reede, 30. oktoober 2015

„KAPITALISTLIK KRISTLUS“

Ameerika seisab silmitsi „kapitalistliku kristlusega“. Koguduste eesmärk pole enam vaimne küpsus, vaid kasv nii inimeste arvus, varades kui rahades. Jeesuse hukkamõist Laodikeia koguduse üle puudutab paljusid tänapäevagi kogudusi: „Te isegi ei saa aru, mis teiega juhtunud on. Te pimedus on muutnud teid leigeteks ja te isegi ei näe seda, arvates endiselt, et olete tulised minus.“ (vt Ilmutuse 3:15-17).

Efesose koguduse patt peitus läheduse kaotamises Jeesusega. Tüatiira kogudus oli kaotanud oma tunnetuse ja eristamise võime, flirtides vaimses mõttes abielurikkumisega. Laodikeia koguduse puhul näeme me aga hullemat pattu neist kõigist – nad olid üldse kaotanud vajaduse Kristuse järele. Kuid see kõik lõppeb alastiolekuga. Jeesus rääkis Laodikeia koguduse alastiolekust: „Et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi.“ (Ilmutuse 3:18). Kreekakeelne tähendus sõnale „alasti“ on „varudest paljaks kooritud“. Jumal hoiab oma vahendeid neile, kes Talle toetuvad ja Temast vajaduse korral sõltuvad. Mis on need Tema vahendid ja allikad? Need on vaimsed rikkused nagu: Tema jõud, Tema imesid kordasaatev vägi, Tema jumalik juhtimine ja Tema reaalne ligiolu.

Kujuta ette kogudust, kes istub mugavalt tunnise jumalateenistuse ära. Need kristlased kuulevad lühikese sõnumi sellest, kuidas tulla toime elu pingetega ja põrutavad siis kiirelt uksest välja. Nad ei koge vähimatki vajadust olla murtud või kahetsevad Jeesuse ees. Nad ei tunne vajadust saada üles õhutatud või kogeda patutunnetust tänu mõnele läbitungivale sõnumile. Nende huulilt või südamest ei kostu kunagi: „Issand, sulata ja murra mind. Ainuüksi Sina saad rahuldada mu nälja.“

Kuhu on jäänud see innukus, mis neil kord oli? Need usklikud olid kord indu täis, et käia kirikus; saada kastetud Jumala Sõnaga ja lasta Pühal Vaimul valgustada oma südameid. Nüüd aga arvavad nad, et on sellest kõigest välja kasvanud ja on taandanud kogu oma kristluse pühapäevahommikustele teenistustele, kus valitseb vaid leige religioon.

Jeesus armastas Laodikeia kogudust ja pastorit nii väga, et Ta ütles, et Ta tekitab neis vajaduse Tema allikate järele: „Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!“ (Ilmutuse 3:19). Tema armastav käsi oli tulemas noomima neid ja Ta tegi seda seeläbi, et tekitas neis taas vajaduse Tema väe ja abi järele. Jeesus kõnetab meid täna nende samade sõnadega. Ta ütleb meile nii nagu Laodikeia koguduselegi: „See kõik taandub sellele, et saada taas üheks minuga. See tähendab avada uks, kui ma koputan. Ja ma hüüan teid just praegu, et te tuleks ja oleks koos minuga. Mul on olemas kõik, mida te vajate. Teie osadus minuga annab teile kõik, mida te vajate, et jätkata kristlikus teenistuses. See kõik lähtub teie ühisest ajast minuga.“

neljapäev, 29. oktoober 2015

VÕLTSKARJASED

Tüatiira koguduse probleem seisnes selles, et ta flirtis võrgutavate, saatanlike teenistujatega. Kujuta vaid ette selle koguduse pastori reaktsiooni, kui ta luges neid sõnu: „Ja Tüatiira koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Jumala Poeg, kelle silmad on nagu tuleleek.“ (Ilmutuse 2:18). Sellele järgnes aga kiitus: „Ma tean sinu tegusid ja armastust ja usku ja teenimist ja su kannatlikkust ning et su viimaseid tegusid on rohkem kui esimesi.“ (Ilmutuse 2:19). Kristus ütleb taaskord: „Ma tean su tegusid. Kogu su armastus, usk, teenimine ja vastupidavus on täna suuremad, kui siis, kui alles alustasid.“ Kuid parim, mida Issand seal ütleb, on: „Ma tean, et sa armastad mind.“ Ta ei noomi neid lähedase osaduse kaotamise pärast Temaga.

Kuid siis järgnevad läbilõikavad sõnad: „Kuid mul on sinu vastu, et sa lased naist Iisebeli, kes nimetab end prohvetiks ja õpetab, eksitada ka minu sulaseid hoorama ja sööma ebajumalate ohvreid.“ (Ilmutuse 2:20). Kes see Iisebel täpsemalt on, keda siin mainitakse? Jeesus räägib siin võltskarjastest. Ta noomib Tüatiira koguduse pastorit selle eest, et too on lasknud himuratel jumalasulastel petta Jumala rahvast. Kuid ta ütleb, et siin on ka tegu enamaga, kui vaid himurusega. Need võltskarjased lausa töötavad välja skeeme, kuidas lasta käiku ja rahuldada oma himusid. Ehk lihtsamalt öeldes: nimi Iisebel viitab kõigele, mis on kuri ja jälestusväärne Issanda silmis.


On alles nõutukstegev pilt, mis meile siin on antud. On ju tegu inimestega, kes armastavad Issandat – pühendunud jumalameeste –ja naistega. Nad on olnud vastupidavad, andnud endast ustavalt ja armastavad Jeesust. Kuidas on siis võimalik, et taolised usklikud võivad olla haaratud valeprohvetite poolt? Kuidas on võimalik, et nad saavad petetud nende kurjade teenistujate poolt, keda Jumal põlastab?

Jeesus hoiatab läbi kõigi evangeeliumite võltskarjaste eest, kes on tulnud petma ja neelama paljusid. Olen lausa šokeeritud tunnetuse puudumise pärast suurte hulkade seas, kes on jäänud lõksu oma vale-evangeeliumitesse. On see ehk juhtunud sinugagi? Toidad sa oma hinge mõne TV-evangeeliumi põhjal, mis on tegelikult deemonlik? Ammutad sa eduteoloogia kõnelejatelt, kes annavad hoogu su himudele ning võtavad vanuritelt veel viimsegi kui sendi? Jeesus hoiatab neid, kes on ustavalt seisnud vastu Iisebeli teenistujatele: „Pidage vaid kinni sellest, mis teil on, kuni ma tulen!“ (Ilmutuse 2:25). Ehk teisisõnu: „Te olete omandanud tõelise tunnetuse. Te ei lase end solgutada igast õpetuse tuulest ja lainest. Nii et praeguseks pole muud, kui vaid pidage vastu. Ärge laske endid petta. See on kõik, mida ma teilt palun. Ma ei pane te peale ühtki muud koormat, kuni ma tulen.“ (vt Ilmutuse 2:24).

kolmapäev, 28. oktoober 2015

KRISTUSE LIGIOLU KAOTAMINE

Ilmutuse raamatu 2 ptk’s kirjeldatud Efesose kogudus oli kaotanud Kristuse ligiolu enese keskelt. Näen selles olukorras paralleele ka tänapäevaga. Osad kõige külmema kõhuga inimesed, keda ma eales näinud olen, on need, kes on töötanud sotsiaalhoolekande vallas. Inimesed, kes algselt olid tõeliselt siirad ja pühendunud, kuid kes tänu kannatustele ja valule, mida nad igapäevaselt nägid, kogesid, et seda on liiga palju kanda. Sama lugu võib juhtuda ka kristlastega. Jumalasulased ja kogudustes teenivad ilmikud näevad inimeste eludes nii palju valu ja pattu, et see võib paadutada nende südamed. See on just see, mida Jeesus ütles Efesose koguduse pastorile: „Sa olid kord õrn teiste vastu. Sul oli armastust inimeste vastu ja sa kuulasid neid ära. Kuid nüüd oled vaid kui üks kurt kõrv nende suhtes. Sa küll võtad aega nende jaoks, kuid sa oled paadutanud oma südame nende appihüüu suhtes. Sa teenid mind ja mu rahvast kui trenažööril tammudes, kuid selles puudub elu. Seetõttu pole mul muud valikut, kui kõrvaldada oma ligiolu su juurest.“

Vaimselt näljased inimesed ei jää pidama sinna, kus Jeesuse ligiolu pole ilmne. Nad soovivad meeleheitlikult kogeda Tema lähedust ja kui nad seda ei koge, lähevad nad kusagile mujale, kust seda leida. Ma saan mitmeid kirju samade muredega: „Ma ei suuda leida kogudust, mis oleks täis elu tänu Kristuse ligiolule.“ Olen olnud tunnistajaks paljude kristlaste traagilisele äralangemisele, kes on kogenud sama. Nad ei leia omale kunagi kogudust, nii et nad jäävad hoopis koju ja jälgivad jutlusi teleri vahendusel. Nende vaimulikust toidust puudub igasugune tahke roog ja mingi aja pärast hakkab külmus sisse hiilima. Peagi aga hülgavad nad koguduse täielikult. Nad eiravad usklike kokkusaamisi, mille osas Heebrea kirja autor meid hoiatab (vt Heebrealaste 10:25) ja muutuvad täiesti ükskõikseks Kristuse ja Tema ligiolu suhtes.

Olgu siinkohal öeldud, et Jumal ei võta kuulda ühegi sellise inimese vabandust. Sest Jeesus võib olla su kõik kõiges, kui vaid jätkad suhtlemist Temaga. Vahet pole, millises seisus su kogudus on – sina pead endiselt olema innukas pühendama Jumalale oma kallist aega. Pead ammutama süviti Tema ligiolust, kui soovid, et Ta Sõna saaks elavaks su jaoks. Ilmutuse raamatu 1-3 ptk’i valguses peaks iga usklik küsima endalt: „Kas mu head teod – kõik mu piiblitunnid ja jumalariigis teenimine – on röövinud minult aega Jeesusega? Janunen ma Ta järele ikka veel samal moel, kui alguses või on mu elust midagi kaotsi läinud“

teisipäev, 27. oktoober 2015

MEIE HETKE KANNATUSED

Oled võib-olla hetkel läbi minemas kohutavast katsumusest, kuid samas tead, et küsimus pole üldse selles nagu tegeleks Jumal su elus mõne patuga. Nii ka mõtled, miks laseb Jumal sul kannatada nii kohutavat valu?

See võib olla, et su kannatuste põletav ahi on mõeldud selleks, et kinkida sulle elu muutev ilmutus. See on just see, mis juhtus Iiobiga. Iiob tegi keset oma kannatusi ühe imelise avastuse: vaatamata sellele, et tal olid täisteadmised Jumalast, ei tundnud ta Teda siiski nii isiklikult ja lähedaselt, kui oleks võinud. Seetõttu ta ka tunnistas: „Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud. Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas.” (Iiob 42:5-6).

Ajal, mil Iiob sellest katsumusest läbi läks, oli ta vähemalt 70-aastane ja ta oli kogu oma elu teadnud Jumalat. Mingil hetkel ehitas ta Jumalale altari, kus ta veetis mitmeid aulisi tunde Teda ülistades ja kiites. Jumal oli õpetanud talle aastaid oma teedest ja müsteeriumitest. Iiobile oli õpetatud Jumala trööstist, pühadusest, loomusest ja vihast. Ühtlasi oli ta ka õppinud Jumala majesteetlikkuse, väe ja tarkuse kohta. Samas aga, kui need üle mõistuse kohutavad kriisid Iiobit tabasid, polnud ta enam üldse võimeline Issandat nägema. Selle asemel sai Jumalast talle hoopis ähmane teoloogiline termin. Jumal, kes oli olnud nii suur osa tema igapäeva elust, tundus nüüd olevat kaugel kõigest, millest Iiob oli läbi minemas. Korraga tundus Jumal olevat vaid jutluste seeria, surnud sõna, teadmine, mille taga polnud mingit elu ega väge.

Usun, et see oli see, mida Jumal tahtis algusest peale Iiobi elus esile tuua. Sest me armastav Isa igatseb, et me Ta lastena tunneks Teda oluliselt sügavamal tasandil, kui vaid see, mida kogeme tavalistel jumalateenistustel, piiblitundides või palveõhtutel. Ta tahab, et tunneksime Teda isiklikult ja väga lähedaselt, kogedes Teda igas oma elu valdkonnas. Kaasaarvatud siis ka keset elu suurimaid katsumusi ja kannatusi. Ta igatseb olla nii palju enamat me jaoks, kui vaid mingi suretatud kirjatähega teoloogia Jumal. Ta tahab, et tunneksime Teda Isana, kes teab kõike, on alati me lähedal, omab täit kontrolli iga me eluolukorra üle ja hoiab me kätt kõige raskemaski olukorras. Meie hetke kannatused toovad meis esile ühe kahest: kas kalgistunud südame ja uskmatuse vaimu, või aulise nägemuse sellest, et Jumalal on kontroll kõige üle, mis meid puudutab.

laupäev, 24. oktoober 2015

TUGEV USK RASKETEKS AEGADEKS by Claude Houde

Piibel maalib meile pildi, mis on ühtaegu õrn, kui ka isiklik ja tuletab meile meelde, et Jumal kuuleb alati meie nuttu (Psalmid 6:9). Osad piiblitõlked ütlevad ka, et Jumal loeb kokku, võtab vastu ja tunneb igat me pisarat.

See usualtar, mida meid on kutsutud ehitama ajal, kui ebakindluse tuuled, viha, hirm ja kahtlused meid igast küljest räsivad, on vahel kõige raskem altar, mida ehitada. See puudutab üksikema, kes vaatab oma hirmunud, vihast ja distantsi hoidvat poega, kes alles eile tundus nii armsa ja toredana. Ta lebab öösel oma voodis ja küsib iseendalt: „Kes on see koletis, nii õel ja ülbe, kes kannab mu poja riideid? Miks ometi? Kuidas ma küll kasvatan üles poja, kellel pole kodus isa?“ See puudutab sind ja mind, kuid haigus on meid jalust niitnud ja me kõrvus kostuvad ikka veel arsti hirmuäratavad sõnad vähist, mis tekitab meis ühtaegu hirmu kui paanikat. See puudutab mõnda vallalist, kes on ümbritsetud oma abielus sõpradest ja nende lastest ning kes üksildusse mattudes küsib: „Issand, millal? Miks?“ See puudutab ärimeest, kes andis aastaid kõike, mis tal oli. Andis oma parima ja seisab täna siiski silmitsi pankrotiga. Ta tunneb, et on kadunud, kasutu, jõuetu ja täielik läbikukkuja.

Taoline usk kõnnib läbi surmavarju oru ja litsub edasi ning käib radu, mille pole „risti turistid“ ei julge vaadatagi. Kuid see on just see koht, kust leiad eest tõelised kristlased. Leiad kirgliku pastori, kes sureb seesmiselt tuhandeid kordi, kui näeb oma kogudust inetul moel lahknemas. Leiad usumehe või naise, keda on petetud ja hüljatud ning kellesse on lahutuse tagajärjel löödud selline haav, mida enam keegi ei saa tervendada. Tema hing on nii katki, et tal on tõepoolest tunne, et ta jääbki lonkama kogu eluks.

Kuid ometigi on üks usk, mis ehitab üles, taastab ja äratab taas ellu. Aabraham kaotas oma altari (vt 1 Moosese 12). Maal oli põud ja Piibli sõnad annavad meile väga tõese, samas valuliku pildi sellest, mis Aabrahamiga tegelikult juhtus.

Armas lugeja, Piibel on asendamatu tõe peegeldaja ja selle eesmärk ning siht on päästa su elu (vt Jaakobuse 1:23-25).

__________
Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 23. oktoober 2015

TEMA SÕNAD TOOVAD ELU

„See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti.” Seda ütles Jeesus Kapernauma sünagoogis õpetades. Siis paljud tema jüngrid ütlesid seda kuuldes: „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?” Aga Jeesus, kes sisimas teadis, et ta jüngrid selle pärast nurisevad, ütles neile: „Kas see ärritab teid?“ (Johannese 6:58-61) Pane tähele, et Jeesus rääkis siin usklikele. Kuid mis oli see ränk sõna, millele nad reageerisid? See oli: „Te peate sööma minu liha ja jooma minu verd, sest muidu pole teis mingit elu. Minu ihu on toidus ja minu veri see jook ning te saate igavese elu vaid neid tarbides.“

Jeesus nägi, et rahvas oli šokis neist sõnadest. Kuid Ta küsis siiski: „Kas ma riivasin teid? Kas minu tõe rääkimine häirib teid?“ Ja lisas siis: „Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.“ (Johannese 6:63). Ta andis vägagi selgelt mõista, et see sama asi, mis neid ärritas, on tegelikult see, mis neile elu toob. Kuidas aga Ta jüngrid sellele reageerisid? „Seepeale lahkusid paljud ta jüngritest tema juurest ega käinud enam koos temaga.“ (Johannese 6:66)

Mida Jeesus ütleb siin oma evangeeliumi kohta? Kõige lihtsamalt öeldes seda, et sõnum Tema verest ja ristist on rahva jaoks häiriv. Ja kuigi see on ainukene evangeelium, mis viib igavese eluni, leidub siiski neid, kes ei võta seda vastu. „Kuid teie seas on mõned, kes ei usu.“ (Johannese 6:64) Mitmed tänapäeva kogudused vaatavad neist Jeesuse sõnadest mööda. Ja kui kummaline see ka poleks, leidub neidki kogudusi, kes on kõrvaldanud oma jumalateenistustelt igasugused viited Kristuse verele. Pastorid ei maini seda oma jutlustes ning laulud, mis seda tegid, on kõrvaldatud repertuaarist. Sest seda kõike peetakse liiga häirivaks. Jeesus aga hoiatab: „Ükskõik, kui häirivad mu sõnad ka te jaoks pole – te ei saa neid muuta. Minu sõnad toovad elu ja te peate tarbima neid nii nagu te tarbite igapäevast sööki ja jooki, et need saaks toiduks kogu te olemusele. Seetõttu ei tohi te ka pehmendada seda, mida olen öelnud. Sest kui te lõikate oma jutlustest välja mu vere ja risti, võtate te kõigilt otsijatelt hingedelt ainsa lootuse omada igavest elu.“

neljapäev, 22. oktoober 2015

JEESUSE SÕNUMI TUUM

Peale Jeesuse surnuist ülestõusmist, oli meeleparandus Kristuse esimese jutluse peamiseks tuumaks. Peetrus ütles neile suurtele rahvahulkadele, kes olid nelipüha päeval kokku tulnud: „Jeesuse Naatsaretlase…olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud.“ (Apostlite teod 2:22-23). Kui inimesed seda kuulsid, tabas neid tohutu patutunnetus. See kuulutatud sõna tungis nende südameisse, kuna Püha Vaim oli tulnud oma täies väes. Ja Jeesuse kohaselt ongi see just Jumala Vaimu töö. Ta ütles, et Püha Vaim tuleb ja „toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta.“ (Johannese 16:8).

Rahvas oli sellest nii läbi raputatud, et nad ei suutnud isegi liigutada. Korraga käisid nende silme eest läbi kõik elu ja surma küsimused, mistõttu nad hüüdsid Peetruse poole ja küsisid, mida nad tegema peavad? Ta vastas: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks…„Laske end päästa sellest sõgedast sugupõlvest!” (Apostlite teod 2:38, 40). See piiblilõik illustreerib meeleparandust kui Jeesuse sõnumi tuuma. Sest kui sõnumis ei peitu patutunnetust – ei mingit tõde patu ja süü kohta, ei mingit torget südames – pole ka Püha Vaimu selles. Ta lihtsalt pole kaasas ühegi jutlusega, millega neid asju ei kaasne.

Peetrus polnud huvitatud rahvahulkade solvamisest nelipüha päeval. Tema ainus eesmärk oli ilmutada neile tõde. Kui aga Püha Vaim ilmutab tõde, toob see ka alati kaasa patutunnetuse. See tungib sügavale me südamesse ja katsub läbi kõik me südamesopid. Kahjuks aga ei juhtu seda enam paljudes tänapäeva kogudustes. Me teenistus saab hulgaliselt kirju, kust kõlab läbi üks ja sama jutt: „Mul on naaber, kellele olen juba kuid kuulutanud Jeesusest. Võtan ta isegi kirikusse kaasa, et ta võiks kuulda seal sõna oma südame olukorra kohta ja vajaduse kohta Issanda järele. Kuid mu pastor ei räägi sõnagi patust. Jutlustes pole sõnagi millestki, mis tooks patutunnetusele ja mis tõstaks esile vajaduse Jeesuse puhastava ja vabastava väe järele. Nii et mu naaber tunneb end veelgi mugavamalt oma patuelu elades.“

Milline tragöödia! Jumala jaoks on see kindlasti enam kui kurvastav, et inimesed leiavad kogudustes sees enam kinnitust oma patule, kui väljaspool seda. Jeesuse sõnul aga ei pääse keegi oma patust, kui ta ei seisa silmitsi tõega ja kui Püha Vaimu ligiolu ning vägi ei too teda patutunnetusele.

kolmapäev, 21. oktoober 2015

MEELEPARANDUSE KOHT

Jeesus kuulutab: „Minu kogudus on koht, kus pole häbituid, sest kõik parandavad meelt.“ Ka apostel Paulus tunnistab: „Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames.” See on ususõna, mida me kuulutame. Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks. Sest Pühakiri ütleb: „Ükski, kes usub temasse, ei jää häbisse.“ (Roomlastele 10:8-11).

Ehk lihtsamalt öeldes: me saame päästetud läbi avalikult tunnistatud meeleparanduse. Jeesus ütleb: „Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!” (Matteuse 9:13). Ühtlasi ütleb Ta ka, et meeleparanduse kaudu saame me tervendatud ja taastatud: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele.” (Luuka 5:31-32). Armsad, see on ju hea uudis! Jeesus ütleb meile: „Minu koguduses saab igaüks tervendatud meeleparanduse kaudu. Vahet pole, kes sa oled – füüsiliselt murtud, vaimselt haige, vaimu poolest nõder – igaüks saab tulla mu juurde vaid ühel moel. Ja kõik nad leiavad tervenemist läbi meeleparanduse.“

Seega, mis on Kristuse evangeeliumi keskne sõnum? Ta annab sellest väga selgelt läbi Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese mõista. Ta ütleb meile neis neljas evangeeliumis: „See on see sõnum, mida ma kuulutan oma koguduses. See on minu sõnum kõigile patustele.“

Esiteks, Jeesus tuli Galileasse „ja kuulutas Jumala evangeeliumi: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” (Markuse 1:14-15). Mis oli Jeesuse kõige esmane sõnum? Ta kuulutas meeleparandust. Osade kristlaste jaoks võib see nüüd tunduda pisut karmi jutuna ja nad võivad öelda: „No heakene küll. Aga kui rõhutatult ikka Jeesus seda meeleparandust kuulutas?“ Luukas ütleb, et Jeesus vastas oma kuulajatele: „Vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.” (Luuka 13:5).

Sa võid nüüd mõelda, et Kristuse evangeelium meeleparandusest on parajalt kurb sõnum. Kuid Paulus väidab hoopis vastupidist, öeldes, et meeltparandav süda toob kaasa tõelise elu: „Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta.“ (2 Korintlastele 7:10).

teisipäev, 20. oktoober 2015

TÕELINE EVANGEELIUM

Mida kujutab endast tõeline Jeesuse Kristuse evangeelium?

Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!“ (Matteuse 16:24).

Jeesuse kogudusse kuulumine tähendab ilmselgelt palju enamat, kui vaid usku Temasse. Paljud tänapäeva kristlased aga ainuüksi „hääletavad Jeesuse poolt“. Nende suhtumine on: „Ma hääletasin Jeesuse pool ja seeläbi olen nüüd Tema partei liige.“ Kuid niipea, kui nad on oma hääle andnud, jalutavad nad minema ja unustavad Jeesuse Issandaks olemise rolli oma eludes. Jeesus aga ütleb, et kuulumine Tema kogudusse tähendab ka pühendumist järgneda Talle. Mis omakorda tähendab oma elu maha panemist ja oma risti võtmist. „Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt.“ (Matteuse 10:38). Me Issand annab väga selgelt mõista: „Kui sa kuulud minu kogudusse, ole ka valmis kannatama ning kogema tagakiusu usu tõttu minusse. Ole valmis loobuma igasugusest kuulsusest, maiste naudingute otsimisest ja aktsepteerimisest teiste poolt.“

Fakt on see, et Kristuse kogudus pole kunagi olnud maailma poolt aktsepteeritud ja seda ei saa ka kunagi sündima. Kui sa elad Jeesusele, ei pea sa ise end isegi kellestki eraldama – teised eralduvad sinust. Kõik, mida tegema pead, on vaid elama Talle ja korraga sa leiad end keset süüdistusi, hüljatust ja õelaks nimetamist. „…kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid endi keskelt välja lükkavad ja teid häbistavad ja teie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast!“ (Luuka 6:22). Ja samas lisab Jeesus, et see on just see tee, mis viib tõelise rahuldustundeni. „Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.“ (Matteuse 16:25). Ehk teisisõnu: „Ainus viis, kuidas leida tõelist elu tähendust, on anda end täielikult üle mulle. Vaid nii leiad tõelise rõõmu, rahu ja rahuldustunde.“ Kristus ütleb meile: „Minu kogudus on ilma ühegi pleki ja kortsuta, mistõttu kui tuled mu juurde, pead ka loobuma kõigist oma pattudest. Pead alistama kõik mulle ja surema täienisti iseendale, oma jumalatutele ambitsioonidele ja egole. Usu läbi maetakse sind koos minuga, kuid samas ma äratan ka su uude ellu.“

esmaspäev, 19. oktoober 2015

JUHITUD HEA KARJASE POOLT by Gary Wilkerson

„Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb - ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali…Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest.“ (Johannese 10:12, 14-15).

Olgem ausad – isegi kõige pühendunum pastor on palgaline. Ta on keegi, keda Hea Karjane usaldab ja kelle Ta on valinud usaldusväärseks tööliseks kandmaks hoolt oma lammaste eest. Kuid vahel pole isegi usaldusväärne sulane võrdväärne vastane meeleheitlikult näljasele hundile, kui see sulane pole just saanud üleloomuliku julguse osaliseks nagu Taavet kord. Ehk asja mõte on selles, et isegi parim pastor võib sind vahel alt vedada. On ju temagi lõpeks vaid kõigest inimene ja ta ei tunne sind nii nagu su Hea Karjane tunneb. Ära minust nüüd valesti aru saa! Enamus meist vajab ustava pastori jumalikku nõu. On aegu, kus me võime vajada isegi professionaalse nõustaja tarkust. Piibel ütleb meile, et paljude nõuandjate käest tuleb tarkus, mis hõlmab ka me kristlastest sõpru. Jeesus erineb neist aga selle poolest, et Ta on alati meie jaoks olemas: ”Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.” (Johannese 10:11). Ta ei vea sind kunagi alt, Ta ei jäta sind iial ja soovib sulle alati vaid parimat.

Me kõik teame seda kuulsat stseeni Piiblis, kus Jeesus lükkas templis ümber kõigi rahavahetajate lauad. See oli ühtaegu nii otsene kui sümboolne tegu. Ta lükkas ümber alavääristava religioosse süsteemi, kuulutades sellega: „Te, juhid, peaksite olema rahvale karjasteks, kuid te müüte neile hoopis ohvriande, selle asemel, et tuua tõelist ohvrit Isale. Seetõttu lükkan ma te süsteemi ümber. Ma olen Hea Karjane, kes annab oma elu oma lammaste eest. Ma juhin neid ustavalt haljastele aasadele, mis õnnistab ja hoiab nende elusid.“ Kui sina tahad kogeda tõelist juhtimist oma elus, õpi tundma oma Karjase häält. Sa võid seda kuulda kuuldavalt, või võib-olla ka mitte, kuid see tuleb alati esile läbi Tema kirjapandud Sõna. Vajad sa juhiseid eluks? Siis sel juhul on Tal vaid kaks sõna sulle: „Järgi mind!“ Hoia oma pilk Jeesusel. Pane tähele, mida Ta Sõna ütleb ja kuuletu sellele. Võid olla kindel, et Ta juhib sind oma poolt tõotatud rikkalikku ja rahuldust pakkuvasse ellu!

laupäev, 17. oktoober 2015

RÖÖVITUD AASTAD by Nicky Cruz

Kui mu isa siit ilmast lahkus, lahkus ta kiituslaul huulil, tänades Jeesust. Oma elu lõpuaegadel oli ta lahti öelnud nii nõidusest, kui Saatanast, võttes Jeesuse vastu, kui oma Issanda ja Päästja. Mu ema juhtis ta Issanda juurde vahetult enne oma surma ja nüüd on need kaks üheskoos taevas, tantsides kuldseil tänavail, nautides Jumala au ja oma uut igavest kodu koos Temaga. Oma silmi sulgedes võin peaaegu et kuulda nende hõiskavat ülistust oma uuele Kuningale. Oma Päästjale. Oma aulisele Lunastajale.

Oh oleks mu isa vaid saanud nautida seda elu juba siin maa peal! Oleksin andnud, mida iganes, et näha teda teenimas Jumalat sama kirglikult, kui ta teenis Saatanat. Ta oleks olnud suurepärane tunnistaja, võimas evangelist, võrratu Jumala Sõna kuulutaja. Sest kõike, mida ta tegi, tegi ta kirglikult. Ta usk oleks olnud nii ehe, tugev ja vankumatu. Ta oleks saatnud korda suuri imesid. Ta oleks usaldanud täiega Jumalat, ammutanud Tema Sõnast ja järgnenud Talle, kuhu iganes Ta oleks teda juhtinud. Ta süda oleks põlenud kadunud hingede pärast. Sest just selline mees ta oligi! Selle asemel, et kössitada Saatana ees, oleks ta võinud veeta kogu oma elu talle haiget tehes, teda lüües ja haavates. Tal oleks olnud tohutu mõju maailmale. Kui vaid mu isa oleks leidnud Jeesuse juba varajases eas.

Ära lase Saatanal röövida oma elu ja südant nii nagu ta röövis mu isa oma. Ära lase end petta ta valedest. Ära lase ta sarmil võluda end või kalduda kõrvale ta tühjade tõotuste tõttu. Pane oma usk Jeesusesse. Anna oma elu Sellele, kes tahab tõsta sind üles ja mitte kiskuda alla. Sellele, kes armastab sind ja hoolib sinust. Sellele, kes toob su ellu tõelist jõudu ja väge, mitte vaid mingeid pettemänge. Ära lase Saatanal röövida end nii nagu ta mu isa röövis. Ära lase tal pimestada end Jumala headuse suhtes. Pane kogu oma usk erakordsesse Jumalasse!

„Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu.“ (Johannese 10:10).

__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 16. oktoober 2015

TEMA LIGIOLU KAOTUS

Ilmutuse raamatu 3-peatükis võtab Jeesus kokku kogu oma sõnumi kõigile seitsmele pastorile-kogudusele Ilmutuse raamatus. Ta ütleb: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilmutuse 3:20). Seda juhtub liiga sageli, et kristlased ei ava oma südame ust Jeesusele. Nad pole isegi kodus, kui Ta koputab. Selle asemel on nende uksel silt: „Kallis Issand, olen hetkel haiglas inimesi külastamas ja hiljem vanglas Sinu sõna kuulutamas. Näeme kirikus!“

Paljud kogudused teevad tänapäeval Kristuse nimel palju häid ja õilsaid tegusid. Neil on erinevad programmid pea kõigi inimlike vajaduste täitmiseks ning koguduseliikmed elavad puhast ning õiget elu, olles igati valvsad, et mitte teha pattu. Kuid miski on muutnud neid. Kord oli aeg, kus need samad usklikud olid täiega pühendunud oma suhtele Jeesusega. Ei möödunud päevagi, mil nad poleks veetnud aega vaid Temaga. Kuid nüüd on kõik teisiti. Nad tervitavad Jeesust vaid linnulennult, olles jälle teel kuhugi midagi tegema. Kui tõsiselt aga Jeesus seda kõike võtab?

Jeesus hoiatavad meid: „Midagi on mu koguduses kaduma läinud. Minu kallis ligiolu. Seetõttu peate leidma tee tagasi oma salajasse palvekambrisse; sellesse lähedasse osadusse minuga. Vastasel korral kõrvaldan ma oma ligiolu te juurest. Sest kõik teie head teod – nii teie jutlused, evangeliseerimine kui andmine – peavad lähtuma koos veedetud ajast minuga. See kõik peab tulema minu käest.“

Efesose kogudus (vt Ilmutuse 2:1-11) oli kaotanud midagi, mida ta kord omas – Kristuse reaalse ligiolu enda keskel. Nad olid hakanud võtma seda iseenesestmõistetavana ja see mõjutas ka nende teenistust. Kord oli aeg, mil nad armastasid üksteist ja hoolisid üksteisest, kuid nüüd võtsid nad oma kaaslasigi iseenesestmõistetavana. See kõik aga omas hävitavat mõju nende töödele ja headele tegudele. Nad olid nii hõivatud inimeste teenimisega, et nende tegudest sai nende tähelepanu keskpunkt ja mitte Kristuse armastus. Tema võimas ligiolu oli puudu.

Seetõttu hoiataski Jeesus neid: „Kui te seda ei muuda – kui te ei taasta oma nälga minu järele – võtan ma teilt teie tunnistuse, nii et oma häid tegusid tehes pole teil enam mingit meelevalda. See kõik on kui üks suur null.“

neljapäev, 15. oktoober 2015

KIRI PASTORILE

Kristus nägi asju, mis vajasid tähelepanu Tema koguduses. Seetõttu juhendas Ta ka Johannest kirjutama üles oma sõnad, et läkitada need seitsme koguduse „inglile“. Need inglid viitavad Tema sulastele, keda Ta nimetab ka tähtedeks oma käes (vt Ilmutuse 1:16). Ta ütles Johannesele: „Ma armastan neid oma sulaseid. Ma olen kutsunud ja võidnud neid, mistõttu sinu asi on nüüd edastada minu sõnum neile.“

Olles ka ise pastor, mõtlen ikka: „Mis tunne see võis Johannesel olla avada need kirjad? „Kiri New Yorgi koguduse pastorile: Nõnda ütleb Issand sinu koguduse kohta.“ Ehk annab see ka aimu, mida need 7 jumalasulast võisid tunda.

Võtame näiteks Efesoses oleva pastori (vt Ilmutuse 2:1-11). Lugedes Johannese kirja, ta näeb, et Kristus rõõmustab tema koguduse üle. Issand kiitis neid nende tubliduse, kannatlikkuse ja tunnetuse eest. Nad vihkasid kurja ja seisid Kristuse asjade eest. Ühtlasi ei lakanud nad kunagi head tegemast. See pastor oli hämmingus kõigest sellest, mida ta luges ja mõtles endamisi: „Wau! Issand on rahul meiega. See on kui kiituskiri meile.“ Kuid edasi lugedes jõuab ta läbilõikavate sõnadeni: „Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.“ (Ilmutuse 2:4). Jeesus hoiatab seda pastorit, öeldes: „Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ning tee esimese armastuse tegusid! Muidu ma tulen su juurde ning lükkan su lambijala asemelt…“ (Ilmutuse 2:5).

See Efesose pastor pidi vist selle peale küll hirmust kangestuma, mõeldes: „Parandama meelt? Või muidu Ta kõrvaldab meid? Kuidas see veel peaks võimalik olema? Oleme ju pühendunud usklikud. Usust õigeks mõistetud. Oleme olnud helded ja hoolivad. Ja nüüd peame minema tagasi ning olema sellised nagu alguses? Mida see veel tähendab? On need tõesti Jeesuse sõnad? Kuidas ma saaks eales midagi sellist kogudusele ette lugeda?“

Siinkohal on oluline meeles pidada, et need sõnad olid suunatud jumalakartlikule kogudusele. Mistõttu Jumala silmis pidi siis ikka väga tõsise teemaga tegu olema. Miks muidu oleks Ta pidanud nii otse taolise eredalt särava kogudusega rääkima? Ta ütles selle pastorile: „Te armastus mu vastu pole enam see, mis see kord oli. Te olete hüljanud osaduse minuga, mistõttu parandage meelt!“

Jeesus annab väga selgelt mõista, et kogu lugu taandub Tema ligiolule. Jah, need efeslased olid küll teinud innukalt palju head, kuid nad polnud enam lähedased oma Issandaga.

kolmapäev, 14. oktoober 2015

KRISTUS ARMASTAB OMA KOGUDUST

Kristus armastab oma kogudust. Ta andis oma elu selle eest ja ütles, et põrguväravad ei saa Tema koguduse vastu (vt Matteuse 16:18). Jeesus ise on oma koguduse aluskivi ning Piibel ütleb, et Tema tarkus ja au on selles paigas. Ta saatis nelipüha päeval oma Püha Vaimu rajama oma kogudust ning on kinkinud sellele oma võitud sulased – pastorid, õpetajad, apostlid, prohvetid ja evangelistid. Seda selleks, et ehitada üles oma kogudust (vt Efeslastele 4:11-12).

On ilmselge, et Issand tahab õnnistada oma kogudust, mistõttu miks siis loob Ilmutuse raamat Temast nii hirmuäratava pildi, kui Ta oma rahvale ilmub? Johannes kirjutab, et Jeesus tuleb oma koguduse juurde põlevate silmade ja vete kohina häälega: „Siis ma nägin seitset kuldlambijalga ning lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane…Aga tema pea ja juuksed olid valged nagu valge vill, nagu lumi, ning tema silmad nagu tuleleek, ning tema jalad olid vasemaagi sarnased, kui see on hõõguvas ahjus, ning tema hääl oli otsekui suurte vete kohin. Tal oli paremas käes seitse taevatähte ning tema suust välkus vahe kaheterane mõõk…“ (Ilmutuse 1:13-16)

Ilmutuse raamat on kui kokkuvõte kogu Jumala Sõnast. See kirjeldab kõigi asjade lõppu ja see on ka esimene kord, kus kirjeldatakse Kristuse kujundit. Kuid miks ilmub Jeesus siin nii ettekuulutavalt? Ja miks Ta räägib nii läbilõikavalt oma kogudusega? Johannes kirjutab, et Kristuse sõnad on kui kaheterane mõõk, mis lõikab läbi nii luust kui üdist. Siinkohal on oluline meeles pidada, et tegu on apostliga, kelle pea puhkas Jeesuse rinnal. Kuid nüüd on ta silmili maas oma Issanda ees: „Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu surnu.“ (Ilmutuse 1:17).

Issand ise põhjendab oma aulist ilmumist: „Ning kõik kogudused saavad aru, et mina olen see, kes uurib läbi meeled ja südamed, ning annan igaühele teist teie tegusid mööda.“ (Ilmutuse 2:23). Fakt on see, et Kristus armastab oma kogudust, mis on ka peamine põhjus, miks Ta tuleb seda uurima ja läbi katsuma. Ta tuleb oma rahvast armastuses läbi katsuma, et puhastada neid.

teisipäev, 13. oktoober 2015

TÄIELIK USALDUS JUMALA VASTU

Olles keset katsumusi, peame tõstma oma pilgu oma raskustelt ja julgustama end, öeldes: „Mu Jumal on kõigeks suuteline ja Ta pole unustanud mind. Tema pilk on mu peal just praegu ja ma lähen sellest kohutavast katsumusest läbi. Ja kui iganes halvad ka asjad ei tunduks, kõik on Tema kontrolli all nagunii. Mitte keegi ega miski ei saa muuta neid plaane, mis Tal on minu jaoks.“

Oled ehk võib-olla hetkel meeleheitel ja mõtled: „Ma ei näe mingit väljapääsu oma raskustest. Saab see tuline katsumus veel üldse kunagi läbi? Kas mu kannatused kestavad tõesti seni, kuni Jeesus tagasi tuleb? Issand, olen ma veel üldse kunagi võimeline rõõmu tundma?“ Jumala vastus sulle on: „Sa oled kuulnud Iiobi kannatlikkusest ja näinud Issanda antud elulõppu, sest Issand on halastav ja armuline.“ (Jaakobuse 5:11). „Ja Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest; ja Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud.“ (Iiob 42:10).

Sa ehk ei saa kahekordselt tagasi kõike, mida oled kaotanud, nii nagu Iiob sai. Küll aga saab sulle osaks midagi palju paremat - üks südame teadmine, et Jumalal on kontroll su elu üle. Tema armastus su vastu ei ole vaid enam mingi teoloogiline teadmine, vaid sa koged Tema vabastavat väge väga sügaval ja isiklikul viisil. Sa ei karda enam kunagi ühtki katsumust või raskust. Miks? Sest sa oled tulnud oma katsumusest läbi enam kui võitjana ja oled asetatud istuma taevastesse paikadesse ühes Jeesuse Kristusega.

Nii nagu Iiob oma katsumuse alguses, tunned ehk sinagi hetkel Jumalat vaid selle põhjal, mida oled Temast kuulnud. Seda siis kas läbi jutluste või piiblitundide. See on iseenesest hea, sest Piibel ütleb, et see ongi just see, kust meie usk tuleb – Jumala Sõna kuulmisest. Kuid Jumal tahab ka, et näeksid Teda. Ta tahab, et sul oleks absoluutne usaldus Ta vastu selles osas, mis puudutab Tema jumalikku plaani sinu elu suhtes. Ja mitte ükski deemon ega muu koletis saa Tema igavikuliste plaanide vastu su elus. Kõigest sellest lähtuvalt saad sa ka keset oma elu kõige suuremaid katsumusi tunnistada Jumala headusest, nii nagu Iiob seda tegi. Ja sa kuulutad täie julgusega, et mis iganes ka ei juhtuks, sina loodad ikka oma Jumala peale.

esmaspäev, 12. oktoober 2015

EHE JUMALA SILMIS by Gary Wilkerson

Osad kristlased otsivad juhtnööre isegi kõige pisemate igapäevaelu otsuste osas. Kui tahad näiteks teada, millist hambapastat osta, oleks Jumala vastus sulle: „Vaata vaid, et iga päev oma hambaid pesed!“ On teatud asju, mille osas me ei vaja Tema konkreetseid juhiseid, sest Tema Sõna lugedes me juba teame, mida ühe või teise asjas osas teha.

Viibisin hiljaaegu Türgis, Iraagi piiri lähedal, otsides palves vastuseid sellele, kuidas World Challenge saaks aidata kaasa pagulaste kriisi küsimustes. Inimesed põgenesid vägivaldse ISIS’e tagakiusu eest, „ujutades üle“ selle Türgi piirkonna, kuid kohalolevad ÜRO üksused ei võtnud midagi ette nende abistamiseks. Vajadused aga olid tohutud, kui pagulased ei omanud saabudes midagi enamat kui vaid seljas olevaid riideid. Rääkisin ühe poisiga, kelle vanemad ISIS oli maamiiniga õhku lasknud. Ma ei kujuta isegi ette seda traumat, mida see laps oli läbi elanud.

Tagasilennul koju küsisin palves Jumalalt: „Issand, kas see oleks koht, kus World Challenge peaks kaasa aitama?“ Kogesin hetkega kui üht püha veendumust enda sees, mis ütles: „Milleks üldse veel paluda selle pärast? Sa ju tead, et peab aitama!“ Ja korraga ma mõistsin: „Loomulikult peab World Challenge seal kohal olema! Meil on ju evangeeliumi lootus ja ka Jumala poolt antud vahendid, millega aidata. On see ju alati olnud selle teenistuse DNA. Toita näljaseid? Pakkuda tröösti kannatanuile? Muuta midagi orbude eludes? Mida siin veel üldse paluda? Lähme!“

„Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” (Matteuse 25:35-36).

Ärge siinkohal minust valesti aru saage! Ma usun igati sellesse, et palves tuleb paluda juhtnööre. Kuid kuna me oleme Jumala lambad ja tunneme Tema häält, on teatud asju, mida oskame juba ilma küsimatagi ära teha. Üks neist peitub järgnevas: „Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoida iseennast maailma poolt määrimata.” (Jaakobuse 1:27).

laupäev, 10. oktoober 2015

PÄEV, MIL JEESUS VIHASTAS by Jim Cymbala

Mulle meeldib see tundeline kujund Jeesusest kui Heast Karjasest, kes paneb talle oma õlgadele ja kannab ta turvalisse paika. Mulle meeldib ka lugu sellest, kuidas Jeesus toitis suuri rahvahulki leiva ja kalaga ning ma olen hämmingus sellest, kuidas Ta ülestõusmise hommikul hauast üles tõusis!

Kuid Jeesusest on veel üks kuvand, mis ei tundu kuidagi klappivat kõige eelpool mainituga ja ma mõtlen, miks Jumal lasi selle üldse Piiblisse panna? „Ja nad tulid Jeruusalemma. Ja Jeesus läks pühakotta ning hakkas välja ajama neid, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid ega lubanud, et keegi kannaks asju läbi pühakoja. Ja ta õpetas ja kõneles neile: „Eks ole kirjutatud, et minu koda hüütagu palvekojaks kõigile rahvastele? Aga teie olete selle teinud röövlikoopaks!”“ (Markuse 11:15-17). Tundus, otsekui Jeesus oleks öelnud: „Palve on see, mis peab looma atmosfääri minu Isakojas. Minu Isa ümbritsev hõng peab lähtuma inimeste avatud südameist, ülistusest ja palveist. See peab olema koda, kus hüütakse Jumala poole.“

Siinkohal ei taha kuidagi väita, et Heroodes Suure poolt ehitatud Jeruusalemma tempel peab olema täpne vaste tänapäeva kogudustele. Jumal ei koonda enam ammu oma ligiolu vaid ühte konkreetsesse hoonesse. Muide, Uus Testament õpetab meile, et hoopis meie oleme nüüd Tema asupaigaks – et Ta elab oma rahva sees ja keskel. Mistõttu kui palju olulisem on Jeesuse sõnum palve tähtsusest veel sellest kontekstist lähtuvalt!

See peamine tunnus, mis peaks eristama kristlikke kogudusi, kristlasi ja kristlikke koosviibimisi, on palve hõng. Kas Piibel ütleb kusagil alates 1 Moosese raamatust kuni Ilmutuse raamatuni välja, et: „Minu koda peab hüütama jutluste kojaks!“? Või kas ütleb Piibel kusagil, et seda peab hüütama muusika kojaks? Muidugi mitte! Jumal ütleb Piiblis: „Minu koda peab hüütama palvekojaks kõigile rahvastele!“

Aus tõde on see, et olen näinud Jumalat rohkem tegutsemas inimeste eludes 10-minutilise palve peale, kui minu 10 jutluse peale.

__________

Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. 

reede, 9. oktoober 2015

TULE JUMALA PÜHALE MÄELE

Jesaja nägi ette Saatana alandust. Ühtlasi nägi ta sedagi, kuidas Jumal kiskus maha kogu kurjusejõudude uhkuse ja väe. „Sest Issanda käsi viibib sellel mäel.” Aga Moab tallatakse maha ta omas paigas, otsekui tallataks õlekubu virtsalompi.“ (Jesaja 25:10). Jesaja annab väga selgelt mõista, et Saatana alandamine leiab aset seal mäel – paigas, kus ülistatakse ja palvetatakse ja kus Kristuse ligiolu saab ilmsiks. Salmis mainitud Moab oli Iisraeli tegelik vaenlane, sümboliseerides samas kõike kurja ja saatanlikku.

Peetrus kuulutas, et see Jesaja nägemus täitus juba Jeruusalemma koguduses. „Jumal on aga sel kombel täide saatnud kõigi oma prohvetite suu kaudu ennustatu, et tema Võitu peab kannatama. Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, nii et Issandalt tuleksid kosumisajad.“ (Apostlite teod 3:18-19). Peetrus andis mõista, et kui juba kõik prohvetlikud sõnumid Kristuse kohta said täidetud sõna sõnalt, siis ka kõik teised prohveteeringud saavad täituma, hõlmates endas ka Issanda ligiolus olevaid kosutusaegu.

Ka Jesaja viitas nendele kosutusaegadele (vt Jesaja 28:12). Need on ajad, kus Jumal tahab meid elustada ja tervendada. Ja seda mitte seetõttu, et me oleks selle ära teeninud, vaid seetõttu, et tuua au oma nimele. Peetrus nägi seda nelipüha päeval täitumas – Jeesuse ligiolu sai ilmsiks, tuues tuhandetele ärkamist ja värskendust. Paljud inimesed said vabaks, sh ka perekonnad. Näeme seda kasvõi selles loos, kus Peetrus kandis endas oleva Jeesuse ligiolu Korneeliuse kotta ning kogu sealne pere sai päästetud.

Usun, et elame praegu viimaste ärkamisaegade alguses. See on aeg, kus näeme, kuidas perekonnad tuuakse välja vangistusest. Miljonite tagasilangenute silmilt kõrvaldatakse varjutav kate ja oma teed läinud pojad-tütred taastavad oma suhted oma vanematega. Kuid milline on meie osas selles? Peame olema nagu Taavet, kes lugedes Jeremija prohveteeringut ja tundes ära aegu, ütles: „Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas.“ (Taanieli 9:3). Taaniel tegi seda, milleks meidki on kutsutud – minema Jumala pühale mäele. Kohtugu iga pühendunud Jeesuse sulane seal neil viimseil päevil.

neljapäev, 8. oktoober 2015

EELOLEVATEL AEGADEL

Eelolevatel aegadel saavad paljud kogema Kristuse ligiolu ja väge. Kõik, kes täie pühendumusega Tema poole pöörduvad – meelt parandades, andestades ja Tema Sõnast ammutades ning palvetades – saavad nägema, kuidas kõik nende pisarad pööratakse rõõmuks. Üle kogu maailma voolavad tohutud pisarate jõed, mis valatud nende poolt, kes juba vabaks saanud. Olles olnud sajandeid Saatana ahelais, on inimesed neist lõpuks vabaks saanud, mistõttu nad valavad nii meeleparanduse –kui tänupisaraid oma Vabastaja ees.

Jesaja kuulutas, et kui me hakkame nägema Jumala imelisi tegusid enda keskel, hüüame me: „Vaata, see on meie Jumal, keda me ootasime, et ta meid päästaks. See on Issand, keda me ootasime, hõisakem ja tundkem rõõmu tema päästest.“ (Jesaja 25:9). Jesaja oli nii elevil sellest, mida ta ette nägi, et oleks ääre pealt plahvatanud hämmingust.

„Ja Issand Jumal…kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt.“ (Jesaja 25:8). See sõna „teotus“ siin lähtub heebrea keelsest sõnajuurest, mis viitab „nöökimisele“ või „häbistamisele“. See räägib saatanlikest vägedest, mis pilkavad ja nöökavad pühendunud usklikke. Tavaliselt tabavad need rünnakud meid eriti siis, kui palvetame mõne lähedase pärast, et too võiks saada vabaks mõnest deemonlikust sidumisest.

Ehk oled sinagi kuulnud neid nöökavaid pilkeid põrgust, mis otsekui jälitavad sind, öeldes: „Uhkeldad siin, et Jumal vastab palvetele? Kus Ta vastused siis on? Oled juba aastaid palvetanud ja paastunud oma lapse pärast, kuid ei mingit läbimurret! Mitte miski pole selle ajaga muutunud! Ta ei saa mitte kunagi päästetud!“ Ja siis kuuled süüdistusi: „See kõik on sinu süü! Sa ise oled külvanud mässumeelsuse seemneid oma lapse (või sõba või lähedase) sisse. Sina oled see, kes oled paadutanud ta südame.“

Mu armsad, ülaltoodu on Saatana kõige tugevaim relv Jumala rahva vastu, mistõttu me ei tohiks seda kunagi tähele panna. Selle asemel peaksime hoopis seisma Jumala vankumatul Sõnal, mis ütleb: „Ja Issand Jumal…kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt.“ (Jesaja 25:8).

kolmapäev, 7. oktoober 2015

IMED JUMALA LÕPUAJA RAHVALE

„Ta hävitab sel mäel loori, mis looritab kõiki rahvaid, ja katte, mis katab kõiki paganaid.“ (Jesaja 25:7). Selles salmis peitub kaks imelist prohveteeringut, millest esimene puudutab juute. See loor, millele Jesaja siin viitab, puudutab vaimset pimedust, mis on katnud juutide südameid Moosese aegadest peale. Apostel Paulus räägib sellest pimedusest pikemalt: „Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära.“ (2 Korintlastele 3:16). „Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud…„Siionist tuleb vabastaja, tema kõrvaldab Jaakobist jumalakartmatuse.“ (Roomlastele 11:25-26).

Paulus uskus seda, mida Jesaja oli Iisraeli kohta prohveteerinud: et tuleb Vabastaja, kes kõrvaldab nende pimestatuse loori. Käputäis juute pidi pöörduma Issanda poole ja saama osa Tema armust (vt Roomlastele 11:30). Mu armsad, see prohveteering on täitumas just praegu. Juutide silmad üle kogu maailma avanevad nägema Kristust. Üks ilmalik ajakiri teatas hiljaaegu, et juudid näevad Jeesust hoopis uue vaatenurga alt. See on kõik, mida tarvis – vaid üht vaatamist.

Kuid Jesaja prohveteeringul on ka teine tähendus, mis puudutab sinu lähimat pereringi. See puudutab igat abikaasat, last ja pereliiget, kelle silmad Saatan on katnud vaimse pimedusega. Saan nii paljudelt lapsevanematelt kirju selle kohta, kuidas hingevaenlane on pimestanud nende laste silmi. Nad kasvatasid küll oma lapsi väikestena kristlikus vaimus, kuid nüüd on vanemad segaduses ja hämmingus, öeldes: „Me ei saa aru, mis toimub? Nad lihtsalt ei usu enam! Ja mida iganes sa neile ütled, see ei jõua kohale.“ Paulus ütleb, et selle maailma jumal on pimestanud noorte silmi. Nad on kaotanud oma usu, kuna hingevaenlane on summutanud evangeeliumi valguse nende ees. Seetõttu pole ka vanematel mingit põhjust otsida olukorra sügavamaid põhjuseid. See kõik on Saatana töö. Ta tahab hoida neid lapsi seotuina, segaduses ja patus. Probleem on nii palju sügavam, kui mida nõustamised, jutlused või lastekasvatus-strateegiad suudaks eales lahendada. See nõuab lihtsalt imet – ei midagi enamat ega vähemat. 


Meie lahingud peavad toimuma vaimus. Oleme ju selle maailma jumala vaimsuse vastu, mis saab võidetud ainuüksi seal mäe tipus toimuval pidustusel. See eeldab sellist Kristuse ligiolu me eludes, mille sarnast me pole veel eales varem kogenud. Ainuüksi Jeesuse ehe reaalsus sulatab vahana lahti kõik Saatana ahelad, muutes ta võimetuks me kallite suhtes.

teisipäev, 6. oktoober 2015

JEESUSE LIGIOLU

Kas sulle külla tulnud inimesed kogevad su kodus Jeesuse ligiolu? Kas Tema pühaduse aroom levib su pereliikmeteni, abiellu ja muudesse suhetesse? Leidub su kodus eestpalves valatud pisaraid oma lähedaste pärast, murtuses valatud pisaraid ning siirast igatsust heastada kõik halb? Või valitseb seal hoopis kõik maine ja lihalik?

Iga kristlase kodu peaks olema koht, kus eralduda maailmast ja kõigest maisest; koht, mis on kui pidulik banketisaal, kus kohtuda Kristusega. Ometigi ei leia seda just paljudest kristlikest kodudest, kuna need on määrdunud erinevate asjade poolt. Teleri ja interneti kaudu lastakse sisse kõikvõimalikku lõbujanu ja meeletut kurjust. Kujutan vaid ette, millises hämmingus inglid võivad olla, kuid nad näevad seda kõike kodudes, mis peaksid tõstma esile Jeesuse ligiolu. Kuid tänapäeval on suurel hulgal kristlasi, kes on haaratud interneti pornost, rendivad erinevaid tundeküllaseid DVD’sid, ammutavad TV’s lokkavast rikutusest ning maksavad isegi kinoskäikude eest, kus filmides häbistatakse Kristuse nime. Ja siis imestavad, miks vaimuliku surma hõng hõljub nende kodude üle.

See on Püha Vaimu töö tuua ja hoida alal Jumala ligiolu ja väge meie kodudes, kogudustes ja südameis. Kuid suurel hulgal kristlasi kurvastab ebajumalateenistusega jätkuvalt Jumala Vaimu. Mis mõtet on siis paluda oma päästmata lähedaste pärast, kui meie enda kodu on rüvetatud?

Jumalal on plaanis saata korda terve rida imesid, mis ületavad meie igasugused mõtted või tunded. Tal olid need varuks juba ammu enne maailma loomist. Ja kui Tal juba selline lepinguline plaan valmis on, peab see ka täituma ning täitubki. Ometigi ei jõua mitte kõik Ta rahvast Tema pidulaua äärde. Need, kes on jäänud leigeks, kes armastavad kergemat elu ja on andnud end üle maailma naudingute-hulluste kätte – keegi neist ei saa osa sellest pidusöömaajast. 


Prohvet Jesaja kirjeldab sellest banketist osasaajaid aga järgnevalt: „Ja vägede Issand valmistab sellel mäel kõigile rahvaile võõruspeo rammusate roogadega, võõruspeo laagerdatud veiniga, üdirammusate roogadega, pärmi pealt selitatud veiniga.“ (Jesaja 25:6). See räägib inimestest, keda ei rahulda Jumala Sõna enam vaid nö piima tasemel. See Jumala rahvas on valmis võtma vastu Jumala manitsust. Nad igatsevad taheda tõe järele; jumaliku sõna järele, mis tuleb läbikatsutud ja proovile pandud karjaste suust; sõnumi järele, mis on sütitatud Püha Vaimu enda poolt. Ühtlasi otsivad nad aga ka ise iga päev isiklikku Jumala sõna, igatsedes maitsa seda kaua laagerdatud head veini.

esmaspäev, 5. oktoober 2015

TEEJUHT by Gary Wilkerson

Mõned aastad tagasi võtsime sõpradega ette automatka San Antoniosse, Texases, et näha Alamot. Üks me sõpradest pakkus end meile teejuhiks, öeldes: „Tegu on mu kodulinnaga ja ma oleks teile hea meelega teejuhiks.“ Kui me aga San Antoniosse jõudsime, tekkis väike segadus, kui osad meist märkasid, et sõitsime juba kolmandat korda ühest ja samast poest mööda. „Kuule, ega me juhuslikult ringiratast sõida?“ küsis keegi. „Ei, ei. Oleme juba üsna lähedal“, kinnitas sõber meile.

Korraga leidsime end linna kahtlases linnajaos, seejärel tohutus ummikus ja siis jälle ühte-sama ringi tegemas. Lõpuks keegi ütles me sõbrale: „Kuule, me arvasime, et sa tead teed, sest ütlesid, et tegu on su kodulinnaga!“ Ta vastas: „Ongi. Aga me kolisime siit ära, kui olin kahene.“ Ilmselgelt polnud Michael me jaoks parim teejuht. Ta mõte oli küll hea, kuid tal polnud õrna aimugi, kuhu meid viia. Ta sümboliseerib teejuhti, keda me arvame, et tahame oma ellu, kuid kes tegelikult paneb meid ringiratast tiirlema, selle asemel, et kogeda rahuldustpakkuvat ja rikkalikku elu, mis Jeesusel on me jaoks.

Mõnel teisel juhil võib küll olla õige informatsioon, kuid tal võivad puududa mõned teised olulised oskused. Mina ja mu abikaasa Kelly käisime kord misjonireisil Filipiinidel. Oma vabal päeval otsustasime minna giidi poolt juhitud kanuumatkale. Meeskonda kuulusid mõned väikest kasvu, aga igati sitked ja sportlikud filipiinlased. Mingi hetk jõudsime jõel nii madalasse kohta, et sealt ei andnud enam läbi sõuda. Mõtlesin endamisi, et sellega on nüüd sõit lõppenud, kui korraga mu üllatuseks tõstsid need noored giidid me kanuu üles – mina ja Kelly seal sees istumas! – ja kandsid selle sügavamasse vette. „Wau!“ mõtlesin endamisi, „on need alles usaldusväärsed ja kindlad teejuhid!“

Hiljem jõudsime ühte ilusasse kohta, kus jõgi läks laiemaks ja kus matkajuht andis märku lõpetada sõudmine. Mõtlesin endamisi: „Tore! Nüüd kuuleme kindlasti midagi nende rikkalikust ajaloost. Võimalik, et see on koht, kus nende demokraatlikud juhid planeerisid revolutsiooni läbiviimist.“ Olles silmnähtavalt elevil, viitas aga teejuht ühele kohale ja ütles: „Rambo film filmiti just siin paigas!“ See oli pisut pettumust valmistav. Kuid peagi jõudsime ühe teise ilusa koha peale, kust avanes vaade ilusale, rohelisele aasale. Tundus, et see võiks olla paik, kus mõni ajalooline lahing aset leidis, kuid giid teatas hoopis, et see oli koht, kus Brad Pitt ja Angelina Jolie piknikku pidasid.

Jah, elus on teejuhte, kel on tarkust lahendada teatud me dilemmasid ja küsimärke. Kuid on neil ka tarkust juhtida meid selle rikkaliku eluni, mida Jeesus on meile tõotanud?

”Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.” (Johannese 10:10)

laupäev, 3. oktoober 2015

HEATAHTLIK ARMASTUS by Carter Conlon

Peale seda, kui Peetrus oli eitanud Jeesust kolm korda – nii nagu Issand seda ka ette oli ennustanud – sai ta aru, et omaenese jõus Issanda käskude täitmine pole võimalik. Jeesus oli öelnud oma jüngritele: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Johannese 13:34-35).

See oli alles nelipüha päeval, kui Püha Vaim langes 120 jüngri üle ülemises toas, kui Peetrus oli lõpuks valmis astuma positsioonile, kus ta oli võimeline järgima Jeesuse kutset. Korraga tormas ta turuplatsidele, kus kõneles täie julgusega verejanulistele rahvahulkadele. Tal oli selleks nüüd vägi Jumala Vaimult endalt, et jagada seda teistegagi. Isegi nendega, kes seisid vastu omaenda päästele. See oli tõesti hämmastav hetk.

Kui me teeme asju Jumala viisil, siis Ta ka varustab meid ja täidab meie vajadused. Piibel ütleb meile: „Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest. Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes. Ent igale inimesele tuli kartus, sest palju imetegusid ja tunnustähti sündis apostlite läbi. Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas.“ (Apostlite teod 2:41-45).

Usklikud hoidsid kokku ja neil oli kõik ühine! Nad olid tulised Jumalas ja nii Tema armastusest kantud, et inimesed müüsid maha oma maad ja majad, tuues saadud tulu jüngrite jalge ette, et nood saaks kasutada seda nende heaks Kristuse ihus, kes elasid puuduses. Kus iganes Jumal oma Vaimu välja valab, seal täidab heatahtlikkus inimeste südameid. See on helde ja kaastundlik armastus, mis paneb neid vaatama kaugemale omaenda vajadustest ja nägema pigem teiste vajadusi, milles peitubki kogu Jeesuse poolt antud uue käsu saladus.

__________

Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. 

reede, 2. oktoober 2015

IMELINE PIDU

Jesaja 25 peatükis näitab Jumal oma prohvetile üleloomulikku ja külluslikku banketti, mis toimub ühel mäel: „Ja vägede Issand valmistab sellel mäel kõigile rahvaile võõruspeo rammusate roogadega, võõruspeo laagerdatud veiniga, üdirammusate roogadega, pärmi pealt selitatud veiniga.“ (Jesaja 25:6). Mõistad sa, mida Jesaja sellega ütleb? See võrratu võõruspidu leiab aset vahetult enne Jeesuse tagasitulekut. See on aeg, kus Jumala rahvas ei leina enam ega värise hirmust, olles stressis ja lüüasaanud. Nad ei ole enam vaimselt kui mingid haprad, kondised kujud. Ei! Kristus naaseb oma rahva juurde, kes naudib „üdirammusaid roogasid“. Jumal ise on selle söömaaja ette valmistanud ja neil lõpuaegadel on selle banketi korraldamise protsess juba käimas. Jumal ütleb lausa: „Ma olen jätnud parima veini kõige viimaseks, valades selle välja just praegu oma rahva üle. Nad võivad ammutada kõiki neid imelisi asju mu ligiolus.“

Näen seda imelist söömaaega leidmas aset üle kogu maailma, kus ringi rändan. Noored Jumala mehed ja naised on näljased evangeeliumi järele, mis puudutab sügavalt nende vaimu. Nad on hüljanud sellise ülespuhutud evangeeliumi, mis ajab taga vaid inim-masse ja täiuslikkust. Nende igatsus on olla vaid Jeesusega ja saada Temalt ilmutusi. Oma palvekambrist väljudes on nad aga täis sellist tuld, mis õhutab üles kõiki teisigi nende ümber.

Mägi, kus see võrratu pidu aset leiab, on äärmiselt tähendusrikas. See esindab üht püha paika; koda, kus Kristuse ligiolu saab ilmsiks. See on paik, kus Jumala rahvas koguneb ja Temaga suhtleb, ülistades Teda nii tões kui ka vaimus. See Jumala ligiolu mägi on Tema rahva jaoks olulise tähendusega. Sest kõik, mida Issand neil viimseil päevil teeb, on väga lähedalt seotud Tema ligioluga. Kuid Tema „rammusatest roogadest ja veinist“ ammutamine saab leida aset vaid seal, kus Jeesuse ligiolu saab ilmsiks.

Rääkides Kristuse ilmsiks saavast ligiolust, ei räägi ma millestki müstilisest või teisest galaktikast pärit asjast. Millal iganes Jeesus annab endast märku, kogevad kõik seda. Psalmist ütleb, et mäed sulavad kui vaha Ta ligiolus (vt Psalmid 97:5). Ehk lihtsamalt öeldes: kõik vaimsed müürid ja lihalikud takistused aurustuvad, kui Jeesus end teatavaks teeb. Kristuse ligiolu on ilmudes nii ehe, et sa võid peaaegu et puudutada seda.