reede, 30. mai 2014

PIISAVUS KÕIGES

Miks kogevad nii paljud usklikud nõrkust, meeleheidet ja tühjustunnet ning seda lausa nii, et nad tunnevad, et ei jaksa enam edasi minna? Aga seetõttu, et neil ei ole sedasama ilmutust, mille Püha Vaim andis Paulusele. Ilmutus kogu varustatusest, mille Jumal on valmistanud kõigile neile, kes on valmis selle usu läbi vastu võtma.

Kas sina sobitud Pauluse poolt esile toodud kirjeldusega ülevoolavalt varustatud sulasest, kellel on kõik, mida ta vajas ja rohkemgi veel igal ajal ja igas raskuses?! Oled sa seda kogenud, ammutades taeva panga varudest?

Töötasin aastaid koos Kathryn Kuhlman’ga, kuulutades tema koosolekutel nii hommikuti kui õhtuti, valades täiega oma südame välja rahva ees. Päeva lõpuks olin üsna kutu. Ühel õhtul ütles Kathryn mu naisele Gwenile ja mulle: „Lähme välja sööma!“, mispeale ma vastasin, et: „Anna andeks, aga ma olen liiga väsinud. Tahan minna hotelli ja lihtsalt magada.“

Ta vaatas mulle uurivalt otsa ja küsis: „David, kas sa kõnelesid täna Püha Vaimu võidmise all?“, mispeale ma vastasin: „Sa ju tead, et ma olin võitud. Altarid olid otsekui õlitatud!“ Siis ütles Kathryn vaikselt: „Siis oled sa millegi olulise maha maganud. Kuulutades Püha Vaimu väe all peaksid sa teenistuse lõpuks olema tugevam kui teenistuse alguses, sest tema on elu andev Vaim. Sa võid tõusta kõrgemale oma liha nõtrusest, sest Vaimu läbi oled sa vaba sest kõigest.“ Sellest hetkest alates olen ma rakendanud seda tõde oma teenistuses.

„...et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis.“ (2Korintlastele 9:8). Küllaldaselt tähendab teisisõnu „pidevalt kasvamist ja lõpus rohkem omamist kui alguses.“ Ehk, kui lahing läheb väga tuliseks, suureneb ka Jumala arm. Kui nõrkus ja jõuetus võtavad maad, siis Tema tugevus ja jõud teevad seda veelgi enam, kui sa ainult usud sellesse.

neljapäev, 29. mai 2014

KÕIK, MIDA TA TAHAB, ON SU USK

Jumal ei taha su kodu, autot, mööblit, sääste või raha. Kõik, mida Ta tahab, on su usk – sinu vankumatu usk Tema Sõnasse. Ja see võib olla üks asi, mis näiliselt palju vaimulikematel inimestel puudub. Võid ju vaadata mõne inimese peale, kes näib palju vaimulikumana ku sina, kuid tegelikkuses maadleb kõige täiega, et hoida alal seda „püha ja aulise“ fassaadi. Samas, kui Jumal vaatab su peale, kuulutab Ta: „Seal on minu õige!“ Miks? Sest sa oled tunnistanud oma abitust saada omas jõus õigeks ja oled usaldanud Jumalat, et Tema annab sulle oma õigsuse.

Paulus ütleb, et meid peetakse Jumala silmis õigeks samadel alustel nagu Aabrahamigi. „Seepärast see arvestatigi talle õiguseks. Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast, vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse.“ (Roomlastele 4:22-24).

Sa võid ju muidugi kuulutada: „Jaa, ma usun seda! Ma usun Jumalasse, kes äratas Jeesuse surnuist.“ Kuid samas luba sinult’ siiski küsida midagi: kas sa usud, et Jumal võib äratada surnuist su abielu? Usud sa, et Ta võib tuua ellu vaimselt surnud sugulase? Usud sa, et Ta võib tõsta sind üles hävitavast harjumusest? Usud sa, et Ta võib kustutada su neetud mineviku ja taastada kõik raisku läinud aastad?

Kui kõik näib lootusetuna – kui sa oled keset võimatut olukorda, kus sul pole mingit lootust ega vahendeid, et sealt välja pääseda – kas sa siis usud, et Jumal on sinu Jehoova Jaire, kes kannab hoolt sinu vajaduste eest? Usud sa, et Ta on pühendunud sellele, et pidada sulle antud tõotusi ja isegi kui üks Tema öeldud sõnadest ei peaks täituma, siis taevad sulaksid ja kogu universum variseks kokku?

„Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin.“ (Jesaja 55:10-11)

kolmapäev, 28. mai 2014

MEIE USK PEAB TUGINEMA JUMALA SÕNALE

Jumal tunneb muret selle pärast, et Ta rahva usk kõigub – et nad ei usalda Teda oma kriisides. Mu armsad, meie suurim patt on uskmatus selles osas, et Ta ei tee seda, mida on tõotanud. See solvab Jumalat enam kui abielurikkumine, hooramine, alkoholi ja uimastite tarbimine või ükskõik, milline muu lihalik patt.

Jumala Sõna ütleb: „Nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda.“ (2 Peetruse 2:9). „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (1 Korintlastele 10:13). Need salmid on kas tõesed või valed. Kui aga tõesed, peame ka hoidma kinni neist. Jumal tahab, et oleksime võimelised ütlema: „Jumal, kui peaksin ka just praegu jalapealt surema, las ma surra usus. Usun, et kannad mind elust läbi, mistõttu kas ma siis elan või suren, olen ikka Sinu.“ Nii et ükskõik, mis tuuled ja tormid sind ka põrgust ei tabaks – me Jumal on võimeline ja ka teab, kuidas sind päästa.

Jumala plaan on, et nii sina kui mina kogeksime rahu, rõõmu ja võite ning omaksime hingerahu elades koos Temaga. Ta otsib mehi ja naisi, kes seisaksid vastu kõigele, mis saabub pimeduse ajaga. Tema sulaseid, kes püsivad rahus ja hingamises, kuna Kristus elab neis. Jumala igatsus on, et jõuaksid oma usalduses Tema vastu sellisesse punti, kus sa ei koge enam kunagi hirmu, vaid tõesti täit usaldust ja rahu Tema väe ja võimekuse suhtes. Tema juba teab, kuidas päästa sind kõigist salasepitsustest, katsumustest ja kiusatustest, kui sa vaid usaldad Teda.

„Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma ei kõigu. Jumala käes on mu pääste ja mu au; mu jõu kalju, mu pelgupaik on Jumalas. Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks!“ (Psalmid 62:7-9).

esmaspäev, 26. mai 2014

SA OLED ÕNNISTATUD, ET OLLA ÕNNISTUSEKS by Gary Wilkerson

„Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: „Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud.“ (Luuka 12:16). Jumal on helde ja armuline Isa, kellele meeldib külvata oma lapsi üle kõikvõimalike andidega. Kuid siinkohal tahaks siiski tuua esile üha kontrasti, kuna see lugu võtab väga vale pöörde. Salm 17 ütleb: „Ja ta (rikas mees) arutas endamisi…“ (Luuka 12:17).

Kui Jumal hakkab sind õnnistab, hakkad sinagi mingi hetk mõtlema: „Mida küll sellega peale hakata? Kuhu järgmisena minna?“ Taoline mõttekäik viib sind vales suunas ja juhib tavaliselt isekuseni. 1 Moosese 26 ptk’s võime lugeda Iisakist, kes targasti küsis Jumalalt, mida oma vahenditega peale hakata? Vastupidiselt sellele rikkale mehele, kellest Jeesus räägib.

Kui hakkame ise kõige üle järele mõtlema, kaotame Püha Vaimu tunnetuse. Hakates mõtlema sellele, mida meie tahame või igatseme, paneme puusse ja see on ka just see, mis juhtus selle rikka mehega. Vaata tema kõnekasutust siin: „Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.” (Luuka 12:17). Kelle vili see oli? Jumala. Kõik kuulub Jumalale! Nii et see mees oli muutumas isekaks. Ta hakkas nägema Jumalalt saadud ande – kõiki oma talente ja suhteid – otsekui asju, mida kasutada iseenda huvides ja kasuks. Ja need mõtted hakkasid üha enam kujundama tema olemust.

„Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!” (Luuka 12:18-19). Teatud õpetuste probleem, mis räägivad Jumala õnnistustest, pole mitte selles, nagu Jumal ei tahaks õnnistada, vaid küsimus on selles, miks Ta seda teeb? Kas Jumala õnnistus kuulub tõesti ainuüksi vaid mulle? Kas kõik need head asjad on tõesti vaid mulle endale hoidmiseks? Selleks, et luua endale üks täiuslik kookon keset seda maailma, millest alati unistanud olen?

Sa oled õnnistatud! Alates kogu inimkonna ajaloost ja Jumala lepingust – sa oled õnnistatud, et olla õnnistuseks, kogudus. Las ma öelda seda veelkord – sa oled õnnistatud, et olla õnnistuseks!

laupäev, 24. mai 2014

PÜHA MEELEHEIDE by Carter Conlon

Sina ja mina elame ajal, mida ma nimetaks „püha meeleheite tunniks“.

Meie ühiskond käib väga kiirelt alla. Hirmuäratavaid kuritegusid sooritatakse nii sagedasti, et oleme juba tülpinud neist. Kõik, mis ebanormaalne, on muutumas normaalseks; kõik, mis kuri, on muutumas heaks. Ringi vaadates võid ehk mõelda: „Kuidas küll sobituda sellesse aega? Mida saaks Jumal mu elu kaudu teha? Ja kui Ta tahabki midagi mu elu kaudu teha, siis miks kõik need palved, mida olen palunud Tema Sõna kohaselt, pole ikka veel oma vastust leidnud?“

Selleks, et vastata osadelegi neist küsimustest, vaadakem üheskoos ühte teist aega ajaloos, mil’ meeleheide samuti üht rahvast tabas. Esimese Saamueli raamat räägib ajast, kus puudus selge sõna või nägemus. Preesterkond, mis pidi esindama Jumalat, oli tegelikult väga kompromissi aldis (vt 1 Saamueli 2:22-24, 3:1). Jumala loomus, eesmärgid ja mõtted olid rahva eest varjul, jättes neid vastusteta nende südameis olevatele küsimustele nagu: „Mis me ühiskonnas toimub? Kuhu oleme teel?“

See olukord on vägagi sarnane tänaselegi päevale, kus tundub, et Jumala ligiolu – Tema vägi ja varustatus, mida oleme kogenud läbi ajaloo – on korraga kadunud. Tundub, et hoopis Jumala vaenlastel on suurem õigus, dikteerides meile, millal võime palvetada, mida võime õpetada oma lastele ja mis on õige või vale. Kõige selle tulemusena on inimeste südameis tõusmas üks meeletu appihüüd.

Psalmid 107 räägib neist püha meeleheite aegadest, mis ilmnesid läbi ajaloo. Psalmist kirjeldab inimesi, kes olid hajevil, näljased, minestamas ja keda peeti vangis. See oli aeg, mis tähistas Jumala tõdedega rumalalt ümber käimist. Kuid just neil samadel meeleheite hetkedel hakkab rahvas hüüdma Jumala poole, nii nagu see tundub olevat meiegi päevil. Selle põlvkonna keskelt on tõusmas üks appihüüd – hüüd, mis pole ehk kuuldav palja kõrvaga, kuid Jumala poolt siiski. Otsekui ajal, mil’ Ta tuli Moosese juurde ja ütles: „Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust…ja olen alla tulnud neid…päästma.“ (2 Moosese 3:7-8). Ehk teisi sõnu – olen kuulnud nende lootusetut ägamist. Nõnda samuti kuuleb Jumal tänaselgi päeval kõigi nende nuttu, kelle unistused on purunenud; kõiki vanemaid, kelle lapsed on läinud valet teed ja kõiki neid, kes küsivad: „Mis küll meiega juhtus?“

„Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust…seetõttu ma tean nende valu.“ (2 Moosese 3:7).


__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 23. mai 2014

SA VAJAD PÜHA VAIMU

Selleks, et olla Issanda Jeesuse Kristuse ustavaks sõduriks, ei piisa ainuüksi päästest. Sa vajad nii palju enamat – sa vajad Püha Vaimuga ristimist! Pauluse ajal oli usklikke, kes isegi ei teadnud Püha Vaimu olemasolust midagi. „Kas te võtsite vastu Püha Vaimu, kui te saite usklikuks?” Nemad aga vastasid: „Me ei ole kuulnudki, et Püha Vaim on.” (Apostlite teod 19:2). Need inimesed olid küll päästetud, kuid on ilmselge, et nad polnud täidetud Püha Vaimuga.

Mina usun, et meid päästetakse läbi Püha Vaimu väe ja tegevuse. Kuid Piibel ütleb, et lisaks sellele on veel ka Püha Vaimuga ristimine ja täitmine. Jeesus ei saatnud oma jüngreid maailma enne, kui nad polnud ristitud Püha Vaimuga. Jüngritel oli puhas süda ja võime tervendada haigeid ning nad olid ka tunnistajaiks Jeesuse ülestõusmisele. Nad olid isegi valmis Jeesuse eest surema, nii et mida enamatki olekski võinud neist tahta? Kuid ilmselgelt oli see enam olemas! „Vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.” (Apostlite teod 1:8).

Tahad sa tõesti Püha Vaimust osa saada? Kui nii, siis pead olema kindel, et see on sinu jaoks. Pead jõudma omadega punkti, kus tead, et iseenesest ei ole sa keegi, sul pole midagi ja sa ka ei suuda midagi ilma Püha Vaimu väe ja juhtimiseta. Igal päeval ja hetkel kuuleb või loeb suur hulk inimesi üle kogu maailma seda sõnumit, mispeale nad hüüavad palves Jumala poole ja saavad ristitud Püha Vaimuga. „Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale…ma valan neil päevil välja oma Vaimust“ (Ap.2:17-18). Püha Vaim on su jaoks juba olemas; kõik mida tegema pead, on vaid palume: „Kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!” (Luuka 11:13).

neljapäev, 22. mai 2014

ANKUR KESK’ TORME

„Mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse.“ (Heebrealastele 6:19). See hinge ankur, millele siin viidatakse, tähendab lootust. See pole mitte selle kurja maailma lootus, milles me elame, vaid lootus, mis tugineb Jumala tõotustele ja mis on mõeldud hoidma, õnnistama ja valitsema neid, kes Tema peale loodavad.Piibellik lootus ei kujuta endast mingit lootusrikast mõtteviisi või positiivset häälestatust. Pigem on see kindel usaldus selle vastu, et Jumala Sõna on kindel ja nii, nagu on meid kandnud minevikus, kannab ka tulevikus.

See lootus on ainsana me ankur keset kõiki neid torme, mis maailma tänapäeval tabavad. Heebrea kirja autor manitseb meid: „Et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.“ (Heebrealastele 6:12). Jumal andis oma „tõotuse pärijaile“ vande – kõigile, kes on Kristuses. Ta andis selle vande selleks, et lõpetada igasugused jõupingutused ja kahtlused, et me „saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest.“ (Heebrealastele 6:18).

Meie lootus peitub järgnevas: Jumal on andnud oma vande pidada oma tõotusi ja see on võimatu, et Ta valetaks! Ta pidas oma sõna Aabrahami ees ja teeb seda ka teie ees, kui vaid usaldate Teda. Sest me vajame tohutut knnitust neil keerulistel aegadel. Ja kui kõik on öeldud ja tehtud – kui kõik lootuse teemalised jutlused peetud – taandub kogu see lugu vaid ühe asjani: kas me oleme valmis andma kõik Jumalale üle? Hingama Tema Sõnas ja püsima vankumatuna Tema armastuses, olles enam kui kindlad, et Ta tõotused me suhtes saavad täidetud?

„Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.“ (Heebrelastele 10:35-36).

kolmapäev, 21. mai 2014

JUMALA ARM

Apostlite tegude raamatus näeme sellist meest nagu Saulus Tarsosest – üks kõige religioossemaid mehi, kes eales elanud – reisimas Damaskusesse. Miks ta üldse sinna läks? Saul oli nii viha täis Jeesuse vastu, et ta kiusas teadlikult Jumala kogudust taga; seda isegi väljaspool juutide territooriumit. Nii et ta oli teel Damaskusesse hävitama Jumala rahvast seal. „Aga Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, läks ülempreestri juurde ning palus temalt kirja Damaskuse sünagoogidele, et kui ta iial peaks leidma mõne usuteel käijaist, olgu mehi või naisi, võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma.“ (Apostlite teod 9:1-2).

Mõtle korra, kuidas Jumal käitus selle mehega, kellest hiljem sai kristliku ajaloo suurimaid evangeliste. Korraga tabas teda hele valgus taevast: „Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha?” (Ap.9:3-4). Paulus ütles selle kohta hiljem järgmist: „Ma olen Jumala ees elanud tänini igati puhta südametunnistusega.” (Ap. 23:1).

Kas see oligi selle ereda valguse eesmärk? Saulust muuta? Tuua ta süütunde –ja patutunnetuse alla? Hävitada ta? Kuulutada kohtumõistu ja viha ta üle? Ei. See oli selleks, et kuulutada talle, et ta üleastumised on andeks antud ja patud kaetud.

Kujutagem korra ette, kuidas Saulus lamas seal selle valguse ees nagu kirjamark ja kuulis Jeesuse sõnu. Selle asemel, et kuulda pühalt Jumalalt hukkamõistu tee kohta, millel ta käis, kuulis ta hoopis hämmastavaid sõnu: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad!“ Ei sõnagi neist kurjadest teedest, millel Saulus käis ja elas, kiusates taga ja ähvardades Jumala omi. Miks see nii oli? Sest see, keda ta taga kiusas, oli Ta suurim Sõber.

Mu armsad, see sama Jeesus pakub meile täna seda sama armu. Ja kuigi me vääriks hukkamõistu, ütleb Ta siiski: „Mina olen Jeesus, su Lunastaja.“ Seetõttu täna Teda selle armu eest, mida Ta on sulle osutanud.

teisipäev, 20. mai 2014

ISA SUUDLUS

Üks suur õnnistus saab meile osaks, kui meid asetatakse istuma taevastesse paikadesse. Aga milles see õnnistus seisneb? Eesõiguses, et meid on vastuvõetud; aktsepteeritud: „Meid ette ära määrates lapseõiguse osalisiks Jeesuse Kristuse kaudu…“ (Efeslastele 1:5). See etteäramääratus tähendab ka kõrget soosingut. Ehk siis Paulus ütleb: „Jumal on meid väga kõrgelt soosinud. Oleme väga erilised Ta jaoks, sest omame lapseõigust Jeesuse kaudu.“

Kuna Jumal aktsepteeris Kristuse ohvrit, näeb Ta vaid ühte ainust isikut – Kristust – ja ühes Temaga kõiki neid, kes Temaga usu läbi ühte liidetud. Meie lihalik kest on Jumala silmis surnud. Aga kuidas? Jeesus kandis meie vana loomuse ristile, tehes sellega seal 1:0, mistõttu kui Jumal me peale nüüd vaatab, näeb Ta ainult Kristust. Seetõttu peame meiegi õppima end nägema nii nagu Jumal meid näeb. Mis omakorda tähendab seda, et me ei tohiks keskenduda ainuüksi oma pattudele ja nõrkustele, aga ka võidule, mille Kristus saavutas meile ristil.

Tähendamissõna kadunud pojast (Luuka 15:11-31) loob meile võrratu pildi aktseptist, millest meiegi osa saame, kui meile on antud taevane positsioon Kristuses. Te ju teate, kuidas see lugu oli: noor mees võttis oma osa isa pärandusest välja ja kulutas selle kõik patuelule. Olles lõpuks omadega täitsa pankrotis – nii moraalselt, emotsionaalselt kui füüsiliselt – mõtles ta taas oma isa peale, aga oli samas enam kui veendunud, et oli kaotanud igasuguse soosingu ta silmis. Piibel ütleb meile, et see noor mees oli täis suurt kurvastust oma patu pärast ning hüüdis: „Olen väärtusetu. Olen teinud pattu taeva vastu!“ Kuid samas ütles ka: „Ma tõusen ja lähen oma isa juurde.“ (s.18). Seda tehes rakendas ta õnnistuse ligipääsu. Mõistad sa? Kadunud poeg oli pöördunud oma patust ja tagasi selle avatud ukse juurde, mida isa oli talle tõotanud. Ta elas meeleparanduses ja omandas seeläbi õiguse uuele ligipääsule.

Mis sellest kadunud pojast siis sai? „Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.“ (Luuka 15:20). Milline imeline vaatepilt. Patune poeg sai andeks, kogedes isa vastuvõttu ja armastust. Ei mingit viha ega hukkamõistu. Võttes vastu oma isa suudluse, ta teadis, et on vastuvõetud.

esmaspäev, 19. mai 2014

MINU PÄRAND by Gary Wilkerson

Jaakob, üks Iisaki poegadest, maadles Jumalaga suurema osa oma elust. Isegi juba oma ema üsas, kus ta vend oli sündimas esimesena, aga kellel ta kannast kinni haaras, et hoida teda tagasi. Miks? Sest Jaakob tahtis olla esimene – ta võitles õnnistuse eest (vt 1 Moosese 25:24-26).

Sa kindlasti tead seda lugu, kuidas Jaakob ostis oma venna kausi leeme eest ära (1 Moosese 25:29-34) ja pettis seejärel nende isa, et saada ise osa Eesavi esmasündinu õnnistusest (1 Moosese 27:27-29). Jaakob oli mees, kes oma sisemuses tundis end alati tühja –ja mitteõnnistatuna. Ta ei kogenud Jumala soosingut oma elu üle, mistõttu ta veetis kogu oma elu kulutades aega ja energiat millegi nimel, mis tal oli juba olemas. Ta muudkui maadles ja maadles Jumalaga. Mille nimel? Võid lugeda seda ikka ja jälle: „Õnnista mind, Issand! Lase mul saada mu pärand!“

Jumalaga maadlemine võib põhjustada selle, et me kaotame õnnistuse, mis Tal juba meie jaoks varuks on. Seetõttu peame leidma rahu enda sees ja jõudma punkti, kus öelda usaldavalt: „Jumal, mul ükskõik, kuidas olukorrad mu ümber ka välja ei näeks. Mina usaldan Sind.“

Mäletad sa seda tõelist maadlust, mille Jaakob Jumalaga maha pidas? Seda, kus ingel oli läkitatud ja madin kestis kogu öö. Piiblis on öeldud, et Jaakob maadles Jumalaga ja võitis (vt 1 Moosese 32:23-30). Jumal ütles Jaakobile: „Lase lahti, Jaakob! See lahing on läbi. Sa oled terve oma elu võidelnud selle nimel, et saada õnnistatud ja pole isegi märganud, et ma olen sind juba õnnistanud. Ma olen juba andnud sulle oma pärandi, oma armastuse, oma armu ja väe. Ma olen andnud sulle kõik, mida vajad, vastavalt oma au rikkustele, mistõttu lõpeta selle nimel maadlemine. Lihtsalt võta see usus vastu ja ela sõnakuulelikkuses mu ees. Tee, mida su isa ja Aabraham tegid ja sa saad nägema Jumala õnnistust oma elu üle.“ Mispeale Jaakob lõpuks usaldas Jumalat!

Jumal tahab osutada ka sulle oma soosingut ning rikastada su vaimulikku elu. Ta tahab, et su tunnetus oleks selge, mis laseks sul teha tarku otsuseid ja juhtida sind su elu õnnistusteni. Pea meeles – Jumal tahab õnnistada sind!

laupäev, 17. mai 2014

MUUDETUD VÕIDUKS by Claude Houde

„Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!” (Luuka 22:31-32).

Jeesus kinnitas oma prohvetliku pilgu Peetrusele ja nägi midagi hirmuäratavat. Ta nägi ette, kuidas Peetrus salgab Teda ja pilkab Ta nime, tõestamaks, et ta ei ole üks Tema omadest. Jeesus sai aimu lähitulevikust – saatanlikust lõksust ja kavatsustest, kui ka Peetruse kibedatest pisaratest ja soovist jätta kõik sinna paika ning pöörduda tagasi oma kalavõrkude juurde. Oma tohutus taandumise soovis ja meeleheites oli Peetrus pöördumas tagasi oma mineviku juurde. „Saatan on püüdnud sõeluda sind kui nisu, aga mina olen palvetanud su eest.“

Jeesus nägi tõsist ohtu hõljumas Peetruse pea kohal; midagi deemonlikku, pimedat, kurjakuulutavat ja hävitavat. Nõnda samuti näeb ja teab Ta sedagi, mis võib hävitada meid. Ta on Alfa ja Oomega, meie eksistentsi algus ja lõpp. Teda ei hämmasta ega tülgasta ükski meie viga, saladus või läbikukkumine. Pole olemas ühtki asja, mida ta meie kohta „ootamatult“ teada saaks. Ta teab kõik ja armastab meid jäägitult, andmata alla meie või me tuleviku suhtes.

Samas pole Jeesus naiivne. Nagu mõni armas „emakene hella“, kes oma ebarealistliku armastuse tõttu võib vahel olla pimestatud ja kaotab selge mõtlemisvõime ning objektiivsuse oma „lapsukese“ suhtes. Hoopis vastupidi. Jeesus omab jumalikku ja vabastavat võimet näha vägagi elavalt suurimat ohtu Peetruse elus. Kuid samas ka võimet paluda ta eest ning näha üleloomulikult, läbi Püha Vaimu, tulevikku, kus Peetrus pea 50 aastat hiljem seisis nelipüha päeval keset rahutut ja lärmavat rahvahulka ning kuulutas neile sõnu, millest sisuliselt sündis kogudus! „Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!”

Jeesus nägi juba ette, et Peetrus muutub ja saab olema võidukas. Nutust ülistusse; eitamisest vabadusse; jõuetusest usku; pilkamisest õnnistustesse; varemeist ärkamisse – ja peaaegu surmast meelevalda ja saatusesse. See on see, kuidas Jeesus näeb ka sind! Ta ei näe kunagi ainult seda, kes sa oled olnud või kes sa oled praegu, vaid ka seda, kes sinust võib usu läbi Temasse saada. Ta teab, mis on nähtamatus sfääris sinu jaoks valmis pandud, mistõttu Ta tahab, et näeksime nii iseennast kui teisi läbi usudimensiooni.


__________
Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 16. mai 2014

OLGE TÄIS PÜHA VAIMU!

Nii Vanas kui Uues Testamendis langes Püha Vaim inimeste üle kõige kummalisematel viisidel. Kui Püha Vaim nende üle täie võimuse sai, hakkasid nad Teda kiitma, tehes seda uutes keeltes. Nelipühi päeval tuli Ta võimsa ja vuhiseva tuulena ja tuli langes! Kui Püha Vaim langeb, raputab see nii mõndagi. „Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti.“ (Apostlite teod 4:31).

Ristija Johannes kuulutas: „Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.“ (Luuka 3:16). Armsad, Piibel teeb selle väga selgeks: kui Jeesus tuleb te juurde, igatseb Ta teid ristida Püha Vaimu ja tulega! Püha Vaim toob tule – põletava ja kõikehõlmava armastuse Jeesuse vastu. Miks on nii palju usklikke, kes üks hetk on tulised ja teine hetk jääkülmad, olemata kunagi täiesti pühendunud ja andunud? Kas ehk seepärast, et nad ei lase Jeesusel ristida end Püha Vaimuga?

„Ja kui ta (Püha Vaim) tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta…“ (Johannese 16:8). Kas võib olla, et need usklikud pole veel tulnud täielikule patutunnetusele, kuna nad pole lasknud Pühal Vaimul võtta oma õiguspärast kohta nende elus? Püha Vaim on kui Jumala lood – kõik, mis ei joondu Kristusega, saab paljastatud, mispeale Ta toob meid patu tunnetusele ja annab samas väe muutuda Tema Sõna kohaselt! Nii saabki Temast meie tõeline trööstija, sest tuues meile patu tunnetuse, annab Ta meile ka väe see patt hüljata. Ja see on tõeline abi ning kinnitus.

Püha Vaim ei pane sind küll kunagi tegema midagi rumalat, küll aga võib langeda su üle viisil, mis paneb patuseid arvama, et oled purjus. Seetõttu pole Ta ka paljudes kirikutes teretulnud, kuna Teda peetakse liiga lärmakaks, ettearvamatuks ja kõike „pahupidi pööravaks“.

neljapäev, 15. mai 2014

RAHUL LIIGA VÄHESEGA!

Jumalal on nii palju, mida Ta tahab sulle anda! Tema igatsuseks on „avada sulle taevaluugid ja kallata sulle õnnistusi küllastuseni; nii, et sa ei jaksa neid enam vastugi võtta.“ (Malaki 3:10). Ta seisab oma pungil täis varaaidas ja ütleb: „Ma olen andev Jumal, aga ometi nii vähesed saavad mu käest. Nad lihtsalt ei lase mul olla Jumal nende jaoks!“

Loomulikult peame olema tänulikud kõige eest, mida Jumal on me heaks juba teinud ja meile andnud. Kuid samas ei tohiks me rahulduda vaid sellega, mida ise paljuks peame! Paljud kristlased on rahul vaid kirikus istumise –ja Jumala ligiolu nautimisega. Kuid taolised inimesed pole midagi enamat kui vaid „rahulolevad svammid“, kes imavad kõik vaid endasse, kuid piiravad samas Jumalat, kes nii väga tahaks neid võida teenistuse tarbeks.

Kui jüngrid olid hämmingus Kristuse poolt kordasaadetud imede üle, vastas Jeesus: „Jumalal on teie jaoks veelgi suuremad asjad varuks!“ Enamus meist aga on nagu need jüngrid – näeme ühte imet ja oleme enam kui rahul sellest rääkimisega kuni elu lõpuni. Kui me aga ka tegelikult tunneks oma Jumalat ja laseks Tal olla Jumal me jaoks, paluksime Temalt nii palju enamat.
  • Ulatuksime usu läbi taevasteni, uskudes, et Jumal saab rajalt maha võtta kõik jumalakartmatud juhid nii kohalikes omavalitsustes kui riigi tasandil. Me kisuksime maha kõik pimeduse mõjud ja jõud, nii nagu Jumal seda ütles! 
  • Usuksime, et Jumal aitaks meil immutada oma linnad läbi Jeesuse Kristuse evangeeliumiga. Me seisaksime usus iga relva vastu, mis suunatud me poole ja kisuksime maha kõik saatanlikud tõrked, mis rajatud me perede ja koguduste keskele. 
Meie visioon olek piiritu! Me usuksime Jumalalt veelgi võimsamaid asju Tema kunigriigi heaks!

„Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen.“ (Efeslastele 3:20-21).

kolmapäev, 14. mai 2014

TUNDA TEMA HÄÄLT

„Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle.“ (Johannese 10:27).

Need, kes tõesti tunnevad Jumalat, on õppinud eristama ka Ta häält kõigist teistest häältest. Ta tahab, et oleksid enam kui veendunud, et Ta igatseb kõnelda sinuga – jagada sinuga asju, mida sa pole eales varem näinud või kuulnud.

Usun, et selleks, et kuulda Jumala häält, läheb tarvis 3 asja:
  1. Vankumatut usku, et Jumal tahab rääkida sinuga. Pead olema täielikult veendunud ja kindel selles. Pole kahtlustki, et Ta on kõnelev Jumal ja Ta tahab, et tunneksid Tema häält, et võiksid seeläbi teada ka Tema tahet. Kõik, mida Jumal sulle ütleb, ei välju aga kunagi Piibli raamidest. 
  2. Kvaliteetaeg ja vaikus. Pead olema valmis lülitama end välja kõigist sind ümbritsevatest häältest ja lülitama end sisse Jumala lainele. On tõsi, et Jumal võib kõnetada meid päev läbi, kuid millal iganes Ta on tahtnud tuua esile midagi tähendusrikast mu elus, on Ta hääl kostunud vaid siis, kui olen lülitanud välja kõik teised hääled. 
  3. Usus palumine. Me ei saa Jumalalt mitte kui midagi (kaasaarvatud Tema hääle kuulmine), kui me pole täiesti kindlad, et ta on võimeline vahendama meile oma mõtteid ja võimaldama meil mõista Tema täiuslikku tahet! 
Jumal ei narri kedagi! Ta ei lase vaenlasel petta sind. Kui Jumal kõneleb, järgneb sellele ka rahu ja taolist rahu Saatan juba järgi ei tee!
„Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja. Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” (Johannese 10:2-5).

teisipäev, 13. mai 2014

TÄNADES JUMALAT TEMA HEADUSE EEST

„Sinu võimsuse toredat hiilgust ja su imeasju tahan ma meeles mõlgutada. Sinu kardetavast jõust räägitagu ja ma jutustan sinu suurtest töödest. Su suure headuse mälestust kuulutatagu ja su õiguse üle hõisatagu!“ (Psalmi 145:5-7). See väljend kardetav jõud, mida siin salmis on kasutatud, viitab sellele, et Jumala teod on nii võimsad, et need põhjustavad aukartust ja hämmingut. Me ei saa eirata Jumala korraldust kiita Teda kõige Tema hiilguse eest, aga veelgi enam on meid kutsutud üles ülistama Tema headust. Psalmist rõhutab, et Jumala suure headuse mälestust peab kuulutatama kõikjal. Taoline ülevoolav kiitus oli Taavetile vägagi omane – see oli kui purskaevust purskav vesi.

Taavet kirjutab Psalmides 107:8-9: „Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele, et ta kosutas janunevat hinge ja täitis nälgiva hinge heaga.“ See tõde kiita Jumalat ka Tema mineviku heategude eest jäi kuidagi mu südamesse pidama ja olen tundnud kutset teha seda sama, mida Taavet tegi. Meid on kutsutud tähistama Jumala headust! Taavet on vägagi avatud selle headuse suhtes, millest ta räägib – Jumala tahet kasutada oma armu, kui Ta elab kaasa meie kannatustele ja valule. Taavet laenas sõnu 2 Moosese 34:6, kus Jumal rääkis Moosesega: „Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest.“

Mu armsad, vaadake tagasi oma minevikule ja tuletage meelde, kui hea on Jumal olnud te vastu. Mõtisklege Tema kaastunde üle, mis iialgi ei vedanud alt ja kandis teid alati läbi. Ka mulle pakub suurt rõõmu tänada Jumalat kõige eest, aga eelkõige Tema headuse eest. Ja seda mitte vaid minevikus, aga ka nende heategude eest, mida igapäevaselt näen – kõige hea eest, mis ümbritseb mind just nüüd ja praegu. „Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.“ (Psalmid 23:6).

esmaspäev, 12. mai 2014

SA OLED ÕNNISTATUD by Gary Wilkerson

„Aga maal oli nälg pärast seda eelmist nälga…“ (1Moosese 26:1). Kui oled põllumees ja kogu su ellujäämine sõltub su saagist, ei taha sa midagi kuulda maad valitsevast näljast. Nii nagu sa ei taha midagi kuulda sellele eelnenud näljast. Kuid see oli just see olukord, millega Iisak silmitsi seisis. Tema isa oli elanud läbi ühe näljaaja ja nüüd seisis tema silmitsi teisega. Võimalik, et ta mäletas veel eelmist näljahäda ja selle raskusi, mistõttu ta süda oli murelik.

Kuid Piibel ütleb midagi huvitavat: „Ja Iisak läks vilistite kuninga Abimeleki juurde Gerarisse. Ja Issand ilmutas ennast temale ning ütles: „Ära mine alla Egiptusesse! Jää maale, kuhu ma sind käsin! Ela võõrana siin maal, ja ma olen sinuga ning õnnistan sind, sest sinule ja sinu soole ma annan kõik need maad ning pean vannet, mille ma olen vandunud su isale Aabrahamile. Ja ma teen su soo paljuks nagu taevatähed ja annan su soole kõik need maad, ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et Aabraham kuulas mu sõna ja pidas, mis ma käskisin pidada - mu käske, seadlusi ja õpetusi.” (1 Moosese 26:1-5).

5 salmi võtmesõna on „kuulas mu sõna“. Aabraham kuulas Jumala sõna ja nõnda sama tegi ka Iisak. Iisak oli kohe eriti kuulekas Jumalale. Seetõttu tahan öelda nii selgesti kui vähegi võimalik – kui oled sõnakuulelik Jumalale, on tulemuseks Tema õnnistus. Vaatamata sellele, et oled päästetud armu läbi, on sind siiski kutsutud kuuletuma Jumalale. Kui võtad ususammu ja ütled: „Jumal, see on raske. Ma pole päris kindel, et saan sellega hakkama, aga kuuletun Sulle sellegipoolest“, avanevad taevaluugid sinu kohal.

Mida iganes ka Jumal ei paluks sul teha – kuuletu Talle. Kui Ta palub sul anda, kuuletu. Kui Ta palub sul minna kuhugi, kuuletu. Ära ela selle järgi, mida sina tahad, vaid mida Jumal tahab, et sa teeksid ja sa näed, kuidas õnnistused lähenevad sulle, on su üle ja su ümber.

laupäev, 10. mai 2014

JUHISED KOGUDUSE ELUKS by Jim Cymbala

Kõige selgemad juhised koguduse eluks leiduvad Pauluse sõnades, kui ta juhendab Timoteost, kuidas edasi minna. „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest.“ (1 Timoteose 2:1). Paulus ütleb hiljem selles samas peatükis, salmis 8: „Ma tahan siis, et mehed igal pool palvetaksid, tõstes üles pühad käed ilma viha ja kahtlemiseta.“ See on märk kristlikust kogudusest.

Ilmutuse raamat räägib sellest, et kui 24 koguduse vanemat langesid Jeesuse jalge ette, oli igal ühel käes kuldne anum. Tead sa, mis neis anumais oli? Mis viiruk see selline oli, mis Kristuse jaoks nii head lõhna tähendas? „Pühade palved“ (Ilmutuse 5:8). Kujuta ette…Sina ja mina põlvitame, istume või seisame palveks, avades kõige täiega oma südamed Jumala ees ja kõik meie öeldu on nii kallis Jumalale, et Ta hoiab seda kui aaret!

Tead sa mõnda kogudust oma kogukonnas, kes peab palvet nii tähtsaks ja Jeesuse poolt öelduna kogudust defineerivaks, et nad tulevad ka argipäeva õhtul kokku, et keskenduda üheskoos palvele? Koos kõigi oma juhtidega!

Olen iseenda jaoks otsustanud, et meie koguduse teisipäevaõhtune palvekoosolek on nii oluline, et ma ei puudu kunagi mõne reisi või ürituse tõttu kaks teisipäeva järjest. Kui see tähendab teatud üritustest loobumist, siis olgu peale, sest miks peaksin eelistama kusagil mujal olemist?

Piibel on täis kõikvõimalikke tõotusi:

„Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse.“ (Matteuse 7:7)

„Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest.“ (Jeremija 29:13)

„Teil ei ole, sest te ei palu.“ (Jaakobuse 4:2).

Seetõttu, kas poleks viimane aeg öelda: „Stopp! Me hakkame paluma, sest Jumal ütles, et kui me paluma, siis Ta ka sekkub olukordadesse.“


__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 9. mai 2014

JUMAL EI OLE SINUST MÖÖDA LÄINUD

Üks mu suurimaid koormaid, mida pastorina kannan, on: „Oh Jumal, kuidas küll tuua tröösti ja lootust neile usklikele, kes kogevad suurt valu ja kannatusi? Anna mulle sõnum, mis tühistaks nende kahtlused ja hirmu. Anna mulle tõde, mis kuivataks kurvastajate pisarad ja tooks laulu lootusetute huulile.“ Sõnum, mida kuulen Püha Vaimu Jumala rahvale andvat, on väga lihtne: „Minge mu Sõna juurde ja seiske mu tõotuste peal. Hüljake kõik oma kahtlevad tunded, sest lootus sünnib Jumala tõotustest.“

Sain hiljaaegu ühe kirja, mis väga kaunilt seda kõike illustreerib. See oli ühelt emalt, kes kirjutab: „Mu 16-aastane tütar põeb lihaste ja liigeste kärbumist, kogedes kohutavat valu 24h ööpäevas. Ta oli baleriin ja teda ootas ees Juilliard’i Kool New Yorgis. Kuid kõik ta unistused purunesid, kui see haigus teda tabas. Arst ütles, et skaalal 1-10, on ta valu tase 14. Valuvaigistite hulk, mida ta vajaks selle valu leevendamiseks, hävitaks ta neerud, mistõttu ta ei saa võtta ühtegi ravimit.“ Kuid vaatamata olukordadele ja keset seda meeletut ihu ja vaimu vahelist võitlust, on see ema ja ta tütar pannud siiski kogu oma lootuse Jumala Sõnale, kes on andnud neile kirjeldamatu rahu.

On ehk Saatan püüdnud sulle väita, et Jumal on sust’ mööda läinud? On sul olnud kiusatust mõelda, et Jumal ei ole enam sinuga? Oled sa ehk peaaegu loobunud oma usust? Kui nii, siis pane kogu oma lootus Jumala Sõnale, mis ütleb: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!“ (Heebrealastele 13:5).

„Nõnda on Issand kindlaks varjupaigaks rõhutuile, varjupaigaks häda ajal. Sellepärast loodavad sinu peale need, kes tunnevad su nime; sest sa ei ole hüljanud neid, kes otsivad sind, Issand!“ (Psalmid 9:9-10).

neljapäev, 8. mai 2014

AIDATES KAASA PALVEABILISENA

Üks pastori abikaasa jättis ühe väga kahetsusväärse sõnumi meie teenistuse telefonivastajasse, mis oli öeldud üsna „pehme keelega“: „Vennas Dave, tuhanded pastorite naised joovad salajas selleks, et matta oma valu. See on see, mida ka mina teen. Lihtsalt selleks, et summutada oma valu.“ Teised jumalasulaste naised kirjutavad ja räägivad nende lagunevatest abieludest või oma abikaasade sõltuvusest pornograafiast.

Armsad, need on inimesed, keda aitan palves. Ma palun jumalasulaste ja nende perede eest, sest tean, et nad vajavad seda. Ühtlasi olen selgeks saanud, et abistav palve toimib. Piiblis on öeldud, et kui apostel Peetrus oli vanglas ahelais, „palvetas kogudus tema pärast lakkamatult Jumala poole.“ (Apostlite teod 12:5). Ja Jumal vabastas Peetruse imelisel moel! Pauluski ei palunud ainuüksi palveabi, aga oli ka ise abiks. Ta teadis, et evangeeliumi kuulutajana on see üks osa tema kutsumisest. Ta kirjutas filiplastele: „Kõigile Filippis olevatele pühadele…ning ülevaatajaile ja abilistele…Ma tänan oma Jumalat iga kord, kui ma teid meenutan, alati igas oma palves teie kõigi eest rõõmuga tehes eestpalvet…sest teie olete minu südames.“ (Filiplastele 1:1,3-4, 7).

Tead sa mõnda kristlikku õde või venda, kelle abielu on keset suuri torme? Kui nii, siis mida sa selle heaks teed? Räägid sa vaid teistele, et: „Küll on kahju, et nende abielu on karil!“ või kannad sa nende nimed Jumala ette ja seisad nende eest palves?

Igatseksid sa palveabilise teenistust? Kui sa ei tea kedagi konkreetset, kellel oleks mingi vajadus, hakka palvetama kõigi kristlike abielude eest ja üldse kogu jumalarahva eest. Su palved ei pea olema pikad. Lihtsalt esita oma palved Jumala ees ja usu ning usalda, et Ta võtab sind kuulda. See sai mulle väga elavalt selgeks, kui ükskord haigena voodis lamasin. Üks mu lapselastest tuli tuppa ja teatas: „Papa, ma palvetan su eest!“ Mu väike abiline pani oma käe mu pea peale ja palus: „Jeesus, tee ta korda!“ Naeratasin ja tänasin teda, kuid tema lihtsalt vaatas mind edasi, lõpuks öeldes: „Sa oled terve. Tõuse püsti!“ Nii ma tõusingi siis püsti, olles tõepoolest terve! Tema usupalve aitas mind tagasi jalule.

Üks võimas pääste ja vabanemine võtab maad, kui Jumala pühad Teda lapse kombel siiras usus otsivad ja oma õdede-vendade vajaduste pärast paluvad.

kolmapäev, 7. mai 2014

KATE PEAB SAAMA EEMALDATUD

Paulus kirjeldab ühte muutust, mis peab aset leidma enne, kui ükski teine muutus saaks toimuda: „Et meil nüüd on niisugune lootus, siis võime toimida täie julgusega ega pane Moosese kombel katet oma palgele, et Iisraeli lapsed ei saaks vaadata selle lõppu, mis on kaduv. Kuid nende mõtteviis on paadunud. Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses. Tänapäevani, iga kord kui Moosest loetakse, lasub kate nende südamel. Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära.“ (2 Korintlastele 3:12-16).

Paulus räägib selles lõigus peamiselt juutide pimestatusest Jeesuse kui Messia suhtes. Samas aga esitleb ka ühte printsiipi, mis puudutab kõiki – olgu siis juute või paganaid. Ta räägib pimestatusest Piibli tõe suhtes. Pane tähele salmi 14: „Kuid nende mõtteviis on paadunud“ ehk ka pimedusega löödud. Siinkohal on oluline mõista, et inimesed, kellele Paulus kirjutas, olid väga siirad. Nad uurisid ustavalt Moosese raamatuid, käsuseadust, prohvetite kirju ja Taaveti psalme. Nad austasid kõrgelt Jumala Sõna, õpetades selle põhjal ja tsiteerides seda igal sammul. Kuid ometigi lasus nende silme ees kate.

Me arvame, et vaimne kate katab vaid juutide, moslemite ja teiste silmi, pimestades neid tõe osas, mis puudutab Jeesust. Samas aga on paljude kristlastegi silme ees üks kate. Nad loevad Jumala otseste hoiatuste kohta Piiblis ja kuulevad võimsaid jutlusi, kuid ometigi ei avalda see neile mingit mõju. Hoopis vastupidi – nad jätkavad nende samade asjade tegemist, millest Jumal kutsub neid lahti ütlema. Paulus ütleb, et enne kui me pimedus saab kõrvaldatud, peame me pöörduma Issanda poole. „Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära.“ (2 Korintlastele 3:16). Kreekakeelne sõna „pöörduma“ tähendab „suuna muutmist“. Ehk teisisõnu ütleb Paulus: „Sa pead tunnistama, et suund, mille oled võtnud, on viinud sind täieliku tühjuse, hävingu ja meeleheiteni.“

Kui sinu elu on sattunud mingisse keerisesse – kui miskit on ikka väga viltu ja asjad lähevad täiega metsa – siis tea, et pead muutma oma kurssi. Võid ju endamisi mõelda, et: „Hoopis mu mees on see, kes on omadega metsas, mistõttu tema peab muutuma!“ või „“Kui mu naine ei muutu, ootab teda ees täielik häving!“ või „Mu ülemus ei tea ikka midagi. Miski peab temas muutuma!“ Me oleme nii aldid nägema teiste vigu ja möödalaskmisi, aga samas nii pimedad omaenda vajaduse suhtes muutuda. Seetõttu peame tunnistama Jumalale: „Asi on minus, Issand. Mina olen see, kes peab muutuma, mistõttu näita mulle palun, kus olen eksinud.“

teisipäev, 6. mai 2014

SEISA VASTU JA SAA UUENDATUD

Kui küsida mõnelt kristlaselt, kuidas tulla toime Saatanaga, tsiteerib ta eeldavasti Jaakobuse 4:7 salmi: „Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest!“ Aga mida see vastuseismine endast kujutab ja kuidas seista vastu Saatana väele? Olles üksinda palves Jumala ees, oled sa täiesti immuunne kõigi vaenlaste kavaluste osas. Seetõttu jookse iga kiusatuse korral usu läbi Jumala trooni ette, hüüa appi Tema nime ja seisa Kristuse vere väe peal.

Apostel Johannes kirjutab: „Aga naisele anti kaks suure kotka tiiba, et ta lendaks kõrbesse paika, kus teda toidetakse üks aeg…“ (Ilmutuse 12:14). Mina usun, et need kaks kotka tiiba, millest Johannes siin räägib, viitavad Vanale ja Uuele Testamendile; Jumala Sõnale. Kui Saatan meid ründab, on meil võimalus tõusta Jumala Sõna tiibade abil lendu ja lennata paika, kus meid toidetakse Jumala enda poolt. Seda sama sõna, mida Paulus kasutab toitmise kohta, kasutab ta ka 1 Timoteose 4:6 sõnade kohta, öeldes: „Üles kasvanud usu ja hea õpetuse sõnades, mille järgi sa oled hakanud käima.“ Kreeka keeles tähendab antud kontekstis toitmine harimist, õpetamist. Paulus räägin enese harimisest Jumala Sõna põhjal ja selle tundmisest.

Jeesus on meile selles osas suureks eeskujuks. Seistes Saatanale vastu Jumala Sõnaga, too põgenes. Miks? Sest tõde paljastas Saatana, tehes talle häbi. Heebrea kirjas on öeldud, et kõik, kes uskusid Jumala Sõnasse, „vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud.“ (Heebrealastele 11:33). Me sulgeme põrgu suu ja väed, seistes neile vastu Jumala Sõnaga. Seega, kui kuuled lõvi möirgamist, lange silmili Isa ette maha. Kasta end Tema Sõnasse ja Tema kotka tiivad kannavad sind üle igasuguste haaravate kiusatuste voogude. „Aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.“
(Jesaja 40:31).

esmaspäev, 5. mai 2014

IMELINE ARM by Gary Wilkerson

Arm, millega Jeesus on tõotanud meid kõiki üle valada, on võrratuim asi kogu inimkonna ajaloos. Sõna „arm“ on muutunud enam vähem sama levinuks kui sõna „palve“ Piiblis. Igaüks meist kuulutab: „Loomulikult usun ma armu! Muidugi! Pole kahtlustki!“ Ühtlasi laulame laulu „Imeline arm“ (ing k „Amazing grace“), rõhutades eriti just sõna „arm“ ja andes mõista, kui imeline see on ja kui väga seda naudime. Kuid pidage! See pole ju veel kõik, milles arm seisneb! See kujutab endast nii palju enamat kui suudaksime ettegi kujutada. Kuid miks siis pole me südamed täidetud ülevoolava ülistusega või miks me pole sellest lummatud? Aga seetõttu, et oleme armu tähenduse nii tähtsusetuks kahandanud; muutnud selle millekski nii tavaliseks. Armust on saanud midagi nii tavapärast ja normaalset, millega enam kui rahul oleme.

Rääkides sellest revolutsioonilisest, teenimatust armust – Jumala annist, mis muudab su südame ja kannab vilja sinu sees ja läbi, ütlevad paljud nüüd: „Arm…sedan’d küll, aga…!“ Kui oled üks nendest, pendeldad käsumeelsuse piirimail. Sa põgened armu sfäärist ja sattud „ise-tegemise“ lõksu. Pane tähele, mida Paulusel on selle kohta öelda Galaatia kogudusele kirjas Galaatlastele 3:1-3: „Oh mõistmatud galaatlased, kes on teid ära sõnunud…Ma tahan teie käest teada ainult seda, kas te saite Vaimu Seaduse tegude tõttu või ususõnumi kuulamise tõttu. Kas te olete nii mõistmatud? Te alustasite Vaimus, kas tahate nüüd lõpetada lihas?“

Kui kurb see ka poleks, paljud meist ütlevad: „Tänu Sulle Jeesus, Su armu eest, mis avaldus ristil. Armu eest, mis on puhastanud mind ja kinkinud mulle võimaluse alustada puhtalt lehelt. Aitäh sulle uue alguse eest…kuid siit saan nüüd ise hakkama.“ Kuid lugu on selles, et sa ei saa ise hakkama. Paljude jaoks aga see just probleem ongi, et arm ei võimalda neil endil hakkama saada; igakord, kui nad üritavad, kukuvad nad täiega läbi.

Tahad sa saada vabaks sellest? Kui nii, siis lihtsalt ütle: „Iseeneses olen vaid suur läbikukkuja; ma ei suuda pidada Jumala käske omast jõust, mistõttu tänu Jumalale Tema armu eest!“

laupäev, 3. mai 2014

OLULINE KOOSTISOSA by Carter Conlon

Mõtle kõigele, mida Jeesus pidi taluma – põlgust, peksu, pilkamist, hülgamist nende poolt, kellega oli koos olnud ja keda isegi kõrbes toitnud. Mõtle ristile – kõigele sellele vägivallale ja raevukale vastuseisule, mille Saatan läkitas hävitamaks Jumala tööd. Tal polnud aimugi, et kõige selle läbi tagas ta tegelikult selle ühe ja ainsa koostisosa, mis tagas Jeesusele edu.

Piibli kohaselt “ei ole ilma verd valamata mingit andeksandmist” (vt Heebrealastele 9:22). Need, kes seisavad vastu Jumala tööle, on tegelikult meie toidus. Seetõttu oli ka vägivalla, risti ja surma olemas olek äärmiselt oluline. 1 Korintlastele 2:8 põhjal näeme, et kui tolle aja valitsejad oleksid teadnud, mida nad tegelikult teevad, poleks nad iialgi Jeesust risti löönud!

Meenutagem aega, mil’ Johannese ja Peetrus lähenesid templile, mille lähedal jalutu lamas ja haarasid tal käest kinni. Mehel, kes oli aastaid seal kerjanud, samal ajal, kui kari religioosseid kujusid temast lihtsalt mööda käis. Kellelgi polnud sooja ega külma tema abitusest seni, kuni Johannes ja Peetrus ta Jeesuse nimel jalule aitasid ja Jumal ta imeliselt tervendas.

Seetõttu mu armsad – ärge kartke vastuseisu. See on oluline koostisosa me elus – toidus meile kõigile. Peetrust ja Johannest kutsuti kahel korral religioossete juhtide nõukogu ette, kus neid ähvardati. Mis aga oli selle ähvarduse tulemus? ”Pärast vabanemist tulid Peetrus ja Johannes omade juurde ja jutustasid, mida ülempreestrid ja vanemad neile olid öelnud. Aga seda kuuldes tõstsid need ühel meelel häält Jumala poole, öeldes: „Issand, sina, kes sa oled teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis on nende sees.” (Apostlite teod 4:23-24). Nende salmide põhjal on näha, et tagakius tõi esile palvekoosoleku! Selle asemel, et taanduda ähvarduste ees, nõtkutasid jüngrid põlvi Jumala ees, hakates palvetama. ”Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna, sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi.” (Apostlite teod 4:29:30). See oli selle jalutu mehe tervendamine, mis neile kogu selle jama kaela tõi, mistõttu nad pöördusid Jumala poole ja palusid, et Ta annaks neile rohkem julgust, väge ja tervenemisi!

Vastuseisus peitub meie toidus – see saadab meid otse Jumala ligiollu, kus leiame jõudu. Ilma vastuseisuta muutub kogudus laisaks ja keskendub vaid iseendale, otsides väge ilma eesmärgita, mis omakorda viib eksiteedele.


__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 2. mai 2014

KUI KUULED LÕVI MÖIRET

Kunagi, kui olin alles noor jutlustaja, ei pööranud ma just suurt palju tähelepanu vaimsele sõjapidamisele. Arvasin, et igaüks, kes käib võidus, ei peaks omama mingeid probleeme Saatanaga. Minu jaoks oli see lihtsalt Saatanale vastuseismise küsimus. Kuid peagi leidsin ühe möirgava lõvi tammumas kõigest jõust mu nõrkuste peal ja kogesin, kui abitu ma olen, et talle vastu seista.

Liigagi sageli näen Saatanat tegemas seda sama paljude teistegi siiraste kristlastega. Tean paljusid jumalakartlikke inimesi – inimesed, kes puhtad südamelt ja elamas armus – kes on üleujutatud kõikvõimalike segaduste ja meeleheidete poolt. Taolised kristlased võivad aastaid teha innukat tööd Jumala heaks, kui korraga Saatan süstib neisse mingeid süüdistavaid mõtteid. Ja üle öö seisavad nad silmitsi kohutavate katsumustega – ootamatud kiusatused, saamahimu, masendus jne. Need katsumused on nii korralikud, kummalised ja imelikud, et neil pühadel pole aimugi, kust need küll tulid.

Mina usun, et sellele on vaid üks seletus – tegu on deemonliku rünnakuga. Olen näinud seda ikka ja jälle kristlaste puhul, kes on kasvanud täie hooga Jumalas. Ja just nende vaimse kasvu tipphetkedel tuleb Saatan ja toob mingi vana peibutise nende teele. Võib-olla on tegu mingi vana himuga, mille osas nad arvasid, et on sest' juba ammu lahti saanud. Kuid nüüd, olles elanud aastaid võidus, kõnnivad nad korraga kui hapral jääl, vaarudes oma himude veerel, mis võivad viia neid tagasi vanadesse sidumistesse. Olen isegi seda tulva kogeda saanud ja suured hulgad kristlasi jäävad selle alla just praegu. Neid ujutatakse üle tagakiusu, -füüsiliste rünnakute, -vaimse piina -ja põletavate kiusatustega otse põrgust. Ühtlasi pöörduvad nende sõbrad nende vastu, saades nende vaenlasteks. Saatan on võtnud nõuks teha neil viimseil päevil plats täiega puhtaks, kupatades meid täielikku meeleheitesse.

Kuidas siis seista vastu sellele Saatana väele? Johannes annab meile vastuse Ilmutuse raamatu 12 peatükis, salmis 11: „Nemad on ta ära võitnud Talle vere läbi ning oma tunnistuse sõna läbi.“ Kui kuuled lõvi möirgamas – kui vood pääsevad valla ja sa oled meeleheitel – jookse lihtsalt kõige pühamasse paika. Sisene usu läbi Jumala trooni ette ja Tema ligiollu, sest Jumala Tall on sillutanud sulle sinna tee läbi oma vere. „Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika - selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu.“ (Heebrealastele 10:19-20).

neljapäev, 1. mai 2014

TA EI SUUTNUD VÕITA JUMALA POEGA

„Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas. Ja ta oli lapseootel ning kisendas tuhudes ja piinles sünnitusvaludes. Taevas sai nähtavaks teine tunnustäht, ennäe: suur tulipunane lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning ta peadel seitse peaehet. Ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning viskas need maa peale. Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps.“ (Ilmutuse 12:1-4). Saatan teadis, et üks imeline kogudus on sündimas nö Vana Testamendi „jäägist“. Sellest pidi saama auline ihu, mistõttu Saatan kuulutas talle taaskord sõja, arvates, et saab pidada selle lahingu omaenda territooriumil nimega Maa.

Loetud piiblisalm annab mõista, et Saatan teadis, et ta ei saa ligi sellele lapsele Maarja üsas, mistõttu ta otsustas hävitada Kristuse niipea, kui Ta sünnib. Ta koondas kõik oma deemonlikud jõud Petlemma ümbrusest, saates pettuse vaimud pimestama kirjatundjate, preestrite ja variseride silmi. Seejärel läks ta aga ise kuningas Heroodese sisse, vallutades kogu ta olemuse. Kui Saatan ise ei saanud Kristust tappa, oli tal kohe käepärast mees, kes oli seda valmis tegema tema eest.

Kuid Issanda inglite armeed olid juba valvamas lapsukese üle, nii et Saatan ei saanud Teda puudutadagi. Seetõttu pidi ta ootama veel 30 aastat, et püüda uuesti hävitada Kristust. Tema järgmine võimalus avanes Jeesuse teenistustee alguses, kui Püha Vaim kuulutas Ta Messiaks. Sel samal hetkel juhiti Kristus kõrbe, kus Ta oli Saatana kiusata, kuid kus Kristus võitis taaskord lahingu. Jumal kaitses jälle oma Poega, saates oma inglid teenima Teda keset Ta füüsilist nõtrust.

Saatan üritas ka kolmandat korda hävitada Jeesust, koondades seekord oma jõud tapmaks Jeesust ristisurma läbi ja heitmaks Teda surmavalda. Ta saatis deemonlikud vaimud õhutama üles rahvahulki, sisenema preestrite, sõdurite, poliitiliste juhtide ja valetunnistajate sisse. Saatan uskus, et lõpuks ometi on saabunud ta tähetund ja ta saab kuulutada välja võimsa sõja! Kuid...me kõik teame, kuidas see lugu tegelikult lõppes. Kristuse ülestõusmispäev oli Saatana kõige alandavam ja valusam lüüasaamine. Tõustes üles taevasse, oli Jeesus igaveseks Saatana käeulatusest VÄLJAS. „See laps haarati Jumala ja ta trooni juurde.“ (Ilmutuse 12:5). Kogu põrgu värises, sest Saatan oli taaskord kaotanud. Isegi, et pannud mängu kogu oma jõud, ei suutnud ta võita Jumala Poega.