reede, 29. märts 2013

„NICKY, JEESUS ARMASTAB SIND!“

Ma pole vähimalgi määral kaasaegsete meetodite kasutamise vastu jumalariigi töös. Ja kuigi me saame neid kenasti kasutada, ei anna need meile ometigi suunda kätte. Suuna saamiseks veedame aega põlvedel, otsides Issanda juhatust oma töödele. Ometigi on palve kui kaduma läinud harjumus paljude tänapäeva jumalasulaste jaoks. Nad sõltuvad pigem arvutitest ja kaasaegsetest meetoditest kui Kristusest.

Tänapäeva „eksperdid“ on võtnud valitsuse kogudustes üle. Pattu nähakse psühholoogia terminite läbi, nimetades seda „haiguseks“. Narkosõltlase sõltuvust nimetatakse „nõrkuseks“ ja altarid on asendatud nõustamiskabinettidega. Pühad prohvetid on asendatud psühholoogide ja sotsiaaltöötajatega, kes ajavad mingit kaasaja inimesekeskset mula. Ehk lühidalt öeldes – Jeesus on tõrjutud troonilt ja Freud on saanud „kuningaks“.

50 aastat tagasi juhtis Jumal mind alustama teenistust New York City narkosõltlastele ja alkohoolikutele. Meil polnud ei raha ega „Kuidas teha…“ raamatuid. Saime sõltuda vaid Pühast Vaimust. Meie kontoris ilutses isegi poster: „Siin ei sära mitte keegi teine peale Püha Vaimu!“ Oma jumalateenistustel kõlas me palve järgnevalt: „Issand, meie abi ei lähtu psühholoogiast ega psühhiaatriast, vaid Pühast Vaimust. Me ei saa töötada inimese mõistusega, kui Sa pole esmalt muutnud tema südant!“

Nicky Cruz, üks esimesi gängiliikmeid, kellega kohtusime, oli südame poolest mõrvar. Üks me tuttav psühhiaater tundis huvi tema loo vastu, kuid olles veetnud Nicky’ga kogu päeva, otsustas, et Nicky on parandamatu ja lootusetu juhtum. (Sel mehel polnud aimugi, et Nicky’le pakkus pinget ajada „tarkpeadest tohtrid“ segadusse.) Kuid Jeesusel olid Nicky’ga omad plaanid ja Ta viis 5-minutiga täide selle, mida eksperdid pidasid võimatuks. Mitte psühhoanalüüsi või läbivaatuse abil. Ei! Jumal saatis oma noole ta südamesse; evangeeliumi tõe noole, mis kuulutas: „Nicky, Jeesus armastab sind!“

Vaid hetkega asendus Nicky kivist süda lihase südamega. Ta nuttis ja kallistas meid kõiki. Jumala üleloomulik vägi muutis temas kõik, kuigi ühiskonna eksperdid olid ta ammu maha kandnud.

neljapäev, 28. märts 2013

TASU

Tahan siinkohal tuua esile 4 traagilist tagajärge, mis saavad osaks neile, kes tõukavad Issanda troonilt.

1. „Iisrael on vohav viinapuu, mis kasvatab oma vilja; aga mida viljakam ta on, seda rohkem tuleb altareid…" (Hoosea 10:1).

Iisraeli rahvas kandis hoolt vaid omaenese heaolu eest ning selle tulemuseks oli tühjus. Hoosea rääkis usklikele, näidates neile pilti, mis saab siis, kui nad Issanda troonilt tõukavad. Neist saavad isekad ja õnnetud inimesed ning iga nende jõupingutus läheb luhta.

2. „Nende süda on valelik…nende altarid purustatakse, nende sambad hävitatakse.“ (s.2).

Ka meie rahvas on lõhenenud. Ameeriklased teenivad küll Jumalat ja religiooni oma huultega, kuid nad ei ülista ega teeni Teda tões ega vaimus. See aga on viinud meid meie endi poolt pühaks peetud institutsioonide langemiseni. Kui sa kaotad usu Jumalasse ja paned oma lootuse millegi muu peale, saab sellest su ebajumal. Ja see on see, mis sünnib ka meie rahvaga praegu. Meie ühiskond ei usalda enam Jumalat, vaid pöördub pigem valitsuse, presidendi, haridussüsteemi ja sotsiaalabi poole ja seda kõike selleks, et leida mingitki stabiilsust. Kuid Jumal ütleb: „Kui te ei usalda mind, siis ma panen langema ka teie poolt usaldatud üksused.“

3. „Te olete kündnud õelust, lõiganud ülekohut, söönud valede vilja. Sest sa oled lootnud oma tee peale, oma paljude kangelaste peale. (s.13).

Hoosea ütleb: „Te lakkasite uskumast Jumalasse ja peate nüüd lõikama oma tegude vilja!“ Tänapäeva inimkond on väga peen, haritud ja kõikteadlik. Me oleme tõrjunud Jumala troonilt, hüljates nii Piibli kui ka palve ja asetanud troonile teaduse, psühholoogia ja hariduse. Ometigi, las ma küsida teilt: milline on olnud lõikus? Kuhu meie peened ja kõrged teadmised on meid toonud?

4. „Meil ei ole kuningat vaja! Kuna me ei karda Issandat.“ (s.3).

Hoosea oli pandud prohvetiks kogu Iisraeli üle, kuid kui Iisrael hakkas tagasi langema, ei suutnud ta peatada usu kadumist. Ta sõnadel polnud enam mingit meelevalda. Ja millal iganes ta ka ei rääkinud, rahvas lihtsalt vangutas pead ja ütles: „Meil pole mingit juhtimist ega suunda. Oleme lihtsalt kui ulgumerel triivimas.“ Just sama asi on toimumas nii Ameerikas kui kogudusteski. Paljud kristlased pilkavad oma pastoreid, naeruvääristades nende autoriteeti. Aga miks? Sest nende meeste sõnades pole mingit väge. Rahvas ütleb: „Me kogudusel pole enam juhti ja me oleme eksinud ning segaduses.“ See kõik on tasuks selle eest, et Issand on tõugatud troonilt!

kolmapäev, 27. märts 2013

HÜLJATES ISSANDA NÕU

Kui prohvet Hoosea kirjeldas seda kohutavat lõikust, mis pidi järgnema Jumala troonilt kõrvaldamisele ja omaenda käsivarrele toetumisele, siis ta rääkis rahvast, keda Jumal oli kandnud oma kätel aastaid. Jumal oli õnnistanud Iisraeli ja kinkinud neile erinevaid ande: maju, mida nad polnud ehitanud ja viinapuu aedu, mida nad polnud rajanud. Ta oli tõstnud esile jumalakartlikke mehi kui prohveteid, kõnelema neile ja andnud neile selged juhised. Rahvas oli aastaid näinud Jumala ustavust. Nad olid alati kuulanud Tema nõu ega pöördunud omaenda lihaliku loomuse poole. Kui Jumal rääkis, siis nad kuuletusid, saades imeliselt päästetud oma võimsa vaenlase käest.

Nüüd aga vallutas usust taganemine kogu Iisraeli ja Issand süüdistas neid kohutavas kurjuses: „Nad on sügavalt laostunud (Hoosea 9:9)…Kõik nende vürstid on tõrksad.“ (s.15). Mis oli siis see kohutav patt, millega nad olid hakkama saanud? Oli selleks purjutamine, seksuaalsed perverssused, saamahimu, abielurikkumine, tapmised? Ei. Jumal ütles, et nende kurjus peitus nende ärapöördumises Tema nõuannetest, ignoreerides Tema sõna ja kuuletudes hoopis inimestele: „Minu Jumal hülgab nad, sest nad ei kuula teda.“ (s.17). Suurim kuritegu Jumala silmis, millega üks usklik võib hakkama saada, on mitte sõltuda enam Temast. Jumal ütles Iisraelile: „Te ei looda enam minu peale. Ma ei ole enam teie juhiks või tarkuse allikaks, vaid te pöördute hoopis inimtarkuse poole. Te jooksete tagasi Egiptusesse, et saada abi – paika, millest mina teid päästsin! Te olete hüljanud mu sõna ja pööranud oma selja mulle.“

Üks võrratu puritaanlasest prohvet kirjutas kord: „Tõeline vägi ei igatse koostööd. See lihtsalt nõuab.“ Ehk teisisõnu – Jumal ei ütle meile: „Sa tee oma osa ja ma teen oma osa. Astu lihtsalt aegajalt läbi.“ Ei! Jumal on ehe ning puhas vägi ja Ta nõuab, et me järgiks eelkõige ja ainult Teda - kõiges, mida teeme. Peame olema täielikult sõltuvad Temast, sest kõik, mis on lahus Temast, röövib ka Tema trooni meie eludes.

teisipäev, 26. märts 2013

KROONITUD KUNINGAS

Apostel Paulus kirjutab Jeesus tagasituleku kohta: „mille parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Issand. „(1Tim.6:15). Ehk teisisõnu ütleb Paulus: „Kui Kristus tuleb, saab Ta näitama kõigile, kes on Issand!“

Jumal Isa kroonis Kristuse kuningaks üle kõigi rahvaste ja looduse ning Issandaks üle koguduse. Paulus ütleb: „Vahet pole, kuidas asjad väljastpoolt ka välja näevad. Võib ju tunduda, et kõik on väljunud kontrolli alt ja saatan valitseb kõige täiega. Kuid tegelikult on Jumal pannud kõik Jeesuse jalge alla ja Ta on kõigest hoolimata kuningas üle kõige!“ „Sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad - kõik on loodud tema läbi ja tema poole.“ (Kol.1:16) „…ja ta on oma ihu, koguduse pea…et ta kõiges saaks esimeseks.“ (Kol.1:18). Need salmid tõestavad, et kõikvõimas Jumal on määranud Jeesuse Kristuse olemaks Issand ja kogu võim ning valitsus on antud Tema kätte. Samas näeme kõikjal oma ühiskonnas ja võimuinstantsides, kuidas Jeesus troonilt kõrvale tõrjutakse, keeldudes tunnistamast Tema meelevalda ja staatust. Me kõrvaldame Jumala oma koolidest ja kohtutest, ignoreerides Teda oma seaduste loomisel. Ja seetõttu saame osa ka kohutavast lõikusest.

Usun, et Kristuse hülgamine Ameerika poolt ongi põhjuseks, miks meie ühiskonnas on nii palju verevalamist, vägivalda, vihkamist, ebamoraalsust, uimastite tarbimist ja surmavate suguhaiguste plahvatuslikku kasvu. Kõik seaduste loojad, harijad ja meedia on muutnud Jumala kui tühipaljaks õhuks. Samas on mu mure palju suurem kui vaid Ameerika poolne Kristuse hülgamine. Usun, et Kristuse troonilt tõukamine on veelgi hullem ja traagilisem seetõttu, et see sünnib ka kogudustes. Nii on! Meie kõrgeks kiidetud Issand tõrjutakse troonilt nii kogudustes kui paljude, paljude kristlaste eludes.

Ühest küljest on ehk mõistetav, kui jumalakartmatu rahvas tahab tõrjuda Kristuse troonilt. Kui palju kurvem on aga see, kui need, kes end Tema nime järgi kutsuvad, seda teevad!

esmaspäev, 25. märts 2013

ÕIGSUS USU LÄBI by Gary Wilkerson

Paljud tänapäeva kristlased on nii kurnatud tänu oma jõupingutustele tulla toime patuga. Nad kulutavad selleks kogu oma energia, olles lõpuks kaotanud oma viimsegi kui rõõmuraasu. Võit, mille Kristus on nende jaoks juba saavutanud, läheb lihtsalt kaotsi, kuna nad püüavad ise end õigeks saada. Kuid õigsus, mida püütakse saavutada ükskõik, mille muu kui usu läbi, põrub alati. Sest ei saa olla Jumala õigsust ja sinu õigsust. Sest sel juhul peaks olema ka kaks evangeeliumi: sinu ja Tema oma. Kuid me ei saa segada ära omaenda ja Jumala õigsust.

Sa võid ju küsida, et: „Kas me siis ise ei pea kohe üldse püüdma? Kas mitte Piibel ei ütle, et peame vältima pattu?“ Ainukene viis, kuidas vältida pattu, käib läbi Jeesuse! Sest Ta ei ole ainuüksi tõde, mille sa vastu võtad, vaid Ta on ka elav Jumal ja su Pühitseja. Ja Tema pühitsev töö ei lõppe iial, kestes nii ööd kui päevad.

Paulus räägib inimeste jõupingutustest Rooma 9.ptk-s, kus juttu inimestest, kes tegelikult said kätte oma õiguse: „…paganad, kes õigust ei taotlenud, on õiguse kätte saanud, ent õiguse, mis tuleb usust.“ (Ro.9:30). Need inimesed ei kurnanud end omaenese jõupingutuste läbi, nii nagu ei lasknud nad ka end oma läbikukkumistel maha kiskuda. Nad panid kogu oma usu Jeesuse risitööle ja neid hoiti alal Tema küllusliku elu läbi. „Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub.“ (Ro.10:4). Kristus on kõige lõpp-punkt ja sinna pole midagi juurde lisada! „Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.“ (Ro.9:16). Need salmid on toonud rohkelt vabadust paljudele usklike põlvkondadele.

Armas sõber – oled sa kurnatud oma pidevatest püüdlustest olla parem? Oled sa tüdinud lõputust läbikukkumiste ja uuesti pühendumiste tsüklist? Kui nii, siis pane see kõik maha! Las kõik su jõupingutused jääda. Sinu õigsus Jumala ees ei sõltu mitte su tahtejõust, vaid Jumalast endast, kes on armuline, mistõttu looda oma võitude osas ainuüksi Temale.

reede, 22. märts 2013

EBATAVALINE SÕNA

Hiljaaegu tagasi andis Püha Vaim mulle ühe ebatavalise sõna – sellise, mida ma kohe üldse kuulda ei tahtnud! Ta ütles: ”Sa oled seotud väga kitsa arusaamaga Jumala õrnast ning armastust täis armulikkuse ookeanist. Sa oled kannatanud süütunde, hukkamõistu ja hirmu all, kuna pole lasknud Pühal Vaimul ilmutada endale minu andestava, tervendava ja lepitava armu lõputut suurust. Sa ei tunne vähimalgi määral minu õrnemat poolt!”

Jumal näitas mulle, et see on üks peamisi põhjuseid, miks paljud annavad alla ja langevad ära. Niipea, kui patt „sisse lööb“ – kui Saatan ründab kui suur vetevoog ja sa langed taas mõne vana patu või harjumuse küüsi – loob vaenlane taas ühe ikke. Algul koged sa süütunnet, seejärel aga hirmu oma südames. Üks tõeline abituse ja läbikukkumise tunne valdab su hinge ja see ongi see hetk, kus paljud usklikud väljuvad armu alt, kuna nende arusaam Jumala armust on nii piiratud.

Saatan tuleb ja ütleb sulle: „Nüüd on mõõt täis. Sa oled ikka ja jälle oma pattu tunnistanud, mistõttu pole enam vähimatki lootust, et Jumal võiks sulle andestada, kuna oled patustanud valguse vastu. Ja kui sa peakski veelkord pöörduma ja oma pattu tunnistama, siis sa nagunii kukud ja patustad jälle, mistõttu anna parem alla!“

Kurat ei taha, et näeksid Jumala lõputut armu ookeani. Ta tahab, et näeksid vaid selle üksikuid niresid! Ja tänu sellele, et me ei mõista Kristuse armastuses peituvat andestavat ja taastavat väge, saamegi me hävitatud. Me kaotame armulikkuse iseendi suhtes, kuna meil on nii kohutavalt kitsas arusaam armust. Me silmad pole veel avatud armastava Isa lõputu armu suhtes! Me oleme nii seotud selle vale ja piiratud pildiga Tema armust, et meil on peaaegu võimatu uskuda või leppida Jaakobuse sõnadega: „Te olete kuulnud Iiobi kannatlikkusest ja näinud Issanda antud elulõppu, sest Issand on halastav ja armuline.“ (Jaakobuse 5:11). See salm tähendab, et Jumal saab kergesti puudutatud meie muredest ja valudest. Ta tunneb meie valu ja läbikukkumisi, olles kaastundlik ja lahke me suhtes. Ta armastas meid isegi siis, kui olime Ta vaenlased. Isegi siis, kui Talle haiget tegime, oli Tema kiire aitama, taastama ja andestama meile.“

Sõna arm tähendab „süüdiolijaga lahkelt ning kaastundlikult ümber käimist selle poolt, kelle mõjuvõimu alla ta kuulub“. Jumalal oleks vägi needa meid põrgu igakord, kui me pattu teeme. Me oleme Tema mõjuvõimu all ja Ta võiks teha meiega, mida iganes soovib. Tema armastava südame sooviks on olla aga kaastundlik, armastav ja lahke kõigi nende vastu, kes Tema vastu (kõige rohkem) eksinud.

kolmapäev, 20. märts 2013

KINDEL KUNI LÕPUNI

Uskmatus – isegi kõige kergemal kujul – on Jumala silmis vastik. See on needust toov patt, mis hävitab hinge. See takistab Jumala tööd meie sees ja on põhjuseks igale Jumalapoolsele taandumisele meist.

Sa võid loobuda kõigist oma maistest varadest ja igatseda Jeesuse tuleku järele. Sa võid kuulda võimsaid jutlusi ja laulda Talle kiitust koguduse kojas. Sa võid isegi nõrkemiseni lugeda Jumala Sõna iga päev, kuid kui su palve ei peegelda igatsust: „Jumal, las ma kuulda seda sõna ka oma seesmise inimese poolest; las ma uskuda, et olen võimeline seda rakendama ja et see võib saada mu eluks“, siis pole sest’ mingit kasu. Kõik, mida kuuled, peab ka segunema su usuga. „Kuid kuuldud sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei talletunud usu läbi kuulajaisse.“ (Heebrea 4:2). Lase järgneval juurduda oma arusaamisse: „Seni, kuni kõik, mida loed ja kuuled jutlustatavat, ei segune sinu usuga, pole sulle sellest mingit kasu!“

Piibel ütleb: „Kes (st. Jeesus) - nagu ka Mooses tema kojas - on olnud ustav oma Ametisseseadjale.“ (Heebrea 3:2). Mil moel nende ustavust mõõdeti? Milles nende ustavus tegelikult väljendus? Neid peeti ustavaks seetõttu, et nad ei kahelnud kunagi oma Taevase Isa poolt antud sõnas neile. Nad teadsid, et Jumal teeb, mida on tõotanud. Ehk siis – ustavus tähendab lihtsalt usku, et Jumal peab oma sõna.

Ehk siis selles mõttes pidasid nii Jeesus kui ka Mooses „lõpuni kinni sellest, mis neil alguses oli“. (Heebrea 3:14). Neil polnud sellist üles-alla pendeldavat, kord külma-kord kuuma usku. Nende usk ei kõikunud kunagi! Seetõttu ka – nõnda nagu Jeesus oli ustav oma usus Isasse, nõnda mõõdetakse meiegi ustavust sama mõõdupuu järgi: „Kristus on aga tema koja üle kui ustav Poeg. Ja tema koda oleme meie, kui me vaid peame kinni julgusest ja lootusest, mille üle me kiitleme.“ (Heebrea 3:6).

Olukordades, kus meie katsumused kasvavad ja võitlused lähevad pingelisemaks, võib me inimlik loomus ära väsida. Ja paljud kristlased lasevad aja möödudes hirmul ning kahtlustel sisse hiilida. Nad kaotavad nii oma pühendumise kui ka lapsemeelse usu Jumalasse ja nende südameis on mitmeid küsimusi.

Vaadates elule, mis mul jäänud veel elada, näen ajalist piiratust. Seetõttu, enam kui midagi muud, tahan ma rõõmustada lootusest, püsides kindlana kuni lõpuni.

MÜÜRIVAHID

Vana Testament lõppeb imelise prohveteeringuga Malaki kirjas: „Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega.” (Malaki 3:23-24). See prohveteering täitus suurel määral Ristija Johannesse teenistuse läbi. Ingel ilmus Johannese isale ja kuulutas talle, et ta poeg saab pöörama paljusid Jumala poole ja et „ta ise käib tema eel Eelija vaimus ning väes, et pöörata isade südant laste poole ja sõnakuulmatuid õigete meelsusse, et kujundada Issandale valmistatud rahvast.” (Luuka 1:17).

Rääkides oma jüngritega, ütles Jeesus Ristija Johannese kohta järgmist: „Ja kui te nõustuda tahate: tema on Eelija, kes pidi tulema.“ (Mt.11:14) ning lisas siis: „Kel kõrvad on, see kuulgu!“ (s.15). Usun, et Ta tahtis, et jüngrid mõistaksid Johannese tuleku vaimset tähendust ja tähtsust, nõnda nagu see oli ette kuulutatud, et ta tuleb kui Eelija vaimus ja väes. Johannes oli võitud selle sama kartmatu Vaimu ja väega, mis hingas Eelijagi üle. Ta rääkis avalikult tolle aja sõnakuulmatute patust ja naudinguid otsivatest inimestest. Kristus pidi peagi ilmuma, mistõttu see võimsalt tõde kuulutav mees ilmuski orbiidile, et valmistada rahvast ette Jumala jaoks. See kõrbe prohvet oli saadetud selleks, et pöörata inimeste südamed (mis on kõige õigem definitsioon meeleparandusele) Jumala poole. Johannes kuulutas meeleparandusest, südame puhtusest ja püha elu praktilisest elamisest, mille kõigiga käis kaasas avalik pattude ülestunnistus.

Mina usun, et nii prohvet Malaki kui ka kõik teised Vana Testamendi prohvetid, kuulutasid pühadest inimestest, kes saavad esile tõstetud vahetult enne Kristuse teist tulekut. Nad saavad kuulutama selles samas Vaimus ja väes, mis hingas nii Eelija kui Ristija Johannesegi üle. See viimsete aegade „Eelija punt“ hoiab varmasti kinni Jesaja prohveteeringust: „Hüüa täiest kõrist, ära peatu, tõsta häält otsekui pasun! Tee teatavaks mu rahvale nende üleastumine ja Jaakobi soole nende patud!“ (Jesaja 58:1). Need on need müüride peal seisvad vahid, kelle kohta on öeldud: „kogu päeva ja kogu öö ei tohi nad hetkekski vaikida…ärge andke temale puhkust, enne kui ta on rajanud Jeruusalemma ja seadnud selle maa peale kiituseks!“ (Jesaja 62:6-7).

esmaspäev, 18. märts 2013

JUMALAS OLEV USKLIK

„Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse. „ (Joh.15:10). Jeesus täitis ustavalt kõiki oma Isa korraldusi ja nimetas seda „Temas olemiseks“

Mõned kristlased arvavad, et võivad ise valida, milliseid Kristuse korraldusi täita, milliseid mitte. Kui neile mõni käsk ei meeldi, siis nad kas lihtsalt ignoreerivad seda või siis vabandavad oma sõnakuulmatuse välja järgnevaga: „No mina ei näe seda niimoodi. Mina ei usu, et see just seda tähendab.“ Kui kellelegi ei meeldi pastori üleskutse pühadusele, lahkub ta sellest kogudusest ja läheb otsib mõne teise pastori, kes rõhub ikka positiivsetele asjadele. Just seetõttu vallutabki ükskõiksuse katk nii suurel hulgal kogudusi. Me tunneme nii suurt hirmu tegude ja käsumeelsuse eest, et oleme paigutanud ka sõnakuulelikkuse halbade asjade nimistusse.

Kuid kuidas saab olla võimalik, et üks Tema okstest ei ole Tema küljes? Jeesus ütles: „Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära.“ (Joh.15:6). Kas enam selgemini annakski midagi öelda? Kelleski-milleski olemine hõlmab endas nii rahu kui ka vastutust. See on täiesti võimalik olla Temas – olla ühendatud viinapuuga – aga samas mitte omada endas voogavat elu, mis kannaks ka vilja. Temas olemine hõlmab endas täielikku sõnakuulelikkust Kristuse korraldustele, sest igal oksal on vaba tahe – temas peituv elujõud. Oks ei saa olla passiivne – ta peab ammutama elu viinapuust. „Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse“ (s.7). Jumala Sõna on Isa kärpiv nuga. Ja kuidas saakski ükski oks kanda vilja, kui ta ignoreerib ja hülgab Jumala Sõna, teadmata sest’ midagi?

Võime näha kuivuse vilju kerkimas esile üle kogu Issanda viinaaia – abielurikkumised, hooramine, joomine, uimastid – see kärpimisprotsess on peatunud nii paljude eludes. Jumala Sõna on aga Tema enda nuga – kaheterane mõõk. Suur osa tänapäeva kristlastest aga ei tunne Jumala Sõna, sest nad ei loe seda. Seetõttu on ka võimatu kanda õigsuse vilja, kui Tema Sõna ei ela me sees. Sõna hülgamine põhjustab aga viljatust ja toob kaasa Jumala rahva kohutava närbumise.
Jumalas olev usklik on see, kes armastab ja kardab Jumalat. Kes januneb Tema Sõna järele ja väriseb Tema kohtumõistmise ees. Ta tunneb rõõmu, kui Sõna kärbib ta küljest kõik takistused. Ta palub, et Kristuse sarnasus ja elu võiksid võtta veelgi enam maad tema sees ja et ta võiks üha enam ja enam küpseda sõnakuulelikkuses ja armastuses.

pühapäev, 17. märts 2013

KRISTUS ON LÕPP by Gary Wilkerson

Paulus kasutab iisraellasi näitena sellest, mida tõeline õigsus tähendab. „Vennad, minu südamesoov ja eestpalve Jumala poole Iisraeli laste eest on, et nad pääseksid. Ma tunnistan neile, et neil on indu Jumala suhtes, kuid mitte tunnetuse kohaselt; sest nad ei mõista Jumala õigust ning, püüdes kehtestada oma õigust, ei ole alistunud Jumala õigusele. Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub.“ (Ro.10:1-4).

Pauluse tekst esitab meile mitmeid väljakutseid ja küsimusi. Kas õigeksmõistmine tagab meile koheselt ka õigsuse? Ühest küljest küll, sest õigeksmõistmine asetab meid kohta, kus meil on võimalus olla õiged. Kas pühitsemine tagab meile õigsuse? Selles mõttes küll, et pühitsus on protsess, mille käigus me kogeme Kristuse õigsust toimimas oma igapäeva elus. Jeesus on nii meie õigeksmõistmise kui pühitsuse allikas ja me saame mõlemast neist osa tänu Tema armuannile.

Paljud kristlased kasutavad neid fakte vaid kui suu soojaks, öeldes: „Jeesus on mu kõige allikas!“ Kuid kas nende elu ka tegelikult seda peegeldab? Kurb on see, et paljud kristlased elavad otsekui õigeksmõistmine lähtuks Jumalast, aga pühitsus oleks nende endi igapäevaste tööde vili. Nad otsekui ütleksid: „Ma olen saanud armu tänu usule Jeesusesse. Nüüd aga pean pidama lõputuid võitlusi selle nimel, et saada ja olla pühitsetud.“ Nad otsekui annaks Jumalale mõista, et tahavad maksta Talle tagasi Tema imelise anni eest: „Tänud Issand, et oled mind õigeks mõistnud. Tänu ristitööle võin seista õigena su ees ja vastutasuks selle eest olen Sulle nüüd kuulekas, et saaksin ka pühitsetud. Et siis – sa tee esimene osa tööst ja ma teen teise osa.“ Taoline mõtteviis viib otsemaid seotud eluni. Kui palju kordi oled sa sõitnud mööda mõnest plakatist kirikute ees, kus seisab: „KRISTUS SURI SINU EEST. MIDA SINA TEMA HEAKS OLED TEINUD?“ Taoline mõtteviis on tunginud paljudesse kogudustesse.

Jeesus löödi risti, maeti maha ja Ta tõusis kolmandal päeval selleks, et meil võiks olla igavene elu. Mis võiks olla üldse see miski, mida meil oleks sellele vastu panna? Kümnise maksmine? Palvekoosolekutel käimine? Aktiivsem evangeliseerimine? See on enam-vähem kõik see, mida ka iisraellased püüdsid teha. Nad püüdsid täita käsku, et saada õigeks (vt.Ro.9:31). Nad püüdsid oma tahtejõu abil saavutada õigsust, kuid see ei õnnestunud neil kunagi.

Järgnev salm on toonud vabaduse kõikidele usklike põlvkondadele: „Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub.“ (Ro.10:4). Kristus on lõpp. Sinna pole enam midagi lisada! „Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.“ (Ro.9:16)

neljapäev, 14. märts 2013

PAREM KUI ALGUSAEGADEL

„Ma…teen teile rohkem head kui teie algusaegadel.“ (Hesekieli 36:11). See on Jumala imeliste tegude tõotus – suurem kui Nelipüha päev – mis saab tulema ilmsiks viimseil päevil.

Mõtle tagasi oma vaimuliku elu „algustele“, kui olid alles päästetud saanud. Sa olid nii õnnelik ja elevil Jeesusest. Kuid Jumal ütleb: „Ma saan tegema su heaks midagi veelgi paremat kui tookord!“ Ta saab koguduses tegema palju paremat kui eales varem. Paremat, kui seda oli Punasest Merest läbiminek? Midagi paremat kui Eelija poolt taevast alla kutsutud tuli ja vihma peatamine? Just nimelt. Jumalal on midagi palju paremat varuks!

Sa võid nüüd küsida, et mis saab olla neist kõigist parem? Meie usk on ju rajatud neile võrratutele näidetele. Mu armsad – me saame nägema parimat ilmutust Jeesusest Kristusest kui kogu inimkond eales varem on näinud. Ja selle ime imelisus peitub järgnevas: Jumal võtab selle läbi aegade kõige räpasema ja väärastunuma põlvkonna – põlvkonna, kellel on kogu ajaloo kõige kalgim süda – ja teeb nad puhtaks, kinkides neile armastavad südamed ja muutes nad oma pühaks karjaks. „…ma teen nad inimeste poolest arvukaks nagu lambad. Nõnda palju nagu on pühitsetud lambaid…“ (Hes.36:37-38). Jumal saab päästma ühe „karja“ – suure hulga mehi ja naisi. Me saame nägema patuseid kõikvõimalikelt eluradadelt – juute ja moslemeid, rikkaid ja vaeseid, mõrtsukaid ja paljusid teisi – tulemas Jumala juurde ja saamas päästetud.

Sa võid nüüd öelda, et selles pole ju midagi uut. Kristus on ju alati puhastanud patuseid. Jumal on seda teinud kõigel ristil toimunust alates. See on tõsi. Kuid samas ära unusta, et patt kasvab pidevalt ja kurjus läheb üha kurjemaks. Ja kus iganes valitseb patt, seal valitseb ka veelgi enam Jumala arm.

Punase Mere sündmuste ajal püüdis Kurat hirmutada Jumala rahvast ja panna neid perutama ning mässama. Vahe tänapäevaga on see, et ta on juba saavutanud võimu tagasilangenud koguduste üle, vangistades ja orjastades miljoneid: „Kuna teid on…neelatud igast küljest, mistõttu te olete saanud teiste rahvaste omandiks ning inimeste keelepeksu ja laimu aluseks…“ (Hes. 36:3). Kuid just sel samal põhjusel hakkabki Jumal liikuma: „Et vaenlane teile on öelnud: „Paras!” ja „Igavesed künkad on saanud meie omaks!” (Hes.3:2). Saatan ühes oma kaaskondlastega on pilganud ja naernud, öeldes: „Me oleme hävitanud Kristuse töö maa peal!“, kuid Jumal ütleb: „Oma nime pärast päästan ma nad võimsalt!“

Sa vajad usku selleks, et mõista seda imet, sest see saab sündima ajal, mil Kogudus vajab Teda kõige rohkem kõige kriitilisemal hetkel läbi kiriku ajaloo. Jumal teeb nii, et Tema kari võiks elada õigsuses. Ta toob sellise patutunnetuse, et usklikud sõna otseses mõttes saavad vihkama oma mineviku patte. „Ja ma saadan teie peale palju inimesi…neid saab palju ja nad on viljakad…ja teen teile rohkem head kui teie algusaegadel.“ (Hesekieli 36:10-11).

kolmapäev, 13. märts 2013

TEE SEDA JÄLLE!

Kui Iisrael pääses eluga läbi Punase Mere, laulsid nad Jumalale kiitust ja tänu Tema võimsa pääste eest, mille Ta oli neile toonud. Nad ilmselt ütlesid üksteisele: „No sellest suuremat imet ei saa küll enam olema! Ükski tulevane põlvkond kogu ajaloo vältel ei saa tunnistama nii võimast Jumala väe esiletulekut ja veel sellisel nähtaval moel!“ Taavetki vaatas tagasi sellele imelisele pääsemisele Punasest Merest ja ütles: „Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. Tema muudab mere kuivaks maaks; jalgsi minnakse läbi jõe; rõõmutsegem siis temast!“ (Ps.66:5-6).

Iisraellastel lasus kohustus jagada iga järgneva põlvkonnaga Jumala imet-tegevast väest. Nad pidid kasutama oma Punasest Merest läbitulemist kui näidet, et jutustada „tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud.“ (Ps.78:4). Lapsena oli Taavet eeldatavasti suures vaimustuses, kui seda lugu ikka ja jälle kuulis. Ja nüüd jagas ta seda sama lugu ka oma lastega: „Võite kindlad olla, et Jumal elab, sest Ta viis meie esiisad kuiva jalaga läbi Punase Mere. Ja teie peate sellest rääkima oma lastele ja lastelastelegi!“ Ja nad tegid seda.

Kuid samas ainuüksi sellest ei piisanud, et rääkida sellest, mida Jumal oli teinud kauges minevikus. Psalmist tahtis, et rahvas mõistaks, et Jumal päästab ka tänasel päeval: „Jumal, me oleme oma kõrvaga kuulnud, meie isad on meile jutustanud: suure teo oled sa teinud nende päevil, muistsel ajal. Sina ajasid paganarahvad ära oma käega…“ (Ps.44:2-3). Ehk psalmist ütleb siin: „Issand, ma olen terve oma elu kuulnud kõigest, mida Sa oled minevikus teinud ja kuidas sinu au tuli imelisel moel esile mu isade ees. Mu lapsed on seda kuulnud ja peagi kuulevad sellest ka mu lapselapsed.“ Kuid seejärel purskub psalmisti huulilt: „Sina, mu Jumal ja mu kuningas, käsuta võit Jaakobile!“ (Ps.44:5). Ehk teisisõnu: „Aga Jumal, Sina oled ka minu Kuningas. Seetõttu tee palun neid asju uuesti oma rahva heaks!“

Ajal, mil see psalm kirjutati, läks Iisrael läbi väga suurest katsumuse ajast. Jumala rahvas seisis silmitsi suurte kriisidega ja nad vajasid käega katsutavat abi. Seetõttu tuligi psalmist Jumala ette väga tugevate argumentidega, hüüdes Issanda poole: „Oh Issand, Su lapsed seal Punase Mere ääres võisid ju arvata, et tolle korra sarnast katsumust ei tule enam iial. Ometigi vajame me taaskord väelist kinnitust sinu kõikvõimsast, väljasirutatud käest, mis päästab. Issand, tee seda jälle!“

MURELIK SÜDA

Jeesus ütles: „Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (Jh.14:27). Ometigi on fakt see, et paljude kristlaste südamed on mures ja nad elavad hirmu all. Jeesus ütles selles samas salmis ka seda: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile.“ Samas võivad vaid vähesed usklikud siiralt tunnistada, et nad naudivad pidevat rahu. Paljude jaoks on rahu miski, mis tuleb ja läheb, jättes neid murede ja rahutuse küüsi ning stressiga maadlema.

Sakarias kuulutas Messia tuleku kohta järgmist: „Nõnda ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad.“ (Luuka 1:74-75). Mu armsad, Jeesus tuli siia maa peale ja suri kõigi patuste inimeste eest, et me võiks elada ühes Jumalaga ilma hirmuta, nautides Tema rahu kõik oma elupäevad. Ei mingit hirmu, vaid rahulik meel ja süda kõikideks me elupäevadeks! See hõlmab endas nii häid kui halbu päevi; nii kannatusi, elutorme, katsumusi kui ka ebakindlust. Ükskõik, millega me eluteel ka silmitsi ei seisaks – me peaks nautima rahu igal hetkel. Sakarias lisas Jeesuse kohta veel sedagi: „See paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus, see suunab meie jalgu rahuteele.” (Jh.1:79). Ehk teisisõnu ütles ta sellega, et Jeesus saab juhtima kõiki oma lapsi rahuteele ja mitte rahutuse, tühjuse ja hirmu sisse.

Jeesus on rahuvürst. Tema sünni järel laulsid inglid: „Rahu olgu maa peal!“ Tema evangeeliumit kutsutakse rahu evangeeliumiks ja Ta on öelnud iseenda kohta: „…et teil oleks rahu minus.“ (Jh.16:33). Evangeeliumi põhituum seisnebki rahus. „See on sõna, mille ta on läkitanud Iisraeli lastele, kuulutades evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse kaudu, kes on kõikide Issand.“ (Ap.10:36).

Pauluse kohaselt saame me siinses ilmas kogema katsumusi, tagakiusu ja korralikke proovilepanekuid…“väljas olid tülid, sees kartused“ (2Kor.7:5). Me saame kogema kiusatusi ja kannatusi Kristuse pärast ja erinevate õpetuste tuuled püüavad kõigutada me usukoda, mille oleme rajanud oma päästekaljule – Jeesusele. Kuid tänu Temale võime me ometigi elada rahus.

esmaspäev, 11. märts 2013

JÕUD PÜSIMA JÄÄMISEKS

Piiblis on öeldud, et rõõm Issandas on me tugevus. Ilma selleta pole meil vähimatki lootust püsima jääda. Seetõttu mu armsad, peame olema valvel, sest süütunne ja hukkamõist patu pärast laastavad rõõmu Issandas kõige täiega!

Paljud kristlased on praegugi selle ahelais. Nad ei suuda võtta vastu täit andestust ega uskuda, et neil on õigus tunda rõõmu. Läbi kogu Piibli on näha, kuidas Jumal valab oma rõõmuõli nende üle, kes on õppinud vihkama oma pattu ja armastama Tema õigust. Sama ütleb Piibel ka Jeesuse kohta: „Sa oled armastanud õigust ja vihanud ülekohut, seepärast on Jumal, sinu Jumal sind võidnud rõõmuõliga enam kui su kaaslasi.” (Heebrea 1:9). Inimesed, kes on loobunud oma patust ja elavad ühes Issandaga, võivad seista küll silmitsi teatud võitlustega, mis vajavad klaarimist. Kuid samas on nende sees nii tugev tõmme Issanda poole; üks selline janu ja nälg, et tulemus on vältimatu: nad on rõõmsad!

Kujuta ette, kui Jeesus ilmuks maisel kujul, rõivastatuna kui tavaline inimene ja istuks su kõrvale. Haavatud ja lüüasaanud kristlasena, kelle näolt peegeldub vastu vaid üks süngus, süütunne, hukkamõist ja hirm, ei tunne sa Teda isegi ära, kui Ta sinuga rääkima hakkab:

"Kas sa tõesti armastad Issandat?" küsib Ta.
Sa eeldatavasti vastad: "Vägagi!"
"Sa oled pattu teinud, kas pole?"
"J-j-ja..aa…a" vastad sa.
"Usud sa, et Ta andestab kõigile, kes tunnistavad oma patud ja pöörduvad neist?“
"Jah, aga . . .Teate, mis härra? Ma usun, et olen oma Päästjale väga haiget teinud ja Teda vägagi haavanud."
"Aga kui te olete selle üles tunnistanud, miks te siis Tema andestust vastu pole võtnud??"
"Olen seda teinud mitmeidki kordi!"
"Usute te, et Ta on võimeline andestama 499 korda – igakord, kui oma patud tunnistate ja meelt parandate?"
"Jah."
"Kas te vihkate oma pattu? Kas te siiski igatsete Tema järele?"
"Ja kuidas veel!"
"Aga miks te siis lasete Saatanal röövida eneselt ristil saavutatud võidu ja Talle poolt valatud veres peituva väe? Miks te ei võta vastu Tema rõõmu ega tõsta oma pilku üles?“
Mu armsad, ärge andke alla ega loobuge oma rõõmust Issandas. Teil on täielik õigus Teda kiita – hõisata, laulda ja olla rõõmsad oma Issandas, sest Teil on Isa, kes andestab!

pühapäev, 10. märts 2013

TAOTELDES ÕIGSUST by Gary Wilkerson

Oled sa kunagi püüdnud omaenese jõus õigeks saada, aga edutult? Oled sa kunagi öelnud: ”See on viimane kord, kui pattu teen!” kuni järgmise päevani, mil teed seda jälle? Oled sa kunagi palunud: ”Issand, mida iganes see ka ei nõuaks, ma tahan pühendada end sinule!” kuni hetkeni, mil ülevad tunded jahtuvad maha ja sa oled tagasi vanade harjumuste juures? Oled sa läbikukkumise korral pingutanud rohkem? Ja kuidas oli – kas põrusid jälle?

Mingil hetkel keset seda kõike võisid sa ehk mõelda: ”Miks küll Jumal mind ei aita? Ma ju nii väga tahan õigeks saada, aga põrun ikka ja jälle.” Aga kus siis Jumal on, kui küsimus on meie pühitsemises? Kust leida küll Ta abi, kui küsimus on püha elu elamises? „…neil on indu Jumala suhtes, kuid mitte tunnetuse kohaselt.“ (Ro.10:2). Paulus andis sellega mõista, et iisraellastel oli Jumala õigsusest vale arusaam. Nad arvasid, et neile piisab vaid sellest, kui nad teavad, mida teha. Kuid Paulus ütleb, et õigsuse saavutamiseks on oluline see, Keda me tunneme. Nii nagu iisraellastelgi, nii on ka meil ligipääs Jumala õigsusele läbi usu Kristusesse. Kuid me võime loobuda sellest ligipääsust sama kergelt nagu Iisraelgi, sõltudes omaenese tublidusest ja mitte usust Jeesuse tegudesse meie eest.

Kuid Jumal ei saa õnnistada ühtki inimlikku püüet ise õigeks saada. Ta õnnistab vaid omaenda Poja, Jeesuse tööd. Me oleme pühitsetud ja meie püha elu püsib alal vaid tänu usule Kristusesse ja Tema valatud veresse meie eest. Kuid Pauluse sõnul keeldus Iisrael „alistumast Jumala õigusele“. Kui sageli ütleme meiegi iseendile: „Ma suudan elada õiget elu“ ilma uskumata Jeesuse abisse selle õigsuse saavutamiseks? Siinkohal toon ära neli aspekti, mis viitavad meie endi innukusele saada õigeks Jumala ees, otsimata Tema õigsust:

  • Me ärritume, kui kukume läbi. Me mõtleme: “Ma peaks ikka enamaks võimeline olema.” 
  • Me läheme uhkeks, kui oleme edukad. Me ütleme iseendile: “Ma olen vaimulikum kui varem.” 
  • Me mõistame hukka teiste läbikukkumisi. Me mõtleme: “Tänu Jumalale, et ma pole nagu tema!” 
  • Me oleme kadedad teiste hea käekäigu üle. Me mõtleme: “Miks minu püüded saada õigeks ei kanna sellist vilja nagu neil?" 
Läbi kukkudes sattume me omaenese jõupingutuste rattasse. Kuid probleem on selles, et meie õigsus pole iialgi lähtunud meist endist vaid alati vaid Jumalast. Seetõttu ei sõltu me Tema ees õige ja pühana elamine vähimalgi määral meie endi tegudest. See sünnib vaid usu läbi Temasse. See omakorda eeldab aga meeltparandavat südant ja murtud olekut – alandlikku tunnistust sellest, et ainuüksi Tema väe läbi võime seista õigetena Tema ees.

kolmapäev, 6. märts 2013

KUI TE OTSITE TEDA

”Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!” (Matteuse 6:6). Kui Jeesus räägib salajasse kambrisse minekust, et otsida Isa palet, räägib Ta millestki nii palju enamast kui vaid reaalsest kambrist. Vanas Testamendis on öeldud, et Jumal jagas oma rahva kahte kategooriasse: nendeks, kes Teda regulaarselt oma salajases palvekambris otsisid ja nendeks, kes seda ei teinud.

Kui Jumal vihastas iisraellaste ebajumala teenistuse peale, pani Mooses oma palvetelgi üles väljapoole leeri. Piibel ütleb: „…ja igaüks, kes otsis Issandat, läks kogudusetelgi juurde, mis oli väljaspool leeri.“ (2Mo.33:7). Keset kõike seda ebajumala teenistust, mis Iisraelis aset leidis, võttis Jumala rahvas siiski aega, et otsida oma Issandat. See väike otsiv jääk teadis, et peab minema väljapoole laagrit, et mitte langeda samasse punti nendega, kes olid taganenud oma põhiväärtustest. Sajandeid hiljem mõistsid ka kuningas Aasa valitsuse all olevad inimesed, miks Jumal neid õnnistas ja neile hea käekäigu andis, hoides rahu nende ja nende vaenlaste vahel: „Sest me oleme otsinud Issandat, oma

Jumalat, oleme otsinud ja tema on meile ümberkaudu rahu andnud.” Siis nad ehitasid ja see läks neil korda.“ (2Ajaraamatu 14:6).

Kord ühel Aasa valitsemise hetkel, tõusis miljoni suurune etiooplaste armee Iisraeli vastu. „Ja Aasa hüüdis Issanda, oma Jumala poole…Sina oled meie Jumal, ära luba, et inimene oleks sinust üle!” Siis Issand lõi etiooplasi Aasa ja Juuda ees, ja etiooplased põgenesid…sest nad löödi puruks Issanda ja tema leeri ees...“ (2Ajaraamatu 14:10-12). Kui Aasat rünnati, langes ta silmili maha ja pöördus palves Jumala ette. Ja Jumal vastas talle võiduga. Kuid peagi peale seda võitu, tuli prohvet Asarja Aasa juurde ja ütles: „Issand on teiega, kui teie olete temaga, ja kui te otsite teda, siis te leiate tema; aga kui te tema maha jätate, siis jätab tema teid maha!“ (2Ajaraamatu 15:2). Ehk teisisõnu: „Kui te lakkate otsimast Jumalat ja hüüdmast Teda appi kõiges, mida teete, hülgab Ta teid.“

Igakord, kui Iisrael peale seda Jumalat otsis, Ta õnnistas neid: „Aga kui temal kitsas käes oli, siis ta pöördus Issanda, Iisraeli Jumala poole. Ja nad otsisid teda ning leidsid ta.“ (2Ajaraamatu 15:4). Iisrael nautis hingerahu, kui oli otsinud Jumalat palves. Ja Tema alati päästis nad, kinkides neile korda ja jõudu.

esmaspäev, 4. märts 2013

SUMMUTA LEEGID

Üks mu lähedane sõber ütles mulle kord telefoni teel midagi, mis rabas mind täiega jalust. Tundsin, kuidas see lausa lõikas mulle südamesse ja ma ei suutnud seda vastu võtta. Ma küll ei pannud koheselt toru hargile, kuid samas jäi see vestlus üsna lühikeseks ja ma kogesin, kuidas mind oli täiega provotseeritud.

See jutuajamine pani mul vere keema. Olin ühtaegu häiritud ja ärritunud, ning samas kogesin ka valu. Viha, nördimus ja kurbus võtsid vahelduva eduga maad ja see kõik hakkas mu sees keema. Püüdsin keskenduda Jumala Sõnale ja palvele, kuid olin nii häiritud, et suutsin vaevu keskenduda Jumalale. Mispeale ütlesin: „Issand, mu hea sõber tõmbas mulle ilma vähimagi põhjuseta vee peale. See ei saanud olla keegi muu kui kurat ise, kes püüdis mind ärritada. Ma ei pea seda kõike kuulama!“

Lasin neil mõtetel haududa umbes tunni, kuni ei pidanud enam lõpuks vastu ja keesin üle. Kisendasin Jumala poole, öeldes: „Issand, see asi ajab ikka tõeliselt närvi!“ Mispeale kuulsin Jumala vaikset häält ütlemas: „David, summuta need leegid kohe praegu. Sa põled omaenda valus, pahameeles ja vihkamises, sest said kõvasti haiget. Kuid see, mida sa praegu teed, on ohtlik, mistõttu ära kavatsegi jätkata.“

Olin juba ammu aega tagasi selgeks saanud, et kui Püha Vaim räägib, tasub kuulata. Parandasin koheselt meelt ja palusin andeks. Seejärel aga istusin maha ja hakkasin mõtlema: „Mis see siis oli, mis mind nii väga ärritas? Ja miks ma seesmiselt nii keema läksin? Ma ei saa pidada vimma selle sõbra peale. Oleme ju nii kaua sõbrad olnud ja ma tean, et andestan talle nagunii. Kuid miks ma siis nii endast väljas olen?“

Ja korraga jõudis mulle kohale. Kõik, mis mu sees kees, polnud tingitud sellest valusast jutuajamisest. Olin vihane pigem iseenda peale, et olin lasknud end taas nii kergesti endast välja viia. Olin häiritud iseenda käitumisest, kuna olin nii kiiresti langenud tagasi vana harjumuse küüsi, millest olin arvanud juba ammu võitu saanud olevat.

Kiireim viis „leekide summutamiseks“ on uskuda Jeesuse andestusse. Ja Tema on valmis andestama igal ajal. „Sest sina, Issand, oled hea ja andeksandja, ja rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad.“ (Psalmid 86:5).

pühapäev, 3. märts 2013

TÕELINE ÕIGSUS by Gary Wilkerson

Iga Jeesuse järgija südames valitseb teatud määral üks nälg. Üks kirglik igatsus olla püha Jumala eest – vaba patust, võidukas oma lihaliku loomuse üle ning puhas ja laitmatu oma Issanda ees. Tegelikult on Püha Vaim see, kes selle soovi – seesmise igatsuse elada õiget elu – iga inimese hinge istutab. Iga inimene, sõltumata sellest, kas ta on usklik või mitte, tunneb vajadust elada hästi, teha head, armastada teisi ja anda endast inimesena parim. On muidugi ka neid, kes seda ignoreerivad ja teevad kõike vastupidi, kuid sellest hoolimata on nad siiski teadlikud sellest „õigest asjast“ sügaval oma südames.

Tänu oma patusele loomusele jääb meil muidugi kõigil sellest igatsusest vajaka. Uskmatute elus võib selle maailma vaimsus ähmastada iga väiksemagi tõe tunnetuse. Usklike jaoks võib aga suutmatus elada Jumalale meelepärasel moel, purustada nende hinge.

See igatsus elada õigesti, lähtub „õigsuse“ ehk „õige“ sõna tähendusest. See tähendab olla õige Jumala ees – elada oma elu õigetel motiividel, õigete tunnete ja käitumisega – joondudes Tema eesmärkidega oma elus. Selleks aga, et olla tõeliselt õige, peame me teadma, mida me „õigsus“ tähendab ja mida mitte. Kas õigsus ise juba ongi õige käitumine? Ei! Sest sa võid küll teha õiget asja, aga täiesti valedel motiividel. Mõned kristlased teevad õigeid asju, olles samas motiveeritud silmakirjalikkusest. Väliselt on nende käitumine küll õige, kuid seespidiselt pole nad midagi enamat kui vaid „surnud mehe luud“. Seega, kas õigsuse soov on igatsus või tahe olla õige? Paljud inimesed on innukad õigsuse järele, kuid ometigi ei saavuta seda.

Piibel kirjeldab meie õigsust kahe sõnaga: õigeksmõistmine ja pühitsus. Kristlastena vajame mõlemaid. Esimene neist viitab meie positsioonile ehk õige olemisele Jumala ees. Teine aga meie elule koos Jumalaga; meie jätkuvale suhtele Temaga. Kui me pole õigeksmõistetud, ei saa me iialgi olla õiged. Võime teha kõikvõimalikke häid tegusid ja veeta tunde palves, kuid need asjad ei muuda meid veel õigeks. Seda seetõttu, et õigeksmõistmine on seotud asjade arvestamisega „õiglasest“ seisukohast. Sellest lähtuvalt tuleb arvestada Jumala vihaga patu suhtes. Tasu tuleb maksta me pattude eest, et Jumal saaks andestada need.

Me kõik teame, et ainuüksi Jeesus saab maksta (pakkuda lepitust) me pattude eest. Tema ristil toodud ohver vaigistab Jumala püha viha meie patu suhtes. Meie Päästja on täitnud kõik nõuded, et võiksime seista täielikult vastuvõetutena Jumala ees, säilitades oma õigsuse Tema ees igaveseks.

reede, 1. märts 2013

VEENDUNUD JA SÜÜDI MÕISTETUD

Me mitte ei saa päästetud seaduse kaudu, vaid seadus toob meid patu tunnetusele, mõistes meie patu hukka. „Seaduse kaudu tuleb patutundmine“. (Ro.3:20). Seadus anti selleks „et iga suu suletaks ja kogu maailm oleks Jumala ees süüalune.“ (Ro.3:19). „Nõnda siis on Seadus olnud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust.“ (Gal.3:24).

„Nõnda on siis Seadus püha…õige ja hea. Kas nüüd see hea on mulle saanud surmaks? Kindlasti mitte! Vaid patt, et ta oleks nähtav patuna, on toonud selle hea kaudu mulle surma, et patt ise saaks käsu kaudu üliväga patuseks.“ (Ro.7:12-13). Paulus ütleb: „Ma ei saanud tunnistada oma pattu enne kui ma teadsin, et miski on patt. Ma ei saanud otsida Jumala pühadust enne kui nägin, kui kaugel ma Temast tegelikult olen. Seadus oli see, mis mu silmad avas ja hävitas mu pimeduse patu suhtes. Nähes Jumala pühadust Tema käskude valgel, muutus mu patt ütlemata patuseks mu jaoks." See on see süüdi olemise tunne, mis paneb sind jooksma otse Kristuse käte vahele, hüüdes: „Issand, halasta! Ma ise ei suuda end päästa ega täita Su seadust. Kuid ma näen, kui patune on mu süda!“

Usku on defineeritud ka kui „süüdimõistetu päästeteed, mille kaudu meeltparandav patune võib saada osa Jumala armust läbi Jeesuse Kristuse.“ Ainult see, kes on mõistetud süüdi oma pattudes tänu Jumala seadusele, saab „põgeneda Kristuse juurde“ varju.

Nelipüha päeval pakkus Peetrus suurtele rahvahulkadele Jumala armu. Kuid esmalt seadis ta nad seaduse leegitseva tulelõõma alla. Ta ütles: „tema enda…olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud.“ (Ap.2:23). See torkas inimestele südameisse ja olles süüdi mõistetud Jumala Sõna poolt, hüüdsid nad: „Mida me peame tegema?“ (Ap.2:37).

Aadamale anti armu evangeelium – peale seda, kui ta „silmad läksid lahti“ (vt.1Mo.3:7). Kuid Jumal tuli oma armu ja lootuse evangeeliumiga alles peale seda, kui Aadam oli näinud oma haledat olukorda ja patu tagajärgi.

- See more at: https://www.worldchallenge.org/en/node/21915#sthash.LbOH6JpT.dpuf