reede, 27. veebruar 2015

SEE ON VÄÄRT, ET OLLA SÕNAKUULELIK

„Usus keeldus Mooses, kui ta oli saanud suureks, laskmast end nimetada vaarao tütre pojaks. Ta eelistas pigem näha vaeva koos Jumala rahvaga kui üürikest aega nautida pattu, sest Egiptuse aaretest suuremaks rikkuseks pidas ta teotust Kristuse pärast…Usus jättis ta maha Egiptuse, kartmata kuninga raevu, sest otsekui nähes nähtamatut, püsis ta vaprana.“ (Heebrealastele 11:24-27).

Mooses oleks võinud omada kogu kulda ja hõbedat, hobuseid ja haaremeid, kogedes Egiptuse maiseid naudinguid ja luksust! Ta oli Egiptuse prints, pärit vaarao kuninglikust kojast, kuid ta keeldus laskmast nimetada end vaarao tütre pojaks ja see läks talle maksma kõik. Ta pidas Kristuse teotust suuremaks rikkuseks, kui kõiki Egiptuse aardeid kokku, eelistades pigem kannatada koos Jumala rahvaga. Moosese pilk oli kinnitatud Jeesusele, oma Issandale ja mitte selle maailma asjadele.

Kas sõnakuulelikkus on üldse midagi väärt? Kas Jumala sõna järgimine on üldse midagi väärt? Võrdle korra neid kahte meest Piiblist: Saalomon vaatas oma elule tagasi ja ütles: „Ja mida mu silmad iganes himustasid, seda ma ei keelanud neile; ma ei hoidnud oma südant tagasi ühestki rõõmust…Aga kui ma vaatasin kõiki oma tegusid, mis mu käed olid teinud…vaata, siis oli see kõik tühi töö ja vaimunärimine. Millestki pole kasu päikese all.“ (Koguja 2:10-11) Saalomon ütles Koguja raamatus veel järgmistki:

„Siis ma vihkasin elu.“ (Koguja 2:17)

„(Mu) süda ei maga isegi mitte öösel.“ (Koguja 2:23)
„Siis ma kiitsin surnuid…õnnelikumaks kui elavaid.“ (Koguja 4:2)

„Kui see rikkus õnnetusjuhtumi läbi kaob…siis ei jää selle kätte midagi.“ (Koguja 5:13)

„Ja ma leidsin, mis on kibedam surmast: naine!...ta süda on nagu võrk, ta käed on nagu ahelad.“ (Koguja 7:26)

Kuid vaata Moosest! Olles 120-aastane, särasid ta silmad veel erksalt ja ta oli täie jõu ning tervise juures, kui Jumal ta enda juurde kutsus. Jumal isiklikult võttis Moosese ihu! Järgnev aga on Jumala tunnistus Mooseset, mis jäetud kogu inimkonnale: „Aga Iisraelis ei tõusnud enam niisugust prohvetit nagu Mooses, keda Issand tundis palgest palgesse, kõigi tunnustähtede ja imetegude poolest, millega Issand teda läkitas, et ta teeks neid Egiptusemaal vaaraole…“ (5 Moosese 34:10-11). See on väärt, et olla sõnakuulelik!

neljapäev, 26. veebruar 2015

SÕNAKUULMATUSE VILI

Sõnakuulmatus Jumala Sõna suhtes viib lõpuks isikliku moraali ja kristliku karakteri hävinguni. See kõik saab alguse vaid ühest jultunud sõnakuulmatuse teost selge Jumala Sõna vastu. Kui lisada sellele veel poolevinnane arusaam patust ja meeleparandusest, oledki lõpuks Saalomon valmis – täielikult allakäinud kuju! „See sündis Saalomoni vanas eas, et ta naised pöörasid tema südame teiste jumalate poole; ta süda ei olnud siiras Issanda, oma Jumala vastu…Saalomon käis siis siidonlaste jumalanna Astarte ja ammonlaste jäleduse Milkomi järel. Saalomon tegi kurja Issanda silmis…Aga Issand vihastas Saalomoni peale, et ta oma südame oli ära pööranud Issandast, Iisraeli Jumalast…“ (1 Kuningate 11:4-9). Need sõnad toovad mulle kananaha peale.

Saalomoni süda oli kalgistunud evangeeliumi suhtes. Jumala Sõna ei omanud ta elu üle enam mingit võimu. Ta oli lihtsalt nii hale! Paigas, kuhu ta kord oli rajanud koja ühele võõrale naisele, laiutas nüüd terve haarem. Vaarao tütrest oli korraga saanud tuhat armukest! Saalomon ise oli juba vana ja jõuetu, samas kui Jumal oli endiselt vaikne ja pahane ta peale. Ta ei palunud enam Jumala poole ja tal polnud enam kübetki rõõmu. Ta hing oli haige, kui ta kirjutas suht haleda proosa elu tühisusest ja kaduvusest. Jeruusalemm oli nö reostatud paganlike templite poolt, mis kõik said rajatud kõrge maksumaksja raha eest. Kuningas jõi kõige täiega, tundes tülgastust kõigist oma uhketest majadest ja aedadest. Ta süda oli täis ebajumalateenistust ja Jumala puudutusest oli saanud kauge minevik. „Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.“ (vt Koguja 1:14)

Ons’ tegu tõesti selle sama mehega, kes kord templimäel hardalt palus? „Kui siis iganes palvetatakse või anutakse, olgu ükskõik missuguse inimese poolt, kui nad igaüks tunnevad oma südame häda ja sirutavad oma käed selle koja poole, siis kuule sina taevast… ja anna andeks ning tee nõnda, et sa annad igaühele tema tegusid mööda, nagu sa tunned tema südant…et nad kardaksid sind kõigil neil päevil, mil nad elavad maal, mille sa oled andnud meie vanemaile!“ (1 Kuningate 8:38-40). Nii et lase aga käia – klammerdu aga oma iidolite külge! Õigusta aga õigusta oma sõnakuulmatust ning vabanda välja oma väikeseid patte, kuniks sellest saab ühel päeval mäslev ja kontrollimatu ebamoraalsus ja usust taganemine

teisipäev, 24. veebruar 2015

JUTLUSEKINDEL

Jutlusekindel olek tähendab kuulda Jumala Sõna; öelda, et armastad seda; väita, et kuuletud sellele, kuid seejärel jätta see rakendamata oma elus! See tähendab muutuda nii külmaks oma südame poolest, et sind ei kõiguta ega mõjuta enam ükski jutlus. Osad nimetavad seda ka „külmuseks evangeeliumi suhtes“.

Mõtle kõigi vanade piiblilugude ja Piibli tegelaste peale. Kes oli sinu arvates kõige enam jutlusekindel? Kes oli kõige lähemal kõige selgemale ja mõjusamale Jumala Sõna kuulutusele, aga jäi täiesti muutumatuks sellest?

Oli selleks ehk Saul? Ta kuulis väga selget ja konkreetset sõna: „Mine nüüd ja löö Amalekki ja kaota sootuks ära kõik, mis tal on, ja ära anna temale armu, vaid surma niihästi mehed kui naised, lapsed ja imikud, härjad ja lambad, kaamelid ja eeslid!” (1 Saamueli 15:3). Saul aga ei võtnud seda sõna kuulda. Selle asemel hoopis: „Saul ja rahvas andsid armu Agagile ja parimaile lammastest, kitsedest ja veistest ning talledele ja kõigele, mis oli hea.“ (1 Saamueli 15:9). Seejärel ilmus välja Saamuel ja Saulist sai valetaja! „Kui Saamuel jõudis Sauli juurde, ütles Saul temale: „Issand õnnistagu sind! Mina olen Issanda käsku täitnud.” (1 Saamueli 15:13). Saamuel oli sellest täiesti kohkunud, sest ta kuulis alles jäetud lammaste määgimist. „Aga miks sa ei kuulanud Issanda häält, vaid kippusid saagi kallale ja tegid kurja Issanda silmis?” (1 Samuel 15:19).

Kas Sauli süda oli kalgistunud? Oli ta nö jutlusekindel? Miks muidu valetas ta otse Jumala prohvetile näkku, kes tuli talle head tegema? Pane tähele veel üht tema valetamist: „Mina olen kuulnud Issanda häält ja olen käinud teed, kuhu Issand mind läkitas.“ (1 Saamueli 15:20). Olles oma valetamistes vahele jäänud, süüdistas Saul kõiki teisi, vabandades oma pattu kümnel erimoel. „Aga rahvas võttis saagist lambaid, kitsi ja veiseid…et ohverdada seda Gilgalis Issandale, su Jumalale.” (1 Saamueli 15:21).

Saamuel aga jõudis Sauli südame tegeliku probleemini. Ta teadis, et Saul on jutlusekindel, kuna ta süda oli juba üle antud nõidusele. „Sest vastupanu on otsekui nõiduse patt, tõrksus ebajumalate ja teeravite teenistus. Et sa oled hüljanud Issanda sõna, siis hülgab temagi sinu kui kuninga.” (1 Saamueli 15:23). Jutlusekindel Saul lõpetas sellega, et hakkas otsima juhtnööre nõidadelt ja suri varakult julma surma.

esmaspäev, 23. veebruar 2015

IGA AULINE TEGU by Gary Wilkerson

Jumal on iga aulise teo taga ja Ta ei jaga oma au mitte kellegagi. Ta ei lase ühelgi takistusel tulla teele, mis takistaks Tema kallil Pojal särada. Seetõttu vajab Ta ka puhtaid astjaid, kelle kaudu teha oma tööd. Just sel samal hetkel, mil’ õnnistused ja vägi voolavad rikkalikult läbi Ta rahva, ütleb Ta neile: „Peatuge nüüd hetkeks ja pange kogu lugu pausi peale, sest tahan, et katsuksite oma südamed läbi.“

See oli see sõnum, mida kogesin Jumalalt oma südames meie koguduse 3-aastapäeva tarvis. Võite vaid ette kujutada, kui kõhkleval seisukohal ma olin. Kujutasin ette, kuidas kogu kogudus mind hämmingus olles jõllitab ja endamisi mõtleb: „Oota! Sa tahad öelda, et me kõik oleme nii võrratud ja samas ütled, et peame muutuma?“ See oleks sama hea, kui mees viiks oma naise pulma-aastapäeval restorani ja ütleks: „Kallis, tahaksin rääkida mõnest neist lisakilost, mille oled juurde võtnud.“

Kuid see pole päris see, kui Jumal palub meil oma südamed järgi katsuda. Seda enam, et me ju teame, et me endi õigsus on kui räpased räbalad Ta ees ning et me vajame Tema armu. Kuid fakt on see, et just siis, kui hõljume Jumala suurimate tegude keskel oma elus, palub Ta meil mõelda järgmistele küsimustele: „On mu südames ehk midagi, mis on Jumalale vastuvõetamatu? Olen ma ehk jätnud tegemata midagi, mida Ta on palunud mul teha? Ma ei taha, et miski mu elus takistaks Jumala tegutsemist.“ Jumal toob oma rahva ikka ja jälle sellesse punkti. Miks? Sest enne, kui Ta saab tuua esile oma parima, peab Ta tegema midagi sügavat me sees. Ta tahab anda meile oma võidu, kuid Ta tahab ka, et oleksime täielikult pühendunud Talle.

Mis on see, millele Jumal sinu elus osutab? On see mõni väike asi, mille Ta tahab kõrvaldada? Või hoopis lisada midagi, mida oled senini eiranud? Ära viivita Jumala Vaimu ustavale häälele vastamisega. Mõne väikese asja korda ajamine võib määrata ära kogu su tuleviku, mistõttu kas katsud oma südame läbi? Kui nii, võid kindel olla, et Jumala parim on ootel. Ja ühtlasi ka kindel olla selles, et oled olnud meelepärane sellele, kes tahab sind õnnistada. „Uurigem ja proovigem oma teid” (Nutulaulud 3:40).

laupäev, 21. veebruar 2015

JUMAL POLE MIND KUNAGI ALT VEDANUD by Nicky Cruz

Igatsed sa teha suuri asju Jumalale? Teenida ja armastada Teda kuni oma viimse kui hingetõmbeni? Igatsed sa, et Jumal õnnistaks sind aulise tulevikuga? Siis lõpeta omaenese jõus pongestamine! Ära püüa ise oma elu kurssi paika panna, paludes seejärel Jumal õnnistust selle üle. Võta selle asemel hoopis aega, et Teda tundma õppida. Õpi lihtsalt olema Tema ligiolus. Ülista Teda kõige täiega. Kiida ja armasta Teda oma sügavaimatest südamesoppidest. Kuuletu Talle isegi kõige väiksemates detailides. Palveta ja mediteeri Tema Sõna üle. Hinda ja imetle kõike loodut enda ümber! Õpi kinnitama oma süda ainuüksi Jumala ja mitte kellegi teise külge ning Ta ei jäta seda märkamata.

On üks asi, milles võid absoluutselt kindel olla: Jumalal on üks pärand, mis mõeldud vaid sinu jaoks. Üks eriline plaan ja eesmärk vaid sinu tuleviku tarvis. Ja see on nii palju suurem ja aulisem kui sa suudaks ealeski ette kujutada! Juhul, kui Ta pole seda pärandit su südames veel ilmutanud, siis vaid seetõttu, et Ta teab, et sa pole veel selleks valmis. Ta ootab sinu järel. Jälgib sind ja igatseb jagada seda visiooni sinuga, aidates sul see omaks võtta.

Olles alles 20ndates noor mees, olin oma tuleviku osas üsna segaduses. Ma poleks eales osanud arvata, mis Jumalal kõik mu jaoks varuks on. Ma olin vaid noor mees, kes armastas Jeesust ja kes igatses veeta kogu oma ülejäänud elu Tema ligiolus. Mul polnud aimugi, et Tal on üks pärand ka minu jaoks. Ei vähimatki aimu, et Tal on nii võimas eesmärk mu elu jaoks.

Tol ajal poleks ma eales suutnud end evangelistina ette kujutada. Olin veel noor ja kogenematu. Mul polnud mingeid oskusi, mis oleks lubanud mul arvata, et suudaksin kuulutada suurte rahvahulkade ees. Mu teadmised Piiblist olid ebaküpsed ja piiratud. Mul oli tugev aktsent ja ega mu kombedki polnud suurem asi. Olin vaid nooruk tänavalt ja see oligi kõik.

Kuid ma armastasin Jeesust kogu südamest, olles otsustanud kuuletuda Jumalale, ükskõik mis. Nii et ma võtsin Ta pärandi vastu, tehes seda samm haaval, päev päevalt ja kuu kuult. Andsin oma parima, et püsida ustavana ja teate, mis – Jumal ei vedanud mind kunagi alt!

__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 20. veebruar 2015

NAD SEISID MÜÜRIPRAOS

Kõigil kurvastavatel ja südamelt murtud Jumala meestel Piiblis oli üks ühine omadus: nad samastasid end järele jäänud käputäie inimeste pattudega. Nad ei palunud kunagi nagu too tölner: „Aitäh, Jumal, et ma pole nagu teised!“, vaid nad kurvastasid abielurikkumiste, reetmiste ja kompromisside pärast, paludes alandlikult: „Jumal, ma olen nii süüdi.“ Mitte süüdi kõigis neis rüvedates pattudes, vaid selles, et pole vedanud välja Jumala au standardite suhtes.

Esra palus: „Mu Jumal! Ma häbenen ja mul on piinlik tõsta oma palet sinu poole, mu Jumal! Sest meie pahateod ulatuvad meil üle pea ja meie süü on tõusnud taevani… Ja pärast kõike seda, mis meie peale on tulnud meie kurjade tegude ja meie suure süü tõttu… Vaata, me oleme sinu ees oma süüga, kuigi selle tõttu ei võiks ükski seista sinu ees.” (Esra 9:6, 13, 15). „Ja kui Esra nõnda palvetas ja tunnistas, nuttes ja maha heites Jumala koja ees…“ (Esra 10:1).

Nehemja palus: „Ka mina ja mu isa pere oleme pattu teinud. Me oleme väga kõlvatult talitanud sinu vastu.“ (Nehemja 1:6-7).

Taaniel samastas end samuti Jumala rahva pattudega. Ta palus: „Me oleme pattu teinud ja eksinud, oleme olnud ülekohtused ja oleme hakanud vastu, oleme taganenud su käskudest ja seadustest, me pole kuulanud su sulaseid prohveteid, kes sinu nimel kõnelesid meie kuningaile, vürstidele, vanemaile ja kogu maa rahvale…Ja kui ma alles rääkisin ja palvetasin ja tunnistasin oma pattu ja oma Iisraeli rahva pattu…“ (Taaniel 9:5-6, 20).

Nad kõik olid pühad mehed, kes puhtad ja süütud Jumala ees. Nad ei teinud maailma suhtes mingeid kompromisse ega segunenud sellega. Küll aga seisid nad müüripraos, tunnistades nii oma kaasinimeste kui iseeneste patte. Kui järgid sama rada, mida need mehed ja otsustad oma südames otsida Jumalat, tehes seda läbi palve, paastu, nutu ja pattude pärast kurvastamise, avaldab see sulle sama mõju kui neile meestelegi. Jumala käsi puudutab sind ja Ta läkitab sulle oma sõna. Sa saad osa Jumala enda südamest ja sisened Tema aulisse ligiollu. Ja kui sa juba kord seal oled, mõistad isegi, kui väga oleme kõik Ta aust ilma.

neljapäev, 19. veebruar 2015

JUMALA KÄE PUUDUTUS

Nehemja oli mees, kes suhtus täie innukusega Jumala asjadesse. „Siis tuli Hanani, üks mu vendadest, tema ise ja mõned mehed Juudamaalt. Ma küsitlesin neid pääsenud juutide kohta, kes vangiviimisel olid alles jäänud, ja Jeruusalemma kohta. Ja nemad ütlesid mulle: „Need, kes seal maal vangiviimisest on alles jäänud, on suures õnnetuses ja häbis, Jeruusalemma müürid on maha kistud ja selle väravad tulega põletatud.” Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.“ (Nehemja 1:2-4). Väike pääsenud käputäis pöördus tagasi pühasse paika, olles samas süüdistustest ja kui surmaunest räsitud. Kogu see lugu seal oli hooletusse jäetud ja lagunev ning seal puudus igasugune vaimulik areng.

Piiblis on öeldud, et Nehemja hakkas nutma ja leinama, paludes ööd ja päevad (Nehemja 1:6). Kuid antud juhul polnud vähimalgi määral küsimus selles, nagu Jumal oleks ta keset ööd üles ajanud ja mingi suur koorem oleks ta hingele langenud. Ei! See Jumala mees võttis nö ise selle koorma kanda. „Ma küsitlesin neid pääsenud juutide kohta.“ (Nehemja 1:2).

Ka Taaniel veetis tunde, päevi ja nädalaid, uurides Jumala Sõna. Jumal ei pannud mingit üleloomulikku koormat ta südamele – Taaniel ise õhutas oma südant üles seda tegema. Ta arendas ja toitis endas tõelist südamemuret Jumala rahva pärast, uurides põhjalikult seda, mida Jumal ütles ja püüdes mõista seda nii hästi, kui võimalik. „Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas.“ (Taanieli 9:3). Rääkides intensiivsusest, leinamisest ja nutust, siis Taaniel ütles: „Neil päevil olin mina, Taaniel, leinanud kolm nädalat. Maiusrooga ma ei söönud ja liha ega veini ei tulnud mu suhu, ja ma ei võidnud ennast hoopiski mitte, kuni kolme nädala päevad olid täis saanud…ja ma jäin jõuetuks.“ (Taaniel 10:2-3, 8).

Kui Jumala käsi Taanieli puudutas, kostusid Jumala troonilt järgnevad sõnad: „Sest esimesest päevast peale, kui sa andsid oma südame, et mõista ja olla alandlik oma Jumala ees, võeti su sõnu kuulda; ja ma olen tulnud su sõnade pärast!“ (Taanieli 10:12). Heebrea keeles tähendab „alandlik olemine“ oma lihaliku loomuse alistamist. Pauluski ütles, et ta teeb oma ihu omaenese orjaks. Jumal vajab täna inimesi, kes on täiesti pühendunud Tema tööle; kes on intensiivsed, kirglikud ja murtud Tema südameasjade pärast, pühendades oma viimsegi kui tunni või euro Tema huvide heaks siin maa peal.

kolmapäev, 18. veebruar 2015

INTENSIIVSUSE VAIM

Kui Jumal on tegemas midagi uut, valab Ta ühe intensiivsuse vaimu oma rahva üle. Me ei saa jääda enam vaimselt laiskadeks, enesega rahulolevateks, ükskõikseteks ja asju kergelt võtvateks. Peame muutuma jõulisteks, täis tuld ja kirge oma Issanda suhtes, elades sügavalt ja tõsiselt kaasa Jumala tööle. Jumal on tõstmas üles inimesi, kes vihkavad pattu ja värisevad Tema Sõna ees. Tema alles jäänud käputäis peab kuulma ja uskuma pühasid prohveteid. Nad ei tohi olla kõhklevad ega minna leigeks, vaid võtma üha tõsisemalt Jumala asju, mida enam aeg edasi.

Mõtle Esra jõulisuse peale. Pane tähele tema indu kõige suhtes, mis Jumalale haiget tegi ja sa näed tema ülimat viha maailmaga segunemise suhtes. „Kui ma sellest asjaolust kuulsin, siis ma käristasin lõhki oma riided ja ülekuue, katkusin oma juukseid ja habet ning istusin masendunult. Ja minu juurde kogunesid kõik, kes kartsid Iisraeli Jumala sõnu vangide jumalavallatuse pärast, mina aga istusin masendunult kuni õhtuse ohvrini.“ (Esra 9:3-4). Milline vaatepilt! Esra oli täis tohutut jumalakartlikku kurbust, katkudes nii oma juukseid kui habet „vangide jumalavallatuse pärast“. Need aga, kes kartsid Jumalat, kogunesid üksteise järel tema ümber. Jumalal oli vaid üks mees, kes punastas patu pärast, kuid läbi tema tõusis esile punt teisigi patu üle kurvastajad. „Ja kui Esra nõnda palvetas ja tunnistas, nuttes ja maha heites Jumala koja ees, kogunes tema juurde väga suur kogudus Iisraelist, mehi, naisi ja lapsi; sest rahvaski nuttis suurt nuttu.“ (Esra 10:1).

Terved koguduste täied Jumala rahvast muganduvad sujuvalt maailmaga, kuid samas on siiski ka neid, kes igatsevad pühaduse ja enese eraldamise järele. Nad kogevad Jumala kurvastust patu pärast ja punastavad häbist. Nad teavad, et on aeg võtta elu koos Temaga tõsiselt.

teisipäev, 17. veebruar 2015

MIS ON PÜHAS VAIMUS PUNASTAMINE

„Sest pisemast suuremani ahnitseb igaüks neist omakasu, ja prohvetist preestrini petavad kõik. Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas; oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.“ (Jeremija 6:13, 15).

Prohvet Jeremija nägi kohutavat seisukorda, mis oli tabamas Jumala rahvast. Selleks, et varjata oma pattu, peitusid nad pinnapealse rahu ja turvatunde fassaadi taha. Ahnus ja omakasu täitsid nende südameid ja nad varjasid oma südamevalu võlts murtusega. Kogu nende elu oli muutunud pinnapealseks, hõlmates endas pealiskaudseid pisaraid, pealiskaudset meeleparandust ja isegi pealiskaudset tervenemist. Jumala rahvas oli kaotanud häbitunde ja kurvastuse oma patu pärast. Patu pärast nii ühiskonnas kui ka omaenda eludes. Nad ei tundnud enam Jumala viha oma üleastumiste pärast. Patust oli saanud „lihtsalt osa“ nende elust.

Jeremija hüüdis: „Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust.“ Pühast Vaimust tingitud punastamine ehk piinlikkuse tundmine ei tähenda vaid tagasihoidlikkusest tekkivaid punaseid põski. See tähendab haavatavuse, häbi ja hävingu tunnet. Kurvastust selle üle, et me Jeesuse nimi ja puhtus on tallatud jalge alla ja Tema maine on määritud.

Jumala rahvas kuulis pidevalt põletavat tõde ja pöördus ometigi sellest ära. Nad lausa mässasid selle vastu! „Nad on teinud oma palged kaljust kõvemaks, nad keelduvad pöördumast.“ (Jeremija 5:3). Nad rikkusid abielu, möllates lõbunaistega ja ihaldades oma naabrite naisi. Jeremija nimetas seda 11 salmis sõna otseses mõttes truudusetuseks Jumala suhtes. Ja vaatamata Jeremija prohvetlikele hoiatustele, jätkas see rahvas oma kerglast elu, öeldes: „Ei taba meid õnnetus, ei näe me mõõka ega nälga!” (Jeremija 5:12 ja lisades, et: „Kohtumõistmine pole küll Jumala sõna me jaoks.“

Jumal hoiatas oma rahvast, et nad võtaks kuulda neile edastatud sõnumeid või vastasel korral Ta jätab nad lihtsalt maha. „Lase ennast hoiatada, Jeruusalemm, et mu hing ei võõrduks sinust.“ (Jeremija 6:8) Ja Ta ütles veelkord: „Ma ütlen seda kõike väga selgelt ja hoiatan teid! Kuid kes mind kuulab?“

esmaspäev, 16. veebruar 2015

EBATAVALINE USK by Gary Wilkerson

Koged sa, et Jumal on vabastamas midagi täiesti erakordset su ellu? Ehk on Ta rääkinud su südamesse ja öelnud: „Mul on midagi väga erilist varuks su jaoks. Oled asumas ühele teekonnale koos minuga, mille sarnast sa pole veel eales näinud.“ Võib-olla on su elu olnud juba eriliselt õnnistatud Jumala poolt. Kuid nüüd annab Püha Vaim sulle teada, et see kaua oodatud tõotus on kandmas peagi vilja ja see saab rabama sind jalust.

Kui kõik ülaltoodu kirjeldab su elu praegu, siis las ma kuulutada sulle Piiblis peituva meelevallaga: ole valmis oma südant läbi katsuma.

Rääkigem pisut sellest, mida ma nimetan „ebatavaliseks usuks“. Ebatavaline usk tähendab uskuda, et ükskõik, kui hästi asjad ka ei oleks – parem on ikka veel ootel. See on usk, mis ütleb: „Kui palju me ka ei unistaks ja teeks suuri asju jumalariigi heaks – Tema nägemus on ikka suurem.“ See, mida Jumal on teinud me koguduses selle lühikese aja jooksul, mis ma sealt pastoriks olen olnud, on ületanud mu metsikumadki ootused. Ei möödu nädalatki, kui keegi ei annaks oma elu Jeesusele ja enamus nädalatel teeb seda lausa mitu inimest korraga. Millal iganes jagame vaestele toitu, küsivad nii mõnedki neist: „Miks te seda teete?“ ja me vastame: „Jeesuse pärast.“ Ja nad tulevad ning annavad oma elud Talle.

See kõik sünnib ühel üleloomulikul moel. Vaid mõne aasta jooksul on me kogudus kasvanud fenomenaalselt. Värsketest usklikest saavad peagi ustavad jüngrid, kes kasvavad Jumala tundmises. Neil läheb hästi selles osas, mis puudutab meie peamist eesmärki nende suhtes – saada radikaalselt pühendunud Jeesuse misjonärideks, kuhu iganes Ta ka neid ei juhiks.

Jumal ainuüksi ei ületa me ootusi, aga Ta ka ilmutab meile, millised on Tema ootused ja seda on hämmastav näha. Meie piirkonnas elab endiselt veerand miljonit inimest, kes ei tunne veel Kristust. Seetõttu õhutas Jumal meid rajama kahte uut kogudust, millest üks saab olema üsna raskes linnaosas. Olen sõna otseses mõttes hämmingus Jumala suurtest tegudest. Kuid siin on kogu selle loo kõige hullumeelsem osa – ma usun, et suuremad asjad on siiski veel ootel!

”Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta.” (Heebrealastele 11:1).

laupäev, 14. veebruar 2015

TEMA ARMASTUSE KÄSI by Jim Cymbala

Õpetusliku puhtuse alalhoidmine on hea, kuid see ei ole veel kogu pilt Uue Testamendi kogudusest. Apostlid tahtsid teha nii palju enamat kui vaid „pidada kinni õigest õpetusest“ nagu üks vana gospellaul ütleb. Nad palusid Jumalalt jõudu minna välja ja mõjutada kogu oma rahvast ja kogukonda.

Liiga paljudes kohtades, kus Piibli üle valjult pasundatakse ja selle õpetuse üle hommikul kella kolmeni vaieldakse, on puudu Jumala Vaimust selle õpetuse keskel. William Law, ingliskeelsete päevasõnade autor 1700 aastatest, kirjutas: „Sa võid lugeda, mis iganes piiblisalmi soovid ja tunda selle üle ütlemata suurt rõõmu, kuid see jätab su sama tühjaks, vaeseks ja muutumatuks kui enne selle lugema asumist, kui see ei pööra sind täienisti ja ainuüksi Jumala Vaimu poole, et liita sind täielikult ühte Temaga ja muuta sind sõltuvaks Temast.“

Üks võimalus, kuidas näha, kas kannatame selle ühtsuse puuduse all Jumalaga, on vaadata, milline on me mure inimeste pärast, kes on rämps…Inimeste pärast, kes on „teistsugused“ ega vasta põhituumiku ootustele. Uues Testamendis pole ühtegi kohta, mis viitaks sellele, et kogudus on kutsutud teenima vaid üht kindlat inimgruppi. Patu hävitustöö pole kunagi meeldiv, kuid samas on see midagi, mida Jeesus tuli andestama ja parandama. „Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.” (Luuka 19:10). Jumala Vaim on armu, kaastunde ja välja sirutumise Vaim.

Ometigi pole kristlased just kõige agaramad sirutuma nendeni, kes on veidi erinevad. Nad tahavad, et Jumal roogiks kala ära enne, kui nad seda püüdma lähevad. Kui kellelgi on kuldne rõngas mõne ebatavalise kehaosa küljes, kui keegi ei lõhna just kõige paremini või tema nahavärv on teistsugune, on kristlased pisut kõhkleval seisukohal. Kuid mõtle korraks sellele, kuidas Jumal sirutub meieni. Kui üldse on mingit tõelist sirutumist olemas, siis see on see: püha ja puhas jumalus ise sirutub meieni, kes me olime porised, kalgid südamelt ja ebapühad. Jumal oleks võinud ju öelda: „Te olete nii erinevad minust – nii maitsetud, mistõttu ma pigem hoiaks teist eemale.“ Kuid Ta ei öelnud seda. Just meie erinevused olid need, mis panid Teda sirutama välja oma armastava käe.

Jeesus ei kuulutanud pidalitõbistele tervendavat sõnumit kusagilt distantsilt, vaid Ta läks ja puudutas neid. „Ja Jeesus sirutas käe välja, puudutas teda ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!” Ja kohe lahkus pidalitõbi temast.“ (Luuka 5:13).

__________

Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. 

reede, 13. veebruar 2015

KIRJUTATUD ON

„Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” (Matteuse 4:4). „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat.” (Mt.4:7) „Sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!” (Mt.4:10) Kui Jeesus seisis silmitsi erinevate Saatana rünnakutega, ületas Ta nad kõik Jumala Sõnaga.

Tänasel päeval kehtib me heaks üks teine „kirjutatud on“ – „Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks.“ (Luuka 22:32). Sa võid öelda Saatanale: „Sa võid ju püüda hävitada mu usku, kuid tea seda, et Jeesus palvetab mu eest!“

Peetruse usk pandi proovile ja seda ka raputati. Ning tänu oma uhkusele ta ka komistas. Kuid vastuses oma Isanda palvele, oli näha, et ta usu juured polnud hävinud. Hetkel, mil’ Saatan hõiskas suurest rõõmust ja tundus juba, nagu Issand oleks kaotanud võitud sõbra, vaatas Peetrus Jeesuse silmadesse ja sulas! „Ning Issand pöördus ja vaatas Peetrusele otsa …Ja sealt välja minnes puhkes ta (Peetrus) kibedasti nutma.“ (Luuka 22:61-62). “Kibedasti nutmine” tähendab kreeka keeles “läbitorkavat, meeletut nuttu.” „Ja Peetrusele tuli meelde Issanda sõna, kuidas ta temale oli öelnud: „Enne kui täna kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.” (Luuka 22:61). Kujutan täitsa ette, kuidas see mees kõndis Juuda mägede poole, langes silmili maha ja käed tõstetuna taeva poole, hüüdis: „Oo Isa, Tal oli nii õigus! Ma ei võtnud kuulda. Ta hoiatas mind, et Saatan püüab hävitada mu usku ja mina rääkisin veel mingist Jeesuse eest suremisest! Mis mõttes? Ma ei suutnud seista Ta eest isegi mingi teenijatüdruku ees! Andesta mulle! Ma armastan Teda! Kuhu on mul nüüd minna?“

Mina usun, et Peetruse usk haaras kinni ühest teisestki asjast, mida Jeesus oli öelnud: „Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!” (Luuka 22:32). Kui mitmeid kordi mängis Peetrus seda läbi oma peas ja südames, arutledes endamisi: „Kas Jeesus mitte ei öelnud „kui ma pöördun“? Kas Ta mitte ei öelnud, et mul on siiski veel teenistus? Kas tõesti peale kõike seda, mida olen teinud, pean veel minema ja aitama teisi?“

Jumal vastas oma Poja palvele. Kujutan vaid ette, kuidas Peetrus seisis Jumala Vaimuga täidetuna ja käed tõstetuna taeva poole, öeldes: „Saatan, kao minema! Jah, ma vedasin Jeesust alt, kuid ma armastan Teda endiselt. Ja Ta on tõotanud – ei, Ta lausa prohveteeris – et ma tulen tagasi ja saan olema teiste jõuks ja kaljuks. Ma lähen tagasi oma õdede-vendade juurde!“

neljapäev, 12. veebruar 2015

MA OLEN PALUNUD SU PÄRAST

Issand ütles Peetrusele: „Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud et su usk ei lõpeks.“ (Luuka 22:32). Vaadates seda võrratut Kristuse armastuse eeskuju, mõistan, et ma ei tea tegelikult midagi sellest, kuidas armastada neid, kes langevad. Pole kahtlustki, et Jeesus on „kui sõber, kes on ustavam, kui vend“ (Õpetussõnad 18:24).

Jeesus nägi Peetruses mõlemat – nii head kui halba – ja otsustas: „See mees on väärt päästmist! Saatan tahab küll ta ise kätte saada, kuid ma tahan teda veelgi rohkem.“ Peetrus tõesti armastas Issandat ja Issand armastas ka Peetrust, kuigi teadis kõiki tema isikuomadusi. Jeesus ütles: „Ma olen palunud su pärast“, mitte et: „Ma saan paluma su pärast!“ Eeldavasti oli Jeesus veetnud mitmeid tunde Isa ees, rääkides Peetrusest. Sellest, kui väga Jeesus teda armastas, kui oluline ta oli jumalariigile ja kui väärtuslik ta oli sõbrana.

Issand, anna meile kõigile sellist armastust! Sest sel juhul, kui näeme kedagi kompromissidele minemas või otse hädade või hävingu suunas sööstmas, on meil piisavalt armastust, et hoiatada neid sama kindlameelselt kui Jeesus Peetrust hoiatas. Siis oleme ka võimelised ütlema: „Ma palvetan su eest!“ Peame ütlema seda armastuses, mitte süüdistaval moel. Kanna kõik need inimesed Jumala trooni ette; palu ja seisa nende eest, et nad tuleks oma katsumustest läbi kindlama usuga. Jeesus ei pidanud Peetrusele loengut; Ta lihtsalt ütles: „Ma olen palunud su pärast.“

„Ma olen palunud sinu pärast.“ Kreeka keeles on see „sinu“ tegelikult mitmuses, mis tähendab „kõigi teie“ pärast. Seetõttu ei rääkinud Jeesus ainuüksi Peetrusele, aga kõigile oma jüngritele – ja kõigile meile ka täna. „Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad... Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle…Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Johannese 17:9, 11, 15).

Ükskõik, millest sa ka läbi ei läheks, ükskõik, mis sind ka ees ei ootaks – kui su süda on täis armastust Jeesuse vastu, Ta palub su eest.

kolmapäev, 11. veebruar 2015

VÖÖTATUD RÕÕMUGA

On vaid üks viis, kuidas õhutada oma südant üles ja püsida rõõmus. „Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele…Mu silmavesi on mulle leivaks ööd ja päevad…Ma valan välja oma hinge… Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada ta palge abi eest!“(Psalmid 42:2-5). See on Jumala sõnum kõigile neile, kes on „rõhutud“. Neile, kes on kurvad, lüüa saanud, nukrameelsed, heitunud ja rõõmuta.

Miks ma olen nii masendunud? Miks ma olen nii morn ja kurb? Miks ma olen olukordade all? Miks ma leinan? Taavet isegi ei püüa leida vastuseid neile küsimustele oma psalmis. Kõik, mida ta vaid ütleb, on: „Looda Jumala peale! Tema on mu lootus ja mu abi.“ Neile aga, kes kannatlikult ja ootusärevalt Issandat ootavad, ütleb ta: „Päeval annab Issand käsu oma heldusele ja öösel kostab minu laul temale, palve mu elu Jumala poole.“ (Psalmid 42:9).

Jumal on andnud meile selge hoiatuse, et Tema jaoks on see äärmiselt tõsine asi, kui me ei teeni Teda rõõmuga. 5 Moosese 28 ptk’s võime lugeda kõikvõimalikest needustest ja haigustest, mis tabavad uskmatuid: „Ja sinu peale tulevad kõik need needused…sest sa ei ole teeninud Issandat, oma Jumalat, rõõmuga ja heast südamest kõige külluse eest.“ (5 Moosese 28:45-47). Jumal ütleb: „Sa oled keskendunud mingile väikesele haiget saamisele; mingile väikesele eksimusele ja keset seda kõike unustanud kõik need õnnistused ja imelised asjad, mis ma sulle teinud olen!“

Kristus pöörab su lootusetuse hõiskamiseks ja riietab sind rõõmuga. Kui sa vaid usud Temasse. „Sina muutsid mu kaebuse mulle ringtantsuks; sa vallandasid kotiriide mu seljast ja panid rõõmu mulle vööks.“ (Psalmid 30:11). Armsad Jumala pühad – rõõmustuge Tema lootuses ja elage!

teisipäev, 10. veebruar 2015

ON ÜKS JÕGI

„Jõgi oma harudega rõõmustab Jumala linna ja Kõigekõrgema pühi elamuid. Jumal on tema keskel, ei ta kõigu; Jumal aitab teda hommiku koites.“ (Psalmid 46:5-6). Just, selleks jõeks on Jeesus ise ühes oma ligioluga. Hetkel, mil’ heidad ära kogu hirmu ja kahtlused, hüüdes: „Issand, ma usun ja Sinus on kogu mu lootus!“, kantakse sind Jumala Vaimu väes selle jõe kallastele.

Põhjus, miks on nii oluline ajada oma juured sügavale Jumalasse, on see, et hullemad ajad on alles ootel! „Kui sa väsid jalameestega koos joostes, kuidas sa võiksid siis võistelda hobustega? Rahulikul maal võid sa olla julge, aga mida sa teeksid Jordani padrikus?“ (Jeremija 12:5). Praegused ajad peaks teadu pärast olema veel head ajad. Me elame keset kerget vihmasabinat võrreldes tormiga, mis on alles ootel. Võrreldes hädadega, mis on alles ees, on praegune vaid kui lapsemäng. Sa võid arvata, et oled minemas läbi millestki päris kohutavast, kuid see on veel täiega rahulik asi võrreldes kannatuste ja hädadega, mis on peagi maailma tabamas!

Me peame ajama oma juured sügavale! Kui sa ei ammuta juba täna jõudu Jumalast, ei jää sa ka püsima siis, kui pilkane pimedus saab katma maad. Sind ja mind testitakse hetkel vaid „kergete kannatustega“ (2 Korintlastele 4:17), mis ajaks meid enam Issanda ligi ja paneks meid juurduma sügavamale, et ammutada salajasest elureservaadist.

„Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale…Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.“ (Jeremija 17:7-8).

esmaspäev, 9. veebruar 2015

ASJAD, MIS MÕELDUD HÄVITAMISELE by Gary Wilkerson

Issand hoiatas iisraellasi, et nad ei võtaks ühtegi asja, mis oli jäänud maha nende vaenlastest, keda nad võitsid. Milleks taoline keeld? Aga seetõttu, et nad ei loodaks inimlikule jõule ega püüaks võita oma vaenlasti materiaalse kasu pärast. Jumal tahtis, et nende silmad oleks kinnitatud taevastele asjadele, mitte asjadele, mis on „hävitatavad“ (kõik need materiaalsed asjad, mis hävivad nagu rohi – vt Joosua 6:18). Samas leidus siiski üks mees, Aakan, kes otsustas võtta endale midagi hävitatavast. „Kui ma nägin saagi hulgas ühte kaunist Sineari kuube, kahtesada hõbeseeklit ja ühte kuldkangi, kaalult viiskümmend seeklit, siis ma himustasin neid ja võtsin need, ja vaata, need on kaevatud maasse keset mu telki, ja hõbe on kõige all.” (Joosua 7:21). Iseenesest polnud seda ju palju – kõigest üks kena kuub ja peotäis hõbedat-kulda. Ja samas on see alati vaid see üks väike asi, millele Jumal osutab. Miks? Sest Ta teab, et see üks asi võib takistada kogu meie saatuse täitumist Temas.

On ehk sinulgi midagi, mida oled vaikselt eiranud? See üks asi, mis võib hoida eemal Jumala parima su jaoks? Paljude me jaoks võivad need olla igati põhjendatud asjad. Võib-olla on tegu säästudega, millest meie tahaks kinni hoida, kuid mille Jumal käsib ära anda? Või hoiame me kinni kõike nõudvast karjäärist, mis samas hoiab meid eemal me perest? Nii nagu Aakan, võime meiegi hoida kinni millestki näiliselt „tähtsusetust“, mõistmata, mida see teeb me südametega. Jumal ütleb meile: „Just! Võta välja see asi, mis sulle ei kuulu. Heida see ära, sest üks väike varjatud asi võib takistada võidu esiletulekut, mille olen valmis pannud su jaoks.“

Jumal tahab teha võimsaid asju me läbi. Ta tahab ilmutada maailmale oma armastust meie läbi. Kui me aga hoiame kinni millestki, mis on takistuseks selle saavutamisele – on selleks siis me kangekaelsus või soovimatus usaldada Teda kõiges – osutab Ta sellele kohe kindlasti.

Mis on see miski, millele Jumal sinu elus osutab? Teeb Ta seda ehk selleks, et kõrvaldada mõni väike asi? Või lisada su ellu midagi, mida oled siiani eiranud? Kui nii, siis ära maga maha Jumala Vaimu ustavat häält ja märguannet.

laupäev, 7. veebruar 2015

PATU SURMAVUS by Carter Conlon



„Vaata, ma olen valmis kolmandat korda tulema teie juurde ja ei kavatse olla teile koormaks, sest ma ei otsi teie oma, vaid teid endid. Ei ole ju lastel vaja koguda vanematele varandust, vaid vanematel lastele. Aga ma teen meeleldi kulu ja kulutan iseennast teie hingede heaks. Kui mina teid rohkem armastan, kas siis mind tuleb armastada vähem?“ (2 Korintlastele 12:14-15). Need on Pauluse sõnad, kes oli mees, kelle süda ja elu olid otsene Jeesuse Kristuse peegeldus. Pauluse elu oli pühendatud Jumala rahvale, nii nagu see on iga tõelise Jumala sulase puhul. Ta oli valmis minema läbi tule ja vee ja tormide; kannatama puuduse ja isiklike vajaduste mittetäitumise all; olema nii suure pressi all, et vahel oli elu isu läind’, kuid ta tegi seda kõike vaid selleks, et viia Jumala rahvani Tema armastuse sõnumit. Samas aga nägi Paulus sedagi, et mida enam armastust ta välja näitas, seda enam teatud seltskond temast eemale tõmbus? Huvitav miks küll?

Usun, et vastus peitub järgnevas peatükis: „Ma tulen nüüd kolmandat korda teie juurde. Kahe ja kolme tunnistaja suu läbi tehakse iga asi kindlaks. Ma olen öelnud enne ja ütlen veel ette ära - teist korda teie pool olles ja nüüd eemal olles - neile, kes on seni patustanud, ja kõigile muudele: kui ma jälle tulen, siis ma ei säästa teid!“ (2 Korintlastele 13:1-2). Kui mäletate, siis Korintose kogudus oli tulemas välja nn ebamoraalsuse kuristikust. Keset nende linna asetses suur tempel, kus tegutses enam kui 1000 prostituuti. Prostitutsiooni peeti tolle aja ühiskonnas muide kui ülistusaktiks. Ilmselgelt oli valest asjast saanud õige ja õigest asjast vale.

Paulus oli apostel ja pastor, nii et ta oli enam kui teadlik patu surmavusest. Ta mõistis, milline hädaoht valitses neid, kes langesid pidevalt valede asjade õigustamise lõksu. See on see inimlikkuses peituv dilemma – mida kauem me teeme midagi, mida Jumala Sõna defineerib patuna, seda enam me langenud loomus esile kerkib, hakates ise dikteerima, mis on õige ja mis vale. Paulus teadis, et kui inimesed jätkavad teadlikult valede asjade tegemist, tehes rahu asjadega, mille eest Jeesus tegelikult suri, et inimesi neist päästa, ei saa nad ka täie õigusega osa ristil saavutatud võidust. Sest lõppeks, kõigile, kes nii käituvad, jääb lõpuks vaid illusioon. Ehk teisisõnu – neile jääb vaid teadmine, kuid ilma väeta. Nii et olles tõeline vaimulik isa Korintose kogudusele, püüdis Paulus tuua nad tagasi õige mõtteviisi ja eluviisi juurde. Seetõttu ta ütleski: „Ma ei säästa teid!“ Kahjuks aga oligi see põhjus, miks paljud otsustasid eemale tõmbuda.

Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 6. veebruar 2015

AMMUTADES ELUJÕEST VETT

Miks on osad usklikud nii rahu ja rõõmu täis, et kiirgavad üht erilist vaimse elu sära ja tervist kõigile neilegi, kellega eales kokku puutuvad? Kas seetõttu, et neil pole ühtegi probleemi? Ei! Tegelikkus on see, et neil võib olla isegi enam probleeme kui sul. Tegelikult lausa enam probleeme, kui enamus inimestel! Kuid need Jumala pühad on õppinud ära saladuse, kuidas ajada oma juured Jumala jõkke. Kui oled juurdunud Tema jõkke, ei vaja sa ärkamist; sa ei vaja õnnistuste vihmasid ega mingeid erilisi Jumala Vaimu väljavalamisi; sa ei vaja ka mingit ootamatut ülevoolavat võitu. Ja kuna sa naudid jätkuvat, tund-tunnilt voolavat eluandvat vett, ei pendelda sa ka pidevalt kuivaloleku ja õnnistuste vahel, nullpunktide ja tippude vahel, ärkamiste ja tuimuse vahel. Vaimne põud ei puuduta sind ja meeletu usust taganemine ei kohuta sind, kuna sina ammutad vett elujõest!

Kui ma peaks valima ärkamise ja juurte vahel, valiks ma iga kell juured. Sest ärkamine saab mingi hetk läbi, aga tänu juurtele võin mina olla endiselt elujõuline, kuna need varustavad mind igapäevaselt kõigega, mida vajan.

Hesekiel nägi üht pühamust voolavat jõge: „Ja jõe ääres, selle kaldal siin- ja sealpool kasvab kõiksugu viljapuid; nende lehed ei närtsi ja nende vili ei lõpe: nad kannavad igas kuus uudsevilja, sest vesi nende jaoks voolab pühamust; nende vili on toiduks ja nende lehed terviseks.” (Hesekiel 47:12). Jumal näitas Hesekielile oma pühast templist voolavat jõge. Aja möödudes sai ühest väikesest nirest jõgi, milles ta sai lausa ujuda. Hesekiel nägi üht meest, kes mõõdunöör käes, mõõtis elujõge, kuni sellest sai „jõgi, millest ei saanud läbi minna, sest vesi oli kõrge; vesi oli paras ujumiseks…“ (Hesekiel 47:5). On hea teada, et algkogudus koges vett, mis ulatus neile pahkluudeni. Reformatsiooni ajal kogeti vett, mis ulatus niueteni. Tänasel päeval ja praegusel ajal on aga vesi tõusnud nii palju, et me võime selles lausa ujuda!

Selle jõe kaldal on palju puid – kõik kenasti rohelised ja rohkelt vilja kandvad. Kuid kes need puud on? Kõik need, kelle juured on usalduses juurdunud Temasse. „Ja kõik elavad hinged, kes liiguvad seal, kuhu need jõed iganes tulevad, virguvad ellu ja seal on väga palju kalu; sest kui need veed jõuavad sinna ja vesi paraneb, siis virguvad kõik ellu seal, kuhu see jõgi tuleb.“ (Hesekiel 47:9)

neljapäev, 5. veebruar 2015

JUMALA JÕES

Tema on otsekui vee äärde istutatud puu“ (Jeremija 17:8) Pidevas rahus elamise saladus sai paljastatud – see on elu, mis kätkeb endas rõõmu ja rahu Pühas Vaimus. See ei peitu püüetes end pidevalt muuta ega Jumalale antavates tõotustes, mida me nagunii täita ei suuda. Inimesele, kes on saanud osa sellest tõotusest, ei saa keegi enam haiget teha, sest ta lootus pole inimeste peal. Kõik tema ootused ja lootused on vaid Jumala peal. Taoline inimene ei hooli enam sellest, mida teised arvavad või teevad, kuna ta pilk on kinnitunud ainuüksi Issandale. Ja Jumal ei peta ega vea teda kunagi alt!

„Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal…“ (Jeremija 17:8). See imeline heebreakeelne sõna, mida siin „istutamise“ kohta kasutatakse, tähendab tegelikult „siirdamist“. Usk juurib üles kuiva, viljatu kõrbekadaka, mis asub keset rägastikku, tundes end inetu ja üksikuna ning istutab selle elavate veeojade äärde, mis voolavad Liibanonist. Taavet ütles: „Jõgi oma harudega rõõmustab Jumala linna...Jumal on tema keskel, ei ta kõigu; Jumal aitab teda hommiku koites.“ (Psalmid 46:5-6). Ja Taavet ütles Jumala kohta: „Sina oled maa eest hoolitsenud ja seda jootnud; sa teed selle väga rikkaks. Jumala veesooned on täis vett…Vihmapiiskadega sa teed maa pehmeks ning õnnistad selle kasvu.“ (Psalmid 65:10-11)

Aja oma juurde sügavale Jumala jõkke ja sa ei karda enam ühtki kuumust ega põuda, mis võivad sind tabada, „sest su lehed on haljad“ (Jeremija 17:8). Ükski põud ega kuumalained ei saa mõjutada sind ning sa kannad pidevalt vilja. Siis sa pole enam pidevalt väsinud, nuttev, üksildane, kuival ja end hüljatuna tundev. Saad lasta end sellest kõigest teise kohta siirdada ainuüksi selle läbi, et usud ja usaldad nii Jumalat kui Tema Sõna. Ja peagi juurduvad su juured sügavale Tema elujõkke.

kolmapäev, 4. veebruar 2015

AMMUTADES VETT ISSANDA KAEVUST

Üks Ameerika suurtest imedest on New Yorgi akvedukt ehk veejuhe. See on maa-alune tellistest ehitis, mis on kilomeetreid ja kilomeetreid pikk, varustades kogu seda suurt metropoli veega. Mis aga juhtuks, kui see veejuhe korraga läbi lõigataks ja kogu linn oma veest ilma jääks? New York Cityst saaks kui „kõrbe kiviräga… elamiskõlbmatul maal.“ (Jeremija 17:6). Me võime elada ilma kütuseta, aga kohe kindlasti mitte ilma veeta. Sama juhtub ka me eludega! Kui inimesed kaotavad lootuse, siis selle asemel, et joosta Jumala juurde, tõmbuvad nad pigem endasse ja elavad sissepoole. Nad annavad alla ega oma mingit lootust ning nendegi südameist saab kui kivirägastik ja soolane maa.

Tänapäeval on palju kristlasi, kes kogevad kõikehaaravat meeleheidet; midagi sarnast, mida just ennist kirjeldasin. Kuid Jumal ütleb oma lastele järgmist: „Te olete meeleheitel, sest te ei usalda mind. Te pöördute kõigi teiste – arstide, sõprade, nõustajate, meditsiini ja raha poole – ega lase minu tõotustel julgustada end. Tunnete end kuiva, tühja ja üksildasena, kuna te ei ammuta vett minu kaevust.“

Jeremija 18:13-14 toob Jumal välja ühe kohutava patu, mida Ta enda rahvas sooritab. „Seepärast ütleb Issand nõnda: Küsige ometi rahvaste seas, kes on kuulnud sellesarnast? Väga hirmsaid tegusid on teinud Iisraeli neitsi. Kas lahkub Ŵaddai kaljult Liibanoni lumi? Või kuivavad veed, võõrad, külmad, voolavad?“ Mis see kohutav asi siis on, mida Jumala rahvas teeb? Nõnda nagu külmad, värskendavad veed voolavad alla sulavast lumest, nii varustab ka Jumal oma rahvast oma lõpmatu väega. See „vesi“ toob endaga kaasa jõu, mis on kättesaadav kõigile ega vea iialgi alt. Samas aga jätkab Jumala rahvas siiski sageli oma rada, olles tühjad, kuivad ja kurvad. Nad ütlevad: „Meid on jäetud omapäi. Peame käima vaid omaenda hüljatud radu, olles soovimatud kõigi silmis!“ See on pilt meeleheitel kristlastest, kes on unustanud Jumala tõotused ja kes istuvad masendunutena Jumala voolava armastusoja ääres, mõeldes: „Jumal minu elus küll ei tegutse. Pean vaid hambad ristis edasi rühkima ja andma parima omaenese jõus. Mis mõtet enam üldse midagi loota? Pean ise hakkama saama, et ellu jääda!“

teisipäev, 3. veebruar 2015

NAUTIDES RAHU JA RÕÕMU ISSANDAS

„Nõnda ütleb Issand: Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast. Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal. Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand. Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.“ (Jeremija 17:5-8). Jeremija tutvustab siin kahte muutumatut vaimse elu seadust: üks viib elu ja lootuseni, teine aga surma ja lootusetuseni. See on ka põhjus, miks osad kristlased naudivad pidevat rõõmu ja rahu Issandas, samas kui teised kobavad keset meeleheidet ja lootusetust.

Kuidas aga teada, millal sa loodad enam inimeste kui Jumala peale? Sa toetud lihasele käsivarrele siis, kui varised kellegi petmise peale koost’ või lased kellegi teise tegudel mõjutada oma elu Jumalaga! Kui paned oma lootuse inimeste peale, võid juba ette kindel olla, et saad haiget, sest ühel või teisel hetkel veab keegi sind ikka elus alt, valmistades sulle suurt pettumust. „Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud - kes suudab seda mõista?“ (Jeremija 17:9). Enamus valust ja lootusetusest, mida koged, on tingitud sellest, et oled saanud petetud kellegi poolt, keda usaldasid. Mõni naine võib kurta: „Kui vaid mu mees muutuks, võiksin taas olla õnnelik! Ta on teinud mulle väga palju haiget, ignoreerides mind ja isegi mitte püüdes mind mõista. Ta tapab mu armastuse ta vastu.“

Kuid sinu probleem pole mitte su mehe, vaid Jumala oma. Jeremija ütleb, et sa oled otsekui kadakas kõrbes – nägemata seda, mis on hea ja pesitsedes paigas, mis kiviräbune ja elamiskõlbmatu. See tähendab seda, et oled läbilõigatud oma tõelisest õnne ja lootuse allikast. Oled eiranud Jumalat ega ammuta Tema elava vee allikatest. Oled muutunud otsekui kõhetunud ja surnud kõrbekadakaks, mis on viljatu ja aher!

Ära looda oma õnne ja lootuse osas mitte kellelegi ega millelegi muule kui vaid Jumalale. See, mida sina pead probleemi lahenduseks, võib teha asjad vaid hullemaks.

esmaspäev, 2. veebruar 2015

VALMISTUDES LAHINGUKS by Gary Wilkerson

Joosua raamatu esimesed kuus peatükki räägivad Jumala aulistest tegudest Tema rahva keskel, kui nad algselt sisenesid Tõotatud Maale. Iisraellased olid vabanenud 400 aastat kestnud orjusest ja rännanud peale seda veel 40 aastat kõrbes. Kuid nüüd olid nad jõudnud Kaananimaa piirile – maale, mis voolas piima ja mett ja maale, mida Jumal oli tõotanud neile juba aastaid tagasi. Nii et nad ületasid selle maa piiri ja mis juhtus? Joosua pöördus koheselt oma rahva noorema põlvkonna meeste poole ja eraldas nad Jumalale. Piibel kirjeldab nende ettevalmistamist sõnaga „ümberlõikamine“, samas kui selle sügavam tähendus on: „Neid valmistati ette“ (vt Joosua 5:2-7).

Miks Joosua seda tegi? Olles ületanud Jordani jõe, seisid nad silmitsi paksude ja läbipääsmatute Jeeriko müüridega. Inimlikult oleks neil räbalais iisraellastel olnud võimatu oma vaenlast võita. Ja ometigi ütles Jumal neile: „Ma olen teid viimaste aastate jooksul õnnistanud oma erakordsete õnnistustega, kuid teie töö pole veel läbi.“ Kuidas iisraellased selleks lahinguks valmistusid? Nad ei teritanud oma mõõkasid ega löönud oma sõjarüüsid läikima. Nende ettevalmistus leidis aset hoopis nende südameis. Jumal andis neile korralduse käia lauldes ümber linna, palvetades ja oodates Tema sekkumist. Lõpus käskis Ta neil aga puhuda oma pasunaid ja teha sellist sõjakisa, kui veel vähegi andis ja hetkega langesid need müürid kolinal maha.

Joosua ühes oma meestega suundus seejärel suurele vallutusretkele, alistades oma vaenlased ja pärides nende suured maad ning nähes võite, mille sarnaseid nad polnud eales näinud. Tegelikult tegi Joosua lausa midagi sellist, mida isegi Mooses polnud teinud: ta võitis ära 31 kuningat! See oli kümnekordne kasv võrreldes sellega, kui palju kuningaid Mooses oli võitnud. Usun, et see on ka pilt sellest, mida Jumal tahab teha kõigi meie eludes. Ta tahab tuua kümnekordse kasvu ja valada välja oma Vaimu ühel imelisel moel! Ja Ta tahab, et me ka usuks sellesse, et Ta tahab seda teha. Ehk lühidalt öeldes: Ta tahab, et meil oleks hullumeelne usk.

„Ja Joosua ütles rahvale: „Pühitsege endid, sest homme teeb Issand teie keskel imetegusid!” (Joosua 3:5)