esmaspäev, 31. mai 2010

KUST LEIDA JULGUSTUST?

Kust võiks küll leida täielikult Jumalale pühendunud kristlasi, kelle elu on kui üks suur lillepidu, vaba kõigist muredest? Näita mulle üht Vaimust juhitud, Jumalaga täidetud võitud Issanda sulast ja ma näitan sulle kedagi, kes on tagaaetud, nuheldud, segaduses ning ühtaegu tuttav nii uputavate vete kui põletavate ahjudega.

Need, kes püüavad vältida raskusi, saavad harva osa Jumala täielisest ilmutusest. Nad püüavad kasutada usku selleks, et pääseda kriisidest, kuid nad ei mõista, et sellega nad röövivad endalt suurima võimaluse saada teada, mis nende sees tegelikult on? Ja kui siis ühel päeval tõeline häda on käes ja neil pole enam kuhugi põgeneda, vajuvad nad lihtsalt ära, sest neil puudub sisemine jõud sellega toime tulla.

Paulus kirjutas: „Et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest.“ (Efeslastele 3:16)

Me elame ajastul, kus Jumal vajab kristlasi, kes pole kõigutatavad igast erinevast õpetusetuulest; kes end niisama lihtsalt maha ei müü ja kellel on oskust ja tunnetust teha vahet õige ja vale vahel. Inimesi, kes ei vaja uute ilmutuste saamiseks mingit erilist õpetajat; kes ei vaja maist karjast juhtima neid igal sammul; kes ei sõltu isikliku õnne ja vaimse tugevuse saavutamiseks kellestki teisest, vaid keda on testitud ja läbikatsutud ja kelles tõepoolest elab Jumal ise, jagades armu ja halastust aitamaks igas eluolukorras. Kristus mitte ei ole ainuüksi ilmutanud end neile, aga Ta ka elab nende sees. Ja tänu Tema au rikkusele nende sees, on neil ka, millest ammutada jõudu.

Me võime õppida väga väärtusliku õppetunni kuningas Taaveti kogemusest, kes „kinnitas ennast Issandas, oma Jumalas.“ (1Saamueli 30:6). See on lausa kohustuslik meile õppida kinnitama end oma Issandas, sest raskemad ajad on alles ootel.

Armsad vennad ja õed Kristuses – ma anun teid Issanda nimel avama oma silmad Jumala vägevale tööle teie sees ja võtma vastu Jeesuse Kristuse täius ja täiuslikkus. Sest sel juhul pole vahet, millisesse põlevasse ahju meid ka ei visataks, kuna meie Issand, kes on ülim kõigist, kannab meid läbi nagunii.

reede, 28. mai 2010

TAAVET KINNITAS END OMA ISSANDAS

Need on meile teada-tuntud sõnad: „Ja Taavetil oli kitsas käes...“ (1 Saamueli 30:6). Taavet oli just naasnud sõjaretkelt, kus kuningas Aakis oli talle öelnud: "Ma tean, et sa minu silmis oled hea nagu Jumala ingel...“ (1Saamueli 29:9). Need kiidusõnad kumisemas kõrvus, naases Taavet oma meestega tagasi Siklagi, et näha taaskord oma naisi ja lapsi. Selle asemel leidsid nad aga oma kodulinna eest mahapõlenuna, kodud hävitatutena ja naised ning lapsed kadunutena. Amalekid olid tunginud nende linna ajal, mis Taavet oma meestega Afekis oli ja võtnud vangi kõik need, kes Taavetile ja tema meestele kõige kallimad.

Milline kohutav ja häbiväärne päev selle võitud jumalamehe elus! „Siis Taavet ja rahvas, kes oli koos temaga, tõstsid häält ja nutsid, kuni nad enam ei jõudnud nutta.“ (1Saamueli 30:4).

Rahvas tõusis oma suures vihas ja tänu oma meeletule kurbusele ja leinale läks liikvele jutt Taaveti kividega surnuks viskamisest. Ka Taavet ise oli murest murtud ja nii ära nutetud, et enam ühtki pisarat ei tulnud ta silmist. „Ja Taavetil oli väga kitsas käes.“ (1Saamueli 30:6). Kogu rahvas oli jõudnud oma viimse piirini, olles kaotanud kogu oma lootuse ja mattunud meeleheite ja valu alla.

Mida Jumala laps siis teeb, kui meeleheide võtab maad ja ta tunneb end täiesti kasutu –ja tõelise läbikukkujana, olles hüljatud nii Jumala kui kõigi nende poolt, kes kord hoolisid? Uskuge või mitte, kuid Jumal oli seal, keset oma laste tragöödiat! Jumalal olid võrratud õnnistused varuks, kuid Taavet pidi end enne andma täielikult üle Talle. Sest tegu oli olukorraga, mida poleks suutnud lahendada ka kõige suuremad inimhulgad. „...aga Taavet kinnitas ennast Issandas, oma Jumalas.“ (1Saamueli 30:6)

Taavet õppis üksi toime tulema, olles täielikult sõltuv vaid oma Jumalast, kelles ta läbi isikliku osaduse ja kiindumuse Jumala vastu, leidis kõik, mida ta vajas. Milline võrratu vaatepilt – Taavet seismas keset oma elu varemeid, tundes samal ajal rõõmu Jumala ustavusest ja kinnitades end Tema ligiolus. Ta õppis omaenda elu pealt, et surma –ja meeleheitega silmitsi seistes ei loe midagi muud kui vaid isiklik Jumala tundmine.

Kui õppetund oli omandatud, avas Jumal oma taevaluugid ja kõneles väga selgelt Taavetiga. Juhtnöörid, mis Ta andis, olid selged ja konkreetsed. Taavet palus ja Jumal vastas: „Aja taga, sest sa saad nad tõesti kätte ja päästad kindlasti vangid!" (1Saamueli 30:8). Ja tõepoolest – Taavet päästis kõik ja midagi ei jäänud puudu!

neljapäev, 27. mai 2010

JUMALA TÕOTATUD HINGAMINE

"Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees, sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest." (Heebrealastele 4:9-10)

Sa võid mõelda: "Mida see tähendab minna tema tõotatud hingamisse? Kuidas see peaks minu elus välja nägema?" Mu palve on, et Jumal võiks kõrvaldada kae meie silmilt ja aidata meil sellest aru saada. Lihtsamalt öeldes tähendab Jumala hingamisse sisenemine täielikku Kristuse usaldamist selles osas, et Ta on teinud kõik sinu päästmise nimel. Sina pead vaid hingama tema päästvas armus, mis omakorda on võimalik ainuüksi usu kaudu.

See on, mida Jeesus silmas pidas, kui ta õhutas meid: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!" (Matteuse 11:28). See tähendab kõigi meie lihalike püüdluste ja inimlike pingutuste lõppu rahu nimel. Ja täielikku sõltumist Jeesuse tehtust sinu heaks.

Meie võitlus ei toimu liha ja vere tasandil, aga vaimses sfääris. Vana Testament teeb selle väga selgeks. Iisrael andis Jumalale ikka ja jälle tühje lubadusi stiilis: "Me tahame sind teenida, Issand. Me teeme, mida iganes sa tahad, et me teeks." Kuid ajaloo põhjal on selgelt näha, et neil ei jagunud ei südant ega ka võimeid oma lubadusi täide viia. Jumal pidi rebima neid lahti nende usust iseendasse, sest kõik, mida me vajame, peab lähtuma meie kalli Issanda ligiolust.

Paulus ütleb: "Sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme." (Apostlite teod 17:28). See viitab segamatule osadusele. Tänu risti võidule on Issand teinud end meile kättesaadavaks nii päeval kui öösel. Meie peame vaid otsustama, et: "Ma tahan Kristust oma ellu. Ma tahan saada vabaks kõigest lihalikust, mistõttu ma liigun edasi Tema ligiollu ja saan osa sellest, mis mulle kuulub. Ma tahan, et Jeesus oleks minu kõik – minu ainuke allikas kõiges."

kolmapäev, 26. mai 2010

EI MINGIT MAINET ENAM

Moosese elus olid ajad, kus teda hinnati väga kõrgelt ja kus valitsuse tasandil peeti temast väga lugu. Ta oli mainekas ja mõjuvõimas mees. Ta liikus tolle aja rikaste ja mõjukate inimeste seltskonnas ning oli oma aja üks tuntumaid mehi. Kuni ajani, mil Jumal temaga põlevast põõsast kõneles ja Mooses praktiliselt et põrmuks sai (vt.2 Moosese 3:5).

Jumal ei saanud teda enne kasutada, kui oli läbi lõiganud kõik tema sidemed maailmaga, kus ta liikus. Kes peale seda Moosest teadis? Meest, kes kõigi silme alt peitu pugenuna oli vait ja vagane ega omanud enam mingit mõju. Tal polnud enam mingit väljundit, kuhu oma energia suunata.

Kuid sel samal hetkel, mil Mooses oli omadega nulli jõudnud – kui kogu tema maine oli hävinud ja vanast enesekindlast Moosesest polnud enam jälgegi järel – leidis ta end pühalt maalt!

Kui kaua pidi Jumal seal põõsa taga ootama, et tuua esile oma uus, auline ilmutus? Vaid selle murdepunktini, kus Mooses enam tõepoolest ei hoolinud ei oma tööst ega ka mainest. Hetkest, mil ta loobus oma viimasest enesele lootmisest ja „oma minast“, sai ta osa Jumala ilmutusest.

Issand Jeesus Kristus seisis sel samal pühal maal. Piibel ütleb meile, et: „...vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju...“ (Filiplastele 2:7).

Omaenese aust loobumine ning sulaseks või teenijaks hakkamine oli vaba tahte küsimus. Tänu Jumalale kõigi nende eest, keda taaskord sellele pühale maale kutsutakse ja kes on valmis teenima ning kahanema selleks, et Tema võiks neis kasvada.

Üks suur jumalamees kirjutas kord: „Jumala sulane, kes kuulutab tõelist Jumala Sõna, loobub soovist saada tuntuks. Kui ta kuulutab Kristust, siis ta maine kahaneb pidevalt, kuid samas kasvab Kristuse oma. Tõelised prohvetid surevad tundmatutena, sest Jumal annab neile nende tõelise tasu alles peale nende surma.“

Mina arvan, et kui me igatseme suurema ja laiema tuntuse järele, on meie sõnumis midagi kaotsi läinud. Meie „mina ise“ on liiga palju võimust võtnud. Samas peaks aga hoopis Kristus võimust võtma ja meie kahanema. Mida aastad edasi, seda vähem tuntumaks peaksime me muutuma ja lõpetama ühel päeval nii nagu Paulus – otse Jumala rüppes.

Andku Jumal meile kõigile armu kahaneda ja olgu ainuüksi Tema see, kes kasvab! Aidaku meid Jumal jõuda tagasi sinna pühale maale.

teisipäev, 25. mai 2010

KANNATUSTEST PARANEMINE

„Enne kui mind vaevati, eksisin ma eemale; aga nüüd ma hoian sinu ütlusi.“ (Psalmid 119:67)

Ma usun paranemisesse. Ma usun kannatustesse. Ma usun „kannatustest paranemisesse“. Iga kannatus, mis hoiab mind kõrvale kaldumast – mis viib mind sügavamale Jumala Sõnasse – tähendab paranemist. Jumala võimsaimaks tervendamisjõuks, nii vaimses kui ka füüsilises mõttes, võivad olla just kannatused.

Väita, et valu ja kannatused on Kuradist, tähendab väita ka seda, et Saatan ise utsitas Taavetit otsima Jumala Sõna. Ma ise olen kannatanud suurte valude käes. Olen hüüdnud appi Jumalat, et Ta päästaks mu neist ja usun, et Ta on võimeline tervendama täienisti. Samal ajal aga, kui ma jätkan uskumist, kiidan ma Jumalat oma hetkeolukorra eest, lastes sel endale meelde tuletada, kui sõltuv ma tegelikult olen Jumalast. Võin koos Taavetiga öelda, et: „Mulle on hea, et mind vaevati.“ (Psalmid 119:71)

Me ei peaks põlgama valu ja kannatusi, võttes neid kui miskit, mis lähtub Saatanast. Taolised koormad on lubanud esile tulla meestel, kes saanud tugevaks nii oma usu kui arusaamiste poolest.

„Heitke KÕIK oma mure tema peale...“ (1Peetruse 5:7)

Paulus rääkis siin koguduste „muredest“, mis kõik olid heidetud tema kaela (vt.2Korintlastele 11:28). Iga uuestisündinud kogudus oli kui järgmine „koorem“ tema õlgadel. Kasvamine, laienemine ja arenemine toovad alati kaasa teatud muresid. Inimene, keda Jumal kasutab, peab omama tugevaid õlgu ega tohiks vajuda kössi erinevate murede ja vastutuse koorma all, mis kõik esitavad palju väljakutseid. Iga uus ususamm, mida Jumal on juhtinud mind võtma, on toonud endaga kaasa suurel hulgal muresid ja probleeme. Kuid Jumal teab täpselt, kui paljude raskustega me suudame toime tulla. Küsimus ei ole selles nagu Ta püüaks meid maha murda – olgu siis hea või halvaga – vaid pigem asjaolus, et: lõikust on palju, aga mineku-valmis töötegijaid vähe. Raskused võetakse neilt, kes keelduvad neid kandmast ning antakse otsekui annina neile, kes neid ei pelga. Kuid unusta oma murede koorem, sest kas me mitte ei võinud heita need kõik Tema õlule?

Iga uus õnnistus on seotud terve pesakonna probleemidega - neid ei saa teineteisest lahutada. Seetõttu on võimatu õppida elama õnnistusega, kui sa pole õppinud elama murega.

esmaspäev, 24. mai 2010

PAIK, KUS PIDALITÕBI PALJASTUB

Mooses oli mees, keda Jumal tõepoolest oli puudutanud, üleloomulikult kutsunud ja täitunud ilmutusega Jumala olemusest. Ta oli alandlik ja vaga, kandes südames põletavat igatsust tuua au Jumalale. Armastades Jumalat ja olles meeleheitel oma rahva pattude pärast, koges Ta üleloomulikku juhtimist, mille osaks vaid üksikud olid saanud.

Sellest hoolimata ei olnud Mooses teadlik pidalitõvest iseendas. „Ja Issand ütles temale veel: "Pane oma käsi põue!" Ta pani oma käe põue ja tõmbas välja, ja vaata, käsi oli pidalitõvest valge nagu lumi.““ (2Moosese 4:6)

Kui kohutav – pista käsi omaenda põue ja puutuda kokku pidalitõvega! Milline ilmselge õppetund lihaliku olemuse rikutusest! Tegi Jumal siin Moosesega mingit mustkunsti? Ei – selles peitus üks võimas õppetund, mida see jumalamees pidi õppima. See oli Jumala viis öelda: „Kui inimese enda mina on troonil, lõppeb see teistele haiget tegemisega ja põlgusega Jumala töö suhtes. Kui sa üritad teha minu tööd silmapaistval lihalikul viisil, tood sa kaasa surma ja mitte elu.“

Kõige selle läbi kuulutas Jumal: „Ma ei saa kasutada Egiptuse vana loomust, sest see pole muudetav ja jääb alati pidalitõbiseks! Esile peab tulema uus inimene – keegi, kes on täis Jumala au ja Tema „MINA OLEN!“ väge!“

Seejärel sai Mooses korralduse pista käsi tagasi põue: „Ja ta ütles: "Pane oma käsi tagasi põue!" Ta pani oma käe põue ja tõmbas välja, ja vaata, see oli jälle nagu ta ihu.“ (2 Moosese 4:7)

Oma käe ettepoole sirutamine viitab teenistusele. Ja mida muud see pidalitõbi ikka tähendab kui mitte pattu?! Varjatud, paljastamata, hülgamata pattu! Mis aga juhtub siis, kui Jumala sulane sattub pühale maale? Tema seesmine olemus saab paljastatud! Tema kõige sügavamad varjatud patud tuuakse päevavalgele Jumala ees ja teda juhitakse Kristuse armu juurde tervenemise ja taastumise saamiseks.

Tänu Jumalale selle teise, pühitseva puudutuse eest! Selle puhastava hetke eest, mil vana olemus lüüakse usu läbi risti ja jumalasulase teenistus saab puhastatud. Hetk, mil me saame taaskord riietatud korraliku loomusega – Tema loomusega!

Tänu Jumalale, et me võime hõisata Tema puhastuse tööst, mis toimub läbi Kristuse kalli vere!

neljapäev, 20. mai 2010

KUS ON TIMOTEOSED?

Filipi kristlased olid esimesed, kellele Paulus esitles mõttes „Olgu teil Kristuse meelsus“ peituvat tõde. Paulus kirjutas neile selle sõnumi ajal, mil ta Roomas vangis istus. Just nimelt sel ajal kuulutas ta omavat Kristuse meelsust, heites kõrvale kõik oma maise maine. Ta ütles: „Ent ma loodan Issandas Jeesuses peatselt saata teie juurde Timoteose, et ka minu meel läheks kergeks, kui ma saan teada, kuidas teie käsi käib.“ (Filiplastele 2:19)

See on Kristuse meelsusest lähtuv mõtteviis. Mõtle sellele: siin oli üks pastor, kinnipeetu vanglas, kes vaatamata raskele olukorrale, ei mõelnud iseenese heaolule, vaid tundis eelkõige muret oma rahva vaimse ja füüsilise heaolu pärast. Ja ta ütles oma karjukesele: „Ma leian hingerahu vaid siis, kui ma tean, et teil läheb hästi nii vaimselt kui füüsiliselt. Seetõttu saadan ma Timoteose teie juurde iseenda asemel.“

Ja siis Paulus lisab midagi väga huvitavat: „Mul ei ole kedagi teist niisama tublit, kes tõeliselt teie eest muretseks.“ (Filiplastele 2:20). Milline kurb väide. Ajal, mil Paulus seda kõike kirjutas, kasvas Rooma kogudus tema ümber, olles täiega õnnistatud. Oli ilmselge, et seda kogudust juhtisid jumalakartlikud sulased, kuid Paulus ütles: „Mul pole ühtegi, kes jagaks minuga Kristuse meelsust.“ Kuid miks siis? Sest: „Kõik taotlevad ju enda oma, mitte Kristuse Jeesuse oma.“ (2:21) Ilmselgelt ei olnud Roomas ühtegi juhti, kes oleks omanud teenija südant. Mitte kedagi, kes oleks olnud nõus loobuma oma reputatsioonist ja saama elavaks ohvriks. Selleasemel ajas igaüks taga omaenda huve ja mitte ühelgi neist polnud Kristuse meelsust. Sellest lähtuvalt polnud Paulusel kedagi, keda ta oleks saanud usaldada, et saata filiplaste juurde üks tõeline teenija.

Pauluse sõnu pole mingilgi moel võimalik pehmendada: „Igaüks seisab vaid iseenda eest ja jumalariigi teenijad otsivad vaid omakasu. Seepärast pole mul peale Timoteose kedagi, kes võtaks hoolt teie vajaduste ja haiget saamiste eest.“

Meie palve peaks olema: „Issand, ma ei taha panna kogu oma tähelepanu ainuüksi iseendale ja maailmale, mis ei allu minu kontrollile. Ma ei taha muretseda ainuüksi omaenda tuleviku pärast. Ma tean, et kogu mu elu on sinu kätes, mistõttu - palun Issand, lase mul osa saada sinu meelsusest, mõtteviisist ja asjadest, mis sulle korda lähevad. Ma tahan omada ühte teenija südant. Aamen.“

kolmapäev, 19. mai 2010

JUMAL AITA MEIL MITTE NURISEDA

Sellest on nüüdseks saanud mu igapäevane palve. Mida enam hirm kasvab ja ebakindlus suureneb, seda enam peaks me paluma, et Püha Vaim näitaks meile, et nurisemine ja hädaldamine on tegelikult vaid kannatamatuse ja usaldamatuse märgid meie Taevase Isa ustavuse suhtes.

2 Moosese 17-peatükis nimetas Mooses nurisemist „Jumala kiusamiseks“. Iisraeli lapsed olid löönud leeri üles Refidimis, kuid seal polnud tilkagi vett ega seeläbi ka midagi juua. Uskumatu kahtluste voog läbis kogu laagrit ja inimesed unustasid korraga kõik oma mineviku pääsemised, hakates taas kahtlema Jumalas ja selles, kas Ta ikka on nendega? Nad kisendasid: „Jumal, miks sa meid üldse tõid välja Egiptusest? Miks sa ei lasknud meil lihtsalt surra seal, selle asemel, et hävitada meid nüüd siin?“

Nad olid ka valmis Moosest kividega surnuks viskama. Oma suurest armust andis aga Jumal neile kaljust vett, pannes neid samal ajal nimetama seda paika Massaks ja Meribaks – nurinaks ja kaebamiseks. Sellest pidi saama üks paik, millest Iisraeli tuleviku kontekstis ei saanud üle ega ümber.

Me arvame, et meil on õigus nuriseda ja hädaldada, kuna meie hetke kannatused on nii rasked ja nii valusad. Mu enda elus on olnud aegu, kus ma olen olnud süüdi Jumala kiusamises, kuid lugedes ja taaskord lugedes 2 Moosese 17-peatükki, valdas mu hinge suur aukartus Jumala ees ja ma mõistsin, et „Jumal võtab seda teemat väga tõsiselt“.

Ta on ikka ja jälle meid läbi näinud, tõestades oma truudust ja ustavust. Ometigi kerkib küsimus: millal küll ometi me Teda lõplikult usaldama hakkame? Millal ometigi hakkame me tõeliselt uskuma ja usaldama Tema tõotusi hoida ja armastada meid; olla meie Isa ja hoidja? Me vajame Püha Vaimu, kes aitaks meid selles.

Ma anun teid – ärge nurisege ega hädaldage, sest kes püsib vankumatuna usus, saab ka õnnistatud. Aidaku mind Jumal kanda seda tõde oma südames kesk tulevasi katsumuse aegu, sest me suudame kõik Temas, kes teeb meid vägevaks!

Kui sa teaksid, kuidas see kõik lõppeb Jumala nime auks, hingaksid sa täies rahus Tema Sõnas.

teisipäev, 18. mai 2010

ARMU VALITSUSE ALL

Kadunud poeg vajas midagi, mida Paulus nimetas „meelte uuendamiseks“. Mulle meeldib lugeda tähendamissõna, mis ütleb: „Ent isa ütles oma sulastele: "Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad.“ (Luuka 15:22-23)

Kadunud pojal oli hukkamõistev mõtteviis ja Saatan oli see, kes oli teda sellega täitnud. Tänapäeval kehtib sama lugu paljude Jumala laste puhul. Meie Isa tunneb meist suurt rõõmu, igatsedes haarata meid oma armastavasse rüppe. Samal ajal arvame aga meie, et alandlikkus tähendab korrutada Jumalale, kui väga halvad me oleme, kaevates pidevalt üles oma mineviku patte, selle asemel, et uskuda Jumala armuavaldustesse. Kõike seda saadab süüdistav mõtteviis stiilis: „Ta kindlasti on väga pahane mu peale, sest ma olen hullem patune kõik teised kokku.“

Kui tolle maise isa sulased tõid välja kõige parema rüü, mis majas üldse leidus ja riietasid sellega tema poja, oli see märgiks sellest, et poeg on kaetud õigsusega Kristuses. Siis pani isa sõrmuse poja sõrme, mis sümboliseeris ühtsust Kristusega. Ja lõpuks pani ta talle jalga kingad, mis sümboliseerivad Kristuse rahu ja evangeeliumi. See armastav isa näitas oma lapsele, et: „Lase minna oma lihalikel räbalatel ja püüdlustel olla mulle meelepärane. Luba mul näidata, kuidas mina sind näen. Sa tuled minu kotta ja minu ligiollu otsekui uue, kuningliku, austust väärt lapsena. Sa ei tule kui mingi kerjus või ori, aga kui mu poeg, kes tunneb rõõmu minust. Seetõttu tule nüüd täie julguse ja kindlusega!“

Kõik ülaltoodu kehtib ka tänapäeval. Meie arusaam sellest, kuidas Jumal võtab meid vastu, peab muutuma. „Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika - selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu...siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses.“ (Heebrealastele 10:19-20,22)

Sõna „julgus“ pärineb sõnajuurest, mille tähendus oli „vabakslastud ori“. See tähendab seda, et sa ei viibi enam patu ja surma valitsuse all, aga armu valitsuse all. Ehk lühidalt öeldes: see on ainult tänu Isa armastusele – ja Tema armule – mis teevad meid vääriliseks sisenemaks Tema ligiollu. Siin aga peitub meie „kõlblikuks olemise“ saladus: „Tänades Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis, kes meid on kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki.“ (Koloslastele 1:12-13)

reede, 14. mai 2010

KALLIS TEMA SILMIS

Ma olen alati öelnud oma lastele, et: „Kui teil on midagi tarvis või häda on käes, siis lihtsalt helistage mulle ja ma tulen! Vahet pole, kus ma parasjagu olen – ma tulen!“ Mina olen kõigest maine isa – kui palju enam siis hoolib me Taevane Isa meist! Kas Ta jätaks vastamata, kui me Teda hüüame?

„Sest tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest. Ta säästab nõrka ja vaest ja päästab vaeste hinge. Ta lunastab nende hinged kavalusest ja vägivallast, ja nende veri on kallis tema silmis.“ (Psalmid 72:12-14)

Jumal ütleb: „Kõik teie, kes te olete vaesed ja kellel on vajadusi; kõik teie, kes tunnete end nii abitutena ja keda vaenlane on tümitanud – kas te ei tea, et teie veri on kallis mu silmis? Kõik, mida te tegema peate, on lihtsalt hüüdma appi ja ma päästan teid Saatana köidikutest!“

Taavet ütles: „Siin see armetu hüüdis, ja Issand kuulis ning päästis tema...“ (Psalmid 34:6)

Sa ei pea teadma palju religioosseid termineid. See üks asi, mida sa aga pead teadma, on see, et ükskõik, mida sa ka pole teinud; ükskõik, kui patune sa ka pole olnud – Tema ees meelt parandanud jäävad alati kalliks Tema silmis. Kristus ütles: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse...“ (Ilmutuse 3:20)

Miks Ta koputab? Sest sinu elu on kallis Ta silmis ja Ta ei lase sul niisama minna. Ta ei tule ka selleks, et sind lihtsalt keelata-käskida, aga aegajalt ikka ja jälle Ta tuleb ning sosistab su südamesse: „Hüüa mu poole nüüd, mil sa oled hädas!“ Sa oled käinud võib-olla kogudustes, kus inimesed mõistsid sind hukka ja tõmbasid sulle vee peale. Kuid kõik, mis nad sellega tegid, oli see, et nad hindasid sind selle põhjal, kuidas sa välja nägid. Jumal aga ei tee seda kunagi! Ta näeb sinu potentsiaali. Ta annab sulle ilu ja rõõmu tuha ja mustuse asemel ning teeb sind vabaks!

neljapäev, 13. mai 2010

UUS LOODU

Kristuse järgijatena peaksime me võtma Jumalat Tema Sõnast ja aktsepteerima tõena kõike, keda Ta ütleb meid olevat. Meie „vana mina“ esindab inimest, kes püüab lihalikult olla meelepärane Jumalale. Taoline vihkab pattu ega taha solvata Jumalat, kuid vaatamata sellele mõistab tema alateadvus teda ikka pidevalt süüdi. Sellest lähtuvalt tõotab ta pidevalt saada jagu oma patuprobleemist, öeldes: „Ma muudan end! Hakkan juba täna võitlema oma igapäeva pahedega ja soovin, et Jumal näeks, kui väga ma pingutan.“

Sarnane inimene tekitab Jumalale tõelist peavalu ja pisaraid. Ta palub ja paastub selleks, et tõestada Jumalale, kui hea süda tal on. Ta on võimeline seisma patule vastu mitu päeva jutti, mistõttu ta ütleb iseendale: „Kui ma suudan seda juba kaks päeva, siis miks mitte ka neli või terve nädala?“ Kuu lõpuks on ta endaga väga rahulolev, uskudes, et ta suudab end iseenda jõus vabaks võidelda. Kuid siis kerkib vana patt taaskord päevavalgele ja allamäge ta läheb – sügavale meeleheitesse. Ja siis algab kogu tsükkel jälle otsast peale. Taoline inimene asub otsekui jooksurattal, mis ei peatu iialgi ja millelt inimene ise ei saa ka ise maha astuda.

Kuid ärgu seda sündigu! Taoline „lihalik inimene“ löödi risti koos Kristusega, saades tapetud otse Jumala enda silme all. Pauluski kinnitab, et see vana inimene kuulutati ristil surnuks. Jeesus viis selle vana loodu endaga hauda kaasa, kuhu ta jäeti maha surnu -ja unustatuna. Täpselt nagu kadunud poja isa ignoreeris „vana loodut“ oma pojas, ütleb ka Jumal meie vana loomuse kohta, et: „Ma ei tunnista ega tegele sellega enam. On ainult üks isik, keda ma tunnistan ja kellega ma üldse tegemist teen. See on minu Poeg, Jeesus ja kõik need, kes on Temas usu läbi.“

Uus loodu on inimene, kes on loobunud igasugustest inimlikest püüdlustest olla meelepärane Jumalale. Ta on surnud vanadele lihalikele teguviisidele ning usu läbi saanud teadlikuks sellest, et on vaid üks moodus, kuidas olla Jumalale meelepärane ja valmistada Talle head meelt: Kristus peab saama kõigeks! Ta teab, et on vaid üks, keda Isa tunnistab ja see on Kristus ning kõik, kes on Temas.

See uus loodu elab vaid usust, sest „Õiged elavad usust.“ Ta usub Jumala Sõna nii põhjalikult, et ta ei toetu millelegi muule. Ta on leidnud, et Kristus on tema kõige allikas ja Temast on rohkem kui küll. Ja ta usub, et Jumal ütleb ta kohta: „Sinu vana loomus on surnud ja su elu on peidus Kristuses, kes on Jumalas.“ Ta võib-olla ei koge seda või saa sellest lõpuni aru, kuid ta ei vaidle oma armastava Isa Sõnaga. Ta võtab selle usus vastu, uskudes, et Jumal on ustav oma Sõnale.

kolmapäev, 12. mai 2010

SÕNAKUULELIKKUS AVAB TAEVAVÄRAVAD

Kristuse kohta öeldi, et Ta kannatas ja oli sõnakuulelik oma Taevasele Isale. Seda mitte hirmu, aga rõõmu tõttu, mis oli seatud Tema ette. Ta pani maha kõik koormad ning jooksis kannatlikkusega oma võidujooksu. Ta kannatas häbi, kuid oma mõtteis ei heitunud ega kahelnud kunagi, sest ta nägi sõnakuulelikkuse aulist tasu.

Kas mitte ka meie ei peaks piisavalt väsima ja tüdima sellest seesmisest möllust ja keerisest me sees, hakates janunema nende auliste rikkuste järele, mis meile on tõotatud Kristuses? Hirm ei ole parim motivaator sõnakuulelikkuse saavutamiseks, aga armastus on! Sest me teame kasvõi Iisraeli lastegi puhul, et nad hülgasid Jumala hoiatused ja isegi Jumala kuuldav hääl kõuepilvest ei suutnud takistada neid sõnakuulmatuid lapsi tantsimast ümber kuldse vasika. Ainuüksi Jumala sügav ja lähedalolev armastus ning auhiilgus oleksid suutnud hoida neid eemal sõnakuulmatusest.

See kallis alistumine Jumala tahtele on see, mis avab taevaluugid me kohal. Iga oma patu ja sõnakuulmatuse tunnistamine ning üleandmine lubab näha Kristust sellisena nagu Ta tegelikult on. Piibel ütleb: „...ükski, kes teeb pattu, ei ole näinud ega mõistnud teda.“ (1 Johannese 3:6)

On see võimalik, et elades sõnakuulmatuses, võime me kaugeneda Temast? Võib see olla, et me teeme asju omal viisil vaid seetõttu, et me ei ole kunagi saanud ilmutust Kristusest, Tema armust ja aust ning sellest, kui väga Ta vihkab pattu? Ehk lihtsalt öelduna: „See, kes elab sõnakuulmatuses, ei ole tegelikult kunagi näinud Kristust Tema tõelisuses!“

Jeesus ütles: „Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast." (Johannese 14:21)

Millist paremat tasu me võikski oma armastuses kuuletumise eest tahta kui kogeda Kristust ilmutamas end meile? Milline lihtne mudel sellise suure ilmutuse kohta: „Armastage mind piisavalt, et kuuletuda mulle ja mina armastan teid ning näitan teile oma tõelist palet!“ Sa võid lugeda Tema kohta nii palju kui kulub; õppida tundma Tema loomust ja ajaloolist tausta, kuid sa ei õpi iialgi tundma Teda enne, kui sa ei tee seda ühte lihtsat asja nagu täielik kuuletumine Talle kõigis asjus.

Jeesus ütles Naatanaeli: "Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet...te näete taevast avatuna (teile)" (Johannese 1:47, 51)

Sel samal hetkel, kui me alistume ja anname endid täielikus sõnakuulmises üle Jumalale, vabaneb üks imeline tervendav vägi meie seesmisesse inimesse. Siis ei ole enam mingit maad hirmule Jumala, põrgu või kättemaksu ees ega ka selle ees, mida inimesed võivad meile teha. Selle asemel täidab Jumala Vaim meid hoopis uue valguse, -lootuse, -suure rõõmu, -aulise rahu –ja rikkaliku usuga.

teisipäev, 11. mai 2010

KIUSATES JUMALAT?

Kui Jeesus seisis templi kõige kõrgemal äärel, sosistas Saatan talle: „Lase käia – hüppa! Sest kui sa oled tõesti Jumala poeg, siis Ta ju päästab su!“

„Ning Kurat ütles talle: "Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks." (Matteuse 4:6)

Näed sa Saatana vingerdamist siin? Ta võttis kontekstist välja ühe Piibli tõotuse ja ahvatles Jeesust panema kogu oma elu sellele kaalule. Tema põhjendus oli: „Kui sa väidad, et Jumal on sinuga, siis tõesta seda mulle. Su Isa on juba andnud mulle võimaluse sind kiusata – kus Tema ligiolu siis oli? Siit kohe alla hüpates võid sa mulle tõestada, et Ta on sinuga. Sest kui Ta tõesti on, kindlustab Ta sulle ka pehme maandumise ja sa võid kogu oma usu sellele rajada. Kui aga mitte, võid sa ju sama hästi kohe praegu surra, selle asemel, et liikuda edasi ja mõelda, kas Ta ikka on sinuga?! Sa vajad üht imet veendumaks, et Isa on sinuga.“

Mis oli Jeesuse vastus sellele kõigele? Jeesus lausus talle: "Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat." (Matteuse 4:7). Mida täpselt pidas Jeesus silmas „Jumala kiusamise“ all?

Vana aja Iisrael on hea näide sellest. Jumal oli iisraellastele tõestanud oma ustavust kümnel korral, andes oma rahvale lausa silmnähtavaid kinnitusi selle kohta, et Ta on nendega. Ometigi, igakord, kui rahvas küsis ühte ja sama küsimust: „Kas Jumal on meiega või mitte?“, nimetas Jumal seda „Tema kiusamiseks“. Jeesus kasutab sedasama fraasi – „Issanda kiusamine“ – oma vastuses Saatanale. Mida see aga meile ütleb? See näitab meile, et see on sulapatt kahelda Jumala ligiolus ja see pole meie rida küsitleda, kas Ta on meiega või mitte.

Nõnda nagu Iisraeligi puhul, on Jumal ka meile andnud terve rea kinnitusi. Esiteks on Tema Sõnas suurel hulgal tõotusi, mis räägivad Tema ligiolust meie elus. Teiseks on meil meie isiklik ajalugu Jumalaga – tunnistus Tema mitmetest sekkumistest ja päästmistest meie elus. Kolmandaks on Piibel täis kinnitusi Jumala ligiolu kohta läbi kõigi sajandite.

Piibel on väga konkreetne: meie rida on käia Jumalaga usus ja mitte nägemises. Vastasel juhul lõpetame me kui truudusetu Iisrael.

esmaspäev, 10. mai 2010

VIIMANE VÄLJAVALAMINE

Ma tean, et osa inimesi ei võta seda vastu, mida ma järgmisena olen jagamas, kuid samas on ka palju neid, kes seda teevad. Ma ei usu, et me oleme veel näinud sellist Püha Vaimu aulist ja külluslikku väljavalamist nagu Joel sellest kuulutas. Me oleme saanud osa vaid mõnest piisast sellest. Jah, me oleme näinud ülemaailmseid karismaatilisi ärkamisi, tänu millele paljud on saanud osa Jumala armastusest. See on olnud kogemus, mida on kogetud üle maailma, kuid ometigi on see vaid kui eelmaitse kõigest tõelisest.

Jumal ei lase millelgi takistada seda, mida Tema on plaaninud teha. Vaenlast ootab suur üllatus! Just siis, kui tundub, et kogudus saab üleujutatud saatanlikest mõjudest, tõstab Püha Vaim standardeid. Mõistes, mis on need standardid, mõistad sa ka seda, mis Jumalal on plaanis. Standardiks on pühad inimesed – puhtad ja määrimata ning vabad selle maailma rikutusest. See standard viitab kui uuele pühitsetud kristlaste tõule, kes säravad heledalt kui valgus kesk’ seda kurja ja väärastunud põlvkonda. Seetõttu ei saa see olema vaid armastuse ja kiituse ärkamine, aga pühaduse taastamine Issanda silmis.

Seal saab endiselt olema hõiskamist ja kiitust, kuid see saab olema võiduhüüd üle patu ja kompromisside, viies täide viimase väljavalamise eesmärgi: „Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb.“ (Joel 3:5) Pääseb millest? Patust! Maailma vaimsusest!

Me poleks iialgi saanud kogeda Püha Vaimu väljavalamist ja selle täiust, kui ristitud inimesed poleks end eraldanud täielikult maailmast. Seetõttu ei saa üle ega ümber eraldumise ja puhta südame rõhutamisest. Püha Vaimu tuleku eesmärk on pühitseda ja valmistada inimesi ette Issanda tulekuks; seda nii, et kõik oleksid ilma pleki –ja laiguta.

Kui Püha Vaimu väljavalamine tuleb oma täiuses üle kogu liha, võtab kõikjal maad ka patutunnetus. „Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta.” (Johannese 16:8) See on, mida tähendab Püha Vaimu väljavalamine!

Kahjuks on nii, et liiga palju kristlasi kõneleb küll keeltes, kuid elavad seejärel otsekui Kurat ise. Patt pole kunagi saanud välja juuritud nende eludest ja kõik, millest nad eales osa said, oli vaid hetkeline ekstaasitunne. Jumal õnnistas neid just nii palju, et kutsuda neid enam alistunud ja pühasse ellu, kuid nemad jäid poolel teel seisma, öeldes: „Oooo, meil on Püha Vaim!“

Samas käib selle kõigega kaasas nii palju enamat! Ma tänan Jumalat selle eesõiguse eest paluda võõrastes keeltes; see on minu viis lasta välja kõik minusse kogunenud kiitus Jumalale, suheldes Temaga viisil, mis ületab minu inimliku mõistuse. Samas võid sa aga rääkida ükskõik, millises inimeste või inglite keeles, aga kui sa teed seda ilma ligimese armastuseta, pole sul midagi. Mina aga ütlen, et see läheb veelgi sügavamale! Sa ei ole senikaua tõeliselt Püha Vaimuga ristitud, kuni iga su sügavaimgi hingesopp pole paljastatud ning iga patt ülestunnistatud ja hüljatud.

reede, 7. mai 2010

EELIJA VAIM JA VÄGI

Vana Testament lõppeb aulise prohveteeringuga: „Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega." (Malaki 3:23,24)

Jeesus ütles Johannese kohta: „...ja kui te nõustuda tahate: tema on Eelija, kes pidi tulema.“ (Matteuse 11:14). Mida Kristus sellega silmas pidas, oli et: „Ristija Johannese peal on prohvet Eelija vaim ja vägi – kui te vaid ometigi näeks seda!“ Meile räägitakse ka sellest, kuidas Issanda ingel ilmus Sakarjale, kuulutades, et tema poeg Johannes „käib tema (Issanda) eel Eelija vaimus ning väes, et pöörata isade südant laste poole ja sõnakuulmatuid õigete meelsusse, et kujundada Issandale valmistatud rahvast." (Luuka 1:17)

Mina usun, et Malaki sõnum on kehtiv ka tänasel päeval. Ma usun, et Jumal saab taaskord valama Eelija vaimu ja väe väga paljude oma valitud sulaste üle. Ja Jumal saab võimsalt kasutama kõiki neid mehi ja naisi, et tuua taastamist ja tervist peredele. Abielulahutuste avaldused tühistatakse! Lapsed parandavad meelt oma mässumeelsusest ja saavad taas armastuse läbi ühte liidetud oma vanematega.

See prohvetlus on muide täitumas juba praegu – teie endi silme all! Ühes Texase linnas hakkas üks noor pastor paluma kohaliku kooli noorte pääste pärast. Jumal võidis teda elava Eelija vaimu ja väega ja mitte ainult sajad õpilased ei saanud päästetud seal kohalikus koolis, aga elude taastamine levib kõikjal koolides, kuhu iganes ta ka ei lähe. Mitte sajad, aga tuhanded keskkooli õpilased tulevad patutunnetusele oma uimastite ja alkoholi tarbimise –ning seksuaalsuhete ja mässumeelsuse pärast. Noored tormavad koju, et leida lepitust oma vanematega.

Kui varasemalt olid nad kõva häälega kuulutanud, et vihkavad oma vanemaid, siis nüüd parandavad nad pisarsilmi meelt. Ja see kõik saab levima üle kogu maa, sest Jumal on tõotanud taastada laste ja vanemate suhted.

Ma olen nii põnevil kõigest sellest, mida näen tulemas, et ma vaevu suudan seda sõnadesse panna. Teadmata-tundmata alandlikud noored Jumala mehed ja naised on saamas imeliselt puudutatud ja võitud. Neile on antud üleloomulik ülesanne „Minna ja taastada! Sest Issanda päev on tulnud. Uimastite ja alkoholi röövikutel ei ole enam luba hävitada noorte elusid, mistõttu Jumal hävitab kõik röövikud.“

neljapäev, 6. mai 2010

TA TÕI MEID VÄLJA, ET TUUA MEID SISSE

Enne ristil toimunut ei olnud tavarahval mingit ligipääsu Jumala juurde – ainult ülempreestril oli õigus siseneda kõige pühamasse paika. Jeesuse rist tegi aga võimalikuks meie ligipääsu Isa ligiollu. Ainuüksi oma armu läbi kisus Jumal maha kõik müürid, mis takistasid meid sisenemast Tema ligiollu. Nüüd avanes Tal võimalus tulla välja inimeste ligi ja emmata kõiki kadunuid ja patuseid.

Mõelge Iisraeli imelise vabastamise peale. Kui Jumala rahvas oli läbinud Kõrkjamere otsekui kuiva maapinna, nägid nad hiljem selja taga oma vaenlast laineisse uppumas. See oli auline hetk, mis pani neid korraldama võimsa ülistusteenistuse täis rohket laulu, tantsu ja tänu: „Me oleme vabad! Jumal on päästnud meid meie rõhuja käest!“

Iisraeli lugu peegeldab meie endi pääsemist patu ja süütunde ahelaist. Me teame, et Saatan võideti ristipuul ja meid vabastati koheselt tema raudseist ahelaist. Ometigi peitub Jumala eesmärgis päästa ja vabastada meid palju enamat. Jumala eesmärk ei olnud tuua Iisraellasi läbi Kõrkjamere selleks, et nad kaldale jõudes sinna võidutsedes laagrisse jääks. Tema peamine eesmärk nende Egiptusest väljatoomisel oli tuua neid Kaananimaale, Tema täiuslikku paika. Ehk lühidalt öeldes: Ta tõi nad välja, et tuua neid sisse – Tema südamesse, Tema armastusse. Ta igatses rahva järele, kes sõltuks täielikult Tema armust, halastusest ja armastusest ja sama kehtib ka tänapäeval.

Iisraeli esimene proovilepanek tuli kõigest paari päeva pärast ja tulemuseks oli rahva virisemine ja vingumine ning täielik rahulolematus. Miks? Nad olid kogenud Jumala päästet, kuid nad ei olnud õppinud tundma Tema võrratut armastust nende vastu.

Siin peitub kogu selle õpetuse võti: sul ei ole võimalik saada osa Tema rahust ja rõõmust – muide, sa isegi ei tea, kuidas teenida Issandat – kuni sa ei oska näha sinu päästesse peidetud Jumala meelehead...kuni sa ei näe Tema südamerõõmu, mida Ta kogeb sinuga suheldes...kuni sa ei näe, et iga takistav müür on lammutatud ristil...kuni sa ei tea, et kogu sinu minevik on õigeks mõistetud ja minema pühitud. Jumal ütleb: „Ma tahan, et sa liiguksid edasi selle täiuse poole, mis sind on ootamas minu ligiolus!“

Paljud tänapäeva inimesed tunnevad rõõmu ristist lähtuva kasu üle. Nad on liikunud välja Egiptusest ja püsivad nüüd „võitjate poolel“ teispool Kõrkjamerd. Nad naudivad oma vabadust ja tänavad Jumalat pidevalt oma rõhujate merre uputamise eest. Kuid paljud neist samadest usklikest jäävad ilma Jumala suuremast plaanist ja kasumlikust poolest nende jaoks. Nad magavad maha selle, et Jumal on neid välja toonud selleks, et tuua neid enese ligi.

kolmapäev, 5. mai 2010

TAASTAMINE

Paganate ajad on peaaegu möödas. Jumal on andnud meile piisavalt hoiatusmärke, et Püha Vaim ei saa lõpmatuseni taluma vastuhakku. Enne aga, kui see põlvkond langeb kõikvõimsa Jumala kättemaksu alla, on kuulutatud ka suure taastamise tulekut.

„Ja ma tasun teile nende aastate eest, kui saagi sõid rohutirtsud, vastsed, mardikad ja röövikud - see mu suur sõjavägi, kelle ma läkitasin teie kallale.“ (Joel 2:25)

Psalmist Taavet ütles, et õige saab olema „otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda. (Psalm 1:3) Kuid see tõotus kehtib vaid nende puhul, kes on täielikult end eraldanud õelatest ja kes keelduvad käimast patuste teedel. See kehtib vaid neile, kes on Jumala Sõna pühendunud uurijad, mõtiskledes selle üle nii ööd kui päevad.

„Aga nõnda ei ole õelad...“ (Psalm 1:4). Nad muutuvad nõrgaks ja nõdraks, olles kõigutatud igast erinevast õpetuse tormist ja tuulest. Kompromisside tegijad aga on kui närbunud puud, mis on nakatatud ja vigastatud igast väiksemastki putukast.

See on pilt ka paljudest kristlastest tänapäeva Jumala kojas. Nad ei loe enam suurt palju Piiblit; nad on liiga hõivatud, et palvetada ja ehitada end üles usus; nad harjuvad ära jumalakartmatute seltskonnaga ja viidavad aega nende seltsis, kes põlgavad Jumalat.

Terve trobikond röövikuid on hävitanud suurel hulgal tagasilangenud kristlaste elusid. Väliselt nad küll tunduvad otsekui puud, mis on istutatud veeojade äärde, kuid seespidi on nad korrupeerunud, nõrgad ja haiged. Nad ei kanna enam vilja ja vaimses mõttes on nad ära kuivanud. Röövikud on oma hävitustööga puukoore kallal edukalt hakkama saanud. Sama lugu on ka patuga – vaikselt hävitab see kõik nende sees, kes on tõmbunud eemale Issanda ligiolust.

Jumal on andnud meile teada, mil viisil Ta oma suure taastamise esile toob. Esmalt valab Ta oma Püha Vaimu välja sellisel ülikülluslikul viisil, et see toob tagasi jõu ja tervise igale puule Tema metsas. Patu-tõuk hakkab kaotama oma väge, kui Jumala rahvas pöördub tagasi Piibli lugemise juurde. Võimas ilmutus Jumala uuest lepingust muudab Jumala rahva julgeks kui lõvid. Seetõttu uskuge ja olge kindlad, et vaimne jõud ja jumalik tervis saavad välja valatud otse taevast.

teisipäev, 4. mai 2010

JULGUS SISENEDA JUMALA LIGIOLLU

„Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika - selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu...siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses...!“ (Heebrealastele 10:19-20,22).

Kristuse ristisurmal Kolgatal on kaks külge. Üks külg peegeldab inimestele tulevat kasu ja teine külg Jumalale tulevat kasu. Üks osa toob kasu patustele, teine osa Isale.

Me oleme väga hästi kursis selle poolega, mis toob kasu inimkonnale. Kristuse rist on andnud meile võimaluse saada andeks kõik oma patud. Meile on antud võidutsev meelevald kõigi patu ahelate ja mõju üle. Meile pakutakse armu ja halastust ning loomulikult ka igavest elu. Rist on kinkinud meile võimaluse põgeneda patu ja põrgu piinadest.

Ma olen tänulik Jumalale kõige eest, mida rist endaga inimkonna jaoks kaasa toob ja rõõmustun selle üle, et sellest kuulutatakse kõikides kogudustes nädal nädala järel.

Samas aga on ristil ka teine kasumlik külg, millest me ei tea suurt palju midagi ja mis puudutab meie Taevast Isa. Nimelt mõistame me üsna vähe seda rõõmu, mida ristil teostatu valmistas Isale. Rõõmu, mida Isa kogeb igakord, kui üks „kadunud poeg“ leiab tee Tema kotta.

Kui kogu meie tähelepanu keskendub vaid andestusele – kui sellega vaid kogu meie kuulutus piirdubki – magame me maha ühe tõeliselt olulise tõe, mida Jumal tahab meile risti kohta ilmutada. On üks palju laiem arusaam ristist ja see puudutab Tema meelehead. Selle tõe mõistmine toob Jumala rahvale kaasa palju enamat kui vaid kergendustunde. See laseb kogeda vabadust, hingamist, rõõmu ja rahu.

Minu meelest on enamus kristlasi omandanud oskuse tulla julgelt Jumala trooni ette selleks, et leida andestust, varustatust ja vastuseid oma palvetele. Kuid neil jääb puudu usujulgusest – millestki, mis on sama eluliselt tähtis kui kõik muu nende osaduses Jumalaga.

Jumal tunneb siirast rõõmu asjaolust, et rist on võimaldanud meile vaba ligipääsu Temani. On selge, et ajaloo üks aulisemaid hetki oli päev, mil templi eesriie kärises kaheks ja Kristus suri. Just see oli hetk, mil kasumlik pool Jumala jaoks tulvas esile. Midagi väga imelist juhtus hetkel, mil templiriie – miski, mis eraldas inimese Jumala pühast ligiolust – sai pooleks rebitud. Sellest hetkest alates ei avanenud vaid inimesel võimalus siseneda Jumala ligiollu, aga ka Jumalal oli võimalik tulla inimese ligi.

esmaspäev, 3. mai 2010

TÄIELIK ALISTUMINE

„Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus...see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad. Siin ei ole erinevust, sest kõik...mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses.“ (Roomlastele 3:21-24)

Jumal on ilmutanud meile ühe kindla viisi, kuidas saada täiesti pühaks ja täiuslikuks Tema silmis. Seda selleks, et kõik Tema lapsed võiksid elada täielikus rõõmus ja rahus, teades, et Jumal vaatab nende peale kui pühade ja laitmatute peale. Ja see kõik on puhta muidu!

Tema pühaduse andi ei saa iialgi välja teenida omaenda tegudega. See on kingitus, mida me iseenesest ei vääri.

„Sest mida ütleb Pühakiri? "Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks." Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt võlale. Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk.“ (Roomlastele 4:3-5)

Alistumine on ainukene tee Jumala pühadusse; alistumine Kristuse õigsusesse läbi usu.

Alistumine tähendab „oma tahtest ja selle väest loobumist“. Jumala juures ei eksisteeri sellist asja nagu tahtejõud, sest kogu jõud ja vägi lähtub ainuüksi Temast ja Ta ei lase selle kõrvale ühtegi muud mõju. Jumal nõuab täielikku pühadust, et me oleksime alandlikud ja kuulekad selle nõude osas.

Ta hoiab kannatlikult silma peal meie meeleheitlikel püüdlustel olla püha, oodates meie haledat läbikukkumist, et me jookseks siis Tema trooni ette, langeks põlvili ja hüüaks: „See on lootusetu – ma ei saa iialgi pühaks! Ma olen nõder ja patune ja minus pole midagi head!“ Meeleparandus, mida Jumal meilt ootab, väljendub meie nõrkuste tunnistamises ja arusaamises, et meis endis ei peitu vähimatki väge.

Sa ei saa iialgi riietatud Kristuse pühadusega, kui sa ei lange silmili Jumala trooni ette, olles alasti, vaene, vilets, nõrk ja täiesti abitu! Sa pead lõplikult tunnistama, et sul enesel puudub igasugune vägi patu üle ja et sul pole Issandale pakkuda midagi enamat kui vaid purunenud, vigast ja abitut savikamakat. Sa pead tunnistama, et isegi kui keegi aitaks sind – sa ei suudaks olla püha. Pühadus peab saama sinu osaks kingituse läbi.

Suurim kingitus, mida sina saad anda Jumalale, on sinu usk sellesse, et Ta laseb sul osa saada oma pühadusest. Jesaja kuulutas: „Mina rõõmutsen väga Issandas, mu hing ilutseb mu Jumalas, sest ta on mind riietanud päästeriietega, katnud õigusekuuega...nõnda laseb ka Issand Jumal võrsuda õigust ja kiitust kõigi rahvaste ees.“ (Jesaja 61:10-11)