reede, 29. august 2014

MU KOTID ON PAKITUD

Praegu pole enam aeg, mil piirduda kerge ja mugava eluga. Peame elama pidevas valmisolekus. „Ja sel ajal (enne kohtumõistmist) sünnib: ma otsin lampidega Jeruusalemma läbi ja karistan neid, kes tukuvad oma põhjapärmil, kes ütlevad oma südames: „Issand ei tee ei head ega kurja!” (Sefanja 1:12).

„Tukuvad oma põhjapärmil“ tähendab seda, et nad ei tunne muret millegi pärast. „Põhjapärm“ on veinist tekkiv sete, mis ladestub veinivaadi põhja. Paljud kristlased pole olnud huvitatud Püha Vaimu sütitamisest. Nad võtavad kõike vabalt, lastes kogu kõntsal settida oma südameis. Mõned on lahkunud Time Square’i kogudusest, kuna peavad kõike seal toimuvat liiga intensiivseks; liiga palju asju pannakse südamele. Seetõttu on nad liikunud edasi, püüdes leida kohta, kus nende süda rahule jäetaks. Nad ütlevad: „Ma ei talu seda pinget. Jutluste sõnum on liiga karm. Te rõhute liiga palju oma südame läbikatsumisele.“

Kuid las ma öelda teile – tõeline Püha Vaimu järgiv kogudus on kui Jumala küünal, mis kammib läbi kogu linna, muutes nende elu, kes lihtsalt vabalt võtavad, suht ebamugavaks. Jumala Sõna nimetab seda „astjast astjasse kallamiseks“ (Jeremija 48:11). „Moab on olnud muretu oma noorusest alates ja on vaikselt seisnud oma pärmi peal; teda ei ole kallatud astjast astjasse ega ole ta pidanud minema vangi; seepärast on talle jäänud alles ta maitse ja ta lõhn ei ole muutunud.“ Need inimesed ei tahtnud olla kaasatud Jumala töösse. Nad eelistasid tasast, vaikset ja häirimatut head elu, seistes vastu oma läbikatsumisele, patutunnetusele ja ülesõhutusele.

Kui me vaid teaks, kui lähedal me oleme oma Issanda tagasitulekule – lähedal ka Tema põletavale kohtumõistmisele – oleksime tänulikud Jumala õhutuste eest oma südameis. Laseksime end igal jumalateenistusel ja koosolekul „tühjaks valada“, saades lahti kogu ladestunud settest. Oleksime tänulikud jumalasulaste eest, kes õhutavad meid pidevalt õigsust täis elule ja ujutaks me hinged üle patutunnetusele toova läbilõikava tõe Sõnaga. Kohtupäeval oleme ülimalt tänulikud Jumalale, et lasime end äratada trompeti hüüul ja sellega kaasnevatel sõnumitel, mis tõid meid meeleparanduse –ja tõelise jumalakartuseni.

Minu kotid on juba pakitud ja ma igatsen kohtuda palgest palgesse oma Jeesusega!

neljapäev, 28. august 2014

VALVAKE JA OLGE KAINED

Jumal kutsub hävingupäeva lähenedes oma rahvast üles valvama ja olema kained. „Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained.“ (1Tessalooniklastele 5:6). Paulus õhutab kaaskristlasi sõnadega: „Teie aga…ei ole pimeduses…Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pimeduse lapsed.“ (1Tessalooniklastele 5:4-5). Mida ta sellega ütleb, on: „See, mis selle maailma jaoks tundub traagilise pimeda ööna ja kohutava hävinguna, tähendab teie jaoks, kes te olete ärkvel ja kained, uue päeva koitu!“ Nõnda sama kindlalt nagu me pole sellest maailmast, pole meid ka määratud osa saama pimedusest ja hävingust. „Sest Jumal ei ole meid asetanud viha alla, vaid pääste saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.“ (1 Tessalooniklastele 5:9).

Sünnitusvalude kasvamine ja meeletusse ning pöörasesse seisu viimine tähendab Kristuse Pruudi jaoks midagi väga aulist– me oleme ühe kriisi võrra lähemal oma igavesele kodule! Maailma jaoks tähendab see hävingut, meie jaoks aga au! Maailma jaoks tähendab see kohtumist vihaga, meie jaoks aga ülestõusmist! Ajal, mil maailm ulub ja krigistab hambaid, hüüame ja hõiskame meie rõõmust! Kõik, kes on selle kohutava pimeduse lapsed, on sel hävingu ööl purjus ja magavad: „Sest magajad magavad öösel ja joomarid on joobnud öösel.“ (5:7). „Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained.“ (5:8). See puudutab ükskõik, millist maist joobumust. „Joobnud olemine“ tähendab inimvaimu pöörasesse seisu viimist. See on Pauluse poolt oluline hoiatus meile. Ta hoiatab meid mitte sattuma liigsesse vaimustusse kõigist maistest asjadest kogu hävingu eelõhtul; mitte joovastuma millestki enamast kui vaid Kristusest.

„Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata. Tema vastu seiske kindlalt usus.“ (1 Peetruse 5:8-9). Peame Jeesuse tulekuni hoidma alal oma territooriumi, olles hoolsad kõiges. Kuid enam kui kõike muud, peame olema kained ja valvel. Antud kontekstis tähendab sõna „kaine“ ettevaatlikkust, tunnetust, eristamisvõimet. Ehk teisi sõnu – ära lase oma südamel kõigega kaasa minna. Ära saa liiga kaasatud ega seotud kõigi maise elu asjadega, olles neist liiga suures vaimustuses.

Tähelepanu! Võid just praegu ammutada Saatana hävitavast karikast, juures kiiruse veini. Piibel hoiatab meid, et Saatan püüab võimaluse korral petta isegi Jumala valituid. Olen sageli mõelnud, kuidas see küll võimalik peaks olema? Usun, et see ei sünni niivõrd läbi abielurikkumiste, uhkuse või isegi halbade harjumuste, kuivõrd läbi selle, et inimeste süda saab haaratud nende jaoks millestki nii ütlemata olulisest, mis neelab kogu nende aja.

kolmapäev, 27. august 2014

TEEL SÜNNITUSMAJJA

„Kui öeldakse: „Nüüd on rahu ja kindel olek”, siis langeb äkiline hukatus nende peale nagu sünnitusvalud lapseootel naise peale, ja nad ei pääse pakku.“ (1 Tessalooniklastele 5:3) . See on Jumala poolt inspireeritud Sõna ja iga see sõna on väga hoolikalt kaalutud. Häving tuleb sama kiirelt kui valud, mis tabavad sünnitamisvalmis naist. Antud piiblisalmis tähistab naine kadunud, kurja ja jumalatut ühiskonda, keda kohtumõistmine tabab otsekui sünnitusvalud. Mida lähemale sünnitus jõuab, seda tugevamaks muutuvad ka tuhud – seda nii oma sageduste kui intensiivsuse poolest. Tuhud võivad algul käia tunnise vahega, siis juba pooletunnise kuni vaid minutiliste vahedeni välja. Naine viiakse sünnitusmajja ja valud aina kasvavad, kuni korraga on ta nii suurtes valudes, et neil pole otsa ega äärt. Kogu olukorra vaimulik tähendus peitub selles, et lõplik häving saab samuti alguse valulike hoiatustega, mis muutuvad üha intensiivsemaks ja sagedasemaks.

Usun, et Ameerika on juba teel sünnitusmajja. Kui sajad Ameerika mereväelased hukkusid ootamatult ja ilma ühegi hoiatuseta Beirutis, Liibanonis, vaatasime seda kõike pealt ja olime…täiesti abitud! Mõni aasta hiljem, kui Ameerika kosmosesüstik Challenger õhku lendas ja maailm õudusega vaatas, kuidas 7 astronauti hukkusid, tundsime end taas abitutena. Ärevil olevad arstid kuulutasid AIDS’i Ameerika katkuks ja selle levik oli hirmuäratav. Teiseks katkuks on narkootikumid, mille kasutamine on samuti lahvatanud me rahva seas. Narkosõltuvus on kui vana aja must katk, mis levib halastamatult. New Yorgis, Los Angeleses ja Chicagos möllavad erinevad jõugud, kes ei tee muud kui vaid tapavad, röövivad ja ründavad. Paulus hoiatab meid, et see kõik läheb veelgi hullemaks ja Jumal kiirendab kõigi hädade kasvu veelgi.

Püha Vaim puhub samuti oma trompetit valjemini ja selle hääl kõlab kurjakuulutavalt. Me pole iialgi varem kuulnud nii palju hoiatusi. Iialgi varem pole olnud nii palju „vahimehi“, kes nutavad oma rahva pärast müüripraos. Tegelikult on neid hoiatusi tulnud juba nii palju, et paljud Jumala lapsed on muutunud juba kurdiks nende suhtes. Kogu ühiskond on sünnitusvaludes ja kohtumõistmine tuleb peagi, kuid rahvas pöördub selle asemel hoopis oma iidolite ja mänguasjade poole. Jeesus aga ütles, et peaksime rõõmustama, kui näeme neid asju sündimas, sest see tähendab, et me pääste ja lunastus on ligi. „Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!” (Luuka 21:28).