esmaspäev, 30. juuni 2014

KINDEL ALUS by Gary Wilkerson

Me elame väga ebakindlal ajal, kus suur ebakindlus valitseb nii me töökohtade, rahaasjade kui suhete suhtes. See omakorda võib muuta me usu rahutuks ja hapraks. Kuid just taolistel aegadel tahab Jumal anda teada, et Tema on me kindel alus. Nii et mis iganes me ümber ka ei kõiguks – Tema jääb ikka vankumatuks ja kindlaks.

Markuse evangeeliumi 6-peatükis, kohe peale veritõbise naise võimast tervenemist (Markuse 5:25-34) ja sünagoogi juhi tütre tervendamist (Markuse 5:35:43), läks Jeesus tagasi oma kodulinna, kus Ta kohtas lausa uskumatut uskmatust. Mind on alati hämmastanud Markuse 6:5 salm, kus on öeldud, et tänu nende uskmatusele „ ta ei saanud seal teha ühtegi vägevat tegu peale mõne põdeja tervendamise, kui ta oli pannud käed nende peale.“

See salm lööb kõik mu teoloogilised tõekspidamised täiega uppi. Kuidas saavad Kõikväelise Jumala käed olla seotud tänu inimeste uskmatusele? Kuid Jeesus edastas sellega sellele linnale ühe sõnumi, öeldes: „Andke andeks, aga teistes kohtades on inimesi, kes lõhuvad isegi katuse sisse augu, et lasta sealt kaudu haige mees mu jalge ette, et ta tervendaksin. Teil aga pole usku isegi sellesse, et ma suudan tervendada!“ See salm lõppeb tähelepanuväärse väitega: „Ja ta pani imeks nende uskmatust.“ (Markuse 6:6). Olgu see meile kõigile hoiatuseks. Ärgu olgu su südames enam mingit uskmatust peale selle sõnumi lugemist.

Loomulikult võib elus tulla ette aegu, kus Jumal tegutseb vastupidiselt kõigile me ootustele. Me palume, me anume ja usume Jumala sekkumisse, kui Tema korraga hoopis suunda vahetab ja teeb midagi muud. Kuid see ei tähenda veel seda, nagu Jumal tahaks, et me oma usu hülgaksime, mitte iialgi enam paludes, lootes või oma unistuste täitumist igatsedes.

Usud sa endiselt, et Jeesus on võimeline tegutsema? Usud sa, et Ta tahab seda teha? Seetõttu, ükskõik, millised su katsumused ka poleks ja kui lootusetud su olukorrad ka ei näiks – tea, et Ta on valmis sekkuma. Palu vaid, et Ta täidaks sind uue usuga.

laupäev, 28. juuni 2014

ME OLEME JAMAS SEISUS by Jim Cymbala

Ma ütlen, et oleme jamas seisus ja meil on viimane aeg üles ärgata! Kui teatud erandid välja jätta, on tänapäeva Kogudus võrreldav kunagise Laodikeia kogudusega. Tegelikul oleme laodikeianismi nii omaks võtnud, et peame leigust juba lausa normaalseks. Igat kogudust, kes võidab enam kui mõned inimesed Jeesusele, peetakse „silmatorkavaks“. Kuid Jeesuse karmid sõnad puudutavad meid sama palju kui 1.sajandi kristlasi: „Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust. Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki…“ (Ilmutuse 3:15-17). Ehk teisisõnu – nende tunnistus oli imeliselt positiivne. Nad kuulutasid õnnistusi ja võitu. Ainuke häda selle juures oli see, et Jeesusele ei avaldanud see mingit muljet. Tema vastus sellele hoopis oli: „Ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti…Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan.“ (Ilmutuse 3:17, 19). Väga karmid sõnad, kuid samas on oluline meeles pidada, et Jeesus tegelebki karmilt nendega, keda armastab. „Sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata?“ (Heebrealastele 12:7).

Siinkohal on oluline tähele panna, et laodikeialased olid Jumala pühad ning kõik Jumala tõotused olid nende päralt. Nad olid osa Kristuse ihust - laulsid vaimulikke laule, käisid pühapäevastel teenistustel, nautisid maiseid hüvesid ja polnud kahtlustki, et nägid end õigematena kui nende paganatest naabrid. Ometigi olid nad Jeesuse mõistes väljasülitamise äärel. Milline äratuskutse!

Millal iganes Kristuse ihu jamasse sattub, tuleb tegutseda kiirelt ja konkreetselt. Me ei saa lihtsalt istuda käed rüpes ja oodata probleemi iseeneslikku lahenemist. Algkogudus alustas vägagi dünaamiliselt ja väeliselt. Nad olid ühel meelel, palvetasid koos ja olid täidetud Püha Vaimuga. Nad läksid välja, et täita Jumala missiooni ja nägid ka tulemusi, mis tõid au Tema nimele. Siis aga tuli esimene rünnak (vt Apostlite teod 4:2-3). Kuidas nad reageerisid? Nad hakkasid kiirelt paluma: „Issand, sina, kes sa oled teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis on nende sees… Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna, sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi.” (Apostlite teod 4:24, 29-30).

See oli just see, mida prohvetid läbi aegade olid Jumala rahvale öelnud: „Kui sattute rünnaku alla või kogete mõnda uut väljakutset, siis ükskõik, kus kohas ja mis ajal, hüüdke appi Issanda nime ja Tema aitab teid.“


__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 27. juuni 2014

ELU JÕGI

Hesekieli 47 peatükis näidati prohvetile järgmist: Jeesuse Krstuse kogudus saab lõpuaegadel olema enam auline ja võidukas kui eales varem kogu ajaloos. Issanda tõeline Ihu ei nõrgene ega kaota oma väge ega vaimset meelevalda. Ei. Tema Kogudus läheb välja täies aus ja väes, nautides täiuslikumat ilmutust Jeesusest kui see, mida eales varem nähtud.

Hesekiel kirjutab: „Seal on igasugu kalu, nagu suure mere kalu, väga palju.“ (Hesekieli 47:10). Üks usklike Ihu saab tõusma esile, ujudes Jumala ligiolu tõusvates vetes. Hesekieli nägemus tõusvatest vetest (Hesekieli 47:3-4) räägib Püha Vaimu mõju suurenemisest. Ehk siis lõpuaegadel saab Jumala ligiolu suurenema oma rahva keskel.

Kuid kogu selle jõe aluseks on rist. Näeme selle kujundi tähenduse täitumist järgnevas salmis: „Vaid üks sõdur torkas piigiga tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett.“ (Johannese 19:34). See üha enam voolav vesi sümboliseerib Nelipüha päeva, kui jüngrid said osa Pühast Vaimust. Kuid lisaks Püha Vaimu annile, anti kõigile Kristuse järgijatele ka tõotus, et Tema saab olema elav jõgi, mis voolab nende seest. Ja see jõgi saab voolama kogu maailma (Johannese 7:38-39).

Hesekieli nägemuse kohaselt tõuseb see elujõgi oma tippu just vahetult enne Issanda tulekut. Jumal viis oma prohveti imelisele teekonnale ja Hesekiel tunnistas: „Ta laskis mind veest läbi minna.“ (Hesekiel 47:3). Ja Issand julgustas oma prohvetit minema üha sügavamale ja sügavamale vette. Lõpuks Hesekiel tunnistas, et vesi läks liiga sügavaks ta jaoks ja see oli pisut hirmutav. „Siis oli jõgi, millest ma ei saanud läbi minna, sest vesi oli kõrge; vesi oli paras ujumiseks.“ (Hesekieli 47:5).

Võin vaid kujutada ette selle mehe imestust, kui Jumal ta käest küsis: „Hesekiel, mis jõgi see ka on, mis on tõusnud? Või kui kogu see jõgi tähistab elu ja ülestõusmise väge, siis kes on need õnnistatud, kes saavad selles aus ujuda?“ Hesekiel võis vaid ette kujutada seda, mida meie täna juba naudime.

neljapäev, 26. juuni 2014

LAULA, HÕISKA JA ÜLISTA!

Saatan ei tundu ikka veel teadvat, et mida enam sa Jumala Vaimuga täidetud jumalasulast ründad, seda enam ülistust temast esile tuleb! Heida mõni Jumala sulane raskustesse ja ta laulab, hõiskab ning ülistab Jeesust! Aheldades Jumala Vaimuga täidetud Jumala lapse probleemide ja raskuste külge, laulab, hõiskab ja ülistab ta veelgi enam!

Just peale seda, kui Paulus oli vabastanud kurjadest vaimudest vaevatud naise deemonitest (vt Apostlite teod 16:16-18), hakkas Saatan igasugu jama üles õhutama. Ta ässitas rahva Pauluse ja Siilase vastu ja korraga olid nad keset kohutavat kriisi! Linnaametnikud lasid nad läbi peksta ja vangikongi heita. Ja iga haava kohta nende seljal, võis kuulda kui Saatana häält sosistamas: „Nii et sa arvasid, et oled võidumees? Arvasid, et ajad mu deemonid välja ja saavutad meelevalla mu üle?“ Saatan ei tundunud teadvat, et mida enam ta jumalasulast piitsutab, seda enam ülistust ta temast välja piitsutab! „Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid.“ (Apostlite teod 16:25).

Kui tahame elada ja käia Vaimus, peame ka uskuma, et Jumal päästab meid üleloomulikult igast Saatana ahelast, isegi kui Ta peaks selleks maavärina tekitama. Sest see on just see, mida Ta Pauluse nimel tegi: „Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla.“ (Apostlite teod 16:26).

Saatan püüab rünnata sind kõige kohutavama kiusatuse või katsumusega, mida sa eales kogenud oled. Ta tahab, et upuksid omaenda süütundesse, hukkamõistu ja enese piitsutamisse. Kuid armas Jumala püha – pead Jumala Vaimus sellest kõrgemale tõusma, tõstes ühtlasi oma pilgu oma olukordadelt ja ahelailt. Ära püüa sellest kõigest mõistusega aru saada. Hakka lihtsalt kiitma ja ülistama Jumalat, Teda usaldades ja Tema ise kannab hoolt sinu vabastamise eest.

kolmapäev, 25. juuni 2014

JULGE JA RISKEERIV USK

Miski ei austa Jumalat enam kui see, et usaldame Teda keset oma raskusi. Psalmides 106 võime näha, kuidas iisraellased said osa imelisest imest, kui Kõrkjameri avanes ja seejärel enda alla kogu Egiptuse armee mattis, uputades iga viimse kui sõduri. „Nõnda ta päästis nad vihamehe käest ja lunastas nad vaenlaste käest. Veed matsid nende rõhujad, ei jäänud neist üle ühtainustki. Siis nad uskusid tema sõnu, nad laulsid temale kiitust.“ (Psalmid 106:10-12). Ja neile samadele salmidele järgneb kohe järgmine: „Kuid varsti nad unustasid tema teod.“ (s 13). Kui kiiresti küll me unustame kõik Jumala tehtud imed ja mineviku õnnistused!

Me ei saa jätta oma usku mineviku kogemuste hooleks, sest me unustame liiga ruttu. Ühtlasi ei anna ka mineviku kogemused piisavalt jõudu, et minna läbi tänase päeva katsumustest. Me vajame värsket usku, mis on ankurdatud igapäevasesse Jumala Sõna manustamisse; värskele sõnale Jumalalt!

Usalda Jumalat keset oma raskusi ja Tema usaldab sulle oma armu, kõige katmise ja jõu. Jumala usaldamine keset põletavaid raskusi nõuab julget usku; võimet usaldada Tema hoolde kõik. Igaühe me elus saabub aeg, kus peame „sukelduma sügavustesse“, usaldades Jumalat kõiges. Sest just nimelt taoline julge ning riskeeriv usk on Tema jaoks igati meelepärane. Usus peitub meie ainukene lootus; meie ainukene pääsetee raskustest, mistõttu astugem siis usu välja ja usaldagem kõik Tema hoolde. Sest Jumalal on plaan, kuidas päästa meid meie põletavatest ahjudest.

Ükskõik, millest sa ka läbi ei läheks – Jumalal on plaan iga su raskuse jaoks. Plaan, mida inimmõistus ei suudaks eales ise luua või ette kujutada. Vaadakem näiteks neid kohutavaid katsumusi, millega iisraellased kõrbes silmitsi seisid. Neil polnud ei leiba ega üldse mingit muud toidust. Kujuta nüüd ette, et palvekomitee oleks tulnud välja ideega: „Palvetagem, et homme hommikul ärgates ootaks meid ees valged helbed ingli toitu (mannat), mis maitseks nagu mesi ja mis kataks kogu maad (vt 2 Moosese 16 ptk).

Jumalal oli plaan – imeline ja inimlikku mõistust ületav plaan. Seetõttu tea, et Jumalal on plaan ka sinu ja meie jaoks, mistõttu meil ei jää muud üle, kui vaid usaldada Teda!

reede, 20. juuni 2014

JUMALA KÄSI OLI TEMA PEAL

Lugedes jumalakartlike meeste saavutustest Vanas Testamendis, läheb mu süda põlema. Need jumalasulased olid nii haaratud Jumala eesmärkidest, et kõik nende võimsad teod hämmastavad kristlasi veel tänapäevalgi. Nende eeskuju seab meilegi ühe mudeli, mida järgida. Nende meeste südameis ja loomuses oli midagi, mis pani Jumala valima neid täitma oma eesmärke. Samas julgustab Ta meidki otsima ja igatsema neid samu iseloomu omadusi.

Esra oli Jumala mees, kes äratas kogu oma rahva; mees, kelle üle Piibli kohaselt oli Jumala käsi. Esra tunnistas: „Nõnda ma sain kinnituse, et Issanda, mu Jumala käsi oli mu peal.“ (Esra 7:28). Ehk teisisõnu: Jumal sirutas oma käe, ümbritses Esrat ja muutis ta hoopis teiseks meheks.

Miks Jumal seda üldse tegi? Oli ju tol ajal Iisraelis sadu kirjatundjaid, kellel kõigil oli sama kutse – uurida ja õpetada Jumala Sõna. Mille poolest siis Esra nii erinev oli? Mis pani Jumala sirutama oma käe ühe mehe üle ja panema ta 50 000 inimese üle, et ehitada üles langenud Jeruusalemm? Piibel annab sellele selge vastuse: „Sest Esra oli oma südant valmistanud Issanda Seadust nõudma ja täitma.“ (Esra 7:10). Ehk lihtsamalt öeldes – Esra oli langetanud teadliku otsuse. Enam kui midagi muud, oli ta otsustanud uurida Jumala Sõna ja kuuletuda sellele ning tal polnud kavatsustki sellest otsusest taanduda. Ta ütles iseendale: „Ma tahan olla Jumala Sõna uurija ja tegutseda selle põhjal.“

Ammu enne seda, kui Jumal veel oma käe Esra üle pani, oli see mees otsustanud uurida innukalt Jumala Sõna. Ta lasi sel end läbi katsuda ja puhastada end nii ihu kui vaimu poolest. Esra janunes Jumala Sõna järele ja tundis sellest rõõmu. Ta lasi Jumala Sõnal valmistada end ette ükskõik, milliseks tööks, mis Jumalal tema jaoks oli. Just see ongi põhjus, miks Jumal pani oma käe tema üle ja võidis teda.

neljapäev, 19. juuni 2014

RAVIM, MIS TERVENDAB

Jumala korraldus meile armastada oma vaenlasi võib tunduda kui kibeda ja kohutava maitsega rohuna. Aga nii nagu üks kastoorõli, mida pidin neelama, on seegi kui ravimiks, mis tervendab. Jeesus ütles väga selgelt: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.“ (Matteuse 5:43-44).

Kas Jeesus läks siin vastuollu Jumala seadustega? Mitte sugugi. Ta pööras selle korraldusega ümber inimliku meelsuse, ms oli tunginud Jumala seadustesse. Tol ajal armastasid juudid ainult juute. Juut ei tohtinud paganaga kätelda, nii nagu ei tohtinud ta kuubki puutuda vastu „võõra“ kuube. Kuid sel polnd vähimatki pistmist Jumala Seadusega, mis ütles: „Kui su vihamehel on nälg, anna temale leiba süüa, ja kui tal on janu, anna temale vett juua, sest nõnda sa kogud tuliseid süsi tema pea peale ja Issand tasub sinule selle eest!“ (Õpetussõnad 25:21-22).

Me võime ju vihata valitsusliikmete ebamoraalseid tegusid. Võime vihata homode patte, aborte ja kõiki, kes Kristust põlgavad. Kuid Jumal käsib meil armastada neid kui inimesi – inimesi, kelle eest Jeesus suri – ja käsib ka palvetada nende eest. Igakord, kui põlgan mõnda inimest, selle asemel et põlata tema eluviisi või käitumist, ei esinda ma tegelikku Kristuse loomust.

Jälgisin kord me 5.Avenüül toimuvat homode paraadi New York City’s. 250 000 homo ja lesbit osales sellel paraadil – osad poolpaljastena ja teised kandmas plakateid: „Jumal on gei“. Ühtlasi nägin sedagi, kuidas nad rahva seas olevatele kristlastele kallale sööstsid, kes kandsid plakateid tekstiga: „Jumal VIHKAB pattu, aga armastab teid.“ Tundsin, kuidas viha tõusis mu sees ja ma oleks tahtnud kutsuda Soodoma aegse tule neile kaela. Kuid selle asemel ütlesin oma südames: „Sel juhul olen ju kui jüngrid, kes tahtsid kutsuda tule taevast, et hävitada kõik Jeesuse põlgurid.“

Armasta oma vaenlasi! Armasta neid, kes su oma silme all on sõjakad patused! Palveta nende eest! Õnnista neid, kes sind neavad! Sest see kõik on just see, mida Jeesus käskis, nii et tee seda!

kolmapäev, 18. juuni 2014

TEMA ENDA KUNINGRIIK

Jumal ei valitse ühegi teise kuningriigi üle nii võimsalt kui omaenda kuningriigi üle – selle üle, mille Ta on rajanud omaenda laste südameisse. Jeesus ütles: „Ennäe, Jumala riik on teie seas!” (Luuka 17:21). Ja just nimelt selles samas Tema kuningriigis – otse meie südameis – valitseb Kristus kõige täiega, meid juhatades, tervendades ja meie tegusid ning käitumist suunates.

„Suur on valitsus ja otsatu on rahu…tema kuningriigi üle.“ (Jesaja 9:6). See salm räägib Jeesuse lõputust valitsemisest läbi kogu igaviku. Samas aga on sel ka teine oluline tähendus: meie alistumine Kuninga valitsusele peab pidevalt kasvama. Võid sa ausalt väita, et Kristuse valitsemine su elus kasvab iga päevaga? Alistad sa oma käitumist üha enam ja enam Tema meelevalla alla?

Sa võid nüüd mõelda, et kui Jeesus on taevas, valitsedes kogu meelevallaga Isa paremal käel, siis mis valemiga Ta veel siin maa peal oma kuningriiki haldab? Vastus sellele leidub Heebrea kirjast, kus selle kirja autor ütleb, et Vanas Testamendis kõneles Jumal oma rahvaga läbi prohvetite. Tänapäeval on Ta aga otsustanud kõnelda oma rahvaga läbi oma Poja. „Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud.“ (Heebrealastele 1:1-2). 

Jeesus on Jumala sulaselge sõnum meile kõigile – jumalik Sõna, mis sai lihaks. Samas saatis Isa meile Püha Vaimu, kes tuletaks meile meelde

Jeesuse sõnu, mida Ta siin maa peal olles rääkis. Seega valitseb Jeesus meid läbi kirjapandud ilmutatud Jumala Sõna. Piibel ongi kui see valitseja valitsuskepp, mille läbi Ta teeb oma Sõna meile teatavaks. Kui tahad kuulda ühe mehe tunnistust, keda valitses Jumala Sõna, vaata Psalme 119:11 „Ma panen su sõna tallele oma südamesse, et ma ei teeks pattu sinu vastu.“

teisipäev, 17. juuni 2014

TÕELINE TRÖÖST

„Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid - ja teid trööstitakse Jeruusalemmas. Teie näete seda ja teie süda rõõmustab, teie luud-liikmed kasvavad nagu värske rohi. On tuntav, et Issanda käsi on tema sulastega.“ (Jesaja 66:13-14).

Las ma küsida te käest midagi: kui kauaks jääb mõni õpetaja mõne põikpäise ja jonnaka õpilase juurde, kes keeldub vähimalgi määral tema nõu kuulda võtmast? Mitte just kauaks! Prohvet Jesaja võtab ja kasutab inimlikus mõttes kõige tähendusrikkaimat pilti üldse – ema armastust oma lapse vastu – peegeldades seeläbi Jumala Isa armastust me vastu.

Meie koguduses on üks ema, kes võtab alati terve päeva, et külastada oma teises osariigis vangis istuvat poega. Ta sõidab bussiga 4 tundi, et vaid lühikeseks ajaks oma pojaga kohtuda. Taoline ema näeb kaugemale oma poja vangirüüst, nähes meeleheidet ja piina tema silmis. Ja iga korraga, mis ta seal vanglas käib, sureb killuke ta sees. Aga ta ei anna ka poja suhtes alla. Mees on endiselt ta poeg ja ta armastab teda kogu südamest!

Püha Vaim tahab, et teaksime, et Jumala armastus meie vastu on täpselt samasugune! Ta trööstib meid, öeldes: „Sa ütlesid kord, et annad oma kõik Jeesusele. Sa andsid Talle kogu oma armastuse ja Tema armasb sindki endiselt. Seetõttu ei lase ka mina sul minna, sest Ta on läkitanud mind tegema oma tööd su elus ja seda ma ka teen!“

Siin maises elus ei suuda keegi pakkuda meile sellist tröösti nagu Püha Vaim seda teeb. Seetõttu ongi oluline, et Ta elaks su sees. Ainuüksi Tema on võimeline panema sind õhtul magama otsekui sooja ja pehmesse voodisse ning täitma su südame oma täiusliku rahuga. Ainuüksi Tema suudab tõeliselt trööstida sind keset valu ja kannatusaegu. Tema on see, kes kinnitab sulle: „See trööst pole mitte ajutine, vaid igavene!“

esmaspäev, 16. juuni 2014

JEESUS TEEB by Gary Wilkerson

„Ja üks naine, kes oli olnud kaksteist aastat veritõves ning palju saanud kannatada arstide käes ja ära kulutanud kõik, mis tal oli, ega olnud saanud mingit abi, vaid pigem oli ta tõbi läinud halvemaks,.“ (Markuse 5:25-26). Kujuta ette selle naise meeleheitlikku olukorda, mis oli aja jooksul läinud üha halvemaks. Kui ta aga kuulis, et Jeesus on ta kandist mööda minemas, mõtles ta endamisi: „Kui ma saaksin tema kuubegi puudutada, siis ma paraneksin!” (Markuse 5:28).

Tema südames oli peidus üks sinepiiva suurune usu-raas. Selline, mis kasvab suureks ja viljakandvaks puuks. Ta usk oli nii suur, et ta isegi ei vajanud, et Jeesus isiklikult tuleks ta juurde. Kõik, mis ta vajas, oli vaid sirutuda Ta poole ja puudutada Teda. Pane tähele ta mõtteviisi: ”Siis ma paraneksin!” Ta ei mõelnud, et: ”Jeesus saaks mind tervendada, kui vaid tahab.” Ta oli veendunud, et see saab sündima, kuna Jeesus oli Jumal.” Selle naise usk oli selge ja konkreetne; selline, mis uskus Jumalalt imet tuginedes Tema headusele.

Kujuta ette, mida selle naise tervislik olukord oli teinud kogu ta eluga. 12 aasta jooksul oli ta muutunud nõrgast hapraks ja sealt omakorda jõuetuks. Võib-olla see kirjeldab ka sinu elu ja olukordi. Su probleemid on mitmekordistunud, arved kuhjunud ja mured kasvanud. Oled näinud küll teisi inimesi saamas kätte oma palvevastuseid, kuid sinu palved tunduvad minevat kurtidele kõrvadele. Ja su süda kisendab: ”Kui kaua veel, Issand? Miks peaks ma veel üldse lootma, et mind kuuled?”

Mulle meeldib selle naise usk. Ükski teine asi polnud toiminud ta heaks, aga sellest hoolimata sirutus ta välja Jeesuseni, öeldes usus: ”Ma kas suren selle haiguse kätte, või saan täna terveks.” Ta usk ei tuginenud ainuüksi sellele, et: ”Jeesus suudab”, vaid sellele, et: ”Jeesus teeb.” Mistõttu kui ta siis lõpuks Jeesuse kuuerüüd puudutas, ”kuivas ta vereläte ja ta tundis oma ihus, et ta oli paranenud sellest hädast. Ja Jeesus, tundes endamisi, et vägi oli temast välja läinud, pööras kohe rahvahulga seas ümber ja küsis: „Kes puudutas mu rõivaid?” (Markuse 5:29-30).

Siinkohal on oluline tähele panna, et mitte Jeesus ei algatanud seda tervendamist, vaid selle naise usk tegi seda. Jeesus ütles vaid: „Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga ja ole terve oma vaevast!” (Markuse 5:34). Ta usk tugines Jumala headusele ja ta kuulutas: ”Issand, isegi kui Sa oled unustanud mu vajaduse, pole mina unustanud Su ustavust.” Selle naise lugu on kinnituseks meile kõigle, et ka meil võib olla sarnane usk; usk, mis ütleb: ”Issand, sa teed.”

reede, 13. juuni 2014

JUMALA ARMASTUSEST ÜLEUJUTATUD

Isa armastab sind! See on üks asi, mille mõistmises paljud kristlased põruvad. Nad on ikka ja jälle valmis selleks, et neid nende pattude ja läbikukkumiste eest hukka mõistetaks, kuid nad pole valmis selleks, et lasta Pühal Vaimul ujutada neid üle Isa armastusega. Käsumeelsele kristlasele meeldib elada süütunde all. Ta pole kunagi mõistnud Jumala armastust ega lasknud Pühal Vaimul puudutada selle armastusega oma hinge.

Oleme Times Square’i koguduses õpetanud, et Jumala õige, kes tõeliselt armastab Jeesust, on valmis laskma end ka korrigeerida. Ta õpib, kuidas tervitada Püha Vaimu tööd oma elus, mis paljastab kõik varjatud patud ja uskmatuse. Sest mida enam ta oma patuga tegeleb, seda vabamaks ja rõõmsamaks ta muutub.

Saan oma uudiskirjadele väga mitmeid erinevaid reageeringuid. Kui kirjutan mõne sõnumi, mis kubiseb kohtumõistmisest, saan ülevoolavalt palju heakskiitvaid vastuseid. Kui aga kirjutan Jeesuse armastusest ja õrnusest, saan kirju stiilis: „Sa ei kuuluta enam tõde!“ Otsekui need inimesed ütleks: „Kui sa pidevalt ei korrigeeri ega kutsu meeleparandusele, ei saa ka su sõnum olla evangeeliumist!“

Taolised usklikud pole kunagi saanud osa Püha Vaimu võrratust armastuse missioonist. Mistõttu see on koht, kus tuleb käia vaimus ja mitte tunnetele tuginedes! Vaimus käimine tähendab seda, et lased Pühal Vaimul teha oma südames seda, milleks Ta on läkitatud. Ja see tähendab seda, et lased Tal ujutada oma südame üle Jumala armastusega, tehes seda just praegu! „Sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“ (Roomlastele 5:5). Jesaja ütles: „Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid ja teid trööstitakse Jeruusalemmas.“ (Jesaja 66:13). Jesaja kirjutas Jumala põikpäisele rahvale, kes „käis taganejana omaenese südame teed.“ (Jesaja 57:17).

neljapäev, 12. juuni 2014

TÄIELIK USALDUS KRISTUSEL

Kui ma räägin Kristuse täielikust usaldamisest, siis ma ei räägi ainuüksi sellest, et peaksime vaid usaldama Tema päästvat väge, aga ka sellest, et peaksime usaldama Tema alalhoidvat väge. Me peame uskuma ja usaldama, et Tema Vaim hoiab meid ja võimaldab meil muutuda üha enam Jeesuse sarnaseks.

Mõtle korra oma tunnistuse peale. Kord oli aeg, mil’ olid oma kurjade tegude tõttu Jumalast ära lõigatud. Mis heategusid sa ka tegid, et saada oma suhe korda Temaga? Mitte ühtegi! Keegi pole eales suutnud päästa iseennast! Nõnda samuti pole ka keegi suutnud hoida end iseenese jõus püha ja laitmatuna. Võime käia Kristuse pühaduses vaid tänu usule, kui usaldame Jumala Sõna, mis ütleb: „Vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud.“ (1 Peetruse 1:15).

„Ka teid, kes te varem olite Jumalast võõrdunud ja oma mõtlemise poolest tema vaenlased oma kurjade tegudega, on Kristus lepitanud nüüd oma lihalikus ihus surma läbi, et teid seada pühadena ja veatutena ja laitmatutena Jumala palge ette, kui te vaid jääte kindlaks ja rajatuks usule ega lase end kõrvale viia evangeeliumis olevast lootusest, mida te olete kuulnud ja mida on kuulutatud kogu loodule taeva all ja mille teenriks olen saanud mina, Paulus.“ (Koloslastele 1:21-23). Pane tähele seda fraasi: „kui te vaid jääte kindlaks ja rajatuks usule.“ Jeesus ütleb sellega: „Jätka minu usaldamist, elades usust. Siis saan ma ka esitleda sind püha, puhta ja laitmatuna oma Isa ees.“

Pühadusel pole mingeid tasemeid – on vaid küpsuse tasemed Kristuses. Seetõttu on ka rumal võrrelda end kellegagi, kes tundub sulle kangesti „püha“. Meid kõiki mõõdetakse vaid ühe standardi alusel ja selleks on Kristuse pühadus. Kui oleme Temas, kuulub ka Tema pühadus meile kõigile võrdselt. Seetõttu ei tohiks sa enam kunagi vaadata ühegi teise kristlase peale ja öelda: „Oh oleks ma ometi sama püha, kui tema!“ Jah, sa ei pruugi olla sama distsiplineeritud kui tema; sul ei pruugi olla temaga sarnast palveelu; sa võid isegi maadelda erinevate asjadega ja teha rohkem vigu kui tema, kuid see ei tähenda veel, et ta oleks Isa silmis rohkem aktsepteeritud kui sina! Seetõttu ei peaks sa ka end kellegiga võrdlema, sest keegi pole Isa silmis rohkem armastatud kui sina!

Seetõttu, kallis Jumala püha – pane maha igasugune iseenesest sõltumine ja ütle järgmist: „Ma võtan omaks oma pühaduse, mis on Jeesuses Kristuses. Olen osa Tema Ihust ja mu Isa näeb mind pühana, sest olen ühte liidetud Jeesusega.“

kolmapäev, 11. juuni 2014

VALU KOOREM

Ühel või teisel moel kogeme me kõik elus valu. Iga inimene siin maa peal kannab oma valukoormat. Kui oled kõvasti haiget saanud, ei saa keegi lülida välja su seesmisi hirme või kõige sügavamaid kannatusi. Ka su kõige paremad sõbrad ei suuda mõista võitlusi, millest oled läbi minemas või haavu, mis on jätnud oma jälje.

Ons’ siis üldse olemas palsamit murtud südamele? Leidub üldse mingit tervenemist neile sügavaile, seesmistele haigetsaamistele? Kas purunenud kilde on enam eales võimalik kokku panna ja muuta südant tugevamaks kui eales varem? On! See on absoluutselt võimalik! Sest kui mitte, oleks Jumala Sõna vaid kui üks suur pettus ja Jumal ise üks suur valetaja. Kuid see pole nii!

Jumal pole küll tõotanud sulle valutut elu, kuid Ta on tõotanud sulle „väljapääsu sellest“. Ta on tõotanud aidata sul kanda su valu. Ta on tõotanud anda sulle jõudu, et aidata sind taas jalule, kui nõrkushetked sind vahel vaaruma sunnivad. Meie armastav Isa ütles: „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (1Korintlastele 10:13).

Su Taevane Isa valvab su üle vankumatu pilguga. Iga su liigutus on arvel; iga su valatud pisar kokku kogutud. Ta samastab end su valuga ja kogeb su haigetsaamisi. Kuid ta ei lase su valul hävitada su mõistust. Ta ei lase sul iialgi uppuda oma pisaratesse , vaid Ta on tõotanud tulla just õigel ajal, et pühkida kõik su pisarad ja anda sulle rõõmu leina asemel.

Sul on võime panna oma süda hõiskama ja tunda rõõmu oma Issandas. Jumal valvab su üle, aga Ta on andnud sulle ka korralduse tõusta ja raputada endalt kõik need kahtlused, mis põhjustavad hirmu.

„Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole.“ (Psalmid 34:16).

teisipäev, 10. juuni 2014

TUNDA VAID KRISTUST

„Sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme.“ (Apoostlite teod 17:28). Jumala mehed ja naised elavadki selles väikeses ringis; kogu nende eksistents on kokku võetud ainuüksi Kristuse huvide eest seismises. Selleks, et tunda vaid Kristust, peab omama pidevaid ilmutusi Pühalt Vaimult. Kui Püha Vaim tunneb Jumala meelt, uurib Ta läbi Isa kõige põhjatumad sügavused. Ja kui Ta on loodud olema elava vee allikas, peab Temast voolav vesi olema pidev ja lõputu ilmutus Kristusest. See ootab igat Jumala sulast, kes on valmis ootama Issanda palge ees vaikselt ja usaldades; uskudes, et Püha Vaim ilmutab talle Jumala mõtteid.

Me vajame seda eksimatut sõna tänaselgi päeval; seda tõelist ja elavat ilmutust. Saamuel sai sellise sõna Jumalalt ja kogu Iisrael teadis seda. Kui Saamuel kõneles, tõusis ta hääl üle kõigi teiste häälte, jõudis rahvale kohale ja ükski ta öeldud sõna ei läinud raisku.

Tänapäeval püüavad nii paljud sõeluda läbi erinevatest häältest, et kuulda selget sõna Jumalalt. Jumala pühad on väsimas kõikvõimalikest takistavatest häältest, mille keskel leidub vaid mõni üksik terake tõtt. Kuid ainuüksi Kristus on valgus! Kogu maailm elab pimeduses ja ainuüksi valgus saab peletada selle pimeduse. Paulus ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest.“ (2 Korintlastele 4:6).

Sa võid hetkel olla omadega üsna pimedas kohas. Sinu head teod ei suuda taandada seda pimedust, nii nagu meie kõned sotsiaalsetelgi teemadel. Ka sinu isiklikud kogemused ei saa sellega hakkama. Las ma minna sammukese kaugemalegi ja öelda, et isegi pimeduse jõudude sidumine ei aita, kui Kristuse valgus ei tule esile. Küll aga taandub kogu pimedus Jumala au valguse ees, mis peegeldub Kristusest. Seetõttu õppigem tundma ainuüksi Jeesust oma salajases palvekambris. Me teenime seda sama Jumalat ja meid õpetab see sama Püha Vaim, kes õpetas kõiki teisigi, kes tundsid Kristust kogu Tema täiuses.

neljapäev, 5. juuni 2014

PALVE USU SAAMISEKS

Ja apostlid ütlesid Issandale: „Kasvata meie usku!” (Luuka 17:5). Jeesus vastas oma jüngrite palvele usu kohta järgmiselt: „Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda!”? Eks ta pigem ütle talle: „Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!”…Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.” (Luuka 17:7-8, 10).

Kristus räägib siin meist kui oma sulastest ja Jumalast kui Isandast. Ta ütleb meile, et peame toitma Jumalat. Sa võid nüüd mõelda: „Huvitav, millist rooga küll tuua Jumalale? Mis küll rahuldaks Tema nälja? Kuidas me üldse peaks seda tegema?“ Piibel ütleb meile: Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane.“ (Heebrealastele 11:6). Ehk kõige lihtsamalt öelduna: Jumala jaoks on kõige enam naudingut pakkuvamaks roaks usk. See on see roog, mis Talle head meelt valmistab.

Näeme seda läbi kogu Piibli. Kui sõjapealik palus, et Jeesus tervendaks tema haige sulase ainuüksi oma sõna ütlemise läbi, „toitus“ Jeesus rõõmsalt selle mehe elavast usust. Ta vastas: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!“ (Matteuse 8:10). Jeesus ütles: „Siin on pagan, nö väljastpoolt tulija, kes toidab minu vaimu. Millise võrratu söömaaja selle mehe usk mulle pakub.“ Kui veritõbine naine (Luuka 8:43-48) trügis läbi rahvahulga ja puudutas usu läbi Jeesuse kuuepalistut, koges Jeesus koheselt tema usku ja ta sai terveks. Tema usk oli Jeesusele meelepärane.

Luuka 17:8 ütleb Jeesus otse ja omadega: „Valmista mulle õhtusöök…ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!” Ehk teisisõnu ütleb Ta: „Mitte sina ei söö esimesena, vaid mina.“ Ehk siis – me ei peaks kasutama oma usku vaid iseenda huvide ja vajaduste katteks, vaid pigem on me usk mõeldud Jumala nälja kustutamiseks.

kolmapäev, 4. juuni 2014

KÄIES KOOS JUMALAGA

„Usus võeti ära Eenok“ (Heebrealastale 11:5).

See on üks imeline tõde, mis peaaegu et ületab kogu me mõistuse. Kogu Eenoki usk oli koondunud vaid tema südame suurima igatsuse ümber – olla koos Jumalaga. Ta ei suutnud enam jääda vaid eesriide taha – ta lihtsalt pidi nägema Jumalat – mistõttu vastuseks tema usule Jumal võttis ta ära.

Meie vennal Eenokil polnud ei Piiblit, lauluraamatut, ühtki õpetajat, Püha Vaimu ligiolu ega pooleks rebenenud altari eesriiet, mis oleks võimaldanud talle ligipääsu kõige pühamasse paika. Aga sellest hoolimata tundis ta Jumalat!

„Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:6). Kuidas me teame, et Eenok uskus Jumalat tasustavat usku? Aga seeläbi, et see on ainukene usk, mis on Jumalale meelepärane ja me teame, et ta oli Jumalale meelepärane! Jumal on tasuja. Ehk siis keegi, kes tasub rikkalikult ustavuse eest. Aga kuidas Ta seda teeb?

Jumala uskumisele ja Temaga ustavalt koos käimisele järgneb kolm tasu:
  1. Esimene tasu on Jumala kontroll me elude üle. Inimene, kes hülgab Jumala, väljub ka kontrolli alt, kui Saatan sisse astub ja olukorrad üle võtab. Kui aga inimene vaid armuks Jeesusesse, elades ja käies koos Temaga! Siis Jumal näitaks talle üsna pea, et Saatanal pole mingit meelevalda ta üle ja Kristus saaks valitseda ta elus. 
  2. Teine tasu, mis usu eest järgneb, on „puhas tuli“. Käies koos Jumalaga, tasustatakse meid valguse, juhatuse, tunnetuse ja ilmutusega – ühe kindla „teadmisega“, mille Jumal meile annab. 
  3. Kolmas tasu usus käimise eest on kaitse kõigi meie vaenlaste eest. „Aga ei ole edu ühelgi relval, mis valmistatakse sinu vastu.“ (Jesaja 54:17). Algses heebrea keeles kõlab see salm järgnevalt: „Mitte ükski plaan, hävitusrelv ega saatanlik kahurvägi ei saa sind tõugata ega lükata ega sõita sust’ üle, sest Jumal tegeleb sellega ise.“

teisipäev, 3. juuni 2014

ELADES JUMALALE MEELEPÄRAST ELU

„Eenok kõndis koos Jumalaga“ (1Moosese 5:24). Heebreakeelne originaaltähendus sõnale „kõndis“ on see, et Eenok kõndis õlg-õla kõrval koos Jumalaga, Temaga pidevalt suheldes ja Talle üha enam lähemale kasvades. Eenok elas 365 aastat või siis „aasta“ täis aastaid. Võime temas näha uutmoodi usklikku. Jumal oli kogu tema elu. Seda isegi niivõrd, et oma elu lõpusirgel ta ei näinud isegi surma (vt Heebrealastele 11:5).

Eenok õppis elama Jumalale meelepärast elu keset tema ümbritsevat hukatuslikku ühiskonda. Ta oli tavaline mees kõigi nende samade probleemide ja koormatega, mida meiegi kogeme, mitte mingi erak kusagil kõrbekoopas, varjudes ja püüdes olla püha. Ta ellu kuulusid nii abikaasa, lapsed, kohustused kui ka vastutused.

„Eenok kõndis koos Jumalaga, ja siis ei olnud teda enam, sest Jumal võttis tema ära.“ (1Moosese 5:24). Heebrea kirja põhjal me teame, et see salm räägib Eenoki jumalikust muutumisest; sellest, et ta ei kogenud surma. Samas aga tähendab see midagi sügavamatki. See väljend seal 1 Moosese 5:25 „ei olnud teda“, tähendab ka seda, et ta „ei olnud sellest maailmast“. Oma vamu ja tunnetuse poolest polnud ta osa sellest kurjast maailmast. Mida enam ta koos Jumalaga käis, seda vähem ta maailma asjade külge köidetud oli. Nii nagu Pauluski, kes suri igapäevaselt sellele maisele elule ja võeti vaimus üles taevasesse sfääri.

Elades siin maa peal, täitis Eenok kõiki oma maiseid kohustusi, aga samas ei röövinud ükski neist tema koosolemist koos Jumalaga. Heebrealastele 11:5 ütleb selgelt: „Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane.“ Mis oli küll Eenokis midagi sellist, mis Jumalale nii kangesti meelepärane oli? Aga see, et tema elu koos Jumalaga tõi temas esile usu, mida Jumal armastas. Seetõttu ei saa ka neid kahte salmi Heebrea kirjast üksteisest eraldada: „Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane. Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane.“ (Heebrealastele 11:5-6). Me kuuleme sageli seda viimast salmi, aga harva ühenduses talle eelnevaga. Samas on terve Piibel täis lugusid meestest ja naistest, kes läbi kogu ajaloo elasid väga lähedases suhtes Jumalaga ja neist said sügava usuga mehed ja naised. Kui ka Kogudus elaks ja käiks igapäevaselt koos Jumalaga, Temaga pidevalt suheldes, oleks tulemuseks rahvas täis usku, mis oleks meelepärane Jumalale.

esmaspäev, 2. juuni 2014

ARMU OLULISED ASPEKTID by Gary Wilkerson

„Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.“ (Efeslastele 2:8-10).

Iga Kristuse järgija jaoks kehtib neli olulist armu puudutavat aspekti.
  1. Armule ei saa kaasa aidata. Me ei saa aidata kaasa Kristuse armu tööle, sest kui seda teeksime, lahjendaksime või hävitaksime selle väärtust 
  2. Arm on väljateenimatu. Saates korda midagi halba, mõtlevad paljud, et saavad armu taas üles õhutada, tehes halva katteks midagi head. Ei. Kristuse arm meie vastu ei sõltu meie teenetest – ei suurematest ega väiksematest. 
  3. Arm on muutumatu. Jumala arm ei kahane aegadel, mil’ palvetame vähem. See ei käi nii. Isegi Tema hoiatused patu suhtes, on märk Tema armastavast armust meie vastu. 
  4. Arm on lõputu. Ei Isa ega ka Poeg taandu lepingust, mille nad ise on loonud. See kestab igavesti ja seda ei saa iialgi murda, mistõttu kui jääme püsima Kristusesse, jääme ka lepingusse Isaga, olles seeläbi turvaliselt hoitud. 
Las ma öelda veel midagi: see leping, mille Jumal on teinud oma Pojaga, on nii palju tugevam, sügavam ja kaugeleulatuvam, kui keegi meist suudaks eales mõista. Paljud kristlased aga jäävad ilma Tema aulisest armust, kuna meie elusid valitseb hirm. Tehes mõne vea, ütleme iseendile: „Oh ei! Olen jälle murdnud oma lepingut Isaga!“ Miski aga ei saaks olla kaugemal tõest. Jeesus on see, kellel on leping Isaga, mitte meie! See on ka põhjus, miks Jeesus pidi saama täielikult inimeseks ja meie sarnaseks. Selleks, et täita meie eest ühte Lepingu poolt ja kutsuda meid saama osa kõige selle kasulikest punktidest. Läbi Tema oleme täielikult puhtaks tehtud, täiel rahujalal Jumalaga ja Tema armust tulvil. Meil pole midagi lisada Tema juba lõpetatud tööle – Tema armust on enam kui küll. Meie asi on vaid see auline and vastu võtta ja elada selles täie rõõmuga!