neljapäev, 30. aprill 2015

LOOTUSE SÕNA IGALE LAPSEVANEMALE

Piibel annab väga selgelt mõista, et kui kasvatate oma lapsi Jumala Sõna väes, ei lahku see neist ka hilisemas eas. Jah, nad võivad küll mõneks ajaks sellest kõrvale kalduda – isegi aastateks vahel – kuid lõppeks toob see nad siiski tagasi tõe juurde. „Juhata poiss ta tee peale, siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas!“ (Õpetussõnad 22:6).

Piibel pakub lootuse sõnumit kõigile vanematele, kes kurvastavad ja muretsevad oma tagasilangenud lapse pärast. Piiblis on üks lepingu tõotus, mille iga lapsevanem peaks meelde jätma. See puudutab nii neid lapsi, kes ekslevad juba oma teedel, kui ka neid, kes veel teie hoole all: „Nüüd aga kuule, Jaakob, mu sulane, ja Iisrael, mu valitu! Nõnda ütleb Issand, sinu Looja, emaihus valmistaja, sinu aitaja: Ära karda, mu sulane Jaakob, ja Jesurun, mu valitu! Sest ma valan janusele vett ja kuivale voogusid; ma valan sinu soo peale oma Vaimu ja su järglaste peale oma õnnistuse, et nad võrsuksid kui roogude vahel, otsekui remmelgad veeojade ääres.“ (Jesaja 44:1-4).

Tol ajal Iisraelile antud tõotus kehtib täna ka meie puhul. Need tröösti sõnad on antud kõigile valituile (vt salm 1) ehk kõigile, kes on Kristuses. Issand ütleb meile salmide 1-2 kaudu: „Mina olen Issand, kes on sind loonud ja kes teab su valu. Ma tahan aidata sind, mistõttu sa ei pea kartma.“ See nimi „Jesurun“ tähendab ülaltoodud piiblisalmis „õiget“. Ehk teisisõnu, Jumal annab taolisi tõotusi - neid aulisi, Temaga siduvaid, lepingulisi tõotusi - oma õigetele. Ja nendeks tõotusteks on:

  • Jumal varustab sind veega, et kustutada su janu. „Sest ma valan janusele vett ja kuivale voogusid.“ (Jesaja 44:3). Kas Jumal on jaganud sulle oma janu kustutavat Sõna? On Ta tulnud su juurde keset nn kõrbehetki ja ujutanud sind üle oma Vainuga? Jood sa Tema Sõna värsket vett?
  • „Ma valan sinu soo peale oma Vaimu ja su järglaste peale oma õnnistuse, et nad võrsuksid kui roogude vahel, otsekui remmelgad veeojade ääres.“ (Jesaja 44: 3-4).

kolmapäev, 29. aprill 2015

ÄRKAMISE ALGUS

Tõeline ärkamine saab alguse alles siis, kui jumalakartlik seltskond usklikke võtab omaks Issanda koorma oma patu lõksu jäänud koguduse või linna pärast. See seltskond palvetab ja paastub, anudes Jumalat, et too ehitaks taas üles müürid ja väravad, kaitsmaks oma rahvast iga vaenlase eest.

Niipea, kui Jeruusalemma müürid said taas üles ehitatud ja linnaväravad paika pandud, määrati igale kojale väravavahid ja valvurid. Müüridest ja väravatest pole väravavahtideta mingit kasu, kes ju teavad, keda lasta sisse ja keda mitte. Seetõttu Nehemja ütleski: „Kui müür oli üles ehitatud ja ma olin väravad ette pannud, siis seati väravahoidjad, lauljad ja leviidid kohtadele.“ (Nehemja 7:1).

Pane tähele, et need väravavahid polnud otseselt preestrid. Nad olid tavakodanikud – muusikud, uksehoidjad, inimesed erinevatelt elualadelt, kellele oli antud korraldus: „Jeruusalemma väravaid ei tohi lahti teha enne, kui päike palavasti paistab. Ja kui veel seistakse, suletagu ja riivistatagu väravad!“ (Nehemja 7:3). Jumal ütles oma rahvale: „Minu koda peab olema valguse paik, kuhu pole lubatud mingit pimedust. Kõik ja igaüks, kes/mis siit väravaist sisse tuleb, peab olema kui avatud raamat, kandes endas minu Sõna valgust.“

Tahaks siinkohal öelda igale koguduse juhile, kes seda sõnumit loeb – sh Times Square’i Koguduse juhtidele: ärge kunagi laske end petta „Jumala Sõnaga“ tänu sellele, et omate lähedasi suhteid mõne teise jumalasulasega. Jumal ise on teid määranud olema Tema koja väravavalvuriks ja kui keegi tahab tuua te kogudusse mõnda evangeeliumi, mis ei ole kooskõlas Tema Sõnaga, tuleb teil armastuses sellele kõnelejale öelda, et ta eksib. Väravavahtidena peame alandlikkuses kaitsma Jumala koja uksi, tehes seda läbi palve, paastu ja ka oma tähelepanekute avaldamise jumalakartuses.

Nehemja ütles: „Ja Jeruusalemma elanikest pandagu vahte, igaüks oma vahipostile ja igaüks oma koja kohale!” (Nehemja 7:3). Nehemja korraldus ei hõlmanud väravavahtide seadmist ainuüksi linna väravatele, aga ka igale kodule. Ehk lühidalt öeldes, iga pere pead – st lapsevanemad – vastutasid kõige eest, mida nad oma koju lubasid.

teisipäev, 28. aprill 2015

TAASTUSTÖÖDE ALGUS

Nehemja raamat annab väga selgelt aimu, mis juhtub kogudusega hävingu ja tagasilangemise aegadel. Kui Nehemja ja 43 000 teist juudi patriooti tagasi Jeruusalemma pöördusid, leidsid nad linna eest täielikes varemeis. Linna müürid olid maha lõhutud ja väravad eest kistud, nii et sealsetel elanikel polnud vähimatki kaitset oma vaenlaste eest, kes tegid linnas, mida tahtsid. Neile vaenlastele oli antud täielik meelevald tänu juutide tagasilangemisele ja sõnakuulmatusele Jumala Sõna suhtes. Nehemja kirjutas: „Selle rikkalik saak läheb neile kuningaile, keda sa meie pattude pärast oled pannud meie üle; nemad valitsevad meie ihu ja meie karjade üle, nagu neile meeldib, ja meie oleme suures hädas.” (Nehemja 9:37).

Tekstis mainitud Jeruusalemm esindab tänapäeva kristlikku kogudust. Nii nagu tolle aja juudid, elavad ka palju kristlased patu valitsuse all ning Jumala kojas valitsev ülekohus ja nurjatus on toonud kaasa muret ja sidumisi, mürgitades kogu Kristuse ihu. Kuidas see kõik on võinud sündida? Tõe müürid on maha kistud. Need kaitsvad tõkked, mis tõusevad siis, kui usklikud seisavad Jumala Sõnal. Kuid tänu meie patule ja kompromissidele, on need kaitsemüürid langenud, jättes suurel hulgal kristlasi Saatana meelevalla alla lükata-tõmmata.

Samas esindab Nehemja selles loos Jumala taastusplaani. See mees teadis, et selleks, et tõeline ärkamine saaks aset leida, on tarvis turvalist ja kaitsvat tõe müüri, mis ümbritseks Jumala rahvast. Kuid mida Nehemja siis tegi? Marssis ta otsemaid müürideta linna, kuulutades üleloomulike ilmingutega ärkamise esiletulekut? Ei! Ainukesed ilmingud, mis peale Nehemja linna saabumist aset leidsid, olid kirkade ja labidatega mehed ja naised, kes nägid kõva vaeva, et ehitada üles linnamüürid ja taastada selle väravad. Nehemja oli aga kõige selle eestvedaja.

See taastustöö sai alguse hetkest, mil Nehemja võttis endagi kanda Issanda koorma Tema varemeis koja pärast. Kui Nehemja nägi kõike seda häda ja kannatusi, mille all Jumala rahvas ägas, langes ta põlvili ja nuttis: „Jeruusalemma müürid on maha kistud ja selle väravad tulega põletatud.” (Nehemja 1:3). Mida Nehemja järgmisena tegi? Palvetas ja paastus ööd ja päevad, tunnistades Iisraeli patte. „Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.“ (Nehemja 1:4).

esmaspäev, 27. aprill 2015

KUI VEINIST TULI PUUDUS by Gary Wilkerson

„Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas ja Jeesuse ema oli seal. Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud pulma. Aga kui veinist tuli puudus, ütles Jeesuse ema talle: „Neil ei ole enam veini.” Jeesus ütles talle: „Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.” Ta ema ütles teenritele: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!” (Johannese 2:1-5).

Enamus kristlasi teab, et Kaana pulm oli see koht, kus Jeesus saatis korda oma esimese ime. „See tegu Galilea Kaanas oli esimene tunnustäht, millega Jeesus avaldas oma kirkust.“ (Johannese 2:11). Kristus oli alles äsja alustanud oma teenistusega ja Tal oli juba väike käputäis jüngreid. Nüüd aga, saates korda selle ime, ilmutas Ta maailmale oma au ühel väga silmapaistval moel (Johannese 2:11). Kuid ime, mille Jeesus korda saatis, kätkeb Ta koguduse jaoks ka sügavamat tähendust, kui vaid see konkreetne aeg ja koht. Salm 3 peidab endas väga võimast sümboolset fraasi: „Aga kui veinist tuli puudus.“ Läbi kogu Piibli sümboliseerib vein Jumala reaalset ligiolu läbi Püha Vaimu. Paulus tõstab seda esile, kirjutades: „Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu.“ (Efeslastele 5:18).

Mida see Jumala rahva jaoks tähendab, et „veinist on puudus“? Nimetatud loos oli vein pulmapeo keskseks elemendiks, mida jagati tasuta ja rikkalikult kõigile pulma kutsutuile. See on pilt rõõmsatest inimestest, kellele Jumala Vaim voolab tasuta. Siis aga tekkis üks vajadus, kuna vein sai otsa ja inimesed vajasid midagi asenduseks, et seda rõõmu alal hoida.

Kristlastena elab Püha Vaim igaühe meie sees. Samas aga on tõsi seegi, et me peame end pidevalt täitma Püha Vaimuga. Igaüks meist kogeb mõõnasid ja madalseise oma suhtes Kristusega. Madalseisud ei tähenda, et Püha Vaim on meist lahkunud. Küll aga tähendab see seda, et meid kutsutakse ikka ja jälle kustutama seda tohutut janu, mille Jumal ise meie sisse paneb. Jumala lastena vajame me vaimset toitu, mida ainuüksi Tema saab meile anda. Toitu, mis võimaldab meil armastada teisi nagu Tema neid armastab, elada püha elu, mis on Talle meelepärane ja jagada julgusega Tema sõna kõigile meid ümbritsejatele.

laupäev, 25. aprill 2015

HINGEDE NIMEL by Claude Houde

Me palvetame, me ohverdame, me võitleme – seda kõike hingede nimel!

Miski pole sellest tähtsam! Kuid paljud usklikud on vaikselt hüljanud selle lahinguvälja, sest on kaotanud.


Piiblis nimetatakse kogudust ihuks. Kui üks selle liige kannatab, kannatavad ka teised. Kui sa hoiad kinni mõnest patust ja varjad seda, kaotad sa midagi Jumala ees. Kuna aga tuhanded kristlased on selle maha salanud, on kogudus muutunud jõuetuks ja märkamatuks. See, kes sa oled ja mida teed, kui keegi ei märka, määrab ära sinu tuleviku.
Aabrahami sõnad Soodoma kuningale – paigale, mis oli täis tuld ja hävingut – tuletavad meile meelde salajases paigas toimuva vaigistamatu sõja tõsidust ja reaalsust. Vaata, mida Aabraham vastas Soodoma kuninga poolt välja käidud kiusatuse peale. See võib täiega muuta su elu. Ta seisis oma vaenlase ees ja ütles: „Ma ei võta lõngaotsa ega jalatsipaelagi kõigest sellest, mis on sinu oma.“ (1 Moosese 14:23).

Tahan kutsuda sind üles elama radikaalset, vabastavat ja väestavat kristlikku elu, kus sa tunnetad ära vaimse sõjapidamise loomuse. „Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.“ (Efeslastele 6:12) „Meie võitluse relvad ei ole ju lihalikud, vaid need on Jumalas vägevad kindluste mahalõhkumiseks.“ (2 Korintlastele 10:4).

Paljud tänapäeva kogudused ja usklikud väidavad end olevat kaasatud „vaimsesse sõjapidamisse“. Suur hulk kristlasi „seob vaime“, eristab kindlustusi, tuvastab ja nimetab erinevaid deemonlikke jõude mingite imelike ja müstiliste helide ning julgete võidu-kuulutuste saatel. Isehakanud „kindralid“ jagavad massidele käsklusi ja kõige värskemaid „läbilõikavaid“ strateegiaid ning ilmutusi, mis peaksid tooma ärkamise. Rahvas aga laulab seepeale suures ekstaasis ja hõisetes, kuidas Saatan väriseb nende ees!

Armas lugeja, luba mul esitada sulle mõned küsimused. Kus on need elud, mis saanud päästetud, muudetud, vabastatud ja puhastatud? Kus on arvestatav kasv kogudustes, veeristimine, tõeline palve ja üksmeel? Kus on tarkus, imeline arm ja vaimuviljad kiirgamas eredalt kui briljandid Jumalaga täidetud usklike eludes? Kus on armu ja lahkuse teod, ohverdav andmine misjonitööle, kaastundlikud teod vaeste suhtes ning kristlik pühendumine, mille käigus me ei loe oma tunde ega otsi tunnustust? Kus on see võit ja jumalik kaitse hingevaenlase töö ja lihaliku loomuse eest?

__________ 

Claude Houde on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 24. aprill 2015

JUMALA KÄES ON KÕIK VÕIMALIK

Me teenistus sai hiljaaegu ühelt kinnipeetavalt südantlõhestava kirja, kes kirjutas järgmist:

„Ps.David, ma olen vangis oma seksuaalse sõltuvuse tõttu. Ma tean, et ma ei sündinud sellisena, kuid see on see, kelleks olen saanud. Olen olnud abielus kolm korda ja mul on neli last. Lugu selline, et tahan lõpetada selle kõige ja samas ei taha ka. Olen lõpetanud uimastite tarbimise, kuid pornograafiast lahti lasta ei suuda. Usun siiralt Jumala tervendavasse väesse ja olen ka sadu kordi hüüdnud appi Tema nime. Kuid ma lihtsalt ei suuda leida ust, mille kaudu põgeneda oma perverssuse eest.

Mu igatsuseks on täita Jumala tahet, kuid ometigi surun selle igatsuse maha ja langen tagasi oma himude keskele. Olen valetanud Jumalale, sest olen tõotanud Talle, et ei tee seda enam iial ja ikka langen tagasi selle sisse. See kõik teeb mulle väga haiget, sest tean, et ajan Jumalale okse peale. Minnes vangla kabelisse, tunnen end kahepalgelisena. Seal on mehi, kes väga austavad mind, sest olen andnud neile head nõu, mida ise täita ei suuda. Ma mängin kabelis klaverit ja laulan, kuid see kõik ei tundu õige, sest tean, et ma pole õige Jumala ees.

Ma pigem sureks ja läheks põrgu, kui et tüütaks mõnda süütut inimest taas. Kuid samas ma ei taha minna põrgu. Tahan teenida Jumalat ja kogeda Tema armastust. Olen omadega lõksus, sest vihkan seda, mida teen ja samas teistpidi mulle meeldib see. Ma lihtsalt ei tea, mida teha.“

Ütlesin sellele noorele mehele: „Ära kaota lootust, sest Jumal tahab tervendada sind.“

Ka sina pead uskuma, et miski su elus pole Jumalale võimatu. Pole ühtki Saatana ahelat, mida Tema ei suudaks purustada. Seega, armas Jumala püha – ära kaota oma usku! Usu, et Jumal võib muuta nii su elu, kui olukordi kõige täiega! Kui Ta suutis vabastada deemonitest vaevatud mehe, tuua tervenemist veritõbisele naisele ja elu Jairuse surnud tütrele (vt Markuse 5 ptk), suudab Ta aidata ka sind. Meie Jumal suudab lahendada mida iganes.

"Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik." (Markuse 10:27)

neljapäev, 23. aprill 2015

JUMAL TEEB VÕIMATUT

Jumal võib vaid üheainsa sõnaga taastada kõik selle, mis tundub olevat me elus surnud. Koged sa ehk rahalisi raskusi, mille tõttu pole võimeline maksma oma arveid? Nõnda oli ka Jeesuse jüngritega, kuid Ta lahendas nende olukorra üleloomulikult. Kui saabus aeg templimaksu maksta, polnud ei Jeesusel ega ka Ta jüngritel raha, et vajalik summa tasuda. Seega, kuidas Issand selle olukorra lahendas? Ta saatis Peetruse kalale. Ta ütles, et Peetrus leiab esimese kinni püütud kala suust mündi, mis katab nende maksukulud. „Mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!” (Matteuse 17:27).

Võin vaid ette kujutada, mida Peetrus mõtles! „Maksuraha kala suust? No seda nalja peab küll nägema! Olen terve oma eluaja kalamees olnud ja näinud nii mõndagi kalade sees leiduvat – usse, konkse, vetikaid. Kuid hõbeseeklit mitte kordagi.“ Ometigi, kui Peetrus kala kaldale tõmbas ja tolle suu avas, leidis ta sealt eest sädeleva mündi. Selle väärtus oli täpselt piisav, et tasuda see maks, nagu Jeesus oli tõotanud.

Miks õhutas Jumala Vaim evangeeliumi kirjutajaid seda lugu kirja panema? Ja miks otsustas Jeesus lahendada selle olukorra läbi ime? Miks ei võinud Ta lihtsalt korjandust üles võtta või jüngreid üheks päevaks tööle saata, et vastav summa kokku saada? Usun, et põhjus, miks Jeesus seda kõike nii üleloomulikult tegi, oli tõestamaks oma lastele, et Ta teeb võimatuid asju me heaks. Ta suudab lahendada ükskõik, millise rahalise raskuse, pere kriisi või meeletu vajaduse.

Ta tahtis, et me teaks, et Ta on see sama Jumal, kes toitis Eelijat kaarnate poolt toodud leivaga (vt 1Kuningate 17 ptk). Ta toitis vaid paari leivapätsi ja kalaga 5000-liikmelise seltskonna (vt Markuse 6:34-44) ja 4000-liikmelise seltskonna (Markuse 8:1-9). Ta teab, et me elus on hetki, kus ainuüksi ime suudab midagi päästa ja Ta tahab kinnitada meile, et on enam kui võimeline saatma korda neid imesid ükskõik, millises me eluolukorras!

kolmapäev, 22. aprill 2015

KUNAGI POLE LIIGA HILJA

Markuse 5 ptk räägib meile Jairusest, sünagoogi ülemast, kes palus Jeesusel tervendada oma tütar. See 12-aastane tüdruk oli äärmiselt lähedal surmale, mistõttu Jairus anus, et Jeesus tuleks ta kotta ja paneks oma käed ta tütre peale.

Jeesus oli nõus minema. Kuid esmalt peatus Ta veel tee peal, et aidata veretõbist naist. (Naist, kes sai terveks tänu Jeesuse kuuepalistu puudutamisele). Samas ajal, mil Jeesus veel viivitas, tuli juba sõnumitooja traagilise uudisega – Jairuse tütar oli surnud. Sõnumitooja ütles Jairusele: „Su tütar on surnud, mis sa enam Õpetajat tülitad!” (Markuse 5:35). Jairuse süda tõmbus valust kokku ja ta mõtles endamisi: „Kui me vaid oleks jõudnud õigeks ajaks. Kuid nüüd on juba liiga hilja. Mu tütar on läind’.“ Kuid Jeesus kinnitas talle: „Ära karda, usu ainult!” (Markuse 5:36).

Mida lähemale Jeesuse seltskond Jairuse kodule jõudis, seda enam kuulsid nad sealt nuttu ja halamist. Jairuse pere ja naabrid olid need, kes olid tulnud tüdrukukest leinama. Kujuta nüüd ette selle olukorra kontrastsust: siin oli Jumal ise lihalikul kujul – kogu Universumi Looja, kes oli võimeline kõigeks – ja siis nuttev rahvas otse Tema ligiolus. Ehk lühidalt öeldes tunnistasid nad: „Jumal saab aidata vaid siis, kui on veel mingitki lootust. Kui aga lootust enam pole, pole mõtet ka Jumalat paluda, sest ega Temagi saa enam olukorra muutmiseks midagi teha.“

Kui paljud tänapäeva kristlased on samuti lõpetanud Jumala poole hüüdmise, kuna peavad oma probleeme liialt lootusetuteks? Suur hulk inimesi usaldab Jumalat vaid hetkeni, kuni nende elus midagi sureb. Ma ei pea siinkohal silmas mõne inimese surma, vaid pigem mõne abielu, suhte või unistuse surma. Lootuse surma, et keegi päästmata lähedane võiks saada veel päästetud. Kõige selle surma su elus, mida pead võimatuks parandada, muuta või taastada.

Jeesus sõitles taolist uskmatust. Ta ütles sellele halavale seltskonnale Jairuse kojas: „Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!” (Markuse 5:39). Ehk teisisõnu ütles Ta: „See olukord pole see, mida te arvate või näete. Te arvate, et kogu lootus on kadunud, kuid mina ütlen, et siin saab sündima üks taastamine.“ Seejärel läks Ta väikese tüdruku tuppa ja öeldes vaid üheainsa sõna, tõi lapse tagasi ellu. „Ja tüdruk tõusis kohe püsti ja kõndis.“ (Markuse 5:42).

Miks lasi Püha Vaim selle loo Markuse evangeeliumisse kirja panna? Aga seepärast, et näidata meile, et miski pole liiga „surnud“ või liiga Tema käeulatusest väljas, et tuua see tagasi elule. Ta ütleb: „Usalda mind oma probleemide lahendamise suhtes. Minu jaoks pole kunagi liiga hilja midagi korda saata.“

teisipäev, 21. aprill 2015

IGATSEDES TEMA TULEKUT

Sa saad eelolevatel aegadel kuulma imelisi sõnumeid armastavast Jeesusest. Nad kõik kõlavad pühade sõnumitena ja otsekui Kristuse enda poolt läkitatutena, kuid neis peitub teatud viga, mis röövib Jumala pühadelt just selle sama, mis aitab alal hoida oma vankumatust. Neis sõnumeis puudub õhutus valmistada end ette Jeesuse tulekuks ja igatseda seda taga! Need jutlustajad lõikavad selle aulise tõe oma kõnest välja, juhtides su tähelepanu sellele maisele kuningriigile. Kui sa aga ootad innukalt Issanda taastulemist, tembeldatakse sind eskapistiks ehk kellekski, kes reaalsusest kaugenenud!

Tänapäeval kuulutatakse juba uut evangeeliumit, mis ütleb, et Jeesus tuleb ainuüksi me südameisse ja Tema teine tulemine on üks eriline meelte ilmutus! Ta ilmub vaid sinu seesmises inimeses! New Age’i rahvas kuulutab, et nende Kristus ilmub teles üle kogu maailma. Kogu maailm näeb Tema tulekut üheaegselt ja seda sündmust nähes saavad nad oma meeltes seesmise ilmutuse ehk „teadmise“.

Osade tänapäeva kristlaste jaoks pole see maailm ei uppuv laev ega paik, mis määratud tulle. See on vaid kui üks rahvusvaheline parlamendihoone, mille on vallutanud soovimatud isikud, kelle need usklikud plaanivad välja lüüa. Seejärel võtavad nad aga ise nende kohad, luues valitsuspositsiooni iseendale. Taoline mõtteviis on üks sümptomeist sureva armastuse kohta Jeesuse vastu ja sellest maailmast kinni hoidmise kohta! „Mu armsad, et te nüüd seda ette teate, siis olge valvsad, et teid ei kistaks kaasa kõlbluseta inimeste eksitustega ja te ei langeks ära oma kindlalt aluselt.“ (2 Peetruse 3:17). Keegi ei saa olla vaimselt rohkem pimestatud, kui see, kes väidab: „Mu Issanda tulemine viibib.“

Juuda kirjas salmides 14-15 on öeldud: „Vaata, Issand tuleb mitmekümne tuhande pühaga pidama kohut kõigi üle.“ Paulus ütles: „Sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga. Julgustage siis üksteist nende sõnadega!“ (1 Tessalooniklastele 4:16-18). See pole mingi eskapisti sõnum. See on tröösti pakkuv sõnum! Sõnum sellest, et Jeesus tahab võtta meid enese juurde!

esmaspäev, 20. aprill 2015

TEMA ARMU JA AU TÄIUS by Gary Wilkerson

„Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde.“ (Johannese 1:14). Kreekakeelne väljend sõnale „au“ on „doxa“, mis omakorda on lähteks terminile doksoloogia. Tegu on hümniga, mida paljud kirikud kasutavad ülistamaks Jumala mitmekülgset au.

„Doxa“ on tegelikult Johannese tõlge heebreakeelsest sõnast „kavod“, mis tähendab kaalukat, olulist, intensiivset, tihedat. See on see, mis peitub iga Kristuse järgija sees: Jumala kaalukas, tähendusrikas ja kirglik au. Tema au on see, mis eraldab sind kõigest kerglusest, enesekesksusest ja kergeusklikkusest. See on see, mille põhjal maailm teab, et sa elad ja eksisteerid Jumalale. Sa ei teeni Jeesust, kes tahab sind vaid õnnelikuks teha. Sa teenid tõelist Jeesust – kedagi, kellel on vägi muuta inimese elu tähendusrikkaks, eesmärgipäraseks ja rahuldust pakkuvaks.

Kõik see on täielik vastand enese upitamisele. „Taas võttis kurat tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust (doxa).“ (Matteuse 4:8). Maailmas on nii palju au ja hiilgust, mis kõik ahvatlevad enda poole püüdlema: reputatsioon, rikkus-küllus, mõjuvõim. Kuid mida enam me taolise au ja hiilguse poole püüdleme ja seda saame, seda vähem saame osa Jumala tõelisest aust. Ja seda vähem paistab Ta au välja me eludest.

Kogu see lugu on hiilinud vaikselt ka kogudustesse. Me ülistused kipuvad vahel olema pigem showlised ja emotsioone täis etteasted, kui Jumala tõeline ülendamine täis Tema täit ja kogetavat ligiolu. Johannes asetab õigusega Jumala au esikohale Tema enda armust: „Ja me nägime tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde.“ (Johannese 1:14). Johannes toob välja, et Jumala arm ja tõde on peidus Kristuse aus. Mis veelgi enam – need lähtuvad sellest. Samas aga elavad paljud kristlased otsekui see arm ja tõde oleks vaid me kristliku elu vahepeatused või lõppetapp. Nad jäävad pidama „positsiooniliste tõdede“ teadmise juurde ega vaevugi sööbima Tema täiusesse. Samas aga on me elud mõeldud peegeldama Jeesust Tema täies aus, mis eeldab ka meie muutumist.

Kui arvame, et meil on kõik paigas – et oleme mõistnud Jumala täit armu ja midagi enamat polegi tarvis – jääb meie osasaamine Tema aust suht kesiseks. Ära lase sel sündida oma elus! Otsi tõelist Jeesust kogu Tema täiuses ning saa osa Tema armu ja au täiusest!

laupäev, 18. aprill 2015

ÜMBERSÕIDUD TEMA PLAANI ÜMBER by Nicky Cruz

Kas Jumal tõest hoolib sellest, kui teeme vahel ümbersõite rajalt, mille Tema on meile sillutanud?

Paljud võivad ju nüüd minuga vaidlema hakata, kuid ma olen veendunud, et Jumalal on igaühe meie jaoks oma kindel roll valmis pandud. Ta on andnud meile unikaalsed oskused, annid ja igatsused ning loonud me jaoks ühe individuaalse lepingu, kuhu kõik need annid on sisse kirjutatud. Jumal ütles meile läbi prohvet Jeremija: „Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan.“ (Jeremija 29:11). Jumalal pole miski jäetud saatuse hooleks. Juba ammu enne seda, kui Ta meid lõi, Ta juba teadis, mille jaoks. Ta teadis neid inimesi, keda peame oma eludega puudutama ja kelle elud peavad puudutama meid. Sind ja mind loodi ühe kindla eesmärgiga ja Jumala täiuslik plaan on, et me elaks selle eesmärgi kohaselt.

Me kõik teeme Jumala plaani suhtes ümbersõite ja me saame tegema seda kuni surmani. Kuid Jumal on endiselt ustav ja kannatlik. Samas, kui palju paremad me elud oleks, kui me püüaks iga päev püsida kursil, mille Jumal me ette seadnud? Kui palju enam inimesi suudaks me õnnistada, kui me laseks Jumalal tegutseda me läbi igapäevaselt? Kui palju enam efektiivsemad me oleks nii oma isiklikes eludes kui jumalariigi töös, kui me vaid laseks Jumalal me atra seada?

Ma pole ikka veel kindel, miks Jumal otsustas võtta mind, kui noort kristlast ja vormida minust evangelisti. Kuid see on see plaan, mis Tal minuga oli ja ma püüan anda endast parima, et seda täita. Kuidas aga on lood sinuga? Oled sa võtnud omaks selle plaani, mille Jumal on sinu jaoks valmistanud? Oled sa püüdnud selgust saada Tema eesmärkides oma elu suhtes ja seejärel asunud neid täitma? Või elad sa oma elu tehes ühe ümbersõidu teise järel? See on küsimus, mida igaüks meist peaks eneselt küsima ja miski, millele Jumal juba kangesti on valmis vastama.

__________

Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 17. aprill 2015

ÄRA KUNAGI ANNA ALLA

„Aga kui Jeesus nägi, et rahvahulk kokku jookseb, sõitles ta rüvedat vaimu: „Sina keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja ja ära tule kunagi enam tema sisse!” (Markuse 9:25). Peale seda, kui Jeesus oli palvetanud, langes poiss otsekui surnuna maha. Kuid Piibel ütleb: „Aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles, ja poiss tõusis püsti.“ (Markuse 9:27). Kujutad sa ette seda rõõmu selles olukorras? Eeldavasti jooksis see vabaks ja puhtaks saanud poiss oma isa juurde ja kallistas teda ning isa süda hüppas rõõmust. Jumal oli kõik korda teinud.

Miks õhutas Püha Vaim Markust seda lugu evangeeliumisse kirja panema? Usun, et seetõttu, et sellest hetkest alates oleks igal lapsevanemal kindel teadmine, et Jumal suudab saata korda võimatut nende laste suhtes. Issand ütles: „Ma suudan taastada keda ja mida iganes. Kui te vaid usuks, oleks kõik asjad teile võimalikud minu läbi.“

Tänapäeval on suurel hulgal lapsevanemaid üle maailma, kes ägavad oma laste pärast, kes on Saatana meelevalla all. Näen omaenda põlvkonna keskel hingevalus emasid, kes sõidavad ühest osariigi otsast teise, vanglasse oma poegi külastama. Nad teavad, mida tähendab südamevalu poja pärast, kes kord oli õrna hingega nooruk, kuid keda nad nüüd näevad vaid paksu eraldava klaasi kaudu. Mingil moel jäi ta sõltuvusse uimastitest ja läks peagi vargile, et oma sõltuvust rahastada. Nüüd aga istub vanglas, kalgistudes seal veelgi. Ema on palunud ta eest aastaid, kuid on nüüdseks juba lootust kaotamas. Ta ei usu, et ta enam kunagi näeb oma poega muutumas.

Võib-olla sa arvad, et su päästmata mees on lootusetu juhtum, kes ei tule kunagi Jeesuse juurde. Või oled sa ehk andnud alla oma naise osas, kes jätab su õhtuti üksi, et minna kusagile pidu panema. Kuid ükski inimene ei saa kunagi olla liiga kaugel Jumalast, et Ta ei saaks nende elusid muuta. Tean mitmeid kristlastest abikaasasid, kes tunnistavad täna: „Ma palusin oma abikaasa eest aastaid. Ja siis, ühel päeval, kui olin juba lootuse kaotanud, tuli Jumal ja murdis läbi. Ta päästis ja vabastas mu kõige kallima!“

Me ei tohiks iialgi kaotada lootust kellegi suhtes, sest Jumala jaoks pole miski võimatu.

neljapäev, 16. aprill 2015

POLE ÜHTKI PROBLEEMI, MIDA TA EI SUUDAKS LAHENDADA

Markuse 9 ptk’s tõi murest murtud isa oma deemonitest vaevatud poja Jeesuse jüngrite juurde, et leida talle päästet ja vabastust. See poiss polnud mingi paharet või mässaja. Ta oli täis kurje vaime, kes kontrollisid igat tema tegu. Kogu piirkond oli teadlik tema olukorrast ja kui lapsevanemad nägid teda lähenemas, ajasid nad eeldavasti oma lapsed kiiresti tuppa.

Seda vaest poissi peeti absoluutselt lootusetuks. Ta oli ühtaegu kurt kui ka tumm, lastes aegajalt kuuldavale vaid teatud häälitsusi. Ta suust tuli vahtu nagu hullunud koeral ja ta oli füüsiliselt kui luu ja nahk, olles räsitud kohutavatest kannatustest. Ta isa pidi teda pidevalt kinni hoidma, kuna tema sees asuvad deemonid püüdsid teda lähimasse jõkke või avatud tulle heita või siis muudmoodi tappa. Mõtlen seetõttu, kui mitmeid kordi pidi see isa ehk mõnda tiiki sööstma, et oma poega sealt päästa? See oli kui täisajaga töö, et hoida oma last surma saamast. Kujuta ette kõiki neid arme ja põletusjälgi selle poisi räsitud ihul. Olen enam kui kindel, et isa süda oli igapäevaselt murtud, nähes oma poega olukorras, kus mitte keegi ei saanud teda aidata.

Ajal, mil’ see isa jüngrite ees seisis, hakkas Saatan end poisi kaudu ilmutama. Ta hakkas taas suust vahtu välja ajama ja mööda maad vääneldes püherdama. Piibel ütleb meile, et jüngrid palvetasid ta üle – võimalik, et isegi pikka aega – kuid midagi ei juhtunud. Tundus, et tegu on võimatu missiooniga. Peagi kogunesid ka kahtlevad kirjatundjad nende ümber ja küsisid: „Miks see poiss siis terveks ei saa? Ons’ see siis Jumala jaoks liiga raske? Ons’ Saatan tõesti võimsam kogu selles loos?“

Kuid siis astus Jeesus mängu! Küsides, mis toimub, vastas poisi isa: „Ma tõin oma poja Su jüngrite juurde, aga nad ei suutnud tervendada teda. Ta on täiesti lootusetu juhtum.“ Jeesus aga vastas lihtsalt: „Kõik on võimalik sellele, kes usub.” (Markuse 9:23). Kristus ütles kõigile kohalviibijaile: „Usute te tõesti, et ma suudan tulla toime kõigi olukordadega, väljaarvatud need, mis on Saatana kontrolli all? Las ma siis öelda teile: pole ühtki probleemi ega võimatut olukorda, mida mina ei suudaks lahendada.“

kolmapäev, 15. aprill 2015

VÕIMATUSTE JUMAL

Sellest ainuüksi ei piisa, kui usume, et Jumal on kõige looja. Me peame uskuma sedagi, et Ta on Jumal, kes igatseb teha võimatut me eludes. Piibel ütleb väga selgelt: kui me ei usu seda Tema kohta, ei usalda me Teda grammigi.

Mu enda arvamus on, et ükskõik, kui palju sa ka kedagi ei nõustaks – kui ta kahtleb Jumala võimes saata korda imesid, pole sest’ mingit tolku. Ära must’ valesti aru saa – mul pole midagi kristliku nõustamise vastu. Kuid on mõttetu nõustada kedagi, kes pole 100% kindel, et Jumal suudab lahendada ta olukorra ükskõik siis, mis see ka poleks.

Abielupaarid peavad uskuma, et Jumal suudab päästa nende suhte, sest muidu on mu nõustamine asjata. Olukorrad võivad tunduda täiesti lootusetud nende jaoks; nad on ehk aastaid ehitanud üles kibeduse ja põlguse müüri, kuid nad peavad olema veendunud, et Jumal suudab võimatut. Ma ütlen taolistele paaridele kohe alguses: „Jah, ma olen valmis teid nõustama, kuid esmalt pean küsima midagi: kas usute siiralt, et Jumal võib päästa te abielu? On teil usku, et ükskõik, kui võimatuna te olukorrad ka ei näi, Tal on vägi taastada te suhe?“ Mõned vastavad: „Kuid sul pole aimugi, millest olen pidanud oma abikaasa tõttu läbi minema! Olen sügavalt haiget saanud. Mu valu on suurem, kui suudad ettegi kujutada!“ Taoline vastus annab mulle märku, et nad on hakanud uskuma hingevaenlase valet, kes on veennud neid, et nende olukord on lootusetu. Ometigi on Jeesus öelnud vägagi selgelt igale oma lapsele: „Inimeste käes võimatu on Jumala käes võimalik.” (Luuka 18:27).

Üle kogu maailma on kristlasi, kes loobuvad oma abieludest. Isegi osad mu tuttavad jumalasulased lahutavad oma abielusid. Rääkides nendega nende olukorrast, saan aru, et nad ei usu enam, et nende abielu oleks taastatav. Nad lihtsalt ei usu, et Jumal suudab saata korda võimatut.

Me ei usu Jumalat tõeliselt seni, kuni me ei usu, et Ta on ka võimatuste Jumal!

teisipäev, 14. aprill 2015

JUMAL ON VÕIMELINE

Sa eeldavasti mäletad seda lugu 1 Moosese raamatust, kus Jumal ilmus Aabrahamile. Me usuisa istus oma koja uksel keset lõõskavat päevakuuma, kui korraga kolm meest ilmusid talle, seistes puu all. Aabraham läks neile vastu, lasi neile söömaaja valmistada ning veetis nendega koos aega. Keset seda vestlust küsis Jumal Aabrahamilt, kus ta naine Saara on? Ja ütles seejärel midagi erakordset: „Vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!” (1 Moosese 18:10).

Saara oli samal ajal telgis ja kuulas nende jutuajamist pealt. Seda lugu kuuldes hakkas ta aga kõva häälega naerma. „Võimatu!“ mõtles ta endamisi. Oli ta ju juba ammu lapse saamise east väljas, nii nagu Aabrahamgi oli juba liiga vana lapse sigitamiseks. Ometi, kui Jumal kuulis Saara naeru, ütles Ta: „Miks Saara naerab ja ütleb: Kas ma tõesti peaksin sünnitama, kuna ma ju olen vana? Kas peaks Issandal midagi olema võimatu?“ (1 Moosese 18:13-14).

Ma kirjutan seda sõnumit täna, kuna Jumal küsib seda sama küsimust oma rahvalt tänapäevalgi: „Kas peaks Jumalal midagi olema võimatu?“ Me kõik seisame silmitsi erinevate raskustega elus ja Jumal küsib kõigi nende keskel: „Arvad sa tõesti, et mõni probleem on minu jaoks nii raske, et ma ei suuda seda lahendada? Või usud sa, et ma suudan need lood siiski korda saata, kuigi sa ise pead seda võimatuks?“

Jeesus ütleb meile: „Inimeste käes võimatu on Jumala käes võimalik.” (Luuka 18:27). Usud sa seda Issanda sõna? Usud sa, et Ta võib korda saata võimatut nii su abielus, peres, tööpaigas või tulevikus?

Me oleme ütlemata kärmed julgustama teisi stiilis: „Jumala jaoks pole miski võimatu!“ Nähes mõnda oma kallist inimest seismas silmitsi raskustega, ütleme ikka: „Pea vastu ja hoia pilk Jumalal! Jumal on võimeline lahendama selle kõik, mistõttu ära kaota oma usku Temasse. On Ta ju võimatuste Jumal!“ Samas aga – kas me enda suhtes ka seda kõike usume? Tjah…

esmaspäev, 13. aprill 2015

ME OLEME TEMA OMAD by Gary Wilkerson

Johannes ja ta vend Jaakobus olid Ristija Johannese jüngrid, kes oli üks tuline prohvet ja keda järgis palju inimesi. Töötades oma isa kala-äris, pälvisid need pisut rohmakad ja tahumatud vennad hüüdnime „välgu pojad“, mis tähendas seda, et nad ei kohkunud tagasi sisuliselt mitte millegi ees.

Ka mina olen kohanud teatud „välgu poegi“ oma elus. Üks selline võrratu teenistus nagu Victory Outreach (Võidu Teenistus) ulatub paljude selliste inimesteni, kes tulevad rasketest taustadest ja kes võivad jääda üsna tahumatuks veel isegi siis, kui on juba kristlaseks saanud. Otsekui osad neist tuleks tava gängi elust ja liituks Jumala gängiga – mitte midagi kartes, oma arvamust otse ja omadega välja öeldes ning julgelt jutlustades. Jaakobus ja Johannes olid ka just täpselt sellised. Isegi peale seda, kui nad olid juba mõnda aega Jeesust järginud, tahtsid nad kutsuda tule taevast, et see hävitaks kõik need, kes hülgasid evangeeliumi. Aastaid hiljem, kui Johannes omanimelist evangeeliumi kirjutas, rääkis ta muutusest, mis ta elus oli aset leidnud. Nüüd nägi ta end „armastatud jüngrina“ ja mitte enam mingi kõva sellina. Ta rääkis kreeklastele, et Jeesus pole vaid tõde, mida mõistusega võtta, vaid tõde, mis muudab südameid.

Leiad ehk sinagi end olukorrast, kus täidad oma pead teadmistega Jeesusest, kuid samas koged, et su süda ei muutu? Ajab sind närvi, et elu on päevast päeva ikka see sama ja Püha Vaim sinu sees ei avalda sellele mingit mõju? Jeesus on tulnud, et muuta sind oma ligiolu kaudu. Seda siis ses’ mõttes, et tõeline Sõna ei ole vaid informatsioon, aga elav Jumal ise, kes elab sinu sees. Jeesus on ka tõeline valgus, kes valgustab ja toob esile kogu tõe. Carter Conlon, Times Square’i koguduse pastor, rääkis ühest kogemusest, mida ta ühel konverentsil olles koges, kus ta kuulutas kirglikult Jumala pühadusest. Ta istus peale oma jutlust maha, mispeale üks mees ta kõrval ütles: „Ma pole nõus mitte millegagi, millest sa just rääkisid.“ Kui Carter küsis: „Miks?“, vastas mees: „Minu Jumal ei tõstaks kunagi mu peale häält.“ Täielikus hämmingus olles meenutas Carter talle Jeesuse lugu templis, kus Ta piitsaga kõik rahavahetajate lauad ümber lõi. Mees vastas seepeale: „Jah, Ta tegi seda, kuid Jeesus pole enam selline.“ Carter mõtles hetke ja küsis siis: „Ütle mulle, sõber, kas su isa karjus lapsepõlves su peale, kui üles kasvasid?“ Sel hetkel mees sulas ja vastas läbi pisarate: „Mu isa karjus mu peale kogu aeg.“ Sel hetkel oli Carter sellele mehele tõe ja armu edasi andjaks, öeldes õrnalt: „Sellist asja nagu „minu Jumal“ pole olemas. On vaid üks Jumal ja Ta ei saa olla ei sinu ega minu. Küll aga oleme meie Tema omad!“

laupäev, 11. aprill 2015

ÕPETUSE PIIRID by Jim Cymbala

Siinkohal tahan öelda midagi väga julget: kristlus ei ole peamiselt õpetav religioon. Oleme praegusel ajal lausa üle ujutatud kõnelejate kultusest. Isikut, kes suudab tõusta ja anda edasi korrektset õpetust, peetakse lausa eluoluliseks. Kirik isegi ei teaks, mida ilma taolise talendita peale hakata. Põhja-Ameerika kogudused on teinud jutlusest oma jumalateenistuste keskse osa, selle asemel, et anda see armutrooni kätte, mille kaudu Jumal peamiselt inimeste eludes tegutseb.

Jeesuse päevil valitsesid juudi usu üle rabid – käsuseaduse õpetajad. Nende õpetus oli väga põhjalik. Jeesus ütles neile: „Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu - ja just need on, mis tunnistavad minust. Aga te ei taha tulla minu juurde, et saada elu.“ (Johannese 5:39-40). Nad tundsid Jumala kirjapandud Sõna väga hästi, kuid nad ei tundnud elavat Sõna, kes seisis otse nende ees. Seega, Jumala Sõna pole niivõrd eesmärk omaette, kuivõrd nool, mis suunab meid elu muutva Kristuse juurde. Kahjuks aga ei mõistnud rabid kunagi, kes nende keskel oli. Vaid mõni päev enne Jeesuse ristilöömist, nuttis Ta Jeruusalemma pärast ja ütles: „Sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.” (Luuka 19:44).

Selles pole midagi halba, et selgitada Jumalat, kuid tänapäeval on liiga vähe neid, kes ka tegelikult kogevad elavat Kristust oma elus. Me ei näe ega koge oma kogunemistel Jumala külastusi. Me ei ole enam valvel Tema välja sirutatud käe ja tegude osas.

Selge ja konkreetne õpetus on kui eelmänguks üleloomulikule. See on kui teejuhiks, kätkedes endas teatud piire, mis hoiavad emotsioonid ja joovastuse õigetes proportsioonides. Kuid nagu Pauluski ütles: „Kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks.“ (2 Korintlastele 3:6). Kui Püha Vaimule ei anta maad me keskel, kui Tema tööd ei tervitata me keskel ja me pigem kardame, mida Ta küll teha võib, ei jäta me endile midagi enamat, kui vaid surma.

__________

Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. 

reede, 10. aprill 2015

JUMAL ON SINU POOLT

See imeline Issand, kelle käes on kogu võim ja vägi, on sinu poolt! See on see, mida Jeesus on püüdnud tõestada oma lastele läbi aegade. Ta ütleb: „Kui vähegi võimalik, püüdke mõista Jumala suurust ja seda, et Ta on teie poolt!“

„Kord peavad taganema mu vaenlased sel päeval, mil ma hüüan; seda ma tean, sest Jumal on minu poolt.“ (Psalmid 56:10).

„Issand on minuga, ei ma karda. Mis võib inimene mulle teha? Issand on mulle abimeheks…“ (Psalmid 118:6-7).

Püha Vaim on andnud meile Psalmid 124 otsekui vastumürgiks hirmu ja muretsemise vastu:
„Kui Issand ei oleks olnud meiega - nii ütelgu Iisrael -, kui Issand ei oleks olnud meiega, kui inimesed tulid meile kallale, siis nad oleksid meid elusalt neelanud, kui nende viha süttis meie vastu; siis oleksid veed meid uputanud, jõgi oleks läinud üle meie hinge; siis oleksid ülbed veed läinud üle meie hinge. Tänu olgu Issandale, kes ei andnud meid nende hammaste saagiks! Meie hing on nagu lind pääsenud linnupüüdja paelust: paelad läksid katki ja me pääsesime ära. Meie abi on Issanda nimes, kes on teinud taeva ja maa.“

Jumal tahab, et oleksime halbade uudiste osas kindlustatud. „Ei ta karda õnnetuse sõnumit, tema süda on kindel, ta loodab Issanda peale. Tema süda on toetatud, ta ei karda…“ (Psalmid 112:7-8).

„Kui sa heidad puhkama, siis pole sul vaja karta, vaid sa saad magada ja su uni on magus. Ei sa siis karda äkilist hirmutust ega õelate õnnetust, kui see tuleb. Sest Issand on kõigil su teedel ja hoiab su jalga püünise eest.“ (Õpetussõnad 3:24-26).


Usalda Jumalat kogu oma südamest. Selleks, et olla vaba kõigist hirmudest ja muredest, tuleb loota oma Issanda peale. Hingata iga päev Temas, kes on sind loonud!

neljapäev, 9. aprill 2015

TUNNISTADES KRISTUST, KELLEST ON ENAM KUI KÜLL

„Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi. Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas.“ (Matteuse 10:31-33). Ma tsiteerisin seda piiblilõiku aastaid kõigil suurlinna krussaadidel, mida pidasin! Mainisin seda alati enne altarikutset, et julgustada inimesi tulema ette ja tunnistama Kristuse oma Päästjaks. Kuid oma usu Jumalasse panek tähendab nii palju enamat, kui vaid avalikku tunnistus: „Jeesus, andesta mu patud! Ma usun Sinusse!“ Miljonid inimesed, kellel on olnud parimad kavatsused, on seda „tunnistanud“ ja ometi mitte jäänud pidama selle juurde.

Võti Jeesuse sõnade mõistmiseks peitub Psalmides 31:20 „Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes.“ See „tunnistus“ peab olema miski, mida ka maailm näeb ja ainuüksi ei kuule! „Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale.“ (Psalmid 40:4).

Me räägime sageli „Jeesuse kuulutamisest“, kujutades kohe ette tänavatel kuulutamist ja traktaatide jagamist; sõpradele ja võõrastele ütlemist, et Jeesus armastab neid. Kuid armsad – see on vaid osa kogu loost! Maailm ei otsi täiendavaid kinnitusi Jumala olemasolu kohta! Maailm ei otsi vingemaid tõestusi Jeesuse ülestõusmise kohta või paremaid argumente loomise kohta. Maailm otsib kristlasi, kes suudavad jääda püsima keset elu kriise, hirme, hädasid ja raskusi ning säilitada seejuures oma rahu. Maailm peab nägema Jumala lapsi, kes usaldavad täielikult oma Issandat.

Maailmal peab olema võimalus näidata kristlase peale ja öelda: „Seal läheb üks, kes kunagi ei virise! Ta ei karda, kohku ega põgene häda eest. Ta ei muretse homse pärast, sest ta usk kannab teda kõiges ja kõikjal!“

kolmapäev, 8. aprill 2015

JUMALA MÕTTED OMA RAHVA SUHTES

„Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast. Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda.“ (Psalmid 40:5).

Jumal rääkis oma rahvaga nende Paabeli vangistuse aegu: „Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.“ (Jeremija 29:11).

Jumal mõtles su peale juba ammu enne seda, kui sa üldse sündisidki! Ta mõtles su peale, kui su elu sai esimeste rakkude näol alguse ja kui sa veel alles oma ema üsas olid! „Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.“ (Psalmid 139:16).

Meil on üsna lihtne uskuda, et Ta hoolib meie ihust, aga Ta läheb palju kaugemale sellest, olles ära lugenud kõik meie juuksekarvad, luud, lihased, rakud ja kiud. Ta on teadlik igast pisarast, mille valad, kogudes need kokku ühte nõusse. „Pane sina mu pisarad oma lähkrisse; eks need ole su raamatus?“ (Psalmid 56:8). Ma ei suuda seda kõike mõista ja haarata. Ta peab arvet iga mu juuksekarva ja pisara üle, kogudes viimased kõik kokku. Mõtle sellele – mitte ükski valu, rõõmu ega meeleparanduse pisar ei lähe kaotsi! Ta mõtleb me peale, kui lamame voodis ja kui tõuseme sealt. Ta mõtleb me peale igal sammul, mille teeme. Ta teab ja mõistab igat me mõtet, mida mõtleme. Piiblis on öeldud, et Jeesus tundis ära nende mõtted (vt Luuka 5:22).

Taevas on täis kõrgintelligentseid loodud olendeid – ingleid, seeraveid, keerubeid jt. Nad kõik on meie Jumala ustavuse tunnistajaiks. Nad teavad kõiki neid tõotusi, mille Jumal on meile andnud ja neid puudutavaid detaile. Nad kuulevad, kuidas Ta räägib oma õigest ajastatusest ja täielikust varustatusest, et hoida meid ja kanda hoolt me eest! Kogu taevas kiidab Jumalat, heites oma kroonid Tema ette, mis on kinnitus sellest, et nad näevad ja usuvad Tema ustavusse!

Jumalat võib usaldada kõige osas, mida Ta on tõotanud teha!

teisipäev, 7. aprill 2015

EI MINGIT VABALT VÕTMIST

Osad teist, kes te seda päevasõna praegu loete, olete võtnud puhkuse „hea võitluse võitlemisest“. Olete hinges väsinud ja ütlete iseendale: „Pean pisut hoogu maha võtma! See ei tähenda, et armastaksin siis Issandat vähem – jään Talle ustavaks ikka. Kuid ma pean järgima oma südant ja süda ütleb, et tuleb võtta vabamalt.“

Mu armsad, te ajastus selleks ei saaks enam hullem ollagi! Vaimne vabalt võtmine või lõdvemaks laskmine on Saatana lõksu viimane punkt. See on kui valida südaöine aeg reisile minekuks. „Ja tehke seda, teades aega: käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega!“ (Roomlastele 13:11-12).

Kui öö oli lõpule jõudmas ja päev lähedal juba siis, kui see tekst kirjutati, kui palju enam lähedal on see siis juba tänasel päeval! Lõpuaegade lahingu ajal ei saa olla mingit vabalt võtmist! „Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata. Tema vastu seiske kindlalt usus.“ (1 Peetruse 5:8-9). Saatan ei võta midagi vabalt, vaid suurendab oma jõupingutusi veelgi, mistõttu me ei tohi mitte mõeldagi uinumisele! Jumal kutsub meid läbi Uue Testamendi olema ärkvel, valvel ja teadlikud, riietades end täie sõjavarustusega. Me ei tohi magada nagu teised, vaid me peame ootama täie valmidusega Issanda päeva.

Võta jah aeg maha keset sõda ja sa oled surnud! Võta jah aeg maha ja sa oled hoobilt Saatana lõksus. Sest kutse võtta vabalt pärineb otse põrgust! See on üleskutse Saatana enda poolt! Seetõttu olgu see sulle hoiatuseks, sest praegu, kui eales varem, on aeg olla ärkvel ja valvel!

„Hoia mind paela eest, mis mulle on pandud, ja nurjatusetegijate püünise eest!“ (Psalmid 141:9).

esmaspäev, 6. aprill 2015

LAHENDATUD MÜSTEERIUM by Gary Wilkerson

„Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.“ (Johannese 1:1). Johannese peamine evangeeliumi kuulev publik oli kreeklased. Seetõttu tutvustas ta Jeesust koheselt kui „Sõna“, viidates kreekakeelsele terminile „logos“. Kreeklased olid sajandeid uurinud logose mõistet; ideed, mis täis tarkust, teadmist, arutelu, elu mõtet ja inimeksistentsi filosoofiat. Mispeale Johannes esitas neile tõelise väljakutse: „Tahate te tõesti teada, mis on elu mõte? Mõista inimeksistentsi põhjust siin maa peal? See logos, mida te nii väga otsite, on sõna otseses mõttes leitav Jumala Sõnas – Tema Pojas Jeesuses. Kristus on see logos, mille järgi nii paljud janunevad! Teie otsite küll teadmisi, kuid logos – tõeline teadlik elu ja tarkus – avaldub täielikult Jeesuses.“

Kui ma olin u 12-aastane, kuulsin pealt, kuidas üks ajalehe reporter intervjueeris üht Teen Challenge’i asukat. Ta küsis: „Mille poolest see programm siis nii erinev on? Mida sellist see pakub, mida analoogsed ilmalikud programmid ei suuda pakkuda?“ See noor mees vastas: „Me saame hommikuks Püha Vaimu, lõunaks Jeesust ja õhtuks Isa.“ Taoline vastus võib ju tänapäeval tunduda kui mingi pähe õpitud klišeena, kuid 40 aastat tagasi polnud see seda mitte. Mäletan selle noore mehe elevust, kui ta reporterile ütles: „Teen Challenge’s taandub kõik Jumalale ja ainuüksi Tema saab mind teha tõeliselt vabaks. Ainuüksi Tema saab anda mulle tõelise eesmärgi ja rahu, tehes mind õnnelikuks. Kullakene, see on tõeline asi!“

See on see sama sõna, mida ka Johannes kasutas, kui ta kreeklastele Jeesust tutvustas: tõeline. „Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. (John 1:9). Johannes kasutas siin kreekakeelset sõna “alethinos”, mis tähendab „tõeline“. Kreeklased pidasid „logost“ millekski tundmatuks, kuid Johannes ütles neile: „Jumal ei peida end. Ta tuli siia maa peale, et elada meie keskel. Jumala müsteerium avaldub teile Jeesuses!“

Aga kuidas täpselt see müsteerium siis avaldub? Jeesus otsustas teha end maailmale tuntavaks läbi oma rahva. Kui Johannes ütleb, et Jeesus tuleb meie sisse elama, siis sõna, mida ta selleks kasutab, on „kogudusetelk“ ehk pühamu. Jeesuse „pühamu“ on meie sees, nii nagu Jumal tegi Vana Testamendi ajal – Tema au langes taevast, et elada oma rahva keskel. Ta otsustas rajada oma kodu meie sisse, tehes meist – nii üksikisikutest kui kogudustest – oma au asupaiga. Minu isa, David Wilkersoni jaoks, oli see üks tuumiktõdesid, kes ütles sageli: „Ma ei taha kogeda Jumala külastust, vaid seda, et Ta elaks mu sees.“ See tõde tuli otse Johanneselt, kes ütles kreeklastele: „Logos on nii palju enamat, kui informatsioon; nii palju enamat kui mõistuslik nõustumine mõne ideega. Sest Jumal ise tahab tulla ja elada teie sees!“

laupäev, 4. aprill 2015

ISSAND, ÕPETA MEID PALUMA by Carter Conlon

Oled sa vahel tundnud, et su palvetes on midagi puudu? Et need pole kuidagi nii sügavad või nii efektiivsed, kui peaksid olema? Sest lõpeks on ju siiski vahe palvel, mis punnitatud inimlikust jõust ja palvel, mis jumalik ja otse Jumalast kinni haarav. Mõtle näiteks tuntud Šoti reformaatori John Knox’i palvele, kes seisis mäe tipus ja hüüdis: „Jumal, anna mulle Šotimaa, või muidu ma suren!“ Ei läinud kuigi kaua, kui inimesed hakkasid patutunnetuses tänavaile tulema ja meelt parandama.

Ma tahaks ka paluda sellist palvet! Tahaks midagi enamat, kui vaid igapäevaselt oma nimekirjaga Jumala ette minekut stiilis: „Jumal õnnista mu kodu, õnnista mu rahaasju, õnnista mu ema-isa, õnnista mu lapsi!“ Tahan paluda palveid, mis paneb inimesi liikuma Jumala ligi; palveid, mis ärataksid kristliku koguduse taas ellu! Tahan sellist palvet, mille Jumal andis Hesekielile paluda: "Kuuluta prohvetlikult nendele luudele ja ütle neile: kuivanud luud, kuulge Jehoova sõna! 

Nõnda ütleb Issand Jehoova nendele luudele: vaata, ma toon teie sisse vaimu ja te saate elavaks!“ (Hesekieli 37:4-5). Vot selliseid palveid tahaks ma paluda!


Me näeme Piiblist, et Jeesuse jüngritel oli sarnane igatsus. Kord, kui Jeesus oli jälle palvetamas, said nende südamed puudutatud. „Ja sündis, kui Jeesus oli ühes paigas palvetamas, et kohe, kui ta oli lõpetanud, ütles üks ta jüngreid talle: „Issand, õpeta meidki palvetama, nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!” (Luuka 11:1). Siinkohal on oluline meeles pidada, et palve teema polnud ju jüngrite jaoks võõras. Olid nad ju näinud Jeesust palvetamas ja ime läbi leiba ning kala paljundamas. Osad neist olid isegi Jeesusega mäe tipus, kui Ta palvetas ja seal oma kuju muutis. Pole kahtlustki, et jüngrid ise ka palusid, elades ja käies koos Jeesusega. Kuid seekord nägid nad Jeesust minemas paluma ühte kindlasse paika ja nad järeldasid, et ju siis on veel midagi, mida nad palve kohta ei mõista. Kujutan ette, kuidas jüngrid vaikselt koondusid ja üksteist nügisid, andes mõista: „Küsi Ta käest!“ „Ei, küsi hoopis sina!“ Jeesuse palves oli midagi, mis andis ilmselgelt mõista, et palve on midagi nii palju sügavamat kui see, mida nad selle ajani olid kogenud.

Lõpuks siis üks jünger palus: „Issand, õpeta meidki palvetama!“ Ja Jeesus hakkas neid õpetama, öeldes: „Kui te palvetate, siis ütelge: Isa! Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu! Meie igapäevast leiba anna meile päevast päeva, ja anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kes on meile võlgu! Ja ära lase meid sattuda kiusatusse!” (Luuka 11:2-4).

__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 3. aprill 2015

JUMALA HOOLITSUSE SÜMBOL

Juuksed! Iga viimnegi kui juuksekarv me peas on me Taevase Isa poolt loetud. Inimese pead katab u 100,000 - 150,000 juuksekarva. Jumal ei loonud meile juukseid vaid hea väljanägemise pärast, aga ka selleks, et kaitsta me pead talvekülma või suvesooja eest. Meie kulmud hoiavad higipisaraid tilkumast meile silma ja meie ripsmed kaitsevad tolmul või peentel kübemetel sattumast silma. Udupeened karvad meie kõrvades ja ninasõõrmetes kaitsevad meid aga võimalike õhus liikuvate osakeste eest.

Kui me vaid teaks, milline imeline looming juuksed on – kui palju elujõudu neis peitub – ei kahtleks me enam kunagi, et isegi me juuksekarvad on Jumala poolt loetud. Pole siis ime, et Taavet ütles: „Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud…seda tunneb mu hing hästi.“ (Psalmid 139:14).

Jeesus õpetas Matteuse 10:28-33 oma jüngreid mitte kartma. Oli Ta ju ise loonud iga varblase, kujundanud inimkeha ja lugenud kokku kõik tema juuksekarvad. „Sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal…kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas.“ (Koloslastele 1:16-17). Kuid sellest hoolimata jüngrid ei mõistnud. Kujutan vaid ette, kuidas Jeesus oleks tahtnud võtta nad käe kõrvale ja tutvustada neile kõige peenemaid nüansse varblaste loomisest ja nende luude-tiibade ehitusest ning sulestikust. Polnud võimalustki, et mingi lihtne puusepp oleks seda kõige suutnud, sest see oli nii kardetavalt imeline! Ta oleks võinud öelda: „Peetrus, mis sa arvad sest’ loost, kui ma ütleks sulle, et sul on peas 127 550 juuksekarva? Ja kui sa nüüd tead, et ma olen lugenud ära iga viimse kui su juuksekarva, kas sa ei usaldaks siis mind iga oma elu detaili osas? Kas sa ei usuks, et ma tean igat sammu, mida teed?“ „Ükski neist (varblastest) ei lange maha ilma teie Isa teadmata.“ (Matteuse 10:29). Seda kõike teades – julgeksid sa veel muretseda millegi pärast? Või usaldaksid Teda nüüd kandma hoolt kõigi su vajaduste eest? Mõtleksid sa veel enam sellele, mida süüa või juua? Või usud sa nüüd, et su Taevane Isa teab, mida sa vajad ja varustab sind suure rõõmuga? Kuidas oleks, kui usaldaksid nüüd Teda oma elupaiga, toiduse ja riiete osas?

neljapäev, 2. aprill 2015

TEMA PILK ON VARBLASE PEAL

Kõndides kord ühes maapaigas New Yersey’s, oli mul üks ütlemata hea jutuajamine Jumalaga. Ütlesin Talle: „Issand, ma ei saa elada kõikvõimalike hirmude ja murede all. Tahan minna tulevikule vastu – ükskõik siis, mida see ka ei tooks – rõõmu, rahu ja usaldusega!“ Püha Vaim vastas mulle koheselt: „Üks viis, kuidas leida vabadust kõigist hirmudest ja murest, peitub sõnas „varblane“. Mäletad seda lugu, kus ma ütlesin: „Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata. Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud.“ (Matteuse 10:29-30). See tundub nii tavapärane ja lihtne, kuid samas see, mida Jeesus meile selle salmi kaudu ütleb, on siiski väga sügav.

Kuningas Taavet võis uhkeldada Vanas Testamendis, öeldes: „(Jumal) tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest.“ (Psalmid 34:4) (Ing.k on sõna „hädaohud“ tõlgitud ka „hirmudena“). Kuidas küll Taavet leidis taolise vabaduse kõigist oma hirmudest? Läbi selle, et talle sai selgeks Selle suurus, „Kes oli loonud nii taevad kui maa“. Omades oma pilku kõige Loojal, avastas ta ka selle, kui suur Jumal on!

Ma tahan ka olla nagu Taavet – eeskuju karjasest, kes on õppinud olema vaba muredest ja hirmudest ning juhtima inimesi sama vabaduse sisse.

Ma hakkasin uurima varblasi ning hakkasin tasapisi mõistma Taaveti üüratult suurt Looja Jumalat, kes oli huvitatud kõige peenematestki detailidest oma loodu juures. Varblased! Nii nagu kõik linnud, on ka varblased imeliselt loodud. Nende imepeened, väikesed luud on piisavalt tugevad ja varustatud erilise võimega lennata. Kaasaja teadus ei suuda ikka veel teha järgi seda intrigeerivat tiiva süsteemi, mis võimaldab varblastel lennata tuhandeid kilomeetreid. Igal varblasel on u 1300-2600 sulge ja kui peenelt need on alles loodud! Meie Jumal on nad täiuslikult loonud. Ta lõi iga nende luu ja sule ja luges kokku iga viimse kui neist.

Enamus varblasi ehitab oma pesad maapinnale, mistõttu Kristuse ajal langesid nad pesa ehituse ajal maapinnal asetsevatesse lõksudesse. Jeesus nägi Jeruusalemmas, kuidas neid varraste otsas müüdi – kaks varblast 1 veeringu eest. Nad kõik olid nende lõksudega püütud, kuid Jeesus ütles nende kohta: „Ühtki neist ei püütud kinni ilma mu Isa teadmata.“ Jumal teadis täpselt, kus igaüks neist oli, kuni hetkeni, mil’ nad tegid oma viimase hingetõmbe. Tema toitis neid. Ta teadis igat viimset kui varblast – isegi neid, kes juba varda otsa aetud.

kolmapäev, 1. aprill 2015

PÜÜNISED ON MURTUD

Paulus hoiatas oma kirjades Timoteosele võimaluse eest langeda Saatana sepitsuste ohvriks. Ta mõistis, kui ohtlikud on saatanlikud lõksud, öeldes: „Et ta ei langeks …kuradi silmusesse.“ (1Timoteose 3:7). Kuid ta andis ka taastumise tee sellest saatanlikust lõksust, öeldes: „Et nad kaineneksid ja pääseksid lahti kuradi paelust, mis on püüdnud nad oma tahtmise valda.“ (2 Timoteose 2:26). Kreekakeelne sõna, mida mõlemais neis piiblikohtades Kuradi silmuse või paeltena on kasutatud, tähendab püünise üles seadmist, silmuse kaela panemist. See viitab hästi planeeritud lõksule. „Uhked on mulle salajasse pannud paelad ja köied, nad on…mulle seadnud püünised.“ (Psalmid 140:6). On ilmselge, et Saatan on rajamas paiku, kus inimesed võlla tõmmata.

Aastaid tagasi ilmus New York Times’i esilehel pilt langenud evangelistist, kes oli käeraudades. Ta nuttis! See kõik tundus nii seosetu! Käeraudades! Saatan oli talle ikka kohe hästi planeeritud ja korraliku lõksu seadnud.

Mul täiesti ükskõik, kes sa oled; kui püha ja puhas sa oled; kui kaua oled olnud kristlane või kui noor või vana sa oled. Mul täiesti ükskõik su väidetest, et sinuga küll sellist asja kunagi ei juhtu. Ole valvel! Saatan on ka sinu kannul, et sind võrku püüda! „Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.“ (Johannese 10:10).

Teadsid sa, et meil kõigil on võime langeda sama madalale? Sama sügavale kohutavasse pattu, ühes kõigi selle pettuste, varjatud külgede, valede ja ohjeldamatute himudega? Kui ma nägin selle langenud evangelisti pilti, ei küsinud ma: „Kuidas ta küll sai millegi nii rumalaga hakkama saada?“ Ei. Ma hoopis nutsin ja ütlesin oma südames: „Issand, see oleks võinud olla ka mina! Sest me kõik oleme pattu teinud ja Jumala aust ilma.“

Oma elule tagasi vaadates näen ma nii mitmeidki Saatana poolt hästi kavandatud intrigeerivaid lõkse, kuna ta tahtis hävitada mind. Kuid ma võin öelda ühes Taavetiga: „Meie hing on nagu lind pääsenud linnupüüdja paelust: paelad läksid katki ja me pääsesime ära.“ (Psalmid 124:7).