neljapäev, 31. oktoober 2013

IISEBELI VAIM

Iisebeli vaim vihkab Jumala prohveteid. „Ja Ahab jutustas Iisebelile kõik, mis Eelija oli teinud ja kuidas ta oli mõõgaga tapnud kõik prohvetid. Siis läkitas Iisebel käskjala Eelijale ütlema: „Jumalad tehku minuga ükskõik mida, kui ma homme sel ajal ei tee sinu hingega, nagu sündis kõigi nende hingedega!” (1 Kuningate 19:1-2).

Kristlased, kes on seotud Iisebeli õpetusega, ei oma mingit austust Jumala pühade prohvetite suhtes. Nad istuvad ükskõikselt ja liikumatuna nagu Iisebel, samal ajal, kui Ahab sööbis süviti Karmeli mäel toimunud üleloomulikesse ilmingutesse. Iisebelile ei avaldanud see aga mingit muljet. Pigem pani see teda veelgi enam oma asjast kinni hoidma. Sama lugu on tänapäevalgi. Iisebeli õpetuse jagajad ja selle ohvrid – nagu Ahab seda oli – pole avatud Püha Vaimu ärgitustele meeleparanduse ja pühaduse suhtes. Nad küll kuulevad seda, kuid lähevad siiski oma teed, olles veelgi enam veendunud oma õpetuses. Neil puudub igasugune jumalakartus.
Kindlaim märk valeõpetajast ja Iisebeli õpetusest, on prohvetlike hoiatuste ja kohtumõistmise eiramine. Nad nimetavad seda „süngeks hukatusele määratuseks“. Nad naeravad selle üle ja pilkavad ning mõnitavad seda. Jeremija ütleb, et sellised karjased on pimedad ja rumalad ja kuigi Issand on käskinud neil kuuletuda, siis „nemad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid oma nõu järgi oma kurja südame paadumuses, ja nad läksid tagasi, aga mitte edasi.“ (Jeremija 7:24).

Need, kes õpetavad Iisebeli õpetuse kohaselt, nimetavad end prohveteiks, kuid tõelisi ja valeprohveteid saab ka läbi katsuda ehk siis proovile panna. Iisebeli prohvetid kuulutavad vaid häid asju – vaid rahu ja õitsengut. „Aga Jeruusalemma prohvetite juures nägin ma kohutavaid asju: abielurikkumist ja valelikku eluviisi. Nad julgustavad kurjategijaid, et ükski ei pöörduks oma kurjusest. Nad kõik on mulle nagu Soodom ja Jeruusalemma rahvas on nagu Gomorra. Seepärast ütleb vägede Issand prohvetite kohta nõnda: Vaata, ma söödan neid koirohuga ja joodan mürgiveega, sest Jeruusalemma prohveteist on jumalakartmatus levinud kogu maale. Nõnda ütleb vägede Issand: Ärge kuulake nende prohvetite sõnu, kes teile prohvetlikult kuulutavad - nad ainult tüssavad teid tühiste lootustega: nad räägivad oma südame kujutlustest, mitte Issanda suust. Nad ütlevad ühtepuhku mu laimajaile: „Issand on öelnud: Teil on rahu!” Ja igaühele, kes käib oma südame paadumuses, nad ütlevad: „Teile ei tule õnnetust!” (Jeremija 23:14-17).

Need, kellel Iisebeli vaim, ei pööra inimesi nende kurjusest. Nad räägivad vaid unistustest ja käituvat kantslis narrilt. 

kolmapäev, 30. oktoober 2013

SUURIM PETTUS

Kaasaja koguduse suurim pettus peitub Jumala Sõna kasutamises kui kinnitava plaastrina saamahimule. Ehk siis pinnapealselt Iisebeli õpetus toimib (vt. 1 Kuningate 21:14-16). See tõi Ahabile selle, mida ta tahtis. Ta sai oma õigused tänu sellele, kui keegi visati riigireetmise tõttu kividega surnuks ja kogu ta vara läks kuningale üle. Jisreellane Naabot oli öelnud Ahabile, et ta ei loobu oma esiisade pärandist, kuna Jumal oli tal keelanud seda teha.

„Ja ta (Ahab) heitis voodisse, pööras oma näo ära ega söönud leiba. Siis tuli ta naine Iisebel tema juurde ja küsis temalt: „Mispärast on su vaim nii vaevatud, et sa leibagi ei söö?” …„Vist ikka sina valitsed praegu Iisraeli üle? Tõuse üles, võta leiba ja su süda olgu rõõmus! Mina ise annan sulle jisreellase Naaboti viinamäe.” (1 Kuningate 21:4-7). Pane tähele Iisebeli õpetust: „Sina oled kuningas. Sa oled kõige tähtsam ja sul on omad õigused. Ärgu miski takistagu sind saamast seda, mida tahad.“ Ta ütles Ahabile: „Ole rõõmus ja tea, et ma hangin selle sulle.“ See on kogu valeõpetuse tuum. „Mis sa pabistad! Mis sa kurvastad või tunned end süüdi kõigi nende igatsuste pärast, mis sind närivad. Küll ma hangin need sulle!“ Nii nagu Iisebeli petlikud meetodid, nii käänavad ja kuritarvitavad ka valeõpetused Jumala Sõna.

Kuid Ahab ei saanud nautida kõike omandatut tänu ühele kiuslikule Jumala prohvetile. „Aga tisbelasele Eelijale tuli Issanda sõna, kes ütles: „Võta kätte, mine vastu Iisraeli kuningale Ahabile, kes on Samaarias! Vaata, ta on Naaboti viinamäel, kuhu ta läks, et võtta seda enesele. Räägi temaga ja ütle: Nõnda ütleb Issand: Kas oled tapnud ja omastanud? Siis räägi temaga ja ütle: Nõnda ütleb Issand: Samas paigas, kus koerad lakkusid Naaboti verd, lakuvad koerad ka su enese verd!” Ja Ahab küsis Eelijalt: „Kas nüüd leidsid mind, mu vaenlane?” Ja ta vastas: „Leidsin. Sellepärast et sa oled ennast müünud tegema, mis Issanda silmis on kuri.“ (1 Kuningate 21:17-20). Kujuta ette Ahabit kõndimas keset oma uusi valdusi, ütlemas: „Kas elu pole mitte ilus? Oh seda Iisebeli – ma ei pruugi nõustuda kõigi ta võtetega, aga ta kahtlemata saab, mida tahab.“ Kuid samal ajal jälgis igat tema sammu prohvet Eelija.

Nõnda on ka tänapäeval. Jumal on läkitanud oma prohvetid, kes hüüavad kõva häälega ja vastanduvad Iisebeli õpetusega materialismist, muutes kristlaste jaoks üsna ebamugavaks oma „mänguasjade“ ja vara nautimise. Nad on täiega maha müüdud. Nad ise küll ei näe seda, kuid patt on selle kõige taga. Igakord, kui kuulutan edukuse õpetuse vastu, kogen Eelija vaimu ja väge enese üle. Ja Iisebeli õpetuse paljastusi saab kõlama üha enam ja enam. Kõikjal, kuhu sa ka ei lähe, saavad kostuma selged ja kõvad prohvetlikud hääled, mis hüüavad: „Patt! Sa said selle kõik tänu sellele, et müüsid end patule.“

teisipäev, 29. oktoober 2013

SALAPATUST KINNIHOIDMISE OHT

Iisebeli õpetusele kolm omast tunnust olid leitavad ka Iisebelis endas, kes oli valeõpetuste juur ja kehastus Vanas Testamendis. Jeesus muutis ta nime sünonüümiks valeõpetustele, mis väidavad, et miski halb võib olla hea ja miski rüve puhas. Heebrea keeles tähendab Iisebel „vooruslik, korralik, ebajumalakummardamiseta“. Kujutage ette! Kutsuda Piibli kõige jumalakartmatumat, ebajumala kummardajat, sepitsevat, vihkamist täis naist korralikuks ja patuta. Nimetada midagi väga halba heaks. Ja kui irooniline see ka poleks – isegi vooruslikuks.

Kuidas temast sai vooruslik? „Aga Ahab, Omri poeg, tegi kurja Issanda silmis, rohkem kui kõik need, kes enne teda olid olnud. Kas sellest veel vähe oli, et ta käis Nebati poja Jerobeami pattudes? Ta võttis naiseks Iisebeli, siidonlaste kuninga Etbaali tütre, ja läks ning teenis Baali ja kummardas teda.“ (1 Kuningate 16:30-31). Ahab tähendab „märgistatud oma isa loomusega“. Iisebel esindab valeõpetust ja Ahab on tema ohver. Piibel annab mõista, et sellest ainuüksi ei piisanud, et Ahabi süda oli patu, ebajumalakummardamise ja kompromisside poole kaldu. Ta kaasab oma ellu ka saatanliku mõju, mis kinnistab veelgi ta patte. „Tõesti, ei ole olnud Ahabi sarnast, kes enese müüs tegema, mis Issanda silmis on kuri, sellepärast et ta naine Iisebel teda kihutas.“ (1 Kuningate 21:25).

Kogu loo mõte on selles, et kristlastel, kes viljelevad oma elus salajast pattu ja himusid, on kalduvus võtta omaks ja saada seotud valeõpetusega, mis ainuüksi õhutab takka ja kinnitab neid nende pattudes. Viimane asi, mida Ahab vajas, oli Iisebel. Naine tõi temas esile vaid halvima, suurendas seda ja hävitas ta. Nõnda on ka valeõpetusega. Kui sinugi elus on pattu, ihasid või ilmalikkust, siis viimane asi, mida vajad, on õpetus, mis toob esile halvima sinust.

Kui Taavet tegi pattu Batsebaga, ei vajanud ta mõnda valeprohvetit siluma ta pattu ja ütlema, kui väga Jumal teda ikka armastab. Ta vajas kompromissitut prohvetit Naatanit, kes sirutas oma sõrme ja hüüdis: „Sina oled see mees!“ Need, kes jagavad Kristuse õpetust, toovad inimeste jaoks välja erinevuse hea ja kurja vahel. Nende huulilt ei kõla mingit surra-murra juttu. „Nad peavad õpetama mu rahvale vahet püha ja mittepüha vahel ja tegema neile teatavaks, mis on roojane ja mis on puhas.“ (Hesekieli 44:23).

Meil on terve põlvkond „sassi läinud“ lapsi, kes ei tee vahet kurjal isegi siis, kui seda näevad. Valeprohvetid on neid petnud. Nad nimetavad seda heaks, kui lillapäised sadomasohhistidest rokkarid laval tähtsalt ringi karglevad ja end seksuaalselt väänutavad. Meile öeldakse, et seks väljaspool abielu on igati OK, kui sa tõesti teist inimest armastad ja austad. Valeprohvetitest on saanud patu kaitsjad.

esmaspäev, 28. oktoober 2013

TÕELINE NELIPÜHA

Apostlite tegude 11-peatükis võime lugeda ajaloolisest muutusest koguduses, mis tuli esile läbi meie jaoks tundmatute, Jumala Vaimuga täidetud usklike. Nad olid esimesed, kes hea sõnumiga Jeesusest ületasid judaismi barjäärid, viies selle ka paganateni. „Nende hulgas oli ka Küprose ja Küreene mehi, need rääkisid pärast Antiookiasse jõudmist ka kreeklastele, kuulutades neile evangeeliumi Issandast Jeesusest.“ (Ap.11:20). Neil ustavatel, tundmata usklikel, polnud aimugi, kui olulist rolli nad ajaloos mängivad.

Nelipüha pole vaid mingi sündmus, mis toimus 2000 aastat tagasi, vaid elav fenomen, mis leiab aset veel tänapäeva maailmaski. Just praegu on kusagil väikesed pundid inimesi, kes hüüavad Jumala poole ja Tema Vaim langeb nende üle, väestades neid olema Tema tunnistajad päästmata maailmale.

Nelipüha on toimumas just praegu Varanasis, Põhja-Indias asuvas linnas, mida külastasin alles hiljaaegu. Vähem kui 1% selle linna rahvastikust olid kristlased enne, kui üks noor kristlasest naine sinna mõned aastad tagasi jõudis. Ta hakkas ükshaaval juhtima inimesi Jeesuse juurde ja need vastpöördunud hakkasid omakorda teisi Jumala juurde tooma. See noor naine ei hoidnud nelipüha kogemust vaid endale ja nüüd on selles piirkonnas tuhandeid elavaid usklikke, kellel kõigil võimas tunnistus Kristusest. Selle naise sarnaseid on teisigi üle kogu maailma, kes hüüavad Jumala poole, et kanda Püha Vaimu läbi edasi Tema armastust.

Mu isa, David Wilkerson, rääkis mulle tihti, mis teda kõige enam kurvastas, kui ta 50-ndatel Pennsylvanias üht väikest kogudust juhtis. Kuna tegu oli nelipühi kogudusega, toimusid teenistused kindla korra järgi. Õde see ja see mängis orelit ning kogudus laulis mõned traditsioonilised laulud. Seejärel tõusis keegi, kes kõneles keeltes ja kelle järel tõusis kohe keegi teine, kes selle sõnumi tõlgitses. Seejärel oli isa kord jutlustada. Peale seda esitas ta eestpalve kutse ja inimesed tulid altarile, paludes Püha Vaimu langemist. Seejärel mindi koju.

Sel kogudusel polnud mingeid väljapoole ulatuvaid teenistusi; ei mingit teenimist. Ainuüksi mõned inimesed juhatati selle aja jooksul Kristuse juurde, mil’ mu isa seal pastoriks oli. Tegu oli kristlastega, kes otsisid nelipüha kogemust iseendile ega teadnud midagi sellest nelipühast, mis Jumalal neile varuks oli. Mu isa südantlõhestav palve ütles kõik: „Isa, kui see on nelipüha, siis ma ei taha seda. Kui nädalast nädalasse on tegu vaid „õnnista mind“-klubiga, siis ma ei taha omada mingit pistmist sellega.

Tänu oma igatsusele tõelise nelipüha järele, lõpetas isa teleka vaatamise ja pühendas selle aja hoopis palvele. Kogu ülejäänud lugu on juba ajalugu. Aastakümneid hiljem on tema raamatut „Rist ja pussikangelased“ müüdud mitmeid miljoneid ja üle maailma on rajatud 1000 Teen Challenge’i keskust, et päästa kadunud ja katkisi hingi. Kõik need teod kuulutavad Jumala aktiivset väge läbi Püha Vaimu veel tänapäevalgi.

reede, 25. oktoober 2013

IISEBELI ÕPETUS

Loe Ilmutuse raamatu 2:18-29 ja sa näed, kuidas Kristus hoiatas kogudust Iisebeli õpetuse eest. „Kuid mul on sinu vastu, et sa lased naist Iisebeli, kes nimetab end prohvetiks ja õpetab, eksitada ka minu sulaseid hoorama ja sööma ebajumalate ohvreid.“ (Ilmutuse 2:20). Kreekakeelne tähendus „Iisebelile“ on „valeõpetaja“. Ta esindab väga selgelt valeõpetusi. Jeesus teeb asja veelgi selgemaks, öeldes: „kellel ei ole seda õpetust“ (Ilmutuse 2:24).

Siin on üks hulk Jumala rahvast, kes teeb rohkelt head ja tegeleb heategevusega; omab kindlat usku ja on kannatlik. Kuid keset kõike seda head ja kiiduväärset, on toimumas midagi väga ohtlikku ja petlikku, mille kohta Jeesus hoiatab, et Ta saadab selle eest oma kohtu ja teeb neist hoiatuse kõigile teistele kogudustele. Teatud koguduseliikmed olid „müünud end“ Saatanale. Kõiki nende häid tegusid, heategevust, teenimist, usku ja kannatlikkust varjutas valeõpetuste petlikkus. Nad olid sattunud valeõpetuse lummusesse, mis väitis end olevat tõeline Jumala sõna, kuid tegelikkuses osutus lähtuvat Saatanast.

On äärmiselt ohtlik jääda valeõpetuse kütkesse, kuna Kristus ei võta seda sugugi kergelt. Ta silmad puurivad läbi koguduse ja Ta on tulnud hoiatama, paljastama ja päästma oma rahvast sellest kohutavast pettusest. See, kus koguduses sa käid, keda kuulad ja millist õpetust oma südamesse vastu võtad, omab väga, väga suurt ja tõsist kaalu.

Petta saanud kristlase tunnuseks on see, et ta on „kaasa kistud“ igatsusest leida mõnda uut, erinevat ja kummalist õpetust. Kuid Piibel hoiatab meid: „Ärge laske endid õigelt teelt eksitada igasugustel võõrastel õpetustel.“ (Heebrea 13:9). See salm räägib ühest kohast teise jooksmisest; ühelt seminarilt teisele konverentsile, kogudusest kogudusse, omamata mingeid juuri kusagil. Taoliste inimeste kõrvad sügelevad alati millegi uue, sensatsioonilise ja meelelahutusliku järele. Millegi järele, mis meelepärane nende inimlikule loomusele. Me näeme neid oma Times Square’i koguduseski: ühest kohast teise jooksjad; „kustpoolt tuul-sealtpoolt meel“ tegelased, kes kantud erinevatest õpetuste tuultest. Nad esindavad kui ateenlasi, kellel „ei olnud ju muuks aega, kui vaid rääkida ja kuulata midagi uut.“ (Apostlite teod 17:21). Paulus hoiatas Timoteost: „nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu.“ (2 Timoteose 4:3).

neljapäev, 24. oktoober 2013

MAATASA JA HEITUNUD

Jõuetus, murtus, mured ja kurvastus – kõik need asjad tegid Taaveti vaimu täiega maatasa. Ta tundis end täiest kuivana ja ilma igasuguse suunata elus, otsekui polekski ta aastate jooksul midagi õppinud. „…ja mu silma selgustki ei ole mul enam.“ (Psalmid 38:11). Ehk teisisõnu ütles Taavet: „Olen kaotanud oma vaimuliku arusaamise. Ma ei küüni enam Jumalani nii nagu enne!“

Ma tean täpselt, kuidas Taavet end tundis. Olen juhtinud evangeelseid krussaade, kus vaid ühe hetkega on tuhanded inimesed leidnud tee Kristuse juurde. Olen aidanud suurtel hulkadel narkosõltlastel ja alkohoolikutel leida vabanemine Jeesuses. Mu elu on olnud täis mitmeid rikkalikke õnnistusi. Kuid sageli, vaid mõne päeva möödudes peale kõiki neid sündmusi, olen mattunud tohutu meeleheite alla ja tabanud end mõttelt: „Issand, ma pole Su jaoks midagi teinud!“ See on Saatana vaim, kes tuleb oma rõhutuse ja meeleheitega, muutes meid vaid hetkega põrgu vägede märklauaks peale kõiki suuri vaimulikke võite!

See rõhuv, deemonlik vaim surus Taaveti ikka nii maadligi, et ta oli lausa tumm Jumala palge ees. Ta ütles: „Ent mina olen nagu kurt, ei ma kuule, ja nagu keeletu, kes ei ava oma suud. Ja ma olen nagu mees, kes ei kuule ja kelle suus ei ole vasturääkimist.“ (Psalmid 38:14-15). Heebreakeelne tähendus sellele viimasele lõigule on: „mees, kel’ pole enam ühtki vastust ega argumente järel.“ Taavet ütles: „Issand, ma olen omadega nii maas, et ei jaksa kätki tõsta Su poole. Ma ei saa palvetada, kuna olen liiga suures segaduses ega tea, mida öelda. Olen täiesti tüma ja tühi. Mul pole midagi öelda.“

Taavet sõnastas Jumala laste hinge universaalse appihüüu, mis kannatab meeleheite all. „Ma olen ju kukkumas ja mu valu on alati mu ees.“ (Psalmid 38:18). Taavet ütles Jumalale: „Ma ei saa sellega hakkama, Issand. Olen omadega viimse piiri peal ja kohe, kohe kukkumas!“ Me võime rääkida Jumalale kõigist oma läbikukkumise tunnetest. Võime rääkida oma meeleheitest oma patu tõttu ja oma rumalatest vigadest. Kuid me ei tohiks iialgi anda maad mõttele, otsekui Ta oleks meid hüljanud.

Taavet on meie eeskuju sellest, kuidas keset oma meeleheidet siiski hoida alal oma usku. Isegi kõige suuremas madalseisus, ei lasknud Taavet uskmatusel end neelata. Ta hüüdis: „Sest sind, Issand, ma ootan; sina, Issand, mu Jumal, vastad!“ (Psalmid 38:16)

kolmapäev, 23. oktoober 2013

HEA SÕNA

Jumalal on hea plaan iga oma lapse jaoks, kes Teda armastab ja mitte ükski saatanlik rünnak ei saa takistada nende plaanide täitumist Tema laste eludes. Jumal teab kõiki neid kurbusi, võitlusi ja valu, millega täna ehk silmitsi seisame, aga Ta teab ka kõiki neid aulisi asju, mille Ta on meie jaoks valmis pannud. Ta teab seda ilmutust, mille me saame; seda „kasulik olemise“ tunnet, mida nautima hakkame; vilja, mida saame nägema ja rõõmu ning rahu, mis meile osaks saab. Tal on „hea sõna“ varuks igaühe jaoks, kes Teda armastab!

„Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu.“ (1Korintlastele 2:10). Jumal igatseb ilmutada meile oma „head sõna“ selle kohta, mida Ta on meile valmistanud ja Tema Vaim on see, kes selle sõna meile edasi annab. Püha Vaim on see, kes annab meie närbunud vaimule Jumala ilmutuse läbi tiivad, nii et võime lennata kui kotkad välja Saatana püünistest.

Pane tähele neid imelisi sõnu Jesaja sulest: „Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Issand, on maailma äärte Looja; tema ei väsi ega tüdi, tema mõistus on uurimatu. Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.“ (Jesaja 40:28-31).

Püha Vaimu töö on julgustada meid ja meie asi on lihtsalt usaldada Teda, et Ta viib täide kõik selle, milleks Isa Teda läkitanud on. Seetõttu mine kohe praegu oma salajasse palvekambrisse, isegi kui oled omadega täitsa nullis ja vaigista end Jumala ees. Isegi, kui sul pole jõudu rääkida, võid vaimus Temani jõuda, paludes järgnevat palvet: „Issand, ma tean, et Su Vaim elab minus ja ma tean, et oled saatnud Ta trööstima mind, andma mulle jõudu ja ilmutama mulle Kristuse meelt. Seetõttu pöördun Su poole lihtsas, lapsemeelses palves. Kinnita ja tröösti mu südant, sest mul pole vähimatki jõudu enam. Tõsta mind üles ja juhi mind.“

Sa ei nõrke! Sa tuled oma katsumustest võidukana välja, kuna su usk on läbikatsutud ja proovitud kui kuld. Ja sa saad nägema igat Jumala tõotust täitumas, mille Ta sulle on andnud!

teisipäev, 22. oktoober 2013

MEELEHEITE AEGADEKS

Üks esimesi asju, mida Püha Vaim su heitumushetkedel sageli teeb, on see, et Ta meenutab sulle Jeesuse erilisi tõotusi. Ta on teinud seda minugagi, kui on ujutanud mu hinge üle Jumala Sõnas peituvate tõotustega. Ta kinnitas mulle: „Su elu pole veel läbi. Sa küll ei tea veel seda, aga paremad ajad on alles ootel!“ Püha Vaimu tööks on lükata ümber vaenlase valed ja tuua sulle julgustust otse taevast!

Suurel hulgal kristlasi siseneb igapäevaselt Jumala ligiollu, olles valmis Jumala poolseks noomimiseks. Kui kurvastav aga võib see me Issanda jaoks olla! Minnes palvesse, peaksime olema valmis kuulma häid sõnumeid oma armastavalt Isalt. Kuid aastaid, mil sisenesin omaenda palvekambrisse, olin alati valmis kuulma vaid Tema noomimist. Õnneks on Ta mulle näidanud, et on ka parem tee.

Teisalt jälle on terveid konfessioone, kes väldivad täiesti sõnumeid pühast korralekutsumisest. Nad räägivad väga vähe patust, sest tahavad jagada vaid positiivseid, ülestõstvaid sõnumeid. Keset seda kõike ignoreerivad nad aga meeleparandusele kutsuvaid, eluandvaid hoiatusi nii Kristuse enda kui Uue Testamendi kirjutajate poolt. Taolised kogudused väidavad end kuulutavat armastuse, armu ja armulikkuse evangeeliumit. Kahjuks aga kuritarvitavad nad sellega Jumala armu, pöörates selle kui loaks pattu teha.

Saan aru, et antud juhul ei kirjuta ma seda sõnumit sellistele inimestele. Kõnelen pigem kristlastele, kes väldivad pattu selleks, et väljendada oma armastust Jumala vastu. Ma räägin neile, kes naudivad lähedast osadust Kristusega ja janunevad Ta järele pidevalt. Kui see kõik kirjeldab ka sind ja sa oled samas meeleheitel ning masendunud, siis tea, et see kõik sünnib kui rünnakuna sinu armastuse vastu Jumala suhtes!

Võid olla kindel, et need, kes ootavad Issandat, saavad osa ka Tema aulistest tõotustest:

„Ükski kõrv ei ole kuulnud, ükski silm ei ole näinud muud Jumalat peale sinu, kes tema ootajale seesugust võiks teha.“ (Jesaja 64:3)

„Kuid nõnda nagu on kirjutatud: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.” Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused.“ (1 Korintlastele 2:9-10).

esmaspäev, 21. oktoober 2013

RIIETATUD VÄEGA by Gary Wilkerson

Ma olen nii tänulik Jumalale, et Tema tõotus „riietada oma jüngreid väega“ (Luuka 24:49), ei piirdunud vaid Apostlite tegude aegse algkogudusega. Teisalt aga – paljude tänapäeval koguduses käijate jaoks see vägi sinna pidama jäigi. Me arvame, et Jumala vägi kuulub vaid jutlustajatele, juhtidele, telenägudele, kirjanikele või kellele iganes veel, kellel on oma kindel „positsioon“. Kuid kas Jumala vägi siis kirikupingis ei toimigi? Kas Jumala vägi, mille Jumal on andnud, läbi iga uskliku mehe, naise ja lapse ei töötagi? Sest tegelikult – kui oleme päästetud – oleme ka määratud saama täidetud Jumala väega, et teha Jumala tegusid.

Apostlite tegudes käis see nii: „Sel päeval tõusis suur tagakiusamine Jeruusalemma koguduse vastu ja kõik peale apostlite hajutati mööda Juuda- ja Samaariamaad.“ (Apostlite teod 8:1). Tuginedes sellele salmile, jäid apostlid Jeruusalemma. Kõik teised apostlid löödi mööda maad laiali. „Nüüd käisid need, kes olid tagakiusamisel hajutatud, mööda maad ja kuulutasid evangeeliumi. Filippus tuli ühte Samaaria linna ja kuulutas rahvale Kristust. (Ap. 8:4-5). Ehk siis vabastati uus vägi kuulutamiseks.

Olgu siinkohal lisatud, et Filippus, keda seal salmides mainiti, oli täiesti tavaline inimene. Küll aga järgisid imed ja tunnustähed teda alati, kui ta Jumala Sõna kuulutas. Deemonitest vaevatud inimesed said vabaks. Halvatud said terveks ja hüppasid rõõmust. Nii et kui Peetrus hiljem Samaariasse neid tegusid tunnistama läks, nägi ta, et „suur rõõm oli selles linnas“ (8:8). Kogu linn oli saanud puudutatud Jumala rõõmu poolt! See on ikka päris suur mõju üheainsa tavainimese poolt.

Järgmisena näeme Ananiast, kes oli Jeesuse järgija ja elas Damaskuses. Me ei tea temast just palju, kuid ühte me teame – ta oli täidetud Püha Vaimuga ja tema ees seisis raske ülesanne. Jumal kutsus teda tunnistama Saulile – tuntud kristlaste jahtijale – kes tol ajal möllas täiega koguduse vastu. Ananias kutsuti otse tulejoonele ja ta teadis, et kui ta tõesti kuulis valesti ja kutsujaks polnudki Jumal, on ta surmalaps. Seega pidi Ananias ületama vägagi reaalse surmahirmu, kuid ta oli võimeline selleks tänu Jumala ülevoolavale armastusele. Korraga täitis Ananiast piiritu kaastunne mehe vastu, kes oli end avalikult kuulutanud iga kristlase surmavaks vaenlaseks. Nii et ta läks usus välja ja see, kuidas Saul pöördus, on juba kõigile teada tuntud lugu. Läbi aegade Jeesuse kuulsaima jüngri Saulist Pauluseks saamine võib olla ajaloo suurim pöördumine üldse. Sest Paulus ei saanud ainuüksi päästetud, vaid kirjutas ka suurema osa kogu Uuest Testamendist.

reede, 18. oktoober 2013

KÕIK, MIDA VAJAD

„Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.“ (Johannese 14:26).

Mu elus oli aeg, kus kogesin eriliselt tugevat meeleheite rünnakut. See juhtus ajal, mil olin Jeesusele lähemal kui eales varem. Ühel hommikul, kui valmistasin ette oma jutlust, langes meeletu meeleheite vaim mu peale. Tuli ei kusagilt ja surus mind täiega maad ligi. Ja kui väga ma ka ei püüdnud, ma lihtsalt ei suutnud sellest lahti saada. Istusin oma laua taga, Piibel avatuna mu ees ja püüdsin jätkata jutluse kirjutamist, kuid see ei viinud mind kuhugi. Korraga ründasid mind mõtted selle kohta, kas ma olen üldse võimeline panema kokku tõelist sõnumit Jumalalt. Mu meeled täitusid kohutavate mõtetega, mis ütlesid mulle: „Sa ei mõista Pauluse kirju üldse. Sa pole saanud pihta „vana loomuse“ ja „uue loomuse“ põhimõtetele. Sa ei mõista „patule suremist“, kuna patt on ju endiselt olemas. Kuidas sa üldse julged eeldada, et võid kuulutada Jumala Sõna?“

Istusin seal kolm tundi, olles otsustanud selle sõnumiga ühele poole saada, aga ei miskit. Keskhommikuks tundusid juba kõik piibliread jooksvat kokku. Mu meeled olid segaduses ja vaim tuim, omamata vähimatki võimet kuulda Jumalalt. Langesin üha sügavamale meeleheitesse ja olin veendunud, et mul polegi midagi koguduserahvaga jagada. Nii et panin Piibli kinni ja jätsin oma töö sinnapaika. Kõndides mööda tuba, mu meeleheide ainult kasvas. Püüdsin välja nuputada, miks see olukord mind üldse tabas, kuid mul polnud aimugi. Lõpuks läksin oma palvetuppa ja istusin põrandale maha, suutmata lausuda sõnagi Jumalale. Hüüdsin hoopis oma vaimus Ta poole: „Issand, ma ei tea, mida teha. Tunnen end nii madalana, et ei jaksa isegi ulatuda Sinuni. Samas tean, et pole Sind eales nii palju armastanud kui praegu. Palun aita mind.“

Kui Saatan tuleb oma meeleheite vaimuga, pommitab ta sind ühe valega teise järel. Ajaks, mil’ ta lõpetad, kisendad sa Jumala poole: „Oo Issand, ma ei saa sellega iialgi hakkama!“ See on just see, mida Saatan minuga tegi. Ta pommitas mind palve ajal kõikvõimalike põrgulike valedega u. pool tundi. Seejärel murdis aga Jumala õrn, vaikne hääl minu vaimust läbi ja ma kuulsin neid armastavaid, kaastundlikke sõnu: „Dave, sa oled vägagi armastatud. Ära muretse, mu käsi varjab sind. Jah, sa oled korraliku rünnaku all, aga sa ei pea kartma. Sa ei pea omast jõust võitlema selles lahingus, sest minul on kõik, mida vajad!“ 

neljapäev, 17. oktoober 2013

HYÖKKÄYKSEN KESKELLÄ

Kun vihollinen hyökkäyksen lannistumisen hengen välityksellä, sinulle ei tule mieleen rukoilla. Silti sinun tulee mennä salaiseen kammioosi ja olla Jeesuksen läsnäolossa. Älä yritä rukoilla itsellesi tietä ulos epätoivosta. Nyt on Jumalan Hengen aika toimia sinussa ja nostaa sinut kuopasta.

Kun menet Herran eteen, kerro hänelle rehellisesti, kuinka heikoksi ja avuttomaksi tunnet itsesi. Sano hänelle: ”Jeesus, olen kuiva. Minulla ei ole enää voimia jäljellä. En ikinä pääse tästä masennuksesta, jollet sinä vaikuta siihen.”

Sellaisina alakulon aikoina Herra on hyvin kärsivällinen meitä kohtaan. Hän ei odota meidän yrittävän mitään innokasta, tulista rukousta. Hän tietää meidän tilamme ja tuntee myötätuntoa meitä kohtaan. Mene vain hänen läsnäoloonsa ja luota, että hänen Henkensä tekee sinussa sen, mitä varten hänet on lähetetty. Olet kuinka masentunut hyvänsä, hän ei hylkää sinua!

Olemme taipuvaisia ajattelemaan, että Pyhä Henki murehtii tähtemme ja livahtaa linnun lailla pois heti, kun lankeamme. Kuinka Jumalan Henki voisi hyljätä meidät silloin, kun tarvitsemme häntä eniten? Jos hän jättää minut aina, kun lankean ja vaivun syvään masennukseen, kuinka hän silloin voi olla Lohduttajani?

Jeesus lupasi meille: ”Ja minä olen rukoileva Isää, ja hän antaa teille toisen Puolustajan olemaan teidän kanssanne iankaikkisesti… En minä jätä teitä orvoiksi; minä tulen teidän tykönne (Joh.14:16, 18).

Kun vihollisen raskas lannistumisen henki asettuu elämäsi päälle, saatat olla niin sekaisin, ettet voi rukoilla edes kuiskaten. Silloin voit kuitenkin puhua Jeesukselle hengessäsi. Sano hänelle vain hiljaa: ”Herra, auta minua. Tämä hyökkäys on liian kova minulle. En pysty tekemään muuta kuin istumaan tässä uskossa. Luotan, että sinun Henkesi voi ajaa sen ulos minusta.” 

kolmapäev, 16. oktoober 2013

TULINEN KOETUS

Lannistumisen hetkillään Daavid ei pystynyt käsittämään, miksi hän oli niin masentunut. Hän kysyi: ”Miksi murehdit, minun sieluni, ja olet minussa niin levoton”(Ps.42:5). Eivät hänen kysymyksensä nousseet epäilyksistä Jumalaa kohtaan. Daavid alkaa psalmin ilmaisten syvää janoa Herraa kohtaan: ”Niin kuin peura halajaa vesipuroille, niin minun sieluni halajaa sinua, Jumala. Minun sieluni janoo Jumalaa, elävää Jumalaa. Milloin saan minä tulla Jumalan kasvojen eteen?” (Ps.42:1-2).

Lannistumisen hetkellä Daavid rukoili Herralta ilmestystä. Hän sanoi: ”Jumala, en ole koskaan rakastanut sinua enemmän kuin nyt. Miksi siis joudun kärsimään tällaista lannistumisen tuskaa?”

Joskus Daavid koki epätoivoa ja masennusta oman syntinsä tähden. Hän joutui Herran kurituksen kohteeksi oman ylpeytensä tähden, kun hän suoritti väenlaskun, mikä oli Jumalan lakia vastaan. Hän tunsi tuskaa Jumalan vitsasta, kun hän teki aviorikoksen Batseban kanssa ja järjesti tämän aviomiehen tapettavaksi. Hänen sydämensä särkyi tuomioista, jotka hän itse veti perheensä päälle omien syntiensä tähden.

Monet uskovat ovat tänä päivänä masentuneita, koska Pyhä Henki on halunnut viedä heidät voittoon, mutta he ovat vastustaneet sitä. He ovat valinneet lihan tien, ja se aina johtaa kipuun ja lannistumiseen.

Puhun tässä kuitenkin katuville uskoville, jotka etsivät Jumalaa koko sydämestään. Nämä uskolliset palvelijat ovat joutuneet jonkinlaisen lannistumisen hengen valtaan, sellaisen, joka kohtaa heidät yhtäkkiä, yllättäen, ilman mitään selvää syytä.

Kun hyökkäys tulee, en usko sen olevan kovin epätavallista. Jumala antaa tällaisia tulisia koetuksia kaikille omilleen. Pietari kirjoittaa: ”Rakkaani, älkää oudoksuko sitä hellettä, jossa olette ja joka on teille koetukseksi, ikään kuin teille tapahtuisi jotakin outoa”(1 Piet.4:12).

Jos tämä sopii sinuun, voit olla aivan varma siitä, että on kyseessä hyökkäys. Saatana on lähettänyt lannistamisen pilven hämmentämään sinua. Se on ollut vihollisen pääasiallinen ase Jumalan valittuja vastaan vuosisatojen ajan, mutta Jumala voittaa aina! 

teisipäev, 15. oktoober 2013

LANNISTUMISEN HENKI

”Minä käyn kumarassa, aivan kyyryssä, kuljen murheellisena kaiken päivää. … Minä olen voimaton ja peräti runneltu, minä parun sydämeni tuskassa.… Minun sydämeni värisee, minun voimani on minusta luopunut, minun silmieni valo - sekin on minulta mennyt.… minä olen kuin kuuro, en mitään kuule, kuin mykkä, joka ei suutansa avaa. Minä olen kuin mies, joka ei mitään kuule ja jonka suussa ei vastausta ole”(Ps.38:6, 8, 10, 13 - 14).

Kun luin tämän psalmin, näin Daavidin tuupertuneena epätoivossaan. Ehkä häntä huoletti eniten se, että ei ymmärtänyt syytä yhtäkkiseen masennukseensa. Tämä mies janosi Herraa, vuodatti joka päivä sydämensä hänen eteensä rukouksessa. Hän kunnioitti Jumalaa ja kirjoitti psalmeja korottaen hänen kunniaansa. Nyt, tässä masennuksen tilassaan, hän saattoi vain huutaa: ”Herra, minusta ei ole enää mihinkään, enkä ymmärrä, miksi tämä kaikki tapahtuu.”

Niin kuin monet muutkin uskovat, Daavid yritti järkeillä, miksi tunsi sellaista tyhjyyttä ja särkyneisyyttä hengessään. Hän kävi ehkä läpi kaikki elämänsä epäonnistumiset, synnit ja typeryydet ja ajatteli: ”Voi Herra, ovatko minun ajattelemattomat tekoni haavoittaneet omaa itseäni niin pahasti, että olen kaiken toivon ulkopuolella?”

Lopulta Daavid tuli siihen tulokseen, että Jumala kuritti häntä. Hän rukoili: ”Herra, älä rankaise minua vihassasi, älä kiivastuksessasi kurita minua”(Ps.38:1).

Alleviivaan sitä, ettei Daavid kirjoittanut tässä psalmissa ainoastaan omasta tilastaan. Hän kuvaa sitä, mitä monet Jeesukselle antautuneet kohtaavat jossakin vaiheessa elämäänsä. Silloin he joutuvat suoraan helvetin syövereistä nousevan lannistumisen hengen kiusaavien hyökkäysten kohteiksi. Ei kukaan hanki sitä itselleen eikä Herra sitä lähetä. Sellaisella hyökkäyksellä ei yleensä ole mitään tekemistä uskovan erityisten syntien tai epäonnistumisten kanssa.

Yksinkertaisesti, lannistumisen henki on saatanan mahtavimpia aseita Jumalan valittuja kohtaan. Useimmiten hän käyttää sitä vakuuttamaan meitä siitä, että olemme itse vetäneet Jumalan vihan päällemme, kun emme ole täyttäneet hänen mittaansa. Apostoli Paavali kehottaa meitä olemaan antautumatta paholaisen juonien uhriksi: ”Ettei saatana pääsisi meistä voitolle; sillä hänen juonensa eivät ole meille tuntemattomat”(2 Kor.2:11).

esmaspäev, 14. oktoober 2013

ME VOIMME KUULLA HÄNEN ÄÄNENSÄ TÄNÄÄN by Gary Wilkerson

Miljoonat ovat tulleet uskoon, koska yksi mies odotti, kunnes kuuli Herran äänen. Saul ”kaatui maahan ja kuuli äänen"(Ap.t.9:4). Kun hänen nimensä muuttui Paavaliksi, hän edelleen kuuli tämän äänen. Herra puhui hänelle niin kuin mies miehelle.

Pietari antoi Vapahtajan äänen tulla luokseen. ”Pietari nousi noin kuudennen hetken vaiheilla katolle rukoilemaan … Ja tuli ääni, joka sanoi hänelle: ’Nouse, Pietari, teurasta ja syö’ ” (Ap.t.10: 9 ja 13).

Jumalan valtakuntaan avautui ovi, koska yksi mies totteli ääntä. Elämme samoja Uuden Testamentin aikoja kuin Paavali ja Pietari. Meidänkin pitää antaa hänen äänensä tulla luoksemme. Mitä Jumala voisikaan tehdä uskovilla, jotka oppivat kuuntelemaan taivaasta!

Me juoksemme sielunhoitajille ja uskoville psykologeille sen sijaan, että odottaisimme Herran äänen tulevan luoksemme. Juoksemme yhdestä istunnosta toiseen, luemme kirjoja, kuuntelemme äänitteitä odottaen saavamme kuulla Jumalalta. Haluamme elämäämme selvän johdatuksen sanan ja kysymme papeilta, mikä on oikein ja väärin. Haluamme johtajan, jota seurata, diagrammin tulevaisuudestamme. Vain harvat tietävät, miten mennä Herran luo kuulemaan hänen ääntänsä. Monet tietävät, miten saada Jumalan huomio itselleen, oikeasti koskettaa häntä, mutta he eivät tiedä mitään siitä, miten Jumala koskettaa heitä.

”Jolla on korvat, se kuulkoon”(Matt.11:15).

Jumala tahtoo järisyttää maan vielä kerran. ”Katsokaa, ettette torju luotanne häntä, joka puhuu. Sillä jos nuo, jotka torjuivat luotaan hänet, joka ilmoitti Jumalan tahdon maan päällä, eivät voineet päästä pakoon, niin paljoa vähemmän me, jos käännymme pois hänestä, joka ilmoittaa sen taivaista. Silloin hänen äänensä järkytti maata, mutta nyt hän on luvannut sanoen: ’Vielä kerran minä liikutan maan, jopa taivaankin’ "(Heb.12:25- 26).

Viimeiselle, Laodikean seurakunnalle, Herra huutaa: ”Katso, minä seison ovella ja kolkutan; jos joku kuulee minun ääneni ja avaa oven, niin minä käyn hänen tykönsä sisälle ja aterioitsen hänen kanssaan, ja hän minun kanssani”(Ilm.3:20). 

reede, 11. oktoober 2013

VÕIME KUULDA TA HÄÄLT KA TÄNA

Miljonid inimesed on pöördunud Jumala poole, kuna üks mees otsustas oodata, et kuulda Jumala häält. Saulus „kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält“ (Apostlite teod 9:4). Ja kui temast Paulus sai, kuulis ta jätkuvalt seda häält. Jumal rääkis temaga kui mees mehega.

Ka Peetrus võttis Päästja häält kuulda. „Aga järgmisel päeval…läks Peetrus keskpäeva ajal katusele palvetama…ja talle kostis hääl…“ (Apostlite teod 10:9, 13).

Uks Jumala kuningriiki avanes, kuna keegi otsustas kuuletuda Tema häälele. Me elame samasugustel Uue Testamendi aegadel nagu Peetrus ja Paulus. Ka meie peame lubama Ta häälel jõuda enesteni. Mida kõike ei saa Jumal teha läbi kristlaste, kes õpivad kuulma Tema taevast häält!

Selle asemel, et oodata ära Jumala hääle jõudmine meieni, jookseme mööda nõustajaid ja kristlikke psühholooge. Jookseme ühelt sessioonilt teisele, loeme raamatuid, kuulame plaate – seda kõike selleks, et ometigi kuulda Jumalalt. Tahame saada selgeid juhiseid oma elude jaoks ja ootame, et pastorid ütleks meile, mis õige, mis vale. Igatseme juhti, keda järgida; üht skeemi oma tuleviku tarvis. Kuid vaid vähesed oskavad minna Issanda juurde, et võtta kuulda Tema häält. On küll paljusid, kes teavad, kuidas püüda Jumala tähelepanu ja puudutada Jumalat, kuid nad ei tea midagi sellest, kuidas Jumal võiks puudutada neid.

„Kel kõrvad on, see kuulgu!“ (Matteuse 11:15) Jumal tahab veelkord raputada kogu maad. „Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist. Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: „Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!” (Heebrealastele 12:25-26).

Issand ütles ühele lõpuaja kogudustest, Laodikeia kogudusele: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilmutuse 3:20) 

neljapäev, 10. oktoober 2013

PAREM KUI NELIPÜHAPÄEV

Ristija Johannes ei elanudki kuni nelipühapäevani! Tal polnud võimalust näha hargnevaid tulekeeli või kuulda tugevat kohisevat tuult. Ta ei näinud Jeruusalemma rappumist ega suurte rahvahulkade pöördumist. Kuid ometigi ütles Johannes, et tema rõõm on täielik! Ta oli kuulnud midagi paremat kui tuulekohin; midagi paremat kui positiivsed raportid või rõõmustava pruudi hääl. Ta oli kuulnud Päästja häält. „Kellel on mõrsja, see on peigmees. Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks.“ (Johannese 3:29). Johannes sai osa suurimast rõõmust, mida üks Jeesuse järgija eales kogeda võiks. Ta ütles: „Ma püsisin vagusi ja kuulsin Teda rääkivat iseendaga. Tema hääl pani mu südame rõõmust põksuma, kui Ta mind isiklikult kõnetas. Ma kuulasin oma Issandat ja selles peitubki mu rõõm – lihtsalt Tema hääle kuulmises.“

Johannes oleks võinud öelda: „Ma armastasin Teda ja ülistasin Teda Ta jalge ees. Ütlesin Talle, kui väärtusetu ma olen. Samas aga – minu rõõm ei peitunud selles, mida mina Talle ütlesin, vaid selles, mida Tema mulle ütles. Ma kuulsin Teda rääkimas ja ainuüksi juba see valmistas mulle suurt rõõmu.“

Osad õpetavad, et Issand ei räägigi enam inimestega muul moel kui vaid oma ilmutatud Sõna kaudu. Nad ei usu, et keegi võiks saada õnnistatud ja kogeda juhtimist Jumala vaikse hääle kuulmise kaudu. Kuid Jeesus ütles: „Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle.“ Tänapäeval aga oleme nii hirmunud „Tema hääle“ võimaliku kuritarvitamise pärast, mis pole vähimalgi määral tingitud Jumalast. Iga võlts nägemus, juhtimine või prohveteering on otsene tagajärg inimlikust uhkusest ja tahtest. Inimene kuritarvitab kõiki Jumala ande. Kuid sellest hoolimata kõnetab Ta ikkagi nende südameid, kes on valmis kuulama.

„Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu.“ (Heebrealastele 1:1-2)

Seepärast on nõnda, nagu Püha Vaim ütleb: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks…“ (Heebrealastele 3:7). 

kolmapäev, 9. oktoober 2013

KUULAMISE ÕPPETUND

Jumal pidi anda Eelijale kuulamise õppetunni, mistõttu Ta viis ta Hoorebi mäele ja andis talle piltliku jutluse. „Siis ta ütles: „Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees!” Ja vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules. Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin. Kui Eelija seda kuulis, siis ta kattis oma näo kuuega ja läks välja ning seisis koopasuus. Ja vaata, temale kostis üks hääl, kes küsis: „Mis sa siin teed, Eelija?” (1 Kuningate 19:11-13).

Usun, et kui tuul puhuma hakkas, mõtles Eelija endamisi: „No on ka aeg, Issand. Puhu Iisebel oma troonilt ja kupata ühes oma patuste sõpradega tuultekeerisesse. Puhu nad lihtsalt minema!“ Kuid Jumal polnud selles tuules.

Korraga toimus suur maavärin ja Eelija ütles: „No see peaks neid küll hingepõhjani ära hirmutama. Küll Jumal neile tagasi teeb, raputades neid pealaest jalatallani.“ Kuid Jumalat polnud selles maavärinas.

Peale maavärinat tuli tuli! Taevas oli täis hiilgavaid valkjastuliseid leeke! Eelija ütles oma südames: „Issand, nad ei aktsepteerinud tuld, mis langes altarile, mistõttu põleta nad maatasa! Põleta ära see kuri Ahab! Küpseta ära see Iisebel. Lase oma tulel neelata kõik õelad!“ Kuid Jumalat polnud ka selles tules.

„Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin. Kui Eelija seda kuulis, siis ta kattis oma näo kuuega…“ (1 Kuningate 19:12-13).

Kujutad sa ette? Prohvet, kes ei tundnud hirmu tormi ega maavärina või taevase „ilutulestiku“ ees, kartis väikest vaikset häält ja kattis oma pea kuuega. Miks? Kas ta siis polnud varasemalt Jumalaga rääkinud? Kas ta siis polnud suur palvemees? Kas Jumal polnud teda võimsalt kasutanud? Oli! Kuid Eelija polnud tuttav selle tasase, vaikse häälega! Kui ta aga lõpuks lasi sel häälel kõnelda – üksinda, vaikuses, eraldatuna kõigist varasmatest nähtustest – sai ta oma teenistuse kõige konkreetsemad juhtnöörid, mida ta eales kuulnud oli. „Ja Issand ütles temale: „Mine tagasi oma tuldud teed Damaskuse kõrbe! Mine ja võia Hasael Süüria kuningaks! Jehu, Nimsi poeg, aga võia Iisraeli kuningaks ja Eliisa, Saafati poeg Aabel-Meholast, võia enda asemel prohvetiks!“ (vt. 1 Kuningate 19:15-16).

Kui palju on tänapäeval neid pidevalt kiirustavaid Jumala lapsi, kes kunagi ei kuule seda häält? Nad on nii hõivatud kuulutustööga, heategude tegemisega, vaimse ärkamise eest palumise –ja paastumisega. Nii aktiivsed ja nii pühendunud ja ometi on nad kuulnud kõike muud kui oma Issanda häält. 

teisipäev, 8. oktoober 2013

PILGUHEIT JEESUSE SÜDAMESSE

„Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda!”? Eks ta pigem ütle talle: „Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!” (Luuka 17:7-8). Meil pole vähimatki probleemi samastada end sulase rolli –ja isanda teenimisega. Meil pole mingit probleemi panna põll ette ja tuua Issandale kogu oma ülistus ja tänu – täispakett oma kiitusest. Meile meeldib „toita“ oma Issandat sel moel! Selles peitub meie suurim rõõm ja rahulolu tunne. Küll aga on meil raskusi selle viimase, Issanda osaga. „Ning pärast söö ja joo sina.“ Seda on meie jaoks liiga palju, et sellest aru saada. Me ei oska istuda lihtsalt maha peale seda, kui oleme Teda teenindanud ning lasta Temal pakkuda meile sama rõõmu, mida ise kogesime, kui Teda teenindasime! Me röövime Issandalt rõõmu teenindada meid samal moel.

Me arvame, et Issand tunneb juba piisavalt rõõmu sellest, mida meie Talle pakume, kuid samas peitub selles kõiges nii palju enamat. Ta reageerib me usule; Ta rõõmustab, kui parandame meelt; Ta räägib meist Isale; Ta tunneb head meelt meie lapsemeelse usu üle. Samas aga olen veendunud, et Tema suurim vajadus on omada üks-ühele suhtlust nendega, kes veel siia maa peale jäänud. Ükski ingel taevas ei suuda täita seda vajadust. Jeesus tahab suhelda nendega, kes otse „lahinguväljal“.

Mille põhjal ma küll arvan, et Kristus tunneb end üksildasena ja omab meeleheitlikku vajadust suhelda meiega? No vaadakem seda päeva, mil’ Ta surnuist üles tõusis. Kaks jüngrit olid teel Jeruusalemmast Emmausse, olles ääretult kurvad oma lahkunud Issanda pärast. Kui Ta aga nende juurde astus, ei tundnud nad Teda ära. Kuigi Ta nii väga tahtis nendega rääkida ja Tal oli nii palju öelda. „Ja sündis, et nende vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ise ja kõndis nendega kaasas…Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib.“ (Luuka 24:15, 27).

Nende jüngrite jaoks poleks saanudki olla imelisemat kogemust. Vt.Luuka 24:32 „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis…?” Mõtleme siinkohal alati jüngrite rõõmu peale, aga kuidas on lood Jeesuse rõõmuga? Kujutan ette ülestõusnud Issandat, kelle auliselt palgelt voolavad pisarad ja kelle süda on täis suurt rõõmu. Tema südameigatsus oli täitunud. Näen vaimusilmas ülirõõmsat Jeesust. Ta oli teeninud oma jüngreid. Oma aulisel kujul koges Ta esimest korda kahepoolset suhtlust. Ta valas välja oma igatseva südame ja see sai puudutatud. Nii sai ka Tema vajadus rahuldatud. 

esmaspäev, 7. oktoober 2013

KUIDAS VÕITA KIUSATUSI

Võime pidada vastu ja mitte alla anda kiusatustele, ei sõltu pähetuubitud piiblisalmidest või lubaduste ja tõotuste andmisest või tundideviisi palvetamisest ja paastumisest või isegi iseenda pühendamisest suurtele ja aulistele asjadele. Kõik need asjad on soovitatavad ja loomulikud kristliku kasvu jaoks, kuid neis ei peitu veel meie võit.

Kõige lihtsam kiusatusele vastuseisu saladus peitub Saatana väe ees tuntava hirmu murdmises! Sest hirm on ainukene asi, millega Saatan saab inimest lõa otsas hoida! Aga Jumal ei anna meile kartuse vaimu – see lähtub ainuüksi Saatanast. Inimene aga kardab Saatanat. Kardab deemoneid. Kardab läbikukkumist. Kardab, et tema isud ja harjumused ei muutu iialgi. Kardab oma seesmisi ihasid, et need võtavad võimust ja haaravad kontrolli ta elu üle. Kardab olla üks neist tuhandeist, kes on ehk erinev, täis lihalikke himusid ja võimetu leidma abi.

Inimene kardab, et ta ei suuda lõpetada patu tegemist, andes sellega vaenlasele väe, mida too tegelikult ei oma. Inimene kisendab täiest kõrist: „Ma olen sõltuvuses ja ei suuda lõpetada! Ma olen niivõrd kõige selle lummuses ja Saatana mõjuvõimu all, et ta lihtsalt paneb mind seda tegema!“
Hirmul on omadus piinata. Ja senikaua, kuni sa kardad Saatanat, ei suuda sa iialgi murda läbi ühestki kiusatusest. Saatan tegutseb tuginedes hirmule ja kristlased, kes kardavad Saatanat, omavad väga vähest kui üldse mingit võimu seista vastu talle.

See kõik tugineb valele! Valele, mis laseb uskuda, otsekui oleks Saatanal vägi võtta kristlasi pinge all rajalt maha. Kuid see pole nii! Jeesus tuli, et hävitada kogu Saatana vägi kõigi verega lunastatud Jumala laste üle. Ma olen sageli mõelnud, miks küll Jumal laseb kristlastel kogeda nii palju kiusatusi? Miks ei võiks Ta lihtsalt kõrvaldada kõik need takistused, selle asemel et „valmistada väljapääs, nii et me suudame taluda.“ (1Korintlastele 10:13)? Vastus on väga lihtne. Niipea, kui sa saad selgeks, kui võimetu Saatan tegelikult on – niipea, kui sa saad aru, et tegelikult ei suuda ta sind millekski sundida; kui sa mõistad, et Jumalas peitub kogu vägi, mis hoiab sind kukkumast – alles siis sa suudad „taluda“ ükskõik, mida, millega Saatan sind ka ei piiraks. Ja sa võid sellest kõigest läbi minna ilma kartmata kukkuda!

Me ei ole vabastatud kiusatustest, küll aga hirmust Saatana ja selle eest, et ta võiks meid sundida alluma neile. Me seisame kiusatustega silmitsi senikaua, kuni jõuame oma usus „hingamisse“. See „hingamine“ aga peitub vankumatus veendumuses, et Jumal on võitnud ära Saatana, kel pole mingit õigust ega meelevalda meie üle ja me oleme lõppeks otsekui tules läbikatsutud ja puhastatud kuld. 

reede, 4. oktoober 2013

TÄISILMUTUS

Miks otsis Mooses nii meeleheitlikult nägemust Jumala aust? Usun, et vastus sellele leidub järgnevas salmis: „Seal ma ilmutan ennast Iisraeli lastele ja see saab pühaks minu auhiilguse läbi.“ (2Moosese 29:3). See fraas saab pühaks, tähendab „puhtaks tegemist“. Jumal ütles: „Mooses, kui sina ja kogu rahvas mind ülistate, kohtun ma teiega ja kingin teile oma ligiolu. Ja kui ma teile oma ligiolu ilmutan, siis see ühtlasi ka puhastab teid.“

See on üks võimsamaid salme kogu Piiblis. See toob lootust kõigile, kes maadlevad salajase patuga ja igatsevad olla puhtad ning vabad. Jumal tõotab: „Su tempel saab puhastatud läbi minu au ilmutuse ja see ilmutus on kättesaadav su jaoks just praegu minu Pojas, Jeesuses Kristuses!“ Kuid me leiame selle ilmutuse Kristusest ainult siis, kui pöördume Piibli poole! Paulus ütleb, et kui me laseme Jumala Sõnal peegeldada iseendile üha kasvavat ilmutust Jeesusest, muudetakse meid aust ausse. „Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.“ (2 Korintlastele 3:18).

Ilmutus Jumala aust toob me ellu hoidva väe: „Sest kõige kohale asub auhiilgus kaitsevarjuks.“ (Jesaja 4:5). Ehk teisisõnu: Jumala au hoiab meid puhtana keset me kõige raskemaid aegu. Saatan võib valetada meile: „Sa oled lüüasaanud! Oled valetaja ja petis, oled abielurikkuja.“ Kuid me võime vastata: „Ei, Saatan. Mul on Ülempreester ja ma olen puhastatud Tema au nägemuse poolt.“

Kui Jumal ilmutas Moosesele kõiki neid asju oma loomuse kohta, andis Ta talle ka täie ilmutuse, et Ta „ei jäta süüdlast karistamata“ (2Moosese 3:7). Asarja prohveteeris kuningas Aasale tema õitseajal: „Issand on teiega, kui teie olete temaga, ja kui te otsite teda, siis te leiate tema; aga kui te tema maha jätate, siis jätab tema teid maha!“ (2Ajaraamatu 15:2). Ehk teisisõnu: "Kui sa põlgad Jumala au, kui vabandad oma pattu ja hülgad Issanda, ei puhasta Ta sind!“

Mida Jumal siin ütleb, on väga lihtne: „Võta aega, et õppida tundma mu Poega! Uuri mu Sõna ja otsi mind oma salajases palvekambris. Ja kui sa siis viibid mu ligiolus, avanevad ka su silmad nägema mu au. See kõik on ilmutatud Kristuses – täielik ilmutus minu armastusest, armust ja headusest.“ 

neljapäev, 3. oktoober 2013

TEMA LIGIOLU ILMSIKS SAAMINE

Mooses otsis pidevalt Jumala ligiolu ilminguid: „Et ma tunneksin sind . . ." (2Moosese 33:13) ja Jumal vastas talle: „Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.” (s.14).

Moosese palve sobiks üsnagi hästi enamus kristlastele. Me kõik tahame kogeda Jumala ligiolu – et see juhiks, juhataks, väestaks ja õnnistaks meid. Tõesti, mida enamat võikski üks usklik tahta? Samas, ainuüksi Jumala ligiolu kogemine polnud Moosese jaoks piisav. Ta teadis, et on veel midagi enamat ja ta hüüdis: „Näita siis mulle oma auhiilgust!“ (s.18)

Jumal ilmutas Moosesele oma au. Kuid see ei ilmunud mingi aulise pilve või maavärina näol. Ei. Jumal ilmutas oma au läbi oma lihtsa olemuse: „Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu…“ (2Moosese 3:6-7). Jumala au oli ilmutus Tema armust, headusest, armastusest ja kaastundest!

Olen kuulnud mitmeid kristlasi ütlemas: „Ossaa, kus Jumala au alles langes me koguduses eile! Milline võrratu ülistus seal oli ja rahvas oli Jumala Vaimust täiesti lummatud.“ Kuid see ei tõesta veel Jumala au ilmnemist. Seal on tegu pigem inimlike emotsioonide kui Jumala auga. See ei hõlma endas veel ilmutust sellest, kes Ta on! Osad võivad nüüd vaielda, et kuidas jääb siis selle jüngrite kogemusega seal Muutmise mäel? Kas see siis polnud Jumala au ilming? Kõik, mis see oli, oli võimas välgusähvatus ja Moosese ning Eelija imeline ilmumine. Kuid Jumala au ei olnud Mooses või Eelija või see erakordne sähvatus. Pigem oli Tema au Jeesuses: „Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus…Ja ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” (Matteuse 17:2,5).

Jumal ütles: „Siin on minu isikuks saanud au – Kristuses!“ Nii ongi – Jeesus on kõige selle kehastus, mille Jumal ütles end Moosesele olevat: armuline, pikameelne, rikas headusest ja tõest, olles armuline tuhandetele, andes andeks kõik üleastumised ja patud. Ja nüüd ütles Jumal: „Siin on elav pilt minu aust, mis on saanud ilmsiks minu Poja läbi!“ 

kolmapäev, 2. oktoober 2013

TEMA LIGIOLU PILV

Kui Iisraeli rahvas viibis kõrbes, ilmutas Jumal oma ligiolu neile läbi pilve. See pilv oli kui nähtavaks kinnituseks Jumala tõotusest olla koos oma rahvaga. See laskus üle kogudusetelgi nii ööl kui päeval ja oli neile suunanäitajaks erinevates olukordades. Kui pilv liikus, liikusid ka nemad ja kui pilv püsis paigal, püsisid paigal ka nemad. Rahval puudus vajadus pidada üldkoosolekuid teemal, mida tulevik toob?, sest nad panid kogu oma lootuse Jumala nähtava ligiolu pilve peale.

Tänapäeval hõljub see sama Jumala ligiolu pilv sinu salajase palvekambri üle. See ootab igal päeval, et ümbritseda, juhtida ja väestada sind ning anda sulle rahu. Ühtlasi jagab see sulle detailseid juhtnööre sinu pere, töö ja suhete kohta.

Sinu salajane palvekamber võib olla, kus iganes – dušši all, bussis või rongis või teel tööle. Võid end kõigest muust välja lülida ja öelda: „Issand, mul on hetkel pool tundi. Jeesus, ma armastan ja ülistan Sind. See on minu palvekambri hetk Sinuga just praegu.“ Pole midagi võrratumat, kui olla vaid koos Jumalaga, arendades seeläbi oma püsivat palveelu. Jumal on tõotanud, et kui sinust saab otsiv ja palvetav sulane, murrab Tema ligiolu läbi su ellu, avades ja sulgedes uksi ning kehtestades oma jumaliku korra kõikjal sinu ümber. Samas aga sünnib midagi veelgi enamat: Jumala ligiolu juhib sind ilmutusse Tema aust! Jumala ligiolu ja au vahel on vahe. Enamus kristlasi tunnevad Tema ligiolu – Tema imelisi tegusid oma elus – kuid vähesed tunnevad Tema au. 2 Moosese raamatus antakse meile pisut aimu sellest vahest: „Siis pilv kattis kogudusetelgi ja Issanda auhiilgus täitis elamu.“ (2Moosese 40:34). Apostel Paulus kirjutab, et kõigi usklike ihud on Jumala templid: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?“ (1Korintlastele 3:16). Nii nagu iisraellased elasid Jumala ligiolu all, nõnda oleme meiegi pidevalt Jumala katva armu all. Samas, mis on see vahe Jumala ligiolu ja au kandmise vahel? 

teisipäev, 1. oktoober 2013

KOGU OMA SÜDAMEST

Jumal annab konkreetsed, erilised tõotused neile, kes otsustavad otsida Tema palet kogu oma südamest. Üks neist tõotustest on leping Tema ligiolu kohta. Samas aga on see leping äärmiselt tingimuslik. Piibel annab väga selgelt mõista, et alles siis, kui järgime selle lepingu reegleid, võime nautida Jumala ligiolu imelist õnnistust oma eludes. Ja see ei puuduta ainuüksi päästet. See räägib sellisest Jumala otsimise tasandist, et Tema võrratu ligiolu saab valatud me üle sellisel määral, et see on nähtav ja kogetav teistelegi.

Jumal ilmutas oma ligiolu lepingut läbi nimetu prohveti, kes tõi sõnumi Iisraeli ülempreestrile Eelile. Tol hetkel oli Eeli tagasilangenud. Issand oli teda kõnetanud, hoiatades teda praktiseeritava patu ja kompromisside pärast. Kuid Eeli oli eiranud kõiki Jumala sõnu. Kuid nüüd ütles see nimetu prohvet Eelile: „Sellepärast ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen tõesti öelnud: Sinu sugu ja su isa sugu peavad igavesti elama minu ees! Aga nüüd ütleb Issand: Jäägu see minust kaugele! Sest kes austab mind, seda austan mina, ja kes mind põlgab, saab põlatavaks.“ (1Saamueli 2:30). See fraas „saab põlatavaks“ tähendab seda, et Jumal eemaldab oma ligiolu. See ei tähenda seda, et inimene on seetõttu neetud, vaid pigem seda, et ta peab hakkama saama omaenese jõus. Jumal ütles Eelile: „Ma tahtsin õnnistada su koda ja osutada sulle oma soosingut, kuid sa põlgasid mu ära, andes järgi oma himudele ja patule, jättes mind kõrvale. Seetõttu eemaldan oma ligiolu su elust.“

Paljud inimesed tulevad Kristuse juurde tänu suurele spontaansele „usupurskele“. Aja pikku nende innukus aga kahaneb ja nad hakkavad Issandad eirama. Nad põlgavad Tema käske ja pöörduvad tagasi oma vanade, patuste teede juurde. Samas aga usuvad, et Jumala ligiolu jääb ikka nendega. Kuid see on vaid petlik ettekujutus. Piibel annab väga selgelt mõista, et kui sa hülgad Jumala, hülgab Tema ka sinu!