esmaspäev, 2. mai 2016

ARMASTAGE ÜKSTEIST - Gary Wilkerson

Kui peaksid tooma esile Jeesuse õpetuste kõige olulisema mõtte, siis mis selleks oleks? Saame sellest aimu Tema viimasest õhtust koos oma jüngritega, enne Tema ristile minekut. Tal oli veel vaid mõni tund jäänud oma lähedaste sõprade seltsis, mistõttu Ta võttis kogu oma õpetuse kokku ühe sõnaga – armastus. ”Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!” (Johannese 15:12)

Kui räägime armastusest koguduses või õigemini – kui seda sama salmi loeme, lähevad me mõtted liikvele kümnes erisuunas. Mõtleme headuse ja helduse peale ning teiste vastu kena olemisele. Pole kahtlustki, et Uus Testament räägib palju sellisest armastusest. Uues Testamendis on kasutatud sõna „üksteist“ umbes 50 korda, millega käivad kaasas korraldused kohelda üksteist pika meelega, julgustuse ja heldusega. Efeslaste kiri kasutab sageli sõna „üheskoos“, rõhutades Kristuse korraldust armastada üksteist oma kogukonnas.

Jüngritel polnud selle käsuga mingit probleemi. Pigem arvasid nad, et nad on juba üsna tublid selles vallas. Nad olid just veetnud 3 aastat oma Isandaga täisajaga teenistuses, õppides kõike, mida Ta õpetas neid tegema. Kuid antud juhul rääkis Jeesus armastusest väga erinevas kontekstis. See tuleb ilmsiks Tema järgmises lauses: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.” (Johannese 15:13). Siin on juba tegu ikka tõsise armastusega. Kujutan ette, kuidas jüngrid üksteisele hämmeldunult otsa vaatasid ja mõtlesid: „Kas ma sureksin selle selli eest, kes mu kõrval istub? Ta käib mulle ikka vahel täiega pinda!“ Ehk siis, võib-olla nad ei armastanudki üksteist nii palju, kui nad arvasid, et nad seda teevad.

Kogu mu loo mõte on selles, et kui Jeesus käsib meil armastada nii nagu Tema armastab, pole see sugugi mitte kerge asi. See pole mingi romantiline teema, mis tugineb tunnetele ja erinevatele ideedele. See, millest Jeesus räägib, on evangeeliumi armastus – võimas, tingimusteta ja ohvrimeelne armastus, mille juured on Kristuse ristis. Jeesus oli kohe, kohe demonstreerimas kõige võimsamat armastuse tegu, mida keegi võiks eales kogeda, minnes ristile meie pattude eest. Seda tehes näitas Ta ka, et see armastus kehtib meie vaenlastegi puhul, kuna Ta andis oma elu nendegi eest.

reede, 29. aprill 2016

KAMBRI PALVE

Kambri palve sünnib salajas - siis, kui oleme üksi. „Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Matteuse 6:6). Kuid see tähendab nii palju enamat. Kreekakeelne tähendus sõnale „kamber“ on „privaatne, salajane paik“. Jeesuse kuulajaile oli see selge, kuna tolle ajastu kodudes oli üks seesmine ruum, mis täitis kui sahvri rolli. Jeesuse korraldus neile oli minna sinna salajasse kambrisse ja sulgeda uks enda järel. See korraldus oli antud üksikisikutele, kuna tegu oli palvega, mis ei saa sündida koguduses või palvepartnerite vahel.

Jeesus ise oli selles osas eeskujuks, käies eraldatud paikades palumas. Piibel ütleb meile ikka ja jälle, et ta „läks kõrvale“, et veeta aega palves. Kellelgi polnud kiiremat elutempot kui Temal, kuna Teda ümbritsesid pidevalt erinevad vajadused ja Tal jäi vähe aega iseenda jaoks. Ometi on meile öeldud, et „vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.“ (Markuse 1:35). „Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda.“ (Matteuse 14:23).

Mõtle sellele käsule, mille Saulus Apostlite tegude raamatus sai. Kui Kristus selle koguduse tagakiusaja kätte sai, ei saadetud Saulust kuhugi suurele koguduse koosolekule või Ananiase, suure palvesõduri juurde. Ei! Saulus pidi eraldatuna veetma 3 päeva, palvetades ja õppides tundma Jeesust.

Meil kõigil on mustmiljon vabandust, miks me ei palu üksinda erilises, salajas paigas. Me ütleme, et meil pole sellist salajast paika, või et meil ei jagu selleks aega. Thomas Manton, jumalakartlik puritaanlasest kirjanik, ütles selle kohta aga järgmist: „Me ütleme, et meil pole aega salajaseks palveks. Küll aga jagub meil aega kõige muu jaoks nagu väljas söömiseks, joomiseks ja lastega koos olemiseks. Samas aga mitte selle jaoks, mis kõike seda ja muudki me elus alal hoiab. Me ütleme, et meil pole sellist salajast paika, kuid Jeesus leidis mäe, Peetrus katuse, prohvetid kõrbe. Kui armastad kedagi, leiad ka koha, kus temaga kahekesi olla.“

neljapäev, 28. aprill 2016

PALVEPAIK

Meie kodud peavad olema palvepaigad!

„Kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas.“ (Matteuse 18:19). Osad kristlased nimetavad sellist palvet „nõusoleku palveks“. Oled üdini õnnistatud, kui sul on mõni kristlasest õde või vend, kellega koos palvetada. Pole kahtlustki, et kõige võimsamad eestpalvetajad, keda tean, on olnudki kahesed ja kolmesed pundid. Kui Jumal on mind üldse siin elus õnnistanud ja kui üldse mind oma nime auks kasutanud, siis seda vaid paarile võimsale eestpalvetajale, kes igapäevaselt minu eest palvetanud.

Paik, kus taoline palve kõige võimsamalt esile saab tulla, on me enda kodus. Mina ja mu abikaasa Gwen palvetame igapäevaselt koos ja ma usun, et see on ka see, mis me peret koos hoiab. Palusime üheskoos iga oma lapse pärast, kui nad üles kasvasid, et ükski neist ei läheks vaimses mõttes kaotsi. Palusime nende sõprussuhete ja romantiliste suhete pärast ning nende tulevaste abikaasade pärast. Täna teeme seda kõike oma lastelaste pärast.

Kahjuks on aga nii, et vaid vähesed kristlikud pered palvetavad koos. Isiklikult võin küll öelda, et olen täna endiselt veel jumalariigi töös vaid tänu oma pere võimsatele palvetele. Iga päev, sõltumata sellest, kus me õdede-vendadega parasjagu mängisime – oli see siis maja ees või tänaval – hüüdis ema meid maja ukselt: „David, Jerry, Juanita ja Ruth – aeg on palveks!” (mu väikevend Don polnud tolleks ajaks veel sündinud.) Terve naabruskond teadis meie pere palveajast. Vahel ma lausa vihkasin seda kutset, kirtsutades nina ja kulmu. Kuid on ilmselge, et nende palvete ajal juhtus midagi ning Jumala Vaim liikus nii me pere keskel kui ka inimesi puudutades.

Võib-olla sa ei näe end pere palvet kokku kutsumas. Võib-olla su abikaasa ei soovi selles vallas koostööd teha või su laps on mässumeelne. Armsad, tegelikult pole vahet, kas või kes otsustab mitte kaasa lüüa. Sina võid sellest hoolimata istuda köögilaua taha ja langetada pea palveks. See täidab ikkagi te pere palveaja rolli ja iga pereliige on sellest teadlik.

kolmapäev, 27. aprill 2016

PUHUGE SARVE SIIONIS

Mida täpsemalt me praegustel aegadel paluma peaksime?

Siin on Joeli kirjeldus Iisraeli pärast pimedatel ja süngetel aegadel: „Puhuge sarve Siionis, pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek! Koguge rahvas, pühitsege kogudust, tooge kokku vanemad, koguge lapsed…Eeskoja ja altari vahel nutku preestrid, Issanda teenrid, ja öelgu: Säästa, Issand, oma rahvast, ja ära anna oma pärisosa teotuseks, paganaile pilgata! Miks peaks rahvaste seas öeldama: Kus on nüüd nende Jumal?” (Joel 2:15–17).

Siin oli üleskutse kogudusele: „Ära heitu ega anna järgi meeleheitele. Sa ei pea uskuma hingevaenlase valesid, otsekui ärkamiseks poleks mingit lootust.“ Joeli kohaselt pidi rahvas hoopis hüüdma: „Issand, peata ometi oma nime pilkamine. Ära lase oma kogudusel enam kauem olla naerualune. Peata paganad meid nöökamast ja küsimast: „Kus on te Jumal?““

Sa võid nüüd mõelda, et see, mida Jumal siin lubab, on kõigest üks võimalus. Ta ütleb, et Ta võib-olla hoiab tagasi oma kohtumõistmise. See on ju sama hea kui poolik võimalus. Kõik, mida Ta kutsub oma rahvast üles tegema, võib ju olla asjata.“ Kuid ma ei usu, et Jumal narrib oma kogudust, saates oma rahva välja lihtsalt lolli mängima. Kui Aabraham palus Jumalat, et Too säästaks Soodoma (kus ka ta vennapoeg Lott elas), sai Jumala süda sellest liigutatud ja Ta oli valmis säästma seda linna ka vaid 10 õiglase inimese pärast. Nii et seda Aabraham paluski, kui hävitavad inglid linna sisse marssisid! Mina usun, et Jumala rahvas peaks tänapäeval paluma täpselt samamoodi.

Joeli prohveteering Püha Vaimu väljavalamise kohta on leitav Joeli 3:1-5, mida apostel Peetrus kordab omakorda oma jutluses Apostlite tegude raamatus 2:17-21. See prohvetlik sõna algab sõnadega: „Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale.“

neljapäev, 21. aprill 2016

HAAVATUD USKMATUSEST

Läbi kogu Psalmide raamatu, kui ka muude tarkade kirjutiste, antakse meile teada, et meil on Jumal, kes naerab, nutab, kurvastab ja võib kogeda ka viha. Nõnda samuti ütleb ka Uus Testament, et meil on Ülempreester taevas, kellele lähevad korda me haiget saamised. Ta on Jumal, kes käis lihast ja luust inimesena siin maa peal, aga istub nüüd kirgastatuna igavikus.

Pole kahtlustki, et Issand on Jumal, kellel on tunded. Seetõttu pole ka imestada, et Jeesusele teeb kõvasti haiget kogu maailmas valitsev tohutu uskmatus. Kui sageli haavab kogudus ise Issandat tänu oma uskmatusele?

Mõtle jüngrite uskmatuse peale, kui nad olid seal paadis koos Jeesusega ja merel tormiks läks. Jeesus oli kindlasti vägagi haavatud, kui nad Teda süüdistavate, uskmatute väljaütlemistega pommitasid: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Markuse 4:38)

Kuidas aga on lood nende kordadega, kui Jeesus toitis ime läbi suuri rahvahulki vaid mõne kala ja leivaga? Ta tegi taolist imet lausa kahel korral, söötes kokku 9000 inimest + naised-lapsed. Kuid isegi peale selliseid imelisi tegusid olid Jeesuse jüngrid ikka veel kinni oma uskmatuses. Jeesus kõnetas neid peale üht taolist imet, rääkides neile variseride haputaignast ja sellest, et „nemad arutasid omavahel: „See ongi see, et meil ei ole leiba!”“ (Markuse 8:16) Usun, et Jeesus oli šokis neist sõnadest. Ta oli just äsja paljundanud oma jüngrite silme all ime läbi leiba, mida jagus massidele. Ta oli ilmselgelt haavunud, kui ütles oma jüngritele: „Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te ikka veel ei mõista ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva? Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule…Ja Jeesus ütles neile: „Kas te ikka veel ei saa aru?”“ (Markuse 8:17–19, 21).

kolmapäev, 20. aprill 2016

USKMATUSE PALGAPÄEV

Luuka 19 ptk maalib me silme ette väga võimsa pildi Jeesuse viimasest sisenemisest Jeruusalemma. Pilt kujutab endast eesli seljas istuvat Kristust lähenemas linnale ning suuri rahvahulki ülistamas ja kiitmas Teda. Ta alustas oma teekonda Õlimäelt ja mida lähemale Ta linnaväravale jõudis, seda suuremaks ka rahvahulgad muutusid. Peagi heitsid inimesed oma kuubesid Ta ette maha, lehvitasid palmioksi ja hüüdsid: „Ta on siin! Tund Iisraeli kuninga saabumiseks on käes. Rahu on saabunud Jeruusalemma. Lõpuks ometi on kuningriik kohal!“

Miks seal küll nii kõva hõiskamine käis? Sest nad arvasid, „et Jumala riik otsekohe ilmsiks saab.“ (Luuka 19:11). Rahva silmis oli Jeesus Jumala poolt tõotatud „maise kuningriigi“ toojaks. Samas ei tähendanud see seda, et nad uskusid Temasse kui Messiasse. Nende ainus mõte oli, et Jumala valitsusaeg on nüüd käes ja „Hüvasti Rooma võim! Ei ühtegi sõda enam, kuna me kuningas tõuseb koos mõõgaga ja võtab rajalt maha iga viimse kui vaenlase. Me saame nägema rahu Jeruusalemmas ja Iisraelis, kus pole enam mingeid ahelaid ega nälga. Jumal on lõpuks ometi saatnud oma tõotatud kuninga.“

Kuid keegi tol päeval kohal olnutest poleks eales osanud arvata, mis saab järgmiseks. Ajal, mil Jeesus tuli Õlimäelt alla ja rahvas Teda kummardas ja kiitis, vaatas Ta üle Jeruusalemma ning hakkas nutma. „Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast.“ (Luuka 19:41). Siin Ta oli – Jumal ise lihalikul kujul nutmas! Mis Teda nutma ajas? Inimeste jultunud uskmatus. Sa võid nüüd mõelda: „Aga need rahvad ülistasid ja kiitsid ju Teda, hüüdes Talle: „Hoosanna!“ See nüüd küll eriti uskmatu teona ei tundu.“ Ometigi ütleb Piibel meile, et Jeesus teadis, mis oli inimeste südameis.

Jeesus nägi ette uskmatuse palgapäeva ja Ta prohveteeris rahvale: „Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.” (Luuka 19:43–44).

teisipäev, 19. aprill 2016

MITTE ÜKSKI TEINE NIMI

Kurjust täis inimeste südameis kasvab üha suurem viha Jeesuse nime vastu. Tulihingeline vihkamine Jumala Sõna vastu on kasvamas üle kogu maailma. Jumalatud inimesed põlgavad, pilkavad ja neavad Piiblit. Las ma küsida su käest: „Mis küll on Jeesuse nimes midagi sellist, mille ainuüksi mainimine õhutab üles nii palju viha? Mitte ükski teine nimi pole nii vihatud, kui Jeesuse oma ja samas ei leidu mitte ühtki teist nime, milles peituks pääste.“ „Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.” (Apostlite teod 4:12).

Me teame, et õelad on alati vihanud Jeesuse nime, kuid nüüd on see viha muutunud lausa deemonlikuks raevuks. Läbi erinevate seaduste kõrvaldatakse Jeesuse nime tasa, kuid kindlalt kogu ühiskonnast, lastes sel sündida üle kogu maailma.

Kuulsin ühest väga usaldusväärsest allikast ühe hämmastava arenduse kohta USA sõjaväes. Nimelt püütakse seal kehtestada seadust, kus mitte ükski sõjaväe kaplan – olgu ta protestant või katoliiklane – ei tohi kasutada ega mainida Jeesuse Kristuse nime. Põhjendus sellele on aga lausa uskumatu: „Pluralistlikus ühiskonnas tuleb omada vaimulikku küpsust.“ Milline pettus! Mõtle korra – keelata ära Jeesuse nime kasutamine ja öelda siis, et selle näol on tegu vaimuliku küpsusega. See kõik on ju otse põrgust!

Miks aga siis on nii palju viha ja raevu Jumala Poja vastu? Miks küll Tema nime mainimine õelates külmavärinaid tekitab? Aga seetõttu, mida Kristuse nimi esindab – vabanemist pattudest. Tema nimi tähendab vabadust patu valitsuse alt. See tähendab vana, langenud, patuse loomuse surma ning uuenenud ellu astumist. See tähendab väge hüljata kõik jumalakartmatud himud ja naudingud. Jumala Sõna ütleb, et inimlikust vihast sündinud pilge ja häving ei jää kauaks püsima. „Sest inimeste vihaleek peab sulle andma tänu; viimsegi vihaleegi jätte sa paned oma vööle.“ (Psalmid 76:10). Kuidas see kõik sünnib? Kõige lihtsamalt öeldes – mida tugevamaks inimeste viha muutub, seda enam Jumal oma armu välja valab. „Ent kus patt on suurenenud, seal on arm saanud ülirohkeks.“ (Roomlastele 5:20).