neljapäev, 31. jaanuar 2013

ÄRGE TOOGE KOORMAID SISSE VÄRAVAIST

„Aga kui te tõesti kuulate mind, ütleb Issand, ega too hingamispäeval koormat sisse selle linna väravaist, vaid pühitsete hingamispäeva ega tee ühtegi tööd, siis tulevad selle linna väravaist sisse kuningad ja vürstid, kes istuvad Taaveti aujärjele, sõites vankreis ja hobuste seljas, nemad ja nende vürstid, Juuda mehed ja Jeruusalemma elanikud, ja selles linnas elatakse igavesti.“ (Jeremija 17:24-25). Mina usun, et kogu see piiblilõik on prohvetlik ettekuulutus Kristusest ja Tema kogudusest!

Me teame, et Kristus lähtub Taaveti soost. Ja me teame ka seda, et Ta istub kui Kuningas Taaveti troonil. Kuid kes on siis need kuningad ja vürstid, kellest Jeremija siin räägib? Need Jeruusalemma elanikud, kes hobuste ja kaarikutega sõidavad?

Meie oleme need ja meile on antud imeline tõotus: andes kõik oma koormad üle koorma kandjale, saame me elada rahus terve igaviku, olles vabad kõigist ahelaist. Oma koormate üleandmine Jeesusele pole mingi valikuvõimalus! Me lausa peame seda tegema, näidates sellega üles oma usaldust Tema vastu. „Aga kui te ei võta mind kuulda, et te peate pühitsema hingamispäeva ja et te ei tohi kanda koormat ega tulla hingamispäeval sisse Jeruusalemma väravaist, siis ma süütan selle väravais tule, mis neelab Jeruusalemma paleed ega kustu.“ (Jeremija 17:27).

Ehk teisisõnu ütleb prohvet: „Kui te ei kuuletu Jumala korraldusele mitte kanda ise oma koormaid, neelavad need koormad teid ise.“ Ja kui kurb see ka pole – see on paljude usklike probleem täna. On neid, kes saavad öösel vaevu sõba silmale, kuna mõtlevad pidevalt oma probleemidele. Nad ketravad neid asju pidevalt oma peas, mõeldes: „Kus ma küll puusse panin? Kuidas ma küll saaks need asjad jälle korda?“ Ja niipea kui nad ärkavad, lähevad nende mõtted taas nende koormate juurde – on nad siis parasjagu dušši all, riietumas või söömas oma hommikusööki. Ajaks, mil nad uksest välja astuvad, on nad omadega juba nii läbi, et suudavad vaevu naeratadagi.

Taolistel kristlastel pole õrna aimugi, mida tähendab kasvõi tunnikenegi hingamist Jeesuses – rahu ja hingamist, mis kättesaadav tasuta!

kolmapäev, 30. jaanuar 2013

MEIE ISA VARUSTATUS

Ma pole terve oma elu jooksul rääkinud nii paljude hirmunud inimestega kui nende viimaste kuude jooksul. Ameeriklased on täiega hirmul!

Ehitajad, Wall Street’i ametnikud, kinnisvara maaklerid, juhid, advokaadid ja väikeettevõtjad räägivad kui ühest suust: „Olukord on hullem kui paljud arvatagi võiks. Ja see läheb veel hullemaks!“ Me oleme sööstmas väga rasketesse aegadesse.

Kellelegi meist ei meeldi kuulda taolisi sõnumeid. Kui aus olla, võivad need olla isegi üsna masendavad. Kuid puritaanlastel oli ütlus: „Meie kiindumused maksavad altkäemaksu meie tunnetustele.“ Me kõik armastame Ameerikat ja oma elustiili. Kuid seni, kuni me pole valmis seisma silmitsi tõega nende raskuste suhtes, mis meie rahva üle saabuvad, ei saa meil iialgi olema kindlust ega lootust, mida vajame.

Kuid ühes võite kindlad olla – ükski neist asjust ei tule Jeesusele üllatusena! Ta teadis, et see saab nii olema. Tema, kes on teadlik igast viimsestki kui juuksekarvast me peas ega lase ühelgi varblasel Tema teadmata maha kukkuda, teadis juba ette, millega Ta järgijad saavad viimseil päevil silmitsi seisma. Ta teadis, kuhu läheb iga viimne kui sent riigi eelarvest ja kuidas su üüri ning maksusummad saavad tõusma taevani. Ta teadis igast töölt lahti laskmisest, millega Ta lapsed saavad silmitsi seisma; kõigist su arvetest ja isegi sellest, kui mitu last sul on. Polnud mitte ainsatki asja, mida meie kallis Päästja poleks teadnud, kui Ta ütles meile Matteuse 6:25-33 väga konkreetselt: „Ärge isegi mõelge nende asjade peale. Teie Taevane Isa teab kõiki teie vajadusi ja kannab hoolt teie eest!“

Sa võid nüüd mõelda, et kuidas raskustes vaevlev kristlane ei peaks pöörama mingit tähelepanu oma reaalsele olukorrale? Kuid mina ütlen, et usaldades Jeesuse tõotust, me ei põru kunagi! Tema sõnum „Tõesti, tõesti ma ütlen teile…“ on igavene. Veelgi enam – sa võid võtta need samad sõnad ja minna nendega Jumala troonsaali, öeldes Jeesusele: „See on lausa punasega kirjas, et: „Ärge hakake muretsema!““

Vahet pole, kui mitmed pangad oma uksed sulgevad või kui pikaks ka töötute järjekorrad ei kujuneks – meie Issand toidab endiselt linde taeva alla, ehib lilli põllul ja kannab hoolt mere kalade eest. „Teie Taevane Isa toidab neid!“ (Matteuse 6:26). Mitte ükski loodu ei saa kannatama ilma, et Isa sellest ei teaks!
Rasked ajad ei peata iialgi Isa varustust: „Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu…eks siis veelgi enam teid!“ (Matteuse 6:26, 30).

esmaspäev, 28. jaanuar 2013

SOOSING KOGU ELUKS by Gary Wilkerson

Kas Jumal jagab oma soosingut, rikkalikke õnnistusi ja ülevoolavat armu igatsevate, näljaste südamete üle? Vastus on JAH ja me näeme selle kohta ka näidet Luuka evangeeliumi esimeses peatükis.

Maarjale ilmus üks ingel, kes kuulutas imelistest sündmustest, mis saavad sündima ta elus: „Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada.“ (Luuka 1:26-29).

Piibliõpetlased räägivad, et Maarja oli väga noor. Võimalik, et alles teismeline. Kujuta siis ette, kui kummaline võis see ingliga kohtumine ta jaoks olla! Siin oli üks lihtne tüdruk kusagilt vähetuntud külast ja perest ja korraga seisab ingel ta ees, öeldes: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus.“ (Luuka 1:30-31).

Maarja tundus pisut ebakindel kõige selle suhtes, mida ta kuulis ja see on ka igati mõistetav. Elades nö. „meestemaailmas“, kus võim oli vaid meeste käes, polnud tal just suurt palju mõju ega ka ootusi oma elu suhtes. Jah, tal olid kõik eeldused ja eelised olemaks hea abikaasa ja ema, kuid see oli ka kõik. Ei midagi enamat.

Paljud meist on kui Maarja. Me tahaks näha oma olukordi muutumas. Me tahame näha oma haigeid sugulasi tervenemas. Me igatseme, et meie mäslev laps leiaks sihi Kristuses või et meie pingelisse abiellu saabuks taas rahu ja rõõm. Nii nagu Maarja, mõtleme meiegi: „Issand, mu elu ei peegelda vähimalgi määral sinu soosingut. Ma vajan, et Sa laseks oma valgusel paista selle peale.“ Kuid kuidas me tunneks end siis, kui me kuuleks taevast üht häält ütlemas: „Jumala arm ja soosing on juba su üle!“?

Seetõttu ole julge! Jumala tegelik igatsus on näidata sulle oma soosingut ja meelehead – eriti veel siis, kui hüüad Maarja kombel: „Issand, ma tahan, et Su au saaks ilmsiks mu elus!“

reede, 25. jaanuar 2013

ÄRA JÄTA OMA PALVE VALVSUST!

Jumal tahab olla kindel, et sa jääd oma südames kindlaks, ükskõik, kui kaua Tema vastuste saabumine ka aega ei võtaks. Jeesus rääkis ühe tähendamissõna tõestamaks, et Ta ootab meilt mitte allaandmist. See on tähendamissõna meeleheitel lesknaisest, kes ikka ja jälle tuli kohtunikuhärra juurde, et saada õigust (vt.Luuka 18:2-8). Kohtunik lõpuks täitis ta soovi, kuna ta oli juba tüdinud naise pealekäimisest. „Ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma talle õiguse, et ta oma lõputu käimisega mind ära ei piinaks.”” (Luuka 18:5). Ja Jeesus lisas: „Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates? Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse!“ (s.7-8). Sa võid nüüd öelda, et kas Jeesus mitte ei lähe vastuollu siin selles lõigus? Algul räägib „viivitamisest“ ja seejärel „peatse õiguse muretsemisest“.

Enamus meist tõlgendab seda kirjakohta täiesti valesti. Jeesus ei räägi pikaajalisest venitamisest – sugugi mitte! Ta ütleb, et Jumal tahab vastata meile kiirelt, kuid samas ta „viivitab millegagi“, mis eeldab kannatlikkust Tema poolt. Jumal ütleb: „Ma olen valmis taluma seda asja, mis on su südames. Ma kannatan seda seni, kuni sa oled valmis haarama sellest kinni sellisel moel, et ka vastus saabuks!“

Vaadates tagasi teatud asjadele, mille pärast olen ise pikalt palunud, näen ma Jumalat ütlemas: „Ma hoian seda su palvet su ees kui peeglit. Ja läbi selle näitan sulle, mis on tegelikult sügaval su südames.“ Ma olen näinud seal kahtlusi…hirmu…uskmatust…Asju, mis on mind pannud viskuma Jeesuse jalge ette ja hüüdma: „Issand, mind ei huvita enam need vastused, vaid see, et see vaimsus saaks minust välja aetud. Ma ei taha enam kunagi kahelda Sinus.“

Uskumise kõik raskem osa on viimane pooltund! Hetk, kus tundub, et Jumal ei kavatsegi vastata ja me anname alla ning läheme edasi millegi muuga. Me arvame, et alistume Jumala tahtele, sõltudes Tema sõltumatust tahtest. Ja me ütleme: „Noh, Jumal – ju see siis polnudki Su tahe.“ Kuid see pole tõsi! See polnud Jumala tahe, et nii läheks! Kui sa palud millegi pärast, mis on ilmselgelt Jumala tahe – nagu näiteks mõne pereliikme pääste – siis sul on igati õigus hoida sest’ kinni ja mitte iialgi anda alla enne, kui Jeesus vastab.

neljapäev, 24. jaanuar 2013

SIND PANNAKSE PROOVILE

Võid enam kui kindel olla, et kui püüad elada õiget elu Jumala ees, pannakse sind raudselt proovile. Muide – mida lähemal Kristusele sa elad, seda suuremaks su proovilepanekud muutuvad. Piibel annab sellest vägagi selgelt mõista: „Aga see rahvas, kes tunneb oma Jumalat, jääb kindlaks ja tegutseb…ajal, kui neid jälitatakse, saavad nad vähest abi…Ja mõistlikest langevad mõned, et neid sulatada ja puhastada ja valgeks teha lõpuajaks, sest määratud aeg viibib veel.“ (Taanieli 11:32-35).

Suured proovilepanekud ootavad ees neid, kes „mõistlikud“. Kuid kes need täpsemalt on, keda proovile pannakse? Need on need, kes õiged Jumala ees; kes teevad midagi Tema heaks ja elavad koos Temaga, omades Kristuse tarkust.

Sa võid endalt küsida praegu: „Miks mind küll proovile pannakse? Miks see kõik minuga juhtub?“

Kooliaegu mäletad veel? Kontrolltööd ja testid olid selleks, et näha, kui palju sa tegelikult olid omandanud sellest, mida sulle õpetati. Samas rääkis Paulus ühest teisest koolist – paigast, kus me „õpime Kristusest“ ja oleme „temas õpetatud, nii nagu tõde on Jeesuses“ (Ef.4:20-21). Kui sa kuulud Jeesusele, siis sa oled ka Tema koolis. Sa võid ju ise mõelda, et oled juba lõpetanud, kuid see ei juhtu enne kui alles igavikus.

Kui mina koolis käisin, vihkasin ma „ootamatuid teste“, mida ette teatamata läbi viidi. Ometigi on Issand öelnud meile, et me peame läbikatsumisteks valmis olema igal ajal, kuna kõik need testid jätkuvad seni, kuni Jeesus tagasi tuleb. Kõik, kes Jumalat armastavad, saavad läbi käima põletavatest katsumustest, mille läbi puhastatakse inimene kõigest sellest, mis pole Kristuse sarnane. Ja seda selleks, et ta võiks valmis olla Talle pulmaks.

Taavet rääkis sageli proovilepanekutest ja läbikatsumistest: „Ja ma tean, mu Jumal, et sina katsud südame läbi ja tunned aususest rõõmu.“ (1Ajaraamatu 29:17) „Kui sa katsud läbi mu südame, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind - siis sa ei leia midagi. Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte.“ (Psalmid 17:3).

kolmapäev, 23. jaanuar 2013

JUST ÕIGEL AJAL!

Aastaid tagasi New Yorgi tänavatel kõndides – üdini väsinud ja kurnatud nii ihu kui hinge poolest – sain endale külge viirushaiguse nimega mononukleoos. Sattusin 6-nädalaks haiglasse ja mu kurgus vohas mingi bakter. Mul oli raskusi neelamisega ja vahel ei saanud ma isegi hingata. Mu kaal langes kiiresti pea 52 kilo peale. Kuna kogu see lugu ei võimaldanud mul ringi liikuda, kuivasid meie teenistuse rahad peagi kokku ja tundus, et Teen Challenge’i lõpp on lähedal!

Mäletan seda õhtut, mil hüüdsin heitunult Jumala poole: „Issand, ma annan alla! Teen Challenge on täiega Sinu ja ma lihtsalt usaldan Sind selle edasise käekäigu osas. Kui tahad, et selle tegevus peab lõppema, siis nii on. Kuid palun, Jumal – tee mu kurk puhtaks!“ Vähem kui tunni pärast köhisin välja pähkli suuruse moodustise.

Lahkusin haiglast päeva või paari pärast ja mu jõud hakkas peagi taastuma. Ühtlasi sain ka teada, et ajal, mil mina olin rivist väljas, oli Teen Challenge siiski ellu jäänud! Ma ei tea, kuidas Jumal seda tegi, aga minu eemaloleku ajal hakkas mu kaaskond lootma pigem Jumala kui minu peale. Ja see oligi Jumala eesmärk!

Armsad, teie hädad ei ole mingid ettenägematud õnnetused. Ükskõik, millest te ka läbi ei läheks ja ükskõik, kui suur see valu ka ei oleks – Jumalal on kõik kontrolli all ja Ta jõuab alati just õigeks ajaks!

Sa võid ju mõelda, et Saatan rikkus ära Jumala plaani su elu suhtes, öeldes: „Lase mind vaid ta kallale!“ Kuid see pole nii! Vahet pole, kui sa tegid midagi rumalat või mõtlematut. Kui parandasid meelt, siis Jumal saab võtta iga asja, mis mõeldud hädaks ja hävinguks ning pöörata selle õnnistuseks. Seetõttu ära keskendu oma mineviku vigadele ja tõsta oma pilk kõigi koleduste pealt. Jumal on tõotanud taastada sulle kõik need aastad, mille „rohutirtsud“ ära sõid. Seetõttu julgusta end järgnevate sõnadega, lastes neil saada oma eluks ja lootuseks: „Minu Jumal suudab kõike. Ta ei ole mind unustanud. Keegi ei saa muuta Tema plaane minu elu suhtes. Ükskõik, kui halvad ka olukorrad poleks – Temal on kõik kontrolli all!“

teisipäev, 22. jaanuar 2013

VIHMA SAJAB NII ÕIGETE KUI ÜLEKOHTUSTE ÜLE

Ma valetaks, kui ütleks, et kristlased saavad jälgima kõike kurbust, häda, töötust ja masendust vaid kõrvalt, nautides ise samal ajal mugavas, turvalises kookonis edu ja heaolu. Piiblis on öeldud, et Jumal laseb vihma sadada nii õigete kui ülekohtuste üle (Matteuse 5:45). Iiob oli püha mees – ometigi kannatas temagi! Kuid nõnda nagu Jumal kandis Iiobi kõigist kannatustest läbi, kannab Ta meidki, kuigi tulest peame läbi käima ikka.

Sajad jumalasulased saavad kokku ühisteks palvekoosolekuteks ja kõigi nende tunnistus on üks: „Mitte iialgi varem pole rahvast nii palju proovile pandud kui praegu. Saatan möllab kui tulvavesi, uputades Jumala rahvast kõigi hädade, -raskuste, -meeletu kurbuse -ja valuga.“

Saatan kiusas Iiobit ja kiusab ka sind. Võib see siis olla, et ta on taaskord seisnud Jumala ees ja esitanud suuri süüdistusi lõpuaegade koguduse kohta? Võib-olla on ta esitanud Jumalale väljakutse, öeldes: „Viimne tund on käes, aga Sul pole tõelist kogudustki. Sul pole laitmatut pruuti. Sul pole neid tarku neitseid. Tegelikult – enamus neist magab nagunii. Sa vaid vaata neid – materialistlikud, enesekesksed, janunedes rikkuste ja hea elu järele. Kuula vaid nende õpetajaid, kes ütlevad, et nad ei pea millegi pärast muretsema ja kõik saab neil olema, kui nad vaid paluvad. Võta maha oma kaitse, Jumal! Lase ma panen nad proovile. Usu, sul ei jää seda väikest käputäitki pühasid alles. Ma võtan neilt nende töö. Ma löön neid kurbusega. Ma täidan neid hirmu ja rusutuse vaimuga ning ujutan nad üle kiusatustega. Ja sa näed, kuidas see viimane, ärahellitatud põlvkond, laguneb koost. Neis kogudustes pole küll ühtegi Iiobit. Nad on vaid kamp vaimulikke äpusid!“

Mu armsad, seetõttu ütlebki Piibel: „Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks.” (Ilmutuse 12:12). Osad teist on keset oma katsumusi juba võtnud omaks Iiobi meeleheitliku keele. Te süda kisendab: „Jumal, mida ma küll valesti tegin? Ma ei saa aru, kuidas küll taoline saatus mind tabada sai, kui ma ometigi olen armastanud Sind üle kõige; elanud pühana Su ees ja hoidnud oma südame puhtana, igatsedes vaid Sinu järele. Mul on tunne, et mida lähemale ma Sulle tulen, seda sügavamale raskustesse ma vajun ja seda enam hädasid mind tabab.“

Samas me ei mõista, kui oluline on Jumala jaoks see, et me usaldaks Teda keset kõiki neid hädade tulvasid, mida põrgu me suunas saadab. Sest teate, mis? Saatan ei saa teid näpuotsagagi puutuda ega proovile panna, kui Jumal pole esmalt langetanud kaitsemüüri ja lasknud sel sündida.

esmaspäev, 21. jaanuar 2013

KAS SEE ON SEE PÕLVKOND?

Kogu maailm on hirmul, ehmunud ja segaduses. Isegi kõige pühamad kristlased on vist hämmingus kõigist prohvetlikest sündmustest, mis imekiirelt me silme all lahti rulluvad. Ma tean, et usklikud üle maailma küsivad endilt seda küsimust, mille üle minagi olen mõelnud: kas me elame inimkonna ajaloo viimasel aastakümnel? Ma ei tea. Kuid üks on kindel: me oleme näinud maailma sündmuste kiiremat kulgu kui eales varem. Korraga, ilma ette hoiatamata, langes Raudne Eesriie. Ida-Euroopa sai peaaegu et üle öö vabaks. Otsekui välgusähvatuse kiirusel lagunes koost Nõukogude Liidu impeerium – kunagine suurim oht Ameerika Ühendriikidele.

Võib see siis olla, et sama kiirelt tõuseb ka esile anti-Kristusest maailma liider? Võib see olla, et Jumala kannatus on katkemas Põhja-Ameerika patu suhtes, nõnda nagu juhtus Soodomas ja Gomorras? Kas kõik need hirmuäratavad pankrotid organisatsioonides, kus me säästud hoiul ja laenud võetud; üha enam kasvav riigi võlg, haigused ja katkud – kas need kõik on tunnistuseks sellest, et me maa on sisenemas ettemääratud needusesse, mis väljatoodud 5Moosese 28-peatükis? Loe, mida Jumal teeb rahvaga, kes patustab valguse vastu. Me võime seda kõike juba praegu näha sündimas!

Oleme me ehk juba ajaloo suurima madalseisu algetapis? 1930.aasta majanduslikku madalseisu peetakse kõige hullemaks, mida eales nähtud, kuid paljud majandustegelased usuvad, et oleme hetkel sellise majanduslanguse äärel, mille kõrval eelmine kahvatub täiega. Ons’ Jumal lõikamas juba praegu läbi me varustatuse allikaid? On Ta toomas hävingut me üle nagu Ta tegi seda Jeruusalemma ja Juudaga, kes tegid pattu? Jesaja 3:1-6 ütleb, et Jumal lõikab läbi oma varustatuse, mille tulemuseks on massiline töötus. Kui kohus langes Siioni üle, „ei olnud inimesel ega loomal kasu tööst” (Sakarja 8:10). Kas Ameerikagi saab kogema massilist töötust, kui Jumal selle maa pattude üle kohut mõistab?

Õhus on tunda ohtu. Iga olukord tundub nii ebakindel. Tundub, et maailm liigub hetkel ühel kursil, millest tagasiteed pole. Palju on juttu sõdadest – rasside vahelistest sõdadest; pühadest sõdadest. Iisrael oli valmistumas sõjaks aktiivsemalt kui eales varem, seades end valmis viimseks lahinguks.

Kas see on see päev, mille kohta Jeesus ütles, et inimese süda läheb araks kõiki neid hirmuäratavaid ja kohutavaid asju nähes? Võib see olla, et me tõepoolest olemegi see põlvkond, kes näeb Issanda Jeesuse Kristuse taastulekut? Oleme me jõudnud inimajaloos sellisesse punkti, kus öelda: „See põlvkond ei hävi enne, kui kõik see on saanud sündima“? Juhtub see tõesti juba meie ajal?

reede, 18. jaanuar 2013

PANNES MAHA OMA KOORMAD

Oma koormate mahapanemine nõuab suurt otsustuskindlust ja teatud määral ka kui vaimset lõikust, mida ainuüksi Püha Vaim saab läbi viia.

Näeme selle kohta näidet Nehemja raamatus, kus iisraellased olid ustavalt ja innukalt ehitanud üles Jeruusalemma väravad. Kuid niipea, kui väravad olid taas oma kohal, unustasid inimesed täielikult hingamispäeva. Iga nädal vooris Jeruusalemma väravaist sisse-välja suurel hulgal loomi, kes kõik vedasid kaupa linna turule. Nehemjat ajas aga taoline asi närvi, kui ta nägi seda tehtavat ka hingamispäeval (Nehemja 13:15). Ta hoiatas inimesi panema maha kõik oma koormad ja austama Jumalat hingamispäeval, kuid nad ei kuulanud teda ja tõusid pigem ta vastu. „Siis ma riidlesin Juuda suurnikega ja ütlesin neile: „Mis kõlvatu tegu see on, mida te teete, et te hingamispäeva teotate?“ (Nehemja 13:17). Ehk ta ütles: „Ma noomisin neid, rääkisin nendega ja hoiatasin neid, kuid miski ei mõiganud.“

Lõpuks sai Nehemjal villand ja ta tegi midagi väga drastilist: „Ja niipea kui Jeruusalemma väravais hingamispäeva eel oli läinud pimedaks, käskisin ma väravad sulgeda ja lubasin need avada alles pärast hingamispäeva; ja ma seadsin mõned oma sulastest väravate juurde, et hingamispäeval ükski koorem sisse ei tuleks.“ (Nehemja 13:19). Nehemja pani sõdurid värava ette valvesse, kuid isegi see ei peletanud kaupa vedavaid inimesi eemale. Nad olid öö läbi üleval, kandes oma koormaid seni, kuni väravad taas avati.

Mu armsad, teiegi koormad on alati väljaspool te meeli valvel, oodates vaid võimalust, et kusagilt sisse pugeda. Te võite need küll õhtul maha panna, kuid hommikul on kõik need samad vanad mured tagasi, oodates vaid, millal te need jälle üles korjate.

Kuid mida Nehemja tegi, et peatada kogu see koormavedu? Ta ütles: „Ja ma manitsesin neid ning ütlesin neile: „Miks jääte ööseks müüri taha? Kui te seda veel kord teete, siis ma pistan oma käe teie külge!” Sellest ajast ei tulnud nad enam hingamispäeval.“ (s.21)

Kui Nehemja kannatus katkes, ähvardas ta jõuga. Ja mu armsad, see on just see, mida meiegi tegema peame, et hoida oma mõtteväravaist eemal kõik koormad. Nii nagu Nehemja, peame meiegi hüüdma kogu oma hingest: „See pole Jumala tahe! Ja kuigi ma elan hingamispäeva ajastul, pole mu hingel ometi rahu. Kõik mu hädad ja mured sõidavad sisse nii nagu ise tahavad. Kuid ma pean neist võitu saama, ükskõik, mis!“

neljapäev, 17. jaanuar 2013

MITTE KERGESTI ÄRRITUV

Üks selgemaid tunnuseid sellest, et Kristus elab su sees, on see, kui kannad endas järgmist: „Armastus…ei ärritu.“ (1Kor.13:4-5).

Kreekakeelne vaste sõnale ärrituma on „paraxuno“, mis lähtub sõnajuurest „hapu“ või „kibe“ ning „kiire või äkiline“. Sellel sõnajuurel on veel ka täiendav tähendus, milleks on „keegi, kes lähedal“. Neid kõiki kokku pannes, saame väga olulise tähenduse. Ärritumine tähendab lasta lendu teravaid märkusi ja näidata oma tuju, tehes seda kõike inimese suhtes või vastu, kes sulle kõige lähemal.

Asju lühidalt kokku võttes, ütleb Piibel: „Kui sa oled Kristuses ja armastad tingimusteta, siis ei saa sind ka kergesti endast välja viia ega ärritada. Sinu parimad proovile panijad selles vallas on sinu kõige lähedasemad inimesed ehk: sinu abikaasa, sinu lapsed ja sõbrad.“ Seega, luba mul küsida su käest: oled sa lühikese või pika vinnaga? Kui kiiresti sa oma enesevalitsuse kaotad? Kui oled kristlane, siis peaks vihastumise korral tõusma su seest üks appihüüd, mis hüüab: „Issand, aita! Püha Vaim, vaigista mind!“

Just paar päeva enne seda, kui seda sõnumit kirjutasin, sain hea õppetunni kõige kohta, mida hetkel siin kuulutan. Mu abikaasa Gwen ütles midagi, mis täiesti ootamatult sütitas midagi mu sees. Ta ei mõelnud mind kuidagi maha teha, aga ometi ma võtsin seda nii ja see süütas mind põlema. Läksin kiiresti endast välja ja mu suust voolas terve rodu teravaid märkusi, täis viha ja ärritust, mis kõik tõmbasid talle vee peale. Gwen püüdis küll vabandada (asja pärast, mida ta polnud isegi teinud!), kuid ma keerasin selja ja läksin lihtsalt oma teed.

Istusin terve tunni pimedas toas, vingudes Jumala ees: „Jumal, ta tabas mu kõige nõrgemat kohta ja see tegi haiget. Ma lihtsalt pidin reageerima!“ Samas, kui väga ma ka ei püüdnud palvetada, kajas taevas mulle vastu kui kumisev vask. Järgmisel hommikul, oma tavapärast piibli lugemist alustades, avanesid lehed kui iseenesest 1Korintose kirjast ja mu pilk langes lõigule: „Armastus…ei ärritu.“ Ja korraga ma seisin silmitsi Jumala Sõna peegliga, nähes sealt vastu vaatamas jutlustajat, kes on kergesti ärrituv! See oli kui hoop südamesse ja ma hüüdsin: „Oo Issand, see ma olen. Anna mulle andeks!“

Helistasin koheselt Gwenile, et ta tuleks mu kontorisse. Kui ta siis kohale jõudis, ise veel pisut hämmingus, suutsin vaid viidata sellele piiblisalmile, öeldes: „Kallis, loe seda. See on täpselt minu kohta, kas pole? Ma olen liiga kergesti ärrituv. Gwen, anna palun andeks!“

kolmapäev, 16. jaanuar 2013

IGATSEDES ISSANDA TULEKUT

Oled sa igatsenud ja oodanud Issanda tuleku järele? Oled sa igatsenud näha seda päeva, mil Ta ilmub? „…oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist.“ (Tiituse 2:13). „Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.“ (2Timoteose 4:8).

See maailm ei ole meie kodu. Kuid luba mul küsida: oled sa pigem juurdumas siin või end lahti juurimas siit, paludes Issandal hoida oma südant ärkvel? Kas Jumala vaenlastest on saanud ka sinu vaenlased? Oled sa kaasatud lahingusse nende vastu, kes seismas Jumala vastu? Oled sa kaasatud lahingusse kõige lihaliku, kogu maailma ja Saatana vastu?

Tõsi küll – Jeesus ütles, et me peame armastama oma vaenlasi. Kuid kuidas on lood Tema vaenlastega, kes Teda vihkavad, kes Tema armust ja halastusest keelduvad ning Tema nime teotavad ja selle porri tallavad? Me ei pea vihkama inimesi, küll aga nende südameis pesitsevat pattu ja nende üle valitsevaid deemonlikke vägesid. Me peame vihkama kurjust, mis vohamas selles maailmas!

On sulle ehk saanud harjumuseks jääda kõrvale jumalakojas käimisest? „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist - ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.“ (Heebrea 10:25). See pole sugugi mitte juhus, et kohe järgmine salm selles peatükis viitab „tahtlikule patustamisele“ peale seda, kui tõde on saanud ilmsiks. „Sest kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest.“ (Heebrea 10:26). On ajalooliselt teada-tuntud fakt, et inimesed muutuvad kõige enam hooletuks ja ükskõikseks just enne kohut ja häda.

Olles end läbi katsunud ja leidnud, et oled omadega puntras, palu kogu südamest järgmist: „Jeesus, ma vajan Su andestust. Ma tunnistan kõik oma patud. Ma olen ignoreerinud Sind, Issand. Sa pole olnud esikohal mu elus, kuid sellest hetkest alates ma tahan, et Sinust saaks minu kõik – et Sinust saaks kogu mu elumõte!“

teisipäev, 15. jaanuar 2013

KOHTUPÄEVA RÕÕM JA KINDLUS

„…ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!“ (Matteuse 25:32-34).

Kohtuniku kõige esimene samm suurel kohtupäeval on eraldada lambad sikkudest. Ta ei lase oma õigetel sattuda ühte patta üleastujatega. Piibel annab ka väga selgelt mõista, et need, kes on jäänud Kristusesse ja ootavad Tema ilmumist, võivad kohtupäeval seista täie julguse –ja kindlusega: „Ja nüüd, lapsed, püsige Kristuses, et kui tema saab avalikuks, oleks meil tema tulemisel julgus ja mitte häbi tema ees.“ (1 Joh.2:28). „Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas.“ (1 John 4:17).

Kuidas on küll kohtupäeval võimalik omada taolist julgust – taolist rõõmu ja kindlust? See tuleb ainuüksi seeläbi, kui tunned Kohtunikku ennast. Kui tunned Teda kui oma sõbra -ja vennana; oma lunastaja, -ülempreestri, -eestkostja, -eestpalvetaja –ja Issandana. Oma südame suurima armastusena. Oma eluarmastusena!

Kui sa koged oma südames, et pole valmis Jeesuse ees seisma – ja tea, see aeg on peagi käes – siis pead küsima iseendalt kõige selle kohta, millest siin just äsja kirjutasin. Sest ainuüksi sellest sõnumist juba piisab, et määrata sind igavesse põrgutulle, kui selle hülgad. Sellest saab kui tunnistaja sinu vastu kohtupäeval.

Kas su isiklikud huvid – sinu töö, sinu vara ja isegi su teenistus – on saanud tähtsamaks su jaoks kui Jumala huvid? Oled sa eiranud oma perekonda? Oled sa endaga rahul, kuna käid vaid pühapäeviti kirikus ja ütled: „Ma olen oma osa Jumalale andnud!“? Jumala Sõna sulle on üheselt selge: sellest ei piisa!

Olles iseenda üle kohut mõistnud ja leidnud oma puudused, palu seda palvet kogu südamest: „Jeesus, ma vajan Sind. Ma vajan Sinu andestust ja armastust. Ma tunnistan üles kogu oma patu ja põikpäisuse. Ma olen eiranud Sind, Issand. Sa pole olnud esikohal mu elus, kuid sellest hetkest alates ma otsustan, et Sina oled mu elu ja mu kõik!“

esmaspäev, 14. jaanuar 2013

HEITUMUS by Gary Wilkerson

Heitumus võib küll pidurdada Jumala võiduplaani sinu elu jaoks, kuid mitte iialgi peatada seda, Giideon võitles 100 000-pealise vaenlase sõjaväe vastu kõigest 300 mehega ja võitis selle nii suuresti, et vaid vaenlastest jäi vaid 15 000 järgi. Peale võidu saavutamist küsisid osad ta lähikondlased: „Miks sa tegid meile seda, et ei kutsunud meid, kui läksid sõdima Midjani vastu?” Ja nad riidlesid temaga kangesti.“ (Kohtumõistjate 8:1).

Giideoni oma rahvas seadis kahtluse alla tema juhtimise, tema otsused, tema motiivid ja teod. Sageli meiegi kõige heidutavamad, hingematvamad võitlused ei ole tingitud mitte elu lahinguväljadest, vaid osadusest teiste usklikega. Vahel meie endi kristlastest õed ja vennad tulistavad me suunas süüdistusi ja tunduvad alati leidvat midagi, mille pärast viriseda. Me oskaks seda ehk oodata oma vaenlastelt, kuid kohe kindlasti mitte lähikondlastelt, kes meid sageli oma tuliste süüdistustega jalust niidavad.

Vaatamata sellele, et Giideon ja kõik tema teod küsimuse alla seati, ei heitnud ta meelt ega lasknud end häirida, kaotades oma usku. Ta püsis lahingus edasi! Ja mulle nii meeldib ta vastus: „Mida ma siis nüüd teiega võrreldes olen teinud?“ (Kohtumõistjate 8:2). Ehk ta ütles oma süüdistajatele: „Kuidas on minu võidud võrreldavad teie omadega?“ Ja selle asemel, et pahanduda ja hakata nendega maid jagama, tegi Giideon sama, mida Nehemja oli teinud, kui ta Jeruusalemma müüre üles ehitas. Kui Nehemja vaenlased ütlesid talle: „Tule alla, sest meil on vaja arutada, mida sa teed.“, vastas too neile: „Mul pole aega arutada selle üle, mida ma teen, kuna ma olen liiga hõivatud selle tegemisega.“ (vt.Nehemja 6:1-9).

Piiblis on öeldud, et Giideon ja ta 300 meest „…tuli Jordani äärde ning läks sellest üle…need kolmsada tagaajamisest väsinud meest.“ (Kohtumõistjate 8:4). Giideon oli otsustanud minna tagasi lahingusse. Ta läks üle Jordani ja tagasi lahingusse, milleks Jumal oli teda kutsunud.

Kui sa elad välja seda kutset, milleks Jumal on sind kutsunud; kui sa ei heida meelt ega lase end mõjutada teiste arvamusest; kui see on su püha igatsus täitsa seda, milleks Jumal on sind kutsunud, siis sellest saab ka su võit!

Seetõttu – keskendu oma lahingule; keskendu oma kutsele ja lase Jumalal tuua sulle võit!

reede, 11. jaanuar 2013

KÕLBMATU SULANE

„Kasutu sulane“ on see, kes „mattis“ oma talendi maha. Ta oli liiga laisk, et investeerida oma elu ja aega Jumala huvide tarbeks. Ta oli Jumala asjade suhtes hoolimatu. See oli see hõivatud mees või naine, kes tuli jumalakotta korra nädalas, et hoida alal oma näilist usku. Kuid Jumal ütleb taolise pooliku ja korratu teenimise kohta järgmist: „Sa halb ja laisk sulane! Sa teadsid, et ma lõikan sealt, kuhu ma ei ole külvanud, ja kogun sealt, kuhu ma ei ole puistanud. Siis sa oleksid pidanud mu raha andma pankurite kätte, ja tulles ma oleksin saanud oma osa kätte vahekasuga. Ja kõlbmatu sulane heitke välja kaugele pimedusse, seal on ulgumine ja hammaste kiristamine!” (Matteuse 25:26-27; 30).

Milline nutt ja hala saab olema seal, kui kõlbmatu sulase raamat avatakse. Kohtunik näitab kogu maailmale, kui palju aega ja energiat ta kulutas raha teenimisele, otsides isiklikku turvatunnet, kuhjates summasid oma pangaarvetele, närvitsedes, eirates oma perekonda, unustades Jumala ja hüljates osaduse teiste usklikega. Sel päeval toob Jumal esile iga koguduses toimunud ürituse eiramise; iga laiskusest ja enesekesksusest lähtuva tegevuse. Ja siis laotub Ta sulase eest lahti kõik see, millele ta kogu oma elu kulutas: majad, autod, mööblid, jahtlaevad, riided, ehted, aktsiad ja kautsjonid.

Kohtuniku silmist lähtuv säde süütab selle kõik ja see on hetkega läinud. Kohtuniku ees seisev ingel hoiab oma peos vaid järelejäänud tuhka sellest kõigest. Ja Issand pöördub kõlbmatu sulase poole ning ütleb: „See on kõik, mis su tormakast elust järgi jäi. Ma vajasin sind ja kutsusin sind, kuid sa ignoreerisid Mind. Sa pühendasid nii vähe aega mu jaoks, kuni lõpuks tõrjusid mu sootuks. Sa raiskasid kogu oma elu vaid peotäie tuha nimel. Ometigi oli sind hoiatatud, et see põleb kui rohi lõkkes!

Kui palju kahetsust saab sel päeval kogema see, kes ei leia täna aega Jumala jaoks! Jah, ta käib oma naise ja lastega iga pühapäev kirikus, sest „nii ju tehakse“, kuid Ta süda ei kuulu Jumalale.

neljapäev, 10. jaanuar 2013

TUNNISTAJAD

Kohtupäeval kutsub Kohtunik – Jeesus Kristus – esile kõik oma tunnistajad ja need tunnistavad kas sinu poolt või sinu vastu.

Esimeseks tunnistajaks on Jumala Sõna ise: „Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval.“ (Johannese 12:48). Iga jutluse või evangeelse laulu üle, mida eales kuuldud; iga piiblisalmi või traktaadi üle, mida eales loetud, tuleb aru anda. Jeesus ütleb: „Iga sõna, mida ma olen sulle rääkinud, saab mõistma kohut su üle sel päeval. Minu Sõna saab olema üheks tunnistajaks!“ Ja need tunnistajad tõusevad kui Niineve või Soodoma mehed ja nagu Seeba kuninganna. Jeesus ütleb: „Niineve mehed tõusevad kohtupäeval üles koos selle sugupõlvega ja mõistavad selle sugupõlve süüdi, sest nemad parandasid meelt Joona jutluse peale, ja vaata, siin on rohkem kui Joona. Lõunamaa kuninganna tõuseb kohtupäeval üles koos selle sugupõlvega ja mõistab ta süüdi…“ (Matteuse 12:41-42)

Kui sa seisad Kohtuniku ees ja su raamat avatakse, siis suurel hulgal niinevlasi astub esile. Need, kes surid Soodoma ja Gomorra holokausti ajal, astuvad esile; nõnda nagu needki, kes Tüürosest ja Siideonist pärit. Kõik need õelad kogunevad ühte, kuuldes nimistut kõigist neist võimalustest, mis sul olid võtta vastu Jumala Sõna: Piiblid, raadiosaated, TV jutlustajad-õpetajad, tunnistajad, sõbrad, perekond. Ja nad hüüavad: „Selle inimese kohtuotsus peab olema karmim kui meie oma! Kuidas ta küll sai hüljata nii mitmeid võimalusi ja ignoreerida nii võimsat valgust? Meil polnud mingit Piiblit; ei mingit alalist meeldetuletajat ega teist võimalust. Temal aga oli kõik!“ Jeesus ütleb, et Soodom oleks parandanud meelt, kui nad oleks kuulnud killukesegi sellest evangeeliumist, mida sina oled kuulnud: „…sest kui Soodomas oleksid sündinud need vägevad teod mis sinus, siis ta oleks püsinud tänini.“ (Matteuse 11:23).

Ka pastorid ja jutlustajad kutsutakse esile kui tunnistajad: „Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Matteuse 24:14). Me karjastena peame võtma seisukoha ja andma tunnistust sinu tegemiste-olemiste kohta jumalakojas. Sa kuulsid evangeeliumi kuulutust ja meie peame Kohtuniku ees kinnitama igat kuuldut tõde – on see siis su kasuks või vastu.

kolmapäev, 9. jaanuar 2013

ELURAAMAT

Jumal on talletanud iga inimese igatsused ja motiivid – iga ainsama mõtte, sõna ja teo. Kõik kristlaste motiivid saavad sisestatud „mälestusteraamatusse“, milleks on Eluraamat ja kohtumõistmise päeval mäletab Jeesus igat ühte, kes sinna kantud.

„Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Issandat; ja Issand pani tähele ning kuulis ja tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Issandat ja austavad tema nime. Ja nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Issand, on mu eraomand sel päeval, mille ma valmistan. Ja ma olen neile armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib. (Malaki 3:16-17).

Kui sa armastad Jeesust kogu südamest ja oled puhastatud Tema vere läbi, siis on su nimi kirjas seal mälestusteraamatus. Samas ei tohiks see sind hirmutada. Pigem peaks see rõõmustama sind kõigest südamest, kuna sealt näed sa kõike, mida Jumal on plaaninud neile, kes Teda armastavad. On olemas mitmeid raamatuid, kuid siis on veel ka „SEE raamat“. Piibel ütleb, et igal elul on oma raamat, kus kirjas kogu tema maine elu: „Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas…Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi oma surnud ning surm ja surmavald andsid tagasi oma surnud ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi.“ (Ilmutuse 20:11-13).

Õelate ja jumalakartmatute üle mõistetakse Suurima Kohtuniku poolt kohut kõige järgi, mis sinna raamatuisse kirja pandud! Piibel ütleb, et selleks ajaks on igal ühel ülestõusnud ihu. Patustel saab olema ihu, mis on „valmistatud hukatuseks“ (vt.Ro.9:22). Kuid jumalakartlikele antakse uus ihu, mis on Issanda oma sarnane. Ja kui siis kohtumõistmine läbi saab, tõuseb Tall oma troonilt ja juhib kogu oma karja igavesse paradiisi.

teisipäev, 8. jaanuar 2013

USTAV SULANE

Apostel Paulus oli üks Jumala ustavamaid sulaseid. Usun, et Pauluse ustavuse taga oli kolm olulist motivaatorit: lootus, armastus ja hirm.

Paulus omas õnnist igavese elu lootust, mis motiveeris teda olema ka ustav. Samuti armastas ta väga Kristust. 2 Korintlastele 5:14 ütleb ta, et Kristuse armastus „sunnib“ meid, mis tähendab, et see pani teda olema ustav Jumalale. Kuid Pauluse ustavus oli motiveeritud ka veel millestki muust: aukartusest tunni ees, mil ta saab seisma Kohtuniku ees maailma suurel kohtupäeval!

Tänapäeval on enamus kristlasi motiveeritud vaid kahest esimesest motivaatorist. Sisuliselt iga usklik tunnistab omavat lootust igavesele elule. Ja paljud ütlevad ka täie siirusega: „Ma tean, et armastan Jeesust kogu oma südamest.“

Samas aga on just saabuvas kohtupäevas peituv tõde see üks ja ainus, mis toob esile tõsised, jumalakartlikud usklikud. Need, kes sellele aga ei mõtle, on tavaliselt külmad, hoolimatud ja vabandusi otsivad. Kuid fakt on see, et millalgi varsti seisab iga inimene, kes eales siin ilma peal elanud, kohtunik Jeesus Kristuse kohtujärje ees „…sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees.“ (2Kor.5:10). „Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma.“ (Roomlastele 14:12). Sel samal hetkel on leegionite kaupa ingleid valmis täitma Jeesuse käsku koguda kõigist ilmamaa otstest kokku nii õiged kui mitteõiged. „Inimese Poeg läkitab oma inglid ja need korjavad tema Kuningriigist kõik pahanduse- ja ülekohtutegijad.“ (Mt.13:41). Kõik läbi aegade rikkad, kuulsad ja mõjukad tuuakse Tema ette: „…ning ilmamaa kuningad ja ülikud ja sõjapealikud ja rikkad ja võimsad…peitsid end koopaisse ja mägede kaljulõhedesse. Ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: Langege meie peale ja peitke meid troonil istuja palge eest ning Talle viha eest! Sest nende suur vihapäev on tulnud, kes suudab jääda seisma?“ (Ilmutuse 6:15-17).

esmaspäev, 7. jaanuar 2013

VÄE EVANGEELIUM by Gary Wilkerson

Jeesuse Kristuse evangeelium ei puuduta ainuüksi evangelisatsiooni, aga ka pühitsemist. See sama vägi, mis meid päästab, ka hoiab meid ja me peame käima selles väes jumalakartlikkuse ja värinaga. Me peame õppima selgeks, millised on meie vaimse sõjapidamise relvad, saades samal ajal küpsemaks.

Seda kõike öeldes on mul teile aga ka häid uudiseid. Teie jaoks on kättesaadav ka üks teine vägi – Püha Vaimu töö - , mis on sügav, auline ja dünaamiline! Kui Jumala Vaim tuleb usklike südameisse, kes seisavad kindlalt oma usus, kasvavad nad ka küpsuses. Üks vägi vallandub nende üle, mis tervendab seesmiselt ja suleb ukse kõigele välisele. Mulle nii meeldib, mida Nehemja, kes on Püha Vaimu võrdpilt, ütleb kõigile neile, kes püüavad pääseda Jeruusalemma: „Ja ma manitsesin neid ning ütlesin neile: „Miks jääte ööseks müüri taha? Kui te seda veel kord teete, siis ma pistan oma käe teie külge!” (Nehemja 13:21).

Kujutan ette, kuidas Jeesus seisab mu elu ukse taga! Ja kui siis Saatan mind kiusama tuleb, seisab Jeesus minu ja tema vahel, öeldes: „Ma juba hoiatasin sind korra. Tõmba uttu! Sa oled vales kohas. Sa alustasid millegagi, mida sa nagunii lõpuni ei saa viia. Sa oled tõusnud kellegi vastu, kes on sinust suurem.“

Kujutan ette Jumala väge, mis laotub mu elumüüri kohal. Seespidiselt olen ma puhas, kuid ma kuulen väljaspool asuvaid asju hüüdmas: „Sa ei jää puhtaks!“ Kuid ma suudan jääda puhtaks, sest Jeesus ise valitseb mu elumüüril, öeldes: „Kelleks sa ennast õige pead, Saatan? Mis on sul pistmist minu tütre või pojaga, kes on kaetud Talle verega? Puhastatud ja pühitsetud ning tehtud pühaks. Kes sa üldse oled, et rääkida selliseid nurjatusi?“

„Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud.“ (Ro.8:37).

Jeesus on muutnud meid kõiki võitjateks Temas!

reede, 4. jaanuar 2013

KONKREETSED TÕOTUSED KONKREETSETE AEGADE TARVIS

Kõik kristlased usaldavad Jumalat üleüldisel tasandil. Me seisame teatud tõotustel, mis kehtivad kogu Kristuse ihu jaoks:

„Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrea 13:5).

„Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.“ (Roomlastele 8:28).

„Sest Issand Jumal on päike ja kilp; armu ja au annab Issand ega keela head neile, kes laitmatult elavad.“ (Ps.84:12)

Kõik need teada-tuntud tõotused on sajandite jooksul olnud suureks trööstiks ja õnnistuseks paljudele kristlastele üle maailma. Samas, lisaks neile üldistele tõotustele, annab Jumal meile ka konkreetseid tõotusi konkreetsete aegade tarvis. Raskete aegade tarvis. Seetõttu peame neid teadma ning tulema nendega julgelt Jumala armutrooni ette.

Puritaanlased, kes olid võimsasti õnnistatud Jumala poolt, ütlesid, et iga Jumala poolt antud tõotus on püha. Nad uskusid, et ükski kristlane ei tohiks Jumala ette minna vaid üldisele usule tuginedes. Kui Jumal on öelnud sulle tulla täie julgusega Tema armutrooni ette, et saada osa Tema armust keset raskeid aegu, siis sa ei saa lihtsalt üldiselt ette kujutada, miks sa seal oled. Sa ei saa lihtsalt öelda, et: „Hea küll, Jumal, sa juba nagunii tead, mis mu südames toimub. Anna siis Sina ise mulle, mida kõige sobilikumaks pead.“ See võib küll tunduda hea palvena, kuid Jumalal on konkreetsed tõotused konkreetsete aegade jaoks me elus. Ta tahab, et me haaraks kinni neist oma südames, et võiksime seista tugevate ja kindlatena, samal ajal, kui Talle oma olukorra kohta küsimusi esitame. Ta tahab, et Tema trooni ees seistes võiksime kogeda täit lohutust, täit kindlust ja ei ühtegi kahtlust!

Võib-olla siis põhjus, miks sa ei kuule midagi Jumalalt, ongi selles, et sa oled läinud Ta ette üleüldise usuga, olemata konkreetne Ta ees. Jumal ütleb: „Käi letti oma mõttekäigud! (vt.Jesaja 41:21). Miks ma peaks seda sinu heaks tegema? Miks ma peaks sind õnnistama?“ Otse loomulikult Ta juba teab seda, kuid Ta tahab, et ka sina teaksid, miks!

neljapäev, 3. jaanuar 2013

MA TAASTAN SULLE

„Ja ma tasun teile nende aastate eest, kui saagi sõid rohutirtsud…“ (Joel 2:25). Uus Ameerika Piibli standard versioon ütleb, et: „Ma teen sulle tasa kõik need aastad, mis on…ära söödud.“

See on üks imeline tõotus! Me tahame ise teha tasa kõik kaotatud aastad, mil me ei järginud Jumalat; tahame hüvitada need ja maksta Jumalale tagasi! Kuid Tema ütleb: „Sa eksid! Sa ei saa mulle tasuda vähimagi kulutatud tunni eest. Seetõttu ela nüüd õiget elu ja pöördu oma pattudest ning lase minul hüvitada kõik kaotused – olgu need siis su enda, su pere või minu omad!“

Issand kuulutab kõigile meeltparandanud patustele: „Ära karda…! Hõiska ja rõõmusta, sest Issand teeb suuri asju!“ (Joel 2:21). Sa ei pea häbenema oma raisku läinud aastaid. Jumal ajab sust’ eemale kurjuse väed ja sa sööd ning oled rahul. Ja sa ei saa enam iialgi kogema häbi (vt. Joel 2:19.20; 26-27).

Sa sündisid Tema igavikuliste eesmärkide tarvis. Tema plaan oli, et võiksid kogeda elu täis rahuldust ja rõõmu, tundes end kasulikuna Tema kuningriigis. Kuid siis tuli patt mängu ja Jumala plaan löödi sassi. Söödikud kolisid su ellu ja paljud aastad said hävitatud ning läksid kaduma. Kuid nüüd, olles Kristuses, on kõik uus – isegi ajaarvamine! Jumal läheb tagasi aega, mil rohutirtsud tulid su ellu ja kõrvaldab kõik need raisatud aastad, alustades uue ajaarvamisega hetkest, mil sa meelt parandad. Kõik need õnnistused, millest tookord ilma jäid, saavad uuesti kokku kogutud. Kõik see rõõm, rahu, ilmutus ja kasutuse tunne, mis sa arvasid kõik surnud ja igaveseks kadunud olevat, on Issanda poolt alles hoitud.

Need, kes on põrgus neetud, võivad kogeda kummitusi sellest, millised nende elud võinuks olla. Mõned võivad näha kõike seda, mida nad kaotasid. Kuid nende olukord, kes meelt parandavad, on hoopis teine! Neile saab kõik taastatud. Ja nad ei pea enam ealeski ütlema: „Millest kõigest ma ilma jäin! Kes kõik ma võinuks olla. Jumalal oli nii palju varuks mu jaoks ja ma lasin selle lihtsalt vasta taevast.“ Ei! Jumal võib taastada kõik raisatud õnnistused.

Jumala igatsus on valada välja me elude üle kõik need õnnistused ja rõõm Temas, millest me varem oleme ilma jäänud. Samas aga Ta ei tee seda kõike tasa vaid nende asjade väljavalamisega. Väljavalamistest saab ülevoolamine! „Siis saavad rehealused täis nisu ning tõrred voolavad üle veinist ja õlist.“ (Joel 2:24).

Meeleparanduses peitub selline vägi! See toob tagasi meile kõik selle, mille röövikud on hävitanud. Jumal äratab selle taas ellu!

kolmapäev, 2. jaanuar 2013

PALJUD KANNATAVAD

Ma tean, et mina ja mu pere pole ainukesed, kes lähevad läbi suurtest katsumustest. Saan südantlõhestavaid kirju paljudelt jumalakartlikelt kristlastelt, kes lähevad läbi suurimatest katsumustest, mida ilma peal eales nähtud.

Eales pole nii paljud inimesed haigestunud vähki. Eales pole kogetud nii palju valu tänu lahutustele, kus kaasad hülgavad oma kodud ja loobuvad oma abieludest. Eales pole nii paljud mattunud rahaliste probleemide alla. Eales varem pole olnud sellist katsumuste, segaduse, valu ja suurte haiget saamiste aega. Jumala kõige armastatumad lapsed lähevad läbi ühest korralikust puhastustulest. Ja kuigi see vastab tõele, et „õiget tabab palju õnnetusi“, siis samas vastab ka tõele, et „Issand tõmbab tema neist kõigist välja.“ (Psalmid 34:19). Olen ise palunud: „Jumal, Sa oled meil käskinud julgelt tulla Su armutrooni ette, et leida armu ja abi hädaajal. Me väga vajame su armu.“

Kas meil üldse ongi mingit lootust ilma Issanda armuta keset neid katsumuste aegu? Mida me usklikena teeme, kui vaenlane kui tulvaveena me elud vallutab? Miks need, kes on nii pühendunud Kristusele, peavad kannatama kõiki neid ebatavalisi proovilepanekuid? Mul puuduvad vastused. Ja ma tean, et paljud Jumala silmis õiged kannatavad ja et paljud jumalakartlikud inimesed, kes seda sõnumit praegu loevad, on hädas ning mõtlevad, miks küll nii palju valu on vaja kanda? Samas aga tean ma sedagi, et veetes aega kõige pühamas paigas, saad sa teadlikuks nendestki enneolematutest katsumustest, mis leiavad aset välisõues.

Igapäevased uudised on täis koledusi ja vägivalda. Kuid samas ära lase hetkekski sel ähmastada oma nägemust aulisest kogudusest, mis tõuseb keset kõiki neid varemeid ja segadust, et võtta oma valitsus ja meelevald. Püha, andeks saanud, puhanud ihu, mis hoiab Kristuse oma peana, tuleb esile ühel kindlal ja selgel moel. Võidukas ihu saab tõusma esile väga kindlal ja selgelt defineeritud moel, painutades oma vaimulikke lihaseid ja ähvardades seeläbi Saatana vägesid.
Kristuse ihu tulevik saab olema uskumatult auline ja mitte miski siinses jumalakartmatus maailmas ei saa muuta ega mõjutada selle eesmärki!

teisipäev, 1. jaanuar 2013

KÕIKE MAIST RAPUTATAKSE

Nägin unes kord ühte sõjaväge, kes keeldus kõige ümbritsevaga kaasa minemast. Keset neid ümbritsevat kurjust ja julma vägivalda jäid nemad vankumatuteks. Ülistades ja kiites läksid nad hoopis elava vee jõgede äärde, tulles teiselt poolt rahus ja hingamises välja. Nad on need Issanda lunastatud, kellele on antud rahu, mis ületab kogu mõistuse. „Ent alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust.“ (Psalmid 37:11). Joel nägi võimsate meeste armeed ja ütles: ”Igaüks käib oma teed ega muuda oma rada.“ (Joel 2:7).

Jumala rahvas ei lähe massiga kaasa ega põgene hirmust, sest nad teavad, et on turvaliselt hoitud Issanda kalli vere all. Nad teavad, et vaatamata inimeste vihkamisele ja vägivallale, on Kristuse ihu siin maa peal täie tervise juures ja muutub tugevamaks iga päevaga.

Ajal, mil kõike maist raputatakse ja maailma valitsused väljuvad kontrolli alt, on tõeline Kristuse kogudus puhas ja vankumatu. Minevikumälestused hävitavast vägivallast ja võimalikust hävingust on röövinud inimestelt nende rahu ja turvatunde. Samal ajal, kui Jumal on toomas oma rahvast ühte suuremasse hingamisse ja turvapaika. Samal ajal, kui jumalakartmatud kisendavad rahu ja turvalisuse järele, seda kunagi leidmata, kogevad Jumala valitud suurt rahu ja täiuslikku turvatunnet.

Jumala rahvas, kes hingab Temas, võib öelda ühes Taavetiga: ”Kui Issand ei oleks olnud meiega, kui inimesed tulid meile kallale, siis nad oleksid meid elusalt neelanud, kui nende viha süttis meie vastu; siis oleksid veed meid uputanud, jõgi oleks läinud üle meie hinge; siis oleksid ülbed veedläinud üle meie hinge. Tänu olgu Issandale, kes ei andnud meid nende hammaste saagiks! Meie hing on nagu lind pääsenud linnupüüdja paelust: paelad läksid katki ja me pääsesime ära. Meie abi on Issanda nimes, kes on teinud taeva ja maa.“ (Psalmid 124:2-8).