reede, 31. juuli 2015

ILMUTUS JEESUSEST KRISTUSEST

Tänapäeval on palju hästi koolitatud jumalasulaseid – kõrgelt hinnatud ja palju õppinud mehi. Nad on veetnud aastaid kristlikes koolides, õppides teoloogiat, filosoofiat ja eetikat. Neid on õpetanud igati andekad õpetajad – taaskord kõrgelt hinnatud isikud, kes on täiega oma ala eksperdid. Kuid kui paljud neist hästi koolitatud jumalasulastest kantslisse jutlustama tõusevad, on nende sõnad vaid kui tühi õhk. Jah, nad võivad küll rääkida sulle palju huvitavaid fakte Jeesuse elust ja teenistusest, kuid kõik see, mida nad räägivad, jätab su vaimu külmaks. Miks? Sest neil pole vähimatki ilmutust Kristusest ja neil puudub isiklik kogemus Temaga. Kõik, mida nad Kristuse kohta teavad, on käinud läbi inimmõistuse filtri. Nende arusaamad on vaid laenatud õpetused.

Efeslaste 4 ptk’s ja eriti 20-salmis ütles aga Paulus: „Teie ei ole aga niimoodi Kristust tundma õppinud.“ Ehk teisisõnu – nad olid õppinud Jeesust tundma ühel teisel moel. Kuid kuidas? Kas läbi paljude pühapäevaste jutluste ja piiblitundide? Ega needki halvad ole, kuid kas see ongi piiriks kõigile te teadmistele Kristusest? Seal pole vahet, kui võimsaid jutlusi su pastor ka ei peaks või kui võitud te õpetajad ka poleks – te vajate Jeesust enamal moel kui vaid läbi mõistuse ja inimliku tarkuse.

Paljud usklikud rahulduvad vaid nö algse, ühekordse ilmutusega Kristuse päästvast väest ja armust. See on ainus ilmutus, mis neil Jeesusest eales on. Nad tunnistavad: „Jeesus on mu Messias ja Päästja. Ta on Issand ja Jumala Poeg.“ Iga tõeline usklik kogeb taolist imelist elumuutvat ilmutust. Kuid samas on see vaid alles esimene samm. See, mis ees ootab, on eluaegne sügav ja veelgi enam aulisem ilmutuste rada Kristusest. Paulus oli sellest teadlik. Ta sai Damaskuse teel imelise ilmutuse osaliseks Jeesusest. Paulus kukkus sõna otseses mõttes hobuse seljast maha, kui hääl taevast teda kõnetas. Ühelgi teisel inimesel pole eales olnud nii isiklikku kogemust Kristusega, kui Paulusel see oli. Samas aga Paulus teadis, et see on alles kõige algus, mistõttu sellest hetkest alates otsustas ta teada „ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust.“ (1 Korintlastele 2:2).

neljapäev, 30. juuli 2015

ÜHA KASVAV ILMUTUS JEESUSEST

Mõtle Rooma sõjaväepealiku Korneeliuse peale. See mees polnud mingi jutlustaja ega ka muu vaimulik. Muide, olles paganlikust soost, ei arvatud teda isegi Jumala rahva sekka. Ometigi ütleb Piibel, et see sõjaväepealik oli „vaga ja jumalakartlik koos terve oma perega…ja palus alati Jumalat.“ (Apostlite teod 10:2).

Issand kõnetas Korneeliust väga otse, käskides tal leida üles apostel Peetrus. Ta andis Korneeliusele väga täpsed juhised, sh nimed, aadressid ja isegi sõnad, mida öelda. Samal ajal palvetas Peetrus katusel "ja talle kostis hääl". (Apostlite teod 10:13). Taaskord jagas Püha Vaim väga selgeid juhiseid: "Peetrus, sa kuuled peagi teatud mehi ukse taga koputamas. Mine nendega kaasa, sest mina ise olen nad läkitanud su juurde.“ (vt Apostlite teod 10:19-20).

Peetrus läkski nende meestega kaasa, jõudes Korneeliuse kotta, mis oli tõeliselt Jumalast seatud kohtumine. See, mis seal tookord juhtus, raputas kogu juudi-nelipüha kogudust, sest Jumal avas evangeeliumi ka paganaile. Sellest veelgi raskem oli aga juutidel leppida sellega, et Jumal oli kõnetanud üht täiesti tavalist, väljaõppimata paganat. Nad ei suutnud mõista, mis valemiga oli Korneelius suutnud kuulda nii selgelt Jumala häält ja kuidas võis ta kõne olla nii mõjuvõimas? See esitas väljakutse igale sealsele usklikule.

Ka Paulus sai ilmutuse Jeesusest otse taevast. Ta tunnistas, et kõik see, mida talle Kristuse kohta näidati, polnud antud edasi ühegi inimese poolt. Ta kuulis otsest Jeesuse häält põlvili palves olles. „Sest ma teatan teile, vennad, et evangeelium, mida ma olen kuulutanud, ei ole inimestelt, sest mina ei ole seda vastu võtnud ega õppinud inimeste käest, vaid Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu.“ (Galaatlastele 1:11-12). „Kui aga Jumalale…oli meelepärane ilmutada mulle oma Poega, et ma kuulutaksin evangeeliumi temast paganate seas, siis ma ei hakanud arutlema liha ja verega.“ (Galaatlastele 1:15-16).

Pauluse ajal oli palju häid õpetajaid ning Jumala Sõnas olevaid tugevaid juhte nagu Apollos ja Gamaaliel. Lisaks sellele olid veel ka apostlid, kes olid elanud ja suhelnud Jeesusega. Kuid Paulus teadis, et ainuüksi nende kaudu saadud ilmutus Kristusest pole piisav. Seetõttu vajaski ta pidevalt kasvavat ilmutust Jeesusest Issanda enda käest.

kolmapäev, 29. juuli 2015

ÜKSINDA KÕRBES

On äärmiselt kurb, et paljud tänapäeva jumalasulased peavad elutuid jutlusi. Nende sõnumid ei tekita inimestes kunagi patutunnetust ega vasta ka nende südamete kõige sügavamatele karjetele. See on tõeline kuritegu. Suure nälja ajal kuulutatud tühjad mõttekäigud tekitavad kuulajais vaid veelgi sügavamat meeleheidet.

Ristija Johannes õpetas: „Kellel on mõrsja, see on peigmees. Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks.“ (Johannese 3:29). Kreekakeelne otsetõlge sellele salmile tähendab: „Peigmehe sõber, kes on alati ja jätkuvalt temaga.“ Ristija Johannes ütles oma jüngritele: „Ma olen kuulnud peigmehe häält ja see on saanud mu suurimaks rõõmuks. Tema hääl täidab mu hinge. Kuid kuidas ma sain kuulda Ta häält? Püsides Tema ligi ja kuuldes Teda rääkimas oma südamest.“

Sa võid nüüd mõelda: „Kuidas õppis Johannes kuulma Jeesuse häält? Sest nii palju, kui meile on teada, kohtusid need kaks vaid korra silmast-silma – Jeesuse ristimisel. Ja seegi oli vaid väga põgus kohtumine, mille käigus vahetati vaid paar sõna. Johannes õppis kuulma oma Issanda häält nii nagu Jeesus isegi – üksinda kõrbes olles. See mees eraldas end kõrbe juba üsna varajases eas. Ta ei lubanud endale ühtegi selle maailma naudingut – sh maitsvaid roogasid, pehmet voodit või mugavaid riideid. Tal polnud ühtegi õpetajat, mentorit või tarka raamatut, mida lugeda. Kõigi nende aastate jooksul suhtles Johannes vaid oma Issandaga. Ja kogu selle aja õpetas Jumala Vaim teda panema tähele Jumala vaikset häält. Nii et tõesti – Kristus kõneles Johannesega juba ammu enne seda, kui Ta oma maise kuju võttis.

Kõike, mida Johannes teadis, õppis ta pidevast osadusest ja suhtlusest oma Jumalaga. See on ka see, kuidas ta sai meeleparanduse sõnumi, tundis ära Jumala Talle tuleku ning tajus, et tema peab kahanema ning Messias kasvama. Johannes õppis kõiki neid asju oma Issandalt ja Jumala hääle kuulmine oli tema rõõm.

Kui ka meie pühendaks oma elud sellisele igapäevasele suhtlusele Jumalaga, juhataks Ta ustavalt meidki kõigil me teedel, jagades kõige detailsemaidki juhiseid.