reede, 29. jaanuar 2010

JALUL JA VALMIS TEGUTSEMA

“Saul kartis Taavetit, sest Issand oli temaga, olles aga Saulist lahkunud.” (1Saamueli 18:12).


Saatan kardab ja kadestab kõige enam neid, kes on olnud palves Issanda ees ja otsustanud kindlameelselt tõusta ning võidelda usuvõitlust. Saatan kardab isegi väikest hulgakest neid, kes on usus üles õhutatud võitlema. Ta kogeb hirmu nende ees, kes on jalul ja valmis vastu seisma ning tegutsema. Ja kuna ta kardab sind, siis tema eesmärgiks on nõrgestada sinu võitlusvaimu.


Saatan teeb seda, püüdes vallutada sinu meeli valelike, häirivate, põrgulike mõtetega, mis tekitavad kahtlusi ja seavad küsimärgi alla Jumala väe. Ta otsekui kisendab su mõtteisse ja vaimu: ”Pole mingit mõtet enam võidelda! Sinu isiklikud võitlused on su juba ammu kutuks teinud. Sa ei saa iialgi võitma. Põrguväed on liiga võimsad, et sa suudaks neid eales võita, mistõttu võta pigem rahulikult. Sa ei pea ju seda võitlusasja ometigi nii pingsalt võtma!”


See kõik on vaenlase hämamine! Kogu Saatana strateegia rajaneb sellele, et saada su silmad eemale ristilt ja seal võidetud võidult. Ta tahab suunata kogu su tähelepanu sinu nõrkustele, pattudele ja vajaka jäämistele, mis on ka põhjus, miks ta lisab veelgi kuumust juurde sinu hetke kannatustele ja probleemidele. Ta tahab panna sind uskuma, et sul pole piisavalt jõudu minemaks edasi. Kuid küsimus ei olegi sinu jõus – küsimus on Jeesuse jõus!!!


Fakt on see, et me kõik saame kogema võitlusi ja seda senikaua, kuni me kas sureme või kuni Jeesus meile järgi tuleb. Jah, meile antakse ka teatud hingetõmbe -ja rahuaegu, kuid senikaua, kuni me oleme siin maa peal, oleme me kaasatud vaimulikku sõjapidamisse. Ja selle lahingud ei lõppe mitte kunagi. Seetõttu ütleski Paulus meile, et Jeesus on jätnud meile piisavalt tugevad relvad, millega kiskuda maha vaenlase kõrgistused. Meid on varustatud relvadega, mille vastu Saatanal pole mingit võimu – need on: palve, paastumine ja usk.


Aeg on kangutada lahti oma tähelepanu hetke katsumustelt. Me peame tõstma oma silmad raskustelt ja kinnitama need selle lahingu Kaptenile. Jeesuse käes on kogu võidu võti ja Ta on tõotanud meile, et: ”Ma olen varustanud teid iga lahinguks vajamineva relvaga ja ma olen valmis andma teile jõudu nõrkushetkedel.”

kolmapäev, 27. jaanuar 2010

AJA RAISAKOTKAD MINEMA

1 Moosese 15-peatükis sõlmis Jumal Aabrahamiga võrratu kokkuleppe. Ta käskis tal võtta ühe emase mullika ja isase kitse ning lõigata need pooleks. Seejärel aga ühe turteltuvi ja selle poja, et asetada need pead vastakuti. Aabraham tegi nagu Jumal oli käskinud ja kui need veritsevad loomad seal maas lebasid, tulid raiskotkad neid nokkima. Korraga koges Aabraham suurt ja kohutavat pimedust enese ümber. Mida see tähendas? See viitas sellele, et Saatan on paanikas.


Mis sa arvad, kuidas Saatan reageerib, kui sa pühendad oma elu Jeesusele ja ta näeb Jumala tõotusi täitumas su elus? Saatan saab maruvihaseks. Ja kui ta siis näeb veel su vankumatut meelekindlust minna Issandaga kuni lõpuni, on vaid üks viis, kuidas ta saab reageerida ja see väljendub selles, et kogu põrgu sattub paanikasse.


Mida Aabraham tegi, kui raisakotkad saabusid? Piiblis on öeldud, et ta ajas nad minema. Nõndasamuti on Issand andnud meile juhtnöörid, kuidas ründavate raisakotkastega toime tulla. Me ei pea tundma hirmu vaenlase rünnakute ees, sest meile on antud võimsad sõjapidamisrelvad.


Igakord, kuid mõni salakaval hääl või Issandat kahtlustav küsimus hiilib mu mõtteisse, pean ma seisma sellele vastu, seistes kindlana sellel, mida ma oma armastava Jumala kohta tegelikult tean. Ma ei saa võtta tõe pähe ühtegi mõtet, mis on lähtunud mu hetke emotsioonidest. Iga mõte tuleb läbi katsuda Jeesuse tõotuste valguses, mis puudutavad nii Teda kui ka võitu, mille Ta mulle on lubanud.


Ehk teisisõnu: kui mind ründavad süüdistavad mõtted, mis toovad endaga kaasa nii kahtlusi kui hirmu, nii hukkamõistu kui hüljatuse tunnet, siis ma tean, et need ei ole Jumalast. Me kõik peame olema valmis taolisteks mõteteks, sest vaenlane ründas isegi Jeesust nendega, kui too kõrbes viibis.


Seega, kui raisakotkad ründavad sind, tuues kaasa ebakindluse ja väärtusetuse mõtted, aja nad Jumala Sõnaga minema. Sest ohver, mida Jumal on kutsunud sind tooma, on Talle meelepärane ja Ta austab seda.

teisipäev, 26. jaanuar 2010

USU KAUDU RÄÄGIB VEEL SURNUNAGI

Lugedes Heebrea kirja 11-peatükki, leiame me ühe ühise nimetaja kõigi nende inimeste juures, kellest seal juttu on. Igalühel neist oli mõni konkreetne omadus, mis eristas nende usku ja oli meelepärane Jumalale. Mis oli see ”miski”? See oli nende usk, mis oli sündinud väga sügavast lähedusest Jumalaga.


On võimatu omada Jumalale meelepärast usku jagamata lähedust Temaga. Mida ma selle läheduse all mõtlen? Ma pean silmas ühte sellist lähedust, mis kasvab välja meeletust igatsusest Jumala järele. Taoline lähedus viitab väga lähedasele isiklikule sidemele ja suhtlemisele ja see saab sündida vaid siis, kui me igatseme Issandat enam kui midagi muud siin elus.


”Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi.” (Heebrealastele 11:4) Tahaksin selle salmi kohal tuua esile paar tähendusrikast asjaolu. Esiteks: Jumal ise annab kinnitust Aabeli andide ja ohvri kohta. Teiseks: Aabel pidi ehitama Issandale altari, kuhu tuua oma ohvriand. Ja muide, ta ei ohverdanud seal altaril ainuüksi veatuid ohvritallesid, aga ka nende rasva. ”...ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast.” (1 Moosese 4:4)


Mis mõttes see rasv nii tähtis on? 3 Moosese raamatus on rasva kohta öeldud järgmist: ”Ja preester süüdaku see altaril põlema kui healõhnaline tuleohvri roog; kõik rasv kuulub Issandale!” (3Moosese 3:16) Rasv oli osa ohvrist, mis hea aroomina esile kerkis. See osa loomast võttis väga kergesti tuld ja ära põledes tõi esile hea magusa lõhna. Seetõttu on see rasv otsekui peegeldus palvest või osadusest, mis on Jumalale vastuvõetav. See esindab otsekui meie Issanda teenimist salajases kambris, mille kohta Jumal ise ütleb, et taoline lähedane ülistus on otsekui magusalõhnaline ohver Tema jaoks.


Piiblis räägitakse taolisest ülistusest esimest korda Aabeli tegu mainides, mis on ka põhjuseks, miks Aabelit on mainitud Heebrea 11-peatükis usukangelaste nimekirjas. Ta esindab sellist tüüpi Jumala sulast, kes pidas osadust oma Issandaga ja ohverdas Talle oma parima. Ja nagu Heebrea kiri kuulutab – tema eeskuju tõelisest, elavast usust elab edasi veel tänapäevalgi, sest: ”usu kaudu ta räägib veel surnunagi.” (Heebrealastele 11:4)

esmaspäev, 25. jaanuar 2010

KASVATA MEIE USKU

Markuse 4 peatükk räägib meile Jeesusest ja Tema jüngritest, kes merel olles sattusid suure tormi kätte. Olles vaigistanud tormi üheainsa käsuga, pöördus Jeesus oma jüngrite poole ja küsis: "Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?" (Markuse 4:40)


See võib tunduda üsna karmi küsimusena, sest tegelikult oli ju üsna inimlik tunda hirmu taolise tormi ees. Kuid Jeesuse noomimine polnud suunatud niivõrd selle hirmu vastu kuivõrd peegeldas meeleheidet asjaolu üle, et: ”Peale kõike seda aega, mis te olete veetnud koos minuga, ei tunne te mind ikka veel! Kuidas on võimalik, et te olete käinud õlg-õla kõrval minuga nii pikka aega ja ikka veel ei tunne, kes ma tegelikult olen?” On tõsi, et jüngrid olid hämmingus sellest võrratust imest, mille Jeesus oli korda saatnud. ”Ja nad lõid väga kartma ja ütlesid üksteisele: "Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?" (Markuse 4:41)


Kujutad sa ette, et Jeesuse enda jüngrid ei tundnud teda?! Ta oli isiklikult kutsunud igatühte neist järgima Teda ja nad olid teeninud üheskoos suuri rahvahulki. Nad olid imelisel viisil tervendanud inimesi ja toitnud suuri masse, kuid ometigi jäänud teadmatusse selles osas, kes nende Isand tegelikult oli.


Nii kurb kui see ka ei ole – sama kehtib ka tänapäeval. Paljud kristlased on sõitnud ühes paadis Jeesusega, teeninud Tema kõrval ja jõudnud suurte hulkadeni Tema nimel. Kuid tegelikult ei tunne nad oma Isandat. Nad ei ole võtnud aega lähedaseks osaduseks Temaga. Nad pole istunud vaikselt Tema ligiolus, avades oma südameid ootuses, et kuulata ja tähele panna, mis Tal on öelda neile.


Luuka 17-peatükis võime näha üht teist olukorda, mis puudutab jüngrite usku. Jüngrid tulid Jeesuse juurde palvega: "Kasvata meie usku!" (Luuka 17:5) Ka paljud tänapäeva kristlased esitavad sama küsimuse: ”Kuidas saada rohkem usku?”, kuid samas nad ei otsi Issandat ennast, kes ainukesena saaks vastata nende küsimusele.


Kui sina tahad omada suuremat usku, pead sa tegema sedasama, mida Jeesus käskis oma jüngritel teha. Kuidas ta vastas nende palve peale? "...pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud..." (Luuka 17:8) Ehk mida Jeesus sellega tegelikult silmas pidas, oli järgmine: ”Rüüta end kannatlikkusega ja siis tule minu laua ligi ning einesta koos minuga. Ma tahan, et sa toidaksid mind seal. Sa oled päev otsa teinud minu heaks rõõmuga tööd, kuid nüüd ma tahan, et sa tuleksid ja suhtleksid minuga. Tule istu siia mu juurde, ava oma süda ja õpi minust.”

reede, 22. jaanuar 2010

JUMALALE MEELEPÄRANE

Eenok nautis lähedast osadust Jumalaga. Tegelikult oli tema suhe Jumalaga nii lähedane, et Issand otsustas ta viia ausse palju enne seda kui ta maine elu oleks võinud veel kesta. ”Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane.” (Heebrealastele 11:5)


Miks otsustas Jumal Eenoki ära võtta? Kogu selle piiblisalmi algus ütleb meile väga selgelt, et see sündis tänu Eenoki usule. Veelgi enam, selle piiblisalmi viimane osa ütleb, et Eenok oli Jumalale meelepärane. Kreekakeelne sõna ”meelepärane” tähendab täielikult ühendatud, täiesti ühel nõul, täies ühtsuses. Ehk lühidalt öeldes: Eenoki suhe Jumalaga oli nii lähedane kui üks inimene üldse eales kogeda võib ja see valmistas Jumalale suurt head meelt.


Piibel ütleb meile, et Eenok alustas oma teekonda Jumalaga peale seda, kui ta oli saanud omale poja, Metuusala. Eenok oli tol ajal 65-aastane ja ta veetis kõik järgnevad 300 aastat lähedases osaduses Jumalaga. Heebrea kirja autor teeb meile rohkem kui selgeks, et Eenok oli nii lainel Jumalaga ja nii lähedal Talle, et Jumal lihtsalt otsustas ta võtta koju enda juurde. See oli otsekui Jumal oleks öelnud: ”Ma ei saa sind viia enam kaugemale lihas olles, mistõttu selleks, et suurendada meievahelist lähedust, pean ma su võtma enda juurde.” Ja seda Ta ka tegi, viies Eenoki ausse.


Tuginedes Heebrealastele 11:5, oli Eenoki lähedus see, mis oli Jumalale meelepärane. Nii palju kui meie teame, et saatnud see mees korda ühtegi imet, ei pannud alust ühelegi tähendusrikkale õpetusele ega saatnud korda midagi muud suurt, mis oleks väärinud äramainimist Piiblis. Selle asemel võime hoopis lugeda ühte lihtsat kirjeldust selle ustava mehe elu kohta, milleks on: ”Eenok kõndis koos Jumalaga.”


Eenokil oli lähedane suhe Isaga ja tema elu on omaette tunnistus sellest, mis tähendab käia tõeliselt usus.

neljapäev, 21. jaanuar 2010

JUMALA SÕBER

Mõtle sellele, kuidas Jumal ise kirjeldas oma suhet Aabrahamiga: Mu sõbra Aabrahami sugu” (Jesaja 41:8) Nõndasamuti on kirjas ka Uues Testamendis, et: ”Aabraham uskus Jumalat...ning teda hüüti Jumala sõbraks." (Jakoobuse 2:23)


Milline võrratu kompliment olla nimetatud Jumala sõbraks! Enamus kristlasi on laulnud vana head laulu: “Jeesus, parim sõber!”, kuid ülal nimetatud salmid lisavad sellele tõele ka imelise väe. See, et kogu universumi Looja nimetab inimest oma sõbraks, ületab kogu inimliku mõistuse ja arusaamise. Ja ometigi juhtus see Aabrahamiga, mis viitas selle mehe väga lähedasele suhtele Jumalaga.


Heebreakeelne sõna, mida Jesaja kasutas ”sõbra” kohta, viitab kiindumusele ja lähedusele. Kreekakeelne sõna, mida aga Jakoobus ”sõbra” kohta kasutas, viitab kallile, lähedasele kaaslasele. Mõlemad räägivad sügavast jagatud lähedusest. Mida lähemale me kasvame Kristusele, seda enam me igatseme elada täielikult Tema ligiolus. Veelgi enam, me hakkame mõistma ja nägema, et tegelikult on vaid Jeesus meie ainukene ja tõeline eluallikas.


Piibel ütleb meile, et Aabraham ”...ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.” (Heebrealastele 11:10) Aabrahami jaoks polnud miski siin elus igavene. Piibel ütleb lausa, et maailm oli tema jaoks üks ”võõras paik”. Paik, kuhu kindlasti mitte juurduda. See taevane maa, mille järgi ta igatses, ei olnud mingi konkreetne koht, vaid tähendas pigem “kodus olemist” koos Isaga. Heebreakeelne sõna “taevasele maale” on “Pater”, mis lähtub sõna juurest, mis viitab “isale”. Seega, see taevane maa, mille järgi Aabraham igatses, tähendas tegelikult paika, kus olla koos Isaga.


Samas ei olnud Aabraham mingi müstik. Ta ei olnud ka mingi askeet, kes oleks hõljunud kusagil pilvepiiril, seitsmendas dimensioonis. See mees elas oma maist elu, olles täiega kaasatud maistesse tegevustesse. Oli ta ju tuhandetesse ulatuva loomakarja omanik ja tema teenritest oleks võinud kokku panna väikese, kuid täiesti arvestatava miilitsapolgu. Aabraham oli tegus mees, juhatades oma alluvaid ning müües oma lehmi, kitsi ja lambaid.


Ometigi, vaatamata paljudele oma ettevõtmistele ja kohustustele, leidis ta alati aega lähedaseks suhteks Jumalaga.

kolmapäev, 20. jaanuar 2010

VÄGI PÜSIDA HALJANA

Jumala Vaim juhtis mind lugema ja uurima Ilmutuse raamatu 9-peatükki, kus on juttu rohutirtsudest. Lugedes salmi 4, kus Jumal andis rohutirtsudele käsu mitte teha kurja kõigele, mis haljendab, tekkis mul üks mõte. Ma mõistsin, et siin peitub võti aitamaks tunda end turvaliselt ükskõik, millise rünnaku ajal ja see oli: ”Püsida haljana!” Taavetki kirjutas, et: ”Mina aga olen nagu haljas õlipuu Jumala kojas... ikka ja igavesti.” (Psalm 52:10)


See “haljasus”, millest Taavet siin räägib, viitab vaimulikule tervisele. See tähendab õitseda, kasvada ja olla viljakas. Taavet ütleb meile: ”Minu tervis lähtub Jumala usaldamisest. Ma õitsen, sest ma pöördun Tema poole ja Tema usaldamine ehitab üles minu vaimulikku elu.”


Siin peitub üks auline tõde selle kohta, kuidas püsida haljana.”Nõnda ütleb Issand: Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast. Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal.” (Jeremija 17:5-6) Jumal hoiatab meid siin: ”Ärge lootke inimeste peale. Kui te panete oma usu inimeste võimetesse rohkem kui minu omasse, saate te hukka.” Samas aga, kui me paneme oma usu ja lootuse Issanda peale, toob meie usk esile järgmist: ”Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand. Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.” (Jeremija 17:7-8)


Usaldades täielikult oma Taevast Isa, ajame me oma juured sügavale Tema elu ja tervise jõkke. Ja Tema jumalik jõud – täiuslik, haljas ja vaimulikku tervist toov – saab voolama meie sees ja meie läbi. Ajal, mil kõik muu meie ümber on hääbumas, saame me lokkama nagu haljad puud, tugevad ja terved. Ja kui katsumused saabuvad, ei väsi me ega murdu. Pigem kasvab hoopis meie usk.

teisipäev, 19. jaanuar 2010

JUMALA TULI PÕLEB IKKA VEEL

Nii kurb, kui see ka ei ole, meenutab suur osa tänapäeva Kristuse ihust kaasaegset ”kuivanud luude orgu”. See on otsekui kõrb, mis on täidetud langenud kristlaste pleekinud luudega. Jumalariigi töölised ja teised pühendunud kristlased on kustunud tänu üha enam maad võtvatele igapäeva pattudele, mis on pannud neid häbenema ja varjuma iseenda poolt ehitatud kaevikutesse. Nõnda nagu Jeremija, on nad veennud iseendid, et: Ma ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel.”(Jeremija 20:9)


Jumal on küsimas sedasama küsimust, mida Ta kord küsis ka Hesekieli käest: ”Kas need surnud luud võivad veel ellu ärgata?” ja vastus sellele küsimusele on absoluutne ”Jah!” Kuid kuidas? See juhtub läbi meie usu uuendamise Jumala Sõna kaudu.


Jumala enda Sõna on põletav tuli. See ainukene tõeline valgus, mida võime näha ja kogeda keset oma elu suurimat pimedust ja meeleheidet. See on meie ainukene kaitse vaenlase valede vastu, kui ta sosistab meile: ”See kõik on läbi! Sa oled kaotanud oma tule ja sa ei saa seda enam iialgi tagasi!”


Ainukene asi, mis kannab meid välja meie pimedusest, on usk ja usk tuleb Jumala Sõnast. Me peame lihtsalt hoidma kinni sellest Sõnast, mis on meie sisse istutatud. Jumal on tõotanud meile, et: ”Ma ei lase teil hukkuda, mistõttu pole ka põhjust meelt heita. Pole vähimatki põhjust alla anda. Lihtsalt hingake minu Sõnas!”


Sa võid nüüd mõelda, et: “See pimeduse öö on hullem kui kõik muu, mida eales varem kogenud olen. Ma olen kuulnud tuhandeid jutlusi Jumala Sõna kohta, kuid hetkel ei tundu need omavat mingit tähtsust mu jaoks!” Ära muretse!!! Jumala tuli on ikka veel põlemas su sees, isegi kui sa seda ei näe. Sinu asi on vaid seda tuld usu-kütusega alal hoida ja teha seda läbi Jumala usaldamise. Ja kui sa seda teed, näed sa kõiki oma kahtlusi ja himusid hävimas.


Jumala Vaim on taaskord puhumas elu iga surnud luu sisse. Ta tuletab neile meelde Sõna, mida kord neisse istutas ja need, kes kord lamasid surnutena maas, ärkavad taas ellu, hüüdes otsekui Jeremija: ”Jumala tuli on liiga kauaks jäänud mu sisse ja ma ei suuda seda enam tagasi hoida. Ma tunnen, kuidas Jumala vägi on tõusmas minu sees ja kuidas Ta paneb oma elu minu sisse. Seetõttu tahan ma rääkida seda Sõna, mille Ta mulle on andnud ning kuulutada Tema heldust ja tervendavat väge!”

esmaspäev, 18. jaanuar 2010

MU ELU ON HOITUD

Piibel räägib meile imelisest ilmutusest, mille Jaakob sai isikliku kohtumise ajal Jumalaga:

”Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: "Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!" (1 Moosese 32:31) Millise olukorra keskel ta selle ilmutuse sai? See oli kõige madalam ja hirmuäratavam aeg Jaakobi elus, kuna ta oli sattunud otsekui kahe tule vahele: ühelt poolt tema vihane äi Laaban ja teiselt poolt tema pahatahtlik, kibestunud vend Eesav.


Jaakob oli üle 20 aasta rabanud Laabani heaks tööd teha, kes oli petnud teda ikka ja jälle. Lõpuks sai Jaakobi mõõt täis ja ilma Laabanile teatamata, võttis ta oma pere ning põgenes.


Laaban asus Jaakobit taga ajama idast, võttes appi väikese armee, kes oli valmis Jaakobit tapma. Alles siis, kui Jumal hoiatas teda unenäo kaudu mitte puutuda Jaakobit, lasi Laaban oma väimehel minna. Kuid niipea, kui Laaban oli orbiidilt kadunud, ilmus välja Eesav, kes tuli läänest u.400-liikmelise armeega ja tahtis tappa oma venda, kuna too oli röövinud temalt esmasündinu õiguse.


Jaakob seisis silmitsi tõeliste katsumustega, olles veendunud, et ta kaotab kõik. Olukord tundus rohkem kui lootusetuna, ja ometigi – keset oma elu kõige pimedamat orgu – kohtus Jaakob Jumalaga viisil kui ei eales varem. Ta maadles ingliga, kelle suhtes piibliõpetlased usuvad, et tegu oli Issanda endaga.


Samas, mõelge ka Iiobi peale. Ajal, mil Iiob seisis silmitsi oma elu kõige lootusetuma olukorraga, ilmus Jumal talle keset keeristormi. Ja Ta andis Iiobile endast suurima ilmutuse, mida ükski inimhing eales näinud või kogenud on.

Jumal viis Iiobi endaga kaasa kosmosesse ja siis kõige sügavamatesse mere sügavustesse. Ta pühendas Iiobi kogu loodu kõige suurimatesse saladustesse ja Iiob nägi asju, mida ükski inimene polnud varem näinud. Talle ilmutati Jumala ülimat majesteetlikkust ja au, mis pani teda ülistama Jumalat järgnevalt: "Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinul ei ole ükski asi võimatu. Kes on see, kes mõistmatult püüab varjata sinu nõu? Seepärast ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista. Kuule siis ometi ja ma räägin, mina küsin sinult ja sina seleta mulle! Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud." (Iiobi 42:2-5)


Midagi väga imelist juhtub, kui me otsustame lihtsalt usaldada. Rahu tuleb meie üle, mis võimaldab meil öelda: ”Pole mingit tähtsust, mida see segadus endaga kaasa toob, sest minu Jumalal on kontroll kõige üle ja mul pole midagi karta!”

reede, 15. jaanuar 2010

TEMA KÄES ON KÕIK VÕTMED

Läbi Piibli on näha, et suurimad ilmutused Jumala headusest, said inimestele osaks keset nende raskusi, rahutust, eraldatust ja muret. Ühe taolise näite võime me leida Johannese elust. Kolm aastat viibis see jünger otsekui ”Jeesuse rüppes”. See oli aeg täis ülimat hingamist, rahu ja rõõmu, ilma ühegi mure või katsumuseta. Kogu selle aja jooksul sai Johannes väga vähe ilmutusi. Ta tundis Jeesust vaid kui inimese Poega. Seega, millal sai ta siis ilmutuse Jeesusest kogu Tema aus?


See juhtus alles siis, kui Johannest veeti ahelais käbi Efesose. Ta küüditati Patmose saarele, kus ta pidi karistust kandma rasket tööd tehes. Ta oli täiesti eraldatud, ilma osaduse -ja lohutuseta oma pere või sõprade poolt. See oli ülim meeleheite aeg; madalaim punkt tema elus.


Samas aga just sel ajal sai Johannes ilmutuse oma Issandast, millest omakorda sai Piibli kõige viimane osa – Ilmutuse raamat. Keset oma elu kõige pimedamat aega koitis talle Püha Vaimu valgus ja Johannes nägi Jeesust viisil nagu Ta teda kunagi varem polnud näinud. Ta nägi Kristust sõna otsese mõttes kui Jumala Poega.


Johannes ei saanud seda ilmutust teiste jüngritega koos olles või isegi Jeesuse maa peal olles. Aga nüüd, keset oma elu kõige madalamat seisu, nägi ta Jeesust täies hiilguses, kes kuulutas: ”Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.” (Ilmutuse 1:18) Taoline imeline ilmutus pani Johannese Jeesuse ette silmili maha langema. Kuid Jeesus tõstis ta üles, näitas talle Tema käes olevat võtmekimpu ja kinnitas Johannest, öeldes: ”Ära karda!” (Ilmutuse 1:17)


Ma usun, et taoline ilmutus saab osaks igale palvetavale, haiget saanud Jumala teenrile, kes on keset oma raskusi ja vajadusi. Püha Vaim ütleb: ”Jeesuse käes on nii elu kui surma võtmed, mistõttu igaühe lahkumine on Tema kätes.” Taoline ilmutus on loodud selleks, et tuua rahu meie südameisse. Nõnda nagu Johannes, peaksime ka meie kujutama ette Jeesust seismas meie ees käes elu –ja surmavalla võtmed ning kinnitamas meile: ”Ärge kartke! Minu käes on kõik võtmed.” Milline aga peaks olema meie vastus? Nõnda nagu Iiob, peaksime meiegi ütlema usus: Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!"(Iiob 1:21)