neljapäev, 31. juuli 2014

POLE ÜHTKI PROBLEEMI, MIDA TA EI SUUDAKS LAHENDADA

Markuse 9-peatükis tõi meeleheitel isa oma deemonitest vaevatud poja Jeesuse jüngrite juurde, lootuses, et nad suudavad ta vabastada. Poiss polnud ainuüksi vaevatud ja mässumeelne, aga täis kurje vaime, kes kontrollisid igat tema liigutust. Vaese poisi olukorda peeti täiesti lootusetuks. Ta oli ühtaegu kurt kui ka tumm, mistõttu ta tõi kuuldavale vaid teatud mõistetamatuid helisid. Isa pidi teda pidevalt kinni hoidma, sest deemonid püüdsid teda pidevalt lähimasse järve, jõkke või tulle kupatada. See tähendas täisajaga tööd hoida oma poega end tapmast ja pole kahtlustki, et see murdis isa südame.

Kui nüüd isa ühes oma pojaga jüngrite ees seisis, hakkas Saatan end poisi ihu kaudu ilmutama. Ta pani poisi suu vahutama ja maas püherdama, vääneldes ja pööreldes seal kui metsaline. Piibel annab meile teada, et jüngrid palvetasid ta eest – võimalik, et isegi pikka aega – kuid midagi ei muutunud. Peagi kogunesid kahtlevad kirjatundjad nende ümber ja küsisid: „Miks see poiss siis terveks ei saa? On’s see olukord Jumala jaoks liig raske? On’s Saatan taolises seisus võimsam?“

Kuid siis tuli Jeesus mängu! Poisi isa ütles: „Ma tõin oma poja su jüngrite juurde, kuid nad ei suutnud teda aidata. Ta on ikka täiesti lootusetu juhtum.“ Kuid Jeesus vastas väga lihtsalt: „Kõik on võimalik sellele, kes usub.” (Markuse 9:23). Jeesus ütles kõigile seal olijaile: „Usute te tõesti, et ma suudan lahendada kõiki olukordi peale nende, mis on Saatana kontrolli all? Las ma siis öelda teile, et pole ühtegi probleemi ega võimatut olukorda, mida ma ei suudaks lahendada.“ Seejärel aga, vaid ühe sõnaga, muutis Ta võimatu võimalikuks: Ta „sõitles ta rüvedat vaimu: „Sina keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja ja ära tule kunagi enam tema sisse!” (Markuse 9:25). Sel samal hetkel langes poiss maha otsekui surnu. Kuid Piibel ütleb meile, et: „Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles, ja poiss tõusis püsti.“ (Markuse 9:27). Kujutad sa ette seda rõõmu sel hetkel? Vabaks ja puhtaks saanud poiss jooksis kindlasti isa juurde ja kallistas teda ning isa süda hüppas rõõmust! Jumal oli kõik korda teinud.

Miks õhutas Püha Vaim üldse Markust kirjutama seda lugu evangeeliumisse? Usun, et seetõttu, et sellest hetkest alates võiks iga lapsevanem teada, et Jumal on usaldusväärne ja võimeline saatma korda võimatut nende laste eludes. Jumal ütles sellega: „Ma võin taastada kelle iganes ja mille iganes. Kui te vaid usute minusse, on kõik asjad võimalikud läbi minu.

kolmapäev, 30. juuli 2014

JUMAL TAHAB TEHA VÕIMATUT

Sellest ainuüksi ei piisa, et me usume Jumalasse kui Loojasse; kõigi asjade tegijasse. Me peame uskuma ka seda, et Ta on Jumal, kes igatseb saata korda võimatut me eludes. Piibel annab meile väga selgelt mõista, et kui me ei usu seda Ta kohta, ei usalda me Teda üldse.

Usun, et ükskõik, kui palju keegi ka nõustamistel ei käiks – sest pole mingit tolku, kui ta ei usu Jumala käest imet. Ärge minust valesti aru saage – mul pole midagi kristliku nõustamise vastu. Kuid on suht mõttetu nõustada kedagi, kes ei ole üdini veendunud, et Jumal suudab lahendada ta probleemi; ükskõik siis, milline see ka poleks.

Nõustava pastorina tean, et mul pole midagi pakkuda abielupaarile, kes ise ei usu, et Jumal suudab päästa nende suhte. Olukorrad võivad tunduda nende jaoks absoluutselt lootusetutena; nad võivad kanda endas aastate jooksul kasvanud põlgust ja kibestumist, kuid ometi peaksid nad olema veendunud, et Jumal suudab teha võimatut. Seetõttu ütlen neile kohe alguses: „Jah, ma nõustan teid, kuid esmalt pean te käest küsima: „Usute te, et Jumal võib päästa te abielu? Usute te, et ükskõik, kui lootusetud olukorrad ka ei näiks – Tema on võimeline päästma te suhte?“ Sest Jeesus on öelnud väga selgelt: „Inimeste käes võimatu on Jumala käes võimalik.” (Luuka 18:27).

Üle maailma leidub paljusid kristlasi, kes loobuvad oma abielust. Isegi osad minu pastoritest sõbrad on lahutamas. Nendega sellest rääkides saan aru, et nad ei usu oma abielu taastumisse. Nad lihtsalt ei usu, et Jumal suudaks teha midagi võimatut. Paljud kristlastest mehed või naised, kes minu juurde nõustamisele tulevad, on juba ette otsustanud loobuda oma suhtest. Ainuke põhjus, miks nad üldse veel mu juurde tulevad, on saada minu heakskiit otsusele oma valiku suhtes.

Mu armsad, ka kogu maailma nõustajad kokku ei saa teid aidata, kui te pole absoluutselt kindlad, et ükski olukord te elus pole nii võimatu, et Jumal ei suudaks seda lahendada. Kui te seda ei usu, on kogu te kristlaseks olemine ja usk mõttetud, kuna te usute Jumalat vaid teatud piirini. Te ei usu, et Ta on võimatuste Jumal.

teisipäev, 29. juuli 2014

ON’S JUMALALE MISKI VÕIMATU?

Sa kindlasti mäletad seda lugu 1 Moosese raamatust, kus Jumal ilmus Aabrahamile. See suur usuisa istus päeva kõige kuumemal hetkel oma telgisuu ees, kui korraga ilmus talle kolm meest, kes kõik seisid puu all. Aabraham läks neid tervitama, valmistas neile seejärel mõnusa söömaaja ja veetis nendega koos aega. Vestluse käigus küsis Jumal korraga Aabrahamilt, kus ta naine Saara on? Ja lisas seejärel midagi täiesti imelist: „Su naisel Saaral saab olema poeg!” (1 Moosese 18:10). 

Saara oli sel samal hetkel telgis, kuulates meeste juttu pealt. Kui ta siis korraga seda uudist kuulis, hakkas ta naerma. „See on võimatu!“ mõtles ta. Ta oli enam kui ammu kasvanud välja lapse kandmise east, nii nagu Aabrahamgi oli liiga vana lapse sigitamiseks. Kuid ometigi, kui Jumal kuulis Saara naeru, ütles Ta: „Miks Saara naerab ja ütleb: Kas ma tõesti peaksin sünnitama, kuna ma ju olen vana? Kas peaks Issandal midagi olema võimatu?“ (1 Moosese 18:13-14).

Ma kirjutan sellest kõigest seetõttu, et Jumal küsib ka tänapäeval oma laste käest: „Kas peaks Issandal midagi olema võimatu?“ Igaüks meist seisab silmitsi oma eluraskustega, kuid keset neid kõiki küsib Jumal: „Arvad sa tõesti, et su probleem on liiga raske lahendada mu jaoks? Või usud sa, et suudan sellega siiski toime tulla, kuigi sina pead seda võimatuks?“

Jeesus ütleb meile: „Inimeste käes võimatu on Jumala käes võimalik.” (Luuka 18:27). Usud sa seda sõna Jumalalt? Usud sa, et Ta suudab saata korda inimlikult võimatuid asju su abielus, perekonnas, tööpaigas või tulevikus? Me oleme ütlemata kärmed kinnitama teisi Jumala võimekuses. Kui näeme mõnda armast inimest raskustes, ütleme ikka: „Pea vastu ja hoia pilk Jumalal! Ära kaota usku Temasse, sest Tema on võimatuste Jumal!“ Samas aga – kui palju me ise sellesse usume?
Saara, kes kahtles Jumalas, oleks eeldavasti kinnitanud mõnda oma sõbrannat uskuma Jumala öeldusse. Kujuta ette, et ta oleks kuulnud mõnest jumalakartlikust paarist, kes oleks olnud samas olukorras. Ustavatest usklikest, kes nii väga tahtsid last, kuid olid selleks juba liiga vanad. Paar oli alati uskunud, et Jumal kingib neile lapse, kuid nüüd olid selleks juba liiga vanaks saanud. Ja tasapisi hakkas unistus lapsest hääbuma. Kui sa oleks saanud Saaralt küsida, mida ta oleks neile öelnud, oleks vastus olnud eeldavasti midagi sarnast: „Ütle neile, et nad peaks vastu. Nad ei tohi kaotada lootust oma unistuse osas. Nad teenivad ju võimatute olukordade Jumalat, mistõttu küll Ta selle ära korraldab!“ Samas aga oli Saaral endal raskusi selle kõige uskumisega. Nii nagu paljudel tänapäeva kristlastelgi. Me kuulutame julgelt Jumala väest kõigile teistele, kuid me ise ei usu Tema Sõna omaenda elude suhtes.

esmaspäev, 28. juuli 2014

TALLE MEELDIB ÕNNISTADA SIND by Gary Wilkerson

„Ja Iisak külvas seal maal ja sai sel aastal sajakordselt, sest Issand õnnistas teda.“ (1 Moosese 26:12). Tegu oli põua aastaga. Tegelikult juba lausa teise põuaga. Võimalik, et eelmisest põuast oli maa veel alles kuiv ja tolmanud, kui Jumal andis oma rahvale korralduse külvata uus saak.

Iisak oli Jumalale sõnakuulelik, kuigi ta polnud eriti kindel, et see asi töötab. See lihtsalt ei tundunud loogilisena külvata uut saaki. Kuid ta oli radikaalselt sõnakuulelik ja vastutasuks lõikas „sajakordse“ saagi. Seda on ikka palju! Kui ma näeks me kogudust või oma finantse kasvamas 20% võrra või kui ma kogeks oma suhetes 20% enam armu ja soosingut, siis….No ma usun, te saate isegi aru, kuhu ma sihin. Kui paljudele teist meeldiks näha oma abielu 20% paremana? Näha oma lapsi 20% paremana – st.näha neid paremini käitumas. Või kuidas oleks 20% suurema rahalise õnnistusega? See oleks lahe, kas pole? Kuid Iisaki puhul polnud tegu ei 20% ega ka 100%’ga, vaid sajakordse kasvuga! Ja seda kõike keset suurt põuaaega!

Võin kinnitada teile, et Jumalale ei valmista Ameerika majanduslik seis mingit peavalu. Ta ei muretse sellepärast, mis toimub su töökohas või majapidamises. Seda seetõttu, et Jumalal on kõik võimed, vahendid ja kogu taevane vägi, et täita kõik su vajadused oma armu rikkust mööda.

Ta tahab, et sa teaksid, et Ta on õnnistanud sind. Tema südame igatsus on seda teha. Seetõttu lase minna oma arusaamal vingus, vanamoodsast Jumalast kusagil üleval taevas, kes ainult seda ootabki, et sa kusagil mööda paneksid ja et Ta saaks siis sult’ midagi ära võtta. Lase minna ka Jumala „jõulutaadi“ kuvandist – sellest, kes kogu aeg kontrollib, kas oled tubli või mitte ja vastavalt sellele annab vitsa või präänikut. Jumal tahab anda sulle jõudu olla sõnakuulelik, sest Talle meeldib õnnistada sind.

Olen ikka ja jälle kuulnud Jumalat ütlevat: „See seda või toda ja usalda mind kõige selle keskel.“ Sa võid ju tunda, et elad keset põuaaega, kuna su ressursid on väga kitsad. Võid tunda, et oled oma vaimuliku eluga täitsa kõrbes ja sul pole suurt palju midagi anda. Sa ei tunne end piisavalt pädevana, et tunnistada teatud inimestele Jumalast, et jutlustada kusagil paigas või minna kuhugi maale misjonäriks. Ka mina olen nii tundnud, kuid sellest hoolimata edasi minnes ja tehes seda, mida Jumal on andnud mulle teha, saan alati õnnistuste osaliseks. Sest ta valab alati rikkalikult oma armu oma laste üle.

laupäev, 26. juuli 2014

TEMA PEOD ON SUUREMAD by Claude Houde

Üks laps seisis kord kommipoe ees oleval kõnniteel otsekui naelutatud sinna. Peitus ju kaupluses sees ilmatuma hiiglaslik šokolaadikookide maailm ja parimad ning magusamad küpsised, mida inimene eales maitsnud on! Kaupluse omanik püüdis meeleheitlikult ignoreerida seda rahatut poisikest, kes oma suurte vasikasilmadega teda kannatlikult piidles, samas ise sõnagi lausumata. Lõpuks muutus poodnik rahutus ja pobises omaette: „Ma ei saa ju jagada kommi ja küpsist igale ettejuhtuvale lapsele! Tegu on ju ikkagi äriga ja ma pean ka millegagi elatist teenima!“

Kuid viimane pilk poisikesele murdis jää. Poeomanik andis alla ja kutsus poisikese viipega sisse, kes otsekui välgusähvatusena sinna ka sööstis. Poodnik tõstis kaane kõige suuremalt nõult, mis oli täis kõige maitsvamaid (ja ka kõige kallimaid) šokolaade. Ta andis käega märku ja ütles: „Lase käia – võta mõned!“ Poiss naeratas talle oma suurt naeratust, kuid raputas pead. Poodnik kordas: „Lase käia! Võid tõsiselt võtta kõike, mida soovid! See on tasuta!“ Kuid poiss raputas taaskord pead, mispeale poodnik sirutas ise käe purki ja andis poisile peotäie kõige maitsvamaid maiustusi. Samas aga ei suutnud ta uudishimule vastu panna ja ta küsis: „Miks sa ise sealt ei võtnud?“ Väike nutikas poiss vastas võidukalt: „Sest Teie peotäis on palju suurem kui minu oma!“

Armas sõber, Jumala peotäied on palju suuremad kui me endi omad. Tema väest on enam kui küll. Tema vägev, kõikvõimas käsi haarab meie õrna ja väriseva käe ning üleloomulikud asjad hakkavad sündima! Tema käsi on see, mis muudab minu käe võimeliseks võtma vastu kõik selle „suure“, mis Ta minu jaoks valmistanud on.

„Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!“ (Matteuse 7:11)


__________
Claude Houde on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 25. juuli 2014

VAID PERE JAOKS

„Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks.“ (1 Moosese 43:30). See on pilt meie Päästja südamest.

Peale seda, kui Joosepist oli saanud kogu Egiptuse ülevaataja, olid ta vennad tema enda kojas, süües ja juues tema ligiolus. Samas oli neile kaetud eraldi lauad (1 Moosese 43:32). Need mehed tundsid rõõmu Joosepi lähedalolust, olles ise samal ajal täielikult taastumata ja teda tegelikult tundmata, omamata ilmutust armastusest ja armust.

Ka meie võime kiita ja imetleda inimesi, kes „söövad ja joovad“ Jumala ligiolus, kuid kes samas pole saanud ilmutust Tema tingimusteta armastusest. Seetõttu kogevad nad endiselt, et nad pole armastust väärt. See puudutab paljusid kristlasi, kes lähevad küll jumalakotta kiitma, laulma ja ülistama, kuid pöörduvad seejärel tagasi oma kodudesse vana, tuntud vale juurde: „Jumal ei kinnita mind millegagi, et Ta armastab mind. Mu palved on kõik vastusteta ja Ta tõesti ei hooli minust nii nagu teistest!“

Joosepi vennad pidid tegema veel ühe viimase sammu, enne kui neile anti täielik ilmutus armastusest. Taoline ilmutus antakse kõigile, kes on murtud südamelt ja süümepiinades. „Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.“ (Psalmid 51:17). Joosepi vendade südamed polnud aga veel murtud.

Joosep andis oma kojaülemale käsu panna tema isiklik hõbekarikas Benjamini, oma noorima venna, kotti, kui nad valmistusid pöörduma tagasi Kaananisse. Vennad olid vaevu jõudnud teele asuda, kui Joosepi mehed nad kinni pidasid ja neid karika varguses süüdistasid. Vennad aga olid nii veendunud oma süütuses, et ütlesid: „Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!” (1 Moosese 44:9). Korraga oli igasugune võitlusvaim ja uhkus nende seest kadunud. Nad olid alandlikud ja murtud, kui Joosepi paleesse tagasi pöördusid. Ja siis sai ilmsiks Jumala suure armastuse ilmutus. ”Siis Joosep ei suutnud enam enese üle valitseda kõigi nende ees, kes ta juures seisid, ja ta hüüdis: „Minge kõik mu juurest ära!” Ja ükski ei seisnud tema juures, kui Joosep ennast vendadele tunda andis. ” (1 Moosese 45:1).

Maailm ei tea midagi sellest armastuse ilmutusest. Kuid Jumal elab just alandlike ja murtud südamega inimeste seas. Ta tunneb rõõmu oma perest, mistõttu hinga Tema armastuses enese vastu.

neljapäev, 24. juuli 2014

SUUREM PUUDUTUS

Eelija ja Eliisa jõudsid omadega Jeerikosse, mis tähendab „kohta, mida kutsutakse meeldivaks“. Samas aga oli see linn täiesti viljatu, kuiv ja üdini elutu ilma ühegi puu, karjamaa või viljata. Kogu elu oli kärbunud, kuna Jeeriko veevarud olid saanud reostatud. See linn sümboliseerib kuiva, surnud kristlust – kogudust, mida Jeesus kirjeldab Ilmutuse raamatus järgnevalt: „Sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.“ (Ilmutuse 3:1).

Eelija oli omal ajal rajanud Jeerikosse prohvetite kooli ja kui ta siis ühes Eliisaga seda külastas, lähenesid mõned noored ja eneseteadlikud prohvetid Eliisale ning küsisid: „Kas sa tead, et Issand võtab täna ära su isanda su pea kohal?” (2 Kuningate 2:5). Eliisa lõikas nad aga poole sõna pealt läbi ja vastas: „Olge vait! Loomulikult ma tean seda!“

See tolle aja jumalasulaste kogukond pidi läkitatama üle Juudamaa ja Iisraeli, teenima oma ühiskonda. Kuid ilmselgelt oli neil midagi puudu: Püha Vaimu vägi, võidmine ja meelevald. Sest juba järgmisel päeval anusid need samad jumalasulased Eliisat, et too laseks neil minna otsima Eelija ihu, juhuks kui ehk Püha Vaim oli ta kusagile mägede vahele või orgu „maha pillanud“. Nad olid täiesti teadmatud Püha Vaimu töödest ja tegemistest. Nad küll tunnistasid, kuulutasid ja rääkisid imedest, kuid nad polnud kunagi ise kogenud Jumala väge. Seepeale tunduski, et Eelija tegi Eliisale ettepaneku: „Eliisa, su ees seisab järgmise põlvkonna teenistujate kogu. Kuidas oleks, kui jääksid siia ja õpetaksid neile Püha Vaimu teedest? Oled just täpselt õige mees äratama see surnud, kuiv kogudus uuesti ellu.“

Kuid Eliisa teadis, mis juhtuks, kui ta jääks neid noori jumalasulaseid karjatsema. Nad oleks olnud jätkuvalt nii sissevõetud Eelija võimsast teenistusest ja oleks teda pidevalt pommitanud küsimustega selle kohta. „Kui mitu tundi päevas su isand palvetas? Milliseid meetodeid ta selleks kasutas? Milliseid doktriine ta õpetas?“ Kogu Eliisa aeg oleks kulunud vaid mineviku üle ketramisele. Ja need noored jumalasulased oleks kulutanud kogu oma aja püüdlustele olla nagu Eelija ja saata korda samasuguseid imesid nagu tema saatis. Seda lihtsalt ilma Püha Vaimu väe –ja meelevallata.

Tänapäeva kogudus on langenud samasse lõksu. Me uurime ja puurime minevikus toimunud liikumisi ja ärkamisi; otsime võtmeid ja meetodeid, kuidas tuua tuli alla taevast. Nii palju kui mina mäletan, on kogudus alati õhanud vana-aja Püha Vaimu ärkamise järele. Ja seda kõike vaid igatsuse tõttu taasluua midagi, mida Jumal tegi kord minevikus.

Eliisa teadis, et ta ei suudaks mõjutada kedagi selles kuivas, surnud koguduses, kuni nad pole kogenud isiklikku puudutust Jumalalt. Ta ei saanud loota Eelija võimsatele tegudele, mistõttu ta ütles talle: „Ma austan oma esiisade usku; nende, kes olid mineviku vaimuhiiglased. Kuid samas tean, et Jumal tahab teha midagi uut ja ma pean kogema suuremat puudutust Ta käest, mida eales varem nähtud.“

kolmapäev, 23. juuli 2014

KAHEKORDNE OSA

Me võime ehk mõelda, miks oli Eelija jaoks nii tähtis, et Eliisa temaga Peetelisse kaasa läheks (vt. 2 Kuningate 2:1-4). Kindlasti polnud Eelija jaoks tegu lihtsalt mingi sentimentaalse käiguga tagasi minevikku. Ei. See tark mees tahtis anda nii Eliisale kui ka meile õppetunni sellest, kuidas me vajame enam Jumala väge ja võidmist. 

Kõndides mööda Peeteli tänavaid, märkas Eelija eeldavasti oma sulase kohkumist ja nördimust tolle täiesti tagasilangenud ühiskonna üle. Eelija ise oli omal ajal kohanud kõikvõimalikke pilkajaid ja seaduse üle irvitajaid; kasvõi ainuüksi seal Karmeli mäel. Kuid ta teadis, et see nõuab suuremat üleloomulikumat jõudu seista silmitsi selle uue põlvkonnaga. Need noored olid palju kalgima südamega ja jumalatumad kui ebajumalateenijaist preestrid, kellega tema oli kunagi rinda pistnud.

Usun, et see oli just see koht, kus Eelija otsustas oma sulase proovile panna. Võimalik, et ta ütles Eliisale: „Kuidas oleks, kui sa jääks siia pidama ja karjatseks seda rahvast? Jumala kutse on kindlalt su elu üle ja sind on ka hästi koolitatud. Saaksid aidata kaasa Peeteli suure pärandi taastamisele.“ Kuigi Eliisa elas üle Peetelis oleva olukorra, teadis ta, et ta pole valmis seisma silmitsi sealsete kurjade vaimudega. Korraga ta mõistis, mida Eelija oli teadnud kogu selle aja – ta vajas Püha Vaimu, et too teeks temas suuremat ja võimsamat tööd, enne kui ta suudaks selle linna kurjusega silmitsi seista. Nii ütleski ta oma isandale: „Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha.” (2 Kuningate 2:6). Seejärel aga on Piiblis öeldud: „Ja nad läksid alla Peetelisse.“

Usun, et Peetel esindab seda sama kurjust täis ühiskonda, milliseks me oma rahvas vaid ühe põlvkonna jooksul on muutunud. Meiegi elame keset pilkajaid ja seaduse üle irvitajaid – sensuaalseid inimesi, kes on andunud oma ihadele, abielurikkumistele ja homoseksuaalsusele. Ja see põlvkond on oluliselt hullem kui see, kellega Eelija või Eliisa eales kokku puutusid. Need pühad prohvetid nägid noori, kes tegelesid vaid pilkamise ja Jumala häbistamisega, kuid tänapäeva Ameerika noored lasevad juba üksteist maha. Noored tapavad üksteist ilma vähimagi süütunde või kahetsuseta, võttes rajalt maha nii oma vanemaid, klassikaaslasi kui süütuid võõraid.
Siinkohal ei tahaks kuidagimoodi mõista hukka kogu me noorust. Tean väga hästi, et me ühiskonnas leidub paljusid jumalakartlikke teismelisi, kelle süda põleb Jeesusele. Seetõttu olen tänulik iga noore inimese eest, kes on asunud Jeesuse poolele selles kurjas ühiskonnas. Samas aga nõuab tänane aeg seda, et Jumala rahvas kannaks endas kahekordset osa Tema väest ja meelevallast, et jõuda selle kadunud põlvkonnani. See nõuab sellisel tasemel võidmist, mille sarnast me pole näinud terve ajaloo vältel. See nõuab „püha jäägi“ ülesse tõusmist ja hüüdu ühes Eliisaga: „Oo Issand, me vajame enamat!“

teisipäev, 22. juuli 2014

SILMITSI PILKAMISE VAIMUGA

Eliisa läks tagasi Peetelisse – korrupeerunud keskkonda ühes oma hukka läinud noorusega. Ja niipea, kui ta sinna jõudis, koges ta koheselt pilkamist: „Sealt läks ta üles Peetelisse; ja kui ta oli teel üles, siis tulid väikesed poisid linnast välja ja pilkasid teda ning ütlesid temale: „Tule üles, kiilaspea! Tule üles, kiilaspea!” Kui ta pöördus ja nägi neid, siis ta needis neid Issanda nimel. Ja metsast tulid kaks karu ja kiskusid neist lõhki nelikümmend kaks poissi.“ (2 Kuningate 2:23-24). Milline kohutav vaatepilt! Sa võid nüüd muidugi mõelda, et: „Kui julm Jumalast, et Ta lasi karudel väikeseid lapsi niimoodi rünnata!“ Kuid piiblitõlge viitega „väikestele poistele“ on tegelikult pisut mööda. Algses heebrea keeles tähendab see tegelikult „noori mehi“.

Kas Eliisa põhjustas tõesti nende surma vaid vihahoo ajel ja seetõttu, et teda pilgati? Ei. See jumalakartlik mees liikus Püha Vaimu väes ja meelevallas, mistõttu nende noormeeste poolne pilkamine osutus kirjeldamatuks patuks. Las ma selgitada. Polnud kahtlustki, et need noormehed olid kuulnud Eelija ülesvõtmisest taevasse. Pilgates aga nüüd Eliisat hüüetega: „Tule üles, kiilaspea!“, pilkasid nad tegelikult Püha Vaimu tööd. Nad ei aktsepteerinud Tema püha tööd, mistõttu nende teguviis Eliisa vastu oli tegelikult pilge Püha Vaimu enda vastu.

Jumal oli aastaid olnud pikameelne Peeteli langenud koguduse suhtes. Suured hulgad käisid seal koos, ülistamas ebajumalaid, mistõttu Jumal oli hoiatanud neid läbi mitmete prohvetite, sh läbi Eelija. Kuid saabus aeg, mil’ Tal sai villand selle linna ebajumalateenistusest ja kurjusest, mistõttu Ta saatis oma kohtumõistmise läbi selle kohutava noormeeste huku, kes olid pilganud Püha Vaimu tööd. Eliisa aga liikus täie meelevallaga edasi Peetelisse, kuulutades kohut nende patu üle.

Liiga paljud noored jumalasulased toetuvad tänapäeval samadele maistele võtetele, mida Peeteli langenud koguduski kasutas. Nad toovad jumalakotta sama muusika, mis kunagi küttis üles inimeste tunded ja ärgitas neid mässumeelsusele. Nad viivad läbi kõikvõimalikke uuringuid patust läbi-imbunud ühiskonnas, et saada vähegi aimu, kuidas meelitada uskmatuid kirikusse. Ja selle asemel, et pakkuda koguduses tõelist ülistust, esitavad nad kõikvõimalikke etteasteid, pidusid ja rock-kontserte. Nad püüavad lahutada noorte meelt, selle asemel, et läbi lihtsa ja selge evangeeliumi juhtida nende tähelepani nende patule ja neis valitsevale tühjusele. Kogudus kogeb aga seda sama pilget, mida Eliisa tookord.

esmaspäev, 21. juuli 2014

AVA MU HUULED by Gary Wilkerson

Taavet kirjutab: ”Ma tahan üleastujaile õpetada sinu teid, et patused sinu poole pöörduksid…Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks sinu kiidetavust!” (Psalmid 51:13).

Kui Jumal sütitab meis tule, pole see mõeldud ainuüksi me endi hüvanguks. See on mõeldud selleks, et me süda põleks kadunud hingede pärast, kes elavad nii me lähikonnas kui kogu maailmas. Kui laseme sel leegil põleda endi sees, õhutab see meid viima häid sõnumeid ka väljapoole koguduse müüre ja me mõistame, et sel juhul see leek ei kustu. Häda vaid mulle, kui seda ainuüksi iseendale hoian!

On võimatu kõike seda enda sees hoida, kui Jumal isiklikult on meid puhastanud ja täitnud meid jätkuva näljaga olla täidetud Tema eluga. See paneb meid hõiskama ja kuulutama kogu maailmale! Parimad pühapäevased koguduse külastajad on need, kes hüüavad: „Tänu Sulle, Jeesus, et mu töökaaslane istub täna koos minuga siin kirikupingis, kogedes Sinu imelist armastust.“

Kui me sees aga puudub see tuli, pole vahet, kui võimsad me koguduste teenistused ka poleks. Taevased leegid võivad sähvida me peade kohal ja me võime olla aukartusest silmili maas, kuid ainuüksi see veel ei tõesta nelipüha päeva väge. Seni, kuni ärkamine püsib vaid kirikuseinte vahel, pole tõenäoliselt tegu ka ärkamisega. Kui meis aga põleb tõeline tuli, paneb see meid süütama kogu linna. Seetõttu peaks me palve olema: „Jumal, kui tahad mind süüdata, siis palun pane mind rääkima ka patustele. Võia mind jagama neile Sinu armastusest. Saada mind välja Jeesuse kõikehaarava armastusega.“

Kui Jumala Püha Vaimu tuli on toimetamas su elus, võid kindel olla, et tegu pole enam ainuüksi sädeme, vaid juba põleva tõrvikuga.

laupäev, 19. juuli 2014

TÄIDETUD PÜHA VAIMUGA by Jim Cymbala

„Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti.“ (Apostlite teod 4:31).

Kui vokaalsolist Steve Green meie koguduses esimest korda üles astus, kogunesime enne seda nii tema kui kõigi me pastoritega mu kabinetti palvele. Palusime ühel meelel, et Jumal ilmutaks end me keskel. Kui oma silmad avasime, oli Steve’l kuidagi imelik ilme näos ja ta küsis: „Mis vibratsioon see oli, mida just äsja tundsin? Kas mõni rong sõidab siit mööda või oli see tõesti…?“ Selgitasin siis talle, et vähemalt minu arust polnud tegu Püha Vaimuga, vaid me maja alt maa-alusest tunnelist läbisõitva rongiga.

Algkoguduse jaoks oli aga kogetud paiga värisemine igati Pühast Vaimust. Seal üheskoos palves olles langes Jumala vägi uuel, värskel ja sügaval moel. Seal olevad inimesed olid juba nelipüha päeval Püha Vaimuga ristitud saanud (Apostlite teod 2), kuid nüüd kogesid nad üht uut vajadust ja Jumal puudutas neid ühe uue Vaimu laenguga.

Tundub, et meie vaimse väe varud kipuvad ajapikku haihtuma. Igapäevaelu, kõikvõimalikud segavad faktorid ja vaimulik sõjapidamine nõuavad oma. Kuid Pauluse sõnade kohaselt Efeslaste kirjas 5:18, peaksime me alati olema täis Püha Vaimu. Sõltumata sellest, kas peame end klassikalisteks evangelistideks, traditsionaalseteks kujudeks, fundamentalistideks, nelipühilasteks või karismaatikuteks – me kõik peame seisma silmitsi faktiga, et meil puudub tõeline vägi ja hüüdma Püha Vaimu poole, et Ta täidaks meid uuesti. Me vajame, et Jumal ärataks meid oma uute tuultega surmaunest ja me ei peituks mingite teoloogiliste argumentide taha. Käesolev aeg on selleks liiga pime ja ohtlik.


__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 18. juuli 2014

JEERIKO SAASTATUD VEED

Olles kogenud Jumala puudutust, läks Eliisa usus edasi ja tema esimeseks peatuspaigaks sai Jeeriko (2 Kuningate 2:15). 50 prohvetist koosnev kogukond sai koheselt aru, et Jumal oli Eliisat puudutanud ja nad ütlesid: „See sama vaim, mis oli Eelija peal, on nüüd ka Eliisa peal.“ Kõigile oli selge, et see varem varjul olnud jumalasulane liigub sügavamas väes ja Püha Vaimu meelevallas. Need noored prohvetid ütlesid Eliisale: „Vaata nüüd, linna asupaik on hea, nagu mu isand näeb, aga vesi on paha ja maal on nurisünnitusi.” (2 Kuningate 2:19). Nad ütlesid: „See vesi on saastatud ning hävitab kõiki.“ Samas tundus, et need 50 Jumala prohvetit olid võimetud selle mürgi osas, mis hävitas Jeerikot. Tuginedes Jesajale oli see asupaik „hea“, esindades järgmist: „Sest Iisraeli sugu on vägede Issanda viinamägi ja Juuda mehed tema lemmikistandik.“ (Jesaja 5:7).

Mõistad sa kogu selle loo tausta? Need pahad ehk mürgitatud Jeeriko veed tähistavad saastatud Jumala Sõna jagamist, mida kuulutatakse erinevate linnade kantslitest. Seda Sõna kuulutavad jumalasulased polnud kunagi tegelenud omaenda pattudega, mistõttu nende jutlused lähtusid määrdunud ja korrupeerunud südameist. Nende elutud ja lihalikule heaolule keskenduvad kõned põhjustasid rahva seas vaimset surma.

Mis aga siis aitas selle Jeeriko saastatud vete vastu? Selle vee läte pidi puhtaks saama ja just seda Eliisa tegigi. Ta võttis puhta anuma, täitis selle soolaga ja valas selle siis otse allikasse, kust kogu linn oma vee sai. Peagi sai kogu vesi puhtaks ja elu võis taas tärgata.

Sool, mida Eliisa kasutas, sümboliseerib pühaduse ja puhtuse evangeeliumit. Puhas anum aga, mida ta kasutas, esindab jumalasulaseid, kes on puhastatud Kristuse vere poolt ja pühitsetud Püha Vaimu puhastava tulega, et kuulutada puhast evangeeliumi. Armsad, puhtad ehtsad astjad, kes elavad püha elu ja kuulutavad puhast Jumala Sõna koos värske võidmisega, võivad kõrvaldada kõik vaenlase halva Jumala kojast.

teisipäev, 15. juuli 2014

JUMAL TAHAB TEHA SUUREMAID ASJU

2 Kuningate raamatu 2 peatükk hõlmab endas üht silmatorkavamaid peatükke kogu Vanas Testamendis. See peatükk räägib imelise loo vananevast prohvet Eelijast ja tema sulasest Eliisast. Tegu oli looga, kus Jumal ütles Eelijale, et tema teenistusaeg siin maa peal hakkab otsa saama. Seetõttu pidi ta minema üle Jordani jõe ühte kindlasse kohta, kus taevased kaarikud pidid ta peale võtma ja Jumala juurde viima.

Kui Eelija ja Eeliisa oma sihtkohta jõudsid, pöördus Eelija oma sulase poole ja ütles: „Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest!” (2 Kuningate 2:9). Ilma vähimagi kõhkluseta vastas noor sulane samas salmis: „Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!” Eelija oli esmapilgul Eliisa vastusest üllatunud, öeldes: „Sa oled palunud rasket asja.“ (s 10). Kuid seejärel andis Eliisale täpsed juhised panna hoolega tähele, mida Jumal tegema hakkab, et ta ei magaks midagi maha ega läheks koju pettununa. Kui mehed seal paigas edasi kõndisid, ilmus korraga taevane kaarik ja lahutas nad teineteisest. Eelija haarati Eliisa silme all vaid silmapilgu vältel kaarikusse, mispeale Eliisa hüüdis: „Mu isa, mu isa! Iisraeli sõjavankrid ja tema ratsanikud!” Seejärel ei näinud ta teda enam. Siis ta haaras kinni oma riideist ja käristas need lõhki kaheks tükiks.“ (s 12).

Eelija oli läind’, kuid tema kuub oli temast maha jäänud. Kui Eliisa seda nägi, kiskus ta oma riided lõhki ja pani Eelija kuue endale selga. Jõudes tagasi Jordani äärde, võttis ta kuue seljast ja lõi sellega vett, nagu ta isandki oli teinud. Veed lõid koheselt kahte lehte ja Eliisa kõndis sealt kuiva jalaga läbi. Sellest saigi alguse noore prohveti märkimisväärne teenistus.

Kogu selle peatüki sündmused on täiega imelised. Kuid mida on sel kõigel meile öelda? Usun, et Jumal tahab anda meile seeläbi ühe selge ja konkreetse õppetunni, millel on väga lihtne tähendus: Jumal tahab teha iga järgneva põlvkonnaga palju suuremaid asju. Ja iga järgnev põlvkond peab otsima oma isiklikku kogemust Püha Vaimuga ja oma isiklikku muutvat väge Temalt.

esmaspäev, 14. juuli 2014

ÄRA VÕTA MINULT ÄRA OMA PÜHA VAIMU by Gary Wilkerson

Psalmist Taavet kirjutab: „Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!“ (Psalmid 51:13). Me teame, et Jumal on kõikjalviibiv, kuid Tema reaalselt kogetav ligiolu on hoopis midagi muud. See on ka põhjus, miks mitmeid jumalateenistusi alustatakse ülistuslauludega, mis kutsuvad Püha Vaimu langema ja muutma Tema ligiolu kogetavaks. Taavet ütleb eelpool toodud mõttega: „Issand, ma vajan Sinu ligiolu. Mitte vaid täna, aga ka homme. Ma ei taha, et see kuidagimoodi hajuks, sest ma ei taha pöörduda tagasi leige elu juurde. Seetõttu, palun Jumal – ära võta minult ära oma Püha Vaimu. Jää koos minuga, kuni Sind ülistan.“

Me kõik teame, mis tunne see on. Olgu siis kirikus või osaduses teistega, kus võime kogeda Jumala reaalselt ligiolu. Seesmised sädemed lendavad, kinkides kogemuse uuest ja värskest elust. Ja me hüüame Jumala poole, et Ta õhutaks meid sedasi üles iga päev. Samas aga kipuvad need sädemed aja möödudes hajuma, kui töö, perega seotud kohustused ja arved me tähelepanu püüavad ja endasse haaravad. Ma langen sellesse tsüklisse iga aasta septembris, kui toimub meie teenistuse konverents EXPECT (Ootus). Saan alati sügavalt liigutatud ja inspireeritud kõigi sealsete jumalakartlike kõnelejate poolt, kelle võimsad sõnumid suruvad mind põlvedele. Eelmisel aastal aga palusin julge palve Jumala ees, öeldes: „Issand, kui Sa ei hoia seda sädet alal mu sees, siis ära parem üldse sütitagi seda.“ Sest ma olin väsinud sellest üles-alla Ameerika mägedel sõidust, kus üks hetk saan millestki süüdatud, aga mul ei jagu indu, et seda leeki alal hoida; kus üks hetk olen mäe tipus ja järgmisel hetkel ägan juba kusagil põhjas. Seetõttu palusingi Jumalat: „Mis iganes sädemega Sa mind ka süütad – las see kasvada üha suuremaks ja suuremaks. Anna mulle ustav süda ja vaim, nagu Taavet palus. Ja kui Sa tõesti kingid mulle sädeme, siis las see muutuda põlevaks tõrvikuks!“

Jumal on viimaste kuude jooksul hoidnud seda leeki mu sees. Kogudus, mida hetkel juhin, omab pastorit, kelle süda põleb palvest oma inimeste pärast. Mul ei pruugi olla nii palju aega, et viia igaüht kohvile või mängida nendega golfi, aga ma olen lojaalne igaühe nende suhtes, paludes nende eest ööd ja päevad, et nende elud võiks kanda Jeesusele vilja nii palju kui võimalik.

laupäev, 12. juuli 2014

MITTE MEIE PÄRAST by Carter Conlon

Piibel ütleb, et keset oma kõige suuremat meeleheidet andis Hanna lõpuks oma tõotuse ja ütles: „Vägede Issand, kui sa tõesti vaatad oma teenija viletsusele ja mõtled minule ega unusta oma teenijat, vaid annad oma teenijale meessoost järglase, siis ma annan tema Issandale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!” (1 Saamueli 1:11).

See oli just see, mida Jumal oli oodanud! Sest teate, ms? Nii sageli, kui saame liiga kiire vastuse oma palvetele, on meil kalduvus võtta see ja kasutada seda omaenda tarbeks. Jah, me võime isegi tunnistada, kui ustav Jumal on olnud ja kuidas Ta on meid õnnistanud, kuid lõppeks võtame me siiski selle õnnistuse ja kasutame seda vaid iseenda tarbeks. Seetõttu peabki Jumal sageli ootama nagu Hanna puhul, et me jõuaks oma meeleheite tipp-punkti – kohta, kus oleme oma südameis valmis võtma selle palvevastuse ja andma tagasi Jumalale Tema nime auks.

Hannal polnud tol ajal aimugi, et see sama püha meeleheide, mida ta ise koges, oli midagi, mida Jumal lasi tõusta ka oma rahva südames otsekui vastuseks kõigile neile hädaohtudele, millega nende maa silmitsi seisis. Küll aga teadis Hanna, et tema tõotusel on oma hind. Kujutage vaid ette, kui raske see võis olla, teada, et tolle aja preesterkond oli täiega tagasilangenud ja kogu rahvas oli teel allamäge ning samas pidi ta siiski tooma oma poja – oma südameigatsuse, mille pärast ta oli nii kaua aega palvetanud – ja pühendama ta templile.

Kujutan vaid ette, kuidas Hanna naabrid võisid talle öelda, kui ta oli pojaga teel templisse: „Hanna, mida sa ometigi teed? Lõpuks ometi Jumal vastas su palvele ja kinkis sulle poja!“ See on sama asi, millega nii sina kui minagi peame silmitsi seisma ja võitlema – selline võlts mõistuslik arutelu ja nõuanded nende poolt, kes iialgi ei võtaks ette teekonda, mida meie võtame.

Ometigi oli Hannal nii palju oidu teada, et elu, millega Kristus meid õnnistab, ei ole meie endi vaid pigem teiste jaoks. Ta mõistis seda juba siis, kui ta templis olles Issandale oma tõotuse andis, tuua Talle tagasi elu, mille Ta Hannale kingib. See oli muide ka hetk, kus Hanna lahkus templist, tundmata enam kurbust (1 Saamueli 1:18).


__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 11. juuli 2014

MURDUMISE ÄÄREL

Nii mitmedki pastorid on saatnud mulle murest murtud kirju oma koguduse rahva pärast, kes annavad alla. „Head tublid kristlased on mattunud nii suure süütunde ja hukkamõistu alla, et see viib neid meeleheitele. Suutmata elada vastavalt omaenda poolt seatud ootustele või langedes tagasi pattu, annavad nad lihtsalt alla.“ Üha suurem hulk kristlasi elab murdumise äärel. Mõned heietavad isegi mõtteid loobuda usust ja armastusest Kristuse vastu, kuid suures meeleheites annavad eelkõige alla iseenda suhtes.

Osad tänapäeva jumalasulastest kuulutavad vaid positiivseid sõnumeid. Nende jutu põhjal saab iga kristlane koheseid palvevastuseid ja kogeb imesid oma elus; kõik tunnevad end imehästi, elu veereb kui hernes ja kõik on nii roosa, nii roosa. Mulle meeldib kuulda taolisi jutlusi, sest ma tõesti igatseks, et Jumala rahvas võiks kogeda häid ja terveid asju. Kuid kahjuks pole see see, kuidas asjad paljude siirate ja toredate kristlaste eludes on. Pole siis ime, et me noored vannuvad kaotustele alla. Sest nad ei suuda elada vastavalt kujutelmadele, mille religioon on loonud muretutest, rikastest, edukatest ja alati positiivselt mõtlevatest kristlastest. Nende maailm pole nii täiuslik, sest nemad kogevad ka südamevalu, kriise ja pereprobleeme. Paulus rääkis raskustest, öeldes: „Meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.“ (2 Korintlastele 1:8).

Positiivne mõtlemine ei kustuta me probleeme ja nende olematuks „kuulutamine“ ei muuda samuti midagi. Mis siis aitab? Siinkohal kaks absoluutselt toimivat fakti, mis on trööstinud mind täiega ja kandnud mind läbi kõigest:
Jumal armastab mind. Ta on armastav Isa, kes tahab päästa meid me nõtrustest
Minu usk on see, mis on Talle kõige meelepärasem ja Ta tahab, et ma usaldaks Teda
„Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi! Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik! „Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.“ (Psalmid 18:2-3).

neljapäev, 10. juuli 2014

MEIE KARJANE

Meie võrratu Karjane armastab igat üht oma lambukest, kes on läinud kõrvale kas tänu katsumustele, proovilepanekutele, haigetsaamistele või haavadele. Seetõttu ei tohiks me kunagi julgeda süüdistada oma Karjast meie hülgamises, kuna Ta on alati koos meiega ja jälgib meid igal sammul.

Võib-olla oled hetkel olukorras, kus oled kaotamas lahingut mõne kiusatuse või katsumuse osas. Kuid millega iganes sa ka ei võitleks – sa oled otsustanud mitte põgeneda Jumala eest. Sa keeldud andmast end üle patu haardesse ja kannad selle asemel kindlalt Jumala Sõna oma südames. Kuid samas, nii nagu Taavet, oled hakanud sinagi väsima ja oled jõudnud punkti, kus tunned end täiesti abituna. Vaenlane lihtsalt ujutab sind üle kõikvõimaliku meeleheite, hirmude ja valedega ja su proovilepanekud muutuvad üha salapärasemaks ning mõistetamatumaks. Samas aga tahan kinnitada sulle, et millest iganes sa ka läbi ei läheks – Püha Vaim tahab ilmutada sulle Jehoovat kui su Karjast. Sest sul on Karjane, kes tahab jätta oma armastuse pitseri su südamesse.

Jeesus kinnitab igale ühele meist: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5). Ja meie Taevane Isa, meie Karjane, on ilmutanud meile end ka Psalmis 23. Ta ütleb meile: „Ma tunnen sind nimepidi ja ma tean, millest sa läbi lähed. Tule, heida siia minu armu ja armastusse sisse. Ära püüagi kõike ise välja nuputada; lihtsalt võta vastu mu armastus sinu vastu ja hinga mu armastavatel kätel. Jah ma olen kõige Issand, majesteetlik ja püha Jumal. Ja ma tahan, et sa saaksid osa kõigist ilmutustest minu kohta. Kuid suurim ilmutus, mille tahan sulle kinkida just praegu, on see, et ma olen Jehoova, su Karjane. Ma tahan, et tunneksid mind kui oma armastava ja hooliva Karjasena. Ja ma tahan, et oleksid kindel selles, et ma kannan sind läbi kõigist su katsumustest, tehes seda õrnalt ja armastusega.“

„Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest.“ (Johannese 10:14-15).

neljapäev, 3. juuli 2014

NOSSAS VIDAS SÃO CARTAS

Passar tempo na presença do Senhor produz uma manifestação de Cristo para um mundo perdido.

"Pelo que, tendo este ministério, assim como já alcançamos misericórdia, não desfalecemos; pelo contrário, rejeitamos as coisas ocultas, que são vergonhosas, não andando com astúcia, nem adulterando a palavra de Deus; mas, pela manifestação da verdade, nós nos recomendamos à consciência de todos os homens diante de Deus" (2 Coríntios 4:1-2).

Paulo está falando aqui de uma expressão visível. A manifestação é um "resplandecer" projetado para tornar algo claro e compreensível. Em resumo, Paulo está dizendo que somos chamados para tornar Jesus conhecido e compreendido por todas as pessoas. Em sua vida e na minha, deve haver um resplandecer da própria natureza e semelhança de Cristo.

Paulo leva esse conceito de manifestar Cristo ainda mais adiante. Ele diz que, na verdade, nós somos cartas de Deus para o mundo: "Vós sois a nossa carta, escrita em nossos corações, conhecida e lida por todos os homens, sendo manifestos como carta de Cristo, ministrada por nós, e escrita, não com tinta, mas com o Espírito do Deus vivo, não em tábuas de pedra, mas em tábuas de carne do coração"(2 Coríntios 3:2-3). Nossas vidas são cartas escritas pelo Espírito Santo e enviadas para um mundo perdido. E estamos sendo lidos continuamente por todos aqueles que nos rodeiam e observam as nossas vidas.

Como exatamente é que nos tornamos cartas de Deus para o mundo? Isso só acontece por obra do Espírito Santo. No momento em que somos salvos, o Espírito Santo imprime em nós a própria imagem de Jesus e Ele continua moldando esta imagem em nós em todos os momentos. A missão do Espírito é formar em nós a imagem de Cristo, tão verdadeira e precisa, que ela vai realmente perfurar a consciência das pessoas.

teisipäev, 1. juuli 2014

JUMAL ON ME MÄELINNUS

Psalmides 46:1 võime lugeda: „Jumal on…meie abimees kitsikuses.“ Meie Jumal on leitav just praegu! Ta on olnud inimkonna abi sajandeid tagasi, aga Ta on seda ka nüüd ja praegu, ükskõik, milliste raskuste ja katsumuste keskel. „Sellepärast me ei karda“ (Psalmid 46:2). Meil pole vähimatki põhjust karta, kuna me Jumal on kõikepõletav tuli, kaitse ja kilp oma lastele. „Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu.“ (2 Timoteose 1:7). Jumal on üdini ustav ja kindel oma Sõna suhtes.

„Jumal on tema (oma templi) keskel, ei ta kõigu.“ (Psalmid 46:6). Minu ihu on Püha Vaimu tempel ja Jumal ütleb, et Tema pesitseb selles templis. Kristus ise on teinud minu südamest oma elupaiga ja seda ei kõiguta ega raputa miski! „Paganad möllasid, kuningriigid kõikusid.“ (Psalmid 46:7). Las paganad möllata; las kõik maised kuningriigid saada kõigutatud ja paigast liigutatud – meie Jumal purustab lõpuks kõik deemonlikud ründajad.

„Kes lõpetab sõjad maailma otsani, murrab katki ammu ja raiub puruks piigi ja põletab vankrid ära tulega.“ (Psalmid 46:9). Tema on minu sõjavägi kõigi mu vaenlaste vastu; nende vastu, kes tõusevad sõdima minuga. „Aga ei ole edu ühelgi relval, mis valmistatakse sinu vastu…See on Issanda sulaste pärisosa ja nende õigus minult, ütleb Issand.“ (Jesaja 54:17)

Jumal ütleb: „Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal.“ (Jesaja 46:11) Me võime püsida täies rahus ja hingamises teadmise tõttu, et TEMA ON JUMAL. Ta on minu Jumal; mu Lunastaja ja Kaitsja – kõikväeline Jumal üle kõige ja kõigi. Ma olen ümbritsetud Tema ligiolust ja armastusest, seistes kindlana ja pannes tähele Tema majesteetlikkust ning au.
„Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik! „Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.“ (Psalmid 18:3-4)