teisipäev, 30. september 2014

NAD PÖÖRASID MAAILMA PEA PEALE

"Need, kes kogu maal rahutusi tekitavad (ing.k „ilma pea peale pööravad“), need on ka siia tulnud.“ (Apostlite teod 17:6). Kelle maailm see sai pahupidi pööratud? Kogu selle religioosse pundi, kes ei võtnud Kristust ja Tema kuningaks olemist tõsiselt.

Ühe pastori naine siin New York City’s ütles mille: „Times Square’i kogudus on ajanud marru sisuliselt iga karismaatilise koguduse siin linnas! Sa ju ikka tead seda, onju?“ Ma ei teadnud. Ja ma pole tegelikult kindel, kas see ikka vastab tõele. Aga kui vastab ja kui see on tingitud meie kantsli võimalikust üleolekust või inimestest, kes käivad ja kuulutavad, et me oleme ainus kogudus, kes kuulutab tõelist pühadust, siis on küll pahasti. Teisalt aga…Kui jumalasulased ja kogudused saavad „pahupidi pööratud“ seetõttu, et me kuulutame kompromissitut Kristuse kuningaks olemist; kui inimesed lahkuvad osadest neist kogudustest, kuna nende pattu ei paljastatud ja sellele ei pööratud tähelepanu; kui inimesed lahkuvad neist paikadest ja muutuvad seejärel üha enam Kristuse sarnaseks, elades Tema puhtuses, siis on meiepoolne rahva marru ajamine läinud igati asja ette!

Võin teile ainuüksi Jumala Sõna põhjal kinnitada, et miski ei raputa ega vihasta surnud, kompromissi alte kogudusi ja jumalasulaseid enam, kui keegi, kes elab ja toimetab täielikult Kristuse täiuses. Keegi, kes elab ja kuulutab Pauluse üsna nõudlikku pühaduse evangeeliumi. Seda mõistetakse hukka! Igast kogudusest võib leida mõned „pühendunud ja vagad“ kristlased nagu Paulus neid nimetas. Kuid päeval, mil sa ütled koos Paulusega: „Ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval“ (Filiplastele 3:8), on päev, mil sind tembeldatakse segaduse tekitajaks!

„Vennad saatsid siis kohe Pauluse ja Siilase öö varjus Beroiasse.“ (Apostlite teod 17:10). Taaskord tundus, et Saatan oli võitnud, kui Paulus ja Siilas pidid öö varjus linnast välja hiilima. Kujuta vaid ette inimeste uhkeldamist järgmisel sabatil: „Oli see ka mingi ärkamine või asi! Me olime enne neid siin ja oleme ka edaspidi, kui nemad on juba läinud. Inimestele lihtsalt ei meeldi sellist sorti Jumala Sõna kuulutamine! Mingem nüüd ilma igasuguste pühaduse agitaatoriteta Jumalaga kenasti edasi!“ Kuid Paulus ja Siilas olid pööranud vastpöördunute silmad nii tugevalt iseenda pealt Jeesusele, et isegi et nad sealt linnast lahkusid, õitses Kristuse ihu seal täiega edasi. Tessaloonika kogudus muutus tagakiusu ajal lausa nii tugevaks oma usus, et neist saad võimsad Jumala Sõna kuulutajad kogu Aasias. Ja nad valmistasid suurt rõõmu Pauluse südamele!

esmaspäev, 29. september 2014

LEPINGU PIDAJAD by Gary Wilkerson

Uue Lepinguga kaasas käiv au oli Muutumismäel, kuhu Jeesus oma kolme jüngriga läks, enam kui ilmne. „Kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse. Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga.“ (Matteuse 17:1-3).

Sealne Jumala au oli nii tohutu, et killuke taevast murdis hetkeks maisesse sfääri läbi. Ja korraga jüngrid – Peetrus, Jaakobus ja Johannes – nägid Moosest ja Eeljat kõnelemas Kristusega. Peetrus oli sellest kõigest nii suures hämmingus, et hüüdis: „Me peame ehitama siia kolm telki!“ Peetrus nägi vaid hetkega mitut Jumala lepingut – nii Jeesuses, Mooseses kui prohvetites. Kuid Isa Jumal kõrvaldas Moosese (käsuseaduse) ja Eelija (prohvetid) Peetruse nägemusest ning ütles: „Minu Poeg on nüüd see, kelles on kogu käsuseadus ja prohvetid kokku võetud ja kelles peitub kogu terviklik leping – kõik, mida inimkond eales vajab. Sul on nüüd vaid üks ülesanne, Peetrus ja see on keskenduda Kristusele. Kui sa armastad nõnda nagu Tema armastab ja kannad minu Vaimu enda sees, täidad sa ühtaegu nii Moosese käsuseadust kui prohveteid. Kuid mitte käsk pole enam su elu edasiviivaks jõuks, vaid Jeesus.“ (vt Matteuse 17:5).

Milline ilmutuslik hetk Peetruse jaoks ja ka meie jaoks tänapäeval! Me ei loe Piiblit ega palveta selleks, et täita Jumala käsku, vaid selleks, et õppida tundma oma armastavat Isa. Nõndasamuti on Isa silmis kogu inimkonna vajadused täielikult täidetud Jeesuses. See on ka põhjus, miks kui Jumal me peale täna vaatab, ei näe Ta inimesi pidevalt rikkumas Tema lepingut. Pigem näeb Ta meis oma Poja arme ja seetõttu näeb ka meid kui lepingu pidajaid!

Jumal ei näe kõrvuti me läbikukkumiste ja heade tegude nimekirja, kus kahe vahel laiutab tohutu kuristik. Ta ei näe tegelikult üldse me tegusid. Kõik, mida Ta näeb, on oma Poeg meis. Ja seda tehes kannab Ta kõik oma Pojaga sõlmitud lepingu punktid üle meile. Kogu andestus on meie päralt. Kogu rahu kuulub meile. Oleme täielikult aktsepteeritud Tema poolt. Tema arm ümbritseb meid kõikjal, oleme me siis omadega tipus või põhjas, edukad või täiega läbikukkunud. Tema arm meie suhtes ei muutu iial.

reede, 26. september 2014

ÜKS KOMPROMISSITU KLAUSEL

„Nad matkasid läbi Amfipolise ja Apolloonia ning tulid Tessaloonikasse, kus oli juudi sünagoog. Ja Paulus astus oma harjumust mööda nende juurde sisse ning arutles ja väitles nendega kolmel hingamispäeval Pühakirja üle, selgitades ja tõestades, et Messias pidi kannatama ja surnuist üles tõusma: „Tema ongi Messias - see Jeesus, keda mina teile kuulutan.” (Apostlite teod 17:1-3).

Tessaloonika sünagoogi juhid olid eeldavasti aastaid pidanud vaikseid koosolekuid, ilma, et keegi oleks neid selles häirinud. Nad õpetasid targal moel Jumala Sõna ja jätsid väliselt väga püha mulje. Siis aga tuli Paulus mängu – see segaduse tekitaja ja kuulutades vaid 3 nädalat Kristusest ja Tema kuningriigist, pööras kogu Tessaloonika pea peale. Ta teadis juba kogemusest, et vaid vähesed panevad tähele Kristuse üsna kõrgeid nõudeid esitavat sõnumit ning enamus pole valmis loobuma oma kõvasti juurdunud religioossetest traditsioonidest. Ühtlasi teadis ta sedagi, et nad kogevad kadedust ja viha kõige suhtes, mis häirib nende vanu teguviise. Paulus ütles, et tema evangeeliumi kuulutus käis läbi suurte võitluste (vastuseisu ja väitluste): „Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud…andis Jumal meile siiski julguse kuulutada Jumala evangeeliumi suure võitlusega.“ (1 Tessalooniklastele 2:2). Aga mis põhjustas seda lausa vägivaldset vastuseisu? Polnud ju Paulus ja Siilas mingid räuskajad või provotseerijad ega ka mingid koguduste röövlid.

Paulus kirjutas hiljem neile, kes Tessaloonikas otsustasid Issandat järgida, järgmist: „Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega pettusest…me ei räägi, et meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub. Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks…vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma lapsi; nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te olite saanud meile armsaks.“ (1Tessalooniklastele 2:3-8). Kõik need religioossed kujud, kes olid aastaid käitunud väliselt nii väljapeetult ja otsekui Jumalat armastavatena, läksid nüüd täiega marru. Neist sai üks vihane jõuk, kes häiris ja solvas nii linnarahvast kui selle valitsejaid (vt Apostlite teod 17). Kõigi nende rahutuste põhjustajaks oli vaid see üks kompromissitu klausel: „Keegi teine on kuningas…Jeesus.“ (Apostlite teod 17:7).

neljapäev, 25. september 2014

JULGE KUI LÕVI!

Ma räägin üsnagi palju palvest, kuna ma usun õiglase inimese efektiivsesse ja innukasse palvesse. Kuid palve üksi ei raputa veel ühtegi linna!

Eelija oli võimas palvemees, kuid see hõlmas enamat kui vaid palvet, et raputada Ahabi kuningriiki ja ajada Iisebel marru. Seetõttu kutsuski ta kõik valeprohvetid Karmeli mäele ja esitas neile väljakutse. Iisebel oli lasknud hukata Jumala prohveteid ning juhtinud Iisraeli rahva valeõpetusse ning kohutavasse Baali ebajumalate teenistusse. Ja keegi polnud talle selles osas vastu hakanud! Ja kuigi 7000 usklikku ei kummardanud ebajumalate ees, olid nad siiski vait, hirmunud ja hoidsid madalat profiili. Seniks, kuni mängu tuli Eelija, keda Ahab kutsus „Iisraeli õnnetuseks“ (1 Kuningate 18:17). Eelija jõudis omadega Kiisoni jõe orgu ning tappis seal sadu Baali valeprohveteid.

Eelija polnud Saatana ja ta rahva suhtes mingi härrasmees. Ta pilkas neid (1 Kuningate 18:27), kui nad seal ümber oma ebajumalate altari karglesid. Lõpuaja kogudus on aga tänu pühaduse puudumisele tõmmanud küüru selga pimeduse ees, kuigi Piibel ütleb, et: „Õige on julge nagu noor lõvi!“ (Õp.28:1). Mõned ütlevad nüüd seepeale, et: „Jeesus oli ju ka alandlik! Ta ei avanud kordagi oma suud ega hakanud vastu, kui Ta ristilöömisele viidi.“ Aga see oli seetõttu nii, et pimeduse tund oli tulnud – tund, mil’ Ta pidigi antama vaenlase kätte. Sest varasemalt templis olles polnud Ta midagi nii vagur talleke, kui rahavahetajate laudu ümber lükkas. Ka polnud ta vait, kui religioosseid juhte rästikute sigitiseks, pimedateks juhtideks ja lubjatud haudadeks nimetas (vt Matteuse 23 ptk). Ta ütles osadele isegi otse näkku, et Saatan on nende isa!

Tänapäeva kogudused on täis vaikivaid härrasmehelikke diplomaate, kes ei taha tekitada pinnavirvendust. Kes see ikka jamasid tahab! Aga seetõttu ei koge Saatana kuningriik ka mingeid väljakutseid. Meil on enam kui küll naeratavaid vaguraid kristlasi! Kuulsin kord üht räuskavat meest, kes ütles mulle: „Veame kihla, ükskõik, millise summa peale, et te kiriku rahvas ei suuda midagi muuta. Te võite ju saada pisut meedia tähelepanu, kuid miski ei muutu nagunii! Te ei suuda midagi peatada, kuna olete jõuetud.“ Ta rääkis parasjagu abordist ja ma võisin ehedalt tajuda Saatana pilget ta hääles. Oli see alles julge väljaütlemine! See võrduks samaga kui öelda kõigile kristlastele: „Te olete üks paras kamp vaimulikke äpusid! Te ei jää püsima, vaid annate alla niipea, kui vastuseis tuleb. Jooksete tagasi oma turvaliste kirikuseinte vahele ja poete lihtsalt peitu.“

Ei! Sest õiged on nagu julged noored lõvid!

kolmapäev, 24. september 2014

JUMAL JÄÄB TE KÕRVALE

„Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla.“ (Apostlite teod 16:25-26). Kui vangivalvur seda kõike nägi, mis oli toimunud, langes ta Pauluse ja Siilase ette värisedes maha ja küsis: „Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?” (Apostlite teod 16:30).

Kõik tolle linna ametnikud ja religioossed juhid heitsid õhtul magama teadmisega: „Hakkama saime! See oli viimane kord, kui neist hulkuritest segadusetekitajatest midagi kuulsime. Me ikka tegime neile täiega ära!“ Aga milline möll see neid alles järgmine päev ees ootas! Kujutan vaid ette, kuidas sõdurid käisid ja prõmmisid nii linnapea, linnaametnike kui religioossete juhtide uste taga, öeldes neile: „Ruttu! Tulge ruttu linnakokku, sest meil on suur probleem!“ Suures šokiseisus ei osanud nad eeldavasti muud küsida, kui et: „Mida? Maavärin? Vanglauksed lõid valla ja vangide ahelad purunesid, aga nad ei üritanud isegi põgeneda? Ja vangivalvur astus nende usku?“

Linnajuhid olid täiega hirmul, kuna Rooma kodanike peksmist peeti kuriteoks. (Nii Paulus kui Siilas olid mõlemad roomlased). „Mis mõttes nad ei lahku me vanglast? Mida nad nõuavad? Et me läheks sinna, vabandaks nende ees ja eskordiks nad ise vanglast välja?“ Kuid nad „tulid ja palusid neilt vabandust, tõid nad välja ja palusid linnast lahkuda.“ (Apostlite teod 16:39).

Mulle see meeldib! Siin need apostlid olid – mitte uhkeldades oma vaimuliku meelevallaga, aga olles lihtsalt kui Kuningas Jeesuse saadikud. Olles näinud, kuidas Kristuse väe üle nalja heideti, tahtsid Paulus ja Siilas näidata oma väiksele palvegrupile, kuidas Jumal ilmutab oma väge nende kaudu, kes tõusevad põrguvägede vastu. Nad läksid otsemaid Lüüdia kotta ja milline koosolek neil seal oli! Kujutan ette, kuidas Paulus ütles oma kodugrupile: „Saatan võib küll märatseda ja möllata ja lasta käiku oma hirmuäratavad väed, kuid lõplik vägi on siiski Jumala käes! Ja kui teie võtate kindla seisukoha, jääb ka Jumal teie kõrvale!“

teisipäev, 23. september 2014

ME VAJAME ENAM SEGADUSETEKITAJAID!

Mu palve on, et iga Kristuse Ihu liige võiks muutuda suuremaks „segadusetekitajaks“! Me vajame lausa tervet armeed segadusetekitajaid, kes oleksid nii täis Püha Vaimu, et nad ajaks nii New Yorgi kui kõik teisedki maailmalinnad tagajalgadele; pööraks pahupidi kõik nende kurjuse kantsid; raputaks surnud kogudused ellu; häiriks kõiki juhte, linnapeasid, linnanõukogu ja kogukonna juhte! Ehk teisisõnu – me vajame Püha Vaimu segadusetekitajaid, kes liiguvad Vaimus ja kuulutavad Kristuse kuninglikkust nii efektiivselt, et kõik linnad on jalule aetud.

Paulus ja Siilas olid maailma kaks kõige suuremat segadusetekitajat! Piibel räägib meestest, „kes on pannud oma elu kaalule meie Issanda Jeesuse Kristuse nime pärast.“ (Apostlite teod 15:26). Paulus, Barnabas, Siilas ja Timoteos olid just sellised mehed, kes elasid ja käisid Püha Vaimu väes. Nagu näha Apostlite tegude 16 ptk’s, nad kuuletusid, kui Püha Vaim keelitas neid mitte kõnelema Aasias. Kui nad üritasid minna Bitüüniasse, pani Püha Vaim keelu peale, mispeale nad läksid Püha Vaimu juhtimisel hoopis Troasesse.

Seejärel nägi Paulus nägemuse mehest, kes kutsus neid Makedooniasse, mistõttu nad võtsid koheselt suuna Filippi peale, mis oli tähtsaim linn Makedoonias. Sinna jõudes hakkas neid üks ennustaja jälitama, hüüdes: „Need inimesed on kõigekõrgema Jumala sulased, kes kuulutavad teile päästmise teed.” (Apostlite teod 16:17). Olles talunud seda juba mitu päeva,

„Paulus ägestus, pöördus ümber ja ütles vaimule: „Ma käsin sind Jeesuse Kristuse nimel: mine temast välja!” Ja vaim läks välja samal tunnil.“ (Ap.16:18). Ja korraga oli kogu linn tagajalgadel. Nähtavasti oli see ennustaja naine olnud linna suurim tõmbenumber – nüüd aga sai terveks ja ülistas Jumalat!
Paulus oli raputanud kõike, mis seni oli olnud püsiv ja vankumatu. Ta oli esitanud Saatanale väljakutse, kes oli aastaid saanud ajada oma rida. Vabanenud naise orjapidajad tarisid Pauluse ja Siilase turuväljakule linnaametnike kohtu ette. Neile esitatud süüdistus peitus väites: „Need inimesed tekitavad meie linnas segadust.“ (Ap.16:20).

Me vajame tänapäeval enam taolisi segadusetekitajaid.

reede, 19. september 2014

ISSANDA SEADUSED ON TÕDE

Taaveti armastus Jumala vastu ei jahtunud kunagi, kuna ta omas aukartust iga Jumala poolt öeldud sõna ees. „Issanda korraldused on õiglased, need rõõmustavad südant; Issanda käsk on selge, see valgustab silmi. Issanda kartus on puhas, see püsib igavesti; Issanda seadused on tõde, need on kõik õiged; need on ihaldatavamad kui kuld ja kui palju selget kulda, ja need on magusamad kui mesi ja kui kärjemesi. Ka sinu sulasele on need hoiatuseks, nende pidamine toob suure palga.“ (Psalmid 19:9-11).

„Sinu sulasele on need hoiatuseks.“ Kes küll saab hoiatama neid petetud ja illusioonides hõljuvaid lambaid, kui nende karjased ei räägi neile tõtt? Nad nimetavad seda viimsepäeva kuulutust negatiivseks valeprohvetluseks, samas kui Taavet ja kõik teised prohvetid kutsusid seda magusaks kärjemeeks!

Kõige magusam ja armulisem asi, mida Jumal tänapäeval oma rahva heaks teeb, on see, et Ta saadab taaskord kartmatuid prohveteid ja „vahimehi“ äratama oma kogudust ja istutama neisse jumalakartust. „Kui armas on hääl, mis kuulutab: „Põgenege Jumala viha eest.“ Mesi! „Ilma pühaduseta ei saa keegi näha Jumalat.“ Mesi! „Te peate parandama meelt ja surema oma pattudele.“ Mesi! „Maa ja kõik sellel tehtav töö saab ära põletatud.“ Mesi! Usun, et võite öelda koos Jeremijaga: „Kui leidus su sõnu, siis ma neelasin neid ja su sõna oli mulle lustiks ja südamerõõmuks.“ (Jeremija 15:16).

Jeesus hoiatas: „Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb.“ (Matteuse 24:13). See salm räägib neist kristlastest, kelle armastus ei hääbu kunagi, vaid see hoopis kasvab ja tugevneb katsumustes veelgi. Timoteos seob selle meie suhtumistega selge õpetuse suhtes: „Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust…ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole.“ (2 Timoteose 4:3-4). Puhta ja rikkumatu õpetuse vastu tõuseb viimseil päevil suur vastuseis. Selge õpetus suunab inimesed jumalakartusele ja pühadusele, kuid paljud ei talu seda ega pea sellele vastu. Seetõttu kerkib esile laialdane pühaduse sõnumi ja prohvetlike hoiatuste hülgamine (vt 2 Tessalooniklaste 2:10-12).

Tuhanded kristlased on kesköö tunniks nii külmad ja kalgid, et isegi saabuv Jumala kohtumõistmine ei too neid tagasi Jumala juurde. Jeremija nuttis oma rahva pärast: „Issand! Sina lõid neid, aga nad ei tundnud valu; sina hävitasid neid, aga nad ei võtnud õpetust.“ (Jeremija 5:3). Meil on ka hoiatus Peetruselt: „Mu armsad, et te nüüd seda ette teate, siis olge valvsad, et teid ei kistaks kaasa kõlbluseta inimeste eksitustega ja te ei langeks ära oma kindlalt aluselt. Kasvage meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises!“ (2 Peetruse 3:17-18). Ära lase end kõrvale juhtida patul, valeõpetustel või sellel, et vihatakse Jumala Sõna!

neljapäev, 18. september 2014

MESI OTSE TAEVAST

Me peame õppima võtma igat Jumala sõna vastu kui mett otse taevast. Sa võid mõõta iga uskliku armastust oma Issanda vastu selle põhjal, kui palju ta austab igat sõna, mis lähtub Jumala suust. Üks jutlustaja ütles kord: „Ma ei saa teenida viha täis Jumalat! Kuulutan vaid julgustavaid sõnumeid ja ei midagi muud. Jumal on armastus! Aitab küll neist nutulauludest ja ähvardustest!“ See mees ei tea midagi Jumala meest!

Jumal juhendas Hesekieli, öeldes: „Inimesepoeg, tõuse püsti, ma tahan sinuga rääkida!” Ta ütles mulle: „Inimesepoeg, mina läkitan sind Iisraeli laste juurde, vastupanija rahva juurde, kes on mulle vastu pannud; nemad ja nende vanemad on mu vastu üles astunud otse tänase päevani. Neil lastel on jultunud näod ja paadunud südamed…Aga sina, inimesepoeg, kuula, mis mina sulle räägin! Ära ole vastupanija nagu see vastupanija sugu! Ava oma suu ja söö, mis mina sulle annan!”…Siis ma vaatasin, ja ennäe, mu poole oli sirutatud käsi, ja vaata, selles oli rullraamat. Ta tegi selle minu ees lahti ja see oli mõlemalt poolt täis kirjutatud; sinna oli kirjutatud nutulaule, halinaid ja hädahüüdeid. (Hesekieli 2:1, 3-4, 8-10).

Prohvetite jaoks olid need Jumala nutulaulud kui mesi. „“Ära ole vastupanija.“ Kuidas sai Hesekiel üldse olla vastupanija? Mitte kuulutades tõde kohtumõistmise kohta, millest Jumal oli talle teada andnud. „Mu poole oli sirutatud käsi.“ See oli Jumala käsi! Jumala käsi sirutas talle rullraamatu, mis oli mõlemalt poolt täis nutulaule, halinaid ja hädahüüdeid ja mis kõik olid Jumala poolt kirjutatud. Mida pidi Hesekiel nende karmide sõnadega peale hakkama? Tal kästi avada suu ja süüa neid. Täita oma kõht nendega! Veelgi enam – Jumal ütles talle: „Inimesepoeg, söö, mis sulle antakse! Söö ära see rullraamat ja mine räägi Iisraeli soole!” Siis ma avasin oma suu ja ta andis mulle süüa selle rullraamatu. Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, täida oma kõht ja toida oma sisemus selle rullraamatuga, mille ma sulle annan!” Siis ma sõin ja see oli mu suus magus nagu mesi.“ (Hesekieli 3:1-3). See oli roog otse taevast; manna, mis kastetud mee sisse! „Täida oma kõht ja toida oma sisemus selle rullraamatuga.“ Ehk teisisõnu – täida oma süda selle kõigega ja pea sellest kinni! „Siis ma sõin ja see oli mu suus magus nagu mesi.“

Jeremija ütles, et kõik vanaaja prohvetid hoiatasid kohtumõistmise ja häda eest. „Prohvetid, kes on olnud enne mind ja enne sind muistsest peale, on prohvetlikult kuulutanud paljudele maadele ja suurtele kuningriikidele sõda, õnnetust ja katku.“ (Jeremija 28:8). Kõik prohvetid elasid oma elu nii, et tuginesid igale sõnale, mis lähtus Jumala suust – oli selleks siis rõõmusõnum või hoiatav sõnum. Nad võtsid selle kõik vastu kui mee otse taevast!

kolmapäev, 17. september 2014

SIIONI ETTEVALMISTUS

Peetrusele anti jagamiseks mõned korralikud hoiatused, et äratada inimeste meeli ja meenutada neile prohvetite hoiatusi (vt 2Peetruse 3:1-2). Peetrus ütles: „Seda teadke esmalt, et viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes käivad iseenese himude järgi ja ütlevad: „Kus on tema tulemise tõotus? Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda nagu loomise algusest peale.” (2 Peetruse 3:3-4). Peetrus nimetab neid pilkajaid valetajateks! Sest asjad pole loomise algusest kaugeltki mitte „nii nagu alati“! Taolised jutlustajad ignoreerivad teadlikult Jumala varasemaid kohtumõistmisi. „Aga seda väites jääb neil kahe silma vahele, et muiste…veest tuli maa…mille läbi tookordne maailm hukkus veeuputuses.“ (2 Peetruse 3:5-6).

See on Peetruse poolt ikka päris kõva süüdistus! Sest ta väidab, et: „Nad teavad, et kord oli õiglane kuulutaja Noa, kes 120 aastat hoiatas ette kohtumõistu päeva. Nad teavad, et Jumal on juba maailmale näidanud, et Ta saab mõistma kohut kõige kurjuse ja vägivalla üle. Nad teavad, et Jumal saatis mäsleva üleujutuse ja hävitas kõik, kellel vähegi oli hingeõhku.“ Meil on palju õpetajaid ja valeprohveteid, kes teavad, et Piibel on täis hoiatusi ja näiteid Jumala poolse patu hukkamõistmise kohta (näit. Soodoma hävitamine), aga nad ignoreerivad seda teadlikult. Miks? Sest nad tahavad elada omaenda himude järele! Nende iha inimeste poolse aktsepteeringu ja populaarsuse järele on teinud nad teadlikult pimedaks Jumala õiglase kohtumõistmise suhtes. Seetõttu kuulutavad need jutlustajad ka täiesti vastupidist sõnumit sellele, mida Peetrus ja apostlid jagasid. Peetrus hoiatas: „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus. Seepärast, mu armsad, olge seda oodates toimekad, et teid leitaks tema ees veatuina ja laitmatuina rahus. (2 Peetruse 3:13-14).

Miks meid veel tänase päevani alles on hoitud? Sel samal põhjusel, miks Jumal ootas Noa päevil kannatlikult 120 aastat. „…kui Jumala pikk meel ootas Noa päevil, laeva valmistamise ajal, milles vähesed - see tähendab kaheksa hinge - veest päästeti.“ (1 Peetruse 3:20). Jumal ei tunne vähimatki rõõmu õelate surmast. Seetõttu on Ta ka praegu „pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele.“ (2 Peetruse 3:9).

Jumal ootab veel, et valmistada ette Siionit – oma püha rahvast viimsetel aegadel. Ta valab välja oma Püha Vaimu ja kutsub inimesi, kes oleksid täielikult Talle pühendunud ja igati ilma ühegi kortsu –või laiguta ja laitmatud.

teisipäev, 16. september 2014

KUST MAALT SA PÄRIT OLED?

Tuginedes Jumala Sõnale, peaks kristlased elama igat oma päeva „otsekui kõigi asjade lõpp oleks lähedal“. Me peaks ootama Jeesuse tagasitulekut, olles ärkvel ja tähelepanelikud. Otsekui sulased, kes ootavad oma peremehe naasmist pikalt teekonnalt. Ühtlasi peaksime rõõmustama, et lahkume siit maa pealt ja saame endale uued ihud. Me igatsus peaks olema olla alati koos Issandaga.

Peetrus hoiatas ühes oma kirjadest: „Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam. Kui see kõik nõnda laguneb - missugused siis peate olema teie pühas eluviisis ja jumalakartuses, oodates ja kiirendades Jumala päeva tulemist, mil taevad põledes lagunevad ja algained lõõmates ära sulavad. Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.“ (2 Peetruse 3:10-13). Algses kreeka keeles kõlaks salm 11 järgnevalt: „Kõige selle valguses, kus kõik laguneb ja kokku kukub – kust maalt sa pärit oled?“ Oled sa sellelt maalt, selle maamuna pealt, mis laguneb ja lõõmates ära sulab? Või oled sa taevase Siioni kodanik; linna, mille rajajaks on Jumal? Peetrus ütleb, et see teadmine, mille Jumal sulle annab praeguse maa ja taeva hävingu kohta, peaks julgustama sind elama püha elu ja mitte hoidma liiga kiivalt kinni selle maailma asjadest. Ühtlasi ütleb Peetrus, et me ei peaks kartma eesolevat hävingut, vaid me peaksime lausa ootama seda, hoides samas oma rüüd laitmatute –ja puhastena. „Seepärast, mu armsad, olge seda oodates toimekad, et teid leitaks tema ees veatuina ja laitmatuina rahus.“ (2 Peetruse 3:14).

Kui Peetrus tõuseks täna surnuist ja külastaks Ameerikat, kogeks ta õudusjudinaid suhkruvati jutluste pärast, mida ninnu-nännu prohvetid kuulutavad! Ta küsiks koheselt: „Miks nad ei hoiata inimesi eesoleva hävingu kohta? Jumal andis mulle ju selle sõnumi otse Pühalt Vaimult! Miks nad siis ei usu seda? Miks nad ei õhuta inimesi elama püha elu nende hoiatuste tõttu? Kas nad siis ei tea, et Jeesus andis neile samasuguse hoiatuse, kui ütles: „Aga kohe peale nende päevade ahistust pimeneb päike ja kuu ei anna oma kuma ja tähed kukuvad taevast ja taeva vägesid kõigutatakse.“ (Matteuse 24:29).

esmaspäev, 15. september 2014

TÄIUSLIK LEPING by Gary Wilkerson

„Seepärast ta pidigi kõiges saama vendade sarnaseks, et temast saaks halastav ja ustav ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks.“ (Heebrealastele 2:17). Olen alati murdnud pead ühe fraasi üle selles salmis: „Ta pidigi saama“. Loomulikult räägib see salm Jeesusest. Aga miks pidi Ta üldse midagi tegema? Ta on ju Jumal. Samas loeme Piiblist, et Ta otsustas tulla maa peale, otsustas tervendada ja otsustas armastada kõiki, kes Tema ümber olid. Seega, miks on selles salmis öeldud, et Ta pidi tegema seda, mida Ta tegi – saama lihaks ja inimeste sarnaseks, saades ühtlasi elavaks ohvriks kõigi me pattude eest? Kas Ta poleks sama hästi võinud kuulutada taevast: „Ma läkitan inglid lunastama kogu inimkonda!“? See Heebrealaste kirjakoht on üks väheseid Piiblis, kus meie Issand kaasab end kohustuslikku tegevusse. Aga miks?

Me kõik teame, et Uue Lepingu kohaselt on kõigi me patud kaetud Kristuse armuga. Aga mis asi on leping? See on kokkulepe kahe või enama osapoole vahel, kus kõigil on kohustus täita teatud tingimusi. Ilmas eksisteerib mitmeid erinevaid lepinguid; sh abielu leping, kus kaks inimest saavad üheks. Ametlikud kokkulepped on lepinguteks äritehingutes, kus näiteks kaks omanikku ühendavad jõud selle nimel, et mõlemad osapooled saaksid kasu. Rahulepped rahvaste vahel on samuti lepingud, kus sõjajalal olevad pooled matavad sõjakirve ja püüavad leida mõlemaid osapooli rahuldava lahenduse.

Läbi Piibli on näha, kuidas Jumal sõlmis lepinguid oma rahvaga, öeldes igaühe nende puhul: „See on see, mida mina omalt poolt teen. Ja kui teie täidate oma osa, saate osa kõigist neist õnnistustest ja kasudest, mis te ellu tulevad.“ Jumal on alati pidanud sõna ja täitnud oma osa; küll aga pole inimene suutnud seda kunagi teha. Ta on pidevalt põrunud omapoolses lepingu pidamises. Kuna Jumal nägi seda kõike juba algusest peale ette, hakkas Ta tegema plaane täiusliku lepingu sõlmimiseks, mida ei saa murda miski väega. Ta oli valmis sõlmima lepingu, mille sarnast polnud eales varem nähtud ja mis kandis endas väga unikaalset klauslit: üht kindlat aspekti, mille kohaselt kummalgi osapoolel pole võimalik seda lepingut murda. Ta tegi seda läbi selle, et sõlmis lepingu mitte tavainimese, aga Inimesega – Jeesusega. Paljud kristlased arvavad, et see leping on ainult ja ainuüksi kokkulepe Jumala ja inimeste vahel, aga see pole! See on Isa ja Poja vaheline leping. Kristus oli see, kellega Isa otsustas selle lepingu sõlmida, mitte Aadam, Noa, sina või mina. Seetõttu on ka ainuüksi Kristus see, kes saab garanteerida sellest lepingust kinnipidamise. Ükskõik, kes teine põruks selles täiega, kuid Jeesus on täiuslik lepingust kinnipidaja. Selles peitub ka meie kindlus!

laupäev, 13. september 2014

SÜGAVAMALE, MITTE LAIEMAKS by Jim Cymbala

Jumala asjadel on oma ümbermõõt ja seda hoitakse alal kirjapandud tõe näol. Otsekui põhjatut kaevu, pole keegi suutnud eales mõõta ka Jumala tõe sügavust. Selleks, et saada osa evangeeliumi väest – või ka palvest, Pühast Vaimust või jumalikust armastusest – peame kaevuma üha sügavamale ja sügavamale Jumala kaevu. Iga mees või naine, keda Jumal on kasutanud, on sööbinud sellesse põhjatusse reservaati.

Tänapäeva kalduvus aga on lihtsalt sulistada veidi tões ja hüpata seejärel kaevust välja ümbritsevale kõvale pinnasele. „Vaadake seda, Jumal teeb midagi uut!“ Kuid umbes 6 kuu pärast või nii, kipub kogu asja uudsus kaduma ja nad kablutavad uue heinamaa peale. Nad veedavad kogu oma elu ühel ja teiselpool Jumala kaevu kepsutades, sööbimata kunagi põhjalikumalt kaevus oleva elava vee sügavustesse. Kõik kaevus peituv ei anna vähimatki põhjust lahkumiseks või välja hüppamiseks. Kes suudaks eales mõõta Jumala armastuse täiust? Kes suudaks eales väsida Tema armu rikkusest langenud inimeste vastu? Kes suudaks eales mõista palve tegelikku väge?

Alates 1960-ndatest on Põhja-Ameerika kogudustest käinud läbi kõikvõimalikud moeröögatused, mis tulevad ja lähevad, et saada taas asendatud uute moeröögatustega. Leonard Ravenhill, äratusmeelne kõneleja ja raamatute autor Inglismaalt, ütles mulle lühidalt enne oma surma: „Inimesed ütlevad, et tänapäeva kogudus muudkui „kasvab ja laieneb“. Nii ongi. See on nüüd 16 km lai ja 0,5 cm sügav.“ Kui läheksime kuhugi spordisaali, leiaksime eeldavasti eest mõned vennad, kes oma ülikallites tossudes näevad välja kui superstaarid. Ainuke probleem on selles, et nad ei suuda palli korvi visata. Neil on küll kõige kaasaegsem varustus, aga kossu mängida nad ei oska.

Jumala rahvana on ka meile antud kogu varustus, mida vajame ja see on olnud kättesaadav juba viimased 2000 aastat. Jumal on andnud meile kõik vajaliku, et skoorida täiega ja tuua Tema nimel võit koju. Seetõttu mingem edasi täie kindlusega kõiges selles, mis meile antud. Sest Jumala juures ei muutu midagi. Ta pole homme rohkem innukas aitama meid, me peresid või kogudusi kui Ta on seda juba täna. Kui me vaid haaraks kinni Ta tõotustest, näeksime Teda tegemas asju, mida poleks osanud mõelda või paludagi. Just täpselt nii nagu Ta tegi Uue Testamendi ajal.

__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 12. september 2014

VAIM SEAB ÜHE STANDARDI

Need, kes ei palu ega sea end valmis, ei jää ka kohtumõistmise päeval püsima. Deemonlikud hordid lihtsalt murravad nad maha! Ilmutuse raamatus 6:17 esitatakse järgmine küsimus: „Sest nende suur vihapäev on tulnud, kes suudab jääda seisma?“ Iga Jumala laps, kes sulgeb end oma palvekambrisse koos oma Issandaga neil rasketel aegadel, jääb püsima. „Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud.“ (Efeslastele 6:13). „Temale, kes suudab teid hoida komistamast ja panna laitmatuna oma kirkuse palge ette hõiskama.“ (Juuda 24)

Elus võib tulla ette aegu, kus koged äkilisi rünnakuid. Ühel hetkel oled keset suurimat valgust, Jumala eest rõõmustades ja Teda kiites, kui korraga järgmisel hetkel oled täiesti ootamatult rajalt maas. See võib olla tingitud sinu äkilisest loomust, mida Saatan proovile paneb, sind provotseerides. See võib olla tingitud ootamatust hirmust, mis otsekui veevoog sind enda alla matab. See võib olla haigus, mis sind niidab ja su jõust tühjaks tõmbab. See võib olla mõni vana himu, mille arvasid juba ammu võidetud olevat; sa isegi ei otsinud seda ja korraga see oli seal! Või see võib olla kurb meeleolu ja masenduse tunne. Sul pole aimugi, mis seda põhjustab, aga korraga oled täiega selle alla mattunud.

Kõigil neil juhtudel võime öelda ühes Taavetiga: „Oma häält tõstes ma kisendan Issanda poole, oma häält tõstes ma anun Issandat. Ma valan välja oma kaebuse tema ette, ma annan temale teada oma ahastuse. Kui minu vaim nõrkeb mu sees, siis sina tunned mu teerada. Teele, mida ma käin, on minu jaoks peidetud püünised. Vaata paremale poole ja näe, et mul ei ole, kes mind tunneks. Pelgupaik on mu eest hävinud, ükski ei hooli mu hingest. Ma kisendan sinu poole, Issand! Ma ütlen: Sina oled mu pelgupaik, mu osa elavate maal! Pane tähele mu halisemist, sest ma olen väga nõder! Vabasta mind mu tagaajajate käest, sest nad on minust tugevamad! Vii välja mu hing vangist tänama sinu nime! Õiged käivad mu ümber, kui sina mulle head teed.“ (Psalmid 142).

neljapäev, 11. september 2014

OTSEKUI KASTE TAEVAST

Uurides prohvetite ettekuulutusi, võime teada saada, millises prohvetluse hetkes me parasjagu elame. Võime leida end Jesaja 26 ja 5 Moosese 4:30-31 piiblilõikudest: „Kui sul on kitsas käes ja kõik need asjad tabavad sind tulevasil päevil, siis pöördud sa Issanda, oma Jumala poole ja kuulad tema häält. Sest Issand, su Jumal, on halastaja Jumal: ta ei jäta sind maha ega hävita sind, ja ta ei unusta lepingut su vanematega, mille ta neile vandega andis.“ Need salmid on mõeldud just lõpuaegadeks – just meie aja tarvis!

Ameerika rajati õigsuse maaks. Jumal oli me suhtes armuline ja osutas meile oma headust, aga me rahvas ei tundnud ära Tema väge ja tegutsemist meie heaks. Seetõttu saadab Jumal meile ka kiire kohtumõistmise: „Mu hing igatseb sind öösel, vaimgi mu sees otsib sind, sest kui sinu kohtumõistmised tabavad maad, õpivad ilmamaa elanikud õiglust.“ (Jesaja 26:9). Jesaja prohvetliku nägemuse kohaselt tabavad kohtumõistmised me maad ja inimesed näevad ööpimeduse langevat. Seetõttu hakkavad nad otsima Issandat kõigest väest ja kõigega, mis neil on. Jumal tõstab esile ühe väikese käputäie, kes püsib palves otsekui sünnitusvaludes. „Otsekui lapseootel olija, kel sünnitus ligineb, vaevleb ja kisendab oma valudes, nõnda olime meiegi sinu ees, Issand. Me olime lapseootel, vaevlesime, aga otsekui oleksime sünnitanud tuult: päästet me maale ei toonud ja ilmamaa elanikke ei sündinud. Aga sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles. Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja maa paiskab välja kadunud.“ (Jesaja 26:17-19). Ehk siin on üks naine, kes „kisendab oma valudes“.

Selleks naiseks on elav kogudus, kes on tõusnud esile surnud kogudusest! Ja teid on sadu. Juba viimaste aastate jooksul on olnud midagi, mis on üritanud sündida ja kisendanud seetõttu vaimses valus. Sa tahtsid kogeda vabanemist, mistõttu käisid siin ja seal, püüdes leida päästet, kuid kõik, millega kokku puutusid, oli vaid erinevate õpetuste konfliktsed tuuled. Samas aga koges su süda siiski äratust ja sa ärkasid ellu! „Sinu surnud ärkavad ellu.„ Sa ärkasid ja laulad nüüd uut laulu. „Sinu kaste on valguse kaste“, mis tähendab „üleloomulikust valgusest sündinud“. Jumal tõi sind oma aulise Sõna valgusesse. Sa oled nüüd ärkvel ja laulad, sest sind on äratatud üles surnuist ja Tema Sõna valgustab sind värskelt igal päeval otsekui hommikune kaste.

kolmapäev, 10. september 2014

JUMAL KUTSUB OMA KÄPUTÄIT

Vana Testamendi prohvetid kuulutasid, et lõpuaegadel, mil’ kõiksugu rahutused tabavad maailma, kutsub Jumal oma püha käputäie ainuosadusse Temaga. Üks neist prohvetitest, Taaniel, mõistis Jumala jumalikku ajastust oma aja suhtes, kuna oli uurinud eelnevate prohvetite ettekuulutusi. „Panin mina, Taaniel, raamatuis tähele aastate arvu, mis prohvet Jeremijale tulnud Issanda sõna järgi pidi täide minema Jeruusalemma varemeisoleku kohta - seitsekümmend aastat. Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas.“ (Taaniel 9:2-3).

Uurides Jeremija prohveteeringuid, avastas Taaniel, et Iisraeli 7-aastane pagendusaeg oli peaaegu möödas. Jeremija 29:10-11 ütleb: „Sest Issand ütleb nõnda: Alles kui seitsekümmend Paabeli aastat saab täis, kannan ma hoolt teie eest ja teen oma hea sõna teie kohta tõeks ja toon teid tagasi siia paika. Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.“ Aga miks siis Taaniel ei rõõmustanud selle üle? Miks ta sellest tõotusest usu läbi kinni ei haaranud ja selles hinganud? Miks hakkas ta hoopis nutma, paluma ja paastuma, tõmmates kotiriide selga? Sest ta leidis, et Jumala heade tõotustega käis kaasas ka üks tingimus. Jah, Jumal oli tõotanud päästa ja vabastada ning teha neile head, aga samas lõigus, salmides 12-14 on ka kirjas, et: „Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid. Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest. Ja ma lasen teil mind leida, ütleb Issand, ja ma pööran teie vangipõlve.“

Patt või ka huvi puudumine Jumala vastu, võib takistada Jumala tõotuste täitumist. Taaniel avastas Moosese hoiatuse 5 Moosese raamatust, et Iisraeli rahvas lüüakse laiali tänu nende patule. Kuid samas leidis ka tõotuse, mille kohaselt neil on võimalik pääseda. „Siis te otsite sealt Issandat, oma Jumalat, ja sa leiad ta, kui sa teda otsid kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest.“ (5 Moosese 4:29).

teisipäev, 9. september 2014

PALVES PEITUV VÄGI

Jumal on väga innukas näitama meile, et meie palveis peitub vägi! Aga Eelija läks üles Karmeli tippu, kummardas maha ja pani näo põlvede vahele. Siis ta ütles oma teenrile: „Mine nüüd ja vaata mere poole!” Ja see läks ja vaatas, kuid ütles: „Ei ole midagi.” Tema aga ütles: „Mine tagasi!” Nõnda seitse korda. Aga seitsmendal korral ütles teener: „Vaata, pisike pilv nagu mehe kämmal tõuseb merest.” (1 Kuningate 18:42-44).

Eelija oli inimene nagu iga teine ja seetõttu ka mõjutatud samade asjade poolt nagu meie. Tal olid samad hirmud, samad igatsused ja lootused, sama meeleheide ja vajadused. Ometigi said ta palved vastatud! Jumal näitab meile selle piiblilõigu kaudu, mida teha keset raskusi ja kriise: joosta Tema juurde! Olla Temaga aus! Palu, et uksed võiks sulguda ja avaneda! Eelija palus täie innukuse ja siirusega, paludes ja oodates, kuni Issand vastas. Ta saatis oma teenri seitse korda horisondile, et näha kasvõi väikest märkigi palvevastusest. Meie aga anname juba peale ühte-kahte palvesessiooni alla, olles pahased Jumala peale ja öeldes: „Minu puhul see ei toimi. Ma küll palusin, aga meil on abikaasaga ikka probleeme. Mul ikka pole seda, mida vajan.“

On ilmselge, et inimesed ei palu, kuna nad ei usu, et see toimib. Nad ei tea, mida tähendab palves püsiv olemine. Nad ei tee nii nagu Eelija, kummardudes Jumala ette maha. Me nimetame seda „Jumalast kinni haaramiseks“. Vanas Testamendis kutsutakse seda aga „Jumalaga maadlemiseks“. Jaakobi palve oli: „Ma ei lase sust’ enne lahti, kui sa pole mind õnnistanud!“ (1Moosese 32:27). Kogu sel ootusajal ja hilinemistel on oma põhjus: et kinnitada meid veelgi enam Kristuse külge. Sest pole võimalik veeta hulka aega Tema ligiolus, ilma Teda lähemalt tundma õppimata. Mida kauem su palvevastus viibib ja mida enam sa palvetad, seda tähtsamaks muutub Jeesus ja seda vähem tähtsamaks su vastus. Üht või teistpidi oled ikka võitja!

esmaspäev, 8. september 2014

SILMITSI RASKETE AEGADEGA by Gary Wilkerson

„Aga see olgu sul teada, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu, sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud, halastamatud… rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad, kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes on salanud selle väe. Niisuguseid väldi!“ (2 Timoteose 3:1-5).

Paulus räägib siin pühendunud kirikus käijatest ja kirjeldab neid kui inimesi, kellel on ainult jumalakartuse nägu. Paulus ütles, et nad on inimesed „kes aina õpivad, ent kunagi ei suuda jõuda tõe mõistmisele.“ (3:7). Ehk teisisõnu – nad on kuulnud kogu evangeeliumi õpetust, kuid pole võtnud seda oma südamesse. Ja see on teinud nad jõuetuks, kuna Pauluse sõnul on nad pannud vastu tõele (3:8).

Me ei pruugi kunagi seista silmitsi samade katsumustega, millega Uue Testamendi usklikud silmitsi seisid, kuid Jumal annab meile sellest hoolimata Uue Testamendi väe. Ühtlasi saame seisma silmitsi oma katsumustega, kuna me pole ju immuunsed selles osas, mis kord maailma tabama saab. Kuid kõik need raskused võivad tõsta meis esile väe, mille sarnast me eales näinudki pole. See on ka põhjus, miks me ei saa enam jääda oma usuelus ainuüksi „normaalseteks“. Mõtle sellele kiiresti kasvavale uskmatute hulgale me maailmas. Igaüks neist tähistab inimhinge, mis on teel põrgu; kedagi, kelle eest Jeesus suri. Ainuüksi juba need arvud kutsuvad meil üles tõusma kõrgemale „normaalsest kristlusest“ ning kuulutama Kristuse evangeeliumi täie julguse ning kindlusega. Kuid see eeldab Jumala väge, mida ei saa vähimalgi moel oma tegudega välja teenida – see tuleb ainuüksi Tema armust.

Olen mitmeid kordi tsiteerinud Ravenhill’i, kuid järgnev mõte väärib igal juhul kordamist: „Tänapäeva kristlus on nii alaarenenud, et kui keegi kristlastest hakkaks käituma kui normaalne Uue Testamendi kristlane, peetaks teda ebanormaalseks.“

Kuidas on sinuga – kas sa ainuüksi kuuled Jumala Sõna või ka teed selle järgi? Või valitseb Kristuse väe ja sinu elu vahel mõni erinevus? Palu koos minuga: „Issand, ma olen väsinud leppimast vaid normaalse kristlusega. Elusta mu elu oma taevase väega. Ma olen kui tühi anum, mistõttu täida mind palun oma väega! Ja mida iganes see mulle ka maksma ei lähe – juhi mind sinna, kus Sina tahad, et ma oleks.“ Palu seda palvet ja sa näed, kuidas Jumala vägi saab vabastatud su elus!

laupäev, 6. september 2014

ME PEAME PALVETAMA by Carter Conlon

Kohtumõistjate raamat Piiblis räägib ajast, mil’ Iisrael, Jumala enda poolt valitud rahvas, kes oli kutsutud olema tunnistuseks kogu ilmale, hakkas vembutama Tema ligiolus. Nad keeldusid elamast ausat elu Jumala ees ning nende ülistus ja kiitus muutusid nii tavaliseks, kui mitte lausa olematuks. Kuid Jumala petmine toob alati kaasa väe kadumise, mis omakorda annab mingil hetkel võimaluse ühiskonna vaenlastele. „Vaenlaste“ all pean silmas neid, kes ei tunne Jumalat, kellel pole vähimatki tahtmist Teda tunda ja kes ei taha ka, et teised Temaga mingit tegemist teeksid. Sina ja mina elame täna väga sarnasel ajal tolle Vana Testamendi ajale.

See oli just lõikuse ajal, kui Iisraeli vaenlased – antud juhul midjanlased – tulid röövima kõike, mille Jumala rahvas oli kokku kogunud (vt Kohtumõistjate 6:2-3). Nende plaan oli viia Iisraeli rahvas äärmisesse vaesusesse, nii et nad annaks alla ega viiks täide neile Jumala poolt antud missiooni siin maa peal. Teades, et vaenlase hulk ületas kaugelt nende enda arvu – Piibel lausa kirjeldab vaenlase hulka kui liiva mererannal – hakkasid Iisraeli lapsed hüüdma Jumala poole. Just nõnda, nagu tänapäevalgi juba tehakse.

Jumal kuuleb üksikema appihüüdu, kelle lapsed jõlguvad tänavail; pereisa appihüüdu, kes ei tea, kuidas oma pere varustamisega toime tulla. Ta kuuleb kõigi nende appihüüdu, kes loevad uudistest neist kohutavatest kuritegudest, millest on saamas kaasaja põlvkonna igapäevane nähtus.

Mu armas sõber, me peame palvetama! Aeg, milles just praegu elame, nõuab inimesi, kes endiselt veel tunnevad Jeesuse Kristuse armu ja hakkavad seda anuma oma maa üle. Usun, et Jumala rahva ärkamine juba rohujuure tasandilt aitab leevendada eesootavaid süngeid aegu. Kas poleks imeline, kui taevased raportid kannaksid endas märget, et 2014 oli see aasta, kus sina ja mina hakkasime paluma oma maa rahva pärast, tehes seda ainuüksi sellise usu ja intensiivsusega, mida Jumal saab anda!


__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 5. september 2014

VÄGEV PALVE SUUDAB PALJU

On palju kristlasi, kes paluvad haruharva, kuna neid on õpetatud „võtma kõike usus vastu“. Me kuulutame usku ka oma Times Square’i koguduses, kuid samas palvet mitte välja jättes. Me õpetame nii sõnakuulelikkuse, meeleparanduse, Jumala Sõna, usu kui ka palve kohta! Paljud ütlevad: „Milleks üldse paluda? Milleks anuda Jumalat mingi asja osas, mida Ta on nagunii juba tõotanud? Kui Ta nagunii juba teab, mida me vajame, enne kui me paludagi jõuame, siis milleks üldse enam paluda?“ Mõned õpetavad isegi lausa nii, et: „Kui palud midagi, mida Ta on sulle juba tõotanud, on tegu uskmatusega. Lihtsalt kuuluta see tõotus enese omaks ja võta siis vabalt; pole mingit mõtet selle pärast enam paluda.“

Aabraham kandis enesega kindlalt tõotust saada paljude rahvaste isaks. Jumal oli juba selle tõotuse andnud: „Sest kogu maa, mida sa näed, ma annan sinule…Ja ma teen su soo maapõrmu sarnaseks…“ (1 Moosese 13:15-16). Jumal oli tõotanud õnnistada neid, kes õnnistavad Aabrahami ja neada neid, kes teda neavad. Aabrahamil oli nii palju usku, et Jumal arvas selle talle õiguseks. „Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.“ (1 Moosese 15:6). Siin on üks jumalamees, kes on täis usku ja kindel oma Jumala tõotustes. Ometigi jooksis ta ikka ja jälle altarile palvetama (vt 1Mo 12:8 ja 13:4). Ehk siis sellest on näha, et ei tema usk ega ka Jumala tõotused ei asendanud palvet.

Ka Mooses pidas oma lähedast suhet Jumalaga kallimaks kui ükskõik, millist õnnistust. Mõtle, kuidas ta seisis mäe tipus, kus Aaron ja Uur aitasid ta käsi Jumala poole üleval hoida. Jumal oli juba tõotanud, et amalekid saavad lüüa ja Iisrael saab võidu. Ja ometigi läks Mooses mäe otsas, et ülestõstetud kätega hüüda Jumala poole. „Siis Mooses ehitas altari ning pani sellele nimeks „Minu lipp Issand”. (2 Moosese 17:15)

Võrreldes algaja kogudusega, oleme me palve osas ikka täielikud ateistid. Paljud näevad isiklikku palveelu kui rasket tööd ja igavat tegevust, mistõttu palutakse vaid vahetevahel. Kuid kujutad sa ette mõnda abielupaari, meest ja naist, kes elavad ühe katuse all, kuid vaevu suhtlevad omavahel? Samas välja minnes kuulutavad kõigile, et nad on kangesti lähedased. Kuid see on just see, kuidas mõned me kallisse Issandasse suhtuvad! Palve, salajases palvekambris palutud palve, on võimsaim relv, mille Jumal oma rahvale on andnud. Ometi ignoreeritakse ja põlatakse seda täiega, kasutades seda vaid õige harva. Kuid Jumal tahab nii väga näidata, et me palveis peitub vägi. Seetõttu annab Ta meile selle aulise meeldetuletuse: „Õige inimese vägev palve suudab palju.“ (Jaakobuse 5:16).

neljapäev, 4. september 2014

KONKREETSED JUHISED JUMALALT

Peetrus palvetas katusel (Apostlite teod 10:9) ja mõned kilomeetrid temast eemal palvetas ka üks teine mees, Korneelius. „Kaisarea linnas oli üks mees, Korneelius nimi, nõndanimetatud Itaalia kohordi pealik, vaga ja jumalakartlik koos terve oma perega; ta jagas rahvale palju almuseid ja palus alati Jumalat. See nägi nägemuses selgesti, umbes kell kolm pärast lõunat, Jumala ingli enese juurde sisse astuvat ja ütlevat: „Korneelius!” Tema vaatas aga ainiti ingli otsa ja ütles kartma lüües: „Mis on, isand?” See ütles talle: „Sinu palved ja su almused on tõusnud Jumala ette sind meelde tuletama. Ja nüüd saada mehi Joppesse ning lase kutsuda Siimon, kelle hüüdnimi on Peetrus. Tema on külaliseks nahkur Siimona juures, kellel on koda mere ääres.” (Ap.10:1-6). Millised detailsed juhised!

Samal ajal nägi Peetrus ühe nägemuse. „Peetrus alles mõtiskles nägemuse üle, kui Vaim ütles talle: „Vaata, kolm meest otsib sind…mine nendega koos ilma kõhklemata, sest mina ise olen nad läkitanud.” (Ap. 10:19-20). Peetrus läks Korneeliuse kotta ja kohtas seal palvetavat meest. „Ja Korneelius ütles: „Nelja päeva eest, samuti pärastlõunal kella kolme paiku, ma palvetasin oma majas. Ja vaata, mu ees seisis üks mees säravas rõivas ning ütles: „Korneelius, su palvet on kuuldud…Saada nüüd käskjalad Joppesse ja kutsu Siimon, kelle hüüdnimi on Peetrus; tema on külas nahkur Siimona kojas
mere ääres.” Ma saatsin siis otsekohe sinu järele ja sa oled hästi teinud, et sa tulid. Nüüd me oleme siis kõik üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mida Issand sulle on käskinud.” (Ap. 10:30-33). Püha Vaim oli oma juhtnöörides isegi nii täpne, et andis Korneeliusele teada mõlemad nimed: „Kutsu Siimon, kelle hüüdnimi on Peetrus.“ (s 32).

Me võime läbi kogu Apostlite tegude lugeda järgnevaid sõnu: „Jumal ütles neile…Issand ütles…Püha Vaim ütles…Ingel ütles…“ Taevas ei olnud suletud. Nad said osa Jumala selgetest mõtetest, mis olid väga praktilised, detailsed ja konkreetsed. Kuid need juhised taevast tulid alles peale seda, kui oldi palju palutud ja oma salajases palvekambris vaikselt Jumala ees oldud.

kolmapäev, 3. september 2014

OTSIDES ISSANDA PALET

Apostlite tegude raamat on kui kogum pühadest meestest ja naistest, kes otsisid Issanda palet. Ja algusest kuni lõpuni välja räägib see meile sellest, kuidas palve paneb Jumala liikuma. Kus iganes nad ka polnud – ülemises toas, vanglas, kusagil salajases kojas varjumas võimude eest või Siimona kodus - nad alati palvetasid! Nad palvetasid lakkamata nii hommikul kui vahel kogu öö. Korneelius palvetas pidevalt ning Peetrus tegi seda katustel. Oli see siis mere ääres, templis või kõrbes – nad hüüdsid pidevalt Issanda poole. Nad veetsid tunde ja päevi ainuüksi Jumala ligiolus, kuni leidsid kaua igatsetud, kallid juhised. Ja kui spetsiifiliselt Jumal neile vastas!

Hananias oli Jumala mees; jünger, kes oli andunud palvele. „Ent Damaskuses oli üks jünger, Hananias nimi, ja Issand ütles temale nägemuses: „Hananias!” Tema vastas: „Issand, vaata, siin ma olen!” Issand ütles talle: „Tõuse ja mine tänavale, mida kutsutakse Sirgeks, ja otsi Juuda kojas üles Tarsosest pärit Sauluse-nimeline mees, sest vaata, tema palvetab ja on nägemuses näinud üht meest, Hananias nimi, sisse astuvat ja käed tema peale panevat, et ta nägemise tagasi saaks.” (Apostlite teod 9:10-12).

Pane tähele neid detailseid korraldusi, mille Jumal talle andis. Ta nimetas konkreetse maja, majaperemehe nime ja ka selle mehe nime, kelle pärast ta palvetama pidi. Ja siis Jumal ütles: „Ta teab, et oled tulemas. Ta isegi teab su nime! Ja ta teab ka seda, mida sa tegema hakkad, kui sinna kotta sisse astud, sest ma rääkisin talle juba kõigest.“ Miks andis Jumal ühele vastpöördunud usklikule nii peened detailid? Sest ta palvetas! Saulus palvetas ja paastus kolm päeva ja seda mitte selleks, et saada teada: „Issand, mida Sa minu heaks teha saad?“, kuivõrd küsimaks: „Jumal, mida Sa tahad, et mina teeksin?“
Oleks Saulus saanud meie ajal päästetud, oleks ta sattunud suure meediakära ja „äkkrünnakute“ alla; temast oleks kirjutatud bestseller ja ta oleks saanud kutseid sadadelt kirikutelt tulla jagama oma tunnistust nendega. Nii nagu Saulus, niin on tänapäeval paljud teisedki saanud imeliselt päästetud, kuid vastupidiselt Saulusele, elavad nad peagi suure segaduse keskel, teadmata, mida teha. Jumal ütles Saulusele: „Tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.” (Apostlite teod 9:6). Jumal ütles: „Mine palveta! Otsi mu palet ja õpi ootama, kuni ma kõnelen.“ Ta ei saanud mingeid juhiseid enne, kui oli veetnud kolm päeva palves. Kuid midagi väga võimast sündis selle palve ajal: Saulus õppis tundma Jumala häält ja sõltuma Tema juhtimisest. Ja kuigi oli alles värske usklik, koges ta väga selgelt Jumala juhtimist. Ta ei vajanud ühtki nõustajat ega prohvetit näitamaks talle, mida teha; ta ei vajanud kedagi tunnetuse sõna saamiseks. Miks? Sest Jumal ütles: „Sest mina tahan talle näidata.“ (Apostlite teod 9:16).

teisipäev, 2. september 2014

ENAM JEESUST

Ma ei saa lugeda Apostlite tegude raamatut ilma tundmata häbi. Apostlid elasid ja teenisid imede sfääris. Isegi tavalised ilmikud nagu Stefanos ja Filippus – mehed, kes teenindasid laudu - olid mõjuvõimsad Püha Vaimus väes, saates korda imesid ja ajades jalule kõik linnad. Inglid ilmusid neile, päästsid valla nende ahelad ja viisid nad turvaliselt vanglatest välja. Nad nägid võimsaid nägemusi, mis olid ühtaegu selged ja detailsed.

Peetrus oli nii täis Püha Vaimu, et inimesed tõid oma haiged vooditel ja kanderaamidel tänavatele, nii et kui Peetruse vari nende peale langes, said nad terveks (Apostlite teod 5:15). Jalutud said terveks ja läksid hüpates läbi templi. Ja kõik toimunud imed pandi kirja: „Ja Jumal tegi iseäralikke vägevaid tegusid Pauluse käte läbi, nii et ka tema naha pealt võetud higirätikuid ja põllesid viidi haigete peale ja tõved lahkusid neist ning kurjad vaimud läksid välja.“ (Apostlite teod 19:11-12).

Miks me tänapäeval sellises reaalsuses ei ela? Aga seetõttu, et mitte Jumal pole muutunud, vaid meie oleme! See sama Jumal on ikka meiega; meile on antud need samad tõotused ja Jumal on enam kui valmis seda kõike jälle tegema. Kuid kahjuks levib tänapäeval mõtteviis, et me ei vaja enam imesid. On öeldud, et: „Sellel põlvkonnal on suurem ilmutus; see põlvkond on enam haritud ja teadlik kõigest. Me ie pea enam ootama, et Jumal tegutseks täna nii nagu tookord, sest tookordne oli vajalik vaid ristikoguduse rajamiseks.“

Mu vastus sellele väitele oleks, et kui tookordseid imesid läks tarvis ristikoguduse rajamiseks, siis veelgi enam läheb neid tarvis koguduse lõpuaegadel. Inimeste kurjus ja patud on üha kasvanud ja kasvanud; petjate hulk on tõusnud; vägivald on väljunud igasuguse kontrolli alt ja põrgu on laiendanud oma piire. Saatan on tulnud maa peale oma suures vihas ja deemonlikud õpetused ning valeõpetused levivad kui kulutuli. Elame suurte langemiste keskel. Abordid on katnud me maa veresüüga. Tänu kõikjal levivatele narkootikumidele ja uimastitele, on me noored täiega kontrolli alt väljas, kuna kõik see hävitab ja tapab me noori, muutes nad haigeteks ja hullumeelseteks varasteks ja tapjateks. Uued surmahaigused levivad üle maailma kui kulutuli.

Me vajame rohkem Jeesust; rohkem Tema päästet ja tervendavat väge. Me vajame seda rohkem kui ükski varasem põlvkond enne meid! Apostlid teadsid imede sfääris elamise ja liikumise hinda ja maksid seda innukalt, samas, kui meie pole olnud valmis seda tegema.