kolmapäev, 31. märts 2010

MIDA SEE KÕIK TÄHENDAB?

Mida see tähendab, kui palved jäävad vastusteta ja valu üha kasvab ning Jumalal ei tundu olevat vähimatki tegemist meie usule reageerimisega? Sageli aga just sellistel aegadel armastab Jumal meid enam kui eales varem. Piiblis on öeldud, et: „Keda Jumal armastab, seda Ta ka korrigeerib.“ Armastuses korrigeerimine on tähtsam kui ükski usutegu, palve või tõotus. See, mida mina näen kui millenagi, mis mulle haiget teeb, võib osutuda millekski, mis väljendab hoopis Jumala armastust. See võib olla Tema õrn käsi, mis otsekui väikest laksu andes juhib mind välja mu uhkusest ja põikpäisusest.

Meie usk peitub meie eneste usus. Me paneme suurema rõhu omaeneste palve väele kui sellele, et saada Tema väge eneste sisse. Me püüame Jumalast sotti saada, lugedes Teda kui raamatut. Me ei taha mingeid üllatusi ega mõistatuslikke hetki ja kui asjad kulgevad vastupidiselt meie arusaamadele Jumalast, ütleme me kiirelt: „See ei saa küll olla Jumalast; see küll pole Tema moodi!“

Me oleme nii hõivatud Jumala kallal töötamisega, et me unustame ära asjaolu, et Tema püüab teha oma tööd meie kallal. Selles ju tegelikult kogu elu mõte peitubki: Tema töös meie juures, et muuta meid aulisteks astjateks. Meie aga oleme nii hõivatud paludes asjade muutumise pärast oma elus, et meil jääb vähe aega laskmaks palvetel muuta meid. Jumal ei ole loonud palvet ja usku käima käsikäes otsekui mingeid salajasi relvi, mille abil üks valitud seltskond „eksperte“ õpib Jumalalt midagi välja paluma. Jumal ütles, et Ta on palju enam aldis andma kui meie oleme valmis vastu võtma, mistõttu miks me siis kasutame palvet ja usku otsekui „võtmeid“ lukustamaks lahti midagi, mis pole eales lukus olnudki?

Palve ei ole mõeldud Jumala, vaid meie kasuks. Usk ei ole mitte Tema, vaid meie kasuks. Jumal ei ole kui mingi igavene püha kiusaja. Ta ei ole end ümbritsenud mingi sasipuntraga, mille nutika lahtiarutamise eest ootaks inimesi mõni auhind.

Me oleme palve ja usu osas omadega ikka täitsa metsas. Me oleme lubanud endile jultumust mõelda Jumalast kui isiklikust võlurist, kes täidab iga me soovi. Me võtame usku kui võimalust suruda Jumal nurka ja nõuda Tema tõotuste täitumist. Me arvame, et Jumal on suures vaimustuses sellest, kui me Ta vastu seina surume ja kõva häälega kuulutame: „Issand, sa ei saa taganeda oma tõotustest. Ma tahan seda, mis kuulub mulle. Sa oled seotud oma Sõnaga, mistõttu Sa pead seda täitma, sest muidu ei vasta Su Sõna tõele.“

Just see on see põhjus, miks me ei mõista palve ja usu tõelist tähendust. Me näeme Jumalat vaid kui andjat ja iseendid vaid kui vastuvõtjaid. Aga palve ja usk on kui teed, mille kaudu meist saavad andjad Jumalale. Seetõttu ei tohiks neid kasutada kui võimalusi saamaks midagi Jumala käest, aga kui moodust, mille kaudu pakkuda Jumalale kõike seda, mis Talle head meelt valmistab.

teisipäev, 30. märts 2010

KIUSATES KRISTUST

„Ärgem ka kiusakem Issandat, nagu mõned neist kiusasid ning hukkusid madude läbi.“ (1Korintlastele 10:9)

Mida Paulus mõtleb siin, kui ta räägib „Kristuse kiusamisest“? Lihtsalt öeldes tähendab kiusamine Issanda proovilepanekut. Me kiusame Teda igakord, kui küsime: „Kui armuline küll võib Jumal olla minu suhtes, kui ma seda pattu edasi teen? Kui kaua ma võin oma patuseid tegusid jätkata, enne kui Ta tõeliselt vihastab? Ma tean, et Jumal on armuline ja see on koht, kus armu anda ja mitte kohut mõista. Kuidas Ta võikski mind hukka mõista, kui ma olen Tema laps?“

Suured hulgad kristlased esitavad neid samu küsimusi ka tänasel päeval, kui nad mängivad tulega. Nad tahavad näha, kui lähedale põrgutulele nad võivad minna, ilma patu tagajärgi maitsmata. Ehk teisisõnu: nad kiusavad Kristust, loobudes samal ajal Jumala Sõna tõekspidamistest.

Igakord, kui me läheme tõe vastu, mida Jumala Vaim meile selgelt on ilmutanud, ignoreerime me Pauluse hoiatust: „Kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks! Ärgem ka langegem kõlvatusse, nõnda kui mõned neist langesid ning ühel päeval hukkus kakskümmend kolm tuhat.“ (1Korintlastele 10:12, 8).

Küsi iseendalt, kas sina paned proovile Jumala imelise armu piire? Kas sa kiusad Kristust oodates, et Ta lepiks sinu patuga keset sinu otsest vastuhakku? Või kas sa oled veennud iseennast mõttega, et: „Ma olen Uue Testamendi usklik ja kaetud Jeesuse verega, mistõttu ei saa ka Jumal minu üle kohut mõista.“

Jätkates patu tegemist, kohtled sa sinu eest toodud Jeesuse võrratut ohvrit ülima lugupidamatusega. Sinu teadlik patustamine häbistab Teda ja seda mitte ainult maailma silmis, aga ka kogu taeva ja põrgu ees (vt. Heebrealastele 6:6).

1Korintlastele 10:13 kirjeldab Paulus võimalust, kuidas põgeneda kiusatuste eest: „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“

Mis siis aitab meil põgeneda? Kasvav teadmine ja kogemus Jumala pühast kartusest.

esmaspäev, 29. märts 2010

ME OLEME LIIGA MAALÄHEDASED

Oled sa märganud, et tänapäeval räägitakse väga vähe taevast või selle maise maailma mahajätmisest? Selle asemel pommitatakse meid pidevalt sõnumitega sellest, kuidas oma usu abil rohkem asju saada. Üks tuntud õpetaja ütles, et: „Järgmine ärkamine saab olema „finantsiline ärkamine“. Jumal saab valama välja oma finantsilisi õnnistusi üle kõigi usklike.“

Iga sõnum surmast häirib meid. Me püüame isegi vältida sellele mõtlemist ja peame neid, kes sel teemal arutlevad, lihtsalt imelikeks. Aegajalt me küll ehk räägime sellest, milline taevas võiks välja näha, kuid enamus ajast on surma teema siiski tabu.

Milline Jumala igavikulise eesmärgi hääbumine! Pole siis ime, et nii paljud kristlased tunnevad hirmu surma ees! Tõsi on aga see, et me oleme kaugel arusaamisest Kristuse üleskutse osas hüljata kogu see maailm ja kõik sellega kaasnevad koormad. Ta kutsub meid üles tulema ja surema, ehitamata iseendile mingeidki mälestusmärke. Surema muretsemata sellepärast, kuidas meid hiljem meenutatakse. Jeesus ei jätnud endast maha ühtegi autobiograafiat, ülikooli või piiblikooli. Peale leiva ja veini ei jätnud Ta maha midagi, mis Teda meenutaks.

Kui palju erinevad olid ka algkoguduse kristlased. Paulus rääkis väga palju surmast. Muide, meie ülestõusmisele surmast viidatakse Uues Testamendis kui õnnistatud ootusele. Tänapäeval peetakse aga surma kui soovimatuks sissetungijaks, kes lõikab meid läbi sellest heast elust, millega nii harjunud oleme. Me oleme oma elu kõigi materiaalsete asjadega nii segi löönud, et oleme ka ise suures segaduses. Mõte, et me peaksime maha jätma oma uhked kodud, armsad asjad ja kallid inimesed, tundub meile täiesti vastuvõetamatuna. Meie mõttelaad tundub olevat midagi sarnast: „Praegu suremine oleks liiga suur kaotus. Ma küll armastan Issandat, kuid samas vajaksin aega, et nautida oma kinnisvara. Ma võtsin just naise ja vajan rohkem aega, et nautida abielupõlve.“

Mis on suurim ilmutus usust ja kuidas seda küll rakendada? Vastus sellele leidub Heebrea kirjas: „Need kõik surid uskudes...Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal...Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna.“ (Heebrealastele 11:13, 16)

reede, 26. märts 2010

ELU EI PEITU MAISES KESTAS

Need meie maised ihud ei ole midagi enamat kui vaid tühipaljas kest, kuid elu peitu selles kestas. Kest ei ole loodud alleshoidmiseks, vaid ajutiseks hoiupaigaks pidevalt kasvavale ja küpsevale elujõule. Ihu on kui kest, mis tegutseb ajutise valvurina elu üle, mis temasse pandud. Ja võrreldes selle igavese eluga, mida ta ümbritseb, on kest vaid kui sünteetiline kogum.

Iga tõeline kristlane on täidetud igavese eluga. See on otsekui meie maistesse ihudesse istutatud seeme ja küpseb pidevalt. See on pidevalt kasvav ja laienev arenguprotsess meie sees, mis ühel hetkel peab sellest kestast läbi murdma, et tuua esile elu ühel täiesti uuel kujul. See auline Jumala elu meie sees avaldab survet sellele maisele kestale ja niipea, kui ülestõusmise elu on piisavalt küps, murrab see kestast läbi. Kõik kunstlikud ahelad purunevad ja nõnda nagu linnupoeg koorub munast, nõnda murrab hingki välja oma vangist. Tänu Jumalale!

Surm ei ole midagi enamat kui vaid haprast kestast läbimurdmine. Sel samal hetkel, mil meie Issand otsustab, et meie kest on oma osa täitnud, peavad Jumala lapsedki hülgama oma vanad rikutud ihud, mis saavad taaskord põrmuks. Vaevalt leiduks kedagi, kes korjaks kokku munakoore purunenud killud, sundides vastsündinud linnupoega sinna tagasi minema? Või kes võiks tulla selle peale, et paluda mõnel armsal loobuda oma uuest, ausse viidud ja Kristuse sarnasest kujust, pöörduma tagasi oma kõdunevasse kesta, millest ta äsja end vabaks murdis?

Paulus ütles: „Suremine on kasu!“ (Filiplastele 1:21) Meie tänapäeva kaasaegsete vaimulike sõnavarade jaoks on taoline jutt täiesti mõistetamatu. Meist on saanud sellised elu kummardajad, et meil on väga vähe tahtmist lahkuda ja olla koos oma Issandaga.

Paulus ütles: „Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem.“ (Filiplastele 1:23). Samas, vastpöördunute huvides pidas ta paremaks jääda oma kesta või nagu ta ise seda ütles „ihusse“.

Kas Paulus oli vähe nikastanud? Omas ta mingi haiglaslikku kinnisideed surma kohta? Puudus tal austus elu suhtes, millega Jumal oli teda õnnistanud? Absoluutselt mitte! Paulus elas oma elu kõige täiega! Tema jaoks oli elu kingitus ja ta kasutas seda hästi, võideldes head võitlust. Ta oli ületanud hirmu „surma suu“ ees ja võis nüüd öelda: „Parem on surra ja olla koos oma Issandaga kui jääda oma ihusse.“

neljapäev, 25. märts 2010

KÜMME KÄSKU

Enamus Ameerikast on teadlik, et Ameerika Ühendriikide ülemkohus on keelanud „Kümne käsu“ esitluse ükskõik, millises riiklikus kohtumajas. Nii suure kaaluga otsust on väga palju kajastatud ka meedias, kuid mida see korraldus endast tegelikult kujutab?

Kohtumaja on see paik, kus seadusi kehtestatakse. „Kümme käsku“ esindavad Jumala moraalset seadust, mis iialgi ei muutu ega paindu. Need on sama paigas kui gravitatsiooni seadus. Nende rikkumine on sama hea kui astuda üle kõrghoone katuseserva. Sa võid ju arvata, et see või teine seadus sinu puhul ei kehti, kuid hind, mida hiljem selle arvamise eest maksma pead, on väga kõrge.

Lihtsamalt öeldes: „Kümme käsku“ on igavesed seadused, mille Jumal on paika pannud selleks, et hoida ühiskonda hävitamast iseennast. Ja ometigi, kui hämmastav see ka poleks, paljud lihvimistöid pakkuvad firmad on hetkel ametis nii nende käskude kui Jumala nime „kustutamisega“ kohtumajade seinatahvlitelt või kivipõrandailt.

Milline värvikas pilt meie ühiskonna hetkeseisust! Need muutumatud seadused said algselt Jumala enda poolt kivisse raiutud ja nüüd kustutatakse neid sealt tänu inimeste poolt paikapandud seadustele.

Mõned kristlased ütlevad: „Kah nüüd asi! Me ju nagunii ei ela käsu või seaduste all! Mis siis tühjast kära teha?“ Tõsi, me ei ela Heebrea seaduste järgi, mis hõlmasid endas 613 täiendavat käsku lisatud Juudi rabide poolt. Küll aga elab iga kristlane Jumala moraalsete seaduste meelevalla all, mis kõik on kokku võetud „Kümnes käsus“.

Mind huvitab, mis võib toimuda Jumala mõtteis, kui need lihvijad Tema seadusi me kõigi silme all kustutavad? Mõned usklikud väidavad, et: „Me ei vajagi neid käske avalikult esitletutena. Peaasi, et nad on kirjutatud me südameisse!“ Kuid see pole see, mida Jumala Sõna ütleb. Pange tähele nende käskude nähtaval olemise tähtsust, kui Jumal need oma rahvale edastas:

„Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!...kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel! Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele!“ (5Moosese 6:6-9)

kolmapäev, 24. märts 2010

VABADUS PATUORJUSEST TULEB VASTU VÕTTA USU KAUDU

Usk on midagi, mida sa rakendad lähtuvalt sellest, mida sa tead. Teadmised ei oma aga mingit tähtsust, kui sa neid ei rakenda.

Iisraeli lapsed said hea uudise, kuuldes, et Jumal oli kinkinud neile Kaananimaa. Samas poleks see uudis omanud nende jaoks mingit tähtsust, kui nad oleksid jäänud Egiptusesse orjadeks. Kuid Piibel ütleb, et: „Usus jättis ta maha Egiptuse...Usus läbisid nad Punase mere...“ (Heebrealastele 11:27, 29)

Iisraellased ei marssinud Kaananimaa piirini lastes õhku ühe suure noolte valangu ja jäädes siis ootama, et kõik vaenlase armeed on hoobilt löödud. See maa kuulus küll neile, kuid nad pidid vallutama selle „surnud sõdur surnud sõduri haaval“.

Kuid mida on sel kõigel pistmist minu patuorjuse võitmisega? Oi, kuidas on! Kristus lahendas patuorjuse teema läbi selle, et kuulutas sind vabaks selle võimusest. Kuid sina pead uskuma seda kuni selle tasemeni, et võtad ka ise midagi ette selles osas.

Sellest ainuüksi ei piisa, kui sa ütled, et: „Jah ma usun, et Kristus andestab patud. Ma usun, et Ta on Issand ja suudab murda patu jõu mu elus.“ Sa kinnitad oma mõistusega kõike, mida oled kuulnud, kuid usk seisneb palju enamas. Usk tähendab astuda sellesse tõotatud vabadusse ja ka tegutseda selles.

Usklikud ületavad selle maailma kurjuse jõud läbi usu. Ainuüksi tõeline usk võimaldab sul seista kindlana vastu kiusatuse väele. Enesekontroll on võimalik vaid siis, kui sa usu läbi võtad vastu tõe, et sind on vabaks tehtud.

„See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked. Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma - meie usk.“ (1 Johannese 5:3-4).

Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata. Tema vastu seiske kindlalt usus, teades, et neidsamu kannatusi on pandud kogema kogu kristlaskond maailmas. Aga kogu armu Jumal, kes teid on kutsunud oma igavesse kirkusesse Kristuses Jeesuses, parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab teid, kes te üürikest aega olete kannatanud. Tema päralt olgu võimus igavesest ajast igavesti! Aamen. (1 Peetruse 5:8-11).

teisipäev, 23. märts 2010

SILMAPILGU PÕLVKOND

Paljud kristlased loevad regulaarselt Piiblit, uskudes, et see on Jumala elav, ilmutatud Sõna nende elude jaoks. Ikka ja jälle, peatükk peatüki järel võivad nad Piiblist lugeda põlvkondade kohta, kes kuulsid Jumala häält. Nad võivad näha, kuidas Jumal rääkis oma rahvaga kord korra järel ja panna tähele juba vana tuttavat fraasi: „Ja Jumal ütles...“. Ometigi elavad aga paljud neist samadest kristlastest viisil, otsekui Jumal tänapäeval ei räägikski enam oma rahvaga.

Terve põlvkond usklikke on hakanud langetama otsuseid tuginedes ainuüksi omaenda tarkusele, pühendamata hetkegi Jumalalt või Tema Sõnast nõu küsimisele. Paljud lihtsalt otsustavad selle järgi, mis neile meeldib, paludes seda siis Jumalal lihtsalt õnnistada. Nad liiguvad edasi täie käiguga, paludes ainuüksi seda, et: „Jumal, kui see ei ole sinu tahtmine, siis peata mind!“

Me elame aegadel, kus inimesi on hakatud kutsuma „silmapilgu põlvkonnaks“, kuna nad langetavad eluliselt tähtsaid otsuseid vaid hetkega, silmapilgu vältel. Selle kohta on isegi üks bestseller välja antud, mis kannab pealkirja: „Silmapilk: Võime mõelda ilma mõtlemata.“ (Blink: The Power of Thinking Without Thinking.). Kogu raamatu sisu tugineb teooriale, mis käsib „usaldada oma instinkte, kuna silmapilgu vältel langetatud otsused on tõestanud end olevat need kõige paremad ja õigemad.“

Mõelge kõigele sellele soravalt kõlavale „silmapilksele kõnepruugile“, mida me enda ümber iga päev kuuleme: „See on sajandi pakkumine!! Te võite üle öö rikkaks saada, kuid võimalus selleks on ainult nüüd ja praegu!“ Kõigi nende lendlausete taga hõljub aga vaid üks vaimsus: „Silmapilk, silmapilk, silmapilk!“

Taoline mõtteviis on hakanud mõjutama ka meie kogudusi, kus otsuseid ei langeta enam mitte ainult „silmapilgu kristlased“, aga ka „silmapilgu jumalasulased“. Oleme saanud suurel hulgal kirju hämmingus inimestelt, kellede sõnum on üks ja seesama: „Meie pastor tuli tagasi „koguduste-kasvatamise konverentsilt“ ja teatas, et: „Tänasest päevast saab kõik olema teisiti!“ Ta otsustas, et meist peab üle öö saama üks populaarne ja trendikas kogudus ning ei palunud meil isegi palvetada selle pärast...Me oleme segaduses!“

Veel mõni aasta tagasi olid kristlaste seas levinud küsimused nagu: „Kas sa ikka palvetasid selle pärast? Oled sa küsinud Issanda arvamust selles küsimuses? Kas su õed ja vennad toetavad sind palves? Oled sa saanud häid juhtnööre ja nõu?“ Tahaksin küsida su käest, oled sa esitanud neid samu küsimusi? Mõeldes tagasi viimase aasta peale, siis: kui mitu tähtsat otsust sa langetasid, kus sa tõesti siiralt ja tõsimeeli viisid need asjad Jumala ette ja palusid nende pärast kogu südamest? Või, kui mitu neist otsustest said langetatud „silmapilkselt“? Põhjus, miks Jumal tahab omada täit kontrolli meie elude üle, peitub selles, et ainult nii saab Ta meid hoida eemal tõelistest kaostest, mis on just need, kuhu meie „silmapilksed otsused“ omadega välja jõuavad.

esmaspäev, 22. märts 2010

MITTE ENAM ORJAD

Abraham Lincolni kohta on öeldud, et oma orjusest vabastamise avaldusega „vabastas ta orjad“. See ametlik dokument kuulutas orjuse surnuks ja kõik orjad vabaks.

Kui see uudis esmalt lõunapoolsetes istandustes levima hakkas, ei suutnud paljud orjad seda uskuda. Seetõttu jätkasid nad endiselt oma isandate teenimist, olles veendunud, et lubadus vabadusest on lihtsalt pettus. Suurel hulgal südametunnistuseta maaomanikest ütleski oma orjadele, et tegu on kõlakaga ja hoidis oma orje endiselt ikkes. Kuid tasapisi hakkas tõde neilegi orjusesse jäänutele kohale jõudma, kui nad nägid endisi orje rõõmsate ja õnnelikena oma äsja leitud vabadust nautimas. Ükshaaval hakkasid nemadki oma koormaid õlult heitma, pöörates selja orjusele ja alustades uut elu.

Võib-olla sa ei ole kuulnud veel või see tundub liiga hea, et olla tõsi, kuid ristisurma läbi Kolgatal vabastas Jeesus kõik patuorjad. Seetõttu võid sa jätta maha Saatana ja kõndida lihtsalt minema. Sa võid heita ära oma patukoormad ja Saatana valitsuse oma elus ning siseneda uude ellu ja vabadusse.

Las ma näitan sulle, mida Piibel silmas peab, kui räägib patule suremisest. Ühes orjade vabastamisega Lincolni poolt, hävis ka orjuse teema kui selline. Ei olnud enam ei orjapidajaid ega ka orje. Ori võis lihtsalt minema kõndida ja öelda: „Orjus on lõpetatud teema!“ Ja kuigi ta võis kas hirmust või instinktiivselt pöörduda tagasi põllule puuvilla korjama, ei teinud see temast ometigi uuesti orja! Ta oli vaba, kuigi samas pidi ise rakendama seda vabadust. Orjusest vabastamise deklaratsioon ei saanud kedagi sundida olema vaba, nõnda nagu ei saanud ka orjapidajad sundida oma orje tagasi pöörduma. See kõik taandus orja omaenese tahtele.

Piibel ütleb: „Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud. Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga.” (Roomlastele 6:7-8) Ehk mida see teisisõnu tähendab, on see, et: sinu patuorjus on lõpetatud teema; Kristus on sind juba vabaks kuulutanud, mistõttu sa oled vaba elama kui uus ja ahelateta inimene Kristuses.

Kristus ei saa sind sundida tegema õigeid asju ja Saatan ei saa sind sundida tegema valesid asju. Kristus saab sind vaid usu läbi vabaks kuulutada, kuid sinu asi on käituda kui vaba inimene.

reede, 19. märts 2010

JUMALA HÄDAABIPLAANID IGALE USKLIKULE

Ükskõik, kui muutlikuks see maailm ka ei muutuks – Jumala rahvas võib siiski võtta rahulikult ja lasta oma rõõmul voolata, sest meie Issand on lubanud meile erilist kaitset just siis, kui seda kõige enam vajame.

Kas Jumalal mitte polnud hädaabiplaan Iisraeli laste jaoks keset ülemaalist näljahäda? Ta läkitas Joosepi oma rahva eel Egiptusesse, ülendas ta peaministriks ja täitis kõik varaaidad piisavate varudega, et elada üle näljaaeg. Seejärel juhtis Ta oma rahva nende varaaitade vahetusse lähedusse ja toitis neid läbi kõigi nende raskete aegade.

Kas Jumalal mitte polnud hädaabiplaani ka Eelija jaoks? Ajal, mil tema rahvas ägas majanduslanguse ja toidu nappuse all tänu põuaajale – ja samal ajal oli õel kuningas seadnud vaevatasu tema pea eest – käivitas Jumal oma hädaabiplaani Eelija kasuks. Ta peitis oma sulase vaikse oja äärde ja lasi linnukesel tuua talle toidust. Ellujäämisplaan hõlmas endas ka müstilist viljasalve, mis kunagi tühjaks ei saanud.

Kuidas aga olid lood Noaga? Millist detailset ellujäämisplaani omas Jumal veel tema ja ta pere jaoks! Ja veel laev, mis kandis nii Noad kui tema peret turvaliselt läbi kogu maailma haaranud hävitavast ja surmavast üleujutusest.

Ja Lott? Jumal saatis oma inglid isiklikult tõmbama nii Lotti kui tolle lapsi välja hävivast Soodoma linnast. Jumala käsi oli mängus seni, kuni Lott oli turvaliselt toimetatud äärelinna. Kogu toimunu näol oli tegu nii palju enama kui töökaotuse, majanduslanguse või valitsuse allakäiguga – see oli täielik ühiskonna häving ja ometigi Lott pääses sealt terve nahaga.

Pauluse elu oli kinnituseks Jumala jätkuvatest varuplaanidest! See apostel seisis silmitsi nii laevahuku, -varaste poolt röövimise, -vangistuste, -reetmiste kui mõrvakatsetega ja ometigi – Jumalal oli iga taolise kriisiolukorra jaoks varuks päästeplaan. Ainuüksi Jumal sai otsustada, millal üks või teine katsumus pidi läbi saama, käivitades seejärel oma varuplaani ja tuues Pauluse „tagasi ellu“.

Ka meie jaoks on olemas hädaabiplaan ellujäämiseks – loodud spetsiaalselt iga uskliku jaoks eraldi. Seetõttu ärgem iialgi kahelgem, olles kindlad, et Jumal kannab meid läbi igast raskusest ja kriisist.

neljapäev, 18. märts 2010

TAOTLEGE PÜHITSUST

Jumala Sõna ütleb meile, et: „Taotlege...pühitsust, milleta keegi ei saa näha Issandat.“ (Heebrealastele 12:14)

Selles salmis peitub väga lihtne ja selgesti mõistetav tõde! Ilma pühaduseta, mis lähtub ainuüksi Kristusest – kallis aare, mille suhtes me saame lugupidamist väljendada läbi pühendunud ja sõnakuuleliku elu Tema Sõnale – ei saa me iialgi nägema Issandat. Ja see ei puuduta ainuüksi taevast, aga ka meie praegust elu siin maa peal. Ilma pühaduseta ei saa me kogeda Jumala ligiolu oma igapäeva elus, oma peredes, suhetes, tunnistamistes ega teenistuses.

Pole mingit vahet, kui mitmest kristlikust konverentsist me osa võtame, kui paljusid kristlikke kassette kuulame või kui mitmesse osadusgruppi kuulume. Kui me anname maad vähina levivale patule või kui Jumalal on küsimusi meie puhtuse suhtes, siis ükskõik kui väga me ka ei pingutaks, jumalikku vilja ei kanna me iial. Hoopis vastupidi – meie patt saab vohama ja nakatama kõiki teisigi meie ümber.

Loomulikult kandub see teema kaugemalegi kui vaid meie lihalikud himud või vaimu kärbumine. Paulus kirjeldab seda sama hävitavat pattu, öeldes: „Ärge ka nurisege, nagu mõned neist nurisesid ning hukkusid laastaja käe läbi.“ (1 Korintlastele 10:10)

Seega, armas Jumala püha, kas sa lubaksid Pühal Vaimul tegeleda kõigi oma himudega, millega silmitsi seisad, otsides ja uskudes, et Jumalal on väljaspääs su jaoks kõigist neist? Ma õhutan sind arendama jumalakartust ja usaldust Temasse neil viimseil päevil, sest need hoiavad sind puhtana ükskõik kui raevukalt ka kurjus su ümber ei möllaks. Ja see võimaldab sul käia Jumala pühaduses, mis kannab endas ka tõotust Tema alaliseks ligioluks.

See kõik on usu küsimus. Kristus on tõotanud hoida sind langemast ning anda sulle jõu seista vastu patule, kui sa vaid usud seda. Seetõttu, usu siis Temasse püha aukartusega. Palveta, et Ta võiks anda sulle seda ning võta see siis vastu. Jumal peab oma Sõna. Sa ei ole võimeline murdma end vabaks surmavaist patuahelaist oma tahtejõu, lubaduste või inimlike ponnistuste kaudu, sest: „See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand.“ (Sakarja 4:6)

kolmapäev, 17. märts 2010

RIST ÕPETAB MEILE ISEENDA SALGAMIST

Issand ei ütle meile iialgi, et: „Kummardu nüüd vähe, et saaksin sulle su risti turjale panna!“ Jeesus ei tegele värbamisega – kogu Tema armee koosneb vabatahtlikest. Sellest lähtuvalt ei kanna ka mitte kõik kristlased oma risti. Sa võid küll olla usklik ilma risti kandmata, kuid sa ei saa olla jünger ilma seda tegemata.

Ma näen väga paljusid usklikke, kes püüavad vältida risti-teed. Nad on harjunud ära oma hea eluga, millega käib kaasas edukus ja õitseng, materiaalsed hüved ja populaarsus. Ma olen kindel, et paljud neist jõuavad ka taevasse – olles päästnud küll omaenese naha, kuid nad ei ole kunagi õppinud tundma Kristuse tõelist olemust. Olles hüljanud risti kannatused ja valu, ei saa neil olema võimalust tunda ja kogeda igavikku ühes Temaga nii, nagu teevad seda need pühad, kes on kaasatud Kristuse kannatustesse.

Sa pead õppima kandma oma risti seni, kuni oled õppinud salgama. Salgama mida? Üks asi, mis pidevalt takistab Jumala tööd meie eludes, on meie oma „mina“. „Siis Jeesus ütles oma jüngritele: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!” (Matteuse 16:24) Me tõlgendame seda salmi täiesti valesti, kui rõhutame ainuüksi iseenda salgamist, pidades selle all silmas eelkõige materiaalsetest hüvedest ja seadusevastastest tegevustest loobumist. Jeesus ei kutsunud meid üles enesedistsipliinile enne oma risti võtmist. Asi on palju tõsisem! Jeesus kutsub meid üles salgama iseendid. See tähendab panna maha oma võime kanda omast jõust ükskõik, millist risti, millega silmitsi seisame. Ehk teisisõnu: „Ära haara mitte ühegi risti järele enne, kui oled valmis hülgama iga väiksemagi mõtte saada pühaks jüngriks tänu omaenese jõupingutustele.“

Miljonid kogudustesse kuuluvad kristlased uhkeldavad omaenese salgamisega. Nad ei joo ega suitseta; nad ei nea ega riku abielu – nad on ületamatu enesedistsipliini musternäidised! Kuid nad ei ole mingi hinna eest nõus väitma, otsekui nende saavutused oleks tingitud millestki muust kui vaid nende endi tahtejõust. Nad küll praktiseerivad enese salgamist, kuid pole mitte iialgi salanud omaenese „mina“. Teatud mõttes oleme me kõik sellised. Me kogeme aegajalt pühaduse „purskeid“, millega kaasnevad puhtad mõtted ja tunded. Head teod toovad tavaliselt kaasa ka häid tundeid, kuid samas ei lase Jumal meil iialgi mõelda otsekui meie head teod ja puhtad eluviisid suudaksid päästa meid. Ja just see on see põhjus, miks me vajame risti.

Mina usun, et tegelikult tahab Jeesus öelda meile: „Enne, kui te olete valmis haarama oma risti järele, olge valmis seisma silmitsi tõehetkega. Olge valmis seisma silmitsi olukordadega, mille kaudu õpite salgama omaenese tahet, omaenese õigsust, omaenese jõust hakkamasaamist ja omaenese tarkuses tegutsemist. Te võite tõusta ja järgida mind tõeliste jüngritena vaid siis, kui te tunnistate, et ei suuda teha midagi omaenese jõust; ei suuda ületada pattu omaenese tahtejõu läbi; ei suuda ületada kiusatusi läbi oma jõupingutuste ega panna asju toimima läbi oma inimliku mõistuse.

Teie armastus Jeesuse vastu võib küll suruda teid põlvili, kuid teie rist surub teid silmili Issanda ette.

teisipäev, 16. märts 2010

JUMALA ÜLIM PLAAN

Esimese Moosese raamatu lõpuks oli Jumal valinud välja väikesed ja üsna tähtsusetud inimesed, kellest pidi saama eeskuju ja õpetust jagav rahvas teiste jaoks. Ta tahtis tõsta esile rahva, kes oleks elavaks näiteks Tema headusest siin paganlikus maailmas. Seega selleks, et anda tunnistust sellest kõigest, viis Ta oma lapsed läbi aegadest ja oludest, mis ületasid inimlikud piirid. Ta eraldas Iisraeli kõrbe, kus ainult Tema ise sai olla nende ainukeseks eluallikaks, kandes hoolt iga nende vajaduse eest.

Iisraelil polnud seal kõrvalises paigas vähimatki meelevalda oma ellujäämise üle. Nad ei omanud mingitki kontrolli oma toiduse või veevarude üle ega ka sihtkohtade üle, sest neil polnud ju ei kaarte ega kompasse. Mida siis süüa või juua? Millises suunas minna? Ja kuhu üldse välja jõuda?

Jumal pidi kandma hoolt kõige selle eest, juhtides neid igal päeval imelise pilve läbi, mis öösiti kiirgas valgust ja päeviti peletas pimeduse. Ta toitis neid inglite toidusega otse taevast ja varustas veega otse kaljust endast. Absoluutselt iga nende vajadus pidi saama kaetud Tema läbi ja vaenlasel polnud vähimatki võimalust, et neid võita.

„Taevast on ta sind (Iisrael) lasknud kuulda oma häält, et sind õpetada...“ (5Moosese 4:36) Jumala rahvas kuulis igat Tema sõna, mis juhtis neid ja vastutasuks tunnistasid nad: „Kas on ükski rahvas kuulnud Jumala häält rääkivat...“ (vt.4:32-34)

Iidset Iisraeli ümbritsesid erinevad rahvad, kes olid tulvil „teisi jumalaid“ – puust ja hõbedast ning kullast tehtud jumalaid. Need jumalad olid tummad, võimetud kuulma või nägema; võimetud armastama, hoidma või juhtima inimesi, kes neid kummardasid. Ometigi, igaüks võis vaadata Iisraeli peale ja näha erilist rahvast, keda Jumal kandis läbi kohutava kõrbe. Nad võisid näha Jumalat, kes rääkis oma rahvaga, kes armastas ja tundis, kes vastas palvetele ja tegi imesid. Siin oli elav Jumal, kes juhtis oma rahvast igas väiksemaski aspektis nende eludes.

Jumal tõstis esile rahva, kes oli koolitatud Tema enda poolt. Nad pidid olema inimesed, kes olid nõus elama Tema juhtimise all, kes olid valmis usaldama Teda täielikult, andes Talle täie kontrolli iga oma elu aspekti üle. Neist inimestest pidi saama Tema tunnistus kogu maailmale.

Miks tahtis Jumal omada täit kontrolli inimeste üle, eeldades nende täit usaldust kõigil aegadel? Aga seetõttu, et ainult Jumal teadis teed ja ainult Tema oleks suutnud korda saata võimatut, et neid kohale viia.

reede, 12. märts 2010

JUMALA AARE MAISTES ASTJATES

Üks julgustavamaid salme Piiblis on 2 Korintlastele 4:7: „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.“ Seejärel aga Paulus jätkab ja kirjeldab neid saviastjaid – surmasuus viibivaid inimhingi, keda rünnatakse igast kaarest; kes on nõutud ja tagakiusatud ning hajevil. Ja kuigi mitte kunagi mahajäetud ega meeleheitel, ägavad need Jumala poolt kasutatavad inimesed pidevalt oma ihude vangis, igatsedes nii väga saada uue ihu osalisteks.

Jumal naerab inimese väe üle. Ta naerab meie egoistlike jõupingutuste üle olla head. Ta ei kasuta iialgi suuri ja vägevaid, vaid hoopis selle maailma nõrku, et teha häbi iseenda meelest tarkadele.

„Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.“ (1Korintlastele 1:26-29)

Kas see kirjeldus võiks vastata ka minule? Nõrguke – halvakspandu – alam teistest – mitte just kõige targem – mitte kõige väärikam? Samas peitub selles kõiges Jumala täiuslik plaan – maailma suurim müsteerium. Jumal kutsub meid keset me nõrkusi. Ta asetab oma väärtuslikud aarded meie maistesse astjatesse, tundes suurt rõõmu võimaluse üle saata korda midagi võimatut eimillegagi!

Ma nägin Israel Narvaez’t – endist Mau Mau gängi liidrit põlvitumas ja võtmas vastu Jeesust kui oma Päästjat. Tegu polnud vaid mingi välise emotsionaalse etteastega, aga ta tõepoolest tegi seda siiralt. Kuid Israel pöördus tagasi oma gängi juurde ja lõpetas vanglas, süüdistatuna mõrvas osalemises. Kuid kas Jumal andis ta suhtes alla? Mitte hetkekski! Olles võtnud vastu Issanda armastuse ja andestuse, on Israel täna evangeeliumi kuulutaja.

Oled ehk sinagi läbikukkunud? On su elus mõnd pattu, mis nii kergelt sind lõa otsa saab? Tunned sa end kui üks hädine argpüks, saavutamata võitu oma salajase patu üle? Kuid kas lisaks sellele nõrkusele on su sees ka üks nälg Jumala järele? Igatsed sa Ta järele, armastad Teda ja sooviksid olla koos Temaga? See nälg ja janu ongi võtmed su võidule! See eristab sind ka kõigist teistest, kes on tundnud end süüdi Jumala altvedamises. See ongi, mis sind eristab. Seetõttu pead sa seda nälga endas alal hoidma! Seetõttu pead sa jätkuvalt janunema õigluse järele. Ära iialgi õigusta oma nõrkusi; ära anna alla neile ja mis veelgi olulisem – ära iialgi aktsepteeri neid kui osana oma elust!

neljapäev, 11. märts 2010

TA TEEB SEDA LÄBI ELU OLUKORDADE

Las ma rääkida teile, kuidas Jumal toob rahvast enese kotta, kuidas Ta kõnetab neid ja päästab nad. Ta teeb seda läbi elu olukordade ! Issand ehitab oma kogudust tänu valgusele, mis särab välja neist, kes Teda armastavad. Ja Ta on võimeline tegema seda mitte tänu sellele, et Tema sulased kasutavad õigeid meetodeid, vaid tänu sellele, et nad elavad seda elu välja.

Kristuse elu toob valguse esile kodudes, naabruskondades, linnades, tööpaikades. Kuid kuidas seda elu saada? See kõik taandub sellele, et iga Jumala laps elab oma elu õigesti, olles peegelduseks Jumala armust. Need jumalateenrid käituvad ausalt, isetult ja ilma ühegi kahtlase, varjatud pooleta oma elus. Nad elavad elu, mis on täielikult pühendatud Jeesusele, olles samal ajal valmis teenima igal ajal teisi.

Paulus räägib teenijaist, kes „mõistavad Tema tahtmist ja Seadusest õppinuna oskavad ära tunda olulise ning on veendunud, et nad on sõgedate teejuhid ja nende valgus, kes on pilkases pimeduses.“ (Roomlastele 2:18-19). Selliseid sulaseid, ütleb Paulus, läheb tarvis.

Las ma tuua teile ühe näite taolisest valgusest. Hiljaaegu helistas ühe New Yorki firmajuht meie kogudusse ja pastor Neil võttis kõne vastu. See juht rääkis talle kahest naisest meie kogudusest, kes tema firmas töötavad. Ta ütles, et need naised pole üldse sellised nagu ta teised töötajad. Nad olevat väga viisakad, naeratavad, abivalmis ja mitte iialgi nurisevad või teisi tagarääkivad. Ta ütles: „Neis naistes on midagi teistmoodi ja ma tahaks teiega kokku saada, et arutada, mis see „miski“ on!“

Need naised olid taevased küünlad asetatud Jeesuse poolt särama oma tööpaigas. Ja see valgus, mis neist kiirgas, süütas tegelikult kogu nende tööpaiga. Kuidas? Kristuse elu kaudu nende sees. Ja nende ülemus mõistis, et seal oli tegu millegi enamaga kui mida see maailm pakkuda suudab.

See firmajuht oli juut. Mis te arvate, kuidas ta oleks reageerinud kutsele tulla mõnele ärkamiskoosolekule? Või kas ta oleks olnud valmis lugema läbi terve portsu materjale, mille üks kogudus oli kokku pannud? Ei. Ta oleks kupatanud need kõik „Kausta nr.13“ ja sinnapaika see olekski jäänud. See mees aga reageeris tõelisele valgusele – valgusele, mis oli sündinud elust Kristusega ja sai elatud välja kahe alandliku naise poolt.

Me saame olla valguseks oma kogukonnas vaid sel määral kui palju me ise oleme täidetud Kristuse eluga. Kui me tahame, et meie sõnadel oleks mingitki mõju, peame me selle eelkõige oma eludega välja elama. Andku Jumal meile armu meeles pidada, et valgus paistab ka läbi elu pisiasjade!

kolmapäev, 10. märts 2010

PÕUA-AJAD

Ma kõnelen tuhandetele inimestele ja ometigi tuleb mul ette aegu, kus ma tunnen end täiesti tühja –ja kuivana – nii kaugel Jumala ligiolust. Need on ajad, kus mul pole suurt palju tahtmist lugeda Jumala Sõna ja ma teen seda pigem kohusetundest. Taolistel põuaaegadel ei tunne ma ka erilist tõmmet paluda, kuigi ma tean, et mu usk on kindel ja mu armastus Jeesuse vastu kõikumatu.

Oled sa kunagi istunud koguduses ja näinud inimesi enda ümber saamas õnnistatud, samal ajal kui sina ei tunne midagi? Nad paluvad ja ülistavad ja nutavad Jumala ees sellise andumusega, et sõnugi pole, aga sind ei liiguta see karvavõrdki. Ja siis hakkad sa mõtlema, ega ometigi su vaimuliku eluga midagi lahti ole? Ma usun, et kõik tõelised kristlased kogevad oma kristlikus elus aegajalt taolisi põua-aegu. Isegi Jeesus koges teatud eraldatust, kui hüüdis kogu hingest: „Isa, miks sa oled mind maha jätnud?“

Kuid mida ma pean siis tegema, et sest’ vaimsest põua-ajast võitu saada?

1. Ma pean alal hoidma oma palveelu!

Miski ei kõrvalda põuda ja tühjustunnet kiiremini kui tunnike-paar Jumala ligiolus. Jumalaga kohtumise edasilükkamine oma salajases palvekambris tekitab süütunnet. Me ju teame, et meie armastus Tema vastu peaks juhtima meid Tema ligiollu, kuid samas oleme me hõivatud nii paljude asjadega, et aeg lihtsalt kaob käest ja Jumal jääb tahaplaanile. Me saadame Tema poole küll terve saju „mõttepalveid“, kuid mitte miski ei saa asendada seda salajast palvekambrit, kus ukse enda järelt kinni paned ja ainiti Isa poole hüüad.

Tule julgelt Tema armutrooni ette – isegi siis, kui oled pattu teinud ja läbi kukkunud. Ta annab andeks – koheselt – kõigile neile, kes siira südamega meelt parandavad.

2. Ma ei tohi karta väikesi kannatusaegu!

Kristuse ülestõusmisele eelnes lühike kannatuste aeg. Me tõepoolest sureme! Me kannatame! Me elus on valu ja kurbust.

Kuid me ei taha kannatada või haiget saada või millegagi võidelda. Me igatseme valutut päästet! Me tahame üleloomulikku sekkumist! Meie palve on: „Tee seda Issand, sest ma olen nii jõuetu ja jään selleks alati. Kanna Sina kõige eest hoolt samal ajal, kui mina omi asju toimetan, oodates Su üleloomulikke lahendusi!“

Kuid tänu Jumalale, et kannatused kestavad vaid lühikest aega võrreldes lõpliku võiduga, mis nendele järgneb! „Aga kogu armu Jumal, kes teid on kutsunud oma igavesse kirkusesse Kristuses Jeesuses, parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab teid, kes te üürikest aega olete kannatanud.“ (1Peetruse 5:10)

teisipäev, 9. märts 2010

KADUNUD POEG JA TEMA ISA

Ma usun, et kadunud poeg (vt.Luuka 15) tuli tagasi koju tänu oma mälestustele ja kogemustele oma isaga. See noor mees tundis oma isa olemust ja eeldavasti oli ka kogenud suurt armastust oma isa poolt. Sest miks muidu oleks ta tahtnud tagasi tulla, kui teda oleks oodanud ees vihane ja kättemaksuhimuline isa, kes oleks talle peksa andnud ja nõudnud tagasi iga viimsegi kui sendi, mille ta oli ära kulutanud?

Kadunud poeg pidi teadma, et tagasi koju minnes ei oota teda ees peks ega hukkamõist mineviku pattude pärast. Arvatavasti mõtles ta, et: „Mu isa armastab mind ja ei viska mulle mu patte ette. Ta võtab mu tagasi.“ Kui sa tuled sellisest taustast, on sul alati julgus minna tagasi koju.

Pange tähele, kuidas kadunud poja isa „tabas“ oma poega headuse õnnistusega enne, kui too oli jõudnud üldse väljendada oma südamest tulevat kahetsust, mida ta kogu kodutee harjutanud oli. Kohtudes taaskord oma isaga, ei antud talle ülestunnistuseks võimalustki, sest isa segas sellele oma kallistustega vahele. „Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.“ (Luuka 15:20). Isa oli nii õnnelik oma poja tagasituleku üle, et ta mattis ta oma kallistuste ja suudluste alla, öeldes: „Ma armastan sind, poeg! Tule koju ja saa osa kõigest, mis sulle kuulub!“

Isa tegi seda kõike enne, kui ta poeg üldse jõudis midagigi öelda või üles tunnistada. Noor mees suutis ehk pomiseda vaid mõned algusfraasid oma kõnest, kuid isa ei lasknud tal isegi lõpetada – tema jaoks olid selle noore mehe patud juba ammu unustatud! Isa ainsaks sooviks oli öelda oma sulastele: „Pange rüü mu pojale selga ja sõrmused sõrme ning valmistage ette suur pidusöök, sest nüüd läheb peoks! Las kõik tunda rõõmu sellest, et mu poeg on tagasi kodus!“

Patt ei omanud isa jaoks mingit tähtsust. Ainus, millele tema mõtles, oli armastus. Ta tahtis anda oma pojale teada, et too on vastuvõetud ilma ühegi ülima ülestunnistuseta ja see on midagi, mida Jumal tahab ka meile teada anda: Tema armastus on suurem kui kõik meie patud kokku! „Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?“ (Roomlastele 2:4)

esmaspäev, 8. märts 2010

JEESUS JA TORMID

Jeesus andis oma jüngritele korralduse minna paati, mis oli liikumas vastu suurele tormile. Piiblis on öeldud, et ta lausa käskis neid astuma paati, mis suundus mässavale merele ja vastu lainete poolt pillutamisele. Jüngreid kaasati otsekui Titanicu huku minivarianti ja Jeesus teadis seda algusest peale.

„Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale tema eele, sellal kui ta laseb rahvahulkadel minna.“ (Matteuse 14:22)

Kus aga Jeesus ise oli? Ta oli üleval mäe peal, vaadates alla sellesama mere peale. Ta oli palumas seal, et nad ometigi ei kukuks läbi sellest testist, millest Ta teadis, et nad peavad läbi minema. Kogu see paadisõit, torm, mäslevad lained ja möll olid osa Isa katsumusest, mille Ta nende jaoks oli valmis pannud. Nad olid kohe kohe saamas osa oma suurimast õppetunnist, mida eales omandada ja see oli: kuidas tunda ära Jeesus keset oma torme?

Siiamaani olid jüngrid tundnud Jeesust kui imede kordasaatjat – kui meest, kes oli leivad ja kalad muutnud kui imetoiduks. Nad tundsid Teda kui patuste sõpra; kui kedagi, kes toob päästet kõigile rahvastele. Nad tundsid Teda kui kedagi, kes kannab hoolt nende vajaduste eest, tasudes isegi nende maksude eest kala suust saadud rahaga.

Nad tundsid Jeesust kui „Kristust, Jumala Poega“. Nad teadsid, et Temal on igavese elu sõnad ja et Tal on vägi kõigi Saatana tegude üle. Nad tundsid Teda kui õpetajat, kes õpetas neid, kuidas paluda, andestada, siduda ja lahti päästa. Kuid nad ei olnud kunagi näinud Teda kesk’ torme.

See on paljude meie murede juureks ka tänapäeval. Me usume Jeesuse võimesse saata korda imesid ja tervenemisi. Me usume, et Ta päästab meid ja andestab meile meie patud. Me vaatame Ta poole, kui kõigi oma vajaduste rahuldaja poole ja usume, et ühel päeval veedame me kogu igaviku koos Temaga. Kui aga mõni ootamatu torm meid tabab ja kõik tundub koost’ lagunevat, on meil raske näha Jeesust kusagil lähedal. Meil on raske uskuda, et Ta laseb tormidel tulla me ellu vaid selleks, et õpetada meile usaldamist. Me pole kunagi päris kindlad, et Ta ikka on me lähedal, kui asjad väga raskeks lähevad.

Selles tormis oli vaid üks õppetund, mille jüngrid pidid omandama – ainult üks! Üks lihtne ja mitte mingi sügav, müstiline, maid raputav õppetund. Jeesus lihtsalt tahtis, et nad usaldaksid Teda igas oma elu tormis kui oma Issandat. Ta tahtis vaid, et Ta jüngrid hoiaks alal rõõmu ja kindluse keset kõike pimedamat katsumustetundi – muud ei midagi!

reede, 5. märts 2010

MINGE “VAIMUS”

Sa võid minna „Vaimus“ ükskõik, millise rahva juurde kogu maailmas. Sa võid puudutada puutumatuid rahvaid, olles oma põlvedel. Pole kahtlustki, et sinu salajasest palvekambrist võib saada Jumala Vaimu liikumise peakontor kõigi rahvaste jaoks.

Mõtlen siinkohal Aabrahami peale, kes palvetas jumalatu hukkaläinud Soodoma pärast ja kellele Jumal vastas: „Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale." (1 Moosese 18:26)

Kui Aabraham seda kuulis, hakkas ta Jumalaga kauplema, öeldes: „Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?" (1 Moosese 18:28). Aabrahami mõte peitus selles, et: „Jumal, mis siis, kui nende viiekümne uskliku seas leidub nelikümmend viis õiget? Mis siis, kui nende näol on tegu tõeliste otsijatega? Või kui seal oleks ainult kümme sinu järgi tõeliselt igatsejat? Kui ka ainult need kümme hüüaks su poole, kas sa siis jätaksid selle linna alles?“ Ja Jumal vastas Aabrahamile: "Ma ei hävita kümne pärast." (1 Moosese 18:32)

See piiblilõik räägib meile midagi Issandast. Ta on nõus säästma terveid kogukondi ja ühiskondi, kui Ta vaid leiaks sealt käputäiegi õiglasi inimesi. Mis tähendab siis neid, kes otsivad Tema palet kogu oma rahva nimel.

Kuid Jumal läheb sel teemal edasi ja veel kaugemalegi kui Aabrahamiga. Hesekieli 22-peatükis räägib Ta üheainsa uskliku leidmisest, kes oleks nõus seisma müüripraos: „Ma otsisin nende hulgast meest, kes laoks müüri üles ja seisaks minu ees müüripraos maa heaks, et ma seda ei hävitaks; aga ma ei leidnud.“ (Hesekieli 22:30)

Hesekieli prohveteeringute ajal oli Iisrael vaimses mõttes täiesti kui reostunud. Prohvetid kuritarvitasid Jumala seadusi ja käitusid nii nagu ise heaks arvasid. Rahvas aga oli mahasurutud ja rõhutud; omaenda himudest lähtuv ja üksteist paljaks rööviv. Mitte ükski inimene nende seast ei hüüdnud Jumala poole. Mitte keegi ei seisnud müüripraos, et teha eestpalveid. Ja ometigi, Jumal oli valmis päästma kogu rahva, kui seal oleks leidunud kasvõi üksainus eestpalvetaja.

Kui sul pole füüsiliselt võimalik minna mõne rahva sekka, võid sa siiski olla osa eestpalvetajate toetavast liinist, kelle kohus on aidata neid, kes on andnud iseendid minemaks välja rahvaste sekka. Kui Paulus kirjutas oma ringreisidest, ei maininud ta ainuüksi Timoteost ja Tiitust kui oma abilisi, aga ka Liidiat ja teisi armsaid naisi, kes neid toetasid. Nende näol oli tegu pühendunud teenijatega, kelle abi aitas puudutada paljusid rahvaid evangeeliumiga.

neljapäev, 4. märts 2010

PALUGE LÕIKUSE ISSANDAT

Kui Jeesus vaatas ajale, mis jäi Tema enda eluaja ja kogu aegade lõpu vahele, paljastas Ta üsna kohutava olukorra. Ta ütles oma jüngritele: "Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe.“ (Matteuse 9:37)

Lugedes neid sõnu, mõtlen ma endamisi: „Mis on siis lahendus? Kuidas kasvatada üles rohkem töötegijaid, et saata neid välja rahvaste sekka?“ Jeesus vastas sellele küsimusele juba järgmises salmis, öeldes, et: keegi peab paluma, et need töötegijad läheksid lõikust sisse tooma. „Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!" (Matteuse 9:38)

Sa võid ehk mõelda, et uksed on sulgumas erinevais paigus üle maailma.“See võib olla isegi tõsi, kuid samas ei oma mingit tähtsust, kui suletud mõni rahvas sulle tunduda võib, sest kui Jumal oli võimeline kukutama Berliini müüri ja kiskuma maha mitmeid muid takistusi, ei suuda Teda peatada ka miski muu viimaks täide oma tööd ja tegevust!

1980-ndatel aastatel, kui meie teenistuse peakontor asus Texases, palusin ma terve aasta Jumala poole, et Ta saadaks kellegi New York City’sse rajama kogudust Time Square’l. Ma tõotasin, et ükskõik keda Jumal ka ei valiks, ma olen nõus aitama kaasa raha kogumisel, koosolekute läbiviimisel ja toetuste leidmisel. Ja ometigi, ajal, mil mina palusin, et Jumal saadaks kedagi sellele konkreetsele tööpõllule, pani Jumal kogu selle olukorra hoopis mu enda südamele.

Tänu palveväele saadeti apostel Paulus misjonärina välja. See juhtus Antiookias, kus koguduse juhid olid palumas lõikuse pärast (vt. Apostlite teod 13:2-6). Pauluse esimene misjonireis sai alguse palvekoosolekult. See oli jumalameeste sõnakuulelikkuse otsene tulemus Kristuse sõnadele paluda lõikuse Issandat saatmaks välja töötegijaid.

Sama kehtib ka tänapäeval. Ka meie peame paluma lõikuse ja töötegijate pärast nõnda nagu need pühad mehed Antiookias kord tegid. Sest fakt on see, et meie palvete peale, hakkab Püha Vaim otsima neid, kes igatsevad olla kasutatud Issanda poolt, et panna neile teatud asju südamele. Ta on puudutamas inimesi kõikjal, eraldades neid oma teenistuseks.

Matteuse 8 peatükis tuli sõjaväepealik Jeesuse juurde leidmaks tervenemist oma surevale sulasele. „Ja Jeesus ütles väeülemale: "Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!" Ja tema teener paranes selsamal tunnil.“ (Matteuse 8:13). Ma usun, et sama lugu juhtub kõigiga, kes paluvad lõikuse pärast. Samal ajal, kui meie oleme palumas Jumalat saatmaks välja töötegijaid, õhutab Püha Vaim kedagi kusagil ja see ei oma vähimatki tähtsust, kus. Võimas tõde peitub selles, et meie palveid kasutatakse saatmaks välja töötegijaid.

kolmapäev, 3. märts 2010

JUMALA PIRAMATU ANDESTUS

Mu kallis sõber – ära iialgi piira Jumala andestust iseenda suhtes! Tema andestusel ja pikal meelel pole piire! Jeesus ütles oma jüngritele: „Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: "Ma kahetsen", andesta ikka talle!" (Luuka 17:4)

Suudad sa seda uskuda? Keegi inimene patustab su vastu seitse korda päevas, ütleb siis „Anna andeks!“ ja sina pead andestama – jätkuvalt! Kui palju enam siis andestab meie Taevane Isa oma lastele, kes meelt parandades Tema poole pöörduvad! Seetõttu ära püüagi sellest oma mõistusega aru saada ega küsida, kuidas või miks Ta küll pidevalt andestab? Lihtsalt võta see vastu!

Jeesus ei öelnud: „Andesta oma vennale korra või paar ja siis ütle, et ta enam nii ei teeks. Ja kui teeb, on ta lips läbi. Ütle talle, et ta on üks igavene paadunud patukott.“ Ei! Jeesus kutsus meid üles piiramatule, tingimusteta andestusele!

Andestamine on Jumala loomuses. Taavet ütles: „Sest sina, Issand, oled hea ja andeksandja, ja rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad.“ (Psalm 86:5). Jumal ootab just praegu, et täita sind ülevoolava rõõmu ja andestusega. Sa pead avama kõik oma hinge uksed ja aknad, et lasta Ta Vaimul end täita Tema andestusega.

Kõneledes kui kristlane, ütles Johannes: „...tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest.“ (1 Johannese 2:2)
Tuginedes Johannesele, peaks iga kristlase eesmärgiks olema „mitte patustada“, mis tähendab seda, et kristlane ei tohiks hoida mitte patu, vaid Jumala poole. Mis aga juhtub, kui „Jumala poole hoidev“ laps siiski patustab? „Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige...“ (1Johannese 2:1) „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1Johannese 1:9)

Pane maha oma süükoorem, mu sõber! Sa ei pea seda enam hetkekski kandma! Ava oma südame uksed ja aknad ja lase Jumala armastusel tulla sisse. Ta andestab sulle ikka ja jälle! Ta annab sulle väe näha oma võitlusi läbi võiduprisma. Ja kui sa palud ning meelt parandad, saad sa ka andeks! Võta see siis vastu – kohe praegu!

teisipäev, 2. märts 2010

OHTLIK SÜÜTUNNE

Süütunne on väga ohtlik, kuna see hävitab usu. Vaenlast ei huvitagi nii palju see, kuidas muuta kristlasi abielurikkujateks, sõltlasteks või prostituutideks. Teda huvitab vaid üks asi ja see on, kuidas muuta kristlasi uskmatuteks. Ta kasutab lihahimusid selleks, et pimestada mõistust.

Saatan tahab sind põrmustada süütunde kaudu, et panna sind seeläbi loobuma oma usust. Ta tahab, et sa kahtleksid Jumala ustavuses ning usuksid, et keegi ei hooli sinust; et sa saad elama meeleheites ja murtuses; et sa saad igavesti olema oma himude ori; et Jumala pühadus on sulle kättesaamatu; et sa pead ise oma probleemidega hakkama saama ja et Jumalal on täiesti ükskõik sinu vajadustest ja tunnetest. Kui vaenlane saab sind viia meeleheitele ja seeläbi ujutada sind üle uskmatusega, on ta oma eesmärgi täitnud. Kolm lihtsat sammu ateismi suunas on: süütunne, kahtlused ja uskmatus.

Süütunne võib hävitada kristlase elujõu ja vitaalsuse otsekui vohav vähk. See paneb inimese kaotama kontrolli oma elu üle; viib soovini lõpetada osalemine igasugustes vaimulikes tegevustes ja lõpuks toob kaasa ka füüsilise valu ja haigused. Nõnda nagu vähk, vohab süütunnegi väga kiirelt, hävitades sellega kogu vaimse elu ja tuues kaasa nõrkuse ning häbi –ja läbikukkumise tunde.

Süüst lahti saamiseks on vaja lahti saada patust ja kuigi see võib kõlada väga lihtsana, pole see seda siiski mitte. Sa ei saa lihtsalt üks hetk otsustada „heita kõrvale“ see kolmas osapool, kes on tulnud su ellu. Paljud on seda proovinud, kuid tulemusteta. Sa ei saa lihtsalt niisama heast peast jätta seljataha asju, millega oled seotud.

Kõige olulisem samm, mida sa elus eales teha saad, on samm, mille sa teed kohe peale seda, kui oled Jumalat alt vedanud. Sul on valida – sa kas jääd uskuma vaenlase valesid ja annad järgi meeleheitele või lubad endal vastu võtta Jumala andestava ja ülevoolava armastuse?

Kardad sa ehk paluda Jumalalt andeks, kuna sa pole päris kindel, et sa ikka soovid vabaneda sellest millestki, mis sind seob? Igatsed sa ühtaegu nii Jumala kui ka selle millegi muu järele, mis tegelikult ei kuulu sulle? Jumal on võimeline vastama siirale palvele, mis aitab sul täita Tema täiuslikku tahet. Seetõttu palu, et Ta aitaks sul tahta täita Tema tahet.