie, külvajad kõigi vete ääres, kes te võite härja ja eesli jalga lasta vabalt joosta.” (Jesaja 32:19-20)


Jesaja prohveteering Püha Vaimu tuleku kohta anti Iisraeli lastele edasi kuningas Ussija valitsuse ajal. Samas kehtib see ka tänapäeva Jumala laste kohta. Seda tuntakse kui kahekordset prohveteeringut. Fakt on see, et iga põlvkond vajab Püha Vaimu väljavalamist ja ma usun, et tänapäeva kogudus pole näinud veel midagi võrreldes sellega, mida Püha Vaim tahab korda saata.

esmaspäev, 16. november 2009

PAGANLIK MURETSEMINE

Ärge siis hakake muretsema, öeldes: "Mis me sööme?" või "Mis me joome?" või "Millega me riietume?" (Sest kõike seda taotlevad paganad.)” (Matteuse 6:31-32)


Jeesus ütles meile, et muretsemine – tuleviku või perekonna pärast; töökohtade või üleüldise hakkamasaamise pärast – on paganlik viis elada. Jeesus räägib siin neist, kellel ei ole Taevast Isa; kes ei tunne Jumalat nii nagu Ta igatseks, et nad Teda tunneks – hooliva, armastava, varustava Taevase Isana.


”Ärge siis hakake muretsema homse pärast” (salm 34). Nende lihtsate sõnade kaudu annab Jeesus meile korralduse: ”Ärge andke maad vähimalegi mõttele või murele selle kohta, mis võib juhtuda või ei juhtu homme! Nagunii ei saa te midagi muuta! Ja muretsemine ei aita ka midagi. Sest kui te muretsete, siis te olete otsekui paganad.” Ja siis ütleb Jeesus: ” Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (salm 33). Teisisõnu: sina lihtsalt jätka Jeesuse armastamist ja liigu edasi, jättes kõik oma mured Tema kanda. Sinu rida on hingata Tema ustavuses ja küll su Taevane Isa juba ise kannab hoolt selle eest, et sul oleks kõik, mis igapäeva eluks tarvis.


Ma vahel mõtlen, kas inglid pole mitte pahviks löödud kõigi nende inimeste muretsemistest ja ärevusest, kes väidavad end usaldavat Jumalat?! Inglite jaoks on see kindlasti väga alandav ja Jumala suhtes lausa solvav, et me muretseme nõnda otsekui meil polekski Isa taevas. Isekeskis olles võivad nad kindlasti küsida üksteiselt: ”Kas neil siis pole Isa taevas? Kas nad siis ei usu, et Ta armastab neid? Kas Ta siis ei öelnud neile, et Ta on teadlik kõigist nende vajadustest? Kas nad siis ei usu, et see, kes toidab linnukesi ja kogu loomariiki, toidab ja katab ka neid? Kuidas nad saavad üldse muretseda, kui nad teavad, et Talle kuulub kogu ilmamaa vägi ja rikkus ning ta on võimeline vasrutama kogu loodut? Kas nad tõesti julgevad süüdistada oma Taevast Isa ignoreerimises otsekui Ta ei olekski ustav oma Sõnale?”


Teil on Taevane Isa! Usaldage Teda!

reede, 13. november 2009

KOSUTAJATE TEENISTUS

Apostlite teguse 27-peatükis viibis Paulus laeva peal, mis oli suundumas Rooma ja tegi vahepeatuse Siidonis. Paulus küsis väesalga pealikult luba minna külastama oma sõpru selles linnas ja: ”Julius kohtles Paulust lahkesti ning andis talle loa minna oma sõprade juurde, et need saaksid tema eest hoolitseda.” (Apostlite teod 27:3) Samas on ka veel üks teine näide, kus Jumal kasutab usklikke kosutamaks teisi usklikke ja me näeme seda 2 Timoteose raamatus, kus Paulus kirjutab ühest konkreetsest usklikust:


”Issand andku halastust Onesiforose kodule, sest tema on mind sagedasti kosutanud ega ole häbenenud mu ahelaid, vaid kui ta juhtus Rooma, otsis ta mind hoolega ning leidis üles...Ja kui palju ta on abistanud mind Efesoses, tead sina kõige paremini.”


Onesiforos oli üks Pauluse vaimulikest poegadest ja armastas Paulust nii väga ja tingimusteta, et ta otsis Pauluse üles isegi keset tolle kannatusi. Kord, kui Paulus pandi vangi, käis Onesiforos kogu linna läbi, kuni leidis ta. Tema motiiv oli väga lihtne: ”Minu vend on kannatamas. Ta on üleelanud laeva huku ja nüüd Saatan väntsutab teda siia-sinna. Ma pean teda julgustama.”


Kosutajate teenistus tähendab otsida üles need, kes on kannatamas. Tänapäeval kuuleme me väga palju räägitavat koguduses peituvast väest: väest tervendada haigeid, väest võita uskmatuid, väest ületada pattu. Kuid mina ütlen, et võrratult suur tervendav vägi voolab välja inimesest, kes on saanud kosutatud ja uuendatud. Masendus, meeleheide või koormatud süda võivad põhjustada erinevaid füüsilisi haigusi, kuid vaim, mis on saanud värskendatud ja julgustatud – hing, mis tunneb end vastuvõetud, armastatud ja vajalikuna – on just see tervendav palsam, mida kõige enam vaja läheb.


Taolist kosutajate teenistust võib kohata juba Vanas Testamendis. Kui Taavet oli sunnitud põgenema kuningas Sauli eest nii ööd kui päevad – väsinud ja kurnatuna – tundis ta end mahajäetuna nii Jumala juhtide kui ka rahva poolt. Kuid siis, kõige kriitilisemal hetkel ”võttis Joonatan, Sauli poeg, kätte ja läks Taaveti juurde metsakurusse ning kinnitas tema kätt Jumalas. Ja ta ütles temale: "Ära karda, sest mu isa Sauli käsi ei leia sind, vaid sina saad Iisraeli kuningaks ja mina olen sinust järgmine!" (1 Saamueli 23:16-17).


See oli kõik, mida Taavet vajas kuulda ja koheselt sai ta hing kosutatud. Taoline mudel tuleb Piiblis esile ikka ja jälle: Jumal ei saada ei inglit ega nägemust, vaid hoopis kaasuskliku kosutama oma armsaid.

neljapäev, 12. november 2009

JULGUSTUS JA KOSUTUS

Kuidas julgustas Püha Vaim Paulust aegadel, mil too oli omadega madalseisus? Apostel ise ütleb meile: “Aga Jumal, kes julgustab alandlikke, on meid julgustanud Tiituse tuleku kaudu.” (2 Korintlastele 7:6) Tiitus saabus Makedooniasse ühe kosutava vaimsusega ja Pauluse süda sai korraga kinnitatud. Nende kahe mehe vaheline osadus tingis selle, et rõõm hakkas voolama Pauluse ihus, hinges ja vaimus ning ta kirjutab meile: ”Mul on rohkelt julgust...mul on ülikülluses rõõmu igas meie kitsikuses.” (2Korintlastele 7:4). Ehk teisisõnu kuulutas Paulus, et: ”Kuigi ma seisan silmitsi probleemidega, on Jumal varustanud mind kõigega, mis lahingus tarvis. Ta on julgustanud mind läbi Tiituse.”


Teenistuses oldud aastate jooksul olen ma näinud Jumala mehi ja naisi jõudmas kannatuste viimse piirini, olemas täiesti sirakil maas ja üdini segaduses. Olen äganud nende kallite kannatavate õdede ja vendade pärast ning küsinud Jumalalt: ”Issand, kuidas küll su teenrid sellest kannatuste mülkast välja saavad? Kus on vägi, mis tooks neid välja? Mida saaks mina teha või öelda, et neid aidata?”


Ma usun, et vastus peitub siinsamas, Pauluse tunnistuses. Siin oli üks mees, kes oli omadega nii läbi, et ta polnud enam tema ise. Paulus oli jõudnud oma teenistuse kõige pimedamasse ja madalamasse punkti kui veel üldse jõuda oleks andnud. Ometigi, ainuüksi paari tunni pärast oli ta sealt pimedusest täielikult väljas ja säras ning hiilgas rõõmust. Apostel tundis end taaskord armastatud ja vajalikuna.


Kuidas see juhtus? Esiteks, vaatame, mis juhtus Korintoses. Kui Tiitus koguduse juhtidega kohtumise eesmärgil Korintosesse jõudis, sai ta esmalt ise auliselt kastetud. Ärkamine leidis koguduses aset, kuna nad olid otsustanud järgida Pauluse juhtnööre ja Jumal õnnistas neid selle eest võimsalt. Tiitus läks tagasi Makedooniasse julgustavate sõnumitega: ”Paulus, Korintose vennad saadavad sulle oma parimad tervitused! Nad on kõrvaldanud patu eneste keskelt ja tegelenud valeprohvetitega. Nad ei heitu enam sinu kannatustest vaid rõõmustuvad sinu tunnistuse üle.”


See kalli venna poolt toodud värskendav sõnum tõmbas Pauluse hoobilt masendusest välja: “Aga Jumal, kes julgustab alandlikke, on meid (mind) julgustanud Tiituse tuleku kaudu.” (2 Korintlastele 7:6). Kas te näete ühte mudelit siin? Jumal kasutab inimesi toomaks julgustust ja kosutustt inimestele. Ta ei saatnud inglit julgustama Paulust. See julgustus, mille osaliseks Paulus sai, lähtus Tiituse vaimu värskendusest, kes omakorda kosutas Paulust.