esmaspäev, 31. detsember 2012

EGIPTUS NENDE SÜDAMEIS by Gary Wilkerson

Nehemja oli Iisraelile karjaseks – ta oli nende kuningas, nende pastor, nende juht ja taastaja. Ta viis Iisraeli rahva tagasi Jeruusalemma, kus üheskoos alustati laastatud linnamüüride ülesehitamist. Nehemja külastas vahepeal Pärsia kuningat ja kui ta tagasi tuli, ütles ta: “Neil päevil nägin ma…” (Nehemja 13:15).

Jeruusalemma tagasi jõudes nägi Nehemja Iisraeli lapsi talitamas täpselt nõnda nagu nende esiisadki olid teinud, tehes just neid samu asju, mis olid viinud kogu nende rahva maapakku ja vangistusse. Nüüd olid nad vabad ja võisid oma linna üles ehitada, kuid ometigi tegid nad taas neid samu asju, mis olid põhjustanud nende linnamüüride langemise. On see sulle arusaadav? Ühtaegu ehitamisega praktiseerisid nad neid samu patte, mis olid põhjustanud ülesehitatavate müüride langemise. Ehk siis – ühe käega ehitati linna ja teisega samaaegselt lammutati. Ühe käega ehitasid oma elusid üles ja teise käega lammutasid maha.

Ja nõnda on paljude meiegagi tänapäeval! Ühe käega tuleme Jumala trooni ette ja hüüame Jeesust, samas kui teise käega praktiseerime oma vanu patte. Ühest küljest palvetame, loeme Piiblit ja käime kirikus – teisalt aga külastame baare ja klubisid, vaatame pornolehti internetis ja teeme kõikvõimalikke muid kompromisse. Ühest küljest ülistame Jumalat ja teisalt elame selle maailma viiside järgi.

Iisraellased pöördusid oma vanade harjumuste juurde. Nad küll ehitasid midagi uut, kuid samas oli ka midagi vana jäänud nende sisse. Piiblis on öeldud, et Iisraeli lapsed lahkusid küll Moosese juhtimisel Egiptusest, kuid samas jäi osake Egiptust siiski neisse (vt.Ap.7:39). Osad meist saavad vabaks selle maailma asjadest, kuid osake maailmast jääb ometigi me sisse.

Jumal tahab, et jõuaksime omadega alandlikkuse ja meeleparanduseni. Ta tahab, et elaksime pidevas võidus, võites vaenlast kõiges ja kõikjal!

reede, 28. detsember 2012

VÄIKE SAMM

Selleks kulub vaid väike samm, et liikuda Isa armastuses kahtlemisest asjade enda kätte haaramiseni. Kuid milline traagiline samm see alles on! Sellest hetkest alates, mil sunnid asju oma tahte järgi kulgema, avad sa oma südame suurele kurjuse laviinile.

Esimene asi, mis Joosepi vendade juures muutus peale seda, kui nad hakkasid kahtlema oma isa armastuses, oli see, kuidas nad rääkisid. Kuulake: „Lähme tapame ta. Ei, viskame hoopis kaevu. Ei, veelgi parem – müüme ta hoopis maha ja teenime pisut raha!“ Nende südamed täitusid üha enam reetlikkuse ja põlgusega ja nendest rikutud südametest sai alguse üks pahatahtlike sõnade vool – maailma poolt kasutatav kõnepruuk.

Ebapüha kõne on kindel märk paadunud südamest. Joosepi vennad muutusid tuimaks patu suhtes ja nende rikutud kõneviis viis neid kuritegeliku käitumiseni. Esmalt nad vaid rääkisid kui õelad, aga hiljem hakkasid ka käituma nende kombel. Ja enne kui nad arugi said, oli neist saanud külma kõhuga kurjategijad. Kes mitte ainuüksi ei teinud pattu, vaid mätsisid selle ka kinni ja ajasid oma asja edasi otsekui midagi poleks juhtunudki.

Hämmastav, kui madalale võime langeda, kui hakkame kahtlema oma Isa armastuses. Kui rikutud ja tundetuks me võime muutuda. Prohvet Malaki hoiatas Iisraeli lapsi nende südame kõvaduse pärast. Nii nagu Joosepi vennad, nii olid iisraellasedki langenud kahtluste küüsi ja paadutanud oma südamed. Malaki raamat algab sõnadega: „Ennustus. Issanda sõna Iisraelile Malaki kaudu: „Mina olen teid armastanud, ütleb Issand. Aga teie ütlete: „Kuidas sa meid oled armastanud?” (Malaki 1:1-2). Hämmastav! Nad julgesid öelda Jumalale: „Me ei näe mingit märki oma elus sellest, et Sa meid armastad või meist hoolid.“

Näita mulle kristlast, kes hakkab kahtlema Jumala armastuses ja otsustab haara ohjad enda kätte ning ma näitan sulle kristlast, kelle kõnepruuk saab rikutud. Märgatav muutus saab toimuma peaaegu et üle öö. Mida enam ta kahtleb, seda ebapühamaks muutub ta kõnepruuk. Viis, kuidas mõned kristlased räägivad, on lausa šokeeriv. Kord oli aeg, kus nad rääkisid austuse ja aukartusega Jumala ees, väljendades usu ja rõõmu sõnu. Oli aeg, mil nende kõne oli õrn ja ülesehitav. Nüüd aga on see tümitav ja ilma vähimagi austuseta. Nende sõnad reedavad nende südame seisu, mis on täis hirmu, uskmatust ja meeleheidet. 

Seetõttu heida ära kõik kurjad ja uskmatud mõtted ja ära kahtle Jumala imelises armastuses!

neljapäev, 27. detsember 2012

ANDESTAV ARMASTUS

Vana Testamendi lugu Joosepist ja tema vendadest räägib piltliku loo Uue Testamendi kristlastest. Joosep on kui Kristuse võrdkuju ja tema vennad Jumala valitud rahva võrdkuju siin maa peal. (Mäletad, Jumal lubas Jaakobile 1Moosese 35:11: „ja sinu niudeist tulevad kuningad.“). Joosepi viis tegeleda oma vendadega, on selge võrdpilt sellest, kuidas Jumal tegeleb meiega. See lugu ühe mehe andestavast armastusest oma patuste vendade vastu on imeline võrdpilt Jumala armastusest ja armust patuste inimeste vastu. Samas on Joosepi ja ta vendade lugu üks kurvemaid tragöödiaid kogu Jumala Sõnas. See valitud meeste põlvkond ei suutnud eales uskuda, et keegi neid armastab. Nende skeptitsismist tingitud tulvav patt ja kurbus peaks olema tõsiseks hoiatuseks meile kõigile.

Jaakobi armastus Joosepi vastu oli erakordne. Oli ju tegu tema vanaea lapsega, mistõttu ta kandis erilist hoolt tema eest. Tema vanemad pojad tõlgendasid seda erilist tähelepanu aga kui isa poolset suuremat armastust Joosepi kui nende vastu. „Kui ta vennad nägid, et nende isa armastas teda enam kui kõiki tema vendi, siis nad vihkasid teda ega suutnud rääkida temaga sõbralikult.“ (1Moosese 37:4). Samas aga – see, et Jaakob Joosepit nii väga armastas, ei tähendanud veel seda, et ta oma teisi poegi vähem oleks armastanud. Oli ta ju ustavalt kandnud hoolt ja õnnistanud kõiki oma lapsi. Nad kõik olid saanud võrdselt osa nii tema armastavast suunamisest kui korrigeerimisest. Ometigi said vennad kadedaks olukorra pärast, kus ühte venda tunduti ometigi enam soositavat. Tundus, et Joosep sai kõik, mida eales ihaldas – seal hulgas ka erilise värvikireva kuue. Ta oli enam õnnistatud, soositud ja hoitud ja see muutis ülejäänud vennad kadedaks ja vihaseks.

Oled sa kunagi kadestanud mõnda kaasusklikku Issandas, kes tundub saavat kõik, mida ta eales soovib? Tundub, et kõik tema palved saavad kiirelt vastatud. Ta ei tundu kunagi olevat üksildane, hüljatud või mitte kellelegi vajalik, samal ajal, kui sina seda kõike tunned. Ja kibeduse ning kadeduse juured hakkavad vohama.

Mu armsad – see on üks ohtlik pinnas. Sel samal hetkel, mil hakkame uskuma, et meie Taevane Isa armastab meid vähem kui kedagi teist, avame me endid kõiksugusele kurjusele. Millal iganes me kurdame oma olukordade üle, olgu siis sõnades või vaikselt oma südames, süüdistame me Jumalat hülgamises. Seetõttu olge valvel, sest just selline suhtumine oli see, mis tõi Joosepi vendadele jama kaela.

kolmapäev, 26. detsember 2012

PATT, MIS PANEB JUMALA NUTMA

Las ma öelda seda otse ja omadega – ei mingit lipitsemist ega ümber nurga juttu. Patt, mis ajab Jumala nutma, leiab aset iga päev. Ja seda sugugi mitte paganlike seaduserikkujate poolt, vaid suure hulga kristlaste poolt, kes kahtlevad Jumala armastuses oma laste vastu.
Mis te arvate, kas Jumal tundub selle võrra liiga maise ja haavatavana, kui Ta annab teada, et ta nutab? Kuid sel juhul küsige iseendalt, kuidas saaks armastuse Jumal mitte nutta, kui Tema enda lapsed kahtlevad Tema olemuse kõige olulisemas tuumas? Jeesus Kristus oli Jumal, kes oli võtnud inimese kuju ja Johannese evangeeliumis on öeldud, et Ta nuttis, kui Talle kõige lähemal seisvad isikud kahtlesid Tema armastuses ja hooles nende vastu. Jumal ise oli see, kes võttis inimese kuju Laatsaruse haua juures ja nuttis oma sõprade pärast, kes ei tundnud Teda ära.

Jeesuse kõige lähemad lähikondlased kahtlesid ikka ja jälle Tema armastuses nende vastu. Mõtle korra jüngrite peale, keda laev keset tormi siia-sinna solgutas. Jeesus oli samuti selle laeva peal, magades rahulikku, sügavat und. Kartes oma elude pärast, ajasid jüngrid Ta üles, süüdistades Teda otseses hoolimatuses. „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Markuse 4:38). Kujutan vaid ette, kuidas nende süüdistus võis kurvastada Issandat!

Kõikväeline Jumal ise oli nende paadis! Kuidas Ta sai siis mitte hoolida? Kuid millal iganes inimesed suunavad oma pilgu eemale Issandalt ja keskenduvad selle asemel hoopis oma olukordadele, võtavad kahtlused alati võimust. Jeesus oli hämmingus. „Kuidas te saate üldse karta, kui Mina olen teiega? Kuidas te saate üldse seada minu armastuse ja hoole kahtluse alla?“

Tänapäeva kristlased kurvastavad Issandat selles vallas veelgi enam. Meie uskmatus on Tema jaoks suurem solvang kui Maarja, Marta ja kõigi Ta jüngrite uskmatus kokku, sest meie teeme pattu suurema valguse vastu. Me seisame kõrgema mäe otsas ja näeme enam kui nemad eales nägid. Meil on Piibel täis põhjalikke ja detailseid tunnistusi Jumala usaldusväärsusest. Meil on pea 20 sajandi jagu kirjalikke tunnistusi põlvest põlve elanud jumalakartlikelt isadelt, kes on kuulutanud Jumala vankumatust armastusest. Ja meil on lugematul hulgal isiklikke kogemusi, mis kuulutavad Jumala erilisest armastusest ja kiindumusest meie vastu.
Seetõttu hoidkem oma pilk Tema piiramtul armul ja armastusel, tunnistades oma uskmatuse pattu ja tunnustades seda, kes Ta on!

teisipäev, 25. detsember 2012

TERVENDAV SÕNA TAEVAST

Jeesust tõmbas ühe jõuetu mehe poole, kes lamas Betsata tiigi ääres. „Aga seal oli inimene, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat. Kui Jeesus nägi teda seal lamamas ja sai teada, et ta on juba nii kaua aega haige, küsis ta temalt: „Kas sa tahad terveks saada?” (Joh.5:5-6). See nimetu halvatud mees omab mitut palet ja esindab suurt hulka jõuetuid kristlasi, kellel pole mingit lootust.

Jõuetust on mitut eriliiki: füüsiline, vaimne, emotsionaalne. Nad võivad esineda kas eraldi või ka üheskoos. Sa võid vaimselt ja emotsionaalselt olla kui see lamav mees seal Betsata tiigi ääres. Sa oled lootusetus olukorras ja sa ei näe mingit väljapääsu. Keegi ei mõista sinu kannatuste tegelikku sügavust. Ühelgi sinu sõbral või lähedasel ei tundu olevat piisavalt aega, armastust või energiat, millega jõuda sinu valu tegeliku tuumani.

Vaata hoolikalt selle jõuetu mehe peale ja mõtle kõigile nendele kannatuste aastatele, mil ta koges hoolimatute ja tundetute inimeste poolt põhjustatud valu. Kui sageli võis ta küll sirutada oma kõhetunud käe nende mööda kiirustavate inimeste poole, kellel mõlkusid meeles vaid oma hädad ja hüüda: „Aidake ometi! Ma ise ei suuda!“

Suur hulk kristlasi on vaimselt samuti abitud ja jõuetud tänu pidevatele võitlustele mõne salajase patu pärast, mis on röövinud neilt nii nende vaimse elu kui vitaalsuse. Nad lebavad abitult masenduse ja meeleheite lavatsil, lootes ikka veel mõnele imele ja kellelegi, kes tuleks ja segaks veidi vett, et asjad juhtuma hakkaks. Nad veavad end koosolekult koosolekule, nõustamis-sessioonidele ja seminaridele, oodates seda ühte ja ainsat elumuutvat imet. Ja ometigi ei muutu midagi.

Ma usun, et Jumala suur armastus reageerib inimese südamehüüule ja et Jeesuski läks ka selle mehe juurde kui vastusena tema meeleheitlikule ja piinavale hüüule Isa poole. Piibel räägib nii mõndagi südamest lähtuvate appihüüete kohta: „Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.“ (Psalmid 18:7).

Südamehüüd Jumala poole saab alati vastatud ühe armulise, tervendava sõnaga taevast!

esmaspäev, 24. detsember 2012

LÕHENENUD KOGUDUS by Gary Wilkerson

Korintose kogudus seisis silmitsi mitmete erinevate probleemidega: lõhenemine, tagarääkimine, laimamine, kadedus, võimuvõitlus ja seksuaalsed patud. Koguduse rahvas oli vägagi tolerantne ja kompromisside aldis, omades suhtumist, et: „Eks me kõik ju libastu ja komista vahel. Ega see meist veel halbu inimesi tee!“ Kuid 1Korintose 3-peatükis kirjutab apostel Paulus kogudusele järgmist: „Ka mina, vennad, ei võinud rääkida teile kui vaimsetele, vaid pidin rääkima kui lihalikele, nagu väetitele lastele Kristuses.“ (1Kor.3:1).

Paulus ei püüdnud vähimalgi määral neid julgustada, vaid jagas nendega tõsist sõna, mis pidi tooma nad tõe tunnetusele ja äestama nende kalgistunud südamete sööti kasvanud pinda. Paulus ütles: „Ma toitsin teid piima ja mitte tahke roaga, sest te polnud viimaseks veel valmis.

Ja te pole tegelikult praegugi veel valmis.“ (vt.1Kor.3:2). Pauluse igatsuseks oleks olnud jagada neile tahket sõna, mis oleks täitnud nende hinge ja kosutanud neid viisidel, mis oleks viinud neid uuele tasandile ja stabiilsusele Kristuses. Tänu nende ebaküpsusele aga pidi ta jätkama nende piimaga toitmist.

„Sest te olete alles lihalikud“ (s.3). Piibel kasutab siin sõna lihalik, mis tähendab „ilmalikku vaimu“. Ehk siis lihalikku vaimsust, mis viitab Püha Vaimu väe puudumisele ja selle asemel oma lihalikus jõus toimetamisele. „Kui teie seas on kiivust ja riidu - eks te siis ole lihalikud ja eks te käitu inimlikult?“ (s.3). Paulus kirjeldab teatud viise, kuidas see inimlik, lihalik vaimsus toimib. See on alati kade ja kiivas. See põhjustab alati pingeid ja lõhenemisi Jumala kojas. Lihalik loomus süüdistab teisi või siis omab suhtumist: „Mina olen parem!“

Jumal kasutab Paulust kutsumaks seda kogudust meeleparandusele ja ütlemaks: „Jumal, me tahame kõike, mis Sul on!“ Kui me parandame meelt ja oleme valmis sulgema end oma salajasse palvekambrisse ühes oma Jumalaga, saavad meist ka kui vanaaja palvetavad mehed ja naised.

reede, 21. detsember 2012

KUIDAS TEADA, KAS OLEME TÕELISELT „KRISTUSES“?

(Tähelepanu! Kõik järgnevad tunnused kehtivad vaid siis, kui sa oled parandanud meelt oma patust, hüljanud kogu kurjuse, usud igavesse päästesse Kristuses ja lased Tal end tuua pimeduse kuningriigist valguse kuningriiki.)

1. Sa oled Kristuses, kui uuened pidevalt. Need, kes „on Kristuses“ ei lepi vaid ühekordse jutuajamisega Jumalaga. Selle asemel hüüavad nad pidevalt Tema poole, et Ta muudaks ja uuendaks neid läbi Püha Vaimu. Nende igapäevane palve on: „Issand, kõrvalda minust kõik, mis ei ole Sinu sarnane!“

„Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ (2 Korintlastele 5:17). „…mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi.“ (Tiitus 3:5-6).

2. Sa oled Kristuses, kui lased piiblisalmidel juhtida oma elu. Austad sa Jumala Sõna ja tunned aukartust selle ees?

„Kuid kes peab tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks. Sellest me tunneme ära, et oleme temas.“ (1Joh.2:5). Piibel ütleb väga selgelt: me teame, et oleme Kristuses, kui armastame Tema Sõna ja kuuletume sellele.

3. Sa oled Kristuses, kui sinu usk on seotud ligimese armastusega. Piibel ütleb, et kui sa ei armasta oma ligimest või ei tee seda tingimusteta, siis sa ei saa olla Kristuses.

„Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.“ (1Kor.13:2). See „ühtigi“ siin tähendab kreeka keeles, et „Ma pole hetkel mitte keegi ja minust ka ei saa iialgi midagi“. Ehk teisisõnu: „Ilma tingimusteta armastuseta kõigi inimeste vastu pole ma keegi ja ma jään selleks eikellegiks igavesti!“
Sa võid olla väga andekas jutlustaja, võimas evangelist või võitud Jumala Sõna õpetaja, kes käib usus, aga kui sa ei armasta teisi, pole sa mitte keegi.

neljapäev, 20. detsember 2012

KESKENDUNUD USK

Jeesus palvetas Isa poole: „Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes.“ (Joh. 17:10). „Et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes.” (Joh.17:26). Jeesus teeb selle väga selgeks: kui me oleme üks Temaga, võime ka nautida seda sama Isa armastust, mida Temagi naudib. Jumal tunneb meist sama palju rõõmu kui oma Pojast. Sest Piibli kohaselt on Jumal ka meie Isa nõnda nagu Ta on Kristuse Isa. Jeesus ise tunnistas: „Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.” (Joh.20:17).

Seega, kui kõvasti sa ka pingutad, et olla meelepärane Jumalale? Koged sa oma elus vahel aegu, kus sul on tunne, et oled Talle kohe ütlemata meelepärane? Ja siis jälle esineb „madalseise“, kus sul on tunne, et sa oled Talle kõike muud kui meelepärane?

Mu armsad, enam kui tundeid, peate te usaldama fakte! Ja fakt on see, et Jumala meelehea teie üle ei sõltu vähimalgi määral teie endi jõupingutustest, aktiivsusest, headest kavatsustest või tegudest. Ei! Ainukene asi, millest see sõltub, on teie usk. Mina usun, et Jumal tahab, et me omaks nn. „keskendunud usku“, mis ütleb, et: „Kogu te usk peab olema keskendunud põhimõttele, et kui te tahate seista pühana Jumala ees, peate te tulema Ta ette Kristuses.“

Heebrea kirja autor hoiatab meid, et: „kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast!“ (Heebrea 3:12). See kõik on usu küsimus! Kui me taganeme kõige aluseks olevast õpetusest, et Jumal on aktsepteerinud meid läbi Kristuse, siis me pöördume tagasi käsu, lihaliku loomuse ja vaimse sidumise juurde! „Meie aga, kes oleme uskunud, saame hingamisse… sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest.“ (Heebrea 4:3,10).

Ainukene võimalus, kuidas tuua oma pidevalt higi ja pisaraid valav ning kurnatud hing hingamisse, on kinnitada endale: „Ma olen Kristuses ja aktsepteeritud Jumala poolt. Tal on minu üle hea meel, sõltumata sellest, kas olen omadega lääbakil või mitte. Vahet pole, kuidas ma end tunnen, sest ma tean oma kohta Kristuses – mind on asetatud istuma ühes Temaga taevastesse paikadesse!“

teisipäev, 18. detsember 2012

JUMAL RÕÕMUSTUB OMA POJAST

Jumal rääkis Jesajale ühest kindlast sulasest, kes valmistas Ta südamele rõõmu: „Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel.“ (Jesaja 42:1). Kes on see keegi, keda Jumal alal hoiab ja kelle igat sammu jälgib? Kes on see Tema valitu; see keegi, kellest Temal on hea meel? Vastuse sellele küsimusele leiame Matteuse evangeeliumist: „Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“ (Matteuse 3:16-17). Heebreakeelne tähendus väljendile mul on hea meel, on „rõõmustuma“ või „rõõmu tundma“. Ehk siis Jumal ütles: „Mu hing tunneb rõõmu oma Poja, Jeesuse Kristuse üle!“

Läbi Vana Testamendi ohverdati Jehoovale ohvriks lugematul hulgal lambaid ja kariloomi. Loomade veri voolas ojadena terveid sajandeid. Ja ometigi ütleb Piibel, et ükski neist ohvritest ei valmistanud Jumalale heameelt: „Sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära. Põletusohvrid ja patuohvrid ei olnud sulle meelepärased.“ (Heebrea 10:4,6).

Kuid juba järgmises salmis võime lugeda Jeesuse imelisi sõnu: „Siis ma ütlesin: Vaata, ma tulen…tegema sinu tahtmist, oh Jumal!” (s.7). Kristus tuli siia maailma tegema midagi, mida ükski loomohver ei suutnud korda saata. „Seepärast Kristus ütleb maailma tulles: „Tapaohvrit ja roaohvrit sa ei tahtnud, aga ihu sa oled mulle valmistanud.“ (s.5). Jumal oli valmistanud Kristusele füüsilise ihu siin maa peal. Ihu, mis pidi tooma täiusliku ja lõpliku ohvri. Ehk teisisõnu – Jumal alandus meie pärast, võttes inimese kuju ja saades osa meie loomusest. Ta loobus kõigist taeva rikkustest, saades vaeseks ja andes oma elu lunaks meie eest.

esmaspäev, 17. detsember 2012

VÕTA MU KÕIK, JEESUS by Gary Wilkerson

See oli 1800.a., mil üks noor naine, kes oli mõnda aega elanud ühe abielupaari ja nende 8 lapse juures, kirjutas ühe võitud laulu. Kogu see pere käis küll kirikus, kuid selle 5 päeva jooksul, mis see noor naine nende juures elas, koges ta selle pere südames külmust Jumala asjade suhtes. Nad ei tundunud vaimselt just kõige tulisemad ja neil puudus igasugune aukartus Jumala ees.

Kuna see häiris seda noort naist sügavalt, palus ta lakkamata selle pere pärast kogu selle aja, mis ta nende juures viibis. Ta uskus, et Jumal saab puudutada nende südameid. Samas aga ütles ta neile ka tõtt, tehes seda küll armastuses, kuid samas siiski ka hoiatades neid. Ja enne kui ta sealt lahkuda jõudis, puhkes selles kodus ärkamine. See pere nuttis tundide viisi Jumala palge ees, tundes rõõmu kõige selle üle, mida Püha Vaim oli nende eludes teinud ja tegemas!

Selle laulu autor, Frances Havergal, ütles: „Ma olin liiga õnnelik, et magada, veetes enamuse ööst kiites Jumalat ja paludes omaenda pühitsuse uuendamise pärast. Need väikesed mõtteread tulid kui iseenesest ja helisesid mu südames seni, kuni kokku sai laul: „Alati, AINULT, KÕIK Sulle!“

PÜHITSUSE HÜMN

Võta mu elu ja olgu see pühitsetud Sulle, mu Issand.
Võta kõik mu hetked ja päevad ja täida need ülevoolava tänuga.
Võta mu käed ja lase neil toimetada ajendatuna Sinu armastusest.
Võta mu jalad ja lase neil olla kärmed ja kaunid Sinu heaks.

Võta mu hääl ja lase sel alati laulda vaid Sulle, mu Kuningas.
Võta mu huuled ja olgu need alati täis Sinu sõnu.
Võta mu hõbe ja kuld, sest ma ei taha grammigi hoida iseendale.
Võta mu mõistus ja kasuta mu võimekust just nii nagu ise soovid.

Võta mu tahe ja muuda see enese omaks. Ärgu kuulugu see enam mulle.
Võta mu süda otsekui see oleks Su enda oma ja saagu see Su trooniks.
Võta mu armastus, Issand ja vala enese jalge ette selle aaretevaramuist.
Võta mind ennast, sest ma tahan alati, ainult ja kõiges kuuluda Sulle.

Tahaksid ehk sinagi, et Jumal täidaks sind uuesti oma Püha Vaimu väega? Siis ma kutsun sind üles paluma: „Võta mu kõik, Jeesus. Ma tahan, et kogu mu elu oleks täielikult pühendatud Sulle.“

reede, 14. detsember 2012

HÕISATES TAAS VÕIDUST

Kuningas Taavet saatis korda abielurikkumise ja korraldas seejärel nii, et üks ustav sõjamees saaks tapetud, et tal oleks õigus tolle noorele naisele. Selle teoga tõi ta häbi nii Iisraelile kui oma Taevasele Isale. Varjates oma kurja tegu terve aasta, oli ta lõpuks omadega õhtal. Sellest hoolimata kutsus Jumal teda ometigi „omale meelepäraseks“ meheks (Ap13:22). Kuidas siis nii? Kogu loo saladus peitub selles, et vahetult enne oma lõplikku hävingut, alandus Taavet Jumala ees ja parandas meelt. „Sest ma pean tunnistama oma pahategu, ma olen mures oma patu pärast.“ (Ps.38:19). „Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis, et sa oleksid õiglane oma sõnades ja selge oma kohtumõistmises.“ (Ps.51:6). „Loo mulle, Jumal, puhas süda…ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!“ (Ps.51:12-13).

Kas sulle valmistab muret ja vaeva su salakaval varjatud patt? Tunned sa, et oled kohe, kohe langemas selle raske koorma alla? Kui nii, siis tea, et oled teel oma tervenemise ja pääste suunas. Sest ka Taavet, kui ta oli meelt parandanud, nägi taas valguskiirt tunneli lõpus. „Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: „Ma tunnistan Issandale oma üleastumised.” Siis andsid sina mu patu süüteo andeks…Sina oled mulle peidupaigaks, sa hoiad mind õnnetuse eest; sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega.“ (Ps.32:5-7).

Mu armsad – teil on igati võimalik saada oma rõõm tagasi! Lihtsalt tunnistage oma patud ja hüljake need ning Jumal annab teile andeks ja päästab teid. Ta on valmis tervitama teid ja riietama teid õiguse rüüsse, korraldades teile uhke pidusöömaaja. Ja siis saate te tunnistada ühes Taavetiga: „Õelal on palju valu, aga kes loodab Issanda peale, seda ümbritseb heldus. Rõõmutsege Issandas ja ilutsege, te õiged! Ja hõisake kõik, kes olete õiglased südamelt! (Ps.32:10-11).

neljapäev, 13. detsember 2012

VÕTTES PATTU KERGELT

Prohvet Hesekiel loob meile väga elava pildi sellest, mis juhtub inimestega, kes võtavad oma pattu kergelt. Nimetatud juhtumis tuli 70 Juuda vanemat Hesekieli juurde, et saada sõna Issandalt. Kõik need mehed olid templi teenistuses ja kui nad ühes prohvetiga ülistama hakkasid, sai Hesekiel ühe omapärase nägemuse: „…ma istusin oma kojas ja Juuda vanemad istusid mu ees; siis langes seal Issanda Jumala käsi mu peale. Ja ma vaatasin, ja ennäe, see oli mingi tule sarnane ilmutis: allpool sellest, mis paistis olevat ta niuded, oli tuli, ja ta niudeist ülalpool paistis nagu sära, otsekui mingi metalli hiilgus. Ja ta sirutas midagi käe sarnast ning võttis kinni mu juuksetukast; ja Vaim tõstis mu maa ja taeva vahele ning viis mu Jumala nägemustes Jeruusalemma…“ (Hesekieli 8:1-3).

Püha Vaim langes selle koosluse üle ja Jumala püha valgus täitis selle paiga valgusega: „Ja vaata, seal oli Iisraeli Jumala auhiilgus.“ (Hes.8:4). Millal iganes Jumala tuli ilmub mõne paiga üle, seal saab ka patt paljastatud. Ja korraga prohvet nägi, et nende meeste mõtted olid täis „kõiksugu pilte jäledaist roomajaist ja loomadest“ (s.10). Ta kirjeldab seal deemonlikke sidumisi ja kurje olendeid, kes olid imbunud Jumala kotta läbi jumalariigitöö!

Seal nad istusid, need 70 kogudusevanemat, vagad ja süütukesed, jättes mulje kui Jumala kummardajatest ja Tema juhtimise otsijaist. Tegelikkuses aga peitsid nad varjatud pattu. Väliselt templi ülistusteenistust juhtides kuulusid nad tegelikult salajasse päikese kummardajate kogukonda. Nende templites tegutsesid prostituudid, kellel oli kummardusrituaalides oma osa täita. Ja need nö. väliselt jumalakartlikud koguduste juhid osalesid samuti kõiges selles hooramises.

Kuid mis kõige hullem – need mehed ei tundnud vähimatki süüd oma kohutavate tegude pärast! Nad olid veennud iseennast, et Jumal pigistab silma kinni nende hooramise suhtes. Kui Taavet koges rasket koormat kõige oma patu pärast, siis need 70 juhti ei kogenud vähimatki süütunnet, füüsilise jõu kadumist või emotsionaalset valu. Selle asemel olid nad pimestatud nö. „võlts rahust“ nagu Mooses seda nimetas.

„Ärgu olgu teie hulgas…ühtegi, kes kuuldes selle sajatuse sõnu, õnnistab südames iseennast, öeldes: „Minu käsi käib hästi, isegi kui ma elan südamekanguses - et juuasaanut ei hävitataks koos janusega.“ (5Moosese 29:18-19). Ehk teisisõnu: „Petetud inimene on kui purjus isik, kes kaotanud igasuguse võime teha vahet hea või halva vahel. Ta ei suuda isegi teha enam vahet janu ja joobnud seisuse vahel!“

kolmapäev, 12. detsember 2012

VARJATUD PATU KOOREM

Varjatud patu koorem, mida kuningas Taavet endaga aasta jagu kaasas kandis, läks talle kalliks maksma. See mõjutas ta tervist, mürgitas ta meeled ja haavas ta vaimu. See tõi kaasa kaose tema kodus, väärarusaama Jumala rahvast ja pilkamise maailma poolt. Lõpuks hüüdis ta: „Ma olen ju kukkumas ja mu valu on alati mu ees.“ (Psalmid 38:18). Heebreakeelne tähendus sõnale „hukkuma“ tähendab „kukkumist“. Ehk ta ütles: „Ma olen kohe, kohe selle raske murekoorma all kokku kukkumas.“

Mõned kristlased võivad vaadata Taaveti peale keset seda möllu ja mõelda: „Millisesse traagilisse seisu küll Saatan ta pani. Kuidas küll see kord nii õrna hingega laulik võis omadega nii rappa minna? Jumal peab vist tema peale ikka väga pahane olema!“ Kuid ei! Mitte Saatan ei muutnud Taaveti patukoormat nii raskeks, vaid hoopis Jumal. Oma suures armus lasi Jumal sel mehel vajuda kõige põhjatumasse sügavusse, et too mõistaks oma patu ulatust. Ta muutis Taaveti ülestunnistamata patu nii raskeks, et ta lihtsalt ei suutnud seda enam kanda ja pidi meelt parandama.

Fakt on see, et ainult nii õige mees nagu Taavet, võis saada nii võimsalt mõjutatud oma patu poolt. Sest tema tunnetus oli endiselt õrn ja ta koges teravalt igat patutunnetuse noolt, mille Jumal tema südame pihta saatis. Seetõttu võiski Taavet öelda: „Mu valu on alati mu ees.“ Ja selles peitubki kogu loo saladus: Taavet koges jumalikku kurbust; sügavat ja kallist jumalakartust. Seetõttu võis ta tunnistada: „Ma näen Issanda distsiplineerivat kätt selles, mis surub mind põlvili ja paneb mind mõistma, et mu patt väärib igati Tema viha.“

Nutulaulude autor ütleb: „Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all. Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses…ta murdis mu luud. Ta ehitas mu vastu kindluse…Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud. Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse…Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri…“ (Nutulaulud 3:1-9). Teksti autori mõte on selge: kui me elame varjatud patuga, muudab Jumal ise me ahelad nii raskeks, kaootiliseks ja kohutavaks, et me lihtsalt oleme sunnitud üles tunnistama ja täiega meelt parandama.

teisipäev, 11. detsember 2012

EFESOSE KOGUDUS

Efesose kristlased elasid lähedases osaduses Jumalaga. Lugedes Pauluse kirja efeslastele, olen hämmingus sellest evangeeliumist, mida need inimesed kuulsid ja mille põhjal elasid. Paulus muide tunnustab neid selle eest päris korralikult, pöördudes nende poole järgnevaga: „Armu teile ja rahu Jumalalt…kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses; nõnda nagu tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist…meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda.“ (Efeslastele 1:1-5). Milline kirjeldus õnnistatud, pühast rahvast! Jeesus kiidab efeslasi ka Ilmutuse raamatus: „Ma tean su tegusid ja vaevanägemist ja kannatlikkust.“ (Ilmutuse 2:2). Ehk teisisõnu: „Ma tean kõigest sellest heast, mis teie elus toimub. Te töötate kannatlikult ja nurisemata minu heaks ja teete ükskõik, mida, et teistel oleks hea. Te olete usinad tegema head ja see on ainult kiiduväärt lugu!“

Kuid Jeesus märkab veel midagi nende efeslaste südameis; midagi, mis on täitsa metsas. Ta ütleb: „Ma näen teie tegusid – seda, kuidas te vihkate pattu ja armastate tõde ning seisate õigluse eest. Kuid ometigi keset kõiki oma töid ja toimetusi olete te lasknud oma esimesel armastusel jahtuda. Teie kiindumus minu vastu on hääbumas.“ „Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.“ (Ilm.2:4). Mu armsad, ma olen lugenud seda salmi mitmeid ja mitmeid kordi ning jõudnud järeldusele, et selle tõsidusest ei saa mööda vaadata. Sest kui Jeesus ikka ütleb, et „mul on sinu vastu“, siis see on tõsise kaaluga!

Mulle meeldiks mõelda, et ma olen efeslaste moodi kristlane – ustav töötegija. Ma tahaks uskuda, et kõik mu kannatused on Jeesuse pärast; et mu head teod toovad au Tema nimele; et ma elan õiget elu ja mind on asetatud istuma taevastesse paikadesse ühes Temaga. Kuid kui ma siis loen Jeesusest, kes käis nende hästi õpetatud usklike keskel ja ütles neile: „Mul on midagi teie vastu!“, siis see kriibib mu hinge. Ja ma pean küsima oma Issandalt: „Jeesus, ega sul ometi minu vastu midagi ole? Ega mina ei ole kaotanud oma kiindumust Sinu suhtes?“

esmaspäev, 10. detsember 2012

VÕID SAADA OSA JEESUSEST JUST NII PALJU, KUI SOOVID by Gary Wilkerson

Mu isa, David Wilkerson, õpetas mulle lapsepõlves ühe õppetunni, mis on eeldavasti mu elu suurim õppetund, mille olen eales saanud. Ta ütles: ”Gary, sa võid saada osa Jeesusest just täpselt nii palju, kui soovid!” Nõnda samuti ka igaüks teist, kes te seda sõnumit praegu loete, võite saada osa Jeesusest just täpselt nii palju kui soovite! Sest Jumal ei vali kedagi meist vaid juhuslikult, öeldes: „Sinu ma võtan, sind mitte.“

„Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga.“ (Matteuse 5:6). See salm räägib meestest või naistest, kes ütlevad: „Tahan saada osa kõigest, mida Jeesusel on mulle pakkuda. Tahan olla vaimselt ablas kõige järele, mis Tal on mulle pakkuda.“ Piibel räägib meile sellest, kuidas Jumal otsib mehi ja naisi, kelle südamed kuuluvad täielikult Talle ja kes lasevad Tal näidata oma vägevust. „Sest Issanda silmad jälgivad kogu maad, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad tema poole.” (2 Ajaraamat 16:9). Jumal ei vaja kogudust, kes oleks vaid 10% või 75% pühitsetud, vaid Ta tahab, et Tema ihu – usklikud – oleksid Tema kõige täiega!

Küsimus pole mitte Jumalas, kes hoiaks oma Püha Vaimu võidmist tagasi me eest, vaid meis, kes me ei reageeri piisavalt Tema väljavalamistele. Jumal on tulnud taevast alla, et ilmutada oma Püha Vaimu neil viimseil päevil. Mehed ja naised, kes on valmis reageerima Jumalale, tõusevad ja ütlevad: „Ma otsustan neil viimseil päevil olla täidetud Jumala Vaimuga. Ma otsustan elada püha elu. Ma ei lase end heidutada ega hoida end tagasi millestki. Mitte miski ei saa mind hoida eemal Jumala poolt määratud saatusest täis täit põlemist ja Vaimu täitmist.“a

reede, 7. detsember 2012

ON SU ARMASTUS ELAV?

Elades oma igapäeva elu ja seistes silmitsi selle kõikvõimalike nõuete ja asjadega ning samas veetes vaid 10.minutit Jumala ligiolus, su armastus sureb.

Mõtle korra: kui sa armastad kedagi rohkem kui ühtegi teist hinge siin maamuna peal, siis sa annad talle ka mõista ja kogeda, et ta on sinu jaoks kõige tähtsam. Kõik muu lihtsalt kahvatub tema kõrval. Kas see polnud mitte nõnda ka siis, kui oma abikaasaga esimest korda kurameerima hakkasid? Kui ta helistas, jätsid sa kõik muu sinnapaika, et vaid temaga rääkida. Kui keegi sekkus teie isiklikku aega, tundsid suurt pahameelt. Teie armastuse kõrval muutus kõik muu teisejärguliseks.

Samas on tänapäeval nii palju kristlasi, kes elavad nädalaid või isegi kuid ilma Jeesusega kvaliteetaega veetmata. Ehk siis – kuidas on võimalik, et nad armastavad Jeesust kogu südamest, kui nad samas ei võta aegagi Tema jaoks?

Ülemlaulus ei saanud pruut sõba silmale, kuna tema kallim „oli pöördunud ja läinud“ (Ülemlaul 5:6). See naine ärkas keset ööd, öeldes: „Ma jäin hingetuks…Ma otsisin teda, aga ei leidnud, hüüdsin teda, aga ta ei vastanud mulle.“ (sama salm). Mistõttu ta tormas kiirustades tänavaile, otsides oma kallimat kõikjalt ja hüüdes: „Olete te mu armsamat näinud?“ Miks ta seda kõike nii tõsiselt võttis? Aga seetõttu, nagu ta isegi ütles: „Niisugune on minu kallim, jah, niisugune on minu sõber“ (s.16)…“Et ma olen armastusest haige.” (s.8). Ta lihtsalt ei suutnud olla ilma oma armsamata.

Kuidas küll Jeesus end tunneb, kui Ta katab me jaoks rikkaliku laua, oodates seltskonda, aga me ei tulegi? Piibel nimetab meid Tema pruudiks; Tema armsamaks; Tema üheks ja ainsaks armastuseks. Piibel ütleb ka, et meid on loodud pidama osadust Temaga. Seega – millist hüljatust võib siis küll Tema kogeda, kui me pidevalt teisi Temast ettepoole seame?

neljapäev, 6. detsember 2012

MIS KÖIDAB SU SÜDANT?

Mis köidab su südant hetkel? Kas su hing igatseb Issanda või selle maailma asjade järele?

Üks meie uudiskirju saav naine kirjutas meile kord üsna kurva kirja: „Mu mehe süda põles kord täiega Jumalale. Ta pühendas end aastaid Issanda tööle, kui tänaseks on ta haaratud hoopis teistest asjadest. Tal pole enam aega jumalariigi töö jaoks ja mul on tõsine mure ta pärast, sest ta on muutunud kuidagi külmaks.“

Jeesus rääkis kord ühe tähendamissõna just samalaadsetest toimetustest. Üks rikas mees saatis kord oma sulased välja, et need kutsuks kõik ta sõbrad kokku ühele suurele pidusöömingule, mida ta oli korraldamas. Kuid Piibli kohaselt „hakkasid nemad kõik kui ühest suust vabandama“ (vt. Luuka 14:18). Esimene sõber ütles: „Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda
vaatama, ma palun sind, vabanda mind!“ Järgmine sõber ütles: „Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind!“ Ja siis üks teine sõber ütles: „Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla.“

See mees oli kutsunud kõik oma sõbrad, et nautida nendega koos ühte head ja lähedast osadust. Ta oli teinud suuri ettevalmistusi, et pakkuda neile mõnusat äraolemist. Laud oli kaetud ja kõik oli valmis, kuid kedagi ei tulnud. Kõik olid nii hõivatud või haaratud, kes teab, millest. Igal sõbral oli hea ja vettpidav põhjus, miks mitte minna. Ja küsimus polnudki selles, nagu nad oleks teda tahtlikult ignoreerinud, et minna pärast omapäi kuhugi pidutsema või tinistama. Hoopis vastupidi – Piibel ise soovitab kõiki neid asju, mida need sõbrad vabanduseks tõid: ostmine ja müümine võib tagada perele turvatunde, mistõttu ühe suure ostu järeleproovimine on igati mõistlik ja arukas äritehingu osa. Samuti on ka abielu õnnistuseks, mida Piibel vägagi rõhutab.

Ja ometigi – kuidas see rikas mees reageeris? Piiblis on öeldud: „Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis! Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta! (Luuka 14:23-24).

Jeesus edastab selle tähendamissõna kaudu väga selge ja konkreetse sõnumi: kõik need head ja õiguslikud asjad saavad patuks, kui need muutuvad meile tähtsamaks meie Issandast.

kolmapäev, 5. detsember 2012

JEESUS JA EFESOSE KOGUDUS

Johannese imelises ilmutuses, nagu seda on kirjeldatud Ilmutuse raamatu kolmes esimeses peatükis, näeb ta Jeesust kõndimas seitsme Aasias asuva Uue Testamendi koguduse keskel. Kristuse silmad on kui tuleleegid ja Ta kannab preestri riideid. On ilmne, et Ta on tulnud mõistma õiglast kohut nende koguduste üle.

Peetrus kirjutab: „Sest käes on aeg kohtumõistmisel alata Jumala kojast.“ (1Peetruse 4:17). Ja nüüd, mil Jeesus ilmub nende seitsme koguduse keskele, hakkab Ta nende üle kohut mõistma vastavalt nii heale kui halvale, mida nad on korda saatnud. Näeme seda kohtumõistmist Ilmutuse 2 ja 3 peatükis, mis mõlemad on kui suurte tähtedega kirjutatud ehk siis sõna-sõnalt otse Jeesuse suust.

Kõik need seitse kogudust olid päris kogudused ja asusid päriselt olemasolevates paikades: Efesoses, Smürnas, Laodikeias jne. Samas ei kuulnud Johannes Jumala häält kõnelemas vaid ainuüksi neile kogudustele, vaid kogudusele ülemaailmses mõttes – ehk siis igale usklikule, kes ootab Jeesuse taastulemist.

Jeesus alustab oma kohtumõistmist sellega, et toob esile palju häid asju, mida need kogudused on teinud, et valmistada Talle head meelt. Ta kiidab igat kogudust kõigi nende asjade eest. Kuid samas näeb Ta ka mitmeid asju, mis valmistavad Talle suurt südamevalu, mistõttu Ta esitab igale kogudusele ka hoiatuse. Ja Tema esimene sõnum läheb kristlastele Efesoses – kogudusele, mis oli rajatud apostel Pauluse jumalakartlikule õpetusele. Ja Jeesuse vastulause efeslastele oli: „Sa oled oma esimese armastuse maha jätnud. (Ilmutuse 2:4).

Kasutades sõna esimene armastus, ei räägi Jeesus siin mingist ebaküpsest armastusest, mida kogesime siis, kui alles päästetud saime. Ta räägib pigem jäägitust armastusest, öeldes: „Kord kuulus mulle su südame kõige esimene koht, kuid nüüd on su jäägitu armastus minu suhtes kaduma läinud. Ja sa oled lasknud muudel asjadel võtta Minu koha.“

On märkimisväärne, et kõigi nende pattude keskel, mille Jeesus seitsme koguduse puhul välja toob – abielurikkumine, kadedus, leigus, valeõpetused, Iisebeli meelevald, surnud ülistus ja vaimne pimedus – nimetab Ta kõige esimesena seda, mis Teda kõige enam kurvastab – armastuse kadumine Tema vastu. Meie Jumal on armukade armastaja ja Ta ei lase millelgi tulla meie ja Tema vahele.

esmaspäev, 3. detsember 2012

TAGASI OMA ESIMESE ARMASTUSE JUURDE

”Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.“ (Ilmutuse 2:4).

Usun, et see Efesose kogudusele antud hoiatus puudutab igat kristlast, kes elamas neil viimseil päevil. Lihtsamalt öelduna ütleb Issand meile: „Sellest ainuüksi ei piisa, et sa oled hooliv, andev ja pühendunud sulane, kes kurvastab patu üle ja kuulutab tõde. Sellest ei piisa, et sa pead kinni moraali standarditest, kannatad minu pärast või saad isegi hukatud oma usu pärast. See kõik on vaid osa minu risti enese peale võtmisest. Sa võid ju teha kõiki neid asju, kuid kui sinu kiindumus minu vastu ei kasva keset kõiki neid tegusid; kui minust ei saa üha enam ja enam see, kes on su suurim südamerõõm, siis oled sa jätnud maha oma esimese armastuse. Kui sinu kiindumus ja kirg minu vastu ei ole sinu jaoks enam teema, siis mul on midagi sinu vastu.“

Pane tähele Taaveti sõnu: „Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.“ (Ps. 73:25). Need on päris kaalukad sõnad. Samas Taavet ei väida, nagu ta ei vajaks inimlikku armastust. Pigem ütleb ta, et: „Pole kedagi teist, keda ma armastaks oma südames nii jäägitult kui vaid oma Issandat. Ma igatsen Teda enam kui kedagi muud.“ Taavet kirjutab ka järgmist: „Jumal, sina oled mu Jumal…Sinu järele januneb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett.“ (Ps. 63:2). „Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele.“ (Ps.42:2-3). Taavet ütleb: „Ma igatsen Issanda järele nii sama sügavalt kui hirv igatseb vee järele peale tagaajamist. Hirv on valmis jõudma kasvõi kurnatuse piirini, et leida vett, mida ta nii väga otsib.“

Nõnda samuti ütleb ka Jeesus Efesose kristlastele: „Te ei otsi mind enam nõnda nagu hirv vett. Ma ei ole enam teie suurima igatsuse keskpunkt. Te olete võib-olla valmis tegema midagi mu heaks, kuid ma ei ole enam teie südamete keskmeks!“

Pöördu tagasi oma esimese armastuse juurde! Palu Jeesuselt armu ja jõudu, et alustada otsast ja kaitsta oma kiindumust Tema suhtes.

pühapäev, 2. detsember 2012

BARNABAS, JULGUSTUSE POEG by Gary Wilkerson

Ma tunnen suurt austust Barnabase vastu – õrn ja armastav mees, kelle nimi tähendas julgustust. Barnabas oli rännanud koos Paulusega, evangeliseerides ja rajades kogudusi, kuid siis tekkis tüli. Võime lugeda Apostlite tegude raamatust 15:36-41, et Pauluse ja Barnabase koostöö lakkas tänu ühele noorele mehele, kelle nimi oli Johannes Markus. Paulus tundis, et Johannes Markus oli teinud kahju nende teenistusele, lahkudes ootamatult ja jättes neid nö. ripakile. Barnabas tahtis aga näidata üles heatahtlikkust ja anda Johannes Markusele veel ühe võimaluse. Paulus polnud sellega nõus.

Barnabas oli teistsuguse meelsusega mees. Kui kogu maailm oli valmis hülgama kedagi, kes tundus olevat läbikukkuja, käitus tema teisiti. Seetõttu tõusis ta ka Pauluse vastu, öeldes: „Ma ei hülga seda noort meest.“ Ja see on juba julgus! Hoopis teistsugune vaimsus!

Kui Saulus pommitas kogudust erinevate süüdistustega ja kupatas Kristuse järgijaid vangi ning surmasuhu, siis kes oli see, kes tema juurde läks? Või kui Saulusel oli taevane kogemus (vt.Ap.9), siis kes läks tema juurde? See oli Barnabas – julgustuse poeg. Barnabase süda oli täis julgust ja tema sees oli teine vaim, mis ütles: „Vahet pole, kui tegu on isegi vale kõlakaga – see on seda väärt, et näha, kas Saulus sai tõesti päästetud?“

Barnabas on näide mehest, kellel oli teistsugune vaimsus. Ja sellel vaimsusel pole vähimatki pistmist sellega, et sa pead tingimata olema särav ja esiletõusev isiksus. Sa võid sama hästi olla vaikne, tasane ja rahulik, omades ikkagi seda, mida Barnabas omas. Kuid mis veelgi olulisem – sa võid omada seda, mida Jeesus omas. Vahet pole, oled sa noor või vana; mees või naine, sest Jumal ei tee vahet inimeste vahel. Püha Vaim igatseb langeda su üle.

Seda kõike täna lugedes, võib su sees tõusta küsimus: „Mida sa selle teistsuguse vaimsuse all silmas pead? Ma olen täis alkoholi või uimastite vaimsust; ma olen täis meeleheite vaimsust. Ma olen täiega kadunud hing!“ Tead, mis? Jumala silm on sinu peal. Ja Tema on korraldanud nii, et sa seda sõnumit praegu loeksid, sest Tema ise kutsub sind tõusma ja omama teistsugust meelsust. Mitte selle maailma ega patu meelsust; mitte alkoholi ja uimastite vaimsust, vaid Jumala vaimsust. Kristuse vaimsus, Jumala Poeg, võib muuta su elu ja teha sinust inimese, kellel on teistsugune meelsus.