reede, 26. veebruar 2010

NEIL OLI ELU JA VALGUS

Jeesuse Kristuse kogudus ei oma maailma silmis piisavalt autoriteeti seetõttu, et tal ei jagu piisavalt vaimsust.

Miks suhtuvad meie valitsusjuhid ja meedia nii üleolevalt ja sageli ka alandavalt kristlastesse? Miks on kogudus kaotanud kogu oma tähenduse ja eesmärgi maailma silmis? Miks on tänapäeva noored tõmmanud kristlusele täielikult vee peale otsekui millelegi, mis ei puutu üldse neisse?

Seda kõike seetõttu, et suuremas osas on kogudus kaotanud oma valguseks olemise mõtte. Kristus ei valitse meie ühiskonnas seetõttu, et Ta on kaotanud valitsuse meie endi eludes. Vaadates ringi jumalakojas, näen ma väheseid, kes elavad tõelises liidus Kristusega. Puudub igasugune osadus taevaga ja ainult vähesed jumalasulased on nõus loobuma maailma meetoditest ning usaldama Jumala juhtnööre. Me oleme kaotanud oma valguse, kuna oleme kaotanud elu Kristuses. Selleks, et Jumal võiks omada mingitki autoriteeti, peab Ta saama välja elatud oma pühendunud, sõnakuulelike astjate kaudu.

Mõelge Paabeli peale Nebukadnetsari valitsusajal. Paabeli näol oli tegu maailma võimsaima impeeriumiga, mille suhtes aga Taaniel kuulutas, et iga selle edukas kuningas saab kord alavääristatud ning kaotama oma võimu ja mõjujõu. Miks? Sest Nebukadnetsar ei olnud Paabeli tegelik valitseja ja tema impeeriumi vägi ei sõltunud kuldsest kujust, mille ta oli lasknud teha. Ei. Paabeli mõjuvõim oli tegelikult väikese hulga jumalakartlike meeste käes. See lähtus Issanda salajasest, taevalikust valitsusest, mida juhtis Taaniel koos kolme Heebrea mehega. Need mehed olid Jumala valitsevad astjad, sest nad tegutsesid taevases reaalsuses. Nad keeldusid võtmaks omaks midagi maailma süsteemist ja hoidsid veel enam Jumala ligi.

Kõige selle tulemusena tundsid ja teadsid need pühad mehed aegu ja võisid rääkida inimestele Jumala plaanidest ükskõik, mis ajahetkel. Nad olid otsekui eredalt säravad taevatähed oma rahva keskel, sest Jumala elu põles nende sees.

2 Kuningate raamatu 6-ndas peatükis võime me lugeda Süüria plaanidest minna sõtta Iisraeli vastu. Kogu selle konflikti vältel istus prohvet Eliisa kodus ja pidas osadust oma Issandaga. See mees esindas Jumala salajast valitsust, mille kaudu Ta sai valitseda väes ja meelevallas. Eliisa kuulis Jumalalt ja andis need sõnumid edasi Iisraeli kuningale, et hoiatada teda igast Süüria liigutusest, mida tolle sõjavägi oli tegemas.

Kui Süüria kuningas sai teada Eliisa hoiatavatest sõnumitest, piiras ta prohveti linna ümber terve pataljoni sõjaväelastega, kuid Jumal pimestas süürlasi, mille tulemusena sai Eliisa juhtida nad otse iisraellaste leeri, kus nad kõik kinni võeti. Ellisal oli valgus – ja ta teadis igat Saatana sammu – sest tal oli elu!

neljapäev, 25. veebruar 2010

PIIRATES IISRAELI PÜHA

”Ja nad...pahandasid Iisraeli Püha.” (Psalmid 78:41) See sõna pahandama viitab oma tähenduselt ka kui ”piiramisele”, mis omakorda tuleneb kahest sõnajuurest ja tähendab: ”Jumala kurvastamist Tema jälgede eemaldamise tõttu”. Ehk teisisõnu: Jumala piiramine tähendab teatud piiri tõmbamist ja väljendust: ”Jumal saab tulla vaid siiamaani ja mitte kaugemale!” Taoline suhtumine peegeldab väga paljude usklike mõtteviisi, kes oma mõtetes omavad väga väikest ja kitsast arusaamist Kristuse suurusest.

Sama olukord valitses ka Jeruusalemma algkoguduses. Nad piiritlesid Kristust vaid väikese ringkonnaga, kuulutades Ta vaid Juudi rahvale kuuluvaks. Kuid Jeesust pole võimalik piiritleda, mistõttu Ta pidevalt murrab läbi meie endi väikestest, paikapandud piiridest, ulatudes alati välja suuremate hulkadeni.

Lubage mul tuua üks näide. Umbes 40 aastat tagasi jäi mulje, otsekui oleksid nelipühilased pidanud Püha Vaimu ristmist vaid nende liikumisele kuuluvaks. Paljud nelipühilased arvasid, et: ”Meie oleme Jumala Vaimuga täidetud kogudus!” ja nelipühi jutlustajad tundsid sügavat kahetsust suuremate juhtivate konfessioonide ”surnud olemise” pärast, kuulutades, et: ”Neil ei ole seda täit evangeeliumi, mis meil on!”

Korraga aga purskas Püha Vaim välja ja üle kõigi poolt paikapandud piiridest ning langes usklike peale kõikvõimalikest konfessioonidest. Selle Vaimu liikumise kohta kirjutas John L. Sherrill isegi klassikaks saanud raamatu nimega "They Speak With Other Tongues” (eesti keeles ”Nad räägivad teistes keeltes”)

Jumal on kasutanud ka minu raamatut ”Risti ja pussi kangelased” ja seda eriti katoliiklikes ringkondades. Ja ometigi, nõnda nagu Peetrus ja algkogudus, nõnda pidin ka mina laskma Jumalal teha oma tööd mu südames, enne kui ma suutsin aktsepteerida kõike seda, mis oli toimumas. Ma ise olin kasvanud üles nelipühilasena, kuid elu esimest korda nägin ma preestreid nutmas patu tunnetuses ja hüüdmas appi Jeesuse nime.

Üsna peagi võtsid minuga ühendust evangeelsed jutlustajad, nõudes minult vastust: ”Kuidas jääb nende katoliiklastega ja nende Maarja kummardamisega? Kuidas sa saad üldse teenida inimesi, kes sellesse usuvad?” mispeale ma leidsin end vastamast nõnda nagu Peetruski vastas: “Ma ei tea Maarja kummardamisest midagi. Kõik, mida ma tean, on see, et Katolik kirik on täis näljaseid inimesi ja nende preestrite seas on tõeliselt siiraid Jeesuse kummardajaid, keda Jumala Vaim on täitmas.”

Jumala rahvast leidub kõikjal ja me ei tohi nimetada ühtegi neist pealiskaudseks või rüvedaks. Me peame olema ettevaatlikud selles osas, et me ei esitleks Jeesust väikse ja võimetuna, kes on piiratud meie endi kitsarinnalisest mõtteviisist.

kolmapäev, 24. veebruar 2010

ILMA KORTSU JA LAIGUTA

Maailm ei ole Jumala kogudust kunagi heaks kiitnud ja omaks võtnud ega saa seda tegema ka tulevikus. Kui sa elad Kristusele, ei pea sa muretsema selle pärast, et eraldada end teistest – nad teevad seda sinu eest! Kõik, mida sina pead tegema, on elama Talle, kui korraga sa leiad end tõrjutuna, eemale jäetuna ja erinevates asjades süüdistatuna: ”...kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid endi keskelt välja lükkavad ja teid häbistavad ja teie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast! (Luuka 6:22)

Ometigi ütleb Jeesus, et see on tee tõelise täiuseni: ”Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.” (Matteuse 16:25). Ehk teisisõnu: ”Ainuke viis, kuidas leida oma elu tõeline mõte, on anda see täielikult üle mulle! Siis leiad sa tõelise rõõmu, rahu ja rahuldatuse tunde.” Kristus ütleb meile: “Minu kogudus on ilma ühegi kortsu ja laiguta, mistõttu kui sa tuled minu juurde, pead sa olema valmis panema maha kõik oma patud. Sa pead alistama kõik mulle, surema täielikult iseendale, oma jumalatutele ambitsioonidele ja egole. Usu läbi sind maetakse koos minuga, aga samas mina äratan sind ka täiesti uude ellu!”

Mõtle korraks, mida tähendab olla ilma ühegi kortsu ja laiguta? Me teame, et “laik” viitab plekile. Aga mida tähendavad need ”kortsud”? Oled sa kunagi kuulnud sellist ütlust nagu “uus korts”? See tähendab lisada üks uus idee juba olemasolevale põnevale ideele. Seega, korts selles mõttes viitab otsekui neile, kes püüavad täiendada evangeeliumi ja pakuvad välja kergema tee taevasse jõudmiseks, mis ei kaasa täit alistumist Kristusele.

Taolist evangeeliumi kuulutatakse tänapäeval paljudes kogudustes. Kõik jutlused on suunatud vaid sellele, et rahuldada inimeste vajadusi. Kuid lugedes Jeesuse sõnu, peab tõdema, et taoline kuulutustöö ei vii mitte kuhugile! See ei täida evangeeliumi tõelist eesmärki!!!

Palun ärge saage minust valesti aru – mul pole midagi selle vastu, et kuulutada Jumala rahvale lohutavaid, julgustavaid sõnumeid. Jumala poolt valitud karjasena on mind seda ju kutsutudki tegema. Kuid, kui ma jutlustan ainult inimeste vajadustest lähtuvalt ja neile tuginedes, jätmata kõrvale Jeesuse üleskutse panna maha oma elud, siis inimeste tõelised vajadused ei saa kunagi rahuldatud. Jeesuse sõnum on väga selge: meie vajadused saavad kaetud vaid siis, kui me sureme iseendile ja võtame kanda Tema risti.

teisipäev, 23. veebruar 2010

TA KUULUTAS MEELEPARANDUST

Jeesus kuulutas, et: “Tema koda peab hüütama palvekojaks”, kus inimesed siiralt ja südamest meelt parandavad, millele Paulus lisas järgmist: "Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames. See on ususõna, mida me kuulutame. Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks. Sest Pühakiri ütleb: "Ükski, kes usub temasse, ei jää häbisse." (Roomlastele 10:8-11)

Lihtsamalt öeldes: me saame päästetud tänu oma avalikule meeleparandusele. Jeesus ütles: ”Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!" (Matteuse 9:13), millega Ta andis mõista, et meeleparandus on see, mille kaudu me saame tervendatud ja taastatud."Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele." (Luuka 5:31-32)

See on hea uudis! Jeesus ütleb meile: ”Meeleparanduse läbi saavad minu koguduses kõik terveks. Ei oma tähtsust, kes sa oled - füüsiliselt murtud, vaimselt nõder või vaimulikult haige – kõik peavad minu juurde tulema ühel ja samal viisil ja kõik nad leiavad tervenemise läbi meeleparanduse.”

Kui paljud kogudused avavad veel oma altareid südames seotud inimestele, et tulla ja parandada meelt? Kui paljud pastorid on lõpetanud kutsete esitamise sellele nii tähtsale vaimulikule tegevusele? Kui paljud usklikud on kaotanud taju vajaduse järele tunnistada oma patte?

Mis on Kristuse evangeeliumi keskne sõnum? See jookseb üsna selgelt läbi kõigist neljast evangeeliumist, kus Ta ütleb meile: ”See on see, mida ma kuulutan oma kogudusele. See on minu sõnum kõigile patustele.”

”Aga pärast Johannese vangistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala evangeeliumi: "Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!" (Markuse 1:14-15). See oli esimene Jeesuse ”salvestatud” jutlus, kus Ta kuulutas meeleparandust.

Mõndade kristlaste jaoks võib see kõlada liiga ”karmi sõnumina” ja nad võivad küsida: ”Aga kui tähtsaks Jeesus ikka tegelikult meeleparandust pidas?” Luukas vastab sellele oma evangeeliumis, kus ta räägib Jeesuse vestlusest oma jüngritega: ”Ma ütlen teile...kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti." (Luuka 13:5)

esmaspäev, 22. veebruar 2010

MEIE ENDI MÕÕDUPUU

Oled sa mures mõne pereliikme või sõbra pärast, kes tundub mitte kasvavat ja küpsevat Kristuses? Kasutad sa, mõõtes seda inimest ja tema elu, oma isiklikku mõõdupuud Kristusest? Oled sa ehk paika pannud omaenda kindlad piirid selle kohta, mida tähendab olla tõeline Kristuse järgija ja sa ei näe oma lähedast liikumas neis piirides?

On see ehk võimalik, et sa piirad Kristust? On su Issand tõesti nii väike ja nii kokkusurutud, et sa ei suuda uskuda Tema Püha Vaimu võimesse teha sügavat, varjatud tööd? Mõistad sa inimesi hukka seetõttu, et nad ei vasta sinu poolt seatud standarditele? Usud sa, et Jumal on piisavalt võimas tegemaks oma tööd selle inimese elus ka nähtamatul viisil?

Umbes 35 aastat tagasi kõndis üks kurikuulus naine - Celeste Horvath - meie Teen Challenge’i kontorisse Brooklyn’is. Ta oli üks New Yorgi tuntumaid daame, kes juhtis üht lõbunaiste kogukonda, kes pakkus teenuseid meie maa kõige tuntumatele härrasmeestele. Celeste oli üles kasvanud nelipühilaste kodus ja tema palvetav vanaema oli prohveteerinud ta üle, et: ”Sinust saab evangelist.” Kuid Celeste pööras selja oma lapsepõlvest päritule ja pöördus hoopis prostitutsiooni poole.

Tema poolt juhitava ringkonna kasvades, jäi ta sõltuvusse narkootikumidest. Kogu selle aja jooksul käis üks madin tema südames ja päev päeva järel kostis ta huulilt vaid üks palve: ”Jumal, palun kingi mulle veel üks päev.” Lõpuks võeti Celeste kinni ja uudis sellest kroonis kõikide päevalehtede esikülgi. Seal tuli ka aeg, kus ta vend kirjutas talle ja ütles: ”Sa oled häbistanud meie peret nii suurel määral, et sellele ei leidu mingit andestust!”

Kuid Jeesus ei hüljanud teda kunagi. Kord ühel päeval, keset suurt üksindust, hakkas Celeste palvetama ja murdus täielikult Issanda ees. Muutus temas toimus koheselt ja ühe hetkega oli ta uus loodu.

Kõik, kes olid näinud Celeste’i elu väljastpoolt, pidasid teda täielikult lootusetuks ja parandamatuks juhtumiks. Kuid neil oli piiratud arusaam Kristusest ja nad ei olnud näinud Püha Vaimu varjatud tööd tema elus läbi kõigi nende aastate. Kui teised nägid teda pidevalt nii tavalise ja mitte-pühana, nägi Issand temas koguaeg evangelisti.

Celeste tuli Teen Challenge’sse vahetult enne tema süüdimõistmist ja me viisime ta ise vanglasse. Ta istus oma aja ära, saades seal evangelistiks, kelleks Jumal oli teda kutsunud ja juhtis väga paljusid Issanda juurde. Peale vabanemist sai temast võimas tänava jutlustaja ja lõpuks ka koguduse rajaja Long Island’il. Muide, see kogudus teenib täie innukusega Issandat veel tänapäevalgi.

reede, 19. veebruar 2010

AUSTUS JA RESPEKT

Piibel annab väga selgelt mõista, et on olemas Jumala kartus, mida iga usklik peaks endas kasvatama. Tõeline jumalakartus hõlmab endas ühest küljest austust ja respekti, kuid läheb samas veelgi kaugemale. Taavet ütleb meile: ”Üleastumise sõna on õelal tema südame põhjas; ei ole Jumala kartust tema silma ees.” (Psalm 36:2) Ehk teisisõnu ütleb Taavet: ”Kui ma näen kedagi andmas voli oma kurjusele, olen ma kindel, et sellisel inimesel pole vähimatki kartust Issanda ees. Ta ei tunnista tõde oma patu kohta ega selle kohta, et Jumal on kutsunud meid üles pühadusele.”

Fakt on see, et jumalakartus annab meile väe saavutada võit keset kurje aegu. Kuid kuidas seda ”kartust” siis omada? Jeremija vastab sellele prohveteeringuga Jumala Sõnast: ”Ja ma annan neile ühesuguse südame ja ühesuguse tee, nõnda et nad alati kardavad mind, kasuks neile ja nende lastele pärast neid. Ja ma teen nendega igavese lepingu, et ma ei loobu tegemast neile head; ja ma annan neile südamesse minu kartuse, et nad ei lahkuks minust.” (Jeremija 32:39-40)

See on võrratu tõotus Jumalalt, mis kinnitab meile, et Ta varustab meid püha kartusega. Ta ei taba meie südameid selle kartusega mingi üleloomuliku sähvatuse kaudu, vaid laseb sel settida seal oma Sõna läbi.

Kas see tähendab siis, et jumalakartus saab külvatud meie südameisse ainuüksi Piibli lugemise kaudu? Ei, sugugi mitte! See tuleb selle kaudu, et me ikka ja jälle otsustame kuuletuda igale Jumala sõnale, mida oleme lugenud Tema Sõnast. Piibel väljendab seda väga selgelt, öeldes, et see on see viis, kuidas jumalik aukartus tuli Esra üle: ”Sest Esra oli oma südant valmistanud Issanda Seadust nõudma ja täitma...” (Esra 7:10)

Jumala kartus ei ole vaid mingi Vana Testamendi õpetus – seda on mainitud mõlemas Testamendis. Vana Testament ütleb meile: ”Karda Issandat ja tagane kurjast!” (Õpetussõnad 3:7) Nõndasamuti kuulutab ka Uus Testament, öeldes: ”...ei ole Jumala kartust nende silme ees." (Roomlastele 3:18). Paulus lisab sellele veel järgmist: ”Siis puhastagem endid ihu ja vaimu kogu rüvedusest, täiustades oma pühadust Jumala kartuses.” (2 Korintlastele 7:1)

neljapäev, 18. veebruar 2010

VALGUS, MIS POLE VARJAMISEKS

Jeesus ütles meile: “Teie olete maailma valgus!” (Matteuse 5:14). See väide peegeldab nii palju enamat kui vaid Jeesuse poolset teenistuses tegutsemist. See ületab kõik õpetused, jutlused ja traktaatide jagamised. Kristus ütleb meile väga lihtsalt: ”Teie olete valgus.” Ta ütleb: “Te ei ole vaid peegeldus valgusest või kanal, mille kaudu valgus kiirgab, vaid teie oletegi see valgus! Ja selle valguse intensiivsus sõltub sellest, kui aktiivselt te elate ja suhtlete minuga.”

Kas te mõistate, millele Jumal on rõhumas siin? Maailm tunneb ära need, kes elavad lähedases suhtes Jumalaga. Teie naabrid või töökaaslased ei pruugi teada midagi teie igapäevasest suhtlemisest Kristusega, teie usust Temasse või teie täielikust sõltumisest Temast. Küll aga näevad nad valgust, mis tänu teie elule Kristuses välja kiirgab. Ja senikaua, kuni miski ei häiri seda elu, särab ka teie valgus keset pimedust.

”Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas.” (Matteuse 5:14) Jeesus ütleb: “Ma olen asetanud teid kui väljanäituseks kogu maailmale. Inimesed vaatavad teie peale, sest ma olen teinud teid silmapaistvateks. Te olete valgus, mis pole mõeldud varjamiseks.”

Seega, kes on need valgused, mis asetatud särama mäe otsa? Ja kus võib neid kohata? Tavaliselt ei leia neid rambivalgusest. Ei viibi nad ka enesekesksete, ennast-upitavate inimeste seas, kes elavad vaid selle maailma tunnustuse ja heakskiidu nimel. Samuti ei leia neid ennasttäis koguduste kildkondadest, kes väliselt näivad nii pühad, nii pühad, kuid seljataga klatsivad, virisevad ja vinguvad nii et vähe pole.

Aastate jooksul olen kohanud paljusid usklikke, kes väliselt tunduvad väga jumalakartlikud, kuid tegelikkusest on vaimulikult väga laisad. Nad räägivad kõigile oma läbikukkumistest ja nõrkustest, arvates, et see jätab neist väga alandliku mulje. Samas on nad aga väga kärmed arvustama teisi. Nad ei oma tõelist, andvat, armastavat teenija sarnast Kristuse meelsust. Hoopis vastupidi – neile kuuluv “valgus” on tegelikult hoopis pimedus. Jeesus ütles: ”Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?” (Matteuse 6:23) Kus puudub elu Kristuses, ei saa olla ka valgust teiste jaoks.

”Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.” (Matteuse 5:16). Põhjus, miks me peame laskma oma valgusel särada kogu maailmale, on selles, et Jumal saaks au selle eest.

kolmapäev, 17. veebruar 2010

VALGUSES PEITUV ELU

”Siis Jeesus rääkis neile taas: "Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus." (Johannese 8:12)

Jeesus oli ja on ikka veel maailma valgus. Johannes ütleb, et see valgus sai alguse elust, mis oli Jeesuses Kristuses: ”Tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.” (Johannese 1:4) Ehk lihtsamalt öelduna: See elu, mis oli Jeesusel, oli Tema valguseallikaks kogu maailmale. Ja igaüks, kes usub, ”sellel on elu valgus” (Johannese 8:12) Milles seisneb siis see ”valguses peituv elu”, millest Piibel meile räägib?

Enamus meist mõtleb sellele kui igavesti kestvale olemisviisile, mis peegeldub Kristuses. Me näeme seda kui Tema väge anda edasi igavene eksisteerimisvõime kõigile, kes Temasse usuvad. Kuid Johannes räägib siin millestki enamast. Kui ta kasutab sõna ”elu”, räägib ta kogu Jeesuse eksisteerimise autobiograafiast.

Jeesus õpetab meid, et me peame elama nõnda nagu Tema elas. Selleks aga, et me võiksime olla sellised nagu Kristus siin maailmas oli, peab Ta elu olema midagi, mis on meile isiklikult teada ja kogetav. See peab olema miski, mis samastub meie endi eludega.

Tahaksin jagada teiega, kuidas mina samastun eluga Kristuses. Ma tunnen rõõmu väikestest, lihtsatest asjadest, millest Jeesuski rõõmu tundis; asjadest, mida Ta puudutas ja ütles. Ma usun, et Tema igapäeva sõnad, teod ja elu koos Isaga peaksid selgitama meile, mida tähendab Kristuse elu meie jaoks.

Ma mõtlen Jeesuse sõprusele Laatsarusega. Ma mõtlen sellele, kuidas Ta taandas end rahvahulkadest peale pikka teenistusperioodi. Mõtlen sellele, kuidas Ta nautis aega, mille Ta veetis koos Maarja, Marta ja Laatsarusega nende kodus. Ja mõtlen ka sellele, kuidas Jeesus haaras väikesed lapsed oma kaissu ja õnnistas neid. Ma mõtlen Tema sõnakuulelikkusele oma ema suhtes, isegi täiskasvanud mehena ja sellele, kuidas Ta muutis pulmapeol vee veiniks. Mõtlen Jeesuse armastusele, mida Ta osutas hüljatuile, põlatuile ja vaestele ning kaastundele, mida Ta lasi osaks saada abielurikkumiselt tabatud naisele. Mõtlen Ta austusele vana lesknaise suhtes, kel oli vaid kaks leptonit panna aardekirstu.

Ma kahtlen, kas üldse leiduks võimalust kirjutada üles kõik need armastavad, teenija südant väljendavad teod, mida Jeesus tegi siin maa peal. Kuid kindlasti on need eeskujuks sellest, kuidas me peaksime samastama oma elusid Kristuse eluga, sest see on see viis, kuidas mõista valguses peituvat elu.

teisipäev, 16. veebruar 2010

TOETUDES TÕOTUSELE

Tänu Jumala “kaitsvale armastusele”, võime me kuulutada võitu enne kui lahing üldse alatagi jõuab. Taavet laulis: ”Issand, sinu võimusest rõõmutseb kuningas; kui väga ilutseb ta sinu abist! Sa andsid temale, mida ta süda himustas, ja tema huulte igatsust sa ei keelanud!” (Psalm 21:2-3)

Sa võid imeks panna, et: “Kuidas küll Taavet sai rõõmustuda, kui seisis silmitsi suurima rünnakuga, mida ta elus eales näinud oli. Kuidas võis ta hõisata, kui ta oleks võinud saada haavata või lausa surma?”

Taavet vastab: ”Sest sa tulid temale vastu heade õnnistustega; sa panid temale pähe kuldkrooni.” (Psalm 21:4) Taaveti sõnad siin on täiega elu muutvad: ”Ma seisan vastakuti võimsa vaenlasega, kes on saadetud hävitama mind, kuid mu südames on rahu. Miks? Sest Issand on näinud mu võitlust ja valanud oma kinnitava armastuse välja mu üle. Jah, mu vaenlane võib panna mind komistama või kukkuma ja teatud hetkedel võib isegi tunduda, et ma olen omadega läbi, kuid...Jumal on mulle öelnud, et kui ma ajan end taas püsti, siis Ta annab mulle oma jõu ja ma võidan selle lahingu.”

Enne lahingusse minekut kuulutas Taavet välja järgmise klausli: “Sa panid (mulle) pähe kuldkrooni” (21:4). See kuldkroon, millest Taavet räägib siin, viitab võidule ja valitsusele. Taavet ütles: ”Ma lähen lahingusse toetudes Jumala tõotustele, mis Ta mulle on andnud. Sest Ta on tõotanud, et ma tulen sellest puhtana välja, kandes võidukrooni.”

See võtab kokku õpetuse Jumala ”kaitsvast headusest ja armastusest”. Ta on juba ette näinud kõiki meie võitlusi – meie lahinguid patu, liha ja kuradiga – ja oma suures armus ning headuses maksnud hinna nende eest enne, kui need on jõudnud üldse esilegi tulla. Meie võit on juba kindlustatud!

Jumala kaitsev headus kehtib eriti nende puhul, kes siiralt armastavad Jeesust ja keda patt võib rünnata ootamatult. Issand kinnitab meile, et isegi kui me peaks ajutiselt olema maha surutud, võime me siiski taas tõusta ja tulla lahingust välja sirge seljaga, sest Jeesus on maksnud kõigi meie võlgade eest.

esmaspäev, 15. veebruar 2010

KAITSEV ARMASTUS

“Sest sa tulid temale vastu (ing.keeles: sa kaitsesid teda) heade õnnistustega; sa panid temale pähe kuldkrooni.” (Psalm 21:4). Kui seda salmi esimest korda lugeda, tundub see veidi arusaamatuna, sest millegi eest kaitsmine viitab pigem kui millegist eemale hoidmisele. Kaasaegses tähenduses võiks seda salmi tõlgendada nii, et: ”Jumal kaitses Taavetit oma heade õnnistustega.”

Samas aga on sõnal ”kaitsma / ära hoidma” Piibli kontekstis hoopis teine tähendus. See tähendab: ”ootama, millelegi eelnema, ette nägema, ette ära täituma; võlga ennetähtaegselt tasuma.” Veelgi enam, valdavas enamuses viitab see millelegi meelidvale.

Jesaja annab meile pisut aimu sellest meeldivast, mis tuleb Jumala käest, et täita ühte vajadust või ootust enneaegselt. ”Enne kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud.” (Jesaja 65:24). See salm loob ühe võrratu pildi Jumala armastusest meie vastu. Sellest selgub, et Jumal on nii innukas õnnistama meid ja nii valmis valama välja oma headust ja heldust me elude üle, et Ta ei jõua ära oodata, millal me Talle kõigist oma vajadustest räägime. Seetõttu sekkub ta olukordadesse juba enne, kui me seda teha jõuame, jagades meile oma armu ja armastust ning kogedes sellest täit naudingut.

See on just see sama, mida Taavet ütles 21 Psalmis: ”Issand, sa valad välja oma õnnistused ja armastuse enne kui ma veel küsidagi jõuan ja sa pakud mulle enamat kui ma eales suudaks sinult paluda.”

Taavet viitas siin teatud suurtele asjadele, mida Jumal oli tema heaks vaimses sfääris korda saatnud. See oli midagi, mis andis Taavetile võidu tema vaenlaste üle, vastas tema palvetele ning tõi kaasa ülevoolava väe ja rõõmu. Ja Jumal tegi seda kõike enne, kui Taavet jõudis üldse paluma hakatagi, et tuua oma palvesoovid ja kergendada oma koormaid. Ja kui siis Taavet lõpuks valaski oma südame Jumala ette välja, sai ta aru, et Jumal oli juba kõik korraldanud ja võitnud ära tema vaenlased. Taaveti võit oli kindlustatud enne kui ta jõudis üldse lähenedagi lahinguväljale!

neljapäev, 11. veebruar 2010

MEIE KOLETISTE JUMAL

”Vaata ometi jõehobu, kelle ma olen loonud nagu sinugi...” (Iiob 40:15) ”Kas sa saad krokodilli õngega välja tõmmata või nööriga köita tema keelt?” (Iiob 40:25)

Miks pidi Jumal alustama oma ilmutuse jagamist sellega, et pani Iiobi mõtlema neile kahele suurele koletisele? Miks pidi Iiob üldse vaatama silma jõehobule ja krokodillile?

Esmalt esitles Jumal oma sulasele seda probleemi järgnevalt: “Vaata Iiob, siin on üks jõehobu su kannul! Mis sa temaga peale hakkad? Suudad sa ta maha murda oma füüsilises jõus? Ei? Või suudad sa ehk kuidagi ta “ära rääkida”?!? Aga nüüd vaata, siin on üks krokodill ähvardamas sind. Mis sa temaga peale hakkad? Sel loomal on ju süda kõva kui kivi ja armu ei anna ta kellelegi!”

Need näited olid nii palju enamat kui vaid üks lihtne loeng loomariigi elanike kohta. Pigem rääkis siin Jumal Iiobile elu ”koletistest”. Ta andis mõista oma sulasele, et need kaks suurt, jõulist ja kõikvõimast loodut esindasid hiiglaslikke probleeme, mis möllasid Iiobi elus.

“Mõtle korra jõehobu peale. Ta trambib jalge alla kõik, mis vähegi su teele sattub. Ta on liiga suur, et temaga omal jõul toime tulla, Iiob! Sinust pole talle võrdväärset vastast ja ükskõik, mida sa ka ette ei võtaks, sa ei suudaks teda võita. Ainult mina, sinu Jumal, tean, kuidas peatada seda koletist!”

“Ja kuidas on lood krokodilliga, Iiob? Ükski inimlaps pole võimeline võitlema sellise olendiga ja mitte keegi ei suudaks omast jõust röövida krokodillilt tema võimast ”varustust”. Sama kehtib ka sinu vaimse vaenlase, Saatana kohta. Ainult mina suudan võita lahinguid temaga.”

Paned sa tähele, mida Jumal on ütlemas? Ta ei räägi ainuüksi Iiobile, aga kõikidele usklikele. Ja ta kuulutab: ”Vaata tõele näkku koletiste osas oma elus. Sa ei tule nendega ise toime. Mina olen ainukene, kes suudab neid võita.”

Iiob vastas: “Minu Jumal on kõikvõimas ja suudab kõike. Mitte ükski Tema plaanidest ei lähe luhta. Ma tean, et ma ei suuda omast jõust seista vastu jõehobule ja krokodillile, kuid see polegi tähtis, sest ma tean, et minu Jumal suudab. Minu asi on lihtsalt püsida paigal ja näha Issanda päästet tulemas.” (Iiob 42:1-2)

kolmapäev, 10. veebruar 2010

VÕITJA IGAS LAHINGUS

Jumal on tõotanud, et sa tuled võitjana välja igast olukorrast, olles kroonitud Tema jõuga: “Tõuse kõrgele, Issand, oma võimuses:me tahame laulda ja ülistada sinu vägevust!” (Psalm 21:14).

Kuidas laseb Jumal meil osa saada nendest headuse ja helduse õnnistustest? Selle läbi, et Püha Vaim ajab välja kogu hirmu meie seest – hirmu komistada, saada eraldatud Jumalast, kaotada Püha Vaimu ligiolu – täites meid oma rõõmuga. Me peame minema edasi hõiskamisega, nõnda nagu Taavetki seda tegi, sest Jumal on meile tõotanud, et me jääme püsima.

Ometigi kannavad nii vähesed kristlased endas seda hõiskamist ja ülevoolavat rõõmu. Nad ei tule selle pealegi, et neil võib olla rahu ja hingamine Jumalas. Nad käivad ringi hapude nägudega, kujutades ette, et on surutud Jumala vihase rusika alla, selle asemel, et mõelda Tema kaitsvate tiibade peale. Nad näevad Jumalat kui karmi valitsejat, kes iga hetk on valmis jagama järgmist piitsahoopi. Ja seetõttu on nad nii õnnetud ja ilma mingigi lootuseta - pigem surnud kui elavad.

Kuid Jumala silmis pole meie probleemiks sugugi mitte patt, vaid hoopis usaldamatus! Jeesus lahendas meie patuprobleemid Kolgatal ja tegi seda lõplikult. Seetõttu Ta ka ei nääguta me kallal, öeldes, et: ”Seekord läksid sa nüüd küll üle piiri!” Mitte iial! Tema suhtumine meisse on hoopis vastupidine. Tema Vaim õhutab meid pidevalt mõistma ja teadma, et Isa armastus on meiega isegi keset meie läbikukkumisi.

Pannes kogu oma tähelepanu patu peale, kaotame me silmist selle, mida Jumal kõige enam igatseb ja see on: ”Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.” (Heebrealastele 11:6) See salm ütleb kõik. Meie jumal on ”palga jagaja” ja Ta igatseb kogu südamest võimaluste järele kasta meid oma headuse ja heldusega, õnnistades meid enam kui me eales suudaks ettegi kujutada.

See on see arusaam, mida Jumal igatseb, et me omaksime Tema suhtes. Ta teab neid aegu, kui me parandame meelt oma eksimustest ja pattudest. Ta teab juba ette meie patukahetsusaegu. Kuid samas ei jõua Ta ära oodata ”oma aega”, mistõttu Ta sõidab heas mõttes sisse ja ütleb: ”Ma tahan kinnitada oma lapsele, et ma ei mõista teda hukka, sest ma olen juba andestanud talle oma Poja puhastava vere läbi.”

teisipäev, 9. veebruar 2010

MIKS ON “HALJAS OLEMINE” TÄHTIS?

”Neile öeldi, et nad ei tohi teha kurja ilmamaa rohule ega millelegi, mis haljendab, ega ühelegi puule, vaid ainult inimestele, kellel ei ole Jumala pitserit otsaesisel. (Ilmutuse 9:4).

Miks on “haljas olemine” meie usu seisukohalt nii tähtis? Mäletate, rohutirtsud ei tohtinud puutuda millessegi, mis oli roheline ja haljas. Ehk teisisõnu: nad ei tohi teha liiga kellelegi, kes elab usus. Nii et isegi kui rünnakud tulevad väga kõrgelt, jäävad need, kes on pannud oma usu ja lootuse Issanda peale, seisma kui vankumatud, haljendavad puud. Neid ei häiri mitte ühedki rohutirtsud, kaasaarvatud terroristid. Parim kaitse igasuguse põrguliku rünnaku ja skorpionite hammustuste vastu, on vaimne tervis. See tervis tuleb aga ainult siis, kui me pöördume Issanda poole ja usume Tema tõotustesse.

Luba mul küsida:

  • Usud sa täielikult Jumala andestusse? Usud sa, et Tema veri võib sind puhastada igast sinu patust ja möödalaskmisest? Kui sa elad süütunde all ja püüad pidevalt olla meelepärane Jumalale, ei ole sa haljas ega terve. Jumala suurim igatsus on, et võtaksid vastu Tema andestuse anni ja hingaksid selles.

  • Sa oled küll vastu võtnud Jumala andestuse, kuid kas sa usud Tema tingimusteta armastusse sinu suhtes?

Jumal ei tõuka meid välja, kui me eksime. Ta ei piilu pidevalt üle me õla, nõudes, et me seaksime oma asjad korda. Ta lihtsalt palub, et me tuleks Ta juurde ja tunnistaks: ”Ma usun sinu Sõnasse, Issand. Andesta mulle, puhasta mind ja hoia mind oma embuses.”

Jumala igatsus meie suhtes on, et me elaksime oma elusid ilma hirmuta. Seetõttu ei tohiks me lasta ka Saatanal tulla ja süüdistada meid mineviku läbikukkumistes. Sest kui me oleme sellest meelt parandanud, on see kaetud Kristuse kalli ja puhastava verega.

Siin on Jumala tõotus kõigile, kes panevad oma lootuse Tema peale: ”Ühed ülistavad vankreid ja teised hobuseid, meie aga Issanda, oma Jumala nime. Nemad vaaruvad ja langevad; meie aga tõuseme ja seisame püsti.” (Psalm 20:8-9).

teisipäev, 2. veebruar 2010

KUIDAS VÕITA KIUSATUSI

Võime pidada vastu ja mitte alla anda kiusatustele, ei sõltu pähetuubitud piiblisalmidest või lubaduste ja tõotuste andmisest või tundideviisi palvetamisest ja paastumisest või isegi iseenda pühendamisest suurtele ja aulistele asjadele. Kõik need asjad on soovitatavad ja loomulikud kristliku kasvu jaoks, kuid neis ei peitu veel meie võit.

Kõige lihtsam kiusatusele vastuseisu saladus peitub Saatana väe ees tuntava hirmu murdmises! Sest hirm on ainukene asi, millega Saatan saab inimest lõa otsas hoida! Aga Jumal ei anna meile kartuse vaimu – see lähtub ainuüksi Saatanast. Inimene aga kardab Saatanat. Kardab deemoneid. Kardab läbikukkumist. Kardab, et tema isud ja harjumused ei muutu iialgi. Kardab oma seesmisi ihasid, et need võtavad võimust ja haaravad kontrolli ta elu üle. Kardab olla üks neist tuhandeist, kes on ehk erinev, täis lihalikke himusid ja võimetu leidma abi.

Inimene kardab, et ta ei suuda lõpetada patu tegemist, andes sellega vaenlasele väe, mida too tegelikult ei oma. Inimene kisendab täiest kõrist: „Ma olen sõltuvuses ja ei suuda lõpetada! Ma olen niivõrd kõige selle lummuses ja Saatana mõjuvõimu all, et ta lihtsalt paneb mind seda tegema!“

Hirmul on omadus piinata. Ja senikaua, kuni sa kardad Saatanat, ei suuda sa iialgi murda läbi ühestki kiusatusest. Saatan tegutseb tuginedes hirmule ja kristlased, kes kardavad Saatanat, omavad väga vähest kui üldse mingit võimu seista vastu talle.

See kõik tugineb valele! Valele, mis laseb uskuda, otsekui oleks Saatanal vägi võtta kristlasi pinge all rajalt maha. Kuid see pole nii! Jeesus tuli, et hävitada kogu Saatana vägi kõigi verega lunastatud Jumala laste üle. Ma olen sageli mõelnud, miks küll Jumal laseb kristlastel kogeda nii palju kiusatusi? Miks ei võiks Ta lihtsalt kõrvaldada kõik need takistused, selle asemel et „valmistada väljapääs, nii et me suudame taluda.“ (1Korintlastele 10:13)? Vastus on väga lihtne. Niipea, kui sa saad selgeks, kui võimetu Saatan tegelikult on – niipea, kui sa saad aru, et tegelikult ei suuda ta sind millekski sundida; kui sa mõistad, et Jumalas peitub kogu vägi, mis hoiab sind kukkumast – alles siis sa suudad „taluda“ ükskõik, mida, millega Saatan sind ka ei piiraks. Ja sa võid sellest kõigest läbi minna ilma kartmata kukkuda!

Me ei ole vabastatud kiusatustest, küll aga hirmust Saatana ja selle eest, et ta võiks meid sundida alluma neile. Me seisame kiusatustega silmitsi senikaua, kuni jõuame oma usus „hingamisse“. See „hingamine“ aga peitub vankumatus veendumuses, et Jumal on võitnud ära Saatana, kel pole mingit õigust ega meelevalda meie üle ja me oleme lõppeks otsekui tules läbikatsutud ja puhastatud kuld.

esmaspäev, 1. veebruar 2010

KIUSATUSE PÕHJUS

Kiusatus on kui kutse või ahvatlus sooritamaks ebamoraalset tegu. Saatan on just praegu möirgamas raevukalt üle maa, püüdes neelata kristlasi läbi mõjuvõimsate ahvatluste ebamoraalsusele. Keegi meist pole selles osas immuunne ja mida lähemale sa Jumalale jõuad, seda enam püüab Saatan sind rajalt maha võtta.

Patuseid ei ole võimalik kiusatustega kiusata – ainult tõelisi Jumala lapsi on! Vihm ei saa teha märjaks kedagi, kes juba üleni vee all. Patused on juba langenud täielikku hävingusse ja Saatana lastena teevad nad just täpselt seda, mida too neil käsib. Neid ei pea enam kiusama või ahvatlema, sest nad on juba ebamoraalsed – juba hukkamõistetud. Orjadena puudub neil vabadus valida. Nad liiguvad surnud olekust kahekordsesse surnud olekusse, olles otsekui „ülesjuuritud“. Saatan võib küll patuseid proovile panna, kuid mitte kiusata. Saatan meelitab küll omaenda lapsi üha sügavamatesse ja pimedamatesse ebamoraalsuse mülgastesse, kuid kuna nad on nagunii juba surnud kõigi oma üleastumiste ja pattude tõttu, ei võitle nad ka enam oma elu eest. Ja just see on see põhjus, miks Jumal käsib meil rõõmustada, kui me sattume kõikvõimalikesse kiusatustesse, sest see annab tunnistust sellest, et me kogeme midagi unikaalset, mis omane vaid küpsetele kristlastele.

Kiusatus tähendab „treeningut lahingolukorras“. See on „piiratud“ lahing, mis tähendab seda, et Jumal piirab seda vastavalt meie „kandmisvõimele“. Ta igatseb lahingus treenitud sõdurite järele, kes võiksid tunnistada: „Ma olin lahingutule all! Vaenlane möllas ja möirgas mu ümber, tulistades siia-sinna ja üritades tappa mind. Kuid Jumal näitas mulle, kuidas mitte karta ja teda võita. Ma olen seda kogenud nüüd ja järgmine kord ma enam ei karda.“

Kiusatus ei ole märk nõrkusest või maailma poole kaldumisest. Pigem on see kui „kraadi saamine“; märk sellest, et Jumal usaldab meid ja usub meisse. Vaim juhtis Jeesuse kõrbe kesk’ kiusatuste tallermaad, et õpetada Talle kiusatuse võitmiseks vajalikku väe saladust. Tegelikult ütles Jumal Jeesusele: „Poeg, ma olen andnud sulle mõõtmatus koguses Vaimu. Ma olen sind tunnustanud maailma ees ja annan nüüd Saatanale loa rünnata sind ükskõik, millega, et sa võiksid näha, kui võimetu ta tegelikult on. Seda selleks, et sa mitte kunagi peale seda ei kardaks tema võimutsemist ja läheksid julgelt edasi, kuulutades kindlas usus jumalariiki ja seda, et Saatan on juba võidetud; et tal puudub igasugune võimalus puudutada sind kasvõi sõrmeotsagagi.“

See on see põhjus, miks kristalsed kogevad kiusatusi. Kiusatusi, millel lastakse tulla isegi kõige pühamate eludesse, et õpetada meile Saatana piiratust, paljastada tema nõrkus ja labane hernehirmutise staatus. Sest – me kardame ainuüksi neid asju, mida me ei mõista.