neljapäev, 31. märts 2016

VILETSUSE AHI

„Kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse. Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.“ (Roomlastele 8:17–18). Apostel Pauluse sõnul pole ta kannatused võrreldavadki auga, mis teda ees ootab. Ja nõnda samuti tahab ta, et ka meie pööraks oma pilgud oma hetke kannatustelt ja keskenduksime sellele, mis on alles ootel ja mis muudab kõik. Paulus ütleb, et olles veetnud vaid ühe minuti oma uues kodus igavikus, ei mäleta me enam midagi sellest, mis oli enne. Seetõttu õhutabki ta meid kiitma ja tänama Jumalat juba praegu, rõõmustades rõõmu üle, mis meie jaoks ootel. „Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja.“ (Heebrealastele 13:15).

Jumal on valinud need, keda Ta on sulatanud. Ometi mitte kui hõbedat, vaid keda Ta on proovinud viletsuse ahjus. (vt Jesaja 48:10). Inimesed, kellega Jesaja oma nägemust uuest maailmast jagas, olid just kogenud oma vaenlase pöörast ja põletavat viha. Nad olid alles taastumas oma kannatustest, olles hirmunud ja räsitud. Neil oli tunne, otsekui Jumal oli nad maha jätnud ning nad tundsid hirmu tuleviku ees.

Millise sõnumi Jumal neile saatis? Sama sõnumi, mille Ta edastab oma lastele tänapäevalgi: „Ärgake! Te pole omadega õhtal nagu te arvate. Jumal, kes on teie jõud, on endiselt teiega. Nii et ajage end püsti sellest meeleheite mülkast ning istuge maha neisse taevastesse paikadesse, mille mina teile olen tõotanud. Te pole kaotanud oma õigsust, mistõttu pange oma õigsuserüü taas selga. Raputage endid, kõnelge iseendiga ja pidage enestele üks loeng, öeldes nii oma lihale kui Saatanale: „Olen enam kui võitja läbi selle, kes on mind päästnud!“ (tsiteering Jesaja 52:1-3 põhjal).

„Ja ma…sulatan neid, nagu sulatatakse hõbedat, ja proovin neid, nagu proovitakse kulda. Ta hüüab minu nime ja ma vastan temale. Mina ütlen: „See on minu rahvas.” Ja tema ütleb: „Issand, minu Jumal!”” (Sakarja 13:9).

kolmapäev, 30. märts 2016

ÜLISTUSE KOOL

Kuidas sai Jumal Iisraeli lapsed Egiptusest välja? Ta pidi laskma neil minna läbi põletava kannatuste ahju, kuniks nad jõudsid punkti, kus hüüda: „Aitab juba! Me ei taha siin enam olla!“ Alles siis, kui Jumal ütles „Minge!“, olid nad valmis end maast lahti juurima ja minema tõotatud maale.

Oh aidaku meid Jumal, et ka meie saaks lahti selle ajastu materiaalsest vaimsusest ja suunaks kogu oma tähelepanu ja igatsuse Uue Jeruusalemma peale. Jesaja kuulutas ette, et see uus maailm, mida Jumal oli loomas, on ülistuse paik, mille elanikud rõõmutsevad. „…vaid rõõmutsetakse ja ollakse igavesti rõõmsad mu loodu pärast. Sest vaata, ma loon Jeruusalemma rõõmuks ja ta rahva rõõmustuseks.“ (Jesaja 65:18).

Heebreakeelne sõna „loodu“ tähendab antud kontekstis “esile toomist.” Näed sa siin, mida Jesaja ütleb? Jumal pole ainuüksi loomas uut maailma, aga ka erilisi inimesi. Ta on toomas esile Pruuti, kes pole ainuüksi võõrutatud sellest maailmast, vaid kes on ka õppinud minema ülistades läbi katsumuste.

Fakt on see, et meie hetke kannatused kätkevad endas ka ülistuse kooli. Ja kõik need viisid, kuidas õpime kiitma ja tänama Jeesust – seda eriti veel keset katsumusi – valmistavad meid ette selleks auliseks päevaks. Mida see aga tähendab kristlaste jaoks, kes elavad pideva hirmu ja muretsemises küüsis? Kuidas küll need, kes elavad otsekui Jumal oleks surnud, saavad korraga teadlikuks sellest, kuidas ülistada end läbi raskuste?

See, kuidas oma praegustele katsumustele reageerime, on äärmiselt oluline. Kui Iisrael koges oma suurimaid kannatusi, lakkasid nad lootmast. Nad otsustasid, et nad ei talu seda enam, mistõttu nad lihtsalt istusid tolmu sisse maha. Nemad, kes nad olid Jumala rahvas, kellele oli antud vankumatud tõotused, istusid kui aheldatuna lihtsalt maas. Samamoodi annavad tänapäevalgi osad kristlased taolistel hetkedel alla. Nad küll ei loobu oma usust, kui nad ei igatse enam Jeesuse järele. Nende mõtteviis on: „Ma ei suuda sellise pingega elada, sest tundub, et mida lähemale ma Kristusele jõuan, seda enam ma kannatan.“ Ja nad imestavad, kuidas küll Paulus sai öelda: „Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes…“ (Koloslastele 1:24)

Kuid see on see, kuidas Paulus sai midagi sellist väita: ta viidi üles taevasse, kus ta nägi kogu seda au, mis meid ees ootab. Ja tänu sellele, mida ta seal nägi, oli ta ka võimeline minema läbi maise elu katsumustest ja kannatustest, õppides kiitma ja tänama Jumalat ükskõik, mis. Ta oli otsustanud õppida tundma südames rõõmu sõltumata olukordadest ja ta hakkas harjutama Jumala kiitmist, valmistudes maailmaks, mis oli alles ootel.

teisipäev, 29. märts 2016

VÄLJASPOOL VÄRAVAT

Aabraham läbis tohutu usutesti, kui oli kuulelikkusest Jumalale valmis ohverdama oma poega. Kuid olulisemgi veel, kui see usutest, oli Aabrahami võõrutamine kõigest maisest, mis väljendus samuti tema valmiduses loobuda oma pojast Iisakist. Ta uskus, et ta elul on suurem eesmärk, kui see, mida ta sel hetkel silmaga nägi. Ta oli mees, kes küll elas selles maailmas, kuid kes tõesti polnud sellest maailmast, nähes oma kodakondsust hoopis teises maailmas.

Pane tähele, mida ütleb Heebrea kiri Kristuse kohta. Seal on öeldud, et Ta „on kannatanud väljaspool väravat“. (Heebrealastele 13:12). Jeesus kannatas kui väljajäetu. Ta oli alati väljaspool ametlikku kehtivat religiooni ning väljaspool kõike, mida ühiskond aktsepteeris. Samas oli Kristus ka väljajäetu selles mõttes, et Tal polnud siin maa peal paika, kuhu isegi oma pead panna. Kõiges, mida Jeesus tegi, vaatas Ta alati üles taeva poole.

Nii nagu meie Päästjal ja esiisa Aabrahamil, pole ka meil siin „jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast.“ (Heebrealastele 13:14). Me küll elame ja töötame siin maa peal, kuid samas oleme siin kui võõrad. Meie tõeline kodu on Uus Jeruusalemm. Seetõttu õhutab ka Heebrea kiri meid minema „tema juurde väljapoole leeri, kandes tema teotust.“ (Heebrealastele 13:13). Seniks, kuni me pole „väljaspool“ leeri – väljaspool selle maailma ihasid ja materialismi – ei ole me seal, kus on me Peigmees.

Ma elan ilusas majas ja sõidan hea autoga, kuid ma valvan pidevalt oma südant, et ükski materiaalne asi ei võtaks võimust mu südame üle. Sest sul võib olla võimas usk, kuid mitte vähimatki igatsust Kristuse järele. „Ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.“ (1 Korintlastele 13:2). Seetõttu on ka äärmiselt kurb näha tänapäeval suurel hulgal kristlasi, kellel on küll suur usk, kuid puudub igatsus olla koos Jeesusega. Pigem on nende pilk suunatud selle maailma asjade ja nende saavutamise/omamise peale. Nii ei taha nad ka midagi kuulda taevastele asjadele keskendumisest ja sellest maailmast võõrandumisest. Nende jaoks tähendab see sõnum heast elust loobumist, mida nautida.

Kuid tänu Jumalale, et Tal on imelisi mooduseid, kuidas lükata meid väravast välja. Ta lausa ütleb meile: „Kui tahad astuda liitu minu Pojaga, ei saa sul olla muid meeleköitjaid elus. Tahan olla kindel, et sa ei ihale kellegi ega millegi muu, kui vaid Kristuse järele. Sinu kõige suurim igatsus ja südametõmme peaks olema olla koos Kristusega.“

esmaspäev, 28. märts 2016

SKEPTIKUTE HÄÄL by Gary Wilkerson

Me kõik oleme Jumala poolt kutsutud ning erinevatel eluetappidel me elus seab Ta me ette ettekavatsetud plaani, mida peame täitma. Veelgi enam – Jumal on tõotanud, et kui tegutseme usus ja usaldame Teda, laseb Ta sel plaanil viljakalt täituda. Samas pole see kõik alati kerge. Igaüks, kes on lühemat või pikemat aega käinud koos Jeesusega, teab, et Tema kutse järgimisel kohtame oma teel takistusi, millest suurim on skeptikute hääl. Valmistudes ületama Jordanit, et jõuda oma tõotatud maale, kuuleme me kõikvõimalikke hääli, mis soovitavad meil mitte minna. Nad sosistavad meile kõikvõimalikel viisidel: „See ei sünni nagunii! Las ma selgitada sulle, miks.“

Iga kristlane kogeb oma elus kolme sorti skeptilisi hääli.

Esiteks on olemas väline skeptik. Selleks on keegi me oma sõber, tuttav või pereliige, kes seab kahtluse alla selle, mida usume, et peame tegema, olemaks sõnakuulelikud Jumalale.

Lisaks sellele on olemas deemonlik skeptik. See on hingevaenlase hääl, mis püüab takistada meid usaldamast oma Jumalat.

Ja lõpuks seesmine skeptik. Tegu on ühe seesmise häälega me meeltes, mis toob esile kõikvõimalikke argumente, et takistada meil kuuletumast Jumalale ja tegemast seda, mida Ta meilt ootab.

Joosua kuulis kõiki neid kolme häält, kui Jumal õhutas Teda juhtima Iisraeli rahvast üle Jordani jõe. Selle ületamine kätkes endas kõiki Jumala tõotusi oma rahva auliseks tulevikuks siin maa peal. On enam kui kindel, et nad poleks suutnud ületada seda jõge, kui nad oleks lasknud neil kolmel häälel end veenda.

Me Jumal tahab kõrvaldada iga skeptilise hääle, mis püüab takistada meid kuuletumast Tema juhistele suurema au sisse jõudmiseks. Millal iganes Ta palub meil teha mõne ususammu, juhib ta meid „ületama“ midagi suuremas usalduses Tema vastu, kui meil eales varem olnud on.

„Ükski ei suuda sulle vastu panna kogu su eluajal; nõnda nagu ma olin Moosesega, nõnda ma olen sinuga, ma ei lahku sinust ega jäta sind maha.“ (Joosua 1:5)

laupäev, 26. märts 2016

EESTKOSTJA by Claude Houde

Piibel kirjeldab Saatanat kui vendade süüdistajat. Ilmutuse 12:10 võime lugeda, kuidas Saatan süüdistab usklikke Jumala ees päeval ja ööl. Millal iganes ka Saatanat Piiblis ei mainita, tegeleb ta alati kellegi süüdistamisega. Nii esineb ta näiteks peibutava maona Eedeni aias, mille tulemusena Aadam ja Eeva teineteist julmalt süüdistasid. Rahvas nurises Vanas Testamendis, mistõttu katkud neelasid nad ja apostel hoiatab meid: „Ärge ka nurisege, nagu mõned neist nurisesid ning hukkusid laastaja käe läbi. Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile...“ (1 Korintlastele 10:10-11).

„Sest tema mõtted ei ole meile teadmata.“ (2 Korintlastele 2:11). Peetrus „süüdistas“ Issandat ja Jeesus reageeris sellele sõnadega: "Tagane minust, saatan, sest sa ei mõtle seda, mis on Jumala, vaid mis on inimeste kohane!" (vt Markuse 8:33). Süüdistaja vaim on äärmiselt ehe ja tohutult aktiivne ka tänapäeva maailmas. Mehed süüdistavad oma naisi, teismelised oma vanemaid. Rahvad ja terved maailma regioonid on kistud ribadeks mõne kindla grupeeringu, rahvuse, nahavärvi või klanni poolt, kes pidevalt süüdistavad ja ründavad üksteist. Koguduseliikmed ja juhid süüdistavad pastoreid ning jumalariigi töölised kaebavad üksteise peale. „Tänapäeva usklikud ei ole enam need, kes nad kord olid.“ See on süüdistaja vaim! Kuid sul on võimalus valida teistsugune elu, hüüdes: „Isa, täida mind usu, ilmutuse ja eestkostja vaimuga.“ Piibel ütleb meile, et meil on Isa juures eestkostja (kaitsja ja palvetaja), Jeesus Kristus, kes on õige…elades aina selleks, et meie eest paluda.“ (vt 1 Johannese 2:1 ja Heebrealastele 7:25).

Ka meie võime olla täidetud Jumala Vaimuga, mis palub, teeb eestpalveid, seisab kellegi kõrval, armastab ja andestab. Nii tuleb meil iga päev üks otsus langetada: lahkmeel või Jumala tahte kättesaamine; põlgus või taastamine; lammutamine või üles ehitamine; kibestumine või õnnistamine; vabaks laskmine või kinni jäämine; mõttetus või vägi; minu enda edenemine või Jumala meelevald; süüdistaja või eestkostja!

__________
Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 25. märts 2016

USU TEEKOND

Jumal on hetkel tegutsemas selle nimel, et valmistada oma rahvale ette uut maailma – uut taevast ja uut maad. See uus loodu saab hõlmama endas Uut Jeruusalemma ja sh ka kodu Kristuse Pruudile. Jesaja nägi seda uut maailma, mida Jumal oli loomas ja see vaatepilt oli ta jaoks hingemattev. Jumal ütleb läbi oma prohveti: „Sest vaata, ma loon uue taeva ja uue maa. Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tule meeldegi, vaid rõõmutsetakse ja ollakse igavesti rõõmsad mu loodu pärast. Sest vaata, ma loon Jeruusalemma rõõmuks ja ta rahva rõõmustuseks.“ (Jesaja 65:17–18).

Jumal ütleb siin Kristuse Pruudile midagi väga võimast. Ta ütleb: „Keset oma hetke katsumusi, kinnita see tõde oma meeltesse – see praegune maailm ei ole su kodu. Kõik, mida siin näed, hävib ükspäev täiega. Nii see maa, kuu, päike kui ka tähed. Ma olen loomas uut maailma, kus pole ühtegi tulekahju, üleujutust, kurjust, katsumusi ega hädasid.“

Jõudis sulle see kohale? Su katsumus saab mingi hetk läbi ja su hädad kaovad. Seetõttu naeluta oma pilk Kristusele ja köida oma süda igaviku külge, mille saad veetma koos Temaga uues maailmas. Tuginedes Jumala sõnale, ei mäleta uue maailma esiletulekul enam keegi seda maailma, milles täna elame, rügame ja valu ning kurvastust tunneme. Me isegi ei mäleta seda enam! Mu armsad, see ütleb mulle, et katsumused, mida paljud teist hetkel kogevad, ei ole mitte proovilepanekuks, vaid ettevalmistuseks. Meid valmistatakse ette maailmaks, kus pole enam valu ja mis on täis uhiuusi ihusid. Paulus ütleb meile, et see ihu, mis maetakse hauda, ei ole sama ihu, mis kord hauast üles tõuseb. Meil saab olema uhiuus ihu, millel on Kristusega ühtne DNA.

Aabraham on üks näide kellestki, kes oli keskendunud uue maailma tulekule. Piibel ütleb ta kohta: „Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile…Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.“ (Heebrealastele 11:9-10).

neljapäev, 24. märts 2016

KRISTUSE PRUUT

Fakt on see, et mitte kõik me katsumused pole usuproovid. Sageli, kui oleme katsumuste tuleahjus, on Jumalal midagi palju enamat plaanis. Sest selge on see, et mida lähemal sa Kristusele elad ja mida suuremad su raskused on, seda enam Ta oma tööd su sees teeb, et tuua esile midagi muud, kui vaid usku. Samas aga on oluline mõista, et mil iganes me usk kõigub, kaasnevad sellele ka usu proovilepanekud. Ühtpidi ei saa me neist kunagi lahti. Samas aga on Jumalal ka teine plaan me katsumustega – Ta valmistab nende läbi Pruuti oma Pojale.

Ta tahab me katsumustest saada enamat, kui vaid me usku. Ta Pruut pannakse ikka täiega proovile ja tema armastus oma Peigmehe vastu saab minema läbi tule. Tema usaldus oma Peiu vastu saab puhastatud nii tules, üleujutustes kui kannatustes. Samas pole aga need katsumused selleks, et panna proovile ta armastust ja pühendumist. Pigem puudutavad need juba olemasoleva ja pühendunud armastuse puhastamist. Las ma selgitada seda veidi.

Usun, et paljud selle päevasõna lugejad, on täielikult Kristusele pühendunud. Jeesus on su elu suur armastus ja su usaldus Tema vastu õitseb täiega. Jah, seda usaldust pannakse ka proovile vahel, kuid samas otsib Jumal sinust midagi muud ja enamat. Temapoolne Pruudi ettevalmistus eeldab üleloomulikku tööd sinus.

Pruut – Jeesuse poolt valitud armastatu – peab olema läbi imbunud igatsusest oma Peigmehe vastu. Ta peab saama võõrutatud kõigist teistest kiindumustest. Ta peab olema vallutatud igatsusest olla alati oma Peiu ligiolus. Paulus viitab sellele igatsusele, mis tal ka endal oli, kirjutades: „Ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.“ (2 Korintlastele 5:8). „Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!“ (Filiplastele 1:21). Siin polnud tegu mingi haiglase sundmõttega. Apostel Paulus elas enam kui täisväärtuslikku ja viljakat elu, kuid ta ütles sellest hoolimata: „Miski minus igatseb olla koos Issandaga; seal, kus Tema on. Ma igatsen olla Temaga palgest palgesse.“ Millegi sellise ütlemine tähendas, et Paulus pidi olema täiesti võõrutatud sellest maailmast ja selle peibutustest.

kolmapäev, 23. märts 2016

USK, MIS JÄÄB PÜSIMA

Paulus tunnistab oma kogetud katsumustest, kuid samas ka sellest, kuidas ta läbis edukalt oma usu testi. Ta kirjutab: „Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.“ (2 Timoteose 4:7). Loomulikult Paulus teadis, et tal on veel palju tööd teha. Palju suuri katsumusi ja kannatusi oli alles ootel. Kuid ta võis siiski ausalt öelda: „Ma ehk ei tajunud Kristust päris nii nagu oleksin tahtnud ja ma kohe kindlasti pole veel täiuslikuks saanud. Kuid mis puudutab usku ja Jumala usaldamist igas katsumuses ja kannatuses, siis ma tean, kellesse ma olen uskunud ja see on mind veennud. Kui hingevaenlane ründab oma mäslevate vetega, siis ma tean, et Jumal ise tõuseb selle vastu. Ma tean, sest olen õppinud seda kõike kannatuste põletavas ahjus.“

Ma jagan Pauluse tunnistust. Tänu Jumala armule ja Püha Vaimu abile olen viimaste aastate jooksul tulnud läbi nii mitmestki katsumusest. Raskeim neist meie 12-aastase lapselapse Tiffany surm. Jumal varustas kõige vajamineva usu ja jõuga läbi selle piinavalt valusa katsumuse ja ma ütlesin sellest läbi tulles: „Ma tean, kellesse ma olen uskunud ja ma tean, et Tal on plaan. Jumal ei laseks iialgi tabada nii suurel valul mind ja mu peret, kui Tal poleks oma eesmärki selle taga. Seetõttu Issand, ma annan kogu selle loo usus üle Sulle.“

Mõtle mõne oma hetke katsumuse või tuleproovi peale. Oled sa kogenud kahtlusi, hirmu või viha sellest läbi minnes? Oled ehk süüdistanud Jumalat sulle liigsete koormate peale panemises või selles, et Ta laseb sul asjata neist katsumustest läbi minna? Oled sa ehk allaandmise äärel, mõeldes: „Olen olnud ustav nii palves, Jumala Sõna lugemises kui kirikus käimises, kuid miski ei näikse toimivat“? Või suudad sa siiski vaadata taeva poole ja öelda: „Ma tean, et Issand on hea, mistõttu usaldan Teda ka selles olukorras. Ma ei kavatse elada kahtlustes ja ma tean, et Ta toob mind sellest läbi, viies mind oma au sisse.“ Kui taoline suhtumine peegeldab sind, on su usk tules läbikatsutud. Kui aga mitte, tahan küsida su käest midagi: „Kui palju kannatusi ja katsumusi pead sa veel kogema, enne kui oled võimeline ütlema: „Olen säilitanud oma usu.““?

teisipäev, 22. märts 2016

USU PROOVILEPANEK

Jumal ei tunne vähimatki rõõmu oma laste proovilepanekust. Piibel ütleb, et Kristus tunneb kaasa kõigile meie katsumustele, saades puudutatud meie haiget saamistest. Ta ütleb Ilmutuse 2:9 kogudusele: „Ma tean su viletsust ja vaesust…“Ehk teisisõnu ütleb Ta: „Ma tean, millest oled läbi minemas. Sa ise ei pruugi seda mõista, kuid ma tean sellest kõike.“

Meil on oluline mõista seda tõde, kuna Issand paneb ka oma lapsi proovile ja katsub neid läbi. Piiblis on öeldud: „Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse.“ (Psalmid 66:10). „…teie usk…mida siiski tules läbi proovitakse.“ (1 Peetruse 1:7). „Issand katsub läbi õige.“ (Psalmid 11:5). Pole kahtlustki, et igaüks, kes järgib Jeesust, saab kogema ka kannatusi. Psalmist kirjutab: „Õiget tabab palju õnnetusi…“ (Psalmid 34:20). Pauluski räägib „suurest ahistusest ja südamekitsikusest paljude pisaratega“ (2 Korintlastele 2:4). Heebrea kiri kirjeldab aga Jumala pühasid, kes kogesid puudust, tagakiusu, piinamisi, viletsust ja kurja (vt Heebrealastele 11:37 ja 10:32)

Fakt on see, et Piibel räägib üsnagi palju kannatustest, katsumustest ja hädadest usklike eludes. Psalmist ütleb: „Sest mu hing on täis õnnetust ja mu elu on jõudnud surmavalla lähedale.“ (Psalmid 88:4) Ka räägib Taavet „paljudest kitsikustest ja õnnetustest“ (Psalmid 71:20). Ma ei tea mitte ainsatki usklikku, kes poleks kogenud kõike seda, millest Piibel räägib: raskeid hetki, katsumusi, hädasid, kannatusi ja ahastust. Võin ise öelda ühes Taavetiga, et olen kogenud palju kitsikust ja õnnetusi. Ja ma tean, et paljud selle sõnumi lugejad võivad öelda: „See kõik võtab vägagi hästi mu praeguse elu kokku. Kogen mitmeid erinevaid katsumusi ja kannatusi.“

Kõike seda arvesse võttes peab iga kristlane teadma ja uskuma, et Jumalal on me kannatustega oma plaan. Mitte ükski proovilepanek ei tule me ellu ilma Tema teadmata. Üks Jumala eesmärke nende taga on tuua meis esile vankumatu usk. Peetrus kirjutab: „Et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel.“ (1 Peetruse 1:7). Peetrus nimetab kõiki neid kogemusi tulekuumuseks. (1 Peetruse 4:12)

esmaspäev, 21. märts 2016

ÕNN JA RÕÕM ISSANDALT by Gary Wilkerson

Kas Jumal tahab, et oleksime õnnelikud ja rõõmsad? See on üks üsna pinget tekitav küsimus paljude kristlaste jaoks. Kuid Piibli esimestest lehekülgedest kuni lõpuni välja, on selge, et see on mõeldud muutma meie elusid. Jah, Jumal tahab, et oleksime õnnelikud ja rõõmsad! See Tema igatsus on vägagi kindel ja Piiblile tuginev tõde. Iga kaasaja piiblitõlge räägib ikka ja jälle rõõmust.

Üks uuemaid piiblitõlkeid (ing k The Holman Christian Standard Bible) ütleb meile: „Õnnelikud on inimesed, kellele on tuttav rõõmus hõiskamine; Jahve, nad käivad Sinu ligiolu valguses.“ (Psalmid 89:16). „Ma pööran nende leinamise rõõmuks, lohutan neid ja muudan nende kurbuse õnnelikuks hõiskamises.“ (Jeremija 31:13).

Üks teine väga levinud piiblitõlge ütleb: „Ja vaata! Ma muudan Jeruusalemma rõõmu paigaks.“ (Jesaja 65:18). Üks teine tõlge ütleb: „Issanda poolt lunastatud pöörduvad tagasi…ja igavene rõõm on nende peade kohal kui kroon.“ (Jesaja 35:10). Järgmine salm viitab aga hetke põlvkonna haiglasele olekule: „Sa ei ole teeninud Issandat, oma Jumalat, rõõmuga ja heast südamest kõige külluse eest.“ (5 Moosese 28:47)

Vajad sa üht rõõmustuse sõna Uuest Testamendist? „Kuigi te pole kunagi Kristust näinud, armastate te Teda ikkagi…Olete ülevoolavalt rõõmsad ja õnnelikud Tema kiitusest, suutes vaevu väljendada seda oma sõnades.“ (1 Peetruse 1:8, laiendatud tõlge). Leidsin Piiblist ühtekokku 2700 viidet õnnele, rõõmule, rõõmustamisele, hõiskamisele ja isegi naudingule. Iga emotsioon neist muudab me elu koos Kristusega imeliseks seikluseks.

Kuid kas rõõmu on võimalik ka taastada, kui pole seda enam ammu kogenud? Kuis on üldse võimalik olla rõõmus ja õnnelik, kui koged füüsilist valu, kui hing on haige või su pere on lagunenud? Las ma öelda sulle midagi:
  1. Usu, et Jumal soovib sulle õnne ja rõõmu! Piibel ise kinnitab, et see on Jumala tahe su suhtes 
  2. Usun, et õnn ja rõõm, mida Jumal sulle kingib, on reaalsus ja mitte vaid soovunelm 
  3. Uuenda oma meeli selle teema osas läbi Jumala Sõna. Ära lase hingevaenlasel röövida seda tõde

laupäev, 19. märts 2016

KOGEDES JUMALA VÄGE by Nicky Cruz

Ükskõik, kui sageli ma ka ei kogeks Jumala väge, ei saa mul sellest kunagi küllalt. Ma ei muutu kunagi liigselt rahulolevaks sellest, kuidas Ta suudab tuua isegi kõige külmema ja raskema piirkonna patutunnetusele. See viis, kuidas Ta võib vaid sekunditega lüüa laiali kogu kurjuse ja paljastada inimsüdame kõige sügavamad sopid, tuues inimese põlvedele risti alla. Ja kui väga ka ei tunduks, et Saatan on võitmas, tean enam kui hästi, et see on vaid aja küsimus astuda Jumalal mängu ja haarata ohjad enda kätte, saates Saatana vaid ühe hingetõmbega pimeduse kõige sügavamasse nurka.

Meie krussaadi tippsündmuse ajal, mil seisin Bronxis, New Yorgis laval ja kogesin, kuidas Jumala vägi laskus me üle, liikus me keskel ja puhus kui karge põhjatuul, tundsin uut jõudu tõusmas enda sees. Otsekui valmis tõusma kõigi põrguvägede vastu ja kupatama nad tagasi põrgusse! See on miski, mida kogen alati, kui Jumala võidmine on ligi. Miski, mis on kogetav igakord, kui Tema Vaim võtab üle. Igakord, kui läheme lahingusse, on Jeesus meie kõrval.

See on nii selgelt kogetav, kuidas Jumal liigub rahva seas, puudutab ja tervendab neid ning saadab korda imesid nende südameis, kes Teda vajavad. Tema vaim kajas nende hoonete keskel, liikudes akendest-ustest sisse-välja ja jõudes koridoridest kõigi korteriteni. Pattu täis südamed said murtud. Rikutud meeled kogesid kahetsust ja häbi. Uimastitest laastatud ihud kogesid pääste tervendavat väge. See on see, kuidas Jumal tegutseb. See on see, kuidas Ta liigub. See on see, kust leiad Ta eest lahingus Saatanaga ja see on see, keset mida ma kõige enam olla ihkan.

„Filippus tuli ühte Samaaria linna ja kuulutas rahvale Kristust. Rahvahulk pani üksmeelselt tähele, mida Filippus ütles, kuuldes teda ning nähes tunnustähti, mida ta tegi. Sest paljudest, kel olid rüvedad vaimud, läksid need välja valju häälega kisendades, palju halvatuid ja jalutuid aga sai terveks. Ja suur rõõm oli selles linnas.“ (Apostlite teod 8:5-8).

__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 18. märts 2016

LAHJENDATUD POOLEVANGEELIUM

Lahjendatud poolevangeelium on jäledus Jumala silmis. Ma võiks ju kirjutada teile ja öelda: „Jeesus armastab teid ja tahab õnnistada teid. Ta tahab, et tunneksite elust rõõmu. Ta igatseb kinkida teile ime ime järel.“ Kuid see kõik oleks vaid pool tõde kogu evangeeliumist. Terviklik evangeelium hõlmab endas ka hoiatusi patu petlikkusest. See hõlmab endas meeleparandust ja jumalikku kurvastust; ettevalmistust tagakiusuks ja igatsust Kristuse tagasitulekuks. Piibel ütleb meile ilma mingeid konkreetseid olukordi silmas pidamata: „Taotlege…pühitsust, milleta keegi ei saa näha Issandat.“ (Heebrealastele 12:14). Kristuse evangeelium paneb inimese alati fakti ette, pakkudes talle alles seejärel tröösti ja lohutust. Ta ei püüdle kunagi patuse inimese heakskiidu poole.

On tõsi, et Jeesus tegi imesid. Ta paljundas leiba ja kala, nii et sellest jagus suurtele hulkadele. Samas aga saabus ka päev, mil Ta ei kuulutanud ega teinud enam imesid. Selle asemel ütles Ta oma jüngritele: „Kuniks te ei söö minu liha ja joo minu verd, pole teil osa minust.“

Ma pole küll mingi prohvet, kuid ometigi on Püha Vaim juhtinud mind andma edasi teatud prohvetlikke sõnumeid, mis paljude meelest on olnud liiga karmid. Osad on mind lausa „viimsepäeva kuulutajaks“ nimetatud. Ja ma pean siinkohal tunnistama, et olen tõesti kuulutanud teatud sõnumeid, mis on mind pannud peale nende välja ütlemist kirikuuksest välja marssima, koju minema ja seal nutma. Ja seda kõike vaid tänu ühele salmile: „Õela õigeks- ja õige hukkamõistja - need mõlemad on Issanda meelest jäledad.“ (Õpetussõnad 17:15)

Vahel panen peale jumalateenistust klapid pähe ja kuulan üle sõnumi, mida just äsja jutlustasin. Ja vahel seda kuulates ma värisen, küsides Issandalt: „Oo Jumal, kas ma tõesti läksin üle piiri? Mõistsin ma tõesti su õiglased pühad hukka? Haavasin ma tõesti alateadlikult su sulaseid?“ Kuid on ka juhtumeid, kus ma küsin: „Jeesus, kas ma kuulutasin vaid poolt Su evangeeliumist? Jagasin ma nendega jutlust, mis paneb neid end patu suhtes hästi tundma? Pakkusin ma neile tõesti liba tröösti, lahjendades Sinu üleskutset pöörduda oma eksimustest?“

Ainuke takistus Kristuse evangeeliumile on uskmatus me endi südameis.

neljapäev, 17. märts 2016

PEATAMATU EVANGEELIUM

„Kui me aga iseenda üle õigesti otsustame, siis ei mõisteta meid hukka; kui meie eneste üle mõistame kohut, siis Issand kasvatab meid, et meid koos maailmaga hukka ei mõistetaks.“ (1 Korintlastele 11:31–32). Seega, kuidas me peaks eneste üle kohut mõistma, nagu Paulus sellest räägib?

Siin on üks kriteerium, mille järgi ma ise pidevalt enda üle kohut mõistan: „Olen ma mingilgi moel takistanud Kristuse evangeeliumi levikut?“ Me teame, et maailm ei saa kuidagi takistada selle levikut. Küll aga saame seda teha meie – selle kuulutajad. Paulus ise mõistis enda üle selles osas kohut, kirjutades: „Vaid me lepime kõigega, et me kuidagiviisi ei saaks takistuseks Kristuse evangeeliumile.“

(1 Korintlastele 9:12). Ehk teisisõnu ütleb apostel meile: „Pean olema ettevaatlik selles osas, kuidas evangeeliumi esindan. Kui olen häälestatud materiaalsetele asjadele või olen saamahimu ja ihade rahuldamise peal väljas, ei saa ma kuidagimoodi Kristust õigel moel esindada. See saaks takistuseks evangeeliumi levikule, mida esindan. Seetõttu peab mu eluviis olema osa evangeeliumist, mida esindan.“

Mõtle Pauluse ajal elanud korintlaste peale. Nad katsid peente roogadega oma peolauad, samas, kui vaestel nende keskel polnud midagi süüa. Paulus ütles neile kümnel erimoel: „Kui te pilk on suunatud ainult sellele, kuidas oma elujärge paremaks muuta, pole te tegelikult huvitatud Kristuse Ihu vajadustest. See pole lihtsalt võimalik, et teile läheks Jumala asjad korda, kui teil on ükskõik sellest, kas te vennal on piisavalt raha oma järgmise söögikorra jaoks.“

Ükskõik, millised teod või teenistus, ei pea taoliste hoiakutega Jumala pühale tulele vastu. Suured rahvahulgad, edukad meetodid ja tähelepanuväärsed saavutused ei tähenda sel hetkel grammigi, kuna Jumal hindab eelkõige me südame motiive. Seetõttu, küsimus, mida endalt täna küsida, on järgmine: „Kas ma teen seda kõike vaid tunnustuse pärast? Selleks, et olla keegi? Selleks, et kindlustada omaenda tulevik, sõltumata sellest, millised on mu usuõdede-vendade vajadused?“

Üks on kindel: Jeesuse Kristuse evangeelium läheb edasi takistamata, võimsalt ja peatamatult. Kuid seda vaid juhul, kui seda kuulutatakse ja õpetatakse selle täies terviklikkuses. See tuleb edasi anda „Jumala täie tahte“ kontekstis. Või nagu Paulus ütleb: „Sest ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist.“ (Apostlite teod 20:27)

kolmapäev, 16. märts 2016

OPERATSIOON ROOMA

See, mida Jumal läbi Pauluse Rooma vangistuse aja tegi, oli lihtsalt hämmastav. Issand ei vajanud mingeid peeneid meetodeid viimaks oma evangeeliumi edasi. Ta vajas vaid üht sulast, kes oli suletud kuhugi kõrvaltänavasse väiksesse üürimajja ning kes oli valvatud sõdurite poolt. Ometigi külastas teda tema 2 aastase ajutise vangistuse ajal arvestatav hulk inimesi erinevatelt elualadelt (vt Apostlite teod 28:30-31).

Kui aus olla, siis see väike üürimaja teenis kui Püha Vaimu peastaap „Operatsioon Rooma“ täide viimiseks. Jumal tõstis seal üles terve hulga pühendunud usklikke, kes läksid välja ja kuulutasid evangeeliumi täies väes ja võidmises. Nad viisid häid sõnumeid Kristusest Rooma impeeriumi kõige kaugematessegi nurkadesse.

Mida Jumal selle kõige kaudu meile öelda tahab? Kas ehk seda, et me ei peaks vaatama oma teenistuste suurusele, rahvaarvule ja erinevatele tehnikatele? Ehk lihtsamalt öeldes: Jumal ütleb meile, et Püha Vaim võib haarata kinni kõige lihtsamatestki inimestest, tuua nad täie sõltumiseni Temast ning jõuda Tema läbi tervete kogukondade, linnade ja isegi rahvasteni. Seda isegi inimlikult kõige tühisemates paikades.

Miks need inimesed käisid suurte hulkadena Pauluse kojas? Miks nad reageerisid vaid suust suhu levivale infole mingist vaesest, tundmatust kõnelejast, et minna teda kuulama? Aga seetõttu, et tema koda oli täis Jumala Vaimu. Jeesus ise oli oma ligioluga seal ja Püha Vaim puudutas kõiki, kes üle selle ukseläve astusid. Ühtlasi tervendas Kristuse ligiolu kõiki neid näljaseid hingi.

Ärge minust siinkohal valesti aru saage – ma ei ütle, et peaksite kõik olema väikesed ja tähtsusetud või et Jumal saab kasutada vaid kõige alandlikumaid. Ta võib kasutada keda iganes, kes on valmis loobuma toetumast omaenese jõule ja sõltuma kõiges ainuüksi Temast. Jumal võib seda teha ükskõik, millise kristlasega, ükskõik, milliselt elualalt. Ma tean seda, kuna olen ise ehe näide sellest. Jumal leidis ühe kiitsaka maakast pastori Pennsylvaniast ja saatis ta New Yorki tegema Jumala tööd sealsete gängide ja narkosõltlaste keskel. Kas midagi ebatõenäolisemat annab üldse ollagi?

„Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid.“ (1 Korintlastele 1:27)

teisipäev, 15. märts 2016

EVANGEELIUMI LEVIKUT EI PEATA MISKI

Apostlite tegude raamat lõppeb ühe hämmastava klausliga. Viimased kaks salmi räägivad Paulusest, kes oli ahelais ja koduarestis, valvatud kahe Rooma sõduri poolt. Ometigi, pane tähele seda rõõmsatoonilist nooti, millega Pauluse olukorda kirjeldatakse: „Aga Paulus jäi kaheks täisaastaks oma üürielamusse ja võttis vastu kõiki, kes tema juurde tulid, kuulutades Jumala riiki ja õpetades tõde Issandast Jeesusest Kristusest täiesti avalikult ja ilma takistamata.“ (Apostlite teod 28:30-31)

Ehk siis Paulus kuulutas ja õpetas evangeeliumi täiesti avalikult ja ilma takistamata. Milline võrratu väide, kui võtta arvesse Pauluse vangistust. Evangeeliumi kuulutus käis takistamata, mis tähendab segamatult ja peatamata. Autor kasutab seda tunnistust Apostlite tegude kirja lõpetamiseks, andes võimsalt mõista, et evangeeliumi levikut ei peata miski!

Siinkohal ei maksa eksida – Pauluse sõnumit ümbritsesid kõikvõimalikud takistused. Kui ta kutsus Roomas asuvaid juudi juhte end vangistuses olles külastama, olid nad äärmiselt nördinud, öeldes: „Me isegi ei tunne sind. Kes sa üldse oled me jaoks?“ Kui siis Paulus neile lõpuks siiski Kristust kuulutas, hakkasid nad isekeskis nägelema. Ajal, mil keiser Nero Rooma tänavatel kristlasi piinas ja tappis. Kõiki neid hiiglaslikke takistusi arvesse võttes – kuidas kavatses küll Jumal mõjutada jumalatut Rooma impeeriumi? Millise meetodiga kavatses Ta ehitada üles oma koguduse Roomas, mis mõjutaks kogu maailma veel sajandeid peale selle impeeriumi lagunemistki? Kas tõesti läbi selle vangistatud endise juudi terroristi, kelle kõnesid peeti põlastusväärseteks? Oli Paulus tõesti Jumala parim tööriist evangeliseerimaks Roomat ja selle tohutuid territooriume?

Paulus oli määratud kaheks aastaks ühte üüritud majja kõrvaltänavas. Tal polnud ühtegi kaasevangelisti – ei Timoteost ega Barnabast - , kes oleks temaga õlg õla kõrval teeninud. Tal polnud ka mikrofoni, mille kaudu oma sõnumit levitada. Tal polnud ühtegi konsultanti ega poliitilisi kontakte, kelle kaudu leida abi. Paulusel polnud mingit ette planeeritud programmi või kava. Ja isegi, kui oleks olnud, polnud tal nagunii võimalust seda promoda. Tal puudus võimalus käia ukselt uksele evangeliseerimas või tänavatel koosolekuid pidada. Ometigi kuulutas ta nii mitmel erimoel: „Siin ma olen Issand! Kasuta mind just nii nagu heaks arvad!“

Paulus oli seal oma üürimajas, kuid samas täiega rahul sellega, kuhu Jumal oli ta asetanud. Ta kuulutas nii mitmel erimoel: „Siin ma olen Issand! Kasuta mind just nii nagu heaks arvad! Ma ei tea, mis on Su mõtted-plaanid, aga ma tean, et oled pannud mind siia. Seetõttu ka ei peata Su evangeeliumi levikut miski.“

esmaspäev, 14. märts 2016

KRISTUSE RAVIM HIRMU VASTU by Gary Wilkerson

Paljud kristlased elavad täna otsekui lüüasaanutena. Nende mõtteid valitsevad pigem kahtlused, kui usk ja nad elavad oma elu harjumuspärases patus. Nad hoiavad oma usu iseendale, mõeldes, et kui nad isegi vaevu hakkama saavad, kuidas nad siis veel kedagi teist aidata saaks? See on see, milline kristlik elu ilma ülestõusmise väeta välja näeb.

See on muide ka see, milline jüngrite elu peale Jeesuse risti löömist välja nägi. Seega, mis oli esimene asi, mida Jeesus peale oma ülestõusmist tegi? Ta tegeles oma jüngrite hirmuga: „Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!” (Johannese 20:19). Jüngrid olid end sõna otseses mõttes majja lukustanud, tundes hirmu välise maailma ees. Nad kartsid pilget, naerualuseks saamist, tagakiusu ning isegi võimalikku surma – sellist, mis Jeesusele oli osaks saanud. Kuid Kristus tuli otse läbi seinte, et kohata neid keset nende hirmu ja Tema esimesed sõnad oli: „Rahu teile!“ Sellest hoolimata tundsid nad ikka veel hirmu, mistõttu Jeesus pidi veelkorra oma sõnu kordama, öeldes: „Rahu teile!“ (vt Johannese 20:19, 21) Jeesus ei praganud nendega nende hirmu pärast ega mõistnud neid hukka. Ei, Ta hoopis kohtas neid nende kõige suuremas vajaduses.

Sama asi juhtus ka umbes nädal hiljem. Taaskord istusid jüngrid hirmunult luku taga ning taaskord tuli Jeesus nende juurde, tuues oma rahu: „Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!” (Johannese 20:26). Vahel on aegu, kus Jeesus peab meile ütlema midagi rohkem, kui korra. Kuid sellest hoolimata ei mõistnud Ta oma jüngreid hirmu pärast hukka, vaid näitas üles kannatlikkust nende suhtes. Varem, selle nädala alguses, oli Toomas näidanud üles uskmatust, mispeale Jeesus kutsus teda vaatama-katsuma oma arme, et kukutada ta kahtlused. „Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!”“ (Johannese 20:28).

Selles Toomase vastuses võime näha Kristuse ravimit oma hirmude vastu: usu! Jeesus kuulutab seda nii oma kogudusele ning Tema kogudus omakorda igaühele, kes selle ustest sisse astub: „Rahu olgu sulle. Ära karda ja usu vaid Temasse.“

laupäev, 12. märts 2016

KOGUDUSE SÜND by Jim Cymbala

Kristlik kogudus sündis läbi Püha Vaimu väe. Lugedes nii Apostlite tegude raamatut, kui kõiki Uue Testamendi kirju, näeme me algkogudust sellisena nagu Jumal oli seda ette näinud. „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.“ (Apostlite teod 2:42)

Siin oli üks usklike kogukond, kes armastas Jumala Sõna ja kes oli pühendunud apostlite õpetusele. Keegi ei pidanud anuma või sundima neid armastama Jumala Sõna. Jumala Vaim nende sees oli see, kes neid selleks innustas. See sama Vaim, kes kirjutas Piibli, tekitas neis ka nälja selle järele, mis seal kirjas oli. Ühtlasi valitses nende vahel sügav armastus, mille Jumala Vaim nende südameisse oli istutanud. Nad olid ka julged tunnistama Kristusest, olles täidetud suurema tarkusega, kui ükskõik, milline koolitus seda pakkuda oleks suutnud. Nende südamed olid täis Püha Vaimu ja nad kogesid erinevaid üllatusi, kui Jumal tegi asju, mida keegi oodatagi ei osanud.

Püha Vaim polnud ainuüksi saadetud siia ilma, vaid Ta ka tegutses oma rahva keskel ja läbi, ilmutades oma väge, mis tõi au Kristusele. Algkogudus koges Tema liikumist oma südameis ja eludes. Tänu neid ümbritsevale vaenulikule keskkonnale, tõmbas neid ikka ja jälle tagasi Jumala ligiollu, et saada osa värskest portsust Pühast Vaimust. Ühtlasi olid nad ka piisavalt targad, et panna tähele Tema juhatust. Kuidas on lood meie elude ja meie kogudustega – ons’ Püha Vaim liikumas samal moel sealgi?

Vahel ma mõtlen, et kui tolle aja kristlased saaks astuda tänapäeva, kas nad üldse tunnekski enam ära seda, mida meie nimetame kristluseks? Meie versioon kristlusest on palju ilmetum ja oma olemuselt peaaegu, et intellektuaalne, omamata vähimatki Püha Vaimu väge, mida algkogudus pidevalt koges. Kui paljust kõigest me ilma jääme, kuna me ei oska enam oodata Püha Vaimu välja ilmumist, nii nagu tõotatud? Kõik, mida me koguduse kohta Uues Testamendis loeme, keskendus Püha Vaimu väele, mis tegutses kristlaste südameis. Paljude meie jaoks pole see aga kahjuks olnud nii.

Usun, et on aeg pöörduda tagasi sarnase usu juurde, mida näeme Uue Testamendi koguduses. Nad uskusid Jumala Sõna, nad ootasid Pühalt Vaimult suuri asju ning Ta tuli ja tegigi seda nagu tõotatud. Ta on valmis tegema seda meiegi jaoks.

__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber.

reede, 11. märts 2016

INNUKUS ISSANDA KOJA SUHTES

Kui Jeesus siin maa peal elas, tunnistas Ta, et on kiivalt kiindunud oma Isa kotta. Tema sõnum nii Sardese koguduse kristlastele, kui meile on järgmine: „Te olete nautinud minu soosingut ja head mainet, mille olen teile kinkinud. Teie jumalateenistused olid õnnistatud võimsa ülistuse ja jutlustega. Kuid selle asemel, et selles kõiges edasi liikuda, hakkasite te mõtlema, et olete juba kohale jõudnud. Nii et te lasite end lõdvaks. Te polnud enam nii innukad ja ükskõiksus hakkas tasapisi maad võtma. Seetõttu oletegi jäänud pidama oma vaimsesse mugavustsooni. Te ei jätkanud selle missiooniga, mille teile andsin.“

Jumala Sõna näitab meile, mis juhtub, kui ignoreerime Tema koda ja keskendume esmalt omaenda huvidele. Seda kõike illustreerib hästi Haggai raamat. Ajal, mil Haggai prohveteeris, oli Jumal just vabastanud oma rahva Babülonist ning juhtinud nad tagasi Jeruusalemma, et taasehitada üles Tema koda. Jumal igatses „lambijala koguduse“ järele, kus Ta saaks nähtaval moel ilmutada oma ligiolu oma rahva keskel. Ta tahtis, et kõik rahvad näeksid iisraellaste muudetud elusid ning maad, mis on täis Tema õnnistusi ja au. Mistõttu Ta andis iisraellastele käsu: „Keskenduge minu kogudusele – see olgu teie missioon. Kui olete ustavad minu koja eest hoolitsemisel, kannan mina hoolt kõigi teie vajaduste eest.“

Rahvas hakkaski järgima Jumala juhiseid, alustades Tema templi taasehitusega. Kuid mõne aja pärast ütlesid nad: „Aeg ei ole veel tulnud Issanda koja ülesehitamiseks.” (Haggai 1:2). Ehk teisisõnu: „Meil pole aega selleks tööks. Meil niigi kiire.“ Tegelikkuses olid nad aga liiga hõivatud omaeneste kodude ja äride üles ehitamisega.

Kuidas Jumal sellele reageeris? Ta ütles Haggai kaudu: „Minu koda on varemeis, teie aga jooksete igaüks omaenese koja asjus.“ (vt Haggai 1:9) Ehk teisisõnu ütles prohvet: „Jumal vabastas teid ning andis teile ülesande ehitada üles Tema koda. Teie aga olete nii hõivatud omaenda kodude üles ehitamisega, et hülgate Tema oma. Jumalale olulised asjad pole enam teie tähelepanu keskpunktis. Olete nii haaratud omaenda huvidest.“

Oled ehk sinagi süüdi samas eksimuses? Jagub sul energiat joosta igale poole ja tegeleda oma asjadega, aga mitte Jumala asjadega? Jagub sul aega toimetada oma majapidamises, aga mõnda tundi pühapäevase jumalakoja jaoks mitte? Leiad sa aega, et käia šoppamas või vaadata telekat, kuid pisut aega, kui üldse, palveks? Kuid mis kõige olulisem – kas need Issanda poolt öeldud sõnad üldse kõigutavad sind?

neljapäev, 10. märts 2016

SURNUD KOGUDUS

Sardese kogudus alustas võimsa apostelliku väega, Jumala õnnistuste ja soosinguga. Ilmutuse raamatu 3 ptk’s ütleb aga Kristus Sardese koguduse pastorile: „Ma tean, et te alustasite võimsalt ja saite tuntuks, kuid nüüd olete te lasknud sel elul, mille teile kinkisin, ära vajuda. Seetõttu ütle oma kogudusele: “Te olete surnud. Seetõttu, jagub teil võimekust panna tähele seda sõna, võtta see vastu ja lasta sel puudutada end?“

Mu armsad, kui Jeesus nimetab mõnda kogudust surnuks, siis see ka on surnud! Ometigi ütleb Kristus meile, et ka tolles koguduses oli üks püha, täiesti ärkvel käputäis usklikke, kelle jaoks Jeesuse sõnul oli veel lootust: „Kuid Sardeses on sul mõned, kes ei ole määrinud oma rõivaid…“ (Ilmutuse 3:4). Kui Jeesus räägib „määritud rõivastest“, siis Ta peab nende all silmas vaimset surma. Kuid mis põhjustas nende Sardese koguduse usklike määrdumise? See juhtus tänu sellele, et miski oli haaranud nende südameid; üks „eriline huvi“, kui selline. Oli aeg, kus kõigi huvide keskpunktis olid Jumala huvid: heategevuslik töö, misjoni meelsus, Tema koguduse ustav koos käimine. Ehk kõige lihtsamalt öelduna – Kristuse töö oli olnud nende peamine eesmärk. Nüüd aga ajas igaüks oma huve taga.

Sardes oli väga edukas linn. Tuntud nii kulla sulatamise kui peente kangaste tootmise poolest. Ilmselt said Sardese koguduse kristlasedki haaratud neid ümbritsevast edukuse ja rikkuse keskkonnast, mistõttu nende fookus kandus edasi neile asjadele. Jumalale olulised asjad asendusid kiirelt materialistliku mõtteviisiga. Kõigi väliste näitude järgi ei saanud keegi neid kristlasi nende püüetes süüdistada. Nad teenisid oma elatise, ehitasid üles oma ärid ja kandsid hoolt oma perede eest. Samas nõudsid kõik need asjad aga üha enam ja enam nende aega, nii et Jumala jaoks olulised tööd-tegemised jäid tahaplaanile. Seetõttu esitaski Jeesus veel järelejäänud käputäiele hoiatuse: „Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas, sest ma ei ole leidnud su tegusid olevat täiuslikud oma Jumala silmis. Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt!“ (Ilmutuse 3:2-3).

Mida Jeesus selle all mõtleb, kui räägib asjadest, mis on „juba suremas“? Ta ütleb: „Olge valvel! See innukus ja elevus, mis teil kord minu asjade suhtes oli – teie kirglikkus minu Sõna suhtes, rõõm minu avalikust teenimisest ja armastus üksteise vastu – see kõik on surnud. Kui üks uneloor on langemas te silmade üle ja te olete muutunud leigeks. Ärgake nüüd ometi! Sest kui mitte, võite lõpetada vaimses surmas.“

kolmapäev, 9. märts 2016

PÜHA VAIMU VAIKNE, TASANE HÄÄL

Me hinge vaenlasena kisendab me lihalik loomus valjul häälel, et võtaksime teda kuulda. Ta annab alaliselt ja nõudlikult mõista, et see on igati OK rahuldada aegajalt selle vajadusi; et kõik, mida vajame, on vaid üks sõber, kes oleks meiega selles osas ühel meelel ja küll siis Jumal ka neid otsuseid õnnistab. Jumal aga pakub meile hoopis üht teist võrratut tõotust. Piibel ütleb meile, et Jumala Vaim me sees sõdib absoluutselt kõige vastu, mis on lihalikust loomusest: „Sest lihalik loomus himustab Vaimu vastu ja Vaim lihaliku vastu, need on teineteise vastased, nii et teie ei saa teha seda, mida tahaksite.“ (Galaatlastele 5:17). Samas ütleb Paulus, et see võitlus lihaliku loomuse vastu pole ainuüksi meie teha, kuna vaid Püha Vaim saab suretada me lihaliku olemuse.

Püha Vaimu hääl õhutab sind võtma kuulda Tema sõna, minema sellega palves Jumala ette ja saama sellele ka Jumala Sõnast kinnitust. Sest seal on meile antud kõikvõimalikud tõotused kaitseks iga olukorra vastu ja igas olukorras. Need on kättesaadavad meile igas raskuses ja pingelises seisus – ükskõik, kui suured või väikesed need ka poleks. Mil iganes su lihalik loomus või hingevaenlane ei püüa sind rajalt maha võtta, on Püha Vaim alati ustav tõusma ning andma vastuöögi, kui vaid usaldad Teda.

Tänasel päeval on terve põlvkond kristlasi, kes langetab oma otsuseid ilma Püha Vaimuga nõu pidamata. Paljud usklikud tegutsevad hirmust või meeleheitest, omamata usku Jumala tõotustesse. Nad lihtsalt otsustavad omal käel, mida teha, tuginedes sellele, mida ise kõige õigemaks ja paremaks peavad. Kuid mis on selle kõige tulemus nende jaoks? Mis juhtub, kui Jumala teenrid toimetavad väljaspool Püha Vaimu täit juhtimist? Kui nad kavandavad ise oma teed, keeldumast Püha Vaimu juhtimisest ja juhatusest? Nad äratavad üles vaimse herilase pesa, mis ei too kaasa mitte rahu ja hingamist, aga kannatusi, valu ja segadust.

Mu enda elus on olnud mitmeid kordi, mil ma pole kuulanud Püha Vaimu häält. Võiksin kirjutada lausa raamatu kõigi nende aegade kohta, mil tormasin ajama oma asja, järgides oma joont ning kõik läks täiega metsa. Seetõttu olen aastatega õppinud kuulama Püha Vaimu vaikset, tasast häält ning otsustanud öelda Tema juhtimisele kindlameelse „jah“ ja „aamen“ oma elus. Ma tean, et Ta juhib mind täie tõe sisse; et Ta juhatab mind ja näitab mulle asju, mis on tulekul. Jah, ma võin tunnistada, et selline elu on võimalik ja nii nagu Ta on mind õpetanud, ütlen ma sellele lihtsalt „jah“.

Kuidas on lood sinuga?

teisipäev, 8. märts 2016

VAIMU POOLT KINDLUSTATUD

Sa võid ehk mõelda nagu minagi, et: „Kuidas ma võin olla kindel, et kuulen ikka Püha Vaimu ja mitte kellegi teise häält?“ Esiteks, Püha Vaim ei saa ega ka valitse ühegi uskliku üle, kes pole täienisti alistunud Tema tahtele. Vaim kõneleb vaid neile, kes on valmis kuuletuma Ta häälele. Lisaks sellele oli veel üks teema, mis mulle muret valmistas, kui Vaimus käimise peale mõtlesin. „Kui Vaimus käimine kätkeb endas täielikku kindlust Tema hääle kuulmise ja Tema juhtimise osas, siis kuidas saame olla kaitstud pettuste eest? Kuidas võime olla kindlad, et kuuleme ikka Püha Vaimu ja mitte enda, või Saatana häält?“

Olen kindel, et suurel hulgal kristlastest on kujunenud välja oma kahtlused Püha Vaimu kuulmise osas tänu mineviku negatiivsetele kogemustele. Nad mõtlevad: „Kuidas ma võin olla kindel, et seekord on see tõesti Püha Vaimu hääl? Arvasin ju eelminegi kord, et kuulsin Teda, kuid tegelikult polnud see üldsegi mitte Tema! Tundsin end petetuna.“ Lisaks sellele on paljudel visanud üle hullumeelsed veiderdajad, kes muudkui käivad ühest kohast teise ja kuulutavad: „Jumal ütles mulle seda ja Jumal ütles mulle toda.“

See oluline teema eeldab meilt otsusekindlat „aamenit“ uskuda Jumala tõotusse meie kaitsmise osas. Paulus ütleb, et taoline usaldus nõuab ususammu: „Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled!“ (Efeslaste 6:16). See on tõotus Jumalalt, et Ta kaitseb meid eksiarvamuste ja vigade eest.

Saatan pillub pidevalt kõikvõimalikke süüdistusi me suunas ja ainus viis need põletavad nooled kustutada, on pöörduda tõotuse poole, mille Jumal on meile andnud. Tõotuse, et ükski meie suunas sihitud relv ei ole edukas (vt Jesaja 54:17) Saatana relvad hõlmavad endas ka valesid ja hukkamõistu, kuid Püha Vaim on ustav paljastama need kõik. Hingevaenlase hääl õhutab sind käituma impulsiivselt, ilma teemat Jumala Sõna põhjal läbi katsumata. Iga Püha Vaimu poolt lähtunud sõna on aga igati kinnitatav Piibli poolt.

esmaspäev, 7. märts 2016

KRISTUSE ÜLESTÕUSMISE VÄGI by Gary Wilkerson

„Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust üles äratatud; kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.“ (1 Korintlastele 15:16-19)

Teismelisena olid mul omad kahtlused Jumala suhtes ja ma hakkasin uurima teisi usundeid. Mu tähelepanu köitis eriliselt bahai usk, mis põhimõtteliselt ütleb, et kõik usundid on tõesed ja kõik usuteed viivad üks päev taevasse. Seejärel lugesin aga suurepärase kristliku autori C.S.Lewis’e töid, kes korrigeeris mu siia-sinna mõtteviisi. Ta ütles, et kogu kristlus sõltub vaid ühest küsimusest – kas surnuist ülestõusmine toimus või mitte?

Kui me ei suuda sellele küsimusele jaatavalt vastata, pole ka vahet, kas kunagi oli Noa laev, 6-päevane loomisperiood või päris Eedeni aed. Kui Kristuse ülestõusmist pole kunagi olnud, pole ka kõigel muul vähimatki tähtsust. Kui aga see ülestõusmine siiski toimus, muutuvad ka kõik muud asjad võimalikuks: Laatsaruse surnuist üles äratamine, inimeste tervendamine, patu kõrvaldamine, taeva reaalsus. See on see ülestõusmise vägi ja miski, mis Pauluse sõnul kingib meile õndsat lootust. „Oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist.“ (Tiituse 2:13).

Mida enam ma teismelisena lugesin, seda enam kinnistus mu usk nende tunnistajate osas, kes nägid Jeesust peale Tema ülestõusmist. „Seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama.“ (1 Korintlastele 15:6). Hakkasin nägema ülestõusmist mitte vaid kui mingit täiendavat sündmust, vaid kui Jeesuse surmatöö kulminatsiooni ja täiuslikkust meie heaks. Ja sellest õndsast lootusest, mis oli istutatud mu sisse, sai minu igapäevane eluallikas.

Kui me ei rakenda Jeesuse ülestõusmise väge igapäevaselt oma ellu, ei saa me ka kogema seda, mida Ta ülestõusmine on meie heaks võitnud.

laupäev, 5. märts 2016

UNIKAALNE JUMALA TAHE by Carter Conlon

Unikaalne Jumala tahe on mind elu jooksul juhtinud mitmetesse paikadesse, muutes selle üheks imeliseks teekonnaks. Sellest hoolimata peame siiski õppima tegema kõige tähtsamaid asju esmajärjekorras. Pöördu tagasi oma esimese armastuse juurde Jumala vastu, kui tarvis; ava Jumala Sõna ja hakka seda lugema. Ära ela kuskil pilve peal uneledes, et see müstiline Jumala tahe langeb sulle lihtsalt sülle, samal ajal, kui sina otsustad ignoreerida juba ilmutatud Jumala tahet.

Piiblis on öeldud: „Selline on ju Jumala tahtmine, et te head tehes paneksite vaikima rumalate inimeste arutuse.“ (1 Peetruse 2:15). Jumala ilmutatud tahe on järgmine: teha head; rääkida tõtt; hoolida ka siis, kui ei tahaks; palvetada, kui keegi teine ei palveta; uurida Jumala Sõna, kui teised on selle juba ammu maha kandnud; kuulutada Jeesuse nime, kui teised seda pigem neavad. See on see, kus su iseloom areneb! Pead esmalt võitma oma lahingud salajas, enne kui saad hakata neid võitma avalikult. Pea meeles, et sinust ei saa kunagi mingit super evangelisti, kes kõiki armastab, kui sa pole õppinud armastama inimesi eraviisiliselt. See on see, kuidas asjad käivad. Nii et ära muretse üleliia palju Jumala unikaalse plaani leidmisest oma elu jaoks – küll see su üles leiab! Keskendu täna pigem Jumala juba ilmutatud tahtele, millele Tema unikaalne plaan vaid sinu jaoks samuti järgneb.

Paulus ütles Efeslaste kirjas, et peaksime „kõigest hingest tegema Jumala tahtmist“ (Efeslastele 6:6). Seetõttu tahan julgustada sind paluma Jumalalt tahet täita Tema tahet. Tule Ta ette ja ütle: „Issand, ava mu süda kõigele, mis sul on varuks mu elu jaoks. Ära lase mul pidada teatud asju liiga väikeseks või tähtsusetuks. Aita mul olla keegi, kes maas vedelevat paberitükki nähes selle üles korjab. Aita mul olla lahke, aus ja ustav. Keegi, kes ehitab üles, mitte ei lammuta. Aita mul olla see, kes õhutab üles üksmeelt lõhenenud ühiskonnas. Ja aita mul seista tõe eest ka siis, kui kõik teised on rahul valedega. Issand, anna mulle julgust järgida Sind kõige täiega.“

Kui palud Jumalalt tahet täita Tema tahet, siis usun, et Jeesus ilmutab sulle end viisidel, mille sarnast sa pole eales varem veel näinud. Ja sa oled täiega hämmingus sellest, kuhu kõikjale Jumal sind viib ja mida kõike su elu kaudu teeb.

__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor.

reede, 4. märts 2016

PÜHA VAIM JA JUMALA TÕOTUSED

Pane tähele alljärgnevaid tõotusi, mille Jumal on meile andnud ja vaata, kas su reaktsioon neile on „jah ja aamen“:

1. Issand on kinnitanud sind, pitseerinud su ja täitnud ning võidnud sind Püha Vaimuga. „Aga see, kes meid koos teiega on kinnitanud Kristusesse ja kes meid on võidnud, on Jumal, kes on meid ka pitseriga kinnitanud ning meile andnud käsirahaks Vaimu südamesse.“ (2 Korintlastele 1:21-22).

Sa ei saa käia Vaimus enne, kuni sa ei usu, et oled täidetud Tema Vaimuga. Fakt on see, et Püha Vaim on alati koos meiega – isegi siis, kui oleme eksinud. Me vajame Teda sama palju siis, kui oleme eksinud, kui siis, kui kõik läheb hästi.

2. Jeesus tõotas, et Püha Vaim „on meiega igavesti: Tõe Vaim…tema õpetab meile kõik ja tuletab meile meelde kõik, mida tema meile olen öelnud.“ (vt Johannese 14:16-17, 26). Lühidalt öeldes: Püha Vaim täidab me meeled tõega ning ka juhib meid selle tõe kaudu. Nii et oled sa andnud oma „jumaliku jah“i sellele tõotusele? Oled sa võimeline ütlema: „Aamen, Issand. Sündigu nii mu elus!“

3. Jeesus tõotas, et Püha Vaim saab olema meie seesmiseks juhtivaks hääleks, et tuua au Kristuse nimele meie sees ja ilmutada meile eesolevaid asju. „Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse…ja ta kuulutab teile tulevasi asju.“ (Johannese 16:13). Kahtled sa vahel ikka veel, et taoline võrratu tõotus võiks vastata tõele? Tundub see tõesti liiga heana, et olla tõsi, et Jumala Vaim tahab juhtida sind igal su elusammul? Või suudad sa siiski öelda: „Jah, Issand, sündigu nii!“?

4. Jumal on tõotanud varustada sind juhtnööridega kõigil su teedel. „Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!“ (Õpetussõnad 3:6). Oled sa võtnud kuulda Ta juhtnööre kõigi oma minemiste-tulemiste suhtes? Sõna otseses mõttes iga oma nädala, päeva ja hetke suhtes? Oled sa täielikult pühendanud end taolisele elule? Ütled sa selleski vallas jah ja aamen?

neljapäev, 3. märts 2016

LIHTSALT ÜTLE JAH!

Palusin Issandat, et Ta avaks mulle Pauluse mõtte; „Siis käigem ka Vaimus“ tähenduse (Galaatlastele 5:25). Teemale lähenedes, palusin: „Issand, muuda see palun selgeks ja mõistetavaks mu jaoks.“ Järgnev on see, mida usun Jumala Vaimu mulle vastavat: „Peamine võti, mille kaudu mõista Vaimus käimist, pole üldse mitte keeruline. Selleks pole vaja mingit teoloogilist koolitust. Tegelikult on see lausa nii lihtne, et enamus meist ei oska seda isegi näha. Kui me aga oleme siiski võimelised mõistma seda ühte tõde, võime ka astuda ellu, mis on pingevaba, täis kindlat juhtimist ja kroonitud täieliku hingamisega.“ Jumala Vaim rõhutas eriti kolme sõna: „Lihtsalt ütle jah!“

LIHTSALT ÜTLE JAH!

Nii pea, kui see fraas mu teadvusesse jõudis, vastasin; „Issand, see tõesti on lihtne. Aga mida see tähendab?“

See kõik läheb tagasi salmi juurde, mille Paulus korintlastele kirjutas. Apostel kuulutas julgelt: „Sest Jumala tõotused, millised iganes need olid, on Kristuses „jah”. Seepärast tulgu ka meie suust tema läbi „aamen” Jumalale kiituseks.“ (2 Korintlastele 1:20). Tuginedes Paulusele, algab Vaimus käimine sellest, kui ütleme kindla, jumaliku „jah“ kõigile Jumala tõotustele. See tähendab vankumatut kindlust selles osas, et Jumal peab igat oma Sõnas antud tõotust. See tähendab öelda: „Isa, ma olen lugenud Su tõotusi ja ma ütlen neile kõigile jah. Ma usun Su sõna enda suhtes.“

Pane tähele Jaakobuse manitsust: „Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt,.“ (Jaakobuse 1:6-7).

Nüüd, teades, mida „jumalik jah“ tähendab, tekkib küsimus, mida Paulus samas salmis selle „aamen“ all mõtles? Sõna „aamen“ otsene tähendus on: „Sündigu nii. Seda võib usaldada.“ Nimetatud piiblisalmis tähendab „aamen“ aga: „Issand, ma usun Su sõna oma elu suhtes, mistõttu sündigu nii.“

kolmapäev, 2. märts 2016

PILV, MIDA JÄRGIDA

Või kui pilv jäi elamu peale kaheks päevaks või kuuks või veel kauemaks ajaks, seisatades selle peal, siis Iisraeli lapsed jäid leeri ega läinud teele; alles pilve tõustes nad läksid teele. Issanda käsul jäid nad leeri ja Issanda käsul läksid nad teele; nad panid tähele Issanda korraldust, Moosese läbi antud Issanda käsul.“ (4 Moosese 9:22-23).

Pilv, mis Iisraeli lapsi läbi kõrbe juhtis, võeti mingi hetk tagasi taevasse. Küll aga saadeti sajandeid hiljem taevast üks teine pilv, mis hõljus ülemise toa kohal Jeruusalemmas. Püha Vaim - see sama Vaim, kes oli hõljunud kogudusetelgi üle kõrbes – tuli taevast ja hõljus 120 Jumala kummardaja kohal, kes olid peale Jeesuse surma ühte ülemisse tuppa kokku kogunenud. See Vaim tuli sinna samasse tuppa, kus inimesed koos olid ning hõljus hargnevate tulekeeltena inimeste peade kohal.

Kreekakeelne sõna „hargnenud“ tähendab „korralikult mitmeks osaks jagunenud“. Ehk lühidalt öelduna: see tulepilv oli mitmeks osaks, olles iga inimese üle, kes seal ülemises toas oli. Seejärel võttis aga see tuli võimust ka inimeste ihude üle, mille tulemusena need Jeesuse järgijad „olid Vaimus“ ja Püha Vaim elas nende sees. Samas, need on kaks täiesti erinevat asja, kas Jumala Vaim vaid elab su sees, või sa elad kogu oma elu täielikus alistumises sellele. Sa võid küll olla täidetud Püha Vaimuga, kuid see ei tähenda veel, et oled sõnakuulelik Tema juhtimisele ja lased Tal valitseda enda üle.

Ka meil, kes armastame täna Jeesust, on pilv, mida järgida. Me võime ju olla täidetud Püha Vaimuga – palvetada ja laulda Vaimus või kogeda Tema ilminguid – kuid me peame ka olema pühendunud järgima Tema korraldusi. Kui me ei oota kõiges Tema juhtnööre, ei käi me ka Vaimus. Pauluse juhised toovad selle erinevuse väga selgelt esile: „Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!“ (Galaatlastele 5:25)

teisipäev, 1. märts 2016

ALISTUNUD JÄRGIMA PÜHA VAIMU

Meid on kutsutud elama täielikus alistumises Pühale Vaimule, nii nagu Jeesus elas täielikus alistumises Isale. Jeesus tunnistas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg.“ (Johannese 5:19)

Mina ei saa iseenesest teha midagi. Ma mõistan kohut nõnda, nagu ma kuulen, ja minu otsus on õiglane, sest ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud.“ (Johannese 5:30)

Kuidas saame üldse mõelda, et me ei pea toetuma kõiges oma Isale, kui isegi Kristus seda tegi? Kas Jeesuse armastajate -ja järgijatena julgeme tõesti mõelda, et suudame hakkama saada millegagi, millega me Päästja ja Issand hakkama ei saanud? Jeesus ootas alati oma Isa järgi, järgides alati seda, mis oli Jumala mõtetes.

Kui oleksime üdini ausad, peaksime tunnistama, et taevas on sageli see kõige viimane koht, kuhu pöördume, kui mingeid juhtnööre vajame. Eelkõige jookseme ikka nõustajate juurde, või kulutame tunde telefonis sõpradega rääkides, otsides neilt nõu. „Mida sa arvad? Oleks see mul hea mõte minna selles suunas? Mis sa arvad, kas peaksin seda tegema?“ Nii et kui kurb see ka poleks, Püha Vaim on sageli kõige viimane, kui üldse, kelle poole nõu saamiseks pöördume.

4 Moosese raamatu 9 peatükis loeme pilve kohta, mis langes taevast ja kattis kõrbes kogu koguduse telgi. See pilv esindas Jumala pidevat ligiolu oma rahva keskel. Meie jaoks sümboliseerib see aga Püha Vaimu tööd me eludes. Öösiti muutus see koguduse telgi üle laiuv pilv tulesambaks, soojaks valgusvihuks keset pimedust: „Nõnda oli see alaliselt: seda kattis pilv ja öine tulepaistus.“ (4 Moosese 9:16).

Iisraeli lapsed järgisid alati seda üleloomulikku pilve, kuhu iganes see neid ka ei juhtinud. Kui see koguduse telgi kohalt üles tõusis, tõusis ka rahvas ja järgnes sellele. Ja kus iganes see ka pilv peatus, seal peatus ka rahvas, lüües oma telgid taas üles. Nad liikusid või peatusid vastavalt pilve selgetele juhistele. Iisraellased olid väga hoolikad liikuma ainult siis, kui pilv liikus, sest nad teadsid, et selles peituvad Jumala juhised nende jaoks. See võis liikuda kas iga päev või iga nädal ja samas olla jälle kuid ka liikumata. Kuid oli tegu öö või päevaga – inimesed liikusid alati vaid siis, kui pilv neid juhtis (4 Moosese 9:18-19).