teisipäev, 31. mai 2016

PALVEKODA

Tuginedes prohvet Sakarjale, on olemas kolm kohta, kus palve peaks aset leidma: 1. Jumala kojas (koguduses) 2. Igas kodus ja 3. Isiklikus palvekambris. Issand ütles Sakarjale: „Ja ma valan Taaveti soo peale…kaastunde ja anumise vaimu…Ja maa teeb kaebust, iga suguvõsa eraldi: Taaveti koja suguvõsa eraldi (viitab kogudusele)…Leevi koja suguvõsa eraldi (viitab perele või kodule) ja nende naised eraldi (viitab üksikisikutele).“ (Sakarja 12:10, 12-13)

Ajal, mil Sakarja seda rääkis, oli Iisrael ümbritsetud oma vaenlaste poolt, kes neid rõhusid ja hävitasid. Rahva seas valitses tohutu hirm ja värisemine, kuid siis saabus see võrratu sõna: „Jumal saab tegelema nende kurjusejõududega, kes on teie vastu, mistõttu hakake innukalt oma pühkodades palvetama. Hakake kodudes palvetama. Hakake oma salajases palvekambris palvetama. Püha Vaim tuleb ja varustab teid varustatuse ja armu vaimuga, andes teile võime paluda.“ Näed sa Jumala sõnumit ka meile selles lõigus? Ta ütleb oma igas eas kogudusele: „Ma tahan valada oma Vaimu te üle kesk’ häda ja ohtu. Kuid ma vajan selleks palvetavaid inimesi, kelle üle seda valada.“

Kõik Vana Testamendi prohvetid kutsusid Jumala rahvast üles ühisele palvele. Jeesus ise kuulutas: „Minu koda hüütagu palvekojaks!“ (Matteuse 21:13). Fakt on see, et ristikoguduse palved on muutnud maailma ajalugu. Mõtle: Püha Vaim valati esmalt välja Jumala kojas, seal ülemises toas. Kohas, kus apostlid „olid püsivalt ühel meelel palvetamas“ (Apostlite teod 1:14). Me teame sedagi, et ingel päästis Peetruse vanglast ajal, mil „suur hulk rahvast oli kokku tulnud palvetama.“ (Apostlite teod 12:12). Peetruse vabastamise nimel peeti pidevalt ühispalveid.

Jumal vabastab oma koguduse palvete peale suurel hulgal väge. Seetõttu ei saa ka üleskutset palveks alahinnata. Me teame, et kogudusele on antud ülesanne võita kadunud hingi, teha heategevust ja olla kogunemispaigaks, kus kuulutatakse Jumala Sõna. Kuid esmalt ja kõige olulisema asjana peab kogudus olema palvekoda. See on koguduse kõige esmane kutse, kuna kõik need ülejäänud aspektid koguduse elus saavad ka alguse palvest.

esmaspäev, 30. mai 2016

KÕIKEHÕLMAV RAHU - Gary Wilkerson

See pole mingi patt öelda: “Jumal, praegune aeg mu elus on enam kui hingemattev ja ebamugav. Seetõttu vajan su jõudu ja julgust.“ Jumal lausa kutsub meid üles taolisele palvele ja ülestunnistusele. Küll aga on Jumalal probleeme kristlastega, kes ütlevad: „Ma astusin usus välja, kuid niipea, kui hakkasin kaotama oma rahu, ma teadsin, et see pole Temast. Nii et ma peatusin.“ Taolise mõtteviisi probleem peitub järgnevas: kui me lõpetaksime usus käimise igakord, kui meil kaob rahu, ei teeks me Jumala heaks mitte kui midagi.

Jah, meil peaks olema kõikehõlmav rahu, mis läbiks kõike, mida teeme. Taoline rahu lähtub Jumala Sõnast. Samas aga peame teadma sedagi, et kui oleme ajamas oma Isa asja, lööb me rahu aegajalt kõikuma. Isegi sellist usumeest nagu Joosuat, raputati. Seetõttu Jumal ütleski talle: „Ole vahva ja tugev!“ (vt Joosua 1:6, 7 ja 9)

Ma tean, et mu isa David Wilkerson, poleks iialgi läinud New York City’sse gängiliikmete sekka toimetama, kui ta oleks pidanud igat rahu puudumist Jumala märgiks peatuda. On aegu, kus peame kuulma Jumala häält ka keset raputusi. Tema igatsus me suhtes on, et me ei annaks keset kaootilisi aegu alla, vaid õpiks eristama Tema Vaimu häält. See on see, kuidas leiame rahu keset aegu, mil meie väikest maailma raputatakse.

Sajand tagasi oli Hiinas mitmeid ustavaid misjonäre, kes veetsid seal aastakümneid ilma, et neil oleks oma jõupingutuste järel midagi suurt olnud ette näidata. Osade töö tulemusena oli pöördunud vaid 1-2 inimest, teistel polnud sedagi. Nad kannatasid aastakümneid raskete ja rõhuvate tingimuste all. Paljud ka surid või saadeti maalt lihtsalt välja. Neil polnud vähimatki põhjust uskuda, et nende jõupingutused oleksid tähendanud midagi enamat kui vaid üht tohutut läbikukkumist.

Täna aga ülistab kümneid miljoneid kristlasi ainuüksi Hiina põrandaalustes kogudustes Jumalat. Sotsioloogid väidavad, et aastaks 2050 ületavad Hiina kogudused kõigi kristlaste arvu kogu maailmas. Ehk siis – olid nende misjonäride jõupingutused tõesti läbikukkumine? Üldsegi mitte! Need sulased külvasid ustavalt seemneid, teadmata, mis saab olema selle kõige tulemus. Enamus neist surigi nägemata oma töö vilja. Seetõttu tahan julgustada sind võtma nende eeskuju südamesse. Mil iganes seisame silmitsi negatiivsete olukordadega – meie asi on siiski kuuletuda Jumalale, usaldades tulemused Tema hoolde.

laupäev, 28. mai 2016

VAATA SIIS, KUIDAS JUMAL SIND ÕNNISTAB - Claude Houde

Olin just jaganud Jumala Sõna Times Square’i koguduses Manhattanil, mille rajajaks oli pastor David Wilkerson. Sõime peale seda õhtust koos ja jalutades tagasi, tahtsin küsida nõu ta käest, kuna olime mõne kuu pärast avamas oma uut kogudust. Pastor Wilkerson – enam kui 40 raamatu autor, rajas Teen Challenge’i keskused, mis toovad vabadust paljudele sõltlastele üle maailma. Lisaks sellele on ta rajanud organisatsiooni World Challenge, mis toetab misjonitööd üle maailma + veel lugematul hulgal muid teenistusi. Oma hilisemas eas kõneles pastor Wilkerson erinevatel konverentsidel tuhandetele pastoritele silmast silma. Teda peeti meheks, kes tõeliselt pitseeris kogu me põlvkonna Jumalale.

Olin pisut närvis. Pastor Wilkerson oli ühtpidi väga alandlik mees; lahke, kena ja tähelepanelik. Samas aga ka äärmiselt tõsine ja jõuline. Ma armastan, austan ja imetlen teda, olles nii ütlemata tänulik kõige eest, mida ta on teinud nii minu kui jumalariigi töö heaks prantsuse kogukonnas.

Jalutades temaga ülerahvastatud New Yorgi tänavatel, mis olid nii eredalt valgustatud otsekui olnuks päev, ei tahtnud ma öelda üht ainustki valet asja. Kogunud lõpuks julgust, pahvatasin ühe jutiga: „Pastor Dave, me alustame peagi uue kogudusega. Oleks teil mulle selles osas mingit nõu anda? Ehk mida ma öelda tahan, on see, et kui oleks vaid üks asi, mida ma peaks teadma või tegema, siis mis see teie arust oleks?“

Olin hämmingus tema vastusest. Ta jäi surmtõsiselt keset teed seisma ja vastas hämmastava jõulisuse ning põleva kirega: „Et siis sa tahad teada, mis see võti on? Kohe ikka päriselt tahad teada või?“ Vastasin poolkatkendliku häälega: „Jah, härra, ma tõesti tahan teada!“ Korraga kogu ta olemine ja hääletoon muutus ja ta nägu lõi särama. Otsekui laps, kes teab mingit ütlemata olulist saladust, vastas ta: „Otsi üles vaesed! Anna vaestele! Aita vaeseid! Pane kogu oma süda ja jõud nende inimeste aitamisse, kes sulle selle eest kunagi tagasi tasuda ei saa.“ Seejärel aga peatus hetkeks ja teatas siis täie rõõmuga: „Ja vaata siis, kuidas Jumal sind õnnistab!“

„Kes halastab hädaliste peale, on õnnis. ” (Õpetussõnad 14:21).

__________
Claude Houde on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 27. mai 2016

TÕOTUSED UUENDADA JA ANDA JÕUDU

Olen enam kui veendunud, et Kristuse Ihu on praegusel ajal Saatana tuliste rünnakute all. Teame ju kõik, et Saatan on alati jõuliselt rünnanud Jumala rahvast, tuues kaasa tohutuid kannatusi. Märtrite veri on voolanud aastasadu. Jumalakartlikke jumalasulaseid nagu Iiob, on igatpidi läbikatsutud. Kuid need rünnakud, mida Jumala ustavate vastu tänasel päeval näeme, on ikka Saatana kõrgeim tase.

Nii nagu kurjus mühab üle kogu maailma, mühavad ka Jumala kogudusele osaks saavad katsumused. Enneolematul hulgal haigusi, häda, probleeme ja kannatusi kannatuste järel, mis kõik muudavad võiduka elu elamise ükskõik, millise kristlase jaoks, peaaegu et võimatuks.

Meie usk ja jõud võivad nõrkeda, kuidas samas on Jumal andnud meile imelisi tõotusi nendeks nõrkuse aegadeks, kus Ta on lubanud taastada ja uuendada meid. Siinkohal mõned neist tõotustest, mis on mind läbi aegade kandnud:
  • „Jumal on mu tugev paik ja vägi, tema teeb laitmatuks mu tee…Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest. Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid minust vägevamad…tema on kilbiks kõigile, kes tema juures pelgupaika otsivad.“ (2 Samuel 22:33, 17-18, 31).
  • „Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks.“ (2 Saamueli 22:40).
  • „Issand annab tugevuse oma rahvale; Issand õnnistab oma rahvast rahuga.“ (Psalmid 29:11)
  • „Iisraeli Jumal; tema, kes annab võimu ja tugevust rahvale. Tänu olgu Jumalale!“ (Psalmid 68:36)
  • „Ära hülga mind, kui mu ramm lõpeb… Ma tulen Issanda Jumala vägitegudega.“ (Psalmid 71:9, 16)
  • „Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus…Nad saavad rammule rammu lisaks ja ilmuvad Jumala ette Siionis.“ (Psalmid 84:6,8).
Usud sa, et su Jumal on tugev nagu psalmist seda kuulutab? Kui nii, siis mitte ükski vägi ei saa Tema vastu. Usalda kõik Tema võimsa käsivarre hoolde ja Tema sillutab sulle tee. Kuid kõige enam usu Tema sõna: „Sel päeval, mil ma appi hüüdsin, vastasid sa mulle; sa tegid mind julgeks, mu hinges on tugevus.“ (Psalmid 138:3)

neljapäev, 26. mai 2016

KESET RASKEID AEGU

Ma ei pruugi näha kinnitust sellest, kuid Jumal on alati tegutsemas. Olgu see päevasel ajal või öötunnil, mil magan – Tema on valmistamas teed mu jaoks. Ja Tema plaan on alati täpses ajakavas, isegi, kui mulle tundub, et Ta tegutsemises esineb viivitusi. Selleks aga, et Ta tõotused saaksid täituda, peab Ta esmalt tegema tööd sügaval minu sees. Kord vaatan tagasi neile katsumuste aegadele ja ütlen: „Issand, nüüd ma näen. Sa olid seal kogu selle aja, tegutsemas selle ime esiletuleku nimel!“

Neil, kes on meeleheitel, võib tekkida kiusatus mitte suhelda enam Jumalaga. Samas võivad sellisel käigul olla surmavad tagajärjed. Sa võid Psalmides 88 leida ehk kirjelduse selle kohta, millest oled läbi minemas. Jumalakartlik mees Heeman jagab seal oma lootusetut seisu: „Mu hing on täis õnnetust ja mu elu on jõudnud surmavalla lähedale. Jumal on mind pannud kõige sügavamasse hauda, pimedasse paika, suurtesse sügavustesse. Mu sõbrad on mu hüljanud ja ma olen kinni ega pääse välja. Mu silmad on otsa jäänud mu viletsuse pärast.“ (autori tsiteering Psalmist 88)

Seejärel aga esitab Heeman Jumalale väljakutse: „Kas sina teed imet surnutele? Või tõusevad kadunud üles sind kiitma? Kas jutustatakse hauas sinu heldusest, kadupaigas sinu ustavusest? Kas tuntakse pimeduses sinu imetöid ja su õiglust unustusemaal?“ (Psalmid 88:11–13). Ehk teisisõnu ütleb Heeman: „Issand, ma vajan imet ja kohe praegu, mitte ülestõusmist. See on mu viimane lootus, sest peagi on juba hilja, kuna olen surnud. Jumal, Sul on siin üks tähtaeg täita. Aita mind! Miks Sa mind küll eemale tõukad? Miks küll oma palet mu eest peidad? Miks Sa küll ei vasta mu appihüüetele?“ Vat see on lootusetus, meeleheide ja eeldavasti üks võimatu olukord.

Mida küll üks jumalakartlik hing sellises seisus teha saaks? Kuidas sellisele olukorrale reageerida? Nii nagu Heeman, peame meiegi hüüdma ööd ja päevad: „Issand, mu pääste Jumal, päeval ma kisendan, öösel ma olen sinu ees. Tulgu mu palve sinu ette, pööra oma kõrv mu halisemise poole!...Aga mina hüüan sind appi, Issand! Ja mu palve jõuab vara su ette.“ (Psalm 88:2–3, 14).

Siin on 3 asja, mida mina keset oma kõige raskemaid aegu teen:
  1. Ma võtan vastu ja usun oma Taevase Isa armastusse ja heasse tahtesse
  2. Ma valan oma südame välja Ta ette, hüüdes vaikuses Ta poole
  3. Ma julgustan igapäevaselt oma hinge Tema tõotustega

kolmapäev, 25. mai 2016

PALVE KLASSIRUUM

Vahel me võtame palvet liiga kergelt. Kui aga raskeks läheb, leiame end Jumalaga palves maadlemas iga päev, kuni leiame oma vaimus rahu, et Tal on kõik kontrolli all. Mida enam tahame kogeda seda kindlust, seda sagedamini leiame tee oma palvekambrisse.

Üks on kindel – Jumal ei lase ühelgi katsumusel tulla me ellu muu pärast, kui vaid armastuse teona. Me näeme seda eriti hästi Efraimi suguharu puhul Iisraelis. See rahvas koges tõelisi saatuselööke, mistõttu nad hüüdsid meeleheitlikult Jumala poole. Tema aga vastas: „Ma olen küll kuulnud, et Efraim haletseb iseennast…“ (Jeremija 31:18)

Nii nagu Taavet, nii tunnistas Efraimgi: „Sina oled mind karistanud ja ma olen saanud karistuse nagu tõrges härjavärss. Too mind tagasi, et saaksin pöörduda, sest sina oled Issand, mu Jumal!“ (Jeremija 31:18). Ehk teisisõnu: „Issand, Sa oled karistanud meid põhjusega. Me olime kui noored, taltsutamatud härjavarsad, täis energiat, kuid Sina karistasid meid, et taltsutada meid oma teenistusse. Sa võtsid meie metsikuse oma kontrolli alla.“

Jumalal olid Efraimi suguharuga suured plaanid. Viljakad ja rahuldust pakkuvad plaanid. Kuid esmalt tuli neid juhendada ja välja koolitada. Seetõttu Efraim kuulutaski: „Ma kahetsesin ja pärast seda toodi mind mõistusele.“ (Jeremija 31:19). Tegelikult aga ütles ta: „Minevikus, kui istusime Jumala klassiruumis, et saada ettevalmistus Tema teenistuseks, ei olnud me korrigeeritavad. Me tormasime sealt minema, hüüdes: „See on liiga raske!“ Olime põikpäised ja nihverdasime end ikka selle ikke alt välja, millesse Jumal meid oli köitnud. Seejärel pani Ta meid tugevama ikke alla, kasutades oma armastavat saua, murdmaks meie põikpäist tahet. Nüüd oleme Tema ikke suhtes järeleandlikud.“

Meiegi oleme kui Efraim – noored, enesekesksed härjad, kes ei taha saada ikestatud. Me väldime kündmise, valu kogemise ja saua all olemise korda. Ühtlasi ootame kõigi võitude, õnnistuste ja viljakuse kogemist kohe praegu, vaevu kuulutades Jumala tõotusi või „saades need kätte usus“. Me ärritume mõttest saada koolitatud oma salajases palvekambris või Jumalaga maadlemisest, kuniks Ta tõotused on täitunud me elus. Kui aga raskused tulevad, mõtleme: „Me oleme Jumala valitud rahvas! Kuidas see siis nüüd meiega niimoodi juhtus?“

Palvekamber on meie klassiruum. Kui meil aga pole neid „isiklikke aegu“ vaid koos Jeesusega ja me kipume kergesti kalduma kõrvale neist, pole me ka valmis, kui suured vetevood meid tabavad.

teisipäev, 24. mai 2016

OLULINE JEESUSELE JA TEMA KUNINGRIIGILE

Vanaema Carosso, minu abikaasa Gweni ema, suri 95-aastaselt. Ta oli palvenaine, loomult vaikne ja mitte midagi eeldav. Peale tema Issanda juurde lahkumist, leidsime Gweniga ta sahtlist karbi, mis oli täis panga kviitungeid paljudest aastatest. Vanaema Carosso kulutas üsna vähe iseenda peale, küll aga näitasid need kviitungid, et ta oli aastaid toetanud misjonäre, saates neile korraga 5, 6 või 10 dollarit. Kogu selle aja oli vanaema Carosso arvanud, et ta ei tee just palju jumalariigi töö heaks. Ta ütles, et tal pole mingeid ande ega teenistust. Kuid ta oli Jeesusele ja Tema kuningriigile sama oluline, kui paljud need misjonärid, keda ta oma väikeste ohvriandidega aastaid toetas.

Kui meie kallis Issand neile võrratutele misjonäridele, keda vanaema toetas, nende tasud välja jagab, saab vanaemagi osa kõigist nende vaimulikest sõjavõitudest. Ära unusta, mida Jeesus ütles selle vaese lesknaise kohta, kes pani ohvrikarpi oma viimased pennid: „See vaene lesknaine pani rohkem kui kõik muud.“ (Luuka 21:3). See lesknaine andis kõik, mis tal oli.

Mu naine Gwen oli aastaid kodune, kui mina evangelisatsiooni rinnetel ringi rändasin. Gwen on paljuski oma ema moodi – vaikne, mitte midagi eeldav ja pühendunud oma perele. Kõik need aastakümned, mis mina maailmas ringi rändasin ja jumalariigi tööd tegin, olin ma suurema osa ajast kodust eemal. Gwen pidigi jääma maha, et kanda hoolt meie 4 lapse eest, olles alati olemas, kui nad koolist tulid või midagi vajasid.

Oma reisidelt naastes, rõõmustas Gwen ühes minuga kõigi nende hingede üle, kes olid võidetud Kristusele ja narkomaanide-alkohoolikute üle, kes olid vabaks saanud. Tal endal polnud võimalik minna ja seda kõike teha. Kuulsin teda mitmeid kordi ütlemas: „Ma ei oska jutlustada või laulda. Ma ei ole kirjutaja. Mul on tunne, et teen nii vähe kui üldse midagi, Issandale.“ Samas aga jõudis ta uskumusele, et tema kutse oli olla ustav abikaasa ja ema (ning mingist hetkest alates ka vanaema).

Seda sõnumit kirjutades, ütlesin oma naisele: „Sel päeval, mil ma seisan Jeesuse ees ja kui minu hingede võitmist ning teenistuste rajamist peetakse vähegi meelepäraseks Talle ning mulle antakse selle eest mingi tasu, siis sina Gwen, saad sellest võrdse osa.“

esmaspäev, 23. mai 2016

ARMASTUS LÄHEB SAMMU VÕRRA KAUGEMALE - Gary Wilkerson

Osa kristlasi arvab, et rahu tegemine tähendab konfliktide vältimist, kuid tegelikult viib see hoopis enamate lahknemiste, tülide ja korralageduseni. Millal viimati püüdsid vältida kellegagi vastasseisu, mis iseenesest olnuks vajalik? Olid sa selle inimese suhtes passiiv-agressiivne, hoides tagasi headuse ja lahkuse väljendamist? Olid su E-mailid ja Facebooki postitused nende suhtes teatud alatooniga?

Konflikti vältimises pole midagi vaimulikku. Mitte grammivõrdki. Muideks, Jeesus käsib meil teha just vastupidist, andes meile isegi spetsiaalsed juhised, kuidas vastavas olukorras käituda. „Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud.“ (Matteuse 18:15). Jeesuse juhatus siin on tulvil tarkust. Klaarides kellegagi asju nelja silma all, hoiad alal selle inimese väärikuse vaatamata tema patule. See laseb tõel paista valgust tema patu üle.

Samas, kellegagi niimoodi tegelemine pole vaid ühekordne teema. Miks? Esiteks, see ei pruugi toimida, nii nagu ka Jeesus sellele viitas. „Kui ta sind aga ei kuula…“ (Matteuse 18:16) Samas pole see ka mingi selline teema, peale mille teostamist kõnnid lihtsalt minema ja ütled: „Noh, tegin nüüd, mis Jeesus käskis. Ongi kõik. Selle selliga pole mul enam mingit pistmist!“ Jeesuse sõnul peame tegema siiski enamat, sest armastus läheb alati sammu võrra kaugemale: „Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi.“ (Matteuse 18:16).

Kuid lugu ei lõppe isegi seal veel. Armastus läheb alati sammu võrra kaugemale – ikka ja jälle. „Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner! (Matteuse 18:17). See viimane klausel tundub kui lõpliku hülgamisena, aga pole seda mitte. Meie teod peavad inimesele peegeldama tagasi tema patust käitumist, et ta võiks parandada meelt ja nautida taas osadust.

Taoline tegutsemise jada näitab meile veel midagi. See õpetab meile, kui kaugele on Jumal oma armus valmis minema ja mis on selle hind meile kui Tema armu agentidele. Jumala süda on alati selle poolt, et tuua kadunud lambad tagasi karja juurde. Kui kaugele aga see arm ulatab? Jeesus ütles Peetrusele, et me peame andestama oma patustavale vennale „seitsekümmend korda seitse korda“, mis teisisõnu tähendab seda, et nii palju, kui tarvis. Taaskord, see nõuab „oma elu ristile panemise“ laadset armastust. See on armastus, mis ütleb: „Olen endiselt olemas su jaoks ja ma ei kao kuhugi.“ Taoline armastus nõuab Vaimu täis elu, kuna omaenese lihalikus loomuses pole me kohe kindlasti selleks võimelised.

laupäev, 21. mai 2016

VÄESTATUD TEGEMA SUURI ASJU - Nicky Cruz

Meile sinuga on antud suurim and, mida me suudaks eales ette kujutada või paluda. Meile on usaldatud kõige võimsaim õnnistus, mida me saaks eales saada ja selleks on Püha Vaimu and. Jumala Vaim. Vaim, kes on Jumal, kes elab meie sees, juhatab ja juhib meid ning väestab meid tegema suur ja võimsaid asju. Selle anniga aga käib kaasas ka suur vastutus. Seetõttu peame võtma selle ja kasutama seda Jumala auks. Kasutama seda Jumala au ja Tema kuningriigi edasi viimiseks.

Kui me liigume Jumala õnnistustes, ei saa me kunagi unustada selle õnnistuse allikat või põhjust, miks Ta meid õnnistab. Ta pole andnud seda meile selleks, et muuta me elu mugavamaks, vaid selleks, et väestada meid suuremaks teenimistööks.

Mitte kellelegi teisele ei lähe hingede päästmine nii palju korda kui Jumalale. Ta süda põleb nende suhtes, kes vajavad Tema armastust ja andestust; nende suhtes, kes keelduvad usaldamast oma tulevikku Tema hoolde; nende suhtes, kes peavad alles jõudma selleni, kui väga Ta neid armastab ja neist hoolib; kui väga Ta tahab hoida neid oma armastavate käte vahel, puhudes ära kõik nende valud ning tuues neid igaviku mõiste sisse!

Jumal elab selle päeva nimel, mil taeva õmblused sõna otseses mõttes rebenevad hingede lõputa mahu all ja Ta on usaldanud selle sinu ja minu hoolde, et näha seda sündimas. Ta on pannud kogu oma usu ja lootuse meie peale, et kannaksime seda koormat Tema eest ja viiksime lootuse sõnumi kadunud maailmani. Ta igatseb, et me arendaks oma südameis hingedes kinni olemise mõtet.

Kui sa ei ole veel saanud osa sellest põlemisest hingede pärast, mida Jumal tahab, et igaüks meist omaks; sellest kirest, mida Jeesus peegeldas oma maise elu ajal, siis alusta kohe täna, paludes Jumalal põletada see pitserina oma südamesse.

„Vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.” (Apostlite teod 1:8)

__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 20. mai 2016

SEISTES SILMITSI VÕIMATUSTEGA

Mul on eriline sõna igaühele, kes seisab silmitsi võimatustega: „Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu.“ (Sefanja 3:17). Siin on auline ilmutus Jumala vankumatust armastusest oma rahva vastu. Piibel ütleb meile, et Ta tunneb oma armastuses rõõmu me vastu! Heebreakeelne tähendus sellele mõttele peitub selles, et Jumal ei kahtle grammivõrdki oma armastuses meie vastu. Ehk teisisõnu – Ta armastus me suhtes on paika pandud ja Ta ei võta seda kunagi ära. Meile lausa öeldakse, et Jumal on nii rahul oma armastuses meie vastu, et Ta lausa hõiskab sellest.

Suudad sa seda ette kujutada? Jumala rõõm sinu üle on taevas kogetav ja nähtav. Või nagu John Owen seda piiblisalmi tõlgendab: „Jumal hüppab suurest rõõmust.“ Veelgi enam, Paulus ütleb meile, et kõik, mis ei joondu jumaliku korraga – mis külvab uskmatust ja segadust – muutub täiega Jumala armastuse ilmsiks tulekul. „Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus“ (Tiituse 3:4) Sellele eelnevas salmis ütleb Paulus: „Meiegi olime kord ju arutud, sõnakuulmatud, eksijad…“ (Tiituse 3:3). Ehk teisisõnu: „Kõik oli korrast ära. Me usk ei ületanud ega võitnud midagi, kuniks Jumala armastus ja headus tulid esile, mida Isa meile läbi Kristuse külluslikult jagas.“

Kui Paulus räägib Jumala armastuse „ilmumisest“, kasutab ta selleks kreekakeelse sõna juurt, mis viitab millelegi ülimõjusale. Ehk lühidalt öeldes: Jumal vaatas me väetite, võitlevate hingede peale, täis hirmu ja kahtlusi ning saatis selle ülimõjusa ilmutuse, mille sõnum oli: „Minu armastus vabastab teid. Hingake minus ja tundke rõõmu minu armastusest teie vastu.“

Ma tänan Jumalat selle päeva eest, mil Ta armastus mulle „ilmus“. Ükskõik, mis koguses usku, ei suuda seista vastu võimatustele, kui absoluutselt kõik asjad – iga väiksemgi probleem ja kannatus – pole usaldatud meie Isa armastava hoole alla. Keset oma kõige hullemaid olukordi, pean mina lihtsalt hingama oma lihtsas usus.

neljapäev, 19. mai 2016

LIIGU EDASI USUS

Las ma öelda sulle – me oleme sõjas! Sa seisad silmitsi kurjuse jõududega, kes kõigi valede isa esindajatena sõdivad su usu vastu. Tema on see, kes on istutanud kõik need väikesed mõtted su pähe nagu: „Kus su Jumal siis on? Asjad lähevad ju üha hullemaks! Su valu, kannatuste ja vajaduste hulk üha kasvab! Kui Jumal on tõotanud valmistada sulle päästetee, siis kus see tee nüüd on? Kus su Jumal siis on, kui Teda kõige enam vajad?“ Sind raputatakse ja luhvitatakse ja sul on keset seda kõike tunne, et oled kaotanud igasuguse usu. Kuid mul on sulle häid uudiseid – Jumal ei ole pahane su peale!

Sa võid nüüd küsida: „Kas see siis ei tee Jeesusele haiget, kui ma Teda ei usalda? Kas Ta pole siis kurb, kui muudkui pendeldan edasi-tagasi, seades kahtluse alla nii Ta Sõna kui ustavuse?“ Jah, absoluutselt! Kuid isegi need, kelle usk on löönud kõikuma, võivad siiski hoida oma pilgu Jeesusel. Me Issand on nii kannatlik ja nii armuline. Ta kuuleb kõiki me nurisemisi ja küsimusi; näeb nii palju kahtlevaid mõtteid me peas ja ometi vaatab me peale andestuse ja kaastundega.

Peale seda, kui Peetrus oli Jeesuse tundmist kolmel korral eitanud, sai ta elu siiski taastatud ja ta elas erakordset usuelu. Mäletad, Jeesus andis talle selle julgustuse sõna juba paasapühade ajal: „Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!” (Luuka 22:32). See on Issanda sõna ka sulle ja mulle. Ta ütleb meile nii nagu Ta Peetruselegi ütles: „Hoia oma pilk minul. Sa tuled sellest läbi ja saad aitama oma kristlastest õdesid-vendi minu kojas.“

Me näeme hiljem Apostlite tegude raamatus (Ap.12_1-10), kuidas Peetrus istub vanglas. Siis aga ilmub talle ingel, purustab kõik ta ahelad ja käsib tal tõusta ning lahkuda sealt. Sel hetkel ei vaadanud Peetrus ühelegi võimatusele enda ümber – ei raudväravatele, millest ta pidi läbi minema ega ka paljudele sõduritele-valvuritele, kellest möödumine oli enam kui ohtlik. Selle asemel tõusis Peetrus hoopis ingli käsu peale usus püsti ja raudväravateni jõudes avanesid need kui iseenesest.

Nõnda saab olema sinugagi, armas Jumala püha, kui vaid oled valmis tõusma ja liikuma edasi usus.

kolmapäev, 18. mai 2016

TÄIESTI VEENDUNUD

Aabraham ei kõikunud oma usus. Pigem oli ta „täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.“ (Roomlastele 4:21). Ta uskus, et Jumal on võimeline tegema eimillestki midagi. Ja nii ta on – meie Issand loob midagi ei millestki. Sellest annab kinnitust kasvõi 1 Moosese raamat, kus näeme, et Jumal lõi kogu maailma eimillestki. Ta loob üheainsa sõnaga ja nii võib Ta luua imesid meiegi heaks – eimillestki.

Kui kõik muu laguneb koost – kui iga su mõte ja plaan on omadega luhta jooksnud – siis see on just see aeg, mil usaldada kõik Jumala hoolde. See on aeg loobuda oma kindlameelsusest selles osas, et leiad oma pääste ja lahendused kusagilt mujalt. Ja kui sa siis oledki valmis lõpuks uskuma, pead sa võtma Jumalat mitte kui potiseppa, kes vajab savi, vaid kui loojat, kes teeb midagi eimillestki. Kasutamata mitte midagi sellest maailmast või selle materjalidest, tegutseb Jumal viisidel, mida sa poleks osanud uneski ette näha.

Kui tõsiselt võtab Jumal me usku Temasse keset võimatusi? Vastus sellele küsimusele peitub Sakariase, Ristija Johannese isa loos. Sakarias sai ingli külastuse osaliseks, kes ütles talle, et ta naine Eliisabet saab tooma ilmale väga erilise lapse. Kuid Sakarias, kes oli juba sama elatunud kui Aabraham, keeldus seda uskumast. Ainuüksi Jumala tõotusest ei piisanud talle, mispeale ta vastas inglile: „Millest ma võiksin seda ära tunda? Mina olen ju vana mees ja mu naine on väga eakas.” (Luuka 1:18) Ehk lihtsamalt öeldes – Sakarias arvestas kõigi võimatustega, öeldes: „See pole võimalik. Sa pead tõestama mulle, kuidas see kõik saab sündima.“ See lihtsalt ei tundunud loogiline.

Sakariase kahtlused valmistasid aga Jumalale pahameelt, nii et ingel ütles talle: „Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal.” (Luuka 1:20) Kogu loo sõnum on väga selge: Jumal ootab, et me usuks Teda, kui Ta meile midagi ütleb. Sama kinnitab Peetruski, kui ta kirjutab: „Sellepärast ka need, kes kannatavad Jumala tahtmise järgi, usaldagu oma hinged head tehes tema, ustava Looja hoolde.“ (1 Peetruse 4:19)

teisipäev, 17. mai 2016

JUMALALE MEELEPÄRANE USK

„Ta (Aabraham) ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.“ (Roomlastele 4:19)

Tõelise usu tuum on leitav just selles salmis. Jumal oli just tõotanud Aabrahamile, et ta saab endale poja, kes saab kui seemneks paljudele rahvastele. Märkimisväärne on see, et Aabraham ei kohkunud selle tõotuse ees tagasi, kuigi oli juba ammu lapse sigitamise east väljas. Selle asemel võime lugeda hoopis Piiblist, et peale tõotuse saamist „ei jäänud ta usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.“

Inimlikult võttes oli selle tõotuse täitumine võimatu. Kuid Aabraham ei jäänud kinni sellesse võimatusse. Pauluse sõnul ei mõelnud me suur usuisa kordagi, kuidas Jumal küll seda tõotust täita kavatseb. Ka ei hakanud ta Jumalaga arutlema: „Aga Jumal, mul pole ühtki seemet, mida külvata. Ja ka Saara üsa on juba surnud viljastumiseks. Mu naine on juba ammu üle lapse saamise ea, nii et kuidas Sa seda kõike küll teha kavatsed, Issand?“ Selle asemel, et taolisi küsimusi oma peas kedrata, Aabraham lihtsalt ei pööranud tähelepanu neile asjadele.

Fakt on see, et kui Jumal tegutseb, et tuua esile usku, mis on läbi katsutud ja kallim kullast, surmab Ta esmalt kõik inimlikud võimalused ja allikad. Ta sulgeb ukse inimlikele arutlemistele, minnes mööda igast võimalikust inimlikust lahendist.

Jumalale meelepärane usk sünnib surnud olekust. Pean siinkohal silmas inimlike võimaluste surnud seisu. See on koht, kus inimlikud plaanid võivad küll algul õitseda, kuid leiavad seejärel oma lõpu. See on koht, kus inimlikud lootused võivad pakkuda hetkelist kergendust, kuid kukuvad seejärel kokku, tuues kaasa abituse tunde. Oled sa kunagi olnud sellises surnud seisus? On sul olnud tunne, et sul pole enam mingeid valikuid? Et sul pole enam kedagi, kellele helistada. Et taevas kõmiseb kui vask vastu su palvetele ja need kukuvad kolinal tagasi maale.

Las ma sel juhul kuulutada sulle – see on Jumala töö. Tema Vaim teeb oma tööd su sees, et lõpetaksid võimatustele mõtlemise; et lõpetaksid inimlike lahenduste ja ressursside otsimise ja omaenese tarkuses väljapääsu leidmise. Püha Vaim õhutab sind: „Lõpeta abi otsimine inimestelt! Ning lõpeta mõtlemast sellele, kui lootusetu su olukord on. Need kõik vaid takistavad sind uskumast.“

esmaspäev, 16. mai 2016

AINUKE LAHENDUS - Gary Wilkerson

See viis, kuidas Paulus Korintose kogudusele kirjutab, paneb kergesti arvama, et nad maadlesid sagedaste, suurte pattudega. Samas aga on fakt seegi, et neil oli eriliselt palju Püha Vaimu ande. Sest ainuüksi tänu korintlastele võime me teada vaimuandidest, kuna Pauluse kiri neile näitab, kui võimsalt need annid neis tegutsesid. Kuid sõltumata sellest, et korintlastel olid rohked teadmised Jumala asjadest, puudus neil siiski armastus, mida Jeesus meilt kõigilt ootab. Seetõttu andis Paulus neile selles osas kõvasti pihta: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.“ (1 Korintlastele 13:1-3).

Pane tähele Pauluse poolt öeldud sõna siin – ei midagi. See on see, mida Korintose koguduse armastus oli väärt. Ta ütles neile, et nad ei saavuta kunagi Jumala eesmärke, sest Kristuse armastus – see loobun-elust-ristil-armastus – on raske ülesanne, mida pole võimalik täita muidu, kui vaid Vaimu abil.

See võib nüüd tunduda kummalise tõlgendusena su jaoks 1 Korintlaste 13 peatükist, sest enamus meist teab ju seda peatükki kui „armastuse peatükki“ Piiblis. Isegi mittekristlased on sellest teadlikud, kuna seda loetakse nii paljudes pulmades. Selles kontekstis võetuna pole 1 Korintlaste 13 ptk midagi enamat, kui vaid viisakas tervitustekst mõnel kaardil. Tegelikkuses aga on see peatükk vastukaaluks kõigile lihalikele pattudele, mida Paulus 2 Korintlaste 12 peatükis loetleb. Seal on mainitud riidu, kadedust, raevutsemist, isepäisust, keelepeksu, salanõusid, hooplemist ja korralagedust. Samas pane nüüd tähele selle kontrasti 1 Korintlaste 13 peatükiga: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.“ (1 Korintlastele 13:4-7).

Võrreldes seda nimekirja esimese nimekirjaga, võime näha, kuidas 1 Korintlaste 13 ptk on vaimulikuks lahenduseks patu probleemile. Kui aus olla, siis ainukeseks lahenduseks.

laupäev, 14. mai 2016

AINULT PÜHA VAIM - Jim Cymbala

Tuletame meelde, kuidas kellestki saab kristlane. Enne, kui keegi saab tunda vajadust Jeesuse Kristuse järele, peab ta esmalt jõudma patutunnetusele. „Ja kui ta (Jumala Vaim) tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta.“ (Johannese 16:8). Püha Vaim ilmutab meile meie pattu ja vajadust päästja järele. See on see, mida iga usklik Kristuse poole pöördudes kogeb.

Jeesus õpetas ka seda, et sisenemine Jumala kuningriiki (st uuestisünd) saab sündida vaid tänu Püha Vaimu tööle. Jeesus ütles Nikodeemosele: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki.“ (Johannese 3:5). See on Püha Vaimu töö me sees, mis paneb meid pöörduma patust ja kinnitama oma pilgu Jeesusele. Kui meil endal võib tekkida vahel kiusatus arvata, et võime ise luua mingi teatud sorti emotsionaalse õhkkonna, kus see kõik võiks juhtuda, siis tõsiasi on see, et taoline uuestisünd saab sündida vaid tänu Püha Vaimu tööle. Apostel Paulus õpetas, et usklikud on Püha Vaimu templid (1 Korintlastele 6:19) ja kuna Püha Vaim elab meie sees, erineme me ka ülejäänud maailmast. Kui Püha Vaim ei ela inimese sees, ei muuda ei koguduse liikme staatus ega ka oma püüded elada head ja õiget elu, ühtki inimest kristlaseks. Ainuüksi siiras usk Jeesusesse Kristusesse kui oma Päästjasse, mida kinnitab Püha Vaim, teeb meist uued loodud. Jumala Vaim, kes elab uskliku sees, tähendabki seda, et Kristus elab meis, sest Püha Vaimu ligiolu esindab Jeesust.

Kui Jumal vaatab alla maa peale, ei keskendu Ta kunagi rahvusele või kiriklikule kuuluvusele. Ta näeb vaid kahte sorti inimesi: oma lapsi, kelle sees elab Tema Vaim ja uskmatuid, kelle sees ei ela Tema Vaimu. Nii lihtne see ongi. Tänapäeval aetakse juuksekarva lõhki erinevate õpetuste üle, mis peaksid määratlema meie usku, kuid algkoguduse jaoks oli kõik väga lihtne - me kas oleme templid või me pole. „Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma.“ (Roomlastele 8:9). Apostlite jaoks oleks olnud võimatu pidada kedagi tõeliseks usklikuks Jeesusesse, kui teda poleks saatnud märgid Püha Vaimu tööst tema elus. Jumala Vaim oli kõige aluseks.

__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber.

reede, 13. mai 2016

KRISTUSE SARNANE ARMASTUS

Jeesus käskis oma jüngritel alustada teenimistööga esmalt oma kodulinnas Jeruusalemmas, enne kui nad võisid suunduda ilmamaa äärteni (vt Apostlite teod 1:8). See ütleb mulle seda, et meie esmane misjon peab toimuma me endi südameis. Ehk teisisõnu – enne, kui Püha Vaim saab teha midagi meie läbi, peab Ta tegema oma töö meie sees.

Hakkasin mõni aasta tagasi paluma Issandalt, et Ta avardaks mu nägemust misjonitöö osas. Olin selleks ajaks alustanud juba maailmas ringi reisimisega, pidades pastorite konverentse ning näinud osasid maailma kõige hullemaid slumme. Mu süda põles mu sees saamaks teada, kuidas vastata nendele meeleheitlikele appihüüetele sealt slummidest, mistõttu veetsin tunde palves Issanda ees, otsides, mis vaevab Tema südant ja paludes juhatust.

Esimene sõna, mille ma Pühalt Vaimult sain, oli: „David, esmalt võta kojas kõige madalam istekoht. Kui tahad südant, mis suudaks täita inimeste vajadusi, pead esmalt ise alanduma.“ Palusin Jumala armu selle tegemiseks. Ühtlasi hakkasin kuulutama sellest oma koguduses, et meie misjonimeelne kogudus saaks osa samast sõnast, mida mina Issandalt kuulsin.

Hiljem sain palves veel ühe sõnumi: „Sureta oma uhkuse jäägid. Ma ei saa teha täit tööd su sees, kui sa ei tegele selle teemaga. Inimvajaduste täitmine on tõsine töö, mistõttu oma uhkusega tuleb teha lõpparve.“ Taaskord palusin Jumalalt armu selleks. Sellele lisandus omakorda veel üks sõnum: „Tegele oma tujudega. Oled endiselt aegajalt ärrituv nii oma tööpaigas kui kodus. Seegi lugu tuleb Vaimu kaudu suretada.“ Keset seda kõike tuletas Püha Vaim mulle meelde Pauluse sõnu: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (vt 1 Korintlastele 13:13).

Tänasel päeval aitab me teenistus panna uusi katuseid Keenia kogudustele. Me aitame finantseerida orbudele mõeldud programmi Kenya Kids, mis toimib Keenia pealinnas Nairobis. Me aitame kaevata kaeve vaestes piirkondades. Me aitame toetada alkohoolikutele ja narkomaanidele mõeldud keskusi. Me aitame toita näljaseid lapsi. Issand on väga selgelt kutsunud meid tegema kõiki neid halastustegusid. Ometigi, kõigist neist töödest-tegemistest poleks mingit kasu, kui need ei lähtuks tõelisest Kristuse sarnasest armastusest.

neljapäev, 12. mai 2016

MEIE KOHT KRISTUSE IHUS

On oluline, et sa poleks häiritud asjaolust, et sa pole misjonär kusagil Aafrikas või mõnel muul maailma misjonipõllul. Jumal ei mõista kunagi ühtki oma last hukka tema kutsumise pärast, kui Ta on asetanud su just sinna, kus sa Tema ihus oled. „Aga nüüd on Jumal seadnud iga üksiku liikme ihu külge, nõnda nagu tema tahtis.“ (1 Korintlastele 12:18).

Loomulikult on oluline olla avatud ja valmis kuulma Jumala Vaimu häält võimaliku mujal teenimise osas. Kuid see teema tuleb täielikult usaldada Jumala õhutuse ja juhtimise hoolde. Küll Jumal juba teab, kuidas meid inspireerida ja avada meile teenimise võimalusi nii kodus kui välismaal.

Apostel Paulus toob esile sügavalt puudutava sõnumi Issanda teenimise vallas. Ta oli misjonär, kes liikus mööda maailma ja kelle süda valutas vaeste pärast. Ta kuulis vaeste appihüüdu iga rahva seas, keda külastas ja juhendas igat pastorit ning evangelisti pidama meeles vaeseid. Ta kogus ka regulaarselt korjandusi vaeste heaks, külastades kord isegi mitmeid linnu, et koguda toetust Jeruusalemma jaoks, kus valitses põud. Kõigi seast, kes eales elanud, mõistis Paulus enam kui hästi inimeste vajadusi. Ja ometi, kui palju ka see jumalakartlik apostel ei ohverdanud – kuni selleni välja, et suri ise vaese märtrina – andis ta ühe väga tugeva hoiatuse: „Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.“ (1 Korintlastele 13:3).

Mõtlen endamisi: oleme me valmis võtma vastu seda tõsist sõnumit, mida Paulus jagas? Sest ütles ta ju sisuliselt järgmist: „Te võite ju nutta vaeste meeleheitliku nutu pärast. Võite käia läbi kasvõi 50 Aafrika slummi. Võite olla isegi valmis minema märtrisurma. Kuid kui teil kõige selle keskel pole armastust, on kõik, mida te teete, tühine. Olgu see siis kodus või välismaisel misjonipõllul.“

kolmapäev, 11. mai 2016

MEIE KÕRGE KUTSUMINE ISSANDAS

Kujutan ette apostel Paulust, kes viimsel aruandmispäeval Jumala palge ette astub. Kõik tema suured võidud hingede võitmise vallas loetakse ette, nii nagu ka kõik kogudused, mille ta elu jooksul rajanud on. Seejärel aga kutsutakse ette suur hulk tundmatuid mehi-naisi Antiookiast, kes peavad seisma Pauluse kõrvale. See on see seltskond, kes palvetas ja paastus Pauluse eest; kes pani oma käed ta peale ja saatis ta misjonärina välja. Ühtlasi toetasid nad teda ka oma andidega. Miks saavad need isikud osa samavõrdsest tasust kui apostel? Aga seetõttu, et nad mängisid rolli iga hinge juures, kelle Paulus võitis; iga koguduse juures, mille ta rajas ja iga reisi juures, mille ta tegi.

Jumala igatsus on, et me kõik hingaks ja rõõmustaks oma kutsumises. Paljud kristlased tunnevad end süüdi, et nad ei teeni kusagil välismaa misjonipõllul. Kuid oma kodumaale jäämine kätkeb endas samuti kõrget Jeesuse Kristuse kutset. Kui sa armastad oma Issandat ja oled Tema Vaimust juhitud, võid olla ka kindel oma kutsumises. Jumala Sõna kinnitab meile: „Aga nüüd on Jumal seadnud iga üksiku liikme ihu külge, nõnda nagu tema tahtis.“ (1 Korintlastele 12:18)

Näed sa, mida Paulus siin ütleb? Kui oled koguduse vanem, on sul kõrge kutsumine Issandalt. Sama kehtib ka pühapäevakooli õpetajate puhul. Kuid, kõik see lugu kehtib ka näiteks iga üksikema puhul, kes pingutab täiega selle nimel, et kasvatada oma lapsi Kristuse vaimus. Tema kõrge kutsumine on just seal ja selles olukorras, kus ta on.

Kui sa oled ettevõtja, advokaat või arst – hinga oma kutsumises. Oled sa müügimees, mehaanik, õpetaja või toitlustustöötaja – sa ei pea minema rakendama oma oskusi kuhugi misjonipõllule vaid selleks, et olla meelepärane Jumalale. Kui just Püha Vaim muidugi ei õhuta sind seda tegema. Muidu aga – ole rahul just seal, kus oled.

„Teie olete aga Kristuse ihu…Ja Jumal on seadnud koguduses esmalt mõned apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks; seejärel tulevad imeteod, seejärel armuannid tervendamiseks, abistamiseks, juhtimiseks, mitmesugusteks keelteks. Ega kõik ole apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad? Ega kõigil ole tervendamisandisid? Ega kõik räägi keeli? Ega kõik tõlgenda neid? Aga taotlege suuremaid armuande!Ja ma näitan teile veel ülevama tee.“ (1 Korintlastele 12:27–31).

teisipäev, 10. mai 2016

JUMALA TÄNASE PÄEVA VARUARMEE

Tahan siinkohal kõnelda igale kristlasele, kes olukordadest tingituna ei saa minna välismisjonile. Viitan siinkohal neile, kes on ustavad palves, ohvrimeelsed andmises ja toetavad misjonitöö suhtes. Kõigile neile usklikele on väga selge sõnum 1 Saamueli raamatus 30:24 „Sest missugune on selle osa, kes läheb sõtta, niisugune on ka selle osa, kes jääb varustuse juurde. Saak tuleb jaotada võrdselt!” Te olete sõjarinde varustusliin, mistõttu osa sõjasaagist kuulub ka teile.

Sel aulisel päeval, mil me lahing on läbi saanud – mil lõpuks ometi saame langetada oma vaimsed mõõgad – seisavad paljud Issanda ees enda arvates tühjade kätega. Need märkamatud, tundmata pühad, ütlevad iseendile: „Mul pole midagi, mida Issanda ette viia. Ma ei teinud suurt palju midagi. Ma ei juhtinud just eriti palju hingi Jeesuse juurde.“

Kuid milline auline hetk see neid ees ootab, kui Jeesus sõjasaaki jagama hakkab. Nad saavad haaratud ülevoolavast rõõmust, kui nende silmad avanevad nägema, kui oluline roll neilgi selles lahingus oli. Need, kes arvasid, et neil pole mingeid häid tegusid ega saavutusi ette näidata, saavad võrdselt osa kogu sõjasaagist! Nende seas on nii lesknaisi, koduseid kui pensionäre, kes kõik andsid ennast ohverdavalt misjonitöö tarbeks.

Mõeldes neile märkamata jäänud Jumala pühadele, näen silme ees Ameerika naisi, kes Teise Maailmasõja ajal kandsid hoolt oma kodude eest. Ajal, mil nende abikaasad, vennad ja peigmehed sõjatandril sõdisid – nii Vaiksel Ookeanil, Euroopas kui Aafrikas – rügasid need naised kodutandril. Nad töötasid pikki päevi, valades higi ja pisaraid, tehaste tugevad sireenid kõrvus huilgamas. Olukorrad ei lasknud neil naistel olla lahinguväljal, nii et nad tegid seda tagarindel, toetades oma kalleid. Ilma nende töö ja rikkaliku panuseta tootmises, poleks sõda suudetud kunagi võita.

Mu armsad, see on tegelik pilt iga tundmatu Jumala püha igavikust, kes arvab, et tal pole Jeesusele midagi anda.

esmaspäev, 9. mai 2016

KASVAV USK - Gary Wilkerson

„Siis Lott tõstis oma silmad üles ja nägi, et kogu Jordani piirkond oli kõikjal veerikas…otsekui Issanda rohuaed.“ (1 Moosese 13:10) Pane tähele, mida Piibel ütleb Loti tegevuse kohta. Ta tõstis oma silmad, et näha teda ümbritsevat piirkonda. Ta ei otsinud juhtnööre ega tarkust Issandalt. Ta nägi oma silmadega seda, mida ta tahtis ja liikus jõuliselt selles suunas, et saada seda, mida ta tahtis ja mida ta lihalik loomus ihaldas.

„See näeb hea välja! See on ju otsekui Eedeni aed – nii ilus. Selle ma võtan.“ Lott vaatas pigem sellele olukorrale kui Jumalale. Nii sattuvad osad meiegi seast igasugu jamadesse. Kuid kui me vaid teaks kogu loo lõppu ja seda, mis Issandal on plaanis. Ta kutsub meid aegajalt üles vältima üht, teist ja kolmandat, kuid kui meie lihalikud silmad on juba millestki köidetud, on meil ka kalduvus liikuda selles suunas, sest me tähelepanu pole enam Jeesusel.

Siinkohal aga lihtne nõuanne taolise passiivse usu suhtes. Usk peab hoidma oma pilgu Jeesusel. Usk peab fokusseerima ja keskenduma Issandale, sest vastasel juhul pole tal tunnetust, mida mööda minna. Ta ei tea, kas pöörata paremale või vasakule.

Lott valis selle, mida me tunneme Soodoma ja Gomorrana. Paljud teiegi seast on teinud elus valikuid, mis on tuginenud sellele, et see on meeldinud te silmale. Lihalikud himud on nii köitvad ja te olete nii kergesti meelitataad nende järele. Jumal aga kutsub oma rahvast üles mitte tegutsema lihalike himude hingelises sfääris, vaid hoopis sellises sfääris, kus te vaim saab üha tugevamaks ja lihalik loomus jääb nõrgemaks. Seda nimetatakse jüngerluseks. Seda nimetatakse küpsemiseks. Seda nimetatakse kasvavaks usuks oma Issandas. See on see koht, kuhu Ta meid kutsub.

laupäev, 7. mai 2016

ÜLELOOMULIK VARUSTUS - Carter Conlon

„Mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!” (Matteuse 17:27).

Selle loo põhjal teame, et Jeesus tahtis kanda hoolt selle eest, et nad jüngritega saaks oma templimaksu makstud. Küsimus vaid on, miks ei võinud Jeesus sirutuda oma taskusse, võtta sealt mündi ja anda selle ise Peetrusele? Miks andis Ta hoopis konkreetsed juhised minna alla järve äärde, heita õng sisse ja leida raha esimese kala suust, kelle ta pidi saama? Ja kui ka Jeesusel poleks olnud taskus raha, oleks Ta ju võinud selle sama hästi tuua esile mõnel muul moel kui et kala suust! Mis mõte kogu sellel lool oli?

Õppetund, mida Jeesus nii Peetrusele kui ka meile tänapäeval anda tahab, on järgmine: „Kui kannad praegu hoolt väikeste asjade eest, avan sulle üleloomuliku usu ja varustatuse. Ma avan su jaoks midagi, mis toob au Jumala nimele.“

Kujuta ette Peetrust minemas järve kaldale ja seletamas inimestele, kuidas Jumal oli tal käskinud püüda kala, kuna tolle suus pidavat leiduma raha templimaksu tasumiseks. Teised kalamehed mõtlesid kindlasti: „See kutt on küll omadega segi! Ta on ikka liiga kaua selle õpetaja seltsis aega veetnud!“ Ometigi, kui Peetrus tund aega hiljem münt käes tagasi tuli, oli ta võimeline tunnistama: „Just nii nagu Issand ütles, nii ka sündis! Ma sain selle kala, avasin tolle suu ja seal see raha oli – piisavalt, et maksta minu ja Jeesuse eest templimaksu.“

See on pilt sellest, et kui sina ja mina otsustame teha õigeid asju, leiame me ka üleloomuliku varustuse hädaajal. Varustuse olla aus; varustuse olla rõõmus; varustuse leida tröösti, mida püüdsime ehk leida kusagilt mujalt. See kõik saab alguse sellest, kui laseme Jeesusel minna templi nurkadesse (see tempel oleme sina ja mina) ning öelda meile: „Ma tahan sulle rääkida millestki.“ Kui Jeesus Peetrusega templis rääkis, oleks viimane võinud vabalt ära kõndida ja öelda: „Ma olen ju vaba, mistõttu ma ei pea maksma templimaksu!“ Kuid tänu Jumalale, et ta seda ei teinud, sest nii sai Jeesus õpetada talle midagi üleloomulikku.

__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor.

reede, 6. mai 2016

KUULETUDES JUMALA HÄÄLELE

Jumal kutsus me teenistust 1988 aastal minema New Yorki ja alustama seal kogudusega Times Square’l. Oma mugavustsooni maha jätmine Texases ja linna elama asumine nõudsid tohutut sõnakuulelikkuse sammu. Meil polnud ju linnas mingit kogudust, hoonet ega suurt palju rahagi. Ainus, mida Jumal oli meile öelnud, oli: „Minge ja mina olen koos teiega! Mina õnnistan teid ja olen teie tasu.“ Nii me siis läksime ja Jumalast sai meie kilp ja kaitse, kes aastast aastasse andis endast kõik. Aastakümneid hiljem on meil kasvav, küps ja misjonimeelne kogudus otse Times Square’i väljakul, mis seisab seal kui tunnistusena Jumala tehtud imest.

Jumala Sõna kätkeb endas erilisi ja spetsiifilisi tõotusi neile, kes on kutsutud astuma välja sõnakuulelikkuses. Siinkohal vaid mõned neist, mida viia endaga kaasa Jumala trooni ette, joondades oma elu nende salmidega:

  • „Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm.“ (2 Moosese 19:5)
  • „Kuulake mu häält, siis ma olen teie Jumal ja teie olete minu rahvas; ja käige kõigiti seda teed, mida ma teid käsin, et teil oleks hea põli!“ (Jeremija 7:23).
Ühtlasi on meile antud ka raudkindel tõotus, et Püha Vaim on koos meiega läbi kõigi me sõnakuulelikkuse sammude ja proovilepanekute: „Ja meie oleme kõige selle tunnistajad ning samuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes on talle kuulekad.” (Apostlite teod 5:32).

Kui Jumal palub sul millestki loobuda, astu välja ja tee seda. Piibel ütleb väga selgelt, et kui sina kuuletud Jumalale, siis Ta annab sulle oma Püha Vaimu, kes on sulle jõuks ja teenäitajaks. Ta varustab sind kõigega, mida vajad, et viia täide oma sõnakuulelikkuse tegu.

kolmapäev, 4. mai 2016

JÄRGIDES JUMALA TÕOTUST

Jumal ootas Aabrahamilt tohutut sõnakuulelikkuse väljendust – seda, et Aabraham astuks tundmatusse tulevikku. Aabraham tegi selle sammu, omades ainsa pidepunktina Jumala tõotust: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!“ (1 Moosese 12:1).

Heebrealaste kirja autor ütleb: „Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika…ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.“ (Heebrealastele 11:8). Jumal ei laotanud Aabrahami ette selget ja põhjalikku reisiplaani. Ta ütles lihtsalt: „Võta oma pere, paki kõik asjad, jäta oma sugulased ja mine paika, mille mina sulle näitan.“ Olles 75-aastane, pidi Aabraham usaldama end täiesti Jumala ustavuse hoolde. Talle ei jagatud ühtki selgitust ega hoiatust võimalike eesootavate ohtude suhtes. Nii ta siis läks – teadmata, mis või kuidas. Ainus, millele ta tugineda sai, oli tõotus: „Mina näitan sulle ja mina õnnistan sind.“

Aabrahami naine Saara ei erinenud eeldavasti suurt palju tänapäeva naistest. Eeldavasti küsis ta seda sama, mida iga naine küsiks: „Kas me läheme Lõunasse või Põhja? Millised riided ma peaks kaasa pakkima? Kas me jääme kusagil ka paikseks, või oleme pidevas liikumises?“ Kõik aga, mida Aabraham öelda oskas, oli: „Jumal ütles, et tuleb minna, nii et me läheme. Tema ise näitab meile järgmise sammu, niipea, kui oleme hakanud liikuma.“

Meil on vahel kalduvus arvata, et kui Jumal käsib meil midagi teha ja me kuuletume sellele, kulgeb kogu ülejäänud tee kui lepse reega. Arvame, et Jumal on nii ütlemata rõõmus me sõnakuulelikkuse üle, et asetab meid hoobilt 4-realisele õnnistuste teele. Aabraham kuuletus Jumala sõnale, kuid üksainus sõnakuulelikkuse samm ei kätke endas veel kogu sõnakuulelikkuse teekonda.

Aabrahamil oli küll Jumala tõotus, kuid sellel tõotatud teekonnal pidi ta minema läbi nii Negevi kõrbest, lumistest mägedest, veel ühest kõrbest ja Kaanani maa sõdalastest. Kuniks lõpuks lõpetas keset Egiptuse näljaaega. Küll on tore, et Jumal ei hoiatanud Aabrahami ette teda eesootavast teekonnast! Oli ju tegu rajaga, mille sarnast Aabraham polnud kunagi varem kõndinud. Samas, keset seda kõike, ei sattunud ta mitte kordagi ohtu. Keegi ei saanud teda puutuda. Jumal oli tema kilp ja kaitse igal päeval ja tänu oma usule sai temast Jumala sõber.

teisipäev, 3. mai 2016

JUMALA USALDAMINE

Iga kristlane väidab, et usaldab Jumalat. Samas aga leidub siiski palju Jumala lapsi, kes pole valmis maailma tabavateks tumedateks pilvedeks. Nii kaua aga, kuni meil puudub eriline ja vankumatu usaldus oma Issanda vastu, pole me ka valmis rasketeks aegadeks ei nüüd ega tulevikus.

Kui mäslev torm võtab täiega maad ja ebakindlus langeb pilvena kogu inimkonna üle, ei tule suured hulgad kristlased sellega toime. Olles haaratud hirmust, kaob nende huulilt võidulaul. Kes on need usklikud, kel saab puuduma valmisolek tormides püsima jäämiseks? Need on need, kes pole arendanud oma palveelu koos Jumalaga ega ole juurdunud Tema Sõnasse.

Jumalasulased on aastaid õhutanud kristlasi võtma igapäevaselt aega palveks Jumala ees. Tänu Jumalale, et paljud on õppinud valama välja oma südameid Jeesuse ees, saades vastutasuks püha usu ja usalduse Tema vastu. Pole kahtlustki, et tänu Jumala Sõnale toetumisele kasvab nende usk igapäevaselt. Seda seetõttu, et osadus Jumalaga kasvatab usaldust. Valades Jumala ees välja kõik oma mured, võime tulla Ta ligiolust ühe hingamise ja kindla teadmisega, et „võime loota Tema peale igal ajal, valades välja oma südamed Tema ette“ (vt Psalmid 62:9) Sellele piiblisalmile tuginedes on Jumala peale lootmine ja oma südame välja valamine lahutamatud. Kui tahame usaldada Jumalat igal ajal, sh ka rasketel aegadel, peame pidevalt valama oma südameid välja Tema ees.

Mida hirmuäratavamaks ajad muutuvad, seda enam tõuseb Jumala rahvast, kes muutub üha julgemaks ja julgemaks. Need on usklikud, kes hüüavad igapäevaselt appi Issanda nime. „Nii võime julgesti öelda: „Issand on minu abimees, minul ei ole midagi karta, mida võib teha mulle inimene?” (Heebrealastele 13:6). Ilmutus Jumala Sõnast kannab neid läbi ka kõige raskematest aegadest.

Taavet õppis hüüdma Issanda poole igas oma eluraskuses. Ikka ja jälle jooksis see jumalakartlik mees oma salajasse palvepaika, valades kõik oma hirmud Issanda ette välja: „Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta kõrvu…Ta päästis minu.“ (2 Saamueli 22:7, 18).

esmaspäev, 2. mai 2016

ARMASTAGE ÜKSTEIST - Gary Wilkerson

Kui peaksid tooma esile Jeesuse õpetuste kõige olulisema mõtte, siis mis selleks oleks? Saame sellest aimu Tema viimasest õhtust koos oma jüngritega, enne Tema ristile minekut. Tal oli veel vaid mõni tund jäänud oma lähedaste sõprade seltsis, mistõttu Ta võttis kogu oma õpetuse kokku ühe sõnaga – armastus. ”Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!” (Johannese 15:12)

Kui räägime armastusest koguduses või õigemini – kui seda sama salmi loeme, lähevad me mõtted liikvele kümnes erisuunas. Mõtleme headuse ja helduse peale ning teiste vastu kena olemisele. Pole kahtlustki, et Uus Testament räägib palju sellisest armastusest. Uues Testamendis on kasutatud sõna „üksteist“ umbes 50 korda, millega käivad kaasas korraldused kohelda üksteist pika meelega, julgustuse ja heldusega. Efeslaste kiri kasutab sageli sõna „üheskoos“, rõhutades Kristuse korraldust armastada üksteist oma kogukonnas.

Jüngritel polnud selle käsuga mingit probleemi. Pigem arvasid nad, et nad on juba üsna tublid selles vallas. Nad olid just veetnud 3 aastat oma Isandaga täisajaga teenistuses, õppides kõike, mida Ta õpetas neid tegema. Kuid antud juhul rääkis Jeesus armastusest väga erinevas kontekstis. See tuleb ilmsiks Tema järgmises lauses: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.” (Johannese 15:13). Siin on juba tegu ikka tõsise armastusega. Kujutan ette, kuidas jüngrid üksteisele hämmeldunult otsa vaatasid ja mõtlesid: „Kas ma sureksin selle selli eest, kes mu kõrval istub? Ta käib mulle ikka vahel täiega pinda!“ Ehk siis, võib-olla nad ei armastanudki üksteist nii palju, kui nad arvasid, et nad seda teevad.

Kogu mu loo mõte on selles, et kui Jeesus käsib meil armastada nii nagu Tema armastab, pole see sugugi mitte kerge asi. See pole mingi romantiline teema, mis tugineb tunnetele ja erinevatele ideedele. See, millest Jeesus räägib, on evangeeliumi armastus – võimas, tingimusteta ja ohvrimeelne armastus, mille juured on Kristuse ristis. Jeesus oli kohe, kohe demonstreerimas kõige võimsamat armastuse tegu, mida keegi võiks eales kogeda, minnes ristile meie pattude eest. Seda tehes näitas Ta ka, et see armastus kehtib meie vaenlastegi puhul, kuna Ta andis oma elu nendegi eest.