esmaspäev, 27. veebruar 2017

MEIE EI SUUDA, KUID TEMA SUUDAB - Gary Wilkerson

„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Matteuse 11:28). Paljud arvavad, et Jeesus esitab siin kutse suurtele rahvahulkadele, kes kõik on haiget saanud, kuid selles peitub nii palju enamat kui vaid kutse. Ta ütleb meile, või veelgi enam – annab korralduse – tulla Tema juurde, sest ainuüksi Tema saab pakkuda me hingedele rahu, mida nii väga vajame.
Ons’ see üldse võimalik „tulla Tema juurde“ iseenese jõus? Jeesuse sõnadele tuginedes mitte. „Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa…“ (Johannese 6:44). Miks peaks Jeesus käskima meil teha midagi, mida me nagunii ise ei suuda? Ta annab meile sellega ühe olulise õppetunni. Ühe sellise, mis on eluoluline me kristliku elu jaoks. See pole nii, et kui meile antakse mõni korraldus, siis me pumpame end üles, öeldes: „Ma saan sellega hakkama! Võid mulle loota, Issand!“ Seda tehes oleme jamades juba enne, kui millegagi alustadagi jõuame. See evangeeliumis antud käsk paljastab me võimetuse. Jumal teeb seda teadlikult, sest ilmutades meile oma tahet, näitab Ta meile ühtlasi ka me võimetust täita seda omas jõus.
Kuid kas pole imeline, et igale Jeesuse võimatule korraldusele järgneb ka tõotus? Niipea, kui Ta on öelnud: „Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa“, ütleb Ta ka kohe järgi: „…ja mina äratan ta üles viimsel päeval.“ (Johannese 6:44). Jumal tõmbab  meid enese ligi, kuid ühtlasi ka äratab meid uude, ülestõusmise ellu. Uus elu tuleb ainuüksi Tema kaudu.
„Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas.“ (Johannese 3:21).  Mulle meeldib, kuidas ingliskeelse Piibli King James Version selle salmi viimast osa tõlgib: „Et Jumala teod, mis on sepitsetud Temas, saaksid avalikuks.“ Jumal on see, kes teeb oma tööd me sees. Ja niipea, kui Ta ilmutab meile meie võimetust, ilmutab Ta meile ka oma võimekust ja tahet seda kõike korda saata.

laupäev, 25. veebruar 2017

KUULETE TE TA KOPUTUST UKSEL? - Claude Houde

Jeesus manitses Laodikeia kogudust, kes esindas lõpuaegade kogudust. Ta andis neile hoiatuse, mis ulatub üle sajandite ja puudutab ka nii mind kui sind täna: „Kui sa meelt ei paranda, sülitan ma su välja oma suust.“ (vt Ilmutuse 3:16). Millised erakordsed sõnad!
Mis on see kuritegu; see kujutletamatu patt, mille kaasaja kogudus on korda saatnud? Pane tähele Selle sõnu, kes enam kui midagi muud, igatseb meie usu, usalduse ja alistumise järele: „Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum…Ole siis innukas ja paranda meelt! Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön
õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilmutuse 3:15, 19-20).
See sageli tsiteeritud piiblilõik ei viita kaugeltki kadunud maailmale, kes peaks „Jeesuse sisse laskma“. Pigem on see otse ja täie tõsidusega kutse kaasaja usklikele, kes lesivad laisalt oma ükskõiksuse sohvadel, olles üsnagi rõõsad ja rahulolevad iseendi kui kõige neile kuuluvaga.
See põlvkond on saatanlikult pimestatud vaimse ilmutuse suhtes, mille kohaselt on ilma põleva usuta võimatu olla Jumalale meelepärane. Jeesus seisab sõna otseses mõttes ja dramaatiliselt iseseisva koguduse ukse taga, kes loodab omaenda meetodite, strateegiate, aluste ja taktikate peale, mis kõik on laenatud ilmalikust sfäärist. Ta hüüab seal: „Laske mind sisse! Parandage meelt! Pöörduge ära nende katkiste tsisternide juurest, milles pole mingit elavat vett! Ma igatsen inimeste järele, kes käiksid elavas usus ja kelle usaldus ning kindlus oleks ainuüksi minu tõotustel. Ma igatsen inimesi, kelle usk laseks neil näha nähtamatut, uskuda uskumatut ja võta vastu võimatu!“

Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 24. veebruar 2017

ÄRA USU VALET

Ebajumalateenijad elavad pettuses, pidades seda, mis vale, tõeks!
„Sest kes iganes Iisraeli soost või Iisraelis asuvaist võõraist loobub minust ja võtab oma ebajumalad enesele südamesse  ja kes paneb oma komistuskivi oma palge ette ning tuleb siis prohveti juurde, küsima minult enesele nõu, sellele vastan mina, Issand, ise.“ (Hesekiel 14:7). See piiblilõik tähendab järgmist: „Kuna olete nii paadutatud oma patu poolt, omamata vähimatki soovi pöörduda ja parandada meelt sellest, saab iga sõna, mida te nüüdsest alates kuulete, kinnitama teie üleastumist ja pettust.“
Näeme taolist pilti kuningas Ahabi juures, kes oli eeldavasti kõige suurem ebajumalate kummardaja kogu Iisraeli ajaloos. Antud ajahetkel oli ta löönud kampa kuningas Joosafatiga, et minna lahingusse Gilead Raamoti vastu. „Ja Issand ütles: Kes tahaks ahvatleda Ahabit, et ta läheks ja langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis üks nii ja teine rääkis naa. Aga üks vaim tuli ja seisis Issanda ees ning ütles: Mina ahvatlen teda! Ja Issand küsis temalt: Kuidas? Ja ta vastas: Ma lähen ja olen valevaim kõigi ta prohvetite suus. Siis ütles Issand: Sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad. Mine ja tee nõnda!“ (1 Kuningate 22:20-22).
Selle tagajärjeks oli see, et 400 prohvetit seisis Ahabi ees, julgustades tema minema edasi oma rünnakuga. Kujutad sa seda vaatepilti ette? Seal seisis terve kari meelitavaid mehi, kes kõik pildusid sõnu, mis toitsid Ahabi ebajumalateenistust. Kõik nad valetasid talle, kinnitades veelgi tema pattu. Milline kohutav tragöödia. Ahab ei suutnud kuulda Jumala häält tänu ebajumalatele, kes olid juurdunud ta südamesse. Nii et Jumal saatis talle tugeva pettekujutluse – sellise, mis pidi hävitama ta.
„Ja seepärast saadabki Jumal neile eksitava jõu, et nad hakkaksid uskuma valet, ja nii saavad kohtualuseks kõik, kes ei ole uskunud tõde, vaid kellele on meeldinud ülekohus.“  (2 Tessalooniklastele 2:10-11). 

teisipäev, 21. veebruar 2017

MITTE ÜKSI OMA RASKUSTES

„Päris asjata olen ma hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi.“ (Psalmid 73:13) 
Aasaf, selle Psalmi autor, oli oma kannatuste tõttu segaduses. Veelgi enam ka seetõttu, kui ta nägi end ümbritsevate õelate kätt hästi käimas. Ta oli peaaegu langemas uskmatuse auku, valmis süüdistama Jumalat tema hülgamises ja mitte hoolimises. Muide, ta peaaegu et loobus sellest lahingust.
See jumalakartlik mees vist mõtles: „Olen elanud õiget elu ja kannatanud pidevalt kõiki neid raskusi ei millegi nimel. Kogu mu usinus on olnud asjata. Olen olnud ustav tänama ja kiitma Jumalat ning uurima Tema Sõna, mistõttu need katkud ja hädad ei tundu üldse loogilised. Mis mõtet on üldse edasi minna?“
Mu armas, kui rahutused ja katsumused sindki tabavad, pead olema väga ettevaatlik. Kui oled kurvastamas millegi pärast, pead valvama oma südant langemise eest. Ja isegi, kui sa ise pole Aasafi olukorras, võid sa teada kedagi, kes on. Võib-olla on mõni su sugulane, sõber või koguduse liige minemas läbi rasketest aegadest ja nähes selle õige inimese kannatusi, küsida sa: „Jumal, miks? Kuidas Sa küll lased millelgi sellisel sündida?“
Aasaf läks templisse ja palvetas. Nõnda samuti ka, kui sind tabavad kurvastuse ja kannatuste ajad, pead minema oma salajasse palvekambrisse. Võta aega ainuüksi koos Jumalaga ja hüüa kogu südamest Tema poole. Küll Ta mõistab sind.
Püha Vaim kõnetas Aasafit ja ütles: „Tõesti, sina asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks.“ (Psalmid 73:18). Aasaf mõistis: „Mitte mina pole see, kes on langemas, vaid hoopis õelad, kes on teel otse hävingusse.“ Ja kui siis Aasaf hakkas nägema tervikpilti, rõõmustas ta ja ütles: „Siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.“ (Psalmid 73:26). Ta võis öelda: „Jah, mu jõud on raugemas ja ma olen silmitsi suure lahinguga, kuid ma pole üksi keset seda kõike. Mul on taevas armastav Isa, kes valvab mu üle.“

esmaspäev, 20. veebruar 2017

KUI OTSINGUD EBAÕNNESTUVAD - Gary Wilkerson

„Kord olid Kiisi, Sauli isa emaeeslid kadunud.“ (1 Saamueli 9:3).
Piiblilood kadunud asjadest viitavad Jumala südamehoiakule kadunud hingede pärast. Jumal tahab, et Ta lapsed oleks valmis minema välja ja päästma kõiki, kes on kadunud. See on ka see, mida me ülaltoodud loos näeme.
Sauli isa ütles talle: „Võta üks mu noortest meestest enesega kaasa, tõuse ja mine otsi need kadunud eeslid üles.“ Ja nad läksid, läbides Efraimi mäestiku (vt salmd 3-4). Efraimi mäestikus üles-alla rallimine oli juba piisavalt raske, kuid Saul oli pühendunud selle missiooni lõpule viimisele, mille isa olid talle andnud.
Jah, Saul käis läbi kogu selle mäestiku, otsides erinevatelt aladelt, kuid ometi ei leidnud neid  eesleid. Kujutan ette, et ta oli juba lootust kaotamas, kuid ta läks siiski edasi, kuna oli otsustanud jääda sõnakuulelikuks oma isa korraldusele. Lõpuks ütles Saul oma sulasele: „Tule, lähme tagasi, viimaks mu isa ei hooligi enam emaeeslitest, vaid on mures meie pärast!” (salm 5). Saul otsekui tunnistas oma kaotust, püüdes seda selgitada järgnevaga: „Andsime ju oma parima. Arvasin, et saame olema edukad, aga me polnud, mistõttu peame leppima sellega ja minema edasi.“
Osade jaoks on usus välja astumine osa suuremast pühendumisest, mis kätkeb endas kuuletumist ükskõik, mis hinnaga. Teiste jaoks tähendab mõte mõne asja lõpule viimisest hirmu läbikukkumise ees. Ehk teisisõnu – need inimesed ei tee seda, mida Jumal on kutsunud neid tegema, kuna nad kardavad põruda selles.
Sul on oluline mõista, et kui Jumal kutsub sind midagi tegema, siis Ta ei kutsu sind igakord olema edukas, vaid hoopis sõnakuulelik!
Kuulekus Jumala kutsele sõltub sinust – selle kutse edukas täitumine aga Temast!

laupäev, 18. veebruar 2017

NÄGEMUS LASTEST - Nicky Cruz

Jumal on andnud mulle viimase paari aasta jooksul nägemuse tulevikuks. Ta on näidanud mulle aega, kus Püha Vaim saab liikuma öö vaikuses ning õhutama me lapsi üles rohkem kui eales varem. Nad saavad olema kui see noor poiss Saamuel Piiblis, kes jooksis preester Eeli juurde, kuna ta ei teadnud, kelle hääl teda öösel kõnetas (vt 1 Saamueli 3 ptk). Olen näinud lapsi hirmununa jooksmas oma vanemate magamistuppa öösel, kuna nad ei mõista, et Jumal ise räägib nendega.
Jumal on kutsumas me lapsi muutma olukordi. Ta teab, et paljude nende vanemad pole usaldanud täielikult oma elusid, aega ega energiat – oma käsi-jalgu, südameid ja mõtteid – Jumala kontrolli alla, mistõttu Jumal kutsub nende lapsi täitma seda tühimikku.
Mu sõnum nende kallite laste vanematele on: ärge takistage neid! Jumal ise on see, kes neid kutsub. See on Tema tuli ja Tema Püha Vaim, kes valmistavad teed suurimaks muutuseks, mis saab maailmas eales aset leidma. Seetõttu ka on paljud noored rahutud. Nad on tüdinud käimast koguduses, kus valitseb üks ja seesama rutiin. Nad tahavad näha Püha Vaimu tegutsemist. Nad tahavad kogeda täit Jeesust ja nad tahavad seda praegu!
„Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale ja teie pojad ja teie tütred ennustavad ja teie noored näevad nägemusi…“ (Apostlite teod 2:17).

Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 17. veebruar 2017

TEE VÕIDUNI

Milline on võidu tee Jumala rahva jaoks?
Esiteks, sukeldu Jumala Sõnasse, hoia kinni oma erilisest tõotusest, vii see oma salajasse palvekambrisse ja hoia seda Jumala silme ees. Mul on oma lemmiksalmid Piiblist, mida igakord, kui Jumala poole hüüan, Talle ka ette kannan.
„Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi? Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!“ (Matteuse 7:9-11).
Palu Jumalalt häid asju. Ta igatsus on anda neid sulle! Ühtlasi palu ka, et Ta kõrvaldaks kogu su häbi ja patu plekid. Ta igatseb seda teha su heaks. „Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda,  temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen.“ (Efeslastele 3:20-21).  Vii see tõotus igapäevaselt Jumala ette ja ütle: „Isa, Sa oled öelnud, et Sa teed rohkem, kui ma eales suudan paluda, mistõttu ma palun täna, et Sa täidaksid mu palve ülirikkalikult.“ Jumalale on taoline usk meelepärane.
Teiseks, usalda Püha Vaimu, kes elab sinu sees. Jumal ei pea läkitama inglit kõnelema sinuga. Tema allikad on juba olemas su sees – Püha Vaimu enda näol! Tunnista Tema ligiolu ja ütle Talle: „Püha Vaim, Sina tead teed välja sellest segadusest, mina mitte. Seetõttu usaldan kogu oma elu suuna Sinu hoolde, sest Sina tunned ja tead Jumala meeli ja mõtteid.“
Mu armas, kui kasutad seda lihtsat ülestunnistust, saad ka kogema värskenduse aegu Issandalt. Ja isegi, kui sina oled valmis alla andma, on Tema ustav täitma oma tõotust.

neljapäev, 16. veebruar 2017

ONS’ SU LAHING UNIKAALNE?

Koged sa, kuidas sind litsutakse ja pressitakse igast küljest ning pannakse proovile rohkem, kui sa kanda jõuad? On su jõud peaaegu, et otsakorral, jättes sind enam-vähem allaandmise seisu? Kui nii, siis milline on su tee võiduni? Las ma jagada sinuga, kuidas Jumal mind pidevalt läbi kannab.
Esiteks, ära arva, et koged mingit imelikku, unikaalset lahingut. Hoopis vastupidi! Sa oled heas seltskonnas. Mäletad Iiobit, Jeremijat, Eelijat, Taavetit või Paulust? See, millest läbi lähed, on olnud tuttav teema paljudele usklikele läbi sajandite. „Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel.“ (1 Peetruse 4:12-13). 
Teiseks, kui arvad, et ei suuda enam teha ühtki sammu või pidada vastu veel üht tundi, kisenda kõige täiega Jumala poole: „Issand aita!“ Seejärel aga võta kuulda psalmisti nõu: ”Aga mina hüüan Jumala poole ja Issand aitab mind. Õhtul ja hommikul ja lõunaajal ma kurdan ja ägan, ja ta kuuleb mu häält. Ta lunastab mu hinge rahusse kallalekippujaist, sest need on hulgani mu ümber. ” (Psalmid 55:17-19).
„Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest...Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.”  (Psalmid 18:4,7).
„Issand, mu Jumal, ma kisendasin su poole ja sa tegid mu terveks.“ (Psalmid 30:3) 
Siin on aga võtmesalm: „Sest tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest.“ (Psalmid 72:12) 
Jeesus saatis Püha Vaimu olema su abimees, mistõttu ta kõrvad pole kurdid su appihüüu suhtes!

kolmapäev, 15. veebruar 2017

MISKI EI KÕIGUTA SIND

„Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule.“ (Matteuse 7:24). 
Mu armas, sa ei ole küll kaljule ehitamas, kui vajad Jumalale kuuletumiseks pastori kärkimist. Või teatud paketti reegleid, mida järgida. Sa ei vaja mingit reeglistikku, vaid kirglikku armastust Jeesuse vastu. Mida enam sa Jeesust armastad, seda lihtsam on ka Teda teenida ja Talle kuuletuda. Kui su süda on lummatud Jeesusest, ei pea sa pidevalt minema Ta ette ja nutma: „Jumal, murra see hingevaenlase vägi mu elus!“ Ei! Need ahelad hakkavad iseenesest langema, kui õpid tundma Tema südant ja kuuletumine Talle saab sulle enam kui omaseks.
Kui armastad Jeesust, tahan küsida su käest mõned küsimused:
Kuidas sa saad veeta üht ainustki päeva ilma Tema Sõna lugemata?
Kuidas sa saad mitte igatseda isiklikku palveaega vaid koos Temaga?
Kuidas sa saad mitte kiita ja ülistada Teda?
Kuidas sa saad mitte püüda olla Talle meelepärane?
Jeesus ütleb meile: „Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.” (Johannese 14:21). Milline imeline tõotus!
Uuri evangeeliume ja õpi tundma Jeesuse sõnu. Alusta Mäejutlusega Matteuse 5 ptk’s ja loe ka kuuendat ning seitsmendat peatükki. Seejärel aga, kui oled õppinud tundma Tema sõnu, tee nende järgi! Jumala korraldused ei ole koormaks ega kurvastavad. Hoopis vastupidi – nendele kuuletumine muutub üha kergemaks, mida enam Teda armastad.
Rajades oma maja kaljule, võid sa tormide saabudes seista täie julgusega. Miski ei kõiguta sind, kuna elad ja käid armastavas sõnakuulelikkuses oma Isale.

teisipäev, 14. veebruar 2017

ÜKSKI SEPITSUS SU VASTU EI TOIMI

Teadsid sa, et Saatan koondab vahel inimesed kokku su vastu, takistamaks su jõupingutusi Jumala heaks? Nad teevad kõik selle nimel, et sind heidutada või su teenistusele vett peale tõmmata. Kuid kui oled Jumala missioonil , tegemas Tema tööd ja täitmas Tema tahet, ei lähe ükski sinu vastu sepitsetud plaan täide.
Jumal kutsus Nehemjat ehitama üles Jeruusalemma langenud müüre. Kogu töö kulges enam kui ladusalt, kuniks Saatan õhutas üles ühe herilasepesa takistama seda kõike. Neli väga prominentset juhti koondasid jõud, et teha Nehemjale kurja (vt Nehemja 6:2). Need juhid seadsid neli korda Nehemjale lõksu, kutsudes teda välja. „Me nõuame, et tuleksid oma müüri otsast alla ja räägiksid meiega!“ Kuid Nehemja vastas kõigil neil neljal korral: „Ei tule ma midagi müüri otsast alla, kuna Jumal on andnud mulle töö, mis vajab tegemist.“ (vt Nehemja 6:3).
Mu armsad, ärge saage seotud inimestega, kes tahavad vaid vaielda. See on mõeldud teie häirimiseks, samas kui te peate minema edasi Jumala tööga. Põhjus, miks Saatan tõuseb teie palveelu, pühitsuse ja osaduse vastu Jumalaga, pole vaid selles, et teid rajalt maha võtta. Ta tahab ühtlasi ka rikkuda teenistuse, mille Jumal on teile andnud ja hävitada kõik, mis võiks tuua au Isa nimele.
Need neli juhti lasid Nehemja kohta lahti kulutulena levivaid kõlakaid, mispeale paljud pöördusid tema vastu. Kõik need rünnakud olid vaid selleks, et tekitada hirmu Nehemja südames, et ta heituks ja põgeneks. Kuid ükski neist sepitsustest ei suutnud peatada Jumala tööd! Piibel ütleb: „Nõnda sai müür valmis…Ja kui kõik meie vaenlased seda kuulsid, siis kõik meie ümberkaudsed paganad kartsid ja langesid väga eneste silmis, sest nad mõistsid, et see töö oli tehtud meie Jumala abiga.“ (Nehemja 6:15-16).
Kui me jääme vankumatuks, läheb ka Jumala töö edasi ning inimesed meie ümber näevad seda ja toovad au Tema nimele ühes meiega.

esmaspäev, 13. veebruar 2017

JOOKSE, ET VÕITA! - Gary Wilkerson

Jisreel oli linn, mis oli lahingutes edukas tänu oma kiiretele sõjavankritele. Sõjavankrid sümboliseerivad inimese enda jõudu ning tähistavad võimekust kihutada edasi täie kiiruse ja väega. Meil tänapäeval valitseb ka „sõjavankrite elustiil“, kus püüame mugavuste ja kerguse abil kõik oma vajadused rahuldatud saada. Ja kui midagi teha tahame, laseme aga käia ja teeme selle ära. 
Sõjavankrite elustiil võib tunduda kütkestavana kristlastele, kes peavad oluliseks edukuse standardeid – materiaalset rikkust, turvatunnet ja mugavust. Tõeline Jumala sulane aga ei pea neid kõige olulisemaks. Tema igatsuseks on eelkõige kuulda oma Issanda häält ja tunda muret Tema kuningriigi asjade pärast. Taolisele Kristuse järgijale saab juba usuelu alguses selgeks, et otsides esiti Jumalat, antakse talle kõike muud (toidust, riideid ja peavarju) pealekauba. (vt Matteuse 6:33).
Eelija oli targem ega ajanud taga maailma allikaid. Kujuta ette vaatepilti, kus ta pöördus kuningas Ahabi poole, kes istus oma uhkes briljantses tõllas ja vaatas alla selle tühise prohveti peale. Kuid Eelija kuulutas talle julgelt: „Rakenda hobused ette ja mine!” (1 Kuningate 18:44). Kuid järgmiseks võime juba lugeda: „Ja Issanda käsi tuli Eelija peale: ta pani enesele vöö vööle…ja (ta) jooksis Ahabile ette Jisreeli teelahkmeni.“ (salm 46). See jumalamees jooksis mitmeid kilomeetreid tõllast ette! Kuidas küll Eelija seda suutis? Tänu sellele, et ta „pani enesele vöö vööle“, mis tähendab, et ta valmistas end selleks võidujooksuks.
Kui Peetrus räägib meile 1 Peetruse 1:13 mõistuse niuete vöötamisest, annab ta meile teada, et peaksime valmistama end võistluseks, kinnitades oma usku ja usaldust Jumalas. Apostel Paulus kasutas aga võidujooksu kuvandit kui pilti kristlikust elust.Ta ütles oma viimases kirjas: „Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.“ (2 Timoteose 4:7). Meiegi võime jõuliselt joosta ja võita auhinna, kui vaid end võidujooksuks korralikult ette valmistame.

laupäev, 11. veebruar 2017

ROHKEM PÜÜDMINE EI AITA - Jim Cymbala

Paljud meist igatsevad enama järele Jumalas, kuid seda vaid seni, kuni me seetõttu pilkealuseks ei sattu. Meie läänelik mõtteviis on: „Ma teenin küll Issandat, kuid kontroll on siiski minu käes.“ Kuid see pole see, kuidas kogudus oma alguse sai. Esimene ristikogudus sai alguse Jumala Vaimu poolt kontrollitud kristlastest, kes pühendasid end täiega Jumalale. Jah, see on radikaalne, kuid see on see, kuidas Jumal seda tegi.
Osad võivad nüüd öelda: „Jaa, aga me oleme Uue Testamendi kristlusest kaugemale jõudnud.“ Kui nii, siis tahaksin väga näha selle kaugemale jõudmise vaimuvilju. Inimesed võivad ju pilgata neid esimesi, „harimatuid“ kristlasi, kuid tuhanded inimesed said nende kaudu päästetud (vt Apostlite tegude nelja esimest peatükki). Jumala Sõna peeti kalliks. Kogudused olid täis ohvrimeelset armastust. Püha elevus täitis kogu õhkkonda. Oleme me ikka tõesti sellest kaugemale jõudnud?
Apostlite tegude 2. peatükis, kui jüngrid olid ühes paigas koos, langes Püha Vaim nende üle ja nad hakkasid rääkima neile võõrastes keeltes. Ei taha siinkohal arutleda keeltes rääkimise teema üle, vaid tuua esile tõsiasja, et kui Jumala Vaim nende üle tuli, tegid nad koheselt midagi, mis polnud neile loomupärane. „Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret?“ (Apostlite teod 2:6-8) 
Jüngrid rääkisid keeltes, mida nad inimlikult ei osanud. Nad tegid midagi, millele polnud muud seletust kui vaid see, et Jumal oli selle allikaks. Vaimu poolt kontrollitud elu vaieldamatu tunnus on see, et meid tõstetakse kõrgemale meie loomulikest andidest ja oskustest.
Vaimuga täidetud elu iroonia peitub aga selles, ette selleks, et saada suuremat väge, peame loobuma omaenese jõust ja väest. Kui palju kordi oled sa raskustes püüdnud pingutada veelgi rohkem? Oled sa kunagi püüdnud pingutada selle nimel rohkem, et lugeda enam Piiblit või palvetada kauem? Selle nimel, et armastada mittearmastusväärset inimest? Olla julge, kui tegelikult kardad? Kuidas see ka toimis?

Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber.

reede, 10. veebruar 2017

AHNE JA TÄNAMATU

Kui sa oma kahtlustega ei tegele, sattud sa toriseva vaimu ohvriks. Sa elad ja sured torisedes, kuna sa lihtsalt ei suuda oma kahtlustest jagu saada. Need tuleb koos juurtega välja juurida!
Ainuüksi 3 päeva peale iisraellaste vabanemist Egiptusest, seisid nad silmitsi uue proovilepanekuga. Nad olid just äsja laulnud, kõlistanud tamburiine ja tunnistanud kõikväelise Jumala jõust ning väest. Nad uhkeldasid sellega, kuidas Jumal neid hoiab ja juhib, kuniks nad jõudsid Maarasse, mis tähendab tõlkes „kibeduse vett“.
See on näide sellest, kuidas Jumal laseb meil jätkuvalt kogeda üht kriisi teise järel, kuniks me lõpuks mõistame nende taga peituvat õppetundi, mida Ta püüab meile anda. Kui aga keeldume sellest õppimast, annab Ta meid üle me kibeduse kätte. „Nad…käisid kõrbes kolm päeva ega leidnud vett…Ja rahvas nurises Moosesega, öeldes: „Mida me joome?”“ (2 Moosese 15:22, 24). 
Pühapäeval oli neil kõigil ütlemata tore – nad laulsid, tantsisid ja kiitsid Jumalat! Kuid kolmapäevaks olid nad raskustes – silmitsi järjekordse kriisiga ja omadega õhtal. Kuidas nad küll nii kiiresti oma kindluse kaotasid? Aga seetõttu, et nad polnud seda kunagi kogenudki! Nad polnud tegelikult kunagi rajanudki kindlat alust eneste jalge alla. Nii et nad põrusid oma proovilepanekus taaskord. Nad polnud oma eelmistest kriisidest midagi õppinud ja magasid taaskord maha võimaluse paista välja oma Jumala suurust. Nad võtsid Tema headust isegi iseenesestmõistetavana. Neil polnud toitu, mistõttu Jumal saatis neile taevast mannat. Ta lasi vuttidel sadada alla taevast, kuhjates need pea 1-meetriseks hunnikuks kokku. Kuid ei vähimatki tänusõna Ta rahva poolt. Selle asemel muutus rahvas hoopis ahneks, kogudes kiivalt kokku kõik, mille Jumal oli neile andnud. Seejärel muutusid nad aga kangekaelseteks!
Kui piinlik käia ühest kriisist teise ja mitte midagi õppida neist. See kannab endaga kaasas üht needust, mis annab sind üle nurisemise vaimu alla.

neljapäev, 9. veebruar 2017

SURMAHOOP KAHTLUSTELE

„Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.“ (Jaakobuse 1:6-7)
Paljud kristlased istuvad jumalakojas ja virisevad ning kaebavad otsekui Jumal ei kuuleks neid. Kuid Jumal kuuleb me nurinaid – süüdistusi, et Ta ei hooli meist ja vihjeid selle kohta, et Ta on meid alt vedanud.
Jumal hoiatas mind, et ma ei annaks häält oma närivatele kahtlustele ja hirmule läbi oma naise, sõprade või kolleegide. Ta käskis mul tuua kõik oma kahtlused Tema ette ja paluda, et Tema aitaks mind mu uskmatuses.
Iisrael veetis 40 aastat keerises, kuhu mahtus rohkesti tagarääkimisi, nurisemist, kadedust ja kibestumist. Millist armetut elu nad küll elasid, väites samal ajal end olevat Jumala lapsed.
Sa pead jõudma omadega punkti, kus õpid usaldama Jumalat. Seda tehes annad surmahoobi kõigile oma kahtlustele, hirmudele ja uskmatusele. Kust aga alustada? Esmalt vaata otse Jumala Sõna peeglisse! Mõtle oma tegude peale viimase 30 päeva jooksul - oled sa selle aja jooksul nurisenud? Sa võid vastata: „No natuke olen, aga mitte Jumala vastu.“ No oled ikka küll! Vahet pole, kes su nurinat kuulis – need kõik olid suunatud Jumala vastu.
Kuhu iganes ma ka Piiblis ei vaataks, võin ma näha: „Usalda mind ja ma kannan su läbi! Lihtsalt usalda oma teed minu hoolde.“ Kuid mida see nõuab? Lihtsalt seda, et püsid vagusi ja näed, kuidas Jumal olukorrad lahendab. Sa võid nüüd küsida: „Aga mis siis, kui midagi ei juhtu?“ Ainuüksi see küsimus peegeldab juba hirmu ja kahtlusi.
Mu armsad, pöörduge Jumala poole ja öelge Talle, et otsustate usaldada Teda ning oodata Tema võitu. Las Jumal teha teist tunnistus maailmale – tunnistus Tema ustavusest. Armastage Teda juba praegu kogu südamest ja usaldage Tema hoolde kõik oma probleemid, usk ja usaldus.

kolmapäev, 8. veebruar 2017

“NÄIDAKE MEILE OMA JUMALAT!“

„Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: „Laulge meile Siioni laule!” Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?“ (Psalmid 137:3-4). Jumala rahvas oli minemas läbi oma elu raskeimast hetkest. Neid veeti minema ja nende kinnipidajad nõudsid neilt laulu, samas, kui kõik, mida nad kogesid, oli masendus, meeleheide ja lootusetus.
Suurel hulgal kristlasi on täna samas seisus – lõksus ebasoodsates olukordades. Ja kui siis Saatan tuleb jälle mõne vana kiusatusega, võid sa olla allaandmise piiril, mõeldes: „Ma ei saa nagunii hakkama. Olen palunud ja hüüdnud selle pärast, kuid see vana sõltuvus jahib mind igavesti.“
Kui Iisraeli rahvas langes Babüloni ikke alla, nõudsid nende vangistajad: „Laulge meile! Mängige meile! Oleme kuulnud teist ja teie Jumala tegudest teie heaks, mistõttu näidake nüüd meile oma rõõmu Temas!“ Kuigi taoline korraldus oli ühtpidi mõeldud pilkena, usun teistpidi, et tegu oli ka haleda anumisega. Babüloni enda jumalad olid jätnud neid lootusetuteks ja tühjaks. Kuid iisraellaste laulud avaldasid neile mõju. „Selle rahva Jumal suudab lüüa mere kahte lehte; Tema tuli tuleb taevast alla; Ta seisab nende vaenlaste vastu. Nende Jumalas peab ikka olema midagi.“
Inimesed, kes suudavad rõõmustada ja hoida alal oma usu elu kõige raskeimalgi tunnil, on tõeliseks tunnistuseks teistele, kel’ on samad võitlused. Nad panevad tähele usklikke, kes tunnistavad: „Jumal, ma usun Sinusse ükskõik, mis mu elus ka ei toimuks.“
Maailm hüüab meile: „Meile ei avalda muljet see, et Punane Meri lahknes kaheks, või et pime sai nägijaks ja jalutu käijaks. Ei! Ime, mida näha tahame, on teie usk elu kõige raskeimal tunnil. Kui lähete lootusetule olukorrale vastu naeratus huulil ja kiites Jumalat, siis see on see, mis meid kõnetab.“

teisipäev, 7. veebruar 2017

TÕELINE TEENIMINE

Tänapäeva inimesed tahavad olla kõike muud kui teenijad. Nende uhkus saab isegi riivatud teenimise mõttest. Üks populaarne kirjakoht ütleb: „Nõnda ei ole sa enam ori (ehk teenija), vaid poeg, aga kui sa oled poeg, siis sa oled ka pärija Jumala kaudu.“ (Galaatlastele 4:7). Mida Paulus siin tegelikult ütleb? Ta selgitab, et poeg, keda on korralikult õpetatud, teab, et ta on kuninga ametlik pärija ühes kõigi õigustega, mis selle positsiooni juurde käivad. Kuid ta armastab oma isa nii väga, et valib siiski teenija rolli.
Paulus nimetas iseennastki Roomlastele 1:1 „Kristuse Jeesuse sulaseks“ ja Jaakobus kutsus end „Jumala sulaseks“ (vt Jaakobuse 1:1). Ka Kristuse ise, Jumala enda Poeg, „loobus iseenese olust, võttes orja kuju“ (Filiplastele 2:7). Teenijal pole oma tahet – tema isanda tahe on ka tema tahe. Rist esindab kõigi mu enda plaanide, ideede, igatsuste, lootuste ja unistuste surma. Enam aga, kui midagi muud – minu enda tahte surma. Jeesus ütles oma jüngritele: „Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud.“ (Johannese 4:34). Ehk teisisõnu: „Ootan juhiseid eluks vaid oma Isa käest.“
Johannes kirjutas: „Sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas.“ (1 Johannese 4:17). Iga tõeline kristlane peaks olema valmis ütlema: „Ma tõesti tahan täita Jumala tahet.“ Küll aga võime selle maha magada, kui häälestame oma südamed sellele, mida meie tahame; millelegi, mis näib hea ja tundub loogiline, kuid pole siiski Jumala tahe. Üks suurimaid lõkse, millesse kristlased langevad, on ajada taga mõnda head mõtet, mis pole Jumalast.
Suudad sa  igatseda ristiga kaasnevat? Suudad sa jätta oma unistuse ja lausa surra sellele? Jumal teab, mis on parim su jaoks, mistõttu hüüa Ta poole, öeldes: „Isa, kui see pole Sinu tahe, võib see hävitada mu. Seetõttu annan selle üle Sulle, nii et las Sinu tahe sündida.“

TÕELINE TEENIMINE

Tänapäeva inimesed tahavad olla kõike muud kui teenijad. Nende uhkus saab isegi riivatud teenimise mõttest. Üks populaarne kirjakoht ütleb: „Nõnda ei ole sa enam ori (ehk teenija), vaid poeg, aga kui sa oled poeg, siis sa oled ka pärija Jumala kaudu.“ (Galaatlastele 4:7). Mida Paulus siin tegelikult ütleb? Ta selgitab, et poeg, keda on korralikult õpetatud, teab, et ta on kuninga ametlik pärija ühes kõigi õigustega, mis selle positsiooni juurde käivad. Kuid ta armastab oma isa nii väga, et valib siiski teenija rolli.
Paulus nimetas iseennastki Roomlastele 1:1 „Kristuse Jeesuse sulaseks“ ja Jaakobus kutsus end „Jumala sulaseks“ (vt Jaakobuse 1:1). Ka Kristuse ise, Jumala enda Poeg, „loobus iseenese olust, võttes orja kuju“ (Filiplastele 2:7). Teenijal pole oma tahet – tema isanda tahe on ka tema tahe. Rist esindab kõigi mu enda plaanide, ideede, igatsuste, lootuste ja unistuste surma. Enam aga, kui midagi muud – minu enda tahte surma. Jeesus ütles oma jüngritele: „Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud.“ (Johannese 4:34). Ehk teisisõnu: „Ootan juhiseid eluks vaid oma Isa käest.“
Johannes kirjutas: „Sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas.“ (1 Johannese 4:17). Iga tõeline kristlane peaks olema valmis ütlema: „Ma tõesti tahan täita Jumala tahet.“ Küll aga võime selle maha magada, kui häälestame oma südamed sellele, mida meie tahame; millelegi, mis näib hea ja tundub loogiline, kuid pole siiski Jumala tahe. Üks suurimaid lõkse, millesse kristlased langevad, on ajada taga mõnda head mõtet, mis pole Jumalast.
Suudad sa  igatseda ristiga kaasnevat? Suudad sa jätta oma unistuse ja lausa surra sellele? Jumal teab, mis on parim su jaoks, mistõttu hüüa Ta poole, öeldes: „Isa, kui see pole Sinu tahe, võib see hävitada mu. Seetõttu annan selle üle Sulle, nii et las Sinu tahe sündida.“

esmaspäev, 6. veebruar 2017

LANGEVAD MÜÜRID - Gary Wilkerson

„Ma ei taha, et miski mu elus takistaks seda, mida Jumal tahab teha mu sees.“ Jumal toob alati oma rahva sellesse punkti, sest  enne, kui Ta saab tuua esile oma parima meis, peab Ta tegema midagi sügavat me sees. Ta tahab anda meile oma võidu, kuid Ta tahab ka, et oleksime täielikult pühendunud Talle.
Joosua raamatu esimesed kuus peatükki kirjeldavad Jumala aulisi tegusid oma rahva keskel. Iisrael oli just vabastatud 400-aastasest orjusest. Inimesed olid just tulnud välja oma 40-aastasest kõrberännakust, seistes Tõotatud maa piiril – maa, mille Jumal oli neile tõotanud juba aastaid tagasi. Nii et nad sisenesid sinna ja mis siis sai? Joosua pöördus koheselt noorema põlvkonna meeste poole ja eraldas nad Jumalale. Piibel kasutab sõna „ümberlõikamine“, kirjeldamaks nende ettevalmistust, kuid selle sügavam tähendus on see, et „nad seati valmis“. Joosua tegi seda selleks, et nüüd, kui nad olid tulnud üle piiri, seisid nad silmitsi Jeeriko paksude ja läbimatute müüridega. Selle vallutamine oleks räbalais iisraellastele olnud võimatu. Kuid Jumal ütles neile: „Ma olen õnnistanud teid möödunud aastate jooksul ja te olete kogenud mu imelisi rikkusi. Ometi pole te töö veel lõppenud.“
Kuidas iisraellased selleks järgmiseks lahinguks valmistusid? Nad ei teritanud oma mõõkasid ega löönud läikima oma sõjavarustust. Kogu ettevalmistus leidis aset hoopis nende südameis. Jumal käskis neil ümbritseda kogu linna laulude, palvete ja Tema järele ootamisega. Lõpuks käskis Ta neil aga puhuda pasunaid ja lasta seeläbi käiku nende ainus löök. Ja need võimsad müürid langesid hetkega!
Seejärel vallutas Joosua koos oma meestega mitmeid alasid, võites oma vaenlasi ja kogedes võite, mille sarnaseid nad polnud eales varem näinud. Usun, et Jumal tahab samal moel valada oma Vaimu välja meiegi üle, tehes seda imelistel viisidel. Ta tahab, et me usuks Tema tahtesse seda teha. Ehk teisisõnu – Ta tahab, et omaksime vankumatut usku.

laupäev, 4. veebruar 2017

ERISTADES TÕDE - Carter Conlon

„Kuidas ma küll tean, mis on Jumala tahe? Kuidas võin olla kindel, et elan oma elu Tema tahtes?“ Oled sa kunagi leidnud end küsimas taolisi küsimusi? Kas Jumala tahtega seotud teemad on su jaoks segadust tekitavad, või elad sa pideva hirmu all, et magad maha Tema tahte oma elu jaoks?
Vaatame, mida Jeesus ise Jumala tahte kohta ütles? „Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest.“ (Johannese 7:17). Ehk teisisõnu – see puudutab kõiki, kes tahavad täita Jumala tahet. Jeesuse kohaselt on nii, et kui su südame igatsus on täita Jumala tahet, sa ka tunned ära ja mõistad, mis on õige. Sa tunned ära Ta hääle, mis ütleb: „See on see tee – seda mööda mine.“
Igatsesin juba nooreeast peale täita Jumala tahet, kuigi mul polnud igakord täit arusaamist, kuidas see mu elus peaks välja nägema? Mäletan, kuidas käisin kirikus ja mõtlesin jutlustajat kuulates: „Kuidas küll need inimesed suudavad üldse midagi sellist kuulata? Kas nad siis tõesti ei näe, kui metsapoole see on?“ Enamuse ajast nad lihtsalt istusid ja kuulasid, kuid nende peamine põhjus kirikus käimiseks oli lihtsalt õnnistatud saada.
Kui inimesed ei taha täita Jumala tahet, tuleb esimese asjana nende ellu õpetuslik segadus, millele peagi järgneb võimetus teha vahet tõe ja vale vahel. Ja kui nende palved siis vastuseta jäävad, jõuavad nad järeldusele, et Jumal ei räägi nendega. Nad tahavad, et nende elud oleks erakordsed. Nad tahavad suuri rahvahulki; tahavad äratada surnuid üles ja panna käsi haigete peale, et need saaksid terveks; nad tahavad rääkida keeltes ja teha kõike muud sarnast, kuid samas ei taha nad elada ja käia Jumala ilmutatud tahtes.

Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. 

reede, 3. veebruar 2017

JUMALIK SOSIN

Kui sulged end koos Jumalaga oma palvekambrisse, juhib Püha Vaim sind alati Jumala ilmutatud Sõna juurde. Kristus on elav Sõna ja Ta ehitab su usu üles.
Meile on antud korraldus: „Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu!...Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud…Võtke ka…vaimumõõk, see on Jumala sõna!“ (Efeslastele 6:11, 13, 17). Sageli, kui saame konkreetsed juhised Jumalalt, juhib Püha Vaim meid mõne piiblikoha juurde, sosistades: „Vaata sinna!“ Ja siis Jumala Sõna kõnetab meid otse, öeldes, kuidas oma kriisidest läbi minna.
Paljud teist, kes te seda sõnumit loete, olete olukorras, mis nõuab sõna Jumalalt. Mitte keegi teine ei saa aidata teid ja ainus viis, kuidas kriisidest läbi minna, on püsida Kristuse ligiolus, kuni Ta annab oma juhised! Tema on see, kes peab ütlema, kuidas sellest läbi minna – mida teha ja millal tegutseda. Täiuslik ajastus on vaid Püha Vaimu käes ja see ei tule kunagi liiga vara ega liiga hilja.
Mu armsad, te ei pea muretsema oma katsumuste pärast. Jumal on ustav reageerima igale te vajadusele ja palvele, mistõttu kui palute, öelge lihtsalt: „Issand, ma tulen mitte vaid selleks, et saada oma vajadused rahuldatud, kuid ka selleks, et rahuldada Sinu vajadust.“
Meid loodi elama osaduses Jumalaga isegi keset kõige raskemaid aegu. Meeldib sulle olla koos Temaga? Eelistad sa Teda enam kui kõiki teisi? Ma loodan, et su südamehüüe on: „Jeesus, Sina oled mu südame suurim rõõm ja ma armastan su seltskonda!“
Mu palve on, et Jumal kingiks meile kõigile südame, mis oleks kergesti lummatud Tema ligiolust. Mistõttu palugem läbi kõigi oma katsumuste ning kuulakem Püha Vaimu oma salajases palvekambris.

neljapäev, 2. veebruar 2017

SELGED JUHISED

Enamus kristlasi ei kuula Jumalat. Nad lähevad Tema juurde vaid rääkima! Samas annab Piibel meile selgelt teada, et kes iganes oli eales kasutatud Jumala poolt, õppis olema Tema ligiolus seni, kuni kuulis Temalt. Piibel annab väga selgelt mõista, et Jumal tahab rääkida igaühega meist. „Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: „See on tee, käige seda!”” (Jesaja 30:21)
Mida lähemale leukeemia all kannatav väike tüdruk surmale jõudis, seda enam vaevas teda mõte surmast. Ometi, kord ühel hommikul, kui ema ta tuppa tuli, säras ta rõõmust kui päike.
“Mis sinuga juhtus?” küsis ema.
“Ingel ilmus mulle ja ütles, et ma lähen reisile,” vastas tüdruk. “Siis aga tuli Jumal, võttis mul käest ja jalutas mind läbi imeilusa aia. Ta ütles, et lähen sinna homme, et olla seal koos Temaga.“
Jumal kõnetas seda väikest last ja kõrvaldas kogu hirmu tema südamest! Järgmine päev Jumala juurde minnes, oli ta täies rahus.
Kas saad ka selliseid selgeid juhiseid Jeesuselt, kui Temaga suhtled? Ütleb Ta sulle, mida, millal ja kuidas teha? Osa kristlasi ei usu, et Jumal seda teeks, kuid Jeesus ütleb: ”Minu lambad kuulevad minu häält ja…järgnevad mulle.” (Johannese 10:27)
Ainus viis minna läbi oma katsumusest, on jääda üksi koos Jeesusega ja hüüda: „Issand, Sa oled ainus siin maa peal, kes mind aidata saab. Ma ei lahku siit enne, kui olen kuulnud Sind rääkimas.“ Jumalale meelepärane palve on selline, mis jätab kõik muud tegevused, kuniks kuuleb Ta häält. Võid kuulda Teda selgelt kõnelemas oma südames, kuuldes asju nagu: „Pead selle inimesega asjad korda panema“ või „Ära kiirusta nii palju! Istu mu ligiolus ja usalda mind.“ Kui otsid ja ootad Teda, annab Ta sulle ka selgeid juhiseid!

kolmapäev, 1. veebruar 2017

POOLELDI VASTATUD PALVED

„Läbi palvetama“ on esimeste nelipühilaste poolt loodud termin, mis osade nende jaoks tähendas seni põlvedel olemist, kuni oled kindel, et oled Jumalalt vastuse saanud. Teiste jaoks tähendas see ikka ja jälle Jumala juurde tagasitulekut, kuni vastus saabus. (Seda nimetati „püsivaks palveks“).
Käies noore poisina kristlikes laagrites, kuulsin inimesi tunnistamas: „Hoian altari sarvedest kinni ega lase lahti seni, kui olen Jumalalt vastused saanud.“ Samas ei usu ma, et see oleks „läbi palvetamise“ tõeline tähendus.
Võid sulgeda end koos Issandaga oma palvekambrisse, tundes rõõmu Tema ligiolust. Võid veeta kvaliteet-tunde, kui mitte isegi päevi, „hõljudes“ armsas suhtlemises Temaga. Kõik su vajadused võivad saada rahuldatud ja su süda võib tunda täit rahulolu, kuid mis saab siis, kui lahkud sellest pühast ja lähedasest osadusest? Sa võid tõusta oma põlvedelt ja sattuda tagasi hävitavasse olukorda, mis pole karvavõrdki muutunud. Võid näha Saatanat juba ootamas sind, valmis ründama sind samade probleemide ja tühjusega nagu enne. Mistõttu las ma küsida su käest: „Mis kasu on mäetipus kogetud aulistest hetkedest, kui need ei kanna sind läbi lahingu?“
Las ma selgitada pisut, millena mina „läbi palvetamist“ näen. See tähendab lihtsalt seda, et see sama jõud, vägi ja julgustus, mille saad Jumalalt oma palvekambris, peab kandma sind ka läbi eelolevatest katsumustest. Võit, mille saavutad oma salajases palvekambris, peab tooma sulle võidu ka lahinguväljal.
Mõtle sellele: kas said osa „täideläinud palvest“? Sest „läbi palvetamine“ tähendab oma palve täielikku täitumist. Paljud kristlased näevad vaid pooleldi täitunud palveid, kuna nad ei lase sellel, millest nad said Jumalaga osa oma palvekambris, kanda neid ka läbi nende katsumuste. Nii on paljud siirad palved läinud raisku ja kaduma, kuna nad ei saanud sellisel moel „läbi kantud“.
Armsad, palve pole lõpetatud ja „läbi palvetatud“ seni,  kuni see pole teid kandnud läbi teie katsumusest. Asi pole „läbi palvetatud“ seni, kuni see pole katsumustes „läbi elatud“ jõuga, mis saadud Jumala ligiolust.