reede, 29. aprill 2016

KAMBRI PALVE

Kambri palve sünnib salajas - siis, kui oleme üksi. „Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Matteuse 6:6). Kuid see tähendab nii palju enamat. Kreekakeelne tähendus sõnale „kamber“ on „privaatne, salajane paik“. Jeesuse kuulajaile oli see selge, kuna tolle ajastu kodudes oli üks seesmine ruum, mis täitis kui sahvri rolli. Jeesuse korraldus neile oli minna sinna salajasse kambrisse ja sulgeda uks enda järel. See korraldus oli antud üksikisikutele, kuna tegu oli palvega, mis ei saa sündida koguduses või palvepartnerite vahel.

Jeesus ise oli selles osas eeskujuks, käies eraldatud paikades palumas. Piibel ütleb meile ikka ja jälle, et ta „läks kõrvale“, et veeta aega palves. Kellelgi polnud kiiremat elutempot kui Temal, kuna Teda ümbritsesid pidevalt erinevad vajadused ja Tal jäi vähe aega iseenda jaoks. Ometi on meile öeldud, et „vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.“ (Markuse 1:35). „Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda.“ (Matteuse 14:23).

Mõtle sellele käsule, mille Saulus Apostlite tegude raamatus sai. Kui Kristus selle koguduse tagakiusaja kätte sai, ei saadetud Saulust kuhugi suurele koguduse koosolekule või Ananiase, suure palvesõduri juurde. Ei! Saulus pidi eraldatuna veetma 3 päeva, palvetades ja õppides tundma Jeesust.

Meil kõigil on mustmiljon vabandust, miks me ei palu üksinda erilises, salajas paigas. Me ütleme, et meil pole sellist salajast paika, või et meil ei jagu selleks aega. Thomas Manton, jumalakartlik puritaanlasest kirjanik, ütles selle kohta aga järgmist: „Me ütleme, et meil pole aega salajaseks palveks. Küll aga jagub meil aega kõige muu jaoks nagu väljas söömiseks, joomiseks ja lastega koos olemiseks. Samas aga mitte selle jaoks, mis kõike seda ja muudki me elus alal hoiab. Me ütleme, et meil pole sellist salajast paika, kuid Jeesus leidis mäe, Peetrus katuse, prohvetid kõrbe. Kui armastad kedagi, leiad ka koha, kus temaga kahekesi olla.“

neljapäev, 28. aprill 2016

PALVEPAIK

Meie kodud peavad olema palvepaigad!

„Kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas.“ (Matteuse 18:19). Osad kristlased nimetavad sellist palvet „nõusoleku palveks“. Oled üdini õnnistatud, kui sul on mõni kristlasest õde või vend, kellega koos palvetada. Pole kahtlustki, et kõige võimsamad eestpalvetajad, keda tean, on olnudki kahesed ja kolmesed pundid. Kui Jumal on mind üldse siin elus õnnistanud ja kui üldse mind oma nime auks kasutanud, siis seda vaid paarile võimsale eestpalvetajale, kes igapäevaselt minu eest palvetanud.

Paik, kus taoline palve kõige võimsamalt esile saab tulla, on me enda kodus. Mina ja mu abikaasa Gwen palvetame igapäevaselt koos ja ma usun, et see on ka see, mis me peret koos hoiab. Palusime üheskoos iga oma lapse pärast, kui nad üles kasvasid, et ükski neist ei läheks vaimses mõttes kaotsi. Palusime nende sõprussuhete ja romantiliste suhete pärast ning nende tulevaste abikaasade pärast. Täna teeme seda kõike oma lastelaste pärast.

Kahjuks on aga nii, et vaid vähesed kristlikud pered palvetavad koos. Isiklikult võin küll öelda, et olen täna endiselt veel jumalariigi töös vaid tänu oma pere võimsatele palvetele. Iga päev, sõltumata sellest, kus me õdede-vendadega parasjagu mängisime – oli see siis maja ees või tänaval – hüüdis ema meid maja ukselt: „David, Jerry, Juanita ja Ruth – aeg on palveks!” (mu väikevend Don polnud tolleks ajaks veel sündinud.) Terve naabruskond teadis meie pere palveajast. Vahel ma lausa vihkasin seda kutset, kirtsutades nina ja kulmu. Kuid on ilmselge, et nende palvete ajal juhtus midagi ning Jumala Vaim liikus nii me pere keskel kui ka inimesi puudutades.

Võib-olla sa ei näe end pere palvet kokku kutsumas. Võib-olla su abikaasa ei soovi selles vallas koostööd teha või su laps on mässumeelne. Armsad, tegelikult pole vahet, kas või kes otsustab mitte kaasa lüüa. Sina võid sellest hoolimata istuda köögilaua taha ja langetada pea palveks. See täidab ikkagi te pere palveaja rolli ja iga pereliige on sellest teadlik.

kolmapäev, 27. aprill 2016

PUHUGE SARVE SIIONIS

Mida täpsemalt me praegustel aegadel paluma peaksime?

Siin on Joeli kirjeldus Iisraeli pärast pimedatel ja süngetel aegadel: „Puhuge sarve Siionis, pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek! Koguge rahvas, pühitsege kogudust, tooge kokku vanemad, koguge lapsed…Eeskoja ja altari vahel nutku preestrid, Issanda teenrid, ja öelgu: Säästa, Issand, oma rahvast, ja ära anna oma pärisosa teotuseks, paganaile pilgata! Miks peaks rahvaste seas öeldama: Kus on nüüd nende Jumal?” (Joel 2:15–17).

Siin oli üleskutse kogudusele: „Ära heitu ega anna järgi meeleheitele. Sa ei pea uskuma hingevaenlase valesid, otsekui ärkamiseks poleks mingit lootust.“ Joeli kohaselt pidi rahvas hoopis hüüdma: „Issand, peata ometi oma nime pilkamine. Ära lase oma kogudusel enam kauem olla naerualune. Peata paganad meid nöökamast ja küsimast: „Kus on te Jumal?““

Sa võid nüüd mõelda, et see, mida Jumal siin lubab, on kõigest üks võimalus. Ta ütleb, et Ta võib-olla hoiab tagasi oma kohtumõistmise. See on ju sama hea kui poolik võimalus. Kõik, mida Ta kutsub oma rahvast üles tegema, võib ju olla asjata.“ Kuid ma ei usu, et Jumal narrib oma kogudust, saates oma rahva välja lihtsalt lolli mängima. Kui Aabraham palus Jumalat, et Too säästaks Soodoma (kus ka ta vennapoeg Lott elas), sai Jumala süda sellest liigutatud ja Ta oli valmis säästma seda linna ka vaid 10 õiglase inimese pärast. Nii et seda Aabraham paluski, kui hävitavad inglid linna sisse marssisid! Mina usun, et Jumala rahvas peaks tänapäeval paluma täpselt samamoodi.

Joeli prohveteering Püha Vaimu väljavalamise kohta on leitav Joeli 3:1-5, mida apostel Peetrus kordab omakorda oma jutluses Apostlite tegude raamatus 2:17-21. See prohvetlik sõna algab sõnadega: „Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale.“

neljapäev, 21. aprill 2016

HAAVATUD USKMATUSEST

Läbi kogu Psalmide raamatu, kui ka muude tarkade kirjutiste, antakse meile teada, et meil on Jumal, kes naerab, nutab, kurvastab ja võib kogeda ka viha. Nõnda samuti ütleb ka Uus Testament, et meil on Ülempreester taevas, kellele lähevad korda me haiget saamised. Ta on Jumal, kes käis lihast ja luust inimesena siin maa peal, aga istub nüüd kirgastatuna igavikus.

Pole kahtlustki, et Issand on Jumal, kellel on tunded. Seetõttu pole ka imestada, et Jeesusele teeb kõvasti haiget kogu maailmas valitsev tohutu uskmatus. Kui sageli haavab kogudus ise Issandat tänu oma uskmatusele?

Mõtle jüngrite uskmatuse peale, kui nad olid seal paadis koos Jeesusega ja merel tormiks läks. Jeesus oli kindlasti vägagi haavatud, kui nad Teda süüdistavate, uskmatute väljaütlemistega pommitasid: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Markuse 4:38)

Kuidas aga on lood nende kordadega, kui Jeesus toitis ime läbi suuri rahvahulki vaid mõne kala ja leivaga? Ta tegi taolist imet lausa kahel korral, söötes kokku 9000 inimest + naised-lapsed. Kuid isegi peale selliseid imelisi tegusid olid Jeesuse jüngrid ikka veel kinni oma uskmatuses. Jeesus kõnetas neid peale üht taolist imet, rääkides neile variseride haputaignast ja sellest, et „nemad arutasid omavahel: „See ongi see, et meil ei ole leiba!”“ (Markuse 8:16) Usun, et Jeesus oli šokis neist sõnadest. Ta oli just äsja paljundanud oma jüngrite silme all ime läbi leiba, mida jagus massidele. Ta oli ilmselgelt haavunud, kui ütles oma jüngritele: „Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te ikka veel ei mõista ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva? Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule…Ja Jeesus ütles neile: „Kas te ikka veel ei saa aru?”“ (Markuse 8:17–19, 21).

kolmapäev, 20. aprill 2016

USKMATUSE PALGAPÄEV

Luuka 19 ptk maalib me silme ette väga võimsa pildi Jeesuse viimasest sisenemisest Jeruusalemma. Pilt kujutab endast eesli seljas istuvat Kristust lähenemas linnale ning suuri rahvahulki ülistamas ja kiitmas Teda. Ta alustas oma teekonda Õlimäelt ja mida lähemale Ta linnaväravale jõudis, seda suuremaks ka rahvahulgad muutusid. Peagi heitsid inimesed oma kuubesid Ta ette maha, lehvitasid palmioksi ja hüüdsid: „Ta on siin! Tund Iisraeli kuninga saabumiseks on käes. Rahu on saabunud Jeruusalemma. Lõpuks ometi on kuningriik kohal!“

Miks seal küll nii kõva hõiskamine käis? Sest nad arvasid, „et Jumala riik otsekohe ilmsiks saab.“ (Luuka 19:11). Rahva silmis oli Jeesus Jumala poolt tõotatud „maise kuningriigi“ toojaks. Samas ei tähendanud see seda, et nad uskusid Temasse kui Messiasse. Nende ainus mõte oli, et Jumala valitsusaeg on nüüd käes ja „Hüvasti Rooma võim! Ei ühtegi sõda enam, kuna me kuningas tõuseb koos mõõgaga ja võtab rajalt maha iga viimse kui vaenlase. Me saame nägema rahu Jeruusalemmas ja Iisraelis, kus pole enam mingeid ahelaid ega nälga. Jumal on lõpuks ometi saatnud oma tõotatud kuninga.“

Kuid keegi tol päeval kohal olnutest poleks eales osanud arvata, mis saab järgmiseks. Ajal, mil Jeesus tuli Õlimäelt alla ja rahvas Teda kummardas ja kiitis, vaatas Ta üle Jeruusalemma ning hakkas nutma. „Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast.“ (Luuka 19:41). Siin Ta oli – Jumal ise lihalikul kujul nutmas! Mis Teda nutma ajas? Inimeste jultunud uskmatus. Sa võid nüüd mõelda: „Aga need rahvad ülistasid ja kiitsid ju Teda, hüüdes Talle: „Hoosanna!“ See nüüd küll eriti uskmatu teona ei tundu.“ Ometigi ütleb Piibel meile, et Jeesus teadis, mis oli inimeste südameis.

Jeesus nägi ette uskmatuse palgapäeva ja Ta prohveteeris rahvale: „Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.” (Luuka 19:43–44).

teisipäev, 19. aprill 2016

MITTE ÜKSKI TEINE NIMI

Kurjust täis inimeste südameis kasvab üha suurem viha Jeesuse nime vastu. Tulihingeline vihkamine Jumala Sõna vastu on kasvamas üle kogu maailma. Jumalatud inimesed põlgavad, pilkavad ja neavad Piiblit. Las ma küsida su käest: „Mis küll on Jeesuse nimes midagi sellist, mille ainuüksi mainimine õhutab üles nii palju viha? Mitte ükski teine nimi pole nii vihatud, kui Jeesuse oma ja samas ei leidu mitte ühtki teist nime, milles peituks pääste.“ „Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.” (Apostlite teod 4:12).

Me teame, et õelad on alati vihanud Jeesuse nime, kuid nüüd on see viha muutunud lausa deemonlikuks raevuks. Läbi erinevate seaduste kõrvaldatakse Jeesuse nime tasa, kuid kindlalt kogu ühiskonnast, lastes sel sündida üle kogu maailma.

Kuulsin ühest väga usaldusväärsest allikast ühe hämmastava arenduse kohta USA sõjaväes. Nimelt püütakse seal kehtestada seadust, kus mitte ükski sõjaväe kaplan – olgu ta protestant või katoliiklane – ei tohi kasutada ega mainida Jeesuse Kristuse nime. Põhjendus sellele on aga lausa uskumatu: „Pluralistlikus ühiskonnas tuleb omada vaimulikku küpsust.“ Milline pettus! Mõtle korra – keelata ära Jeesuse nime kasutamine ja öelda siis, et selle näol on tegu vaimuliku küpsusega. See kõik on ju otse põrgust!

Miks aga siis on nii palju viha ja raevu Jumala Poja vastu? Miks küll Tema nime mainimine õelates külmavärinaid tekitab? Aga seetõttu, mida Kristuse nimi esindab – vabanemist pattudest. Tema nimi tähendab vabadust patu valitsuse alt. See tähendab vana, langenud, patuse loomuse surma ning uuenenud ellu astumist. See tähendab väge hüljata kõik jumalakartmatud himud ja naudingud. Jumala Sõna ütleb, et inimlikust vihast sündinud pilge ja häving ei jää kauaks püsima. „Sest inimeste vihaleek peab sulle andma tänu; viimsegi vihaleegi jätte sa paned oma vööle.“ (Psalmid 76:10). Kuidas see kõik sünnib? Kõige lihtsamalt öeldes – mida tugevamaks inimeste viha muutub, seda enam Jumal oma armu välja valab. „Ent kus patt on suurenenud, seal on arm saanud ülirohkeks.“ (Roomlastele 5:20).

reede, 15. aprill 2016

JEESUS VALITSEB JUBA, KUI KUNINGAS

Kuningas Taavet oli nördinud tema ajal valitsevast Jumala vastasest vaimsusest. Ta hüüdis Issanda poole: „Vaata mu vaenlasi, sest neid on palju, ja vägivaldset vihavaenu, millega nad mind vihkavad!“ (Psalmid 25:19). Lisaks sellele ütlevad ka Psalmid 124:2-3 meile: „Kui Issand ei oleks olnud meiega, kui inimesed tulid meile kallale, siis nad oleksid meid elusalt neelanud,
kui nende viha süttis meie vastu.“

Taavet väljendab seda, mida paljud kogevad ka tänapäeva koguduses. Vahel on tunne, et oleme täiesti abitud meid ründavate kurjuse jõudude osas. On lausa uskumatu mõelda, kuidas päev päeva järel kõige elementaarsemad moraalinormid tallatakse mutta. Kas Jumal laseb sel vihal Tema ja Ta koguduse vastu minna tõesti nii kaugele, kuniks me ühiskond muutub Soodoma sarnaseks, kus iga inimene teeb vaid seda, mida ise õigeks peab? Mitte iial! Hetkel oleme lihtsalt kogemas Jumala enneolematut kannatlikkust. Ta on tulemas oma kohtumõistmisega, kuid see kõik on selleks, et lunastada. Jesaja maalib meile sellest imelise pildi: „Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne, ma lasen neid käia tundmatuid radu; ma muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks. Need on asjad, mis ma teen ega jäta tegemata. Aga taganema ja häbenema peavad need, kes loodavad nikerdatud kujude peale, kes ütlevad valatud kujudele: „Teie olete meie jumalad!” Kurdid, kuulge, ja pimedad, tõstke oma pilk üles, et te näeksite!“ (Jesaja 42: 16-18).

Mu armsad, see jumalik arm, mida Jesaja siin kirjeldab, pööras tagakiusaja Sauluse apostel Pauluseks. See tõstis esile mitme miljoni liikmelise koguduse kommunistlikus Hiinas. See saadab terrorismi ja sõja eest põgenevad inimesed armastavate ja pühendunud kristlaste käte vahele. Just praegu on valeõpetustest tulvil riigi keskuses tegutsev Teen Challenge’i organisatsioon näinud 500 narkosõltlase pöördumist, kes on innukad kuulutama Kristust. Pole kahtlustki, et Jumal on valamas välja oma lunastavat armu neil viimseil päevil.

Me ei pea muretsema lahingute pärast, mida Saatan näib võitvat. Lahing, millesse oleme kaasatud, on igavene ja põrguväravad ei saa Kristuse koguduse vastu. Meie Isa on juba kuulutanud: „Jeesus valitseb juba, kui kuningas!“

neljapäev, 14. aprill 2016

KÕIGI ISSAND

Tänasel päeval valitseb sama sorti radikaalne paganlik religioon, kui omal ajal Paabelimaal, eesotsas hullumeelse kuninga Nebukadnetsariga. See religioon ähvardab kogu maailma, kutsudes seda üles kummardama oma jumalust. Terroristlikud organisatsioonid, mida toetavad religioossed rühmitused, nõuavad: „Kummardage meie jumala ees või me laseme te lennukid õhku. Laseme te linnad, rongid, bussid ja tunnelid õhku. Röövime ja piiname teid ning lööme teil pead maha. Meie religioon on see, mis saab valitsema.“

Mõeldes neile deemonlikele jõududele, peaksime pöörduma tagasi Nebukadnetsari ja kolme ustava Jumala sulase loo juurde, millest räägitakse Taanieli 3 ptk’s. Seal on öeldud, et sel samal tunnil tuli Jumal ise ja päästis oma sulased ning see muutis kõik. Kõik nägi korraga hoopis teine välja, kui Issand ilmutas oma väge, pannes kuninga hüüdma: „Kiidetud olgu Sadraki, Meesaki ja Abednego Jumal, kes läkitas oma ingli ja päästis oma sulased, kes lootsid tema peale ja astusid üle kuninga käsust. Nad andsid pigem ära oma ihu, kui et teenida ja kummardada mõnda muud jumalat peale nende oma Jumala!“ (Taanieli 3:28). Nebukadnetsar andis ka koheselt välja uue seaduse, öeldes, et ainus Jumal, keda sellest hetkest teenida, on nende kolme juudi noormehe Jumal, „sest ei ole muud jumalat, kes suudaks nõnda päästa!” (Taanieli 3:29)

Nüüd aga pöördugem psalmisti poole, kes küsis, miks paganrahvad mässavad Issanda vastu? Psalmisti kohaselt vastab Jumal taolisele vihale järgmiselt: „Kes taevas istub, naerab; Issand pilkab neid. Oma vihas ta kõneleb siis nendega ja oma raevus ta teeb neile hirmu.“ (Psalmid 2:4-5). Religioossete rühmituste poolt toetatud terroristid ja teised paganlike usundite esindajad võivad ju püüda püstitada oma jumalaid kui kuningaid, kes valitsevad üle maailma. Kui Jehoova Jumal ütleb: „Ma olen juba asetanud oma Poja, Jeesuse Kristuse, kes on Messias, kuningaks üle taeva ja maa ja Ta on juba kõigi Issand.“

kolmapäev, 13. aprill 2016

KUI JEESUS ILMUB KOHALE

Piiblis, Taanieli raamatu 3 ptk’s on lugu sellest, kuidas kuningas Nebukadnetsar seadis Paabelimaal üles kuldse jumala kuju, nõudes, et kõik seda kummardaksid. Iga juht, ametnik ja tavakodanik kõigist Paabelimaa sajast provintsist pidi kummardama selle ebajumala ees või teda ootas surm. Oli vaid kaks valikut – kummardada või põleda. Kui keegi julges keelduda Nebukadnetsari ebajumala kummardamisest, ootas teda ees elusalt küpsemine tohututes ahjudes.

Peale selle seaduse jõustumist, leidus siiski kolm pühendunud noort juudi meest, kes keeldusid kummardumast selle kuju ees. Nebukadnetsar oli selle peale maruvihane, lastes tuua mehed enda ette ja küsides nõudvalt: ”Ja kes oleks see jumal, kes teid päästaks minu käest?” (Taanieli 3:15). Siin on aga nende meeste vastus: ”Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: ta päästab meid tulisest ahjust ja sinu käest, oh kuningas! Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada.” (Taanieli 3:17-18).

Kurjusest vaevatud kuninga vastus oli ettearvatav: „Siis Nebukadnetsar vihastas ja ta…käskis ahju kütta seitse korda rohkem kui tavaliselt.“ (Taaniel 3:19) Siin oli ilmselgelt tegu deemonliku vihaga Jehoova Jumala vastu. Fakt on muide see, et igaüks, kes seisab Kristuse eest, võib olla valmis taolisteks vihapurseteks kellegi poolt. Jumalakartlike inimeste kuulekus õhutab alati viha neis, kes lähtuvad Saatana juhtnööridest.

Mis aga siis sai? Kelle jumal jäi Paabelis peale? Jeesus ise ilmutas oma au ja väge keset seda võistlust. Kui kuningas Nebukadnetsar tulikuuma ahju pilgu heitis, oli ta šokis seal avanevast vaatepildist. Ta hüüdis: „Eks me heitnud kolm seotud meest tulle?...„Vaata, ma näen nelja meest vabalt tules käivat ja neil pole midagi viga, neljas aga on välimuselt jumalate poja sarnane.” (Taanieli 3:24-25). Kui Jeesus välja ilmub, peavad Ta vaenlased Ta ees küüru selga tõmbama.

teisipäev, 12. aprill 2016

VANKUMATU USK

Kord, kui olin oma järjekordsel “palvekõnnil”, jagades Jumalaga oma muret osade oma pereliikmete tervise pärast, sai üks piiblikoht väga elavaks mu jaoks: ”Aga kelle peale ta viha tõusis neljakümneks aastaks?... Aga kellele ta siis vandus, et nemad ei saa tema hingamisse, kui mitte neile, kes olid sõnakuulmatud? ” (Heebrealastele 3:17-18)

Leidsin end peale seda läbi pisarate palvetamas: „Issand, need inimesed panid Sind nutma! Kas ma olen ka seda teinud tänu oma uskmatusele? Mul on olnud Sinuga 50 aasta jooksul palju erilisi ja kalleid hetki, Jeesus. Ma armastan Sind ja ma tean, et Sina armastad mind. Kuid olen viimasel ajal kogenud mitmeid kahtlusi, mõeldes: „Miks küll osad mu palved pole siiani vastuseid saanud?“ Seepeale aga kuulsin Jeesuse vaikset, armastavat häält ütlemas: „Ma jään sind alati armastama, David. Ma hoian sind langemast ja luban ustavalt esitleda sind laitmatuna Isa ees. Kuid jah, sinu uskmatus ja vankuv usk teevad mulle tõepoolest haiget.“

Armas Jumala püha, oled ehk sinagi praegu keset hingematvalt suurt tormi? Oled palunud, nutnud ja anunud abi järele, kuid ometi näib kõik nii lootusetu? Võib-olla on su olukord ületanud igasuguse inimliku võimekuse piiri ja sa mõtled: „On juba liiga hilja.“ Kuid las ma öelda sulle – see raskus on usaldatud su kätte põhjusega. Jumal oleks võinud selle kõrvaldada juba ammu ilma, kuid see on Tema võimalus tuua sinus esile vankumatu usk, mida sa vajad. Ta ootab, et usaldaksid Teda mitte vaid selles olukorras, aga ka kõigis eelolevates võimatustes, mida saad kogema selle ajani välja, kui üks päev Tema juurde lähed. Olgu siinkohal kindluse mõttes öeldud, et Tal on sinust väga hea meel. Kuid samas armastab Ta sind piisavalt palju, et ehitada sinus üles usku, mis kannab sind läbi kõiges ja kõikjal.

Palu koos minuga: „Andesta mulle, Issand, et olen pannud Sind nutma. Aita mind mu uskmatuses just praegu.“ Seejärel aga talleta endasse järgmine piiblisalm: „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:6)

esmaspäev, 11. aprill 2016

JÄRGIDES JUMALA KUTSET - Gary Wilkerson

Mõtle sellele väljakutsele, millega Joosua silmitsi seisis, kui palus Iisraeli lastel teha ususamm ja minna üle Jordani tõotatud maale. Seal oli enam kui üle miljoni iisraellase + veel naised ja lapsed. Mõtle vaid kõigile nendele jõupingutustele, mis kulusid kogu selle loo planeerimisele ja teostusele. See aga on just see koht, kus paljud kristlased jäävad toppama, öeldes iseendile: „See kõik on nii raske! See ei saa ju ometi Jumalast olla, või saab?“

Jumala kutse järgimine ei ole alati kerge. Küll aga täiega Tema armust kantud. Peetrus ütleb, et Jeesuse poolt lõpule viidud ristitöö kätkeb endas kõike, mida vajame selleks, et elada Talle. „Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.“ (2 Peetruse 1:3). Sa ei pea elama Jumalale omaenese jõust - Püha Vaim elab oma väega juba sinu sees. Ta varustab sind kõige jõu ja energiaga, mis tarvis, et täita seda, milleks Jumal on sind kutsunud. Sa ei põle kunagi läbi, kui elad ja käid Pühas Vaimus, ammutades jõudu Temast.

Millal iganes oled valmis ületama oma Jordanit, leidub alati inimesi, kes pole sinuga ühel meelel. Veelgi enam – sa võid osad neist lausa marru ajada. Ja kui nende hääled muutuvad liiga valjuks, võid sa hakata kahtlema, kas üldse riskida edasiminekuga või mitte.

Mõtle sellele pingele, mida Joosua koges. Ta oli selle hetkeni olnud väga hea ja tugev juht, teenides seetõttu ka ära rahva suure usalduse. Juhi jaoks, kelle rahvas oli pidevalt ümbritsetud erinevatest ohtudest, oli see suur asi. Võib-olla saad end samastada Joosua dilemmaga. Valmistudes ületama oma Jordanit, ole valmis skeptilisteks reaktsioonideks oma pere, sõprade ja kolleegide poolt, mis kõlavad umbes nii:

"Tahad alustada oma äriga? Sellises majanduslikus olukorras?"

"Tahad astuda just sellist laadi teenistusse? Miks?"

"Mida sa tahad oma eluga teha? No mina sind küll selles ei toeta ja ma ei usu, et Jumalgi taga oleks."

Kuid las ma öelda sulle: julge ususamm ei tõmba ligi vaid skeptikuid, aga ka suure armee Jumala rahvast. Nii leiad eestpalveid, tuge ja jõudu allikatest, kust poleks osanud seda eales oodatagi.

laupäev, 9. aprill 2016

LOOTUSETU ILMA PÜHA VAIMUTA - Jim Cymbala

Maailm on täis raamatuid Isast Jumalast, kes on loonud kogu universumi. Rohkem aga, kui kellestki teisest, kes maa peal elanud, on kirjutatud raamatuid Jeesusest, Jumala Pojast. Kuid kas pole huvitav, et vaid vähesed raamatud on kirjutatud Pühast Vaimust?

Õpetades palvest, kuulutas Jeesus: „Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!” (Luuka 11:13). Võiks ju arvata, et see tõotus tekitaks tohutu igatsuse õppida paremini tundma seda tõotatud Abimeest; seda, Kes Ta on ja mida Ta teeb. Ja veelgi parem oleks muidugi see, kui me kogeksime Teda sama elava ja reaalsena, nagu algkoguduse usklikud seda tegid.

Püha Vaim on Jumala ainus agent siin maa peal. Ta on nö ainus kogemus, mida omada Kõikväelisest Jumalast; ainus viis, kuidas rakendada Jeesuse poolt tehtut oma ellu ja ainus viis, Kelle kaudu mõista Jumala Sõna. Ilma Püha Vaimuta oleme me kui jüngrid enne nelipüha päeva – siirad, kuid segaduse ja pettumustega maadlevad.

Üks suur metodisti kiriku jutlustaja Inglismaalt, Samuel Chadwick, ütles enam kui 100 aastat tagasi: „Ristiusk ilma Püha Vaimuta on lootusetu.“ Algkogudus on väga ehe näide sellest lootusetusest. See koosnes lihtsatest meestest ja naistest. Selle juhid olid endised kalurid ja maksukogujad, kes panid hirmunult plehku, kui Jeesus kinni võeti ja neid kõige enam vajas. Nad polnud kaugeltki mitte ustavad ja julged. Muide, neil polnudki usku ja julgust. Seetõttu olid nad ka inimlikult võttes kõige vähem sobivamad kujud juhtima ja vastutama ühe kristliku ettevõtmise eest.

Samas, peale Apostlite tegude 2 ptk’s kirjeldatud sündmusi, kus Püha Vaim sai välja valatud, said need „eikeegid“ korraga täielikult muudetud. Tänu rohkele usule ja julgusele, pöörasid nad kogu oma kogukonna ja hiljem kogu maailma peapeale. See ei sündinud tänu nende piiblikoolis saadud väljaõppele, sest nad polnudki saanud mingit väljaõpet. Kuid üks, mida nad olid saanud ja omasid, oli Püha Vaimu vägi. Jeesus oli neid juhendanud toetuma Pühale Vaimule kõiges. Algkoguduse kristlased teadsid enam kui hästi, et kristlus ilma Püha Vaimuta on lootusetu.

__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber.

reede, 8. aprill 2016

TÕOTATUD MAALE SISENEMINE

„Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast.“ (Heebrealastele 3:19) Oli vaid üks patt, mis hoidis iisraellasi sisenemast tõotatud maale.

Kaanan ehk tõotatud maa esindab paika, kus valitseb rahu, hingamine, viljakus, kindlustunne, täius, rahulolu. Kõik, mille järgi üks tõeline usklik igatseb. See on ka paik, kus Jumal kõneleb väga selgelt oma rahvaga, juhatades neid ja öeldes: „See on see tee, mida mööda minna!“ Kuid iisraellased ei saanud siseneda sinna tõotatud maale tänu ühele oma patule.

Selleks patuks polnud ebajumalateenistus (kuigi Piibel kutsub neid iisraellasi ebajumalate teenijaks põlvkonnaks). Selleks polnud ka nende tohutu abielulahutuste hulk (Jeesus ütles, et Moose andis sellele põlvkonnale loa lahutada tänu nende südame paadumusele). Selleks polnud ka raev, kadedus, laiskus või tagarääkimine. Selleks polnud isegi nende salajased abielurikkumised. Uskmatuse patt oli see, mis hoidis Jumala rahvast sisenemast Kaananisse. Seetõttu õhutabki Heebrea kirja autor meid täna: „Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse, et keegi ei langeks sellesama sõnakuulmatuse eeskujul!“ (Heebrealastele 4:11).

Olen tundnud paljusid kristlasi, kes on otsustanud võtta oma elu koos Jumalaga tõsiselt. Nad on otsustanud olla innukamad Tema Sõna uurimises ning nad on palvetanud ja paastunud ühe uue veendumusega. Nad on häälestanud oma südamed hoidma kinni Jumalast igas eluolukorras. Olles jälginud nende elusid, olen mõelnud: „Pole kahtlustki, et nende pühendumine teeb meele rõõmsaks. Läbi selle kõige pole neil muud võimalustki, kui peegeldada Jumala rahu ja hingamist.“ Kuid liigagi sageli vastas just vastupidine tõele. Paljud neist ei sisenenud kunagi Jumala hingamisse. Nad olid endiselt ebakindlad, rahutud, kahtlevad Jumala juhtimises ja mures oma tuleviku pärast. Miks? Sest nendega käis kaasas tavapärane uskmatuse haputaigen, mis nullis ära kogu nende pühendumise ja aktiivsuse.

Uskuv jumalasulane hoiab kinni Jumala uue lepingu tõotusest: „Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid.“ (Hesekieli 36:27). Ta hoiab kinni ka sellest Sõnast: „Ma luban teda ligineda ja ta tuleb mu juurde…ma viin nad veeojade äärde tasasel teel, kus nad ei komista.“ (Jeremija 30:21 ja 31:9).

neljapäev, 7. aprill 2016

EI MINGIT VÄRSKET ILMUTUST

Luuka 1 peatükk kätkeb endas ühte ehedamaid näiteid uskmatuse tõsidusest. Te ju mäletate lugu jumalakartlikust Sakariast – Ristija Johannese isast? Sakarias oli pühendunud preester, kes kannatas tänu ühele uskmatuse loole oma elus. Tema lugu illustreerib vägagi selgelt, kui tõsiselt Jumal seda pattu võtab.

Piibel ütleb, et Sakarias „oli õige Jumala silmis, elades laitmatult kõigi Issanda käskude ja nõudmiste järgi.“ (Luuka 1:69) Siin oli üks vaga mees, kes kandis oma positsioonile kohaselt väärikat rüüd. Ta teenis Jumalat viirukialtari ees, mis esindas palvet ja alandlikkust; siira ülistuse tegu. Lühidalt öeldes – Sakarias oli ustav ja sõnakuulelik; jumalasulane, kes igatses Messia tulekut.

Ühel päeval, mil Sakarias oli taas jumalakojas teenimas, saatis Jumal ingel Gabrieli ta juurde ütlema, et tema ja ta naine saavad poja. Gabriel ütles, et nende poja sünd saab olema Iisraelis paljudele rõõmuallikaks ning andis ka Sakariasele täpsed juhised, kuidas seda poissi kasvatada. Samas, ajal, mil ingel kõneles, värises Sakarias hirmust. Ja korraga täitusid selle pühendunud mehe meeled kahtlustega ning ta andis eneses maad tohutule uskmatusele. Ta küsis inglilt: „Kust ma tean, et sa mulle tõtt räägid? Pealegi, mina ja mu naine oleme juba nii vanad.“ (vt Luuka 1:18) Jumal ei suhtunud just kõige rõõmsamalt Sakaria kahtlustesse ja andis talle edasi järgmise sõnumi: „Vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal.” (Luuka 1:20).

Mida see vahejuhtum meile ütleb? Seda, et uskmatus sulgeb me kõrvad Jumala ees. Seda isegi siis, kui Ta kõnetab meid väga selgelt. See lõikab meid läbi värske ilmutuse saamisest ja hoiab eemal lähedasest suhtlemisest oma Issandaga. Ja korraga, kuna me ei kuule enam midagi Jumalalt, pole meil ka millestki jutlustada ega midagi kuulutada. Vahet pole, kui ustavad või targad me ka poleks – nii nagu Sakarias, tõmbame meiegi eneste üle kõrvade ja keele halvamise.

kolmapäev, 6. aprill 2016

VAJADUSE HETKEL

„Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“

(Heebrealastele 4:16). Üks teine piiblitõlge ütleb „paraja aja“ kohta ka „vajaduse hetkel“. Mis on selleks meie „vajaduse hetkeks“? See, kui oleme oma kallist Issandat alt vedanud. Sel samal hetkel, mil teeme pattu, vajame me armu ja halastust ning Jumal kutsub meid minema julgelt ja kindlalt Tema trooni ette, et saada sealt kõike, mida vajame.

Veelgi enam – me ei pea ootama selle järele, et saada oma hinged puhtaks. „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1 Johannese 1:9) Johannes ütleb, et me ei pea püüdma pingutada tunde, päevi või nädalaid selle nimel, et end ise puhtaks saada. See juhtub koheselt niipea, kui oma Issanda ette läheme.

On sul usku Jumala kohesesse andestusse? Suudad sa võtta vastu kohese ja segamatu suhtlemisvõimaluse oma Isaga? Sest see on just see, mida Piibel õhutab meid tegema. Sest see sama usk, mis meid päästab ja meile andestab, on ka usk, mis hoiab meid alal. Peetrus ütleb, et me oleme need, „keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma.“ (1 Peetruse 1:5). Milline imeline tõde!

Samas on su uskmatus see, mis hoiab sind saamast osa Jumala alalhoidvast väest. Ja mida enam me aja jooksul patu pidevate rünnakutega silmitsi seisame, seda enam meeleheidet see meis tekitab. Kuid see ei peaks olema nii. Jumal on andnud meile imelised Uue Lepingu tõotused, kuid neist pole mingit kasu, kui me ei usu neisse ega rakenda neid. Meie Issand on tõotanud istutada oma seadused me südameisse, olla meile Jumalaks, hoida meid langemast, külvata meisse jumalakartust, anda meile jõudu kuuletuda ja käia Tema teedel. Kuid me peame täienisti uskuma sellesse.

esmaspäev, 4. aprill 2016

ÜLEMINEK - Gary Wilkerson

Aastate möödudes hakkavad nii mõnedki kristlased oma usus kõikuma - võimalik, et tänu mõnele möödund’ ajal kogetud sügavale pettumusele. Selleks, et usus edasi minna, peavad nad ületama selle pettumuse, usaldades Jumalat ühel uuel moel.

Võib-olla sa usud ja ootad Jumalalt mõnda õnnistust oma pere või laste jaoks. Või sa usud ja ootad, et ta kaasab sind teatud teenistusse. Võib-olla palud Jumalalt vabadust teatud harjumuslikest sidumistest, või tahad saada vabaks seesmistest võitlustest, mis hoiavad sind usaldamast Teda. Osad meist vajavad väga konkreetseid imesid; üleloomulikke sekkumisi kas meie endi või me lähedaste ellu. Lühidalt öeldes – Jumal kutsub meid läbi kõigi nende olukordade üle. Kui iisraellased jõudsid Jordani jõe äärde, oli Jumala igatsus, et keegi ei jääks maha.

Iga kogenud kristlane võib sulle kinnitada, et pole ühtki muud aega su elus, mil sa kogeks kõige enam hirmu, ärevust, kahtlusi ja ebakindlust, kui siis, kui pead „minema üle Jordani“. Miks? Sest sa oled Jumala poolt tõotatud maa äärel, kuhu sind on kutsutud elama. Ja see on just see aeg, kus hingevaenlane ja ka me oma lihalik loomus osutavad kõige suuremat vastupanu.

Elu on alati lihtsam „siinpool Jordanit“, sest see on mugav – meilt ei nõuta mitte midagi. Kuid kui Jumal õhutab meid liikvele minema, muutuvad asjad, mis kord olid mugavad, ebamugavaks me jaoks. Tundub, et kõik muutub korraga häirivaks, käib alla ja meenutab isegi surmaseisu. Kui me aga punnime pidevalt selle nimel, et jääda oma mugavustsooni, riskime oma nägemuse ja kire kaotamisega, mida elu Jumalaga endaga kaasa toob.

Joosuagi polnud immuunne selle kiusatuse suhtes. Kui Jumal kutsus teda tegutsema, oli Jumala esimene juhtnöör talle: „Ole vahva ja tugev!“ (Joosua 1:6) Jumal ütles seda Joosuale lausa kolm korda nelja salmi jooksul, sest Ta teadis, et Joosua vajas seda kuulda.

Tegemaks seda, milleks Jumal on meid kutsunud, peame koondama kõik oma jõud selleks. Peame õhutama endis üles julgust. Osade jaoks võib see tähendada teatud asjade hülgamist, mis on pakkunud neile võlts turvatunnet. Kui koged oma vaimus pinget, häiritud olekut ja segipaisatust, küsi Jumalalt, miks see nii on? Kui Ta palub sul millelgi minna lasta, võib see olla su esimeseks sammuks usus edasi liikumise teel.

laupäev, 2. aprill 2016

ET ME NEID EI ÄRRITAKS - Carter Conlon

„Aga et me neid ei ärritaks, mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!” (Matteuse 17:27)

Kuigi Jeesus oli just äsja selgitanud oma jüngritele, et nad on vabad templimaksust, ütles Ta ometigi Peetrusele: „Aga et me neid ei ärritaks.“ Ehk teisisõnu: „Et meie tunnistus nende silmis ei kahaneks ja nad ei saaks meile tänaval näpuga näidata, öeldes: „Varganäod! Nad ei maksa templimaksu!““

Apostel Paulus väljendas seda sel moel: „Öeldakse: „Kõik on lubatud!” - Siiski kõigest ei ole kasu.“ (1 Korintlastele 10:23). Jah, me kristlikus elus võib ju olla asju, mis on lubatud, kuid samas peame siiski arvestama ka selle potentsiaalse mõjuga inimestele meie ümber.

Las ma tuua selle kohta ühe näite. Mees, kes mind Jumala juurde juhatas, käis nädalast nädalasse mu ukse taga, jagades minuga evangeeliumi ning rääkides sellest, kuidas ta oli kunagi olnud joodik, naistemees ja mängur. Ja kuigi ma väliselt olin tõrjuv ta jutu suhtes, ei saanud ma kuidagi eitada tõsiasja, et minu ees seisva mehe elu oli tänu Jumala armule täielikult muutunud. See oli midagi, mida lihtsalt pidin tunnistama. Pakkusin talle selle kontrolliks isegi korra õlut. Kui ta oleks selle vastu võtnud, või ma oleks läinud ta koju ja näinud seal laual kasvõi üht klaasikest alkoholi, ei pruugiks ma täna olla kristlane. Sest ma oleks arvanud, et ta on samasugune mees nagu ma ise, kes on oma ellu lisanud vaid religooni. Jah, ta oleks võinud ju öelda: „Oh, see on nii väike asi!“ Kuid minu arusaamist mööda olid asjad vaid kas mustad või valged. Kui ta tõesti oli uus loodu nagu ta kristlaste staatuse kohta selgitas, pidi ka kõik vana olema kadunud. Mis minu arvamusse puutus, siis mingit vahepealset võimalust lihtsalt polnud.

Seetõttu mõistan tänase päevani Jeesuse sõnade olulisust, kui Ta ütles: „Et me neid ei ärritaks.“

__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor.

reede, 1. aprill 2016

KIITUSE MÕJU

Taanieli 3 ptk’s näeme üht võrratut näidet sellest, millist väge kannab endas ülistus keset raskeid aegu. Seal on lugu kolmest heebrea mehest, kelle kuningas Nebukadnetsar põlevasse ahju lasi visata. Need mehed pandi proovile, et näha, kas neil ikka on usku. Või õigemini öeldes – nende usk oli see, mis viis neid sinna ahju. Ilmselgelt oli Jumalal aga hoopis muu plaan. Mõtle: paganatest babüloonlasi ei mõjutanud nende meeste palved ega jutlused kuidagi. Neile ei avaldanud muljet nende meeste tarkus, teadmised või püha elu. Ei! Mis neile muljet avaldas, oli see, et need babüloonlased nägid põlevas ahjus kolme meest rõõmsalt oma Issandat ülistamas, tehes seda oma elu raskeimal tunnil (vt Taanieli 3:24-30)

Jeesus ilmus sinna põlevasse ahju ja ma usun, et Ta esimesed sõnad neile heebrea meestele olid: „Vennad, tõuske nüüd, sest teie ahelad on lahti lastud. Las see paganlik valitsus ja jumalatud inimesed näha teid kiitmas ja ülistamas oma Jumalat keset kitsikuse tundi.“ Need mehed tegidki nii ja Piiblis on öeldud, et Nebukadnetsar oli sellest vaatepildist hämmingus. Ta kargas püsti ja hüüdis: „Mis siin toimub? Me heitsime ju kolm meest ahju, kuid nüüd on seal neid neli ja kolme esimese ahelad on kadunud! Ja vaata, nad kiidavad ning ülistavad seda neljandat Meest!“ (vt Taanieli 3:24-25).

See on see mõju, mida me ülistus ja kiitus katsumuste ajal avaldab. Ehk siis – kuidas sa oled reageerinud oma katsumuste tunnile? Oled sa värisev, jõuetu ja väeta, seismaks vastu hingevaenlase tööle? Kui nii, siis on aeg heita endalt need rasked ahelad ning tõsta ülistavad käed oma Lunastaja poole. Sa oled vaba sõltumata oma raskustest! Ilutse ja ole rõõmus, teades, et see neljas Mees on koos sinuga seal põlevas ahjus. Kristus ilmutab end su katsumuste keskel ning tuli põletab kõik sind siduvad ahelad.

Pealegi, suure tõenäosusega pole tegu mitte läbikatsumise, vaid koolitusega!