reede, 29. jaanuar 2016

KUS ON TIMOTEOSED?

Me elame ajastul, kus maailma varitseb tuuma –ja keemiarelva plahvatuse oht. Miljonite inimeste südamed värisevad hirmust ja Jeesuse Kristuse kogudus seisab silmitsi suurima väljakutsega, kui eales varem kogu ajaloos. Me ees laiub maailm, mis sööstab kaose poole.

Sellele kõigele mõeldes, küsin: „Kus on Kristuses peituv meelevald? Kus on kogudused ja karjased ning tavakristlased, kes mõtleksid nii nagu Jeesus mõtleb? Kus on need, kes ei aja taga omaenda huve ja plaane, vaid otsivad Kristuse meelsust keset neid aegu?“ Need, kes keskenduvad vaid iseenda heale käekäigule, kaotavad tasapisi lähedase suhte Kristusega. Nad võivad küll kuulutada Temast, kuid nad tunnevad Teda üha vähem ja vähem. Ühtlasi aga on avatud üha suurematele kiusatustele.

Las ma küsida su käest: „On su kogudus küll elujõuline ja edukas, kuid samas tundub, et kaugel Pauluse olemusest ja asjadest, mis Kristusele korda lähevad? Aga kuidas on lood sinu endaga? Kas palvetad kellegi eest, kui näed ta töötu olevat? Otsid sa võimalusi olla abiks ja teenida teisi?“ Kus on need tänapäeva Timoteosed? Kus on need Jumala mehed ja naised, kes on nõus loobuma jõulisest üleskutsest olla edukad ja tunnustatud? Kus on need, kes häälestavad oma südamed innukale palvele, alistades kõik oma elu aspektid Jumalale ja saades täielikult Kristuse ja Tema koguduse teenijaiks?

Meie palve peaks olema: „Issand, ma ei taha keskenduda vaid iseendale maailmas, mis on väljumas kontrolli alt. Ma ei taha muretseda vaid omaenda tuleviku pärast. Ma tean, et kõik mu teed on Sinu kätes. Palun, Issand, lase mul osa saada Sinu meelsusest, mõtteviisist ja asjadest, mis Sulle muret valmistavad. Ma tahan omada samasugust teenija südant nagu on Sinul.“

„Pane tähele iseennast ja õpetust, jää kõigesse sellesse püsima, kui sa seda teed, siis sa päästad enda ja need, kes sind kuulavad.“ (1 Timoteose 4:16).

neljapäev, 28. jaanuar 2016

ARMASTUS JA MURE TEISTE PÄRAST

Paulus oli Rooma vanglas, kui ta kirjutas Filippi kogudusele ja andis neile teada, et tal on Kristuse meel. „Ent ma loodan Issandas Jeesuses peatselt saata teie juurde Timoteose, et ka minu meel läheks kergeks, kui ma saan teada, kuidas teie käsi käib.“ (Filiplastele 2:19)

See peegeldub ühes mõtteviisis; Kristuse meele esiletulekus. Mõtle sellele. Siin oli üks pastor, kes istus vangis ja ometigi ei mõelnud ta seal oma heaolule või raskele olukorrale. Ta tundis ainuüksi muret oma rahva vaimse ja füüsilise heaolu pärast ning ütles oma lambukestele: „Ma leian kergendust vaid juhul, kui tean, et teil läheb hästi – nii vaimselt kui füüsiliselt. Nii et ma saadan Timoteose enda asemel vaatama, kuidas teil läheb.“

Seejärel aga ütleb ta midagi ärevust tekitavat: „Mul ei ole kedagi teist niisama tublit, kes tõeliselt teie eest muretseks.“ (Filiplastele 2:20). Milline kurb väljaütlemine! Ajal, mil Paulus seda kirjutas, oli Rooma kogudus õnnistatud ja kasvamas. Ilmselgelt olid sel kogudusel ka jumalakartlikud juhid. Ja ometi ütles Paulus: „Mul pole kedagi, kes jagaks minuga Kristuse meelsust.“ Kuis siis nii?

„Kõik taotlevad ju enda oma, mitte Kristuse Jeesuse oma.“ (Filiplastele 2:21). Tundub, et Roomas polnud ühtki juhti, kellel oleks olnud teenija süda. Mitte kedagi, kes oleks jätnud kõrvale oma maine kõrgel hoidmise ja saanud elavaks ohvriks. Selle asemel ajas igaüks omaenda huve taga. Kellelgi neist polnud Kristuse meelsust. Paulusel polnud kedagi, keda saata nende seast Filippis olevate usklike juurde, olemaks tõeliselt nende teenija. Pauluse järgnevaid sõnu ei anna kuidagi pehmendada: „Kõik taotlevad ju enda oma. Kõik need jumalasulased vaatavad, kuidas ise kasu saada. Seetõttu ei saagi ma usaldada kedagi neist hoolima teie vajadustest ja valudest, kui vaid Timoteost.“

Vaadates ringi tänapäeva kirikus, näeme sarnaseid asju sündimas paljudes kogudusteski. Nii jumalasulased kui tavakodanikud püüdlevad ühtmoodi kõigi selle maailma asjade järele: raha, maine, materialism ja edu. Neid on küll kutsutud teenima Jeesuse Kristuse kogudust, kuid neil puudub Kristuse meelsus. Kristuse meelsus, mis keskendub enese ohverdamisele, armastusele ja teiste pärast muretsemisele.

kolmapäev, 27. jaanuar 2016

PÜHA VAIM OLI TA ÕPETAJA

Kui mu süda leiab kinnitust vaid teiste inimeste kiitusest ja aktseptist – kui see on mu mõtteviis ja elu mõjutav faktor – hakkab mu lojaalsus kahestuma ja ma püüan alati meeldida kellelegi teisele kui Jeesusele.

Paar aastat peale oma pöördumist, läks apostel Paulus Jeruusalemma kogudusse, et püüda liituda sealsete jüngritega, „ent kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger.“ (Apostlite teod 9:26). Jüngrid teadsid Paulust vaid kui tagakiusajat. „Kuid Juudamaa kogudustele, kes on Kristuses, jäin ma (Paulus) palge poolest tundmatuks. Nad ainult kuulsid räägitavat: „See, kes meid enne taga kiusas, kuulutab nüüd selle usu evangeeliumi, mida ta varem püüdis hävitada.” (Galaatlastele 1:22–23). Barnabas aitas apostlitel saada üle hirmust Pauluse ees ning nad olid nõus temaga osadust pidama. Kuid Paulus otsustas hoopis paganate sekka minna.

On ilmselge, et Paulus oli oma täpse kutsumise kirjeldamise osas ettevaatlik. Ta ütles, et ta oli „apostel mitte inimeste poolt ega mõne inimese kaudu, vaid Jeesuse Kristuse ja Jumala Isa läbi, kes Tema on üles äratanud surnuist.“ (Galaatlastele 1:1) Seejärel aga lisas: „Sest ma teatan teile, vennad, et evangeelium, mida ma olen kuulutanud, ei ole inimestelt, sest mina ei ole seda vastu võtnud ega õppinud inimeste käest, vaid Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu… et ma kuulutaksin evangeeliumi temast paganate seas, siis ma ei hakanud arutlema liha ja verega.“ (Galaatlastele 1:11–12, 16).

See, mida Paulus siin ütleb, kehtib kõigi puhul, kes tahavad omada Kristuse meelsust: „Ma ei pidanud lugema selleks raamatuid ega laenama kellegi meetodeid, et omada seda, mida oman. Ma sain oma sõnumi, teenistuse ja võidmise ainuüksi tänu põlvedel olemisele. Päriselt ka! Need asjad tulid esile siis, kui võtsin isiklikult aega oma Jumala jaoks. Mis iganes ilmutus Kristusest, mille olen saanud, on tulnud läbi Püha Vaimu, kes elab mu sees ja juhib mu elu. Seetõttu ei saa ma ka lubada endale kellegi teise trendide või vahendite järgimist.“

Muide, Paulus toob välja, et enne veel, kui ta kavatses üldse minna tagasi Jeruusalemma, läks ta hoopis Araabiasse (Galaatlastele 1:17). Ehk teisisõnu ütleb ta: „Ma ei saanud oma ilmutust Kristusest Jumala pühadelt Jeruusalemmas. Selle asemel läksin hoopis kõrbe, kus mulle ilmutati Kristust. Mul oli väga eriline aeg seal, kus tühjendasin end iseendast ja võisin kuulda ning saada täidetud Püha Vaimuga.“

Siinkohal on oluline mõista, et Paulus polnud mingi uhke, ennast täis jutlustaja. Tal oli teenija süda ja ta oli loobunud kõigist oma ambitsioonidest, leides täieliku rahulolu Kristuses. Ta ei vajanud ühtki inimest näitamaks endale, kuidas kuulutada Kristust või kuidas võita evangeeliumi läbi patuseid Jumalale. Püha Vaim ise oli tema õpetaja!

teisipäev, 26. jaanuar 2016

PALVE EIRAMISE TAGAJÄRJED

Palveelu hülgamisel on kohutavad ning tõsised tagajärjed. „Kuidas siis meie võiksime pageda, kui me ei hooli nii suurest päästest..“ (Heebrealastele 2:3) Kuidas keegigi meist, kes oleme Kristuses, võiks eeldada, et me olematu palveelu ei too kaasa oma tagajärgi?

Ma tean, mis tunne see on, kui mu elus õitsevad õnnistused hakkavad korraga hääbuma. Ma tean, mis tunne see on, kui su elus voolavad elava vee jõed korraga lakkavad voolamast ning iga õnnistus su elus kokku kuivab. See on kõik see, mis juhtus mu elus ajal, kui olin hoolimatu oma palveelu suhtes. Tol ajal koosnes mu palveelu vaid mediteerimisest ja vaiksetest aegadest. Kuid mu palvetes puudus innukus ja tulisus. Miks? Sest selle ilma mured röövisid mult’ mu aja oma Issandaga.

Mis siis juhtus? Teenimine muutus enesehaletsuseks. Jumalariigitöö tundus kui koorma ja mitte kui õnnistusena ja üks meeleheite hoog teise järel mattis mu hinge. Maadlesin üksilduse, - väsimuse -ja uskmatusega; tundega, et ma pole elus midagi saavutanud ning isegi mõtetega loobuda jumalariigitööst. Ja Jumala õnnistustel oligi blokk peal. Mu suhted olid hapud, ma kaotasin tunnetuse ega saanud enam värskeid ilmutusi Kristusest.

Samas aga teadsin ka seda aulist tunnet, mis kaasnes sellega, kui palves tagasi Issanda poole pöördusin. Niipea, kui oma palvekambrisse tagasi pöördusin, hakkasid ka õnnistused taas mu ellu voolama. Kogesin rahu ja rõõmu, mu suhted paranesid ja Jumala Sõna sa taas elavaks mu jaoks.

„Ta (Ussija) otsis Jumalat, niikaua kui elas Sakarja…ja niikaua kui ta otsis Issandat, andis Jumal temale edu.“ (2 Ajaraamatu 26:5). „Sest me oleme otsinud Issandat, oma Jumalat, oleme otsinud ja tema on meile ümberkaudu rahu andnud.” (2 Ajaraamatu 14:6). „Ja kogu Juuda…otsisid teda tõesti hea meelega ning leidsid ta. Ja Issand andis neile ümberkaudu rahu.“ (2 Ajaraamatu 15:15).

Piibel annab väga selgelt mõista, et palvetavad jumalasulased leiavad õnnistusi ja hingamist igast küljest. „Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest. Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.“ (Psalmid 34:18-19).

esmaspäev, 25. jaanuar 2016

KUTSE ANDA by Gary Wilkerson

Oli püha söömmaaja viimane õhtu ja Jeesusel oli viimane jutuajamine oma jüngritega. Kõik, mida Ta tol õhtul ütles, oli teadmises, et Ta on neid peagi maha jätmas. Ta võttis kogu õhtu kokku julgustava palvega kõige selle osas, mis oli tulemas – koguduse osas, kes saab ületama raskusi ja olema võidukas; inimeste osas, kelle armastus üksteise vastu saab olema tunnistuseks maailmale; jumaliku väe ja meelevalla osas, mis saab voolama läbi Tema järgijate ja Jumala au osas, mis saab hingama Tema rahva üle. Need kõik olid asjad, mida Jeesus pidi oma kogudusele läbi Püha Vaimu andma.

Kuid mõtle, mida Jeesus oli juba teinud. Oma kolme teenistusaasta jooksul oli Ta tervendanud haigeid, taastanud pimedate nägemise, äratanud surnuid üles, toitnud ime väel suuri rahvahulki, kuulutanud häid sõnumeid vaestele ja jaganud massidele tõde nende Taevase Isa kohta. See on ikka hämmastav saavutuste hulk Poja poolt, kes kuuletus oma Isa tahtele.

Kristus annab väga selgelt mõista, et see kõik oli Tema Isa andva loomuse vili. Oma palves Johannese 17 ptk’s, tõuseb sõna „andma“ esile rohkem kui ükski teine sõna. „Isa, Sa oled andnud nad mulle…Sa oled andnud neile…Mina olen andnud neile…“ Kõigi nende 26 salmi jooksul, kasutab Jeesus sõna „andma“ erinevates variantides 17 korda.

Esimene asi, mida me selles hämmastavas palves märkame, on see, kui sageli ja heldelt me Isa annab. See on Tema loomuses anda häid ande oma lastele. Oma Poega siia ilma läkitades nimetas Ta kõik need asjad, mis Ta talle annab: „Ma annan Sulle oma nimes meelevalla ja väe. Ma annan Sulle kõik ilma peal elavad inimesed. Ma annan Sulle sõnad, mida kõnelda ja teod, mida teha ja ma annan Sulle oma au.“ Samas näeme ka, et Jeesusel on samasugune andev loomus nagu Ta Isal. Ta palve kätkeb endas kõike, mida Kristus meile juba andnud on ja mida Ta jätkuvalt meile annab. See piiblilõik toob väga võimsalt esile Jumala südame andva loomuse ja selle, mis Talle tähtis.

Tol viimasel söömaajal esitles Jeesus oma jüngritele otsekui oma viimast tahet ja testamenti. Ta ütles: „Ma rajasin oma Kuningriigi läbi andmise ja see on see, kuidas ma tahan näha seda jätkumas ka läbi teie.“ Kõige viimane asi, mille Ta oma järgijaile enne lahkumist andis oli üks eriline kutse – kutse anda.

reede, 22. jaanuar 2016

OTSIDES JUMALAT SALAJASES PALVEKAMBRIS

Püha Vaim tuli Ananiase, ühe püha mehe juurde Damaskuses. Jumala Vaim juhatas teda minema Juuda kotta Sirgel tänaval, panema oma käed Sauluse peale ja taastama ta nägemise. Loomulikult oli Ananias Sauluse mainest teadlik, kuid Jumala Vaim ütles talle: „Sest vaata, tema palvetab.“ (Apostlite teod 9:11). Ehk Jumal ütles: „Ananias, sa leiad selle mehe põlvedel. Ta teab, et sa oled tulemas. Muideks, ta teab lausa su nime ja ka põhjust, miks sind tema juurde läkitatakse. Ja ta tahab nii väga saada jälle nägijaks.“

Millal Saulus sai selle seesmise teadmise? Kuidas ta sai selle nägemuse ja selge sõna Jumalalt? Läbi tulihingelise ja alandliku palve. Ma muide usun, et Jumala Vaimu sõnad Ananiasele paljastavad selle, mis liigutas Jumalat Sauluse puhul kõige enam: „Sest vaata, ta palvetab.“ Saulus oli olnud Jumala palge ees kolm päeva, keeldudes igasugusest söögist ja veest. Kõik, mida ta igatses, oli vaid Jumal, mistõttu ta püsis koguaeg põlvedel ja palus ning otsis Jumalat.

Üles kasvades, ütles mu jutlustajast isa mulle alati: „Jumal leiab palvetavale inimesele alati lahenduse.“ Mu elus on olnud aegu, kus Jumal on seda üleloomulikult kinnitanud. Olles noor pastor Pennsylvanias, tärkas üks tohutu igatsus mu südames Jumala järgi, mis pani mind innukalt palvetama. Miski mu südames ütles: „Jeesuse teenimises on nii palju enamat, kui see, mida praegu teen. Oh, Issand – ma ei saa elada nii palju alla selle, millest Su Sõnas loen. Ma pigem suren, kui et elan nii isekalt nagu siiani elanud olen.“ Nii et ma veetsin kuid põlvedel – nuttes ja paludes vahel tunde – kuniks Jumal kutsus mind New Yorki teenima gänge ja narkosõltlasi. See oli juba mitmeid aastakümneid tagasi.

Olin põlvili maas nuttes ja Jumala poole hüüdes ka siis, kui ta mind tagasi New Yorki Times Square’i kogudust rajama kutsus. Issand ütles taaskord: „David, ma tahan, et sul oleks minu meel ja minu süda, mis muretseks asjade pärast, mis mulle korda lähevad.“

Kui ma üldse midagi Jumalalt kuulsin, siis seda mitte piiblitundides. See kõik tuli alati läbi palve, kus üksinda Jumalat otsisin. Kui minus on üldse mingit nähtavat osa Kristusest, siis seda tänu ajale, mille olen veetnud koos Temaga salajases palvekambris.

neljapäev, 21. jaanuar 2016

RELIGIOOSSED AMBITSIOONID

„Kui keegi teine arvab, et temal võib olla lootust päritolu tõttu, siis minul veel enam: ma olen ümber lõigatud kaheksandal päeval, olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, heebrea rahvast sündinud heebrea mees, Seaduse järgi variser, innukuse poolest koguduse tagakiusaja, Seadusest tuleneva õiguse
poolest laitmatu.“ (Filiplastele 3:4-6).

Paulus oli mees, kes võis öelda: „Ma olin kord keegi. Kõik mu kaaslased, sh kaasvariserid, vaatasid mulle alt üles. Ma olin variseride variser, kes tõusis üha kõrgemale oma redelil ja keda peeti pühaks meheks ning mõjuvõimsaks käsuseaduse õpetajaks. Olin üle kogu ma tuntud ning rahva silmis igati laitmatu. Kuid kui Kristus mu kätte sai, muutus kõik. Kõik muu püüdlused ja pidev võistlemine – kõik see, mille osas olin arvanud, et see annab mu elule mõtte – sai alistatud. Mõistsin, et olin Jumalast täiesti valesti aru saanud.“

Paulus oli kord arvanud, et tema religioossed ambitsioonid – tema innukus, võitlusvaim, teod ja pidev sebimine – tegid teda õigeks. Ta oli arvanud, et see kõik on ju Jumala auks. Kuni Jeesus talle ilmutas, et tegelikult oli tegu vaid lihalike tegudega omaenda nime auks. Seetõttu Paulus ütleski: „Ma panin maha igasuguse igatsuse edu ja tunnustuse järele ning otsustasin saada pigem teiste teenijaks.“ „Sest ehk ma küll olen sõltumatu kõigist inimestest, hakkasin ma kõikide orjaks, et võita võimalikult palju.“ (1 Korintlastele 9:19).

Paulus nägi, et Jeesus oli samuti võtnud enesele orja rüü. Tema, kes Ta oli Jumala Poeg ja ometigi omas teenija südant. Paulus teadis, et tänu Jeesuse ohvrile ristil, oli temastki saanud Jumala poeg ja nii nagu Jeesus, igatses temagi omada teenija südant. Nii et ta otsustaski saada Kristuse ja Tema koguduse teenijaks.

Mu armsad, ka mina tean, et ma olen Jumala poeg. Samas aga, nagu Pauluski, tahan ma omada Kristuse teenivat südant. „Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses.“ (Filiplastele 2:5). Kristuse meelsuse omamine tähendab minna kaugemale teoloogiast. See tähendab alistada omaenda tahe asjade pärast, mis Jeesusele korda lähevad.

kolmapäev, 20. jaanuar 2016

UUENDADES OMA MEELI

Kui Paulus kuulutab julgelt: „Mul on Kristuse meel!“, kuulutab ta teisisõnu: „Ka mina ei arva enesel mingit mainet olevat. Nii nagu Jeesus, olen ka mina võtnud enesele teenija rolli.“ (vt Filiplastele 2:7). Ühtlasi kinnitab ta, et sama ehtib iga uskliku puhul: „Aga meil on Kristuse meel.“ (1 Korintlastele 2:16).

Sa võid nüüd mõelda, et kuidas ja millal täitis Paulus veel nö orja ehk teenija rolli? Mis valemiga saab mees, kes oli endine usklike tagakiusaja ja südamelt mõrvar, omada Kristuse meelt? Paulus võis aga täpselt välja tuua, millal see juhtus. Apostlite tegude 9 peatükk kirjeldab, kus ja kuidas ta otsus aset leidis: Damaskuses, Sirgel tänaval, Juuda kojas.

Tol ajal tunti Paulust veel Sauluse nime järgi. Ta oli ühes väikese armeega teel Damaskusesse, et võtta kristlasi kinni, tuua nad tagasi Jeruusalemma ja panna nad vangi ning piinata neid. Kuid Jeesus ilmus talle seal Damaskuse teel, lõi ta pimedaks ning juhtis seejärel Juuda kotta Sirgel tänaval. „Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud.“ (Apostlite teod 9:9). Nende kolme päeva jooksul sai Pauluse meel uuendatud. Ta veetis kogu selle aja intensiivses palves, mõeldes oma eelnenud elule. Ja see, mida ta seal nägi, muutus talle vastikuks. See oligi see hetk, mil Saulusest sai Paulus.

See mees oli olnud väga uhke. Ta oli täis väärastunud innukust ja otsis teiste, kõrgelt austatud religioossete meeste heakskiitu. Kuid siis ta ütles: „Kristus tuli ja ilmutas end mulle ja ma ütlesin lahti oma vanadest teedest. Ei mingit inimestele meeldimist ega religioossete trendide järgimist enam. Minust sai Kristuse oma.“

„Ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust.“ (Filiplastele 3:8).

teisipäev, 19. jaanuar 2016

KRISTUSE MEEL

„Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses.“ (Filiplastele 2:5).

„Aga meil on Kristuse meel.“ (1 Korintlastele 2:16).

“Saada uueks oma mõttelaadilt.” (Efeslastele 4:23).

Kõik need õhutused on apostel Pauluse poolt. Ta ütleb jumalarahvale: „Las Kristuses olev meelsus – Kristuse enda mõtteviis – olla ka teie mõtteviisiks. See peaks olema midagi, mida me kõik otsime.“

Mida see tähendab omada Kristuse meelt? Kõige lihtsamalt öelduna tähendab see mõelda ja tegutseda nii nagu Jeesus seda tegi. See tähendab langetada Kristuse-sarnaseid otsuseid, mis määravad ära selle, kuidas me elame. Ja see tähendab ka iga oma mõtte häälestamist Jeesuse meelsusega. Igakord, kui vaatame Jumala Sõna peeglisse, peaksime küsima endalt: „Kas see, mida ma enda kohta näen, peegeldab Kristuse loomust ja mõtteviisi? Kas ma muutun iga kogemuse kaudu, mille Jumal mu ellu toob, üha enam Jeesuse sarnaseks?“

Pauluse sõnul peegeldub Kristuse meelsus järgnevas: „Vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks.“ (Filiplastele 2:7). Jeesus langetas oma otsuse veel alles taevas olles. Ta sõlmis Isaga lepingu, et Ta loobub oma taevasest aust ja tuleb inimesena maa peale. Ta tuli siia otsekui alandliku teenrina, olles valmis eelkõige teenima, kui et olla ise teenitav. Kristuse jaoks tähendas see öelda: „Isa, ma lähen täitma Sinu tahet.“ Polnud kahtlustki, et Ta otsustas juba ette ära: „Ma loobun oma tahtest, et täita Sinu oma, Isa. Ma alistan oma tahte, et võtta vastu Sinu oma. Mida iganes ma ka ütlen või teen, see peab lähtuma Sinust. Ma loobun kõigest, et olla täienisti sõltuv Sinust.“

esmaspäev, 18. jaanuar 2016

TÕDE, MIS TEEB MEID VABAKS by Gary Wilkerson

„Vennad, minu südamesoov ja eestpalve Jumala poole Iisraeli laste eest on, et nad pääseksid. Ma tunnistan neile, et neil on indu Jumala suhtes, kuid mitte tunnetuse kohaselt; sest nad ei mõista Jumala õigust ning, püüdes kehtestada oma õigust, ei ole alistunud Jumala õigusele. Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub.“ (Roomlastele 10:1-4)

„Kas ma vajan mõlemat – nii pühitsust kui õigeksmõistmist?“ See, kuidas vastad sellele küsimusele, võib muuta sinu elu. See on erinevus sidumise või vabaduse vahel. Seotus vanade viisidega või vabadus elada uut elu. Sinu vastus sellele küsimusele määrab ära selle, kui edukalt suudad vastu seista patule, kiusatusele, Saatanale ja maailmale.

Kui nii pühitsus kui ka õigeksmõistmine on vajalikud, siis kas nad lähtuvad ühest ja samast allikast? See on oluline küsimus. Kui mõlemad on vajalikud, siis kas mõlemaid on võimalik saavutada ühtemoodi? Mõtle sellele korraks. Usun, et üsna paljudki meist usuvad, et õigeksmõistmine tuleb ainuüksi armu kaudu ja ainuüksi läbi usu Jumalasse. Samas kui usume, et pühitsus sõltub ainuüksi inimesest ja ei kellestki teisest. Paljud usuvad ekslikult, et Jumal on see, kes mõistab õigeks, kuid meie asi on end ise pühitseda. Et see on Jumala asi saada meid Tema riiki, kuid meie vastutus elada ja käituda kui jumalakartlikud inimesed seal riigis. Paljud meist ütlevad: „Mind on armu läbi õigeksmõistetud, mistõttu pean päevad ja ööd pingutama selle nimel, et saada pühaks ja hoida alal oma pühitsust.“

Tõde, mis teeb meid vabaks, ei peitu käskudes, mida teame või innukates püüdlustes neid pidada. Tõde, mis teeb meid vabaks, peitub isikus – Jeesuses Kristuse. Tema on meie ainuke vabadus patust.

laupäev, 16. jaanuar 2016

SEE OLI SEE JUMAL, KEDA SAIN ÜLISTADA by Nicky Cruz

Jumalal on eriline võime võtta meie suurimate segaduste ja kahtluste hetked ning kasutada neid meie usalduse ja sõltuvuse tugevdamiseks Temast. Ta võtab meie ususeemned ja pöörab need veendumuste ja enesekindluse torniks. Mida enam kimbatuses oleme, seda enam on Tal kontroll kõige üle. Mida nõrgemad oleme, seda tugevam on Tema. Millal iganes Teda vajame, on Ta alati olemas me jaoks.

David Wilkerson, minu sõber ja mentor, on elav tunnistus sellest tõest. Ma ei tea ühtki teist inimest, kes usaldaks Jumalat nii palju, kui tema. Ta ei lase iialgi ühelgi segadusel, kahtlusel või teisel inimesel juhtida oma otsuseid. Iga mure, iga küsimus ja teadmatuse hetk leiavad tee Jeesuse jalge ette, kuni ta saab sealt vastuse. Ta kuulab Jumalat ja ainuüksi Jumalat. See on ka põhjus, miks Jumal on teda nii võimsasti saanud kasutada nii tema elus kui teenistuses.

David Wilkerson oli vaid üks maalt pärit jutlustaja Pennsylvaniast, kui Jumal käskis tal minna New Yorki, et sirutuda erinevate gängideni. Ta oli vaadanud just üht uudistesaadet siselinna gängi-probleemidest, kui Jumal kõnetas ta vaimu ja käskis tal minna. Keegi ei uskunud, et temasugune kõrendist jutlustaja võiks jõuda niisuguste paadunud kampadeni, kuid ometi ta kuuletus ja läks.

Ma ei unusta iialgi tema julgust hirmuga silmitsi seistes. Me needsime ja alandasime teda, me karjusime talle otse näkku, kuid tema tuli ikka tagasi. Ma poleks eales astunud sisse kiriku uksest, kui ma poleks olnud lummatud tema tohutust julgusest ja hoolimatusest omaenda turvalisuse suhtes. Mis küll paneb üht meest midagi sellist tegema? Milline Jumal küll annab inimesele sellise kindluse, usalduse ja südikuse, et ta kõnnib sõna otseses mõttes otse põrgusse ja vaatab Saatana endaga tõtt? Mis küll paneb üht kõhna tänavajutlustajat arvama, et ta võib tulla meie mängumaale ja öelda meile, keda peame uskuma?

Ma pidin seda teada saama, mistõttu otsustasin minna ta teenistusele St.Nicolase staadionil. Ühes sadade võõraste –ja kümnete oma gängiliikmetega, langesin ma altaril põlvili ja alistusin Jeesusele. Kisendasin Ta poole, et Ta päästaks mu ja Ta tegi seda. Ma loobusin püüdest omaenese jõus hakkama saada. Vaatasin David Wilkersoni, seda armastust tema silmis, rahu tema hinges ja julgust tema südames ning teadsin, et tahan saada seda sama, mis tal on. See oli see Jumal, keda olin valmis ülistama. See oli see Jeesus, kellega suutsin end samastada.

__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 15. jaanuar 2016

JEESUSEST ON ENAM KUI KÜLL

Kus jüngrid oma teenistusega alustasid? Jeesus saatis nad vaeste ja meeleheitlike juurde; nende juurde, kes patust vaevatud, ahelais ja kontrollivate harjumuste küüsis. „Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis!“ (Luuka 14:23)

Mõtlen siinkohal Teen Challenge’i alkoholi -ja uimastisõltlastele mõeldud rehabilitatsiooni teenistusele, millel on 1100 keskust üle maailma. Mõtlen suurele hulgale paljudele teistele, kes on läinud erinevatesse maadesse ja näinud päästeimesid, kui on teeninud kõige enam abivajajaid, vaeseid ja Saatanast seotuid. Nad hakkavad lõikama just seal, kus Jeesus oma teenistusega alustas – keset kadunud lambaid, vange, murtud südameid, pidalitõbiseid, pimedaid, vaeseid; neid, kes leinas; neid, kel murtud vaim; neid, kes mures ja heitunud.

Mõtle Pauluse sõnade peale: „Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.“ (1 Korintlastele 1:26–29).

Armas Jumala püha – Jeesus teadis, millega me neil viimseil päevil saame silmitsi seisma. Põlvkonnaga, mis uppumas sügavamale pattu kui ükski varasem põlvkond; stressi ja üksindusega, mille sarnast pole eales varem kogetud; rahaliste krahhidega; tohutu hulga abielulahutustega; sõjaka homoseksualismiga ja ebamoraalsusega, mis 30 aastat tagasi oleks pannud kõige suuremagi patuse punastama.

Seetõttu otsibki Kristus töötegijaid, kes on valmis minema läbi tule ja vee. Ta vajab inimesi, kes seisaks maailma ees ja kuulutaks: „Jumal on minuga! Saatan ei saa mind peatada. Lihtsalt vaadake mu elu – olen läinud läbi tulest ja veest, olles olnud solgutatud siia-sinna, kuid olen sellest kõigest enam kui võitjana välja tulnud tänu Kristusele, kes elab minu sees. See, mida kuulutan, on toiminud mu enda elus. Olen elav näide sellest, et Jeesusest on enam kui küll!“

neljapäev, 14. jaanuar 2016

LÕIKUSE AEG

Kui Mooses ütles vaaraole: „Lase mu rahval minna!“, oli see seetõttu, et Jumal oli kuulutanud välja lõikuse aja. Aeg iisraellaste Egiptuse vangipõlvest vabanemiseks oli käes! Kuid vaarao vastas: „Kes on Issand, et peaksin kuulama ta sõna ja laskma Iisraeli ära minna? Mina ei tunne Issandat ega lase ka Iisraeli ära minna!” (2 Moosese 5:2)

Vaarao sümboliseerib Saatana deemonlikku süsteemi, mis hõlmab endas ka valereligioone ja rõhumist, mis hoiab inimesi ahelais. Seetõttu ka, enne kui Iisrael sai kogeda oma vabastust, tuli raputada pimeduse jõude. Nii tabaski Jumal Egiptust üheksa loodusõnnetusega, mis teisalt ei teinud muud, kui paadutasid vaarao südant veelgi. Lõpuks aga tabas Egiptust selline häda, et iga viimne kui hing Egiptuses – alates kõige kõrgematest valitsejatest, kuni tavakodanikeni välja – teadis, et tegu oli millegi enama, kui vaid kontrolli alt väljunud loodusega. Nad mõistsid, et Jumal ise oli selle taga. Jumal oli saatnud surmaingli, mille tulemusena surid ühel õhtul kõigi egiptlaste vanemad pojad, sh ka vaarao oma. Järgmisel päeval marssisid aga iisraellased Egiptusest välja. Tegu oli lõikusega, mis tuli vahetult enne kohtumõistmist.

Sajandeid hiljem, kui Jeesus kuulutas valmis lõikusest Jeruusalemmas, teadis Ta, et kohtumõistmine on tulemas. Ta teadis, et Tiitus ühes oma armeega saab vallutama kogu linna ja 1,2 miljonit inimest hukkub. Et paljud lüüakse risti ja kogu linn põletatakse maatasa. Seetõttu hoiataski Jeesus oma põlvkonda: „Te ütete, et lõikuseni on veel 4 kuud, kuid mina ütlen, et lõikus peab algama kohe praegu. Peate järgima Jumala tahet, sest suur häda on kohe, kohe ukse ees. Seetõttu läkitan teid kohe praegu lõpetama minu poolt alustatud tööd. Aeg lõikuseks on juba täna.“

Kuidas Jeesus kirjeldas neid hädasid, mis olid tulemas? „Sest siis on nii suur ahistus, millist pole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tule enam iial.“ (Matteuse 24:21) Ometigi, enne seda suurt ahistust, pidi tulema lõikuse aeg.

kolmapäev, 13. jaanuar 2016

LÕIKUSE SEADUS

Jeesus mõistis inimeste südant ja teadis ka sea, et unustame Jumala helgetel aegadel.

Kristus teadis, et rahutuste ja pingete aegadel on inimesed sunnitud seisma silmitsi igavikuga. Kannatused, hirm ja rasked ajad muudavad inimesed küpseks kuulma ja võtma vastu evangeeliumi. Mõelgem Tema sõnade sisu peale: „Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad olid väsitatud ja vaevatud…Siis ta ütles oma jüngritele: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe.“ (Matteuse 9:36-37)

See tõde on peegeldunud läbi Jumala rahva ajaloo. Mooses noomis oma rahvast, öeldes: „Jumal juhtis teid. Ta lasi teil paljuneda ja kasvada. Ta õnnistas teid rikkalikult, andes teile rohelisi aasasid, piima, võid, mett, õli, lambaid ja puuvilju. Kuid te saite rikkaks ja hakkasite mässama. Teie austus oma Päästekalju vastu kahanes ja te hülgasite Ta.“ „Ja Jesurun rasvus, aga muutus tõrksaks - sa läksid lihavaks, paksuks, täidlaseks - ta hülgas Jumala, oma looja, ja põlgas oma päästekaljut.“ (5 Moosese 32:15). Piibel ütleb, et Iisrael langes peale sellist käitumist madalseisu. Ometigi, keset oma kitsikust hüüdsid nad Jumala poole, kes päästis nad: „Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema kiskus nad välja nende kitsikustest.“ (Psalmid 107:6)

Mõelgem ka Taaveti tunnistuse peale: „Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu. Surmavalla köied ümbritsesid mind,
surma võrgud sattusid mu ette. Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu. (Psalmid 18:5–7).

Kannatused, hädad ja kitsad olukorrad on toonud alati esile inimeste appihüüded. See on sajandeid nii olnud. Mäletate te, mis juhtus peale New Yorgi kaksiktornide kokku varisemist? Kirikud olid rahvast tulvil! Suurtel staadionitel peeti palvekoosolekuid, Kongressi juhid kogunesid Washingtonis Kapitooliumi trepil, et palvetada ja laulda üheskoos „Jumal õnnista Ameerikat!“

Mõneks ajaks oli Jumal kogu me rahva jututeemaks. Hirm ja katsumused panid inimesi mõtlema tõe leidmisele, mis võtab kokku lõikuse seaduse – MIDA SÜNGEMAKS MUUTUVAD AJAD, SEDA VALGEMAKS MUUTUB LÕIKUS.

teisipäev, 12. jaanuar 2016

LÕIKUS ON VALMIS

Jeesus annab meile pildi sellest, millised lõpuajad välja näevad. See viimaste aegade pilt sai alguse Tema taevasse ülesminekust ja lõpeb Tema tagasitulekuga, mis muide on nüüdseks juba väga lähedal!

Jeesuse jüngrid tahtsid teada, mis seisus lood on, kui aeg hakkab lõpule jõudma ja Jeesus vastas neile, rääkides näljahädadest, maavärinatest, tagakiusust ja lõhedest rahvaste vahel. Sellest, kuidas valeprohvetid ja vale-Kristused petavad paljusid, juhtides neid valele teele. Usklikel lüüakse päid maha ainuüksi juba Kristuse nime mainimise pärast. Paljude usklike armastus Jumala vastu jaheneb ning osad langevad ära tänu tohutule patu ja seadusetuse mõjule. „Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.“ (Luuka 21:25-26). Ehk teisisõnu – Jeesus kirjeldab kõige ärevamat, masendunumat ja stressis põlvkonda läbi aegade.

Kuidas siis on? On’s need Ta prohveteeringud sündimas me oma silme all just praegu? Mõelgem sellele. Pole kahtlustki, et kaasaja põlvkond on täis hirmu ja ärevust. Suured rahvahulgad on hirmunud tänu tohututele katastroofidele: orkaanidele, maavärinatele, tsunamidele, maanihetele ja tornaadodele. Enamus rahvaid värisevad hirmust terrorismi ees. Südamehaigused on aga peamiseks surmapõhjuseks kogu maailmas.

Valeusundid, valeprohvetid ja vale-Kristused juhivad paljusid kõrvale õigelt teelt. Miljonid inimesed pöörduvad islami poole, kus rahvus rahvuse järel saab islamist läbi immutatud. Te olete ikka täitsa pimedad, kui ei näe, et kõike, mida kõigutada annab, seda kõigutatakse. Kuid keset kõiki neid pöördelisi aegu ja suurt möllu, kuulen ma Jeesuse sõnu: „Põllud on valged ja lõikuseks valmis!“ (vt Johannese 4:35) Olen veendunud, et Ta ütleb oma kogudusele: „Inimesed on valmis kuulama. See on see aeg, mil uskuda lõikusesse. See on see aeg, mil tuleb hakata lõikama.“

Kristus on selle lõikuse Issand ja kui Tema kuulutab, et lõikus on valmis, tuleb meil seda ka uskuda. Vahet pole, kui kurjaks see põlvkond ka ei muutuks. Vahet pole, kui võimsana Saatan ka ei tunduks – meie Issand ütleb meile: „Lõpetage raskustele keskendumine ja tõstke selle asemel oma silmad. On aeg hakata nägema, et põllud on lõikuseks valmis.“

esmaspäev, 11. jaanuar 2016

KRISTUS ON LÕPPSIHT by Gary Wilkerson

„Sest käsu lõppsiht on Kristus õiguseks igaühele, kes usub.“ (Roomlastele 10:4).

Su elus on teatud asju, mis tuleb ära lõpetada. See üks konkreetne patt, teatud harjumused ja mudelid, võitlused ja problemaatilised olukorrad. Kõik nad põhjustavad meile väsimust ja kurnatust, mistõttu tulebki neile lõpp teha.

Püha Vaim on istutanud iga mehe, naise, poisi ja tüdruku südamesse ühe nälja – igatsuse elada õigesti ja teha õigeid asju. Isegi neil, kes ei tunne Jeesust või kel on mõni teine usuline taust, ka neil on igatsus elada oma elu hästi, armastada teisi ja püüda anda oma parim. Tänu aga patu ja Saatana lõksudele, jääb paljudel sellest kõigest puudu ja nende mõtteviis saab rikutud. Kuid sügaval oma sisimas igatseb igaüks meist võitu patu üle. Me tahame saada puhtaks. Kui oleme kutsunud Jeesuse oma ellu kui oma Issanda ja Päästja kõige üle, kes me oleme ja kõigi oma mõtete ning igatsuste üle, paneb Püha Vaim igaühe meie sisse veelgi suurema igatsuse ja kire olla pühad ja puhtad ning teha seda, mis õige Jumala silmis.

Olla õige Jumala silmis, tähendab omada puhast südant Tema ees, käituda õigesti, omada õigeid motiive, õiget meelsust ja õigeid tundeid. See tähendab võtta kõik see, mis on vale ja seada see korda Jumala ees, kohandades ka kõik oma plaanid, eesmärgid, tahte ja südame Jumala südamega. Piibel nimetab seda õigsuse püüdeks.

Aga mida see õigsus endast kujutab? Tähendab see tõesti vaid õigete asjade tegemist? Ma ütleks, et pigem mitte, sest paljud inimesed teevad küll õigeid asju, aga valedel motiividel. Seda nimetatakse religioossuse vaimuks ja paljud on sellest tänapäeval läbi imbunud. Väliselt tundub küll kõik hästi ja nad teevad õigeid asju, kuid seesmiselt pole nende sees midagi enamat, kui vaid surnud inimese luud.

Ehk siis peamine mõte, mida Paulus Roomlastele 10:4’ga edasi tahtis anda, on see, et Kristus on juba täitnud kõik selle, milleks käsk oli antud ja tänu sellele kõik need, kes usuvad Temasse, on tehtud õigeks Jumala ees.

laupäev, 9. jaanuar 2016

VAJADUS SUURPUHASTUSE JÄRELE by Jim Cymbala

Aasa oli Saalomoni pojapojapoeg, kellele Jumal pühendas tervelt 3 peatükki 2 Ajaraamatust ja seda põhjusega. Ja ma miskipärast kipun arvama, et tema elulugu on üks tähtsamaid kogu Piiblis. Seda eriti veel tänase päeva mõistes.

Aasat ei kasvatatud Jumala vaimsuses. Nagu igaüks teab, kaugenes Saalomon oma elu lõpu poole Jumalast. Peale teda tuli Rehabeam ja seejärel Abijam, Aasa isa, kes mõlemad lasid ebajumalate kummardamisel võtta maad ühiskonnas, mis algselt oli mõeldud olema jumalakartlik.

Keset kõike seda mittevaimset keskkonda, kes oli see, kes veenis noort Aasat otsima Issandat? 2 Ajaraamatu 14:2-4 ütleb meile vaid, et oma valitsusaja alguses ta „tegi, mis hea ja õige oli Issanda, tema Jumala silmis. Tema kõrvaldas võõrad altarid ja ohvrikünkad, murdis sambad katki ja raius viljakustulbad tükkideks. Tema käskis Juudat otsida Issandat, nende vanemate Jumalat, ja täita Seadust ning käske.“ Ehk Aasa ütles tegelikult: „Pidage nüüd! Oleme paraja supi kokku keetnud. Kõik võõrad altarid ja ebamoraalsus peavad kaduma. Peame kogu oma kuningriigis viima läbi korraliku suurpuhastuse. Hakkame täitma Jumala korraldusi ning hüüdma Ta poole kogu oma südamest. Peame hoidma väga Tema ligi, et saada osa Tema õnnistustest.“

Esimene samm ükskõik, millisesse vaimsesse ärkamisse, on lammutamine. Me ei saa liikuda edasi Jumala otsimises, ilma esmalt puhastama oma hinge sinna kogunenud saastast. Igakord, kui inimestel tekkib tõeline nälg Jumala tundmise järele, annab Püha Vaim neile kiiresti harja ja kühvli. Mehed ja naised hakkavad tegelema nende abielus juba ammu aega tagasi maha maetud haiget-tegevate asjadega. Täiskasvanud heidavad hoolikama pilgu telekanalitele ja filmidele, mida nad vaatavad. Koguduseliikmed hakkavad nägema hävingut, mida nad oma klatšimiste, rassistlike hoiakute ja kriitikaga on korda saatnud.

Aasa algsed valitsemisaastad tõid kaasa ülemaalise suurpuhastuse ja vastutasuks sai nii kuningas kui kõik teised kogeda Jumala voolavaid õnnistusi.

__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber.

reede, 8. jaanuar 2016

ÄRA UNUSTA JUMALA HEADUST

Piibel näitab meile selgelt, et nii Taavet, Iiob kui paljud teised Vana Testamendi jumalainimesed tulid oma rasketest aegadest läbi tänu sellele, et meenutasid Jumala poolt osutatud ustavust eelnevatele põlvedele. Kui Taavet tundis oma südames kitsikust, kirjutas ta: „Ma meenutan muistseid päevi, ma mõtisklen kõigist su tegudest, ma mõlgutan meeles su kätetöid.“ (Psalmid 143:5). Pole kahtlustki, et suured hulgad Jumala pühasid on tulnud välja oma masendusest ja meeleheitest just samal moel.

See on imeline õnnistus meenutada kõiki oma mineviku pääsemisi. 5 Moosese raamatus on öeldud meile: „Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia…Hoia, et sa ei unusta…“ (5 Moosese 8:2, 11) Samas, Jumala vabastamiste meelespidamine oli Vana Testamendi usklike jaoks nii palju enamat, kui vaid õnnistus. See oli ka oluline enese distsiplineerimine. Iisraellastel oli kõikvõimalike rituaale ja kombeid, mis aitasid neil meeles pidada Jumala vabastavaid tegusid nende eludes.

Nõnda samuti on tänapäeva koguduski kutsutud üles pidama meeles Jumala vabastavaid tegusid. Samas on meile selleks antud palju parem moodus, kui Vana Testamendi aegadel. Seda nimelt seeläbi, et alates Taaveti aegadest on Jumal valanud välja oma Püha Vaimu ja see Vaim elab nüüd meie ihudes. Püha Vaim ei tröösti meid vaid me rasketel aegadel. Ta ei meenuta meile Jumala ustavust vaid minevikust, vaid Ta annab meile ka arusaamist sellest, mis peitub meie tuliste katsumuste taga. Ta teeb seda selleks, et me usk ei raugeks.

Kallis Jumala püha – Jumal ei ole sind unustanud keset sinu pimedaid ja raskeid katsumusi. Seetõttu tahan jätta sulle selle julgustusesõna Psalmidest, mis ütleb: „Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse. Sa vedasid meid võrku, sa panid vaotise meie niuetele. Sa lasksid inimesi sõita meie pea peal, me sattusime tulle ja vette. Kuid sina viisid meid välja küllusesse…Ent mu Jumal on mind kuulnud, ta on pannud tähele mu palvehäält. Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust!“ (Psalmid 66:10–12, 19–20).

neljapäev, 7. jaanuar 2016

JUMAL POLE KORDAGI ALT VEDANUD

Paulus näitab meile Jumala konkreetset eesmärki keset kõige karmimaid proovilepanekuid ja süngemaid hetki: „Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal! Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab. Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu. Kui meid nüüd ahistatakse, siis sünnib see teie julgustamiseks ja päästmiseks…Ja meie lootus teie peale on kindel, kuna me teame, et nii nagu teil on osa meie kannatustest, nõnda ka meie julgustusest.“ (2 Korintlastele 1:3–7)

Näed sa Jumala eesmärki siin? Jumala Vaim trööstib ja julgustab meid keset meie kannatusi, tänu millele me saame omakorda trööstida teisi, kes kogevad tõsiseid katsumusi. See on Jumala Vaimu töö – tuua lohutust ja tröösti läbi oma inimeste, keda endid on proovile pandud. Seetõttu võime ka olla kindlad, et mida hullemaks me katsumused lähevad, seda suuremaks ja mõjusamaks muutub ka Jumala trööst meie sees.

Meie teenistuse päevasõnade saajate nimekirjas on kaks väga armast venda – Israel ja Jesse. Israel on 100-aastane ja Jesse 102-aastane. Esimene lõpetas töö tegemise 92-aastaselt ja teine 97-aastaselt. Mõlemad nad armastavad Jumalat ja on juba aastaid minu päevasõnade lugejad.

Need kaks venda pole vaid bioloogilised vennad, aga ka tõelised „vennad Kristuses“. Nad mõlemad kinnitavad, et vaatamata eluaeg kogetud suurtele katsumustele, on Püha Vaimu rõõm kasvanud neis veelgi sügavamaks. Nad on kogu selle sajandi jooksul näinud kohutavaid hävinguid – Suurt Depressiooni aega, kahte Maailmasõda, tohutuid põuaaegu jne. Lisaks sellele isiklikud kannatused ja katsumused läbi kogu elu. Ometigi, oma praeguses eluetapis olles, suudavad need mehed siiski naeratada ja kuulutada täie kindlusega, et Jumal pole neid keset seda kõike kordagi alt vedanud. Nende tunnistus peale kõige elus nähtu-kogetu toob kaasa Püha Vaimu julgustuse ja tröösti meile teistele.

kolmapäev, 6. jaanuar 2016

TEMA PÄÄSTAB MEID

Isegi üdini jumalakartlik ja pühendunud Paulus polnud immuunne heitumuste suhtes. Ta kirjutas Korintose kogudusele: „Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.“ (2 Korintlastele 1:8).

Kreekakeelset sõna, mida Paulus siin ahistuse kohta kasutab, võib tõlkida järgnevalt: „Me ei suutnud seda mõista; olime surmani heitunud.“ Ehk teisisõnu: „Me igatsesime surra, sest me ei suutnud enam taluda seda, millest olime läbi minemas. Olime rõhutud enam, kui suutsime kanda.“

On lausa raske uskuda midagi sellist Pauluse suust. Kes oleks veel usaldanud Jumalat rohkem, kui mitte see kartmatu apostel? Kes oleks paastunud ja palunud rohkem, kui Paulus? Kelle teise palved said nii palju kordi vastatud, kui mitte Pauluse? Ometigi laskus ka Pauluse üle rusutuse tund. Midagi sellist, mida ta kunagi varem polnud kogenud. Mida see aga endast kujutas?

Osa Piibli kommentaatoreid usub, et tegu oli erinevate katsumuste kombinatsiooniga. Sinna alla käis ka sügav vaimne ängistus, mis oli põhjustatud inimeste poolt, keda Paulus armastas, kuid kes mingi hetk pöördusid ta vastu. Need lähedased sõbrad ainuüksi ei hüljanud teda, vaid ka levitasid valesid ta kohta. Nad mustasid ta nime. Lisaks sellele võtsid Pauluse rajalt maha kohutavad haigused ning ta seisis enam kui korra silmitsi laevahukuga. Ühtlasi sepitseti tema vastu kurje plaane, mis hõlmasid endas ka kavatsust teda tappa. Lisaks kõigele sellele oli Paulus mures paljude koguduste hooldamise pärast.

See kõik tundub liiga suure koormana ühele mehele kanda. Ja ometi ei selgita ka kõik need asjad koos seda meeletut meeleheidet, mida Paulus koges. Ta kirjutas: „Ma kogesin nii suurt piina, et ei uskunud ellu jäävat. Ma arvasin, et see tapab mu.“

Loomulikult Paulus siiski pääses sellest kõigest ja tuli neist olukordadest võidukana välja. Küll aga ei unustanud ta kunagi seda kohutavat meeleheite tundi. „Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi - tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi.“ (2 Korintlastele 1:10). Paulus ütleb: „Jumal päästis meid ja päästab meid edaspidigi. Kui paneme kogu oma usu ja lootuse Tema peale, siis Ta ka päästab meid.“

teisipäev, 5. jaanuar 2016

JUMAL KUULEB ME PALVEID

Oled sa kunagi olnud masendunud või depressioonis? Oled sa kunagi olnud nii murest murtud või hirmunud, et pole saanud öösel magada? On su elus olnud aegu, kus olid omadega nii nullis või nii vaevatud, et keegi ei suutnud sind trööstida? Oled sa olnud omadega nii lääpas, et oled olnud valmis alla andma, tundes, et su elu on vaid kui üks suur läbikukkumine?

Ma ei räägi siin füüsilisest konditsioonist. Ma ei räägi siin inimestest, kelle keemiline tasakaal on paigast ära või kes põevad vaimuhaigust. Ma räägin siin kristlastest, kes aegajalt maadlevad depressiooniga, mis tabab neid kui välk selgest taevast. Ja nende taoline seis pole tingitud vaid ühest, aga sageli mitmest faktorist korraga. On aegu, kus neid tabavad löögid nii mitmest kohast korraga, et nad on täiega jalust niidetud ja nad ei suuda näha kaugemale oma meeleheitest.

Kui samastad end kõige ülaltooduga, on Psalmid 77 kirjutatud just sulle, et aidata sind välja su hirmudest ja meeleheitest. Need salmid on kirjutatud Aasafi nimelise mehe poolt, kes oli preestrite soost pärit leviit Iisraelis. Aasaf oli ka laulja ja tegutses Taaveti poolt määratud koorijuhina. Ta kirjutas 11 psalmi, mis olid täis otseseid nõuandeid Jumala rahvale, nii et ma nimetaks teda lausa ilmikust jutlustajaks.

Aasaf kirjutas 77 Psalmi peale seda, kui oli langenud tohutusse meeleheitesse. Ta olukord läks nii hulluks, et teda ei lohutanud enam miski: „Mu hing ei lase ennast trööstida.“ (Ps.77:3) See jumalakartlik mees oli nii meeleheitel, et mida iganes ka keegi ei öelnud või teinud ta heaks, miski ei suutnud tuua teda välja tema ahastusest. Isegi Aasaf ise ei suutnud selles olukorras midagi öelda: „Ma olen rahutu ega suuda rääkida.“ (Ps.77:5) Ometi oli Aasaf palvemees. Näeme seda selles samas Psalmis, kus ta tunnistab: „Ma tõstan oma hääle Jumala poole ja hüüan; ma tõstan oma hääle Jumala poole, et tema mind kuuleks.“ (Ps.77:2).

Ma olen kindel, et Aasaf oli kuulnud Taaveti analoogset tunnistust Psalmides 34:16 „Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole.“ Taavet ütleb selle Psalmi varasemas osas veel ka järgmist: „Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle ning tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest…Siin see armetu hüüdis, ja Issand kuulis ning päästis tema kõigist ta kitsikustest.“ (Psalmid 34:5, 7)

esmaspäev, 4. jaanuar 2016

TA TEEB OMA ELUASEME MEISSE by Gary Wilkerson

Kui Jumal ilmutab oma au, ilmutab Ta ka oma eristumist meist – oma puhtust, pühadust ja kõikväelisust. Isegi Tema ligiolus viibivad taevalikud olendid näevad Teda kui eraldiseisva ja majesteetliku isikuna. Hetkel viibib Jumala ligiolus suurel hulgal ingleid, kes ei lakka Teda kiitmast ööd ja päevad. Nende lakkamatu laul kõlab järgmiselt: „Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja võimu ja au ja kirkust ja õnnistust!” (Ilmutuse 5:12). See on Jumala püha loomuse mõju: ta õhutab meis üles ülistust ja kiitust kõiges ja kõikjal.

Samas ütleb see sama Jumal hämmastaval kombel: „Maailm ei näe mind, aga teie näete.“ Juudi juhid teadsid Jumala eraldiseisvusest, kuid nad ei suutnud näha Tema armastavat poolt ning olid lausa maruvihased, kui Jeesus nimetas Jumalat oma Isaks. Nad võtsid seda kui Jumala pilkamisena ja tahtsid Teda tappa selle eest. Samas viis Jeesus selle hulljulge õpetuse veel sammu võrra kaugemale, öeldes: „Te Taevane Isa ainuüksi ei armasta teid, vaid Ta rajab ka oma asupaiga teisse.“ „Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.“ (Johannese 14:23).

Kujuta end ette ühena neist apostlitest seal ülemises toas, kus Jeesus neile seda ütles. Nii nagu su vanemaid, oli sindki õpetatud, et keegi ei saa näha Jumalat ja jääda elama. Sa teadsid, et õiglane Mooses võis näha vaid väikest osakest Jumalast ja selle kuidagi üle elada. Nii et kui sa nüüd kuulsid sellist Jeesuse õpetust, mõtlesid sa kindlasti: „See pole ikka kuidagi võimalik, et Jumal saaks teha oma eluaseme minu sisse. Ta on selleks liiga püha, liiga imeline ja liiga teistsugune. See lihtsalt pole võimalik!“ Ometigi on Jeesus usaldanud me kätte need kaks imelist tõde: jah, Jumal kahtlemata on püha ja puhas, kuid samas igatseb Ta ka elada meis, oma loodus.

Mõtle sellele, mida Jeesus õpetas tol õhtul oma kogenematule kogudusele. Ta alustas sellega, et ütles, et Ta läheb meile eluaset valmistama. Ja lõpetas sellega, et Ta rajab oma eluasemel meie sisse. Neis kahes väites peitub Jumala paradoksaalne ilu – püha ja puhas, samas nii lähedane ja hooliv. Ta on ühtpidi üle meie ja samas koos meiega, kinkides meile rahu, mida me ei suudaks eales iseenesest leida. See on Jumal, kellele tasub loota kõiges ja kõikjal!

laupäev, 2. jaanuar 2016

VALATUD VÄLJA TEISTE HEAKS by Carter Conlon

Olen enam kui kindel, et see on iga uskliku igatsus armastada nõnda nagu Kristus armastab; elada nii, nagu Piibel juhendab ja teha sama palju, kui Kristus oli kadunud inimkonna nimel valmis tegema. Nii et me häälestame end täitma Ta käsku armastada teisi nagu iseennast…kuni seisame Peetruse kombel silmitsi oma piiratusega seda tegelikult teha.

Pealegi, oma südame avamine teiste eest kätkeb endas alati riski. Paljud on armastanud kõige täiega, jaganud heldesti, avanud oma südame ja saanud vastutasuks noaga selga. Jah, vahel tõesti juhtub nii. Inimesed võivad põgeneda me eest ja öelda, et nad pole meid kunagi tundnudki. Teised jälle, kes kord olid meile väga lähedased ja ütlesid, et armastavad meid, lasevad jalga hetkel, kui neid kõige enam vajame. Kuid laseme me sel kõigel peatada end andmast nende heaks kõik?

Jeesus ütles kord oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!“ (Matteuse 16:24). Kuid sul pole vähimatki võimalust võtta oma rist ja põgeneda petmise eest. Tuleb aeg, kus inimesed sülitavad sulle näkku, kuid Kristuse järgijana pead siiski armastama neid. Sest kui Jeesus ütles, et peame armastama üksteist nõnda nagu Tema on meid armastanud, polnud see niivõrd soovitus, kuivõrd käsk. Kuid samas peame ka mõistma, et see oli kui täiendav käsk paljude teiste seas, mida keegi polnud suutnud täita. Jumala Seadus ja käsud pidid vaid tooma esile meie püüete lootusetuse ja mõttetuse, kui püüame saada jumalakartlikuks omaenese jõus. Seetõttu tahaks loota, et nõustute minuga, kui ütlen, et praeguse aja suurim vajadus on uue Püha Vaimu väljavalamise järele. Me peame armastama ja olema sama kaastundlikud ning lahked, kui seda oli algkogudus. See kõik aga saab tulla esile ja püsida meis vaid läbi Jumala.

See kõik saab alguse valmidusest öelda: „Jumal, vala välja oma Vaim ja aita mul armastada nii nagu Sina armastad. Aitäh Sulle kõigi õnnistuste eest mu elus, mille osas samas mõistan, et need on antud mulle kindla põhjusega. Aita siis palun, et ma poleks pime selle põhjuse suhtes. Ära lase mul lihtsalt võtta ja kasutada seda kõike enda hüvedeks. Palun ava mu süda ja silmad ja anna mulle julgust hoolida. Vii mind paikadesse, kuhu ma omaenda jõus ei suudaks minna. Aita mul minna kohtadesse, kus Sina käisid. Kohtadesse, kus valasid end välja teiste heaks!“

____________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor.

reede, 1. jaanuar 2016

SEISTES SILMITSI RISTI NÕUETEGA

Keegi ei saa tulla Kristuse juhtimise alla enne, kui ta pole seisnud silmitsi Kolgata risti nõudmistega. Mõistan seda tõde igakord, kui tõusen kantslisse jutlustama. Iga nädal, kui vaatan kantslist oma koguduse peale, näen lisaks ustavatele usklikele ka paljusid uskmatuid, kes on sattunud kirikusse esimest korda. Osad neist on edukad, end ülestöötanud ja takka utsitavad äriinimesed. Teised tulevad jälle erinevatelt elualadelt. Ometigi on kõik nad rõhutud oma salajaste pattude poolt. Nad elavad nii nagu tahavad, allumata ühelegi vaimsele autoriteedile, kuid samas on tühjad ja purunenud illusioonidega silmitsi. Neil on kõrini püüdlemast naudingute poole, mis ei paku neile mingit rahuldust.

Ma võiks jutlustada kõikvõimalikke jutlusi käitumisreeglitest ja printsiipidest. Jutlustada sellest, kuidas tulla toime stressi, hirmu või süütundega. Kuid ükski neist teemadest ei tooks kedagi „välja maailmast“. See ei muudaks kellegi südant. Seetõttu peangi lihtsalt ütlema uskmatule, et tema enda tahtejõud, omaenda käsivarrele toetumine ja põikpäine püüe teha kõike omal moel, lihtsalt hävitab ta, tuues lõpuks kaasa igavese piina.

Kui ma ei jaga temaga seda sõnumit, olen igaveseks sulgenud taeva ta ees ja teinud temast kahekordse põrgu liikme. Tema olukord saab olema hullem, kui siis, kui ta poleks me kirikuuksest sisse astunud. Seetõttu pean viima taolise inimese silmitsi sõnumiga ristilöödud sõltumatusest. Pean näitama talle, et ta peab tulema välja oma petlikust eneseheaduse maailmast. Pean ütlema talle, et elus pole muud võimalust kogeda täit rahu, kui vaid täielikult Kuningas Jeesusele alistudes. Vastasel korral olen petnud teda, olles saatnud korda kõige kohutavama uhkuse patu, pidades teda enda paremas valguses näitamiseks pöördunuks, kui ta seda pole. Andku Jumal, et seda kunagi ei sünniks!

Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuulutajana on mul kohustus kuulutada tõde kõigile, kes meelt parandavad: „Ja kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga.“ (2 Timoteose 3:12)