KASVAVA USKMATUSE OHT
”Aga kellele ta siis vandus, et nemad ei saa tema hingamisse, kui mitte neile, kes olid sõnakuulmatud? Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast...Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast!” (Heebrealastele 3:18-19;12)
Heebrea kiri hoiatab Uue Testamendi kogudust: “Võtke õppust Iisraeli näitest! Sest kui te seda ei tee, võite te langeda samal viisil kui nemad. Te taandute pimedasse uskmatusse, mis muudab te elu pikaks ja lõputuks kõrbeks.”
Mõelge sellele, mis juhtus uskmatu põlvkonnaga, kes pöördus tagasi kõrbe. Jumal oli korrutanud neile mitmeid kordi alates juhtidest kuni Leviitide kohtunikeni välja, et Tema käsi tõuseb nende vastu. Ja et sellest hetkest alates ei saa nad kogema midagi muud kui vaid meeleheidet ja hinge tühjust. Nad ei saa nägema Tema au, vaid kogu nende tähelepanu koondub pigem nende endi probleemide ja himude peale.
Just seesama juhtub kõigiga, kes kaotavad oma usu. Nad saavad nii hõivatud omaenese heaolust, et nad kaotavad igasuguse nägemuse Jumalast, tunde Tema ligiolust ning oma palveelu. Nad ei hooli enam oma ligemisest, hukka minemast maailmast ja lõpuks isegi oma sõpradest. Selle asemel on kogu nende tähelepanu koondunud nende endi probleemide, raskuste ja haiguste ümber. Nad liiguvad ühest kriisist teise, tõmbudes veelgi enam endasse keset oma valu ja kannatusi. Nende päevad on täis segadust, pinget, kadedust ja lahkmeelt.
Ilma usuta on lihtsalt võimatu olla meelepärane Jumalale. Peale seda, kui Jumal oli löönud Surnumere kahte lehte ja Iisraeli lapsed sealt läbi läksid, hõiskasid ja rõõmustasid nad täiega. Ja siis, peaaegu kolm päeva hiljem tõstis see sama Iisraeli rahvas hädakisa Jumala poole, vingudes ja virisedes Tema ees ning seades kahtluse alla kogu Jumala olemuse ja ligiolu eneste keskel.
Kolmekümne kaheksa aasta jooksul nägi Mooses oma silmaga, kuidas iga iisraellane, kes kuulus uskmatute kilda, suri üks teise järel. Ja kui ta mõtles tagasi kõigi nende peale, kes olid oma elud kõrbes ära raisanud , siis ta nägi, et ka kõik see, mille suhtes Jumal oli neid hoiatanud, oli ka täide läinud. ”Oli ju Issanda käsi olnud nende vastu, hävitades nad leerist viimseni.” (5Moosese 2:15) Jumal hoidis oma igavikulisi plaane Iisraeli suhtes tagasi kõik need aastad.
Ka tänapäeval on kristlasi, kes on rahul kuidagimoodi eksisteerimisega kuni päevani, mil nad surevad. Nad ei ole valmis riskima millegagi, uskuma Jumalat, kasvama ja küpsema. Nad keelduvad uskumast Tema Sõna ja on muutunud külmaks keset oma uskmatust. Nad elavad lihtsalt selleks, et ükspäev surra.