reede, 29. mai 2015

MITTEPALVETAVAD KRISTLASED

Mittepalvetavad kristlased ei taju, millises ohus nad tegelikult on. Sa võid ju vaielda vastu ja öelda: ”Mis seal siis ikka, kui mõned kristlased ei palveta? On nad ju sellest hoolimata usklikud – Jeesuse verega lunastatud, andeks saanud ja teel taevasse. Mis selles siis nii ohtlikku on, kui mõni veidi leigemaks jääb?”

Ma olen enam kui kindel, et me Taevane Isa teab, kui kiiret elu me elame ja kui palju on asju, mis kõik nõuavad me aega ja energiat. Pealegi on kristlased täpselt sama palju hõivatud ja tegusad, kui kes iganes teine. Küll aga on mul raske uskuda, et Jumal võtaks kergelt seda, kui hülgame kõik Tema poolt pakutava, mis läks maksma Talle Ta Poja elu. Jumal on teinud Kristusest meie tugeva torni, kuid ainult need, kes selle juurde „jooksevad“, leiavad sealt varju (vt Õpetussõnad 18:10). Kui sa ei lähe uksest sisse, jääd sa ju välja. Jääd sinna, kus iisraellasedki seisid, kuid Jumal ei kohta enam kedagi uksel. Kõik, mida vajame – pattude andestus, arm keset vajadusi ja jõud, et ületada raskusi - on leitavad vaid seest.

Kujuta vaid ette seda hülgamise valu, mida nii Isa kui Poeg kogevad. Võin täitsa kujutada ette nende omavahelist vestlust: „Mu Poeg, Sind peksti, pilgati, löödi risti ja maeti maha. See kõik tegi mulle nii palju haiget, et ma sulgesin oma silmad selle vaatepildi ees. Ometi viisid Sa täide selle igavesti kestva lepingu, pakkudes vastuvõttu ja ligipääsu igaühele, kes vaid usub Sinusse. Tänu Sulle saavad ka lõpuaegade inimesed tulla mu juurde. Nad võivad saada tugevaks minu jõus, ehitades üles oma usu varud hingevaenlase vastu, kes toob kiusatusi ja püüab neid rajalt maha võtta julmemalt kui eales varem. Samas, kus on kõik me armsad lapsed? Esmaspäev läheb mööda ja me ei näe neid kordagi. Teisipäev jõuab kätte, aga lapsi ei kusagil. Kolmapäev ja ikka ei miskit. Neljapäev, reede ja laupäev lähevad samuti mööda, kuid lapsi pole ikka näha. Pühapäev on ainukene päev, mil’ nad siis tulevad me juurde ja sedagi vaid kirikus olles. Miks nad küll ei tule enam? Kas nad ei armasta meid?“

Jumal esitas selle sama küsimuse ka Aadamale, kui too end Tema eest Eedeni aias peitis: „Kus sa oled?“ (1 Moosese 3:9). Eks Jumal teadis ju ammu, kus Aadam on, kuid ta tahtis Aadama enda käest teada, miks ta oli hüljanud osaduse Jumalaga, püüdes samal ajal näidata talle, et Tema ligiolu eest peitu pugemine võib olla ohtlik.

Pole kahtlustki, et kristlased, kes ei veeda piisavalt aega Isa ligiolus, sattuvad „Sardese seisu“. Issand juhendas Johannest: ”Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte: Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.” (Ilmutuse 3:1)

neljapäev, 28. mai 2015

LIGIPÄÄS VÕIDUKALE ELULE

Kui Jeesus siin maa peal elas ja käis, oli Ta kättesaadav kogu rahvale. Ta õpetas sünagoogides, mägedes ja paatides. Ta tervendas haigeid ja saatis korda imesid ning tunnustähti. Ta tõstis rahvakogunemistel oma hääle ja hüüdis: ”Mina olen elav vesi. Tulge mu juurde ja ma kustutan te janu.” Igaüks võis minna Ta ligi ja saada oma janu kustutatud. Kuid enamus inimesi ignoreeris meie Issanda kutset. Ta hüüdis üle rahva: „Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud!” (Matteuse 23:37). Ta ütles Iisraeli rahvale: „Ma olen nüüd siin – kättesaadav igaühe teie jaoks. Olen kutsunud teid, et võiksite saada terveks ja leida vastused oma vajadustele, kuid te pole tulnud.“

Kuidas Jeesus reageeris sellele, et inimesed Teda ignoreerisid? Ta kuulutas: „Vaata, teie koda jäetakse maha.“ (Matteuse 23:38). See termin, mida Jeesus kasutab siin „maha jätmise“ all, tähendab üksildust, raisku minekut, viljatust. Ta ütles: „Nii te koguduse elu, majapidamine kui vaimne elu kuivavad kõik kokku ja surevad lõpuks välja.“ Mõtle sellele. Kui lapsevanemad ei otsi igapäevaselt Jumalat, ei tee seda nende lapsed ammugi mitte. Selle asemel täitub nende kodu hoopis ilmalikkuse, vaimse viljatuse ja kirjeldamatu üksildusega. Lõpuks aga saab see pere täiega laastatud.

Siinkohal on oluline meeles pidada, et Jeesus andis need hoiatused veel armuajal. Ta lisas: „Sest ma ütlen teile, et teie ei näe mind nüüdsest enam, kuni te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!”” (Matteuse 23:39). Mida see tegelikult tähendab, on: „Ma olen andnud teile ligipääsu võiduka elu elamiseks. Kuid te olete ignoreerinud mu pakkumist. Seetõttu on mul küll kahju, aga teie enda valik saab tooma hävingu teie elule ja kodule ja te ei näe mind enam enne, kui alles siis, kui teist korda tagasi tulen.“

Millal oli viimane kord, kui tulid Jumala juurde, et leida Ta käest kõike eluks vajalikku? Olid sa raskustes, seistes silmitsi kriisidega peres, tööl või tervise küsimustes? Selles pole midagi halba, kui läheneme Jumalale tõeliste vajaduste pinnalt. Jesaja kirjutab: ”Issand, nad otsisid sind kitsikuses, sosistasid lausumisi, kui sina neid karistasid.” (Jesaja 26:16). Psalmide autor tunnistab: ”Oma häält tõstes ma kisendan Issanda poole, oma häält tõstes ma anun Issandat. Ma valan välja oma kaebuse tema ette, ma annan temale teada oma ahastuse.” (Psalmid 142:2-3).

kolmapäev, 27. mai 2015

KRISTUSE HINGE SUURIM VALU

Mis on suurim valu, mida Kristuse hing võiks eales kogeda? Usun, et selleks on põlvkond, kellele on võimaldatud täielik ja piiramatu ligipääs Tema ligiollu, kuid kes ometi ei kasuta seda.

Jumala rahvas igatses ja janunes aastasadu näha õnnistust, mida meie täna näeme. See sama ligipääs, mis meile on täna võimalikuks tehtud, on miski, mille järgi Mooses nii väga igatses. See sama ligipääs, mida Taavet nägi oma südames, kuid mida kunagi reaalsuses ei kogenud. See sama ligipääs, millest Taaniel kunagi osa ei saanud, kuigi palvetas kolm korda päevas Jumala poole. Me esiisad nägid ette selle ligipääsu võimalikkust meie jaoks ja rõõmustusid sellest. Samas meie, kellele see võrratu and on antud, võtame seda nii iseenesest mõistetavana. Uks on meile avatud, aga me keeldume sellest vahel päevi ja nädalaid sisse minemast. Milline kuritegu! Igakord, kui ignoreerime ligipääsu, mille Jeesus meile lunastas, kõndides külma kõhuga selle uksest mööda, võtame Tema valatud verd väga kergekäeliselt. Issand on öelnud meile, et meil on kõik, mida eales vajame, kui me vaid läheks Tema juurde. Meie aga jätkame selle kalli anni pidevat eiramist.

Jumala Sõna manitseb meid: „Siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses…Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud.“ (Heebrealastele 10:22-23). See piiblilõik räägib vägagi selgelt palvest. Jumal õhutab meid: „Tulge minu ligiollu sagedasti! Tehke seda igapäevaselt. Te ei saa hoida alal oma usku, kui ei hoia minu ligi. Kui te ei sisene julgelt minu ligiollu, hakkab ka te usk kõikuma.“

Sa ehk tunned osasid kristlasi, kelle süda põles kord Jeesusele, kes alati veetsid kvaliteetaega koos Jumalaga, uurisid Tema Sõna ja lihtsalt olid Tema palge ees. Nad teadsid, et selleks, et oma usku elus hoida, peab hoidma Tema ligi. Nüüd aga käivad nende samade kristlaste palved heal juhul mõtte tasandil. Või nad jooksevad vaid hetkeks Jumala ligiollu, ütlemaks: „Tere Jumal! Palun juhi mind täna. Armastan Sind, Jeesus. Tšau!“ Nende otsiv ja igatsev süda on kaotsi läinud. Seda isiklikku suhet ja osadust, mis neil kord Jumalaga oli, pole enam. Ja kui sa siis küsid neilt nende hüljatud palveelu kohta, vastavad nad, et elavad usust.

Las ma öelda teile midagi – palveleiged inimesed muutuvad peagi usuleigeteks inimesteks. Mida enam nad hülgavad ligipääsu Jumala ligiollu, eirates kõike Tema poolt pakutavat, seda enam nad ära vajuvad.