reede, 12. veebruar 2016

ERILINE ARMUAEG

Kas jääb ometi mõni väike käputäiski rahvast, kes võitleks selle nimel, et taas-süüdata Jumala õigluse tuli? Rahvas, kes mäletab oma Issandat ja on valmis seisma Tema nime eest? Issand on öelnud: „Nähes hõõguvat tahti, ma ei kustuta seda ära. Jah, selle leek võib olla kustunud ja seal ei pruugi enam olla ühtki jälge tulest, aga kui ma näen veel sütt hõõgumas, ei lase ma sel lõplikult ära kustuda. Kui ma kuulen kasvõi nõrka hüüdugi mõne oma ustava sulase poolt kuskil, ei lase ma sel vigastatud pillirool murduda.“ (vt Jesaja 42:3)

Jumal ei ole meie suhtes veel alla andnud. Kuid fakt on ka see, et me elame „väga hapral armuajal“. Näen seda kõikjal, kus ringi reisin – eriti Euroopas. Euroopa on palju, palju ilmalikum kui Ameerika ongi, olles maa, mis omaenda valikute tõttu on muutunud täiesti jumalatuks. Käies seal teatud maade tänavail, koged selgelt antikristuse vaimu, täis ülbust Jumala suhtes.

Rootsi on üks Euroopa rikkamaid maid ja mida enam nende rikkus kasvab, seda enam nad usust taganevad. Nõnda samuti on ohus sealne evangeelne kirik, kes oma suhtes Kristusega on muutumas üha ükskõiksemaks. Iirimaa, kes aastakümneid kannatas hävitava vaesuse all, on üha enam saamas jalgu alla, kuid sealnegi vaimne õhkkond on pigem ükskõikne, lastes ilmalikkusel üha enam maad võtta. Kogu Euroopa üleüldine suhtumine tundub olevat: „Ja mis siis, kui kohtumõistmine tulebki? Seni elagem ja söögem-joogem ning olgem rõõmsad!“ Neil puudub igasugune tunnetus hädaohust või vajadusest Jumala järele.

Mina usun, et Jumal on väga selgelt kõnelemas kogu maailmaga praegu. Tal oleks võime peatada ükskõik, milline terroriakt vaid hetkega. Ta võiks öelda vaid ühe sõna ja inglid võtaks rajalt maha ükskõik, millise kurjuse jõu. Selle asemel on Ta aga otsustanud lasta võtta maad kõikvõimalikel rahutustel üle maailma, mille keskel ellujäämine viitab sellele, et me ikka tõesti elame keset Tema erilist armuaega.

„Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust. Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse.“ (Jesaja 42:3-4).

neljapäev, 11. veebruar 2016

MURTUD VAIM

Kui Kristus siia maa peale tuli, elas Iisrael Rooma hävitava valitsuse all. Rooma maksud ja seadused rõhusid juute ikka täiega. Samal ajal võttis ahne preesterkond lesknaistelt ja orbudelt oma osa. Rõhutuid pilgati ja mõnitati ning rahvas oli pimestatud korruptsioonist. See on ka põhjus, miks nii paljud prohvetid ütlesid, et Kristus tuleb pimeduse tunnil, tuues kaasa suure valguse.

Jeesus tuli ühiskonda, kus valitses tohutu silmakirjalikkus ja meeletu patustamine. Nähes selle rahva olukorda, nuttis Ta Jeruusalemma pärast (vt Luuka 19:41) ning kuulutas ette selle täielikku hävingut. Ometi andis Ta sellele ühiskonnale veel 70 aastat, et kuulda evangeeliumi kuulutust. Need aastad olid täis Jumala Vaimust võitud tunnistajaid, kes kuulutasid lootusest ja meeleparandusest, saatsid korda imesid ja esitasid võimsa kutse astuda Jumala riiki. Jeesus lihtsalt ei murdnud seda murtud pilliroogu, mille sarnaseks Iisrael oli saanud.

Tänasel päeval on see pilt Ameerikast – ühiskonnast, mis on oma moraalilt täiesti rudjutud. Me oleme ka rahvas, kes on masendunud ja omadega sassis; meil on inimesed, kes elavad hirmus ja vaimses agoonias. Me maal on enam psühholooge, psühhiaatreid, sotsiaaltöötajaid ja nõustajaid kui eales varem ja ometi ei suuda nad tulla toime kõigi inimestega, kes anuvad kasvõi ühtainust tundi, et saada neilt abi. Sama seis kehtib isegi kogudustes – kristlikud nõustajad on samuti ülekoormatud tänu tohutule hulgale inimestele, kes vajavad abi oma probleemidele.

Me lapsed saavad haavata tänu lõhki läinud perekondadele, vägivallale ja kuritarvitamistele. Teismelised saavad vigastatud tänu ebamoraalsusele, materialismile ja tuimusele. Saatan on lasknud ikka täie kurjuse laine valla me maa üle, mis on jätnud endast maha rudjutud ja murtud rahva.

Koguduseski valitseb sageli see sama murtud vaim. Saan hulkade viisi kirju, kus kristlased kärbuvad suurkogudustes, kuna seal ei kuulutata enam patust ja pühast elust. Nad on omadega ummikseisus ja hämmingus, mõeldes: „Kust küll leida tõelist ülistust? Siin pole ju vähimatki Kristuse ligiolu! Pole mingitki murtust Jumala ees.“ Ka pastorid kirjutavad mulle, öeldes: „Vend Dave, ma olen langenud.“ New York Times kirjutas hiljaaegu loo ühest 10 000-liikmelisest nelipühi kogudusest, kelle sõnum on: „Oleme siin, et teha teid õnnelikuks!“ Kuid taoline sõnum toob vaid võlts lootust ning ajutist kergendust.

„Ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära.“ (Jesaja 42:3). Kusagil selle rahva seas näeb Jumal hõõguvaid tahte – tahte, mis põlesid kord kõige täiega, olles tulised Tema eesmärkide ja murede suhtes. Täna aga nad vaevu suitsevad.

kolmapäev, 10. veebruar 2016

KOHTUMÕISTMINE AMEERIKA ÜLE?

Paljud tänapäeva usklikud küsivad: „Miks pole Jumal juba lasknud kohtumõistmisel langeda Ameerika üle? Miks Ta pole juba tegelenud meiega vastavalt me patule? Ta jagas 120 aastat Noa põlvkonnale hoiatusi, kuniks ütles: „Nüüd aitab!“ ja lasi veeuputusel tulla. Jumal on talunud Ameerika pattu ikka väga pikka aega, mistõttu miks me pole veel näinud Tema õiglast kohtumõistmist eneste üle?“

Ma armastan seda maad ja ma ei tahaks kuidagi moodi näha Jumala kohtumõistu tabamas Ameerikat. Samas nii nagu paljud, olen ka mina täiega hämmingus sellest, miks on Jumala kohtumõistmine nii kaua viibinud? Samas usun, et oleme nägemas selle kohtumõistmise algust. Maailmas toimuvad suured rahutused on kui hoiatuseks selle eest. Kuna aga Ameerika majandus pole kokku kukkunud ja me rahvas suudab endiselt funktsioneerida nii nagu enne, tundume me koperdavat ühest kriisist teise, saades ühe võimaluse teise järel.

Olen kindel, et kõigele sellele kimbatusele leidub vaid üks vastus: kohtumõistmine viibib vaid tänu meie Päästja õrnusele ja pikale meelele. Me leiame sellele kinnitust Jesaja prohveteeringust: „Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära.“ (Jesaja 42:3). Ameerikast on saanud rudjutud pilliroo rahvas!

Pilliroog on pikavarreline taim, mille vars on seest tühi ja mida tavaliselt leidub luhtades ja veekogude ääres. See on õrn taim, mis paindub kergesti tugevate tuulte ja mäslevate lainete käes. Samas suudab ta painduda vaid teatud maani, kuni lõpuks käib krõks ja veevood ta endaga kaasa viivad.

Nii nagu pilliroog vaiksetes vetes, seisis ka Ameerika kord uhke ja sirgena, täis eesmärke ja tõotusi. Kogu me maa austas Jumalat ning Piibel oli kõigi me seaduste ja õigussüsteemi aluseks. Isegi minu eluajal oli kooliõpikutes õppetunde ja lugusid Piiblist. Jeesust tunnistati kui Jumala Poega; kedagi, kes toob me maale üleloomuliku soosingu ja õnnistused.

Samas, keset oma head käekäiku ja õitsengut muutusime me kui iidseks Iisraeliks – uhkeks ja tänamatuks - ja me langesime Jumalast lühikese ajaga väga kaugele. Jumal on tõrjutud välja me kohtusüsteemidest ja koolidest ning Tema nime pilgatakse ning selle üle heidetakse nalja. Me ühiskond on kaotanud kõige täiega oma moraalse kompassi, mille tulemusena Ameerika, kes kord seisis uhke ja sirgena, on täna vigane kui murtud pilliroog.

teisipäev, 9. veebruar 2016

UUS ILMUTUS MESSIAST

„Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu tema peale, tema toob rahvaile õiguse. Tema ei kisenda ega karju, tema häält ei ole kuulda tänavail. Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust. Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse ja saared ootavad tema õpetust.“ (Jesaja 42:1-4).

Kogu ülaltoodud piiblilõik räägib ainuüksi Jeesusest. Püha Vaim puudutas prohvet Jesajat, et tuua esile ilmutus Kristusest ja sellest, milline Ta on, kui Ta üks päev tuleb. Jesaja avasõnad olid: „Vaata!“, mis oli kui signaaliks kõigile kuulajaile: „Olge valmis uueks ilmutuseks Messiast.“ See kujund, mis neist neljast salmist esile tuleb, on selgemast selgem: Kristus polnud tulemas selleks, et sundida inimesi end kuulama. Ta ei plaaninud tulla kui mingi räuskav käratseja, vaid kui õrn ja armastav Päästja.

Me näeme Jesaja prohveteeringut täitumas Matteuse 12 ptk’s. Variserid olid just pidanud nõu, kuidas Jeesust tappa, kuna Too oli tervendanud hingamispäeval ühe kuivanud käega mehe. Matteuse evangeeliumis on öeldud, et: „Kui Jeesus sai seda teada, eemaldus ta sealt.“ (Matteuse 12:15). Jeesus ei plaaninud vihast kättemaksu neile, kes kaalusid Tema tapmist. Ta polnud nagu Ta jüngrid, kes tahtsid kutsuda taevast tule oma vastaste peale, kuigi Kristus oleks saanud lasta sel sündida. Ta oleks võinud lausa tervel leegionil inglitel tulla ja tegeleda kõigi vaenlastega, kuid Jeesus polnud kättemaksu peale väljas.

Matteuse sõnul oli Jeesuse tasane meel see, mis lasi täituda Jesaja prohveteeringul: „Ta ei riidle ega kisenda ega kuule tänavail keegi ta häält.“ (Matteuse 12:19). Ehk Jesaja ütles sellega: „Päästja ei tule kedagi jõuga sundima oma riiki. Ta ei tule kui mingi lärmakas, mäslev ja kõikevalitsev kuju. Ei! Te kuulete Teda kõnelemas vaikse, tasase häälega oma sisemuses.“

esmaspäev, 8. veebruar 2016

PUUDUSTKANNATAVAD LAPSED by Gary Wilkerson

Kristus alustab sageli me teenimist lähtekohast, kus me oleme otsekui lapsed, kelle vajadused vajavad katmist. Sama juhtus ka evangeeliumites, kui Ta taastas pimeda mehe nägemise, peatas ühe naise verejooksu ja toitis näljaseid rahvahulki. Ta kohtas kannatavaid inimesi just seal, kus nad omadega olid ja pakkus neile just seda, mida nad vajasid. Sellest piisas, et inimesed hakkasid järgnema Talle. Isegi osa varisere järgnes Jeesusele tänu imedele, mida Ta tegi.

Ma isiklikult otsustasin Jeesuse kasuks peale seda, kui Ta täitis ühe mu suurima vajaduse. Teismelisena tekkis minus ebakindlus, kas Jumal on ikka päris? Ma pärinesin suguvõsast, kus oli olnud mitu põlve pastoreid, mistõttu kuidas võisin olla kindel, et mu usk pole vaid kui pärand vanematelt? Kuid Jeesus tuli ja puudutas mu valutavat hinge ning näitas mulle, mida vajasin teada. Näitas, et Buddha ei armasta mind, nii nagu ei tee seda ka Muhammed ega Konfuutsius. Küll aga armastas Kristus mind. Ta ilmutas mulle puhast tõde oma armastuse kohta ja muutis mu elu täielikult.

Jeesus tõesti õnnistab meid meie vajaduste hetkel. Kuid see on alles alguspunkt Tema osalusele me elus. Ta viib meid ka me õnnistatud seisust murtusesse, sest see on ainus viis, kuidas lasta meil küpseda. Murtus on see, mille kaudu hakkame järgima Tema andvat loomust.

Olgem ausad, me inimlik loomus vihkab mõtet andvast elust, sest see eeldab ka murtust. Mõtle kõigile enim müüdud raamatutele, mille pealkirjad rõhuvad õnnistustele. Nüüd aga kujuta ette üht teistmoodi pealkirja kusagil riiulis, milleks võiks olla näiteks „Andev elu“. Sa mõtled: „Ma tahan olla andja!“, nii et hakkad raamatut lappama. Korraga loed seal Paulusest, kes räägib laevahukkudest, peksa saamisest ja kividega loopimisest, kuna teda oli kutsutud andma. Seejärel loed teistest apostlitest, keda samuti kiusati taga, kuna Jeesus oli kutsunud neid elama andvat elu. Jätkates lugemist, mõistad peagi, et sellest raamatust küll müügihitti ei saa.

Kõik see leidis kinnitust juba Jeesusegi ajal. Rahvahulgad lõpetasid Tema järgimise, kui Ta hakkas kuulutama raskeid tõdesid (vt Johannese 6 ptk). Kui rahvas tegi minekut, küsis Jeesus oma jüngritelt: „Kas teiegi tahate ära minna?” Siimon Peetrus vastas talle: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.” (Johannese 6:67-69).

Jeesuse küsimus seab meid samasse olukorda kui jüngreidki. Me peame uskuma ja usaldama, et Ta on ustav ja hea, sest me ei saa valida oma elu plaani nagunii. Kui saaks, oleks me kõik saajad ja mitte andjad. Seetõttu ongi Jeesus see, kes annab meile plaani. Ja kui Ta siis ka juhibki meid vahel rasketele radadele, võime olla kindlad, et Ta teeb seda armastuses.

laupäev, 6. veebruar 2016

JUMALA TAHE by Carter Conlon

Jumala ilmutatud tahe on praktiline osa kogu Tema tahtest, mille täitmist meilt kõigilt ühiselt oodatakse. Sa ei pea seda kes teab, kust otsima, sest see on kirjas Piiblis endas. Võttes lahti Piibli konkordantsi ja otsides üles sõna „tahe“, näed sa, kuidas Jumala tahe on ilmutatud läbi kogu Piibli, eriti veel Uues Testamendis. Vaadakem siinkohal mõningaid näiteid.

Apostel Paulus ütleb: „Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest, et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus.“ (1 Tessalooniklastele 4:3-4). See on see, kust meiegi alustama peaks. Eriti veel praegune põlvkond. Me peame pöörduma seksuaalsest ebamoraalsusest ükskõik, millisel kujul see ka ei esineks. Peame paluma Jumalalt jõudu elada püha elu, mis on eraldatud vaid Talle.

Jätkates 1 Tessalooniklaste kirja lugemist, leiame me ka teise näite Jumala ilmutatud tahtest: „Tänage kõige eest - sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!“ (1 Tessalooniklastele 5:18). Tänage kõige eest, mis tähendab seda, et peaksid tänama Jumalat kodu eest, kus elad; abielu eest, milles oled; töö eest, mida omad; pere eest, kuhu kuulud. Õpi olema tänulik, selle asemel, et koguaeg paluda: „Oo, Jumal, päästa mind sellest olukorrast ja siis ma teenin Sind! Päästa mind tollest olukorrast ja siis ma armastan Sind! Sa ei leia kusagilt suuremat ülistajat kui mina, kui vaid päästad mind sellest olukorrast!“ Kuid Jumal ütleb: „Ei, see pole küll minu tahe! Mu tahe on, et õpiksid tänama mind sõltumata oma olukordadest; et õpiksid saavutama võite just seal, kus oled.“

Jätkates Jumala Sõna lugemist, leiad sealt sedagi, et Jumala tahe on ka see, et räägiksime tõtt. On ju Tema riik tõe riik ja me esindame Teda, kes ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu.“ (Johannese 14:6). See on Jumala tahe, et oleksime Talle lojaalsed ja Temast sõltuvad ega annaks alla, kui asjad kisuvad vähe kiiva. Ole ustav ja usaldusväärne oma tööpaigas, ilmudes tööle ja lahkudes sealt õigel ajal. Ära ole keegi, kes täidab Jumala tahet vaid juhul, kui tal selleks tunne tekkib või see ta jaoks mugav on. Palu, et Jumal kingiks sulle südame, mis hooliks inimestest siiralt.

__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal ja 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor.

reede, 5. veebruar 2016

TA TAHAB NÄHA SU NAERATUST

Kujuta ette, et just vahetult enne oma maa pealt lahkumist, kui Jeesus näeb vaimusilmas ette nii oma kogudust kui ka lõikust enne Tema tagasitulekut, näeb Ta ka ette äralangemist. Ta hing on kurb, sest Ta näeb metsikut äralangemist. Selle asemel, et tegeleda lõikusega küpsetel põldudel, kulutab Ta rahvas oma aega ja energiat maise edu ja materiaalsete asjade tagaajamisele. Mistõttu Jeesus ütleb oma Isale: „Nad ei saa seda lõikust kokku. Lõikusvalmid põllud on jäetud soiku, mistõttu pean saatma oma inglid, kes kannaks hoolt selle lõikuse eest.“ Isa on sellega nõus, mispeale tuhanded taevased olendid ilmuvad maa peale, särades oma üleloomulikus hiilguses.

Milline vaatepilt see küll oleks - ebamaised olendid, kes on riietatud auga, kuulutaksid nii kogudustes kui avalikkuse ees Jumalast. Ajalehtede reporterid, raadiojaamad ja telekanalid kõik intervjueeriks neid. Nad räägiksid ristist, ülestõusmisest, Jeesuse taeva minekust, Tema armastusest ja eesootavast kohtupäevast. Nad räägiks sellest kõigest nii osavalt ja veenvalt, et kõik oleks lihtsalt lummatud. Need inglid oleks kui suur kamp Joonasid, kes keelitaks ja hoiataks maailma.

Kuid kujuta ette, kui mingi aja pärast see sama hiilgavate inglite kamp saaks korraga lummatud maailmast enda ümber. Saaks kütkestatud headest roogadest, materiaalsetest hüvedest ja turvatundest. Ja üsna peagi hakkaks nad püüdlema hoopis edu, kuulsuse ja õnne poole. Ei läheks kaua, kui nad muutuks kadedaks üksteise peale, lastes esile tulla ka oma vihal, uhkusel, kadedusel ja saamahimul. Ehk teisisõnu – nad muutuksid tänapäeva koguduse sarnaseks!

Las ma küsida su käest: kui palju mõju neil enam oleks selle maailma üle? Kuidas nad saaks tuua sisse lõikuse, olles ise nii haaratud selle maailma asjadest? Nende tunnistus kaotaks oma väärtuse ja nad kaotaks ka oma vaimse väe, muutudes heitunuks, hirmunuks ja kahtlevaks. Kuid ütle mulle: miks peaks keegi enam tahtma kuulda mu evangeeliumi, kui ta näeks mind sellises seisus - üdini kurnatud ja rõõmutuna? Miks peaks keegi enam uskuma mu sõnumit: „Jeesusest on enam kui küll! Ta on mu kõik! Ta on mu kõige allikas!“, kui ma ise olen pidevalt hirmunud ja mures, omamata vähimatki hingerahu? Keegi ei kuulaks enam sõnagi, mida ütlen! Selle asemel mõtleks nad hoopis: „Mis vahet su Kristusel ka on? Ta ei tundu küll suurem asi arst olevat, kui ise pidevalt sellises seisus oled.“

Mu armsad, meie väljanägemine ja olemine on tähtsad. Vaadake, mida Kristus Ülemlaulus oma Pruudi kohta ütleb: „Mu tuvike…Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!” (Ülemlaul 2:14). Ehk teisisõnu ütleb Kristus: „Ma tahan näha su naeratust.“ Kas see peegeldab ka sinu olemust?