kolmapäev, 22. aprill 2015

KUNAGI POLE LIIGA HILJA

Markuse 5 ptk räägib meile Jairusest, sünagoogi ülemast, kes palus Jeesusel tervendada oma tütar. See 12-aastane tüdruk oli äärmiselt lähedal surmale, mistõttu Jairus anus, et Jeesus tuleks ta kotta ja paneks oma käed ta tütre peale.

Jeesus oli nõus minema. Kuid esmalt peatus Ta veel tee peal, et aidata veretõbist naist. (Naist, kes sai terveks tänu Jeesuse kuuepalistu puudutamisele). Samas ajal, mil Jeesus veel viivitas, tuli juba sõnumitooja traagilise uudisega – Jairuse tütar oli surnud. Sõnumitooja ütles Jairusele: „Su tütar on surnud, mis sa enam Õpetajat tülitad!” (Markuse 5:35). Jairuse süda tõmbus valust kokku ja ta mõtles endamisi: „Kui me vaid oleks jõudnud õigeks ajaks. Kuid nüüd on juba liiga hilja. Mu tütar on läind’.“ Kuid Jeesus kinnitas talle: „Ära karda, usu ainult!” (Markuse 5:36).

Mida lähemale Jeesuse seltskond Jairuse kodule jõudis, seda enam kuulsid nad sealt nuttu ja halamist. Jairuse pere ja naabrid olid need, kes olid tulnud tüdrukukest leinama. Kujuta nüüd ette selle olukorra kontrastsust: siin oli Jumal ise lihalikul kujul – kogu Universumi Looja, kes oli võimeline kõigeks – ja siis nuttev rahvas otse Tema ligiolus. Ehk lühidalt öeldes tunnistasid nad: „Jumal saab aidata vaid siis, kui on veel mingitki lootust. Kui aga lootust enam pole, pole mõtet ka Jumalat paluda, sest ega Temagi saa enam olukorra muutmiseks midagi teha.“

Kui paljud tänapäeva kristlased on samuti lõpetanud Jumala poole hüüdmise, kuna peavad oma probleeme liialt lootusetuteks? Suur hulk inimesi usaldab Jumalat vaid hetkeni, kuni nende elus midagi sureb. Ma ei pea siinkohal silmas mõne inimese surma, vaid pigem mõne abielu, suhte või unistuse surma. Lootuse surma, et keegi päästmata lähedane võiks saada veel päästetud. Kõige selle surma su elus, mida pead võimatuks parandada, muuta või taastada.

Jeesus sõitles taolist uskmatust. Ta ütles sellele halavale seltskonnale Jairuse kojas: „Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!” (Markuse 5:39). Ehk teisisõnu ütles Ta: „See olukord pole see, mida te arvate või näete. Te arvate, et kogu lootus on kadunud, kuid mina ütlen, et siin saab sündima üks taastamine.“ Seejärel läks Ta väikese tüdruku tuppa ja öeldes vaid üheainsa sõna, tõi lapse tagasi ellu. „Ja tüdruk tõusis kohe püsti ja kõndis.“ (Markuse 5:42).

Miks lasi Püha Vaim selle loo Markuse evangeeliumisse kirja panna? Aga seepärast, et näidata meile, et miski pole liiga „surnud“ või liiga Tema käeulatusest väljas, et tuua see tagasi elule. Ta ütleb: „Usalda mind oma probleemide lahendamise suhtes. Minu jaoks pole kunagi liiga hilja midagi korda saata.“

teisipäev, 21. aprill 2015

IGATSEDES TEMA TULEKUT

Sa saad eelolevatel aegadel kuulma imelisi sõnumeid armastavast Jeesusest. Nad kõik kõlavad pühade sõnumitena ja otsekui Kristuse enda poolt läkitatutena, kuid neis peitub teatud viga, mis röövib Jumala pühadelt just selle sama, mis aitab alal hoida oma vankumatust. Neis sõnumeis puudub õhutus valmistada end ette Jeesuse tulekuks ja igatseda seda taga! Need jutlustajad lõikavad selle aulise tõe oma kõnest välja, juhtides su tähelepanu sellele maisele kuningriigile. Kui sa aga ootad innukalt Issanda taastulemist, tembeldatakse sind eskapistiks ehk kellekski, kes reaalsusest kaugenenud!

Tänapäeval kuulutatakse juba uut evangeeliumit, mis ütleb, et Jeesus tuleb ainuüksi me südameisse ja Tema teine tulemine on üks eriline meelte ilmutus! Ta ilmub vaid sinu seesmises inimeses! New Age’i rahvas kuulutab, et nende Kristus ilmub teles üle kogu maailma. Kogu maailm näeb Tema tulekut üheaegselt ja seda sündmust nähes saavad nad oma meeltes seesmise ilmutuse ehk „teadmise“.

Osade tänapäeva kristlaste jaoks pole see maailm ei uppuv laev ega paik, mis määratud tulle. See on vaid kui üks rahvusvaheline parlamendihoone, mille on vallutanud soovimatud isikud, kelle need usklikud plaanivad välja lüüa. Seejärel võtavad nad aga ise nende kohad, luues valitsuspositsiooni iseendale. Taoline mõtteviis on üks sümptomeist sureva armastuse kohta Jeesuse vastu ja sellest maailmast kinni hoidmise kohta! „Mu armsad, et te nüüd seda ette teate, siis olge valvsad, et teid ei kistaks kaasa kõlbluseta inimeste eksitustega ja te ei langeks ära oma kindlalt aluselt.“ (2 Peetruse 3:17). Keegi ei saa olla vaimselt rohkem pimestatud, kui see, kes väidab: „Mu Issanda tulemine viibib.“

Juuda kirjas salmides 14-15 on öeldud: „Vaata, Issand tuleb mitmekümne tuhande pühaga pidama kohut kõigi üle.“ Paulus ütles: „Sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga. Julgustage siis üksteist nende sõnadega!“ (1 Tessalooniklastele 4:16-18). See pole mingi eskapisti sõnum. See on tröösti pakkuv sõnum! Sõnum sellest, et Jeesus tahab võtta meid enese juurde!

esmaspäev, 20. aprill 2015

TEMA ARMU JA AU TÄIUS by Gary Wilkerson

„Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde.“ (Johannese 1:14). Kreekakeelne väljend sõnale „au“ on „doxa“, mis omakorda on lähteks terminile doksoloogia. Tegu on hümniga, mida paljud kirikud kasutavad ülistamaks Jumala mitmekülgset au.

„Doxa“ on tegelikult Johannese tõlge heebreakeelsest sõnast „kavod“, mis tähendab kaalukat, olulist, intensiivset, tihedat. See on see, mis peitub iga Kristuse järgija sees: Jumala kaalukas, tähendusrikas ja kirglik au. Tema au on see, mis eraldab sind kõigest kerglusest, enesekesksusest ja kergeusklikkusest. See on see, mille põhjal maailm teab, et sa elad ja eksisteerid Jumalale. Sa ei teeni Jeesust, kes tahab sind vaid õnnelikuks teha. Sa teenid tõelist Jeesust – kedagi, kellel on vägi muuta inimese elu tähendusrikkaks, eesmärgipäraseks ja rahuldust pakkuvaks.

Kõik see on täielik vastand enese upitamisele. „Taas võttis kurat tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust (doxa).“ (Matteuse 4:8). Maailmas on nii palju au ja hiilgust, mis kõik ahvatlevad enda poole püüdlema: reputatsioon, rikkus-küllus, mõjuvõim. Kuid mida enam me taolise au ja hiilguse poole püüdleme ja seda saame, seda vähem saame osa Jumala tõelisest aust. Ja seda vähem paistab Ta au välja me eludest.

Kogu see lugu on hiilinud vaikselt ka kogudustesse. Me ülistused kipuvad vahel olema pigem showlised ja emotsioone täis etteasted, kui Jumala tõeline ülendamine täis Tema täit ja kogetavat ligiolu. Johannes asetab õigusega Jumala au esikohale Tema enda armust: „Ja me nägime tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde.“ (Johannese 1:14). Johannes toob välja, et Jumala arm ja tõde on peidus Kristuse aus. Mis veelgi enam – need lähtuvad sellest. Samas aga elavad paljud kristlased otsekui see arm ja tõde oleks vaid me kristliku elu vahepeatused või lõppetapp. Nad jäävad pidama „positsiooniliste tõdede“ teadmise juurde ega vaevugi sööbima Tema täiusesse. Samas aga on me elud mõeldud peegeldama Jeesust Tema täies aus, mis eeldab ka meie muutumist.

Kui arvame, et meil on kõik paigas – et oleme mõistnud Jumala täit armu ja midagi enamat polegi tarvis – jääb meie osasaamine Tema aust suht kesiseks. Ära lase sel sündida oma elus! Otsi tõelist Jeesust kogu Tema täiuses ning saa osa Tema armu ja au täiusest!