esmaspäev, 31. august 2015

PEALTVAATAJAD by Gary Wilkerson

Jumala perre kuuludes koguneme me kogudustesse ülistama, laulma, kuulama ja andma. Kui me aga pole ettevaatlikud, võivad meist saada pealtvaatajad selles osas, kuidas Jeesus tahaks, et me oma elusid elaks. Sageli, kui näeme inimesi patustamas, soovime nende aitamise asemel salaja, et nad hoopis vahele jääksid. Ja kui nad siis jäävad, leiame endale õigustust stiilis: „Ma teadsin seda! Selle inimese elu tundus alati veidi vildakas olevat.“

Miks me küll niimoodi käitume? Kas ehk seetõttu, et tunneme süüd omaenda patu pärast? Kõigi me eludes on asju, mille pihta teised võiks kiviga visata. Fakt on see, et variserid, kes abielurikkumiselt tabatud naise Jeesuse ette vedasid (vt Johannese 8:3-11), oleks võinud võtta ka rahva seast kelle iganes ning temagi kividega surnuks visata. Tänapäeva inimesed teevad seda sama, pildudes süüdistusi sotsiaalmeedias. Jeesuse lähenemine oli teistsugune. „Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?” Tema ütles: „Ei keegi, Issand!” Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!”] (Johannese 8:10-11).

Evangeeliumi kuulutajana ma armastan neid kahte sõna: „Ega minagi.“ Jeesus ei mõistnud seda naist hukka, mis oli Temast äärmiselt radikaalne. Sama radikaalne on see veel tänapäevalgi, kui Ta käsib igal ühel meist meelt parandada, öeldes samas, et „ega Temagi meid hukka mõista“. Veelgi radikaalsem oli Jeesus aga siis, kui Ta teatas religioossetele juhtidele, et Tal on nende kohta palju öelda ja kohut mõista, kuid Ta ei tee seda (vt Johannese 8:26). Wau! Kõlab kui räige solvanguna, kuid samas oli Jeesusel tõesti terve „musta pesu nimekiri“ nende kohta, mille põhjal nende üle kohut mõista. Tal on sarnased nimekirjad meiegi elude kohta, kuid selle asemel, et meid hukka mõista, ütleb Ta: „Ega minagi mõista sind hukka.“

Milline hämmastav hetk, mis ilmutas ülivõimast armastust Jumala armu taga, „et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.“ (Roomlastele 5:8).

reede, 28. august 2015

HÄÄLETU APPIHÜÜD

Vahetult enne, kui Jeesus tervendas Markuse 7 ptk’s kurdi mehe, vaatas Ta üles taevasse ja õhkas (vt Markuse 7:34). Sõna „õhkamine“ tähendab antud kontekstis kuuldavat oiet või ägamist. Jeesuse südamest lähtus üks tugev ohe. Ilmselgelt ei kuulnud see kurt mees seda, aga mis selle ohke siis tingis?

Olen lugenud mitmeid kommentaare selle olukorra kohta, kuid ükski neist ei haaku sellega, mida usun kuulvat Jumala Vaimult selle kohta. Olen veendunud, et Jeesus vaatas üles taevasse ja suhtles oma Isaga. Ta nuttis salaja oma hinges kahe asja pärast. Ta nuttis esiteks millegi pärast, mida ainult Tema sai näha selles mehes. Ja teiseks selle pärast, mida Ta näeb ka tänapäeval, mis on lukustatud paljude inimeste ja eriti noorte südameisse.

Mis see siis oli, mida Jeesus nägi nii tookord, kui ka tänapäeval? Mida Ta kuulis nii selle kurdi mehe, kui paljude tänapäeva inimeste südames? Ta kuulis hääletut appihüüdu. Ühte südame hüüdu, mis oli kusagil sügaval peidus ja võimetu end väljendama. Seetõttu ägaski Kristus ise selle kuuldamatu appihüüu tõttu. Ta oli hääleks kõigile neile appihüüdudele, mis ei suutnud end ise väljendada.

Mõtle neile paljudele õhtutele, mil see kurt mees end magama nuttis, kuna keegi ei mõistnud teda. Isegi ta ema ega isa ei suutnud aru saada, mida ta rääkis. Kui sageli püüdis ta väljendada oma tundeid, kuid välja tulid vaid valulikud, imelikud helid. Ilmselt mõtles ta: „Kui ma ainult saaks rääkida! Kasvõi korrakski! Kui mu keel pääseks kasvõi korrakski valla, saaksin jagada teistega, mis toimub mu hinges. Ma kisendaks täiest kõrist: „Ma pole rumal! Ma pole neetud! Ja ma ei põgene Jumala eest! Olen lihtsalt segaduses. Mul on probleeme, mida keegi ei kuule.“


Küll aga kuulis Jeesus selle meeleheitel mehe südant. Ta mõistab igat seesmist oiet ja ohet, mida pole võimalik sõnadesse panna. Piiblis on öeldud, et meie kannatused puudutavad meie Issandat, mistõttu koges Ta ka selle mehe kurtusest ja kidakeelsusest lähtuvat valu. 

neljapäev, 27. august 2015

MÄRKIDE KEEL

Mis oli esimene asi, mida Jeesus tegi, kui kurt mees Ta juurde toodi? Jeesus viis ta rahvahulgast kõrvale (Markuse 7:33). Jeesus teadis koheselt, mida see kurt mees vajas. Ta igatses isikliku puudutuse ja kogemuse järele. Ta ei tahtnud leppida millegagi, mida „teised“ olid leidnud, vaid tahtis kogeda midagi ehedat ja reaalset iseenda jaoks. Ta tahtis, et Jeesus avaks ta kõrvad ja päästaks ta keele valla ja see pidi juhtuma vaid nende kahe vahel.

Kui oled aastaid Jumalat teeninud, siis las ma küsida su käest midagi: on ju nii, et see vastab tõele ka sinu puhul, kui vaatad ajas tagasi ja meenutad oma üleloomulikku kohtumist Jeesusega? Ta puudutas sind ja sa kogesid seda. See kogemus ei tulnud mitte kellegi teise kaudu; mitte ühegi inimese ütlemise peale. See tuli seetõttu, et kogesid Kristust isiklikult. Seetõttu oled ka kindel selles, mida Temaga omad ja jagad.

Jeesus teadis, et ka see mees vajab taolist kohtumist, mistõttu Ta kõnetas meest tema enda keeles – märkide keeles. Ta „pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt.“ (Markuse 7:33). Kujutad sa ette, mis võis toimuda selle kurdi mehe meeltes? Ta võis eeldavasti mõelda: „Ta ei esita mulle mingeid küsimusi ega süüdista mind. Ta teab täpselt, millest olen läbi läinud. Ta teab, et ma pole Teda hüljanud. Ta teab, et tahan kuulda Ta häält ja suhelda Temaga otse. Ta teab, et mu süda tahab kiita Teda. Kuid ma ei saa teha ühtegi neist asjadest, kui ei koge Tema imelist puudutust. Ta peab teadma, et ma tahan seda.“

Meie Päästja näitab samasugust kaastunnet üles ka meie päästmata lähedaste suhtes. Ta ei tee kellestki naerualust. Mõtle, kui kannatlik ja hooliv Ta oli Tarsose Sauluse suhtes! Selle hästi tuntud mehe jaoks oli valmis pandud imeline kohtumine Jeesusega. Kristus oleks võinud minna ta juurde ükskõik, millal. Ta oleks võinud võtta Sauluse rajalt maha keset Stefanose kividega surnuks viskamist, tehes seda suurte rahvahulkade ees. Ta oleks võinud teha Sauli pöördumisest suure numbri, aga Ta ei teinud (vt Apostlite teod 9:1-19).

kolmapäev, 26. august 2015

TEMA AINUS LOOTUS

Kurdi ja kidakeelse mehe ainus lootus terveks saada peitus Jeesuses (Markuse 7:31-35). Ta vajas isiklikku kohtumist Temaga. Olgu siinkohal täpsustuseks öeldud, et see mees polnud selline, nagu need, keda Paulus kirjeldas: „…vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest...“ (2 Timoteose 4:3-4). Ka polnud sel mehel „tuimuse vaimu või kõrvu, mis ei kuule“ (Roomlastele 11:8). Ta polnud ka selline nagu need, keda kirjeldatakse Apostlite tegudes 28:27 „…nad kuulevad kõrvadega raskesti ja pigistavad oma silmad kinni, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks.“ või need, kes osalesid Stefaonse kividega surnuks viskamises „hoides oma kõrvu kinni“ (Apostlite toed 7:57).

Fakt on see, et see mees tahtis kuulda. Ta tahtis meeleheitlikult terveks saada. Ja ometi me loeme, et „tema juurde toodi kurt“ (Markuse 7:32). See mees ei saanud ise Jeesuse juurde tulla, vaid ta toodi Tema juurde. Ta pidi ilmselgelt teadma, kes Jeesus on ja et Tal on vägi tervendada. Veelgi enam, see mees teadis, kuidas suhelda – kas siis viipekeeles või kirjutades – ja ta tuli oma eluga ise toime. Küll aga ei teinud ta ise kunagi ühtegi sammu, et tulla Jeesuse juurde, vaid teised pidid ta tooma. Kes need teised olid? Võin vaid ette kujutada, et need olid selle mehe pereliikmed või lähedased sõbrad. Inimesed, kes hoolisid temast piisavalt, et tuua ta Jeesuse juurde. Usun, et see stseen räägib väga palju ka me tänapäeva noortest. Nad ei lähe ise Jeesuse juurde, vaid neid tuleb tuua kas siis oma vanemate, sõprade või kogudusepere poolt. Nii nagu selle kurdi mehe vanemad, peame ka meie tooma oma lapsed ja lähedased Jeesuse juurde. Aga kuidas? Läbi igapäevase usupalve.

Meie laste ja kallite jaoks on vaid üks ravi ja lootus kuulda tõde ja see on isiklik kohtumine Jeesuse endaga. Nad palusid Teda, et Ta paneks oma käed selle mehe peale (Markuse 7:32). Kreekakeelne tähendus siinsele palumisele viitab kogu hingest anumisele või palvetamisele. Need vanemad anusid Kristust: „Palun, Issand, puuduta me poega ja pane oma käed ta peale.“

teisipäev, 25. august 2015

ÕPPETUNNID ME JAOKS

Markuse 7 ptk’s võime näha, kuidas Jeesus saadab korda ühe tõeliselt suure ime. Kogu lugu leiab aset vaid viies salmis: „Ja Jeesus lahkus Tüürose alalt ja tuli läbi Siidoni Galilea järve äärde, Kümnelinnamaa piirkonna keskele. Ja tema juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale. Ja Jeesus võttis ta rahvahulgast kõrvale, pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt ning üles taevasse vaadates õhkas ja ütles talle: „Effata!”, see on „Avane!” ja ta kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla ning ta rääkis korralikult.“ (Markuse 7:31-35).

Kujuta ette seda olukorda. Niipea, kui Jeesus Dekapolise kallastele jõudis, kohtas ta meest, kes oli ühtaegu kurt kui kidakeelne. Mees sai küll rääkida, kuid ta jutt oli arusaamatu. Jeesus viis ta rahvahulgast kõrvale ja seistes tema ees, asetas oma sõrmed ta kõrvadesse. Seejärel aga sülitas ja puudutas mehe keelt, öeldes: „Avane!“ Ja mees sai koheselt oma selge kuulmis –ning kõnevõime tagasi.

Just vahetult enne seda oli Jeesus vabastanud ka ühe naise deemonitest vaevatud tütre. Pea sõnagi lausumata, ajas ta sellest tüdrukust kurja vaimu välja. Miks Piibel neist kahest loost üldse räägib? On need vaid kui kaks lisastseeni Jeesuse maisest elust? Enamus kristlasi usub, et need lood on Piiblis seetõttu, et need ilmutavad meile nii paljut. Need on seal selleks, et tõestada meile Jumala väge Saatana ja haiguste üle. Need on tõestuseks Kristuse jumalikkusest ja sellest, et Ta oli Jumal lihalikul kujul. Ühtlasi aga ka meie usu kinnituseks, et näidata meile, et Jumal suudab saata korda imesid.

Usun, et just kõige selle, aga palju enamagi tõttu, on need lood Piiblisse kirja pandud. Jeesus ütleb meile, et iga sõna, mida Ta rääkis, tuli Isalt taevas. Ta ei öelnud ega teinud midagi iseenesest, vaid ainuüksi Isa juhtimisel. Pealegi, iga tegu ja sündmus Kristuse elus kätkeb meie jaoks üht õppetundi (vt 1 Korintlastele 10:11).

esmaspäev, 24. august 2015

MAAILMA VALGUS by Gary Wilkerson

Oli paasapühade aeg ja Jeesus oli õpetamas templis. Suur rahvahulk oli kogunenud Teda kuulama, kuna nad olid kuulnud Temast kui armastuse sõnumi kuulutajast ja Jumala võimsate tegude tegijast. Kuid vaevu olid nad jõudnud kokku tulla, kui kohalikud religioossedki juhid lagedale ilmusid. „Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise ja panid ta keskele seisma...“ (Johannese 8:3). Need juhid nägid Jeesuses ohtu oma autoriteedile, kuna Ta esindas üht uut fenomeni, mis oma õpetuse kaudu paljastas nende jäigad ja ennastõigustavad religioossed etteasted. Seetõttu püüdsidki nad Jeesust vahele võtta, et kasutada midagigi Tema poolt öeldavat Tema vastu (vt Johannese 8:6). Nad küsisid Ta käest, kas see abielurikkujast naine tuleks seaduse järgi kividega surnuks visata?

Kogu lugu võttis aga täiesti enneolematu pöörde: „Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!” Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine. Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?” Tema ütles: „Ei keegi, Issand!” Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!”“ (Johannese 8:6-11).

Milline võimas hetk! Jeesus ainuüksi ei elimineerinud tõeliselt pingelist olukorda, vaid päästis ka sõna otseses mõttes selle naise elu. Ühtlasi said aga kõigi elud, kes seda pealt nägid, muudetud! Mitte vaid süüdistatava, aga ka süüdistajate ning kõigi pealtnägijate omad. Jeesus kasutas seda hetke, et tuua esile kogu oma õpetuse üks olulisemaid fakte: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.” (Johannese 8:12). Jumala valgus muutis sel hetkel kõik!

laupäev, 22. august 2015

KUHU ME LÄHEME? by Claude Houde

See oli usu kaudu, et Aabraham kuuletus Jumala kutsele ja liikus maa suunas, mille Jumal oli talle tõotanud tõotuse ja pärandina. Ta lahkus oma kodupaigast ja läks usus välja, omamata aimugi, kuhu ta läheb (vt 1 Moosese 12:1).

Kujutad sa ette vestlust, mis võis toimuda Aabrahami ja ta armsa naise Saara vahel enne selle metsiku seikluse algust? Aabraham oli igati edukas, rikas ja omadega igati paigas mees oma kogukonnas. Nad olid Saaraga kõvasti tööd teinud ja vaeva näinud, nautides nüüd oma töö vilju. Olid nad ju selle ka auga välja teeninud, kas pole? Ühel õhtul oma meest vaadates, märkas aga Saara, et Aabraham on kuidagi hajevil ja mingil määral emotsionaalne. Ta polnud koju saabumisest alates lausunud sõnagi.

„Milles asi, kallis? Sa ju tead, et võid mulle kõigest rääkida“ sosistas Saara.

Aabraham prahvatas vastu: „Olen mitmeid kuid selle teema pärast palvetanud ja südames on kuidagi üks kindel veendumus ja tunne, millest ma kuidagi lahti ei saa. See, et peame lahkuma mu isakojast ja jätma maha kõik meile nii omase ja hea. Tunnen, et kui seda teeme ja Jumalale kuuletume, saame ka kogema Tema õnnistust.“

Kui oled abieluinimene, võid kindlasti seda olukorda ette kujutada ning peaaegu, et lausa kuulda seda järgnevat jutuajamist! „Mis mõttes me läheme ära? Meil on ju siin kõik väga hästi! Siin on nii turvaline! Mulle meeldib siin! Sa tead sama hästi, kui mina, kõigist neist kohutavatest sündmustest, mis meid ümbritsevates paganlikes linnades aset leiavad!“ Aabraham vastas nii hästi, kui oskas: „Saara, Jumal juhib meid. Ma tean seda. Olen ehitanud Talle altari ja võtan kogu seda lugu väga tõsiselt. Me peame minema!“

Aabrahami mitmekordsete ütluste peale: „Me peame minema!“, küsis Saara korraga: „Aga kuhu me läheme?“ Vaikus. Kuni Aabraham lõpuks arglikult vastas: „No see on see kõige põnevam osa – Jumal pole mulle veel öelnud, kuhu!“

Meie usuisa käis usus, teadmata, kuhu ta oli teel!

__________

Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 21. august 2015

EI MINGEID PIIRE

Kallis sõber – Jumala andestusel pole mingeid piire. Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui su vend…ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: „Ma kahetsen”, andesta ikka talle!” (Luuka 17:4). Kujutad sa üldse midagi sellist ette? Keegi patustab mu vastu teadlikult seitse korda päevas, öeldes seejärel: „Vabandust!“ ja ma pean talle andeks andma? Ikka ja jälle? Just nimelt, sest kui palju enam andestab me Taevane Isa kõigile oma lastele, kes Tema ette meeleparanduses tulevad. Seetõttu ära püüagi seda mõista! Ära küsi, kuidas või miks Ta nii vabalt andestab, vaid võta see lihtsalt vastu!

Jeesus ei öelnud: „Andesta oma vennale kord või paar ja kui ta ikka samas vaimus jätkab, anna talle teada, et te suhtel on kriips peal. Ütle talle, et ta on üks paadunud patukott!“ Ei! Jeesus kutsus meid üles piiramatule, tingimusteta andestusele! See on Jumala loomuses anda andeks. Taavet ütles: „Sest sina, Issand, oled hea ja andeksandja, ja rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad.“ (Psalmid 86:5). Jumal igatseb just praegu ujutada sind üle andestuse rõõmuga. Seetõttu ava kõik oma hinge uksed ja aknad ning lase Püha Vaimul ujutada end üle Tema andestusega.

Johannes kirjutas: „Ning tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest.“ (1 Johannese 2:2). Johannese kohaselt peaks iga kristlase eesmärk olema mitte teha pattu. Ehk siis mitte kalduda patu, vaid Jumala poole. Aga mis siis saab, kui see Jumala laps kaldub siiski patu poole? „Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige…Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1 Johannese 2:1 ja 1:9).

Seetõttu pane maha oma süütunne, armas sõber. Sa ei pea enam hetkekski seda koormat kandma. Ava oma südame uksed ja aknad ning lase Jumala armastusel täita end. Ta andestab sulle – ikka ja jälle! Ja Ta annab sulle ka väe saada jagu oma võitlustest kuni võiduni välja. Kui sa palud ja parandad meelt, saad ka andeks, mistõttu võta see vastu ja tee seda kohe praegu!

neljapäev, 20. august 2015

TEMA TÄIUSLIK PLAAN

Üks julgustavamaid salme kogu Piiblis on 2 Korintlastele 4:7, kus on öeldud: „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.“ (2 Korintlastele4:7). Seejärel aga kirjeldab Paulus neid maiseid astjaid, öeldes nende kohta, et neid rõhuti ja nad olid nõutud; neid suruti maha ja nad olid tagakiusatud ning sageli otsekui surmaga silmitsi. Ja kuigi nad sellest hoolimata polnud kunagi hüljatud ega meeleheitel, kogesid need Jumala poolt kasutatud mehed pidevalt oma ihus üht pinget ja vaeva, jõudmata ära oodata, mil’ ükskord igavikus omale uue ihu saavad.

Jumal naerab inimliku jõu üle. Ta naerab meie egoistlike püüete üle olla iseenesest head. Seetõttu ka ei kasuta Ta kunagi kõrgetel kohtadel olevaid kõvasid tegijaid, vaid hoopis selle maailma kõige nõrgemaid, et ajada oma arust tarku segadusse. „Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.“ (1 Korintlastele 1:26-29).

Täiega kirjeldus minust! Nõrk ja rumal vennike, kes pole just teab, mis kuldaju ega pärine ka kõrgest soost. Pealegi veel paljude poolt põlatud. Ja ometi – oma täiuslikus plaanis, mis on suurimaks müsteeriumiks maa peal – valib Jumal meid keset me nõrkusi. Ta paneb oma hindamatu aarde me maistesse astjatesse, sest Talle meeldib teha võimatuid asju eimillestki.

Nägin Israel Narvaez’t, Mau Mau gängi liidrit, põlvitamas Jumala ees, võttes vastu Kristuse kui oma Issanda. See polnud vaid mingi pinnapealne, emotsionaalne kogemus, vaid ta tõsimeeli tegi ja sooviski seda. Kuid Israel pöördus tagasi oma gängi juurde, lõpetades tapmise eest vanglas. Kas Jumal andis tema suhtes alla? Mitte hetkekski! Täna on ta innukas evangeeliumi kuulutaja, olles võtnud vastu oma pikameelse Päästja armastuse ja andestuse.

Oled sa ka puusse pannud? On su elus ehk pattu, mis sind nii kergelt rajalt maha võtab? Tunned sa end kui mingi nõrga argpüksina, kes ei suuda saada võitu oma salajasest patust? Kuid on lisaks sellele nõrkusele su sees ka nälga Jumala järele? Igatsed sa Ta järele, armastad Teda ja sirutud Ta poole? See janu ja nälg on võtmeks sinu võidule. See eraldab sind kõigist teistest, kes on samuti süüdi Jumala ees põrumises. Seetõttu hoia alal oma nälg ja janune õigsuse järele. Ära iialgi õigusta oma nõtrusi ega anna neile järgi, aktsepteerides neid kui oma elu osa.

kolmapäev, 19. august 2015

TORMILE VASTU

Jeesus käskis oma jüngritel astuda paati, mis oli minemas vastu tormile. Piibel ütleb: „Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda.“ (Matteuse 14:22). Paati ootasid ees mäslevad veed ja siia-sinna loksutamine. Jüngrid läksid sõna otseses mõttes vastu Titanicu huku miniversioonile ja Jeesus oli sellest igati teadlik.

Kuid kus Jeesus ise oli? Mägedes, vaadates merele ja paludes oma jüngrite eest, et nad ei põruks testis, millest neil oli vaja läbi minna. Nii see paadisõit, torm, mäslevad veed kui tuuleiilid olid kõik osa Isa plaanist nende suhtes. Nad olid kohe, kohe omandamas oma elu suurimat õppetundi – õppetundi sellest, kuidas tunda ära Jeesust keset torme!

Siiani olid jüngrid tundnud Jeesust vaid kui imede tegijat; meest, kes muutis viis leiba ja kaks kala imetoiduks. Nad teadsid Teda kui patuste sõpra ja kedagi, kes toob pääste igale inimhingele. Nad tundsid Teda kui kõigi oma vajaduste täitjat, makstes isegi nende makse kala suust leitud rahaga. Nad tunnistasid Jeesust kui Kristust, Jumala Poega. Nad teadsid Teda kui õpetajat, kes õpetas neid palvetama, andestama ja tooma vabadust neile, kes seotud. Nad teadsid, et Tal on igavese elu sõnad ja et Tal on vägi kõigi hingevaenlase tegude üle. Kuid nad polnud kunagi olnud veel olukorras, kus tunda Jeesust ära keset tormi.

See on paljude tänapäevagi hädade juur. Me usume, et Jeesus suudab saata korda imesid ja tervendada. Me usume, et Ta on me Päästja, kes andestab kõik meie patud. Me vaatame Ta poole leidmaks vastuseid ja varustust oma vajadustele. Me usume, et Ta viib meid kord igavikku ja Jumala ausse. Niipea aga, kui mõni ootamatu torm meid tabab ja tundub, et kõik laguneb koost, on meil raskusi Jeesuse nägemisega enda lähedal. Me ei suuda uskuda, et Ta laseb meil läbi minna tormidest ainuüksi seetõttu, et õpetada meile usaldust Tema vastu. Seetõttu pole me ka kunagi eriti kindlad Tema ligiolus, kui asjad suureks tormiks kisuvad.

Tegelikult aga oli selles tormis vaid üks õppetund, mille jüngrid omandama pidid. Ainult üks ja pealegi väga lihtne! Ei mingit tohutut müstikat, sügavust või võbinaid. Jeesus lihtsalt tahtis, et nad usaldaks Teda kui oma Issandat igas oma elutormis. Ta lihtsalt tahtis, et jüngrid hoiaks alal oma innukuse ja meelekindluse ka elu kõige raskeimal tunnil. Muud ei midagi!

teisipäev, 18. august 2015

JEESUSE MEELEVALD

Olles kuulnud ära Jeesuse Mäejutluse, oli rahvas hämmingus. Piibel ütleb: „Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald….“ (Matteuse 7:28-29). Kreekakeelne sõna „meelevald“ tähendab antud kontekstis „millegi valdamist, võimu ja väge, vabadust, kontrolli omamist“. Ehk teisisõnu ütlesid Jeesuse kuuljad: „See mees teab, mida räägib!“

Pane tähele, et seal salmis on öeldud, et Kristus õpetas „nagu see, kellel on meelevald“, selle asemel, et öelda: „Tal oli meelevald“. Üks asi on rääkida meelevallaga, mida meie peame meelevallaks – ägedalt ja valjul häälel, andes mõista, et meil on kontroll kõige üle. Samas, kui Jumalariigi meelevald seisneb hoopis milleski muus. See on miski, mis sul on, mitte miski, mille lihtsalt valjuhäälselt välja ütled.

See meelevald, mida Jeesus omas, raputas kogu tolleaegset religioosset süsteemi. Juudi juhid tulid Tema juurde ja nõudsid aru, kust Ta oma meelevalla saanud on: „Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Ja kes on sulle andnud selle meelevalla?” (Matteuse 21:23). Jeesus vastas neile otse ja omadega: „Ma ei ütle teile!“ (vt Matteuse 21:24 ja 27). Meie Issand teadis, et Ta ei pea andma hingevaenlasele aru, kust Tema vaimulik meelevald pärit on.

Kuid, Jeesusel polnud see meelevald ainuüksi „kantslis“, aga ka saatanlike vägede üle. Sisenedes Kapernauma sünagoogi, lähenes Talle kurjadest vaimudest vaevatud mees, kes hüüdis: „Mis on meil asja sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Kas sa oled tulnud meid hukkama?“ (Markuse 1:24). Jeesus teadis, et see sünagoog ei vaja veel ühte jutlust või käsuseaduse tõlgendust. Nad ei vajanud veel ühte „Kuidas teha seda või toda“ seminari või mõnda uut põnevat programmi. Nad vajasid isikut, kellel on meelevald. Kedagi, kes suudaks ajada Kuradi välja nende seast ja puhastada nii deemonitest vaevatud mehe kui jõuetu koguduse. Ja just seda Jeesus tegigi oma meelevalda kasutades. Piiblis on öeldud: „Ja Jeesus sõitles teda: „Jää vait ja mine temast välja!” (Markuse 1:25). Ehk rahvakeeli öeldes vastas Jeesus: „Jää vait, Saatan ja kasi minema!“ Ja Saatan kadus. „Ja rüve vaim lahkus temast…“ (Markuse 1:26). Taaskord olid inimesed hämmingus, öeldes: „Mis see siis on? Kas uus meelevallaga õpetus? Tema vaid käsutab rüvedaid vaime, ja need kuulavad tema sõna!” (Markuse 1:27).

Kui Jeesuse Kristuse kogudus on üldse kunagi vajanud Tema meelevalda ja väge, siis seda just nendel aegadel, mil’ elame praegu!

esmaspäev, 17. august 2015

PEIGMEHE SÕBER by Gary Wilkerson

Ristija Johannes on piibellik näide sellest, kuidas seista vastu maistele häirivatele teguritele ja püüelda tõelise suuruse poole. Ta tunnistas: „Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja…on väga rõõmus peigmehe hääle üle. (Johannese 3:29). Jeesuse päevil tähendas toetav roll pulmas suurt au ja austust. Seda rolli täitev isik pidi olema igati väärikas ja vastutustundlik.

Peigmehe sõber oli täielikult vastutav kogu pulma eest. Tema oli see, kes kutsus külalised, planeeris ja korraldas pulmatseremoonia ja võõrustas ka pulmapidu, kandes hoolt selle eest, et kõik sujuks ladusalt. Ta korraldas isegi noorpaari mesinädalad, minnes nende eel paika, kuhu nad pidid minema, et kanda hoolt kõige vajaliku eest noorpaari saabumiseks. Ta oli ka see, kes kandis hoolt noorpaari uue kodu eest, valmistas selle ette nende sinna elama asumiseks. Ehk lühidalt öeldes – peigmehe sõber kandis hoolt kõige eest. Tema laiahaardeline töö ja panus oli algusest peale armastusest ja armust kantud.

Ristija Johannes ei öelnud: „Teoloogia pole tähtis.“ Mida ta ütles, oli: “Kuidas te saate keskenduda teoloogia kõige peenematele detailidele, keskendumata kõige olulisemale? Jeesus saab ohverdama oma elu, tõusma surnuist ja pöörduma tagasi oma Pruudi juurde, kes on usus –laitmatu ja plekita. Kas te tõesti ei näe, mida Jumal on tegemas teie keskel?“ Ristija Johannesel oli enam kui põhjust olla ise fokusseeritud, kuna kuningas Heroodes oli tea pea eest käinud välja suure lunatasu ja ta teadis, et ta elul on peagi kriips peal. Seetõttu ütles ta oma järgijaile: „Mul on vaid mõni päev jäänud, mistõttu tahan, et kõik see, mida teile õpetan ja ütlen, saaks pitseeritud kõige olulisemaga – pöörduge Jeesuse juurde! See on minu üks ja ainus kõige olulisem sõnum!“

Ristija Johannes oli haaratud vaid ühest ainsast asjast, mis kätkes endas seda ilusat salmi: „Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks.“ (Johannese 3:29). Teades, et ta oma aeg jääb lühikeseks, rõõmustas Johannes siiski ühest asjast – Jeesus oli tulnud kuulutama jumalariiki!

Me kõik täidame jumalariigis Johannese rolli, sillutades inimestele teed võtmaks Jeesus vastu oma ellu. Kui see on meie peamine fookus, loksuvad ka kõik muud asjad kenasti paika. Ühtlasi aga lubab Jumal anda meile kõike, mida tarvis Tema teenistuseks. Nii nagu Ristija Johannes tunnistaski: „See, kelle Jumal on läkitanud, räägib Jumala sõnu!“ (Johannese 3:34).

laupäev, 15. august 2015

TÄIELIKULT MUUDETUD by Nicky Cruz

Jumal kinkis mu emale lõputult andeid ja võimekust, et kasutada seda võimsate asjade tegemiseks jumalariigis siin maa peal. Et võita lugematul hulgal hingi Kristusele, kanda hoolt ja kasvatada üles tubli pere ning olla erakordne abikaasa ja ema.

Kuid Saatan hoidis teda avastamast oma jumalikku eesmärki. Ta peibutas ja pettis teda juba varajasest east peale, tutvustades talle okultismi ja nõiduste maailma ning peites ta eest Jumala Sõnas peituva tõe. Tõmmates mu ema pimedasse kurjuse maailma, hoidis Saatan teda eemal õnnistusest, mille Jumal oli tema jaoks valmis pannud. Ta sidus ta, pimestas ta ja sundis alluma iseendale. Ta elas enamuse elust ahelais, olles vangistatud Kuradi enda poolt ning täies teadmatuses Jumala headusest ja armust oma elu suhtes.

Päeval, mil’ mu ema murdis vabaks Saatana ahelaist, nägi ta ka lõpuks kõike seda, mida Jumal oli ta elu jaoks plaaninud. Temast sai täiesti teine inimene. Ta silmad avanesid esimest korda ja ta võis näha elu nii nagu see tegelikult oli! Ta nägi kogu seda viha ja vägivalda, millega ta oli elanud ja see oli tema jaoks täiesti kohutav. Tal hakkas tõeliselt halb, kui ta mõtles sellele, kuidas ta oli oma peret kohelnud, hoides tagasi kogu temas peituvat võimalikku armastust. Patt oli see, mis oli hoidnud teda enese ahelais.

Need imeilusad rohelised silmad, mis olid mind kord vaadanud nii suure põlguse ja vihkamisega, olid korraga täitunud armastusega. Kogu pinge tema näost oli läind’ ja üks tohutu rahu oli tulnud tema üle. Jeesus tuli ta südamesse ja võttis ära iga viimse kui hirmu, vihkamise ja pimeduse ning meeleheite varju. Ta muutis ta totaalselt. Lõpuks ometi oli mu ema võimeline võtma vastu oma elueesmärgi ja aulise tuleviku Jumalas.

Viimased 25-aastat oma elust elas mu ema Jumala õnnistuste ja soosingu all. Temast sai inimene, kelleks Jumal oli ta loonud – imeline ema ja abikaasa. Keda iganes ta ka ei kohanud, kõik said õnnistatud tema headusest ja ta sõbrad ei tundnud teda enam äragi. Ta polnud enam sama inimene, kellega olin üles kasvanud, sest Jeesus muutis ta elu totaalselt.

__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 14. august 2015

SIDUDES HINGEVAENLASE TEOD

„Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.” (Matteuse 22:14). Kujutan ette, kuidas Jumal vaatab üle banketisaali ja ütleb: „Kutsusin aastaid Iisraeli rahvast läbi oma apostlite, kuid nad keeldusid kuulmast. Need külalised siin saalis aga vastasid mu kutsele. Seetõttu on nad ka valitud ja ma ei lase Saatanal röövida mitte ainsatki neist oma Ihust.“

Me teame, et Saatan pole veel heidetud oma igavesse vanglasse. Samas, ajal, mil’ me naudime peolaua paremaid palu, kuniks me Peigmees tagasi tuleb, on meile antud üks korraldus. Kuningas on öelnud meile, et peame siduma Kuradi teod ja viskama ta välja sealt peosaalist. Ehk lühidalt öeldes: peame ajama end püsti ja võtma kasutusele tõsised abinõud Saatana vastu, kes ründab Kristuse Ihu. Samas ignoreerivad nii paljud kristlased seda korraldust. Tõsi küll, niipea, kui näeme mõnda murtud hingega usklikku kannatamas, mõtleme endamisi: „Tahaks lohutada teda ja olla talle kuuljaks kõrvaks!“ või „Saaksin kindlasti kuidagi toeks olla. Toon talle süüa või pakun rahalist abi.“ Need kõik on kahtlemata Jumala armastusest lähtuvad teod, kuid neist ainuüksi ei piisa.

Kui me teame, et Saatan on kuulutanud valesid kellegi ellu, peame tegema enamat, kui vaid kuulama või nõu andma. Peame kutsuma ka teised usklikud kokku ning võtma meelevalla hingevaenlase tegude üle. Jeesus on öelnud meile, et teatud laadi deemonlikud rõhumised ei lahku muidu, kui palve ja paastumise kaudu (vt Matteuse 17:21). Ehk siis palve ja paast on need, mille abil saame siduda hingevaenlase teod, heites ta välja kõigi oma kaasusklike mõtetest, hingest ja olukordadest.

Elad ehk sinagi suures meeleheite pilves? Või tead ehk mõnda usuõde või venda, kes on maha surutud tänu Saatana süüdistustele? Kui nii, siis tahan julgustada sind otsima üles palvetavad kristlased Kristuse Ihus. Mine nende juurde, kes tõesti tunnevad Jumala südant ja lase neil tuua esile kõik vaenlase valed sellistena nagu nad tegelikult on.

Piiblis on öeldud, et kui ühel meie seast on häda või vaeva, saab sellest ka teiste häda ja vaev. Seetõttu on lausa eluliselt tähtis, et koguneksime Jeesuse nimel üksteise pärast ja heaks. Meid on kutsutud kasutama oma Päästja meelevalda, siduma kõik hingevaenlase teod ja ajama ta välja igaühe meie eludest. Ainuüksi nii saame võtta ikka mõtte vangi Kristuse sõnakuulelikkuse alla. See on tõesti Kristuse Ihu töö.

neljapäev, 13. august 2015

PULMAPIDU

„Siis ta ütles oma sulastele: „Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!” Ja sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi.“ (Matteuse 22:8-10).

Alates Kolgata risti sündmustest on evangeelium levinud kogu inimkonnani: juutide ja paganateni, orjade ja vabadeni, vaeste ja rikasteni, heade ja halbadeni – kõigini võrdselt. See on see, kuidas „pulmakoda sai külalisi täis“ (Matteuse 22:10) Siinkohal on oluline mõista, et see lugu ei räägi Talle pulmast ega sealsest pidusöömaajast. Siin on juttu nendest külalistest, kes reageerivad kutsele võtta Kristus vastu kui oma Päästja.

Mõtle sellele. Jeesuse sõnade kohaselt kujutas see Pruut endast kõiki, „keda nad leidsid, nii halbu kui häid“ (Matteuse 22:10). Taoline punt hõlmab kunagisi „halbu“ inimesi: narkosõltlasi, alkohoolikuid, prostituute, mõrvareid, mängureid, narkoärikaid jne. Kuid see hõlmab ka endas kunagisi „häid“ inimesi – neid, kes kunagi toetusid religioossusele ja omaenda headele tegudele. Kuid nüüd on nad kõik muutunud. Nad on tunnistanud oma patud ja on pestud puhtaks Kristuse vere läbi.

Oleme tavaliselt harjunud sellega, et pulmapeod kestavad mõne tunni. Jeesuse ajal ja juudi kultuuris võisid pulmapidustused kesta aga lausa kuni 7 päeva. Kuid Jumala jaoks on ju üks päev, kui 1000 aastat ja selles tähendamissõnas me näeme, et pulmapidu on kestnud alates Kolgata sündmustest peale. See on kestnud sajandeid ja see kestab seni, kuni Peigmees tagasi tuleb.

Armas Jumala püha, mõistad sa, mida see tähendab? Iga päev on su pulmapäev. Olles osa Kristuse Ihust, oled sa ka osa Tema Pruudist. See tähendab seda, et igal hommikul, kui ärkad, peaksid panema selga valge pulmarüü. Ja kui see saab kusagilt määritud või rikutud, peaksid tooma selle Ta Sõna juurde, et see selle abil taas puhtaks pesta. Ühtlasi pead ka pidevalt oma abielusõrmust kandma, sest see sümboliseerib su abielu staatust, mis on kinnitatud Püha Vaimuga. Ja lõpuks peaksid rõõmutsema ning toituma taevasest Leivast – Kristusest, kes on taevane manna.

Kristuse Ihus on iga päev pulmapäev.

kolmapäev, 12. august 2015

LEIVAST OSASAAJAD

Jeesus ütles: „Mina olen eluleib.“ (Johannese 6:35).

See leib on see, mis määratleb meid, kui Tema Ihu liikmeid. Me erineme kogu ülejäänud inimkonnast, kuna toitume sellest ühest ja ainsast leivast – Jeesusest Kristusest. „Sest me kõik saame osa sellest ühest leivast.“ (1 Korintlastele 10:17). Samas aga leidub kristlasi, kes ei taha olla ühenduses teiste Tema Ihu liikmetega. Nad küll suhtlevad Jeesusega, kuid eraldavad end teadlikult teistest usklikest. Nad ei taha omada Ihuga mingit pistmist – ainuüksi selle Peaga. Kuid ihu ei saa kunagi koosneda vaid ühest ainsast liikmest. Suudaksid sa kujutada ette ainuüksi pead, millest kasvab välja vaid üks käsi? Kristuse Ihu ei saa koosneda ainuüksi peast, ilma, et tal oleks ka jäsemed ja muud organid. Tema Ihu koosneb mitmetest liikmetest ja me ei saa olla üks Kristusega, ilma, et me oleks üks ka Tema Ihuga.

Me ei vaja ainuüksi Pead, aga tervet Ihu. Me pole liidetud ühte mitte ainuüksi oma vajaduse kaudu Jeesuse järele, aga ka vajaduse kaudu teineteise järele. Paulus ütleb: „Ent silm ei või öelda käele: „Mul ei ole sind tarvis!” või jälle pea jalgadele: „Mul ei ole teid tarvis!” (1 Korintlastele 12:21). Pane tähele selle salmi teist osa. Isegi pea ei saa öelda mõnele teisele ihuliikmele: „Mul pole sind tarvis.“ Milline võrratu väide! Ehk teisisõnu ütleb Paulus meile: „Kristus ei ütle iialgi ühelegi oma Ihu liikmele: „Mul pole sind tarvis!“ Meie Pea igatseb ühendust igaühega meist. Mis veelgi enam, Ta ütleb, et me igaüks oleme olulised ja vajalikud, et Tema Ihu saaks toimida.

See kehtib eriti veel nende ihuliikmete puhul, kes on ehk katki ja haiget saanud. Paulus rõhutab: „Vaid hoopis vastupidi - need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud.“ (1 Korintlastele 12:22), lisades seejärel: „…ja neid, mis meile ihus tunduvad olevat autumad, ümbritseme erilise auga, ning oma näotuile liikmeile anname rohkem nägusust.“ (12:23). Ta räägib siin neist inimestest Kristuse Ihus, kes on kui varjul, nähtamatud ja tundmatud. Jumala silmis aga on neil liikmetel veel eriliselt tähtis koht ja nad on äärmiselt olulised Tema Ihu toimimises.

Kogu sellel piiblilõigul on äärmiselt sügav tähendus me jaoks. Paulus ütleb meile: „Vahet pole, kui madal su enesehinnang ka poleks. Sulle võib ju tunduda, et sa ei anna õige kristlase mõõtu välja, kuid Jumal ise ütleb sulle: „Ma vajan sind. Sa pole mitte ainuüksi oluline osa minu Ihust, aga lausa eluliselt oluline ja vajalik, et minu Ihu võiks korralikult toimida.“

teisipäev, 11. august 2015

TEMA IHU LIIKMED

Apostel Paulus annab meile teada: „Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed.“ (1 Korintlastele 12:27), olles seda täpsustanud veelgi põhjalikumalt salmis 12: „Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus.“ Ehk teisisõnu ütleb Paulus meile: „Vaadake oma ihu. Igal ühel teist on käed, jalad, silmad ja kõrvad. Te pole vaid mingi eraldiseisev aju, mil’ pole mingit pistmist teiste ihuliikmetega. Sama lugu on ka Kristusega – Ta ei ole ainuüksi pea, aga Tal on ka ihu, mis koosneb erinevatest liikmetest.“ Lisaks sellele ütleb ta: „Nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed.“ (Roomlastele 12:5). Ehk teisisõnu: me pole ühendatud ainuüksi Jeesusega, kes on Pea, kuid me oleme ühte liidetud ka üksteisega. Nii et fakt on see, et me ei saa olla ühenduses Temaga ilma, et me poleks ühenduses ka oma õdede-vendadega Kristuses.

Paulus võtab kogu asja tuuma kokku, öeldes: „Leib, mida me murrame, - eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast.“ (1 Korintlastele 10:16-17). Ehk lihtsamalt öeldes: meid kõiki toidetakse ühe ja sama leivaga – Kristusega, kes on manna taevast. „Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.” (Johannese 6:33).

Jeesus kuulutas: „Mina olen eluleib…Mina olen taevast alla tulnud elav leib…Nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi.“ (Johannese 6:35, 51, 57). Leiva kujund siin on äärmiselt tähtis. Issand ütleb meile: „Kui te tulete minu juurde, saate te toidetud. Te saate ühte liidetud minuga otsekui mu Ihu liikmed. Seetõttu saate ka ammutada eluvoolust, mis peitub minus.“ Nii pole kahtlustki, et iga Tema Ihu liige saab ammutada vaid ühest ainsast allikast – Kristusest, kes on kõige pea. Seetõttu ka, kõik, mida me vajame võidukaks eluks, lähtub Temast.

laupäev, 8. august 2015

VAPPER JA JULGE JUMALA HEAKS by Jim Cymbala

„Ja Taavet läks üha vägevamaks, sest vägede Issand oli temaga.“ (1 Ajaraamatu 11:9). 1 Ajaraamatu 11 ptk’s mainitud võimsad sõjakangelased aitasid Taavetil vallutada uue pealinna ta kuningriigi jaoks, nagu seda salmides 4-9 näha võime. Iisraeli kaasaegne rahvas oli uhkelt tähistamas oma linna, Jeruusalemma, 3000-sünnipäeva, mis oli ühtlasi kogu juutide elu keskpunkt. Seetõttu polnud see mitte väike amps, mida haugata. Jebuusi elanikud, kes Jeruusalemmas elasid, teatasid Taavetile otse ja omadega: „Ära mitte arvagi! See on tugev ja kindlustatud linn ning siia sa küll ei pääse!“ Muide, 2 Saamueli 5:6 on lausa kirjas nende otsene solvang Taaveti vastu: „Siia sisse sa ei pääse, sest pimedad ja lonkurid kihutavad su tagasi!”

Nii on ka iga meie püüdlusega teha midagi tähendusrikast Jumalale. See pole kunagi lihtne. Millal iganes Jumal õhutab meid üles rajama Tema kuningriiki kuhugi uude paika, on vaenlane meil kohe kannul. Saatan püüab meid alati veenda selles, et oleme haaranud liiga suure tüki ja kogeme peagi läbikukkumist ning häbi. Kuid Taavet pressis oma sõjameestega edasi. Neil polnud mõtteski tagasi pöörduda. Muide, Taavet tegi lausa ühe ebatavalise pakkumise: „Kes esimesena lööb jebuuslasi, saab peameheks ja pealikuks!” (1 Ajaraamatu 11:6). See tähendas olla esimene, kes läks ülesmäge rünnakusse hästi varustatud sõjameeste vastu, kes vaid ootasid, et kõik oma nooled ja kivid käiku lasta. Taaveti noorim nõbu Joab nägi aga selles ideaalset vallutusvõimalust. Ta tungis linna esimesena, saades seega ka Taaveti juhtivaks peameheks kõigiks eelolevateks aastateks.

Samas, see pole päris see, kuidas me tänapäeval kogudusse juhte valime, või on? Me vaatame läbi nende CV’d, staaži, maine, haridustaseme ja miljon muud inimlikele kriteeriumitele vastavat asja. Samas kui Taavet otsis just julgust ja meelekindlust astuda tegeliku maailma lahinguisse.

Kui me oleme piisavalt julged astuma vaimulikku võitlusse, olles võimsad usu ja palveinimesed, pole ka mingeid piiranguid sellele, mida Jumal meie kaudu teha saab.
 

__________

Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. 

reede, 7. august 2015

TUONELAN KOHDUSTA

"Tuonelan kohdussa minä huusin apua, ja sinä kuulit minun ääneni” (Joona2:2). Miksi Herra vei Joonan niin syvälle? Hän oli elävän helvetin kohdussa, syöstynä pimeyteen, roikkui elämän ja kuoleman välillä. Miksi armollinen Jumala laittaisi palvelijansa tuollaiseen paikkaan? Uskon, että Joonan kertomus näyttää meille, miten Jumala käsittelee tottelematonta palvelijaansa.

Joona oli tässä helvetissä kolme päivää ja yötä. Sinä aikana hän ei kuitenkaan rukoillut. Myrsky ei ollut saanut häntä polvilleen, ei myöskään kuoleman kosketus kalan vatsassa. Vasta kolmen päivän ja yön perästä me luemme: ”Ja Joona rukoili Herraa, Jumalaansa, kalan sisässä”(Joona2:1).

Miksei Joona rukoillut aikaisemmin? Siksi, että hän oli vakuuttunut: ”Olen karkotettu pois sinun silmiesi edestä” (Joona 2:4). Hän kuvaili Jumalan armoa Niiniveä kohtaan, mutta ei voinut uskoa samaa armoa itselleen. Hän ajatteli: ”Olen kuollut mies. En voi langeta enää syvemmälle. Jumala on kääntänyt selkänsä minulle. Hän vihaa minua sen takia, mitä olet tehnyt.”

Mikään ei olisi ollut kauempana totuudesta. Kun Raamattu sanoo: ”Herra toimitti suuren kalan nielaisemaan Joonan” (Joona 1:17). Sana toimitti tarkoittaa tässä kohtaa ”valmisti”. Jumala oli valinnut suuren kalan ja pannut elikolle tehtävän. Kun Joona siis heitettiin yli laidan, kala oli jo siellä valmiina nielaisemaan hänet. Herra toimi edelleen.

Totuus on, että Jumala kiirehti Joonaa tämän matkalla Niiniveen. Pian profeetta kävelisi taas auringonpaisteessa. Hän saarnaisi rohkeasti tuon valitun kaupungin kaduilla valittuna sanansaattajana.

Mitä Jumala oikein aikoi saada aikaan Joonan kalanvatsakokemuksella? Hetken Joona tiesi, miltä tuntuu olla kuollut. Hän ei voinut rukoilla. Jumala oli kätkenyt Häneltä kasvonsa ja profeetalla ei ollut ketään, jonka puoleen olisi voinut kääntyä. Joonan helvetti ei ollut merilevän kietoutumisessa hänen ylleen eikä siinä, että häntä sysittiin edestakaisin. Se oli siinä, että hän tunsi Jumalan ottaneen kätensä pois hänen elämänsä yltä.

Kai tämä oli vain Joonan kuuliaisuuden testaamista. Jumala ei vaatinut: ”No niin Joona, joko tottelet minua?” Pikemminkin Jumala kysyi: ”Kenen sanaa aiot uskoa tässä kauheassa helvetissä, Joona: minun vai paholaisen?” Lopulta luemme: ”Joona rukoili” (Joona 2:1). ”Kun sieluni nääntyi minussa, minä muistin Herraa, ja minun rukoukseni tuli sinun tykösi” (Joona 2:7). Joona juoksi takaisin Jumalan rakastaville käsivarsille. sitten hän todisti: ”Tuonelan kohdussa minä huusin apua, ja sinä kuulit minun ääneni” (Joona 2:2).

neljapäev, 6. august 2015

ILMUTUS JUMALA LOOMUSEST

Kuidas on üldse võimalik, et selline palvemees nagu Joona, kaldus õigelt teelt kõrvale sõnakuulmatusse? See kõik sai alguse vaid osalisest Jumala loomuse tundmisest.

Joonale anti võimas ilmutus Jumala armust ja halastusest. Ta tunnistas: „Sest ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja.“ (Joona 4:2). Joona andis mõista, et see ilmutus oli ka põhjuseks, miks ta ära jooksis: „Sellepärast ma tahtsingi eelmisel korral põgeneda Tarsisesse.“ (Joona 4:2). Ehk oma tegudega ütles ta: „Issand, Sa andestad kergesti igaühele, kes vaid meelt parandab. Igakord, kui kuulutadki välja kohtuotsuse, ületad selle oma armuga. Seetõttu ka tean, et Sa ei mõista kohut Niineve üle, sest niipea, kui prohveteerin nende üle, valad Sa oma armu välja nende peale.“

Näed sa probleemi Joona mõttekäigus? Ta kirjeldab siin vaid osalist ilmutust Jumala loomusest ja ta süüdistab Jumalat, et Too võtab pattu kergelt. Otseloomulikult on Jumal kõike seda, kellena Joona Teda kirjeldas: pikameelne, valmis andestama ja valama välja oma armu. Olen nii tänulik Jumalale selle imelise ilmutuse eest Tema loomuse kohta. See on olnud kõige eluandvam tõde, mida olen eales teadnud ja mulle meeldib kuulutada inimestele Jumala armust. Kuid Piibel räägib ka Jumala pühast ning õiglasest loomusest. „Jah, Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais.“ (Roomlastele 1:18). Olen enam kui kindel, et Joona teadis sedagi poolt Jumalast, mistõttu kuidas on üldse võimalik, et ta sai seda eirata? Usun, et Joonal puudus arusaam jumalakartusest. Kui sa mõtled Jumalast vaid kui armulikust Jumalast, on sul ka üsna kerge olla sõnakuulmatu Tema Sõna suhtes. Sa usud, et Jumal võtab oma poolt antud hoiatusi kergelt ega mõtle seda, mida ütleb. Usun, et see oli ka Joona sõnakuulmatuse põhjuseks.

Jumalakartuse poole tuleb usinalt püüelda ja see peab saama istutatud meisse Püha Vaimu läbi: „Kui sa seda otsid nagu hõbedat ja püüad leida nagu peidetud varandust, siis sa mõistad Issanda kartust  ja leiad Jumala tunnetuse.“ (Õpetussõnad 2:4-5). Nii nagu Jumala arm, nii on ka jumalakartus eluandev: „Issanda kartus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks.“ (Õpetussõnad 14:27).

kolmapäev, 5. august 2015

JEESUSE POOLT ÕPETATUD

Kas Jeesus on sind õpetanud sinu salajases palvekambris? Oled sa otsinud Tema palet ja nõu asjade pärast, mida ei leia ühegi õpetaja käest ega ühestki raamatust? Oled sa istunud vaikselt Tema ligiolus, et kuulda Tema häält? Piibel ütleb, et kogu tõde peitub Kristuses ja ainuüksi Tema saab seda sulle jagada läbi Püha Vaimu.

Sa võid nüüd mõelda: „Kas see pole mitte ohtlik avada oma meeled mingile vaiksele häälele? Kas see pole mitte see, mille tõttu paljud kristlased igasugu jamadesse sattuvad? Hingevaenlane tuleb ja matkides Jumala häält, käsib neil teha või uskuda täiesti absurdseid asju, mis tegelikult on kõik vaid üks suur pettus. Kas mitte Piibel pole see ainuke „hääl“, mida järgima peame? Ja kas mitte Püha Vaim ei pea olema me õpetaja?“
 
Siin on see, mida mina kogu selle teema kohta usun:
 

  1. Nii nagu Isa ja Poeg, nii on ka Püha Vaim eraldiseisev, elav, väeline, intelligente ja jumalik isik. Ta ei ole mitte lihalik olend, vaid vaim, kellel on oma isiksus ja kes juhib Kogudust. Tema on see, kes toob sinna jumaliku korra, kes trööstib haigetsaanuid, annab jõudu nõrkadele ja õpetab meile Kristuses peituvatest rikkustest.
  2. Piibel nimetab Püha Vaimu Poja Vaimuks: „…siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu…“ (Galaatlastele 4:6). Ta on tuntud ka kui Kristuse Vaimuna: „…millisest ajast andis teateid  nendes olev Kristuse Vaim…“ (1Peetruse 1:11). „Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma.“ (Roomlastele 8:9). On ilmselge, et Jumala Vaim ja Kristuse Vaim on üks ja see sama. Kristus on Jumal ja see sama Vaim peitub neis mõlemas. Püha Vaim on nii Isa kui Poja olemus ja on läkitatud nende mõlema poolt.
  3. Selleks, et olla sügava ja otsiva palve ajal pettuste eest kaitstud, on oma viis. Meie kaitse peitub ootamises. Lihaliku loomuse hääl on alati kiirustav ja tormav. See tahab kohest rahuldust, mistõttu sel puudub igasugune kannatlikkus. See on alati keskendunud pigem iseendale kui Issandale, püüdes meid alati ajada takka, et mitte viibida piisavalt kaua Jumala ligiolus.

teisipäev, 4. august 2015

KEDA INIMESED ÜTLEVAD MIND OLEVAT?

Variserid ja saduserid tulid Jeesuse juurde ja nõudsid, et Jeesus annaks neile tunnustähe taevast (vt Matteuse 16:1). Jeesus vastas: „See kuri ja abielurikkuja sugupõlv nõuab tunnustähte, aga talle ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht.” (Matteuse 16:4) Hiljem kutsus Jeesus oma jüngrid kokku ja küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Siimon Peetrus kostis: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.” (Matteuse 16:15-16). Jeesus vastas: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas.“ (Matteuse 16:17). Ehk teisisõnu ütles Kristus: „Peetrus, sa ei saanud seda ilmutust vaid seetõttu, et oled olnud koos minuga. Minu Isa, kes on taevas, ilmutas seda sulle.“ Ehk lühidalt öeldes: Peetrus sai erilise, aulise ilmutuse, mis võib saada osaks kõigile, kes usuvad. Kristuse päästega kaasnev au sai ilmutatud talle.

Seejärel aga loeme: „Siis ta keelas jüngreid, et nad kellelegi ei ütleks, et tema on Messias.“ (16:20). Miks küll Jeesus neilt seda palus? Polnud siis taevas juba ise just äsja kuulutanud, et Ta on Jumala Tall, kes on tulnud päästma maailma? Põhjus selleks oli see, et jüngrid polnud veel valmis kuulutama Temast kui Messiast. Ilmutus Temast polnud veel täielik. Nad ei teadnud midagi eesootavast Jeesuse ristist, kannatustest ja Tema ohvri sügavusest. Jah, nad olid küll juba tervendanud haigeid, ajanud välja kurje vaime ja kuulutanud paljudele, kuid kuigi nad olid olnud kõik need aastad Jeesusega, polnud neil siiski veel seda isiklikku, sügavat ilmutust sellest, kes Ta tegelikult on. Järgmine salm muide ka kinnitab seda: „Sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele selgitama…“ (16:21). Ehk teisisõnu: Jeesus hakkas end ilmutama neile, näidates neile sügavamaid asju iseendast. Ja see salm jätkub: „…et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama.“

esmaspäev, 3. august 2015

VÄIKESED ASJAD by Gary Wilkerson

Saalomon kirjutas: „Võtke meile kinni rebased, väikesed rebased, kes rikuvad viinamägesid, sest meie viinamäed õitsevad!“ (Ülemlaul 2:15). Saalomon hoiatas meid, et sageli need on need väikesed, tüütud asjad, mis takistavad meil järgida Jumala kutset ja ülevoolavalt rikast elu Temas.

Mäletad sa veel seda aega, mil’ andsid oma elu Jeesusele? Nii nagu paljud teisedki värsked kristlased, kogesid ehk sinagi oma südames üht sihti ja eesmärki. Kogesid Jumala tervendavat armastust ja igatsesid jagada seda teistegagi, evangeliseerides, lepitades ja teenides. Oma uues elus edasi liikudes hakkasid paremini eristama oma rolle Jumala kuningriigis ja oma ande, millega Teda teenida. Võib-olla kogesid isegi mingis võtmes kutset jumalariigitööle. Kuid siis märkasid midagi kummalist sündimas. Sinu ainukeskne tähelepanu Jeesusele sai pea igapäevaselt häiritud kõigi teiste tegemiste ja toimetuste poolt. Mingid väikesed asjad kerkisid üles, mis nõudsid su tähelepanu ja sa hakkasid tasapisi kaotama oma fookust Jeesuselt.

Mu isa, David Wilkerson, oli enam kui tuttav selle osaga kristlikust elust. Ta oli otsustanud omada väga lähedast suhet Jumalaga läbi palve ja miski ei saanud teda sellest tagasi hoida. Isa tavapärane palveaeg oli 2-4 tundi päevas, vahel vajadusel ka terve päeva ning me kõik teadsime, et sel ajal ei tohi teda segada.

See, kui oluline on fokuseeritud tähelepanu rakendamine, tuleb eriti hästi esile Wallenda pere näitel, kes on seitse põlvkonda jutti olnud köiel käijad. Vaid veidi üle aasta tagasi lisas Nik Wallenda oma legendaarse pere pärandisse veel ühe pärli, kõndides Grand Canyonis mööda köit üle sügava kuristiku. Tol päeval puhus vinge tuul ja Nik polnud päris kindel kogu ettevõtmise suhtes. Kui ta aga lõpuks otsustas, et teeb selle siiski ära, oli ta tähelepanu laserkindlalt paigas. Ta tõusis sinna kõrgustesse sellise olemisega, et kõik olid hämmingus. Kogu meedia meeskond oli vait, kui sukk ja kõigi kaamerasilmad olid fokuseeritud Niki palgele. Iga tema hingetõmme oli sünkroonis tema ülesandega ja tol päeval vingelt puhuvad tuuled ei saanud ta tähelepanust grammigi. Latt käes sammus ta köie poole ja kõndis üle selle sügava kuristiku hetkekski tähelepanu kaotamata.

Nik Wallenda keskendumisest sõltus sõna otseses mõttes elu või surm. Samas meil, kui Jumala kogudusel, on veelgi kõrgem kutsumine, mistõttu küsimus on – on’s meil ka samasugune laserkiire fookus? Või kui sageli on võtnud meid häirivad tegurid maad päevadeks, kuudeks või isegi aastateks, mil oleme lihtsalt kulgenud keset keskpärast elu?

laupäev, 1. august 2015

PALVE SAADIKUD by Carter Conlon

Tulles Jumala ette palves, peame me teadma, kes Ta on ja mida Ta on valmis meie heaks tegema. Me peame teadma, et Ta on me Isa, me varustaja ja päästja; et Ta on andestanud meile, et meist võiks saada andestuse saadikud. Me südameis peab olema kindlus, et Jumal on ustav kaitsema meid iga kurjuse rünnaku eest, mis suunatud meie vastu.

„Ja Jeesus ütles neile: „Kui kellelgi teie seast oleks sõber ja see tuleks südaöösel ta juurde ja ütleks talle: „Sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!” (Luuka 11:5-6).

Seni, kuni meil on täielik kindlus selles osas, kes Jumal on ja me usume Tema täielikku varustusse ja hoidvasse väesse, peaks ka me palvetes toimuma üks pööre. Me palved ei peaks keskenduma enam ainuüksi meile, aga ka teistele. See on see, milles peitub tõeline palve vägi.

Pane tähele, et ülaltoodud Luuka kirjakoha loos oli tegu keskööga. Olen kindel, et oled igati teadlik, et meiegi elame praegu nö kesköö tunnil. Kõik, mida eales teadnud ja tundnud oleme, liigub täielikku mässumeelsuse teed Jumala pühade teede suhtes. Ka siis oli tegu kesköötunniga, kui Paulus ja Siilas end vanglast leidsid, kuid keset seda kõike siiski ülistada ja palvetada otsustasid (vt Apostlite teod 16:25). Kuniks toimus üks võimas maavärin, mis raputas vangla aluseid. Vanglauksed lõid valla ja kõigi vangide ahelad purunesid. Kui vaid meiegi õpiks elu pimedusetundidel niimoodi palvetama!

Võime olla enam kui kindlad, et Paulus ja Siilas ei palunud ainuüksi: „Andesta meile me võlad ja anna meile me igapäevane leib!“ Ei! Usun, et nad hüüdsid kõigest südamest: „Jumal, on kesköö tund ja meil on üks vajadus, mis on nii palju suurem, kui me ise lahendada suudaks. Paljud me sõbrad siin on ahelais ja lootusetud. Sa oled lasknud meil saada osa sest’ vangla kogemusest, mistõttu palun anna meile nüüd ka jõudu muuta midagi!“

Kuidas Jumal nende palvele vastas? Ta pani ühe laulu nende sisse! Ja kui nad siis hakkasid kiitma ja ülistama Jumalat Tema vastuste eest nende südamehüüule, hakkas kogu paik vappuma ja imed hakkasid sündima. Seda isegi nii, et vanglaülem ühes oma perega andis oma elu Jeesusele!

__________

Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.