kolmapäev, 30. detsember 2009

VÕITES ÄRA PIMEDUSE

On ainult üks asi, mis võib ära võita pimeduse ja see on valgus. Jesaja kuulutas: ”Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust!” (Jesaja 9:1) Nõndasamuti kuulutas ka Johannes: ”Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.” (Johannese 1:5)

Valgus esindab arusaamist. Kui me ütleme: “Ma näen valgust!” siis see tähendab: ”Nüüd ma mõistan.” Kas sa mõistad, mida Piibel on ütlemas? Jumal on avamas su silmi mitte nägemaks võidutsevat vaenlast, aga võtmaks vastu uut ilmutust. Meie Jumal on andnud meile Püha Vaimu, kelle vägi on suurem kui kõik põrgu väed kokku: ”...sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas.” (1 Johannese 4:4)

Ilmutuse raamatus võime me lugeda sellest, kuidas põrgu päästis valla suurt mõju avaldavad rohutirtsud ja skorpionid. Samuti võime me seal lugeda lohest, koletistest ja muudest olenditest ning Antikristuse tulekust. Samas ei mõista me nende olendite tähendust ja me ei peagi! Me ei pea muretsema ei Antikristuse ega ka koletise märgi pärast.

Meie sees elab kõikväelise Jumala ja Kristuse Vaim. Paulus kuulutas, et Püha Vaimu vägi on tegev meie sees ehk teisisõnu – Püha Vaim elab meie sees just nüüd ja praegu! Kuidas aga tegutseb see Vaim meie sees rasketel aegadel? Tema vägi saab vabastatud ainult siis, kui me võtame Ta vastu kui oma koormate kandja. Just see on põhjus, miks Püha Vaim meile anti – et kanda meie muresid ja koormaid. Seega, kuidas me saame väita, et oleme Ta vastu võtnud, kui me ei ole andnud Talle kõiki oma koormaid?

Püha Vaim ei ole sulgunud omaenese au sisse, vaid on just siinsamas, elades meie sees. Ja Ta ootab kannatamatult, et saada kontroll iga meie eluolukorra üle, kaasaarvatud kõik raskused ja katsumused. Seega, kui me jätkame hirmus elamist – olles meeleheitel, esitades küsimusi, kogedes üha enam ärevust – ei ole me Teda vastu võtnud kui oma lohutajat, juhatajat, abimeest, päästjat ja jõuallikat.

Tõeliseks tunnistuseks maailmale saab olla vaid see kristlane, kes on heitnud kõik oma koormad Püha Vaimu peale. Nõnda nagu tessalooniklasedki, võib iga usklik kogeda enda ümber hingematvaid probleeme, kuid ometigi säilitada oma rõõmu Issandas. Ta usub, et Jumala Vaim on tema lohutajaks ja teenäitajaks. Ja tal on võrratu sõnum hukkuvale maailmale, kuna ta haarab pigem kinni rõõmust kui teda ümbritsevast pimedusest. Tema elu kuulutab kogu maailmale: ”See inimene on näinud valgust!”

teisipäev, 29. detsember 2009

SALAJANE PAIK

”Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!” (Matteuse 6:6)

Varasematel aegadel ma õpetasin, et seoses elu poolt seatud väljakutsetega teenida oma toidust, võib meie ”salajane kamber” olla ükskõik, kus kohas: autos, bussis, lõunapausi ajal. Ühest küljest vastab see ka toile, kuid samas kaasneb sellega nii palju enamat. Selles piiblilõigus mainitud “kamber” tähendab “privaatset ruumi, salajast paika”. Jeesuse kuulajatele oli see rohkem kui selge, sest tolle aja ühiskonnas oli igas kodus üks väike ruum, mida kasutati hoiupaigana. Jeesuse korraldus oli, et iga üksikisik läheks sinna salajasse paika ja sulgeks ukse enda järel. See on paik, kus sa võid siseneda sellisesse palvesse, mis ei saa iialgi teha ei koguduses ega ka palvepartneriga koos paludes.

Jeesus ise andis meile head eeskuju, käies salajastes paikades palumas. Piibel ütleb meile ikka ja jälle, et ta ”läks kõrvale” veetmaks aega palves. Kellelgi teisel polnud nii kiire elu kui Temal, olles pidevalt ümbritsetud inimestest ja nende vajadustest, omamata mingitki aega iseenda jaoks. Ometigi on meile öeldud, et: ”Vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Markuse 1:35) ”Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda.” (Johannese 14:23)

Me kõik oskame tuua vabandusi selle kohta, miks me ei palu oma salajases kambris; omaette selles erilises paigas. Me ütleme, et meil pole sellist privaatset kohta ega ka aega, et seal paluda. Thomas Manton, võrratu puritaanlasest kirjamees, ütleb järgmist: ”Me väidame, et meil pole aega salajaseks palveks. Ometigi jagub meil aega kõige muu jaoks: aega söömiseks, aega joomiseks ja aega laste jaoks, kuid ometigi mitte aega selleks, mis seda kõike alal hoiab. Me ütleme, et meil pole oma privaatkohta, kuid ometigi leidis Jeesus mäe, Peetrus katuse, prohvetid kõrbe. Kui sa armastad kedagi, siis sa leiad ka privaatse koha, kus olla vaid koos temaga.”

Mõistad sa nüüd, kui oluline on häälestada oma süda palvetamaks salajases paigas? Siin ei ole küsimus käsumeelsuses või sidumises, vaid hoopis armastuses. See räägib Jumala armastusest meie vastu, kes näeb, mis on ootel ja kes teab, et me vajame meeletult varusid igapäevaseks toimetulekuks. Seda kõike võib leida aga vaid salajases paigas koos Temaga.

esmaspäev, 28. detsember 2009

ASETATUD ISTUMA JEESUSEGA

Tuginedes Paulusele, on kõik need, kes usuvad Jeesusesse, äratatud üles vaimsest surmast ja asetatud istuma ühes Temaga taevastesse paikadesse. ”Kuigi me olime surnud üleastumistes - armu läbi te olete päästetud! -, ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses.” (Efeslastele 2:5-6)

Kus asub see taevane paik, kuhu meid on ühes Jeesusega asetatud? See pole mitte miski muu kui Jumala enda troonsaal – Tema armutroon; Kõikväelise asupaik. Kaks salmi hiljem võime me lugeda, kuidas me sinna võrratusse paika pääseme: ”Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt...” (Efeslastele 2:8)

See troonsaal on kogu väe ja valitsuse asupaigaks. See on paik, kust Jumal valitseb üle kõigi vägede ja võimude ning üle kõigi inimeste elude. Siin troonsaalis hoitakse silm peal igal Saatana teol ja katsutakse läbi iga inimese mõtted.

Kristus istub seal Isa paremal käel. Piibel ütleb meile, et: ”Kõik on tekkinud tema läbi...” (Johannese 1:3) ja “temas elab kogu jumalik täius ihulikult.” (Koloslastele 2:9). Jeesuses peitub kogu tarkus ja rahu, kogu vägi ja jõud - kõik, mida läheb tarvis võidukaks ja viljakaks eluks. Ja meile on võimaldatud ligipääs kõigile neile rikkustele, mis peituvad Jeesuses.

Paulus ütleb meile, et: ”Nii sama kindlalt, kui Kristus äratati surnuist, on ka meid üles äratatud ühes Temaga ja nii sama kindlalt, kui Jeesus viidi autrooni ette, viiakse meidki koos Temaga sinna aulisesse paika. Sest kuna me oleme Temas, oleme me kõikjal, kus Ta viibib. See on usklikele kuuluv eesõigus, mis tähendab seda, et meid on asetatud istuma taevasesse paikka, kus Ta valitseb.”

Paulus ütleb ka, et selles troonsaalis peituvad kõik vaimulikud õnnistused. Kõik Kristuse rikkused nagu: vankumatus, jõud, hingamine, igavesti püsiv rahu, on meile kättesaadavad seal.
”Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses.” (Efeslastele 1:3)

reede, 25. detsember 2009

USU TAASTUMINE

Mul on eriline sõnum kõigile neile, kes seisavad silmitsi võimatustega. Usu taastumine sõltub suuremast ilmutusest meie Taevase Isa armastuse kohta, mida Ta meie vastu tunneb.
„Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu.“ (Sefanja 3:17). Selles salmis peitub üks auline ilmutus Jumala vankumatust armastusest oma laste vastu. Piibel ütleb meile, et Ta hingab ja rõõmutseb oma armastuses meie vastu!

Jumalal pole vähimatki kahtlust oma armastuse suhtes meie vastu. Ta on oma armastuse kinnitanud – otsekui paika pannud – ja Ta ei võta seda kunagi tagasi. Veelgi enam, meile öeldakse, et Jumal on nii rahulolev oma armastuse suhtes meie vastu, et Ta lausa tunneb hõisates sellest rõõmu.

Kujutad sa seda ette? See on konkreetne taevalik kinnitus Jumala heameelest sinu suhtes. John Owen on tõlgitsenud seda salmi järgnevalt: „Jumal lausa kargab ülevoolavast rõõmust!“
Veelgi enam – Paulus ütleb meile, et kõik, mis on väljaspool jumalikku tahet – kõik segadus ja uskmatus – saab muutuma Jumala armastuse palge ees. „Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus...“ (Tiituse 3:4)

Sellele eelnevas salmis ütleb Paulus: „Meiegi olime kord ju arutud, sõnakuulmatud, eksijad...“ (Tiituse 3:3). Ehk teisisõnu: „Kõik oli korrast ära. Meie usk ei olnud selline, mis oleks suutnud ületada kõik, kuid siis said Jumala heldus ja armastus ilmsiks, mida Isa jagas meile rikkalikult läbi oma Poja Kristuse.“

Kui Paulus räägib Jumala armastuse „ilmumisest“, kasutab ta kreekakeelse sõna juurt, mis tähendab „katma“. Ehk lühidalt öeldes: Jumal vaatas ülevalt alla me peale, kes me olime väsinud vaevatud hinged täis hirmu ja kartust ning kattis meid ilmutusega, mille sõnum oli: „Minu armastus päästab teid. Hingake ja rõõmustuge minu armastuses teie vastu.“
Ma tänan Jumalat selle päeva eest, mil Tema armastus „ilmus“ mulle. Mitte ükski usk ei suuda seista vastu võimatustele enne, kui absoluutselt kõik – iga probleem ja mure – on usaldatud meie Isa armastavasse hoolde. Kui minu olukorrad on kõige hullemad, pean ma lihtsalt hingama usus.

neljapäev, 24. detsember 2009

TÄIELIKULT VEENDUNUD

Abraaham ei kõikunud oma usus. Pigem oli ta täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.“ (Roomlastele 4:21). Ta mõistis, et Jumal on võimeline „tegema asju eimillestki“. Ja nii see on – meie Jumal loob asju otsekui eimillestki. Mõelge kasvõi 1 Moosese raamatu peale – Jumal lõi maailma mittemillestki. Ta loob vaid ühe ainsa sõnaga ja Ta on võimeline looma ka meile imesid eimillestki.

Kui kõik muu hävib – kui iga sinu plaan ja kavatsus on läbikukkunud – on aeg heita kõik Jumala peale. On aeg lasta minna oma püüdlustel leida lahendusi kusagilt mujalt. Ja kui sa seejärel oled valmis uskuma, siis sa ei näe enam Jumalat kui potisseppa, kes vajab savi, vaid kui Loojat, kes loob asju eimillestki. Seetõttu ei loo Jumal midagi, mis oleks sellest maailmast või selle materjalidest, vaid töötab ja toimetab viisidel, mida sa poleks ealeski osanud ette näha.

Kui tõsiselt võtab Jumal me usku keset võimatusi? Me võime leida vastuse sellele küsimusele Sakariase loost, kes oli Ristija Johannese isa. Ingel külastas Sakariast, öeldes talle, et tema naine Eliisabet saab käima peale ja toob ilmale väga erilise lapse. Kuid Sakarias – kes oli sama elatunud kui Aabrahamgi – keeldus seda uskumast. Jumala tõotusest üksi ei piisanud talle.

Sakarias küsis inglilt: "Millest ma võiksin seda ära tunda? Mina olen ju vana mees ja mu naine on väga eakas." (Luuka 1:18). Ehk teisisõnu: Sakarias pani tähele kõiki võimatusi, öeldes: „See pole lihtsalt võimalik. Sa pead mulle tõestama, kuidas see sünnib.“ See lihtsalt ei tundunud loogilisena.

Kuid Sakariase uskmatus polnud Jumalale meelepärane. Ingel ütles talle: „Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal." (Luuka 1:20)

Kogu loo sõnum on väga selge: Jumal ootab, et me usuksime Teda, kui Ta räägib. Selle kinnituseks kirjutab Peetruski järgmist: „Sellepärast ka need, kes kannatavad Jumala tahtmise järgi, usaldagu oma hinged head tehes tema, ustava Looja hoolde.“ (1Peetruse 4:19)

kolmapäev, 23. detsember 2009

SILMITSI VÕIMATUSTEGA

Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.“(Roomlastele 4:19).

Tõelise usu peamine tuum peitub selles ainsamas salmis. Jumal oli just tõotanud Aabrahamile, et too saab poja, kellest saab seeme paljudele rahvastele. Hämmastaval kombel ei kohkunud Aabraham selle tõotuse ees tagasi, kuigi oli juba ammuilma lapse eostamise east väljas. Selle asemel võime me hoopis lugeda, et kui Aabraham oli Jumalalt selle sõna vastu võtnud, ei „jäänud ta usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.“

Inimliku mõistuse jaoks näis selle tõotuse täitumine võimatu. Kuid Aabraham ei lasknud end kõigutada neist võimatustest. Tuginedes Paulusele, ei hakanud me esiisa arutlema selle üle, kuidas Jumal kavatseb küll oma tõotuse täide viia. Ka ei hakanud ta Jumalaga kauplema, öeldes: „Aga Issand, mul pole seemet, mida külvata. Ja Saara üsas pole enam ka elu, mis suudaks uue elu vastu võtta. Mu naine on juba ammu lapse saamise east väljas, mistõttu kuidas sa seda küll teha kavatsed, Issand?“ Selle asemel, et taolisi mõtteid oma peas kedrata, otsustas Aabraham hoopis seda kõike „mitte tähele panna“.

Fakt on see, et kui Jumal tahab tuua esile usku, mis on läbikatsutud ja väärtuslikum kui kuld, surmab Ta kõik inimlikud variandid ja allikad. Ta sulgeb ukse inimlikule arutelule, jättes maha kõik võimalikud mõistuslikud lahendid.

Jumalale meelepärane usk sünnib keset „surma“. Siinkohal pean ma silmas kõigi inimlike võimaluste surma. See on koht, kus inimese poolt loodud plaanid võivad küll õitseda hetke, kuid seejärel surevad. See on olukord, kus inimlikud lootused võivad tuua küll hetkelist kergendust, kuid mis kukuvad siiski kokku, suurendades veelgi enam abituse tunnet.

Oled sa kunagi olnud sellises surmaseisus? Oled sa kogenud, et enam pole mingit võimalust? Sul pole kellelegi helistada, kellelt nõu küsida ja kui sa palud, siis taevas kumiseb vastu kui vask, kupatades kõik su palved maa peale tagasi.

Kui nii, siis ma kuulutan sulle – Jumal on tegemas oma tööd! Tema Vaim tegutseb selle nimel, et peatada sind mõtlemast võimatustele, peatada sind leidmast inimlikke lahendeid ja allikaid, peatada sind leidmast ise väljapääsu. Püha Vaim õhutab sind: „Lõpeta inimeste käest abi otsimine. Ja lõpeta keskendumast sellele, kui lootusetu su olukord tundub, sest kõik need on takistuseks sinu usule.“

teisipäev, 22. detsember 2009

LEMMIKSALMID PIIBLIST

Siin on mõned minu lemmiksalmid Piiblist – tõotused, mille ma olen oma Piiblis allajooninud ja mis on olnud mulle õnnistuseks läbi aastate. Uskuge neisse. Lugege neid ikka ja jälle. Need kuuluvad teile:

· „Ära karda, sest sul ei ole vaja häbeneda, ja ära tunne piinlikkust, sest sa ei jää häbisse, vaid unusta oma noorpõlve häbi ja ära meenuta enam oma lesepõlve teotust!“ (Jesaja 54:4)


· „Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja.“ (Jesaja 54:10)


· „Aga ei ole edu ühelgi relval, mis valmistatakse sinu vastu, ja sa mõistad hukka iga keele, mis tõuseb sinuga kohut käima. See on Issanda sulaste pärisosa ja nende õigus minult, ütleb Issand.“ (Jesaja 54:17)


· „Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes. Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.“ (Psalmid 31:20-21)


· „Sina oled mulle peidupaigaks, sa hoiad mind õnnetuse eest; sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega. Sela. Sina ütled: "Ma teen su targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides." (Psalmid 32:7-8)


· „Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub! Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!“ (Psalmid 37:4-5)


· „Sina, kes mind oled lasknud näha palju kitsikusi ja õnnetusi, teed mind jälle elavaks ja tõmbad mind jälle üles maa sügavustest. Kasvata mu suurust ja pöördu jälle mind trööstima!“ (Psalmid 71:20-21)

esmaspäev, 21. detsember 2009

JUMALA ARMASTUS EI VEA KUNAGI ALT

Taavet küsis Psalmis 13:„Kui kaua sa, Issand, unustad mind hoopis, kui kaua sa peidad oma palet mu eest? Kui kaua ma pean muret tundma oma hinges ja kandma kurbust päevast päeva oma südames? Kui kaua saab mu vaenlane suurustada mu vastu?“

Jääb mulje, nagu Taavet tunneks, et Jumal on ta unustanud sootuks, jättes ta kannatama ja ärkama igal hommikul murepilved pea kohal. Mõnda aega oli Taavet lausa suures meeleheites, öeldes: „Jumal, kas see eraldatus kestabki igavesti? Kas mu palved saavad üldse kunagi vastatud?“

Armsad, kui vaatamata sellele, et me Issandat armastame, mured meid ründavad ja pääsemine neist tundub võimatuna, vajume me pinge all kössi. Just praegu on keegi selle teksti lugejaist ägamas meeletu olukorra all, mille lahendust ei näi paistvat kusagilt. Need inimesed on täieliku meeleheite piiril, uskudes, et rahu võib saabuda vaid siis, kui ometigi nende katsumus kord läbi saab.

Järgmisena küsib Taavet: „Kui kaua pean ma oma hinges muret tundma?“ või ka teisisõnu: oma hingega nõu pidama. Ta rääkis siin erinevatest plaanidest, mille ta oli välja mõelnud, et oma muredest lahti saada, kuid kõik tema plaanid ja kavatsused läksid luhta. Seetõttu ei osanud ta enam midagi välja mõelda, sest tal puudusid toimivad lahendused ja ta oli omadega õhtal.

Kuid kuidas Taavet siis tõusis sellest meeleheite orust? Kuid mina loodan sinu helduse peale...Ma tahan laulda Issandale...“

Lubage mul anda teile mõned põhjused, miks jätkata Jumala usaldamist keset oma hetke katsumusi. Ükskõik, kui kõvasti tormid ka ei möllaks – meie Issand toidab endiselt linde taeva all, ehib lilli aasal ja annab igapäevast toidust kõigile mereelanikele. Teie Taevane Isa toidab neid. Mitte ükski lind ei lange maha ilma Taevase Isa teadmata.

Milline Isa toidaks aga kõiki maailma looduid, jättes samal ajal unarusse omaenda lapsed? Jeesus julgustas meid „mitte muretsema“ igapäeva elu vajaduste ja probleemide pärast, „sest Tema ise kannab hoolt meie eest“.

Jumal tõepoolest armastab teid ega lukusta oma kõrvu teie appihüüete ees. Seetõttu: hoidke kinni, liikuge edasi ja oodake kannatlikult, sest Tema ei vea teid kunagi alt.

neljapäev, 17. detsember 2009

OLGU SUL RÕÕM ISSANDAST

Meie hingerahu ja rahulolu sõltuvad alati sellest, kui palju me usaldame Jumalat ja seda sõltumata olukordadest! Psalmist kirjutab: Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!” (Psalm 37:4).


Kui sina oled end täielikult usaldanud Jumala hoolde, oled sa võimeline kannatama kõiki ja ükskõik, milliseid raskusi. Sinu Taevase Isa igatsus on, et sa võiksid elada oma igapäeva elu ilma ühegi hirmu või ärevustundeta, usaldades täielikult Teda. Talle alistumine omab väga praktilist mõju sinu elu üle. Mida enam sa oled alistunud Jumala hoole ja hoidmise alla, seda vähem lähevad sulle korda sind ümbritsevad olukorrad.


Olles andunud Talle, ei murra sa pidevalt pead iga järgmise sammu pärast. Sind ei kohuta hirmuäratavad uudised ega heiduta mõtted tulevikust, sest sa oled usaldanud kogu oma elu, pere ja tuleviku Jumala turvalistesse ja armastavatesse kätesse.


Mis sa arvad, kui murelikud ja koormatud on oma karjast järgivad lambad? Nad ei muretse mitte põrmugi, sest nad on täielikult alistunud karjase juhtimisele. Nõndasamuti oleme ka meie kui Kristuse lambad, kes on meie suur Karjane, mistõttu miks peaksime siis tundma mingitki muret või hirmu oma elude või tuleviku pärast? Tema teab ju täpselt, kuidas hoida ja kaitsta oma karja, kuna Ta juhib meid armastuses.


Omaenda elus olen ma pidanud õppima usaldama Jumalat üks probleem korraga. Mõtle sellele: kuidas ma saan väita, et ma usaldan Jumalat kõiges, kui ma ei ole usaldanud Teda üksikute asjadegagi? Sõnad: ”Ma usaldan Jumalat täielikult!” ei ole piisavad! Ma pean seda tõestama ikka ja jälle, erinevates valdkondades ja igapäevaselt.


Paljud tänapäeva inimesed ütlevad: ”Ma alistun, pühendun ja usaldan” ainult siis, kui nad ei näe enam muud väljapääsu. Kuid tõeline Jumalale meelepärane pühendumine ja üleandmine toimub vabatahtlikult ja inimese omast tahtest enne, kui mingid lahtised otsad üldse esile kerkivadki. Me peame olema ühel meelel Jumalaga, nõnda nagu Aabraham seda oli, andes Jumalale oma elu üle kui puhta lehe, mida Jumal ise sai täita.

kolmapäev, 16. detsember 2009

PALVE KESET RASKEID AEGU

Kas kogudus on võimeline tegema midagi keset hädaaegu, milles praegu elame? On meie rida ainult istuda käed rüppes ja oodata Jeesuse tagasitulekut või on meid kutsutud võtma ette midagi väga kardinaalset? Kas ajal, mil kogu maailm on värisemas ja inimeste südamed on hirmul, ei peaks me mitte haarama vaimulikke relvi ja sõdima vaenlase vastu?


Prohvet Joel nägi sarnaseid aegu tulemas ka Iisraeli üle, nimetades neid ”tõelise pimeduse ja varjude aegadeks”. Tuginedes Joelile, polnud kogu Iisraeli ajaloos nähtud nii suurt pimedust kui see, mis nüüd oli saabumas. Prohvet hüüdis: ”Oh seda päeva! Sest Issanda päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt.” (Joel 1:15).


Millist nõu andis Joel Iisraelile nendeks pimeduse aegadeks? Ta ütles järgmist: “Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided, ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja tema kahetseb kurja! Kes teab, vahest ta pöördub ja kahetseb ja jätab enese järele õnnistuse...?” (Joel 2:12-14).


Neid salme lugedes hämmastavad mind kõige enam kolm sõna ja need on: ”Aga veel nüüdki”. Kui pimedus oli langenud üle Iisraeli, siis Jumal ilmutas end oma rahvale ja ütles: “Aga veel nüüdki, minu kättemaksu tunnil – kui te olete mind tõrjunud välja oma ühiskonnast; kus armu andmine tundub võimatu, kus inimkond on irvitanud minu hoiatuste üle; kus hirm ja süngus on katmas kogu maad – siis nüüdki veel ma kutsun teid tagasi enese juurde. Ma olen pikameelne ja tuntud oma viha ning kohtumõistmise tagasihoidmise poolest teatud ajaks, nõnda nagu ma olen teinud seda varasematelgi aegadel. Kuid minu rahval on võimalus paluda ja anuda minu armu, sest maailm ei paranda meelt, kui te ütlete, et armu pole võimalik saada.”


Kas te näete Jumala sõnumit selles ka meie jaoks? Tema rahvana võime me hüüda Tema poole kogu südamest ja Ta võtab meid kuulda. Me võime paluda ja teada, et Ta vastab oma pühade siirastele, tulihingelistele palvetele.

teisipäev, 15. detsember 2009

KARTUS JA AUKARTUS

Prohvetid hoiatavad meid, et kui me näeme Jumalat raputamas rahvaid ja hädaajad rulluvad lahti me silme ees, kogeme me inimlikult suurt hirmu. Hesekiel küsis: ”Kas su süda peab vastu? Või on su käed tugevad neil päevil, kui ma nõuan sinult aru? ” (Hesekiel 22:14)


Kui Jumal hoiatas Noa’d eesootavast kohtupäevast ja käskis tal ehitada laeva, koges Noa suurt aukartust (Heebrealstele 11:7). Taavet, kes muidu oli igati vapper ja julge, tunnistas Psalmis 119:20: ”Hirmust sinu ees tuleb värin mu lihasse ja ma kardan su seadusi.” Ja kui prohvet Habakuk nägi hävingu päevi saabumas, kisendas ta: ”Ma kuulen seda ja mu ihu väriseb, hääl paneb vabisema mu huuled, mädanik tungib mu luudesse ja mu põlved värisevad, aga ma ootan, kuni hädaaeg tuleb...” (Habakuk 3:16)


Neis salmides on juttu nii inimlikust kartusest kui ka aukartusest Issanda ees. Need pühakud ei kartnud vaenlast ega oma hingede saatust, küll aga Jumala õiglast kohtumõistmist. Ja seda seetõttu, et nad mõistsid seda võimast väge, mis peitus lähenevates hädades. Nad ei kartnud saabuva tormi tagajärgi, vaid Jumala pühadust.


Nõndasamuti saame meiegi kogema suurt hirmu tulevaste hädade ja hävingu ees. Kuid meie kartus peaks lähtuma aukartusest püha Jumala ees ja mitte iialgi lihalikust ärevusest oma saatuse pärast. Jumal vihkab meie patuse loomuse hirmu, mis kardab kaotada materiaalseid asju, rikkust või teatud eluviisi.


Inimesed üle kogu maailma on kogemas just sellelaadset hirmu, nähes majandusnäitajaid langemas. Nad kardavad majanduslangust kui tuld, sest see hävitaks ära kõik, mille nimel nad on kogu oma elu rüganud. Selline on uskmatute südamemure, kel pole mingit lootust. Küll aga ei tohiks see olla Jumala laste mure. Veelgi enam, kui sa oled Jumala laps, siis tea, et su Taevane Isa ei kannata taolist uskmatust sinus. Jesaja hoiatas: ”Kes oled sina, et sa kardad surelikke inimesi, inimlapsi, kes on nagu rohi, ja unustad Issanda, kes sind on teinud...ja värised alati, iga päev, rõhuja viha ees...” (Jesaja 51:12-13) ”Pidage pühaks vägede Issandat, tema olgu teie kartus ja tema olgu teie hirm (au(kartus))!” (Jesaja 8:13)


Olgu Jumal see, kelle ees sa koged nii kartust kui aukartust, sest need ei juhi sind mitte surma, vaid ellu!