teisipäev, 30. aprill 2013

ALASTI KRISTLASED

„Mooses nägi, et rahvas oli ohjest valla, (sest Aaron oli ta valla päästnud kahjurõõmuks nende vaenlastele.) (2Moosese 32:25). (Tõlgi kommentaar: inglisekeelses Piibli tõlkes on kasutatud „ohjest valla“ asemel sõna „alasti“)

See heebreakeelne sõna, mida siin kasutatakse „ohjest valla“ või „alasti“ kohta, on para, mis tähendab „valla päästmist, paljastamist, tõkete kõrvaldamist“. Samas aga tähendab see ka „uut algust“. Iisraellased ütlesid isekeskis: „Asjad ei lähe nii nagu peaksid. Me oleme väsinud võitlemast ja ootamast Jumala järele, mistõttu tahame lihtsalt elust rõõmu tunda. Tahame välja kõigest vanast! Tahame uut vabadust ja uut algust ning tahame seda kohe praegu!“

Kui Piiblis räägitakse alasti olekust, siis on see seotud ka kaitse puudumisega lahingus olles. Ehk siis - igat meest, kellel puudus kaitsekilp, peeti alasti olevaks. Ka need iisraellased olid piltlikult öeldes alasti. Paljaks kistud ja tantsimas kuldse vasika ees, olles maha pannud kogu oma sõjavarustuse.

Kujutate te ette, kuidas nende vaenlased – amalekid – seda meeletut vaatepilti ümbritsevatest mägedest pealt vaatasid? Oli aeg, kus amalekid värisesid ainuüksi iisraellaste nägemise pärast. Jumal oli pannud hirmu nende südameisse oma rahva suhtes, kuid nüüd nägid nad iisraellasi ilma oma rüüde –ja sõjavarustuseta. Ja nad naersid nende üle ning pilkasid neid: „Vaadake, nad on täpselt samasugused nagu meie! Nende Jumalal pole mingit väge ja nad ei usalda Teda. Näete? Nad heidavad ära kõik neid piiravad asjad. Nad tahavad pidutseda ja naudelda nii nagu kõik ülejäänudki meist. Kah meil pühadust! Milline silmakirjalikkus!“

Vaid selle ühe alastioleku teoga kahandasid iisraellased Jumala väärtust ja olemust jumalatute silmis. Nad jätsid Jumalast mulje otsekui Ta oleks südametu, hoolimatu, julm ja abitu. Nad määrisid Tema au, Tema kuninglikkust ja kõikvõimsust. Ja neist polnud enam mingit eeskuju maailmale.

See on just see sama, mida meiegi teeme, kui heidame seljast oma usurüü ja loobume oma usaldusest ning kindlusest Jumala vastu. Ilma lapseliku usuta Jumalasse, seisab kristlane kui alasti maailma ees, olles avatud kõigile kahtlustele, hirmudele ja uskmatusele!

esmaspäev, 29. aprill 2013

HULLUMEELNE USK by Gary Wilkerson

Koged sa, et Jumal on midagi tõeliselt erakordset päästmas valla su elus? Võib-olla Ta on rääkinud su südamesse ja öelnud: „Olen valmistanud midagi väga erilist su jaoks ja peagi sa tuled minuga teekonnale, mille sarnast sa pole veel eales varem näinud.“ Võib-olla oled sa juba üliväga õnnistatud Jumala poolt. Kuid nüüd ütleb Püha Vaim, et Tema ammu aega tagasi antud tõotus saab täituma ja see saab rabama sind. Kui see on miski, mis kirjeldab su elu just praegu, siis võin öelda sulle Piiblist lähtuva meelevallaga: ole valmis katsuma läbi oma südant.

Nimetan seda järgnevat osa „hullumeelseks usuks“, mis kätkeb endas uskumist, et ükskõik kui hästi ka asjad praegu poleks – paremad ajad on alles ootel! See on usk, mis ütleb: „Kui palju me ka ei unistaks ega teeks suuri asju Jumala kuningriigi heaks – Tema visioon on ikkagi suurem.“ See, mida Issand on teinud me koguduses lühikese eksisteerimisaja jooksul, on ületanud mu metsikumadki unistused. Ei möödu nädalatki, kui keegi ei annaks oma elu Jeesusele. Millal iganes me ka ei jagaks toiduabi vaestele ja nad küsivad: „Miks te seda teete?“, annavad nii mitmedki neist oma elu Jumalale, kui kuulevad me vastust: „Sest Jeesus teeks nii.“ See kõik juhtub kui imekombel. Kolme aastaga on me kogudus kasvanud kolmest abielupaarist pea 1500-inimeseni, kes käivad pühapäeviti kirikus. Värsketest usklikest saavad peagi küpsed ja ustavad jüngrid, kes kasvavad Jumala tunnetuses.

Kuid Jumal ei ületa ainuüksi me ootusi, vaid näitab ka meile, millised on Tema ootused ja see on tõesti hämmastav. Ainuüksi meie piirkonnas elab veerand miljonit inimest, kes ei tunne veel Kristust ja möödunud aastal pani Jumal me südamele rajada kaks uut kogudust. Kuid kõige hullumeelsem osa kogu loo juures on see, et ma usun endiselt, et suuremad asjad on veel ootel! Olen rohkem kui veendunud, et Jumal saab ilmutama end veelgi võimsamatel viisidel. Ja seda mitte ainuüksi inimeste päästmise läbi, aga ka välja minemiste, - vaeste aitamise - ja linna mõjutamise läbi. Kõlab vingelt, kas pole? Muidugi kõlab! Kuid nüüd tuleb kogu selle loo raskem osa. See on just see koht, kus Jumal palub oma lastel katsuda läbi oma südamed.

Me teame ju kõik, et meie oma õigus on kui räpased räbalad Jumala ees ja et me vajame Tema armu. Kuid fakt on ka see, et kui oleme just seismas Tema võrratute tegude alguses meie elus, palub Tal meil mõelda järgmiste küsimuste peale: „Ega mu südames ole midagi, mis oleks Jumalale ebameeldiv? Olen ma jätnud midagi tegemata, mida Ta on palunud mul teha?“ Ma ei taha, et mu elus oleks midagi, mis takistaks Jumala tööd minu elus!

reede, 26. aprill 2013

PEATU JA KUULA

Mõtlen vahel, kas Jumal tõesti mitte kunagi ei väsi sellest, et Ta lapsed tulevad küll Ta ligiollu, kuid ei peatu mitte kunagi selleks, et kuulata. Miski ei saa olla nii tühi ja rahutuks tegev kui ühepoolne suhtlus. Püüa kuulata kedagi paar tundi järjest ilma, et sa ise saaks sõna sekka öelda. See loob üsna üksildase tunde. Inimene, kes saab „oma koorma maha laaditud“, lahkub rahulolevana, kuid vaene kuulaja jääb temast tühjana maha.

Kui sageli oleme me jätnud Issanda üksi oma salajasse palvekambrisse – üksildasena ja rahulolu tundmata? Me tormame Ta ligiollu sõnadega: „Tänu Sulle, Jeesus! Ma armastan Sind, Issand! Siin on mu soovid ja palved tervise eest. Aamen!“ Kui palju kordi on Ta olnud avatud ja valmis avama oma südant, et rääkida meiega, aga…meid pole enam sealgi!

Kui me palume tunni, siis me räägime tunni. Kui me palume tunde, siis me räägime tunde. Kui me palume terve õhtu, siis me räägime terve õhtu. Miljonid hääled kiitmas ja rääkimas. Olen terve oma jutlustaja elu jooksul püüdnud inimesi saada palvetama. Nüüd näen, et see polegi probleem. Tegelik probleem seisneb selles, et me jätame oma Päästja üksinda oma salajasse palvekambrisse – üksi, rahulolu tundmata ja võimaluseta öelda meile sõnagi.

Me lahkume oma palvekambrist kergemate südametega. Oleme rääkinud Talle kõigist oma lootustest, unistustest ja igatsustest. Oleme lahkunud sellest pühast paigast rahuloleva meelega. Ometigi ootab Issand veel ikka igatseva pilguga, et jagada meiega seda ühist aega. Usun, et me Issand ütleb: „Tänud, tänud selle kiituse ja ülistuse eest. Võtan selle kõik vastu. Mul on nii hea meel, et võtsid aega vaid me kahe jaoks. Ma olen kuulnud su palveid ja Isa kannab hoolt su südamesoovide eest. Kuid ma igatseks väga jagada ka oma südant sinuga. Ma olen kogunud kokku kõik su pisarad ja leevendanud su murelikku meelt. Kuid palun luba nüüd mul ka rääkida. Luba mul jagada seda, mis minu südamel.“

Meie Issand Jeesus tahab rääkida. Ta tahab jagada meiega, mis murrab Tema südame selle põlvkonna suhtes. Ta tahab kõnelda iga oma lapsega, andes teada sellest kaunist plaanist, mis Tal on varuks igaühe jaoks, kes Temasse usub. Ta tahab ilmutada oma aulisi tõdesid. Ta tahab anda juhtnööre meile ja aidata meil kasvatada me lapsi; anda lahendusi me probleemidele; kinkida ande ja teenistusi, mis aitavad päästa kadunuid; erilist infot selle kohta, mis puudutab me töökohti, karjääri, kodusid, kaaslasi elus; tõdesid taeva, põrgu ja rahutuste kohta. Kuid enam kui midagi muud, tahab Ta rääkida meile sellest, kui väga Ta meid armastab ja meist hoolib.

„Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilmutuse 3:20).

neljapäev, 25. aprill 2013

KAKSIPIDINE INIMENE

Kaksipidine inimene — keegi, kes usub, et võim on jagatud võrdselt nii Jumala kui Saatana vahel – on ebakindel kõigil oma teedel. See on ka põhjus, miks nad „kiusatuse ajal taganevad ära“ (Luuka 8:13). Nad langevad ära hirmu tõttu ja kaotavad silmist Jumala võimsa väe.

Jeesus õpetas meid „Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder.” (Matteuse 26:41). Sinu sees elav Jumala Vaim igatseb õpetada sulle kindlust ja usaldust Tema väesse, kuid su inimlik loomus vaatab pigem, kuidas hirmule järgi anda. Mina usun, et see oli hoopis hirm ja mitte väsimus, mis pani jüngrid magama ajal, mil Jeesus Ketsemani aias palvetas. Nad olid just saanud teada uudise, et Jeesus saab reedetud ja antud patuste inimeste kätte; et Peetrusest saab äraandja ja et neid kõiki hakatakse taga kiusama ja aetakse mööda ilma laiali. Ja korraga olid nad unustanud kõik Tema imed, võimsa väe tervendada haigeid ja äratada üles surnuid ning paljundada viite leiba ja kahte kala. Nad tundsid hirmu selle ees, et Issand neid hülgab. Seetõttu magasid nad surmrasket und. Kuid Jeesus käsib meil paluda, et me ei sattuks kiusatusse, siis tegelikult peab Ta selle all silmas järgmist: „Paluge, et võiksite usaldada Jumala väge ja mitte langeda ikka ja jälle samasse kiusatuste lõksu, kuni õppetund selge!“

Piibel ütleb, et Jumal oskab „jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda“ (2 Peetruse 2:9) Kuid kuidas? Asetades meid tulekuumuse sisse seniks, kuni tuleme sealt välja, lauldes: „Suurem on see, kes on minu sees, kui see, kes maailmas!“ (1 Joh.4:4). Me peame saama selgeks, et oleme võitjad ainuüksi usu läbi. Sa ei pea patule alla jääma, kuigi võib tulla ette aegu, kus see siiski sünnib! Sünnib isegi kõige pühamate Jumala lastega! Seetõttu on Jumal mõelnud eriliselt ka nende peale, kes põruvad. „Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.“ (1 Joh. 2:1).

Meie Issandat ei kurvasta niivõrd see, et vahel patule alla jääme, kuivõrd see, et me ei õpi sellega toime tulema. Talle teeb rohkem haiget asjaolu, et me ei usu Tema päästvasse väesse. Teda ei riiva niivõrd see, mida me teeme, kuivõrd see, mida me ei tee. Olukordi ületav kristlane on see, kelle elu tunnistab: „Jumala päralt on riik ja vägi ja au igavesti, aamen!“

kolmapäev, 24. aprill 2013

KAKS MUUTUMATUT TÕDE

Mida kauem ma Kristusele elan, seda raskem on mul uskuda kergesti ja kiiresti toimivatesse lahendustesse. Küll aga olen keset oma elu võitlusi leidnud suurt abi ja kinnitust kahest imelisest muutumatust tõest.

Esimene tõde on see, et JUMAL TÕESTI ARMASTAB MIND. Jumal ei taha ühtki oma last ega selle läbikukkumisi hukka mõista. Ta on armastav Isa, kes tahab tuua meid välja meie nõtrustest.

Sain just hiljaaegu kogeda osakest sellest armastusest, kui kõndisin me rantšo lähedal metsas. Ma polnud eales varem mõelnud sellele, kuidas linnud vabalt ja tervelt ringi lendavad. Kuid korraga keksis mu ees teerajal üks vigane linnupoeg. Ta püüdis nii meeleheitlikult lendu tõusta , kuid kukkus siis jälle külili tolmu sisse. Ma peatusin, et ta sealt üles korjata ja korraga sähvatas mulle pähe vana hea piiblisalm, mille kohaselt „mitte ükski varblane ei lange maha ilma Isa teadmata.“ (Matteuse 10:29). Olin alati arvanud, et selle salmi mõte oligi selles, et „mitte ükski varblane ei lange maha ilma Isa teadmata“, kuid tegelikult tähendab see seda, et „mitte ükski neist ei lange ilma Isata“. Jumal on koos meiega isegi siis, kui langeme. Jumal küll ei lange meiega koos pattu, kuid Ta tuleb ja laskub meie langenud olukorra tasandile. Ta ei hülga meid, kui oleme teel põhja. Sest me oleme ju need varblased.

Vahel me mõistame Tema suurt armastust alles siis, kui olemegi põhja välja jõudnud. Kuid sa saavutad seal suure võidu, kui oled veendunud, et Jumal armastab sind isegi su vigases, haavatud olukorras. Tema igavene armastus on see, mis uuendab me jõu, mistõttu vaid hinga selles imelises armastuses. Ära paanitse, sest pääste on teel.

Teine tõde on aga see, et MINU USK ON SEE, MIS TALLE KÕIGE ENAM MEELEHEAD VALMISTAB! „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane.“ (Heebrea 11:6). Jumal arvab meie usalduse Tema vastu meie õiguseks. „Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks.” (Roomlastele 4:3).

Mul pole aimugi, miks Tal vahel nii ütlemata kaua aega kulub, et sekkuda, kuid ma tean, et Ta peab oma sõna mu suhtes.

esmaspäev, 22. aprill 2013

TAAVETIL EI OLNUD MÕÕKA by Gary Wilkerson

„Nõnda sai Taavet vilistist jagu lingu ja kiviga; ta lõi vilisti maha ja surmas tema; aga Taavetil ei olnud mõõka käes…Ja kui vilistid nägid, et nende kangelane oli surnud, siis nad põgenesid. Aga Iisraeli ja Juuda mehed tõusid ning tõstsid sõjakisa ja nad ajasid vilisteid taga kuni Gati teelahkmeni ja kuni Ekroni väravateni; ja mahalöödud vilistid langesid Saaraimi teele, kuni Gati ja Ekronini.“ (1 Saamueli 17:50-52).

Kui Taavet oli Koljati linguga maha löönud, muutus olukord nii drastiliselt, et iisraellased panid värisevad vilistid põgenema. Kuid kõige olulisem lõik kogu selles lühikeses tekstis on: ”aga Taavetil ei olnud mõõka käes”. Jumal kinnitas oma ustavust läbi Taaveti usalduse ja see omakorda täitis iga Iisraeli sõduri usuga. Kõik häbi ja pilkamine olid möödas ja iisraellased said oma meelekindluse tagasi. Kindluse, et nende Jumal võitleb nende eest.

Kõige ehedam mõju sellest, kui näeme Jumala väge toimimas meie kasuks, väljendub selles, et meie kindlustunne saab uuendatud ja me julgeme taas astuda lahingusse. Lahingusse, mis kuulub Kristusele, kes ütleb meile: ”Tulge vaadake minu võidukat käsivart! Ma olen teie süüdistajal löönud pea otsast!” Ja nüüd on meil vägi järgneda ja öelda: ”Issand, Sa ei ole mind hüljanud. Sina oled see, kes on lubanud kõigil neil tagasilöökidel ja mõnitustel sündida. Ja Sa tegid seda oma armus, et võiksin uskuda Sinusse.“

Ometigi mõtleb nii mõnigi meist: „Millal küll Issand teeb midagi minu heaks?“ Kuid vastus sellele on see, et Jeesus on seda juba teinud! Sinu võit kindlustati ristil juba 2000 aastat tagasi. Tema risti võit on see sama võit, mis paneb põgenema iga viimsegi kui hiiglase me elus. Võib-olla on su abielus raskusi, kuid Kristus on juba võitnud kõik pimeduse väed, mis on tõusnud sinu ja su abikaasa vastu. Su rahaasjad ei pruugi korras olla, kuid Issand on valmistanud sulle tuleviku ja lootuse. Su lapsed ei pruugi elada sellist jumalakartlikku elu, mida neile ette kujutasid, kuid Jeesus on ometigi lunastanud pääste ka neile. Meil võib olla lahinguid mitmel eririndel, kuid Kristus on kindlustanud meile võidu.
Suudad sa näha oma vaenlast võidetuna? Mõtle kõigi nende süüdistavate häälte peale, mida kuuled. Sa võid vastata neile kõigile, öeldes: „Nüüd on sul lõpp, Saatan. Jeesuse võit sunnib sind taanduma. Minu võit on juba kindel ja saavutatud. Ja millal iganes Ta otsustab, toob mu Kangelane selle võidu ka esile ja kogu maailm saab nägema Teda kogu Tema aus. Sest kõik teavad, et või ei sõltu mitte odast ja mõõgast, aga Issandast.“

reede, 19. aprill 2013

SEE ONGI VÕIT

„Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma - meie usk.“ (1Joh. 5:4)

Oled sa läbikukkunud? On su elus pattu, mis sind kergesti rajalt maha võtab? Tunned sa end kui nõrk argpüks, kes ei suuda oma patust võitu saada? Kuid ühes selle nõrkusega, tunned sa ka põletavat igatsust Jumala järele? Igatsed sa Ta järele ja sirutud Ta poole? Sest just need sama nälg ja janu on võtmeks sinu võidule. See muudab sind erinevaks kõigist neist, kes on süüdi Jumala alt vedamises. See on see, mis sind eristab. Seetõttu pead oma nälga Jumala järele alal hoidma. Janune jätkuvalt õigsuse järele. Ära iialgi õigusta oma nõtrusi ega jää nende alla. Samuti ära lepi nendega kui osaga oma elust.

Usus peitub sinu võit. Aabrahamil olid oma nõrkused. Ta valetas nii, et oleks äärepealt oma naise armukeseks andnud. Kuid Aabraham „uskus Jumalat ja see arvati talle õiguseks.“ Jumal keeldus pidamast meeles ta pattu, kuna ta uskus!

Jah, sa oled läbi kukkunud. Võib-olla eile ja võib-olla isegi täna! Kuid usud sa, et Jeesusel on vägi päästa sind lõplikult patu mõju alt? Usud sa, et Jeesuse rist tähendab võitu patu ahelate üle? Võtad sa vastu fakti, et Ta on tõotanud päästa sind Saatana küüsist?

Las ma öelda sulle, kus mina usun võidu peituvat. Võta oma südames vastu kõik võidu tõotused, mis on antud Jeesuses. Seejärel lase aga oma usul öelda oma südamele: „Ma ei pruugi veel olla see, kes ma tahaksin olla, kuid Jumal on tegemas oma tööd minu sees ja Tal on ka vägi vabastada mind patu ahelaist. See võib võtta aega, kuid tuleb päev, mil usk võidab kõik. Ma ei jää igavesti orjaks. Ma pole Saatana mängukann ja veelgi enam – minust ei saa tema ohvrit. Ma olen Jumala nõder laps, kes tahab ammutada Jeesuse jõust. Ma saan olema kui puhas kuld, mis on katsutud järgi tules. Jumal on minu poolt! Seetõttu annan kõik üle Talle, kes Ta on võimeline hoidma mind langemast ja esitlema mind laitmatuna Jumala trooni ees, täis ülevoolavat rõõmu.“

neljapäev, 18. aprill 2013

TEMA HINDAMATUD AARDED

Jumal on otsustanud viia täide oma eesmärgid maa peal läbi inimeste, kel’ on omad nõrkused.

Jesaja, see võrratu palvemees, oli samasugune inimene nagu me kõik. Taavet, „mees Jumala südame järele“, oli abielurikkujast mõrtsukas, kel’ polnud vähimatki õigust ühelegi Jumala õnnistusele. Peetrus eitas taeva Jumalat ennast, needes Seda, keda kõige enam armastas. Aabraham, kõigi rahvaste isa, elas pettuses, kasutades oma naist kui etturit, et päästa oma nahka. Jaakob oli petis. Aadam ja Eeva muutsid oma täiusliku abielu õudusunenäoks. Saalomon, üks targemaid mehi kogu maamuna peal, saatis korda kõige napakamaid asju, mida ajaloos eales nähtud. Joosep pilkas oma vendi lapseliku kahjurõõmuga, mis oleks talle kalliks maksma läinud. Joona pani pahaks Jumala armu meeltparandavate inimeste üle, olles valmis nägema tervet linna maha põlemas vaid selleks, et leida kinnitust oma prohveteeringutele selle linna suhtes. Lott ohverdas oma kaks süütut tütart seksinäljas soodomlaste karjale.

See nimekiri on lõputu. Mehed, kes armastasid Jumalat; mehed, kes olid Jumala poolt imeliselt kasutatavad ja kes ometigi olid maadligi surutud tänu oma nõrkustele. Samas oli Jumal alati seal, et öelda: „Mina olen sind kutsunud ja ma olen sinuga. Ja ma viin oma plaani täide ükskõik, mis!“

Üks julgustavamaid salme Piiblis on 2 Korintlastele 4:7 „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.“ Seejärel aga Paulus läheb edasi ja kirjeldab neid astjaid – surmasuus heitlevad inimesed, keda rünnatakse igast otsast; ahistatud, kiusatud ja rõhutud. Ja kuigi mitte iialgi hüljatud ega meeleheitel, on ometigi need Jumala poolt kasutatavad inimesed pidevalt ägamas oma ihudes, oodates kannatamatult, mil neid rüütataks uutega.

Jumal naerab inimlike võimete üle. Ta naerab meie egoistlike jõupingutuste üle olla head iseeneses. Seetõttu ei kasuta Ta iialgi „võimsaid ja tegusaid“, vaid selle maailma nõtru, et ajada segadusse tarkpäid. „Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.“ (1 Kor. 1:26–29).

Jumal paneb oma hindamatud aarded neisse maistesse astjatesse, kuna Ta tunneb rõõmu võimatu kordasaatmisest eimillegagi.

kolmapäev, 17. aprill 2013

KESET TORMI

„Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!” ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!” (Matteuse 14:24-27).

Jüngrid olid omadega nii metsas ja nii olukorra alla mattumas, et ainuüksi mõte Jeesusest nende üle valvamas, tundus absurdina. Keegi neist võis eeldavasti öelda: „See on Saatana töö. Ta on nüüd meil kannul, et meid tappa, tänu kõigile neile imedele, millega oleme kaasas olnud.“ Keegi teine võis öelda: „Kus me küll puusse panime? Kes meist on salaja pattu teinud? Jumal on nüüd kellegi meie peale pahane!“ Ja keegi kolmas võis küsida: „Miks meie? Oleme ju teinud kõike, mida Ta on meil käskinud. Oleme olnud sõnakuulelikud ja nüüd korraga siis selline torm. Miks küll?“

Aga keset nende kõige raskemat hetke „tuli Jeesus nende juurde“. Jeesuse jaoks võis olla väga raske oodata kuni tormi kõrghetkeni, armastades neid nii väga ja kogedes igat valu, mida nemadki kogesid. Ta oleks nii väga tahtnud hoida neid kõigi haiget saamiste eest, igatsedes nende järgi nagu Isa oma hädasolevate laste järgi. Samas Ta aga teadis, et nad ei õpi iialgi Teda täielikult tundma või usaldama, kui pole omal nahal kogenud tormi täit marusust. Ta sai end ilmutada neile alles siis, kui nad olid jõudnud oma usu viimse piirini. Sest see paat poleks uppunud. Küll aga oleks nende endi hirm uputanud neid kiiremini kui vastu paati pekslevad lained. Hirm uppumise ees lähtus meeleheitest, mitte veest!

„Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!” (Matteuse 14:26). Nad ei tundnud Jeesust keset tormi ära. Nad nägid pigem vaimu – üht kummitust. Mõte sellest, et Jeesus võiks olla nii ligi ja nii osa kõigest sellest, millest nad on läbi minemas, ei tulnud neile pähegi.
Oht, millega kõik silmitsi seisame, peitub selles, et me ei pruugi märgata Jeesust keset oma raskusi. Selle asemel näeme hoopis kummitusi. Kuid just sel samal hetkel, mil meie hirm on jõudnud haripunkti; mil öö on kõige pimedam ja torm kõige marulisem; mil tuul puhub täie vilinaga ja lootusetus on hingematvalt lämmatav, tuleb Jeesus me ligi, et ilmutada end kui üleujutuste Issand ja Päästja keset torme.

„Issand istus aujärjel veeuputuse tulles, ja Issand jääb kuningaks igavesti!“ (Psalmid 29:10).

teisipäev, 16. aprill 2013

VÕIME KUULDA TEMA HÄÄLT KA TÄNA

Miljonid inimesed on pöördunud, kuna üks mees kuulis Tema häält. Saul „kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält“ (Ap.9:4). Ja kui temast Paulus sai, jätkas ta samuti Issanda hääle kuulmist. Ta tundis oma karjase häält. Peetrus lasi samuti Päästja häälel oma tähelepanu võita. „Aga järgmisel päeval, kui nad teed käies lähenesid linnale, läks Peetrus keskpäeva ajal katusele palvetama. ..Ja talle kostis hääl…“ (Ap.10:9, 13). Kogu tolleaegne põlvkond oli tervitatud Jumala kuningriiki ühes Korneeliuse kojaga, kuna üks mees otsustas kuuletuda Jumala häälele. Ka meie peaksime laskma Ta häälel kõlada. „Täna, kui te kuulete ta häält…“ (Ps.95:7). Mida kõike ei saa Jumal kristlastega ära teha, kes õpivad kuulma otse taevast!

Selle asemel, et oodata Jumala häält, jookseme me mööda nõustajaid ja psühholooge, loeme raamatuid ja kuulame plaate, lootuses kuulda Tema häält. Ma igatseme juhti, keda järgida; plaani oma tuleviku jaoks ja selget juhatuse sõna. Kuid vaid vähesed teavad, kuidas minna Issanda ette ja kuulda Tema häält.

Jumal tahab raputada seda maad veel korra. Kogu universum on valmis Püha Vaimu võngeteks. „Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist. Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: „Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!” (Heebrea 12:25-26). Jumal on tõotanud: „Inimkond saab taaskord kuulma mu häält! Ja need, kes kuulevad, panevad selle ma rappuma. Taevad ja maad saavad kõikuma. Ja tänu minu hääle kuulmisele, mis iganes lastakse lahti maa peal, lastakse lahti ka taevas.“

Viimse aja kogudusele – Laodikeia kogudusele – hüüab aga Issand: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilmutuse 3:20). See on Kristuse viimane üleskutse kogudusele: „Ava end. Luba mind oma salajasse palvekambrisse. Räägi minuga ja luba mul rääkida sinuga. Suhtleme omavahel. Sest see on see, mille läbi saan sind hoida kiusatuse tunnil, mis on tulemas üle maailma.“

esmaspäev, 15. aprill 2013

„KRISTUS VÕITJA“ by Gary Wilkerson

„Kristus Võitja“ on ladinakeelne fraas, mida algkoguduse vanemad kasutasid kirjeldamaks Jeesust ja Tema lunastustööd. Ehk otse tõlgituna tähendab see: „Meie võit ei peitu mitte meis endis, vaid Kristuses.“ Kui me võidame vaenlase olukorras, kus võiduvõimalus on 50-50, kipume me arvama, et: „Mina võitsin selle lahingu“. Kui aga meie vaenlane on pea 3m pikk; kui oleme teda sõidelnud, aga ta tuleb veelgi jõulisemalt tagasi; kui oleme kulutanud ta peale kõik oma jõuvarud ja lõpuks tõstnud oma käed, öeldes: „Ma enam ei jaksa!“, siis Jumal ütleb: „Sa oled just seal, kus olema pead.“

Sageli õpetatakse lastele Vana Testamendi lugusid mitte kui vaimulikke tõdesid, vaid kui moraalseid õppetunde. Nii näiteks esitletakse Joona lugu sageli stiilis: „Ära iialgi ole sõnakuulmatu Jumalale, sest muidu on suur jama kaelas.“ Enamus meist kuulis ka Taaveti ja Koljati lugu pühapäevakoolis, kus õppetund seisnes järgnevas: „Ole vapper ja julge!“ Kuid probleem Taaveti loo sellises tõlgendamises peitub selles, et me õpetame oma lapsi tegema midagi, milleks nad võimelised pole. Selles loos poleks olnud ühtainustki Iisraeli sõdurit, kes oleks käsikähmluses Koljatiga ellu jäänud. See võitlus ületas isegi kõige vägevamate meeste võimed.

Seetõttu ka – kui oleme keset vaimulikku lahingut, ei piisa ainuüksi meie vaprusest ja julgusest. Taavet teadis, et temast pole Koljatile vastast. Veelgi enam – ta polnud isegi veel sõduriks saanud ja oli kõigest nooruk. Ainuke „lahinguvarustus“, mis tal lahinguväljale ilmudes kaasas oli, olid leib ja juust oma vendade jaoks. Küll aga eristus Taavet teadmise poolest, et see lahing pole mitte tema, vaid Jumala oma. Seetõttu ka, kuuldes Koljati pilkeid, kuulutas ta: „Täna annab Issand sind minu kätte, et ma su maha lööksin ja su pea raiuksin; ja ma annan vilistite sõjaväe laibad täna lindudele taeva all ja metsloomadele maa peal, ja kogu maailm saab teada, et Iisraelil on Jumal! Ja kogu see väehulk saab teada, et Issand ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Issanda võitlus ja tema annab teid meie kätte!” (1 Saamueli 17:46-47).

Vaimulik võit pole kunagi tingitud meist endist – see tuleb meie Vabastaja käest. Antud loos on Taavet võrdpilt meie Vabastajast, Kristusest. Ta lõikab läbi kogu meie ahastuse ja meeleheite, tehes seda meelevallaga, millele ükski deemon vastu ei saa. Koljatil polnud tol päeval vähimatki võidu võimalust ja seda vaid ühel põhjusel – see lahing oli Jumala oma!

reede, 12. aprill 2013

KANDES VILJA

On üks kirjakoht, mis on mind väga sügavalt puudutanud. Jeesus ütles: „Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja… Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära.“ (Johannese 15:2, 6). Olen lugenud neid salme ja uuesti ja uuesti üle lugenud ning ma ei suuda pageda nende tõsiselt puudutava tooni eest. Püha Vaim on rõhutanud mulle, kui oluline on mõista nende sõnade tähendust: „Minu Isa on aednik…ja iga oksa minus, mis ei kanna vilja, ta lihtsalt kõrvaldab.“

Kristlaste vilja kandmise teema pole Jumala silmis mingi vaba valik. Ta hoiab oma viinapuu aial ja selle okstel kiivalt ja hoolikalt silma peal, oodates kannatlikult, millal nad vilja kandma hakkavad. Ta seisab iga oksa kõrval aiakäärid käepärast, hoides armulikult silma peal, et oksal ei esineks vähimatki rikutust, mädanikku või haigust, mis võiks takistada selle kasvu. Jumal ootab vilja igalt oksalt. Ilma viljata on võimatu austada Tema nime või olla tõeline Kristuse järgija. Jeesus ütles: „Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks.“ (Joh.15:8).

Vilja kandmine on täielikult seotud Jumalale meelepärane olemisega – oma missiooni täitmisega Kristuses. Aga ka sellega, kas meie palved ja anumised saavad vastatud või mitte. Jeesus ütles: „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel.“ (Joh.15:16). Vilja kandmine on tegelikult rohkem seotud sellega, kelleks me muutume kui lihtsalt sellega, mida me teeme. Ma kannan vilja, kui miski ei takista Kristuse elu voolamist minus. Sest just seda Jeesus mõtleski, kui Ta ütles: „Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud.“ (Joh.15:3). Ehk teisisõnu: „Kuna te olete uskunud minu sõna – värisenud selle tõttu, lastes sel paljastada iga oma varjatud saladuse, tuues valguse kätte iga pimeduse teo, lastes Jumala Sõnal puhastada end – siis ka kõik takistused on kadunud!“

neljapäev, 11. aprill 2013

KRISTUSE VALITSUS

Kõik, kes alistavad end Kristuse valitsuse alla, võivad kogeda, kuidas kasvavad Tema tugevuse ja kogemise tundmises. Nad sõna otseses mõttes saavad uut vaimset ja füüsilist jõudu. Nad ei väsi poolel teel ära, sest Jeesus ise valab oma jõudu neisse kogu teekonnal. „Seepärast ei ole ka meie, sellest päevast peale kui me seda kuulsime, lakanud teie eest palvetamast ega palumast, et teid täidetaks tema tahtmise tundmisega kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises, et te käiksite Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüdes, kandes vilja igasuguses heas töös ja kasvades Jumala tundmises ning saaksite vägevaks kogu väega tema kirkuse tugevust mööda kõigeks püsivuseks ja pikaks meeleks, rõõmuga.“ (Koloslastele 1:9-11).

Jumal hoiab neid, kes alistuvad Tema valitsuse alla, laitmatuina kuni Kristuse tagasitulekuni. Kui me alistume Jeesusele – tehes kõike seda, mida Ta meil teha käsib ja toetumata omaenese mõistusele – ei ole meil millestki puudus! Ta varustab meid kõigega, mis tarvis, et olla Talle meelepärased. Issand ise kannab ja hoiab meid laitmatutena kuni lõpuni välja! „Te olete ju kõige poolest saanud rikkaks temas, igasuguses sõnas ja igasuguses mõistmises, kuna tunnistus Kristusest on teis kinnitatud, nii et teil ei ole puudu ühestki armuannist, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumist. Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval. Ustav on Jumal, kelle poolt te olete kutsutud osadusse tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issandaga.“ (1Kor. 1:5-9).

Me peame usaldama oma elud Jeesuse hoolde. Ja siis on see juba Tema vastutus hoida ja kanda meid: „Aga ustav on Issand, kes teid kinnitab ja kurja eest hoiab.“ (2 Tessalooniklastele 3:3). Ta ütleb: „Kui lubate mul jätkuvalt valitseda oma südametroonil, hoian ma teid laitmatuina kuni oma tagasitulekuni. Ma hoian teid langemast!“ „Sellepärast ka need, kes kannatavad Jumala tahtmise järgi, usaldagu oma hinged head tehes tema, ustava Looja hoolde.“ (1 Peetruse 4:19).

kolmapäev, 10. aprill 2013

JEESUS ON MU ELU KUNINGAS

Sa võib-olla ütled: „Ma tahan, et Jeesus oleks mu elu kuningas. Tahan täita kõiki Ta korraldusi!“ Luba ma näitan sulle kahte imelist õnnistust, mis saavad osaks kõigile, kes teevad Jeesusest oma elu kuninga.

Esiteks. Piibel ütleb, et kui alistad end Jeesusele, oodates Tema nõu ja juhtnööre, saad sa osa ka Tema pühadusest: „Pealegi olid meie lihased isad meile kasvatajaiks ja me pelgasime neid; kas me siis palju enam ei peaks alistuma vaimude Isale, et elada? Lihased isad kasvatasid meid ju lühikest aega ja oma äranägemise järgi, aga tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest.“ (Heebrea 12:9-10).

Paulus ütleb, et peame tulema Jeesuse juurde, paludes Tal valitseda kõigi meie pattude ja hirmude üle: „Ärge ka loovutage oma ihuliikmeid ülekohtu relviks patule, vaid loovutage end Jumalale nagu need, kes on saanud surnuist elavaks, ja oma ihuliikmed õiguse relviks Jumalale. Sest patt ei valitse enam teie üle, kuna te ei ole Seaduse, vaid armu all.“ (Roomlastele 6:13-14). Jumal ütleb siin: „Kui tahad saada osa rikkalikust elust – tõelisest, tähendusrikkast elust – siis alista iseennast mulle ja ma kingin sulle elu, kus puudub hirm, süütunne ja hukkamõist!“

Teiseks. Need, kes alistavad end Kristuse valitsuse alla, elavad rahus – ilma hirmu ja ärevuseta. „Nõnda ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad…meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest. See paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus, see suunab meie jalgu rahuteele.” (Luuka 1:74-75, 78-79). Milline imeline tõotus! Kui köidame oma elud Tema külge, laseb Ta oma valgusel paista meie pimedusse ja juhib meid rahu ja hingamise sisse. See on kohe näha, kui keegi on lubanud Kristusel istuda oma elu troonile. Taoline elu kannab endas rahu, mis ületab kogu mõistuse ning peegeldub nii selle inimese palgelt kui tegudest.

teisipäev, 9. aprill 2013

JULGUS MINNA SISSE

Heebrea 10-peatükk kätkeb endas imelist tõotust. See ütleb, et Jumala uks on meie jaoks alati avatud, võimaldades meile täielikku ligipääsu Isa juurde: „Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika - selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu - ja et meil on suur preester Jumala koja üle, siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega!“ (Heebrealaste 10:19-22).

Mõni salm hiljem hoiatatakse meid aga Issanda päeva kiires lähenemises: „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist - ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.“ (s.25). Jumal ütleb siin: „Isegi nüüd, kui Kristuse tagasitulek on lähedal, peate te otsima minu palet. On aeg minna oma salajasse palvekambrisse ja õppida tundma mind!“

Usun, et oleme juba nägemas märke sellest, kuidas finantssüsteemid kokku varisevad; kuidas ebamoraalsus ja vägivald lähevad tõusuteed ja meie ühiskond on naudingutest hullumas. Valeprohvetid – „valguse inglid“ – on petnud paljusid oma deemonlike õpetustega. Ja iga hetk on oodata tagakiusu algust, mis paneb inimeste südamed hirmust värisema. Ometigi, enne kui see kõik sünnib, ütleb Heebrea kirja autor: „Ärge laske tõel libiseda käest! Püsige ärkvel ja valvel. Teil on avatud ligipääs Jumala pühasse ligiollu, mistõttu minge Ta ette täies usukindluses, andes teada kõik oma palved ja anumised. Kristuse veri on juba sillutanud tee te jaoks, mistõttu mitte keegi ega miski ei saa seista teie ja Isa vahel. Teil on igati õigus siseneda kõige pühamasse paika, võtmaks vastu kõike abi, mida vajate!“

esmaspäev, 8. aprill 2013

KÄIGE VAIMUS by Gary Wilkerson

Enamus meist tunnistaks, et kogeme harva Jumala armu toimimas oma eludes. Mistõttu ehk on see ka põhjuseks, miks oleme nii aldid kahtlema selles, et Ta elab meie sees. Paulus viitab sellele dilemmale Galaatia kirjas, kus ta kirjutab: „Ma tahan öelda: Käige Vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid.“ (Gal.5:16). See kõlab üsna lihtsana, kuid samas kipume me võtma seda Pauluse nõuannet kui üht ranget korraldust sõnakuulelikkuseks. Ma krigistame hambaid ja ütleme: „Ma käin täna vaimus.“ Kui me aga komistame, arvame kohe, et pole enam „vaimulikud“ ja pingutame veelgi rohkem. Ja korraga oleme jälle käsu all, kuna oleme pöördunud tagasi oma inimlike võimete poole, selle asemel, et uskuda sellesse, mis meile juba Pühas Vaimus antud. Paulus ütleb: „Kui aga Vaim juhib teid, siis te ei ole Seaduse all.“ (Gal.5:18). Ehk teisisõnu: Jumala Vaim elab teie sees, pakkudes teile igal ajal ligipääsu Tema armule, mis annab teile väe. Kui Paulus ütleb „Käige Vaimus“, siis ta peab silmas seda, et: „Käige ja elage armus ja mitte käsu all.“

Seejärel näitab Paulus meile Vaimus käimise vilju: „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus - millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.“ (Gal.5:22-23). Pange tähele: ükski neist asjadest pole tingitud meie endi tegudest! Need on õiguse viljad, mille Jumal on ise meisse asetanud. See on Tema töö ja tegude tulemus. Te võib-olla ei tunne igakord, et tahaks kangesti kedagi armastada, kuid ometi on see armastus teie sees, sest Jumal on selle sinna pannud. Te ei pruugi inimlikult kogeda mingit rõõmu ega rahu, kuid ometigi on Jumal istutanud need sügavale teie sisse. Tema Vaim teeb oma tööd teie kallal igal päeval ja hetkel, et tuua rohket au Tema nimele ja õnnistada teid ülirohkesti.

Piibli ühes imelisemas salmis vahendab Paulus Jumala vastust kogu inimliku olukorra suhtes: „Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!...Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses. Sest elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest.“ (Roomlaste 7:25, 8:1-2).

reede, 5. aprill 2013

NAD EI USU, ET JUMAL KUULEB NENDE PALVEID

Mõned usklikud heidavad meelt vastamata jäänud palvete pärast ja annavad lõpuks lihtsalt alla. Nad mõtlevad, et: „Palve ei toimi mu elus ja mida ma siis ikka palun, kui see ei toimi?“

Iisraellastel oli Jesaja ajastul samasugune suhtumine. Jesaja kirjutab: „Päevast päeva nad küll otsivad mind ja tahavad teada mu teid, nagu oleks see rahvas, kes on õiglane…Nad nõuavad minult…igatsevad Jumala ligiolekut: „Miks me paastume, kui sa seda ei näe, alandame oma hinge, kui sa seda ei märka?” (Jesaja 58:2-3). See rahvas ütles: „Me armastame Jumalat. Me käitume õigesti ja väldime pattu ja kuni viimse ajani oleme olnud ka ustavad otsimaks Teda palves. Kuid teate, mis? Ta pole kunagi vastanud meile. Miks peaksime siis jätkama oma hinge alandamist Tema ees?“

Jaakobus ütleb, et Jumal ei vasta palvetele, mis palutud lihtsalt iseenda vajaduste katteks. „Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks.“ (Jaakobuse 4:3). Ehk teisisõnu: „Te ei palu Jumala tahte kohaselt. Te pole valmis alistuma ükskõik, millele, mida Tema tahab. Pigem püüate Teda dikteerida selles osas, mis teile pinget pakuks.“

Meie Jumal on täiega ustav. Paulus kirjutab: „Kindel on, et Jumal on tõemeelne, aga iga inimene valelik.“ (Roomlastele 3:4). Ta ütleb sellega, et: „Vahet pole, kui sa ka kuuled miljonit häält kisendamas: „Palve ei toimi! Jumal ei kuule sind!“ Kutsutagu igat sellist inimest valetajaks, sest Jumala Sõna jääb püsima. Ta on ustav ja kuuleb meid!“ Jeesus ütles: „Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate.” (Matteuse 21:22). Ehk teisisõnu: „Kui te tõesti usuksite, siis oleksite ka valmis ootama vastust oma Taevase Isa käest. Vahet pole, kui kaua see ka aega ei võtaks – teie hoidke oma usust kinni ja uskuge, et Ta vastab teile!“

„Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes.“ (Psalmid 31:20). „Sest neil, kes teda kardavad, ei ole millestki puudust.“ (Psalmid 34:10).

neljapäev, 4. aprill 2013

VÄÄRASTUNUD PRIORITEEDID

Kristlased, kes hülgavad palvetamise, omavad väärastunud prioriteete. Paljud usklikud tõotavad paluda siis, kui ja millal neil selleks aega on. Ometigi muutub Kristuse otsimine nende jaoks iga nädalaga vähem tähtsamaks kui autopesu, kodu koristamine, sõprade külastamine, väljas söömas käimine, šoppamine või telekast spordiürituste vaatamine. Nad lihtsalt ei võta seda aega, et paluda.

Noa ja Loti ajal polnud rahvas sugugi teistsugune. Nende peamisteks prioriteetideks olid söömine ja joomine; ostmine ja müümine; abiellumine ja perede eest hoolitsemine. Neil polnud aega panna tähele sõnumeid Jumala saabuva kohtumõistmise kohta, mistõttu keegi polnud ka valmis, kui see lõpuks saabus! Sajandite jooksul pole midagi muutunud! Paljude tänapäeva kristlaste jaoks asub Jumal samuti prioriteetide nimistu lõpus, kuna esikohad on vallutanud sissetulek, turvatunne, naudingud ja pere.

Kuid mu armsad – Jumal ei taha teie jääke. Neid ajakilde siin-seal, mis te korraks leiate, et kiiruga mõni palve jälle taeva poole teele saata. Sel pole midagi pistmist ohvrimeelse palvega. Prohvet Malaki kirjutab: „Jah, kui te toote ohvriks pimeda, siis ei olevat see paha; või kui te toote lonkaja või tõbise, siis ei olevat see paha. Vii see ometi oma maavalitsejale! Kas temal on sinust hea meel või kas ta peab sinust lugu? ütleb vägede Issand.“ (Malaki 1:8). Malaki ütleb: „Te toote mingeid vanu kariloomi, et ohverdada neid Issanda ligiolus. Läbimõtlematud, kasutud, teisejärgulised annid. Püüdke viia neid samu ande oma valitsejale ja vaadake, mis juhtub!“

Jumal ootas, et Ta rahvas vaataks oma karja väga hoolikalt üle, valides välja kõige täiuslikuma variandi, mida Talle ohverdada. Nõnda samuti ootab Jumal seda ka meie käest täna. Ta tahab meie kvaliteetaega, kus me ei kiirusta ega torma. Ja see aeg peab saama meie jaoks prioriteediks!

Kohtusin kord ühe Ameerika suurkoguduse pastoriga. See mees oli üks hõivatumaid jumalasulaseid, keda eales olin näinud ja ta teatas mulle ilma vabandamata: „Mul pole aega paluda.“ Mida ta aga sellega tegelikult mõtles, oli see, et: „Ma ei pea seda tähtsaks.“ Tema kogudust külastades ei kogenud ma seal mingit Jumala liikumist. Kui aus olla, siis see oli üks kõige enam surnud kogudusi, kus ma eales kuulutanud olen. Kuid kuidas seal olekski saanud olla elu, kui pastor ei palvetanud?

Ükski kristlane ei võta aega palveks enne, kui ta ei sea seda oma elu prioriteediks üle oma pere, karjääri, puhkuse ja kõige. Kui aga mitte, on tema ohver väärastunud!

kolmapäev, 3. aprill 2013

ODAV ARMASTUS

Kui ma kasutan sõna „leige“ kirjeldamaks kellegi armastust Jeesuse vastu, siis ma ei pea silmas seda, et see inimene oleks külm Issanda suhtes. Pigem pean silmas asjaolu, et ta armastus on „odav“ – sellel pole mingit hinda ega väärtust. Lubage ma toon siinkohal ühe näite. Kui Jeesus pöördub Efesose koguduse poole Ilmutuse raamatu 2-peatükis, siis Ta esmalt kiidab neid kõige eest, mida nad hästi on teinud. Ta tunnustab nende usus tehtud rasket tööd ja vaeva – patu ja kompromisside vihkamist; valeõpetustest hoidumist; tagakiusu keskel mitte väsimist ja allaandmist; alati evangeeliumi eest seismist. Kuid samas ütleb Kristus, et Tal on üks asi nende vastu ja see on see, et nad on oma esimese armastuse maha jätnud. „Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.“ (Ilmutuse 2:4).

Mingil moel olid nad keset kõiki oma häid tegusid jätnud tahaplaanile oma armastust täis ja distsiplineeritud elu koos Jeesusega. Ja nüüd Ta ütleb neile: „Te olete jätnud maha oma esimese armastuse ja hüljanud selle kallihinnalise harjumuse tulla minu ligiollu, et suhelda minuga.“ Siinkohal on oluline mõista, et Jeesus räägib siin usklikest, kes alustasid oma usuteed armastust täis ja põlevate südametega, mitte külmade tavapäraste kristlastena, kes pole Teda kunagi armastanud. Seetõttu Ta ütlebki: „On täiesti võimalik, et keegi, kes kord armastas mind kogu südamest, võib muutuda leigeks ja paluda harva.“

Mõelge, kui solvav see võib olla Kristuse, meie Peigmehe jaoks. Mis abielu see oleks, kui mees ja naine ei jagaks omavahel privaatseid intiimhetki? Aga see on just see, millest Jeesus siin räägib. Ta igatseb kõiki neid hetki ühes sinuga iseendale! Seetõttu pole vahet, kui kõva häälega sa ka kirikus ei laulaks; kui palju sa ei ütleks, et Teda armastad või kui palju pisaraid sa ei valaks. Sa võid olla heldekäeline, armastada kõiki inimesi, vihata pattu ja sõidelda eksijaid, kuid kui su südant ei tõmba pidevalt Kristuse ligiollu, oled sa kaotanud oma armastuse Tema vastu.

Kõik meie teod on tühised, kui me ei pöördu tagasi oma eheda, põletavalt kuuma armastuse juurde Kristuse vastu. Me peame mõistma, et Jeesuse armastamine ei seisne ainuüksi asjade tegemises. See hõlmab endas igapäevast harjumust hoida alal seda suhet ja see läheb meile maksma midagi.

teisipäev, 2. aprill 2013

MIKS ON KRISTLASTEL NII RASKE PALUDA?

Piibel teeb meile väga selgeks, et vastus igale elu küsimusele peitub palves, mis segatud usuga. Apostel Paulus kirjutab: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“ (Fil.4:6). Ehk Paulus ütleb meile: „Otsige Issandat igas oma eluvaldkonnas ja tänage Teda juba ette teie kuulmise eest!“ Paulus rõhutab, et palve peaks alati tulema esimese ja mitte viimase asjana. Ehk siis mitte nii, et pöördume esmalt sõprade poole, siis pastori poole nõu saamiseks ja lõpuks alles maandume põlvedel. Jeesus ütleb meile: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Matteuse 6:33). Me peame esmalt pöörduma Jumala poole!

Me teenistus saab hulkade viisi liigutavaid kirju murtud kristlastelt. Pered lähevad lahku; inimesed, kes on aastaid ustavalt elanud koos Kristusega, kogevad hirmu ja lüüa saamist. Iga üks neist on jäänud millegi sisse lõksu – olgu selleks siis patt, depressioon, ilmalikkus või kadedus. Ja mida aeg edasi, seda hullemaks nende probleemid lähevad. Mis mind nende kirjade juures aga kõige enam šokeerib, on see, et vaid üksikud neist kristlastest mainivad palvet. Nad otsivad abi raamatutest ja kassettidest, nõustajatelt, raadiosaadetest ja igasugu teraapiatest, kuid harva palvest.

Miks siis on kristlastel nii raske otsida esmalt Jumalat keset oma suuri vajadusi ja raskeid olukordi? Sest lõppeks on ju Piibel kui üks lõputu tunnistus sellest, kuidas Jumal kuuleb oma laste appihüüdu ja vastab neile oma armastuses.

• „Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole.“ (Ps. 34:16).
• „Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest.“ (Ps.34: 18).
• „Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid. Kuna me teame, et ta meid kuuleb, mida tahes me paluksime, siis teame ka, et meil on käes need palved, mis me oleme temalt palunud.“ (1 Joh.5:14-15).
• „Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate.” (Matteuse 21:22).
Kõik need tõotused on kaalukad tõendid Jumala armu kohta.

esmaspäev, 1. aprill 2013

SA OLED UUS LOODU! by Gary Wilkerson

Oled sa vaba? Sa mõtled nüüd endamisi: „Muidugi olen! Olen pestud, lunastatud ja pühitsetud Jeesuse enese poolt ja elan Talle.“ Kuid siinkohal sulle järgmine küsimus: „Kas su igapäeva elu ka peegeldab seda aulist vabadust, mida just kirjeldasid? Kas su sõbrad, abikaasa ja lapsed ka ütleks, et oled vabaks saanud? Või oled sa nagu paljud kristlased, kes tunnevad end olevat kui vaimuliku kiige peal? Käib su elu Kristusega pidevalt üles-alla, kus üks hetk on kõik nii vaimne ja järgmine hetk juba nii maine?“

Me võtame usu läbi vastu tõe Jeesuse tegude kohta meie eest – pääste, lunastus, pühitsemine, vabastamine. Ometigi on need paljude meie jaoks vaid kui „vaimsed tõed“, mis eksisteerivad kusagil teises maailmas. Me küll laulame ja hõiskame pühapäeviti kirikus kõige selle üle, mida Jeesus meie heaks teinud on, kuid – kas see vabadus, mille Ta meile tegelikult kinkinud on, peegeldub ka reaalselt meie igapäeva eludes?

On aegu, kus me kõik maadleme selle nimel, et hoida oma mõtted ja teod puhtana. Võib-olla ütlesid sa sel nädalal midagi ebaviisakat oma abikaasale ja nüüd keed omaenese supi sees: „Mis mul küll viga on? Miks ma küll ei võiks olla õnnistuseks oma abielus?“ Igakord, kui oma elus läbi põrume, mõtleme taas: „Ons’ Jumal mind ikka tõeliselt vabaks teinud?“ Võib-olla on aegu, kus sa kahtled isegi oma päästes. Kuid see, armas sõber, pole vabadus. Aga mida see siis tähendab olla tõeliselt vaba Kristuses? Esimene kinnitus selle kohta tuleb Jeesuselt endalt, Kes ütleb: „Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada?...Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Matteuse 6:27,33)

Kristus pakub neid samu sõnu kõigile meilegi, kes väriseme oma vaimuliku elu pärast: „Ära muretse! Pole vahet, kui murdununa sa ka end oma vaimulikus elus ei tunneks.“ Ta ütleb sulle: „Sa oled uus loodu!“ (vt.2Kor.5:17). Sel samal hetkel, mil otsustad hakata järgima Jeesust, teeb Ta sind uueks – ja see ei muutu kunagi! Ja isegi, kui sul on tunne, et oled triivinud liiga kaugele, ütleb Jeesus hoopis vastupidist: „Ära muretse. Ma olen loonud su jaoks kõik, et võimaldada sulle osadust iseendaga.“