teisipäev, 1. september 2015

TÄIDETUD JUMALA TÄIUSEGA

„Aga ma tean, et teie juurde tulles tulen ma Kristuse rohke õnnistusega.“ (Roomlastele 15:29). Paulus kirjutas need sõnad Rooma kristlastele, andes mõista, et ta ei kahtle hetkekski, et kui ta neid kohtab, on see Kristuse täite õnnistustega.

Need apostli sõnad viitavad millelegi, mida iga usklik peaks teadma. Ja see on see, et Kristuse õnnistusel on erinevad mõõdud ja tasemed. Osad usklikud saavad kätte Tema õnnistuste täismõõdu, mis on ka Tema eesmärk. Me kõik oleme loodud selleks, et saada osa Issanda täismõõdus õnnistustest. Samas on ka neid kristlasi, kes saavad osa vaid väikesest jaost Kristuse õnnistustest.

Oma kirjas Efeslastele, õhutab Paulus kõiki püüdlema õnnistuste täismõõdu poole: „Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt…kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda…ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega.“ (Efeslastele 4:7, 13, 3:19). Pane tähele seda viimast sõna „täiusega“. Kreekakeelne sõna, mida Paulus siin kasutab, on: „ülesande täitmine nii, et saad ääreni täis“. See on Jumala eesmärk me elude suhtes – et me püüdleks Kristuse õnnistuste täiuse poole oma eludes.

Paulus läheb kogu looga veelgi detailsemaks, kirjutades: „Üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees.“ (Efeslastele 4:5-6). Ehk lühidalt öeldes: Jumal Isa, Poeg ja Püha Vaim elab iga oma lapse sees. Jeesus tõotas: „Me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.“ (Johannese 14:23). Paulus annab meile selgelt mõista, et meil kõigil on võrdselt sama ligipääs Issanda juurde. Seega on meil ka kõigil võrdsed võimalused saada osa Tema üha kasvavatest õnnistustest, nii et me elud peaks tõesti kasvama pidevalt „Kristuse õnnistuste“ poolest.

Mõtle Kristuse imeliste õnnistuste mõõdu peale Pauluse elus. See mees sai Jeesuselt isiklikult ilmutusi. Ta kirjutab, et Kristus ilmutas end tema läbi. Loomulikult oli Paulus teadlik, et ta polnud saavutanud kogu täiuslikkust. Kuid samas oli ta ka kindlalt veendunud, et ta elus polnud midagi, mis oleks saanud takistada Kristuse õnnistuste voolamist.

esmaspäev, 31. august 2015

PEALTVAATAJAD by Gary Wilkerson

Jumala perre kuuludes koguneme me kogudustesse ülistama, laulma, kuulama ja andma. Kui me aga pole ettevaatlikud, võivad meist saada pealtvaatajad selles osas, kuidas Jeesus tahaks, et me oma elusid elaks. Sageli, kui näeme inimesi patustamas, soovime nende aitamise asemel salaja, et nad hoopis vahele jääksid. Ja kui nad siis jäävad, leiame endale õigustust stiilis: „Ma teadsin seda! Selle inimese elu tundus alati veidi vildakas olevat.“

Miks me küll niimoodi käitume? Kas ehk seetõttu, et tunneme süüd omaenda patu pärast? Kõigi me eludes on asju, mille pihta teised võiks kiviga visata. Fakt on see, et variserid, kes abielurikkumiselt tabatud naise Jeesuse ette vedasid (vt Johannese 8:3-11), oleks võinud võtta ka rahva seast kelle iganes ning temagi kividega surnuks visata. Tänapäeva inimesed teevad seda sama, pildudes süüdistusi sotsiaalmeedias. Jeesuse lähenemine oli teistsugune. „Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?” Tema ütles: „Ei keegi, Issand!” Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!”] (Johannese 8:10-11).

Evangeeliumi kuulutajana ma armastan neid kahte sõna: „Ega minagi.“ Jeesus ei mõistnud seda naist hukka, mis oli Temast äärmiselt radikaalne. Sama radikaalne on see veel tänapäevalgi, kui Ta käsib igal ühel meist meelt parandada, öeldes samas, et „ega Temagi meid hukka mõista“. Veelgi radikaalsem oli Jeesus aga siis, kui Ta teatas religioossetele juhtidele, et Tal on nende kohta palju öelda ja kohut mõista, kuid Ta ei tee seda (vt Johannese 8:26). Wau! Kõlab kui räige solvanguna, kuid samas oli Jeesusel tõesti terve „musta pesu nimekiri“ nende kohta, mille põhjal nende üle kohut mõista. Tal on sarnased nimekirjad meiegi elude kohta, kuid selle asemel, et meid hukka mõista, ütleb Ta: „Ega minagi mõista sind hukka.“

Milline hämmastav hetk, mis ilmutas ülivõimast armastust Jumala armu taga, „et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.“ (Roomlastele 5:8).

reede, 28. august 2015

HÄÄLETU APPIHÜÜD

Vahetult enne, kui Jeesus tervendas Markuse 7 ptk’s kurdi mehe, vaatas Ta üles taevasse ja õhkas (vt Markuse 7:34). Sõna „õhkamine“ tähendab antud kontekstis kuuldavat oiet või ägamist. Jeesuse südamest lähtus üks tugev ohe. Ilmselgelt ei kuulnud see kurt mees seda, aga mis selle ohke siis tingis?

Olen lugenud mitmeid kommentaare selle olukorra kohta, kuid ükski neist ei haaku sellega, mida usun kuulvat Jumala Vaimult selle kohta. Olen veendunud, et Jeesus vaatas üles taevasse ja suhtles oma Isaga. Ta nuttis salaja oma hinges kahe asja pärast. Ta nuttis esiteks millegi pärast, mida ainult Tema sai näha selles mehes. Ja teiseks selle pärast, mida Ta näeb ka tänapäeval, mis on lukustatud paljude inimeste ja eriti noorte südameisse.

Mis see siis oli, mida Jeesus nägi nii tookord, kui ka tänapäeval? Mida Ta kuulis nii selle kurdi mehe, kui paljude tänapäeva inimeste südames? Ta kuulis hääletut appihüüdu. Ühte südame hüüdu, mis oli kusagil sügaval peidus ja võimetu end väljendama. Seetõttu ägaski Kristus ise selle kuuldamatu appihüüu tõttu. Ta oli hääleks kõigile neile appihüüdudele, mis ei suutnud end ise väljendada.

Mõtle neile paljudele õhtutele, mil see kurt mees end magama nuttis, kuna keegi ei mõistnud teda. Isegi ta ema ega isa ei suutnud aru saada, mida ta rääkis. Kui sageli püüdis ta väljendada oma tundeid, kuid välja tulid vaid valulikud, imelikud helid. Ilmselt mõtles ta: „Kui ma ainult saaks rääkida! Kasvõi korrakski! Kui mu keel pääseks kasvõi korrakski valla, saaksin jagada teistega, mis toimub mu hinges. Ma kisendaks täiest kõrist: „Ma pole rumal! Ma pole neetud! Ja ma ei põgene Jumala eest! Olen lihtsalt segaduses. Mul on probleeme, mida keegi ei kuule.“


Küll aga kuulis Jeesus selle meeleheitel mehe südant. Ta mõistab igat seesmist oiet ja ohet, mida pole võimalik sõnadesse panna. Piiblis on öeldud, et meie kannatused puudutavad meie Issandat, mistõttu koges Ta ka selle mehe kurtusest ja kidakeelsusest lähtuvat valu. 

neljapäev, 27. august 2015

MÄRKIDE KEEL

Mis oli esimene asi, mida Jeesus tegi, kui kurt mees Ta juurde toodi? Jeesus viis ta rahvahulgast kõrvale (Markuse 7:33). Jeesus teadis koheselt, mida see kurt mees vajas. Ta igatses isikliku puudutuse ja kogemuse järele. Ta ei tahtnud leppida millegagi, mida „teised“ olid leidnud, vaid tahtis kogeda midagi ehedat ja reaalset iseenda jaoks. Ta tahtis, et Jeesus avaks ta kõrvad ja päästaks ta keele valla ja see pidi juhtuma vaid nende kahe vahel.

Kui oled aastaid Jumalat teeninud, siis las ma küsida su käest midagi: on ju nii, et see vastab tõele ka sinu puhul, kui vaatad ajas tagasi ja meenutad oma üleloomulikku kohtumist Jeesusega? Ta puudutas sind ja sa kogesid seda. See kogemus ei tulnud mitte kellegi teise kaudu; mitte ühegi inimese ütlemise peale. See tuli seetõttu, et kogesid Kristust isiklikult. Seetõttu oled ka kindel selles, mida Temaga omad ja jagad.

Jeesus teadis, et ka see mees vajab taolist kohtumist, mistõttu Ta kõnetas meest tema enda keeles – märkide keeles. Ta „pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt.“ (Markuse 7:33). Kujutad sa ette, mis võis toimuda selle kurdi mehe meeltes? Ta võis eeldavasti mõelda: „Ta ei esita mulle mingeid küsimusi ega süüdista mind. Ta teab täpselt, millest olen läbi läinud. Ta teab, et ma pole Teda hüljanud. Ta teab, et tahan kuulda Ta häält ja suhelda Temaga otse. Ta teab, et mu süda tahab kiita Teda. Kuid ma ei saa teha ühtegi neist asjadest, kui ei koge Tema imelist puudutust. Ta peab teadma, et ma tahan seda.“

Meie Päästja näitab samasugust kaastunnet üles ka meie päästmata lähedaste suhtes. Ta ei tee kellestki naerualust. Mõtle, kui kannatlik ja hooliv Ta oli Tarsose Sauluse suhtes! Selle hästi tuntud mehe jaoks oli valmis pandud imeline kohtumine Jeesusega. Kristus oleks võinud minna ta juurde ükskõik, millal. Ta oleks võinud võtta Sauluse rajalt maha keset Stefanose kividega surnuks viskamist, tehes seda suurte rahvahulkade ees. Ta oleks võinud teha Sauli pöördumisest suure numbri, aga Ta ei teinud (vt Apostlite teod 9:1-19).

kolmapäev, 26. august 2015

TEMA AINUS LOOTUS

Kurdi ja kidakeelse mehe ainus lootus terveks saada peitus Jeesuses (Markuse 7:31-35). Ta vajas isiklikku kohtumist Temaga. Olgu siinkohal täpsustuseks öeldud, et see mees polnud selline, nagu need, keda Paulus kirjeldas: „…vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest...“ (2 Timoteose 4:3-4). Ka polnud sel mehel „tuimuse vaimu või kõrvu, mis ei kuule“ (Roomlastele 11:8). Ta polnud ka selline nagu need, keda kirjeldatakse Apostlite tegudes 28:27 „…nad kuulevad kõrvadega raskesti ja pigistavad oma silmad kinni, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks.“ või need, kes osalesid Stefaonse kividega surnuks viskamises „hoides oma kõrvu kinni“ (Apostlite toed 7:57).

Fakt on see, et see mees tahtis kuulda. Ta tahtis meeleheitlikult terveks saada. Ja ometi me loeme, et „tema juurde toodi kurt“ (Markuse 7:32). See mees ei saanud ise Jeesuse juurde tulla, vaid ta toodi Tema juurde. Ta pidi ilmselgelt teadma, kes Jeesus on ja et Tal on vägi tervendada. Veelgi enam, see mees teadis, kuidas suhelda – kas siis viipekeeles või kirjutades – ja ta tuli oma eluga ise toime. Küll aga ei teinud ta ise kunagi ühtegi sammu, et tulla Jeesuse juurde, vaid teised pidid ta tooma. Kes need teised olid? Võin vaid ette kujutada, et need olid selle mehe pereliikmed või lähedased sõbrad. Inimesed, kes hoolisid temast piisavalt, et tuua ta Jeesuse juurde. Usun, et see stseen räägib väga palju ka me tänapäeva noortest. Nad ei lähe ise Jeesuse juurde, vaid neid tuleb tuua kas siis oma vanemate, sõprade või kogudusepere poolt. Nii nagu selle kurdi mehe vanemad, peame ka meie tooma oma lapsed ja lähedased Jeesuse juurde. Aga kuidas? Läbi igapäevase usupalve.

Meie laste ja kallite jaoks on vaid üks ravi ja lootus kuulda tõde ja see on isiklik kohtumine Jeesuse endaga. Nad palusid Teda, et Ta paneks oma käed selle mehe peale (Markuse 7:32). Kreekakeelne tähendus siinsele palumisele viitab kogu hingest anumisele või palvetamisele. Need vanemad anusid Kristust: „Palun, Issand, puuduta me poega ja pane oma käed ta peale.“

teisipäev, 25. august 2015

ÕPPETUNNID ME JAOKS

Markuse 7 ptk’s võime näha, kuidas Jeesus saadab korda ühe tõeliselt suure ime. Kogu lugu leiab aset vaid viies salmis: „Ja Jeesus lahkus Tüürose alalt ja tuli läbi Siidoni Galilea järve äärde, Kümnelinnamaa piirkonna keskele. Ja tema juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale. Ja Jeesus võttis ta rahvahulgast kõrvale, pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt ning üles taevasse vaadates õhkas ja ütles talle: „Effata!”, see on „Avane!” ja ta kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla ning ta rääkis korralikult.“ (Markuse 7:31-35).

Kujuta ette seda olukorda. Niipea, kui Jeesus Dekapolise kallastele jõudis, kohtas ta meest, kes oli ühtaegu kurt kui kidakeelne. Mees sai küll rääkida, kuid ta jutt oli arusaamatu. Jeesus viis ta rahvahulgast kõrvale ja seistes tema ees, asetas oma sõrmed ta kõrvadesse. Seejärel aga sülitas ja puudutas mehe keelt, öeldes: „Avane!“ Ja mees sai koheselt oma selge kuulmis –ning kõnevõime tagasi.

Just vahetult enne seda oli Jeesus vabastanud ka ühe naise deemonitest vaevatud tütre. Pea sõnagi lausumata, ajas ta sellest tüdrukust kurja vaimu välja. Miks Piibel neist kahest loost üldse räägib? On need vaid kui kaks lisastseeni Jeesuse maisest elust? Enamus kristlasi usub, et need lood on Piiblis seetõttu, et need ilmutavad meile nii paljut. Need on seal selleks, et tõestada meile Jumala väge Saatana ja haiguste üle. Need on tõestuseks Kristuse jumalikkusest ja sellest, et Ta oli Jumal lihalikul kujul. Ühtlasi aga ka meie usu kinnituseks, et näidata meile, et Jumal suudab saata korda imesid.

Usun, et just kõige selle, aga palju enamagi tõttu, on need lood Piiblisse kirja pandud. Jeesus ütleb meile, et iga sõna, mida Ta rääkis, tuli Isalt taevas. Ta ei öelnud ega teinud midagi iseenesest, vaid ainuüksi Isa juhtimisel. Pealegi, iga tegu ja sündmus Kristuse elus kätkeb meie jaoks üht õppetundi (vt 1 Korintlastele 10:11).

esmaspäev, 24. august 2015

MAAILMA VALGUS by Gary Wilkerson

Oli paasapühade aeg ja Jeesus oli õpetamas templis. Suur rahvahulk oli kogunenud Teda kuulama, kuna nad olid kuulnud Temast kui armastuse sõnumi kuulutajast ja Jumala võimsate tegude tegijast. Kuid vaevu olid nad jõudnud kokku tulla, kui kohalikud religioossedki juhid lagedale ilmusid. „Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise ja panid ta keskele seisma...“ (Johannese 8:3). Need juhid nägid Jeesuses ohtu oma autoriteedile, kuna Ta esindas üht uut fenomeni, mis oma õpetuse kaudu paljastas nende jäigad ja ennastõigustavad religioossed etteasted. Seetõttu püüdsidki nad Jeesust vahele võtta, et kasutada midagigi Tema poolt öeldavat Tema vastu (vt Johannese 8:6). Nad küsisid Ta käest, kas see abielurikkujast naine tuleks seaduse järgi kividega surnuks visata?

Kogu lugu võttis aga täiesti enneolematu pöörde: „Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!” Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine. Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?” Tema ütles: „Ei keegi, Issand!” Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!”“ (Johannese 8:6-11).

Milline võimas hetk! Jeesus ainuüksi ei elimineerinud tõeliselt pingelist olukorda, vaid päästis ka sõna otseses mõttes selle naise elu. Ühtlasi said aga kõigi elud, kes seda pealt nägid, muudetud! Mitte vaid süüdistatava, aga ka süüdistajate ning kõigi pealtnägijate omad. Jeesus kasutas seda hetke, et tuua esile kogu oma õpetuse üks olulisemaid fakte: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.” (Johannese 8:12). Jumala valgus muutis sel hetkel kõik!