esmaspäev, 30. november 2015

MIDA SEE TÄHENDAB JÄÄDA KRISTUSESSE by Gary Wilkerson

Jumala arm ainuüksi ei päästa, aga ka koolitab meid.

„Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele.“ (Tiitus 2:11). Milline võrratu uudis! Paulus ülistab Jumala aulist armu, mis päästab meid. Ja ongi kõik, eks? Ei, see pole kaugeltki kõik. Paulus lisab ruttu, et see sama arm „kasvatab meid, et me ütleks lahti jumalakartmatusest“ (Tiituse 2:12) Paulus kirjeldab siin, mida see tähendab jääda Kristusesse. See hõlmab endas „lahtiütlemist oma jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elades praegusel ajal mõõdukalt, õiglaselt ja jumalakartlikult.“ (Tiituse 2:12) Ehk teisisõnu – Jumala arm ei paku meile vaid igavest elu, aga ka täisväärtuslikku elu juba nüüd ja praegu. See, kui meie jääme Kristusesse, toob kaasa õnnistatud, jumalakartliku ja rahuliku elu.

Kuid Paulus ei piirdu vaid sellega. Ta juhendab Tiitust julgelt: „Seda räägi ja manitse ning veena nõudlikult!“ (Tiituse 2:15). Siinkohal on oluline meeles pidada, et Pauluse teemaks siinses kirjakohas on arm. Ta ütleb: „Kui kuulutatakse armu, aga see ei pane sind hülgama jumalakartmatust, on selles kuulutuses midagi väga olulist puudu.“ Kui me tahame teenida Jeesust, ei saa me kuidagi vältida korrale kutsumist – olgu siis Jumala või me sõprade poolt. Ühtlasi tõotatakse seda meile ka läbi Jumala korrigeeriva kärpimise: „…aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud.“ (Heebrealastele 12:11).

Jumala kärpimine on võimas – nii oma valu, kui hiljem aulise vilja esiletuleku näol. On sul puudu rahust? Oled sa jäänud kaugele oma viinapuust, oma allikast, ammutades elujõudu muudest allikatest? Kui nii, siis palu, et Jumal laseks oma kärpiva tera käiku su südame kallal. Ta võib sealt lõigata ära, puhastada ja kõrvaldada kõik selle, mis sinna ei kuulu ning kui Ta on lõpetanud, ei pruugi sellest „aulisest puust su aias“ jääda järgi midagi enamat kui vaid üks könt. Kuid vili, mis sellest köndist hiljem kasvama hakkab, on midagi, mida sa poleks eales osanud ettegi kujutada! Ja samas midagi, mille sarnast sa poleks eales suutnud ise esile tuua. 


Miks on see tera oluline osa Jeesuse õpetusest? Ta selgitab: „Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks.“ (Johannese 15:11). See „täielik“ viitab põhjalikule, lõplikule, võimsale. Millised tõeliselt head ja ilusad sõnad Ta andis oma jüngritele, mis on toiduseks meilegi tänasel päeval. Jumala kärpimine ja lõikamine meis toob esile rõõmu ja seda kõike professionaalse aedniku poolt, kes armastab neid nii väga.

neljapäev, 26. november 2015

KÄIES VALGUSES

„Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus.“ (Johannese 12:35) Antud kontekstis tähendab pimedus „vaimset pimedust, segadust, selguse kaotamist, süngust“. Esiti olin üllatunud, et mis mõttes saab pimedus olla nende üle, kes armastavad Jeesust? Kuidas on üldse võimalik, et pimedus saab tulla Jumala rahva üle?

Siinkohal pean kohe algul tunnistama, et olen olnud üle ujutatud Jeesuse valgusest. Oma enam kui 50-aastase teenistusaja jooksul olen näinud, kuidas Jumala vägi on äratanud ellu vaimselt surnuid. Olen näinud, kuidas paljud on tõusnud sõltuvuste ja alkoholi haudadest. Minu raamat „Rist ja pussikangelased“ ainult Jumala imet-tegevast väest räägibki. Olen terve oma elu näinud, kuidas nö „elavad surnud“ on ärganud ellu läbi Jumala ülestõstva väe.

Olen näinud ka mitmeid teisi valguskiiri alates Jumala valgust toovatest nimedest, Tema Uue Testamendi tõotustest kuni Tema prohvetlike sõnumite täitumiseni välja. Ühtpidi olen näinud kõike, mida Johannese evangeeliumi 12 ptk kirjeldab ja enamgi veel. On ilmselge, et Jumal on ilmutanud oma rahvale täna seda, mida tolle aja juudid ei näinud. Teame mitte vaid Piibli, aga ka isikliku kogemuse põhjal, et Jumal on valmistanud erilisi asju nende jaoks, kes Teda armastavad. Meile on antud nende asjade järgimiseks Uus Testament ja Püha Vaim, kes õpetab meid. Nii et meile on antud „paremad tõotused“, et saaksime osa Tema jumalikust loomusest.

Lisaks sellele on meile kingitud ka võitud õpetajad, pastorid, evangelistid ja prohvetid, kes täidavad ülevoolavalt me südamed valgusega. Nad immutavad meid läbi tõega, täidavad Jumala auliste tõotustega ning tuletavad meile meelde Jumala ustavust, mis kannab meid ikka ja jälle. Seetõttu tahaks küsida: kuidas on kõigi nende õnnistuste juures siiski võimalik omada pimeduse pilvi enda ale?

Tavaliselt, kui mõtleme vaimse pimeduse peale, mõtleme kohe ateistide peale. Või siis ärakurnatud, patust läbi imbunud patuste peale, kes kobavad ebakindlalt oma mures ja tühjuses. Kuid see pole üldse mitte see pimedus, millest Jeesus Johannese 12 ptk’s räägib. Ei. Tema räägib pimeduse pilvest, mis on täis segadust, vaimset pimedust, otsustamatust, hämarat meelt ja vaimu ja see kõik see tuleb usklike üle.

Kui need ajad tulevad ja me oleme ümberpiiratud kiusatustest või meeleheitest, peame ütlema täie kindlusega: „Sa oled läbi ajaloo päästnud oma sulaseid üleloomulikult. Tee seda veelkord ja las Su jõud saada tugevuseks keset mu nõtrust.“

kolmapäev, 25. november 2015

HÄMMINGUS TEMA ARMASTUSEST

Peame täie tõsiduse ja südamega võtma seda sõna Kristuse toodud tähendamissõnas: „Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla…Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!” (Matteuse 18:32-33).

Küsimus, mida iga kristlane endalt küsima peaks, on järgmine: „Kas ma andestan oma vendadele? Olen ma leplik nende erinevuste suhtes?“ Sest kui ma keeldun armastamast neid ja andestamast neile, kuigi ise olen andeks saanud, nimetab Jeesus mind „tigedaks sulaseks“.

Siinkohal on oluline, et te minust valesti aru ei saaks – see ei tähenda seda, et peaksime minema kompromissile Jumala Sõna õpetuse osas. Paulus kuulutas julgelt Jumala armu, kuid samas juhendas ka Timoteost, öeldes: „Noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega.“ (2 Timoteose 4:2)

Samas ei tohi me seda õpetust kasutada müüride ehitamiseks usklike vahel. See oli patt, mida variserid tegid. Seadus käskis neil pühitseda hingamispäeva, kuid käsust üksi ei piisanud nende lihalikule loomusele. Seetõttu lisasid nad sellele omaenda turvaelemendid, täiendavad reeglid ja juhtnöörid, mis lubasid hingamispäeval vaid üksikuid füüsilisi tegevusi. Käsk ütles ka: „Ära võta asjata Jumala nime suhu.“ Kuid variserid ehitasid sellele veelgi kõrgemad müürid ja ütlesid: „Me ei võta üldse Jumala nime suhu, sest siis pole ka ohtu, et kasutaksime seda asjata.“

Milline oli kuninga reaktsioon oma sulase tänamatule käitumisele? Piiblis on öeldud: „Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.“ (Matteuse 18:34) Kreeka keeles oleks selle lause tõlge järgmine – ta viidi põhja, kus teda piinati. Siinkohal ei saa kohe teisiti, kui mõelda, et Jeesus räägib siin põrgust. Seega, mida see tähendamissõna meile ütleb? Kuidas Jeesus selle sõnumi oma jüngrite, oma kõige lähemate kaaslaste jaoks, kokku võtab? „Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.” (Matteuse 18:35).

„Jumal, andesta mulle. Olen teiste poolt nii kergesti ärritatav ja reageerin liiga sageli vihastumisega. Samas pole mul aimugi, kus mu enda elu ilma sinu armu ja pika meeleta oleks. Olen hämmingus Sinu armastusest. Palun aita mul mõista ja võtta vastu Su armastus kõige täiega, sest ainult nii saan olla kannatlik ka oma usukaaslaste suhtes. Sinu armastava ja armuliku vaimsuse läbi.“

teisipäev, 24. november 2015

JUMALA IMELINE ARMASTUS

Mis peitub hukkamõistvate tülide taga? Miks jumalasulased, kes on isiklikult nii palju andeks saanud, kohtlevad halvasti oma usukaaslasi ega nõustu nendega osadust pidama? See kõik viib tagasi kõige raskema võimaliku patuni – Jumala headuse põlgamiseni.

Jõudsin sellele järeldusele vaid seetõttu, et tegin omaenda südames inventuuri sellele küsimusele vastamiseks. Mäletan omaenda isiklikke võitlusi võtmaks vastu Jumala armu ja headust. Elasin ja jutlustasin aastaid käsumeeles ja seotuses. Püüdsin nii väga elada standardite kohaselt, mida uskusin juhtivat pühasse ellu. Kuid valdavalt taandus see vaid käskude-keeldude täitmisele.

Fakt on see, et tundsin end mugavamalt kõue kombel kärkivate prohvetite, kui risti juures, kus mu tegelikud vajadused paljastusid. Ma küll kuulutasin rahust, kuid ise ei kogenud seda kunagi. Miks? Kuna ma polnud kindel Jumala armastuses enda vastu ja leplikkuses mu läbikukkumiste suhtes. Nägin end nii nõrga ja kurjana, et ei pidanud end Jumala armastuse vääriliseks. Ehk lühidalt öeldes – pidasin oma patte suuremaks Tema armust.

Kuna ma aga ei kogenud Jumala armastust enda vastu, mõistsin hukka ka kõiki teisi. Nägin teisi nagu iseennast – kompromisside tegijatena – ja see mõjutas ka mu jutlusi. Manitsesin teisi neis peituva kurjuse pärast, samas kui kurjus oli tõstmas peab mu enda südames. Nagu see tänamatu sulane, ei uskunud minagi Jumala headust enda suhtes (vt Matteuse 18:32-33). Ja kuna ma ei osanud võtta vastu Jumala armastavat leplikkust enda suhtes, ei olnud mul seda ka teiste suites.

Lõpuks jõudsin kogu asja tuumani. Enam polnud küsimus selles: „Miks nii paljud kristlased on kõva südamega ja andestamatud?“, vaid selles: „Kuidas mina saaks võimalikult hästi täita Kristuse käsku armastada teisi nii nagu Tema on mind armastanud, kui ma samas pole isegi veendunud, et Ta armastab mind?“

Paulus manitseb meid: „Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Efeslastele 4:31-32)

esmaspäev, 23. november 2015

MUUTUDES VILJAKAMAKS by Gary Wilkerson

„Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja.“ (Johannese 15:2)

Kristlasi, kes kannavad vilja, poogitakse kui viljapuid? See pole nüüd küll päris see, mida enamus meist Jumala teenimise eest ootaks. Sügaval oma südames ootame me igaüks ju ikka tasu. Sest see oleks ju igati õiglane, kas pole?

See, mida Jeesus selles salmis ütleb, on ebaloomulk ja kaasaja arusaamadega vastuolus. Kui mina üles kasvasin, oli suht raske saada komplimenti ükskõik, millise oma saavutuse eest. Tänapäeval aga piisab juba sellest, kui laps osaleb mõnes meeskonna mängus, et saada autasuks karikas. Palun ärge arvake, et olen mingi kibestunud päss, kes arvab, et pole elus saanud piisavalt tunnustust. Lisaks sellele olen igati oma laste toetamise ja julgustamise poolt, mida ka paljud vanemad oma lastele pakuvad. Lihtsalt et, me ühiskond hakkab tasahilju avastama neid laste poputamistest lähtuvaid negatiivseid mõjusid. Liigne poputamine õpetab lapsi vihkama korrale kutsumist ja kui neid kiidetakse absoluutselt kõige eest, mida nad teevad, tekkib neil ka arvamus, et kõik, mida nad teevad, on rige.

Taoline suhtumine iseloomustab paljuski ka tänapäeva kogudust. Kristlastena naudime küll tingimusteta armastust, kuid meile ei meeldi, kui meid korrale kutsutakse. Kuid oma viinapuu näites annab Jeesus märku, et Isa tahab lasta meil kogeda sügavamat armastust, kui see, mida üks poputav vanem pakub. Me armastav Jumal ütleb: „Jah, sa kannad head vilja ja see on mulle meelepärane. Kuid ma tahan suurendada su rõõmu ja rikkalikku elu veelgi. Selle saavutamiseks aga pean sind pookima.“

„Ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja.“ Enamus meist ei saa sellele mõttele pihta. Mina ja mu naine saime selle kohta eheda õppetunni aasta tagasi, kui me aednik oma aiakäärid me aias käiku lasi. Reisilt tagasi tulles leidsime, et kõigist me rohelistest taimedest olid järgi vaid köndid. Meie imeilusast aiast oli saanud kui viljatu, hüljatud planeet. Olime enam kui valmis oma aedniku lahti laskma! Kui aga selle aasta kevad kätte jõudis, õitses iga taim kahekordselt! Iga taim puhkes õide kiiremini ja lopsakamalt ning seal, kus valitses enne suur segadus, valitses nüüd puhtus, konkreetsus ja õitemeri. Jumala pookimine me eludes käib umbes samamoodi. See pole me jaoks kerge. Otse vastupidi – see on lausa valulik! Ja see pole ka algul midagi ilusat, kuid lõppeks toob see siiski esile aulise vilja, mis muudmoodi poleks saanud esile tulla.

laupäev, 21. november 2015

LEIDES OMA TULE by Nicky Cruz

Viimased uuringud on näidanud, et 2020 aastaks saab islamist peamine religioon nii Norras kui ka Skandinaavia maades. Kui see vastab tõele, võib oodata, et islamist saab Norras riigiusk juba lähimate aastate jooksul. Nii on juhtunud iga maaga, kus moslemid on saanud kanda kinnitada.

Mul on äärmiselt kurb näha, kui vähe mõjuvõimu on kristlased Euroopale avaldanud. Tegelikult oleme me kõik olnud suht jõuetud kadunud hingete võitmisel – seda mitte vaid Euroopas, aga ka Ameerikas. Me palume, et Jumal laiendaks me haldusalasid ja aitaks Kristuse ihul õitseda ja kasvada, kuid vaid vähesed kogudused näevad seda ka tegelikult sündimas. Enamus neist on kokku kuivamas ja mõned juba lausa välja surnid.

Mida siis läheks tarvis, et Jumal ometigi tegutseks ja tooks esile muutuse, mida nii väga vajame? Muutuse, mille pärast me kõik palume. Millal me küll ometi end tõsiselt püsti ajame, andes tõelise hoobi Saatana tugipunktidele maailmas?

Vastus sellele on nii lihtne, et seda on kummaline isegi välja öelda, aga siin see on – me peame uskuma, et Jumal teeb suuri imesid! Peame tõusma üheskoos ühte liidetud südamete ja julge usuga, paludes Jumalal teha meist Tema riigi väelised sõdalased. Peame avama oma südamed ja elud Jumalale ning laskma Tal istutada valu ja kire kadunud hingede pärast oma südameisse. Seda moel, et kadunud hingedest saaks lausa me kinnisidee. Paluma, et Jumal murraks meid, kasutaks meid ja väestaks meid oma teenistuse tarbeks!

Vaatan oma väikest noortepunti, seda kahtteist väliselt üldse mitte kangelaslikku kuju, kes on mitmes mõttes elus rõhuda ja litsuda saanud. Neil on vaevu paar paari riideid, kuid samas tohutu kirg põlemas nende südameis, nii et Jumal kasutab neid võimsalt võitlusvälja esiridades. Seda kõike nähes tekkib väikegi arusaam sellest, mida Jumal võib teha kasvõi kõige väiksemagi usuga. Korraga hakkad mõistma, mis oli see miski, mis tõi plahvatusliku kasvu algkogudusele, tõmmates tuhandeid Jumala juurde vaid käputäie jüngrite kaudu. Korraga sa mõistad, mis oli see miski, mis tõmbas inimesi selle sõnumi ligi – Jeesuse sõnumi ligi ja sa näed, kui vähese kaudu suudab Jumal saata korda nii paljut.

„Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid.“ (1 Korintlastele 1:27).

reede, 20. november 2015

JUMALA HEADUS

„Või suhtud sa üleolevalt tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?“ (Roomlastele 2:4). Mida Paulus mõtleb sellega, kui ütleb, et siin on keegi, kes suhtub üleolevalt Kristuse rikkalikku heldusesse ehk headusesse? Antud kontekstis kasutatud sõna „üleolevalt“ tähendab seda, et see inimene ei pidanud seda võimalikuks. Ehk teisisõnu ütles see usklik: „Taoline arm ja heldus pole võimalikud. Ma ei suuda seda mõista.“ See ei klappinud tema teoloogiaga, nii et selle asemel, et see vastu võtta, otsustas ta end selle vastu häälestada.

Miks ei suutnud see tänamatu sulane Matteuse 18:23-25 võtta vastu kuninga armu? Seda vaid ühel põhjusel: ta ei võtnud tõsiselt oma patu tegelikku suurust. Samas oli kuningas talle juba öelnud: „Sa oled vaba. Su kohta ei kehti enam ühtki süüdistust, hukkamõistu ega ootust midagi heastada. Kõik, mida nüüd tegema pead, on keskenduma minu headusele ja kannatlikkusele, mida olen sinu osas üles näidanud.“

Kahjuks aga on nii, et inimene, kes ei võta vastu armastust, ei suuda ka kedagi teist armastada. Selle asemel muutub ta hoopis teiste suhtes hukkamõistvaks ja see on just see, mis ka selle sulasega juhtus. Ta ei jaganud üldse ära kuninga armus peituvat tegelikku iva. Jumala kannatlikkuse ja väljateenimatu andestuse taga on vaid üks eesmärk – juhtida meid meeleparandusele. Paulus küsib: „Kas te ei mõista, et Jumala headus juhib teid meeleparandusele?“ Sellest tähendamissõnast on selge, et see on see põhjus, miks isand andestas oma sulasele. Ta tahtis, et see mees pöörduks oma lihalikest jõupingutustest ja leiaks hingamise kuninga ütlemata erilises headuses. Hingamise, mis võimaldaks omakorda armastada ja andestada teistele. Selle asemel aga, et meelt parandada, läks sulane oma teed, kaheldes oma isanda headuses. Tal oli kindel mõte töötada välja tagavaraplaan. Tõugates aga ära kuninga armu, kohtles ta teisigi hukkamõistuga.

Kujutad sa ette taolise inimese piinatud mõtteviisi? See mees jättis püha andestuse paiga, kus ta oli kogenud oma isanda armu ja headust. Kuid selle asemel, et rõõmustada, ta hoopis põlgas ära mõtte süükoormat kergendavast vabadusest. Kuid las ma öelda sulle: iga usklik, kes peab Jumala headust võimatuks, avab end kõikvõimalikele Saatana valedele. Ta hinges pole rahu ja ta mõtetes valitseb pidev möll. Ühtlasi tunneb ta pidevat hirmu hukkamõistu ees.

Huvitav, kui paljud tänapäeva kristlased elavad taolises piinarikkas olekus? On see ehk ka põhjuseks, miks Kristuse ihus on nii palju pingeid ja lõhenemisi? Miks nii paljud jumalasulased on vastupidistel arvamustel ja miks nii paljud kirikud ja konfessioonid keelduvad pidamast osadust üksteisega?

neljapäev, 19. november 2015

ARMUGA KAASNEV VASTUTUS

Kas Matteuse 18:23-35 jagatud tähendamissõnas vaatas kuningas oma sulase patust mööda? Pigistas ta silma kinni oma sulase võlgnevuse ees ja andis selle talle lihtsalt andeks? Ei, üldse mitte. Tõsiasi, et kuningas talle andestas, pani selle sulase õlgadele veelgi suurema vastutuse, kui oli olnud ta võlakoorem. See sulane võlgnes oma isandale nüüd palju rohkem, kui enne. Kuidas? Tal oli vastutus andestada teistele ja armastada teisi täpselt samamoodi nagu kuningas oli seda tema puhul teinud.

Milline imeline vastutus see küll on. Samas miski, mida ei saa lahutada kõigist teistest Kristuse kuningriigi õpetustest. Ütles ju Jeesus ise: „Kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“ (Matteuse 6:15). Tema mõte oli enam kui selge: „Kui te ei andesta teistele, ei andesta ka mina teile.“ Tegu pole mitte valikuvõimaluse, vaid korraldusega. Jeesus ütleb meile: „Ma olin teie suhtes kannatlik. Ma kohtlesin teid armu ja armastusega ja ka andestasin teile ainuüksi oma headusest ja armust lähtuvalt. Seetõttu peate ka teie oleme armulised ja armastavad oma kaasinimeste suhtes. Peate andestama neile nii nagu mina olen teile andestanud. Minnes oma kodudesse, kogudustesse, tööpaikadesse ja tänavatele, peate edastama seda sama armu ja armastust, mida mina teile olen jaganud.“

Paulus viitab Jeesuse korraldusele, öeldes: „Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!“ (Koloslastele 3:13). Seejärel aga selgitab meile, kuidas peaksime olema kuulekad sellele korraldusele: „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust…Aga üle kõige selle olgu armastus - see on täiuslik side!“ (Koloslastele 3:12-14).

Mida see tähendab taluda üksteist? Kreekakeelne tähendus sellele on: leppima, tolereerima. See tähendab kannatada ära asjad, mis meile ei meeldi. Peame olema leebed teiste läbikukkumiste suhtes ja leplikud asjade osas, mida me ei mõista.

kolmapäev, 18. november 2015

VÕTTES VASTU TEMA ARMU

Jeesus rääkis Matteuse 18:23-35 ühe tähendamissõna, et tuua meile näide ustavast ja andekast sulasest, kes korraga osutus suurimaks võlglaseks üldse. Tegu oli kellegagi, kes oli täis valesid motiive ja kes ei väärinud vähimalgi määral armu või kaastunnet. Ometi andis ta peremees talle andeks – just nii nagu Jeesus on andestanud sulle ja mulle.

Las ma öelda midagi meeleparanduse kohta. Meeleparanduse kontseptsioon peitub sageli kui ümberpööramises. See räägib 180-kraadidest ümberpööramisest oma endistelt teedelt. Ühtlasi öeldakse, et meeleparandusega peaks kaasas käima ehe, jumalakartlik kurvastus.

Kuid nagu ikka, Uus Testament viib siingi Vana Testamendi mõtte pisut kaugemale. Meeleparandus tähendab palju enamat, kui vaid pöördumist oma lihalikest pattudest. Enamat, kui oma mineviku üle kurvastamist ja kahetsust Issandale meelepaha valmistamise pärast. Jeesuse toodud tähendamissõnale tuginedes tähendab meeleparandus pöördumist haiglaslikust mõtteviisist, mis laseb meil uskuda, et saame ise oma patte kuidagi heastada. See haigus vaevab miljoneid usklikke. Mil iganes taolised kristlased pattu langevad, mõtlevad nad: „Küll ma saan Issandaga asjad korda. Valan Ta ees kõige ehedamaid pisaraid, palun siiramaid palveid ja loen rohkem Piiblit. Annan endast kõik, et heastada see Jumala ees.“ Kuid see on võimatu. Taoline mõtteviis viib aga välja vaid ühte punkti – lootusetu meeleheiteni. Taolised inimesed maadlevad ja põruvad pidevalt, leppides lõpuks võlts rahuga. Nad püüdlevad mingi lääge pühaduse poole, mis on nende endi loodud, veendes endid vaid vales.

Ütle mulle, mis päästis su? Su pisarad ja siirad palved? Tohutu kahetsus Jumala kurvastamise pärast? Su ehe soov pöörduda oma patust? Ei! See polnud mitte ükski neist. Ainuüksi Jumala arm oli see, mis sind päästis. Ja nii nagu see sulane seal tähendamissõnas, polnud ka sina seda armu ära teeninud. Muide, sa pole isegi praegu seda väärt, ükskõik, kui püha elu sa ka ei elaks.

Olgu siinkohal toodud välja lihtne mudel meeleparanduseks: „Pean igaveseks loobuma igast mõttest, mis ütleb, et saan eales Jumalale tasuda. Ma ei suuda eales teenida tegudega välja Tema armu. Seega, mitte ükski mu jõupingutus ega hea tegu ei suuda pühkida ära minu pattu. Seetõttu pean lihtsalt võtma vastu Tema armu, sest see on ainus tee pääste ja vabaduseni.“

teisipäev, 17. november 2015

NÄLJANE JUMALA JÄRELE

Kui Jeruusalemmas puhkes ärkamine, kõnetas ingel apostel Filippust ja käskis tal minna Gaza kõrbe, kus ta pidi kohtuma ühe etiooplasest diplomaadiga, kes sõitis oma tõllas. Filippus leidiski selle mehe, kes luges kõva häälega Jesaja raamatut, mistõttu ta küsis: „Kas sa ka aru saad, mida sa loed!“ (Apostlite teod 8:30). Oli näha, et see diplomaat oli jäänud kinni ühe lõigu juurde, mis temas segadust tekitas: ”Temale anti haud õelate juurde, kurjategijate juurde, kui ta suri, kuigi ta ei olnud ülekohut teinud ega olnud pettust ta suus. Aga Issand arvas heaks teda alandada haigustega. Kui ta iseenese on andnud süüohvriks, saab ta näha tulevast sugu, ta elab kaua ja Issanda tahe teostub tema läbi. Pärast oma hingevaeva saab ta näha valgust ja rahuldust tunda.“ (Jesaja 53:9-11)

Kujuta ette selle etioopialase elevust, kui ta neid imelisi asju luges. Ilmselgelt oli ta näljane Jumala järele, sest muidu poleks ta ju neid pühakirja tekste lugenud. Ja nüüd sai ta Jesaja prohveteeringus teada, et on tulemas üks igavene kuningas. Iga saadud ilmutuse juures oli see diplomaat kindlasti hämmingus, mõeldes: „Kes küll on see imeline Mees?“

Esiteks, „Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest.” (Apostlite teod 8:35). Filippus selgitas sellele diplomaadile: „Mees, kellest sa loed, on juba tulnud. Tema nimi on Jeesus naatsaretlane ja Ta on Messias.“ Teisena seletas Filippus lahti Jesaja 53:11 oleva mõtte „Pärast oma hingevaeva saab ta näha valgust ja rahuldust tunda.“ Filippus ütles diplomaadile: „Kristuse vaevaks oli ristilöömine. See oli hetk, kus Ta kõigest läbi lõigati ja maha maeti. Kuid Isa äratas Ta surnuist üles, nii et Ta on elus ja elab Taevas. Igaüks, kes tunnistab Tema nime ja usub Temasse, saab Tema lapseks. See on fakt, et Kristuse seeme elab iga rahvuse keskel. See ongi see, kuidas Ta elu edasi kandub – läbi Püha Vaimu, kes elab Tema lastes. Ja nüüd võid sinagi saada Tema lapseks.“

Milline imeline uudis selle etioopialase kõrvadele! Pole siis ime, et ta oli nii innukas hüppama välja oma tõllast, et saada ristitud. ”Ta vastas ja ütles: „Ma usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!” Ja ta käskis tõlla peatada ja nad mõlemad, Filippus ja eunuhh, astusid vette, ja Filippus ristis tema.” (Apostlite teod 8:37-38).

esmaspäev, 16. november 2015

JÄÄDES VIINAPUU KÜLGE by Gary Wilkerson

„Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik.“ (Johannese 15:1) Kui Jeesus viitab endale, kui „tõelisele“ viinapuule, siis Ta räägib millestki enamast, kui vaid täpsest informatsioonist. „Tõeline“ tähendab antud kontekstis sama, kui „tõeline sõber“. See tähendab siiras, ehe, autentne ning vajadusel käepärast, et aidata.

Kuidas aga on lood viinapuu aednikuga, meie Taevase Isaga? Ta hoolitseb oma aia eest armastaval ja täiuslikul moel. See on Tema vastustus kanda hoolt, et elu ikka voolaks meist ja me võime ka usaldada Teda, et Ta paneb õiged asjad õigesse kohta, et need saaks kasvada. Seetõttu ka, kui oleme Kristuses, liidetud Tema kui viinapuu külge, ei pea me stressama ega muretsema oma elude pärast. Jeesus tagab meile täieliku eluvoolu ja Isa kannab erilist hoolt meie eest.

Kui meid on ühte liidetud viinapuuga, kas me ei peaks siis ka loomupäraselt vilja kandma? Me ju teame, et oleme päästetud ja turvaliselt hoitud Kristuses ning saanud armu Isa armastuse läbi. Kuidas on üldse võimalik, et see kõik ei tooks esile oma vilja? Taaskord pakub Jeesus meile võtmesõna: „Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.“ (Johannese 15:4) Kuid siin on veel üks klausel, mis paneb mitmetel kristlastel sireenid üürgama: „Kui te ei jää minu külge.“ Osad usklikud muutuvad selle peale kartlikuks. Nad koostavad oma „tohib-ei tohi“-nimekirja, mis tegelikult lõikab nad läbi tõelisest elust.

On tõsi, et need Jeesuse väited on tingimuslikud – st. et meil on oma osa täita. Kuid teine osa kogu võrdumist on ka see, et Jeesus jääb meisse ning Tema ligiolu meis on vankumatu, vastupidav ja muutumatu. „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5). Kui Kristus ütleb: „Kui te ei jää minu külge“, ei viita Ta sellega meie päästele, sest kõik ristil kordasaadetu tagab meile meie pääste. Ta peab selle all silmas hoopis vaimuvilju me elus – meie kuulutustööd, püha elu, rõõmu ja rahu.

laupäev, 14. november 2015

EI MINGIT HOOKUS-POOKUST by Jim Cymbala

Pole parimat näidet Jumala võimsa liikumise kohta kusagil linnas, kui seda on lugu Apostlite tegudes 11:20-21. „Nende hulgas oli ka Küprose ja Küreene mehi, need rääkisid pärast Antiookiasse jõudmist ka kreeklastele, kuulutades neile evangeeliumi Issandast Jeesusest. Issanda käsi oli nendega, ja suur oli nende arv, kes uskuma hakates pöördusid Issanda poole.“ Seal toimus selline suur Jumala liikumine, et Barnabas vabastati kohustustest Jeruusalemmas ja saadeti asju üle vaatama. „Kui ta pärale jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks…Ja palju rahvast lisati Issanda omade hulka.“ (salmid 23-24)

Kes olid need mehed, kes rajasid nii suure ja võimsa koguduse, et see mingi hetk ületas emakogudust Jeruusalemmas? Me ei tea nende nimesid. Me ei tea, mis metoodikat nad kasutasid. Kuid me teame kahte asja: nad kuulutasid evangeeliumi Issandast Jeesusest ja Issanda käsi oli nendega. (salmid 20-21). Tuginedes Apostlite tegude 13:1’le, oli see üks tõeliselt multikultuurne kogudus koos multikultuursete juhtidega. Mustanahaline Siimeon, mõned juutidest ja kreeklastest juhid, Maneen – Heroodese lapsepõlve sõber (mis oleks pidanud panema teda kahtlema kõigis!) ja veel mõned. Ometi tegutsesid nad võimsalt koos ses multikultuurses ühtsuses.

Tolleaegne juutide-paganate vaheline vihkamine 1.sajandil oli veelgi suurem, kui tänapäeva rassismi teemad. Kuid Jumal lahendas selle probleemi juba eos, rajades oma koguduse just sellisel moel. New Yorgis valitsevad rassistlikud tunded on täna hullemad, kui 10 aastat tagasi. Paljudes kogudustes valitseb selles osas väga karm ja külm suhtumine. Me vajame meeleheitlikult Jumala armastust, et maandada need pinged nii nagu Ta tegi seda Antiookias ammu aega tagasi.

Ükski raamatutarkus seda ei suuda. Pole ühtki trendikat lühiteed või hookus-pookus mantraid, mis suudaks võita Saatanat. Üks mees ütles mulle: „Sa peaks hankima endale Brooklyn’i topograafilise kaardi, et leida üles linna kõige kõrgem punkt. Siis saaksid sinna minna ja palvetada kõikide territoriaalvaimude vastu.“ Teised ütlevad: „Võti Jumala väe vabastamiseks peitub lauluga läbi linna marssimises. Korraldage üks marss, tehke plakatid ja lipud ja kuulutage ühe suure paraadi kaudu Jumala ülemvõimu ja valitsust.“ Kolmandad aga ütlevad: „Sõidelge Saatanat, seistes näoga Põhja poole ja trampides samal ajal jalgu. See toob teile võidu.“

Unustagem kõik need uudsed võtted. Kui me püsime palves, teeb Jumal midagi, mida ainult Tema saab teha. See, kuidas, millal ja mil viisil Ta midagi teeb, on juba Tema asi. Jeesuse nimi, Tema veres peituv vägi ja usupalve ei ole ka täna kaotanud oma väge.

__________

Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. 

reede, 13. november 2015

TEE SEDA VEELKORD, ISSAND!

Markuse 8 ptks’ toitis Jeesus veelkord rahvahulki – seekord 4000 pealist – ja seda vaid seitsme leiva ja mõne kalaga. Ja taaskord kogusid jüngrid kokku mitu korvitäit ülejääke (vt Markuse 8:5-8). Ometigi märkas Jeesus, et jüngrid ei võtnud ikka veel omaks Tema võimet saata korda imesid, nii et Ta küsis neilt: „Kas teie süda on ikka veel kõva?“ (Markuse 8:17).

Kujutan vaid ette, kuidas jüngrid istusid seal vaid kui tummahambad. Kindlasti mõtlesid nad: „See pole ju võimalik. Kui Jeesus oleks tõesti Jumal, siis miks valiks Ta meid saama osa sellest imelisest väest? Me oleme ju kõigest harimatud kalamehed. Miks peaks Ta siis vee peal kõndima ja me väikesesse paati astuma, kui Ta võiks ilmutada oma imesid palju väärikamale seltskonnale?“

Võimalik, et arutled samade asjade üle, mõeldes: „Siin maa peal elab miljardeid inimesi. Miks kõnetas Jumal just mind? Miks valis Ta just minu?“ Aga seda põhjusel, et see oli täielik ime. Sinu pöördumine Jumala poole oli täielikult üleloomulik. See polnud vaid mingi seletamatu loomupärane sündmus. Ei! Selles polnud midagi loomulikku. Miks? Sest kristlikus elus pole midagi loomulikku. See kõik on üleloomulik. See on elu, mis tugineb algusest peale, alates su pöördumisest, imedele. Ja seetõttu pole seda ka võimalik elada ilma usuta üleloomulikku.

Vägi, mis hoiab sind Kristuses, on täiesti üleloomulik. Maailm su ümber elab pimeduses, kuid sul on valgus ja seda vaid tänu sellele, et elad üleloomulikus sfääris. Selles, et su ihu on Püha Vaimu tempel, pole midagi loomulikku. Selles, et sa oled kogu Universumi üleloomuliku Jumala asupaik, pole midagi loomulikku. Ja ometigi on see sageli just see koht, kus südame paadumine aset leiab. Inimesed hakkavad võtma Jumala üleloomulikke tegusid kui loomulikena. Kuid see on äärmiselt ohtlik unustada Ta imed. On hirmuäratav, kui vaatad tagasi jumalikele imedele ja ütled: „Oh, see lihtsalt juhtus!“ Igakord, kui kõrvaldad üleloomuliku üleloomulikust, paadub su süda taas grammi võrra.

Armas Jumala püha, sa pead lihtsalt usu kaudu võtma vastu järgneva: see sama üleloomulik Jumal, kes toitis tuhandeid vaid mõne leivakesega, toob üleloomulikud lahendused ka sinu kriisiolukordadesse. Tema imet-tegev vägi vabastab sind kõigist su ahelaist. See annab sulle väe elada vabaduses. Ja Ta kasutab su nõrkust – just nimelt, seda su kõige madalamat seisu – et ilmutada maailmale oma imesid kordasaatvat ja alalhoidvat väge.

Rasked ajad on garanteeritud kõigile, kes järgivad Jeesust. Samas aga, kui need ajad tulevad, peame jääma kindlaks ja ütlema: „Issand, tee seda veelkord! Sa oled ka varem mu elus imesid teinud ja päästnud oma sulaseid üleloomulikult läbi kogu ajaloo. Las Su jõud saada täiuslikuks keset mu nõtrusi.“

neljapäev, 12. november 2015

POLE MIDAGI KARTA

Jumal ütles iisraellastele: „Te ei uskunud mind, kui ütlesin teile, et teil pole midagi karta ja et mina ise võitlen teie eest. Te unustasite täiega, et lasin teil suureks sirguda ja kandsin teie eest hoolt kui laste eest. Te tegelikult ei usaldanud mind kunagi, kuigi ma läksin teie eel, andsin teile pilve varjamaks teid päikesekuuma eest ja tule, mis valgustaks ning trööstiks teid ööpimeduses. Selle asemel lasite te hoopis kõigil oma kahtlustel kõlada, laimasite mind ja nimetasite mind valetajaks.“ (vt 5 Moosese 1:27-35).

Sa võid olla päästetud, täidetud Jumala Vaimuga ja elada püha elu Jumala ees, kuid samas olla siiski süüdi uskmatuses. Sa võid mõelda: „Minus pole mingit uskmatust!“, kuid lähed sa närvi, kui asjad kisuvad viltu? Tunned sa hirmu selle ees, et vead Jumalat alt? Oled sa rahutu ja kartlik tuleviku ees?

Usklik, kes usaldab ja usub tingimusteta Jumala antud tõotustesse, naudib ka täit rahu. Mis aga on selle rahu tunnusteks? Täielik kindlustunne Jumala Sõna suhtes ja täielik sõltuvus Jumala ustavusest selle Sõna täitumise osas. Pole kahtlustki, et hingerahu on usu kindel tunnus.

Sa võid nüüd mõelda: kuidas on võimalik, et uskliku süda saab paadutatud uskmatuse poolt? Näeme selle kohta šokeerivat näidet Markuse 6 ptk’s. Jüngrid olid paadiga teel Betsaidasse, sõudes keset pilkast pimedust. Korraga ilmus neile Jeesus, vee peal kõndides. 12 jüngrit pidasid Teda kummituseks ja värisesid hirmust. Kuid Kristus kinnitas neile: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!” (Markuse 6:50). Seejärel aga astus paati ja tuul vaibus.

Järgmine salm ütleb kõik jüngrite südamete seisu kohta sel hetkel: „Ja nad hämmastusid üliväga iseenestes, sest nad ei olnud leibade loost veel aru saanud, vaid nende süda oli jäänud kõvaks.“ (Markuse 6:51-52). Kreekakeelne tähendus sõnale „jäänud kõvaks“ on: kivi sarnane, pime, jonnakas uskmatus. Meile tuletatakse selles salmis meelde, et need mehed olid just äsja kogenud üht imet. Nad olid näinud, kuidas Jeesus oli toitnud 5000 inimest vaid viie leiva ja kahe kalaga, olles kasutanud neid 12’t jüngrit selleks. Kui Markus ütleb, et jüngrid polnud sellest imest veel aru saanud, tähendab see seda, et nad ei osanud neid asju veel kokku viia.

Südame kõvadus leiab aset siis, kui eemaldad üleloomulikust üleloomuliku. Neil meestel polnud usku uskuda sellesse, mida nad olid näinud Jeesust tegemas. Ainuüksi 24h jooksul magasid nad maha Jeesuse imelise toidu-ime, otsekui see oleks olnud midagi nii tavalist. Nad kahtlesid endiselt Kristuse üleloomulikus väes.

teisipäev, 10. november 2015

NELIPÜHAPÄEVA TUNNUS

Enamus nelipühapäeva kirjeldavad jutlused keskenduvad eelkõige imedele ja tunnustähtedele, mida jüngrid korda saatsid. Või siis rõhutatakse neid 3000 inimest, kes ühe päevaga päästetud said, või räägitakse neist hargnevatest tulekeeltest, mis ilmusid. Samas ei kuule me aga midagi sellest ühest sündmusest, millest sai suurim ime üle kõigi ja mis saatis suured rahvahulgad tagasi oma rahvaste juurde elava ja eksimatu pildiga sellest, kes Jeesus on.

Te kõik olete kuulnud imedest ja tunnustähtedest. Kuid las ma rääkida teile selle loo ”imelistest tunnustest”. Üle öö ilmusid Jeruusalemma ja seda ümbritsevate piirkondade kodude ette sildid ”Müüa”. Piibel ütleb: ”Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas…Nende seas ei olnud keegi puuduses, sest kõik, kes olid maade või majade omanikud, tõid müümisel saadud raha ja panid apostlite jalge ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas keegi vajas.” (Apostlite teod 2:44-45; 4:34-35).

Kujutate te ette seda vaatepilti Jeruusalemmas? Suurel hulgal maju ja põllumaid said korraga maha müüdud, nii nagu majapidamisasjadki: mööbel, riided, kunst, potid-pannid jms. Tänavatel, turuplatsidel ja igas linnaväravas oli kindlasti sadu silte tekstiga: „Müüa“. Eeldavasti oli tegu suurima kirbukaga kogu Jeruusalemma ajaloos.

Piiblis pole küll kusagil viidet selle kohta, et majad, mis maha müüdi, olid nende omanike peamisteks eluasemeteks. Ka pole ühtki viidet nö kommuuni elule. Kui see oleks nii olnud, oleks see pannud tohutu koorma koguduse õlgadele. Küll aga andis Jumala Sõna selge korralduse kanda hoolt oma pere ja laste eest. Need usklikud poleks saanud seda korraldust täita, kui neil poleks olnud oma kodusid. Pealegi võime me Piiblist lugeda, et nad käisid üksteise juures kodu korda osadust pidamas, murdes seal leiba (vt Apostlite teod 2:46). Nii et ilmselgelt olid neil kodud olemas.

Seega, asjad, mida nad müüsid, olid asjad, mis neil endil olid üle ja mis ületasid nende endi vajadused. Nad ei vajanud neid ellujäämiseks. Teatud juhtudel võis muidugi olla, et vara oli peremehele kui koormaks, kuid nad müüsid oma asjad, said selle eest raha ja annetasid selle kogudusele, et toetada leskesid, orbe ja kodutuid.

Vot see oli tõeline nelipühapäeva tunnus. Maailm nägi neid Jumala poolt väestatud usklikke armastamas üksteist, müümas oma vara ja aitamas vajadustes olijaid. Ja see oli just see, mida Püha Vaim neilt ootas. Ta igatses elava tunnistuse järele Jumala armastusest, mis oleks nähtav ka maailmale. Nad kuulutasid Kristuse evangeeliumi oma tegudega.

esmaspäev, 9. november 2015

TÕELINE VIINAPUU by Gary Wilkerson

See oli Jeesuse viimane õhtu oma jüngritega ja Ta teadis, et Tal pole enam palju aega. Nad olid just lõpetanud oma õhtusöögi ja Jeesus tahtis jätta oma sõpradele veel oma viimase õpetuse siin maa peal. Ta võttis nad kokku ja ütles: „Tõuske, läki siit minema!“ (Johannese 14:31) ning viis nad ühele jalutuskäigule. Teel olles jagas aga nendega järgmist näidet: „Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud. Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“ (Johannese 15:1-5):

Milline armas kujund võtmaks kokku meie suhet Poja ja Isaga. Jeesus on viinapuu ja meie Temast lähtuvad oksad. Tema on kogu meisse voolava elu allikas. Meie Taevane Isa hoiab aga sel voolul silma peal, olles samas kui aednik, kes kannab hoolt meie kasvu eest. Kas saaks üldse ollagi enam selgemat pilti meie elust Kristuses?

Selles ühes lõigus on nii paljut, mida nö lahti pakkida ja ma võin kinnitada teile – see kõik on hea. Silme ette tõuseb pilt aiakääridest – vilunud aedniku tööriistast, kus aednikuks on meie armuline, armastav ja kaastundlik Issand. Selles sõnumis, mille Ta oma kogudusele andis, peitub sügav ilu ja esimene asi, mida sellest lõigust mõista, on Jeesuse mõte „tõeline viinapuu“.

Kristus ütleb meile, et Ta on me jaoks enamat, kui vaid lihtsalt eluallikas. Ta on tõelise elu allikas. Teised „viinapuud“ võivad ju tunduda ka paljutõotavatena, kuid ükski neist ei kätke endas tõelist elu nagu Tema. On kristlasi, kes otsivad elu teistest viinapuudest; allikatest, mis hoopis hävitavad elu ja pole tegelikult isegi lubatud neile. Teised otsivad elu allikatest, mis tunduvad head ja lubatud – ambitsioon ja innukus, edu ja mugavus – kuid need viinapuud iseendas on täiesti elutud. Nad ei suuda tuua esile tõelist elu. Jeesus tahab, et oleksime kindlana kinnistunud Temasse, et ammutada igapäevaselt sügavat sõõmu elu Temast.

laupäev, 7. november 2015

JUMAL ON MEIE VARUSTAJA by Carter Conlon

Mäletan seda aega, kui ma täisajaga jumalariigi töö nimel ilmalikult töölt lahkusin ja panka oma pensioni plaaniks teatud summa kõrvale panin. Mõtlesin endamisi, et kui kogu see Jumala värk mingil põhjusel ei toimi, on mul siiski mingigi tagavara hädaabina varuks. Kuniks kord ühel päeval tuli üks mu sõpradest ja jumalariigitöö kaaslastest mu kabinetti ja ütles: „Pastor, ma ei tea, mida teha. Mu auto mootor ütles üles ja mul pole sentigi raha. Mul pole aimugi, kuidas ma ilma autota kirikusse saan.“ Teadsin, et tal on kogu looga tõsi taga ja teadsin sedagi, et mul on pangaarvel piisavalt raha, et talle uus auto osta. Samas aga muutusin ootamatult ülivaimulikuks ja ütlesin: „Palvetame. On ju Jumalal tuhandeid karju mägedel – küll Tema on suuteline täitma su vajaduse. Ütles ju Taavetki: „Ma olin noor ja olen vanaks saanud; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba kerjavat.“ (vt Psalmid 37:25). 

Sõber istumas üle mu laua, langetasin pea palveks ja hakkasin paluma. Ja korraga oli mul tunne, otsekui mu suu oleks põhku täis. Suutsin vaevu paluda, sest kuulsin taga kuklas pidevalt üht vaikset häält ütlemas: „Sa igavene silmakirjatseja! „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?“ (vt 1 Johannese 3:17). Püüdsin seda mõtet palve ajal endast eemale tõrjuda, kuni lõpuks sai jõud otsa ja ma ütlesin: „Mul on arvel raha, kui sul peaks seda vaja minema.“ Lugu lõppes sellega, et ma ostsin talle uue auto, kuniks üsna ruttu peale seda lendas mu oma auto mootor vastu taevast ja ma ütlesin: „Issand, ma olen vähemalt olnud sõnakuulelik. Ongi kõik.“

Mõni aeg hiljem olime renoveerimas koguduse hoonet, mille olime ühte maakohta ostnud. Olin üleval tellingute peal, et aidata lage värvida, kui korraga tuli keegi ja ütles: „Sulle on tähtis kõne!“ Telefoni haarates oli teiselpool üks meesterahvas, kes esitles end kui kohaliku autosalongi müügimehena. Ta ütles: „Täna hommikul käis üks härra me juures ja ostis teile uhiuue auto. Kõik, mida tegema peate, on lihtsalt kohale tulema ja allkirjastama dokumendid.“ Küsisin, kes see härra oli, kuid ta ütles, et ostja oli soovinud jääda anonüümseks.

Palun ärge saage minust valesti aru – ma ei püüa siinkohal väita, et kui ostate sõbrale auto, saate ka ise vastutasuks uue asemele. Mu jutu mõte on selles, et kui me ajame asju Jumala moel, hoidmata midagigi tagasi, kui näeme vajadusi enda ees, on Jumal enam kui valmis olema ka meie allikaks ja vajaduste täitjaks.

__________

Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. 

reede, 6. november 2015

USKMATUSEST TINGITUD KAHJU

Me arvame, et kui ei usalda Jumalat oma igapäeva olukordades, kahjustame sellega vaid iseendid. Arvame, et jääme seetõttu ilma vaid Ta õnnistustest. Kuid see ei piirdu kaugeltki vaid sellega. Esiteks, me teeme haiget ja pahandame oma kallist Issandat, kes hoiatab meid: „Kui te ei usalda mind, paadub mingi hetk te süda.“ Me loeme Heebrealaste kirjast: „Ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes, kus teie esiisad kiusasid mind proovile pannes, kuigi nad olid minu tegusid näinud nelikümmend aastat. Seepärast tõusis mu viha selle sugupõlve vastu ja ma ütlesin: Nad aina eksivad oma südames, aga minu teid nad ei ole ära tundnud. Nii ma vandusin oma vihas: Nad ei saa minu hingamisse!” (Heebrealastele 3:8-11)

Mis oli see põhjus, miks Jumala rahvas ei pääsenud Tema hingamisse? Oli see tänu nende ebajumalateenistusele, kadedusele või purjutamistele? Ei! See oli ainuüksi tänu nende uskmatusele. Siin oli üks rahvas, kes oli 40 aasta jooksul näinud imesid ja üleloomulikke asju, mida Jumal oli nende heaks korda saatnud. Ükski teine rahvas kogu maa peal polnud nii armastatud ja hoolitud. Nad said ilmutuse ilmutuse järel Jumala headusest ja ehedusest. Nad kuulsid Moosese kaudu, kes oli nende prohvetlik juht, pidevalt värsket sõna Jumalalt, kuid nad ei sidunud selle sõnaga kunagi oma usku. Seetõttu polnud selle sõna kuulmisest ka mingit kasu. Keset kõiki neid õnnistusi, ei usaldanud nad ikkagi Jumala ustavust. Ja ajapikku hakkas uskmatus maad võtma ning sellest hetkest alates kattis pimedus kogu nende kõrbeteekonda.

Uskmatus on peamine paadunud südame põhjustajaid. Heebrea kiri küsib: „Aga kelle peale ta viha tõusis neljakümneks aastaks? Eks nende peale, kes patustasid, kelle kehad langesid kõrbes surnuna?“ (Heebrealastele 3:17). Kreekakeelne tähendus sõnale „viha“ viitab siinses kontekstis meelepahale, nördimusele, vihastumisele. Ehk lihtsamalt öelduna: rahva uskmatus sütitas Jumalas viha nende vastu. Kuid mis veelgi hullem – see viis neid üha sügavamasse uskmatusse: „Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!“ (Heebrea 3:12-13).

Uskmatus on kõigi pattude ema. Uskmatuse patt oli esimene, mis Eedeni aias korda saadeti ja see kannab endas kibestumise, mässumeelsuse ja külmuse juurt. Seetõttu ongi Heebrea kirja 3 peatükk suunatud usklikele („Vaadake, vennad!“). Heebrea kirja autor lõpetab järgmiste, judinaid tekitavate sõnadega: „Aga kellele ta siis vandus, et nemad ei saa tema hingamisse, kui mitte neile, kes olid sõnakuulmatud? Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast.“ (Heebrea 3:18-19)

neljapäev, 5. november 2015

PUHASTADES OMA SUU, KÕRVAD JA SILMAD

Kohtusin hiljaaegu ühe jumalasulasega, keda olen tundnud juba mitmeid aastaid. Peale igat meie kohtumist ütlesin oma naisele: ”See vend on ikka nii pinnapealne. Täielik eputis. Kuidas küll Jumal saab üldse kedagi seesugust õnnistada.” Seejärel aga kohtasin teda mingi aeg uuesti, olles ise teinud läbi Püha Vaimu manitsuskuuri teiste hukkamõistmise vallas. Seekord ütles Jumala Vaim mulle: „Armasta teda. Ole lihtsalt vakka ja kuula teda ning seejärel palu ta eest.“ Ma kuuletusin. Osutasin sellele mehele armastust, kuulasin teda ja peale seda võtsin ta käe ning palvetasin ta eest. Niipea, kui olime oma teed läinud, juhtus minuga midagi kummalist: mind tabas tohutu kurbus. Mind valdas hirm selle ees, mida olin teinud selle mehe vastu kõik need aastad. Nägin oma määrdunud patu üha kasvavat patusust.

Taavet hüüab: „Olgu sulle meelepärased mu suu kõned ja mu südame mõtlemised sinu ees, Issand, mu kalju ja mu lunastaja!“ (Psalmid 19:14). Apostel Paulus lisab omalt poolt veel sellise mõtte: ”Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.” (Efeslastele 4:31-32). ”Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu. Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu.” (Efeslastele 4:29-30).

Armas Jumala püha, ükski seda sõnumit lugev inimene pole liiga püha, et pöörata sellele tähelepanu ja muuta midagi oma elus. Iseenda puhul kogen Jumala kurvastust selle üle, kuidas olen läbi aastate inimesi ekslikult hukka mõistnud, tehes seda siis teadlikult või alateadlikult. Tahan julgustada sind hüüdma oma südames nii nagu minugi süda hüüab: „Oo Issand, miks ma küll polnud valmis seda varem kuulma? Miks ma pole küll varem selle teemaga tegelenud? Tahan kuulutada Su evangeeliumi Su rahva seas. Anna mulle palun andeks, Jeesus. Puhasta mu rüvetunud suu, mu silmad ja kõrvad ning kingi mulle uuenenud süda. Ma ei taha, et ükski asi takistaks mu elul peegeldamast tõelist Sind.“

Kuulgu Issand me hüüdu ja rutaku kiirelt korrigeerima meid. Tema annab meile jõu jätta maha kogu kuri kõnepruuk, õel kuulamine ja vaimne hukkamõist, et saaksime paremini pikendada meile antud Issanda päevi.

kolmapäev, 4. november 2015

KUIDAS ALUSTAKS JEESUS KOGUDUSEGA?

Mis sa arvad, kuidas alustaks Jeesus mõne uue kogudusega sinu linnas või piirkonnas?

Esimene asi, mida Kristus teeks, oleks minna nutu-tuurile läbi selle piirkonna. Piibel ütleb meile: „Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.“ (Luuka 19:41-42). Mis ajas Jeesust nutma? See sai alguse südantlõhestavast kõnnist ümber linna. Ta süda oli täis kurbust nn religioossete inimeste pärast, kel polnud rahu. Need inimesed olid vahetanud tõe mingite väljamõeldiste vastu ja järgisid nüüd vaid üht surnud religiooni. Nad olid lambad, kellel puudus tõeline karjane.

Siinkohal ei tahaks hukka mõista ühtki jumalasulast, aga las ma küsida igaühe te käest, kes te seda sõnumit praegu loete: „Kujutate te ette oma pastorit sõitmas läbi oma linna ja nutmas selle pärast?“ Kui palju erinevama pildi annab Jeesus meile kogu loost, võrreldes nii paljude „projekteerijate ja planeerijatega“, kes rajavad tänapäeva kogudusi. Nad käivad ukselt uksele, küsides inimestelt, millised on nende ootused koguduse suhtes? „Kui pikk peaks jumalateenistus olema? 15 minutit? 10 minutit?“

Jeesus oli millegi sarnase tunnistaja oma ajalgi. Läbi templi käies nägi Ta seal rahavahetajate laudu, mille taga jumalasulased kauplesid Jumala asjadega. Ei mingit tõelist palvet ega Issanda kartust. Ja Kristus nuttis kõige selle pärast, hüüdes: „Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks.” (Luuka 19:46).

Las ma küsida teilt: „Kas Jeesus nutaks ka selle üle, mida Ta teie koguduses täna näeks? Leiaks Ta te pastori eest ägamas kadunud hingede pärast? Leiaks Ta oma rahva palvetamas või olemas hoopis hõivatud kõikvõimalike toimetuste ja programmidega, mis keskenduvad nende endi huvidele?“ Kui Jeesus lõpetaks oma nutu-tuuri teie linnas, kiidaks Ta siis heaks oma rahva? Või hoiataks pigem, öeldes: „Olete antud aegade suhtes pimedad.

Kohtumõistmine on ukse ees, kuid te näete enam maailma moodi välja, kui eales varem. Miks te küll ei palveta, otsimaks minu jõudu ja tarkust, et leida lunastust käesolevale ajale?“

teisipäev, 3. november 2015

TÕSISED SÕNUMID JUMALA VAIMULT

Kui sa kuulud Jeesuse kogudusse, ole ka valmis tõsisteks sõnumiteks Pühalt Vaimult, mis on tulemas. Miks? Sest Vaim me sees kisendab kõige vastu, mida oma lihalikus loomuses mõtleme, ütleme või teeme. Jeesus ütleb: „Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist, abielurikkumist, hooramist, vargust, valetunnistust, pühaduseteotust.“ (Matteuse 15:19). Samas iga tõelise Kristuse järgija tunnuseks on iga oma sõna alistamine Kristusele. Sulane armastab korrigeerimist tänu sellele, mida see ta südames korda saadab. Ta näeb seda muudatust, mida see endaga kaasa toob ja teab, et see on talle eluks.

Sügaval südames on see ka põhjuseks, miks mõni patune leiab tee Jumala kotta. See pole küsimus selles, et kogudus saab ühe hinge võrra rikkamaks, vaid selles, et olla leitud Jumala poolt, kuna ta teab oma südames, et ta on kadunud hing. Ta südames puudub rahu ja ta on veetnud liiga palju unetuid öid. Ta igatseb vastuste, tõe ja tõelise muutuse järele, kuna kogeb, et on seotud põrguga.

Meid kõiki on õpetatud, et Kristus on koguduse nurgakivi. Paulus aga ütleb, et Ta on ka pahanduskalju: „Ennäe, ma panen Siionisse komistuskivi ja pahanduskalju, ja see, kes usub temasse, ei jää häbisse.” (Roomlastele 9:33). Ka Peetrus nimetab Teda pahanduskaljuks: „…ning just see on saanud nurgakiviks”, ning „komistuskiviks” ja „pahanduskaljuks”. Uskmatud komistavad, sest nad on sõnale allumatud ja selleks nad ongi määratud.“ (1 Peetruse 2:7-8).

Peetrus võiks meile esimesena öelda, mis juhtub, kui püüad jagada sõnumit ristist. Ta sai sellest kõvasti riivatud, kui Jeesus jüngritele oma surma ette kuulutas: „Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda hoiatama: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” (Matteuse 16:22) Kuid Jeesus vastas talle nende läbilõikavate sõnadega: „Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.” (Matteuse 16:23).

See on ehe näide sellest, kuidas Saatan võib külvata pettust isegi kõige jumalakartlikuma, Kristust armastava karjase sisse. Samas võid olla kindel, et Peetrus ei unustanud Jeesuse sõnu kunagi. Nii peab tänapäevalgi iga jumalasulane ja usklik võtma tõsiselt Jeesuse hoiatust: „Minu rist ja minu veri võivad ju olla teile häirivad, kuid kui te häbenete sõnumit minust või püüate seda kuidagi pehmendada, saate te häirivaks nähtuseks minu jaoks. Ja sel juhul ei esinda te ka minu Sõna ega minu Kogudust.“

esmaspäev, 2. november 2015

JUMALA ISIKLIK TUNDMINE by Gary Wilkerson

Iga kristlaste põlvkond peab kontrollima end ja vaatama, kas tema missioon ja teod ikka austavad Jumalat. Peame pidevalt küsima endilt: „Teenime me ikka veel oma Issandat ja ligimest ustavalt ja ohvrimeelselt? Või oleme langenud pigem „Õnnista mind!“ mentaliteedi alla?“

Kristus teadis täpselt, kus inim-masside südamed olid, kui nad Teda järgima asusid. „Te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis.“ (Johannese 6:26). Miks Jeesus viitab siin tunnustähtedele? Mõelge, mida üks tunnustäht teeb? See viitab millelegi, millel endal pole sisu või tuuma. Kui tee ääres on silt „Aegviidu 60 km“, siis me teame, et me ei ole veel Aegviidus, vaid alles teel sinna. Nõndasamuti andis Jeesus ka oma jüngritele mõista, et asja iva ei peitunud mitte kalades ja leibades, vaid selles, et need peegeldasid Taevase Isa armastavat hoolt. Nii on ka kõik Tema imed märgiks Tema hoolest meie suhtes.

Rahvahulga reaktsioon paljastas nende südamed: „Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.” (Johannese 6:31). Nad tuginesid Jeesuse puhul varasemale Moosese näitele. See on kui sama taktika, mida lapsed kasutavad, kui käivad ühe vanema juurest teise juurde, et saada oma tahtmist. Kas me tõesti igatseme näha Jumalat endi keskel, või me otsime vaid Tema varustust? Olgem ausad – sageli, kui me palvetame, tahame me vastust kohe, nüüd ja praegu. See on kaasaja ühiskonna üks nutuseid omadusi, kus valitseb „kohe praegu“ mentaliteet. Vaimses mõttes oleme jäänud ilma tohutust väärtusest, mida vanem põlvkond vägagi kalliks pidas: teadmisest, et usu kaudu on mingi hetk võimalik kogeda ja näha suuri õnnistusi. 


Kristlase jaoks ei tähenda Jumala tundmine „kohe praegu õnnistatud saamist“. Jumal ei anna järgi meie ihadele, andes meile, mida iganes soovime ja millal soovime. Tema igatsus on omada üht suhet meiega. Püsivat ja pikaajalist suhet, mis kannab ka jäädavat vilja. Seega ei ole Tema õnnistused aluseks meievahelisele suhtele, vaid pigem märgiks Tema ustavusest ja kaastundest. Omadused, mida igaüks meist ühest suhtest ootaks. Kristuse imed olid tunnistuseks neist imelistest omadustest.