teisipäev, 30. juuni 2015

LÄBIKATSUTUD JA PUHASTATUD

Mida selleks küll vaja läheb, et jõuda kadunud ja haiget saanud maailmani? Väikest armeed „sõdureid“, kes on teinud läbi raskuste ja katsumuste kooli! Jumal otsib neid, kes on valmis minema läbi tulest ja veest; kelle usk saab puhastatud ja setitatud ning tõuseb esile kui puhas kuld.

Läbi kõigi oma teenistusaastate olen märganud ühte mudelit enamus kristlaste eludes. See on peaaegu et alati nii, et niipea, kui Jumal meid päästab, juhib Ta meid katsumuste kõrbe. Miks? Sest Jumal otsib inimesi, kes usaldaksid Teda maailma ees keset kõige võimatumaidki olukordi. Sama kehtis ka Jeesuse elus. Niipea, kui me Issand ristitud sai ja veest välja tuli, juhtis Püha Vaim Ta kõrbe, kus Ta täiega proovile pandi (vt Luuka 4:1-2).

Näeme taolist usaldust ka Taanieli elus. Taanieli kadedad kaasvalitsejad sepitsesid tema vastu vandenõu, veendes kuningas Daarjavest keelama ära 30-päevast palveaega. Kuid nii nagu Taanieli kaaskondlased olid arvanud, nii ka läks – Taaniel eiras kuninga keeldu ja palvetas ikkagi kolm korda päevas. Ja kuigi kuningas Daarjeves austas Taanieli, pidi ta sellest hoolimata omaenda antud käsust kinni pidama ja Taanieli lõvi puuri heitma. Taaniel oli enam kui teadlik surmanuhtlusest kõigile, kes ei pidanud kuninga käsku. Kuid sellest hoolimata ei lakanud ta palvetamast, sest ta usaldas Jumalat. Ta teadis, et Jumal kannab ta sellest katsumusest läbi. Kuningas jälgis kogu selle loo keskel Taanieli väga pingsalt. Ta oli püüdnud rakendada kõikvõimalikke meetmeid, et päästa Taanieli, kuid see lihtsalt ei toiminud. Kui aga siis Taaniel lõpuks lõvide puuri heideti, kinnitas kuningas talle: „Sinu Jumal, keda sa lakkamata teenid, päästku sind!” (Taanieli 6:17).

Kui sa kuulutad mitteusklikele, et Jumal on su Issand, päästja ja tervendaja; Jumal, kes saadab korda võimatut, jälgivad nad sind vägagi hoolikalt, kuidas sa kõige võimatumates olukordades käitud. Nende pilk on kui naelutatud igaühe peale, kes kiitleb Jumala headusest, väest ja aust. Nii on ka Saatana pilk naelutatud nende peale, lootuses, et nende usk põrub.

Psalmist kirjutab: „Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes.“ (Psalmid 31:20). Mis on see suur headus, mille Jumal on pannud tallele neile, kes Teda rasketel aegadel kardavad ehk usaldavad? See on see vankumatu, auline tunnistus kogu maailma ees, et su usk peab vastu ükskõik, millele.

Kuidas Jumal reageeris Taanieli usule? Sellega, et Ta sulges näljaste lõvide suud (vt Taanieli 6:23).

esmaspäev, 29. juuni 2015

HINGA TEMAS by Gary Wilkerson

Pingelistes olukordades kordame endale ikka ja jälle: „Kui mul vaid oleks see üks asi. Kui ma vaid suudaks tulla toime selle ühe nõrkusega!“ Kuid Jeesus õpetab meid mitte keskenduma oma vajadusele, vaid selle varustajale. „Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada?“ (Matteuse 6:25-27).

Kui Vanas Testamendis kuningas Aasa olukord täiega hulluks läks, keskendus ta oma varustajale ja mitte oma probleemile. Kui tohutu suur hulk vaenlasi ta kuningriigi ümber piiras ja silmapiiril polnud vähimatki lootust, palus Aasa: „Ma ei tea, mida teha, kuid mu pilk on sinul.“ (2 Ajaraamatu 14:9-12).

Jeesus näitab meile, et mis iganes me olukorrad ka poleks, me peaks olema tänulikud nende keskel. Seistes silmitsi suurte näljaste rahvamassidega ja omades vaid mõnda leiba-kala, võttis Jeesus kätte ja tänas Jumalat. „Jeesus võttis nüüd leivad, tänas Jumalat ja andis neile, kes maas istusid, samuti ka kalakestest, niipalju kui nad tahtsid.“ (Johannese 6:11). Jeesus tänas Isa enne, kui see vajadus veel täidetudki sai ja kõik said osa suurest imest: „Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Jeesus oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks raisku!” Siis kogusid nad viiest odraleivast kokku kaksteist korvitäit palakesi, mis oli sööjatest üle jäänud. Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: „Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailma.” (Johannese 6:12-14).

Sinu olukord ei sõltu sinu võimalustest ja allikatest – see sõltub Jumala omadest. „Aga küll minu Jumal täidab kõik teie vajaduse oma rikkust mööda.“ (Filiplastele 4:19). Su süda on võib-olla miljoniks tükiks Jumala ees oma vajaduse pärast. Kuid see pole see aeg, mil vaadata oma läbikukkumiste peale, vaid aeg, mil’ tuletada meelde Jumala headust. Aeg lõpetada oma vajaduse pärast halamine ja aeg hakata tänama Jumalat. Ja kui sul endal ei jagu selleks kõigeks usku, ammuta seda oma kristlastest kaaskondlastelt. Hinga teadmises, et Jumal saab ilmutama end võimsal moel su elus. Usu seda ja leia rahu ning hingamine Temas!

laupäev, 27. juuni 2015

ALTARI EHITAMINE by Claude Houde

Kohtugem veelkord Aabrahamiga, sest tal on üks sõnum meile. Ta tahab õpetada meile usust ja sellest, kuidas seda taas üles ehitada ning tagasi saada. Vastuseks Jumala kutsele ja tõotusele: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma…õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!“ (1 Moosese 12:1-2), tegi Aabraham midagi täiesti erilist ja tähendusrikast – ta ehitas Jumalale altari (vt 1 Moosese 12 ja 13 ptk).

Altar tähistas tunnistust, avalikku pühendumist ja tõotust. See oli otsekui Aabraham oleks öelnud: „See on väljendus minu usust. Ma tahan, et iga inimene, kes seda altarit näeb, teaks, et ma ei häbene kuulutada oma kuulumist Jumalale. Ma usun Teda ja Tema tõotusi.“ Taoline „Issandale ehitatud altari“ kontseptsioon oli tolle aja juudi kultuuris vägagi paljuütlev, tõsine ja siduv. Altari ehitamine tähendas Jumalale aus ja truu olemist, võttes Teda tõsiselt ja olles siiras. See tähendas Jumala ees täie tõsiduse ja pühendumisega otsuste langetamist.

Ma olen enam kui teadlik, et paljud teist, kes te seda päevasõna loete, elategi taolise südame suhtumisega Jumala ees. See pole miski, millega eputada või uhkeldada, vaid sa tõesti tahadki olla Jumalale meelepärane, kuuletuda Talle ja täita ustavalt nii Ta tahet kui Ta Sõna. Sa oled siiras ja ehe kogu oma olemises ja püüdlustes. Sa oled ehitanud oma Jumala ees usu, palve, ülistuse, helduse, andestuse ja pühitsuse altari. Sinus on elav usk, et: „see, kes sinus on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva.“ (Filiplastele 1:6).

Sõltumata kõigist autasudest, karjäärist ja edutamistest, mida sa siin maa peal kogeda võid, elad sa igat oma päeva selle nimel, et kuulda üks päev Teda ütlemas: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!" (Matteuse 25:21).

See on märk sellest, et oled ehitanud altari oma Jumalale!

__________
Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 26. juuni 2015

USALDADES TEDA TÄIESTI

Armsad, Jumal ei päästnud meid selleks, et naudiksime vaid ise Tema lõputut armu, headust ja au. Meid valides oli Tal igavikuline eesmärk igaühe meie jaoks ja see ulatub nii palju kaugemale kui vaid Tema õnnistused, ligiolu ja ilmutus. Sest fakt on see, et Jumal sirutub veel tänini kadunud inimkonna poole. Ja Ta otsib uskuvaid ja usaldavaid inimesi, kellest voolida oma parimaid „evangeliste“.

Jumal ei kasuta ingleid selleks, et kuulutada Tema aust, vaid Ta kasutab selleks omaenda lapsi. Ta tahab treenida meist väga erilise ja ainulaadse soo (vt 1 Peetruse 2:9). Ta otsib võimalusi, kuidas muuta oma Sõna elavaks me eludes, nii et kui maailm kuuleb meid Ta Sõna kuulutamas, võiks ta sellesse ka uskuda. Ta tahab esitleda uskmatuile oma ustavaid lapsi, keda rasked ajad on purenud ja keda meeletud katsumused väntsutanud, kuid kes sellest hoolimata pole lakanud uskumast Temasse ja usaldamast Teda.

Me näeme, kuidas Jumal otsis taolisi inimesi ka Gideoni päevil. Kui Gideon esitas ülesutse leidmaks vabatahtlikke, kes sõdiks midjanlaste vastu, reageeris tuhandeid iisraellasi. Kuid Jumal ütles Gideonile: „Ja Issand ütles Gideonile: „Sinuga on kaasas liiga palju rahvast, et võiksin anda midjanlased nende kätte…nüüd hüüa siis rahva kuuldes ja ütle: Kes kardab ja on arg, see mingu tagasi…“ (Kohtumõistjate 7:2-3). Jumal ütles Gideonile: „Kui keegi siinolijaist kardab, käsi neil minna koju kohe praegu. Sest ma ei lase oma sõjaväel olla nakatunud hirmust.“ Ehk teisisõnu – Jumal loobus paljudest vabatahtlikest oma sõjaväe jaoks, mille tulemusena 22 000 kahtlejat saadeti koju. Gideon kahandas vabatahtlike arvu 10 000’ni, kuid Jumal ütles, et seda on endiselt palju, mistõttu lõpuks jäi sõelale vaid 300 lahinguks läbi testitud sõdurit.

See peaks ka meile midagi ütlema. Otsides evangeeliumi levitajaid, keda saata välja maailma, ei palka Jumal kogudusi, kelle read on täis arglikke, kahtlevaid ja proovilepanekutest mitte läbi käinud inimesi. Samuti ei vaata ta väliselt tegusate ja võimsate usuorganisatsioonide või kõrgelt haritud seminaristide poole. Jah, Jumal küll kasutab organisatsioone ja haritud inimesi, kuid neis endis pole vähimatki võimekust, mida läheb tarvis selleks, et olla Jumala poolt läbi katsutud ja proovile pandud sõnumi viijad.

neljapäev, 25. juuni 2015

KAHELDES JUMALA USTAVUSES

Kõigi pattude seast, mida me eales teha võiks, vihkab Jumal kõige enam me kahtlemist. Tuginedes nii Vanale kui Uuele Testamendile, kurvastab ja ärritab me kahtlemine Jumalat kõige enam, põhjustades Talle palju valu. Ülim näide sellest on Iisraeli rahvas peale seda, kui Jumal nad vaarao käest vabastas.

Psalmist halab: „Me oleme pattu teinud nagu meie esiisad, me oleme teinud paha ja olnud õelad. Meie esiisad Egiptuses ei saanud õieti aru su imetegudest ega pidanud meeles su suurt heldust, vaid tõrkusid su vastu mere ääres, Kõrkjamere ääres.“ (Psalmid 106:6-7). Psalmist teeb siin ühe ülestunnistuse. Mis oli see patt, mille nad siis korda saatsid? See oli nende kahtlus, kas Jumal neid ka edaspidi päästab? Seda vaatamata sellele, et Ta oli juba saatnud korda imelise ime Egiptuses.

Psalmist tahab, et kujutaksime ette seda Jumala rahvast, hõiskamas võitjatena teispool merd. Jumal oli just saatnud korda inimkonna ajaloo suurima ime, vabastades iisraellased võimsa Egiptuse käest. Samas aga, kuidas see sama rahvas siis reageeris, kui mõne aja pärast uue raskusega silmitsi seisis? Nad kahtlesid Jumala ustavuses. Psalmist ütleb: „Kujutate te ette? Jumal tegutses üleloomulikult meie kasuks, päästes meid meie vaenlase käest. Ja ometi ei usaldanud me Teda peale seda imelist imet. Kuidas me küll saime Jumalat niimoodi provotseerida?“

Lugu oli hoopis teine, kui Iisrael seisis võidukalt teispool merekallast. Nad hõiskasid ja tantsisid, kui nägid võimast Egiptuse sõjaväge uppumas. „Ta sõitles Kõrkjamerd ja see sai kuivaks, ja ta talutas nad ürgvetest läbi otsekui kõrbet mööda. Nõnda ta päästis nad vihamehe käest ja lunastas nad vaenlaste käest. Veed matsid nende rõhujad, ei jäänud neist üle ühtainustki. Siis nad uskusid tema sõnu, nad laulsid temale kiitust.“ (Psalmid 106:9-12). Iisraellased laulsid õiget laulu – kiituslaulu kõikvõimsale Jumalale – kuid nad laulsid seda valel pool merekallast. Igaüks võib hõisata ja laulda, kui on oma võidu juba kätte saanud. Kuid iisraellased põrusid haledalt enne merest läbi minekut, sest nad ei uskunud ega usaldanud Jumalat grammivõrdki.

kolmapäev, 24. juuni 2015

TÕELINE VAIMULIK MEELEVALD

Enamus meist arvab, et vägi on midagi, mis on nähtav, sähviv ja maid raputav. Kuid see pole üldsegi nii vaimuliku meelevalla osas. Peetrus ütleb, et Jumal usaldab vaimse meelevalla sellele, kes on „varjul olev südame-inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuse ilus, mis on Jumala silmis palju väärt.“ (1Peetruse 3:4). Kreekakeelne sõna, mida Paulus kasutab siin „tasase“ all, tähendab õrnust, leebust. Ja sõna „vaikne“ tähendab kindlat, vankumatut. Peetrus räägib siin südamest, mis tunneb alati rahu oma positsioonist Kristuses. Taolisel südamel on tõeline vaimne meelevald.

Otse loomulikult on see midagi hoopis vastupidist ilmalikule filosoofiale väest ja meelevallast. Maailm ütleb meile: „Kehtesta end! Kasuta oma võimu läbi hirmutamise. Loo aga silmkontakti, kasuta kehakeelt, löö oma pilguga kõik oimetuks. Vaata, et su oma vajadused ikka esmalt täidetud saaksid!“ Näeme taolist suhtumist peegeldumas tänapäeva muusikaalbumiteltki. Bändide liikmed kortsutavad kulmu, on ähvardava olekuga ja sõidavad sulle täiega sisse. Nad seostavad taolist hoiakut meelevalla omamisega.

Meie kui usklike suhtumine ja hoiak on aga hoopis teistsugune. Meie ainus eesmärk püüelda väe ja meelevalla poole on vaid üks – panna Saatan põgenema. Me vajame seda selleks, et seista vastu tema rünnakutele oma elus, oma kogudustes, oma peredes. Ja me peame mõistma, et ilma selle tasaduse ja leebuseta oma seesmises inimeses, ei ole meil mingit tegelikku väge.

Taavet kirjutab: „Su parem käsi toetab mind, su abi teeb mind suureks.“ (Psalmid 18:36). See fraas „teeb mind suureks“ viitab sellele, et Jumal suurendab üleloomulikult mu armulikkust teiste suhtes. Ehk Taavet ütleb: „Sinu armulikkus, Jumal, on suurendanud ka minu armulikkust.“ Mõtle sellele, mida Taavet ütleb. Kuningana oli ta kahelnud Jumala ustavuses Iisraeli vastu. Ta oli rikkunud abielu ja lasknud isegi ühe mehe tappa, et varjata oma pattu. Ja ometi näitas Jumal Taaveti suhtes üles tohutut armu ja andestust. Taavet oli täiesti rabatud Jumala nii suurest õrnusest ja armastusest tema vastu sel nii kohutaval ajaperioodil ta elus. Ja nüüd ta ütles: „Jumal on olnud nii õrn minu vastu minuga tegeledes. Kuidas siis saaks ma ise olla karm kellegi teise vastu, kes on minemas läbi samadest asjadest, nagu ma isegi? Jumala arm on avardanud mu südant niivõrd, et nüüd tahan näidata üles seda sama armu ja tasadust kõigi teistegi suhtes – oma abikaasa, oma laste ja kõigi teiste suhtes.“

neljapäev, 18. juuni 2015

VAIMSE MEELEVALLA SAAVUTAMINE

Kui jüngrid olid Saatana suhtes võimetud, ütles Jeesus, et vägi Saatana üle pole saavutatav muudmoodi, kui vaid palve ja paastu läbi. Miks nii? Usun, et seda seetõttu, et Jumal tahab omada aega tegemaks oma tööd meie seesmise inimese kallal. Ta tahab, et me südamed oleks täiesti ühel lainel Temaga. Meelevalla omamine pole vähimalgi määral võimalik ilma harjumuspärase suhtlemiseta Temaga.

Kuidas me saakski oodata, et suudame ajada Saatana välja oma kogudustest, kodudest ja sassi läinud eludega lastest, kui me ei palveta? Kuidas saavadki vanemad oodata, et Jumal annaks neile vaimset väge, kui nad vaidlevad, tülitsevad ja räägivad teisi taga oma laste kuuldes? Kuidas nad saaksid oodata meelevalla omamist, kui nad ise käivad väljas joomas ja samas lähevad täiega närvi, kui saavad teada, et nende lapsed tõmbavad kanepit?

Jeesus võis täie julgusega öelda: „Sest maailma vürst tuleb ja tal ei ole mingit voli mu üle.“ (Johannese 14:30). Kui sa ei saa öelda seda sama, oled täiega väetu ja Saatan möllab täie rauaga su kodus. Peetrus aga annab meile võtme vaimuliku autoriteedi omandamiseks, kui ta kirjutab: „Nõndasamuti, naised, alistuge oma meestele, et ka siis, kui mõned ei ole kuulekad sõnale, nad võidetaks usule ilma sõnata naiste käitumise läbi.“ (1 Peetruse 3:1). See „ilma sõnata“ viitab siin elustiilile või käitumisviisile. Usun, et Peetrus räägib siin ka Kristuse Pruudist, tehes seda abielunaise kujundi kaudu, kellel on tõeline vaimulik meelevald. Taoline naine alistub oma mehele, kuna Piibel käsib nii. Ja kuna ta laseb Jumala Sõnal valitseda enese üle, muutub tema „seesmine inimene“ Jumala jumaliku kuju sarnaseks. Peetrus ütleb, et selline naine ei pea noomima oma meest, pragama tema kallal või pidama talle loenguid. Ta on võimeline võitma oma mehe Kristusele ilma ainsamagi sõnata. Kuidas? Läbi tasase kõneviisi ja tema jumalakartlikust elust lähtuva väe.

Taolise naise mees võib olla vastik ja väljakannatamatu, mistõttu naine peab oma mõtteis ikka ja jälle keelt hammaste taga hoidma. Kuid kuna ta alistub Jumala Sõnale ja seeläbi ka oma mehele, saavutab ta üha enam ja enam vaimset meelevalda. Seetõttu vallandub temast ka üks võimas vägi, mis kasvatab tema meelevalda hingevaenlase haarde üle ta mehe elus.

kolmapäev, 17. juuni 2015

VÄGI TÄNASEKS PÄEVAKS

Apostel Peetrus oli lihast ja luust inimene nii nagu me kõik. Samas aga omas ta vaimulikku meelevalda Saatana üle. Ta ütles jalutule mehele templi väravas: „Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel - tõuse ja kõnni!” (Apostlite teod 3:6) ja see mees sai koheselt terveks. Tolle aja religioossed juhtid märkasid seda Peetruses olevat väge ja küsisid: „Missuguse väega või millise nime abil te olete seda teinud?” (Apostlite teod 4:7).

Piiblis pole kusagil ühtegi viidet sellele, otsekui see sama vägi poleks mõeldud ka meie jaoks täna. Pole seal ju kusagil kohta, kus Issand oleks öelnud oma kogudusele: „Olen teid siiani aidanud, kuid edasi vaadake ise, kuidas saate.“ Milline Jumal annaks oma rahvale väe keset kõrbe, kui nad seda kõige enam vajasid - annaks väe Iisraeli kuningatele, prohvetitele nagu Eelija ja suurtele rahvahulkadele Nelipüha päeval – kuid taandaks selle siis oma lõpuaegade koguduselt, kui me vajame seda enam kui ükski varasem põlvkond?

Piibli kohaselt on Saatana vägi kasvanud meie aegadel veelgi: „Sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks.” (Ilmutuse 12:12). Miks peaks Jumal laskma Saatanal rünnata nõrka ja väeta kogudust, kes ei suuda end kaitsta? Fakt on see, et Ta rahvas ei ole kunagi kaotanud ligipääsu Tema jumalikule väele. Kahjuks aga on suurel hulgal kristlastest vildakas arusaam vaimsest autoriteedist. See puudutab eriliselt karismaatilisi ringkondi. Tean mitmeid ja mitmeid „väe“ üritusi, kus jutlustajad panevad käsi inimeste peale, et võida neid vaimse meelevallaga. Samas aga, kui need inimesed siis pärast koju lähevad, kukuvad nad hingevaenlase vastu tõustes haledalt läbi. Ja nad küsivad sama küsimust, mida jüngrid kord Jeesuseltki: „Miks me küll ei suutnud deemoneid välja ajada?“

Üleloomulik vägi pole omistatav vaid käte peale panemise kaudu. Tegu pole mingi kingituse, vaid eluviisiga – Jeesusega koos elamisega. Seetõttu ka mitte igaüks, kes palub taolist meelevalda, ei muutu üle öö vaimseks jõujaamaks. Fakt on see, et Jumal usaldab oma jumaliku meelevalla vaid neile, kelle kohta Peetrus ütles: „Vaid selleks olgu varjul olev südame-inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuse ilus, mis on Jumala silmis palju väärt.“ (1 Peetruse 3:4).

teisipäev, 16. juuni 2015

MEELEVALD VAENLASE VÄE ÜLE

Usun, et tänapäeva kogudus on omadega täielikus kriisis tänu vaimse meelevalla puudumisele. Saan pidevalt telefonikõnesid nii pastoritelt kui lapsevanematelt, kes on paanikas oma laste pärast. Nad nutavad ja ütlevad: „Sain just teada, et mu laps on narkosõltlane ja ma ei tea, mida selle olukorraga peale hakata.“

Mu süda tunneb neile vanematele kaasa. Nende süda on murtud ja nad igatsevad meeleheitlikult vaimuliku meelevalla järele, mis pakuks neile reaalset abi. Samas aga mõtlen endamisi: kus on see vaimne meelevald nende endi kodudes? Usun, et paljud taolised vanemad peavad end võimetuteks, kui nad tegelikult pole seda. Kellelgi peres peab ju olema meelevald, et ajada hingevaenlane välja. Välja nende lapsest ja välja nende kodust. Seetõttu ütlen igale kannatavale lapsevanemale: te peate ise haarama kinni sellest vaimulikust meelevallast! Isegi, kui te laps end te ees sulgeb, omate te siiski seda väge oma salajases palvekambris.

Sa võid nüüd vastu vaielda: „Aga ma pole ju Jeesus! Tema oli see, kellel oli siin maa peal jumalik meelevald ja autoriteet!“ Tegelikkus aga on see, et Jeesus - Jumal lihalikul kujul – seisis Saatanale vastu inimesena; Jumala Vaimuga täidetud inimesena. Ta ei sõdinud Saatanaga üheltki teiselt tasandilt. Nõnda samuti lähenes ka Saatan Jeesusele alati kui inimesele, kuigi ta teadis, et tegu on Jumala Pojaga. Deemonidki võtsid Teda kui inimest, öeldes: „Mis on meil asja sinuga, Jeesus Naatsaretlane?“ (Markuse 1:24). Nad lähenesid Jeesusele kui inimesele, kes oli sündinud ühes konkreetses linnas Iisraelis. Kuid kuigi Jeesus oli lihast ja luust inimene, oli Tal täielik vaimne meelevald üle iga deemonliku jõu.

Sa võid ka mõelda: „Kui vaid minulgi oleks taoline vägi hingevaenlase üle. Kuid mul pole sellist meelevalda, et panna Saatan põgenema.“ See ei vasta tõele! Jeesuse jüngritel oli see sama vägi, mis Tal endalgi: „Ja Jeesus kutsus oma kaksteist jüngrit enese juurde ning andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada ja parandada kõiki haigusi ja igasugu nõtrust.“ (Matteuse 10:1). „Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal.“ (Luuka 10:19)

esmaspäev, 15. juuni 2015

ON’S MUL KÕIK, MIDA TARVIS? by Gary Wilkerson

Jeesuse teenistuse algaegadel tõmbas Tema „maine“ tervendaja ja imede tegijana suuri rahvahulki kokku. „Aga Jeesus läks mäele ning istus sinna koos oma jüngritega…Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat…“ (Johannese 6:3, 5). Piibli õpetlased arvavad, et see rahvahulk võis tähendada 10 000-15 000 inimest. Jüngrite jaoks oli taoliste masside nägemine kindlasti suureks julgustuseks. See oli kinnituseks sellest, et nad järgivad ikka õiget Meest ja et palju suuri asju on veel ootel. Kindlasti aga rõõmustas see ka Jeesust, kui Ta nägi oma jüngrite rõõmu, sest see õpetas neid ka ootama suuremaid asju Temalt. Samas aga, kui need rahvahulgad kõik kokku tulid, seisid jüngrid silmitsi võimatu dilemmaga, kui Jeesus ütles Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?” (Johannese 6:5). Keset kõike seda imelist seisu sõitis korraga reaalsus sisse.

On ehk taoline vaatepilt sullegi tuttav? Mõtle tagasi oma esimesele võrratule tööle, mis sul kord oli. Olid täiega elevil, kuna see tundus esimese sammuna oma kutsumuse täitumise suunas. Kuid siis, mõne päeva möödudes, selgus, et su ülemus polegi päris selline nagu algul tundus ja sa pead tegema koostööd kolleegiga, kes tundus sind põlgavat. Töö nõudis palju rohkem aega, kui sulle algul öeldi ja see röövis omakorda kallist aega pere arvelt. Ja korraga sa mõistsid: „Mul polnud aimugi, et see saab nii raske olema.“

Kujutan ette, et see on just see, kuidas Filippus end sel hetkel tundis. Hämmingus olles vastas ta Jeesusele: „Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.” (Johannese 6:7). See oli tol ajal tohutu suur raha. Ja isegi, kui neil oleks olnud ressurssi osta toitu, poleks sellest siiski kogu sellele massile piisanud. Lugedes Filippuse vastust, jä mulle kuidagi kõlama see: „Ei jätku.“ Kui sageli tabab see mõte meidki, kui takistustega silmitsi seisame? Kui sageli mõtleme isegi: „Ma pole kindel, on’s mul kõik, mida tarvis. Mul pole piisavalt ressursse ja ma kahtlen, on mul isegi võimeid selleks? Olen ma ikka piisavalt tugev Kristuses? On mul ikka piisavalt palju Püha Vaimu? Issand, olen ma tõesti kursilt kõrvale kaldumas?“

Üks on kindel: Jeesus oli Filippuse jaoks valmistanud suure võidu, ainult Filippus ise ei näinud seda veel. Sama tõde kehtib ka meie puhul: Jumal on kutsunud meid ootama Temalt suuri asju elus koos Temaga. Seega, mis juhtub, kui me olukorrad nõuavad usku? Usume me siis, et Ta on võimeline saatma korda ime, mida vajame? Või laseme me end oma piiratusel kõrvale juhtida? Jeesuse väljakutsel Filippusele oli oma põhjus: „Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha.“ (Johannese 6:6)

laupäev, 13. juuni 2015

ASTUDES VÄLJA JA VÕTTES RISKE by Jim Cymbala

Vaimsete asjadega seoses ei saa me kunagi teada oma potentsiaali Jumalas enne, kui me ei võta riske ega astu välja rindejoonele. Me ei saa kunagi teada, milline võidmine ja vägi on meile antud, kui me ei seo end oma Issandaga ega lähe välja Tema nimes, et rajada Tema kuningriiki. Isekeskis turvalistes piiblitundides istumine või üksteisele hukka läinud ühiskonnast kurtmine, ei tee vähimatki, et Jumala vägi saaks vabastatud. Jumal kohtub meiega lahingu hetkel. Ta annab meile jõu ja väe, kui vaenlane vajab tagasi löömist.

1 Ajaraamatus 11:12-14 kohtame me Eleasarit, kes saatis Taavetit tohutu suures lahingus vilistite vastu. Sellest, kui hirmuäratava vaenlasega oli tegu, annab meile aimu järgnev piiblisalm: „Seal oli põllujagu, täis otra. Rahvas põgenes vilistite eest.“ Seal polnud tegu vaid mingi väikese kähmlusega, vaid ikka täis mahus lahinguga võimuka vastase vastu. Paljud Iisraeli sõdurid nägid lähenevaid vaenlase horde ja andsid jalgadele valu, et säästa oma elu. Kuid mitte Eleasar. Nii tema kui Taavet „asusid keset põllujagu, päästsid selle ja lõid vilistid maha. Nõnda andis Issand suure võidu.“ (salm 14).

Taaskord võime näha inimliku ja jumaliku jõupingutuse kooslust. Jumal ei tegutsenud seal üksi. Ta ei saatnud taevast üht korralikku välgusähvatust, mis oleks vilistid hetkega ära küpsetanud. Selle asemel lasi Ta tol päeval pilguga üle horisondi, et näha, kes oleks valmis seisma keset seda odrapõldu ja võtma vastu Tema üleloomulikku väge. Ajal, mil teised kabuhirmus põgenesid, jäid Taavet ja Eleasar vankumatult paigale.

2 Saamueli 23:10 annab meile veelgi enam infot Eleasari kohta, kes „jäi paigale ja lõi vilisteid, kuni ta käsi väsis ja kangestus mõõga külge.“ Ta vibutas oma relva nii kindla käega ja sellise adrenaliiniga, et ta lihased kangestusid ja ta ei saanud enam mõõgast lahtigi lasta. Vot see oli alles võimas Jumala sõdalane!

See, mille järgi maailma olukorrad täna kisendavad, on analoogne otsusekindel ja meeleheitlik usk, mis haarab Vaimu mõõga, milleks on Jumala Sõna ega lase seda enne käest, kui võit on käes.

Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 12. juuni 2015

ARMASTADES OMA VAENLASI

Üks ülimaid küpse kristlase tundemärke on armasus kogu hukka läinud inimkonna vastu. Taolised kristlased näitavad üles võrdset armastust nii juutide kui palestiinlaste, nii bosnialaste, serbialaste kui kõigi vastu. Ainuüksi täiskasvanuks sirgunud küps kristlane võtab omaks Jeesuse sõnad: „Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi, õnnistage neid, kes teid neavad, tehke head neile, kes teid vihkavad ja palvetage nende eest, kes teid julmalt ära kasutavad ja taga kiusavad.“ (Matteuse 5:44, Piibli laiendatud tõlge). Luba ma küsin su käest: kujutad sa end ette veetmas kuu aega kusagil Palestiina sõjaväe haiglas, toites ja hoolitsedes sõdurite eest, kes tahavad hävitada Iisraeli? Suudad sa hoida oma eelarvamused kontrolli all, kuuldes iga päev sütitavaid uudiseid? Suudaksid sa omada sama meelsust nagu Kristus, kes peale risti löömist ütles: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“?

Kui tahad elada ja olla nagu Jeesus, ei saa sa lasta uudiste pealkirjadel oma inimlikke tundeid üles kütta. Kristus suri iga kadunud hinge pärast siin maa peal – sh ka aborte tegevate arstide, mõrtsukate, vägistajate ja laste pilastajate eest. Meie vanglad on täis süüdimõistetuid, kes jagavad võimsaid tunnistusi Jeesuse päästvast armastusest. Ja seda kõike vaid tänu sellele, et keegi otsustas armastada neid vaatamata nende pattudele.

Võid teada, et kasvad Jumala armus, kui oled võimeline paluma nende eest, keda maailm vihkab. Kuuldes kõikvõimalikke kohutavaid asju sündimas, peame siiski seisma vastu igale eelarvamusele, mis tahab tõsta meis pead ja kuulutama: „Ma võtan Kristuse meelevalla selle üle. Ma armastan inimesi nõnda nagu mu Issand seda tegi.“

Siinkohal on üks võrratu tõotus, mis maandab kõik me kahtlused ja ebakindluse: „Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Issand, on maailma äärte Looja…Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu…kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.“ (Jesaja 40:28-31).

neljapäev, 11. juuni 2015

KESET KRIISE JA RASKUSI

Üks kindel märk vaimulikust küpsusest on see, kui viid iga probleemi ja kriisi koheselt Jeesuse ette. Sulle on selgeks saanud, et sul on koht, kuhu minna. „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“ (Filiplastele 4:6).

Tundub, et osad kristlased aga ei saa kunagi kriisidest lahti. Igakord, kui neid kohtad, on neil jälle mõni kohutav mure varuks: „Mind tabab üks asi teise järel! Ma ei tea, mida teha.“ Nad on ükskõik, kellele valmis kirjeldama detailideni oma probleeme, kuid nad ei vii neid kunagi Jeesuse ette, otsekui Tal polekski neile midagi pakkuda.

Ära nüüd minust valesti aru saa – ma ei viita siin kristlastele, kes tõesti lähevadki läbi tõelistest raskustest. Me teenistus saab igapäevaselt tosinate kaupa kirju Jumala kallitelt, kes kannatavad ikka kohutavaid asju. Pigem vihjan neile „paadunud virisejatele“ koguduses, kes on oma ala spetsialistid vingumises. Neid kuulates tekkib vägisi küsimus: „Ons’ te Jumal surnud või? Miks te ei ammuta neist allikaist, mille Ta teie jaoks valmis on pannud? Kas te siis tõesti ei tea, et Ta on teinud teist enam kui võitjad?“

Jumala jaoks pole midagi meelepärasemat, kui pöördud oma probleemidega esmalt Tema poole, sest sa tead, et sul on keegi, kes on ustav kandma sind läbi. Siinkohal aga mõned Piibli kirjakohad, millest kinni hoida:

„Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1 Peetruse 5:7).

„Küll mu Jumal täidab kõik teie vajadused oma rikkust mööda kirkusega Kristuses Jeesuses.“ (Filiplastele 4:19).

„Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.“ (Johannese 10:10)

„Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Matteuse 6:33)

Leides end keset kriise ja raskusi, jookse ruttu Jumala juurde leidmaks tröösti, juhiseid ja varustust!

kolmapäev, 10. juuni 2015

UNUSTA KÕIK, MIS TAGA

Saatan on pannud mitmed kristlased komistama veenmisega, et nad on otsekui kaotanud midagi oma Issandas. Tegelikult aga on see kohutav patt kahelda Jumala armastuses enda vastu või hinnata oma positsiooni Kristuses tuginedes oma tunnetele. Sinu igapäevasel elul ja püsimisel Kristuses pole mingit pistmist sinu innukuse, pisarate või tublidusega. Su elu Kristuses tugineb ainuüksi usule ja ei millelegi muule.

Kujuta ette, kui metsas sa omadega oleks, kui su pääste tõepoolest sõltukski su tunnetest. Paulus julgustab meid „unustama kõike, mis on taga, ja sirutuma eesoleva poole.“ (Filiplastele 3:13). Sa ei tohiks kunagi toetuda oma minevikus kogetud emotsioonidele. Kõik, mis täna loeb, on su usaldus Jumala vastu. Usud ja usaldad sa Ta tõotusi enda suhtes? Oled sa valmis saama osa Tema jumalikust loomusest tõeliselt piibellikul moel ja mitte tuginedes oma tunnete virr-varrile ning välistele näitajatele? Tõeliselt valmis saama osa Tema aulistest tõotustest? „Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks.“ (2 Peetruse 1:4). Peetrus teeb selle väga selgeks: me saame osa Kristuse loomusest läbi selle, kui võtame vastu Tema lepingulised tõotused ja ei mingil muul moel.

Üks jumalasulane uhkeldas kord mu ees: „Olen lõpuks ometi saanud tagasi oma nooreea usu. Ma palvetan rohkem ja Piibel on taas mu igapäevane tahke toidus. Jumal annab mulle taas põletavaid sõnumeid koguduse jaoks ning mu süda valutab kadunud hingede pärast. Tunnen end nii uuendatuna!“ Kuid vaid paar kuud hiljem oli see sama mees tagasi oma elu mülgastes.

Jumal tõesti toob oma uuendust ja värsket võidmist me eludesse, kuid see pole see, millest me toituma peaksime. Tema lepingulised tõotused on need, millele me pidevas usus toetuma peaksime. Tema Sõna on vankumatu sõltumata sellest, kui nullis me ka omadega poleks. Ja me Issand peab meile antud tõotusi: „Temale, kes suudab teid hoida komistamast ja panna laitmatuna oma kirkuse palge ette hõiskama.“ (Juuda 24).

teisipäev, 9. juuni 2015

JUMALA JÄRGIJAD

Inimeste Jumala juurde pöördumised on sageli emotsionaalsed, kuna need kogemused on midagi täiesti uut ja ütlemata erilist. Muudatus, mis leiab aset me hinges, on nii ootamatu, et võib olla lausa hingemattev. Pole midagi imelisemat, kui pöörduda korraga oma sidumistest ja patust ning kogeda totaalselt uut elu Kristuses.

Meie kristliku elu algusaeg on võrreldav kui lapsega, kes õpib käima. See on ühtaegu imeline kui ka põnev, kui laps teeb oma esimesi samme. Emme-issi naeratavad, õhutades takka: „Tule, tule! Sa saad sellega hakkama!“ Laps teeb oma tatsuvate jalgadega paar-kolm sammu ja maandub siis taas põrandal.

Kuid ta aidatakse kiiresti püsti ning kiidetakse taevani. Õed-vennad julgustavad ka: „Tubli poiss!“ Ta on kõigi tähelepanu keskpunktis ja kui ta siis lõpuks ühest toa nurgast teise jõuab, kostub hõiskeid taevani. Milline emotsionaalne kogemus ta jaoks! Kuid juba üsna peagi pole ta enam tähelepanu keskpunktis. Ja nüüd, kui ta peakski kukkuma, ajab ta end ise püsti ja tatsab mööda kodu ringi, korraldades päris palju segadust. Ta näpib lilli ja kisub potid-pannid ning riided kapist välja, mille eest ta saab siis ka karistada. Korraga polegi enam kõik nii põnev. Kui tema esimesi samme saatsid rõõm ja naer, siis nüüd enam polegi kõndimine nii imetlusväärne ja emotsionaalne.

Sama lugu on ka meie vaimse eluga. Kui olid alles „beebi“ Jumalas, kogesid ka Tema erilist tähelepanu. Igakord, kui kukkusid, oli Ta seal, et sind püsti aidata. Kuid Pauluse sõnul ei peaks me jääma taolisse lapse staatusesse igaveseks. Nii nagu lapsele õpetatakse mitte uitama tänavail, nii õpetatakse sindki mitte sattuma vaimulike tulekahjude keskele. Ja millal iganes sa ka peaks kukkuma, pole ümber vaadates kedagi, kes sind püsti aitaks. Seda seetõttu, et Jumal tahab õpetada sind seisma Tema Sõnal ja elama usust, mitte roomama enam nagu beebi.

„Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.“ (Efeslastele 5:1-2).

esmaspäev, 8. juuni 2015

HAARATUD JUMALA ARMASTUSEST by Gary Wilkerson

Tänapäeva maailmas kostub mitmeid erinevaid hääli, mis õhutavad meid elama parimat võimalikku elu. Taoline mõtteviis on tunginud ka paljude kristlaste arusaama kogudusest. Nad arvavad, et Jumal peaks õnnistama neid kõigega, mida nad vähegi igatsevad. Kuid see pole see, kuidas Jumal meid õnnistab. Jah, Ta igatseb anda meile oma parima, kuid nimi, mis peaks olema meie tähelepanu keskpunktis, pole mitte meie, vaid Tema oma.

Kui Jeesus seal templis kõik need kaubitsejate lauad pahupidi pööras, hüüdis Ta: „Viige need siit minema!“ (Johannese 2:16). Sama lugu kehtib ka tänapäeval – meie templid peavad saama puhastatud kõigest, mis on võtnud vaid Jumalale kuuluva koha. Jumal saadab Jeesuse, et vabastada meid kõigist neist asjust ja teha ruumi kõigele sellele, millega Tema tahab meid täita. Ta tahab, et me tempel oleks taaskord palve, usu ja võidu koda. „Tema jüngritele meenus, et on kirjutatud: "Püha viha sinu koja pärast sööb mind ära!" (Johannese 2:17). Kui Jeesus rahavahetajad templist välja viskas, said jüngrid aimu Jumala tõelisest kirglikkusest. Jah, Jeesuse tegu võis ju näida julmana, kuid tegelikkuses peegeldas see siiski Jumala armastavat armu.

Paljud tänapäeva kristlased püüavad Jumala armu välja vabandada, selle asemel, et seda veelgi enam sütitada. Kuid Jumala arm polnud kunagi mõeldud selleks, et jätta meid apaatsesse seisu. Hoopis vastupidi – kui Jumala arm rakendub me elus, muudab see meid veelgi kirglikumaks. See pöörab me südamed enam Tema poole, paneb igatsema puhtama elu järele ja janunema Püha Vaimu järele, et Ta võiks tegutseda meie sees ja meie läbi. Arm äratab väga tugevaid tundeid. Piiblis on öeldud, et kui jüngrid nägid oma Isandat tegutsemas, „meenus neile“. Need pühendunud mehed olid jõudnud juba unustada, mida tõeline kirglikkus Jumalas tegelikult tähendab. Nüüd aga, kui Jeesus need rahavahetajad välja viskas, said nende südamed taas üles õhutatud mõistmises: „Ah see ongi see, mis tähendab olla nii haaratud Jumala armastusest!“

Kuidas on – kas su innukus on ka kaduma läinud? Ons tavapäraseks muutunud kristlus või liigne tarbimine röövinud su kirglikkuse Jeesuse suhtes? Kui nii, siis kutsu Ta lükkama laudu ümber ka sinu südames. Valitsegu Ta nimi kogu su ülistuse keskel, äratades sinus tugevaid tundeid. Ja las Ta tuletada sulle meelde sellist innukust ja pühendumist, mis haaraks su südame teenima oma suurt ja püha Jumalat. Aamen!

laupäev, 6. juuni 2015

KOLM LEIBA by Carter Conlon

Piibel räägib meile loo mehest, kes läks südaööl sõbra ukse taha ja ütles: „Sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!” (Luuka 11:5-6). Jeesus ei käinud kunagi mingeid suvalisi numbreid letti, nii et järelikult pidi sel kolmel leival olema mingi kindel tähendus. Pealegi ei tea ma ühtki inimest, kes suudaks korraga kolm pätsi leiba nahka pista. Seega, millele siin täpsemalt viidatakse?

See on see, kuidas mina kogu lugu näen: esimene leivapäts sümboliseerib Jumala Isa kaastunnet. Piibel ütleb meile: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Johannese 3:16). Nii sina kui mina vajame Jumala kaastunnet, sest see on see, mis kisub meid välja vaid iseendale elamisest. Jumala kaastunne paneb meid liikuma kaugemale palvest: „Anna meile leiba, päästa meid, andesta meile!“

Kui Jumala kaastunne paneb meid vaatama kaugemale iseendast, siis usun, et see viib meid ka lähemale teise leivapätsi tähendusele – Poja julgusele. Kui Jeesus oli Ketsemani aias, ütles Ta: "Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!" (Markuse 14:36). Nii sina kui mina vajame samasugust julgust, et panna maha oma tahe ja haarata kinni Jumala omast, elades kui Tema tunnistajad selle põlvkonna keskel. Me vajame üleloomulikku jõudu, et minna välja avalikesse kohtadesse ja seista Kristuse nime eest õelutseva rahva keskel, kes loodab vaid omaenese käsivarrele.

Kõige selle keskel olen nii tänulik Jumalale, et on veel ka see kolmas leivapäts – Tema Püha Vaimu vägi. See on midagi, mida Jumal on tõotanud kõigile, kes Talle kuuluvad ja on valmis pühendama end Tema tööle siin maa peal. See on neile, kes ei rahuldu enam vaid iseenda vajaduste eest palvetamisega, vaid on liigutatud ka selle põlvkonna vajadustest. Need on need, kelle palveis peitub vägi.

__________

Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. 

reede, 5. juuni 2015

KASVAMINE KRISTUSES

„Sest me käime usus, mitte nägemises.“ (2 Korintlastele 5:7).

Sa teed iga päev asju, mis ikka ja jälle tehes muutuvad mingi aja peale igavaks ja korduvaks. Nii näiteks tõused sa igal argipäeval ühel ja samal ajal, sööd ühte ja sama hommikusööki ning sõidad ühte ja sama teedpidi tööle. Käid ühes ja samas kohas lõunatamas, peatud samas kohvikus teel koju ja kuulad ühte ja sama raadiojaama samal ajal, kui sõidad.

Sama seis võib olla ka me vaimuliku eluga. Me läheme pühapäeva hommikul kirikusse ja istume samadel kohtadel. Me laulame ühtesid ja samu laule. Isegi me palved võivad tunduda kuidagi sarnased. Me teeme ikka ja jälle ühte ja sama ning korraga tekkib mõte: „Ma ei tee midagi enamat kui vaid see, mida olen alati teinud. Ma loen oma Piiblit ja palvetan. Laulan ka kirikukooris, kuid kõige selle keskel pole mingit vaheldust. Olen teinud kõiki neid asju aastaid, kuid ei kasva selle keskel üldse.“

See kõik on su tunnete vale! Taoline mõtteviis võib sult’ röövida Jumala armu. Fakt on see, et me kõigi elus on igapäevaseid pidevaid kordamisi. Ja see on igati OK. Tõeline kinnitus sellest, et endiselt kasvame, peitub selles, et me pole alla andnud. Pühendame end endiselt sellele, et Jumal võiks teha oma tööd meis – päevast päeva, nädalast nädalasse ja aastast aastasse.

Armus kasvamine ei tähenda seda, et peab pidevalt tegema midagi enamat ja suuremat Jumalale. Tõeline kasv peitubki selles, et teed ikka ja jälle seda ühte ja sama, üha suurema kindlusega südamest, et kõik, mida teeme, teeme Jumalale. See on otsekui kirjutama õppimine 1.klassis. Sa alustad ringide ja kriipsude tegemisest, kujundades seeläbi suuri tähti. Kuid pika peale muutuvad tähed väiksemaks ja tulevad üksteisele lähemale, kuni sa õpid ka sõnu kokku panema ning neist lõpuks lauseid moodustama. Vaatamata sellele, et oled teinud kogu aeg ühte ja sama, oled sa siiski kirjutanud ja läbi kogu selle aja on midagi sündinud ning saavutatud.

Ma olen veendunud, et vaimulik kasv tuleb enam ilmsiks korduvate asjade tegemises, kui pidevalt ühe tegevuse juurest teise juurde jooksmises. Edasiminek olukorras, kus oleme väsinud, murtud, mahasurutud või tagakiusatud, nõuab palju enam armu kui olukorrad, kus kõik on nii uus nii uus. Sa võid ju arvata, et oled vaimselt surnud ega liigu Jumalas kuhugi, samas kui tegelikult oled suure tõenäosusega kasvamas Kristuses iga päevaga.

neljapäev, 4. juuni 2015

JUMALA KASV SINU SEES

Sa pole võib-olla üldse teadlikki sellest võrratust küpsemise protsessist, mis sinu sees toimub. Paulus võrdleb meie vaimset kasvu meie füüsilise ihu kasvuga. Ta ütleb, et meie hing saab kosutatud ja toidetud samal moel nagu meie lihased, liigesed ja rakud. Ta nimetab seda „kasvamiseks Jumala kasvamises“ (vt Koloslastele 2:19). Taoline kasv lähtub ainuüksi Peast. Ehk lihtsamalt öelduna – kui sina usud ja usaldad Kristust ning jääd Temasse, täidab Tema lõputu eluvool su hinge. Jeesus on see lõpmatu elujõud sinu sees; voolav hoovus, mis kunagi ei lõppe. Seetõttu voolab ka Tema elu pidevalt sinus - isegi siis, kui sa magad. Ta varustab sind värskete tagavaradega igal hommikul ja seda sõltumata sellest, kuidas sa end ka väliselt ei tunneks.

Mis sa arvad, kuidas iisraellased kõrbes 40 aastat vastu pidasid? Nad elasid mannast, mis oli saadetud otse taevast. See nn „inglite toit“ hõlmas endas kõiki vajalikke toitaineid, et ehitada üles iisraellaste immuunsüsteem. See on ka põhjus, miks Jumala rahvas ei nakatunud kunagi ühtegi Egiptuse haigusesse. Kaananlased ja vilistid surid nende paremal ja vasakul käel katku, samas kui iisraellased olid immuunsed kõige toimuva suhtes.

Sama lugu on ka Kristusega, kes on meie tänase päeva „manna“. Tema on see leib, kes on meile taevast saadetud ja Ta ehitab üles meie vaimset immuunsüsteemi, mis peab vastu kõikvõimalike pattude suhtes. Me ei pruugi ehk väliselt näha selle manna mõju meie sees (nii nagu me ei näe ka oma füüsilise ihu immuunsüsteemi tugevnemas), kuid Jumala Sõna tõotab meile, et kõik, kes armastavad Jeesust, saavad tugevamaks oma vaimse immuunsuse poolest.

Mõtle sellele: jah, su elus võib ikka tulla ette aegu, kus koged kiusatusi, kuid aastatega kasvab su vastupanu võime ahvatluste suhtes. Ja su tülgastus sind ümbritseva roppuse ja rüveduse osas kasvab samuti. Sa ei mõtle ega räägi enam nii nagu maailm seda teeb. Samal ajal, kui su töökaaslased hõiskavad: „Jee, täna on reede – peo panemise aeg!“, mõtled sina: „Veel vaid kaks päeva pühapäevani!“ Seda seetõttu, et sa kasvad!

teisipäev, 2. juuni 2015

ÕHUTAGE ÜLES OMA NÄLG

„Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte: Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.” (Ilmutuse 3:1). Jeesus ütleb: “Sa võid ju olla hea inimene. Keegi, kes teeks ükskõik, mida, ükskõik, kelle heaks. Sul on hea maine nii koguduse kui maailma silmis. Sind tuntakse kui tõeliselt elavat kristlast, kes on õnnistatud Jumala poolt. Ometigi aga on surma faktor hiilinud su ellu. Midagi maist on saanud sind määrida.“ „Kuid Sardeses on sul mõned, kes ei ole määrinud oma rõivaid…“ (Ilmutuse 3:4). Mida see määrimine endast kujutab, millele siin viidatakse? See viitab elule, kus puudub palve. Siinkohal Jeesuse hoiatus meile: ”Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas, sest ma ei ole leidnud su tegusid olevat täiuslikud oma Jumala silmis.” (Ilmutuse 3:2)

Sardese usklikud ei olnud valvsad. Nad polnud palvetanud ega oodanud Issandat, otsides Teda nii nagu kunagi varem. Selle asemel olid nad muutunud hoopis hoolimatuteks, leidmata igapäevaselt teed Jumala palge ette, et saada abi või nõu. Seetõttu olidki nad saanud määritud. See sõna, mida Jeesus kasutas määrdumise kohta, viitab reostunud pinnasele; mustale plekile valgel kangal. Kristus ütleb meile: „Kui te ei palveta, pole teil ka mingit kaitset hingevaenlase eest. Teie hoolimatus muudab te riided määrdunuks.“

Samas aga rääkis Jeesus ka vähestest, kes ei olnud „määrinud oma rõivaid, ning saavad kõndida koos Temaga valgeis rõivais, sest nad on seda väärt.“ (vt Ilmutuse 3:4). Ehk teisisõnu ütles Ta: „Te südameis põleb siiski veel väikenegi leek minu järele. Te ei taha kaotada minu ligiolu ega muutuda viljatuks. Seetõttu, õhutage kiirelt see leek taas üles. Pöörduge tagasi oma salajastesse palvekambritesse ja hüüdke minu poole. Olgu te süda kindel kui ränikivi. Õhutage üles usuleek, enne kui see lõplikult kustub. Enne kui surm hiilib te vaimu nõnda nagu see on juhtunud paljudega teie ümber.“

Ärge ignoreerige seda võrratut ligipääsu, mille Jumal on teile annina võimaldanud oma ligiollu. Kogu teie tulevik sõltub sellest. Paluge ja otsige Issandat. Ta on võimaldanud teile ligipääsu enese ligi ja tõotanud täita iga teie vajaduse.

esmaspäev, 1. juuni 2015

JUMALA MAINE TEMPEL by Gary Wilkerson

Me oleme Jumala tempel siin maa peal ja meie ihud on Tema Püha Vaimu elupaik (vt 1 Korintlastele 6:19). Seetõttu on ka teatud asju, mis ei kuulu meie templisse ja mis võivad röövida enam meie aega ja tähelepanu kui Jumal ise.

Kui Jeesus hakkas templis kaubitsejate laudu ümber lükkama (vt Johannese 2:13-17), lõi Ta laiali palju enamat kui vaid rahavahetajate äri. Ta lükkas ümber ka ühe religioosse süsteemi, mis oli aastatuhandeid tuginenud loomohvritele, et olla meelepärane Jumalale. Jeesus andis sellega sõna otseses mõttes mõista, et: „Sinu suhe Isaga ei tugine enam ohverdatud lammastele, kitsedele või tuvidele. See saab tuginema ainuüksi minu poolt toodud ohvrile sinu eest, mis katab kõik igaveseks.“

Kogu seda vaatepilti seal templis võib võrrelda ka tänapäevaga. Paljud tänapäeva kogudused on täidetud kõikvõimaliku lärmi ja tegevustega. Kõik programmid on kenasti paigas alates misjonireisidest teistesse riikidesse, kuni evangeelsete tegevusteni kodupaigas ja suurte hulkade kodugruppideni välja. Ülistusteenistustel võib ju olla rohkesti prožektorite sära, võimast heli ja imelist energiat, kuid miskipärast võib aegajalt keset seda kõike tekkida tunne, et midagi on nagu puudu – Jeesus on puudu.

Kui me tähelepanu keskpunkt on pigem tegevustel kui Jeesusel, on me kogudused surnud. Vahet pole, kui väga me ka ei pinguta, et teha asju, mis teeniks ja austaks Tema nime – ükski meie poolt toodud „ohvritest“ ei suuda iseeneses saavutada tõelisi jumalariigi tulemusi. Jah, meie osadus võib ju väliselt näida väga püha ja auline, kuid kui me tähelepanu ei püsi Jeesusel, on me kogudused vaid täis surnud inimeste luid.

Loomade ohverdamise süsteem polnud kunagi Jumala parim plaan teostamaks lepitust patuse inimkonnaga. Nii nagu Iisraeli kuningate süsteem, oli ka see ohverdamise süsteem suht ebatäiuslik. Kuid Jumal lasi sel sündida, et sümboolselt viidata millelegi kõrgemale ja paremale. Jumal demonstreeris seda Aabrahami näitel. Noil iidsetel aegadel ohverdati ida kultuurides loomi ja isegi lapsi, et olla meelepärased oma vihastele jumalatele. Seetõttu ka, kui Jumal andis Aabrahamile korralduse võtta oma poeg ja minna ohverdada ta mägedes, ei kahelnud Aabraham hetkekski. Meile võib see tunduda päris kummalisena, kuid samas viitab see tohutule aukartusele, mis inimestel oma jumalate vastu tol ajal oli. Kui su jumal rääkis, siis sa hüppasid. Vastasel korral oleks sind ehk oodanud põud või mõni epideemia. See oli hirmule tuginev sõnakuulelikkus.

Kuid Aabraham tajus, et tema Jumal on teistsugune. Ja Jumal oligi tegelikult valmis tõestama, et Ta pole selline nagu Moolok, kellele inimesed oma lapsi ohverdasid. Niipea, kui Aabraham tõstis noa Iisaki kohale, Jumal peatas ta (vt 1 Moosese 22:11-12). Seejärel tõi Jumal kusagilt jäära välja, nii et Aabraham ohverdas hoopis selle. Jumal kuulutas sellega nii oma sulasele kui igale usklikule: „Ma ei vaja, et sa tooksid ohvreid mu ees. Ma ohverdan hoopis ise sinu eest!“ Jumal pööras sellega lauad täiega tagurpidi, nii nagu Jeesuski seda templisse sisenedes tegi.