OLGE RÕÕMSAD ISSANDAS

“Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!” (Filiplastele 4:4). Need on Pauluse kokkuvõtvad sõnad Filiplastele. Ta ei öelnud neile “Ma olen vangis ja need ahelad on mulle suureks õnnistuseks. Küll ma olen ikka rõõmus nende kannatuste üle!” Olen kindel, et Paulus palvetas iga päev oma vabastamise pärast ja hüüdis Jumala poole saamaks jõudu vastu pidada. Isegi Jeesus, keset oma suurimat katsumust ja piina, hüüdis Isa poole: ”Miks sa oled mind maha jätnud?” Nõnda on ka meie esmaseks reaktsiooniks keset kannatusi hüüda: ”Miks?”, kuid Jumal võtab seda kannatlikul meelel kuulda.

Samas on Ta oma Sõna läbi andnud meile võimaluse saada vastused kõikidele oma ”aga kui’dele ja ”miks’idele”. Paulus ütles: ”Ahelais olles või evangeeliumi eest seistes saab Kristus ometigi kuulutatud ja sellest ma rõõmustan.” Ehk teisisõnu: ”Ma olen veendunud, et Jumala Sõna kehtib minu tunnete puhul ka keset kannatusi ja ma olen otsustanud püsida kindlana, et mitte häbivääristada evangeeliumi või kahandada selle mõju.”

”Fakt on see, Kristus saab kuulutatud läbi minu rahuliku meele; läbi minu püsivuse keset raskusi. Igaüks, kes mind näeb, võib veenduda, et evangeelium, mida ma kuulutan, on see, mis mind kannab. Ta on tõestuseks sellest, et Jumal võib võtta ükskõik, kelle ja kanda ta läbi ükskõik, millisest olukorrast, tulest või veest ning Tema evangeelium saab kuulutatud nende kogemuste kaudu.”

Siin on sõnum, mida ma kuulen Paulust ja Aabrahami ütlevat: Me ei pea tegema midagi suurt Jumala jaoks. Peame ainult usaldama teda. Meie rida on usaldada oma elud Jumala kätte ja uskuda, et Tema kannab hoolt meie eest. Ainuüksi seda tehes saab Tema evangeelium kuulutatud ja seda sõltumata meie olukordadest. Kristus ilmub meile aga eriti just keset raskeid olukordi.

Üks meie koguduse vanemaist, Sam, ütles mulle kord: ”Pastor David, see viis, kuidas sa reageerid raskustele, on mulle väga suureks tunnistuseks.” Mida Sam aga ei teadnud, oli see, et tema elu on otsekui jutlus minu jaoks. Ta peab elama kroonilise valuga, mis laseb tal öö jooksul magada heal juhul vaid paar tundi. Kuid vaatamata pidevale närivale valule, on ta pühendumine Issandale suureks tunnistuseks meile kõigile. Tema elu kuulutab Kristusest sama võimsalt kui ükskõik, milline Pauluse jutlus.

Seega, kas Kristus paistab välja keset sinu hetke katsumusi? Kas su pere näeb evangeeliumit toimimas su elus? Või näevad nad hoopis paanilist ja meeleheitlikku kahtlemist Jumala ustavuses? Kuidas sa reageerid oma elu katsumustele ja raskustele?

JUMALAL ON KONTROLL KÕIGE ÜLE

Kogu maailm on värisemas terrorismihirmu ja muude rahutuste ees, mis üle maailma tänapäeval aset leiavad. Iga päev algab uute uudistega kusagil asetleidnud hävingust. Mõned olukorra jälgijad on öelnud, et oleme tunnistamas oma silmaga III-Maailmasõja algust.

Mitte-usklikud inimesed hakkavad üha enam arvama, et nimetatud olukorra suhtes pole ühtegi lahendust; et kõik on liikumas kaose suunas, kuna puudub ”kõike-haldav-valitsus”. Kuid Jumala rahvas arvab teisiti. Me teame, et kartuseks pole põhjust, kuna Piibel kinnitab meile ikka ja jälle, et Jumalal on kontroll kõige üle. Mitte midagi ei juhtu siin ilmas ilma Tema teadmata või loata.

Psalmist kirjutab: ”Sest Issanda päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid.” (Psalmid 22:28) Nõnda samuti kuulutab ka prohvet Jesaja kogu maailmale: ”Rahvad, astuge ligi kuulma, ja rahvahõimud, pange tähele! Kuulgu maa ja need, kes seda täidavad, maailm ja kõik, kes seal võrsuvad!” (Jesaja 34:1) Ehk teisisõnu: ”Kuulake rahvad ja pange tähele, sest mul on midagi väga tähtsat öelda teile selle maailma Looja kohta.” Jesaja ütleb, et kui Jumala meelepaha tõuseb rahvaste ja nende sõjavägede vastu, on Tema ise see, kes juhib neid hävingusse.

”Vaata, rahvad on otsekui tilk ämbris ja neid peetakse kübemeks kaalukaussidel...Kõik rahvad on tema ees nagu eimiski, ta peab neid vähemaks kui olematus ja tühjus...et see on tema, kes istub maasõõri kohal, mille elanikud on nagu rohutirtsud...Kellega te siis võrdlete mind ja kelle sarnane ma olen?.” (Jesaja 40:15,17,22,25)

Seejärel räägib Jesaja aga Jumala rahvaga, kes on vintsutatud ja mures maailma sündmuste pärast, andes neile nõu ja öeldes: ”Tõstke oma silmad taeva poole ja pange tähele miljoneid tähti. Teie Jumal on loonud need kõik ja andnud nime igale ühele neist. Kas siis teie pole talle kallimad kui taevatähed? Seepärast ärge kartke!”

Me peame teadma, et taevas on üks kaart; üks plaan, mille Isa on valmistanud kogu ajaloo tarvis. Tema teab igat algust ja lõppu. Keset selle plaani täitumist peaksime me küsima iseendilt: “Kus on Jumala pilk keset seda kõike?” Kohe kindlasti ei ole see maailma diktaatorite ja nende ähvarduste peal! Piibel kinnitab meile, et metsikute valitsejate pommid, sõjaväed ja võim ei tähenda Jumala jaoks mitte kui midagi. Ta naerab nende üle otsekui tolmukübemete üle ja puhub nad lihtsalt laiali. (Jesaja 40:23-24)

MA OLEN ASJATA VAEVA NÄINUD

Kas see shokeeriks sind, kui sa saaksid teada, et Jeesus koges tunnet ”vähe saavutatu” kohta?

Jesaja 49:4 võime lugeda järgmised sõnad: “Ma olen asjata vaeva näinud, kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja...” Pane tähele, et need ei ole mitte Jesaja sõnad, keda Jumal oli kutsunud üsna küpses eas! Ei, need on Kristuse enda sõnad, kes ütles: ”Issand on mind kutsunud emaihust...kes mind emaihust alates on valmistanud enesele sulaseks, et tuua Jaakob tagasi tema juurde (ja tuua tagasi Iisraeli jäägi)” (Jesaja 49:1,5)

Jõudes selle lõiguni, mida ma tegelikult olin ju varemgi mitmeid kordi lugenud, olin ma täiesti hämmingus. Suutsin vaevu uskuda, mida lugesin. Jeesuse sõnad ”asjata vaeva nägemisest” olid vastuseks Isale, kes just enne seda oli kuulutanud, et: ”Sina, Iisrael, oled mu sulane, kelle läbi ma ilmutan oma au!” (Jesaja 49:3). Meie üllatuseks vastas aga Jeesus sõnadega: “Ma olen asjata vaeva näinud, kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja...” (Jesaja 49:4)

Peale selle lugemist hüppasin ma püsti ja ütlesin: “Kui võrratu! On raske uskuda, et Kristus oli nii haavatav, tunnistades Isale, et ta kogeb täpselt sedasama, mida meie inimestenagi. Oma inimlikkuses sai ta maitsta sedasama heitumust, sedasama rusutust ja sedasama haavatavust. Tal olid just need samad mõtted, mis minulgi on olnud omaenda elu suhtes nagu: “See pole päris see, mida ma arvasin, et Jumal tõotas. Ma olen raisanud oma jõudu ja seda kõike asjata.”

Nende sõnade lugemine pani mind veelgi enam armastama Jeesust. Ma sain aru, et Heebrea 4:15 ei ole lihtsalt klishee, vaid et meie Päästja tõepoolest suudab kaasa tunda meie nõrkustele ja on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Ta oli kogenud Saatana poolt sedasama kiusatust ja kuulnud neid samu süüdistusi nagu: ”Su eesmärk pole saavutatud. Su elu on olnud üks suur läbikukkumine. Sul pole midagi ette näidata oma tehtud tööde kohta.”

Kristus tuli siia maailma täitma Jumala tahet, mis tähendas taaselustada Iisrael. Ja ta tegi täpselt nõnda nagu ette nähtud. Kuid Iisrael hülgas ta, sest Piiblis on öeldud: ”Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.” (Johannese 1:11)

Miks pidi Jeesus või peaks ükskõik, kes teine Jumala mees või naine rääkima nii meeleheitlikke sõnu nagu: “Ma olen asjata vaeva näinud...”? Kuidas sai Jumala Poeg üldse väita midagi seesugust? Ja miks on põlvkondade kaupa ustavaid usklikke taandatud taoliste rusuvate sõnade alla? Aga seetõttu, et väikesi tulemusi mõõdetakse suurte ja kõrgete ootustega!

Sa võid nüüd mõelda, et ”See sõnum tundub puudutavat vaid pastoreid või neid, keda on kutsutud tegema suuri asju Jumalale. Või on see siis mõeldud misjonäridele või Piibli prohvetitele. Kuid mis pistmist on sel minuga?” Tõde peitub aga selles, et meid kõiki on kutsutud ühe suure ja ühise eesmärgi ning teenistuse nimel ja see tähendab olla rohkem Jeesuse moodi. Meid on kutsutud kasvama ja muutuma Tema sarnaseks, peegeldades seda kõigile ümberolijaile.

PÜSI VANKUMATU JA KINDLANA

Jesaja 49 põhjal me näeme, et Jumal on teadlik kõigist su lahingutest. Ta on läinud neist läbi juba enne sind. Seeõttu ei ole see ka mingi patt vahel mõelda, et su töö on luhta läinud või tunda end mahasurutud ja läbikukkununa tänu purunenud ootustele. Jeesus ise koges neid samu asju ja oli siiski patuta.

Samas aga on väga ohtlik lasta neil põrgulikel valedel põletada ja lausa mädandada oma hinge. Jeesus näitas meile teed, kuidas saada vabaks sellest rusutusest, öeldes: ”Ma olen asjata vaeva näinud, kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja. Ometi on mu õigus Issanda käes ja mu töötasu on mu Jumala juures.” (Jesaja 49:4) Heebreakeelne tähendus sõnale ”õigus” tähendab ”otsust”. Ehk tegelikult ütleb Jeesus siin, et: ”Lõplik otsus on mu Isa kätes ja ainuüksi Tema suudab õiglaselt hinnata kõike, mida ma olen teinud ja kui efektiivne ma olen olnud.”

Jumal julgustab sind selle salmi kaudu, öeldes: ”Lõpeta isiklike otsuste langetamine oma tööde üle, mida sa minu heaks oled teinud! See pole sinu rida anda hinnanguid oma efektiivsusele ja sul pole vähimatki õigust pidada end läbikukkujaks! Sul pole veel aimugi, millist mõju sa oled avaldanud ja sul pole ka nägemust õnnistustest, mis on sinu poole teel.” On selge, et me ei saa paljusid neid asju teadma enne kui alles igavikus, Tema ees seistes.

Jesaja 49 peatükis kuulis Jeesus Isa nii mitmeid kordi ütlevat: ”Jah, Iisraeli rahvas ei ole veel kokku kogutud. Jah, ma olen kutsunud sind, et tuua kokku kõik suguharud ja see ei ole juhtunud nõnda nagu sa seda ette kujutasid. Kuid see üleskutse on väga väike sellega võrreldes, mida ma tahan sulle tuua. See pole võrreldav sellega, mis mul on juba pandud valmis su jaoks. Ma teen sind valguseks kogu maailmale ja sa saad tooma pääste kogu maale!” (vt.Jesaja 49:5-6)

Sel ajal, kui vaenlane on valetamas sulle, et kogu su töö ja vaev on olnud asjata ja et sa kunagi ei saa nägema oma ootusi täitumas, on Jumal valmistamas ühte suuremat õnnistust. Tal on paremad asjad varuks su jaoks, mis ületavad kõik, mida sa suudaks ettegi kujutada. Seetõttu ei pea me enam kuulama vaenlase valesid, vaid võime hingata Pühas Vaimus, uskudes, et Tema viib täide oma töö muutes meid rohkem Kristuse sarnaseks. ”Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.” (1 Korintlastele 15:58)

ANNA MULLE KÕIK OMA HOMSED

Jumal ilmus Aabrahamile ühel päeval ja andis talle imepärase korralduse: "Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!” (1 Moosese 12:1)

Milline võrratu lugu! Jumal otsustas valida välja ühe mehe ja ütles talle: ”Ma tahan, et sa tõuseks ja läheks, jättes maha kõik, mis sul on: oma kodu, oma sugulased, isegi oma maa. Ma tahan saata sind ühte paika ja ma juhatan sind kogu teekonna vältel, et sa sinna jõuaksid.”

Kuidas Aabraham vastas sellele Jumala võrratule kutsele? ”Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.” (Heebrealastele 11:8)

Mis oli Jumalal plaanis? Miks pidi Ta paljude rahvaste seast leidma ühe mehe ja siis kutsuma teda üles jätma maha kõik, mis tal oli ning minema teekonnale ilma kaardita, kindlate juhtnööride -ning teadmata sihtpaigata? Mõelge korra, mida Jumal palus Aabrahamil teha! Ta ei andnud talle ette teada, kuidas Ta saab toitma või hoolt kandma tema pere eest; Ta ei öelnud ka, kui kaugele tuleb minna või millal ta kohale jõuab. Jumal ütles Aabrahamile ainult kahte asja: ”Mine!” ja “Ma näitan sulle teed!”

Tegelikkuses tähendas see seda, et Jumal ütles Aabrahamile: “Tänasest päevast alates tahan ma, et sa usaldaksid kõik oma homsed minu kätesse. Kogu oma ülejäänud elu pead sa usaldama oma tuleviku mulle, üks päev korraga. Ma palun, et sa pühendaksid oma elu sellele tõotusele, mille ma sulle annan, Aabraham. Ja kui sa seda teed, siis ma õnnistan sind ja juhatan sind ning juhin sind paika, millest sa pole osanud unistadagi!”

See paik, kuhu Jumal tahtis Aabrahami viia, on paik, kuhu Ta tahab viia ka iga Kristuse ihu liikme. Piibli õpetlaste järgi on Aabraham kui ”näidiseksemplar”; keegi, kes annab eeskuju sellest, kuidas järgida Jumalat. Aabrahami eeskuju näitab meile, mida on tarvis selleks, et olla meelepärane Jumalale.

Siinkohal on oluline tähele panna, et Aabraham ei olnud sugugi mitte enam esimeses nooruses, kui Jumal teda kutsus seda pühendust tegema! Eeldavasti olid tal juba kõik plaanid paigas kindlustamaks oma pere tulevikku, mistõttu kindlasti oli tal väga palju ”muresid”, mille üle pead murda Jumala kutsumist kaaludes. Ometigi ”Aabraham uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.” (1 Moosese 15:6)

Paulus ütleb meile, et kõik, kes usuvad ja usaldavad Kristust, on Aabrahami lapsed. Ja nõnda nagu Aabraham, nõnda arvatakse meidki õigeks, kuna meiegi eesmärk on usaldada kõik oma homsed Issanda kätesse.

ISA TEAB

Jeesus kutsub meid elama oma elusid viisil, mis ei muretse vähimalgi määral homse päeva pärast ja usaldab kogu meie tuleviku täielikult Tema kätte. Jeesus ütleb meile Matteuse 6:31-34: ”Ärge siis hakake muretsema, öeldes: "Mis me sööme?" või "Mis me joome?" või "Millega me riietume?" (Sest kõike seda taotlevad paganad.) Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.”

Need Jeesuse sõnad ei tähenda seda, et me ei peaks planeerima või võtma midagi ette oma tuleviku suhtes. Pigem tähendavad need seda, et: ”Ära muretse ega pabista oma homse pärast!” Kui sa veidigi järele mõtled, siis näed, et enamus meie muresid on seotud sellega ”mis võib juhtuda homme”. Kolm väikest sõna ”Mis siis, kui” kummitavad meid pidevalt. ”Mis siis kui majandus langeb ja ma kaotan töökoha? Kuidas ma oma laenu tagasi maksan? Kuidas mu pere toime tuleb? Mis saab siis, kui ma kaotan Haigekassa kindlustuse ja samas jään haigeks või vajan haiglaravi? See laostab meid täiega! Või kui mu usk mind rasketel aegadel alt veab?” Meil kõigil on tuhandeid muresid seoses “Mis siis, kui”-dega.

Kuid Jeesus katkestab need meie ”Mis siis, kui”’d ja ütleb meile: ”Teie Taevane Isa teab, kuidas teie eest hoolt kanda! Te ei pea muretsema. Teie Isa teab, et te vajate kõiki neid asju ja Ta iialgi ei jäta teid. Ta on ustav, et toita teid, riietada teid ja varustada teid kõige vajaminevaga.”

“Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid…Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised!” (Matteuse 6:26, 28-30).

Meil pole vähimatki probleemi anda Issandale üle kõik oma eilsed päevad ja mineviku patud. Me oleme kindlad, et Ta andestab meile kõik meie mineviku läbikukkumised, hirmud ja kahtlused. Miks ei võiks me siis teha sedasama ka oma homsetega? Tegelikkus seisneb aga selles, et enamus meist hoiab kiivalt kinni oma tulevikust, soovides omada õigust oma unistustele. Me teeme oma plaanid iseseisvalt ja lahus Jumalast, paludes Tal hiljem õnnistada ja täita neid unistusi ja plaane.

RAHU JA TURVALISUS

On üks asi, mida ma kardan rohkem kui midagi muud ja see on hirm langeda ära Kristusest. Mul tuleb kananahk peale, kui mõtlen sellele, et ma võin muutuda laisaks, vaimulikult hoolimatuks, palvetamist eiravaks ja päevade kaupa Jumala Sõnata elavaks kristlaseks. Olles reisinud ümber maailma, olen ma paljudes paikades puutunud kokku ”vaimuliku tsunamiga”, mille keskel kurjus möllab kõige täiega. Paljud kogudused ja konfessioonid on saanud kaasa haaratud selle tsunami lainete poolt, jättes end hulpima apaatsuse rusude vahele. Piibel hoiatab meid väga selgelt, et pühendunud kristlastel on täiesti võimalik langeda ära Kristusest.

Kristlane, kes otsib ”iga hinna eest turvalisust ja rahu” ja hoiab vaevu vaevu kinni oma päästest, maksab väga kõrget vaimulikku hinda. Kuidas me siis saaksime hoida end Kristusest langemast ja hülgamast oma päästet? Paulus ütleb meile, kuidas. ”Seepärast tuleb meil palju hoolsamini panna tähele seda, mida me oleme kuulnud, et meid kõrvale ei uhutaks.” (Heebrealastele 2:1)

Jumalat ei huvita meie võime lugeda Tema Sõna maksimumkiirusega. Püüd lugeda mitut peatükki päevas või lugeda kogu Piibel läbi nii kiiresti kui võimalik, võib anda meile küll inimlikult saavutatuse tunde, kuid palju olulisem on “kuulda” seda, mida me loeme. Kuulda vaimulike kõrvadega ja mõtiskleda selle üle, et ka meie süda võiks “kuulda”.

Jumala Sõnas kindlana püsimine polnud Pauluse jaoks sugugi mitte vähe tähtis. Oma armastaval viisil hoiatab ta meidki, öeldes: ”Seepärast tuleb meil palju hoolsamini panna tähele seda, mida me oleme kuulnud, et meid kõrvale ei uhutaks.” (Heebrealastele 2:1). Samuti ütleb ta meile Korintose kirjas, et: “Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus! Pange end proovile! Või te ei tunne endast, et Jeesus Kristus on teie sees? Kui ei, siis te olete ju kõlbmatud!” (2 Korintlastele 13:5)

Paulus ei väida siin, et need usklikud, kellele ta kirjutas, ongi kõlbmatud. Pigem julgustab ta neid kui Kristuse järgijaid katsuma endid läbi, tegema vaimulikku inventuuri. Olles elanud koos Jeesusega tead sa ju niigi, et Ta armastab sind ja on lunastanud sind ning ei jäta sind iialgi maha. Küll aga oleks hea küsida iseendalt: milline on minu suhe Kristusega? Hoiad ja kaitsed sa seda hoolikalt? Toetud sa Temale rasketel aegadel? Võib-olla pead sa tõdema, et: “Ma näen väikseid kõrvalekaldeid oma elus; teatud kalduvust komistada. Ma tean, et ma palvetan üha vähem ja vähem ja mu suhe Jumalaga ei ole päris see, mis ta olema peaks.”

”Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli.” (Heebrealastele 3:14)

VABASTAJA

Apostel Peetrus ütleb meile: ”Jah, Jumal ei säästnud muistset maailma...saates jumalakartmatute maailma peale veeuputuse, kaitses üksnes õigusekuulutajat Noad...muutis tuhaks Soodoma ja Gomorra linnad, mõistes need hukka hävinguks, pannes hoiatustähiseks tulevastele jumalakartmatutele. Ta kiskus hukatusest välja õige mehe Loti...nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda...” (2 Peetruse 2:4-9)

Vaatamata nende näidete mitmekülgsusele, annab Jumal siin edasi väga selge julgustava sõnumi kogu oma rahvale, öeldes: ”Ma olen just äsja toonud teile kaks kõige võrratumat näidet oma kaastunde kohta. Kui ma keset maailma suurimat veeuputust ja kaost suutsin päästa ühe õiglase mehe ja ta pere, kas ma siis ei suuda päästa ka teid? Kas ma ei ole siis võimeline valmistama imelist väljapääsuteed ka teie jaoks? Kui ma olin võimeline saatma kohtumõistmiseks tuld ja suitsusambaid, põletades ühe hetkega maha kõik linnad ja saatma samas oma inglid päästma Lotti ja ta tütreid, kas ma siis ei ole võimeline saatma oma ingleid päästma ka teid teie katsumustest?”

Õppetund Jumala laste jaoks on järgmine: Jumal teeb ükskõik mida, et päästa oma rahvas nende põletavatest katsumustest ja kiusatustest. Mõelge sellele: see nõudis Kõrkjamere lahutamist, et Iisraeli rahvas võis põgeneda oma vaenlase eest; see nõudis kaljust vee voolama panemist, et päästa seda sama Iisraeli rahvast nende katsumustest; see nõudis ime-leiba – praktiliselt inglite toitu otse taevast – et säästa neid nälga suremast; see nõudis Noa laeva, et päästa teda veeuputusest ja ”inglite eskorti” päästmaks Lotti põlevast linnast. Kõigi nende näidete ainus mõte on see, et: Jumal teab täpselt, kuidas oma rahvast päästa ja läheb ükskõik, milliste ekstreemsusteni, et seda ka teha. Sõltumata inimeste olukordadest!

Peetruse väljend: “Jumal teab, kuidas vabastada” tähendab teisisõnu seda, et: “Tal on juba plaanid tehtud!” See võrratu uudis peitub tões, et Jumalal on plaanid meie vabastamiseks valmis ammu enne seda kui me Temalt abi palume. Ja Ta ei istu nende plaanide otsas, vaid ootab meie appihüüdu. Oma eludega täiega puntras olles võime me mõelda: ”Mil kombel Ta küll ometigi suudaks vabastada meid?”, samal ajal kui Tema on iga hetk valmis oma plaani käiku laskma.

Väga hea näide selle kohta leidub Jeremija 29 peatükis, kus on juttu Iisraeli rahva vangipõlvest Paabelis. Eeldatavasti oli siin tegu suurima katsumusega, millest iisraellased läbi läksid, kuid ometigi lubas Jumal neile, et: ”Seitsmekümne aasta pärast külastan ma teid taas ja viin täide oma Sõna teie suhtes.”

”Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.” (Jeremija 29:11) Viimane osa sellest salmist tähendab otsetähenduses: ”andma seda, mille järele te igatsete”. Jumal tahab, et me jätkaksime palvetamist ja oleks valmis Tema vabastuseks.

OLE VAIKSELT JA OOTA

Mu süda oli täiesti murtud, kui kuulsin 1958 aastal uudistest lugu seitsme noormehe kohta, kes pidid seisma kohtu ees tänu sellele, et olid tapnud ühe invaliidist poisi. Püha Vaim puudutas mu südant nii tugevalt, et ma teadsin, et pean sõitma New York’i ja minema sinna kohtumajja, et rääkida nende noorte meestega.

Kohtuistungi lõppedes tabas mind korraga arusaamine, et: ”Need poisid, aheldatuina käeraudadesse, viiakse ju välja kõrvaluksest ja ma ei näe neid enam kunagi!” Tõusin oma kohalt ja trügisin läbi rahvahulga kohtuniku juurde, paludes luba rääkida nende poistega enne kui nad tagasi kartsa viiakse. Kuid ühe hetkega oli politsei mu kõrval ning ilma pikemagi jututa saadeti mind kohtusaalist välja.

Fotoaparaatide sähvatavad välgud pimestasid mu silmi ja kümned reporterid pommitasid mind erinevate küsimustega. Mina aga seisin seal kui soolasammas, tundes ühtaegu nii alandust kui häbi. Mõtlesin isekeskis: ”Mida mu kogudus küll minust arvab? Inimesed peavad mind täitsa napakaks. Küll ma olin ikka naiivne!” Keset kogu seda kaost palusin oma südames: “Issand, ma arvasin, et sina juhtisid mind siia. Mis siis valesti läks?” Loomulikult ei saanud ma paluda kõva häälega, sest vastasel juhul oleks meedia pidanud mind veelgi suuremaks hulluks kui nad mind juba pidasid. (Pealegi nägin ma niigi päris kentsakas välja, kuna kandsin tol päeval kikilipsu!)

Kuid Jumal kuulis selle vaese mehe palvet tol päeval ja on kuulnud igat mu vaiksematki südamehüüdu alates sellest päevast peale. Seda seetõttu, et sellest samast haledast stseenist kohtumaja ees, sündis Teen Challenge (Noorte Väljakutse) teenistus, mis tänase päeva seisuga on levinud üle maailma. Ja mina võin rõõmuga jagada Taaveti tunnistust: ”Issandast kiitleb mu hing. Viletsad kuulevad ja rõõmutsevad.” (Psalm 34:3)

Mida Taavet selle all tegelikult mõtles, on see, et: “Mul on midagi öelda kõigile Jumala alandlikele üle kogu maa ja seda nii tänaseks päevaks kui kõigiks tulevastekski aegadeks. Nii kaua kui püsib see maailm, vabastab Jumal igaühe, kes hüüab appi Tema nime ja usub Temasse. Oma võrratus armus ja armastuses päästis Ta ka minu, kuigi ma olin teinud ühe väga rumala sammu.”

Kõik, mida sa teadma pead, on fakt, et Jumal kuuleb igat siirast appihüüdu – olgu see valju või hääletu – ja Ta vastab neile. Isegi kui sa oled käitunud rumalasti või kukkunud täiega läbi oma usus, ei pea sa tegema muud kui vaid hüüdma appi oma Päästjat, sest Tema on ustav kuulma ja tegutsema.

TOIDA MU LAMBAID

Kui ma palusin Pühal Vaimul näidata mulle, kuidas kaitsta end eiramise eest, juhtis Ta mu mõtted Peetruse kõrvalekaldumise ja seejärel täieliku uuenemise juurde. See mees oli eitanud Kristust, isegi vandudes oma süüdistajate ees, et: „Ma ei tunne teda!“

Aga mis siis juhtus? Mis viis Peetruse nii kaugele? Selleks oli uhkus, mis omakorda lähtus enese õigsusest ja hooplemisest. See jünger oli öelnud nii iseendale kui teistele: „Minu armastus Jeesuse vastu ei jahtu iial. Ma olen jõudnud oma usus punkti, kus mind pole vaja enam hoiatada. Teised võivad küll eksida ja kõikuda, aga mina annan elu oma Issanda eest!“

Ometigi oli Peetrus esimene kõigist jüngrite seast, kes vandus raskustele alla. Ta hülgas oma kutsumise ja pöördus tagasi oma vana ameti juurde, öeldes teistele: „Ma lähen kalale.“ Mida ta aga sellega tegelikult mõtles, oli: „Ma ei jaksa enam. Ma arvasin, et ma ei põru kunagi, aga keegi pole iialgi vedanud Jumalat nii rängalt alt, kui mina seda tegin. Ma lihtsalt ei tule selle võitlusega enam toime.“

Selleks ajaks oli Peetrus oma Jeesuse hülgamisest juba meelt parandanud ja ta oli taas ülesehitatud Jeesuse armastuses. Oma sisemuses oli ta aga endiselt läbikukkunud mees.

Ajal, mil Jeesus ootas oma jüngreid tagasi kaldale, oli Peetruse elu koha pealt kõik veel lahtine. Ainuüksi sellest ei piisanud, et Peetrus oli taastatud ja kindel oma päästes. Sellest ei piisanud, et ta palus ja paastus nii nagu iga teinegi pühendunud usklik teeks. Ei. Teema, millele Kristus tahtis Peetruse elu juures tähelepanu juhtida, oli hülgamine ühel teisel moel. Lubage ma selgitan.

Kui kogu see kamp kaldal lõkke ääres süües ja osadust pidades istus, küsis Jeesus Peetruselt kolm korda: „Kas sa armastad mind enam kui kõiki teisi?“ Ja Peetrus vastas igal korral: „Jah Issand, sa ju tead, et armastan.“, mispeale Jeesus vastas: „Toida mu lambaid.“ Pange tähele – Jeesus ei tuletanud talle meelde, et on tarvis olla valvel ja paluda või et on vaja innukalt Jumala Sõna uurida. Jeesus eeldas, et need teemad on juba rohkem kui hästi omandatud. Juhis, mille Ta Peetrusele andis, oli: „Toida mu lambaid!“

Mina usun, et selle lihtsa fraasi läbi juhatas Jeesus Peetrust kaitsma end eiramise eest. Ta oleks otsekui öelnud: „Ma tahan, et sa unustaksid oma läbikukkumise ja selle, et sa minust eemale tõmbusid. Sest sa oled tulnud tagasi ja ma olen andestanud sulle ning taastanud su. Seetõttu on oluline pöörata oma pilk ära kõigilt kahtlustelt, läbikukkumistelt ja probleemidelt. Ja viis, kuidas seda teha, on mitte eirata mu rahvast, aga teenida nende vajadusi. Nõnda nagu Isa on läkitanud mind, nõnda läkitan ka mina sinu.“

MINU ABSOLUUTNE LEMMIK

Võttes arvesse kõiki 150 Psalmi, on Psalm 34 minu absoluutne lemmik. See räägib Jumala ustavusest oma laste päästmisel kõikvõimalikest suurtest kriisidest ja katsumustest. Taavet kuulutab: „Ma otsisin Jehoovat ja tema vastas mulle ning tõmbas mind välja kõigist mu hädaohtudest!...Jehoova ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad, ja ta vabastab nad...Õiged kisendavad ja Jehoova kuuleb ning tõmbab nad välja kõigest nende kitsikusest...Õiget tabab palju õnnetusi, aga Jehoova tõmbab tema neist kõigist välja!“ (Psalmid 34:5,8,18,20)

Pange tähele Taaveti väidet selles Psalmis: „Ma otsisin Jehoovat...siin see hädaline hüüdis.“ (s.5,7). Millal see Taavet hüüdis? See pidi olema ajal, kui ta teeskles hullumeelsust Gaadis ja samas ei saanud paluda kuuldavalt vilistite juuresolekul. See kõik viib meid võrratu tõeni Jumala päästest -vahel kõige valjemad appihüüud saavad hüütud ilma ühegi kuuldava helita.

Ma tean täpselt, mida see „seesmine väljahüüd“ endast kujutab. Paljud minu elu kõige valjematest palvetest – need minu kõige tähtsamad, südant lõhestavamad ja kõige sügavamaist hingesoppidest tulevad – on palutud täielikus vaikuses.

Oli aegu, kus ma olin olukordade poolt nii tümaks tehtud, et ma polnud võimeline isegi rääkima. Oli asju, mis ületasid mu mõistuse kõige täiega, nii et ma polnud enam võimeline piisavalt palju selgelt mõtlema, et paluda. Oli aegu, kus ma istusin üksi oma toas nii suures nõutuses ja segaduses, et ma ei suutnud sõnagi Jumalale öelda. Ometigi, keset kõiki neid aegu, mu süda kisendas Jumala poole: „Issand, aita mind! Ma ei tea, mida või kuidas paluda praegu, aga ma palun, et sa kuuleks mu südamehüüdu. Päästa mind sellest olukorrast!“

Oled sa kunagi kogenud midagi sarnast? Oled sa kunagi mõelnud: „Ma ei saa aru, mis toimub?! Ma olen nii mattunud nende olukordade alla ja lämmatatud meeletust valust, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Isa, ma isegi ei tea, mida öelda sulle. Mis ometigi toimub?“

Ma usun, et Taavet koges seda sama, kui vilistid ta kinni võtsid. Ja kirjutades Psalmi 34, jõudis ta tõdemuseni: „Mu olukord oli nii üle mõistuse, et ma pidin mängima lausa lolli. Ometigi, oma südames ma mõtlesin: „Mis minuga toimub? Kuidas see küll juhtuda võis? Issand, aita!““

Mistõttu jääb ka mulje, et Taavet ütles: „See vaene mees hüüdis oma südame kõige sügavamatest soppidest, teadmata, mida või kuidas paluda. Aga Jumal kuulis mind ja päästis mu.“ See oli siiras appihüüd otse südamest ja Issand on valmis võtma kuulda igat hädalist – ükskõik kui nõrkenud too ka siis poleks.

KRISTUS VALITSEB

Meie teenistusega võtavad ühendust paljud inimesed, öeldes: „Mul pole mitte kellegagi rääkida; mitte kedagi, kellega oma koormat jagada; mitte kedagi, kel’ oleks aega võtta kuulda mu appihüüdu. Ma vajan kedagi, kelle ees oma süda välja valada.“

Kuningas Taavet oli pidevalt ümbritsetud inimestest. Ta oli abielus ja tema ümber oli palju kaaslasi. Ometigi kuuleme sama karjet temagi huulilt: „Kelle juurde ma võiksin küll minna?“ See on juba meie inimlikus loomuses omada teist inimest oma kõrval, kel oleks nägu, silmad ja kõrvad ning kes kuulaks meid ja annaks meile nõu.“

Kui Iiob’i katsumused tema üle võimust võtsid, hüüdis ta viimases meeleheites: „Oh, et mul oleks keegi, kes mind kuuleks!“ (Iiob 31:35). Ja ta hüüdis seda ajal, mil ta oli ümbritsetud oma nö. sõpradest. Kuid neil sõpradel polnud vähimatki kaastunnet tema suhtes; pigem oli nad kui meeleheite saadikud.

Seetõttu pöörduski Iiob vaid Jumala poole: „Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes!...Jumala poole on mu uneta silm.“ (Iiob 16:19-20)

Taavet õhutas jumalarahvast käituma samal viisil: „Lootke tema peale igal ajal, te rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks!“ (Psalmid 62:8)

Varem või hiljem tabavad raskused meid kõiki ja just praegugi on suurel hulgal Jumala pühasid kannatamas erinevate hädade käes. Nende olukorrad on muutnud nende rõõmu lootusetuseks ja abituseks ja paljud küsivad keset oma valu: „Miks see küll minuga juhtub? Kas Jumal on mu peale pahane? Mida ma küll valesti tegin? Miks Ta ei vasta mu palvetel?“

Mina usun, et see sõna on sulle kui kutse Pühalt Vaimult, leidmaks üks vaikne koht, kus sa võid pidevalt valada välja oma südame Jumala ees. Taavet „valas oma mured“ Tema ette ja sedasama võid teha ka sina. Sa võid rääkida Jeesusele kõigest – oma probleemidest, oma hetke katsumustest, rahaasjadest, tervisest – ja ka sellest, kui väga need asjad sind vaevad ja kui palju meeleheidet need valmistavad. Ta kuulab sind armastuse ja kaastundega ega pane pahaks sinu nuttu ega pisaraid.

Jumal vastas Taavetile. Ta vastas Iiobile. Ja läbi sajandite on Ta vastanud kõigi appihüüdudele, kes on uskunud Tema tõotustesse. Ta on lubanud kuulda sind ja juhatada sind. Ta on vandega tõotanud olla sinu jõuks, mistõttu sa võid minna Tema ette ja tulla tagasi uuendatuna.

MINA OLEN VÄGI JA KAASTUNNE

“Ja Jeesus kutsus oma jüngrid enese juure ja ütles: Mul on meel hale rahvast, sest nad on juba kolm päeva olnud minu juures, ja neil ei ole midagi süüa; ma ei taha lasta neid ära minna ilma söömata, et nad teel ei nõrkeks.“ (Matteuse 15:32)

Ma usun, et Jeesuse sõnades oma jüngritele peitus midagi enamat. Ta ütles: „Ma saan tegema rahva jaoks midagi palju enamat kui vaid nende tervendamine. Ma kannan hoolt selle eest, et neil oleks piisavalt leiba, mida süüa. Mulle läheb korda kõik nende elus toimuv. Te peate nägema, et ma olen palju enamat kui lihtsalt vägi. Ma olen ka kaastunne. Sest kui te näete mind ainuüksi tervendaja – ja imede kordasaatjana, siis te tunnete vaid aukartust mu ees. Kui te aga näete mind ka kaastundlikuna, saate te armastama ja usaldama mind.“

Ma kirjutan seda sõnumit kõigile neile, kes on kurnatuse piiril – kohe kohe kokku kukkumas, olles üleni mattunud oma hetke olukordadesse. Sa oled olnud ustav sulane ja toitnud teisi, olles rohkem kui kindel, et Jumal suudab saata korda võimatut oma laste heaks. Samas aga on sul kahtlusi Tema soovis sekkuda sinu võitlustesse.

Huvitav, kui paljud selle sõnumi lugejaist on kuulutanud usu ja lootuse sõnumit neile, kes seisnud silmitsi masendavate, väliselt lootusetute olukordadega? Te olete õhutanud neid ja öelnud: „Pidage vastu! Jumala jaoks pole miski võimatu! Ta on ju imede tegija Jumal ja Tema tõotused on jah ja aamen. Seetõttu ärge kaotage lootust, sest Ta vastab te südame palvetele.“

„Usud sa tõesti imedesse?“ See oli küsimus, mille Püha Vaim mulle esitas. Ja mu vastus oli: „Muidugi, Issand! Ma usun igat väiksematki imet, mis Piiblis kirjas.“ Kuid sellest vastusest ei piisa. Sest Issanda tegelik küsimus igale ühele meist on: „Kas sa usud, et ma võin saata ime korda ka sinu jaoks?“ Ja mitte vaid ühe ime, aga ime iga kriisi ja olukorra jaoks, millega silmitsi seisad. Me vajame enamat kui vaid Vana ja Uue Testamendi imesid ja kõiki muid imesid, mis sündinud kunagi millalgi ajaloos. Me vajame tänast päeva puudutavaid isiklikke imesid, mis on loodud ainuüksi meile ja meie olukorra tarvis.

Mõtle mõnele raskusele, millega hetkel silmitsi seisad; oma suurimale vajadusele; oma kõige enam häirivale probleemile. Sa oled palunud selle pärast juba nii pikka aega. Usud sa ka tegelikult, et Jumal suudab ja tahabki need asjad lahendada ja teha seda viisidel, mida sa ei oska ettegi kujutada? Taoline usk annab südamele käsu lõpetada hirmu tundmine või küsimuste küsimine. See suunab sind hingama Isa armastavas hooles, uskudes ja usaldades, et Tema toimetab kõik omal ajal ja viisil.

JEESUSEL OLI PLAAN

„Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juure tulevat, ütles ta Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?“ Ent seda ta ütles teda kiusates, sest ta teadis küll, mida ta tahtis teha.“ (Johannese 6:5-6). Jeesus võttis Filippuse kõrvale ja ütles: „Filippus, siin on tuhandeid inimesi, kes kõik on näljas. Kust me küll saame osta piisavas koguses leiba, et nad kõik ära toita? Mida sina arvad, et me peaksime tegema?“

Kui ütlemata kena Jeesusest! Issand teadis ju algusest peale, mida teha – räägib ju ülaltoodud salmgi sellest! Aga sellest hoolimata püüdis Ta õpetada Filippusele midagi, mis puudutab igat üht meidki tänasel päeval. Mõelge korra: kui suur osa Kristuse ihust püsib pooled ööd unetult üleval, püüdes meeleheitlikult lahendada oma probleeme? Me mõtleme: „Võib-olla see toimiks nii...Ei, ei....võib-olla hoopis sedamoodi saab asjad korda! Ei...“

Filippusel ja kõigil ülejäänud apostlitel polnud probleemi vaid leivaga, aga ka pagarikoja leidmisega...ja rahaga...ja varustamisega...ja kohaletoimetamisega...ja ajaga. Kõik need kokku moodustasid aga probleemi, mis ületas kogu mõistuse ja nende olukord näis täiesti võimatu.

Kuid Jeesus teadis algusest peale, mida sellega peale hakata. Tal oli plaan. Ja sama kehtib ka kõigi sinu murede ja raskuste kohta tänasel päeval. Jah, seal on üks probleem, aga Jeesus teab kogu sinu olukorda ja Ta tuleb su juurde ning küsib: „Mida me selle kõigega peale hakkame?“

Korrektne vastus Filippuse poolt oleks olnud: „Jeesus, sina oled Jumal. Sinu jaoks pole ükski asi võimatu, mistõttu ma annan selle probleemi üle sulle. See ei ole enam minu, aga sinu oma!“

Ja see on ka see, mida meie peame ütlema oma Issandale kesk’ oma raskusi ja vaeva: „Issand, sina oled imede tegija Jumal, mistõttu ma annan kõik oma hirmud ja kahtlused üle sulle. Ma usaldan kogu selle olukorra ja kogu oma elu sinu hoolde. Ma tean, et sa ei lase mul hävida. Veelgi enam – sa juba tead, mida minu olukorraga peale hakata, mistõttu ma usun sinu väesse.“

KESET IMET

Sa võid viibida keset imet just praegu ja seda lihtsalt mitte tähele panna. Sa võib-olla ootad oma imet, kuid oled pettunud, sest tundub, et mitte midagi ei liigu selles suunas. Sa ei näe mingit märki Jumala üleloomulikust tööst sinu kasuks.

Mõtle sellele, mida Taavet ütleb Psalmis 18: „Oma kitsikuses ma hüüdsin Jehoovat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd tungis Ta palge ette, Ta kõrvu! Siis värises ja vabises maa, mägede alused kõikusid ja põrusid...Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas...Ta vajutas taeva ja tuli maha....Jehoova müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält...Ta heitis oma nooli...lõi kangesti välku ja pani need sähvima.“ (Psalmid 18:7-10, 14-15).

Siinkohal on oluline mõista, et ükski neist asjust ei toimunud reaalselt. See oli pigem midagi, mida Taavet oma vaimusilmas ette kujutas ja armsad – see on usk! Usk, et Jumal on kuulnud su hüüdu, et Ta ei ole hiljaks jäänud ja et Ta ei ignoreeri su anumist. Selle asemel alustas Ta vaikselt, kuid koheselt peale su palve kuulmist sinu ime ettevalmistusega ja isegi praegu on Ta tegemas oma üleloomulikku tööd sinu kasuks. Ja see on see, mis tähendab uskuda imedesse; Tema imelisse jätkuvasse töösse meie eludes.

Taavet mõistis kõige selle taga peituvat peamist tõde: „Ta tõid mind välja lagedale; Ta päästis mind, sest Tal oli minust hea meel.“ (Psalmid 18:20)

Ma tõepoolest usun hetkega sündivaisse imedesse, mida Jumal aulistel viisidel ka tänapäeval üle maailma korda saadab. Kuid tuginedes Matteuse 16:9-11 ja Markuse 8:19-21, kus Jeesus oma jüngritele 5000 ja 4000 inimese imelist toitmist meelde tuletab, palub Ta nii neil kui ka meilgi pöörata tähelepanu arenevatele imedele ja nende osale meie elus tänasel päeval.

OMADES TÄIUSLIKKU SÜDANT

Teadsid sa, et Issanda ees on võimalik elada täiusliku südamega? Kui sa januned Jeesuse järele, siis sa võib-olla et juba püüadki – kogu südamest – kuuletuda sellele Issanda käsule.

Tahan julgustada sind ja öelda, et: see on võimalik, sest muidu poleks Jumal meile seda kutset esitanud. Täiusliku südame omamine on olnud osa usuelust alates ajast, mil Jumal esmakordselt Aabrahamiga rääkis: „Mina olen kõigeväeline Jumal, käi minu palge ees ja ole vaga.“ (1Moosese 17:1)

Vanas Testamendis võime näha teatud inimeste kordaminekuid. Taavet näiteks otsustas oma südames kuuletuda Jumala korraldusele olla täiuslik. Ta ütles: „Ma mõtlen käia laitmatut teed...Ma tahan vaga südamega käia oma kojas!“ (Psalmid 101:2)

Selleks, et saada aimu laitmatuse ehk siis täiuslikkuse mõistest, peame me esmalt mõistma, et see ei tähenda patuta ja eksimatut olemisviisi. Ei. Jumala silmis tähendab täiuslikkus hoopis midagi muud! See tähendab täiust ja küpsust.

Heebrea –ja kreekakeelsed tähendused sõnale „täiuslikkus“ viitavad ka sirgeseljalisusele, aususele, ilma plekita –ja laiguta olekule, täielikule kuulelikkusele. See tähendab „viia lõpule see, mis kord alustatud ja teha seda täielisel viisi.“ John Wesley nimetas täiuslikkuse mõistet „pidevaks sõnakuulelikkuseks“. Mis tähendab seda, et täiuslik süda on vastuvõtlik; süda, mis reageerib kiiresti ja täielikult kõigile Jumala märguannetele, sosinatele ja hoiatustele. Taoline süda ütleb igal ajal: „Räägi Issand, sest su sulane kuulab sind. Näita mulle teed, mida mööda minna ja ma lähen.“

Täiuslik süda hüüab ühes Taavetiga: „Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu muremõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!“ (Psalmid 139:23-24)

Jumal tõepoolest uurib me südameid. Ütles Ta ju Jeremijalegi, et: „Mina, Jehoova, uurin südant.“ (Jeremija 17:10). Heebreakeelne tähendus sellele sõnale on: „Ma tungin läbi; ma uurin põhjalikult.“

Täiuslik süda igatseb, et Püha Vaim tuleks ja leiaks üles selle seesmise inimese ja paistaks oma valgusega kõigi varjatud osade peale. Seda selleks, et avastada, paljastada ja juurida välja kõik see, mis pole Kristuse sarnane. Teha oma töö nende sees, kes peidavad varjatud pattu, kuid kes ei taha jõuda patu tunnetusele ega saada läbikatsutud.

Täiuslik süda igatseb enama järele kui vaid turvatunne või mõne patu varjamine. See igatseb olla alati Jumala ligiolus ja püsida Tema osaduses. Osadus tähendab rääkida oma Issandaga, jagada üht kallist olemist Temaga, otsides Tema palet ja kogedes Tema ligiolu.

Issanda poolsed südamete uuringud pole mitte kättemaksuhimulised, vaid vabastavad. Tema eesmärgiks pole tabada meid patuteolt ja meid hukka mõista, vaid valmistada meid ette tulemaks Tema ligiollu puhaste puhastatud astjatena. „Kes tohib seista Ta pühas paigas? See, kes süütu kätelt ja puhas südamelt...Tema saab õnnistuse Jehoovalt!“ (Psalmid 24:3-5)

ARENEVAD IMED

Vana Testament on tulvil lugusid Jumala imettegevast väest. Seda alustades kahte lehte löödud Surnumerega, kuni Jumala vestluseni Moosesega põlevast põõsast ja Eelija tule kutsumisega taevast maa peale. Need kõik olid hetkega sündivad imed ja inimesed, kes neisse kaasatud olid, kogesid, nägid ja tundsid neid väga reaalsel viisil. Need on imed, mida me igatseksime näha ka tänapäeval, kogedes hämmingut ja imestust. Meie sooviks on, et Jumal võiks raksatada taevad valla, sekkuda meie olukorda ja lahendad oma taevalikus väes kõik ühe hetkega.

Kuid väga suur osa Jumala imettegevast väest oma laste eludes toimib meie keeli pigem läbi „arenevate imede“. Need on imed, mis on silmale vaevunähtavad ja mida ei saada ei välk ega pauk ega ükski muu silmaga nähtav muutus. Pigem saavad nad alguse väga vaikselt ja ilma suurema kärata, rulludes lahti aeglaselt, aga kindlalt – üks samm korraga.

Need mõlemad imed – nii hetkega sündivad kui arenevad – tulid ilmsiks ka siis, kui Kristus suuri rahvahulki toitis. Tervenemised, mida Ta korda saatis, olid kohesed ja nähtavad ning kõigil juuresolijate poolt kergesti mõistetavad. Mõtlen siinkohal näiteks selle vigase mehe peale, kelle keha oli haigusest nii moonutatud, kuid kellega korraga toimus väline füüsiline muutus, mis võimaldas tal joosta ja ringi lipata. Siin sündis üks ime, mis hämmastas ja pani liikuma kõik need, kes seda nägid.

Samas aga oli rahva toitmiste näol tegu arenevate imedega. Jeesus palus vaid ühe lihtsa palve – ilma ühegi tuleleegi, välgu või maavärinata. Ta murdis vaikselt nii leiba kui kala, andmata vähimatki märku sellest, et üks ime on sündimas. Samas aga, selleks, et toita kogu seda suurt hulka, läks tarvis tuhandeid leiva ja kala murdmisi läbi kogu päeva. Ja iga väiksemgi pala leivast või kalast oli osa sellest imest.

See on, kuidas Jeesus saadab imesid korda paljude oma laste eludes ka tänapäeval. Meie palume küll koheseid, silmaga nähtavaid imesid, kuid sageli töötab Issand me eludes hoopis vaiksel viisil, tuues esile me ime tükk tüki haaval, osade kaupa. Me ei pruugi küll seda kuulda või puudutada, kuid Tema on siiski toimetamas, tuues esile vastuseid, mis ületavad kõik selle, mida hetkel näeme.

ANDESTUSE VÄGI

Andestus ei ole vaid ühekordne tegu, vaid eluviis, mis loodud selleks, et juhtida meid Kristuse õnnistuste sisse. „Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma Isa lapsiks, kes on taevas.“ (Matteuse 5:44-45)

Jeesuse sõnade kohaselt ei ole andestuse puhul tegu meiepoolse valiku ja otsusega, kellele me andestame ja kellele mitte. Me ei saa öelda, et: „Sina oled mulle liiga palju haiget teinud – sulle ma ei andesta!“ Kristus ütleb meile: „Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee seda sama?“ (Matteuse 5:46)

Vahet pole, kelle vastu me vimma kanname. Kui me sellest kümne küünega kinni hoiame, viib see meid kibestumiseni, mis mürgitab iga väiksemagi valdkonna me elus. Andestamatus toob kaasa vaimse põua, nõrkuse ja usu kaotuse, mis ei mõjuta ainuüksi meid, aga ka kõiki teisi meie ümber.

Oma 50-aastase teenistusaja jooksul olen näinud kohutavaid hävinguid inimeste eludes, kes on hoidnud kinni andestamatusest. Teisalt aga näinud ka andestava meelsuse imelist au. Andestus muudab elusid, paisates sellega otsekui taevaluugid valla. See täidab meie astja vaimulike õnnistustega, tuues kaasa täiusliku rahu, rõõmu ja hingamise Pühas Vaimus. Jeesuse õpetussõnad sel teemal on väga konkreetsed ja kui sa tahad elada ja viibida selles võrratus õnnistuste atmosfääris, pead sa omaks võtma ka Tema sõnad.

„Sest kui te annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie Taevane Isa ka teile andeks. Aga kui te inimestele nende eksimusi andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“ (Matteuse 6:14-15). Siinkohal on oluline asja õigesti mõista: Jumal ei kauple siin meiega! Tema mõte ei peitu selles, et: „Kuna sina oled andestanud teistele, andestan mina ka sulle.“ Meie ei suuda iialgi teenida välja Jumala andestust! Ainuüksi Kristuse veri suudab kustutada kõik meie patud.

Pigem ütleb Kristus: „Täielik pattude ülestunnistus eeldab teistele andestamist. Sest kui sa hoiad kinni mõnest kibestumisest, pole sa täiel määral tunnistanud oma pattu. Tõeline meeleparandus tähendab tunnistada üles ja hüljata kõik viha ning lüüa risti kõik kibestumised. Kõik, mis on vähem sellest, pole meeleparandus!“

Kogu ülaltoodu käib käsikäes Jeesuse sõnadega: „Õndsad on armulised.“ (Matteuse 5:7). Ehk Tema mõte selle taga on: „Andesta teistele, et võiksid liikuda edasi jumalalapsele kuuluvate õnnistuste ja rõõmu sisse. Sest siis saab Jumal valada välja oma armastuse allikaist. Ühtlasi ilmutad sa andestades kogu maailmale ka Isa loomust.

SAMA AU

“Kes aga mind armastab, seda armastab minu Isa ja mina tahan teda armastada ja iseennast temale ilmutada.“ (Johannese 14:21). “Et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid....selle au, mille sina andsid mulle, olen mina andnud neile; et nad oleksid üks, nõnda nagu meie oleme üks: mina nendes ja sina minus, et nad täielikult saaksid üheks.” (Johannese 17:21-23).

Vaadake seda teist, kaldkirjas kirjutatud lõiku. Jeesuse otsene mõte seal on, et: „See au, mille sina, Isa, oled mulle andnud, olen mina omakorda andnud edasi neile.“ Kristus esitab ühe võrratu väite siin. Ta ütleb, et meile on antud seesama au, mille Isa on Tallegi andnud. Milline imeline mõte! Samas, mis on see au, mis Kristusele anti ja kuidas meie elud seda peegeldavad? Sest au puhul pole tegu mingi aura- või emotsiooniga, vaid otsese ligipääsuga Taeva Isa juurde!

Jeesus muutis ligipääsu Isa juurde väga lihtsaks me jaoks, avades taevariigi ukse läbi risti: „...sest Tema läbi on meil mõlemail ligipääs ühes Vaimus Isa juurde.“ (Efeslastele 2:18). Sõna „ligipääs“ viitab õigusele siseneda. See viitab nii tasuta sissepääsule kui samas ka võimalusele kergesti läheneda: „kelle sees meil on julge ligipääs usalduses usu kaudu temasse.“ (Efeslastele 3:12)

Panete te tähele, mida Paulus siin ütleb? Usu läbi oleme jõudnud punkti, kus meil on täiesti takistamatu ligipääs Jumala juurde. Me pole enam nagu Ester Vanas Testamendis, kes pidi ootama kuninga märguannet, enne kui võis läheneda tema troonile. Ainult siis, kui too hoidis oma valitsuskeppi üleval, oli Ester saanud õiguse astuda edasi.

Vastukaaluks sellele, oleme meie kõik juba ammu troonsaalis ja meil on see imeline eesõigus ja võimalus rääkida Kuningaga ükskõik, mis ajal. Veelgi enam – meid on kutsutud üles tooma kõik oma palved Tema ette: „Läki siis julgusega armujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks.“ (Heebrealastele 4:16)

Kui Kristus teenis siin maa peal, ei vajanud Ta kiireks palveks kuhugi kõrvale hiilida, et saada teada oma Isa tahet. Ta ütles: „Poeg ei või iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida ta näeb Isa tegevat.“ (Johannese 5:19) Tänasel päeval on meile võimaldatud täpselt seesama ligipääs Isa juurde, mis Kristuselgi oli! Te võite nüüd mõelda: „Oota, aga...kas meil on tõesti see sama ligipääs Isa juurde, mis Jeesuselgi oli?“

Siinkohal ei tohi me muidugi eksida - nõnda nagu Jeesus, nõnda peame meiegi paluma sagedasti ja lakkamata, otsides Jumalat ja oodates Tema järele. Ka ei pea me kuhugi hiilima, et saada osa Jumala jõust või juhtnööridest, sest Tema enese Vaim elab igaühe meie sees. Ja Püha Vaim ilmutab meile nii Isa mõtteid kui ka tahet!

NELI OOTUST

Jumal on nii tõotuste andja kui ka tõotuste pidaja ja ta on pannud mu südamele neli asja, mille suhtes jumalarahvas Teda usaldama peaks. Need kõik tuginevad Jumala tõotustele, mis Ta meile andnud on.a

1.Ole valmis saama tasu Issanda siira otsimise eest. „Ta annab palga neile, kes teda otsivad.” (Heebrelastele 11:6)

Sa võid usus paluda Jumalalt mõnd’ märki, mis kinnitaks su usku ja julgustaks sind. Jumal ei jää küll kunagi hiljaks, aga samas Ta ka teab, et sa vajad üht lootuskiirt või head sõnumit keset oma proovilepaneku –ja ooteaegu. Seetõttu usu Tema tõotusesse anda sulle su palk keset oma kõige suuremat vajadust. Jumal ei valeta ja Ta ütles, et Ta annab oma tasu neile, kes Teda kogu südamest otsivad. Otsi Teda igal päeval ja usu, et see aasta saab olema võrratute õnnistuste aastaks su jaoks.

2. Ole valmis panema tähele märke arenevast imest oma elus, „sest Jumala käes on kõik võimalik."

(Markuse 10:27)

Mina usun nii hetkega sündivatesse -kui arenevatesse imedesse. Arenevad imed saavad alguse nähtamatutel, vaiksetel viisidel ja kooruvad lahti tasapisi, üks väike õnnistus teise järel. Oota, et Jumal töötaks oma müstilistel viisidel, mis nähtamatud inimsilmale.

3. Ole valmis sisenema Jumala tõotatud hingamisse. „Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees... Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse.” (Heebrealastele 4:9,11)

Viimase paari aasta jooksul oleme näinud otsekui suurt laviini tohutuid rahutusi, probleeme ja katsumusi. Kuid keset seda kõike igatseb Jumal, et sa usuksid, et Ta tahab sind juhtida oma hingamisse. Sest see pole kunagi olnud Tema plaan, et Ta lapsed elaksid hirmus ja meeleheites. Me vajame vankumatut usku ja usaldust Jumalasse keset hirmu ja hädasid, surres iseendale.

4. Ole valmis selleks, et Püha Vaim viibib alati oma templis. „Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt?” (1Korintlastele 6:19)

Püha Vaim elab iga usliku südames ja samas viibib Ta kõikjal üle maailma. Ma alustan igat päeva tunnistades, et Ta on siin, oma templis, selleks, et lohutada mind, et juhatada mind, et julgustada mind, et võida mind ja ilmutada Jeesuse Kristuse au läbi pidevalt avarduva ilmutuse. Ta tahab, et sa igatseksid saada rohkem osa Tema ligiolust ja seda päev-päevalt nii. Ta tahab muuta su usu vankumatuks nõnda nagu Ta tegi seda oma jüngritega.

Usu neisse tõotustesse! Ole valmis ja oota ning sa saad nägema imelisi asju Jumalalt!

OTSIDES JUMALA PALET

Psalmis 27 õhkab Taavet Jumala poole härdas palves, anudes salmis 7: „Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan; ole mulle armuline ja vasta mulle!” Kogu tema palve koondub vaid ühele igatsusele ja vajadusele; millelegi, mis on haaranud teda kõige täiega: ”Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan.” (Psalmid 27:4)

Taavet tunnistab: „Mul on vaid üks palve, Issand. Ainult üks soov! See on mu elu kõige suurem eesmärk, mu jätkuv palve ja ainus asi, mille järele ma igatsen. Ja ma püüdlen selle poole kõigega, mis mul on. See üks asi on kogu mu elu siht ja eesmärk.“

Mis oli see üks asi, mida Taavet igatses enam kui kõike muud ja mis oli saanud tema südame suurimaks püüdluseks? Ta ütleb meile: „Et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis.” (27:4)

Siinkohal on oluline mõista, et Taavet polnud mingi askeet, kes oleks elanud omaette kusagil kolmandal planeedil. Ta polnud ka mõni erak, kes oleks soovinud peituda kõrbe üksindusse. Ei, Taavet oli kirglik tegudes mees! Ta oli võrratu sõjamees, kelle võitudest laulsid suured rahvahulgad. Ta oli ka innukas oma palves ja Jumalale pühendatud ajas, omades südant, mis igatses Jumala järele. Ja Jumal oli õnnistatud Taavetit nii mitmete tema südamesoovide täitmisega!

Pole kahtlustki, et Taavet sai osa kõigest, mida üks inimene siin maises elus eales tahta võiks. Talle kuulusid suured rikkused kui ka au; võim ja meelevald. Talle kuulus inimeste austus, kiitus ja lugupidamine. Jumal oli kinkinud talle kuningriigi pealinnaks Jeruusalemma ja teda ümbritsesid pühendunud mehed, kes olid valmis surema tema eest.

Kuid rohkem kui midagi muud, oli Taavet ülistaja. Ta oli mees, kes tänas ja kiitis Jumalat kõigi Tema õnnistuste eest. Ta tunnistas ja ütles: „Jumala õnnistused hingasid mu üle igal päeval.“

Taavet ütles muide veel ka seda, et: „On üks elamise viis, mille poole ma püüdlen – üks kindel paik Issandas, mille järgi mu hing januneb. Ma igatsen segamatut vaimulikku lähedust oma Jumalaga.“ Sest see on just see, mida Taavet silmas pidas, kui ta palus: „Et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis.” (27:4)

JUMAL EI OLE SUST’ MÖÖDA LÄINUD

Üks suurimaid koormaid, mida ma jumalasulasena kannan, on: „Oo Jumal, kuidas ma saaksin küll tuua lootust ja lohutust neile usklikele, kes kannatavad suurt valu ja vaeva? Anna mulle üks sõnum, mis tühistaks kõik nende kahtlused ja hirmu. Anna mulle tõde, mis kuivataks leinajate pisarad ja tooks laulu lootusetute suule.“

See sõnum, mida ma kuulen Püha Vaimu Jumala rahvale ütlevat, on väga lihtne: „Minge minu Sõna juurde ja seiske mu tõotustel, hüljates oma kahtlust külvavad tunded.“ Kogu lootus sünnib Jumala tõotustest.

Sain hiljaaegu ühe kirja, mis on võrratult hea näide selle kohta. Üks ema kirjutas: „Mu tütar on 16-aastane. Tema lihased ja liigesed on kärbumas, põhjustades meeletut valu 24h päevas. Tänu samasugusele valule kaotasin ma 1997 aastal oma poja, kes sooritas enesetapu. Ta oli 22-aastane, kes peale 9 aastat kestnud kannatusi, võttis omalt elu, sest ei suutnud selle valuga enam toime tulla.

Mu tütar oli baleriin ja ootas põnevusega Julliard’i balletiooli sissesaamist New York City’s. Kuid tema unistused purunesid kildudeks, kui teda tabas sama haigus, mis oli piinanud tema vendagi. Arst ütles, et kui mõõta seda valu skaalal 1-10, oleks tulemuseks 14. Valuvaigistite kogus, mis suudaks leevendada antud valu, hävitaks mu tütre neerud, mistõttu võtta ta neid ei saa.

Ta armastab Issandat ning on tore kaaslane, kelle seltsis olla. Ta on võrratu luuletaja, kelle teoseid on avaldatud üle 15 väljaandes. Samuti on tema nimi kirjas rahvusvahelises küsitluses „Kes on kes luulemaailmas?“

Vaatamata kogu olukorralae ja vaibumatule ihu ja hinge värinale, on need ema ja tütar pannud kogu oma usu ja lootuse Jumala Sõna peale nende suhtes. Ja Jumal on andnud neile rahu.

Kas vaenlane on püüdnud sulle väita, et Jumal on sust’ mööda läinud? Sul on olnud kiusatus mõelda, et Issand ei ole enam sinuga? Oled sa ehk peaaegu juba loobunud oma usust? Siis pane oma usk ja lootus taaskord Jumala Sõna peale, mis ütleb:  "Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!" (Heebrealastele 13:5)

„Nõnda on Issand kindlaks varjupaigaks rõhutuile, varjupaigaks häda ajal. Sellepärast loodavad sinu peale need, kes tunnevad su nime; sest sa ei ole hüljanud neid, kes otsivad sind, Issand!“ (Psalmid 9:10-11)

KAALEB

Kaaleb, kelle nimi tähendab „jõuline, meelekindel“, on sellist tüüpi kristlane, kes läheb kuni lõpuni! Ta oli lahutamatu Joosuast – kes oma omadustelt sümboliseeris kui Kristust – ja näide kui kellestki, kes pidevalt elas osaduses Issandaga. 

Kaaleb oli käinud koos luurajatega teispool Jordanit. Seal olles tõmbas Püha Vaim teda Hebronisse – „surmapaika“. Suures aukartuses ronis ta selle püha mäe tippu ja usk täitis ülevoolavalt ta südame. Olid ju Aabraham ja Saara maetud sinna, nõnda nagu Iisak ja Jaakobki. Aastaid hiljem pidi Taaveti kuningriik sealt alguse saama. Kaaleb hindas seda püha paika ja sellest hetkest alates tahtis saada Hebroni oma valdusesse.

Kaalebi kohta ütles Jumal: „Tema on kõiges mulle järgnenud!“ (4Moosese 14:24). Ta ei kõikunud iialgi. Saalomon lõi kõhklema oma hilisemas eas ega järginud enam täiesti Issandat. Aga 85-aastaselt võis Kaaleb tunnistada: „Aga ometi olen ma tänagi veel nii tugev nagu sel päeval, kui Mooses mind läkitas: nagu mu ramm oli siis, on mu ramm ka nüüd sõjaks, minekuks ja tulekuks.“ (Joosua 14:11)

85-aastaselt palus Kaaleb omale elu suurimat lahingut: „Anna siis nüüd mulle see mäestik (Hebron)...“ (Joosua 14:12). „Siis Joosua õnnistas teda ja andis Hebroni pärisosaks Kaalebile...(Joosua 14:13) Hebron on tänapäevani pärisosaks kenislasele Kaalebile...sellepärast et ta täiesti oli käinud Issanda, Iisraeli Jumala järel.“ (Joosua 14:14)

See on üks auline sõnum, mis ütleb: sellest ainuüksi ei piisa, et sa oled surnud oma patule ja millalgi minevikus kogenud Jumala täiust. Sa pead kasvama Issandas kuni lõpuni! Hoidma alal oma vaimulikku jõudu ja väge – mitte kõikuma, vaid järgima kõiges oma Issandat – isegi vanas eas! Sa peaks omama jätkuvalt kasvavat usku!

Hebron, Kaalebi pärand, tähendab „omavahel seotud seltskonda“. Kuid seotud mille läbi? Vastus on: „surma läbi“. Mitte ainult surma läbi patule, aga ka läbi suhtlemise kõigi nende inimeste ja usklike kogukonnaga, kes on omavahel seotud Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmisega. Just Hebron oli see paik, kuhu Aabraham ehitas altari, et ohverdada seal oma poega ja see oli ka paik, kus Kaaleb ja ta pere pidid asume elama. Nad pidid elama paigas, mis oli pidevalt seotud elava ohvri altariga.  

Kaalebi täielik pühendumine Issandale sütitas Jumala püha tule ka tema lastes. Sel ajal, kui „vahepeal“ elav kahe ja poole suurune suguharu pöördus ära Jumalast ja ammutas maailmast ning selle ebajumalaist, sai Kaalebi pere üha tugevamaks Issandas! 

VAHEPEALSED

Need, kes otsustavad elada kusagil vahepeal, omavad ka sarnaseid loomuomadusi. Kahe ja poole suuruseid hõime (Ruuben, Gaad ja pool Manassest) võib leida tänapäevalgi ja seda nende näol, kes keelduvad põrmustamast oma ebajumalaid ning suremast sellele maailmale. Nende heebreakeelsed nimed paljastavad neid täiega!

Ruuben tähendab „poega, kes näeb!“ Ta oli Jaakobi esmasündinu, kes tänu himule kaotas oma esmasündinu õiguse. Jaakob ise ütles oma poja Ruubeni kohta: „Veena oled sa vooganud - esikohale sa ei jää.“ Ruuben läks oma isa surivoodi juurde tolle viimsel tunnil ja isa ütles talle: „...sa tõusid oma isa sängi! Sel korral sa rüvetasid selle, sina, kes tõusid mu voodile.“ (1 Moosese 49:4)

Ruubenil jagus silmi vaid selle maailma jaoks – selle asjade, himude ja lõbude jaoks. Ta oli ebastabiilne, sest ta süda oli pidevalt tiritud siia-sinna ja see sama vaimsus kandus üle ka tema järeltulevatele põlvedele. Siin oli terve suguharu, kes oli kiindunud maailma ja võitles selle nimel, et saada oma tahtmist.

Gaad tähendab nii „vedamist kui ka sõdalast“. Ehk lihtsamalt öeldes sõdureid, kellel on vedanud. Mooses ütles Gaadi kohta:  „Ta valis enesele esimese maaosa...“ (5 Moosese 33:21). Väliselt oli see suguharu väga kuulekas, täites täpselt Issanda seadusi, kuid kõik see oli ajendatud vaid isiklikest huvidest. Gaad oli nii haaratud omaenese probleemidest ja vajadusest „kuidagimoodi hakkama saada“. Tema mõtteviis oli: „Ma sõdin Issanda sõjaväes, olles sõnakuulelik ja täites kõike, mida Jumal minult ootab. Kuid esmalt pean ma oma osa elult kätte saama. Ma pean kõigepealt kindlustama iseenda ja oma pere heaolu ja alles seejärel olen ma vaba tegema taas rohkem Issanda heaks!“

Manasse tähendab „unustama, eirama“. Manasse oli Joosepi esmasündinud poeg, kellele oleks pidanud kuuluma ka esmasündinu õigused. Kuid juba lapsepõlves oli temas maad võtmas üks muret tekitav omadus ja Jaakob nägi selle vaimus ära. Manasse pidavat üks päev unustama oma isa Jaakobi teed ja hülgama Issanda seadused.

Mõtle nüüd kompaktselt kõigi nende omaduste peale, mis kuuluvad just täpselt neile „vahepealsetele kristlastele“. Oma vaimulikes veendumustes paigalpüsimatud kui vesi; mitte iialgi arenemas Jumala asjades; leiged, nõdrad oma himudes ja kontrollitud lihalike vajaduste poolt; eirates Jumala Sõna, võtmata tõsiselt Issanda seadusi; tehes omaenese valikuid selle asemel, et usaldada Jumalat; unustades mineviku õnnistused ja lahendused; soovimatus lasta minna teatud ebajumalatel; õigustades omaenda otsuseid; soovimatus surra kõigele, mis meelitab neid tagasi sinna „vahepeale“!

Otsustagem igatseda Jumala täiust. Jumala igatsus sinu suhtes on, et sa võiksid läbi Püha Vaimu siseneda hingamisse ja rõõmu ning rahu paika. See aga nõuab Tema järgimist „kogu südamest ja jõust“. 

OLLES KRISTUSES

„Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses.“ (Efeslastele 1:3) Paulus ütleb meile, et kõik, kes järgivad Jeesust, on õnnistatud vaimulike õnnistustega taevast, kus Jeesus elab. Milline võrratu tõotus Jumala rahvale!

Kuid need sõnad jäävad tühipaljasteks sõnadeks, kui me ei tea, mida need vaimulikud õnnistused endast kujutavad. Kuidas me saame nautida Jumala poolt tõotatud õnnistusi, kui me ei mõista nende sisu?

Paulus kirjutas selle kirja „usklikele Jeesuses Kristuses“ (Ef.1:1). See tähendas inimesi, kes olid kindlad oma päästes. Efeslased olid evangeeliumi ja igavese elu suhtes korralikult väljaõpetatud. Nad teadsid täpselt, kes nad on Kristuses ja olid kindlad oma taevases positsioonis Tema läbi.

Need usklikud mõistsid täiega, et „Jumal sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas.“ (Ef.1:20). Nad teadsid, et nad olid Jumala poolt väljavalitud juba „enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses.“ (Ef.1:4). Nad adusid, et neid oli ette ära määratud „lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde.“ (Ef.1.5) Jumal oli neid toonud oma perekonda, kuna niipea, kui nad kuulsid tõe sõna, nad uskusid sellesse ning võtsid selle vastu.

Väga paljud andeks ja vabaks saanud inimesed elavad kannatades, kogemata kordagi terviklikkuse tunnet Kristuses. Selle asemel pendeldavad nad pidevalt mäetippude -ja sügavate orgude; -vaimulike õnnistuste –ja masendavate nullhetkede vahel. Kuidas nii? Aga seetõttu, et väga paljud neist ei jõua iialgi kaugemale ristilöödud Päästjast ülestõusnud Issandani, kes elab kogu hiilguses ja aus.  

Jeesus ütles oma jüngritele: „Sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis.“ (Johannese 14:19-20). Meie elame nüüd „sel päeval“, millest Jeesus rääkis ja seetõttu peame ka mõistma oma taevast positsiooni Kristuses.

Mida mõeldakse selle „meie positsiooni all Kristuses“? Positsioon tähendab kohta, kuhu „keegi on pandud; kus keegi on“. Jumal on asetanud meid sinna, kus me oleme ja see tähendab Kristuses. Kristus omakorda on aga Isas, istudes Tema paremal käel. Seetõttu, kui me oleme Kristuses, on meid tegelikult seatud istuma troonsaali ühes Temaga ja see omakorda tähendab, et me viibime Kõikväelise ligiolus. See ongi see, millele Paulus viitab, kui ta ütleb, et meid on „asetatud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses.“ (Efeslastele 2:6). Jah, Jeesus on paradiisis. Kuid samas elab Ta ka nii minus kui sinus, olles teinud meist oma templid ja asupaiga siin maa peal.

JUMALA PALE

„Üht ma olen palunud Jehoovalt, seda ma üksnes nõuan.“ (Psalmid 27:4). Kuningas Taavet teadis, et Jumala tundmises peab olema midagi enamat. Ta koges, et Issanda juures on veel midagi, millest ta pole veel osa saanud ja ta ei saanud enne rahu, kui oli selle leidnud. Ta ütles: „Jumalas peitub üks ilu, üks au ja põnevus, mida ma ei ole veel näinud oma elus. Ma tahan teada, mis tunne on omada segamatut osadust Jumalaga. Ma tahan, et mu elu oleks kui elav palve, sest ainuüksi see suudab mind kanda kõik minu elupäevad.“

Jumala pale peegeldub Tema sarnasuses, Tema peegeldamises. Vastuseks Taaveti südameigatsusele omada lähedasemat suhet oma Issandaga, vastas Jumal: „Otsi mu palet.“ Mispeale Taavet ütles: „Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!“ Siis ma otsin, Jehoova, sinu palet!“ (Psalmid 27:8)

Oma vastuses Taavetile, andis Jumal mõista, et too võib rahuldada oma igatsusi, peegeldades Jumalat omaenda elus. Ta juhendas Taavetit, öeldes: „Õpi minust. Uuri mu Sõna ja palu Püha Vaimu kaudu arusaamist, et võiksid olla nagu mina olen. Ma tahan, et su elu peegeldaks minu ilu kogu maailmale.“

See ei olnud vaid üleskutse palvele - oli ju Taavet juba palunud seitse korda päevas. Muide, just need samad Taaveti palved olid need, mis olid kütnud üles tema igatsuse tunda Issandat. Ei, see kutse Jumalalt oli kutse kogeda suuremat igatsust elustiili järele, mis täielikult peegeldaks seda, kes Jeesus on.

Kolgata oli ju koht, kus Jumal võttis inimese kuju. Jeesus tuli maa peale kui inimene – Jumal lihalikul kujul. Ta tegi seda selleks, et kogeda valu, kiusatusi ja väsimust nõnda nagu meie neid kogeme ning samas, et ilmutada meile Isa. Piibel nimetab Jeesust Jumala täpseks kujuks – Jumala Isa olemuse ja sisu kandjaks (vt.Heebrealastele 1:3). Nad olid „ühest puust“ ehk siis Jeesus on kõige poolest samasugune kui Isa. 

Kuni tänase päevani on Jeesus Kristus siin maa peal kui Jumala pale ja tänu Temale võime me kogeda segamatut osadust Isaga. Tänu ristile on meil see eesõigus „näha Tema palet“ ja puudutada Teda. Me võime elada nõnda nagu Tema elas, tunnistades, et: „Ma ei tee midagi, mida ma ei näe ega kuule Teda enne tegevat.“

Kui Jumal ütleb täna: „Otsige mu palet!“, siis need sõnad omavad suuremat tähendust, kui eales varem. Kuidas me peaksime reageerima keset seda kõike, mis meie ümber praegu maailmas toimub? Kui Taavet oli ümberpiiratud ebajumala teenijaist, ütles Jumal: „Otsi minu palet!“ Ja me teeme seda vaid ühe eesmärgiga: et olla Tema sarnased! Et muutuda Tema täielise sisu kandjaiks, et need, kes meie ümber on, võiksid näha tõelist Kristust meie sees.

VABAKS LÕUKOERA KÄPA ALT

See on meie endi huvides, et Jumal käsib meil mitte unustada. Oma mineviku pääsemiste meelespidamine tugevdab meie usku, et minna läbi kõigest sellest, millega hetkel silmitsi seisame.

Oled sa hetkel raskustes? Seisad sa silmitsi hiiglasliku probleemiga tööl, kodus või pereasjades? Ainukene viis, kuidas oma hiiglasega vastakuti minna, on teha nii nagu Taavet tegi: pidades meelest nii lõukoera kui karu. Meenutades Jumala ustavust oma mineviku raskustes, suutis Taavet tõusta Koljati vastu ilma hirmu tundmata.

Kui Taavet oli vabatahtlikult nõus Koljatiga sõdima, ütles Saul talle: „Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda...“ mispeale Taavet vastas Saulile: „Su sulane oli oma isa pudulojuste karjane . Kui tuli lõukoer või karu ja viis lamba karjast ära, siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust...Su sulane on niihästi lõukoera kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamata, saab olema nagu üks neist...“ (1Saamueli 17:33-36)

Taavet teadis väga hästi seda ohtu, mis Koljatiga kaasas käis. Ta polnud mingi ennasttäis noor kollanokk, kelle käed oleks kakluseks sügelenud. Ei. Taavet lihtsalt pidas meeles oma mineviku pääsemisi. Ja see võimaldas tal ka praegu vaadata silma oma vaenlasele ja öelda: „Küllap Jehoova, kes mind on päästnud lõukoera ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest!“ (1Saamueli 17:37)

Suur hulk jumalarahvast seisab tänapäeval silmitsi kõikvõimalike hiiglastega ja paljud värisevad hirmust. On see ka sinu puhul nii? Oled sa ehk unustanud aja, kus sa olid nii haige, et seisid juba peaaegu silmitsi surmaga, aga siis Issand tuli ja päästis su? Või mäletad sa seda finantskriisi, kus sa mõtlesid, et „Nüüd olen ma küll omadega õhtal!“, aga ometigi Jumal tuli ja kandis sind läbi, tehes seda veel tänagi?

On nii palju asju, mida me ei mõista ja mida me ei saagi mõistma enne kui alles ükspäev taevas, Jeesuse juures olles. Aga ma olen sellegipoolest veendunud, et Jumal on võimeline tervendama ja Tal on väljapääs igast olukorrast. Pigem on küsimuse all asjaolu, kust ammutame me oma usu ja julguse, et jääda püsima ja saavutada võit Temas?

See tuleb juba ainuüksi selle läbi, kui me meenutame lõukoera ja karu. See tuleb, kui sa oled võimeline meenutama Jumala üleloomulikku ustavust ja mineviku võite, mille Ta sulle on kinkinud. Sa ei suuda seista silmitsi hiiglasega enne, kui sa pole võimeline kujutama ette ja mõistma Jumala võimsust ja au oma elus.

VALITUD KANDMA VILJA

„Mitte teie ei ole mind valinud, vaid mina oled teid valinud ja olen teid seadnud, et te läheksite ja kannaksite vilja...“ (Johannese 15:16)

Paljud kristlased usuvad siiralt, et viljakandmine tähendab inimeste võitmist Kristusele. Kuid tegelik viljakandmine tähendab midagi palju enamat kui vaid hingede võitmist.

See vili, millest Kristus siin räägib, tähendab Kristuse sarnasust. Ehk lihtsamalt öeldes: viljakandmine tähendab peegeldada Kristuse sarnasust. Ja väljend „palju vilja“ tähendab „pidevalt kasvavat Kristuse sarnasust“.

Muutuda üha enam ja enam Kristuse sarnaseks, on üks meie elu peamisi eesmärke. See peaks olema kõigi meie tegude, elustiili ja suhete keskpunkt. Tegelikult, kõik meie annid ja kutsumised – meie töö, meie teenistus ja tunnistamine – peaks saama oma alguse sellest põhieesmärgist.

Kui ma oma südame poolest pole Kristuse moodi ja ma ei muutu märgatavalt üha enam Tema sarnaseks, olen ma mahamaganud Jumala eesmärgi oma elus. Sest Jumala eesmärk minu suhtes ei saa täituda läbi selle, mida ma teen Kristuse heaks. See pole mõõdetav ühegi minu teoga, isegi kui ma tervendaks haigeid või ajaks kurje vaime välja. Ei. Ainuke viis, kuidas Jumala eesmärk saab täituda mu elus, on see, milliseks ma muutun Temas. Kristuse sarnasus ei tähenda asju, mida ma teen Jumala heaks, vaid seda, kuidas ma muutun üha enam Tema sarnaseks.  

Mine korra kristlikusse raamatupoodi ja loe seal lettidel olevate raamatute pealkirju. Enamuse nende näol on tegu eneseabi raamatutega stiilis „Kuidas saada jagu üksindusest“, „Kuidas saada lahti masendusest“, „Kuidas leida elumõtet“ jne. Miks see nii on? Aga seetõttu, et me oleme asjast täiesti valesti aru saanud! Meid ei ole kutsutud olema edukad ja erilised, vabad kõigist maailma muredest ja alati kõigega toimetulevad. Ei. Seda uskudes jääme me ilma sellest ühestainsast kutsest, ühestainsast keskpunktist, mis peaks moodustama meie elude südamiku ja see on olla viljakad Kristuse sarnasuses.

Jeesus oli täielikult andunud Isale ja Tema jaoks tähendas see kõike. Ta ütles: „Ma ei ütle ega tee midagi enne kui Isa pole mulle seda öelnud.“

Seega, tahaksid sa kanda „palju vilja“, mis lähtub sinu üha enam Kristuse sarnaseks muutumisest? Meie elu eesmärk saab täidetud vaid juhul, kui me hakkame armastama teisi nõnda nagu Kristus meid armastas. Ja mida enam kasvab me armastus teiste vastu, seda enam Kristuse sarnaseks me ka muutume.

„Otsegu minu Isa on armastanud mind, nõnda olen ka mina teid armastanud; jääge minu armastusse.“ (Johannese 15:9) Tema korraldus on lihtne ja selge: „Minge ja armastage teisi. Jagage nendega sedasama tingimusteta armastust, mida mina teiega olen jaganud.“ Mida rohkem meie armastus teiste vastu kasvab, seda enam muutume me Kristuse sarnaseks. Ehk taaskord lihtsamalt öeldes: meie viljakandmine sõltub väga palju sellest, kuidas me teisi kohtleme.

LEIDES UUT JÕUDU

Kui kiiresti me küll unustame Jumala võrratud päästmised me eludes! Kui kergesti võtame iseenesest mõistetavana kõiki imesid, mida Ta me elus on korda saatnud. Ometigi kordab Piibel meile ikka ja jälle: „Pidage meeles oma päästet!“ 

Me oleme nii ütlemata sarnased Tema jüngritele. Nad ei mõistnud Kristuse imet selles, kui Too üleloomulikult vaid paari leiva ja kalaga tuhandeid toitis. Jeesus tegi selle ime lausa kahel korral, toites esimese korraga 5000 inimest ja teisel korral 4000. Ainuüksi paari päeva pärast olid need sündmused juba jüngrite mälust pühitud.

See juhtus siis, kui Jeesus hoiatas neid variseride ja saduseride haputaigna eest. Jüngrid arvasid, et Ta rääkis sellest vaid seetõttu, et nad olid unustanud teekonnale leiva kaasa võtta. Aga Kristus vastas ja ütles: „Kas te veel ei saa aru? Eks te mäleta neid viit leiba viiele tuhandele ja mitu korvitäit te saite, ja neid seitset leiba neljale tuhandele ja mitu korvitäit te saite?“ (Matteuse 16:9-10)

Markuse kohaselt oli Kristus häiritud sellest, kui kiiresti Ta jüngrid kõik unustasid. Jeesus ütles: „Kas te veel ei mõista ega saa aru? Kas teil on ikka alles kõva süda? Silmad teil on, aga te ei näe; kõrvad teil on, aga te ei kuule ega mäleta. Kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?“ (Markuse 8:17-19)

Mida need peatükid meile ütlevad? On selge, et ükski jüngritest ei peatunud mõtlema selle üle, mis oli sündimas läbi nende imepäraste toitmiste. Kujuta ette neid mehi kõndimas rahvahulkade seas oma korvidega, jagades välja leiba ja kala ning nähes suuri rahvahulki saamas toidetud nende eneste silme all. Sa eeldavasti arvaks, et nad oleks pidanud olema silmili maas, hüüdes: „Kuidas see küll ometi võimalik on? See on ju täiega ime! See on ju üle mõistuse! Oo Jeesus, sa oled tõesti Issand!“ Ma kujutan neid ette õhutamas inimesi, keda nad teenindasid: „Laske käia – nautige seda imetoitu otse taevast, mille Jeesus on kinkinud.“   

Jüngrid nägid neid imesid omaenese silmaga, aga kuidagimoodi nende imede tähtsus ei jõudnud neile kohale. Nad ei mõistnud nende imede kaalu ja nõnda samamoodi unustame meiegi Jumala imed omaenda eludes. Eilse päeva imed ja pääste ununevad kiiresti kesk’ tänase päeva muret ja vaeva. 

Läbi kogu Vana ja Uue Testamendi jookseb läbi üksainus mõte: „Pea meeles Issanda võimsat kätt, kes saadab korda imesid su jaoks. Pea meeles oma mineviku päästet.“ Pane tähele Moosese õhutust Iisraeli ees peale seda, kui nad olid tulnud läbi Surnumere: „Ja Mooses ütles rahvale: „Mõtelge päevale, mil te tulite välja Egiptusest, orjusekojast, sest vägeva käega tõi Jehoova teid sealt välja.“ (2 Moosese 13:3) 

ISA SUUDLUS

Üks võrratu õnnistus saab meile osaks, kui meid asetatakse istuma taevastesse paikadesse. Milles see õnnistus seisneb? Armus, mille Jumal on kinkinud meile läbi Jeesuse Kristuse (vt.Efeslastele 1:6). Kreekakeelne tähendus sellele salmile viitab eriliselt suurele soosingule. Sellele, et me oleme Jumala lemmikud ja väga erilised Tema jaoks, kuna meil on oma koht Kristuses.

Kuna Jumal võttis vastu Kristuse ohvri, näeb Ta vaid ühte isikut: Kristust ja kõiki, kes usu kaudu Temaga seotud. Jumala silmis on meie lihalik pool surnud. Aga kuidas? Jeesus korraldas kõik meie vana loomusega seonduva ristil, mistõttu kui Jumal meie peale vaatab, näeb Ta vaid Kristust. Seetõttu peame ka meie hakkama end nägema nagu Jumal meid näeb. Mis omakorda tähendab seda, et me ei saa fokuseerida ainuüksi oma pattudele ja nõrkustele, aga peame pöörama oma tähelepanu ka võidule, mille Kristus meie eest ristil võitis.

Tähendamissõna kadunud pojast annab imelise näite vastuvõtust, mis kuulub ka meile läbi Kristuses oleva taevase positsiooni. Te ju teate seda lugu: noor mees nõudis isalt välja oma päranduse ja kulutas siis selle viimse kui sendini patuse elu peale maha. Seejärel, kui poeg oli jõudnud täielikku pankrotti – nii moraalses, emotsionaalses kui füüsilises mõttes – mõtles ta oma isa peale. Ta oli täiesti veendunud, et on kaotanud kogu oma isa armu ja soosingu ning kartis, et isa on täis raevu ja vihkamist tema suhtes.

Piiblist võime lugeda, kuidas see noor mees oli omadega täiesti läbi, kurvastades siiralt oma patu pärast ja kisendades täiest hingest: „Ma olen väärtusetu! Ma olen patustanud taeva vastu.“ See olukord peegeldab kõiki neid inimesi, kes jõuavad meeleparanduseni läbi jumaliku kurvastuse.

Kadunud poeg ütles iseendale: „Ma asun teele ning lähen oma isa juurde.“ (Luuka 15:18). Ta lasi käiku oma nn. “ligipääsu õnnistuse“. Saate te mõttest aru? Kadunud poeg pöördus oma patust, jättis kogu maailma selja taha ning lähenes avatud uksele, mille isa oli tõotanud lahti jätta. Tema suhtumine peegeldas meeleparandust ja õiget lähenemisviisi.

Seega, mis sai sellest kadunud pojast? „Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.“ (Luuka 15.20) Milline imeline vaatepilt. Patune poeg sai andeks, kogedes oma isa armastust ja vastuvõttu ilma vähimagi vihkamise – või hukkamõistuta. Kogedes oma isa suudlust, ta teadis, et on vastuvõetud.

KINNITADES OMA USKU

Ma olen kindel selles, et inimesed kaotavad oma lootuse tänu sellele, et nad on kaotanud oma usu. Nad on kuulnud mitmeid jutlusi, lugenud paljusid raamatuid, kuid kõik, mida nad enda ümber näevad, on ehedad näited põhjaläinud usust. Kristlased, kes üks hetk haarasid kinni usust, on keset oma raskusi kaotanud usalduse Jumala vastu. Kuid kuhu nad siis lootuse saamiseks pöörduvad? Püha Vaim andis mulle väga selge sõnumi: „Sa pead kinnitama oma usKu! Häälesta oma süda uskuma ja usaldama Jumalat absoluutselt kõiges ja kõikjal.“

 

„Kinnitama“ oma usku tähendab „stabiliseerima, vankumatuks muutma, juurduma, sammastele tuginema, aluse rajama“. Piibel ütleb, et see kõik on meie võimuses. Jakoobus kirjutab: „Sest kes kahtleb, sarnaneks merelainele, mida tuul tõstab ning sinna ja tänna peksab. Niisugune inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.“ (Jakoobuse 1:6-7)

 

Nendes salmides paneb Jumal kogu vastutuse iga uskliku peale. Tegelikult ütleb Jumal selle kaudu ka järgmist: „Kui maailm vaatab mu laste peale keset neid ärevaid ja hirmuäratavaid aegu, peavad nad nägema usku. Sest ajal, mil kõik muu kõigub paigast, peab usk jääma kindlaks ja vankumatuks. Mistõttu sina, kes sa oled usklik – ankurda oma usk! Sina, kes sa oled kristlane – võta üks kindel seisukoht ja ära iialgi loobu sellest.“

Ma olen veendunud selles, et maailm ei vaja kuulda rohkem jutlusi usust. Nad peavad nägema neid jutlusi saamas reaalsuseks: nägema mõne mehe või naise elu, kes elab oma usu välja maailma ees. Ainuüksi nii on uskmatutel võimalik tulla ja saada osa võimsast vankumatu usus tunnistusest.

Taavet kirjeldas seda kõike Psalmides 31:20, kui ta rääkis „neist, kes sinu (Jumala) juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes!“ Ta rääkis usklikest, kel kindel usaldus Jumala vastu ja kelle pühendunud elud särasid kui valgusekiired neile, kes olid pimeduses.

Kui sina oled otsustanud kinnitada oma usku, kandes iga ainsamagi koorma ja katsumuse Kristuse ette, jättes kõik Tema hoolde ja hingates usus, pannakse sind täiega proovile.

Ükskord, olles keset oma usu ankurdamise ja selles vastupidamise protsessi ning pannes maha kõik oma koormad Issanda ette, sain ma ühe telefonikõne, mis šokeeris mind täiega. Hetkeks kogesin kui üht suurt hirmulainet voogamas mu üle, kuid siis kuulsin Püha Vaimu sosistamas vaikselt: „Hoia kinni oma usust. Ära anna alla. Ma ei ole kaotanud kontrolli selle olukorra üle, mistõttu lihtsalt püsi kindlana.“ Ma ei unusta iialgi seda rahu, mis mind sel samal hetkel täitis ja päeva lõpuks oli mu süda täis rohket rõõmu, kui võisin öelda Issandale: „Ma usaldasin sind. Ma ei kõikunud. Aitäh sulle!“