reede, 29. mai 2015

MITTEPALVETAVAD KRISTLASED

Mittepalvetavad kristlased ei taju, millises ohus nad tegelikult on. Sa võid ju vaielda vastu ja öelda: ”Mis seal siis ikka, kui mõned kristlased ei palveta? On nad ju sellest hoolimata usklikud – Jeesuse verega lunastatud, andeks saanud ja teel taevasse. Mis selles siis nii ohtlikku on, kui mõni veidi leigemaks jääb?”

Ma olen enam kui kindel, et me Taevane Isa teab, kui kiiret elu me elame ja kui palju on asju, mis kõik nõuavad me aega ja energiat. Pealegi on kristlased täpselt sama palju hõivatud ja tegusad, kui kes iganes teine. Küll aga on mul raske uskuda, et Jumal võtaks kergelt seda, kui hülgame kõik Tema poolt pakutava, mis läks maksma Talle Ta Poja elu. Jumal on teinud Kristusest meie tugeva torni, kuid ainult need, kes selle juurde „jooksevad“, leiavad sealt varju (vt Õpetussõnad 18:10). Kui sa ei lähe uksest sisse, jääd sa ju välja. Jääd sinna, kus iisraellasedki seisid, kuid Jumal ei kohta enam kedagi uksel. Kõik, mida vajame – pattude andestus, arm keset vajadusi ja jõud, et ületada raskusi - on leitavad vaid seest.

Kujuta vaid ette seda hülgamise valu, mida nii Isa kui Poeg kogevad. Võin täitsa kujutada ette nende omavahelist vestlust: „Mu Poeg, Sind peksti, pilgati, löödi risti ja maeti maha. See kõik tegi mulle nii palju haiget, et ma sulgesin oma silmad selle vaatepildi ees. Ometi viisid Sa täide selle igavesti kestva lepingu, pakkudes vastuvõttu ja ligipääsu igaühele, kes vaid usub Sinusse. Tänu Sulle saavad ka lõpuaegade inimesed tulla mu juurde. Nad võivad saada tugevaks minu jõus, ehitades üles oma usu varud hingevaenlase vastu, kes toob kiusatusi ja püüab neid rajalt maha võtta julmemalt kui eales varem. Samas, kus on kõik me armsad lapsed? Esmaspäev läheb mööda ja me ei näe neid kordagi. Teisipäev jõuab kätte, aga lapsi ei kusagil. Kolmapäev ja ikka ei miskit. Neljapäev, reede ja laupäev lähevad samuti mööda, kuid lapsi pole ikka näha. Pühapäev on ainukene päev, mil’ nad siis tulevad me juurde ja sedagi vaid kirikus olles. Miks nad küll ei tule enam? Kas nad ei armasta meid?“

Jumal esitas selle sama küsimuse ka Aadamale, kui too end Tema eest Eedeni aias peitis: „Kus sa oled?“ (1 Moosese 3:9). Eks Jumal teadis ju ammu, kus Aadam on, kuid ta tahtis Aadama enda käest teada, miks ta oli hüljanud osaduse Jumalaga, püüdes samal ajal näidata talle, et Tema ligiolu eest peitu pugemine võib olla ohtlik.

Pole kahtlustki, et kristlased, kes ei veeda piisavalt aega Isa ligiolus, sattuvad „Sardese seisu“. Issand juhendas Johannest: ”Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte: Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.” (Ilmutuse 3:1)

neljapäev, 28. mai 2015

LIGIPÄÄS VÕIDUKALE ELULE

Kui Jeesus siin maa peal elas ja käis, oli Ta kättesaadav kogu rahvale. Ta õpetas sünagoogides, mägedes ja paatides. Ta tervendas haigeid ja saatis korda imesid ning tunnustähti. Ta tõstis rahvakogunemistel oma hääle ja hüüdis: ”Mina olen elav vesi. Tulge mu juurde ja ma kustutan te janu.” Igaüks võis minna Ta ligi ja saada oma janu kustutatud. Kuid enamus inimesi ignoreeris meie Issanda kutset. Ta hüüdis üle rahva: „Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud!” (Matteuse 23:37). Ta ütles Iisraeli rahvale: „Ma olen nüüd siin – kättesaadav igaühe teie jaoks. Olen kutsunud teid, et võiksite saada terveks ja leida vastused oma vajadustele, kuid te pole tulnud.“

Kuidas Jeesus reageeris sellele, et inimesed Teda ignoreerisid? Ta kuulutas: „Vaata, teie koda jäetakse maha.“ (Matteuse 23:38). See termin, mida Jeesus kasutab siin „maha jätmise“ all, tähendab üksildust, raisku minekut, viljatust. Ta ütles: „Nii te koguduse elu, majapidamine kui vaimne elu kuivavad kõik kokku ja surevad lõpuks välja.“ Mõtle sellele. Kui lapsevanemad ei otsi igapäevaselt Jumalat, ei tee seda nende lapsed ammugi mitte. Selle asemel täitub nende kodu hoopis ilmalikkuse, vaimse viljatuse ja kirjeldamatu üksildusega. Lõpuks aga saab see pere täiega laastatud.

Siinkohal on oluline meeles pidada, et Jeesus andis need hoiatused veel armuajal. Ta lisas: „Sest ma ütlen teile, et teie ei näe mind nüüdsest enam, kuni te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!”” (Matteuse 23:39). Mida see tegelikult tähendab, on: „Ma olen andnud teile ligipääsu võiduka elu elamiseks. Kuid te olete ignoreerinud mu pakkumist. Seetõttu on mul küll kahju, aga teie enda valik saab tooma hävingu teie elule ja kodule ja te ei näe mind enam enne, kui alles siis, kui teist korda tagasi tulen.“

Millal oli viimane kord, kui tulid Jumala juurde, et leida Ta käest kõike eluks vajalikku? Olid sa raskustes, seistes silmitsi kriisidega peres, tööl või tervise küsimustes? Selles pole midagi halba, kui läheneme Jumalale tõeliste vajaduste pinnalt. Jesaja kirjutab: ”Issand, nad otsisid sind kitsikuses, sosistasid lausumisi, kui sina neid karistasid.” (Jesaja 26:16). Psalmide autor tunnistab: ”Oma häält tõstes ma kisendan Issanda poole, oma häält tõstes ma anun Issandat. Ma valan välja oma kaebuse tema ette, ma annan temale teada oma ahastuse.” (Psalmid 142:2-3).

kolmapäev, 27. mai 2015

KRISTUSE HINGE SUURIM VALU

Mis on suurim valu, mida Kristuse hing võiks eales kogeda? Usun, et selleks on põlvkond, kellele on võimaldatud täielik ja piiramatu ligipääs Tema ligiollu, kuid kes ometi ei kasuta seda.

Jumala rahvas igatses ja janunes aastasadu näha õnnistust, mida meie täna näeme. See sama ligipääs, mis meile on täna võimalikuks tehtud, on miski, mille järgi Mooses nii väga igatses. See sama ligipääs, mida Taavet nägi oma südames, kuid mida kunagi reaalsuses ei kogenud. See sama ligipääs, millest Taaniel kunagi osa ei saanud, kuigi palvetas kolm korda päevas Jumala poole. Me esiisad nägid ette selle ligipääsu võimalikkust meie jaoks ja rõõmustusid sellest. Samas meie, kellele see võrratu and on antud, võtame seda nii iseenesest mõistetavana. Uks on meile avatud, aga me keeldume sellest vahel päevi ja nädalaid sisse minemast. Milline kuritegu! Igakord, kui ignoreerime ligipääsu, mille Jeesus meile lunastas, kõndides külma kõhuga selle uksest mööda, võtame Tema valatud verd väga kergekäeliselt. Issand on öelnud meile, et meil on kõik, mida eales vajame, kui me vaid läheks Tema juurde. Meie aga jätkame selle kalli anni pidevat eiramist.

Jumala Sõna manitseb meid: „Siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses…Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud.“ (Heebrealastele 10:22-23). See piiblilõik räägib vägagi selgelt palvest. Jumal õhutab meid: „Tulge minu ligiollu sagedasti! Tehke seda igapäevaselt. Te ei saa hoida alal oma usku, kui ei hoia minu ligi. Kui te ei sisene julgelt minu ligiollu, hakkab ka te usk kõikuma.“

Sa ehk tunned osasid kristlasi, kelle süda põles kord Jeesusele, kes alati veetsid kvaliteetaega koos Jumalaga, uurisid Tema Sõna ja lihtsalt olid Tema palge ees. Nad teadsid, et selleks, et oma usku elus hoida, peab hoidma Tema ligi. Nüüd aga käivad nende samade kristlaste palved heal juhul mõtte tasandil. Või nad jooksevad vaid hetkeks Jumala ligiollu, ütlemaks: „Tere Jumal! Palun juhi mind täna. Armastan Sind, Jeesus. Tšau!“ Nende otsiv ja igatsev süda on kaotsi läinud. Seda isiklikku suhet ja osadust, mis neil kord Jumalaga oli, pole enam. Ja kui sa siis küsid neilt nende hüljatud palveelu kohta, vastavad nad, et elavad usust.

Las ma öelda teile midagi – palveleiged inimesed muutuvad peagi usuleigeteks inimesteks. Mida enam nad hülgavad ligipääsu Jumala ligiollu, eirates kõike Tema poolt pakutavat, seda enam nad ära vajuvad.

teisipäev, 26. mai 2015

PIIRAMATU LIGIPÄÄS

Jeesus pakkus üheks ootamatuks, samas auliseks hetkeks, täit ja piiramatut ligipääsu Isale. Piiblis on öeldud, et Kolgatal, seal verest läbiimbunud ristil „Jeesus aga, kisendades taas valju häälega, heitis hinge. Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks…“ (Matteuse 27:50-51).

Sel samal hetkel, mil Jeesus hinge heitis, kärises Jeruusalemmas oleva templi eesriie sisuliselt pooleks. See oli see hetk, mil me saatus sai paika pandud. Sel samal hetkel, mil me Issand elu andis, anti meile ka täielik ja piiramatu ligipääs kõige pühamasse paika: „Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika - selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu.“ (Heebrealastele 10:19).

See templi eesriide füüsiline kärisemine esindas ka seda, mis toimus vaimses maailmas. Lõpuks ometi avanes meil võimalus nautida midagi, mis mitmele eelnevale põlvkonnale oli võimatu. Meile on antud eesõigus, mida ei omanud isegi Aabraham, Mooses ega Taavet mitte. Meil on ligipääs kõige pühamasse paika, kõikväelise Jumala trooni ette. See uks pole enam meie ees kinni. Piiramatu ligipääs Jumala juurde on nüüd võimalik.

Veelgi enam, Jeesusest sai meie ülempreester. Ta tõusis üles Uude Jeruusalemma, templisse, mis pole ehitatud kätega ning võttis seal ülempreestri koha. Ta astus otse Jumala pühasse ligiollu, viies oma vere Jumala armutrooni ette ja tehes seal meie eest eestpalveid. Seejärel aga istus Ta Isa paremale käele, omades kõike võimu, väge ja au.

See oli see hetk, kus Jeesus võttis endale lepingulise õiguse võtta ühte vaimulikku ihusse vastu igaühe, kes meelt parandab ja Teda oma Issandana vastu võtab. Ühtlasi saatis Ta oma Püha Vaimu edastamaks Tema kutset oma lastele: „Ma olen avanud teile ukse Isa juurde. Te olete nüüd ainuüksi juba seetõttu vastu võetud, et olete usu kaudu minus. Nii et tulge aga julgelt Isa trooni ette! Ma viin teid oma Isa ligiollu, kes on nüüd ka teie Isa. Teil on piiramatu ligipääs Ta juurde nii ööd kui päevad.“

esmaspäev, 25. mai 2015

TEMPLI PUHASTAMINE by Gary Wilkerson

Jeesuse ristil toodud ohver on enam kui küll kuni aegade lõpuni. Tema päästev, andestav ja puhastav vägi ning võit on kättesaadavad igale inimesele ükskõik, milliselt elualalt - alates kõige pühendunumast usklikust, kuni kõige paadunuma patuseni välja.

Olles alles väike poiss, mõistsin ma juba oma vajadust Kristuse pääste järele. Ma teadsin, et kui Jeesuse oma ellu vastu võtan, on Tema päästetöö kehtiv mu jaoks nüüd ja igavesti. Kuid peagi peale Tema vastu võtmist, süttis mu pahameel ühe oma õdede-vendade vastu, mida teatavasti laste seas tihti ette tuleb. Ja korraga ma tajusin, et vajan Jeesuse puhastavat verd oma elu üle ikka ja jälle. Tundsin end kui peata kana, mõeldes, kas mu pääste on ikka veel üldse kehtiv.

Lõpuks sai mulle selgeks, et ma ei vaja ainuüksi Kristuse päästet, aga ka Tema puhastavat väge oma igapäevasesse ellu. Jeesus tõestas meile seda me vajadust viimsel õhtusöömaajal, kui Ta võttis kausi ja rätiku ning asus oma jüngrite jalgu pesema. Peetrus oli sellest sümboolsest teost hämmingus, öeldes: „Issand, ära siis pese üksnes mu jalgu, vaid ka käsi ja pead.” (vt Johannese 13:9), millele Jeesus vastas sisuliselt järgnevaga: „Peetrus, minu veri on see, mis päästab su. Kuid sellest hoolimata elad sa räpases maailmas ning sellest läbi minnes jääb selle tolm su jalgadele. Seetõttu vajad sa minupoolset jalgade pesu sama palju, kui oma südame puhastust.“

On tõsi, et Jeesus on teinud meist uued loodud, mõistes meid igaveseks õigeks. Kuid minnes läbi selle pimedust ja kurjust täis maailma porist, ei saa me kuidagi vältida osa selle viha, himude ja kalkuse külge jäämist meile endilegi. Seetõttu ütleb Jeesus meile nõnda nagu Peetruselegi: „Kui tahate, et te elud oleks mulle meelepärased, pean teid igapäevaselt puhastama kõigist neist asjust.“

Selleks, et elada ja käia Tema pühaduses, peame mõistma, et Jeesus tahab ajada teatud asjad välja me elust. Kui Ta Matteuse 21:12-13 rahavahetajad templist välja ajas, puhastas Ta koguduse teatud sorti „katlakivist“, mis nende selga oli ladestunud. Mitte raha vahetus kui selline polnud see, mis Jeesuse närvi ajas – oldi seda ju aastaid tehtud, et muuta Jeruusalemma saabunud ustavate usklike elu lihtsamaks. Kuid mis Jeesust kõige enam vihale ajas, oli see, et nende tähelepanu oli koondunud äritsemisele, mis oli röövinud rahva innukuse Jumala suhtes. Nende südameis oli palvekojast saanud kaubanduskoda.

laupäev, 23. mai 2015

SKEUA POJAD by Claude Houde

”Aga mõned rändajad juudid, kes vaime välja ajasid, katsusid lausuda Issanda Jeesuse nime nende üle, kelles oli kurje vaime, üteldes: „Ma vannutan teid Jeesuse nimel, keda Paulus kuulutab!” Seda tegid ühe juudi ülempreestri Skeua seitse poega. Ent kuri vaim kostis neile: „Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, aga kes teie olete?” Ja inimene, kelles oli kuri vaim, kargas neile kallale, sai võimust nende üle ja võitis nad ära, nii et nad alasti ja haavatuna põgenesid sellest kojast. See lugu sai teatavaks kõigile juutidele ja kreeklastele, kes elasid Efesoses, ja hirm langes nende kõikide peale ja Issanda Jeesuse nime kiideti suureks. Ja paljud nendest, kes olid saanud usklikuks, tulid ning tunnistasid ja rääkisid oma tegudest.” (Apostlite teod 19:13-18).

Milline lugu! Me näeme sama olukorda sama selgelt tuhandete koguduste, jumalasulaste ja usklike eludes. Pane siinkohal tähele paari Skeua poegi iseloomustavat joont. Neil oli usuline taust – nende seas oli juba teist põlve erinevate rituaalide ja religioossuse ajalugu. Neil oli Jumala kojas oma kindel staatus ja positsioon, sest nad olid ülempreestri pojad. Nad tundsid Pühakirja ja olid enam kui hästi omandanud vaimse sõjapidamise sõnavara. Kuid tegelikult polnud nad midagi enamat, kui vaid haletsusväärsed papagoid, kes vaid kordasid järgi sõnu, hääletooni ja ametlikke palveid, omamata vähimatki tõelist suhet ja suhtlust Jumalaga. Nad olid küll omandanud õige kõnemaneeri, kuid nende elus polnud vaimulikke võite ega üleloomulikku meelevalda. Nad teadsid küll, kuidas end vaimulikena korrektselt üleval pidada, kuid neil polnud mingit väge ega jumalikku võimet teha inimesi vabaks. Nad olid vaid kui hale kuma Jumala tegelikust reaalsusest. Nad tahtsid küll ajada välja kurje vaime, kuid nad polnud arendanud lähedast suhet Jumalaga oma salajases palvekambris. Tagajärjeks oli midagi hirmuäratavat ja ohtlikku.

Januned sa vabaduse, meelevalla ja võidu võidmise järele? Põled sa igatsusest elada ja käia usus, mis „annab elu sellele, mis surnud“? Siis hüüa koos minuga: „Issand, suurenda mu usku!“ Sulle antaval vabastaval väel, kaitsel ja jõul pole vähimaidki piire, kui seisad hingevaenlasele vastu usuga, mis ütleb: "Inimestel on see võimatu, kuid Jumalal on kõik võimalik!" (vt Matteuse 19:26).

__________

Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 22. mai 2015

JUMALA PLAANID SU ELU SUHTES

Uue Lepingu sõlmides nägid nii Taevane Isa kui Ta Poeg, et paljud saavad hülgama Kristuse. Et paljud muutuvad leigeks või külmaks ning langevad lõpuks sootuks ära. Nii et Isa ja Poeg sõlmisid omavahelise lepingu: kui ükski lammastest pidi minema kaotsi või eksima ära, pidi Jeesus talle järgi minema ja ta karja juurde tagasi tooma.

Fakt on see, et vaimselt surnud inimkonda on läbi värskete, tervendavate vete taas võimalik ellu äratada. „Need veed…jooksevad alla lagendikule ja jõuavad merre; nende merre jõudes paraneb seal vesi.“ (Hesekieli 47:8). Kui Jumala tervendavad veed hakkavad voolama, hakkab ka kõik roheline tärkama – rohulibleke siin ja väike taimeke seal. Peagi aga lokkab juba terve aed!

Armas Jumala püha – Jumal endiselt igatseb su järele ning Tal on endiselt plaanid su elu jaoks. Seetõttu võid juba täna alustada otsast peale. Ta on tõotanud taastada kõik selle, mis on su elus hävinud või „ära söödud“, sõltumata sellest, kui kaua sellest on möödas. „Ja ma tasun teile nende aastate eest, kui saagi sõid rohutirtsud…“ (Joel 2:25). Sa võid endiselt olla Jumala elupaigaks, õppida tundma Tema saladusi ja võtta vastu Tema ilmutusi. Siin aga on viis, kuidas leida tagasitee Jumala juurde: tunnista, et oled Teda eiranud. Tunnista, et oled olnud liiga hõivatud ja aega on jagunud kõige muu, aga mitte Tema jaoks. Tunnista, et sa pole kuulanud, kui Ta on sind kutsunud. „Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!” (Efeslastele 5:14). Hüüa Ta poole just praegu: „Oo Jumal, tervenda mind! Ärata mu hing taas ellu! Raputa mind üles sellest uimas olekust. Ma tahan muutuda. Ma tean, et pead tegema oma töö mu sees, Issand. Ma igatsen Su värske puudutuse järele.“

Jeremija peegeldab meile Jumala südant nende inimeste suhtes, kes on Talle selja pööranud ja Ta unustanud: „Pöördu, taganeja Iisrael, ütleb Issand, siis ma ei vaata teie peale enam süngel pilgul, sest mina olen armuline, ütleb Issand…Aga tunne oma süüd…Pöörduge ümber, taganenud lapsed, ütleb Issand, sest mina olen võtnud teid oma valdusesse… ma teen teid terveks teie taganemisest!“ (Jeremija 3:12-14, 22).

Jumal ütleb sulle: „Mu laps, jah ma olin mõnda aega pahane su peale. Ma andsin sind tühjuse ja üksilduse küüsi, kuid nüüd tahan taastada kõik selle, mille hingevaenlane on hävitanud.“

neljapäev, 21. mai 2015

ELUJÕGI

Jumala Sõna hoiatab meid: „Kuidas siis meie võiksime pageda, kui me ei hooli nii suurest päästest…“ (Heebrealastele 2:3). Kristuse ignoreerimine läheb meile kõrgelt maksma.

Hesekieli 47 ptk räägib meile elujõest, mis voolab Jumala trooni eest. See jõgi peidab endas püha, tervendavat vett, mis kõrbest läbi voolates toob elu kõigele, mida see puudutab. See muutub üha laiemaks ja sügavamaks, kuni seal on piisavalt vett, et selles isegi ujuda. „Need veed…jooksevad alla lagendikule ja jõuavad merre; nende merre jõudes paraneb seal vesi. Ja kõik elavad hinged, kes liiguvad seal, kuhu need jõed iganes tulevad, virguvad ellu…“ (Hesekieli 47:8-9).

See elujõgi esindab kuulutatud evangeeliumit ja see on voolanud Kolgata ristil toimunust alates. Tänasel päeval kõik need miljonid inimesed, kes kuulevad Jumala Sõna ja võtavad selle vastu, saavad tervendatud ning Kristuse tõde äratab neid nende ignorantsusest, laiskusest ja apaatiast. Nende silmad avanevad kõige täiega ja nad tunnevad rõõmu Jeesusest. Nad otsivad igapäevaselt Tema ligiolu, armastavad Tema Sõna ning veedavad lähedast aega koos Temaga.

Kuidas aga on lood sinuga? Ujud sa Jumala tervendavates vetes? Või lased sa sel jõel voolata otse endast mööda? Pane tähele, mis juhtub nende kõrbe aladega, kuhu need veed ei ulatu: „Selle soised kohad ja mülkad aga ei parane: need jäävad soolaseks.“ (Hesekieli 47:11). Võib-olla sa oled süüdi Jeesuse ignoreerimises. Su palveelu on olematu, sa oled sõnakuulmatu ja eirad Tema Sõna ning sellest kõigest on saanud su alaline eluviis. Sa oled sisuliselt surmanud kõik ootused, mis Jeesusel kord olid su suhtes.

Mida see aga tähendab, et „need jäävad soolaseks“ nagu Hesekiel mainis? See tähendab täit ummikseisu, viljatust, tühjust, kuivust ja üksildust. Mõtle Surnumere peale Iisraelis. See on veekogu, mis on täielikult allutatud soola meelevalla alla. Ükski kala ei suuda selles ellu jääda ja üksi taim ei saa kasvada selle ümber. See on täilikult elutu ala.

On ehk sinustki saanud sarnane mülgas? Eraldatud, kokku kuivanud raba? On su elu viljatu Jumala asjade suhtes? On su igapäevaseks pärisosaks tühjus, kuivus ja üksindus? Kõik sinu ümber kannavad vilja ja kasvavad Kristuses. Jumala pühad veed on neid tervendanud, kuid sa ei oma ühtki neist allikaist, mis neile kuuluvad. Oled kristlane vaid nime poolest.

Kuid tea, et kunagi pole liiga hilja alata otsast peale! Muutku Jumal ise see hetk praegu sinu uueks alguseks.

kolmapäev, 20. mai 2015

TEMA SÜDAME RÕÕM

Jeesus tundis meist rõõmu juba ammu enne seda, kui see maailm loodi. Ta ootas seda aeg, mil’ tulla elama me sisse ja muuta meid enese asupaigaks. Ta tundis rõõmu sellest, et me saame klammerduma Tema külge, hüljates kõik teised. Sellest, et me saame otsima igapäevaselt Tema palet ning veetma kvaliteetaega koos Temaga. Sellest, et Ta saab jagada meiega oma saladusi ja me võime valada oma südamed välja Ta ees. Sellest, et me tunneme rõõmu Tema teedest, uurides Tema Sõna ilmutuste saamiseks Tema õigsusest. Sellest, et tunneme aukartust iga Tema poolt antud ilmutuse ees. Piibel annab meile väga selgelt mõista, mida Jeesus meist ootas. Nii et kuidas on – kas täidad Ta ootusi? Ta igatses veeta kogu su eluaja sinuga, nii et kas su lähedus Temaga on kasvamas? Või eirad sa pigem Teda päevast päeva?

Su Peigmehel oli igatsus tõmmata sind enese ligi. Ta tahtis avada oma südame sulle ja pidada igapäevaselt kallist osadust koos sinuga. Ta igatses näidata sulle nii palju erinevaid asju; asju, mida keegi teine pole varem näinud. Ta igatses vormida su elu ja tuua esile vaimuvilju su elus. Ühtlasi aga kõrvaldada kõik su nõrkused, hirmud ja ebapädevuse tunde. Sinust aga pidi saama Tema südame rõõm – läbi su pisarate, läheduse ja andunud pühendumise. Su sõnad Talle pidid olema kui pruudi omad, kes ütleb: „Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus.“ (Ülemlaul 2:3). „Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält.“ (Ülemlaul 2:14).

Ainuüksi mõte taolisest suhtest sinuga, pani Kristuse rõõmustama ammu enne selle maailma loomist. Samas aga, nüüd, mil aeg selle suhte jaoks on küps, hülgad ja ignoreerid sa oma Issandat. Sul on aega, et vaadata telekat, šopata, surfata netis ja toimetada aias, kuid sul pole vähimatki aega Jeesuse jaoks. Las ma küsida su käest: mis Sa arvad, kas Ta tahab elada pruudi südames, kes tunneb igavust Temaga koos olles? Miks peaks Ta jätkuvalt elama kelleski, kellel pole kunagi aega Ta jaoks? Kellel pole aega ei Temaga rääkimiseks ega Tema kuulamiseks.

Siinkohal üks oluline hoiatus: Jeesus ei jää nende sisse elama, kes ignoreerivad ja eiravad Teda. Sa võid ju nüüd muidugi vastu vaielda ja öelda: „Aga ma armastan oma Issandat! Ma ikka pole Talle päris selga pööranud!“ Fakt on see, et kui sa pole nädalaid palvetanud ja Ta Sõna uurinud – kui sul puudub isiklik ja lähedane suhe Temaga – oled sa juba oma suhtumisest Temasse selgelt märku andnud, andes otsekui mõista: „Mu teod tõestavad, et mul pole kirglikku armastust Jeesuse vastu. Mu pere, karjäär ja isiklikud igatsused-huvid on tähtsamad kui Tema.“

teisipäev, 19. mai 2015

IGATSEDES KUULDA JUMALA SÕNA

Psalmide autor Taavet ootas igapäevaselt, et saada mõnda sõna Jumalalt ja oli rõõmus iga sõna üle, mille ta sai. Ta tunnistas: „Sinu määrustest ma tunnen head meelt, ma ei unusta sinu sõna.“ (Ps.119:16). „On ju sinu tunnistused mu rõõmustajad ja mu nõumehed.“ (Ps.119:24). „Ma tahan ennast rõõmustada sinu käskudega, mida ma armastan.“ (Ps.119:47). „Sest sinu Seadus on minu rõõm!“ (Ps.119:77). Heebreakeelne otsetõlge sellele viimasele salmile on: „Ma naudin Su Sõna.“

Õpetussõnad 8:34 ütleb: „Õnnis on inimene, kes kuulab mind, kes päevast päeva valvab mu ustel, on vahiks mu uksepiitade juures.“ Mida need uksed (või ing.k tõlkes ka „väravad“) tähendavad, millele siin viidatakse? Psalmist vastab sellele Psalmides, öeldes: „Avage mulle õiguse väravad! Ma lähen neist sisse ja tänan Issandat.“ (Psalmid 118:19). Usun, et need „õiguse väravad“ tähendavad ka seda „kitsast ust“, millest Jeesus rääkis (vt Luuka 13:24). Need kõik viitavad ükskõik, kellele, kes pöördub igapäevaselt Jumala Sõna poole, et õppida tundma Tema õigsust. Taoline usklik on otsustanud elada õiget elu Jumala ees. Ta on elevil igast ilmutusest, mis suunab teda elama püha elu. Ta ütleb iseendale: „Ma tahan, et mu seesmine mina oleks täidetud tõega. Tean, et see ei sünni vaid seeläbi, kui kuulan jutluste salvestisi või loen vastavaid raamatuid. Seetõttu tahan oodata kannatlikult Issanda palge ees, et Tema võiks avada oma uksed ja väravad mulle.“ Jumala Püha Vaim kohtub taolise usklikuga ustavalt igal hommikul, kutsudes teda sosinal sisse: „Tere tulemast, sõber! Las ma näidata sulle täna taas midagi uut Jumala õigsuse kohta.“

Mida see tähendab „valvata ustel“? See viitab igale usklikule, kes tunneb aukartust Jumala Sõna ees. See fraas tuleb Jesaja 6 ptk’st, kus prohvet ootas templi uksepiitade juures, igatsusega kuulda Jumalalt. Kui Jesaja seal seisis, kuulis ta seeraveid laulmas: „Püha, püha, püha!“ ja kogu taevas kaikus nende kiitusest. Seejärel aga kostus taevast võimas hääl, mis oli nii tugev ja nii selge, et raputas kõiki ja kõike: „Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.“ (Jesaja 6:4). Jesaja on näide kellestki, kes „valvab uksel“. Näide usklikust, kes igatseb kuulda Jumala Sõna.

esmaspäev, 18. mai 2015

JEESUSE TEENISTUSE ALGUS by Gary Wilkerson

Johannese evangeeliumi 2 ptk, kus Jeesus astus templisse, tähistab tegelikult Tema avaliku teenistuse algust. (Tema varasem ime Kaana pulmas, kus Ta imekombel vee veiniks muutis, polnud avalik etteaste). See aga, mis järgmisena sündis, oli päris dramaatiline: „Juutide paasapühad olid lähedal, ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Ja ta leidis pühakojas neid, kes müüsid härgi ja lambaid ja tuvisid, ja rahavahetajaid istumas. Ja ta tegi paeltest piitsa ning ajas pühakojast välja kõik, nii lambad kui härjad, ja ta puistas laiali rahavahetajate mündid ning lükkas kummuli nende lauad ja ütles tuvimüüjatele: „Viige need siit minema! Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!” Tema jüngritele tuli meelde, et on kirjutatud: „Kiivus sinu koja pärast neelab mu ära.” (Johannese 2:13-17).

See, mida Jeesus seal templis tegi, oli enam kui radikaalne. Kui sa tahaks oma teenistusega algust teha, läheksid sa siis kuhugi hiiglama suurde kogudusse ja hakkaks seal laudu ümber ajama ja inimesi välja viskama? Kuid see, mida Jeesus tegi, tähendas enamat, kui vaid oma meelevalla demonstreerimist. See illustreeris seda, et Jeesus saab kõik pöörama pahupidi ja tegema seda erinevas võtmes.

See kõik toimus paasapühade ajal. Esimese paasapüha ajal pidid juudi pered rituaalse ohvrina tapma talle, määrides oma kodude uksepiidad kokku tolle verega. Asja mõte peitus selles, et kui surmaingel nende koduni jõudis ja verega piserdatud uksepiitasid nägi, läks ta nende kodust mööda. See oli kui sümboolne tava, mis viitas Jumala poolsele päästele ja vabastusele, mille käigus Ta vabastas oma rahva Egiptuse orjusest ja igasugu sidumistest.

Jeesus ilmus samuti orbiidile, kui Jumala ohvritall, kelle toodud ohver pakub päästet meile kõigile me patu needusest. Ristija Johannes oli sellest teadlik, kuna ta oli juba kuulutanud: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.“ (Johannese 1:29). Vähem, kui 3 aasta jooksul nägi kogu maailm Kristuse lõpule viidud tööd, kui kogu inimkonna patt Tema kanda pandi.

laupäev, 16. mai 2015

MEES JUMALA SÜDAME JÄRELE by Nicky Cruz

Taavet tundis Jumala väge ja kaitset juba väikese poisina. Kui täiskasvanud mehed lõid Koljatit nähes kartma, siis Taavet mitte. Ta läks Koljatile vastu ei millegi enama, kui vaid ragulka ja lingukividega ning võttis Koljati rajalt maha. Ta läks lõvidele vastu paljaste kätega ning murdis karusid ainuüksi odaga. Jumal võttis ühe väikese, tähtsusetu maa poisi – karjase – ja muutis ta võimsaks sõdalakseks-kuningaks!

Ükski teine valitseja polnud kogenud sellist armastust ja austust nagu Taavet seda koges. Rahvas jumaldas teda, tema sulased kuuletusid talle sõnagi lausumata ning tema naised täitsid iga tema soovi ja vajaduse. Milline ükski teine mees oleks eales kogenud sellist õnnistust, soosingut, armu ja heakskiitu oma Loojalt? Ja ometigi kahvatus see kõik tema suhte ees Jumalaga. Ta armastas Jumalat kirglikult ega lakanud Teda kunagi ülistamast. Isegi keset oma rohkeid töid ja toimetusi, kirjutas Taavet tundide viisi laule ja luuletusi Jumalale, laulis Talle oma südamest ning omas Temaga lähedast ja armastusest tulvil suhet nagu üks armunu teisega. Kogu maailma hõbe, kuld ja rikkused ei tähendanud Taavtile Jumala suhte kõrval grammigi. Ja selles peituski kogu tema väe saladus. See oli see, mis tegi Taavetist sellise suurepärase kuninga ja valitseja.

Taavet teadis kahtlematagi, et ta ei suuda Jumalata mitte midagi. Ta teadis, et Jumal oli see, kes andis jõu ta luudesse, vere ta soontesse, tarkuse ta mõtetesse ja julguse ta südamesse.

„Jumal on mu tugev paik ja vägi, tema teeb laitmatuks mu tee“ ütles Taavet. „Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind seisma mu kõrgustikele. Ta õpetab mu käsi sõdima ja mu käsivart vaskambu vinnastama. Sa annad mulle oma päästekilbi ja su alandus teeb mind suureks. Sa teed maa avaraks mu sammule, et mu luupeksed ei libiseks. Ma tahan jälitada oma vaenlasi ja nad hävitada ega taha tulla tagasi enne, kui olen teinud neile lõpu. Ma tahan teha neile lõpu ja nad purustada, nõnda et nad enam ei tõuse, vaid langevad mu jalge alla. Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks, sa surud kokku mu alla need, kes tõusevad mu vastu.“ (2 Saamueli 22:33-40).

__________

Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 15. mai 2015

HOIDES ALAL RÕÕMUSTUSE VAIMU

Jumal oli kuulnud iisraellaste nuttu ja oli osutanud neile ka oma armu, pöörates nende leinamise rõõmuks ning kinkides neile võimaluse hõisata ja rõkata. Nüüd aga kutsus Ta nad kokku veel üheks koosviibimiseks.

Selleks, et hoida alal oma rahva rõõmu ja mitte lasta sel taas kaotsi minna, pidi Jumal kaevuma pisut sügavamale. Tema rahva elus oli veel teatud valdkondi, mis polnud joondunud Tema Sõna järgi. Samas oli Ta kinkinud neile siiski teatud rõõmustamise ajad, et anda neile teada, et nad on turvaliselt hoitud. Keset Temapoolset vastuvõttu ja kingitud rõõmu, palus Ta samas oma rahval pühenduda Talle ühel sügavamal moel, eraldudes veelgi enam sellest maailmast. Jumal ütles neile rõõmustavatele hingedele: „Mul on ütlemata hea meel te üle. Selle üle, et olete parandanud meelt oma pattudest, rõõmustanud minu armust ja tõotanud kuuletuda mulle. Nüüd aga on aeg tegutseda tuginedes minu armastusele. Ma tahan, et eraldaksite end täiesti, murdes lahti kõigist ilmalikest mõjudest, mis on tunginud teie südameisse ja kodudesse.“

Lugu oli nimelt selles, et vangistuses viibides harjusid iisraellased paganatega juba üsna ära, võttes vaikselt omaks nii nende keele, kui harjumused. Iisraeli mehed olid võtnud naiseks paganatest naisi ja iisraeli naised abiellunud varakate paganatest meestega. Ühtlasi olid iisraellased võtnud omaks teatud pühitsematuid asju, mis olid saanud osaks ka nende Jumala teenimisest.

Mu armsad, me ei saa astuda täie Kristuse täiuse sisse, kui me ei eralda endid üha enam sellest maailmast. Kui me ei muutu üha enam Jumala sarnaseks ja üha vähem maiste inimeste sarnaseks, kes meid ümbritsevad, sest muidu kaotame tasapisi rõõmu oma meeleparandusest. Iisraellased ei tahtnud kaotada taaskord oma rõõmu, mistõttu nad otsustasid selles osas kuuletuda Jumalale: „Ja Iisraeli sugu lahutas enese kõigist muulastest, astus ette ja tunnistas oma patte ning oma vanemate süütegusid.“ (Nehemja 9:2). „Ja ülejäänud rahvas… võtsid needuse ja vande kinnitusel endile kohustuse käia Jumala Seaduse järgi…(ja mitte anda) oma tütreid maa rahvaile ega võta nende tütreid oma poegadele.“ (Nehemja 10:30:31).

Kuidas hoida alal Issanda rõõmu? Nõnda nagu me seda algselt tegime, kui Tema rõõmu vastu võtsime. Esmalt me armastame, austame ja januneme Jumala Sõna järele. Teiseks elame pidevas meeleparanduse vaimus ja kolmandaks – me eraldame end ilmalikest mõjudest.

neljapäev, 14. mai 2015

MURTUSE LAINE

Esra poolne poolepäevane jutlus polnud näljaste iisraellaste jaoks piisav. Nad igatsesid enama Jumala Sõna järele, mistõttu nad moodustasid grupid, kus lisaks Esrale oli veel 17 nn „koguduse vanemat“, kes kogu ülejäänud päeva juhtisid piiblitunde. Leviidid „õpetasid rahvale Seadust…Ja nad lugesid raamatut, Jumala Seadust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi.“ (Nehemja 8:7-8). Jumala seadustele pihta saades, hakkas see rahvas leinama oma patu üle. „Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid.“ (Nehemja 8:9). Kujuta seda vaatepilti ette: 50 000 inimest lamab silmili maas, nuttes ühiselt oma patu üle. Jumala Sõna oli otsekui haamrina purustanud nende uhkuse ja nende nutt kostis kilomeetrite taha üle mägede.

Kas see ongi see, mida ärkamine endast kujutab? On see sõna tõesti nii lõikav, et see surub inimesed põlvedele, nutma ja parandama meelt Jumala ees? Olen ka ise taolisi pühasid koosviibimisi näinud ja kogenud. Olles laps, võttis me pere osa laagri koosolekutest Elava Vee Laagris Pennsylvanias. Jeesuse teisest tulekust kuulutati nii suure väe ja meelevallaga, et kõigil oli tunne, et Ta saabub tunni pärast. Püha jumalakartus langes inimeste üle surudes nad silmili maha. Osad ulusid ja nutsid murtult, otsekui seisaks nad põrgu veerel, tundes tohutut kurbust oma patu pärast. Sageli oli nii, et Jumala Sõna kuulutati päev otsa, kuni õhtuni välja. Sageli leiti rahvast veel järgmise hommiku varatundidelgi silmili maas palvetoas, ägades oma patu üle. Osad tuli sealt lausa välja kanda.

See oli just üks sellistest õhtutest, kui Jumal mind 8-aastasena jutlustama kutsus. Ma olin tunde Vaimus, murtud ja nutusena, kogedes, kuidas Jumala Sõna sai elavaks mu südames. Kristuse tagasitulek põletas mu sees kui kõige ehedam reaalsus ja ma ei unusta seda imelist kogemust iialgi.

Jumala enda soov aga pole küll see, et Ta rahvas silmili maha põrandale jääks, valades ojade viisi pisaraid. Ei! Tema sooviks on tuua esile ehedat ja püsivat rõõmu! „Rõõm Issandast on teie ramm!“ (Nehemja 8:10). Rõõm, mis lähtub piibellikust kuulutusest ja tõelisest meeleparandusest, toob Jumala rahvale ka tõelise jõu ning tõmbab patuseid Tema kotta. Samas aga ei seosta enamus kristlasi kunagi rõõmu meeleparandusega. Samas aga on meeleparandus just kõige rõõmu algus Jeesuses. Ilma selleta ei saa olla ka rõõmu. Nii et iga usklik, kes käib meeleparanduses, saab ka üle ujutatud Issanda rõõmuga.

kolmapäev, 13. mai 2015

JUTLUSE MAITSJAD

Sa oled ehk kuulnud väljendit „jutluse maitsjad“. See väljend on juba pea 200 aastat vana, saades alguse Londonist kusagil 1800 aastate keskpaigas. Tolleaegne suur jutlustaja C.H. Spurgeon edastas igal pühapäeval jutlusi u 5000-inimesele. Linna teises otsas kuulutas Joseph Parker samuti võitud sõnumeid ning üldse leidus üle kogu Londoni tuliseid jutlustajaid, kes edastasid sügavaid, ilmutuslikke ja prohvetlikke sõnumeid.

Rikaste londonlaste seas tekkis lausa hasart, kui nad hüppasid oma kaarikutesse ja põrutasid ühest kogudusest teise, võrreldes erinevate jumalasulaste kuulutusi. Seejärel arutleti aga igal esmaspäeva hommikul Parlamendi erakorralisel koosviibimisel selle üle, milline jutlustaja oli pidanud parima jutluse ja kes oli suutnud edastada kõige sügavama ilmutuse. Neid ühest paigast teise redutajaid hakati kutsuma „jutluse maitsjateks“. Nad tahtsid alati tulla üksteise võidu esile mõne uu vaimse tõe või ilmutusega, kuid vaid vähesed panid ka tegelikult praktikasse selle, mida olid kuulnud.

Jeruusalemma Veevärava juures polnud aga mingeid meeliülendavaid jutlusi või sensatsioonilist kõnelemist. Preester Esra jutlustas otse Jumala Sõnast, lugedes seda tundide viisi ette. Ja Jumala rahva usk ning elevus kasvas, mida kauem nad seal seisid ja Jumala Sõna kuulasid. Vahel sai Esra ise nii haaratud kõigest loetavast, et ta peatus ja „kiitis Issandat, suurt Jumalat“ (Nehemja 8:6). Jumala au langes võimsalt nende üle ja kogu rahvas tõstis Jumala ülistuseks käed, öeldes: „Aamen, aamen“. (Nehemja 8:6). Kui aga Jumala Sõna ette loeti, siis „nad põlvitasid ning heitsid Issanda ette silmili maha.“ (s 6). Rahvas alandus Jumala ette murtuses ja meeleparanduses. Seejärel aga tõusid nad taas püsti, et ammutada taas Jumala Sõnast.

Siinkohal on oluline mõista, et see kogunemine ei kätkenud endas mingeid põnevaid lugusid, mis oleks rahva emotsioone üles kütnud. Keegi ei manipuleerinud nendega kantslist ega jaganud mõnda dramaatilist tunnistust. Seal polnud isegi mingit muusikat veel. Sel rahval jagus lihtsalt vaid kõrva kuulmaks kõike seda, mida Jumalal oli neile öelda.

Mina usun, et Jumal igatseb liikuda oma rahva seas samal moel ka tänapäeval. Ma näen, kuidas Ta Vaim õhutab üles kogudusi, kelle seas valitseb nälg Jumala Sõna järele.

teisipäev, 12. mai 2015

NÄLG JUMALA SÕNA JÄRELE

„Rõõm Issandast on teie ramm!” (Nehemja 8:10). Ajal, mil neid sõnu kuulutati, olid iisraellased pääsenud äsja vabaks Paabeli vangistusest ning Esra ja Nehemja juhtimise all ehitanud üles Jeruusalemma hävitatud müürid. Nüüd aga oli nende tähelepanu suunatud templi üles ehitamisele ja kogu oma rahva taastamisele. Nehemja oli taasrajatud Jeruusalemma veeväravate juurde kutsunud kokku erikoosoleku. „Siis kogunes terve rahvas nagu üks mees Veevärava esisele väljakule.“ (Nehemja 8:1). Nii oma 42 360 iisraellasest meest oli tulnud kokku sellele koosolekule. Nendele lisaks veel 7300 sulast, kelle seas ka 245 lauljat. Ühtekokku u 50 000 inimest.

Esmalt kuulutati Jumala Sõna. Piibel ütleb, et inimesed olid lausa näljased, et seda kuulda: „Ja nad ütlesid kirjatundjale Esrale, et ta tooks Moosese Seaduse raamatu…Ja preester Esra tõi Seaduse koguduse ette, niihästi meeste kui naiste ette, ja kõigi ette, kes mõistsid kuulata…“ (Nehemja 8:1-2). See rahvas ei vajanud seda, et keegi neid vägisi Jumala Sõnaga tagant utsitaks. Neil oli ühine nälg Jumala Sõna järele ja nad olid igati valmis sellele alluma. Nad tahtsidki, et see Sõna valitseks nende üle ja et nende elud joonduks vastavalt selle tõele. Kui hämmastav see ka pole, siis Esra kuulutas rahvale u 5-6 tundi – „koidust keskpäevani“ (8:3). Samas aga ei pannud keegi aega tähelegi, sest „kogu rahva tähelepanu oli suunatud Seaduse raamatule.“ See rahvas oli täiega Jumala Sõnast haaratud.

Milline imeline vaatepilt! Tänapäeva Ameerika kogudustes midagi sarnast küll ei leia! Samas aga las ma öelda teile – tõeline ärkamine ei leia kunagi aset ilma taolise tohutu näljata Jumala Sõna järele. Pole kahtlustki, et kui Jumala rahvas väsib kuulamast Tema Sõna kuulutust, saab ka alguse vaime surm ning Issanda rõõm lahkub.

laupäev, 9. mai 2015

SUUR VÄLJAKUTSE by Jim Cymbala

Kahjuks on nii, et kogu südamest Jumala palge otsimine ei säästa meid igakord väliste rünnakute eest. Peale 10-aastast rahuaega, tungis Aasa maadele korraga suur hulk võõrvägesid ja seda ilma vähimagi ilmse põhjuseta. Aasa oli Saalomoni pojapojapoeg, kuid tema jumalakartlikkus ei taganud talle sugugi mitte aegade lõpuni kulgevat siledat ja sirget teed.

Tõelised Jumala otsijad on taolisteks puhkudeks loonud usu reservaadi, kust siis uute probleemide korral ammutada. Nad teavad täpselt, mida teha: „Ja Aasa hüüdis Issanda, oma Jumala poole ning ütles: „Issand! Ei ole peale sinu ühtegi, kes suudaks jõuetut aidata tugeva vastu! Aita meid, Issand, meie Jumal, sest me toetume sinule ja oleme tulnud sinu nimel selle hulga vastu! Issand! Sina oled meie Jumal, ära luba, et inimene oleks sinust üle!” (2 Ajaraamatu 14:10).

Aasa usk ei olnud kui mingi kiirkoogisegu, mida pakist võttes kausis kokku segada. Tema ja ta rahvas olid juba pikemat aega hüüdnud Jumala poole, mis tingis ka selle, et nad ei sattunud paanikasse. Nad hüüdsid Jumala poole, et Ta tõuseks esile ja Ta tõusis. Seetõttu tehti etiooplastest plats puhtaks, kuigi neid oli arvuliselt oluliselt rohkem, „sest neid oli vallanud hirm Issanda ees“ (s 13).

See on klassikaline näide sellest, kuidas Jumal inimestega tegeleb. Heebrealastele 11:6 väljendab seda kõige paremini: „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ Ma ei suuda seda piisavalt palju rõhutada: kui me otsime Jumalat, siis Ta ka õnnistab meid. Kui me aga lakkame Teda otsimast…pole mingit varianti – ükskõik, kes me ka poleks. Sel juhul pole vahet, kui andekad me oleme, kui palju aukirju ja diplomeid ehib me seinu, milliseid prohveteeringuid on kuulutatud me üle või mida iganes muud.

Ajal, mil Aasa oli ühes oma sõjaväega teel koju, peatas prohvet teda teel, et kinnitada veelkord kõike toimunut: „Kuulge mind…Issand on teiega, kui teie olete temaga, ja kui te otsite teda, siis te leiate tema; aga kui te tema maha jätate, siis jätab tema teid maha!“ (2 Ajaraamatu 15:2).

__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 8. mai 2015

JUMAL, KES USTAVALT VARUSTAB

Kui me häälestame oma südamed kuuletuma Jumala Sõnale, lastes Tema Vaimul paljastada ja surmata kogu patu oma elus, annab Issand ise meile põhjust rõõmustamiseks. „Jumal oli neile suure rõõmu valmistanud…“ (Nehemja 12:43). Mina usun, et välja valatud õnnistus kätkeb endas rikkalikku rõõmu isegi keset me katsumusi. Issand avab oma taevad ja ristib meid „Jeesuse rõõmuga“ – hõiskamise, rõõmustamise ja lauluga – sõltumata sellest, mis me olukorrad ka poleks.

Nehemja tuletas rõõmsatele iisraellastele meelde, kuidas Jumal oli varustanud nende esiisasid kõrbes. Jumal oli valanud suurel hulgal armu nende üle. Ta oli õpetanud neid oma Vaimu läbi ja juhtinud neid läbi pilve -ning tulesamba. Ta oli varustanud neid üleloomulikult nii manna kui veega. Ja imekombel ei lasknud Ta ka nende riietel ega jalatsitel kuluda (vt Nehemja 9:19-21). Kuidas sulle taolised õnnistused meeldiksid? Suur hulk armuande, selged juhised ülalt, Jumala Vaim õpetamas sind, kõik su maised vajadused kaetud. Mulle tundub see küll võrratu loona! Ja pole kahtlustki, et need õnnistused kehtivad tänapäeval ka meie puhul. Issand oma suures halastuses on tõotanud varustada oma rahvast kõige sellega.

Samas aga on meil alati võimalus otsustada elada kõrbes, nii nagu iisraellased seda tegid. Nehemja tõi välja selle, et nende esiisad olid mässanud Jumala vastu, eirates Tema seadusi: „Ometi olid nad tõrksad ja hakkasid sulle vastu, heitsid sinu Seaduse selja taha…Sa kannatasid nendega palju aastaid…aga nad ei pannud seda tähele.“ (Nehemja 9:26, 30). Kujutad sa ette seda kohutavat vaimset surma, mille need inimesed eneste üle tõmbasid? 40 aastat hingamispäevi ilma ühegi rõõmu või hõiskamiseta. 40 aastat matuseid, ilma võimaluseta siseneda ealeski Tõotatud Maale. Need iisraellased olid rikkad õnnistuste ja kõige vajamineva poolest ning neil polnud millestki puudust. Ometi olid nad oma vaimus leiged. See on pilt Jehoova Jirest – Jumalast, kes varustab ustavalt oma rahvast isegi siis, kui nad on paadutanud oma südamed Tema Sõna suhtes. Iisraellased tundsid tüdimust Jumala asjadest ja ajasid seetõttu vahepeal oma asja. Sellest hoolimata jätkas Jumal oma armust nende igapäeva tegemiste juhtimist ja nende varustamist. Kuid see seltskond ei saanud kunagi osa Tema täiest täiusest. Et siis - ons’ see ime, et nende riided ja jalanõud kunagi ei kulunud, kui nad ei käinudki ju kuskil?!

neljapäev, 7. mai 2015

JEESUSE RÕÕM

Kus iganes Jumala Sõna austatakse, on vältimatu ka eheda „Jeesuse rõõmu“ välja valamine.

Nehemja ja Esra ütlesid neile, kes olid pöördunud tagasi Jeruusalemma: „Te olete olnud elevil Jumala Sõnast – olete janunenud selle järele, armastanud seda ja lasknud sel teha tööd oma südameis. Olete parandanud meelt, nutnud ja leinanud ning Jumalal on hea meel teie üle. Kuid nüüd on aeg rõõmustada! Võtke oma taskurätikud ja pühkige ära kõik pisarad. Nüüd on aeg suureks rõõmuks ja hõiskamiseks.“ (vt Nehemja 8:9-10).

Jumala au langes Iisraeli laste peale ja inimesed veetsid järgnevad 7 päeva rõõmutsedes: „Siis läks kogu rahvas sööma ja jooma…ja pidama suurt rõõmupidu, sest nad mõistsid sõnu, mis neile oli teatavaks tehtud.“ (Nehemja 8:12). Heebreakeelne tähendus sõnale „rõõmupidu“ on „lust, lõbu, rõõmustamine, õnn“. Taoline rõõmustamine ei tähenda ainuüksi head tunnet, vaid üht seesmist rõõmu ja sügavat joovastustunnet. Igas ühes meis võib see väljenduda erinevalt, kuna taoline rõõm pulbitseb sügaval me sisemuses. Kuid kõigile meie ümber on selge, et meie rõõmuallikas lähtub taevast.

Millal iganes Iisraeli rahvas pöördus tagasi patu ja ebajumalateenistuse juurde, kõrvaldas Issand nende rõõmu: „Ma lõpetan kõik ta rõõmu.“ (Hoosea 2:13). „Ja ma kaotan nende keskelt lustihääle ja rõõmuhääle…Kogu see maa muutub varemeiks…“ (Jeremija 25:10-11). Oli aegu, kus Iisraeli rahvas teeskles rõõmu, et püüda varjata oma rahva patte. Me näeme seda üsnagi palju ka tänapäeva kogudustes. Me võime küll kuulda Jumala Sõna kuulutust, laulu, tantsu, erinevaid vaimulikke ilminguid ja kärtsu ülistust, kuid need, kes armastavad Jumala Sõna, jagavad üsnagi ruttu ära, kas sellest kõigest peegelduv rõõm on ka ehe või mitte.

Sulle võib meenuda iisraellaste hõiskamine, kui nad ümber kuldvasika tantsisid. Kui Joosua oma rahvast kuulis, ütles ta: „Leeris on sõjakisa!“ (2 Moosese 32:17). Kuid Mooses vastas: „Ei see ole võiduhüüd… mina kuulen lauluhäält.” (2 Moosese 32:18) Ehk teisisõnu ütles Mooses: „See on nende inimeste hääl, kes on veel endiselt seotud; kes ei ole veel oma patuga tegelenud.“ Kullast oli saanud Iisraeli jumal ja see pani rahva hõiskama. Samas oli see võltsi rõõmu hüüd – hääl, mis andis märku Jumala eelseisvast kohtumõistmisest.

kolmapäev, 6. mai 2015

HINGE KOSUTAV RÕÕM!

See, mis paljudes tänapäeva kogudustes puudub, on miski, mida kadunud hinged kõige enam vajavad – ehe, hinge kosutav rõõm.

Kuulen kristlasi sageli ütlevat: „Palvetasime ärkamise taevast alla oma kogudusse.“ Kuid ma olen öelnud, et ainuüksi palve läbi pole see võimalik. Taolist ärkamist ei saa tulla enne, kui nii pastor kui ka kogu koguduse rahvas ei janune siiralt Jumala Sõna järele. Nad peavad täielikult alistama oma elud Jumala Sõna juhtimise alla. Me ei saa osa puhtast taevalikust rõõmust enne, kuni üdini puhas Jumala Sõna pole juhtinud meid patutunnetusele, lammutades maha igasuguse uhkuse, eelarvamused ja võlts väärikuse.

Kui Taavet oli sõnakuulmatu Jumala juhtnööride suhtes, kaotas ta ka oma rõõmu Issandas. See rõõm sai taastatud ainuüksi läbi tõelise meeleparanduse, mistõttu ta palvetas: „Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees…Puhasta mind…“ (Psalmid 51:4-5, 9). Ühtlasi palus Taavet sedagi, et ta saaks tagasi selle, mille oli kaotanud: „Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest.“ (s 14). Usun, et see selgitab nii mõndagi surmavarju kohta, mis paljude koguduste üle laiub. Lühidalt öeldes – seltskonnas leidub pattu. Ja seal, kus on pattu, on võimatu hoida alal Jumala rõõmu. Sest kuidas saakski Püha Vaim valada välja oma rõõmu inimeste üle, kes lubavad endale abielurikkumisi, sõltuvusi ja materialismi, elades nii nagu päästmatud?

Issand kõrvaldas oma au Siilost, kuna sealne ülempreester Eeli keeldus tegelemast patuga Jumala kojas (1 Saamueli 2:22-36). Eeli oli juba harjunud kerge eluga ja kui oled juba kord sõltuvuses naudingutest, ei motiveeri sind miski paljastama pattu. Kuid siis kirjutas Jumal pühakoja ukse kohale „ichabod“, mis tähendab: „au on lahkunud“. Seejärel seadis Ta aga Siilose eeskujuks sellest, mis juhtub kogudusega, kes ignoreerib pattu. Jumala au, ühes kogu rõõmu ja hõiskamisega, levib nii inimeste seas kui kogu Kristuse ihus.

teisipäev, 5. mai 2015

NÄE, KUIDAS HINGEVAENLANE PÕGENEB

„Sest ma valan janusele vett ja kuivale voogusid…“ (Jesaja 44:3).

Kas Jumal on toonud sulle oma janu kustutavat Sõna? On Ta tulnud su juurde keset su kõige põuasemaid aegu ja ujutanud sind üle oma Vainuga? Ammutad sa Tema Sõna puhast vett? Kui nii, siis oled ka valmis kuulutama enese omaks samas salmis peituvat teist lepingulist tõotust: „Ma valan sinu soo peale oma Vaimu ja su järglaste peale oma õnnistuse, et nad võrsuksid kui roogude vahel, otsekui remmelgad veeojade ääres.“ (Jesaja 44:3-4). Nagu sa ehk tead, kasvavad pajud ehk remmelgad kiiresti, kõrgeks ja laiaks. Võid neid sageli leida veeojade ja veekogude äärest. Jumal ütleb selles salmis: „Kuna sa oled minu väljavalitu, valan ma oma Vaimu ka sinu laste peale, lastes neil kasvada pikaks ja tugevaks Issandas.“

Kui sa loed neid salme, siis ma julgustan sind täitma need salmid oma laste nimedega, kes ei järgi veel Jumalat. Kuuluta iseendale Jumala poolt antud lubadust, paludes: „Issand, Sa ütlesid, et valad oma Vaimu mu lapse peale. Õnnista siis palun mu poega (lisa siia oma poja nimi). Vala välja oma Vaim mu tütre (pane siia tütre nimi) üle. Tekita neis mõlemas janu sinu elava vee järele ja pane nad pöörduma iseenese poole.“

Lõpuks aga ütleb Jumal, et su lapsed kuulutavad end „Issanda omaks“ (vt salm 5). Milline imeline tõotus!

Samas aga ei kuulu need tõotused päris igaühele, kes ütlevad vaid mööda minnes: „Ma olen Kristuse oma.“ Need tõotused kuuluvad neile vanemaile, kes on näljased ja janused Jumala järele. Kes ammutavad igapäevaselt Jumala Sõnast, palvetavad regulaarselt ja paluvad, et Jumala Vaim täidaks neid oma väe ja ligioluga. Kui kõik see iseloomustab ka sind, võid loota Jumala tõotustele. Kõigile neist! Kuuluta need enese omaks ja palu nende pärast Issanda ees. Seejärel aga külva oma pere palvetega üle ja näe, kuidas hingevaenlane põgeneb.

esmaspäev, 4. mai 2015

LIHTNE SÕNAKUULELIKKUS by Gary Wilkerson

Galileas toimunud Kaana pulmas nägi Jeesuse ema Maarja, et vein oli otsa saanud. Ta juhatas sealsed teenijad oma Poja juurde ja ütles: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!” (Johannese 2:5).

Paljude jaoks võib Jumala Vaimuga täitumine leida aset kas meie enda palvekambris või mõnes osaduses olles. Kuid paljud kristlased saavad täidetud alles siis, kui nad hakkavad täie tõsiduse ja siirusega kuuletuma Jumala selgetele juhistele. Olen täiesti veendunud, et see, mis hoiab paljusid usklikke seda kõike kogemast, on liiga pealiskaudne suhtumine Jumala Sõnasse ja Tema hääle kuulmisse oma südames. Eirates Jumala juhiseid oma elude suhtes – eriti neid, mis puudutavad Tema jumalikke eesmärke, kaotavad nad kergesti oma vabaduse ja kindluse.

Rääkisin hiljaaegu ühe noore kristlasest mehega, kes ütles, et on otsustanud kolida kokku ühe lihtsalt koos elava paariga, kes pole abielus. Ütlesin talle: „See ei tundu just kõige elutervem keskkond su jaoks“, mispeale ta vastas: „Minu meelest on see vägagi turvaline ja ma ei usu, et Jumal pahandaks mu peale, kui seda teen.“ Ta ütles seda otsekui ta ise kangesti usuks seda, kuigi tegelikkuses paistis ta olevat vaid kui üks teismeline, kes püüab salaja kodunt välja hiilida.

Lugu lõppes sellega, et see paar läks lahku ja sel kristlasest noormehel tekkis romantiline suhe selle lahku läinud naisega, mis peagi viis ka seksuaalsuhteni. Ma ei räägi seda lugu selleks, et kedagi hukka mõista, vaid selleks, et tuua lihtne näide: parim viis olla täidetud Jumala Vaimuga, on panna tähele Tema häält ja kuuletuda Tema korraldustele. Seda tehes saab meile osaks rahu, rõõm ja turvatunne ning meil on sel juhul ka meelevald rääkida Jumala nimel. Nii nagu Maarja seda seal pulmas tegi: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!”

Jah, me võime ju joosta altarile ja otsida sealt Jumala Vaimu veini, kuid paljude jaoks peitub vastus siiski vaid lihtsas sõnakuulelikkuses.

reede, 1. mai 2015

PALVETAVAD VANEMAD

Üks päev seisame me kõik Jumala kohtujärje ees, andes aru, kuidas oma lapsi kasvatasime. Ja sel hetkel pole meil võimalust tuua mingeid vabandusi või süüdistada kedagi teist. Seetõttu peame end juba täna läbi katsuma, küsides: oleme me kasvatanud oma lapsi Jumala kartuses? Oleme me andnud eeskuju elust, mis armastab ja austab Jumalat?

Mäletan oma lapsepõlvest hetke, kus õues mängides kuulsin oma ema 3-korruse akna kaudu palvetamas mu eest. Tema eeskuju on sööbinud elavana mu mällu. Hiljem, kui Gwen ja mina juba oma lapsi kasvatasime, tegime me seda sama – me palvetasime oma laste eest vastavalt Jumala Sõnale: „Issand, tee meie poegadest õigluse tammed veeojade ääres ja tütardest ilusasti voolitud nurgasambad templis, hoides neid kõigi hingevaenlase sepitsuste eest!“ (vt Jesaja 61:3 ja Psalmid 144:12).

Igal kristlasest lapsevanemal on oma laste suhtes kõrged ootused. Näen seda pidevalt me enda koguduses, kui vanemad toovad oma lapsi koguduse ette õnnistamiseks. Meie pastoraalmeeskond palub Jumala armastust ja kaitset nende väikeste üle. Seejärel aga võiame neid õliga ja palume, et Püha Vaim ümbritseks neid oma tulemüüriga. Kuid aegajalt taban end siiski mõttelt, et huvitav, kui palju neist armsatest väikestest lastest sattub üks päev siiski Saatana haardesse – narkootikumide või kuritegude küüsi – ainuüksi seetõttu, et nende emme või issi muutus hoolimatuks vaimse atmosfääri loomise suhtes nende kodus? Kas lapsed sattuvad hävingusse, kuna vanemad olid nii hõivatud omaenda probleemidega, jagamata lastele piisavalt tähelepanu või õiget karistust?

Võib-olla sa oled lapsevanem, kelle hinges on valu, kuna su täiskasvanud tütar või poeg ei teeni enam Jumalat. Või on su süda murtud, kuna su nooruk on seotud alkoholi või uimastitega. Oled näinud, kuidas su kord nii õrnast lapsukesest on saanud kibestunud ja kalk kadunud hing.

See sõnum siin pole kuidagi moodi mõeldud su hukkamõistmiseks. Keegi ei saa muuta oma minevikku. Küll aga on mul sulle üks küsimus. Vaadates tagasi oma lapsevanema aastatele, küsi endalt: valvasid sa ikka ka päriselt oma kodu üle? Katsid sa oma lapsi igapäevase palvega? Või olid sa liiga hõivatud kõige muuga? Lasid sa ehk oma lastel endale pähe istuda?

See kõik on nüüd minevik. Kuid ometi on veel midagi, mida sa saad teha – sul on endiselt kutse palvetada täiega oma laste pääste pärast. Just nii! Sul on siiski veel võimalus teha palvete kaudu tasa see, mis omal ajal tegemata jäi. Sul on endiselt võimalus otsida Jumala palet, kanda oma kullakesi palves ja paluda patutunnetust nende üle, mis juhiks nad risti alla.