teisipäev, 28. oktoober 2014

ARMASTADES JEESUST

Jeesus teab, mis tunne see on, kui sind petetakse! Samas on Ta läbi ajaloo olnud kannatlik ja pika meelega, kui Tema armastatud Iisrael on olnud truudusetu Tema suhtes, rikkudes vaimses mõttes ikka ja jälle abielu Tema vastu. Jeesuse süda igatseb ustava pruudi järele. Ta igatseb inimeste järele, kel’ jagub silmi vaid Talle ja ei ühelegi teisele armastusele tulemas nende vahele.

Mis on see, mis abikaasadele – mehele või naisele, rõõmu valmistab? See on ustavus. Võime vaadata üksteisele silma ja teada, et võid usaldada oma teist poolt. Ei mingeid saladusi ega valesid! Nõnda on ka meie suhtes Jeesusega. „Tubli naine on palju enam väärt kui pärlid. Kes leiab tema? Ta mehe süda loodab tema peale ja tulust ei ole tal puudust. (Õpetussõnad 31:10-11). Kas Jeesus võib vaadata me silmi ja loota kõige kindlusega meie peale?

Tean ühte evangeelset nunnade kogukonda, kes veedab tunde lihtsalt „armastades Jeesust“. Nad parandavad meelt Tema petva pruudi truudusetuse pärast. Nad püüavad täita Tema valutavat südant – täita seda puuduva armastusega – ja nad räägivad Tema „valust“. Ilmselgelt ongi Jeesusel väga valus, kui vaid nii vähesed armastavad Teda kogu oma olemusega. Mõtlen sellele, kui sageli selle maailma asjad röövisid mu südame. Olen janunenud nii autode, antiigi kui spordi järele. Mu elus on olnud aegu, kus olen armastanud enam inimeste kiitust ja austusavaldusi, kus olen igatsenud erinevaid asju ja pühendanud oma aega kõikvõimalikele muudele teemadele. Kuid Jumala Sõna ütleb: „Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust.“ (1 Johannese 2:15).

Jeesus esitas ühe väga häiriva küsimuse: „Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?” (Luuka 18:8). Sõna „usk“ tähendab kreeka keeles „millelegi tuginemist ja ustavust millegi suhtes“. Ustavust Tema suhtes! Ta kuulutas ette suurt äralangemist, mis ähvardab isegi Tema valituid. Nii paljud langevad, ajades taga selle maailma lõbu ja naudinguid. Minu hüüe on: „Oo Issand, tõmba mind enese ligi! Lase mul olla see, kelle peale Sa saad loota. Lase mul armastada end ilma ühegi piiranguta. Kingi mulle puhast, püha ja segamata armastust Sinu vastu!“

esmaspäev, 27. oktoober 2014

VÄGE ANDEV ARM by Gary Wilkerson

Enamus kristlastel on elus olukordi, mis neile pingeid valmistavad – Jumala eest põgenev laps, pingeid täis abielu, kuhjuvad arved, mille tasumiseks puudub raha jne. Miks peaks selliste probleemide korral veel üldse muretsema sellepärast, kas keegi on langenud tegude tasandile või mitte? Aga seepärast, et ma ei usu, et oleks üldse praktilisemat teemat kui orjameelsuse vaim, mis asetab teod kõrgemale armust. Ja see on vägagi seotud meie igapäeva eludega, sest see mõjutab otseselt seda, kuidas oma probleemidega toime tuleme.

Oletagem, et on üks noormees, kes tahab saada lahti pornosõltuvusest. Samas aga omab ta ”tegude” mentaliteeti. Korraga loeb ta Piiblist järgmise salmi: ”Kuidas hoiab noor inimene oma teeraja selge? Kui ta seda peab sinu sõna järgi.” (Psalmid 119:9). Noor mees mõtleb automaatselt, et kui ta rohkem Piiblit loeb, saab ta ka oma sõltuvusest vabaks. Siis aga sattub ta piiblisalmi peale, mis ütleb: „Paluge üksteise eest“, nii et ta liitub meeste palvegrupiga ja palub, et nad palvetaks ta eest. Kõik need teod, mis ta teeb, on muidugi head, kuid oma südames toetub ta asjade tegemisele – tegudele -, lootes leida neist vabadust, mida vajab. Samas aga viib taoline mõtteviis üha sügavamasse seotusse ja meeleheitesse. Sest Kristuse järgimine ei sõltu tegudest ega püüdlustest, et saada kätte see, mida ainuüksi Jumal saab usu kaudu anda.

Samas koguduses on ka teine noormees, kes maadleb samuti pornosõltuvusega. Tema palve on: „Issand, olen enam kui teadlik, et olen Sinuta abitu. Kuid ma tean ka seda, et Sina oled mu lootus. Seetõttu tulengi Su ette just praegu, jättes maha kogu oma meeleheite ja paludes, et teeksid oma töö mu sees. Tean, et vajan vaid üht asja selle patu võitmiseks ja selleks on sinu väge andev arm. Lase sel voolata mu üle just praegu, sest ilma selleta olen täiesti lootusetu.“ Jumal kingib sellele mehele oma väge andvat armu. Miks? Sest ta on murdnud maha kõik takistused, mis hoiavad teda eemal sellest armust ja seda just nimelt läbi selle lihtsa palve.

Väliselt ei tundu need kaks näidet teineteisest suurt palju erinevat. Kuid vaimses sfääris on nad pöördeliselt erinevad. Ühe mehe süda on pöördunud ära vanast orjastavast lepingust, mis ütleb: „Ma pean selle välja teenima“ ja võtnud omaks lepingu, mis ütleb: „Sinu arm ületab kõik mu jõupingutused.“ Sellesse punkti jõudes võime näha, kuidas Jumal saadab me elus korda asju, mida me ise eales ei suudaks. Seetõttu tahan julgustada teid ja öelda: ärge hüljake seda päästet, mis teile on antud! Pöörduge Jeesuse poole, kes on alati suurem ja kelle arm on jõuks igas olukorras.

laupäev, 25. oktoober 2014

IGATSUS MÄÄRAB SAATUSE by Claude Houde

Ma olen Uue Elu Koguduse pastor Montreali lõuna kaldal, Kanadas. Me alustasime oma kogudust käputäie inimestega, kellega käisime koos ühes koolist renditud imeväikses ruumis. Täna külastab me kogudust iganädalaselt 3500 inimest ja see on miski, mida pole Quebecis eales nähtud! Vähem kui 2% kogu me rahvast on evangeelsed kristlased. Tüüpiline Kanada evangeelne kogudus on eksisteerinud üle 50 aasta ja seal käib keskmiselt koos vähem kui 80 inimest.

Kuidas siis selgitada seda ebatavalist lõikust meie koguduses? Miks oleme me 20 aastat jutti olnud õnnistatud koguduse kasvuga Põhja-Ameerika ühes kõige vaenulikumas ja ilmalikumas keskkonnas? Me ei korralda evangeelseid krussaade ega katseta kõige popimaid meetodeid ja strateegiaid, mida kaasaja koguduse kasvu gurud jagavad. Jah, meil on olnud mitmeid kirikuehituse projekte ja meil on pühapäeviti mitu teenistust, kuid me kasvame aasta aastalt üha enam ja enam. Miks? Aga lihtsalt seetõttu, et me koguduses käivad erineva vanuse, rahvuse ja sotsiaalse taustaga mehed ja naised, kogevad otsustava usu elumuutvat väge. Sajad inimesed saavad igal aastal päästetud, jagades oma isiklikke lugusid Jumala armust, julgusest ja lunastusest. Need on ilusad ja imelised lood, mis kätkevad endas „Jumala seletamatuid tegusid“! Nad kutsuvad oma sõbrad, naabrid, pereliikmed, kolleegid ja kolleegide sõbradki kaasa, et nemadki võiks „maitsta ja näha, et Issand on hea ja et õnnis on inimene, kes Tema juurest pelgupaika otsib!“ (Psalmid 34:9). Ja Jumal paljundab oma kogudust selle läbi.

Kaasaegses, ilmalikus ja küünilises Prantsuse Quebecis, nii nagu tegelikult kogu maailmas, on usuotsus see, mis süütab ärkamise tule ja muudab inimeste elud. Tuhanded „Taanielid“ kogevad läbimurdeid ja vabanemisi, mida keegi ega miski ei saa ümber lükata. Kõige selle keskel puudub aga igasugune staaritsemine, imelikud müsteeriumid, lihvitud professionaalsus või muidu trikitamised. On vaid kaasaja „Taanielid“ – mehed ja naised, kes elavad oma igapäevast elu vabaduses ja valguses, väes ja usuotsusest lähtuvates võimalustes. Nad mõistavad, et nende igatsus määrab ära nende saatuse ja kuigi selle täitumine on inimlikult võimatu, on Jumalale kõik võimalik.

__________
Claude Houde on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 24. oktoober 2014

JEESUS TULEB SÕJAHÜÜU SAATEL

„Sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga. Julgustage siis üksteist nende sõnadega!“ (1 Tessalooniklaste 4:16-18).

„Sõjahüüd“ tähendab kreeka keeles sütitamist, ülesäratamist, elevile ajamist, tegudele õhutamist. Peaingli hääl saab olema kuuldav kõigile, kes on võidukad Issandas. „Ta on ukse taga! Tulge Ta armsad! See, keda armastate, on nüüd teile järgi tulnud, et teid siit ära viia.“ See pole mingi vaikne, salajane tulek kusagilt nurga tagant. Ei! Jeesus tuleb pasunahelide ja inglite saatel, suure sõjahüüu ja peaingli hõisete saatel. Need, kes on surnud Kristuses, tõusevad esmalt üles Temaga kohtuma. Mis sa arvad, on nad seda tehes vait? Oma uutes ihudes? Igaveseks lunastatud ja lõpuks teel kauaigatsetud koju koos Jeesusega? Mu armsad, see saab olema äiksemürina suurune hõiskamine! Ja samal ajal, kui nemad juba rõõmustavad, saadab Jeesus oma inglid kogu maailma, et koguda sealt kokku kõik Tema lapsed. Milline imeline kohtumine see saab olema!

Kogu Tema tulek on järgnevas kontsentreeritult kokku võetud: „Ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga.“ (1 Tessalooniklaste 4:17). Seetõttu on suht rumal vaielda selle üle, kas me igavik saab olema maa peal või kusagil mingis taevas. Taevas on seal, kus iganes on Jeesus. Osad on täiega veendunud, et me ei lahku siit maa pealt kunagi ja et Jeesus tuleb ise siia meie juurde, rajades oma Kuningriigi siia maa peale. Kõik aga, mida mina tahan, on: „Ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga.“

Kas sina igatsed olla alati koos Issandaga? Kuid teadsid sa, et see on ka Tema igatsus olla alati koos sinuga? „Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust.“ (Johannese 17:24). Seetõttu usalda kõik ajad ja hetked Isa hoolde ja ela oma elu nii, otsekui Jeesus tuleks tunni aja pärast. Samas aga ära unusta, et enne Tema tulekut on veel palju tööd teha!

neljapäev, 23. oktoober 2014

TEMA TAGASITULEK ON SUUR RÕÕM

Meile, kes me oleme Kristuse pruut, ei tohiks Tema tagasitulek valmistada mingit hirmu. „Vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel.“ (1 Peetruse 4:13).

Ära iialgi unusta, et Ta ei üllata neid, kes Teda tagasi ootavad; neid, kes „ootavad ja kiirendavad Jumala päeva tulemist.“ (2 Peetruse 3:12). Need, kes on valvel ja ootavad Tema tagasitulekut, „kasutavad aega õigesti, sest päevad on kurjad“. (Efeslastele 5:16). Nad ei istu teleka ees ega ole mattunud oma isekate unistuste või rumalate ambitsioonide alla! Nad on hõivatud sellega, et valmistavad end ette kui pruuti, olles hõivatud kõigi ettevalmistustega seni, kuni Ta tuleb. Seetõttu ei „niida see päev neid jalust“, kes on end valmis seadnud. Ta ei tule nende jaoks kui ootamatu varas öösel!

Ühtlasi saab see olema suur rõõmupäev Issanda jaoks, kes juba innukalt ootab oma pruudiga kohtumist: „Mina kuulun oma kallimale ja tema ihaldab mind.“ (Ülemlaul 7:11). Me nii sageli unustame ära, et ka Tema on elevil, rõõmus ja ootusärev. Jah, Ta igatseb oma pruudi järele! Ta oli rõõmus, kui Ta jüngrid pöördusid tagasi peale deemonite väljaajamist (vt Luuka 10:17-22). Ta tunneb samu tundeid, mida meiegi, olles täis rõõmsat ootusärevust selle üle, et Ta pruut saab peagi Tema omaks ja Ta võib hoida teda enese ligi.

Ta on tõotanud ilmutada end neile, kes ootavad Tema tagasitulekut. Ta „ilmub teist korda mitte enam patu pärast, vaid päästma neid, kes teda ootavad.“ (Heebrealastele 9:28). Ta ei tule seekord enam selleks, et me patte lepitada, vaid selleks, et ilmutada oma pruudile oma au. Selle au ilmingud on hakanud juba esile tulema, kui Ta ilmutab oma au ja väge oma pühale jäägile. Ta tõmbab neid kui magnet enese ligi. Need pole mingid trikitamised, vaid pigem Temapoolne tõmme, puhastamine, kutsumine ja enesele lähemale tõmbamine.

laupäev, 18. oktoober 2014

ARM ON NAKKAV by Nicky Cruz

Ja kui Jeesus…nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast.“ (Markuse 6:34)

Meie meeskond tegi Oslos koostööd suure Luteri kirikuga. Tegu oli ühega vähestest kirikutest, kes oli nõus meid aitama. Nende lapsed olid küll sügavalt Jumalale pühendunud, kuid täiesti rabatud meie evangeliseerimismeetoditest. Euroopa kristlased on vaiksed, alandlikud inimesed, kes tavaliselt hoiavad oma usu endale. Mõte keset oma kodukandi tänavat evangeeliumi kuulutada, viis neid raudselt oma mugavustsoonist välja. Algul nad polnud väga aldis meiega kaasa tulema, kuid juba paari nädala pärast ei suutnud neid enam keegi peatada. Neis süttis täielik evangeeliumi kuulutuse tuli ja nad olid haaratud inimhingede päästmisest.

Nii mõnigi neist sõitis igal hommikul 2-3 tundi, et tulla meile appi ja sõitis seejärel jälle hilja õhtul koju tagasi. Nad lihtsalt ei saanud küllalt. Ühtlasi olid nad väga innukad õppima enam tundma meie New Yorgi noori. Kui ütlesime neile, et paljud me noored on endised gängide liikmed ja narkosõltlased, oli neil raske seda uskuda. Nad olid hämmingus sellest, mida Jeesus oli teinud meie noorte eludes ja mida Ta jätkuvalt tegi. Kuid veelgi enam köitis neid meie noorte siiras kaastunne teiste suhtes. Kui kellegi oli raske, siis me noored nutsid temaga koos, hoidsid ta kätt ja palusid ta eest. Iga me hommik algas mitmetunnise ülistuse ja palvega kirikus ja Luteri kiriku lastel ei saanud sellest kordagi küll. Armastus, mida me noored nii nende kui kõigi teistegi vastu üles näitasid, oli enamat kui nad olid eales varem kogenud. Ning see entusiasm nakatas peagi neidki. See levis kui kulutuli kõigi nende südameis, kes meiega koostööd tegid.

Ajaks, mil’ me krussaad lõppema hakkas, et suutnud Norra lapsed näha meid lahkumas. Nad olid saanud nii üheks me pundiga ja kiindunud nii väga me noortesse, et nad nutsid lennujaamas tunde, enne kui me lennuk lahkus. Me noored leidsid sellelt reisilt omale eluaegsed sõbrad ja jätsid unustamatu jälje nende eludesse, kes neist maha jäid.

Selles peitubki kogu kaastunde ilu ja võlu. See on üks kõige enam köitvamaid ja samas nakkavamaid inimese emotsioone. Seda ei saa teeselda ja selle mõju ei saa lahti rääkida, kuid see on ometi nii ehe. Ja samas nii võimas!

__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

neljapäev, 16. oktoober 2014

AEG ON SULGEDA UKS

“Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!” (Matteuse 6:6).

Need, kes kohtuvad Jumalaga oma salajases palvekambris, kuulevad ka Tema häält. Jumal on väga valiv selles osas, kellega Ta räägib. Ta kõneleb vaid nendega, kes väärtustavad piisavalt Ta häält, et sulgeda end ümbritsevast maailmast, olla üksi ja oodata Tema ilmumist.

Jumal ütleb sulle: „Kui tahad kuulda mu häält, sulge end oma salajasse palvekambrisse. Palu mu poole salajas ja ma tasun sulle selle eest.“ Elu kiirus, ihad, saamahimu ja selle maailma mured lämmatavad Jumala hääle. Jeesus hoiatas meid selle eest, et me ei oleks liiga hõivatud peatumaks ja kuulmaks Tema häält. Külvaja tähendamissõnas kasutatud „sõna“ viitab Tema häälele: „Ja teised on need, mis ohakate sekka külvati: need on sellised, kes sõna küll kuulevad, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus ja mitmesugused muud himud haaravad neid ja lämmatavad sõna ära ning see jääb viljatuks.“ (Markuse 4:18-19).

Ma kardan, et osad teist, kes te seda teksti praegu loete, olete samuti lämmatanud Jumala hääle. See sõna „lämmatama“ antud kontekstis tähendab „üle koormama“ või uputama. Oli aeg, kus Jumal rääkis sulle korra hästi selgelt ja see oli tõeline rõõm su jaoks. Ja kuigi sa endiselt armastad Teda, on sul üha vähem ja vähem aega Ta jaoks. Su kiirus kutsub sind! Kõik su rikkused, mured, probleemid ja muud asjad neelavad kogu su aja! Ja Jumala hääl jääb üha vaiksemaks. Ta kutsub, palub ja hoiatab sind: „Jätka samas vaimus ja sa lämmatad mu hääle oma elus täielikult!“ Sa võid olla nii hõivatud ja nii oma muredest ja probleemidest haaratud, et sul polegi enam kasu Ta hääle kuulmisest, sest sa ei kuulaks seda enam nagunii. Jeesus ütles, et see jääb viljatuks.

„Ja kes heasse mulda külvati, on need, kes sõna kuulevad ja omaks võtavad ja vilja kannavad kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.” (Markuse 4:20).

kolmapäev, 15. oktoober 2014

KAS JUMAL IKKA VEEL RÄÄGIB?

Saamuel kuulis selgelt Jumala häält. Lausa nii selgelt, et Jumal ei ”lasknud ainsatki oma sõna tühja minna.“ (1 Saamueli 3:19). ”…sest Issand ilmutas ennast Siilos Saamuelile Issanda sõna läbi. Ja Saamueli sõna tuli kogu Iisraeli kätte.“ (1 Saamueli 3:21-4:1). Ka Taavet kuulis Jumalat rääkimas ning rääkis ka ise Jumalaga! Jumala hääles peitus kogu ta elu ja rõõm. Taavet ütles: „Jumal on rääkinud oma pühamus: „Ma tahan võidutseda.““ (Psalmid 60:8).

Tänapäeval on palju inimesi, kes ei usu, et Jumal ikka veel räägib nendega. Nad väidavad, et Jumal kõneleb vaid oma Sõna kaudu ja mida iganes Tal öelda on, on kõik koondunud Tema Pühadesse kirjadesse. Pole kahtlustki, et Jumal ei räägi kunagi oma Sõna vastu, kuid Jumal „on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu.“ (Heebrealastele 1:1-2). Ja Tema Poeg räägib endiselt oma lastega! Ta ütles, et Tema lambad tunnevad Tema häält ega järgi kedagi teist. Me teame, et Jumal kõnetas inimesi Vanas Testamendis. Aga kuidas on lood Uue Testamendiga? Kuidas on lood nende viimsete aegadega?

Jumal kõnetas Saulust (Paulust) teel Damaskusesse: „Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?” (Apostlite teod 9:3-4). Paulus kuulutas kogu oma ülejäänud elu: „Ma kuulsin Tema häält!“ Ta ütles kuningas Agrippa ees: „Siis ma kuulsin üht häält mulle ütlevat heebrea keeles…tõuse püsti…sest mina olen sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige selle tunnistajaks…“ (Apostlite teod 26:14 ja 16).

Ka Peetrus kuulis Jumala häält ja kuuletus sellele. Ta kuulis palves Jumalat ütlevat: „Aga ma kuulsin ka häält mulle ütlevat: „Tõuse, Peetrus, tapa ja söö!” Aga mina ütlesin: „Ei ilmaski, Issand…Hääl taevast ütles aga teist korda…See sündis kolm korda…“ (Apostlite teod 11:7-10).

Jeesus kutsub ka lõpuaja Laodikea kogudust panema tähele Tema häält ja avama end: ”Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.” (Ilmutuse 3:20).

teisipäev, 14. oktoober 2014

TEMA HÄÄL

Üks suurimaid õnnistusi, mida üks tõeline kristlane omab, on kuulda ja tunda Jumala häält. Tänapäeval on Tema häält võimalik kuulda sama kindlalt ja selgelt kui seda oli Aabrahami ja Moosese päevil. Seda on võimalik kuulda sama selgelt kui Saamuel ja Taavet seda kuulsid; kui Paulus, Peetrus, apostlid ja Patmose saare Johannes seda kuulsid! Jumal on tõotanud neil lõpuaegadel teha veelkord oma hääle selgelt kuuldavaks. Ta on andnud oma hääle kuulmise kohta ühtaegu tõotuse kui ka hoiatuse. Jumal kogub vaimsesse Siionisse kokku oma püha ja eraldatud jäägi, tehes oma hääle kuuldavaks neile. „Vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde.“ (Heebrealastele 12:22).

See on Jumala sõnum kõigile, kes on kutsutud välja sellest maailmast: Jumala hääl, mis raputas kord eelmiste põlvkondade ajal maailma, saab veelkord kostuma viimseks raputuseks! „Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: „Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!” (Heebrealaste 12:26). Siin on Jumala hoiatus Tema pühadele, uskuvatele lastele: „Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist.“ (Heebrealastele 12:25).

Miks kogub Jumal rahvast kõigist surnud kogudustest? Miks hüüab Ta Vaim: „Tulge välja Paabelist, mu rahvas! Ärge saage osa tema pattudest!“ Aga seetõttu, et Jumal vajab neil viimseil päevil rahvast (Siioni rahvast), kes neil segastel ja rasketel lõpuaegadel ei oleks segaduses valeõpetustest. Need on Tema lambad, kes ei järgi valeõpetajaid, vaid tunnevad oma Isanda häält. Jumal kõneleb neile selgelt ja konkreetselt ja nad elavad Tema häält järgides! Tema hääl juhatab neid, lohutab neid ja juhib neid kõiges. Üks pühadele omane omadus on see, et nad ei eksi Jumala hääle suhtes. Nad tunnevad seda – nad kuulevad seda – ja lasevad sel valitseda oma elude üle. See on kahtlemata kindel, püsiv ja eksimatu!

esmaspäev, 13. oktoober 2014

JEESUS ON SUUREM by Gary Wilkerson

„Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud, kes, olles tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju ning kandes kõiksust oma väe sõnaga…“ (Heebrealastele 1:1-3).

Heebrea kirja peatükk kordab üht tõde, mida iga kristlane teab, kuid mida vähesed mõistavad: „Jeesus on suurem.“ Raamatu autor on nii keskendunud sellele teemale, et ta ei võta aega isegi tervituseks. Ühtlasi ei anna ta oma lugejaile mingeid juhiseid, nagu paljude teiste Piibli kirjade alguses tehakse. Tal on vaid üks asi meeles: „Jeesus on suurem!“ Ta on täiega haaratud, võidetud ja vaimustatud Kristusest.

Sa võid nüüd küsida, et: „Jeesus on suurem kui mis?“ Leiame selle vastuse Heebrea 1 ptk’st: Ta on suurem kui kõik prohvetid, preestrid, kuningad ja inglid. Mida iganes sa ka ei nimetaks – Ta on suurem neist kõigist. Meile, kes me tunneme Kristust kui oma Päästjat, pole see mingi uudis, sest me teame, et Ta oli nii loomise juures kui ka valitseb kui igavene Kuningas. Jah, Ta on suurem kui kõik see, mida suudaksime eales ette kujutada.

Samas on nii palju kristlasi, kes komistavad lihtsa tõe otsa teadmise osas, et “Jeesus on suurem”. Probleem on järgmine: Jeesus on suurem, kui käsust tehtavad teod, kuid meie elame ikka nii, nagu tähendaks me teod rohkem kui Kristuse päästev arm. Me kuulutame küll, et oleme päästetud Tema armust, kuid millal iganes läbi kukume, langeme tagasi tegude tasandile, et saada taastatud. See on Vana Testamendi mõtteviis, mis viib orjusesse, kuid vaid vähesed meist mõistavad, et oleme langenud selle küüsi.

Lugedes Heebrea kirja edasi, näeme üht ”suuremat lepingut”, mille Jumal sõlmis meie peale mõeldes: ”Nüüd on aga Jeesus saanud seda ülevama ameti, mida parema lepingu vahemees ta on, mis on seadustatud paremate tõotuste alusel…„Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma sõlmin Iisraeli kojaga ja Juuda kojaga uue lepingu.” (Heebrealastele 8:6, 8).

Jeesus on suurem!

laupäev, 11. oktoober 2014

KÕNELDES SÕNA TÄIE JULGUSEGA by Jim Cymbala

Millised asjad on olulised Apostlite tegude raamatu kogudusele? Apostlite palve annab sellest vägagi selgelt aimu: „Lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna.“ (Apostlite teod 4:29). Sellist asja nagu „õpitud julgus“ pole olemas. Ainuüksi Püha Vaim saab anda sulle julgust. Seda pole võimalik omandada kusagil seminaril. 2 Timoteosele 1:7 ütleb: „Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu.“ Uue Testamendi jutlustajad esitasid julgelt inimestele väljakutseid, uskudes, et Püha Vaim on see, kes toob patutunnetuse inimeste südameisse, mis omakorda viib nende pöördumiseni. Nad ei kartnud midagi.

Peetrus ütles nelipüha päeval, et rahvas on Jeesuse Kristuse ülekohuste inimeste käte abil risti löönud ja surmanud. (vt.Apostlite teod 2:23). See oli nüüd küll viimane asi, mida rahvas kuulda tahtis. Kui David Letterman’il oleks TOP 10 nimekiri asjadest, mida juudi publikule mitte öelda, oleks esimene raudselt väide: „Teate, mis? Te tapsite omaenda kätega Messia, keda Iisrael on sajandeid oodanud.“ Kuid Peetruse julgus ei peletanud rahvast eemale. See hoopis lõikas nende teadvusesse ja päeva lõpuks oli suur hulk inimesi parandanud meelt oma patust ning pöördunud Jumala poole.

Järgmises peatükis oli Paulus rahvaga sama otsekohene, kes oli kogunenud vaatama jalutu tervendamist: „Teie salgasite ära Püha ja Õige ning palusite, et teile kingitaks mees, kes oli mõrtsukas. Teie tapsite Elu Juhi…Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks.“ (Apostlite teod 3:14-15, 19). Kui Paulus mõned aastad hiljem ka Efesoses kuulutas, oli tema vastandumine paganliku ebajumalateenistusega nii otsekohene, et see põhjustas mässu. „Seda kuuldes said nad täis raevu ja hakkasid hüüdma: „Suur on efeslaste Artemis!” Ja terve linn hakkas mässama…“ (Apostlite teod 19:28-29). See ei tundu just kõike turu-tundlikum või kasutajasõbralikum. Kuid sellest hoolimata rajati üks tugev kogudus. Apostlid mõistsid, et ilma julge ja agressiivse Jumala Sõna kuulutuseta, ei saa nad ka rajada sellist kogudust, mida Jeesus silmas pidas. Iga kogudus ükskõik, millises linnas, peab jõudma samale järeldusele.

__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 10. oktoober 2014

ERALDATUSE JA MEELEPARANDUSE ELU

Ilma meeleparanduse –ja maailmast eraldumiseta ei saa toimuda ühtki tõelist ärkamist. „Ja Iisraeli sugu lahutas enese kõigist muulastest, astus ette ja tunnistas oma patte ning oma vanemate süütegusid.“ (Nehemja 9:2). Kus iganes toimub piibellik taastamine, toimub pidev teadlikkuse kasv Issanda kutsest eraldada end kõigest ilmalikust ja meelelisest.

Olen aastate jooksul märganud, et sekulaarse maailma üle omavad kõige enam mõjujõudu end eraldanud, Kristust täis ja püha elu elavad kristlased. Jumalatud ootavad kristlastelt, et nad oleks teistsugused ja puhtad; hoopis „teisest mastist“. Kuritegevusest läbiimbunud New Yorgi tänavatel, kus deemonlikud jõud möllavad nii siin kui seal, suudab vaid puhas ja end eraldanud Kristust täis kristlane panna vaenlase taganema. Need aga, kes on kompromissialdid, panevad hirmust plehku ja nende endi patud mõistavad neid hukka.

Jumal on tõstmas üles lõpuaja väikest käputäit, kes igatsevad ärkamise järele, aga seda vaid juhul, kui see muudab usklikke Jeesuse Kristuse sarnaseks. Kui see ärkamine aga tuleb, ei tunne enamus kristlasi seda ära või isegi, kui tunnevad, seisavad sellele vastu. Kuid see väike käputäis kuuleb Jumala trompetite häält ja tunneb ära, mida Jumal ütleb.

Kõik, mis meil on, kuulub Jumalale. Me muudkui kordame: „Oo Jumal, ma annan selle Sulle tagasi!“, kui samas me polegi omanud midagi. „Sest kõik metsloomad on minu omad, ja kariloomad tuhandeil mägedel…ja loomad minu väljadel on mu juures…sest maailm ja selle täius on minu päralt.“ (Psalmid 50:10.12). Jumal ütleb meile: „Tõuse üles ja katsu oma süda läbi!“ Oled sa vaid Tema valduste ja vara haldaja? Igaviku ja elu hapruse valguses – kui palju sa kulutad iseendale, võrreldes sellega, mida kulutad Ta tööle?

Püha Vaimu suure väljavalamise üks tunnuseid on see, et me paneme kõik maha Tema altarile, pöörates oma pilgu kõigelt sellelt, mida omame. Nelipüha päeval öeldi: „Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine.“ (Apostlite teod 4:32).

neljapäev, 9. oktoober 2014

RÕÕMU JA HÕISKAMISE VAIM

„Ja ta ütles neile: „Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud! Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!” Ja leviidid vaigistasid rahvakogu, öeldes: „Rahunege, sest see päev on püha! Ja ärge kurvastage!” Siis läks kogu rahvas sööma ja jooma, läkitama teistelegi osa ja pidama suurt rõõmupidu, sest nad mõistsid sõnu, mis neile oli teatavaks tehtud.“ (Nehemja 8:10-11).

Mida iganes ka Jumala Sõna armastus pole taastanud ja meeleparandus endaga kaasa toonud – kõigi nendega kaasneb alati üks võimas rõõmu ja tähistamise laine. Tänapäeval aga valitseb imal ja võlts tähistamine – iseenda ja ebajumalateenistuse tähistamine, kus rahvas tantsib ümber kuldse vasika! Seetõttu on äärmiselt oluline, et oskaksime teha vahet tõelisel meeleparanduse rõõmul ja ebajumalasulaste võltsil rõõmustamisel.

Mooses ja Joosua tulid mäe otsast alla ja kuulsid laagris suurimat hõiskamist, mida eales kuuldud. „Ei see ole võiduhüüd, ei see ole kaotusekisa - mina kuulen lauluhäält.” (2 Moosese 32:18). Rahvas hõiskas, laulis ja tantsis ja Mooses teadis kohe, et see on neist endist. Ta teadis, et see on kangekaelne, mässumeelne rahvas, täis himusid, abielurikkumist, alastust ja sensuaalsust. See oli ebajumalateenistuse hüüd ja hõiskamine!

Kas sina suudaks neil vahet teha? Kui puudub igasugune kuulutus Jumala seadustest, mis tooks patutunnetusele; kui puudub rahvas, kes oleks silmili maas Jumala ees; kui puudub meeleparandus, siis puudub ka vaimulik hõiskamine ja jumalik laul! Ja selle asemel võid sa saada kaasatud hoopis ebajumalateenistuse laulmisse.

Miks oli Nehemja poolt kirjeldatud ärkamises nii palju rõõmu ja hõiskamise meelsust? „Sest nad mõistsid sõnu, mis neile oli teatavaks tehtud.“ (Nehemja 8:12). Ehk teisisõnu – nad mõistsid selle ära ja võtsid oma südameisse vastu, sellele kuuletudes!

kolmapäev, 8. oktoober 2014

SÜDANTMURDEV MEELEPARANDUS

„…ja kogu rahvas vastas käsi tõstes…Ja nad põlvitasid ning heitsid Issanda ette silmili maha…Ja nad lugesid raamatut, Jumala Seadust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi. Ja Nehemja…ja preester Esra, kirjatundja, ja leviidid, kes rahvast õpetasid, ütlesid kogu rahvale: „See päev on pühitsetud Issandale, teie Jumalale. Ärge leinake ja ärge nutke!” Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid.“ (Nehemja 8:6-9).

Rahva esmane reaktsioon Jumala Sõnale oli elevus ja rõõm! Nad hüüdsid: „Aamen, aamen ja tõstsid oma käed.“ Taavet ütles: „Tõstke oma käed pühamu poole ja tänage Issandat!“ (Psalmid 134:2). Samas tõi aga see sama Sõna neid peagi silmili maha. See ongi tõeline meeleparandus, kui Jumala Sõna meid silmili maha toob. „Ja nad põlvitasid ning heitsid Issanda ette silmili maha…Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid.“ Nad värisesid Jumala Sõna ees, seejärel aga võtsid selle oma südameisse vastu ja parandasid meelt!

Kui Püha Vaimu ärkamine tuleb, ei pea kristlased enam vimma; nad ei klatši üksteist taga ega leia teineteises süüd. Nad ei püüa oma kogudust ega pastoreid „korda teha“. Nad ei vahi lihtsalt niisama suu ammuli telekat! Ei! Nad on silmili Jumala ees ja nutavad, sest Jumala Sõna on saanud nad enda haardesse. Nad ei mõista enam kedagi hukka ega vaata teiste peale. Jumala Sõna on toonud nad patutunnetusele ja arusaamisele, et nad isegi ei vea välja.

Apostel Paulus kirjeldab Roomlastele 12:9-21 tõeliselt meelt parandanud inimeste tunnuseid. Ta alustab, öeldes: „Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette! Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena! Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves!“ (Roomlastele 12:9-12).

teisipäev, 7. oktoober 2014

KOGU SINU NÕU, JUMAL

Esimene tunnus ärkamisest on suur igatsus kuulda ja kuuletuda Jumala Sõnale.

„Siis kogunes terve rahvas nagu üks mees Veevärava esisele väljakule, ja nad ütlesid kirjatundjale Esrale, et ta tooks Moosese Seaduse raamatu, mille Issand Iisraelile oli andnud. Ja preester Esra tõi Seaduse koguduse ette, niihästi meeste kui naiste ette, ja kõigi ette, kes mõistsid kuulata, seitsmenda kuu esimesel päeval. Ja ta luges seda Veevärava esisel väljakul koidust keskpäevani meeste ja naiste ning arusaajate ees; ja kogu rahva tähelepanu oli suunatud Seaduse raamatule…Ja Esra avas raamatu kogu rahva nähes…ja kui ta selle avas, tõusis kogu rahvas püsti.“ (Nehemja 8:1-3,5) Nende südamehüüe oli: „Too meile tõelist Jumala Sõna!“ Esra seisis puust laval ja luges 6 tundi Jumala Sõna, samal ajal kui suur rahvahulk seisis ja kuulas tähelepanelikult, kuidas nende kannatuste põhjuseks oli nende endi põikpäisus ja mässumeelsus.

Kõige kindlam märk ärkamisest kas inimese hinges, koguduses või linnas, on nälg Jumala Sõna järele. Äralangenud kristlased ei taha midagi kuulda Jumala Sõnast – see on nende jaoks igav! Nemad tahavad eelkõige põnevust. Tagasilangenud jutlustajad ei kuuluta just palju Jumala Sõna – pigem jagavad väikesi jutlusi. Nad ei kuuluta Jumala seadusi, sest see tooks rahva patutunnetusele ja raputaks kogu kogudust! Kõik kompromissi aldid paneks aga vingerdama.

Kus aga Püha Vaim tegutseb, hüüavad inimesed oma pinkides Jumala Sõna järele. Ma saan sadu kirju „näljast nõrkevatelt“ Jumala pühadelt, kes ütlevad: „Me oleme nii näljased. Me ei kuule tegelikku Jumala Sõna. Meile jagatakse vaid surnud kirjasõna, kus pole mingit võidmist!“ Seal, kus Jumal tegutseb, on ka Piiblid kõikjal. Seal valitseb üks tõeline elevus võimaluse üle kuulutada ja õpetada Jumala Sõna, mille vastu tuntakse tõelist aukartust ja austus.

Kui kurb siis, et nii paljudes karismaatilistes kirikutes on jutlustest saanud midagi, mis tuleb lihtsalt välja kannatada. Rahvas igatseb eelkõige muusikat, meelelahutust ja erikülalisi! Kui aga Püha Vaim tuleb, tabab Jumala Sõna kui lumetorm. Ja inimeste südamehüüd saab olema: „Issand, ma tahan seda kõike! Nii head kui halba, nii käske kui tõotusi. Kogu Sinu nõu, Jumal!“

esmaspäev, 6. oktoober 2014

ARMU TÖÖ by Gary Wilkerson

Kristus ei vaja meilt oma armu töös mingit abi!

Sa võid küll mõelda, et: „Kas mul tõesti pole mingit osa selles armu töös kanda?“ Kui sa aga püüadki midagi endast sellele armu tööle lisada, keerad asjad pigem tuksi. On võimatu lisada Ta aulisele armu tööle oma ülekohtu räbalaid. Meis ei ole mingit armu – me saame seda vaid vastu võtta. Ja isegi, et me saame seda välja jagada, on see siiski Jumala ja mitte meie arm.

See on see, mida Heebrealaste 10:29 silmas peab, kui ütleb, et me „tallame jalge alla“ Kristuse vere, kui püüame Jumala armule midagi juurde lisada. Seda tehes me lahjendame seda tegevust, solvates Tema aulist tööd, mida Ta on teinud. Tegelikkus on see, et ükskõik, mis ajahetkest me ka ei räägi, me toimime ühel kahest moel: 1. Me kas laseme Jumalal öelda, et meist ei piisa ja võtame vastu Tema armu täiuse või 2. Me nimetame Ta armu ebapiisavaks ja püüame oma jõupingutustega sellele midagi lisada.

Sa ütled nüüd: „Aga kui ma seda usuks, ei teeks ma iialgi midagi Jumala heaks.“ Tegelikult on aga hoopis vastupidi. Kui sa elad Kristuse armust, teed sa palju enam, sest sa teed seda pigem rõõmust kui närivast kohusetundest. Sa palvetad, sest sa armastad Jumala pühadust. Sa uurid Jumala Sõna mitte seetõttu, et see on su igapäevaste tegevuste nimekirjas, vaid seetõttu, et selles peitub su elu, rahu, rõõmu ja juhtnööride allikas. Lihtsamalt öeldes: arm aktiveerib Jumalale meelepäraseid tegusid. Nii et kui su elu koos Kristusega on hädine ja õnnetu – kui oled väsinud ja käid kirikus vaid seetõttu, et kardad kaotada oma päästet – oled järelikult võõrandunud Tema armust. Kuid Ta kutsub sind tagasi just praegu, öeldes: „Tule ja astu sellesse lepingusse, mis mul on Isaga. Ma tahan sind valada üle oma armuga, mis täidab sind mu Vaimu väega, et anda jõudu elamiseks.“

Tema läbi oleme täielikult puhtaks pestud ja täies rahus Jumalaga, ammutades täiega Tema armust. Meil pole midagi, mida saaksime lisada Ta juba lõpetatud tööle – Tema armust on enam kui küll! Meie asi on see auline and lihtsalt vastu võtta ja nautida seda täie rõõmuga!

„Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt -mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.“ (Efeslastele 2:8-9)

laupäev, 4. oktoober 2014

SUUR PIDUSÖÖK by Carter Conlon

„Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis!“ (Luuka 14:16-17). Ehk teisisõnu – see mees esitas kutse suurele vastuvõtule. Täpselt nõnda nagu Issand kutsub sind ja mindki saama osa Tema imelisest elust ja jõust. Saama osa visioonist, juhatusest, varustatusest ja tulevikust, mis kõik on seal „banketil“ leitavad. See kõik on juba valmis.

Samas aga hakkasid kõik kutsutud leidma sadu põhjuseid, miks nad ei saa minna. Pole kahtlustki, et osad lihtsalt ei tahtnudki minna. Samas aga ei saa ma lahti tundest, et osad kogesid kui kohustust võtta endaga midagi banketile kaasa. Ehk tundsid nad piinlikkust omaenda kesiste võimaluste pärast, mis lõpuks viis neid otsuseni vastata kutsele eitavalt.

See on sama dilemma, millega sina ja mina tänagi silmitsi seisame. Jumal ütleb: „Ma tahan teha midagi su elu kaudu.“ See on üks imeline kutse Jumalalt. Samas aga on paljudel inimestel otsekui kaasasündinud tunne, et nad peavad ka ise midagi tegema. On see ju me tänapäeva ühiskonnas üsna levinud, et pulma minnes võetakse kaasa kingitus, mille väärtus vastab vähemalt pakutava õhtusöögi hinnale. Teades selle piibliloo põhjal, et banketi hinnaks oli Jumala Poja, Jeesuse Kristuse veri, oleks üsna jabur mõelda, et meie sinuga suudaks tuua kaasa midagi samaväärset. Me ei suudaks seda isegi siis, kui tunneks kohustust. Meil kulub ikka üsna palju aega, et mõista, et tegu on banketiga, kuhu võid minna „just sellisena nagu oled“. Prohvet Jesaja ütles: „Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata…siis te saate süüa head ja kosutada ennast rammusate roogadega.“ (vt Jesaja 55:1-2).

Jeesus jätkas Luuka 14:33 „Nõnda siis igaüks teie seast, kes ei jäta maha kõike, mis tal endal on, ei saa olla minu jünger.“ See ei tähenda nüüd seda, et peaksid oma maja maha müüma, oma pangakonto tühjaks tegema ja töölt lahti võtma. Jeesus viitas pigem sellele, et pead loobuma omaenda mõtteist teha seda kõike üksi ja omast jõust. Tänapäeva põlvkonna keskel valitsevad Kristuse vastased jõud on liiga tugevad. Kaasaja trendid liiguvad täiega vastupidises suunas sellele, mida Jumala Sõna ütleb. See võitlus on liiga kõva ja meie inimlikest ressurssidest ei piisa, et omadega ise hakkama saada. Seetõttu peamegi heitma kõrvale kogu iseendast sõltumise ning ilmuma kohale Jumala imelisele banketile just sellistena nagu oleme.

__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 3. oktoober 2014

TEMA VÄE VÕIMSUS

Ma saan kirja teel paljudelt kristlastelt kõikvõimalikke prohveteeringuid ja „Vaimu poolt antud“ ilmutusi, kes väidavad, et nad veedavad päevi, nädalaid ja lausa kuid palves. Üks mees palus, et ma aitaks ta naise tagasi õigele teele, kuna ta käivat ja kuulutavat kõigile, kuidas ta olla surnud ja taevasse läinud; tantsinud seal koos Jeesusega ja läinud seejärel ühes Temaga langevarjuhüpet tegema! Naine ütles, et sai selle ilmutuse peale tundide pikkust palvet.

Miks pole need kallid rahva seas, kuulutamas neile ülestõusnud Jeesust? Miks kulutavad nad oma aega teiste noomimisele, omamata mingitki valu kadunud hingede pärast? Parim ravi kerge hullumeelsuse vastu, on minna patuste sekka ja jagada nendega Jeesuse armastust. Me kõik palume: „Püha Vaim, tule!“ Aga mille jaoks? Lihtsalt selleks, et õnnistada meid ja täita me vajadused? Või hoopis selle jaoks, et varustada meid ja ilmutada meile Issanda murtud südant? Jeesuse viimased sõnad enne siit maa pealt lahkumist olid: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ (Markuse 16:15).

Me oleme palunud selle pärast, et otse Time Square’i koguduse kõrval olev baar kinni pandaks. Baari omanik ütles meile: „Te olete suures jamas ja teil pole aimugi, kellega teil on tegu!“ Ei! Hoopis temal pole aimu, et tal on tegu Jeesusega, kes ütles: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.“ (Matteuse 28:18). „Nii võime julgesti öelda: „Issand on minu abimees, minul ei ole midagi karta, mida võib teha mulle inimene?” (Heebrealastele 13:6). Pauluse palve oli: „…et te teaksite…milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul. See sai tegevaks Kristuses…kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul, ja ta alistas tema jalge alla kõik…“ (Efeslastele 1:18-22).

Saatan on tekitanud osades teis hirmu. Hirmu langemise, salajase patu või mingi jälitava harjumuse ja inimeste ees. Kuid Jumala Sõna ütleb: „Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.“ (Jaakobuse 4:7). Mitte sina pole see, kes peab põgenema! „Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda mu süda; kui sõda puhkeb mu vastu, selleski ma loodan tema peale…Sest ta peidab mind oma majasse kurjal ajal…ta tõstab mu üles kaljule.“ (Psalmid 27:3, 5).

kolmapäev, 1. oktoober 2014

VAIKSED TUNNISTAJAD?

Paulus keeras kõik pea peale, kuulutades ülestõusmise väes Jeesusest kui Kuningast. Ta tegi seda „turul iga päev nendega, kes tema juurde juhtusid…Sest ta kuulutas neile evangeeliumi Jeesusest ja ülestõusmisest.“ (Apostlite teod 17:17-18). Kui üldse on mingit kohta, kus kristlased oma valgust kõige enam varjavad, on selleks nende töökoht. Suurel hulgal kristlasi kuulutavad kogudustes oma meeletut armastust Jeesuse vastu, kuid niipea, kui tööle lähevad, on vait kui sukad, häbenedes oma Kristust!

Miks valitseb siis kristlaste seas, kes muidu palvetavad, uurivad innukalt Jumala Sõna ja elavad püha elu, selline argpükslik vaikus? Aga seetõttu, et vastupidiselt Paulusele, me südamed ei sütti, kui näeme inimesi enda ümber andumas ebajumalateenistusele (vt Apostlite teod 17:16). Ja katsugu meist keegi öelda: „Aga Paulus oli ju jutlustaja. Ta oligi selle töö jaoks kutsutud!“ Me kõik oleme Kristuse saadikud ja keegi meist ei tohiks oma valgust vaka alla hoida. Tolle aja ateenlased olid samasugused inimesed nagu need, kellega koos töötad, kellel ei ole muuks aega „kui vaid rääkida ja kuulata midagi uut.“ (Ap.17:21). Sama seis on ka meie rahva seas täna: enamus su töökaaslastest on pühendunud ebajumalateenistustele, tagarääkimisele ja kõikvõimaliku üleloomuliku surra-murraga tegelemisele.

Kuid Paulust ei heidutanud selle olukorra tõsidus. Ta polnud pabinas Saatana haarde tõttu selle linna üle, sest ta teadis, et tal on salarelv selle vastu: ülestõusmisväe evangeelium! Paulus tõstis oma silmad sellelt, mida Saatan oli korda saatnud ja keskendus sellele, mida Jeesus kõik suudaks oma ülestõusmisväes! Tal oli ükskõik, et teda lihtsalt „mulisejaks“ ehk mõttetuks muidusööjast jutlustajaks peeti.

Kas sind on ka kunagi „mulisejaks“ kutsutud? Ehk on sullegi keegi öelnud: „Lõpeta mu õiguste piiramine. Lõpeta oma usu pealesurumine. Ära püüagi mind panna uskuma nii nagu sina usud!“ Ükski taolistest pilgetest ei peatanud Paulust, seda ta süda veritses selle rahva pärast. Ta teadis, et kui ta ei astu Kristuse looga välja, hukkuvad need inimesed oma pattudes.

Ainuüksi õigesti elamisest või „eeskujuks olemisest“ ei piisa. Oleme liiga kaua varjunud selle vana klišee taha: „Las me teod rääkida kõvemini kui me sõnad!“ Me väidame end küll olevat vaiksed tunnistajad, kes elavad välja Jeesuse elu, kuid me tunnistus peaks hõlmama ka väljaöeldud sõnu, sest „valvurid tõstavad häält!“ (Jesaja 52:8) ja „Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?“ (Roomlastele 10:14).