reede, 30. jaanuar 2015

LOOTUSEST TULVIL

Hiljuti kirjutas üks murest murtud kristlasest naine mulle järgmise kirja: „Olen täiesti hirmunud. Minu meelest oleks ütlemata tore, kui vesinikupomm meid tabaks, eriti mind ja mu peret, sest siis saaks kogu looga kiirelt ühele poole. Oleksime koheselt Jeesuse juures! Kaotasin vähi tõttu abikaasa ja ühel mu kahest vallalisest tütrest on tervise probleemid, mis pole lasknud tal juba 2 aastat tööl käia. Sain ise just hiljaaegu haiglast välja, taastudes murtud selgroost. Oleme viimase paari aasta jooksul kohutavalt kannatanud. Meie koguduse liikmeid on taga kiusatud ja kõik mu sõbrad kannatavad armutult. Hirm ja ärevus on osa mu igapäeva elust. Hr.Wilkerson – meil on raske ja valus! Kas Kristuse Pruudi ehk koguduse jaoks ei leidu enam tõesti mingit lootust?“

See naine on vaid üks tuhandetest, kes kirjutavad meile keset oma meeleheidet ja lootusetust. Kuuleme nii paljudest, kes küll kogu südamest armastavad Jeesust, kuid kes elavad olukordades, mis inimlikult tunduvad neile lootusetutena. Nad jagavad meiega oma tupikusse jõudnud abieludest, tervise ja pere probleemidest, kasutades väljendeid nagu: „Sellest pole mingit väljapääsu!“, „Tundub, et Jumal ei kuule mind.“, „Mitte miski ei muutu – hullud seisud lähevad veelgi hullemaks!“, „Vahel mõtlen, on see kõik seda üldse väärt? Kui vaid Jumal tuleks ja päästaks mind sellest põrgust!“

Keegi on öelnud, et hullumeelsusest jubedamad on vaid meeleheide ja lootusetus. Kuid tänu Issandale, et me teenime lootuse Jumalat! Kreekakeelne vaste sõnale lootus, on „elpo“, mis tähendab „rõõmsa kindluse ja ootusärevusega ettepoole vaatamist“. Apostel Paulus kirjutas roomlastele: „Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!“ (Roomlastele 15:13). Paulus toob siin esile ühe imelise mõtte: „et teil oleks küllaga lootust“. Ta peab silmas seda, „et teil oleks piisavalt tagavara; varusid, mis oleks igatpidi ülevoolavad“. Mõned võivad nüüd mõelda: „See kõlab nüüd küll julma naljana! Oma hetkeolukorras ei vaja ma enamat kui vaid väikest lootuskiirt; kasvõi väikest märkigi palvevastusest. Väikest märki muutusest!“ Kuid mu armsad, Jumala Sõna vastab tõele! Ta on lootuse Jumal. Lootuse, mis on igatpidi ülevoolav ja külluslik.

neljapäev, 29. jaanuar 2015

ELA JA KÄI ÜLESTÕUSMISE ELUS JA VÄES

Keset üht väsitavat hetke, peatus Jeesus kaevul, kust leidis eest naise, kes oli omadega metsas ja vajas abi. Taaskord leidis Jeesus uut jõudu ja Ta jüngrid leidsid Ta eest lõõgastunud ning värskena! „Aga tema ütles neile: „Minul on süüa rooga, mida teie ei tea.” (Johannese 4:32). Selles peitubki ülestõusmiselu salajane jõud!

Tunnen end sageli kui mahakäinud auto aku. Kui unustad vahel auto tuled välja lülida, kuuled järgmine päev vaid hirmuäratavat häält – rrr….rrr – surnud masinavägi tühja põrinat. Tean, et ka tänapäeva usklike seast on miskit viltu, kuigi meile on tõotatud Kristuse eluandvat väge. „Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.“ (Roomlastele 8:11). Piibli põhjal on enam kui selge, et Püha Vaim elab me sees selleks, et tuua esile pidevat elu. Jumal on pannud valmis omaenda jõu ja energia, millega täita me surelikke ihusid ja anda meile füüsilist jõudu. „Ning teid, kes olite surnud üleastumistes ja oma ihu ümberlõikamatuses - teid on Jumal koos Kristusega elavaks teinud.“ (Koloslastele 2:13).

Kas sina oled täis Püha Vaimu? Kui nii, siis haara usus kinni uuest elust ja energiast! „Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu…et su iga saab uueks nagu kotkal.” (Psalmid 103:2,5).Tiitus räägib samal teemal: ”Mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi.” (Tiituse 3:5-6).

Tänu Jumalale meie Issanda Jeesuse olemasoleva armu ja suuruse eest! Võta see usus vastu ja ela ning käi ülestõusmise elus ja väes!

kolmapäev, 28. jaanuar 2015

PÜHA VAIM ANNAB UUT JÕUDU

Jeesus pole kunagi varem olnud nii aldis ilmutama oma väge, kui Ta on seda just praegu, sest Ta pole kunagi varem olnud nii võimas, kui Ta on seda just praegu. Me usk peab ulatuma kaugemale surma punktist. See peab vaatama kaugemale kõigest, mis on surnud ja kuulutama: „Jeesus ei anna surnute osas kunagi alla!“ Seetõttu ei tohiks ka meie anda kunagi alla kellegi ega millegi suhtes – ükskõik, kui surnud mõni olukord ka ei näiks.

Pane tähele Jairuse ja ta tütre lugu (Markuse 5:21-43), kus Jeesus polnud vähimalgi määral huvitatud oma väe ilmutamisest uskmatutele. Ta muide lausa ütleb neile, et keegi ei tohi seal toas toimunust midagi teada (vt Markuse 5:43). Ehk teisisõnu: „Ärge rääkige neile, mida nägite. Las see ime jääda kõigi meie vahele, kes me siin toas viibime.“

Need, kes hoiavad vankumatult kinni oma usust, saavad osa ka Jeesuse ülestõusmisväe aulistest ilmingutest. Ainuüksi sina ja Issand olete teadlikud kõigist Tema isiklikest tegudest. Ta rabab sind jalust, Ta tekitab sinus elevust ja ilmutab sulle oma au!

Kristuse praeguse suuruse saab kokku võtta ühe võimsa lausega: „Tema kaudu oli elu“ (Johannese 1:4). Ta tõi ja toob ka praegu esile elu. Tema omab elu. Jeesus sai pidevalt uuendatud, kui ammutas oma salajastest reservaatidest, mis ei saanud kunagi tühjaks. Seetõttu polnud ta kunagi kurnatud tunglevatest rahvahulkadest ega näidanud ka kunagi üles kannatamatust.

Kui Ta kutsus oma jüngrid mõneks ajaks kõrvale, et veidi puhata, sõudsid nad üle järve vaiksesse paika. Kuid rahvahulgad ootasid neid ees sealgi. Jeesus ei öelnud mitte kordagi: „Oo ei! Jälle see problemaatiline kamp kõigi oma tobedate murede ja rumalate küsimustega. Et see ka kunagi ei lõppe!“ Ei. Kõiki neid rahvahulki nähes koges Ta hoopis suurt kaastunnet. Püha Vaim andis Talle uut jõudu ja Ta asus taas tegutsema. Ta päevad olid täis rassimist ja ööd täis palvet, kuid sellest hoolimata oli Tal aega oma väikeste lapsukeste jaoks!

teisipäev, 27. jaanuar 2015

USU POOLEL

Milline kohutav vaatepilt leidis aset Jairuse kojas, kes oli Jeesuse päevil üks sünagoogi vanematest. Seal oli rohkesti segadust, kahtlusi, hirmu ja nuttu, kui ta tütar suri. Markuse 5:38-40 on öeldud: „Ja nad tulid sünagoogi ülema kotta ning ta nägi käratsemist ja nutjaid ja valjult itkejaid ja sisse astudes ütles ta neile: „Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!” Ja nad naersid tema üle.“

Mu armsad, las ma öelda teile, miks te elus on nii palju ärevust, kurvastust ja leina. Seda seepärast, et te lihtsal ei usu, et Jeesusel on võime äratada üles seda, mis surnud. Te ei usu, et Ta teab, mida teeb. Te ei usu Tema elu-andvasse plaani. Te usute pigem seda, et Ta on hiljaks jäänud ja asjad on omadega liiga kaugele läinud. Te ei usu, et Jeesus tegutseb ka siis veel, kui teie olete juba ammu alla andnud.

Me oleme täpselt sama palju süüdi, kui need leinajad seal Jairuse kojas. Hüüame ju meiegi raskustes Jumala poole, nõudes, et Ta vastaks meile enne, kui on hilja. Kui aga vastust ei tule, hakkame nutma ja taga leinama. Me väriseme hingevaenlase väe ees, otsekui deemonid oleks selle lahingu võitnud; otsekui Jeesus oleks kaotanud ja Saatan võitnud! Asjad lähevadki sageli halvast hullemaks, kuni me lõpuks ütleme: „Nüüd on kõik! Nüüd on liiga hilja! Mis iganes põhjustel – Jumal lihtsalt ei päästa seda olukorda.“

Sellest ainuüksi ei piisa, kui armastame, teenime ja ülistame Jumalat vaid seni, kuni lootusetus maad võtab. Kuhu jääb Ta usaldamine siis, kui kogu lootus on läind’? Kui tundub, et sa leia endale kunagi tööd? Või kui kõikvõimalikke asju kuhjub nii uksest kui aknast ja sa tunned, et inimlikult on võimatu kuhugi edasi liikuda?

Kui Jeesus astuks su hetkeolukorda, siis mida Ta sealt eest leiaks? Kuidas sa Talle reageeriksid? Leinaksid ja nutaksid sa siis ikka veel? Valitseks su südames ikka veel meeletu möll? Ma nii väga loodan, et sa ütleksid Talle: „Issand, see kõik näib nii lootusetuna. Olin juba alla andmas, aga samas – Sa oled ju see sama täna, kes kunagi seal Jairuse kojas. Sina võid tuua elu sinna, kus valitseb surm ja lahendada selle olukorra.“

esmaspäev, 26. jaanuar 2015

MA PIGEM VALIN JEESUSE by Gary Wilkerson

Järgnev tõotus on sõna otseses mõttes tõotuste tõotus: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5). See tõotus taandub kõige lihtsamalt öelduna J-E-E-S-U-S-E-L-E. Jeesus on minu tõotus ja kõigi tõotuste tõotus. Otsekui üks vana laulusalm ütleb: MA PIGEM VALIN JEESUSE

Ma pigem valin Jeesuse kui hõbeda või kulla,
ma pigem kuulun Talle, kui oman mõõtmatuid rikkusi,
ma pigem valin Jeesuse, kui maad ja majad,
pigem lasen juhtida Ta kätel end, mis kord risti löödi

Ma pigem valin Jeesuse! Kui me tõesti mõistame Jeesuses peituvat Jumala keskset, ainsat ja hinge muutvat tõotust, kaotab kõik muu oma tähtsuse. Mitte keegi ega miski ei saa võistelda selle ühe tõotusega! Kui sul on Jeesus, on sul vastus kõigile Tema teistele tõotustele: „See on hea! Ma usun seda. Tänu Sulle, Issand. Tänu, et lased mul saada osa sellest karikast.“ Kõik kahvatub selle kõrval, et võin tunda Teda, elada koos Temaga ja armastada Teda. Jeesuse ligiolu on kõige keskpunkt – parim kui ükski teine tõotus, mida eales omada ja kõigile vabalt kättesaadav. Ta ütleb: „Lihtsalt hüüa mu nime ja ma tulen.“

Kui sa vaid tuled Jeesuse juurde, valgustab Ta kogu su elu. Temast saab su nr.1 ja kõik, mis sul on. Inimesed, kelle elude keskpunktiks on Jeesus Kristus, elavad ja käivad ka Tema tõotuste täiuses. Inimesed aga, kes kaotavad Jeesuse silmist ja hakkavad rõhutama pigem Tema tõotusi kui Teda ennast, sattuvad peagi raskustesse. Nad hakkavad triivima siia-sinna ja nende teekond jääb toppama, kuna nad ei leia elu täiust, mis on leitav vaid Jeesuses Kristuses.

Mu igatsus on, et saaksid osa paljudest asjadest, sest oled mulle kallis. Mu igatsus on, et su jumalariigi töö ja tegevus ületaks su suurimadki unistused. Sest ütle ju Piibelgi: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (vt Matteuse 6:33).

laupäev, 24. jaanuar 2015

ME KEELDUME JÄÄMAST HAARANISSE by Claude Houde

1 Moosese 12:1 kutsus Jumal Aabrahami lahkuma oma isakojast. Selle kutse tõeline tähendus ja sügavus tulevad esile aga vaid siis, kui loeme ja mõistame hoolikalt sellele piiblilõigule eelnevat peatükki, selle konteksti ja selles peituvat narratiivi. 1 Moosese 11 ptk’st selgub, et nii Aabraham kui ka tema isa ja kogu tema klann pidid lahkuma Kaldea Uurist Kaananimaale. Kaananimaa esindab ja sümboliseerib tõotatud maad, saatust ja selle täitumist ning Jumala täis õnnistusi, mille Ta on oma lastele varuks pannud. See räägib kõigest sellest, kes Jumal on ja kes Ta tahtis olla nii nende kui ka meie eludes. Nende teekond oli tohutult raske, pikk ja kurnav. Neid tabasid erinevad tragöödiad, hädaohud ja traumaatilised läbielamised. Osad nende lähedastest surid ja läbi leinaorgude minnes, tundus Tõotatud Maa väga kauge paigana.

Nad peatusid ühes paigas nimega Haaran – linnas, mis paiknes u 1000 km kaugusel Efrati jõest, Põhja-Süürias. Neil oli kaks kolmandikku teekonnast juba käidud, kui nad seal peatusid, olles väsinud ja kurnatud mitte vaid füüsiliselt, aga ka vaimselt. Nimi „Haaran“ tähendab „kuiva paika, kus on vähe vilja“.

Aabraham ja ta isa olid teel Kaananimaale – õnnistuste ja külluse paika. Jeesus annab sama tõotuse ka meile: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.“ (Johannese 10:10). Siinkohal on oluline märkida ära sõna „zoe“, mida kasutatakse siis, kui räägitakse elust, mida Kristus meile pakub ja mis Tal meie jaoks varuks on. See sõna kannab endas mõtet „terviklik ja täidetud olemisest, rikkaliku vilja kandmisest, tõelisest õnnest ja täiusest“. Siinkohal on oluline mõista seost kogu selle loo ja nende asjade vahel. Aabraham ühes oma isa ja kogu perega olid teel Kaananimaale, kuid peatusid õnnetul kombel ühes paigas, mis kandis vähe vilja. Nad oleks pidanud liikuma edasi, litsuma edasi, hoides silme ees sihti täiusest ja küllusest, kuid selle asemel leppisid nad hoopis keskpärasusega.

Usk kisendab ja hüüab: „Ma keeldun suremast paigas, mis kannab vähe vilja! Ma keeldun tagasihoidlikust eksisteerimisest, kus valitseb tagasihoidlik ülistus, tagasihoidlik pühitsus, vähesed muutused ja väike usk.“ Olen kuulnud tuliste ja kirglike, erinevast rahvusest ja nahavärviga meeste-naiste, juhtide ja pastorite hüüdu: „Me keeldume suremast Haaranis! Jumal kutsub meid „lahkuma oma isakojast.““ See on see, mida Ta tegi Aabrahamiga ja see on see, mida Ta teeb ka sinu ja minuga.

__________ 

Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 23. jaanuar 2015

ÄRA KARDA, USU VAID

Meeleheitel isa, Jairus nimi, tuli Jeesuse juurde, et paluda tervenemist oma tütrele. „Ja tuli üks sünagoogi ülemaid nimega Jairus, langes Jeesust nähes ta jalge ette maha ja palus teda väga: „Mu tütreke on hinge vaakumas. Oh et sa tuleksid, paneksid käed tema peale, et ta saaks terveks ja jääks ellu!” Ja Jeesus läks temaga. Ja suur rahvahulk käis temaga kaasas ning tungles ta ümber. (Markuse 5:22-24).

Jairus esindab enamus kristlasi. Me teame, et Kristus on me ainus lootus ja keset kriisihetki jookseme me koheselt Tema juurde, langedes Ta jalge ette ja paludes armu ning abi. Jairuselgi oli parasjagu usku. Ta palus Jeesust, et Ta „tuleks, paneks käed ta tütre peale, et ta saaks terveks ja jääks ellu“ (Markuse 5:23) See oli kinnitus tõelisest usust, mis ütles: „Issand, kõik, mida ta vajab, oled Sina. Sul on kogu vägi! Vaid Sina suudad hoida teda suremast!“

Reageerides selle mehe usule, läks Jeesus ühes temaga (s 24). Jeesus lasi meelega ajal „otsa saada“, sest Ta tahtis, et Ta järgijatel oleks usku Tema ülestõusmise väesse. Usku, mis ulatub kaugemale lootusetusest ja isegi surmast! Tavausklikel, kes seal väikese tüdrukukese voodi veerel seisid, oli piiratud usk: seni, kuni temas oli veel veidigi eluvaimu ja veidigi lootust, oli Jeesus teretulnud ja vajatud. Suure tõenäosusega ütlesid need inimesed iseendile: „Jah, Jeesus, me usume, et Sa oled võimas arst ja imeline tervendaja. Miski pole Sinu jaoks võimatu. Me teame, et Sul on kogu vägi, kuid palun kiirusta ometi, kuna tüdruk võib iga hetk surra! Ja siis pole meil Sind enam tarvis.“ Mis värki usk küll see selline on? See on usk, mis kehtib vaid surmahetkeni; ainuüksi hauani. Kui aga olukorrad näivad sellised, et kõik on lõplikult kadunud, sureb ka see usk.

Nagu loost selgub, see väike tüdruk surigi. Kujutan vaid ette, kuidas need inimesed püüdsid veel leida ta pulssi, kuid kuulutasid ta seejärel surnuks. See väikegi usuraas, mis neil enne oli olnud, oli nüüdseks läind’. Nende esimene samm kogu matuste korraldamises oli teatada tervendajale, et Ta teenuseid pole enam tarvis. Nad saatsid sõnumiviija teele, et öelda: „Su tütar on surnud, mis sa enam Õpetajat tülitad!” (Markuse 5:35).

Need sõnad tundusid kuidagi nii lõplikud: „Su tütar on surnud!“ Võimalik, et midagi sarnast kõlab ka sinu kõrvus: „Su abielu on surnud – mis sa enam Jeesust tüütad!“ „Su teenistus on surnud – ära tüüta enam Issandat!“ „Su laps on oma pattudes surnud!“ „Su suhe oma lähedastega on surnud!“ Kuid need inimlikult hirmuäratavad sõnad ei tähendanud Jeesuse jaoks midagi. Tema ei anna surnute osas kunagi alla, sest Tema on ülestõusev elu! Salmi 36 parim tõlge tuleb esile kreeka keeles: „Jeesus, otsekui mitte kuuldes, mida öeldi, ütles sünagoogi ülemale: „Ära karda, usu vaid!“

neljapäev, 22. jaanuar 2015

TÄNASE PÄEVA ÜLESTÕUSMISE VÄGI

See, kes võidab ära surma, omab kogu väge. Kristuse väest pole suuremat tunnistust kui kõik need, kelle Ta surnuist üles äratas. „Sest nõnda nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab.“ (Johannese 5:21). Jeesus kuulutas väga selgelt, et Tal on meelevald ja vägi surma üle. Ta ütles lausa enda kohta: „Mina olen ülestõusmine ja elu.“ (Johannese 11:25) ja ka tõestas seda!

Kuid kas me ka tegelikult usume Jeesuse sõnu? Ta ütleb: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, tund tuleb, ja see ongi juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ning kes seda kuulevad, peavad elama. Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on temas endas.“ (Johannese 5:25-26). Jeesus ei räägi selles salmis vaid lõpuaja ülestõusmisest. Ta kirjeldab sellega juba oma praegust väge äratada üles kõik need, kes on surnud – oma praegust väge ujutada meid üle oma eluga. Teate, me kõigi eludes on oma salajased surnuaiad, kus peidus keegi või miski, millest juba ammu aega tagasi loobusime. Me oleme selle maha matnud ning selle hauakivile ka surma daatumi märkinud!

Üks me hea tuttav rääkis, kuidas ta oma lapse kooli lõpetamisel käis. Lisaks kõigile teistele sugulastele, tuli sinna ka ta endine abikaasa, kes aastaid tagasi ta teise naise pärast maha jättis. Selle abielu surnuist üles äratamine polnud enam teema, sest mehel oli juba teine naine. Kuid Jumal pani me sõbra minema tagasi oma „abielu hauale“ ja paluma oma eksmehe ja tolle uue naise pääste pärast! Me sõber ei andnud alla nende osas, kes olid vaimselt surnud.

Ühel me teisel armsal kristlasest sõbral oli samuti mees, kes ta maha jättis ja kes nüüd elab sügavas patus. Paigas, kus kunagi valitses imeline abielu, seisab nüüd hauakivi. Seegi naine on pidanud õppima, et Jeesus ei anna iial surnute osas alla. Küsimus pole selles, et ta tahaks oma meest tagasi (sest ta ei pruugi kunagi tagasi tulla), aga ta tahab näha oma meest saamas üles äratatud patu surmast. Seetõttu ei anna ta patu surma osas alla, sest me teenime Jumalalt, kellel ka veel täna on ülestõstev vägi!

kolmapäev, 21. jaanuar 2015

KRISTUSE TÄNASE PÄEVA SUURUS

„Ei lakka tänamast teie eest, teid oma palvetes meenutades, et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel, valgustades teie südame silmi, et te teaksite, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul. See sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas.“ (Efeslastele 1:16-20). Lihtsamalt öeldes oli Pauluse palve koguduse eest järgmine: „Ilmutagu Jumal teile mitte ainuüksi Kristuse mineviku suurust, aga ka oleviku suurust.“

Kogudusel on suur respekt Kristuse suhtes, kes elas kord siin maa peal; Galilea Jeesuse suhtes, kes õpetas ja saatis korda imesid; Maarja poeg nagu Ta oli. Me ei väsi kuulamast ja rääkimast Jeesuse Naatsaretlase suurusest. Sellest, kuidas Ta deemoneid välja ajas, kuidas kiusatustele vastu seisis, pimedate silmi ja kurtide kõrvu avas, jalutud kõndima pani, kuivanud käed taastas, pidalitõbe tervendas, vee veiniks muutis, suuri rahvahulki mõne leiva ja kalaga toitis ning surnuid üles äratas!

Kuid mingil hetkel ajaloos panime me sellele suurele ja võimsale imet-tegevale Päästjale piirid peale. Me töötasime välja teoloogia, mille kohaselt Ta on küll Issand kõige vaimuliku üle, aga mitte maise sfääri üle. Nii näiteks usume me, et Ta suudab andestada me patud, rahustada me närve, leevendada me süütunnet, anda meile rõõmu ja rahu ning kinkida meile igavese elu.

Ühesõnaga kõike seda, mis kuulub nö nähtamatusse maailma. Kuid mitte just paljud meist tunnevad Teda ka kui maise sfääri Jumalat. Jumalat, kes on kaasatud me igapäevaellu, olles seotud nii me laste, tööpaikade, arvete, kodude kui abieludega.

Paulus ütleb, et me vajame ilmutust väest, mida Kristus omab alates ajast, mil’ Ta surnuist üles tõusis. Sest Jeesus istub ka praegu Isa paremal käel taevas, omades kõike väge nii taevas kui ka maa peal ja alistades kõik enese jalge alla (vt Efeslastele 1:22).

teisipäev, 20. jaanuar 2015

JUMALAL ON KONTROLL KÕIGE ÜLE

„Aga ei ole edu ühelgi relval, mis valmistatakse sinu vastu…See on Issanda sulaste pärisosa ja nende õigus minult, ütleb Issand.“ (Jesaja 54:17). Mida iganes ka Saatan ei üritaks, et sind rajalt maha võtta, see lihtsalt ei toimi! Kõik need võimsad relvad, mis on suunatud su vastu, sulavad Issanda ligiolus.

Algses heebrea keeles kõlaks ülaltoodud salm järgnevalt: „Mitte ükski plaan, mitte ükski hävitav relv ega saatanlik kahurvägi ei saa lükata-tõmmata sind ega sõita sinust üle, ilma, et sellele endale üks null ära ei tehtaks.“ Jumal on tõotanud hävitada Saatana plaanid su elu suhtes. Tasuks neile, kes Jumalat innukalt otsivad, on enam kui võitja staatus. „Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud.“ (Roomlastele 8:37).

365 aastat tõrjus Eenok endast eemale kõik põletavad nooled. Ta elas kuni viimase kui hingetõmbeni täielikus võidus. Ta ei roomanud ega longanud kusagilt välja, vaid lahkus siit elust täie tulisuse ja auga! „Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane.“ (Heebrealastele 11:5).

„Sind rajatakse õigluses; sa jääd eemale vägivallast, sest sul ei ole midagi karta, ja hirmust, sest see ei ligine sulle. Kui sulle ka kallale kiputakse, siis mitte minu poolt; kes sulle kallale kipub, see sinu pärast langeb.“ (Jesaja 54:14-15). Kus iganes valitseb õigsus, valitseb ka rahu. Sind päästetakse nii rõhumisest kui hirmust, sest neile, kes käivad õigsuses, ei valitse mingit ohtu. „Mina ise olen seega loonud hävitaja hävitama.“ (Jesaja 54:16). Isegi „hävitaja“ on Jumala kontrolli all. Jumalal on kontroll kõigi hävitavate relvade üle. Meie turvatunne peitub Tema õigsuses ja elus koos Jeesusega, nii et me ei pea kartma mitte kui midagi!

esmaspäev, 19. jaanuar 2015

USU JUMALALT SUUREMAID ASJU by Gary Wilkerson

Rääkisin hiljaaegu ühe pastoriga Iirimaalt, kes jagas oma hirmudest eeloleva aasta ees. Ja kuigi ta näeb silmapiiril teatud ohte sirendamas, meeldis mulle siiski see, et ta tsiteeris Heebrealaste 1:11. Oled sa kunagi seda piiblilõiku lugenud? Seal on öeldud: „Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta.“ Ja siis ta ütles mulle: „Gary, hirm seisneb ju selles, et asjad, mida sa loodad, ei juhtu. Onju? Ja asjad, mida sa hetkel ei näe, jäävadki nähtamatuks. See ongi see, mis hirm on. Üks kindel veendumus su sees. Üks arvamus, et see, mida loodad, ei sünni iial. See ongi hirm, kuid see on ka takistuseks sellele, mida Jumal su elus tahab teha.“

Tahaksin paluda sind täna, et enne veel, kui see päev õhtusse jõuab, palu Jumalal juhtida end nii kindlasse lepingusse Temaga, et Tema täiuslik armastus ja arm sinu eest ajaks välja igasuguse hirmu. Osad teist arvavad, et kui olete osa saanud Tema täiuslikust armastusest, ei tunne te enam kunagi hirmu. Ei! Tema täiuslik armastus – ja Tema ise ongi ainus täiuslik armastus, mis üldse olemas on – tuleb te südameisse. Olete armastatud ja vastuvõetud ega vaja enam mingeid ebajumalaid, et tunda end hästi. Kui see juhtub ja te panete maha kõik omaenese kavatsused, jäävad alles vaid Jumala tõotused te elu suhtes. Ja see on tõeliselt hea uudis!

1 Moosese 15:7 me näeme, kuidas Jumal tõi Aabrami välja Kaldea Uurist, tõotades anda talle „päranduseks“ tõotatud maa. Aabramit ootas pikk teekond selleni, kuid tal oli Jumala tõotus! Kui ka teil on Jumala tõotus, on see väärt ühe teekonna maha käimist, mu sõbrad. Kui teil on Jumala tõotus, ütleb Ta: „Tule, vennas! Tule õde! Tule mu tütar, tule mu poeg! Usu minusse! Olgu sul usku!“

Ja kui sa pole kunagi varem uskunud Temasse, siis hakka uskuma sel alanud uuel aastal. Kui aga oled uskunud, siis kasvata oma usku sel uuel aastal. Kui oled uskunud Jumalalt suuri asju, hakka uskuma veelgi suuremaid!

laupäev, 17. jaanuar 2015

UUS TULEVIK by Nicky Cruz

Pühendades esimest korda oma elu Jumalale, polnud mul Talle midagi enamat anda kui vaid oma süda. Olin ülbe ja sotsiaalselt oskamatu gängster. Laps tänavalt.

Läksin Californiasse Piiblikooli, et saada oma elu joone peale, saada eemale New Yorgist ja gängi elust. Ja kuigi ma õppisin Piiblikoolis, polnud mul kunagi huvi saada jutlustajaks või evangelistiks. Oma puise latiino aktsendi juures oli mul raske isegi ette kujutada, et Jumal saaks mind kasutada mingis sellises sfääris. Tegelikult ei suutnud ma ette kujutada, et Ta mind üldse saaks milleski kasutada. Mis kasu minust oli? Mida oleks üldse minusugune saanud teha Jumala heaks? Olin omadega täiesti metsas ja kadunud. 

Kord ühel õhtul oma toas olles, tundsin end veel enam sassis ja kadununa kui eales varem. Selili põrandal lamades ja ainiti lakke vahtides, hakkasin paluma: „Jumal, miks ma küll nii palju kannatama pean? Mida Sa tahad, et ma teeksin? Ma armastan Sind, Jumal, aga ma ei tea, mida Sa tahad minust! Palun, anna mulle mingidki suunised ja rahu. Palun näita mulle, mida Sa tahad!“

Lamasin seal põrandal tunde, anudes Jumalat, et Ta murraks vaikuse. Kui korraga tundsin üht imelist rahu oma vaimus. See tuli mu üle kui laine. Sulgesin silmad ja hingasin sügavalt sisse. Kogesin Jumala ligiolu ja tundsin, kuidas Ta kõneles mu südamesse. Ta ütles: „Nicky, mu poeg, ära muretse. Ma ei ole sind unustanud. Olen toonud su sellesse punkti ühe kindla eesmärgiga. Olen eraldanud su su sõpradest ja minevikust, kinkides sulle nüüd uue tuleviku. Nicky, mul on plaanid su elu jaoks, kuid ma vajan, et sa usaldaksid mind. Ma tõstan su esile evangelistina ja kasutan sind, et puudutada noorte elusid. Kuid sul peab olema usku. Ma ei jäta sind iialgi ja saan alati olema su kõrval.“

Ütlesin Jumalale, kui väga ma Teda armastan ja kui väga Teda teenida tahan. Kuid mida enam ma rääkisin, seda enam tajusin Teda ütlevat: „Lihtsalt usalda mind, Nicky. Püsi ustavana ja ma näitan sulle, mida ma tahan, et sa teeks. Pead lihtsalt kuulama ja järgnema, kui sind juhin.“

__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 16. jaanuar 2015

JUMALA VALGUS

Kui elad ja käid koos Jumalaga, tasub Ta sulle valguse, juhtnööride, tunnetuse ja ilmutusega – ühe kindla teadmisega! Surres igapäevaselt sellele maailmale, kasvab ka valgus üha enam ja enam ja sa oled teel päikese poole. Sakarias prohveteeris, et Kristus tuli tooma valgust kõigile, kes istuvad pimeduses, et juhtida me sammu. (vt Luuka 1:79).

Ehk oled sinagi mingit laadi pimeduse või otsustusvõimetuse mõju all? „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.” (Johannese 8:12). „…et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.“ (Johannese 12:46). „Kes meid on kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki.“ (Koloslastele 1:13). Sa küll väidad, et armastad Jeesust, kuid su elu annab märku, et käid hoopis pimeduses – oled segaduses, pea laiali otsas ja hõljud kusagil pilve peal. Kui sa aga tõesti oleksid armunud Jeesusesse ja suhtleksid Temaga pidevalt, lülitaks Ta tuled su elus põlema. Sest Tema ligiolus pole mingit pimedust.

Inimkonna kõige hullemateks pimeduse kandjateks pole mitte kommunistlikud juhid, kes vihkavad Jumalat või ateistid, kes vihkavad Kristust. Kõige kohutavamateks pimeduse kandjateks on hoopis nn pimestatud kristlased, kes keelduvad käimast valguses. Jeesus hoiatas. „Hoolitse siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus!“ (Luuka 11:35) Jeesus ütles variseridele, et kohus langeb nende üle, kes moondavad või eiravad valgust. „Jeesus ütles: „Mina olen tulnud maailma kohtumõistmiseks, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema, ning nägijad jääksid pimedaks.” Seda kuulsid mõned variseridest…ja ütlesid talle: „Kas meiegi oleme pimedad?” Jeesus ütles neile: „Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu. Aga et te nüüd ütlete: „Meie näeme”, siis jääb teie patt teile.“ (Johannese 9:39-41).

Nii nagu tolleaegsed variserid, nii arvavad ka mõned kristlased, et “nad teavad“ kõik; et nad elavad valguses. Nad ütlevad: „Ma näen“, „Ma näen seda samuti“ või „Ma näen seda paremini kui pastorid või keegi teine!“ Tegelikult peaksid nad aga vaatama omaenda elu ja kodude peale; kõige selle häda ja segaduse peale, mis nende südameis valitseb ja tõdema: „Issand, ma ei näe mitte midagi. Näita mulle! Olen ma tõesti pime?“

Kui me ei ava end tõelisele, puhtale valgusele, võib me tunnetus ja arusaam osutuda valeks valguseks. Hakka taas elama lähedases suhtes Jumalaga ja Ta tagandab kogu pimeduse su elust, kinkides sulle oma eheda valguse.

kolmapäev, 14. jaanuar 2015

TEMA LIGIOLU TASU

Jumal sirutus alla maa peale ja võttis Eenoki üles taevasse, kui vastusena tema usule. Eenok lihtsalt ei suutnud enam jääda kauemaks sinna eesriide taha – ta pidi nägema oma Issandat! Ta palus, uskudes, et Jumal vastab ta igatsusele jõuda Tema tegelikku ligiollu. Ta oli sellest maisest elust „nii ära“, et ta ütles Jumalale: „Tule! Mul pole siin maa peal midagi, mis mind kinni hoiaks!“

Mõtle, kuidas kristlased käivad pillavalt ringi oma nn „usuga“. Nende usk keskendub vaid neile endile – nende vajadustele, nende tahtmistele ja nende plaanidele. Ja isegi, et nad sageli ka saavad selle, mida tahavad, muudab kogu see lugu neid üha õnnetumaks. Kus on need Eenokid, kes kulutavad oma usu uskumisele, et neid kantakse eemale Saatana pimeduseriigist, Jumala armastava Poja käte vahele?

Eenokil polnud ei Piiblit, lauluraamatut, õpetajaid, temas elavat Püha Vaimu ega eesriiet, mille kaudu siseneda kõige pühamasse paika. Kuid ta tundis Jumalat! Ilma ühegi kinnitava või innustava sõnumita mõnelt prohvetilt, ilma ühegi eeskujuta kelleltki teiselt, oli Eenok häälestanud oma südame järgima Jumalat. Miks küll on see siis tänapäeval nii raske, kui meile on kättesaadav igasugune abi, tõekspidamised, prohvetlikud hoiatused ja Püha Vaimu märguanded? Kas see pole meile kui äratuseks, et Eenok tõusis kõrgemale oma kurjast ajastust ja elas koos Jumalaga, vaatamata vähesele välisele abile? Tänapäeval on suurel hulgal kristlasi, kes vaatamata Jumala poolt antud abile, ei suuda ikka käia võidus!

Eenok uskus, et Jumal tasub neile, kes Teda innukalt otsivad. „Sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:6). Kuidas me teame, et Eenok uskus, et Jumal on tasustaja? Sest taoline usk on ainus, mis on Jumalale meelepärane ja me teame, et Eenok oli Jumalale meelepärane!

Jumal on kompenseerija ja tasub heldesti ustavuse eest. Kuidas Ta tasub neile, kes Teda innukalt otsivad? Olen oma elus kogenud, et käies õlg-õla kõrval Jeesusega ja olles Temasse üdini armunud, tabavad mind Tema tasud igast nurgast. Kõik, mida ma teen või oman, on õnnistatud: mu abikaasa, mu lapsed, mu sõbrad ja teenistus. Mu seest voolab Kristuse vaimsus, mis on kui võimas jõgi. Jah, me kogeme ka katsumusi ja tagakiusu, kuid kõige selle keskel tasub Ta meile siiski oma ligiolu ilmingutega.

teisipäev, 13. jaanuar 2015

VÄHESED VÕIDUD

Käesoleva põlvkonna üks suurimaid tragöödiaid – ja Jumala suurimaid südamevalusid – on tõsiasi, et nii paljud kristlased pole tegelikult õnnelikud! Kristuse võidu puudumine kristlaste eludes on tegelikult lausa õõvastav! Nii paljud usklikud on üks hetk hästi kuumad ja korraga täiesti külmad. Üks nädal hõljuvad pilvedes, järgmisel aga sügavas orus. Nad ei tule toime oma hirmudega ja masendus sõidab neist üle kui teerulliga. Osade abieludega on sama lugu. Üks hetk on mehe ja naisega kõik korras, järgmine hetk on nad täiega õnnetud. On päevi, kus nad isegi ei suuda rääkida üksteisega ja arvavad: „No eeldavasti abielu ongi selline. Ei saa ju ometi loota, et koged pidevalt õnne ja armastuse tunnet!“

Paulus hoiatab kristlasi, „et nad kaineneksid ja pääseksid lahti kuradi paelust, mis on püüdnud nad oma tahtmise valda.“ (2 Timoteose 2:26). See salm kirjeldab täiuslikult paljusid kristlasi. Saatan liigub nende eludest sisse-välja just täpselt nii nagu ise soovib. Neil pole vähimatki väge ega meelevalda peatada teda oma südame uksel.

Osad teist, kes te seda teksti praegu loete, olete samuti püütud saatanlikku lõksu. Paulus ütleb, et see on saanud juhtuda vaid seetõttu, et olete vastandanud end (vt 2 Timoteose 2:25). „Enese vastandamine“ Jumalale tähendab enese ülesseadmist Saatana lõksudele. Te olete tõrkunud võtmast vastu Jumala päästet ja võitu; seisnud vastu Tema teedele ja järginud enda omi. Ja see on ka põhjus, miks olete sattunud lõksu! Kui palju on neid, kes ei tea midagi võidust Kristuses. Kuid kas see on tõesti see, mille pärast Kristus suri? Et lasta oma lastel elada Saatana tahte ja taktikepi all? „Anna oma elu Jeesusele, tahe aga las jääda Saatanale!“ Kas see on ühe kristlase tunnistus maailmale? Ei iial!

Sa võid ju süüdistada oma õnnetuses kehva tervist; seda et sind ei mõisteta, või et sul on hoolimatu abikaasa, ülemus või sõber. Sa võid tegelikult süüdistada keda ja mida iganes! Kuid fakt on see, et ühelgi kristlasel pole õigustust elada Saatana orjana. Kui Saatan tinistab su tunnete peal mängida ja su olukord läheb kehvemaks, mitte paremaks; kui su probleemid aina kasvavad; kui hirm suureneb ja rõõm kahaneb ning kurbus võtab üha enam maad, siis see tähendab, et oled hinges Saatana vang ja lased tal endaga manipuleerida!

Sa pead mõistma, millisesse lõksu oled langenud ja otsima sellest pääseteed. Kui oled käinud koos Jumalaga enam kui mõned kuud, peaksid kasvama igapäevaselt Ta armus ja tundmises. Su vaimulikud võidud peaksid olema magusad ja sa peaksid olema kindel, et Jumal on alati sinuga.

esmaspäev, 12. jaanuar 2015

PAIKSEKS JÄÄJAD by Gary Wilkerson

”Ja Terah võttis oma poja Aabrami ja Haarani poja Loti, oma pojapoja, ja Saarai, oma minia, oma poja Aabrami naise, ja lahkus koos nendega Kaldea Uurist, et minna Kaananimaale; ja nad jõudsid Haaranini ning jäid sinna elama.“ (1 Moosese 11:31).

Mul pole aimugi, mis mees see Terah oli, sest Piiblis on temast väga vähe kirjutatud. Küll aga teame me seda, et Kaldea Uur oli otsekui tuhast tõusev maa, kus küllus ja edukus olid just hakanud täiega levima. Aabram oli sündinud sellel maal, mis oli nüüd saamas rikkaks. Selle maa üle laius võrratu tulevik ja tõotus, nii et see oleks olnud hea koht, kus elada. Kuid miskipärast otsustas Aabrami isa, et ta peab sealt lahkuma. Me ei tea, oli see ehk tingitud ambitsioonist minna kuhugi uude paika ja rajada seal midagi uut.

1 Moosese 11:31 on öeldud: ”Terah võttis”. Heebrea keeles tähendab võtma ka ”kinni haarama”. See käis kui hammaste krigistamise ja rusika vibutamise saatel, öeldes: „Ma haaran kinni oma tulevikust! Ma muudan oma tuleviku just selliseks, milliseks mina tahan!“ Kuid taolises suhtumises on midagi väga ohtlikku. Piiblis pole mingit viidet selle kohta, otsekui Jumal oleks andnud talle tõotuse minna Kaananimaale. Pigem oli tegu inimliku ambitsiooniga. Taolise „ise kinni haarava“ elustiiliga käib aga alati kaasas ka teine sõnapaar, mida selles salmis näeme ja see on: „jäid sinna elama“. Mis iganes põhjustel jäi Tarah Haaranisse jõudes sinna pidama.

Oled ehk sinagi seda sama teinud? „Oo, see teekond on liiga raske! Oo, selle „kivi“ pidev ülesmäge lükkamine on liiga pingeline ja vaevarikas!“ Millal iganes alustad millegagi oma inimlikus jõus ja tarkuses, jõuad välja selleni, milleni Terahki - ta jäi pidama Haaranisse. Pole midagi hullemat elus, kui rahulduda keskpärasusega. Miski pole Jumala plaanist ja tahtest kaugemal, kui see, et alustad oma teekonda, kuid siis annad korraga alla.

Millal iganes me haarame midagi iseendale, kui võtame midagi iseendale, püüdes saada rikkaks, edukaks ja kuulsaks omaenese jõus, lõpetame alati „paikseks jäämisega“. Miks? Sest sedasi elades jõuad vaid poolele teele sellest, kuhu tegelikult jõudma peaksid.

„Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Matteuse 6:33).

laupäev, 10. jaanuar 2015

JÄRGNEVAD TUNNUSTÄHED by Jim Cymbala

Maailma Kristusele võitmiseks läheb tarvis enamat kui vaid akadeemilisi teadmisi. Ainuüksi õigest doktriinist ei piisa. Ainuüksi kuulutustööst ja õpetusest ei piisa. Me peame kaasama ka Jumala, kes „kinnitaks me tunnistust imede ja tunnustähtedega“ (Heebrealastele 2:4). Ehk teisisõnu – evangeelium peab saama kuulutatud koos Püha Vaimuga, kes on läkitatud meile taevast.

Apostlid palusid Jumalat, et Too teeks üleloomulikke asju. Nad tahtsid, et rahvas teaks, et nende usk kätkeb endas nii palju enamat kui vaid teooriat. Nende usus peitus vägi. „Oo Jumal, siruta oma käsi ja tegutse koos meiega kõige selle keskel!“ Nad tahtsid omada usku, mis oleks ilmselgelt elav; usku, mis ei tugineks ainult ristile, aga ka tühjale hauale. Rist, nii tähendusrikas kui see ka polnud, on inimlikust vaatenurgast isegi et mõistetav: süütu mees hukati korrumpeerunud poliitikute ja religioossete juhtide poolt. Kuidas aga seletada tühja hauda? Ainult üleloomulik Jumal suudab millegi sellisega hakkama saada!

Tänapäeval on liiga palju kogudusi, kus inimesed ei näe Jumala väe ilminguid vastusena oma tulistele palvetele. Küll aga kuulevad nad väitlusi ja vaidlusi teoloogilistel teemadel, mis vaid vähestele korda lähevad. Ka kristlikes raadiotes ja telekanalites räägime sageli vaid kui iseendaga.

See, millega täna silmitsi seisame, on Vana Testamendi aegne „vannete religioon“, mis kätkeb endas lõputuid kordusi ja korraldusi teha õigeid asju. Kaasaja jutlustajad nagu Mooseski omal ajal oli, tulevad „mäe otsast“ alla ja kutsuvad rahvast üles pühendumisele. Kõik ütlevad suure hurraaga „Jaa!“, kuid murravad seda tõotust juba 2 päeva pärast. Rahval puudub sõltuvustunne Jumala väest, mis laseks muutustel jätkuvalt aset leida ja püsida. Liialt vähe on Jumala poole hüüdmist, et muuta meid ühel üleloomulikul moel.

Jeesus ütleb meile täna sama, mida kord Sardese kogudusele ütles: „Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud. Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas, sest ma ei ole leidnud su tegusid olevat täiuslikud oma Jumala silmis…Kui sa nüüd ei valva, siis ma tulen kui varas…Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele! (Ilmutuse 3:1-3, 6).

Ei taha siinkohal olla kuidagi dramaatiline või teatraalne, mängides inimeste tunnete peale. Küll aga olen igati selle poolt, nagu jüngridki olid, et Jumal sirutaks oma käe ja ilmutaks end meile.

__________ 

Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. 

reede, 9. jaanuar 2015

USK, MIS OLI JUMALALE MEELEPÄRANE!

„Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane. Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:5-6).

Läbi kogu Piibli ja läbi kogu ajaloo on näha, et kõik need, kes käisid koos Jumalaga, muutusid usu meesteks ja naisteks. Kui Jumala kogudus käib igapäevaselt koos Jumalaga ja suhtleb Temaga pidevalt, on tulemuseks inimesed, kes on täis usku – tõelist usku, mis on Jumalale meelepärane.

On mitmeid, kes viivad läbi ususeminare, annavad välja usuteemalisi helisalvestisi ning tsiteerivad usku puudutavaid piiblisalme. Seda kõike vaid ühe eesmärgiga – toota usku. Jah, on tõsi, et „usk tuleb kuuldust ja kuuldu Jumala Sõnast“ (Roomlastele 10:17), kuid Jeesus ise ongi see Sõna. 2 Korintlastele 3:6 on öeldud, et „kirjatäht suretab“. Ehk siis ilma lähedase osaduseta Jeesusega, toob kirjatäht esile surnud, isekaid ja nõudvaid emotsioone, mis on kaugel usust ja mida Jumal vihkab. Usk tuleb sellest, kui võtad kuulda Jumala Sõna ja elad lähedases suhtes Temaga. Peaksime alati „vaatama üles Jeesusele, meie usu alustajale ja täidesaatjale“ (Heebrealastele 12:2). Taoline lähedane suhe Jumalaga puudub aga paljudes tänapäeva kogudustes. Tõeline usk tähendab seda, et me tõeliselt teame ja tunneme, kes Jumal on. See tähendab olla tuttav Tema au ja majesteetlikkusega. Need, kes Teda kõige paremini tunnevad, Teda ka kõige enam usaldavad.

Näita mulle rahvast, kes elab lähedases suhtes oma Jumalaga, vihkab pattu, taandub sellest maailmast ja õpib kuulma Tema häält ja me näeme rahvast, kes ei vaja suurt palju mingeid jutlusi ega õpetust usu kohta. Sel juhul pole tarvis „kümmet sammu“ usu kohta ega selle kohta, kuidas seda saada. Tõeline usk lähtub otse Jeesuse südamest. Ja see on ka ainuüksi Tema usk – mitte meie oma – mis kasvab ja voolab välja me südameist!

Eenoki elu koos Jumalaga poleks olnud pennigi väärt, kui see poleks toonud esile aktiivset, samas pidevalt kasvavat usku. „Usu läbi võeti Eenok ära“. Milline imeline tõde! Kogu tema usk oli keskendunud vaid ta südame suurimaile igatsusele – olla koos oma Issandaga!

neljapäev, 8. jaanuar 2015

TA EI OLNUD MAISTES ASJADES KINNI!

Eelijal ja Eenokil - ainukesed kaks prohvetit, kelle Jumal ära võttis – oli midagi ühist. Nad mõlemad vihkasid pattu ja kuulutasid selle vastu. Nad elasid ja käisid nii lähedal Jumalaga, et nad lihtsalt ei saanud jätta jagamata Jumala viha ebapühaduse suhtes.

Täiesti ilmselge fakt igaühe juures, kes elab koos Jumalaga, on kasvav viha patu vastu. Kuid mitte ainuüksi viha, aga ka eraldumine patust. Kui armastad endiselt maailma ja tunned end koduselt jumalatute keskel, olles sõber nendega, kes neavad Jumalat, ei käi sa ka Jumalaga. Istud vaid otsekui aia peal, vaadates pealt, kuidas Teda avalikult häbistatakse.

„Eenok kõndis koos Jumalaga, ja siis ei olnud teda enam, sest Jumal võttis tema ära.“ (1 Moosese 5:24). Me teame Heebrea kirja põhjal, et jutt käib Eenoki taevasse võtmisest; sellest, et ta ei maitsenud kunagi maist surma. Kuid see tähendab ka midagi sügavamat veel. „Ei olnud teda“ viitab ka sellele, et „ta ei olnud osa sellest maailmast“. Oma hinges ja vaimus polnud Eenok osa sellest õelast ja pimedast maailmast. Ta võeti vaimus üles taevasesse sfääri. Mida enam ta oma Jumalaga elas ja käis, seda vähem oli ta kiindunud kõigesse maisesse! Päev päeva ja aasta aasta järel liikus ta üles, taevase kodu poole, jõudes üha lähemale aule. Nagu Paulus, suri ka Eenok igapäevaselt sellele maailmale. Samas aga täitis Eenoki ka oma maiseid kohustusi. Ta kandis hoolt oma pere eest, tegi tööd ja kuulutas Jumala Sõna – kuid ta ei olnud seotud nende maiste asjade külge! Ükski neist maistest kohustustest ei suutnud hoida teda eemal käimast oma Jumalaga. Iga ärkvel oldud hetk läksid ta mõtted tagasi Jumala peale. Ta süda oli otsekui suure kummipaelaga Jumala külge kinnitatud. Mida enam kummipaela pingutad, seda kiiremini see tagasi algasendisse tõmbab. Nii tõmbas ka Eenoki süda alati tagasi oma Issanda juurde.

Mina ebapühamaks inimkond Eenoki ümber muutus; mida metsikumaks inimesed oma himudes, südame kõvaduses ja sensuaalsuses muutusid, seda enam ja enam muutus Eenok Selle sarnaseks, kellega koos ta elas ja käis..

kolmapäev, 7. jaanuar 2015

KUI ASJAD LAGUNEVAD KOOST’

Tänapäeval põgenevad paljud kristlased mägedesse, leidmaks varjupaika üha kasvavate hädade eest. Nn prohvetid kutsuvad rahvast üles leidma oma turvaline varjupaik. Kristlastest juute keelitatakse minema tagasi Iisraeli, põgenemaks oodatava finantsmaailma kokkukukkumise eest Ameerikas.

Ma tean, kus ma olla tahan, kui kõik kokku variseb. Kui finantsmaailm kolinal kokku kukub, tahan minna tagasi Wall Street’ile, kus ka 19.oktoobri 1987 a finantskriisi ajal olin. Tahan olla seal kui kaasaja Eenok, elades ja käies koos Jumalaga, tundmata vähimatki hirmu. Olla rahulik ja kartmatu tunnistaja, kuulutades Jeesust kõigile, kelle maailm on kokku kukkunud. Jeesus ütles: „Minge!“, mitte: „Pugege peitu!“ Ma tahan olla seal, kus Püha Vaimgi ja sa võid olla kindel, et Ta on otse lahingu rindejoonel, kutsudes kõiki hirmunuid ja vaevatuid enese ligi.

Eenok nägi seda maailma jumalakartmatuna. Ta enda ühiskond oli kuri ja rüvetunud ja kui ta vaatas läbi ajaloo kuni selle viimsete päevadeni välja, suutis ta öelda vaid üht: „Ebapüha! Ebapüha!“ Eenok, seitsmes mees Aadamast, kuulutas: „Aga nende kohta on ka Eenok, seitsmes Aadamast, ennustanud: „Vaata, Issand tuleb mitmekümne tuhande pühaga pidama kohut kõigi üle ja karistama iga hinge kõikide nende jumalakartmatute tegude eest, mis nad jumalakartmatult on teinud, ja kõikide kalkide sõnade eest, mida jumalakartmatud patused on tema vastu rääkinud.” (Juuda 1:14-15).

Kas sa elad ja käid koos Jumalaga? Kui nii, siis pead nägema seda maailma nagu Eenok seda nägi: jumalakartmatuna, täis Antikristuse vaimsust ja Jumala vastast kõnet. Kuidas sa saaks olla osa millestki ebapühast? Kuidas sa saaks samastada end nendega, kelle üle Ta tuleb kohut mõistma? Ta tuleb kümnete tuhandete pühadega, et mõista kohut selle patuse, kadunud maailma üle.

Kummal pool sa oled? Kui oled käpp Jeesusega, siis kõnele Temaga ja kuula Teda, sest siis oskad ka vihata seda jumalakartmatut maailma süsteemi. Sa oled Tema poolel, kui teised Tema vastu räägivad ja kuuled, kuidas Ta ütleb: „Kes iganes eelistab olla maailma sõber, seab end Jumala vaenlaseks.“ (Jaakobuse 4:4).

teisipäev, 6. jaanuar 2015

KÄIES KOOS JUMALAGA

„Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane. Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:5-6).

Heebreakeelne tõlge Piibli väljendile „Eenok käis koos Jumalaga“ viitab sellele, et Eenok käis üles-alla, sisse-välja, Jumala juurde ja tagasi, pidevalt Jumalaga suheldes ja Temas kasvades. Eenoki isa Jered elas 962 aastaseks ja Eenoki poeg Metuusala 969 aastaseks. Kuid Eenok ise elas 365 aastaseks, käies kõik need 365 päeva kõigi nende 365 aasta jooksul koos oma Issandaga. Jumal oli kogu ta elu!

Vaatamata tõsiasjale, et Eenok oli lihtsalt tavaline mees, õppis ta elama ja käima koos oma Jumalaga keset tolle aja kurja maailma. Talle sündis poegi ja tütreid (1 Moosese 5:22) ja ta elas oma igapäevaelu ühes oma abikaasa, laste, kohustuste ja koormatega nagu meiegi. Ajal, mil ta pere kasvas ja ta kandis hoolt kõigi nende eest, elas Ta ometigi koos Jumalaga.

Kõik, kes käivad koos Jumalaga, juhitakse eemale Saatana käeulatusest ja tema pimeduse kuningriigist Kristuse valguse kuningriiki. „Kes meid on kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki.“ (Koloslastele 1:13). Meid on kistud välja Saatana küüsist otse Jeesuse südamesse. Kreekakeelne väljend „ära võtma“ viitab sellele, et Kristus ise tuleb isiklikult ja kannab meid eemale Kuradi väest, seades meid taevastesse paikadesse. Kuid Jumal võtab ära või viib eemale vaid need, kes elavad Temaga sama lähedases suhtes nagu Eenok seda tegi. Neid, kes on vangistatud Saatana tahte külge, ei saa kuhugi üles võtta ega pimedusest päästa. Seetõttu pole sa kunagi tõeliselt päästetud enne, kui su süda pole kindlana Jumala külge ja Temaga koos käimisele kinnitunud. Sa võid ju väita, et oled päästetud ja armastad Teda; võid kuulutada kasvõi tervele maailmale, et kuulud Jumalale; võid isegi paluda, nutta ja lugeda Ta Sõna, kuid seni, kuni sa ei ela igat oma päeva koos Temaga, ei muutu sa kunagi. Langed hoopis üha sügavamale ja sügavamale oma sidumistesse.

esmaspäev, 5. jaanuar 2015

ARMULIKKUSES MIDAGI PUUDU Gary Wilkerson

„Makedooniasse minnes manitsesin ma sind jääma Efesosse keelama mõningaid, et nad ei õpetaks võõriti ega hooliks müütidest ja lõpututest sugupuudest, mis soodustavad pigem vaidlusi kui Jumala majapidamist, mis on usus.“ (1 Timoteose 1:3-4). Paulus julgustas Timoteost jääma Efesosse, kuigi tundub, et Timoteos polnud sellest ideest just suures vaimustuses. Põhjuseks ehk probleemid, millega Efesose kogudus silmitsi seisis. Tundus, et selle rahvas elas enese õigsuses, püüdes jätta endast head ja õilsat muljet. Kui sa aga pead ennast kangesti õigeks, oled tegelikult sageli petetud, mis omakorda võib viia ahnuse ja ambitsioonikuseni.

Tol ajal valitses Makedoonias põud. Ka Jeruusalemmas valitses põud ja tohutu vaesus. Ajal, mil Makedoonia ja Jeruusalemm võitlesid ellujäämise eest, tundus Efesose majanduslik seis üsnagi hea olevat. Neil oli piisavalt kõike, kuid nad hoidsid selle vaid iseendale.

Paulus ütleb 1 Timoteose 6:17-18 „Neid, kes on nüüdsel ajal rikkad, käsi, et nad ei oleks ülbed ega loodaks ebakindlale rikkusele, vaid Jumalale, kes valmistab meile kõike rikkalikult maitsmiseks; käsi neil teha head, saada rikkaks headelt tegudelt, olla lahke ja helde käega.“ Pane tähele Pauluse sõnakasutust, kui ta ütles „käsi“. Käskimine tähendab korralduse või konkreetsete juhiste andmist. Teatud piiblitõlgetes on sama piibliteksti tõlgitud ka nii: „Käsi neid, kes on hetkel rikkad, olema helded.“

Miks ütles Paulus midagi sarnast? Miks pidi inimestele antama käsk olla helde ja mitte hoida asju vaid iseendale? Tundub kuidagi käsumeelsena ja seda see ongi, sest tegu oli Jumala seadusega. Jumala Seadused on need, mis näitavad ära, kus oleme armust kõrvale kaldunud ja eksinud. See korraldus, mille Paulus käskis Timoteosel Efesose kogudusele edasi anda, ei seisnenud vaid mõttes, et nad tooks mingi ohvrianni, vaid ka selles, et nad näeksid, et nende armulikkuses oli midagi puudu.

laupäev, 3. jaanuar 2015

JUMALA TEED ON KÕRGEMAD by Carter Conlon

„Järgmisel hommikul läks Joonatan Taavetile määratud ajal väljale ja tal oli kaasas üks väike poiss. Ja ta ütles oma poisile: „Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!” Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda. Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool, hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: „Eks ole nool sinust eespool?” Ja Joonatan hüüdis poisile järele: „Rutta nobedasti, ära seisa!“ Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juurde.“ (1 Saamueli 20:35-38).

Mõtle korraks Taaveti teekonnale, mis viis teda sellesse elu raskesse punkti. Väliselt tundus, et tegu oli igati tavapärase päevaga, mil’ ta karjamaal taas oma isa lambaid karjatses. Kuid korraga kutsuti ta sealt ära, et kohtuda prohvet Saamueliga, kes võidis ta järgmiseks Iisraeli kuningaks. Kuid enne veel, kui Taavet troonile sai, hakkas ta salajas võitma imelisi võite, mis päädisid imetlusväärse avaliku võiduga hiiglase Koljati üle. Taaveti süda pidi küll põlema ta sees, kui ta elas ja käis võidmises, mis tõi esile nii võimsa usu ja julguse ta elus.

Üsna peagi peale seda kaasas Saul ta oma järgijaks ja Taavet hakkas ülistama Jumalat lauludega, mis peletasid pimeduse Sauli elust. Taavet jätkas Issanda lahingute pidamist, kogedes samal ajal üleloomulikku Jumala väge, millele näiliselt ei saanud ükski vaenlane vastu. Mingi hetk pöördus aga Sauli süda Taaveti vastu – tundub, et ei millegi muu kui vaid kadeduse pärast – mis omakorda viibki meid 1 Saamueli raamatu juurde. Sauli poeg Joonatan ütles Taavetile: „Ma räägin oma isaga. Sina aga peida end põllule ja kui ma tagasi tulen, lasen ma sinna noole. Kui ma ütlen oma poisile: „Eks ole nool sinust eespool”, tähendab see seda, et pead põgenema, sest sinu vastu plaanitakse kurja.“

See on see, kuidas mina seda olukorda näen: Jumal püüdis kõnetada Taavetit, kuid Taavet kuulas vaid osaliselt. Jumal ütles talle: „Mul on su elu jaoks plaan, mis täidab kõik su igatsused, mille olen pannud su südamesse. See muutus tuleb esile läbi Sauli läbikukkunud valitsussüsteemi, tuues kaasa ühe uue aja Iisraeli jaoks. Sina aga saad juhtima seda kõike. Seniks aga, kuni see päev koidab, viin ma sind läbi teatud pimedatest paikadest. Sa pead järgnema mulle nii mägede tippudes kui orgudes ja seda isegi siis, kui sa kõiki neid olukordi ei mõista.“

See on see sügavam tähendus, mille mina usun peituvat klausli „eks ole nool sinust eespool” taga. See on märk ja meeldetuletus Jumalalt, et Tema teed on kõrgemad kui meie omad ja kõik, mida Ta meilt ootab, on see, et järgneksime Talle!

__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 2. jaanuar 2015

VÕIMAS VÕIDUHÜÜD

On aegu, kus peame püsima vagusi ja teadma, et Tema on Jumal. Vahel toob Jumala Vaim esile armsaid, meloodilisi armastuslaule Jeesusele. Kuid läbi Jumala Sõna on näha, et millal iganes Jumal tõi võidu vaenlaste üle, tõstsid inimesed alati oma hääle võimsaks võiduhüüuks; kiitushüüuks oma Jumalale.

Seitsmendal päeval, mil Iisraeli rahvas marssis ümber Jeeriko, kõlas korraldus: „Siis tõstku kogu rahvas suurt sõjakisa; siis langeb linnamüür sealsamas…“ (Joosua 6:5). Ja inimesed tegid suurt sõjakisa, nii et müür langes sealsamas. (Joosua 6:20).

Esra raamatust näeme, kuidas üks teine võimas hüüd leidis aset, kui templi alust laoti. „Ja kui ehitajad Issanda templile alust panid…Ja nad laulsid Issandat kiites ning tänades…Ja kogu rahvas tõstis suurt rõõmukisa Issandat kiites…Ja ükski ei suutnud vahet teha rõõmuhõiskehääle ja nutuhääle vahel, sest rahvas tõstis suurt rõõmukisa ja hääl kostis kaugele.“ (Esra 3:10-11,13). Heebreakeelne sõna, mida siin hõiskamise kohta kasutatakse, tähendab „kõrvu kaheks lööma“. Isegi iisraellaste nutuhääl oli täis sellist rõõmu ja nende hõisked nii valjud, et need lõid pealtkuulajail „kõrvad kaheks“! On inimesi, kes ütlevad, et nad ei talu koguduses kõva lärmi ja hõiskamist. Kuid pange tähele: „Sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel!“ (1 Tessalooniklastele 4:16).

Jumal tahab, et tunneksime Tema Sõna selles osas. Psalmid ütlevad meile, et peaksime rõõmsalt tõstma hõisates häält oma Issanda ees. Heebrea keeles tähendab „hõise“ ka välku, sädemeid ja tuld. „Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa!“ (Psalmid 66:1). „Hõisake Jumalale, kes on meie tugevus, hüüdke rõõmuga Jaakobi Jumala poole!“ (Psalmid 81:2). 


„Hõisake Issandale, kogu ilmamaa, tõstke hõisates häält ja mängige temale!... Trompetite ja pasunate häälega hõisake kuningas Issanda ees!... Jõed plaksutagu käsi, mäed hõisaku üheskoos.“ (Psalmid 98:4, 6, 8). Jumala rahvas kogeb ülevoolavalt suurt rõõmu, kus iganes Jeesus oma ligiolu ilmutab. Kui me ei hõiska ega too Talle kiitust, hakkavad puud seda tegema meie eest. Times Square’i koguduses on üks laul: „Tõstke oma pead ja ärge kartke! Laulge seni, kuni Issanda vägi langeb!“ See vägi peitub Tema ligiolus!

neljapäev, 1. jaanuar 2015

ÜLEVOOLAV JA KÜLLUSLIK RÕÕM!

„Sa oled mulle andnud teada elu tee, sa täidad mind rõõmuga oma palge ees.” (Apostlite teod 2:28).

Oled sa vahel mõelnud, milline Jeesus oma igapäevaelu keskel välja nägi? Mida oma südames tundis? Millised olid Ta hoiakud? Oli ta muserdatud ja murtud kõigist koormaist, mida kandma pidi? Nuttis Ta vahel? Valitses Tema ligiolus mingi pühalik raskus?

Ta tõesti nuttis ja kandis ka raskeid koormaid. Ketsemani aias higistas Ta lausa verepisaraid ja oli kordi, kus Ta ohkas ja ägas uskmatuse pärast. Samas aga annab Jumala Sõna enam kui selgelt mõista, et Jeesus oli täis rohket rõõmu.

„Taavet ütleb tema kohta: „Ma näen Issandat alati enese silme ees, sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks. Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab, mu ihugi võib hingata lootuses.“ (Apostlite teod 2:25-26). Jagades seda sõnumit juutide ülemkogu ees, tsiteeris Peetrus prohveteeringut Psalmidest 16. See oli nägemus Kristusest, kellel pidi olema rõõmutsev süda ja hõiskav keel ning kes oli täis suurt rõõmu tänu oma Isa ligiolule.

Ka meie peame rõõmutsema ja olema täis rõõmu nendel samadel põhjustel, miks Jeesuski seda oli. Esimene põhjus, miks Jeesus rõõmustas, oli selles, et Ta teadis, et surmal on võimatu Teda tagasi hoida. Ja sama kehtib ka meie puhul! See teadmine purustab täiesti väära õpetuse, otsekui Jeesus oleks antud hingevaenlase kätte ja Ta pidi võitlema end välja põrgust. Jeesus teadis siin maa peal olles, et surm ei suuda Teda tagasi hoida ja sama kehtib ka meie puhul!

Teiseks, Issand on meie paremal käel keset kõiki me raskusi. Võime lootusrikkalt ja ootuses hingata Temas, teades, et Ta on pidevalt me kõrval.
Kolmandaks: „Sest sa ei jäta mu hinge surmavalda.“ (Apostlite teod 2:27). Me tõuseme uude ellu, uues ihus ja uude maailma. Ja viimaks, Ta enda ligiolu ujutab meid rõõmuga üle! Seega, mida muud meil ongi teha, kui hõisata ja olla rõõmus, kuna oleme päästetud põrgust, meile on tõotatud igavene elu, Ta on tõotanud olla meiega kõigis me raskustes ja Ta ligiolu on ilmutatud meile.