reede, 28. november 2014

KINGI MULLE OMA SÕNA

Tänapäeval on suurel hulgal kristlasi, keda ma nimetan nö „leiva usklikeks“. Nad elavad ainuüksi leivast, paludes Jumalalt alati seda, et Ta tõestaks oma ustavust. Nende sees on üks nälg ja nad arvavad teadvat, mis seda kustutab.

Enamuse oma teenistuse algaastatest olin ma samuti „leiva usklik“. Mul oli tohutu nälg, mida ajendas mingi sõnulseletamatu vajadus. Kui arvasin, et vajan uut kogudust, siis selle ma ka sain! Kui arvasin, et pean osalema uues telesaates, siis seda ma ka sain! Kui vajasin innukat publikut, siis selle ma ka sain! Need olid iseenesest kõik head asjad, kuid ma kulutasin aastaid palvetele stiilis: „Jumal, tõesta oma väge! Ma olen võlgades, mistõttu saada palun raha! Õnnista mind, Issand! Õnnista mu teenistust! Vasta mu palvetele! Lase mul tõestada kogu maailmale, et Sinu käes on kõik vägi. Tervenda haigeid, et tõestada, et Sa oled ikka see sama veel ka täna!“

Harva aga leiab Jumal mõne kristlase, kelle ainsaks eesmärgiks elus on tunda ja täita Tema tahet – nii nagu Jeesus seda tegi. Kellegi sellise, kes ei ütle kunagi: „Jumal, kus Sa oled?“, vaid hoopis palub: „Jumal, kuidas on lood minu sõnakuulelikkuse ja sõltuvusega Sinust selles olukorras?“

Seistes üks päev Jumala kohtujärje ees, ei mõisteta me üle kohut selle põhjal, kui mitu tervenemist me korda saatsime, kui mitu deemonit välja ajasime, kui mitmeid palvevastuseid nägime või kui palju võrratuid tegusid tegime. Me üle mõistetakse kohut selle põhjal, kui palju me sõltusime ja kuuletusime Tema Sõnale ning kui palju seda täitsime.

Oleme tänaseks päevaks muutunud üsna osavateks Jumala kamandajateks. Ma käsime Saatanat ja deemoneid, me käsime kõigil müüridel langeda. See kõik on hea, kuid ma mõtlen, kui sageli on me südamehüüuks: „Oo Jumal, käsuta mind! Ütle mulle, mida ma tegema pean. Näita mulle, kuidas täita Su tahet ja kuidas kuuletuda igale Su suusõnale.“

Jumal ütleb meile läbi selle kõige: „Ma tahan olla su ainuke varustaja ja lootus. Ma tahan olla su ainuke usalduse ja lootuse allikas.“ Seetõttu on mu südamehüüd: „Oo Jumal, kanna Sina hoolt kõigi mu rahaasjade eest ja lihtsalt kingi mulle oma meelsus. Kanna Sina hoolt mu tervise, pere ja vajaduste eest ning kingi mulle lihtsalt oma Sõna.“

neljapäev, 27. november 2014

TÄITES TEMA SÕNA

„Inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust.“ (5 Moosese 8:3).

See 5 Moosese salm on nii võimas, et isegi Jeesus kasutas seda Saatana vastu keset oma suuri katsumusi kõrbes. „Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!” Aga Jeesus vastas: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” (Matteuse 4:2-4).

Nii nagu Iisraeli lapsed, koges ka Jeesus kõrbes nälga. Kas enam suuremat alandust saabki olla, kui et olla Jumala Poeg ja jõuda omadega täielikku sõltuvuse punkti? Inimesena õppis Jeesus sõnakuulelikkust ja sõltumist Jumalast läbi asjade, mida Ta kannatas. Seda siis ka läbi nälja. Ehk teisisõnu ütles Jeesus: „Ma ei ole siin selleks, et iseendale meelepärane olla või poputada oma ihu. Ma olen siin selleks, et täita oma Isa täiuslikku tahet.“ Jeesus usaldas iga väiksemagi inimliku mure oma Isa hoolde. Ehk teisisõnu ütles Ta: „Ma veedan kogu oma elu ja kogu oma aja oma Isale kuuletudes, täites Tema täiuslikku tahet. Ja Tema kannab hoolt mu eest just nii nagu kannab.“

Jeesus teadis, et Jumal oleks võinud öelda vaid paar loovat sõna nagu: „Nälg kao!“ Kuid Ta teadis sedagi, et Isa saab anda Talle toidust, millest ükski teine inimene ei teadnud, nii et Ta ei kulutanud oma mõtteid toidu, joogi, riiete või eluasemete peale. Pigem otsis Ta esmalt Jumala tahet, lastes Jumalal endal kanda hoolt kõigi Ta ülejäänud vajaduste eest.

Jeesus ütles midagi väga tähendusrikast: „Ma pole tulnud selleks, et paluda Isal pidada oma sõna minu suhtes, vaid selleks, et mina peaks kõiki Tema sõnu!“ Jeesus ei vajanud selleks imet, et tõestada oma Isa armastust enda vastu. Ta hingas täiega oma Isa sõnadel. Seetõttu polnud ka Ta südamehüüd: „Isa, pea oma sõna mu suhtes!“, vaid: „Las ma täita Su sõna igas oma eluolukorras.“

kolmapäev, 26. november 2014

TÄIELIK SÕLTUVUS

„Sest Issand, su Jumal, viib sind heale maale, veeojade, allikate ja sügavate vete maale, mis voolavad orgudes ja mägedes…maale, kus sa ei söö leiba kehvuses, kus sul midagi ei puudu…Hoia, et sa ei unusta Issandat, oma Jumalat…et kui sa sööd ja su kõht saab täis, ja sa ehitad ilusad kojad…kui su veised, lambad ja kitsed sigivad, su hõbe ja kuld rohkeneb…et su süda siis ei lähe suureliseks ja sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast…Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse.“ (5 Moosese 8:7-14, 17).

Jumal ei räägi neis salmides ainuüksi Iisraelile, vaid ka meile. Nende kõrbe-katsumuse eesmärgis pole vähimatki kahtlust - see oli selleks, „et neid alandada ja proovile panna, et viimaks teha neile head!“ (5 Moosese 8:16). Jumal pidi õpetama oma rahvale, kuidas tulla toime kõige selle heaga, mida Ta oli peagi nende elude üle valamas. Nõnda samuti testib Jumal meidki.

Kuigi Iisraeli rahvas oli vereliinipidi kindlustatud ja päästetud, kuigi Jumal juhtis neid üleloomulikult ja nad said osa Tema armastusest ning imesid tegevast väest, oli neil siiski puudu ühest asjast – nad ei sõltunud Jumalast! Nii võib ka Jeesuse veri katta küll kõik su patud, kuid see ei pane sind sõltuma Jumalast. Imed võivad sind küll päästa Saatana mõjujõu käest, kuid need ei muuda sind sõltuvaks Jumalast. Sa võid küll olla juhitud Jumala poolt ja samas ometigi mitte täielikult toetuda Talle. Seetõttu peab Jumal röövima meilt igasuguse enesekindluse ja hävitama igasuguse eneseõigsuse, vaimuliku uhkuse ja uhkeldamise. Ta peab alandama (ja ka teeb seda) igaüht, kes om määratud pärima Tema suuri vaimulikke õnnistusi.

Ta võttis Tarsose Sauluse – selle enesekindla, eneseõige, Pühakirja tarkust tuubil täis, innuka Jumala asjades ja valmis surema Tema eest – ning lõi teda pimedusega! Saulust pidi alandatama kogu maailma ees ja teda pidi juhitama kui last, kes abitult ootas päevi, enne kui Jumal liikus. Teda alandati täieliku sõltuvuse punktini!

teisipäev, 25. november 2014

PROOVILEPANEK

Iisraeli lapsed olid täiesti abitud – nii emad-isad, juhid kui valitsejad – ja neil polnud kuhugi pöörduda. Neil puudusid täislaetud kaamelite koormad. Polnud ei kuivatatud puuvilju, kala, leiba, viigimarju, datleid, rosinaid ega pähkleid. Polnud kahtlustki, et nad olid näinud, kuidas vaarao suured toidukaravanid nende endi silme all Punasesse merre uppusid! Ilmselt mõtlesid nad järgmist: „Jumal teadis ju algusest peale, et me lahkume Egiptusest. Ja kuna Mooses suhtleb Jumalaga, siis miks ta ei võinud meile öelda, et tuleb 6 kuu toiduvarud kaasa võtta? Isegi Egiptuse jumalad kohtlevad oma sõdureid paremini! Ja miks pidime me üldse laenama kogu selle kulla, hõbeda ja ehted? Kogu see kraam pole ju söödav, nii et mis tolku sellest kõigest on!“

Nende silmapiiril polnud rohulibletki. Ei ühtki looma, keda jahtida, ei ühtki viljapuud ega välismaalast, kellega kaubelda. Ja isegi kui nad oleks tahtnud minna tagasi Egiptusesse, polnud see enam võimalik, kuna Punane meri blokeeris nende tee! Ja kui nad olekski saanud kuidagi ümber mere, oleks egiptlased ise nende naasmisele keppide ja kaigastega vastu seisnud, sest neil oli juba küllalt neid tabanud katkudest. Nii et nende ees polnud midagi enamat kui vaid tühipaljas haigutav kõrb. Lapsed nutsid ja naised katkusid juukseid. Iga isa ja abikaasa tundis end abitu ja alandatuna. Nad kogunesid kõik Moosese ümber ja kurtsid: „Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada.” (2 Moosese 16:3). See oli juutidele tohutu alandus ja meile samas õppetund tänaseks päevaks. „Need lood on saanud meile näiteiks, et meie ei himustaks kurja, nii nagu nemad himustasid…ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.“ (1 Korintlastele 10:6,11). Jumal tõi oma rahva täielikku alanduse punkti.

Iisraellaste proovilepanek ei seisnenud julguses seista vastu oma võimsatele vaenlastele, sest Jumal oli juba tõotanud võidelda nende võitlused nende eest. Küsimus oli neid eesootavates õnnistustes, milleks nad polnud valmis: korralikud majad, ääreni täis veinivaadid, piimajõed ja rikkalikud mee varud, vili ja loomakarjad. Rääkimata sinna juurde kuuluvatest vaimulikest õnnistustest.

„Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga…et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust.“ (5 Moosese 8:3).

esmaspäev, 24. november 2014

USUMÕÕT by Gary Wilkerson

Evangeeliumid annavad väga selgelt mõista, et igatsetav ja kättesaadav usumõõt sõltub meist endist.

„Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas ja Jeesuse ema oli seal. Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud pulma. Aga kui veinist tuli puudus, ütles Jeesuse ema talle: „Neil ei ole enam veini.” (Johannese 2:1-3).

On su elus tulnud ette olukordi, kus midagi on otsa saanud? Ehk oled kaotanud kannatuse oma mässumeelse lapse suhtes? Kaotanud lootuse oma abielu suhtes? Jeesuse ema Maarja nägi Kaana pulmas, kuidas vein oli otsa saanud, mistõttu ta läks Jeesuse juurde ja ütles: „Tee midagi.“ Jeesus vastas: „Minu tund ei ole veel tulnud.“ (Joh.2:4). Maarja oleks võinud võtta oma Poja sõnu kui vankumatut fakti selle kohta, et: „Taevast on antud raudne kinnitus, et selles pulmas veini ei paljundata.“ Tema aga käitus selle asemel kui üks korralik juudi ema või tegelikult – nagu ükskõik, milline ema – ja ignoreeris oma poja vastust. „Ta ema ütles teenritele: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!” (Joh.2:5).

Teoloogilises mõttes olen ma enam kui kindel Jumala suveräänsuses. Olen kindel, et ükski asi ei juhtu ilma Tema loata. Kuid vahel jätab Jumala suveräänsus asjad ka meie otsustada. Ülaltoodud piiblilõik annab selgelt kinnitust, et Jeesus ei kavatsenud täita oma ema palvet. Tal oli selleks isegi teoloogiline põhjendus – „Mu tund ei ole veel tulnud.“ Ehk teisisõnu: Jumal ei olnud veel kuulutanud välja Tema avalikku teenistust. Kuid Maarja ei jaksanud oodata taevase kalendri tähtaja kukkumist. Ta vajas koheselt Jumala sekkumist, mispeale taevas pani ka tähtaja kukkuma! „Jeesus ütles neile: „Täitke anumad veega!” Ja nad täitsid need ääretasa. Ja ta ütles neile: „Ammutage nüüd ja viige pulmavanemale!”…Aga kui pulmavanem maitses vett, mis oli muutunud veiniks, ega teadnud, kust see on…siis pulmavanem kutsus peigmehe ja ütles talle: „Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles.” (Joh.2:7-10). Tegu polnud lihtsalt mingi „asendusveiniga“, vaid parimatest parima veiniga!

Ime oli sündinud, mis ületas igasugused Maarja ootused. Samas aga oleks võinud minna ka teisiti. Ta oleks võinud heituda Jeesuse vastusest. Ta oleks võinud võtta Jeesust sõna sõnalt ja nõustuda, et ju siis pole veel õige aeg. Kuid tema otsustas ammutada taevasest pangast, kuhu ta polnud veel ühtegi sissekannetki teinud.

laupäev, 22. november 2014

NAD LÖÖVAD EKRAANI SÄRAMA by Claude Houde

Üks suurimaid üllatusi, mis värsket usklikku tabab, kui ta hakkab lugema ja avastama Piiblit, on see, et ta näeb, kuidas kõik Piiblis esile toodud mehed ja naised on nii ütlemata inimlikud. Piibli jutustustes pole mingit meiki, trikke ega näolapi kohendusi. Ei mingeid Hollywoodi käsikirju ega veatuid „suuremad-kui-elu“ kangelasi, kes on liiga head, et olla tõsi.

Üks põhjuseid, miks Piibel on endiselt läbi aegade aasta aasta järel ülemaailmne bestseller, on selles, et iga temas leiduv tegu ja karakter on lihtsalt nii kütkestav ja haarav. Piibel on kõige enam loetud raamat kogu maailmas, sest need 66 raamatut, mis Piibli moodustavad, on kui peegliks sellest, kust igaüks meist varem või hiljem oma peegelduse leiab. Ja kuigi Vana Testamendi mehed ja naised jäävad meist üsna kaugele oma aja, ruumi, konteksti, kommete ja kultuuri poolest, on nad ometigi meile hästi lähedased tänu oma inimlikkusele ja inimlikele läbielamistele. Ainuüksi pilgust neile piisab, et tõdeda, et nad on inimesed, kes sõna otseses mõttes „löövad ekraani särama“. Piibli lugemine on kui ülim kogemus „päriselu seriaalist“! Iga lehekülg ja rida kinnitavad meid, viies meid edasi inimelu teatri esiridadesse, mis on otseselt seotud kõige Pühamaga.

Me kogeme ärevust, õõvastust, äratundmist ja liigutust kõigi nende seikluste, võitluste, lootuste, kahtluste, kire ja usu tõttu, kuna need on nii valusalt ja vaigistamatult sarnased me endi eludele. (Või vähemalt kellegi elule, keda me tunneme, kui kõne alla kerkib küsimus, mis puudutab juba liiga lähedalt me mugavustsooni. Nii lähedalt, et me pöörame pilgu peeglist ära). Need elulised piiblilood panevad meid nii nutma kui naerma. Meie vaim saab purustatud nende läbikukkumistest ja vigadest, mida nad teevad ning tõstetud üles igast võidust, mida nad kogevad.

Kõik need mehed ja naised seal Jumala Sõnas on pesuehtsast lihast ja luust. Nad unistavad, kannatavad, langevad, nutavad, pettuvad ja saavad reedetud oma parimate sõprade poolt või nende poolt, keda nad kõige enam usaldasid. Vahel nad kardavad seda, mis on nende sees. Nad võivad kogeda tohutuid kahtlusi ja vibutada suures vihas või segaduses rusikat taeva poole, kogedes tohutut valu. Nad saavad haavata ja jooksevad verd. Nad pööravad selja Jumala poole ja kahtlevad täiega Tema olemasolus, kuni mõni tragöödia tabab neid ja nad jooksvad tuha nelja tagasi Jumala juurde. Nad on nii tugevad ja samas nii nõrgad. Nad ei tee seda, mida peaks ja sageli teevad just seda, mida kõige enam vihkavad ja mille osas teavad, et see on vale. Nad unistavad ilust ja üllusest, paremast maailmast, õiglusest ja eluga uuesti otsast peale hakkamisest.

Piibel on tõeline aaretelaegas, mis täidetud tahumatute teemantidega. Iga selle raamat ja peatükk peegeldab inimkogemuste külgi, mis otsivad kõike elulist, igavest ja tähendusrikast. Lugedes Piiblit võid sa avastada Jumala ja leida iseenda.

__________
Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 21. november 2014

LÕIGATES RÕÕMUGA

„Siis astus tema ette ka see, kes oli saanud ühe talendi, ja ütles: „Isand, ma tean, et sa oled vali mees, sa lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud. Ja ma kartsin, läksin ära ja peitsin sinu talendi maa sisse. Vaata, siin on sinu oma!” Tema isand aga vastas talle: „Sa halb ja laisk sulane!...Võtke nüüd tema käest talent ära ja andke sellele, kellel on kümme talenti!...Ja kõlbmatu sulane heitke välja kaugele pimedusse…“ (Matteuse 25:24-26, 28, 30). Kes on see halb ja laisk sulane ning miks pidi ta visatama välja kaugele pimedusse?

Esiteks – tegu oli Jumala sulasega, keda valitses salajane patt. Jeesus nimetas teda kõlbmatuks sulaseks, mis viitab millelegi kurjale või pahaendelisele. Ja kuigi teda seostatakse kogu Jumala sulaste ringiga, kes on hästi hõivatud, viljakad ja rõõmsameelsed, on temas ometigi midagi varjatut ja paljastamatut. Ta väidab, et tunneb Jumalat („Ma tean, et sa oled vali mees, sa lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud“), kuid tänu hülgamata patule, on tal välja kujunenud väärastunud pilt oma Issandast. Ta ütleb: „Sa oled vali mees“ ehk teisisõnu: „Sa ootad minult liiga palju! Ma ei suuda elada ja teenida Sind vastavalt su nõuetele!“

See on patt inimese südames, mis paneb teda ütlema: “See on liiga raske mu jaoks!“ Jumalale pühendunud süda on vaba ja sõnakuulelik, kandmata ühtki koormat. Alistunud südamele on kõik rõõmuks. „Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke.“ (Psalmid 126:5-6).

Üks jumalasulane kuulis kord me jutluste helisalvestisi ja ütles seejärel oma sõbrale: „Keegi ei suuda elada nii! Igaüks teeb ju vigu. See pole võimalik elada nii puhtalt nagu nad jutlustavad!“ Ta tajus kogu kuuldus rasket sõnumit. Huvitav küll, miks?

neljapäev, 20. november 2014

EESLIINIL

Tegutsemisvalmid jumalasulased ei karda „tee peal olevat lõvi“. Laisk kristlane aga ütleb: „Lõvi on seal tänaval ja niipea, kui ma välja lähen, olen surmalaps!“ „Laisk ütleb: Noor lõvi on tee peal! Kiskja keset turgu!“ (Õpetussõnad 26:13).

Kas väljas tänavatel on tõesti kuskil mingi lõvi? On! Üks möirgav lõvi, kes on valmis neelama igat üht, kes ta teele sattub. Kuid Jumala Vaimuga täidetud rahvas ei karda ühtki lõvi. Enne, kui tagasi New Yorki pastoriks tulin, püüdis Saatan täita mu südame hirmuga. Olin näinud, mis mind ees ootab ja seda, kui palju kurjust valitseb New Yorgi tänavail. Saatan ütles: “Sind tehakse seal tänavatel kutuks!” Kuid Jeesus ütles: „Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid!“ (Luuka 14:21). Me ei pea kartma!

Olen isegi mõelnud, kui võrratu oleks elada kusagil vaikses, eraldatud paigas, milleks paljudel on ka võimalus. Kuid üha enam kristlasi „jooksevad mägedesse“ ainuüksi selleks, et pugeda peitu. Lõvi on neid taga ajanud ja nad otsivad endale turvalisemat paika. Ma ise olen selle mõtteviisi juba läbi teinud. Gary North, juhtiv radikaalne tegutseja ja kõneleja, kirjutas raamatu pealkirjaga „Hädaolukorra valitsus“, kus ta õhutab kristlasi koguma kõikvõimalikke asju ja relvi, valmistudes peitu pugemiseks ja oma vara kaitsmiseks. Tema soovituslik nimekiri hõlmab endas alkoholi ja tubakatooteid, mille abil seadusetuse aegadel riigiametnikele altkäemaksu pakkuda (või nö „kaupu vahetada“ nagu ta ise seda nimetab). See puudutab kõiki neid, kes „paluvad mägedel ja kaljudel peita neid Jumala viha eest!“ (vt Ilmutuse 6:16). „Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.“ (Matteuse 16:25).

Jumala Vaimuga täidetud lõpuaegade kogudus aga ei poe peitu, vaid saab olema eesliinil, võideldes head võitlust ja tuues sisse kadunud hingede lõikuse.

kolmapäev, 19. november 2014

LÕPUAEGADE LÕIKUS OOTAB!

Neis sulastes, kes toovad sisse lõpuaja suure lõikuse, on midagi erilist ja unikaalset. Esiteks – nad ei karda „künda sügisel“. „Laisk ei künna sügisel: lõikusajal ta ootab asjata.“ (Õpetussõnad 20:4).

Jeesus ütles, et põllud tähendavad maailma – rahvaid, rasse, inimesi. Kui ma 1958 aastal New Yorki tulin, ütlesid nii kirik, ühiskond kui valitsus, et narkomaanid on parandamatud. Eriti veel heroiinisõltlased. Ehk teisisõnu ütlesid nad: „See on liiga karm pinnas, mida künda! Nad ei taha nagunii Jumalat ja nendeni on võimatu jõuda.“ Kuid Jumal ütles mulle: „Mine künna! See on teemanti kaevandus ja ma tahan võtta sealt suure lõikuse.“ Ja Ta on seda ka teinud.

Meie riigi lõuna piiridel kiristatakse hambaid, kuna miljonid illegaalid voolavad me maale. Illegaalseid isikuid voolab New Yorki ja Californiasse üle kogu maailma. Jumal on tõstnud üles kogudusi, kes nendega tegeleks, kuna selles peitub võimalus „künda“. Jumal on avanud neile sel moel ühe misjonipõllu. Selle kaudu on tõusnud esile ka noori jumalariigitöölisi, kes kord ise olid illegaalid, kuid kes nüüd lähevad misjonäridena tagasi oma kodumaale ja kuulutavad seal evangeeliumi.

Jah, jumalakartmatuse külmad tuuled puhuvad üle maailma! Nii juudid kui moslemid on ühtaegu külmad Jumala suhtes. Paljud tunduvad nii kalgid ja lootusetud, kuid Jumal ütleb: „Ära logele – mine kündma!“ Mitte ühegi inimese ega rahva kohta ei peaks saama öelda: „Ta on liiga külm, liiga kalk, liiga kauge Jumalast!“ Mine ja külva! Künna ja sa saad lõigata! Sest lõpuaegadel, kus elame, toob Jumala Püha Vaim kõik patutunnetusele.

Enne Times Square’i Koguduse rajamist öeldi meile, et New York on liiga karm ja kuri paik, kus pole mingit lootust ja kus pühapäeva õhtul ei tule keegi kirikusse. Linnas pidavat valitsema liiga palju küünilisust ja kuritegevust, mistõttu mitte keegi ei pidavat tulema kirikusse, veel enam õhtusel ajal. See pidavat olema liiga karm paik, kus künda. Kuid meie puupüsti täis kirik annab kinnitust, kui väga nad eksisid.

teisipäev, 18. november 2014

JUMALA RAHVAS SAAB OLEMA VALMIS

Psalm 110 on otsene prohveteering lõpuaja inimestest, kes “on meeleldi valmis (Jumala) sõttamineku päeval” (Psalmid 110:3). Martin Luther nimetas seda psalmi “auliseks prohveteeringuks Kristuse kuningriigist”, lisades: “Mis peaks olema kallis igale kristlastele.”

Jumala rahvas saab olema „valmis“ sel päeval; nad saavad olema spontaansed vabatahtlikud ja see on see, kuidas Jumal seda teeb: kui Ta on otsustanud, et üks kindel päev saab olema Tema sõttamineku päev, siis Ta tõstab üles oma pühad prohvetid, vahimehed ja karjased puhuma trompetit. Jumal puudutab oma rahvast ühel üleloomulikul moel, nii et nad hakkavad reageerima. Nad võtavad kuulda üleskutset meeleparandusele ja usus üles tõusmisele, et seista vastu Saatanale. Nad tõusevad üles, lähevad välja ja seisvad vastu pimeduse jõududele. Jumala rahvas hakkab hüüdma Jumala poole ja Too saadab välja oma prohvetid, äratama oma kogudust.

Sama juhtus ka siis, kui Siisera ühes oma raudse sõjaväega tõusis Iisraeli vastu. Kuna aga „Iisraeli lapsed kisendasid Issanda poole“ (Kohtumõistjate 4:3), tõstis Jumal üles Deboora. Jumala Vaim tuli Ta rahva peale ja Deboora laulis hiljem, et „rahvas oli võitlusvalmis“ (Kohtumõistjate 5:2). Kui Jumala Vaim tuleb tõesti oma rahva üle, et pea neid enam kuidagimoodi takka ajama, anuma, sikutama ega ähvardama. Nad saavad olema võitlusvalmid oma Issanda väes. Näen seda sündimas meie enda Times Square’i koguduses. Jumala Sõna puhastab paljusid ja Jumala Vaim tuleb paljude üle. Meil on juba suur hulk vabatahtlikke, kes on valmis tegema mida iganes Jeesuse heaks.

„Su rahvas on meeleldi valmis su sõttamineku päeval; pühas ehtes ilmub su ette.“ (Psalmid 110:3). See on prohvetlik sõna sellest, et Jumalal saab olema rahvas, kes ei näe pühaduses hiiglaslikku koormat, mida kanda. Nad ei näe selles midagi rasket ega käsumeelset, vaid hoopis midagi ilusat! Nad ei krigista hambaid veidi tõsisema sõnumi peale, vaid näevad seda pigem kui Jumala lõikamist ja lihvimist nende kui teemantide kallal, tänu millele võivad täiendavad valguskiired särada. See on konkreetne prohveteering, mille kohaselt kurjuse ja ebamoraalsuse päeval Jumal tõstab esile oma pühad, kes rõõmuga täidavad Tema korraldusi.

esmaspäev, 17. november 2014

TAEVA ALLIKAD by Gary Wilkerson

Rääkides taeva allikatest, annab prohvet Sakarja edasi võimsa, samas müstilise sõna: „Sel päeval kaitseb Issand Jeruusalemma elanikke; sel päeval on komistaja nende seas nagu Taavet, ja Taaveti sugu on nagu Jumal, nagu Issanda ingel nende ees.“ (Sakarja 12:8).

Sakarja vaatas läbi ajaloo ette tänasesse päeva. Tänu Kristuse tööle meie eest, saab isegi kõige nõrgem kristlane sama tugevaks kui Taavet, Iisraeli võimsaim kuningas. Ja tugevaim usklik saab olema „nagu Jumal“, mis tähendab nagu Kristus. See kõik tundub kuidagi liiga kõrgena, aga samas annab Jumal selles prohveteeringus meile aimu sellest, millised allikad kõik on Tema kogudusele kättesaadavad. Tema taevase panga varud on mõeldud meile välja valamiseks, et tuua au Tema nimele. Seda eriti keset meie katsumusi.

Samas peab suurem osa kogudusest sellest arusaamiseni alles jõudma. Kui osad inimesed „telleri“ laua taha astuvad, on nad vaid kui tummahambad. Ja kui siis Püha Vaim küsib: „Kuidas ma teid aidata saan?“, ei oska nad küsida nende taevaste rikkuste järele, mis nende jaoks valmis pandud. Selle asemel vastavad nad hoopis: „Issand, anna mulle, mida iganes Sa tahad. Mul pole mingeid kindlaid soove, kuna Sa oled ju nagunii suveräänne Jumal ja teed nii nagu ise soovid.“

See kõik võib ju tunduda kangesti alandlik ja isegi jumalakartlik, kuid Piibli kohaselt ajab taoline suhtumine Püha Vaimu isegi närvi. Mistõttu Ta vastus sellisele käitumisele on: „Mis mõttes su südames pole midagi? Kas sa ei näe, kuidas Saatan möllab su lähedaste eludes, keda armastad? Kas sa ei näe mõnda lähedast siplemas hirmu ja sidumiste küüsis, omades võimalust saada vabaks, kui ta vaid teaks minu vabastavast väest? Vaata veidi ringi! Su ümber on kuningriigid, mida vallutada; vaenlased, keda hävitada ja deemonid, keda välja ajada!“

Paulus ütleb meile, et peame „täie innukusega taotlema vaimuande“. See tähendab seda, et kui jõuame „telleri“ laua juurde, on me palve järgmine: „Issand, mul on usuand. Kas Sa saaksid palun anda mulle ka evangeliseerimise anni, et võiksin juhtida inimesi usule?“ Või: „Issand, sa oled kinkinud mulle prohvetliku anni. Palun anna mulle sõna mu õe jaoks, kes kannatab tohutut valu ja kellel pole mingit lootust.“

Üks olulisemaid asju, mida mu isa, David Wilkerson, mulle õpetas, oli: „Sa võid omada just täpselt nii palju Jeesust, kui vaid ise soovid!“ Minu sõnum omakorda sulle on: mine telleri laua taha ja küsi ülirohkesti!

laupäev, 15. november 2014

LIHTSALT KARJAPOISS by Nicky Cruz

Taavet oli lihtsalt väike karjapoiss, kes kandis hoolt oma isa lammaste eest, kui Jumala valis ta tulevaseks Iisraeli kuningaks. Jumal hülgas Sauli kui potentsiaalse kuninga tänu tolle kurjusele ja rikutusele ning saatis prohvet Saamueli otsima Taavetit – lihtsat karjapoissi. „(Taavet) oli punapalgeline, ilusate silmadega ja kauni välimusega. Ja Issand ütles: „Tõuse ja võia teda, sest tema on see!” Ja Saamuel võttis õlisarve ja võidis teda ta vendade keskel. Ja Issanda Vaim tuli võimsasti Taaveti peale…“ (1 Saamueli 16:12-13).

Kujuta ette, mida Taavet sel hetkel tunda võis! Kuidas võis ta üldse ette kujutada, et temast saab Iisraeli kuningas? Sai ta üldse aru, mis toimub? Ta oli kõigest noor poiss, kes karjatses lambaid, häälestades end eeldavasti üks päev isa äri üle võtma. Karjuse amet oli tol ajal madalaim, mida üks inimene üldse omada võis. Jaakobi noorema pojana saadeti ta iga päev karjamaale karju karjatsema, samal ajal, kui ta vennad „tähtsamate asjade“ eest hoolt kandsid. Isegi ta oma isa ei näinud, kui suur süda Taavetil tegelikult on. Kuid Jumal muutis selle kõik! Jumal nägi Taaveti südant ja astus mängu, et luua talle üks pärand – suur ja auline tulevik, mis oli nii palju enamat kui Taavet oleks eales suutnud ette kujutada.

Taavet oli tol ajal rahul sellegagi, et sai karjamaadel Jumalaga isiklikku aega veeta. Ta jooksis läbi rohu ja laulis oma Issandale, ülistades, palvetades ja värsket mägede õhku hingates. Ta leidis varahommikul kõrge mäetipu, kust vaadata imelist päikesetõusu, ammutades endasse võrratut värvide mängu, mis muutus iga hetkega. Ta kosutas end igal hommikul värskete tuuleiilide keskel, tugevdades oma luid imelisest avarusest lähtuva vabadusega.

See oli just seal, neil karjamaadel, kus Taavetil tekkis esmane kontakt oma Jumalaga; kus ta õppis rääkima Temaga kui oma sõbraga. Seetõttu ongi kõik Taaveti psalmid nii ilusad ja inspireerivad. Need viivad meid tagasi aega, kus olid vaid Taavet ja Jumal – tantsides üheskoos keset karjamaid, karjatsedes lambaid ja kavades armastuses ning sõpruses.

„Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd. Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust…Üle kogu ilmamaa käib nende kõla, maailma otsani nende sõna; neisse on ta püstitanud telgi päikesele. Ja tema tuleb välja nagu peig oma kambrist, ta on rõõmus nagu kangelane jooksmas oma rada. Taeva äärel on ta lähtekoht ja selle teisel äärel on ta pöördepunkt, nõnda et midagi ei jää varjule ta kuumuse eest.“ (Psalmid 19:2-3, 5-7).

Taavet armastas Jumalat kirglikult juba karjasena olles ja Jumalale ei jäänud see märkamata.

__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 14. november 2014

KUULDES ÕIGESTI JUMALA HÄÄLT

Kui Jumala häält ei võeta kuulda, rabavad ja tormavad inimesed ilma meelevallata ehk omaenese jõust. Olen ise kord seda sama teinud: teinud palju head, võtnud vastu kõik väljakutsed ja uskunud siiralt, et seisan vastu kõigile vaenlase tegudele. Kuni lõpetasin suurtes võlgades, rampväsinud ja purunenud illusioonidega, püüdes leida abi, kust iganes juhtus. Jumal polnud see, kes mind läkitas, kuid ma ei saanud sellest aru. Olin murtud ja koormatud, valmis loobuma ei tea, millest. See kõik polnud sündinud palvest, vaid minu oma inimlikust kaastundest.

Kuid siis ma ütlesin: „Aitab, Issand! Ma ei tee enam sammugi ilma Sinult selleks korraldust saamata. Mitte ühtki liigutust enne Sinu häält kuulmata!“ Ja kus iganes oligi millekski raha tarvis, ma teadsin, et see tuleb, kuna Jumal toetab alati seda, mille on ise algatanud. See on rõõm ilma koormateta ja rahu ilma anumata. See, et erinevad teenistused anuvad tänapäeval raha, viitab sellele, et inimesed teevad küll head asja, kuid ilma Jumala häält kuulmata. Nad on ajanud omaenda igatsused sassi Jumala kutse ja tahtega.

Jeesus ei teinud ühtegi sammu enne esmalt Jumalalt kuulmata. „Mina räägin maailmale vaid seda, mida ma temalt olen kuulnud…ma ei tee midagi iseenesest, vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud.“ (Johannese 12:49-50).

Siin on 4 aspekti, mille põhjal kuulda turvaliselt Jumala häält:
  1. Tema hääl juhib sind alati Jeesuse juurde ja paljastab kõik himu ja patud. Johannese kuulis Tema häält ja ütles: „Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette.“ (Ilmutuse 1:17).
  2. Tema ligioluga käib alati kaasas Tema hääl. Tema ligiolu au täidab sind ülevoolava rõõmu ja kõike täitvusega.
  3. Tema hääl annab sulle vaimse kindluse. Püha Vaim juhib sind, kinkides sulle kinnitusi Jumala Sõnast. Kõik, mida Jumal sulle ütleb, peab klappima igati sellega, mis kirjas Jumala Sõnas.
  4. Mida iganes Ta sulle ka ei räägiks, see peab pidama vastu Kristuse kohtujärje ees oma puhtuse ja isetuse poolest.

neljapäev, 13. november 2014

TEMA HÄÄLE KUULMINE

JJumala igatsus on, et Tema laste suurim rõõm peituks Tema hääle kuulmises. „Kellel on mõrsja, see on peigmees. Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks.“ (Johannese 3:29). Meie suurim rõõm peaks olema: „Ma kuulsin Ta häält! Ma seisin oodates ja kuulsin, kuidas Ta kõnetas mind!“ Ülemlaulus võime lugeda ja kuulda lõpuaegade armunute armastusduetti. Peigmees kutsub oma armastatut peituma salajasse ühes temaga: „Mu tuvike kaljulõhedes, kuristiku peidupaigas! Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv…” (Ülemlaul 2:14), mispeale pruut vastab hiljem samas laulus: „Kuule! Mu kallim koputab: „Ava mulle…mu kullake, mu tuvike!“ (Ülemlaul 5:2).

Neile, kelle süda on muutunud tuimaks ja kes ei kuule enam Tema häält, on Jumal tõotanud anda uue ja õrna südame, kui nad vaid parandavad meelt ja pöörduvad usus Tema poole. Inimese süda ei pea igaveseks jääma tuimaks või paadunuks – seda on võimalik muuta, kui vaid inimene ise seda tahab! Su tuimus pole tingitud Jumalast, vaid eelkõige sinust endast, kuna oled eemaldunud Jumala Sõnast. Aga siin on sulle antud tõotus: „Siis nad tulevad sinna ja kõrvaldavad sealt kõik selle põlastusväärsused ja kõik selle jäledused. Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame, et nad käiksid mu määruste järgi ning peaksid mu seadusi ja täidaksid neid; siis on nad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks.“ (Hesekieli 11:18-20).

Ja veel: „Ja ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid. Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid.“ (Hesekieli 36:25-27).

kolmapäev, 12. november 2014

TEMA ARMASTAV EMBUS

„Ma olen väsinud oma ohkamisest, kogu öö ma ujutan pisaratega oma voodit, ma leotan oma silmaveega oma sängi.„ (Psalmid 6:7).

See hiiglase tapja, see võimas sõdalane, kelle kohta lauldi: „Taavet on tapnud kümneid tuhandeid“, kirjutas samas väga palju Jumala usaldamisest ja oma murede Tema peale heitmisest. See sama Jumala mees hüüdis: „Issand, ole mulle armuline, sest ma olen nõrkenud! Tee mind terveks, Issand, sest mu luud-liikmed on jahmunud!“ (Psalmid 6:3). Taavet oli tohutult pattu teinud, tunnistades: „Sest kõik mu pahateod ulatuvad üle mu pea; nagu raske koorem on need läinud rängemaks, kui ma suudan kanda. Mu haavad haisevad ja mädanevad mu jõleduste pärast. Ma olen küürus ja kõnnin kummargil, ma käin kurvalt kogu päeva.“ (Psalmid 38:5-7).

Taavet väljendab just seda sama, millest osad teistki on ehk just praegu läbi minemas. Sa tunned, kuidas patt on su üle võimust võtnud ja kuidas ootamatud ookeani lained su hingest üle uhavad. Ja sa ei saa aru, miks oled jälle omadega rajalt maas? Sa kisendad: „Jumal, seda on liiga palju mu jaoks! Ma lihtsalt ei jaksa enam!“ Sa oled haavatud ja tead, et haised seespidi patu järele. Sa tead, et oled olnud kergemeelne ja rumal. Sa tunned oma vaimset rikutust ja oled oma mõtete poolest nii haige, et saa avaldab mõju ka su kehale. Su läbikukkumised ja võitude puudumine on viinud selleni, et kurvastad kogu päeva masenduses ja hirmus. Sa oled rõhutud, maha surutud ja ägad oma hinges.

Taavet tajus, et ta kannatas tänu oma pattudele, mille ta oli korda saatnud. Ta ei öelnud, et Jumal ainult manitseb teda, vaid ta tahtis saada korrale kutsutud armastuses: „Issand, ära nuhtle mind oma vihas ja ära karista mind oma vihaleegis! Issand, ole mulle armuline, sest ma olen nõrkenud!“ (Psalmid 6:2-3). Taaveti appihüüu sisuline mõte peitus järgnevas: „Issand, mu oma rumalus, mu varjatud patt on toonud mulle kogu selle kannatuse kaela! Ma tean, et Sul on õigus manitseda ja korrigeerida mind, kuid samas palun ära unusta, et ma olen endiselt Su laps! Vala oma viha nende üles, kes ei taha midagi teada Sinust. Mina aga, kuigi olen patustanud, armastan Sind endiselt. Seetõttu ole mulle palun armuline ja korrigeeri mind oma armastuses.“

Kui sa koged Jumala torkavaid nooli oma hinges tänu oma mineviku ja oleviku pattudele, aga samas omad ka meeltparandavat südant ja tahet pöörduda oma patust, siis sa võid paluda Tema korralekutsuvat armastust. Nii et sind küll korrigeeritakse, aga suures armus ja kaastundes. Nii nagu isa, kes annab küll lapsele laksu, kuid samas siiski armastab teda. Sellest lähtuvalt ei saa sa kogema Ta viha nii nagu paganad saavad, vaid ühes Tema korrigeerimisega saad kogema ka Tema armastavate käte embust.

teisipäev, 11. november 2014

AEG SAADA VÄRSKENDATUD

Jumala Sõna on täis lugusid erinevatest suurtest jumalameestest, kes jõudsid oma viimse piirini, olles kaotanud kogu oma jõu. Kuulutasin kord sõnumit, mille pealkiri oli: „Jumala mehe vormimine“ ja see käsitles kolme asja, millega Jeesus Ketsemani aias silmitsi seisis: valu karikas, segaduse tund ja eraldatuse öö. Kõik Jumala mehed ja naised on neist kolmest läbi läinud.

Võib-olla on su hetke kannatus su enda poolt põhjustatud. Kui paljud naised kannatavad täna, kuna abiellusid mehega, kelle suhtes Jumal hoiatas, et nad ei peaks temaga abielluma? Kui paljud lapsed murravad oma vanemate südameid, viies nad viimse piirini? Nii palju vaevlevad AIDS’i ja muude haiguste käes tänu oma mineviku pattudele. Kuid nüüd on aeg liikuda sellest, mis põhjustas sulle häda ja murtust, meeleparanduse ja usu juurde. On aeg võtta vastu uus Püha Vaimu doos jõudu ja saada taas uuendatud ning värskendatud!

Kui su süda kogeb jumalikku kurbust ja armastust Tema vastu, võid sa küll olla omadega nullis, kuid Ta ei lase sul siiski minna. Taavet ütles usus ja meeleparandusest läbi minnes: „Sest sina süütad mu lambi; Issand, mu Jumal, valgustab mu pimedust. Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri. Jumala tee on laitmatu, Issanda kõne on sulatatud puhtaks; tema on kilbiks kõigile, kes tema juures pelgupaika otsivad. Sest kes on Jumal peale Issanda? Ja kes muu on kalju, kui mitte meie Jumal? See on Jumal, kes paneb rammu mu vööle ja teeb laitmatuks mu tee. Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind seisma mu kõrgustikele. Ta õpetab mu käsi sõdima ja mu käsivart vaskambu vinnastama. Sa annad mulle oma päästekilbi, su parem käsi toetab mind, su abi teeb mind suureks. Sa teed maa avaraks mu sammule, et mu luupeksed ei libiseks…Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks, sa surud maha mu alla need, kes tõusevad mu vastu.“ (Psalms 18:29-37, 40).

Jumal on tõotanud anda jõudu oma võitutele: „Kiidetud olgu Issand, sest ta on kuulnud mu anumise häält! Issand on mu tugevus ja mu kilp, tema peale lootis mu süda ja ma sain abi. Sellepärast ilutseb mu süda ja ma tänan teda oma lauluga. Issand on neile tugevuseks. Ta on oma võitud mehe võidusaamise kindlustus. Päästa oma rahvas ja õnnista oma pärisosa; hoia neid nagu karjane ja kanna neid igavesti!“ (Psalmid 28:6-9). Kui sina hüüad Jumala poole, siis Ta valab oma jõu välja su üle: „Sel päeval, mil ma appi hüüdsin, vastasid sa mulle; sa tegid mind julgeks, mu hinges on tugevus…Kuigi ma käin keset kitsikust, elustad sina mind; mu vaenlaste viha vastu sa sirutad oma käe ja su parem käsi aitab mind.“ (Psalmid 138:3, 7).

reede, 7. november 2014

PÜHA VAIMU KOOL

Miks kiskusid asjad Taaveti puhul kiiva? Sest ta oli Püha Vaimu koolis! Jumal töötas tema iseloomu kallal ja ainuüksi raskused olid need, mis aitasid seda kõige paremini voolida! Jumal ei tahtnud enam ühtegi Sauli – distsiplineerimatut ja koolitamatut iseloomutut kuju. Saul alustas küll õigesti, kuid vajus peagi ära, kuna teda ei pandud kunagi proovile. Seetõttu otsis Jumal nüüd meest, keda saaks usaldada; meest, kellele rajada oma püsiv koda.

Taaveti elus polnud hetkegi, mil Püha Vaim poleks olnud temaga. Jumal oleks küll võinud saata oma inglid; oleks võinud öelda vaid ühe sõna või saata terve taeva leegioni päästma Taavetit kõigist ta hädadest. Selle asemel lubas ta aga sel kõigel sündida, et Taavetist endast ei jääks midagi järgi ja ta usaldaks end täiega Jumala hoolde. Meil poleks ühtegi neist võrratutest Psalmidest, mis räägivad usaldusest ja usust, kui Taavetit poleks pandud proovile.

Osad teist on koos Taavetiga Siklagis või siis teel sinna! 1 Saamueli 30 peatükis on lugu sellest, kuidas amalekid vallutasid Jumala rahva, hävitades nii nende elud kui vara. Taavet oli suures meeleheites, kui ta oma rahvas kaalus tema kividega surnuks viskamist, kuna nad süüdistasid kõiges hädas teda. „Aga Taavet kinnitas ennast Issandas, oma Jumalas.“ (1 Saamueli 30:6). Pöördudes Issanda poole (salm 8), sai ta kinnitust, et kõik, mis oli kaotatud, saab jälle taastatud. Ja salmis 19 me ka näeme, kuidas „Taavet tõi kõik tagasi.“

Taavet sai tagasi nii oma pere kui varad, kuid lisaks sellele midagi veel palju enamat! Kõige tähtsaim neist oli see, et ta taastas oma usu ja kindluse Jumalasse; teadmise, et Jumal oli ikka veel temaga. Tema võidmise vägi sai uuendatud ühes uue vihaga vaenlase vastu. See oli päev, mil Taavet sai oma diplomi! Ta oli õppinud nii küsima küsimusi Jumala käest kui ka kinnitama end Jumalas. Sellest päevast alates muutus ta üha tugevamaks ja tugevamaks ning jäi lõpuni püsima.

neljapäev, 6. november 2014

KUI ÕIGET ASJA TEHES ASJAD IKKA KIIVA KISUVAD

Taavet on näide mehest, kelle süda põles Jumalale; mehest, kes elas ja toimis õigesti (kui vaid Batseba ja Uurija lugu välja arvata). „Sest Taavet oli teinud, mis õige oli Issanda silmis, ega olnud kogu oma eluaja lahkunud kõigest sellest, mis ta temale oli käskinud, välja arvatud hett Uurija lugu.“ (1 Kuningate 15:5). Alates hetkest, mil Saamuel valas õli ta üle, võides teda Iisraeli kuningaks „tuli Issanda Vaim võimsasti Taaveti peale, alates sellest päevast ja edaspidi.“ (1 Saamueli 16:13). Piiblis on öeldud, et: „Saul kartis Taavetit, sest Issand oli temaga...Taavetil oli edu kõigil oma teedel ja Issand oli temaga…Saul nägi ja mõistis, et Issand oli Taavetiga.“ (1 Saamueli 18:12, 14, 28). Ja mida Taavet kõige selle hea ja õigesti käitumise eest sai? Kõikvõimalikke jamasid eest ja takka! Kuid pea meeles – Jumal oli endiselt temaga!

Mõtle tagasi ajale, mil see sama jumalakartlik mees seisis vaprana hiiglase Koljati ees. Mõtle rahvahulkadele, kes hüüdsid: „Taavet on võitnud kümneid tuhandeid!“ Järgmine hetk aga on ta hirmust kange ning ta parim sõber on temast võõrdunud. Ta on nii suures paanikas, et teeskleb oma naha päästmiseks hullu. Ta varjas end koobastes ühes 400 rahulolematu kaaslasega, kes olid tema ümber. Taavet ütles: „Ühel päeval saan ma ometi otsa Sauli käe läbi; mul ei ole tõesti paremat kui põgeneda vilistite maale.“ (1 Saamueli 27:1). Taavet oli räsitud erinevatest hirmudest. Oma võidmis-päevale tagasi vaadates võis ta küll pidada seda suureks veaks, mõeldes: „Issand, see pole võimalik, et oled koos minuga. See pole võimalik, et olen Sinu võitu. Kõik läheb ju täiega viltu. Mis mõtet sel kõigel on? Ilmselgelt oled Sa pahane mu peale.“ Oled sa kunagi midagi sarnast öelnud?

Kuid Jumal polnud hüljanud Taavetit – mitte hetkekski! Sest me teame, et: „Issanda Vaim tuli võimsasti Taaveti peale, alates sellest päevast ja edaspidi.“ (1 Saamueli 16:13). Nõnda on ka sinu ja minuga. Päeval, mil Jumala Vaim juhtis meid Jeesuse juurde ja võidis meid, tuli Ta me ellu, et jääda ja seal elada. Seega on Ta su trööstija keset kõiki su katsumusi ja ebamugavaid olukordi. Ja isegi kui tundub, et asjad kisuvad kiiva, on Jumalal siiski kontroll kõige üle, kui vaid usud sellesse ja usaldad Teda.

teisipäev, 4. november 2014

KUI PALVE EI TUNDU TOIMIVAT

Vaatame Piiblist ühe väga püha mehe sügavat agooniat, et näha, kas tunned ära, kellega tegu? „Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all. Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses...Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse. Kuigi ma hüüan ja karjun appi, summutab tema mu palved...Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale.“ (Nutulaulud 3:1-2, 7-8, 18). Kes on see mees, kelle lootus oli kadunud ja kes ütles, et Jumal summutab ta palved? Ei keegi muu kui prohvet Jeremija. „Sa oled peitunud pilvesse, et palved ei pääseks läbi.“ (Nutulaulud 3:44). Sama hästi võiks see aga olla ka sina ja mina keset elu kriisihetki, kus tundub, et Jumal on sulgenud taeva me ees. Hüüad sa ühes Jeremijaga: „Olen näinud kõikvõimalikke raskusi ja olen hetkel olukorras, kust ei tundu väljapääsu“?

Samas ära arva, et Jeremija jäi oma meeleheitesse! Nii nagu Taavet, jõudis ka tema oma lootuse ja võidu paika. Talle meenus, et ta Jumal on kaastundlik ja rikas heldusest: „Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma veel: see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur! Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale. Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib. Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet. Sest Issand ei tõuka ära igaveseks. Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast.“ (Nutulaulud 3:21-26, 31-32).

Psalmist Taavet ütles: ”Issand kuuleb mu anumist, Issand võtab vastu mu palve.” (Psalmid 6:10). Jumal on kogunud kokku iga su pisara, kuulnud igat su nuttu ja pannud tähelepanelikult tähele igat su palvet. Seetõttu võid olla kindel, et isegi kui pead minema läbi tulise katsumuste ahju, on Ta seal koos sinuga. Jumalal on plaan kõigega, mida Ta su ellu lubab ja iga raske katsumuse läbimiseks annab Ta sulle ka oma erilist armu.

esmaspäev, 3. november 2014

NII SUUR PÄÄSTE by Gary Wilkerson

”Seepärast tuleb meil palju hoolsamini panna tähele seda, mida me oleme kuulnud, et meid kõrvale ei uhutaks. Sest kui juba inglite kaudu räägitud sõna jäi püsima ning iga üleastumine ja sõnakuulmatus sai oma õige palga, kuidas siis meie võiksime pageda, kui me ei hooli nii suurest päästest?” (Heebrealastele 2:1-3).

See sõna või käsuseadus, mille Jumal inimestele andis, kinnitas oma pädevust ja püsima jäämist. Samas tundub see aga paraja paradoksina, sest kui inimese jaoks oli võimatu seda käsku pidada, kuidas sai sellele siis loota? Esiteks, seadus polnud kunagi mõeldud meie päästmiseks, vaid selleks, et näidata meile, kui väga me vajame päästet. Ja seda seadus ka näitas. Samas ilmutab Piibel meile ikka ja jälle, kui haledalt inimene Jumala seaduste pidamises läbi kukkus.

Pane veel midagi tähele selles salmis. Selle autor kasutab taaskord sõna ”suur”, kirjeldamaks kõike, mida Jeesus on teinud. Jeesus on sõlminud täiusliku lepingu Isaga; sellega, kes kannab hoolt meie ”suure pääste” eest (vt 2:3). See juba on midagi püsivat! Kristuse päästeand vabastab meid patu ja surma needusest ja on loodud toimima me eludes. Veelgi enam, Uue Lepingu arm tähendab Jumala väge, mis töötab me eludes. See annab meile väe järgida Tema käske Tema jõus ja mitte meist enestest. ”Kusjuures Jumal ise on kinnitanud nende tunnistust…Püha Vaimu andidega, mida ta jagas oma tahtmise järgi.” (2:4).

Kui meile on kingitud nii suur pääste and, siis miks peaks keegi tahtma seda hüljata? Aga seetõttu, et me oleme kui kodeeritud vastama käsule tegudega. Seda isegi ususfääris – me kipume kalduma tagasi tegude tasandile. Jah, me võime küll mõistusega aru saada, et oleme armu läbi päästetud, kuid sügaval sisimas usuvad paljud meist ikka veel, et me teod on need, mis garanteerivad meile Jumala õnnistused.

Meie meeled on juba lapsest saati häälestatud täitma käsku, millal iganes läbi kukume. Igas kodus kehtivad oma põhireeglid: korista oma tuba, aita peale sööki nõusid pesta jne. See on selline tingimuslik asjade korraldamine, mis tugineb tasul ja karistusel ja enamus vanemaid kasutavad seda selge mõistuse alal hoidmiseks. See kõik võib toimida pereelus, aga mitte Jumala Kuningriigis. Samas aga, kuna enamus meist on selles vaimus üles kasvanud, jätkame ka hilisemas elus samas prisma läbi asju vaadates. Millal iganes me milleski põrume – meie esimene reaktsioon on püüda seda tegudega heastada. Kuid meie teod ei suuda iialgi saavutada seda, mida ainult rist suudab ega lisada ka grammivõrdki pühadust me eludele. Teod, mis on tõeliselt pühad, on Jumala armu tulemus. Need on need, mida me teeme tänutundes, rõõmus ja ustavuses, sest me oleme saanud osa ”nii suurest päästest”.