reede, 28. veebruar 2014

MIS SEE TÄHENDAB PARANDADA MEELT?

Paljud kristlased arvavad, et meeleparandus tähendab lihtsalt „ümber pööramist“ ja vastassuunas liikumist. Samas aga ütleb Piibel, et meeleparandus on nii palju enamat. Termini „meelt parandama“ otsene ja täielik tähendus Uues Testamendis on „kogeda kahetsust oma Jumala vastu tehtud pattude pärast; kogeda süümepiinu ja kahjutunnet; tahet muuta suunda.“ Tõeline meeleparandus hõlmab endas igatsust muutuda!

On oluline mõista, et lihtsalt kahetsustunne ei too veel meeleparandust. Pigem viib meeleparanduseni tõeline kurvastus. Paulus ütleb: „Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus toob aga surma.“ (2 Korintlastele 7:10). Paulus räägib siin tingimusteta kurvastusest – sellisest, mis ehe ja mis püsib meeltparandanud inimese elus. Taoline jumalakartlik kurvastus toob esile meeleparanduse, mis hõlmab endas patu vihkamist, tervet jumalakartust ja igatsust seada kõik väär korda. Seetõttu ei peaks see meid üllatama, et Paulus kuulutas meeleparandusest ka usklikele. Ta jagas Korintose kristlastega ikka väga tõsist meeleparandussõnumit. Korintose kristlased olid rikkalikult õnnistatud Jumala poolt ja neil olid suurepärased ning võimsad piibliõpetajad. Samas aga elas nende kogudus jätkuvas patus.

Esmalt tunnistas Paulus korintlastele järgmist: „Apostli tunnusteod on ju teie seas täide saadetud kogu kannatlikkusega, nii tunnustähtede, imede kui ka vägevate tegudega.“ (2 Korintlastele 12:12). Kuid seejärel ütles neile väga otse: „Ma ju kardan, et ma tulles ei leia teid niisugustena, nagu tahan.“ (2 Korintlastele 12:20). Milles seisnes see Pauluse kartus? Kõige lihtsamalt öeldes järgnevas: „Ja kui ma tulen taas, kas mu Jumal ei alanda mind teie ees ega tule mul kurvastada nende paljude pärast, kes varem on pattu teinud ega ole meelt parandanud oma rüvedusest ja hoorusest ja kõlvatusest, mida nad on teinud.“ (2 Korintlastele 12:21)

See õrna südamega karjane armastas Korintose kompromissialte usklikke. Samas teadis ta, kui vägagi hästi oli neid õpetatud nende kahepalgelise patuelu väärusest. Ta ütles neile: „Kui ma teile järgmine kord külla tulen, näete te mu pead kurvastusest langetatuna. Mu silmist voolavad pisarad ja ja mu hääl kähiseb kurbusest. Kui ma näen teid jätkuvalt rahuldamas end oma rüveduses, himudes ja ihades, murrab see mu täiega, sest evangeelium pole sel juhul teinud oma tööd te südameis. Te pole parandanud meelt oma patust, mispeale pean teile hüüdma kõva häälega: „Parandage meelt!“

neljapäev, 27. veebruar 2014

NELIPÜHA PÄEVAL

Millist evangeeliumi kuulutas Peetrus suurtele rahvahulkadele Nelipüha päeval? Piibel ütleb meile, et kui rahvas kuulis apostli tunnistust, siis „seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid: „Mida me peame tegema, mehed-vennad?” Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.“ (Apostlite teod 2:37-38). Peetrus ei vastanud neile, et vaja on vaid „uskuda ja saada päästetud“. Nõnda nagu ta ka ei öelnud, et vaja on vaid langetada otsus Jeesuse kasuks. Ei. Ta ütles, et esmalt on vaja meelt parandada ja siis saada ristitud sõnakuulelikkuses Kristusesse!

Millist evangeeliumi kuulutas Paulus Ateena paganaile? Ta ütles neile väga selgelt: „Kuid nüüd käsib ta (Jumal) kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada.“ (Apostlite teod 17:30). Neil Kreeka intellektuaalidel polnud vähimatki probleemi uskuda Jumalasse. Võib lausa öelda, et nende suurimaks ajaviiteks oli „uskuda“ paljudesse jumalatesse – algul ühte, siis teise. Seetõttu ka, millal iganes keegi tuli ja veenvalt mõnest jumalast kuulutas, uskusid nad kergesti. Nad uskusid, aga samas elasid ka patus. Seetõttu ainuüksi usust ei piisanud! Paulus ütles neile meestele: „Ei, ei! Jeesust ei saa lihtsalt lisada oma pikka jumalate nimekirja. Võite ju uskuda neisse kõigisse, aga Jeesusega ei lähe see mitte. Ta on tulnud, et päästa teid te pattudest, mistõttu Ta käsib kõigil oma järgijail parandada meelt ja saada puhtaks!“

Hiljem kuulutas Paulus sama meeleparandusevangeeliumi ka kuningas Agrippale: „Ma ei ole olnud sõnakuulmatu taevase nägemuse vastu, vaid ma kuulutasin esmalt Damaskuses ja siis Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ning paganatelegi, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid tegusid.“ (Apostlite teod 26:19.20). Paulus ütles: „Kus iganes ma ka pole käinud – olen kõikjal kuulutanud meeleparandust. Tõeline meeleparandus aga räägib iseenda eest oma tegudes!“

Kõik need piiblilõigud annavad meile selgelt mõista, et apostellik kogudus kuulutas julgesti seda sama evangeeliumi, mida Ristija Johannes ja Jeesuski: „Parandage meelt ja loobuge oma pattudest!“

kolmapäev, 26. veebruar 2014

KUULUTADES MEELEPARANDUST

Mis oli see esimene sõnum, mille Jeesus tõi, olles pääsenud kõrbe kiusatustest? Piibel ütleb: „Sellest ajast peale hakkas Jeesus kuulutama: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Matteuse 4:17). Jeesus kutsus inimesi meeleparandusele enne veel, kui Ta neid uskumagi kutsus. Markus kirjutab: „Jeesus tuli Galileasse ja kuulutas Jumala evangeeliumi: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” (Markuse 1:14-15). Kristuse kuulutus oli: „Parandage esmalt meelt ja siis uskuge!“Jeesus ütles oma missiooni kohta ühes teises kohas: „Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!” (Matteuse 9:13) ja galilealastele ütles Ta: „Vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.“ (Luuka 13:3). Jeesuse evangeelium taanduski eelkõige meeleparandusele!

Ristija Johannes kuulutas samuti meeleparandust, valmistamaks Iisraeli rahvast ette Kristuse tulekuks. Johannese sõnum juutidele oli lihtne ja otsekohene: „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Matteuse 3:1-2). Inimesi tuli kokku kõikjalt, et kuulda Johannese kuulutust ja ta ütles neile väga kindlalt: „Messias ilmub peagi te keskele, mistõttu targem oleks end Temaga kohtumiseks valmis seada! Te võite ju tunda elevust Tema tuleku üle, kuid samas pole te südamed selleks valmis, sest hoiate endiselt kinni oma pattudest. Väliselt olete küll kangesti puhtad ja aulised, kuid seespidi otsekui täis surnud inimese luid! Olete kui rästikute sugu, kel’ pole vähimatki aukartust Jumala ees! (vt Matteuse 3:7-12). Samas pole teil ka arusaamist, et olete patused. Seetõttu las ma hoiatada teid – enne, kui saate uskuda Päästjasse ja järgneda Talle, peate tegelema oma patuga. Seetõttu parandage meelt, pöörduge oma pattudest ja elage nii, et sellest peegelduks reaalne muutus!“

teisipäev, 25. veebruar 2014

ON AEG TEGUTSEDA ARMASTUSES

„Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!“ (Luke 6:36).

Sõna „arm“ lähtub kreekakeelsest sõnast misericordia, mis tähendab “kannatusi“. Ehk siis kogu selle sõna täistähendus on: „Võtta südamesse teise kannatused ja pakkuda talle kergendust ning tröösti.“ Ehk siis armuline olemine tähendab võtta kanda teise inimese valu! See on just see, mida Issand ka meie heaks teeb. Kui palju kordi on Jeesus võtnud su kannatused ja vaeva, andes asemele oma tröösti, rahu ja andestuse? Kui palju kordi on Ta pühkinud su pisaraid, öeldes mõne lahke sõna, isegi kui sa seda ei väärinud? Ta on teinud seda ikka ja jälle ja jälle!

Kuidas siis ei saaks sa võtta südamesse kellegi teise valu ja vaeva, kes hetkel kannatamas? Kreekakeelse sõna „headuse“ juured ulatuvad kahte sõnasse: „oraakel“ ja „õrn puudutus“. Oled sa lootuse oraakliks oma õdedele ja vendadele Kristuses, tuues neile lootuse sõna Issandalt koos õrna lohutava puudutusega? Piibli kohaselt ei pea sa tegema midagi enamat kui vaid olema Tema armastuse oraakliks, peegeldades teistele, kes on Jeesus.

Sõna „kaastunne“ tähendab „olla mõjutatud ja puudutatud teiste inimeste hädast ning võtta selles osas midagi ette.“ See aga ei tähenda seda, et lähened kellelegi, kes elab patus ja ütled talle: „Mul on sulle sõna otse taevast, vennas – su elus on patt!“ Kui ta elus ongi pattu, teab ta seda juba nagunii! Ja võimalik, et ta vastaks sulle Jeremija sarnaselt: „Oo palun – ära toimi vihas minu vastu ega tee mind maatasa. Olen omadega niigi juba põhjas. Palun, ära põrmusta mind veelgi!“
Kui oled saanud ilmutuse Jumala aust, tead ka seda, mida tähendab kogeda Tema armu, armastust ja andestust. Ja see au saab muutma sind. Seepeale ütleb Jeesus: „Võta nüüd see au ja lase sel paista maailmale enda ümber. On aeg tegutseda armastuses, nõnda nagu Issand seda sinu puhul korduvalt teinud on!“

esmaspäev, 24. veebruar 2014

ISTU MAHA JA OOTA by Gary Wilkerson

Hesekiel oli suur prohvet, kes liikus võimsalt Jumala Vaimus. Hesekieli 37 peatükis andis Jumal talle nägemuse, mille suhtes usun, et see kätkeb endas vaimse ärkamise sõnumit ka tänapäeva kuivetunud kogudusele.

Nii nagu enamus Vana Testamendi prohveteid, nii teenis ka Hesekiel Iisraeli kuningat. See omakorda aga tähendas kuninga sõjaväega kaasa reisimist ja sõjaõuduste pealt nägemist. Hesekiel nägi selliseid tapatalguid, mille sarnaseid ei peaks ükski inimene eales nägema. Kuid sellest hoolimata hoidis ta silme ees nägemust, mis ületas kõik muu silmaga nähtava. See oli Püha Vaimu kaudu saadud nägemus, mille kohta Hesekiel ütles: „Issanda käsi tuli mu peale.“ (Hesekieli 31:1).

Oma maises elus võime me näha kõikvõimalikke raskeid asju. Palusin alles mõned nädalad tagasi koos ühe naisega, kelle 22-aastane poeg oli ootamatult surnud. Noormees, keda tundsin ajast, kui ta oli alles 2-aastane. Aasta aasta järel näen, kuidas abielud purunevad ja kuidas uimastisõltuvus hävitab noorte elusid nende elu kõige õitsvamatel aegadel. Sõites iga päev tööle, mõtlen neile 80%-le meie linna rahvast, kes ei tunne Jeesust.

Kui Jumal inimkonna lõi, ei kavandanud Ta me jaoks kogeda kõiki neid patuseid asju, mis meid jalust niidavad. Ja isegi kui seisame silmitsi mõne tragöödiaga, võime ometigi hingata Jumala rüppes nagu Hesekiel seda tegi, sest Piibel ütleb, et ükski relv, mis tõstetud me vastu, ei oma tegelikult mingit mõju. See tõde peab juurduma me südameis. Kui tahame seista vastu kõigile neile pimeduse jõududele, mis tõusevad meie perede, noorte ja kogukondade vastu, peame teadma, et oleme pideva kaitse ja valve all. Jumal ütles Hesekielile: „Istu maha ja pane tähele, mida sulle näidata tahan. Olen kohe, kohe korda saatmas midagi suurt ja imelist, aga see pole haaratav inimmõistuse läbi. Sa vajad minu Vaimu, et saada ilmutust sellest, mida plaanin teha.“

Hesekieli 37:1 kasutatud heebreakeelne sõna „maha istuma“ (piiblisalmis „pani mu maha keset orgu“) on sama, mida on kasutatud ka Luuka 24:49, kus Jeesus juhendas oma jüngreid, öeldes: „Teie aga viibige („istuge maha“) selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!” Mõlemas kontekstis on selle väljendi tähendus järgmine: „Pange maha oma plaanid ja strateegiad ja oodake seejärel mind, et mina tuleks ja täidaks teid oma väega.“
Olen enam kui veendunud, et tänapäeva kogudus vajab kuulda seda sõna. Kui sageli korraldame me kõikvõimalikke seminare, kontserte ja konverentse, mis kõik on tühised, kui Kristus ei hinga oma elu neisse. Ainuüksi siis, kui Püha Vaim meid täidab, on meil ka midagi reaalset anda.

laupäev, 22. veebruar 2014

SEE TUNDUB VÕIMATU by Carter Conlon

Matteuse 4 peatükis juhtis Püha Vaim Jeesuse kõrbe. Ta oli olnud toiduta 40 päeva, kui Saatan tuli ja ütles Talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!” (Matteuse 4:3). Ehk teisisõnu: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis miks peaks sa kannatama? Sa ei peaks kogema raskusi ega puudust. Lihtsalt käsi neid kive, et need muutuks leivaks.“ Jeesus aga vastas: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” (Matteuse 4:4). Ehk teisisõnu: „Mind on saadetud Isa poolt missioonile ja ma viin selle täide. See ei tähenda, et tunnen end igakord hästi, aga mul on sõna Isalt, et lõpetan selle teekonna edukalt ja paljud leiavad tee minu juurde.“

Paljud meie põlvkonna inimesed on püüdnud leida kergemat teekonda ja kogenud kiusatust kasutada Jumala väge iga kivi muutmiseks leivaks – et iga raskus muutuks kergeks. Kuid Jeesus ütles oma jüngritele: „Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi?“ Ehk teisisõnu – Jumal annab sulle kõik, mis tarvis, et aidata sind läbi iga raskuse. Seetõttu ei pea sa ise nuputama, kuidas oma dilemmad lahendatud saaksid või kuidas kasutada Jumala väge selleks, et rasked seisud kergeks muuta.

Jeesus jätkas: „Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao?“ See on üks imeline väide, sest Isa saatis oma Poja püüdma minu ja sinu hinge ning selle tulemusena kaasama meid oma teenistusse, tehes meist inimeste püüdjad. See oli Jumala lunastav plaan selle maise elu jaoks ja see hõlmas endas ka risti – hülgamist, pilget ja naeruvääristamist ning põlgust inimeste poolt, kes ei tahtnud võtta vastu oma päästet. Samas tuli madu kõrbes Jeesuse juurde ja ütles: „Siin on kogu maailma kuningriigid. Kõik, mida nende omistamiseks tegema pead, on lihtsalt kummarduma mu ees ja tõdema, et Jumala teed pole ainukesed teed. Lihtsalt nõtkuta oma põlvi ja mine ristist mööda – mine raskusest mööda ja ma annan kõik selle kohe praegu sulle.“

Kui sa palud Isalt kala, ei anna Ta sulle madu. Sa võid palves öelda: „Issand, ma ei taha olla kõigest pinnapealne tunnistus sellest, kes Sa oled minu põlvkonna keskel. Kas Sa teeksid minust inimeste püüdja nagu algkogudus seda oli?“ Vastupidiselt tänapäeva madudele, kes püüavad ahvatleda kaasaja kogudust minema teist teed, ei ütle Jumal sulle: „Elu peab olema kerge, mistõttu sa ei pea ka kannatama Kristuse pärast.“ Ei. Küll aga lubab Ta sulle kanda sind läbi igast raskusest, mis su teele võib tulla, kui täidad Tema eesmärki selle põlvkonna keskel ja kanda sind kuni võiduka lõpuni.


__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 21. veebruar 2014

MIS IGANES JUHTUS MEELEPARANDUSEGA?

Mis iganes on juhtunud meeleparandusega? Seda sõna kuuleb enam vaevu tänapäeva kogudustes. Pastorid esitavad harva oma kogudustele üleskutse nutta ja kurvastada oma üleastumiste pärast, mis Kristusele haiget teevad. Selle asemel kuuleme paljudest kantslitest hoopis sõnumit: „Lihtsalt usu. Võta Kristus vastu ja sa saad päästetud.“ Piiblitekst, mida selle üleskutse õigustamiseks kasutatakse, on Apostlite teod 16:30-31. Nende salmide kohaselt peeti Paulust vangikongis kingi, kui korraga maa värises ja kõik vanglauksed lõid valla. Vangivalvur arvas, et kõik vangid on plehku pannud, mis tähendas tema jaoks pea pakule minemist. Suures meeleheites haaras ta juba mõõga, et endale lõpp peale teha, kui Paulus ja Siilas talle vahele said ja kinnitasid, et keegi pole põgenenud. Seda nähes langes valvur meeste jalge ette ja hüüdis: „Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?” Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!” (Apostlite teod 16:30-31).

Neid piiblisalme lugedes on oluline mõista, et see vangivalvur oli enesetapu äärel, omades mõõka oma käes. Ta oli juba meeleparanduse künnisel – põlvili maas ja murtud ning värisev apostlite ees. Nii oli ta süda juba täiega valmis võtma Jeesust vastu kõige siiramas usus.

Markuse evangeeliumis ütleb Kristus oma jüngritele: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.“ (Markuse 16:16). Selle salmi põhjal on selge, et pääste leidub vaid lihtsas Jeesuse vastuvõtmises ja ristimises. Samas aga täiendab Jeesus seda sõna ja ütleb: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ (Markuse 16:15). Ehk tegelikult ütleb Ta, et enne, kui üldse inimesed saavad uskuda, on vaja neile kuulutada evangeeliumi. Aga mis on see evangeelium, millele Jeesus viitab? See on evangeelium, mida Jeesus ise kuulutas – meeleparanduse evangeelium! Mõtle sellele. Mis oli esimene sõnum, mille Jeesus peale kõrbest naasemist tõi? Piibel ütleb: „Sellest ajast peale hakkas Jeesus kuulutama: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Matteuse 4:17).

neljapäev, 20. veebruar 2014

AEG HÕISATA

Aadam ja Eeva lasid pettusel tulla oma abiellu, mida raskendas veelgi nende vastuhakk Jumalale, kui nad end Ta ligiolu eest peitsid. Jumal ei peida end kunagi – ainult inimene teeb seda. Jumal oli täiega kaasatud esimesse abiellu esimese mehe ja naise vahel ning seetõttu tunneb Ta sama palju muret ka tänapäeva abielude pärast.

Vaid vähesed abielud jäävad püsima, kui mõlemad partnerid peidavad end Jumala eest. Näita mulle abielu, kus kaasad ei hoia Jeesuse ligi ja ma näitan sulle abielu, kus on vähe lootust püsima jäämiseks. Vähemalt üks abikaasadest peaks pidama igapäevaselt Jumalaga nõu. Parim oleks muidugi, kui nii mees kui naine mõlemad Jumalaga suhtleksid, aga kui üks osapooltest põgeneb Jumala eest, peab teine pool seda enam jooksma salajasse palvekambrisse, et otsida abi ja nõu. Palvetav naine võib sageli päästa kogu abielu, nii nagu palvetav meeski.

Armastusest üksi ei piisa, et hoida abielu tugevana – ainuüksi Jumala vägi suudab seda teha. Ja see vägi on juba rakkes, tervendamas ja hoidmas abielusid koos. Seal, kus Jeesus valitseb, jääb püsima ka abielu.

„Temale, kes suudab teid hoida komistamast ja panna laitmatuna oma kirkuse palge ette hõiskama olgu …kirkus, üllus, võimus ja meelevald.“ (Juuda 24-25). Me teame, et rõõm Issandas on me tugevus (vt Nehemja 8:10), mistõttu tugevad abielud peaksid pulbitsema rõõmust. Sest kui abielu kaotab oma rõõmu, muutub ta nõrgaks ja haavatavaks.

Selge see, et igas abielus on omad väljakutsed. Ette võib tulla nii haigust, rahalisi raskusi, vääriti mõistmist kui valu, aga elu läheb ikka edasi. Jumal on troonil ja Tal on kõik kontrolli all. Olen nii tänulik Jumalale kaasa eest, kes mind armastab ja kavatsen nautida igat hetke oma elust, lastes rõõmul voolata. Jah, on aeg nii nutuks, kui ka aeg hõiskamiseks. Hea ületab alati halva, mistõttu tõsta oma pilk üles ja ela!

kolmapäev, 19. veebruar 2014

KOGUDUS SAAB ALGUSE KODUST

Oleme Piibli põhjal näinud, et Jumala tõeline kogudus saab alguse sealt, kus iganes usklikud oma Issandat teenivad ja see võiks vägagi hästi sündida kodus. Apostel Paulus räägib meile Priskvast ja Akvilast ning „kogudusest nende kojas“. (Roomlastele 16:5).

Paljud kristlased vajuvad kodus mürtsuva teleka taha, pühendades vähe aega kui üldse, Kristusele. Nad ei palveta ega sulge end kunagi oma salajasse palvekambrisse otsimaks Issandat. Nad ei tee ka eestpalveid oma abikaasa või laste pärast. Samas aga nurisevad, et ei suuda leida endale kogudust. Isegi kui su kodus pole abikaasat või isa, kes täidaks preestri rolli, see ei loe. Võib-olla oled üksikema või vallaline. Samas, vahet pole, kes sa oled – Jumal ütleb, et oled kuninglik preester ja sind on kutsutud Teda teenima.

Sa võid nüüd öelda: „Aga ma olen juba leidnud endale õige koguduse ja käin seal Jumalaga iga nädal kohtumas. Kuulen seal igati Jumala Sõna kohaseid jutlusi ja saan osa võrratust ülistusest. Olen väga rahul oma kogudusega.“ See kõik on väga tore, aga kui sa näed kogudust vaid kui kohalikku osaduspaika, siis pole sa tõelist kogudust veel leidnudki. Sest Jumala poolt õnnistatud ja õige kogudus saab alguse sealt, kus sa elad. Kui sa ei teeni Issandat oma kodus, oled suure tõenäosusega keskendunud vaid omaenda vajadustele. Seetõttu ei leia sa ka endale õiget kogudust enne, kuni ei lähe oma salajasse palvekambrisse. Sa leiad selle vaid seeläbi, kui pühendad kvaliteetaega Jeesusele, täites Tema igatsuse olla koos sinuga!

Kui sinu kodust saab su kogudus, saavad rahuldatud su kõige sügavamad vajadused. Mitte inimlike vahendite, aga su Taevase Isa kaudu, kes täidab need üleloomulikult. Ka su laste vajadused saavad kaetud, kuna Püha Vaim lävib sinuga su salajases palvekambris. Ja siis võid sa minna ükskõik, millisesse kogudusse, sõltumata sellest, kui „surnud“ see ka poleks. Miks? Sest sa teed seda selleks, et kohtuda teiste Jumala järgi janustega. Tema januseid teenijaid leidub kõikjal ja Ta juhib sind üleloomulikult nende juurde, kes samuti igatsevad teenida Issandat.

teisipäev, 18. veebruar 2014

JUMAL PEIDAB OMA PALGE KURJUSE EEST

Jumal „peidab oma palge“ kõige rumaluse ja pilkamise eest (Jeremija 33:5), aga samas ei varja seda kunagi nende eest, kes võtavad aega Temaga koos olemiseks. Ta ütles palvemeelsele Jeremijale: „Vaata, ma toon temale paranemist ja tervist, ja ma teen nad terveks ning ilmutan neile rohket rahu ja tõtt.“ (Jeremija 33:6). Millised imelised sõnad! Jumal ütles oma prohvetile: „Jeremija, usu või mitte, aga ma saan tervendama oma rahva. Ja muide, ma juhid nad ka täiusliku rahu ja tõe sisse! Ma toon esile suure puhastuse, millega kaasneb uus arm, nii et mu kogudusest saab taaskord paik, kus valitseb tõeline rõõm ja hõiskamine ja kus kõik ahelad on murtud!“

Seejärel aga andis Jumal aulise lepingulise tõotuse: „Nõnda ütleb vägede Issand: Veel saab olema siin laastatud paigas, kus pole inimest ega looma, ja kõigil selle linnadel karjamaid karjastele lammaste ja kitsede puhkamiseks.“ (Jeremija 33:12). Ehk teisisõnu ütles Ta: „Ma määran kõikidesse linnadesse suurel hulgal jumalakartlikke preestreid, kes teenivad mind tões ja võimaldavad seeläbi mu lambukestel puhata hingamises!“ Igas linnas ja linnakeses, olgu mägedel või orgudes, põhjas või lõunas, saavad olema nö „varjualused“ – pesapaik igale karjale – mille üle valvab oma karjane ja sealt „käib veel lambaid läbi lugeja käte alt, ütleb Issand.“ (s.13) See salm räägib väga isiklikust murest iga lamba pärast. Jumal ütles: „Need jumalakartlikud preestrid kannavad hoolt igaühe mu lambukese eest!“

Seejärel aga võttis Jumal oma taastava õnnistuse kokku, öeldes: „Vaata, päevad tulevad…mil ma teen tõeks hea sõna, mis ma olen rääkinud Iisraeli soo ja Juuda soo kohta.“ (s.14) See „hea sõna“ tundub liiga hea, et olla tõsi. Jumal mitte ainuüksi ei puhasta ja taasta oma kogudust ja rahvast, aga varustab neid ka jumalakartlike karjastega! Ainuüksi Jumal ise saab teha midagi nii imelist. Mitte ükski evangelist, õpetaja või uus liikumine ei suuda midagi sellist korda saata. See saab sündima ainuüksi läbi lepingulise tõotuse. Usun, et Jumal rääkis neist tõotustest Jeremijale ka meie aja kohta.

esmaspäev, 17. veebruar 2014

TA EI MÕISTA MEID HUKKA by Gary Wilkerson

„Meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl.“ (Ilmutuse 12:10). Saatana süüdistused olid üks asi, millega Jeesus siia maa peale tegelema tuli, olles meie elavaks lepinguks. Jumal ei saatnud teoloogiat purustama Saatana valesid – Ta saatis Jeesuse! Piibli kõige esimene prohveteering 1Moosese raamatus kuulutas, et Saatan saab küll salvama Messia kanda, aga Jeesus purustab tema pea (vt 1Moosese 3:15). 2000 aastat tagasi tõi Jeesus selle reaalsuse me eludesse.

Aegajalt juhtub, et ärkan keset ööd üles, suur ärevus südames. Otsekui oleks teinud midagi valesti, aga samas ei tea ka, mida. Taoline tunne tuleb süüdistajalt. Ta sosistab: „Sa pole midagi väärt; sust’ pole mingit asja; oled vaid teistele koormaks. Vaata oma elu – kui palju kordi oled sa omadega puusse pannud! Sa ei muutu ka kunagi.“ Meie suhe selle häälega sai alguse Eedeni aiast, aga kui Jeesus tuli, siis Ta kuulutas: „See on nüüd lõpetatud!“ Ja siis lisas veel imelise kinnituse: „Ärge arvake, et mina hakkan teid Isa ees süüdistama.“ (Johannese 5:45). Jeesus ütles abielurikkumiselt tabatud naisele: "Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!" (Johannese 8:11).

On absoluutselt elutähtis, et rajaksime oma elud kindlale alusele, mis peitub teadmises, et Jumal ei süüdista meid kunagi! See alus ei tugine käsule, süüdistustele või meeleheitele, vaid Jumala enda aulisele ja armulikule teole. Seetõttu, kui Ta kuuleb mingit süüdistust tõusmas me vastu, ütleb Ta Jeesusele: „Purusta see!“ Ja sel samal hetkel võime kuulda, kuidas Püha Vaim ütleb: „Ära kuula seda valet! See on juba ristil hävitatud. Jumal ei süüdista sind, sest Tema Poeg on sind vabaks teinud.“

Piibel annab väga selgelt mõista, et me kõik teeme pattu; ka edaspidi. Kuid kui me seda teeme, kuuleme ka Püha Vaimu häält, kes toob meid meie üleastumiste pärast patutunnetusele. Kuid see on üks lootustandev patutunnetus, mis viib rõõmsa meeleparanduse –ja mitte meeleheiteni.

Meile on antud Jeesus ja keset oma meeleheitehetki võime kuulda Tema häält üle kõigi teiste: „Ega minagi sind hukka mõista.“ Andku Jumal sulle armu rajada oma elu sellele alusele ja olla rõõmus!

laupäev, 15. veebruar 2014

MATKIDES NENDE USKU by Claude Houde

„Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna; pidades silmas nende elukäigu lõppu, võtke eeskujuks nende usk! Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!“ (Heebrealastele 13:7-8).

Selle piiblisalmi üle mõtisklemine toob mulle sageli pisarad silma, mistõttu tahan pühalikult pöörduda iga lapsevanema, pastori, küpse kristlase ja mõjuvõimsal kohal oleva isiku poole, kes neid sõnu praegu loevad. Mõistate te, et see piiblisalm räägib Jumala rahvast (meie lastest, pereliikmetest, sõpradest ja igast kallist hingest, kelle Jumal me teele saadab), kes peaksid saama vaadata me usu peale ja usaldama seeläbi Jumalat igas katsumuses ja tormis. Kes meie sügavamaid väärtushinnanguid, innukust, reaktsioone, otsuseid ja tõelisi prioriteete nähes, peaksid sõna otseses mõttes matkima me usku. See märkimisväärne ja muutumatu printsiip tähendab seda, et minu elu peab saama tunnistuseks. Kuulutuseks ja vankumatuks kinnituseks sellest, et Jeesus Kristus on see sama eile, täna ja igavesti.

Jumal tahab, et minu usk ja usaldus Tema vastu mõjutaks igaüht, kes mu elu näeb – ja kes kogeb ehk kiusatust kõrvale kalduda – uskuma, et Jumal on ustav; et Ta ei muutu kunagi ja igaüks, kes Teda usaldab, ei pea kunagi pettuma! Jumal tahab, et nii minu kui teie lapsed võiks tunnistada oma sõpradele: „Ainuüksi tänu sellele, et olen igapäevaselt näinud oma ema ja isa elavat usku, mis on pidanud vastu nii kohutavates tragöödiates kui elukatsumustes; igas valus ja kannatuses, olen otsustanud elada Jumalale. Minu vanemate usk tõestas mulle, et Jumal on elav ja Ta on seda nii eile, täna kui igavesti.“

Igal usklikul on äärmiselt oluline mõista, et ta omab mõjusfääri, mis kuulub vaid talle. Igaühe meie eludes on inimesi, keda võime puudutada või mõjutada; mõni töö, mida teha või eesmärk, mida täita, mida mitte keegi teine ei saa teha meie eest. Seetõttu armas lugeja, tea, et ka kõige võimsaim Jumala sulane ei suudaks mõjutada inimesi, keda Jumal on sind määranud mõjutama ega täita jumalikku saatust, mida Jumal on sind kutsunud täitma! See on SINU USK, mis peab sind ümbritsevates inimestes tooma esile usalduse Jumala vastu.


__________
Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 14. veebruar 2014

MIDA SA KOGUDUSELT OOTAD?

Võib-olla sa otsid kogudust, kus pühapäeva hommikuti õpetataks su lastele midagi. Või võib-olla otsid sa tõelist osadust. Võib-olla januned hea ülistuse ja kiituse järele või püüad täita mõnda muud sügavat vajadust enda elus.

Las ma jagada sinuga ühte sõna, mis puudutab Jumala tõelist Kogudust. Piibel ütleb, et sind on valitud kuninglikuks preestriks Jumalale. Just nii – sind on kutsutud olema karjane, jumalasulane, preester ja tõeline Kogudus saab tegelikult alguse sinu enda kodust. Piibel ütleb, et iga usklik on kutsutud jumalakartlikku Saadoki teenistusse: „Aga leviitpreestrid, Saadoki pojad, kes toimetasid mu pühamu teenistust, kui Iisraeli lapsed minu juurest ära eksisid, tohivad minule ligineda, et mind teenida, ja seista mu ees, et tuua mulle rasva ja verd, ütleb Issand Jumal. Nemad tohivad tulla mu pühamusse ja nemad tohivad ligineda mu lauale, et mind teenida ja minu teenistust toimetada.“ (Hesekieli 44:15-16). Selleks, et olla osa Jumala kuninglikust preesterkonnast, ei pea sa minema piiblikooli või omama mõnda raamitud ordinatsiooni paberit. Igaüks, kes on saanud puhtaks Jeesuse vere läbi, on tõstetud ka preestri staatusesse teenima Issandat.

Mina kasvasin üles peres, kus järgiti nö „pere altari“ traditsiooni. Mu isa uskus, et Heebrea kirjas antud korraldus mitte jätta maha oma koguduse kooskäimisi, kehtis ka perede kohta. Seetõttu ei tohtinud me puududa ka „pere altari“ teenistustelt. Nii et isegi kui me õdede-vendadega õues sõpradega mängisime ja „pere altari“ aeg kätte jõudis, läksime me alati tuppa, kui vanemad ukselt „Palveaeg!“ hüüdsid. Nii teadis kogu me naabruskond, et nüüd on Wilkersonide pere altari aeg!

Mu isa täitis rõõmuga preestri rolli ja oli karjaseks kogu me perele. Kuidas aga on lood sinuga? Kas oled oma südames valmis olema oma pere preestriks?

neljapäev, 13. veebruar 2014

KUS ON KÕIK JUMALAKARTLIKUD KARJASED?

Jumal ütles prohvet Jeremijale: „Nõnda nagu ei saa ära lugeda taeva väge ega mõõta mere liiva, nõnda rohkeks ma teen oma sulase Taaveti soo ja leviidid, kes mind teenivad.” (Jeremija 33:22). Ehk teisisõnu ütles Ta: „Ma annan sulle lepingulise tõotuse, et suurendan oma püha preesterkonda, kes karjatseks mu paljunevat karja.“

Sa võid nüüd mõelda: „Kus siis on kõik need jumalakartlikud karjased, keda Jumal meile tõotas? Kus nad teenivad? Tahad sa tõesti öelda, et võime leida nende kogudusi igas külas, linnas ja linnakeses? Maailmas pole isegi nii palju piiblikoole ja seminare, kelle abil täita seda imelist prohveteeringut! Pole kahtlustki, et Jumal toob esile mõned jumalakartlikud noored jumalasulased, aga kindlasti pole neid palju ja kindlasti elavad nad kusagil kaugel.“

Aga kuidas siis Jumal teeb seda? Vastus sellele leidub Ilmutuse raamatus: „Temale, kes meid armastab ning on meid lunastanud meie pattudest oma verega ning kes meid on teinud kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale.“ (Ilmutuse 1:5-6). Jumal on meist kõigist teinud oma preestrid! Igaüks, kes on pestud Jeesuse veres, on Tema kuningliku preesterkonna liige. Apostel Peetrus väljendab seda 1 Peetruse 2:5 samuti: „Laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.“ (1Peetruse 2:5). Jumal on kutsunud meid preestriteks, kes teenivad Teda.

On oluline mõista, et Jumala arusaam kirikust või kogudusest on hoopis erinev meie omast. Meie võtame kirikut kui inimeste teenimise paika. See on koht, kus kõik Jumala rahva vajadused – nii vaimsed, füüsilised kui emotsionaalsed – saavad rahuldatud. Loomulikult on see tähtis osa kiriku teenimistööst, kuid tuginedes Piiblile, algab tõelise koguduse teenimistöö Jeesuse Kristuse teenimisest. Seega on Tema arusaam kogudusest ükskõik, milline paik, kus teenitakse Teda.

kolmapäev, 12. veebruar 2014

ISSAND, MEIE ÕIGUS

„Neil päevil ja sel ajal lasen ma tärgata Taavetile õiguse võsu, ja tema teeb siis sellel maal õigust ja õiglust.“ (Jeremija 33:15). Mida tähendab see „neil päevil“, millest Jumal siin räägib? Ta räägib aegadest, kui see nägemus on täitunud ja see „õiguse võsu“ pole keegi muu kui Issand Jeesus Kristus!

Armsad, Jumal on täitnud selle visiooni läbi oma Poja, Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmise. Ta on rajanud oma Koguduse ja selle nimi pole mitte baptisti, nelipühi või muu kogudus, aga lihtsalt „Issand, meie õigus!“ (Jeremija 33:16). Kuid siin tuleb veelgi parem uudis! Jumal ütles, et see Kogudus „saab mulle rõõmunimeks, kiituseks ning ehteks kõigi maa rahvaste ees, kes kuulevad kõigest heast, mida ma neile teen; siis nad kardavad ja värisevad kõige selle hea ja kõige selle õnne pärast, mida ma linnale annan.“ (Jeremija 33:9) Selle viimase lause otsene tähendus on: „Nad värisevad ja on ehmunud, olles täis aukartust ja austust Jumala ees.“ Jumal ütles: „Ma saan tegema midagi nii imelist, mis on nii rikkalikult ja selgelt täis minu rahu ja tõde, et inimesed värisevad hirmust selle ees!“ Samas aga, mis põhjustab seda värisemist ja hirmu? Mõni karm hukkamõistu sõnum? Käskude ja keeldude kuulutamine? Jumala viha ilmingud? Ei! Kogu see hirm ja värisemine on tingitud Jumala headuse ilmutusest ja Tema lõpututest õnnistustest, mis toovad Ta rahvale küllusliku rahu ja hingamise.

Kui Jumal tõotas olla oma rahva õigus läbi usu, kas siis iisraellased hakkasid korraga hoolimatult elama, alandades oma pühaduse standardeid? Ei, sugugi mitte! Pigem pani Tema tõotus kinkida neile rahu ja hingamist, neid hirmust värisema. Me näeme taolise „püha värisemise“ näidet ka Markuse 4-peatükis. Kui torm ähvardas tungida juba jüngrite elu kallale, sõitles Jeesus merd ja tuuli, öeldes: „Jää vakka! Ole vait!“ (Markuse 4:39). Kuidas jüngrid sellele reageerisid? Piibel ütleb: „Ja nad lõid väga kartma ja ütlesid üksteisele: „Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?” (Markuse 4:41). Miks need mehed lõid „väga kartma“? Sest Jeesus vaigistas tormi, tuues esile rahu ja vaikuse. Ehk lühidalt öeldes: nad värisesid Kristuse headuse ees, mida ta oma uskmatuile järgijaile osutas.

teisipäev, 11. veebruar 2014

ÕIGE KOGUDUSE LEIDMINE

On üks mure, mida kuulen kristlasi üle kogu maailma kurtmas ja see on: „Ma ei leia endale kusagilt head kogudust! Vajaksin paika, kus mu pere saaks teenitud – kus võiksime kuulda tõelist sõna otse taevast ja kus mu lapsed võiks kasvada üles tõelise õigsuse tundmises. Aga ma lihtsalt ei leia sellist kogudust kusagilt!“

Kui ka sul on probleeme hea koguduse leidmisega, on mul sulle nii häid kui halbu uudiseid. Esmalt, halb uudis on see, et sa ei leiagi kunagi õiget kogudust – tõeliselt õigsat ja Jumalast õnnistatud kogudust – kuni sa ei hakka seda otsima õigest kohast. Hea uudis on aga see, et Jumal näitab meile väga selgesti oma Sõnas, kust seda püha ja õnnistatud kogudust leida. Tegelikult tahaks sulle kohe päris täpselt näidata, kust seda leida võid.

Prohvet Jeremija leidis õige koguduse ajal, mil’ teda veel vahtkonnaõues kinni peeti (vt.Jeremija 33:1). Ajal, mil jumalakartlik prohvet Jeremija vangis istus, seisis Jeruusalemm, mida peeti Vana Testamendi aegse koguduse jumalateenistuste keskuseks, täies varemeis. Kunagi oli see olnud püha paik, täis Jumala au ja pühadust, ning seal teenisid pühad prohvetid ja pühitsetud preestrid. Kuid korraga oli Jeruusalemm täis haigust ja surma; täis valeprohveteid ja vaimselt surnud inimesi. Oleks sa tol ajal olnud osa sellest väikesest käputäiest „pühast jäägist“, poleks sa leidnud ühtainsamatki Jumalat teenivat koda või isegi jumalakartlikku karjast. Kõik, mis kunagi oli olnud püha ja õnnistatud, oli nüüd hävitatud.

Jeremija süda purunes, kui ta seda kohutavat vaatepilti nägi. Ta keskendus nii nendele varemetele, et kaotas silmist Jumala lepingulised tõotused oma rahva suhtes. Ja ta oleks võinud jätkatagi selles meeleheites, raisates oma päevi kõige üle peamurdmisele ja üha enam lootusetusesse uppumisele. Ta oleks võinud ka mõelda: „Sest’ pole mingit kasu – Jumal on nagunii peitnud oma palge me eest. Enam pole ühtki tõelist ülistuskoda alles!“ Kuid korraga Jumal kõnetas oma prohvetit ja ütles: „Lasku oma põlvedele, Jeremija! Häälesta oma süda ja hüüa mu poole. Sa arvad, et mu kogudusest pole enam midagi järel, aga ma veel näitan sulle kõiki võimsaid asju, mida oma rahva jaoks plaaninud olen!“ (Jeremija 33:3).

Kui tänapäeva kristlased tahavad leida endale õiget kogudust, peavad nad esmalt alustama palvest! Keegi ei leia endale eales õiget kirikut hüpates auto, rongi või lennuki peale ja põrutades laia maailma seda otsima. Jumala koguduseni ei jõua kaasaegse transpordi abil. Ainuke ja usaldusväärne kaart on me oma salajane palvekamber!

esmaspäev, 10. veebruar 2014

KRISTUSE LIGIOLU ÕNNISTUS by Gary Wilkerson

Kristus jagas õnnistussõnu murtud ja lootusetust täis usklike kogukonnale: „Õndsad on need, kes murtud, kurvad ja vaimust vaesed. Te olete juba õnnistatud. Mitte seetõttu nagu oleksite selle välja teeninud, vaid seetõttu, et mina olen koos teiega!“ (Matteuse 5:3-12).

Milline ilmutus! Me oleme õnnistatud ainuüksi seetõttu, et Jeesus on koos meiega. Immaanueli õnnistus – Jumal meiega (Matteuse 1:23) – saab Jesaja prohvetliku sõnumi põhjal hoopis uue tähenduse: „…ma olen sind hoidnud ja pannud rahvale seaduseks…jagama laastatud pärisosi.“ (Jesaja 49:8).

Kristuse ligiolu õnnistus pidi vaigistama kõik meie süüdistavad hääled. See vaigistamine leidis sõna otseses mõttes aset naise kaudu, kes tabati abielurikkumiselt (Johannese 8:1-11). Religioossed juhid tõid ta Jeesuse juurde, nõudes, et Temagi mõistaks ta hukka, kuigi salajas olid neid hoopis teised põhjused. Nad tahtsid hoopis Jeesust süüdistada!

Oled sa kunagi kuulnud kristlasi süüdistamas Jumalat milleski? Oma pastoraalses nõustamises kuulen seda pidevalt: „Jumal ei tegutse mu elus. Ma palun ustavalt, aga Ta ei vasta mulle. Olen teinud kõik, mis minu võimuses, aga Ta pole mind ikka veel vabaks teinud.“ See on just see, mida Saatan tahab, et me teeks: süüdistaks Jumalat oma südameis. See aga loob ühe lõputu sidumise ahela.

Jeesus reageeris nii selle abielurikkujast naise – kui ka Ta enda – süüdistajatele järgnevalt: „Jeesus ajas enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!” (Johannese 8:7). Jumal polnud enam see, keda süüdistati. Jeesus suunas rambivalguse just nende peale, kellele see tegelikult kuulus ja nad reageerisid sellele üksteise järel lahkudes (Johannese 8:9).

Pane tähele, mida Jeesus sellele naisele ütles: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?” (Joh.8:10). Üks teine piiblitõlge ütleb seda järgnevalt: „Kus su süüdistajad nüüd on? Kus on need hääled, mis ütlevad, et oled patune ja lootusetu läbikukkuja? Nad on läinud! Nüüdsest olen mina sinu õigsus, olles vaigistanud nad kõik.“

Kui aga need hääled jätkavad su kõrvu hüüdmast ja kisendamast, kuuleme me siiski üht teist häält üle nende: „Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle.“ (Johannese 10:27). Kristuse hääl ütleb meile: „Ma olen vaigistanud su süüdistajad.“ See tõde lõikab läbi kõik kisa ja kära rahuga, mis ületab kogu mõistuse.

laupäev, 8. veebruar 2014

ISSAND, AITA! by Jim Cymbala

David Jeremiah, minu kauaaegne sõber Shadow Mountain Kogukonna Kogudusest, on kuulutanud meie koguduses mitmeid kordi. Ta helistas meile niipea, kui tal vähk diagnoositi ja palus eestpalveid. Mitmed kuud hiljem tuli ta meile külla ja me pidasime üheskoos evangeelseid teenistusi. Ühtlasi kõneles ta ka ühel meie pühapäevasel jumalateenistusel. Kogu me kogudusel oli hea meel näha seda võrratut kristlikku venda, kelle eest kõik olid palunud.

Olles liigutatud kõigest sellest armastusest ja tänust, mida tema kohalolek esile tõi, mainis David hiljem kantslist: „Helistasin siia niipea kui oma haigusest teada sain, sest teadsin, kui väga te tähtsustate palvet. Muide, keegi just tervitas mind enne fuajees ja mainis: „Pastor Jeremijah, me tõesti hüüdsime Jumala poole te pärast!“ Ja just see ongi see põhjus, miks teile helistasin. Sest ma teadsin, et te palved pole vaid mingi mehaaniline tegevus, vaid ehe ja siiras appihüüd Jumala poole minu vajaduse pärast. Ja Jumal kandis mind imeliselt läbi!“

See on selle heebreakeelse sõna otsene tähendus, mida on Vanas Testamendis lugematuid kordi kasutatud, kui jutt käis rahva Jumala poole hüüdmisest. See tähendab häält tegema ja abi anuma, mis on tõelise palve tuum ja mis puudutab Jumala südant. Charles Spurgeon ütles kord, et „parim palve on see, mida ei saa nimetada muudmoodi kui vaid appihüüuna.“

Kas see pole mitte see, mida Jumal kutsub meid üles tegema läbi kogu Piibli? „Hüüa mind, siis ma vastan sulle ja ilmutan sulle suuri ja salajasi asju, mida sa ei tea!“ (Jeremija 33:3). Jumal ei ole kusagil eemalviibiv ja elust eraldatud. Ta on läbi sajandite öelnud: „Ma aitan sind, ma tõesti teen seda. Kui sa ei tea, kuhu pöörduda, pöördu minu poole. Kui oled valmis kõigele käega lööma, haara minul käest. Lase sel kõigel häälega esile tulla ja ma tulen ning aitan sind.“


__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 7. veebruar 2014

ILMUTUS JUMALA AUST

Olles saanud osa Jumala au ilmutusest, ei saa me jätkata teiste kohtlemist nii nagu vanasti. See kõik peab muutuma. „Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Efeslastele 4:31-32). Jumal ütleb meile läbi Pauluse: „Te olete näinud mu au ja teate, milline on mu loomus ja iseloom – et ma olen armuline ja aldis andestama. Seetõttu tahan ma, et peegeldaksite ka kõigile teistele, kes ma olen!“

Kuigi ka Moosesel oli ilmutus Jumala aust, rakendas ta seda ühel hetkel oma rahva suhtes vääriti. Ta muutus kannatamatuks Iisraeli rahva sõnakuulmatuse pärast ja lõi vihahoos kepiga vastu kaljut, otsekui öeldes: „Te igavesed kangekaelsed mässajad!“ Jumal aga ei suhtunud sellesse üldsegi mitte hästi. Niipea, kui Ta ilmutab sulle oma au – oma lahkust, headust, armu ja armulikkust – ei kannata Ta kannatlikkus välja sinu Tema au vääriti kasutamist teiste suhtes. Mooses aga kasutas seda vääriti, mille tulemusena hoiti Vana Testamendi üks kõige alandlikumaid ja jumalakartlikumaid mehi eemal Jumala täiusest. Talle ei antud võimalust siseneda Tõotatud Maale!

Leiame ühe teise analoogse näite Jeesuse tähendamissõnadest. Ta rääkis loo sulasest, kelle ütlemata suure võla peremees tühistas. Peremees näitas üles imelist headust, armu ja andestust. Kuid niipea, kui too sulane oli oma võlad andeks saanud, leidis ta ühe teise mehe, kes oli talle väikese summa võlgu ja hakkas teda kägistama, et too oma võla tasuks. See sama, kes oli just äsja kogenud imelist armastust ja andeksandmist, ei näidanud vastukaaluks üles mingit armu. Jeesus ütleb selles tähendamissõnas: „Te tõlgendate Isa armastust vääriti! Ta on lasknud teil osa saada oma imelisest aust läbi oma headuse ja pattude andestuse. Kuid olles nüüd näinud Tema au, tõlgendate te seda hoopis valesti maailmale enda ümber.“

Kõik ülaltoodu on kokku võetud Pauluse käsus: „Olge üksteise vastu armulised, nii nagu Tema on teie vastu armuline olnud.“

neljapäev, 6. veebruar 2014

JUMALA AU TÄIUS

See kirkus ja sära, mis Moosese palgelt ja südamest peegeldus, oli tingitud vaid osakese Jumala au täiuse nägemisest (2 Moosese 34:29). Veelgi enam, kui iisraellased nägid seda muudatust kogu Moosese olekus, teadsid nad, et tal oli kogenud midagi üleloomulikku. Nii ta õde, vend kui kõik teisedki kuulutasid: „See mees on kohtunud palgest palgesse Jumalaga ja kogenud midagi palju enamat!“ (vt 2 Moosese 34:29-35).

Tänasel päeval on meile võimaldatud midagi palju aulisemat kui see, mida Mooses omas. Meile on antud võimalus puudutada ja rakendada Jumala au. „Mis algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud - seda me kuulutame Elu Sõnast.“ (1 Johannese 1:1). Johannes ütleb siin: „Jumal on ilmutanud meile oma au täiust Kristuses. Me nägime seda au võtmas kuju selles Isikus ja me saime rääkida Temaga. Me isegi puudutasime Teda!“

Me ainuüksi ei näe Jumala au täiust, aga see lausa elab me sees. Tema au kiirgab me südameist: „Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest.“ (2 Korintlastele 4:6). Paulus ütleb sellega: „Jeesus Kristus – lihaks saanud Jumal – kehastab kõike, kes Jumal on. Ja kuna me teame, et Jumal on headus, armastus, arm, armulikkus ja pikk meel, võime kindlad olla, et samasugune on ka Kristuse loomus. Kristus elab me südameis ja seetõttu me ka teame, et Jumala au pole lihtsalt mingi kosmoses hõljuv nähtus. Ei! Tema au täius on meie sees läbi Kristuse ligiolu! „Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele .“ (Tiituse 2:11). Kes on see arm? Jeesus Kristus, täis armu, halastust ja armastust!

„…ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult.“ (Tiituse 2:12). Paulus ütleb meile: „See arm, mis asub teie sees, on ilmutus Kristuse headusest. Ja kui te jääte Temasse, juhendab Tema ilmutus teid ka elama püha elu!“

kolmapäev, 5. veebruar 2014

ÜHA ENAM JA ENAM JEESUSE SARNANE

„Siis Iisraeli lapsed vaatasid Moosese palet, sest Moosese palge nahk hiilgas. Aga Mooses pani jälle katte oma näo ette, kuni ta läks sisse, et temaga rääkida.“ (2 Moosese 34:35). Inimese näoilme on väline peegeldus sellest, mis toimub tema südames. Kui Jumala au sai Moosese jaoks reaalseks, muutus ka kogu tema väljanägemine!

Paulus tunnistas: „…Jumalale, kes minu on ema ihust alates välja valinud ja oma armu läbi kutsunud, oli meelepärane ilmutada mulle oma Poega, et ma kuulutaksin evangeeliumi.“ (Galaatlastele 1:15-16). Ehk Paulus ütles teisisõnu: „Minu sees on nii palju enamat kui vaid kellegi poolt väljamõeldud õpetus; palju enamat kui vaid mõistuslik teadmine Kristusest. Mul on ilmutus sellest, kes Kristus on – ilmutus Tema armust, armulikkusest ja armastusest. See ilmutus on saanud kõige selle allikaks, kes ma olen ja mida ma teen. Selles peitub kogu mu elu tuum!“

Ilmutus Jumala aust on tõesti imeline. Samas on paljud pööranud selle otsekui loaks teha pattu. Juuda kirjeldab neid inimesi kui neid, „kes meie Jumala armu kõlvatuseks pöörates salgavad ära ka ainsa Valitseja ja meie Issanda, Jeesuse Kristuse.“ (Juuda 1:4). Pauluse kohaselt teevad need inimesed pattu selleks, et „arm suureneks“ (Roomlastele 6:1). Otsekui öeldes: „Kui Jumal tahab nii väga väljendada oma armu ja andestust, siis miks mitte anda Talle täis võimalus! Mina aga teen pattu ja Tema muudkui armastab mind, nii et arm aga voolab. Milline võimas tunnistus maailmale on! Olen kogu selle taevase armastuse peamine keskpunkt!“

Taolisi inimesi on lihtne ära tunda. Nende väljanägemine reedab neid. Jesaja rääkis iisraellastest, kelle „keel ja teod on Issanda vastu…Nende näoilme tunnistab nende endi vastu…“ (Jesaja 3:8-9). Prohvet ütles seeläbi: „Teie patt räägib teie endi vastu ainuüksi teie pilgust. Mis iganes on teie südameis, peegeldub koheselt te näoilmes.“

Teisalt aga – isegi kõige paadunum patune võib öelda, kui oled „olnud koos Jeesusega“. Aga kuidas? Sest nad ei tea ühtegi teist sinu sarnast! Nad ütlevad: „Sa oled teistmoodi. Su sees on kuidagi üks alandlik kindlus ja sa ei tundu midagi varjavat. Sinus pole mingit salatsemist ja sa ei tundu ka kibestunud ega pahane olevat. Seda oleks kohe tunda, kui see oleks su sees. Su elu on kui avatud raamat!“ Patt aga seevastu omab hoopis teistsugust palet. Ükski naeratus ei suuda seda katta ja selle hääl on kui tühi ja kumisev vask.

Neid, kes on saanud osa Jumala aust, muudetakse igapäevaselt. Nende väljanägemine muutub üha enam ja enam Jeesuse sarnaseks!

teisipäev, 4. veebruar 2014

SEST KEDA ISSAND ARMASTAB

Teatud aegadel oma teenistuses olen ahminud lausa õhku kõigi vaenlaste pärast, kes on tõusnud mu vastu. Kuid samas olid need ka ajad, kus kogesin Jumala distsiplineerimist kui saua oma turjal. Mäletan selgesti ühte aega, kus mind laimati ühest kui teisest otsast. Mitmedki jumalasulased tulid mu juurde küsima: „David, ma kuulsin neid kahtlasi lugusid su kohta. Vastavad need tõesti tõele? Kas kogu see värk sinu kohta tuleb Saatanalt või püüab Jumal sind kõnetada nende olukordade kaudu?“ Ainuüksi juba selline küsimus oli solvav, mistõttu kogu sellest kupatusest lähtuv emotsionaalne valu oli lämmatav. Kõik see möll minu ümber oli füüsiliselt väsitav, mistõttu suutsin vaevu vedada end kogudusse, et seal jutlustada. Üks hommik pidi mu naine mind sõna otseses mõttes toolilt püsti ajama, et minna teele. Poolel teel kirikusse ütlesin, et ma ei saa sinna minna. Ma lihtsalt ei suutnud enam seista silmitsi veel mõne uue näoga, kes mõtles, kas ma tõesti olen petis.

Lõpuks hüüdsin Jumala poole: „Mida ma küll olen teinud, et seda kõike kogema pean? Milles peitub mu patt?“ Mispeale Jumal juhtis mind Jeremija palve juurde: „Karista mind, Issand, aga õiglaselt, mitte oma raevus, et sa mind täiesti ei hävitaks.“ (Jeremija 10:24). Neist Jeremija sõnadest sai minu igapäevane palve läbi selle raske proovilepaneku aja: „Issand, korrigeeri mind ja mõista kohut, kui tarvis. Kuid palun – ära tee seda oma vihas! Veel mõni õel sõna ja see hävitaks mu! Palun ära põrmusta mind, Issand, sest olen juba niigi madalam kui muru!“

Millal iganes seda palvet palusin, kuulsin Jumalat vastamas mulle: „David, kui sind üldse korrigeerin, siis seda eelkõige seetõttu, et armastan sind. Sel katsumusel pole mingit pistmist minu kohtumõistmisega. Ma armastan sind ja tahan olla armuline sulle, mistõttu püsi kindlana ja näe mu au selles!“ Teadmine Tema aust viis mind tõelisse hingamispaika, kus Jumal kaitses mind igast küljest.

Armsad, olles saanud ilmutuse Jumala aust, ei pea te enam iial kartma Tema vihast korrigeerimist. Jah, Tal on kepp käes, aga seda õrnal ja armastaval moel. Jah, Ta distsiplineerib teid, aga seda armuliku kaastundega. Ta ei tee teile kunagi haiget ega heida teid kõrvale. Kas see ei pane me südameid sulama Ta ees kiituses? „Sest keda Issand armastab, seda ta karistab otsekui isa poega, kellele ta head tahab! (Õpetussõnad 3:12).

esmaspäev, 3. veebruar 2014

JEESUS ISE ONGI LEPING by Gary Wilkerson

Jesaja rääkis Jeesusest, kui kuulutas järgmist: „Nõnda ütleb Issand: „Ma olen sind kuulnud hea meele ajal ja aidanud päästepäeval; ma olen sind hoidnud ja PANNUD RAHVALE SEADUSEKS (lepinguks), taastama maad, jagama laastatud pärisosi.“ (Jesaja 49:8; rõhuasetusega kiri minu enda poolt lisatud). Jeesuse kogudusena tähistame me seda Jesaja prohvetlikku kuulutust iga aasta jõulude ajal. Prohvet kuulutas, et Jumal on kohe, kohe saatmas oma Poega, otsekui vastuseks igale appihüüule ja palvele. Samas kätkeb see endas palju enamat kui see, mida me tavaliselt beebi-Jeesuse ja sõimega seostame. Meile öeldakse, et Jeesus saadeti inimese kujul, ilmutamaks Jumala lepingut ja seadusi. „Ma olen sind…pannud rahvale seaduseks.“

Kui Jumal tõi esile oma Uue Lepingu, ei seadnud Ta sellega üles mingit uut süsteemi täis erinevaid seadusi. Ta saatis selle asemel hoopis Jeesuse, kes ise oligi see uus leping ja seadus. Vana Leping kätkes endas hulka seadusi ja nendega kaasnevaid tingimusi. See ütles: „Kui teed nii või naa, kingib Jumal sulle elu. Kui mitte, jääd ilma Jumala õnnistustest.“ Loomulikult panid inimesed pidevalt Jumala standarditest mööda. Nad polnud suutelised pidama käsku, mis oli püha ja puhas ja seetõttu oli nende elu täis häbi –ja süütunnet ning meeleheidet. Ja mingil hetkel leidis inimene, et Jumala Vana Lepingut peaks veidi kohendama. Kuid Jeesus ei tulnud selleks, et seda lepingut veidi kohendada, vaid Ta tuli, olles ise see Leping. Ta ei tulnud meile näitama armu õnnistust, vaid Ta ise ongi see armu õnnistus.

Läbi kirikuajaloo on sellised mehed nagu Luter või Wesley rõhutanud, kui oluline on Jumala rahval mõista Uut Lepingut. Nad nägid, kuidas see lahterdas selgesti Jumala Sõna, saades pihta, mis on käsk ja mis on arm. Nad ütlesid, et kui nad seda ei mõistaks, oleks nad elu lõpuni meeleheitel. Luter ja Wesley teadsid, et see vastab tõele, sest nad olid ise seda meeleheidet kogenud.

Vahe nende kahe vahel peitub järgnevas: Uue Lepingu raames polnud seadus enam mingi väline standard, mille täitmise poole püüelda. Pigem said Tema seadused nüüd kirjutatud me südameisse läbi Püha Vaimu: „Sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“ (Roomlastele 5:5). Me oleme täidetud Püha Vaimuga – Jumala enda eluga – kes aitab meil kuuletuda Tema pühale Sõnale. Kristus armastas meid ja andis iseennast meie eest, et võiksime kogeda Tema uudsust oma elus.

laupäev, 1. veebruar 2014

PALUGE PRAEGU! by Carter Conlon

„Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“ (Matteuse 7:7-8). Huvitaval kombel ütles Jeesus oma maise elu lõpu poole ka järgmist: „Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!“ (Johannese 16:24). Pange tähele, et Jeesus rääkis siin oma jüngritele viimsel õhtusöömaajal, mistõttu kuulda, et nad polnud siiani Ta käest midagi palunud, võis olla nende jaoks üsna jahmatav. Olid nad ju lõppkokkuvõttes siiski õpetaja-õpilase suhtes, mis hõlmas endas ju ka palumist ja saamist. Fakt, et jüngrid jätsid oma võrgud ja järgnesid Jeesusele, oli kogu nende suhte alus. Nad küsisid ja Ta vastas, andes neile kõik, mida nad vajasid.

Mida aga Jeesus tegelikult silmas pidas, oli see, et Ta viitas lähenevatele rasketele aegadele. Meie teiega teame, et Jeesust tuldi peagi vangistama ja kõik Ta jüngrid pagesid, kus see ja teine. Seetõttu püüdis Ta neile öelda: „Te saate kogema hirmu ja kaotusvalu ning mure püüab murda te südamed. Aga mina olen koos teiega, et anda teile seesmist jõudu, mis on kättesaadav vaid neile, kes on valmis tegema mu tööd siin maa peal.“ See sama mõte jookseb väga selgelt läbi ka Johannese 13-18 peatükkides. „Kõndides rajal, mille mina olen teie kui oma Ihu jaoks valmistanud, saate te kogema rõõmu ja lootust ning teil on nägemus kogu loost. Siiani aga pole te palunud seda, mis tegelikult teie päralt. Kui te aga olete valmis küsima ja paluma, saate ka selle, mida vajate.“

Matteuse 25:4-8 tõi Jeesus näite Kristuse tagasituleku päevast. Viiel targal neitsil oli lampide jaoks õli olemas, viiel rumalal neitsil aga mitte. Kui siis kriis saabus, ütlesid rumalad tarkadele: „Tundub, et te näete midagi, mida meie ei näe. Te seisate seal ja ütlete: „Vaata, Peigmees tuleb!“, aga me ei näe muud kui vaid pimedust ja rahutusi. Andke meile ka pisut oma õlist!“ Kahjuks aga palusid nad seda liiga hilja.

Armsad, väga raske on pääseda ligi allikatele, mida Jeesus meile heal meelel pakub, kui kriis on juba käes. Mäletate Noa aegu? Enne, kui veeuputus tuli, sulges Jumal laeva ukse ja Noa ühes oma perega jäi sinna sisse. Kujutage ette, kui siis korraga sadama hakkas ja inimesed laeva ukse taga prõmmisid! Aga nad ei saanud enam sisse, kuna uks oli juba sulgunud – palumise aeg oli möödas ja vajamineva jõu saamisaeg oli möödas.

Seetõttu paluge Jeesust just praegu kõige osas, mida vajate!


__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.