kolmapäev, 31. detsember 2014

ISSANDA KOORMA JAGAMINE

Iga tõeline koorem, mille Issand on andnud mulle kanda, on sündinud sügavast ja elumuutvast kohtumisest Jeesusega. 1957 langes Jumala Vaim mu üle nutu vaimuna. Müüsin maha oma teleka, mis valitses mu vaba aja üle ja veetsin terve aasta palvetades Jumala poole. Veetsin kuid, palvetades nii oma õpingute ajal kui metsas jalutades. Tema ligiolekus viibimise aeg oli see, mil’ Ta avas mulle oma südame ja näitas mulle kannatavat maailma. Kõige selle keskel kuulsin ka korraldust: „Mine New Yorki!“ Kuuletusin Talle ja New Yorgi tänavaidpidi kõndides, jagas Ta minuga oma koormat gängide, sõltlaste ja alkohoolikute suhtes.

Mõni aasta tagasi kutsus Jumal mind veelgi sügavamasse suhtesse iseendaga. Veetsin kuid ainuüksi Jeesusega, saades puhastatud, pannes maha kõik oma ambitsioonid ja igatsedes olla vaid Talle meelepärane. Taaskord tuli käsk: „Mine tagasi New Yorki!“ Meie teenistus liigub vaid palvetele ja Tema ligiolule tuginedes. Koorem, mille võtame kanda, peab olema Tema koorem, sest muidu on kõik asjata.


Kui olin 8-aastane, olid kõikvõimalikud laagrid hästi populaarsed. Tol ajal polnud küll erilisi kristlikke laagreid ega laagripaiku – telgid ja väikesed kämpingud olid kõik, mida kogudused endale lubada said. Mina ja Gwen käisime mitmeid kordi „Elava vee laagris“ Pennsylvanias. Inimesed, kes sinna tulid, olid täis Jumala ligiolu. Meil polnud seal telekaid ja keegi ei julenud isegi unistada kinno minekust. Jeesus oli meie kõik!

Teenistused kestsid õhtu läbi ja õhtutel, kus Jeesus ilmus kohe eriti võimsalt, jooksime kõik altarile. Mäletan, kuidas põlvitasin seal heintel ja ajal, mil’ viibisin Ta ligiolus, sai Temast kogu mu elu. Ta kõnetas mind ja ütles: „Anna mulle oma elu!“ Ma kahtlen, kas oleksin täna jumalariigi töös, kui poleks olnud neid kalleid Jumala pühasid, kes käisid meil seal laagrites, nii täis Jeesust. Nad peegeldasid Tema au. Olin vahel tunde laagri altaril, nuttes ja värisedes ja kui ma siis lõpuks püsti sain – väike poiss nagu ma olin – oli Jumala käsi mu elu üle ja Tema koorem mu hinge peal. Keegi ei jaganud Jumala koormat nii suurel moel kui apostel Paulus seda tegi. Jeesus pani ta õlgadele oma südame koorma. Aga kuidas Paulus selle vastu võttis? Kohtumise kaudu, kus Kristuse ligiolu ilmus kui kirgas päike! „…välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha…“ (Apostlite teod 9:3-4). See oli Jeesuse ligiolu ja Pauluse teenistus sai sellest kõigest alguse. Pane tähele, et järgmisena tuli korraldus (s 6): „Tõuse püsti ja mine!“ Kui Jeesuse enda elav ligiolu on sinuga, ei vaja sa juhiste saamiseks mingeid komiteesid, strateegiaid ega „kuidas saavutada“-seminare. Püha Vaim ise tuleb ja ütleb: „Mine sinna…mine tänna…tee nii.“ Ta ütleb sulle täpselt, mida, millal ja kuidas!

teisipäev, 30. detsember 2014

MA LANGESIN TA JALGE ETTE

Kord tuleb päev, mil’ Jeesus ilmutab end kogu hukkaläinud inimkonnale. Kui see sünnib, kisendavad inimesed kivide ja kaljude poole, et nood nende peale langeks ja neid Tema võimsa ligiolu eest varjaks. „Ning (nad)… peitsid end koopaisse ja mägede kaljulõhedesse. Ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: Langege meie peale ja peitke meid troonil istuja palge eest ning Talle viha eest!“ (Ilmutuse 6:15-16).

Times Square’i koguduses jutlustame tihti patust ja sellest lahti saamisest ning paljud ütlevad: „Olen lahti öelnud kõigest, mille Jumala Vaim on paljastanud mu sees ja mis pole Jeesuse sarnane.“ Samas aga mõistan, et me pole veel omadega pärale jõudnud ja oleme ikka Tema aust ilma. Ainuüksi jutlustamine ei too kaasa patu vihkamist, mida tegelikult väga paljud neil lõpuaegadel vajaksid. Selleks läheb vaja sügavamat, Jumala läbilõikavat püha ligiolu, sest ainuüksi Tema ligiolus õpime vihkama pattu ja elama aukartuses Tema ees.

Kuulen aegajalt kristlasi uhkeldamas: „Kohtumõistmise päeval ei pea mina küll silmili maha langema. Seisan sirge seljaga ja pea püsti Jumala ees, kuna loodan Tema päästele ja mitte omaenese tegudele!“ On tõsi, et me pole päästetud oma tegudest, aga kui me ei kuuletu Kristuse käskudele, ei ole me Teda ka tegelikult kunagi armastanud ja Ta pole meie läbi ilmsiks saanud (Johannese 14:21).

Apostel Johannes, „meie vend ja kaasosaline viletsuses“ (Ilmutuse 1:9), see, kes kord nõjatus Jeesuse rinnale, nägi Kristust Tema aulises pühaduses. Johannes tunnistas: „Ma pöördusin…Ja…ma nägin…kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane ja…tema silmad olid nagu tuleleek…ning tema hääl oli otsekui suurte vete kohin…ning tema palged olid otsekui päike, kui see paistab oma väes. Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu surnu…Ning tema pani oma parema käe mu peale ja ütles: „Ära karda!“ (Ilmutuse 1:12-19).

Sa võid olla nagu Johannes - Jumalas õigeksmõistetud õde või vend; Tema sulane, kes on kannatanud palju viletsust ja tagakiusu – kuid kas on üldse kedagi, kes suudaks jääda püsima Ta ligiolus, mis lõõskab täiega kui päike? Nii nagu me ei suuda juba praegu vaadata päikeseprillideta päikesesse, ei suuda me ka vaadata otsa Tema pühadusele. Ainuüksi Tema ise saab muuta selle võimalikuks, meid puudutades ja meile kinnitades, et me ei pea kartma.

„Temale, kes suudab teid hoida komistamast ja panna laitmatuna oma kirkuse palge ette hõiskama…olgu üllus, võimus ja meelevald!“ (Juuda kiri 1:24-25)

esmaspäev, 29. detsember 2014

ELAV LEPING by Gary Wilkerson

„See, kes teid süüdistab, on hoopis Mooses, kelle peale te oma lootuse olete pannud.“ (Johannese 5:45). Mida Jeesus küll selle all mõtles, kui seda ütles? Mooses esindab Vana Testamendi käske, mille Jumal kord Siinai mäel andis. Kui meie lootus on Jumala käskude täitmise peal, on Moosese hääl see, mis meid süüdistab, kui nende täitmises põrume. Sa võid nüüd mõelda: „Miks peaks keegi üldse lootma Vana Testamendi peale?“ Usu mind, kristlased teevad seda koguaeg! See sünnib läbi mõtteviisi: „Jumal on andnud mulle käsud, mida täita ja ma saan sellega hakkama. Suudan pidada kinni Ta pühadest standarditest!“ See on see, mida tähendab „oma lootuse Moosese peale panemine“. Samas on see ka hetk, kui me süda hakkab haigestuma: „Pikk ootus teeb südame haigeks…“ (Õpetussõnad 13:12). Meil pole mingit lootust, kui keskendume Moosese seaduse täitmisele, sest meil pole võimet seda täita.

Kõike ülaltoodut arvesse võttes võime küll püüda ülistada Jeesust, kuid miski me südameis ei tundu õige – see tundub kuidagi nii maalähedane. Me kogeme, et midagi on puudu ja nii ongi – Jumala arm, mis tuleb me juurde läbi Kristuse, elava lepingu. Kui Moosese hääl süüdistab meid: „Sa pole püha!“, püüame veelgi enam, kuid tulemused jäävad ikka samaks ja me langeme meeleheitesse.

Jumal ei süüdista meid, mistõttu on äärmiselt oluline, et sellest teadmisest saaks me kindel alus. Alus, mis ei tugine käsule, süüdistustele ega meeleheitele, vaid Jumala enda aulistele ja armulikele tegudele. Kui Ta kuuleb me vastu käivaid süüdistusi, ütleb Ta Jeesusele: „Purusta need!“ Ja sel samal hetkel kuuleme me Püha Vaimu häält ütlevat: „Ära kuula seda valet! See on juba tühistatud ristil.“ Jumal ei süüdista meid, kuna Ta Poeg on teinud meid vabaks. Meile on antud Jeesus, kes keset meie suuremat meeleheidet ütleb: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!” (Johannese 8:11). Andku Jumal sulle armu rajada oma elu sellele alusele ja tunda elust rõõmu!

laupäev, 27. detsember 2014

USUISA by Claude Houde

Kui tahad vaimselt kasvada, kui januned imelise ja jumaliku järele oma igapäeva elus, pead kohe kindlasti pöörama olulist tähelepanu Aabrahamile. Ta pole mingi tavaline Vana Testamendi tegelane või lihtsalt mingi nimi kuskil nimekirjas. Apostel Paulus nimetas teda „usuisaks“ – eeskujuks, võrdpildiks, loodiks, standardiks ja kõigi usklike isaks. (vt Roomlastele 4:12).

Prohvet Jesaja esitab meile väga elulise kutse: „Kuulge mind, õigluse nõudjad, Issanda otsijad! Vaadake kaljut, mille küljest te olete raiutud, ja kaevuauku, kust olete välja kaevatud. Vaadake Aabrahami, oma isa…Kui ta alles üksi oli, kutsusin ma tema ja ma õnnistasin teda ning tegin ta paljuks. Sest Issand…teeb selle kõrbe otsekui Eedeniks ja lagendikud Issanda rohuaia sarnaseks. Seal on lusti ja rõõmu, tänulaulu ja pillihäält. Pane mind tähele, mu rahvas…“ (Jesaja 51:1-4). Kas sulle ei tundu seda piiblilõiku lugedes nagu oleks Aabrahamil meile midagi öelda? Sul on õigus. Paulus, piibliõpetlane, apostel ja maailma muutja, kelle märkimisväärsed ja inspireerivad kirjad on jätnud jälje kogu inimkonna ajalukku, ütleb meile: „…et tõotus jääks kindlaks…ka sellele, kes on Aabrahami usust…“ (vt Roomlastele 4:16).

Armas lugeja, kergitagem seda eesriiet ja avastagem selle tagant üks aare. Sööbigem enam Alguste Raamatusse, 1 Moosese raamatusse, mis räägib Aabrahami usust, et kaevata sealt välja igavese väärtusega kullakaevandus – vankumatu usk. „Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks…ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!” (vt 1 Moosese 12:1-3).

Kallid sõbrad, selline vankumatu usk, mis iseloomustas ja defineeris Aabrahami elu ja olemust, puudutas Jumala südant. Ühtlasi aga sai sellest võti hämmastava tõotuse täitumiseks, millest just äsja lugesime. Piibellikus ja globaalses mõttes pole Aabraham vaid miljonite juutide isa, vaid ka vaimulik isa igale usklikule, kes on pannud oma usu Kristusesse alates Tema ristilöömisest kuni tänaseni välja. Maailmas on üle miljardi Kristuse järgija. Kristlus on maailma kõige kiiremini kasvav liikumine ja Piibli kohaselt on kõik need kallid kristlased Aabrahami pojad ja tütred!

__________
Claude Houde on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 26. detsember 2014

SEE ON PÜHADUS

„Kes…pühaduse Vaimu poolest määratud…Jumala Pojaks väes....“ (Roomlastele 1:3-4). Tõelise pühaduse taga on tegutsev vaim. Kus iganes näed Jeesuse ligiolu toimimas Tema laste sees või kaudu, avastad sealt nii palju enamat kui vaid sõnakuulelikkust, erinevust maailmast ja jumalatute asjade puudumist. Sa leiad neis sõnakuulelikkuse vaimu. Sõnakuulelikkus pole nende jaoks vaid õigete asjade tegemise ja valede asjade vältimise teema. Uskliku üle, kes tunneb suurt rõõmu Jumalale meelepärane olemisest, hingab vaim, mis tõmbab teda automaatselt valguse poole. „Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks. Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas.“ (Johannese 3:20-21).

Püha inimene ei karda Jumala ligiolu valgust. Ta pigem tervitab seda kiirgavat valgust, kuna pühaduse vaim temas hüüab: „Ma tahan, et kõik varjatud asjad mu sees saaks toodud päevavalgele! Tahan olla nii palju kui inimesele vähegi võimalik Jeesuse sarnane.“ Taoline Jumala laps jookseb valguse suunas ja kui ta alistub Jumala ees, saab Kristuse ligiolu valgus suureks auks ta jaoks. Pane tähele pühaduse Vaimu keelt, mis on väga motiveeriv: „Sest me peame tema käske ja teeme, mis on tema silmis meelepärane.“ (1 Johannese 3:22). Kreekakeelses tõlkes on need sõnad oluliselt kaalukamad: „Me peame Jumala käske, tehes seda suure innukusega, kuna teame, et see on Talle meelepärane!“

See on see, kuidas usun, et pühaduse vaim töötab koguduses, kus Jeesuse ligiolu on ilmne. Esiteks, koguduse õed ja vennad tulevad kogudusse võidukalt, võitja naeratus huulil. Nad tunnistavad: „Ma olen muudetud! Issand on pannud mu südamesse igatsuse kuuletuda Talle ja elada laitmatut elu Ta ligiolus.“ Seda tunnistades rõõmustab vaim sinu sees, öeldes: „Tänu Jumalale, veel üks Ta lastest, kes Talle head meelt valmistab! Nad panevad taeva hõiskama!“ Su elevus ületab kogu selle vabaduse, mida hetkel naudid ja päästab sind Saatana meelevallast. Sest enam kui midagi muud, saab meist kogukond, kes õpib olema meelepärane Jumalale. Me ei kuuletu Talle kohustusest või orjameelsest hirmust, vaid seetõttu, et me sees elab sõnakuulelikkuse vaim. Me rõõmustame Kristuse rõõmus, olles rõõmsad, et Tema süda on rõõmus! See on see, mis on pühadus.

neljapäev, 25. detsember 2014

JUMALA LIGIOLU

Jeesuse ligiolul on vägi hävitada ja ajada patte välja! „Jumal tõuseb! Ta vaenlased hajuvad ja ta vihkajad põgenevad tema palge eest. Nagu suits haihtub, nõnda sa nad hajutad; nagu vaha tule paistel sulab, nõnda hukkuvad õelad Jumala palge ees. (Psalmid 68:2-3). See on pilt sellest, mis võib juhtuda, kui jääd üksinda Jumalaga oma palvekambrisse. Tema imeline ilmuv ligiolu on kui orkaan, mis pühib teelt kõik ihade suitsu ja mustuse; otsekui põletav tuli, mis sulatab kõik kõvaduse. Kogu kurjus hävib Tema ligiolus.

„Mäed sulavad nagu vaha Issanda ees, kogu ilmamaa Issanda ees.“ (Psalmid 97:5). Mäed siinses salmis esindavad saatanlikke kindlustusi ja põikpäisust, mis kõik sulavad ära nende eludes, kes võtavad isiklikku aega Jumalaga. Me võime paluda end kasvõi siniseks: „Oo Jumal, saada oma pattu paljastav ja hävitav vägi kõigisse meie kogudustesse!“ Kuid sellest pole mingit kasu, kui Tema Vaim pole tõstnud neis kogudustes esile palvetavat, püha käputäit, kes puhtad südameilt ja kes kutsuvad Ta ligiolu sinna pühakotta.

Sa ei saa kunagi kogema Jeesuse tõelist ligiolu, kui su sees pole kasvavat vihkamist patu vastu; seda läbilõikavat arusaamist oma läbikukkumistest ja sügavamat tunnetust oma äärmisest patususest. Need, kes ei koge Kristuse ligiolu, muutuvad üha tuimemaks ja tuimemaks patu suhtes. Mida enam nad taanduvad Tema ligiolust, seda julgemaks, ülbemaks ja mugavamaks nad oma kompromisside osas muutuvad. Samas aga ei piisa vaid sellest, kui ainuüksi ammutame Tema ligiolust - Temaga koosolemine peaks ka muutma ja puhastama meid. „Siis ütlete teie: Me oleme sinu ees söönud ja joonud ja sina õpetasid meie tänavatel. Ja tema ütleb teile: Ma ei tea, kust te olete tulnud, hoidke minust eemale, kõik ülekohtutegijad!“ (Luuka 13:26-27). Nende üle, kes tunnistavad, et on tõesti söönud ja joonud Jumala ligiolus ja kes ütlevad: „Me olime su ligiolus ja kuulsime Su õpetust“, mõistetakse kohut nende endi suusõnade üle. Sest nad viibisid küll Tema ligiolus, kuid nende elu ei saanud muudetud. Nad olid endiselt pimedad oma patususe suhtes, kalgid ja muutmatud Kristuse ligiolus, mispeale Jeesus ütleb neile: „Ma ei tunne teid, taganege minust!“ Kui ohtlik see on istuda koos Jumala pühadega, kes kiirgavad välja Tema ligiolu ja au ja kelle kaudu Jeesus võimsalt ilmutab end ning mitte muutuda. Kui surmav on mitte märgata patu räpasust, oma südame katku ja julgeda siis veel väita: „Issand, ma käisin kirkus, kus su ligiolu oli nii ehe ja istusin Su pühas ligiolus.“ Sel juhul oleks parem, et sa poleks iial kogenudki Ta ligiolu.

kolmapäev, 24. detsember 2014

TÕELINE ÄRKAMINE

Hiljaaegu ütlesid neli teismelist poissi mulle: „Te käisite me koguduses aasta tagasi jutlustamas ja see oli tol ajal täiega surnud. Nii et me alustasime isekeskis palvekoosolekute pidamisega. Tahtsime, et me asjad Jumalaga saaks korda, et võiksime parandada meelt ja põleda Jeesusele. Me punt kasvas kümne liikmeni ja me aitasime ka teistel päästetud saada. Nüüd aga kutsume pastoreid ja diakoneid palvetama ühes meiega. Me kogudus on nüüdseks täiesti muutunud!“

Mis tõelisse ärkamisse puutub, siis ma näen seda intensiivse armastuse taastamisena Jeesuse vastu. See väljendub uues igatsuses kuuletuda igale Ta sõnale ja südame hoiakus, mis ütleb: „Mida iganes Ta ka ütleb, seda ma teen.“ Nii et pole kahtlustki, et ärkamine on kui vastus inimeste sõnakuulelikule armastusele, kes üksikindiviididena on tunnistanud ja hüljanud kõik oma patud, igatsedes olla vaid Kristuse ligiolu allikaiks. Ärkamine peegeldubki nende inimeste kaudu. Nad kannavad endaga Kristuse ligiolu ja au ja Tema elu voolab neist kogu aeg.

Suurkoguduste pastorid on mulle öelnud: „Sa pead tulema vaatama, mida Jumal on tegemas. Tuhanded tulevad me kogudusse, nii et kirik on puupüsti täis! Ja me ülistus on täiega omaette tase!“ Olen külastanud osasid neid kogudusi suurte ootustega, kuid harva kogenud neil massikogunemistel tõelist Kristuse ligiolu. Koguduses ei valitsenud tõelist meeleparanduse vaimu ja usun, et kui mõni prohvet oleks tõusnud ning paljastanud kõik seal peituvad abielulahutused, abielurikkumised ja nende esitatud muusikas peituvad saatanlikud alged, oleks pool kogudust tühjaks jooksnud. Nad veetsid lihtsalt lõbusalt aega!

Tean ühte kogudust, kus koguduse juht kutsus u 50 inimest palvesaali, pidades neile maha korraliku müügiloengu. Nad pidid liituma selle kogudusega, et saada oma palvetele vastuseid. Tolles koguduses polnud ühtki Kristuse ligiolu astjat ega kanalit. Nende nn ülistus ja kiitus oli lihtsalt öeldes lärmi tegemine ja ma teadsin, et ei lähe kaua, kuni rahvas hakkab pidevalt nõudma taolist meelelahutust. Paigas, kus puudub tõeline Kristuse ligiolu, otsivad inimesed vaid tundepuhanguid.

Ma lahkusin neilt koosolekutelt teadmisega südames, et Jeesus polnud selle rahva keskel. Oli ilmselge, et nad ei elanud sõnakuulelikkuses Tema ees, mis tähendas ka seda, et tegelikkuses nad ei armastanud Teda. Jeesus ei ilmuta end neile, kes väidavad end armastavat Teda, kuid ei kuuletu Talle. „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.“ (Johannese 14:23).

teisipäev, 23. detsember 2014

TÄIS KRISTUSE LIGIOLU

Küsi ükskõik, milliselt kristlaselt: „Kas sa armastad Jeesust?“ ja sa saad vastuseks: „Absoluutselt!“ Kuid Tema püha Sõna valguses ainuüksi sõnadest ei piisa, sest Jeesus ise tõi välja kaks olulist aspekti, mis näitavad ära, kas armastame Teda või mitte. Kui need kaks asja pole ilmsed su elus, väljendub su armastus Jeesuse vastu vaid sõnades ja mitte tegudes ning tões. Nendeks on: 1. Sinu sõnakuulelikkus igale Jeesuse korraldusele ja 2. Tema ligiolu reaalne ilmnemine su elus. Mainitud piiblisalm ütleb: „Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind…ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.” (Johannese 14:21). „Näitan“ tähendab „paistan välja“ või „tungin esile“. Ehk teisisõnu – olla vahend või kanal, kelle kaudu Jeesus saab paista välja oma ligiolu.

Kristlik kogudus palub sageli: „Oo Issand, saada meile oma ligiolu. Tule me keskele, lange me üle, liigu me seas, ilmuta end meile!“ Kuid Jumala ligiolu pole miski, mis lihtsalt tuleb alla. See pole miski, mis kuidagi ootamatult langeb koguduse üle, neid üllatades ja jalust niites. Meil on otsekui arusaam, et Kristuse ligiolu on kui mingi nähtamatu suits, mille Jumal pihustab kuhugi õhku. Otsekui au pilve sealt Vanast Testamendist, mis täitis templi ja mille keskel preestrid ei suutnud püsida ja jumalateenistust läbi viia.

Me unustame ära, et me endi ihud on Jumala templiks ja kui Ta au tuleb, siis see peab ilmnema nii me südamete kui ihude kaudu. Kristus ei pesitse kusagil hoonetes või teatud õhkkonnas. Muide, Piiblis on öeldud, et isegi taevad ei suuda Teda kinni hoida või pidada. Pigem avaldub Ta me sõnakuulelike, pühitsetud ihude kaudu, oma templite kaudu: „Meie oleme ju elava Jumala tempel, nõnda nagu Jumal on öelnud: „Ma tahan nende seas elada ja käia ja olla nende Jumal, ja nemad on minu rahvas. (2 Korintlastele 6:16). „Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel?“ (1 Korintlastele 6:19). Miks on siis nii, et me kogudustes on kas hästi vähe või pole üldse Jeesuse ligiolu? Miks on nii paljud kogudused surnud? Aga seetõttu, et kas pastor, koguduse rahvas või mõlemad, on vaimselt surnud! Samas pole Kristuse ligiolu kogemine koguduses niivõrd üldine kui isiklik kogemus. Tõsi, vaimselt elutu ja mittepalvetav karjane võib külvata surma ka oma koguduse rahva üle. Kuid samas on iga koguduse liige omaette Jumala tempel ja seetõttu ka isiklikult vastutav Jumalale kuuletumise ja Tema ligiolu kandmise eest. Mistõttu isegi kui su kogudus ongi surnud, võid sina olla ikkagi täis Kristuse ligiolu.

esmaspäev, 22. detsember 2014

NÄLG ARMU JÄRELE by Gary Wilkerson

Olen kindel, et üle maailma valitseb nälg Kristuse armu järele ja Piibel ka kinnitab seda. Luukas kirjutab, et kui Jeesus pidas Mäejutlust, oli seal tuhandeid inimesi, kes „kõik olid tulnud teda kuulama ja saama paranemist oma haigustest. Ja terveks said ka need, keda rüvedad vaimud piinasid.“ (Luuka 6:18). Kõik need massid tulid kokku selleks, et olid kuulnud jutte mehest, kes on armuline ja tervendab nad.

Seal oli „väga palju rahvast kogu Juudamaalt ja Jeruusalemmast ning Tüürose ja Siidoni rannikualalt.“ (Luuka 6:17). Kõik need „haavatud“ inimmassid ei rännanud nii pikka maad maha selleks, et kuulda üht jutlustajat ütlevat: „Pingutage rohkem!“ Nad olid juba niigi kurnatud kõigest heitumusest, haigustest ja meeleheitest tänu pingutustele püsida pühana. Pealegi, see polnud ainult „heade inimeste“ kogunemispaik. Paljud olid oma eludega üsna lõpu korral, olles tõmmatud ja tõugatud kõigist oma raskustest. Kuid mis iganes need olukorrad ka polnud – käsu pidamine polnud toonud neile elu. Kuuldused Jeesuse armust aga, osutusid nende näljaste teeliste jaoks tõeks. Ta ainuüksi ei rääkinud armust, aga ka demonstreeris seda, tervendades nad kõik, „sest temast läks vägi välja ja parandas kõik.“ (Luuka 6:19).

Noore poisina mõõtsin oma elu Kristusega selle põhjal, kui hästi suutsin elada alandlikku, puhast ja armulikku elu. Tabades end agressiivsuse hoolt, mõtlesin: „Pean olema enam alandlik ja tasane.“ Kui mõni seksuaalse alatooniga mõte mu peast läbi käis, mõtlesin: „Kuidas ma küll ometi suudaks oma südant puhtana hoida?“ Nagu paljud teised enne mind, pöörasin minagi Jumala armulise õnnistuse käsumeelsuseks, mida kuidagigi moodi täita. Kui suutsin enam vähem hästi Jeesuse poolt Mäejutluses mainitud „õndsuse“ kriteeriume täita, oli võimalus, et Jumal ütleb mulle: „Gary, nüüd oled õnnis!“

Kuid see pole nii! Need asjad on hoopis vastupidi ja kõik eelpool mainitu täiesti vastuolus Kristuse evangeeliumiga. Kui Jeesus vaatas kogu selle rahvahulga peale, nägi ta neid juba vaimust vaestena, kes alandlikkuses surutud põlvili, muserdatud oma haigustest ja kurnatud oma püüetest elada õiget elu. Aga mida Ta siis tegi? Ta kuulutas õnnistust nende üle! Nõnda samuti, nagu Jumal lõi kogu loodu pimedast tühjusest, kuulutas Jeesus jumalikke õnnistusi laastatud patuste üle, kes elu käest peksa saanud. Ta kinnitas neile: „Te tulite siia nuttes, kuid mina ütlen, et olete õnnistatud Jumala silmis – õnnistatud oma abielus, õnnistatud oma töödes, õnnistatud oma hinge sügavustes.“ See oli radikaalne sõnum nende kõrvade jaoks! See rahvas oli harjunud vaid Vana Testamendi tingimustega, mistõttu arvasid end väärivat kuulda: „Te olete neetud! Te pole pidanud 5 Moosese raamatus antud käske, sest muidu oleks te elu ju õnnistatud.“ Jeesus ütles neile hoopis vastupidist: „Enne, kui te üldse midagi minu heaks tegite – enne kui palusite, ülistasite või tunnistasite – õnnistasin mina teid!“

laupäev, 20. detsember 2014

ANDESTUSE SEEMNED by Nicky Cruz

Ma sooviks, et võiksid kogeda seda sama imet, mida meie pere on kogenud. Et võiksid kogeda seda sama erinevust, mida meie kogesime, võrreldes tänasega ja ajaga, mil’ olin alles noor. Täna armastan oma õde ja vendi kirglikumalt kui eales varem. Pole midagi paremat kui olla koos oma perega ja naerda, nutta ning vestelda koos. Need hetked, mil’ mul on võimalus minna tagasi Puerto Ricosse ja külastada oma perekonda, on kõige kallimad hetked, mida üldse omada võib. Koju minnes pole ma enam Nicky Cruz – tuntud evangelist või kõneleja -, vaid lihtsalt vend. Olen lihtsalt pereliige ja mulle meeldib see. Muide, mu kaks venda, kes on pastorid Puerto Ricos, pole mind kordagi kutsunud oma kogudustesse kõnelema. Sest nad teavad, et kui ma tulen koju, on see lihtsalt olemise aeg.

Mul on nii palju mälestusi perega koos veedetud aegadest, kus olime kaua üleval ja sõime, naersime, viskasime nalja, palvetasime ja nutsime koos. Vahel olime hommikul kella 1’ni üleval, rääkides erinevaid lugusid. Viskasime nalja ja jagasime rõõme, mis igaühe me sees pulbitses. See oli kui üks suur fiesta! Kuid see pole mitte alati olnud nii. Me pole mitte alati olnud nii rõõmsad, muretud ja armastavad. Kui Jeesus me ellu tuli, tõi Ta kaasa oma plahvatusliku armastuse! Ta avas oma armu ja andestuse väravad. Meie pere minevikku kuulub palju valu. Samas keegi meist ei kanna hinges kibestumist ega vimma. Me südameis pole midagi muud kui vaid armastus. Me ei kuluta aega kahetsustele, vaid tunneme rõõmu Jeesusest, keda tänaseks tunneme ja tulevikust, mis Tal meie jaoks varuks on.

Seetõttu see murrab mu südame, kui näen perekondi, kes hoiavad kinni oma minevikust. Vennad ja õed, kes hoiavad kinni kibestumisest ja põlgusest asjade tõttu, mis jäänud ammu juba selja taha. Mehed ja naised – abikaasad, kes saanud haiget erinevate sõnade ja tegude tõttu ja kes lasevad neist lähtuval valul kasvada ja hävitada end otsekui vähktõbi.
Jeesus võib teha inimsüdamega midagi, mida keegi teine ei suuda. Ta võib tuua muutusi, mida me ei suudaks ettegi kujutada. Kui Ta tuleb me südameisse, teeb Ta palju enamat kui et vaid andestab meile – Ta jätab maha andestuse seemned. Üleloomulikud seemned, mis ei kustuta ainuüksi pattu, aga ka valu, mille see patt endaga kaasa tõi.

Ma ei suuda Jeesust ära tänada kõige selle hea eest, mis Ta mu pere heaks on teinud. Kõige selle andestuse, armu ja armulikkuse eest, mille Ta on meile kinkinud, liites meid taas tagasi ühte.

Ta võib teha seda sama kelle iganes heaks!

__________ 

Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 19. detsember 2014

ÄRA HALETSE

Noomi püüdis veel viimast korda õhutada Rutti pöörduma tagasi koju, kuid Rutt ei läinud, „jäädes tema seltsi“ (Rutt 1:14). Piibli algtõlkes on tema jäämise kohta kasutatud väljendit, mis viitab kui teenijannale, kes on langenud põlvili ja hoiab oma perenaise ümbert kinni, laskmata kunagi minna. Rutt valis Jumala! Niipea, kui Rutt ületas Juudamaa piiri, oli ta teel võitmaks Kristust. Ta jaoks polnud küll ühtki teeviita, mis oleks seda kinnitanud, kuid me teame, kuhu see tee viis: otse Jeesuse südamesse! Rutt ja Noomi tulid õnnistuste paika – vaestena ja teadmata, kust nende järgmine toidukord tuleb – kuid nad saabusid just lõikuse alguse ajaks.

Rutt oli täiesti pennitu, ilma vähimagi tulevikuta sirendamas silme ees. Samas oli ta vooruslik naine, kes oli usaldanud kõik Jumala hoolde. Ta ütles: „Lase ma lähen põllule ja nopin viljapäid!” (Rutt 2:2). Ainuüksi puruvaesed tegid sellist tööd. Seadus nägi ette, et maaomanikud ei võtnud lõikust põllu neljast nurgast ning jätsid maha viljapead, et vaestel oleks midagi võtta. „Kui te lõikate oma maa vilja, siis ära lõika oma põlluääri sootuks, ja ära nopi üles, mida su lõikuse järelt saaks noppida…jäta need kehvale ja võõrale!“ (3 Moosese 19:9-10)

Tundus, nagu Rutt oleks teinud viletsa valiku: ta pühendumine viis teda väga erilisse paika, kuid nüüd rabas ta hoopis miinimumpalga eest ränkrasket tööd teha! Ta elas isegi alla miinimum toimetuleku taset. Pane teda hoolega tähele, sest sama võib juhtuda ka sinuga, kui otsustad lasta kõigel minna ning järgida Jumalat kuni lõpuni!
Apostel Paulus kandis järgnevat risti kuni surmani: „Mulle tundub, et Jumal on meid, apostleid, pannud…kogu maailmale vaadata, nii inglitele kui inimestele. Meie oleme Kristuse pärast arutud…me kannatame nälga ja janu, ja oleme paljad, ja meid pekstakse rusikatega, ja meil ei ole kusagil asu…me näeme vaeva oma kätega tööd tehes…meid sõimatakse…meid taga kiusatakse…meid halvustatakse…Me oleme nagu maailma kõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini.“ (1 Korintlastele 4:9-13).

Kuid samas, ära haletse Rutti, sest ta oli üsna peagi võitmas enesele Kristust!

neljapäev, 18. detsember 2014

ÜLETADES PIIRI

Nagu me Ruti raamatu 1-peatükist näeme, jõudsid Noomi, Orpa ja Rutt Moabi ja Juuda piirini ja seisid seejärel silmitsi otsusega: kas astuda edasi Jumala armu liikumisest Kristuse täie täiuse sisse? Nende nimed annavad sellest veidi aimu. Noomi tähendab „armu“, Orpa tähendab „kangekaelset“ ja Rutt „sõpra või kaaslast“. Tõehetk saabus seal samas piiril, kui Noomi otsustas Orpa ja Ruti pühendumise ja otsusekindluse proovile panna. Otsus minna, tähendas nende jaoks enamat kui vaid emotsiooni või sõnu. Nad pidid valima, kas minna tagasi või edasi, omamata mingitki lubadust eesootava tasu suhtes või selget visiooni selle osas, mida see kõik neile maksma läheb.

Selle asemel, et kuulutada neile edukusest, kergest elust ja heaolust, maalis Noomi nende silme ette pildi kannatusest ja vaesusest. Ei mingeid lubadusi maise vara kohta – ainuüksi elu usus. Muide, ta isegi julgustas neid pöörduma tagasi oma emakoju (vt Rutt 1:8-9). Nii Orpa kui Rutt jäid sel hetkel veel enesele kindlaks: Aga nad tõstsid häält ja nutsid ning ütlesid temale: „Ei, me läheme koos sinuga su rahva juurde!” (Rutt 1:9-10).

Me teame juba Orpa nime põhjal, et vaatamata tema suurele pisarate voolule ja kindlatele sõnadele edasi minna, langes ta siiski välja ja pöördus tagasi oma ebajumalate poole. Jah, väliselt oli ta küll murtud ja õrnake, jättes mulje, et on osa Jumala juurde tagasi liikumisest. Kuid ma usun, et Noomi nägi Orpa südame läbi ja nägi, kuidas ta võitles. Võimalik, et Noomi mõtles endamisi: „Vaene laps! Ta arvab, et igatseb Jumala täiuse järele, kuid samas igatseb siiski selle maailma järele. Ta oleks äärmiselt õnnetu, kui läheks edasi, sest jääks alati vaatama tagasi!“ Nii et Noomi ütles: „Mine oma teed!“ Orpa oli eeldavasti langetanud oma südames otsuse: „Ma lähen tagasi Moabi ja teenin ka seal Jumalat – ainult et omal moel! Ma küll armastan Tema rahvast, kuid mu oma elu vajab ju ka elamist. Ma ei ole veel valmis loobuma oma minevikust.“ Piibel ütleb: „Aga nemad tõstsid häält ja nutsid veel enam; Orpa suudles seejärel oma ämma.“ (Rutt 1:14) Piibi algtekstis on lisatud: „ja läks tagasi“.

Osad teist, kes te seda teksti praegu loete, olete samuti oma usukaaslastega peagi hüvasti jätmas. Te südames on miski, mis teid tõmbab – kas mingi kindel sõprade ring või vana armastus. Kuid nagu Noomi ütles Rutile: „Vaata, su kälis pöördus tagasi oma rahva ja jumalate juurde.“ (Rutt 1:15), nõnda on ka sinu südames mingi ebajumal – miski su minevikust, millest sa ei suuda lahti lasta!

kolmapäev, 17. detsember 2014

PÕUAAEG ON LÄBI SAANUD

Ruti raamatus 1:6 võime lugeda järgmist: „Issand oli hoolitsenud oma rahva eest, andes neile leiba.“ Noomini jõudis sõnum, et Juuda näljaaeg oli läbi saanud ja et Jumal oli taaskord külastanud oma rahvast piisava leiva ja õnnistustega. Möödund’ aja õnnistused täitsid taas Noomi hinge ja ta hakkas taga igatsema seda püha paika. Tal oli kõrini Moabist ja selle ebajumalateenistustest ning surmast. Nii et ta „võttis siis oma miniatega kätte ja läks Moabi väljadelt tagasi…Ta läks ära paigast, kus ta oli olnud, ja temaga koos ta kaks miniat.“ (Rutt 1:6-7). Noomi miniad, Orpa ja Rutt, jätsid hüvasti nii oma vanemate, sõprade kui perega. Nad ütlesid oma kõige kallimatele, et nad lähevad igaveseks; et nad lähevad Juudamaale – paika, kus Jumal oli oma rahvast külastanud.

Jumal külastab ka tänapäeval taaskord oma rahvast! Taaskord on põuaaeg läbi saanud! Nii meie Times Square’i koguduses kui teistes kogudustes üle maailma, tõuseb taas selge ja puhas Jumala Sõna esile. Ja kui Jumal oma rahvast külastab, „annab Ta neile ka leiba“.

Selle viimase Jumala Sõna põua ajal, mil’ osa rahvast põgenes Moabi – maailma, tuimuse, külmuse, naudingute ja edu keskele, jäi Jumala püha käputäis siiski püsima. Nad elasid üle TV-evangelistide enese ülistuse, tühise sensuaalsuse, mis tuhises läbi kogu Jumala koja, kantslist jagatava rumaluse ja tagasilangenud kristlaste pilked. Nad palusid, paastusid ja tegid eestpalveid. Ja Jumal võttis neid kuulda ning on taas külastamas oma rahvast. Miks on Times Square’i kogudus tulvil näljaseid otsijaid? Sest sõna on läinud liikvele, et Jumal on siin! Rahvas on kuulnud, et Jumala Sõna voolab jälle. Sama kehtib ka paljude teiste paikade kohta – uudised levivad, et Jumal on taas külastamas oma rahvast. Põuaaeg on möödas! Jumal on saatnud oma leiva taevast ja kui sa ei ole sellest veel osa saanud, siis tule kiiresti sealt Moabist välja ja mine sinna, kus Jumal on külastamas oma rahvast!

See on see, mida ka Noomi koos oma miniatega tegi. Nende liikumine Juuda piiri äärde esindas nende liikumist Jumala suunas. Jumala Vaim tõmbas neid ja nad olid haaratud uudistest Tema uute külastuste kohta. Samal moel näen ka täna Vaimus, kuidas tuhanded, kes pole sellest veel midagi kuulnud, kiirustavad tagasi koju. Tagasi Kristuse täiuse juurde ja eemale kõigest ülespuhutust, tühjast kergluse ja edukuse evangeeliumist, kaksikstandarditest ning pooletoobisusest.

teisipäev, 16. detsember 2014

RUTI RAAMAT

Ruti raamat räägib imelise loo Jumala juurde pöördunud paganlikust noorest naisest, kes võitis oma maise isanda südame. Usun, et tegu on väga prohvetliku looga, mis kõnetab meid võimsalt ka tänapäeval. Sest me võidame Kristuse südame samal moel nagu Rutt Boase oma!

Kuid kogu selle loo näol on tegu nii palju enama kui vaid ajaloolise looga. Paulus kirjutab: „Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.“ (1 Korintlastele 10:11). Ruti lugu algab järgmiste sõnadega: „Ja neil päevil…nälg oli maal“ (Rutt 1:1). Seetõttu põgeneski iisraeliit Elimelek koos oma naise Noomi ja kahe poja Mahloni ja Kiljoniga Juudamaalt Moabi väljadele. Elimelek suri seal ning Noomi pojad abiellusid paganatest naistega, kelleks olid Orpa ja Rutt. Nad kõik jäid sinna veel kümneks aastaks.

Moab oli aga ebajumalateenistuste paik – kurjade ja põlastusväärsete kogunemispaik. Moab ise, kelle järgi ka seda paika kutsuti, oli sündinud verepilastuslikust suhtest Loti ja ühe ta tütre vahel. Veelgi enam, nimi Moab tähendab abielurikkumist, hooramist. Moab oli see, kes meelitas juudid kõrbe, kus 24 000 neist hukkus hiljem katku kätte. Jumal oli hoiatanud juute mitte abielluma moabi naistega, öeldes: „sest nad pööravad tõesti teie südamed oma jumalate poole!” (1 Kuningate 11:2). Vaimses mõttes toimub sama asi ka siis, kui leiab aset Jumala Sõna põud– Jumala rahvas pöördub maailma poole, saades peibutatud ebajumalateenistustest ning segunedes sellega, mis ebapüha. Taoline põud ajab usklikud kuhugi mujale leidma midagi, mis rahuldaks nende seesmisi vajadusi.

Tänapäeva kristlased muutuvad külmaks ja langevad usust, kuna nad ei saa tõelist vaimulikku toitu. Nad käivad küll kirikus, kuid nende karikas jääb siiski tühjaks. Jutlused, mida nad kuulevad, on suht pinnapealsed – ei midagi tahket ega elavat – lihtsalt puhas meelelahutus. Nälga suremine toimub otse Jumala enda kojas! See on ka põhjus, miks kogudused on täis abielurikkumisi, lahutusi, rock’n rolli, ebapiibellikku psühholoogiat ja New Age’i evangeeliumit. Lisaks sellele veel koguduse noored, kes kasutavad narkootikume ja elavad valimatult lodevat elu. Põud koguduses on ajanud nad Moabi, ebajumalateenistuste paika. Kuid Moab on paik, kus noored mehed surevad – just täpselt nõnda, nagu Noomi pojadki Moabis surid!

esmaspäev, 15. detsember 2014

TA ÜTLEB. ET OLED ÕNNISTATUD by Gary Wilkerson

Paljud kristlased küll ei tunnista seda, kuid sügaval oma südames usuvad nad siiski, et Jumala arm on liiga hea, et olla tõsi. Nad arvavad, et Ta arm kingib neile liiga suure vabaduse, mistõttu nad hoiavad ikka kinni oma tegudest, kuna on veendunud, et see on ainus asi, mis hoiab neid õigel teel.

Paulus ütleb taolise mõtteviisi kohta, et selle tulemuseks on surnud teod. „Kuidas siis nüüd? Kas hakkame tegema pattu, kuna me ei ole Seaduse, vaid armu all? Kindlasti mitte! Eks te tea, et kelle kuulekusse teie end loovutate orjaks, kelle sõna te kuulate, selle orjad te olete - olgu patu orjad surmaks või kuulekuse orjad õiguseks! Aga tänu Jumalale, et te olite küll patu orjad, aga nüüd olete saanud südamest kuulekaks sellele õpetusele, millesse teid on juhatatud.“ (Roomlastele 6:15-17).

Millisele õpetusele Paulus siin viitab? Aga sellele, et me kuulume nüüd Kristuse armule! Seetõttu me ka ei jätka enam patu tegemist, kuna see pole enam osa me identiteedist. „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ (2 Korintlastele 5:17). Ja lõpuks ütleb Paulus: „Mu kallid õed ja vennad, lugu on nüüd järgmine: surres koos Kristusega, surite te ka käsuseadusele, olles nüüdsest liidetud ühte Selle samaga, kes tõusis surnuist. Kõige selle tulemusena saame kanda head vilja Jumalale.“ (Roomlastele 7:4).

See uus elu, mis meile on antud – Kristuse enese elu – äratab meid ellu teenima Teda täies vabaduses, rõõmus ja rahus. Olles vaba väsitavaist kohustuste ahelaist, võime hüüda ühes Taavetiga: „Issand, ma tunnen rõõmu Sinu tahte täitmisest!“ Ja me ei saa muudmoodi kui et tunnistada Jeesusest kogu maailmale, kes on näljas, meeleheitel ja janune Tema armu järele. Ehk lühidalt öeldes: arm toob ka tulemuse!

Armas sõber, sa ei saa pigistada elu välja millestki, mis on surnud. Ainuüksi Jeesusel on vägi äratada uude ellu see vana, surnud inimene meie sees. Tema arm on nii mõistetamatu ja nii üle mõistuse, et me ei saa sellest siin maises elus kunagi lõpuni aru. Nõnda samuti nagu me ei saa seda armu ka omas jõus välja teenida. Paulus kirjutab: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.“ (1 Korintlastele 13:12).

Jumal tunneb sind läbi ja lõhki. Seda isegi keset su igati sassis ja murtud elu ja Ta ütleb sulle: „Sa oled õnnistatud!“ Ehk siis sa pead mõistma, et see uus elu, mis sul on, ei ole mitte su oma tööde ja pingutuste tulemus, vaid kõige selle vastuvõtmise küsimus. Nii et kuidas oleks, kui paneksid oma kaalukausid maha ja elaksid seda uut elu, mille Jeesus sulle oma armust kinkinud on? Ta on juba kuulutanud oma õnnistusi su üle, mistõttu võta need lihtsalt vastu!

laupäev, 13. detsember 2014

KORD TULEB PÄEV by Jim Cymbala

”Kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga.”  (1 Korintlastele 3:13-14). Kõik, mis on kullast, hõbedast ja vääriskividest, jääb püsima; kõik see aga, mis on puust, õlgedest ja heinast, hajub suitsuna õhku. Paulus ei ütle selles piiblisalmis, et me tegude kvantiteet katsutakse läbi. Ta ei räägi ka midagi kirikus käidud kordadest. Ei, kõik keskendub ainuüksi kvaliteedile.

Warren Wiersbe (endine Moody Koguduse pastor Chicagos ja raadiosaate “Tagasi Piibli juurde” kõneleja) tegi ühe huvitava tähelepaneku selle piiblilõigu kohta, jagades seda ka meie koguduse meeskonnaga. Ta küsis: ”Mis erinevus on neil materjalidel lisaks sellele, mis niigi ilmselge, et üks osa on põlemiskindel ja teine mitte? Ma arvan, et on tähelepanuväärne, et nii puit, hein kui õled on sisuliselt su oma koduukse all või heal juhul mõne meetri kaugusel sellest. Neid jagub küllaga ükskõik, millisesse metsa või põllule. Kui aga tahad leida kulda, hõbedat või vääriskive, pead hakkama kaevama. Pead nägema kõvasti vaeva nende leidmiseks. Nad ei vedele lihtsalt niisama siin-seal, vaid sa pead tungima sügavale maa sisemusse, et neid leida.“

Minu jaoks oli see väga sügavamõtteline. Kõikide vaimsete „ehitise“ püsti löömine, kus kasutatakse puitu, õlgi ja heina, käib lihtsalt – vähe tööd, vähe otsimist, ei mingit pingutust ega valu. Sa lihtsalt lööd selle püsti ja see näeb üsna kobe välja…mõnda aega. Kuid kui tahad ehitada midagi, mis peaks vastu ka Jumala Kohtupäeval, läheb kogu ehitus oluliselt rohkem maksma.

Sel päeval ei oma mingit tähtsust, mida su kaaskristlased sust’ arvasid. Ei oma ka mingit tähtsust, mis nõu ärihaid sulle andsid. Sina ja mina saame seisma selle Ühe ees, kelle silmad on „nagu tuli“ ja keda ei räägi vähimalgi moel pehmeks oma imeliste strateegiatega. Me seisame silmitsi Ta põletava pilguga ja ainus, mida Ta meilt küsib, on, kas olime julgelt ustavad Tema Sõnale?



Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. 

reede, 12. detsember 2014

ÜLETADES SÕNAKUULELIKKUSE PIIRI

„Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!” (Luuka 22:31-32).

Kui Jeesus maa peal elas ja käis, teadis Ta enam kui hästi kurjuse põletavatest vägedest ja sellest, kuidas Saatan kasutab igat võimalikku relva otse põrgust, et sõeluda Jumala jüngreid. Ma ei usu, et keegi meist mõistaks seda tegelikku suurt konflikti, mis hetkel vaimses maailmas valitseb. Ühtlasi ei mõista me sedagi, kui otsusekindlalt on Saatan otsustanud hävitada kõik Jumala pühad, kes vähegi on kinnitanud oma südame Jumala külge ja on valmis minema Kristusega lõpuni välja.

Me ületame oma kristlikus elus ühe piiri – ma nimetan seda „sõnakuulelikkuse piiriks“ – mis paneb kõik häirekellad põrgus lööma. Hetkel, mil’ ületad piiri ellu, kus alistad end täielikult Jeesuse sõnakuulelikkuse ja Temast sõltuvuse alla, olles otsustanud mitte kunagi enam tagasi vaadata, muutud sa ohtlikuks pimeduse kuningriigile ning sihtmärgiks selle jõududele. Igat usklikku, kes pöördub kogu südamest Jumala poole, igatsedes pühaduse ja sügavama osadusel järele Jeesusega, tabavad kõikvõimalikud kummalised ja jõulised hädad, katsumused ning proovilepanekud!

Võib-olla sa olid kunagi poole kohaga jünger. Armastasid Jumalat, kuid olid samas vaimses mõttes laisk. Sa polnud innukas Piibli uurija ega hoidnud vaimsete asjade poole. Sa ei tahtnud olla mingi usufanatt ja su asjad sujusid üsna hästi. Kurat ei tüüdanud sind just eriti palju, kuna olid pigem aia peal vahtija. Kuid nüüd oled korraga Jumala asjades sees! Ta Sõna on saanud elavaks su jaoks ja sa palvetad ning nutad kadunud hingede pärast ning armastad neid. Kõik on muutunud – kaasaarvatud su katsumused. Milline tohutu südame muutus! Samas aga oled tekitanud sellega tohutuid laineid nähtamatus maailmas. Oled ületanud sõnakuulelikkuse piiri ja Jeesus ütleb nii sulle, kui kõigile teistelegi, kes seda on teinud: „Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks.“ (Luuka 22:32).

neljapäev, 11. detsember 2014

VIIMANE ÜLETAMINE

„Niipea kui nende preestrite jalatallad, kes kannavad Issanda, kogu maailma Issanda seaduselaegast, laskuvad Jordani vette, katkeb Jordani veevool; vesi, mis voolab ülaltpoolt, jääb seisma paisu taha.” Ja rahvas läks oma telkidest teele, et minna üle Jordani, ja preestrid, kes kandsid seaduselaegast, olid rahva eel…ja jäid kindlalt seisma kuivale keset Jordanit, ja kogu Iisrael läks üle kuiva mööda, kuni kogu rahvas viimseni oli läinud üle Jordani.“ (Joosua 3:13-14, 17).

Jordani ületamine on kui pilt Kristuse vabadusse astumisest. Jumal toob meid alati välja millestki, et juhtida meid millessegi Temas endas! Sellest ainuüksi ei piisa, et põgened Saatana väe alt ja sidumiste vanglast – ühtlasi peame ka sisenema Kristuse ülestõusmise ellu. Antud kontekstis ei sümboliseeri Kaanan taevast, kuna see maa on vaimuliku sõjapidamise paik. Kuid see on ka paik, kus Jeesus tahab, et naudiksime Tema võidu magusust; paik, kus kogeda naudingut, rõõmu ja täiust.

Ajaks, mil’ iisraellased jõudsid Jordani äärde, polnud nad enam juhitud pilve poolt päeval ja tulesamba poolt öösel (vt 2 Moosese 13:21), vaid seaduselaekast. Me näeme seda laegast – võrdpilt Jeesusest – liikumas esmalt Jordanisse ja kastes end surma, öeldes: „Järgnege mulle!“ Jeesus ise kutsub meid saama ristitud Temas!

Jordanist välja tulles sisenesid Iisraeli lapsed Tõotatud Maale, mis sümboliseerib Kristuses olemist ja Temasse jäämist. „Rahvas tuli Jordani äärest üles…ja nad lõid leeri üles Gilgalisse“ (Joosua 4:19). Selleks hetkeks olid nad igati turvatud, olles pääsenud vaenlase käest ja tõstetud uude ellu Jumala maal, mis voolas piima ja mett.

kolmapäev, 10. detsember 2014

OLED SA VÕITNUD ISSANDA SÜDAME?

„Ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust.“ (Filiplastele 3:8).

Oled sa võitnud Issanda südame? Apostel Paulus kirjeldas oma minevikust lahti laskmise põhjusena järgmist: „Et ma saaks kasuks Kristuse“. Ta oli täielikult Kristusest haaratud ja tema pilk oli ainuüksi oma Issanda peal. Kuid miks tundis Paulus vajadust „võita“ või „saada kasuks“ Kristust? Polnud ju Kristus ainuüksi ilmutanud end Paulusele, aga ka Pauluse läbi. Kuid sellest hoolimata oli Pauluse peamine eesmärk võita Kristuse südant ja tähelepanu.

Kogu Pauluse olemus – nii tema teenistus, elu kui kogu elumõte – olid keskendunud vaid oma Isandale ja Issandale meelepäraseks olemisele. Kõik muu oli vaid rämps ta jaoks! Usun, et üks põhjus, miks Paulus kunagi ei abiellunud, oli selles, et ta tahtis pühendada enam aega sellele, et olla mees, kes „muretseb Issandale kuuluva pärast, kuidas ta võiks meeldida Issandale.“ (1 Korintlastele 7:32). Ja ta õhutas ka teisi tegema seda sama, et nad „käiksid Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüdes.“ (Koloslastele 1:10).

On see üldse piibellik? See „Kristuse südame võitmine“? Kas me pole mitte kõik Jumala armastuse objektid, sõltumata sellest, kes me oleme? Absoluutselt! Tema heatahtlik armastus kuulub kogu inimkonnale. Kuid samas on olemas veel üht teistlaadi armastust – kiindumuslikku armastust, mis esineb abikaasade vahel ja mida vaid vähesed saavad kogeda. Ülemlaulus on kirjeldatud sedalaadi armastust, kus Saalomon on kui kujundlik pilt Kristusest. Issand ütleb seal oma Pruudi kohta järgmist: „Sa oled pannud mu südame põksuma…mu pruut! Oled pannud mu südame põksuma ainsa pilguga silmist, ainsa lüliga oma kaelakeest. Ah, kui magus on su armastus…mu pruut! Su armastus on parem kui vein!“ (Ülemlaul 4:9-10). Ja hiljem ütleb Ta: „Pööra oma silmad ära mu pealt, sest need teevad mind rahutuks!“ (Ülemlaul 6:5), mispeale pruut vastab: „Mina kuulun oma kallimale ja tema ihaldab mind.“ (Ülemlaul 7:10).

Mina usun, et Kristuse Pruut saab koosnema pühadest inimestest, kes elavad nii meelepärast ja sõnakuulelikku elu Jumala ees, nii eraldatuna teistest, et Ta süda põksub täiega nende suhtes. Ülemlaulu kontekstis kasutatud sõna „põksuma“ tähendab ka „südant röövima“. Kristuse järgijad panevad Ta südame põksuma vaid üheainsa pilguga, mis sümboliseerib ainuüksi Kristusele keskendunud meelt.

teisipäev, 9. detsember 2014

EGIPTUSE MEELSUS

Joosua 5 peatükis oli Iisrael oma õitsengu tipus, kogedes enneolematuid imesid. Iisraeli rahvas oli armastatud ja hoitud ning nende vaenlased otsekui ära sulanud, kuna „nende süda läks araks ja neil polnud enam julgust Iisraeli laste ees.“ (Joosua 5:1). Joosua 5:2 on aga öeldud, et „sel ajal“ – st siis sel võidu, õnnistuste, Jumala juhtimise ja soosingu ajal, mil’ nad olid kohe kohe valmis vallutama Tõotatud Maad – ütles Jumal hoopis järgmist: „Pidage! Meil on probleem. Kuigi kõik näeb suurepärane välja ja suuremad võidud ootavad veel saavutamist, on siiski üks asi, mis vajab veel korraldamist. Egiptuse meelsus on endiselt te sees ja sellest tuleb lahti saada.“

See on otsekui Jumal oleks öelnud oma rahvale: „Ma olen kannatlikult talunud te tagasilangemisi, virisemist ja pidevat, lõputut himustamist. Te esiisad panid mind 10 korda kõrbes proovile ja ma andestasin selle kõik. Nähes teid hävitamas oma elu Egiptuse põletusahjus, ma pesin ja päästsin teid oma verega, vabastades teid te vaenlase käest. Kuid sellest hoolimata olete kogu selle aja kandnud salajast pattu oma südameis. Olete keeldunud loobumast oma ebajumalaist, kes on köitnud te südamed.“

Ka prohvet Aamos kinnitas, et Iisrael kandis oma südameis ebajumalaid: „Kas te tõite minule kõrbes tapa- ja roaohvreid nelikümmend aastat, Iisraeli sugu? Aga teie peate kandma oma kuningat Sikkutit ja oma tähejumalat Kiijunit, kujusid, mis te enestele olete teinud.“ (Aamos 5:25-26). Siin peitus Egiptuse meelsuse tuum: vaatamata Jumala armastusele, kaitsele, õnnistustele ja juhtimisele, olid iisraellased kandnud kogu selle aja midagi salajast oma südameis. Ja isegi, et nad laulsid kiitust Jumalale, valitses nende seesmisi motiive hoopis üks teine jumal.

Nende „pagasis“ leidus nende esiisade ebajumalaid! Ja isegi mitte püha ning kardetava Jumala võimas hääl ei suutnud neid panna loobuma oma väikestest templitest, oma kuldsetest Egiptuse kujukestest. Ehk siis – üheaegselt Jumala teenimisega, tahtsid nad kinni hoida ka oma ebajumalatest. Jumal oli kogu selle aja olnud väga kannatlik, kuni esitas lõpuks ultimaatumi: „Ma liigun edasi ainuüksi pühade inimestega. Teie ees laiub küll maailm täis rahu ja rõõmu, kuid te ei saa siseneda sinna oma Egiptuse meelsusega. Lõigake see läbi! Teritage oma noad! Ei mingit lihalikku loomust enam sellest päevast alates! Ei mingit ebajumala teenistust! Ei mingit himudest kinni hoidmist! Ei mingeid salajasi patte!“

esmaspäev, 8. detsember 2014

VÕTKE VASTU ARMU ÕNNISTUS by Gary Wilkerson

Paljud tänapäeva kristlased kujutavad oma elu ette kui õigluse kaalukaussidena. Ühel pool on kõik nende head ja jumalakartlikud teod, teisel pool aga pidevalt kasvav pattude ja läbikukkumiste kuhi. Kui nad näevad, et kaalukausid hakkavad rohkem sinna läbikukkumiste poole kalduma, tunnevad nad sundi rohkem palvetada, Piiblit lugeda ja kirikus käia. Samas on selge, et ükskõik kui palju lisaheategusid me ka omaenese õigsuses ei teeks – kaalukaussi ei kõiguta need nagunii.

Nägin hiljaaegu üht videoklippi kiirtoidurestorani tellimusakna tööst. Kui autojuht oli lõpetanud oma tellimuse esitamise, kostus teiselt poolt mikrofoni hääl, mis küsis: „Ja veel?“ Tundes end veidi süüdi, lisas autojuht tellimusele friikartulid ning kuulis seejärel uuesti häält: „Ja veel?“ Olles täiesti hämmingus, lisas autojuht tellimusele ka magustoidu ja taaskord küsis hääl: „Ja veel?“ Autojuht läks endast täiega välja ja karjus mikrofoni: „Ei, ei, ei! Ei mingit „ja veel“ enam!“

See on pilt ka meist, kui püüame oma tegudega Jumala õigsust välja teenida. Mida enam me pingutame, seda lähemale jõuame hetkele, kus oleme lõpuks sunnitud hüüdma: „Ei mingi „ja veel“ mu jaoks!“ See selgitab ka põhjust, miks paljud kristlased tunnevad juba ainuüksi mõttest Jumalat teenida, end kurnatuna. Paulus nimetab nende jõupingutusi põhjusega „surnud tegudeks“, sest taoline lähenemisviis ei too kunagi õigsust ega rõõmu, vaid ainuüksi väsimust ja kannatusi. Selles pole mingit elu – ainuüksi surm, sest selles pole Kristuse evangeeliumi.

„Jah, ühe inimese üleastumise tõttu on surm valitsenud kuningana selle ühe (Aadama) kaudu.“ (Roomlastele 5:17). Kui surm valitseb su tegude üle – kui kannad endaga kaasas pidevat patust tingitud süüdistuste koormat ja kõik, mis sa teed, pole kunagi piisavalt hea – siis järgid vana, Aadama loomuse häält enda sees. Sellest vanast loomusest lähtuvad ka kõikvõimalikud lihalikud püüded avaldada Jumalale muljet, mis on täiesti vastupidine su identiteedile Kristuses. Paulus lisab samas salmis: „Aga seda kindlamini need, kes saavad armu ülirohkesti ning õiguse anni, hakkavad valitsema kuningana elus selle ühe - Jeesuse Kristuse - kaudu.“

Meid on määratud võitma ära iga patt, kuid mitte läbi enda jõupingutuste, vaid läbi ühe isiku – Jeesuse. Seetõttu õhutab ka Kristus ise meid ja ütleb: „Kuidas oleks, kui võtaksite need inimlikult tehtud kaalukausid ja tooksite mu risti alla? Ma pole kunagi kutsunud teid mulle muljet avaldama. Kõik, mida olen kutsunud teid tegema, on vaid üks – võtma vastu minu armu õnnistus!“

laupäev, 6. detsember 2014

ISSANDA MÕÕK by Carter Conlon

”„Ja Gideon ning sada meest, kes olid koos temaga, jõudsid leeri serva keskmise öövahikorra alguses, just siis kui valvurid olid seatud kohtadele. Siis nad puhusid sarvi ja purustasid kruusid, mis neil käes olid. Ja need kolm salka puhusid sarvi, lõid kruusid katki, haarasid vasakusse kätte tõrviku, paremasse kätte sarve puhumiseks ja hüüdsid: „Issanda ja Gideoni mõõk!” Ja igaüks jäi seisma oma kohale ümber leeri. Aga kogu leer jooksis, karjus ja põgenes.” (Kohtumõistjate 7:19-21).

Kogu vaenlase leer põgenes Giideoni ja tema 300 mehe ees! Sarve puhumise saatel purustasid iisraellased nende käes olevad kruusid, sümboliseerides sellega inimliku arutlemise, nõrkuste, enese vihkamise ja alavääristamise läbilõikamist. Nad purustasid need kõik, tõstes kõrgele saviastjais olnud tõrvikud, mis sümboliseerisid Jumala väge.

Nad hüüdsid: „Issanda ja Gideoni mõõk!” See viitas Jumala väele läbi nende, kes Temasse usuvad. Sest tead, mis? Kui sa otsustad võtta avalikkuse ees kindla seisukoha ega lase Jumala tunnistusel jääda varjatuks, siis Jumal teeb su heaks seda sama, mida Giideoni ja ta armee heaks – Ta saadab vaenlase leeri segaduse! Piiblis on öeldud, et midjanlased tõusid üksteise vastu ja hakkasid ka sõdima üksteise vastu. Nende seas tekkis suur segadus, kuna Jumala nähtav tunnistus oli tõusnud taas üle maa – seda läbi inimeste, kes vaatamata oma nõrkustele, uskusid siiski Jumalat.

See sama imeline võit on kättesaadav ka sulle ja mulle. Kõik, mida selleks vaid vaja läheb, on see, et keegigi – olgu selleks, siis 10,20, 50 või 100 inimest – ajaks end püsti ja kuulutaks: ”Ma usun Jumalasse! Ma usun, et Jumal võib võtta mu elu ja muuta midagi selle kaudu. Ma usun, et Ta võib panna kaastunde mu südamesse ja muuta mind hääleks selle põlvkonna keskel. Ma usun Teda isegi keset oma puudulikkust. Ma tean, et mul endal pole suurt palju midagi anda, kuid Jumal varustab mind kõigega, mis tarvis.”

Kujutan vaid ette, kuidas põrgu juba praegu väriseb, sest vaenlane teab väga hästi, mis saab sündima, kui sina ja mina julgeme uskuda nii!

__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 5. detsember 2014

TERAV NUGA

Johannes oli karjaseks seitsmele kogudusele Aasias, kellele Jeesus ilmutas rahva salajasi patte. Johannes pöördus nende armsate poole kui Jumala laste poole, kelle patud Jeesus ise oma verega oli lunastanud. (vt Ilmutuse 1:5). Nad olid kuningateks ja preestriteks oma Jumalale (Ilmutuse 1:6). Kuid ühel päeval laskus Jumala Vaim Johannese üle ja ta kuulis Jumala Sõna kui trompetite puhumist: „Ma olin vaimus Issanda päeval ning kuulsin enese taga valju häält, otsekui pasunast.“ (s 10). Jeesus ilmus talle ning „tema suust välkus vahe kaheterane mõõk“ (s 16). Jumala terav nuga ilmus Ta enda poolt armastatud ja pestud kogudusele! Vaatamata nende headusele, tublile tööle ja armastusele, leidis Jumal neis ikkagi puudusi.

Johannes kirjeldab Ilmutuse 2 ptk’s võrratut Efesose kogudust. Nad olid hästi töökad ja kannatlikud; nad vihkasid halba, kuid olid samas ise muutumas jahedaks. Nad olid kaotanud oma tulise armastuse Jeesuse vastu ja tardunud kui surmaunne. Seetõttu Jeesus hüüdiski neile: „Parandage meelt! Tulge kiirelt tagasi, sest muidu ma lükkan te lambijala asemelt! (St te pole enam võitud!)“ (Ilmutuse 2:5).

Pergamoni koguduses „peeti kinni Tema nimest ega salatud Tema usku“ (Ilmutuse 2:13). Kuid üks asi oli siiski täiega mööda ja see oli see, et valeõpetus oli tungimas nende sekka ja igasugu Kurjast pärit õpetused võtsid maad. Jeesus käskis neil sellest meelt parandada, et Ta ei peaks tõusma nende vastu oma suusõna mõõgaga.

Tüatiira kogudus oli lasknud tungida endasse Iisebeli vaimul, kuigi koguduse rahvas teenis vägagi ustavalt Jumalat, olles täis usku, kannatlikkust ja häid tegusid. Jeesus ütles sellele kogudusele: „Ennäe, ma viskan ta…suurde viletsusse, kui nad ei paranda meelt ega lõpeta oma tegusid.“ (Ilmutuse 2:22).
Sardese kogudus omas elava koguduse mainet, kuid Jeesus ütles nende kohta: „Sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.“ (Ilmutuse 3:1). Nende vaimulikkusest polnud suurt palju midagi järgi, sest nende südamed polnud enam õiges kohas Jumala ees. Ometigi, nagu paljud tänapäevagi kogudused, pidasid nad end vägagi elavaks. Ainuüksi need, kes tõesti elasid Vaimus, teadsid, et tegelikkuses on kogudus surnud.

Jeesus tuli oma terava noaga ja pani kõik need kogudused oma lõikava Sõna alla. Vat see on tõeline armastus!

neljapäev, 4. detsember 2014

„EGIPTUSE SUHTUMISE“ KÕRVALDAMINE

„Tee enesele kivinoad ja lõika Iisraeli lapsed taas ümber…Ja Joosua tegi enesele kivinoad ning lõikas Iisraeli lapsed ümber Araloti künkal.“ (Joosua 5:2-3).

Siinkohal ei taha kuidagi algatada teoloogilist diskussiooni ümberlõikamise teemadel, kuid see iidne protsess omab suurt tähendust ka tänapäeva koguduse jaoks. See pidi iisraellaste jaoks ikka kohutavalt valus olema, kui nende eesnahk terava noaga kõrvaldati. Märgiks kogu maailmale, et nad on astunud lepingusse Jumalaga! Olid nad ju kõik sündinud kõrbes ja neid polnud kunagi ümberlõigatud. Nii olid nad peale vastavat toimingut abitud ja nõrgad mitmeid päevi.

Tänapäeva mõistes tähendab noa alla minek enese alistamist Jumala Sõna teravale lõikamisele! „Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk.“ (Heebrealastele 4:12). Jumala Sõna tõesti lõikab: „Kui nad seda kuulsid, lõikas see neile südamesse.“ (Apostlite teod 5:33). Kui Stefanos jutlustas, „lõikas see neil südamesse ja nad kiristasid hambaid.“ (Apostlite teod 7:54).

Piiblis on öeldud sedagi, et Jumala Sõna lõikab ümber me südamed. „Õige ümberlõikamine on südame ümberlõikamine, mis toimub vaimu, mitte kirjatähe varal. Niisugune saab kiituse mitte inimestelt, vaid Jumalalt.“ (Roomlastele 2:29). „Temas te olete ka ümber lõigatud kätega tehtamatu ümberlõikamisega, lihaliku ihu äraheitmisega, Kristuse ümberlõikamisega.“ (Koloslastele 2:11).

Igaühe meie sees on seda nö „Egiptuse suhtumist“ – kõike seda, mis lihalik – ja see tuleb kõrvaldada. Selleks on vastav operatsioon, mille käigus Jumala Vaim lõikab ära kõik kurjuse himud ja ikked. Ta teeb seda läbi selle, kui keegi Jumala võitu kuulutab väes ja Püha Vaimu ilmingutes Tema Sõna, millest saab kui terav nuga! Jumalal on ka tänapäeval oma Joosuad, kellele Ta on andnud käsu võtta kõik Jeesuse verega lepitatud, päästetud ja lunastatud inimesed ning asetada nad Tema Sõna noa alla, et kõrvaldada neist kõikvõimalikud jäljed ebajumalateenistusest ja kompromissidest.

kolmapäev, 3. detsember 2014

LÕPUAJA KÜLVAJAD

Lõpuaegadel saab Jumalal olema suur hulk teotahtelisi külvajaid!

„Siis astus ta ette see, kes oli saanud viis talenti, lisas sellele teist viis talenti ja ütles: „Isand, sa andsid mulle viis talenti, ennäe, ma olen saanud teist viis talenti!” Ta isand lausus talle: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!” Ka kaks talenti saanu ütles ta ette astudes: „Isand, sa andsid mulle kaks talenti, ennäe, ma olen saanud teist kaks talenti!” Ta isand lausus talle: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!” (Matteuse 25:20-23).

Tahan siinkohal tõestada sulle, et tõeline Jeesuse Kristuse kogudus ei lähe välja nuuksudes ja oiates! Kurjuse lained ei purusta ega halva teda. Ta ei ole nõrk, segaduses ega deemonlike jõudude poolt maha surutud. Ei iial! See tähendamissõna tõestab, et Jumalal saab lõpuaegadel olema viljakas ja auline saak. Kaks Tema kolmest sulasest astuvad Ta kohtujärje ette rikkaliku ja aulise saagiga. Kaks Tema kolmest sulasest astuvad Ta kohtujärje ette rohke vilja ja rõõmuga, rõõmustades võrratu lõikuse üle! Nad ei kaota maad, mis neile antud ega ole seisus, kus omadega vaevu toime tulevad. Nad ütlevad pigem: „Me oleme võitnud! Jumal on paljundanud seda, mille Ta me kätte usaldas.“ Nad on „head ja ustavad“ sulased, mitte tagasilangenud ega surnud. Nad ei ole mahasurutud, masendunud ega heitunud, vaid nad kogevad täit rõõmu oma Issandas.

Jeesus on see mees, kes läks „võõrsile“ (vt Matteuse 25:14), ja kes pika aja pärast (Matteuse 25:19) tagasi tuleb ning oma sulased aru andma kutsub. Meie oleme need sulased, „Tema omad“ ja need annid esindavad meile antud armu ja ilmutuse mõõtu Jeesusest. Meile on antud korraldus minna välja ja külvata seda ilmutust. Ja kuigi osadel on Jeesusest suurem ilmutus kui teistel, peavad külvama siiski kõik.

teisipäev, 2. detsember 2014

ELADES KRISTUST TÄIS ELU

„Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal…Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“ (Johannese 1:1, 14).

Kui palju Sõnast sai lihaks? Kõik! „Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult.“ (Koloslastele 2:9). Kuidas me aga elame igaühest sõnast, mis lähtub Tema suust? Kas me haarame paberi ja pliiatsi järele, pannes kirja kõik Jeesuse korraldused? Seejärel aga distsiplineerime end täitma igat üht neist, kuni oleme sel alal juba täiega meistrid? Mu armsad, kõigi nende aastakümnete jooksul, mil’ olen õpetanud ja jutlustanud, pole ma ikka veel saanud selgeks kõiki oma armsa Issanda korraldusi! Seetõttu usun, et on vaid üks viis, kuidas olla Issandale meelepärane: anna oma ihu üle Talle, lase kõigel, mis sust’ enesest, minna ja lase Jeesusel elada oma elu sinu sees. Paulus ütles: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.“ (Galaatlastele 2:20). Selle klausli näol polnud tegu mingi meelte piiratuses elatava müstilise vaimse eluga. Ei! Paulus jätkas selles samas salmis: „Mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse…“

Jumal juhib meid kõige võrratu ja hea – piima, õli, mett ja veini täis vaimulike õnnistuste sisse Kristuses, mille Ta kõik on meie jaoks valmis pannud. Kui me ihu on Tema suhtes nii suretatud, ristilöödud, alandatud ja sõltuv Temast, võtab Kristus selle üle ja elab oma elu meie sees ja meie läbi. Sest Jumal ei saa teha oma tööd läbi lihaliku loomuse. Isegi, kui see on hea loomus! Ainus, kelle kaudu Ta saab tegutseda, on Tema Poeg Jeesus!

Paulus oli „hea mees“ – püha ja laitmatu, pidades Jumala käske. Kuid see „hea“ Paulus pidi igapäevaselt surema, et Kristus saaks tegutseda tema sees ja tema kaudu. Pauluse jaoks peitus võti klauslis: „Mitte enam mina, vaid Kristus minu sees“, mis tähendas igapäevast Pauluse „maha kandmist“ ja Kristuse esiletõstmist oma elus. Samas nii paljud meist ei taha elada välja Jeesust. Me tahame „kanda“ Teda vaid siis, kui see on meile mugav. Tahame kanda Teda kui rõivaid, end nendega riietades ja neid endalt seljast heites!

Kristuse välja elamises pole midagi keerulist. Esiteks pead sa igatsema Ta elu järele kõigega, mis su sees on. Seejärel astuma tee pealt eest ja andma kõik üle Talle, usaldades, et Ta võtab täiega üle. Lõppeks aga pead uskuma, et just täpselt nii palju, kui iseenesest tühjendad, saab Tema poolt täidetud Tema endaga!

esmaspäev, 1. detsember 2014

TÕELINE USK by Gary Wilkerson

Vanas Testamendis polnud Taavetile kusagil ette nähtud võimalust siseneda kõige pühamasse paika templis. Kuid ometi ta tegi seda, mille tulemusena sündis ülivõimas Psalm, mida Jumala rahvas tsiteerib veel tänapäevalgi: „Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Issandale: „Sina oled mu varjupaik.“ (Psalmid 91:1-2).

Kuigi Taavet läks kuhugi, kuhu ta poleks pidanud minema, sai ta osaks millestki, mis pani teda peegeldama Jumala imelist ligiolu siin maa peal. Mu mõte on selles, et paljud Piibli pühad ja aulised on läbi ajaloo hiilinud oma hapra usu kaudu mööda rasketest olukordadest, püüdes oma innukate appihüüdude kaudu jõuda Jumala ajast ette.

Üks taolistest inimestest oli mitte-iisraellane, kes otsis Jeesuselt abi, et Too tervendaks ta vaevatud tütre. „Ja vaata, üks neist paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: „Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.” (Matteuse 15:22). See naine tuli Jeesuse juurde suure vajadusega – deemonlikud jõud piinasid ta tütart – ja ometigi ei ärgitanud see Jeesust tegudele. „Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!” (Matteuse 15:23). Kuid naine ei jätnud neid rahule, vaid käis muudkui peale, keeldudes lahkumast. Kui oled Piibliga vähegi tuttav, siis tead, et Jeesus hindas väga kõrgelt taolist usku, öeldes: „Jätkake koputamist, jätkake otsimist, jätkake palumist ja Jumal vastab te usule.“

Sel naisel oleks olnud väga lihtne alla anda. Kuid ta käis muudkui peale, kuni Jeesus ütles talle: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.” (Matteuse 15:26), viidates iisraellaste esmasele õigusele paganate ees. Kuid see, mida naine vastas, on lausa hämmastav: „Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.” (Matteuse 15:27). Ehk teisisõnu ütles ta: „Jeesus, kui me räägime taeva väest, piisab kasvõi selle raasukestestki.“ Ja tal oli õigus: raasukesed, mis langevad Jumala laualt, on enam kui küll rahuldamaks ükskõik, millist vajadust siin maa peal. Naisel oli usku, et isegi kõige väiksem raas suudab vabastada ta tütre kõige täiega. Sõber – see on tõeline usk! See naine ei palunud tagasihoidlikult. Ta palus, uskudes Jumala headusesse ja teades, et isegi kõige väiksem raas Tema aust on piisav, et saata korda imeline vabastamine.