reede, 24. oktoober 2014

JEESUS TULEB SÕJAHÜÜU SAATEL

„Sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga. Julgustage siis üksteist nende sõnadega!“ (1 Tessalooniklaste 4:16-18).

„Sõjahüüd“ tähendab kreeka keeles sütitamist, ülesäratamist, elevile ajamist, tegudele õhutamist. Peaingli hääl saab olema kuuldav kõigile, kes on võidukad Issandas. „Ta on ukse taga! Tulge Ta armsad! See, keda armastate, on nüüd teile järgi tulnud, et teid siit ära viia.“ See pole mingi vaikne, salajane tulek kusagilt nurga tagant. Ei! Jeesus tuleb pasunahelide ja inglite saatel, suure sõjahüüu ja peaingli hõisete saatel. Need, kes on surnud Kristuses, tõusevad esmalt üles Temaga kohtuma. Mis sa arvad, on nad seda tehes vait? Oma uutes ihudes? Igaveseks lunastatud ja lõpuks teel kauaigatsetud koju koos Jeesusega? Mu armsad, see saab olema äiksemürina suurune hõiskamine! Ja samal ajal, kui nemad juba rõõmustavad, saadab Jeesus oma inglid kogu maailma, et koguda sealt kokku kõik Tema lapsed. Milline imeline kohtumine see saab olema!

Kogu Tema tulek on järgnevas kontsentreeritult kokku võetud: „Ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga.“ (1 Tessalooniklaste 4:17). Seetõttu on suht rumal vaielda selle üle, kas me igavik saab olema maa peal või kusagil mingis taevas. Taevas on seal, kus iganes on Jeesus. Osad on täiega veendunud, et me ei lahku siit maa pealt kunagi ja et Jeesus tuleb ise siia meie juurde, rajades oma Kuningriigi siia maa peale. Kõik aga, mida mina tahan, on: „Ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga.“

Kas sina igatsed olla alati koos Issandaga? Kuid teadsid sa, et see on ka Tema igatsus olla alati koos sinuga? „Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust.“ (Johannese 17:24). Seetõttu usalda kõik ajad ja hetked Isa hoolde ja ela oma elu nii, otsekui Jeesus tuleks tunni aja pärast. Samas aga ära unusta, et enne Tema tulekut on veel palju tööd teha!

neljapäev, 23. oktoober 2014

TEMA TAGASITULEK ON SUUR RÕÕM

Meile, kes me oleme Kristuse pruut, ei tohiks Tema tagasitulek valmistada mingit hirmu. „Vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel.“ (1 Peetruse 4:13).

Ära iialgi unusta, et Ta ei üllata neid, kes Teda tagasi ootavad; neid, kes „ootavad ja kiirendavad Jumala päeva tulemist.“ (2 Peetruse 3:12). Need, kes on valvel ja ootavad Tema tagasitulekut, „kasutavad aega õigesti, sest päevad on kurjad“. (Efeslastele 5:16). Nad ei istu teleka ees ega ole mattunud oma isekate unistuste või rumalate ambitsioonide alla! Nad on hõivatud sellega, et valmistavad end ette kui pruuti, olles hõivatud kõigi ettevalmistustega seni, kuni Ta tuleb. Seetõttu ei „niida see päev neid jalust“, kes on end valmis seadnud. Ta ei tule nende jaoks kui ootamatu varas öösel!

Ühtlasi saab see olema suur rõõmupäev Issanda jaoks, kes juba innukalt ootab oma pruudiga kohtumist: „Mina kuulun oma kallimale ja tema ihaldab mind.“ (Ülemlaul 7:11). Me nii sageli unustame ära, et ka Tema on elevil, rõõmus ja ootusärev. Jah, Ta igatseb oma pruudi järele! Ta oli rõõmus, kui Ta jüngrid pöördusid tagasi peale deemonite väljaajamist (vt Luuka 10:17-22). Ta tunneb samu tundeid, mida meiegi, olles täis rõõmsat ootusärevust selle üle, et Ta pruut saab peagi Tema omaks ja Ta võib hoida teda enese ligi.

Ta on tõotanud ilmutada end neile, kes ootavad Tema tagasitulekut. Ta „ilmub teist korda mitte enam patu pärast, vaid päästma neid, kes teda ootavad.“ (Heebrealastele 9:28). Ta ei tule seekord enam selleks, et me patte lepitada, vaid selleks, et ilmutada oma pruudile oma au. Selle au ilmingud on hakanud juba esile tulema, kui Ta ilmutab oma au ja väge oma pühale jäägile. Ta tõmbab neid kui magnet enese ligi. Need pole mingid trikitamised, vaid pigem Temapoolne tõmme, puhastamine, kutsumine ja enesele lähemale tõmbamine.

laupäev, 18. oktoober 2014

ARM ON NAKKAV by Nicky Cruz

Ja kui Jeesus…nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast.“ (Markuse 6:34)

Meie meeskond tegi Oslos koostööd suure Luteri kirikuga. Tegu oli ühega vähestest kirikutest, kes oli nõus meid aitama. Nende lapsed olid küll sügavalt Jumalale pühendunud, kuid täiesti rabatud meie evangeliseerimismeetoditest. Euroopa kristlased on vaiksed, alandlikud inimesed, kes tavaliselt hoiavad oma usu endale. Mõte keset oma kodukandi tänavat evangeeliumi kuulutada, viis neid raudselt oma mugavustsoonist välja. Algul nad polnud väga aldis meiega kaasa tulema, kuid juba paari nädala pärast ei suutnud neid enam keegi peatada. Neis süttis täielik evangeeliumi kuulutuse tuli ja nad olid haaratud inimhingede päästmisest.

Nii mõnigi neist sõitis igal hommikul 2-3 tundi, et tulla meile appi ja sõitis seejärel jälle hilja õhtul koju tagasi. Nad lihtsalt ei saanud küllalt. Ühtlasi olid nad väga innukad õppima enam tundma meie New Yorgi noori. Kui ütlesime neile, et paljud me noored on endised gängide liikmed ja narkosõltlased, oli neil raske seda uskuda. Nad olid hämmingus sellest, mida Jeesus oli teinud meie noorte eludes ja mida Ta jätkuvalt tegi. Kuid veelgi enam köitis neid meie noorte siiras kaastunne teiste suhtes. Kui kellegi oli raske, siis me noored nutsid temaga koos, hoidsid ta kätt ja palusid ta eest. Iga me hommik algas mitmetunnise ülistuse ja palvega kirikus ja Luteri kiriku lastel ei saanud sellest kordagi küll. Armastus, mida me noored nii nende kui kõigi teistegi vastu üles näitasid, oli enamat kui nad olid eales varem kogenud. Ning see entusiasm nakatas peagi neidki. See levis kui kulutuli kõigi nende südameis, kes meiega koostööd tegid.

Ajaks, mil’ me krussaad lõppema hakkas, et suutnud Norra lapsed näha meid lahkumas. Nad olid saanud nii üheks me pundiga ja kiindunud nii väga me noortesse, et nad nutsid lennujaamas tunde, enne kui me lennuk lahkus. Me noored leidsid sellelt reisilt omale eluaegsed sõbrad ja jätsid unustamatu jälje nende eludesse, kes neist maha jäid.

Selles peitubki kogu kaastunde ilu ja võlu. See on üks kõige enam köitvamaid ja samas nakkavamaid inimese emotsioone. Seda ei saa teeselda ja selle mõju ei saa lahti rääkida, kuid see on ometi nii ehe. Ja samas nii võimas!

__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“