esmaspäev, 21. aprill 2014

VÄIKESED ALGUSED by Gary Wilkerson

Väikesed algused mõjutavad lõppkokkuvõttes kogu kogukonda. Kui mu isa, David Wilkerson, alustas Times Square’il kogudusega, valitses selle 42 tänava piirkonnas suur pimedus ja segadus. Iga paari meetri tagant võis kohata mõnda narkomaani, prostituuti või pornoteatrit. Kuid mu isa seisukoht ükskõik, millise teenistuse puhul, oli alati üks – alustada palvega, mistõttu ta palus mul juhtida reedeõhtuseid palvekoosolekuid. Need esimesed koosolekud tõid kokku u 30-40 inimest. Hüüdsime ustavalt Jumala poole, et Ta muudaks me linna. Ajapikku osales me teenistustel juba 800 inimest. Mida enam palves Jumala poole hüüdsime, seda enam kogesime koormat 42 tänava suhtes. Mistõttu suundusime oma palvetega sellele tänavale, jagades seal ühtlasi inimestele traktaate.

Peagi märkasime muutusi. Tänaval oli üha vähem märgata narkomaane või prostituute. Pornopaigad hakkasid üksteise järel uksi sulgema, kuni üks kinnisvaraarendaja tuli ja hakkas blokk bloki haaval kogu piirkonda ära ostma. Tänasel päeval on Times Square’il üks mõjukamaid ettevõtteid - Walt Disney Company ja 42-tänavat võib pidada New Yorki üheks täiuslikumaks piirkonnaks. Usun, et seda osaliselt ka tänu palvetavatele inimestele, kes uskusid, et Jumal võib seal korda saata suuri asju.
Jumaliku tunnistuse esimene mõju on see, et see ehitab üles me usku. Teine aga see, et see ehitab üles teiste usku: „Sest kui ma ka kiitleksin meie meelevallast, mille Issand on andnud teie ehitamiseks ja mitte mahalõhkumiseks.” (2 Korintlastele 10:8). Paulus ütleb siin: “Jumal ei teinud võimsat tööd ainuüksi läbi minu elu, aga Tema töö minu sees ja minu läbi on mõeldud ka selleks, et õhutada üles teie usku tegemaks veelgi suuremaid tegusid.” Meie usk on nakkav. See ehitab üles teiste usku ja paneb neid julgemini tegutsema.

Pauluse viimane kiitlemine on aga hoopis huvitav: „Kui tuleb kiidelda, siis ma kiitlen oma nõtruse üle.“ (2 Korintlastele 11:30). Tema mõte sellega on see, et: „Meie hea tunnistus pole kunagi tingitud me eneste jõust. Meie kiitlemine saab taanduda ainuüksi sellele, et: „Ilma Jumalata pole ma mingi hiiglaste vastu sõdija – olen kõigest karjane. Pole mingi müüride ülesehitaja, vaid kõigest joogi kallaja. Pole mingi vabastaja, vaid kõigest Egiptuse kõrbes uitav karjane.“

Meie tunnistus ei lähtu kunagi me endi jõust, tublidusest või pingutustest. Kui toetume ükskõik, millisele neist, kaotab me tunnistus igasuguse väe. Kuid mida enam tunnistame oma suutmatust, seda enam hingab Jumala vägi me peal: „Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. „ (2 Korintlastele 12:9).

reede, 18. aprill 2014

TA AVAB ME SILMAD

Püha Vaim tahab üha enam kasvatada me teadmist sellest, et Jumal on jätkuvalt armuline me vastu keset kõiki me katsumusi. „Sellepärast et meil on selline amet, nagu see on antud meile halastuse kaudu, me ei tüdi ära.“ (2 Korintlastele 4:1). Mis on see halastuse amet, mille oleme Pühalt Vaimult saanud? Ta avab me silmad sellele erilisele armule, mida Kristus me suhtes üles näitab. Ta istutab meisse ühe seesmise teadmise, et Issand on meie poolel; et Ta on meie poolt. Ühtlasi näitab Ta meile, kui pühendunud Jumal on, et hoida meid langemast; kui kaastundlik Ta on kõige suhtes, millest läbi läheme ja kui puudutatud kogu meie haavatavusest.

Võib-olla sa tunned just praegu, et sind kasutatakse ära või et keegi ei armasta sind. Saatan tahab panna sind uskuma, et Jumal on jätnud su lihtsalt saatuse hooleks ja et sa oledki väärt kannatusi ja lootusetust, mis kõik sind piiravad. Mu armsad – need on kõik põrgu valed. Enam kui midagi muud, tahab Jumal vabastada sind kõigist neist rikutud arusaamadest, mis sul Tema kohta on. Ta armastab sind väga ja on juba paika pannud aja, mil’ külvata sind üle kõigi oma armuandidega.

Taavet hüüdis oma hädas Jumala poole, olles täiega mattunud oma olukorra alla: „Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi, ma olen unustanud oma leivagi söömata…Ma olen uneta ja nagu üksik lind katusel. Iga päev teotavad mind mu vaenlased, mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures. Sest ma söön tuhka nagu leiba ja tembin oma jooki nutuga…Mu päevad on veninud pikaks nagu vari ja ma kuivan ära nagu rohi.“ (Psalmid 102:5,8-10,12). Ehk sisuliselt peitus Taaveti ägamine mõttes: „Ma olen kohutavas seisus – nii füüsiliselt, mentaalselt kui vaimselt.“ Samas oli see just see aeg, mille Jumal oli määranud Taaveti vabastamiseks ja Issand liikus kiirelt nii oma armu, abi –kui trööstiga. Taavet tunnistas: „Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud.“ (Psalmid 102:14).

Jumala päästeplaan läks käiku Taaveti kõige pimedaimal tunnil, kus ta mõtles endamisi: „Must’ pole enam midagi järgi!“ Nõnda samuti on Jumal seadnud päästehetke ja oma armu ilmutamise aja ka meiegi üle, mis sageli saabub me katsumuste kõige raskeimal tunnil. Ajal, kus me enam ei püüagi ise midagi korda saata või lahendada. Selle asemel hoopis tunnistame: „Issand, ma ei saa sellega hakkama – see on üks paras pudru ja kapsad, mistõttu annan kogu selle loo üle Sulle.“

neljapäev, 17. aprill 2014

KATMATA PALGEGA

Apostel Paulus kirjutab: „Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas…“ (2 Korintlastele 3:18). Selle termini „katmata palgega“ tuum kannab endas imelist tähendust. See tähendab täielikku pühendumist ja Jumalale antud luba paljastada iga varjatud asi oma südames, et saada sellest täiesti vabaks. Taoline katmata pale hüüab Jumala poole: „Katsu mind läbi, Issand! Vaata, kas minu sees on mingit kurjust. Näita mulle, kus elan vastuolus Su sõnaga. Tahan vabaneda kõigest, mis pole Sulle meelepärane. Tahan saada lahti kõigest oma uhkusest, ambitsioonidest, isekatest arusaamadest ja omaenda arutlemistest. Tean, et omaenda mõistusega oma olukorrast välja ei tule, mistõttu Püha Vaim – ma vajan Su väge ja tarkust. Panen maha iga inimliku lootuse lahendada asju omal moel.“ Paljude usklike jaoks on seda väga raske teha, sest nad on kogu oma kristliku elu tulnud toime omaenda tarkuse ja jõuga. Seetõttu on ka selle tunnistamine ning omapoolsest kontrollist loobumine liialt raske.

Jumal riisus mu uhkuse selles vallas juba aastaid tagasi. Seetõttu olen nüüdseks igati aldis tunnistama igat korda, kui midagi untsu keeran. Mu püsiv palve on: „Jumal, ma teen kõiki neid tobedaid asju. Kõiki neid kohutavaid vigu, mis viivad mind kõikvõimalikesse jamadesse. Palun Issand, puhasta mind sellest kõigest. Ma ise ei suuda, aga Sina suudad.“ Tänu Jumalale, kes tunneb rõõmu me segaduste klaarimisest, kui vaid otsime Tema tahet neis asjus.

See peegeldus, millest Paulus räägib, viitab peeglile. Mu armsad – meie peegliks on Jumala Sõna, mis ainukesena on täpselt võimeline peegeldama tagasi meie olukorda. Paulus ütleb meile: „Minge Jumala tõe peegli ette ja laske sel peegeldada teile oma elu. Öelge Issandale, et olete valel teel ja soovite muutuda. Paluge, et Ta Vaim õpetaks teid alistuma ja avaks Ta Sõna teile. Hüljake kõik teiste nõuanded, iseenda ideed ja sepitsused ja pöörduge täies usalduses Püha Vaimu poole. Uskuge, mida Ta teile ütleb.“ Tuginedes ainuüksi Pühale Vaimule ja jättes kõigi teiste abi kõrvale, avab Jumal te silmad. Ühtlasi saadab Ta te teele Pühast Vaimust juhitud abilisi ja te hakkate muutuma sel samal hetkel.

kolmapäev, 16. aprill 2014

VPÜHA VAIMU TÖÖ

Muutus on täielikult ja ainuüksi Püha Vaimu töö. „Kuidas ei peaks palju rohkem Vaimu amet olema au sees?“ (2 Korintlastele 3:8). Me ise lihtsalt ei suuda muuta end. Ainuüksi Jumala Vaim saab meid muuta aulise Kristuse sarnaseks. Oleme ju kõik kuulnud seda ütlust, et: „Kui inimene pöördub Jumala poole, tõstab Ta katte tema silmadelt.“ See kõik on ainuüksi Püha Vaimu töö.

Ühtlasi võime ka Piiblist lugeda: „Seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus.“ (s.17). Antud kontekstis tähendab sõna „vabadus“: mitte enam ori; vaba kohustusest; vaba; ilma ahelateta. See kõik kirjeldab vabadust, mis kaasneb me silmade avanemisega. Korraga näeme kõike uues valguses. Ainuüksi Püha Vaim saab muuta meie varasemat nägemisviisi, pöörata me elu ümber ja suunata meid õigele rajale. Ehk lühidalt öeldes peab Paulus siinse pöördumise all silmas täielikku Jumala Vaimu usaldamist. Ühtlasi tähendab see ka pöördumist kõigist ebapiibellikest nõuannetest ja omaenda ideedest ning plaanidest, alistudes täielikult Püha Vaimu kutsele, juhtimisele ja juhatusele.

Ka Paulus koges taolist pöördumist. Apostlite tegude 9 peatükis, kus teda tunti veel Saulusena, oli ta valel teel, sõites Damaskusesse kristlasi taga kiusama. Rääkides kattest silmade ees, siis Saulus uskus tõsimeeli, et teeb Jumalale suure teene, kui arreteerib usklikke ja laseb nad vangi heita. Kuid Jumal võttis selle mehe rajalt maha, tekitades kriisi tema ellu. Kui Jeesus kohtas Sauli seal Damaskuse teel, lõi Ta teda nii ereda valgusega, et see sisuliselt pimestas ta. Saul vajas tuge, et jõuda pimedana ühte kotta Damaskuses, kus ta püsis seni, kuni jumalakartlik Ananias teda sinna vaatama tuli. Ananias ütles talle: „Saul, vend, Issand on mu läkitanud - Jeesus, kes end sulle näitas teel, mida mööda sa tulid, et sa jälle näeksid ja saaksid täis Püha Vaimu.” Ja kohe langes Sauluse silmadelt otsekui soomuseid ja ta nägi jälle.“ (Apostlite teod 9:17-18). 

Saulus alistas kogu oma mineviku ja tuleviku ning kõik, mis tal oli, Pühale Vaimule ja soomused ehk kate langes koheselt ta silmilt.

teisipäev, 15. aprill 2014

MEID MUUDETAKSE PIDEVALT

Meeldib see sulle või mitte – me kõik oleme ühes või teises võtmes keset muutuste protsessi. Vaimses sfääris ei eksisteeri sellist asja kui lihtsalt olemine; meid kõiki muudetakse – kas siis paremuse või halvemuse suunas. Me kas muutume üha enam oma Issanda või selle maailma sarnaseks. Me kas kasvame Kristuses või langeme ära. Seega, oled sa vaimses mõttes muutumas üha „magusamaks“ ja Jeesuse sarnasemaks? Vaatad sa iga hommik siira mõttega peeglisse, paludes: „Issand, tahan muutuda igas eluvaldkonnas üha enam Su sarnaseks.“? Või on su südames juurdunud kibedus, mis muutunud mässuks ja südame kalkuseks? Oled ehk õppinud kaitsma end Jumala Vaimu manitseva hääle eest? Räägib su suu ehk asju, mida kunagi kristlase huulilt isegi võimalikuks ei pidanud? Oled sa muutumas üha kõvemaks ja kalgimaks?

Kui nii, siis las ma öelda sulle otse: sa ei pääse sellest kunagi, kui sa ei muutu. Su elu muutub vaid üha kaootilisemaks ja olukorrad üha halvemaks. Seetõttu lõpeta see iseenda kaitsmine ja kõige muu süüdistamine, õigustades vaid iseennast. Jumal ei kohtu sinuga enne, kuni sa ei ärka sest’ unest ega tunnista: „Miski ei muutu mu elus enne, kui mina ei muutu.“ Seetõttu hüüa täies siiruses Jumala poole: „Muuda mind, Jumal! Kaevu süviti mu sisse ja näita mulle, kus olen eksinud ja kõrvale kaldunud. Paljasta mu uhkus, viha, põikpäisus ja patt. Aita mul jätta see kõik.“

Kui mitmeid eksperte ja nõustajaid pead veel läbi käima? Kui mitmeid üksikuid õhtuid veetma ja tulemusteta jõupingutusi kogema, enne kui ärkad nägema tõde? Selleks, et tervenemine ja taastumine võiks aset leida, tuleb sul endal võtta vastutus. Sinu ime sõltub sellest, kui palju oled nõus muutuma. „Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest. Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim. Õiget tabab palju õnnetusi, aga Issand tõmbab tema neist kõigist välja. (Psalmid 34:18-20).

esmaspäev, 14. aprill 2014

VAATA, MIDA JUMAL TÄNA TEGI by Gary Wilkerson

Heebrealaste kiri Piiblis räägib kahte tüüpi tunnistusest. Meie eelistame muidugi esimest, kus Jumala pühad saavutasid võidu kuningriikide üle, hävitasid vaenlase ja tapsid kõik hiiglased. Teine tunnistus aga on hoopis tükkis teistsugune: kristlasi saeti pooleks, nad kogesid nälga ja külma ning pidid varjama end koobastes.

Tänapäeva kristlastel on liigagi kerge elada teiste tunnistuste põhjal. Kui sageli kuuleme end ütlevat: „Oled sa kuulnud sellest vaimulikust ärkamisest Aafrikas?“ „Ameerika kogudused teevad vaeste seas ikka tublit tööd.“ „Meie kogudus avas uksed narkosõltlastele.“ Pole kahtlustki, et peaksime rõõmustama kõigi üle, kes Kristuse nimel midagi paremaks muudavad, kuid Paulus keeldus elamast teiste tegudest: „Me ei kiitle mõõtu pidamata võõraste vaevaga, meil on aga lootus, et kui teie usk teie sees kasvab, siis kasvame ka meie üliväga meile määratud korra kohaselt.“ (2 Korintlastele 10:15).

Sa võid ehk mõelda, et su elu pole midagi väärt ja sul polegi ühtegi tunnistust, millega kiidelda, kuid see polegi teema. Kõik see võib muutuda vaid ühe usupalve läbi. Just vahetult enne üht oma jutlust, tuli üks naine mu juurde ja jagas temaga sel samal nädalal juhtunut. Ta oli 38 aastat olnud marihuaana sõltlane ja nüüd oli Jumal ta vabaks teinud! See oli juhtunud tänu kahele „tavausklikule“ meie kogudusest, kes tal külas käisid. Kui nad tema eest palvetama hakkasid, koges ta tõelist patukahetsust ja viskas kodunt välja kõik sealoleva narkotsi. Selle naise vabanemine on olnud ehe ja püsiv. Tal on uhkeldamist väärt tunnistus Jumala väest, mis vabastab, nii nagu neil kahel koguduseliikmelgi, kes teda külastasid. Jumal kasutas neid viisil, kuidas nad poleks osanud arvatagi. Seetõttu võivad kõik kolm öelda: „Vaata, mida Jumal täna tegi!“

Usk hakkab kasvama me südameis isegi väikeste asjade peale, mõistes, et: „Kui Jumal tegi seda eelmisel nädalal, võib Ta teha seda ka sel nädalal.“ Võin siinkohal uhkusega öelda, et paljud meie koguduse efektiivsed teenistused saidki alguse just sel moel – tänu sellele, et keegi otsustas teist aidata. Erinevate olukordade puhul viis mõne uskliku palve ja tegu nõustamisteenistuseni, halastusteenistuseni, jüngerlusteenistuseni või mõne muu teenistuseni. Sama võib juhtuda iga usklikuga. Ehitades üles tunnistuste ajalugu, kasvab ka me usk, et otsida ja oodata Jumalalt veelgi suuremaid asju.

laupäev, 12. aprill 2014

JÕU ALLIKAS by Carter Conlon

Mõtle hetkeks kõigele, mis takistab sind ja seisab ees pärimast Kristuse pärandit. Need võivad olla sõnad, mis räägiti su üle alles siis, kui veel väike olid: ”Sa oled nii rumal! Sust’ ei saa iialgi asja! Ma lahkun, sest sinu pärast pole mõtet jääda.“ Mida iganes ka sulle pole öeldud, või mis iganes vastuseisu sa ka praegu ei kogeks – pea lihtsalt meeles, et see kõik on selleks, et hoida sind eemal imelisest elust Kristuses.

Joosua ütles oma rahvale: „Ärge kartke maa rahvast, sest nad on meile parajaks palaks.” (4 Moosese 14:9). Ehk teisisõnu – vastuseis just hoiabki meid alal; see toidab ja kosutab meid. Otseloomulikult on see täielikus vastuolus tavapärase mõtteviisiga. Meie peame ju vastuseisu millekski täiesti kohutavaks; millekski suuremaks kui me ise. Kõige selle taustal tunneme end kui väikesed rohutirtsud – need olukorrad hirmutavad ja heidutavad meid. Aga kuidas siis ikkagi vastuseis kosutab meid?

Mäletate, kui Jeesus Samaarias teenis ja Ta jüngrid Talle toitu otsima läksid? Nad tulid tagasi Jeesuse juurde ja julgustasid Teda sööma, kui Ta vastas neile: „Minul on süüa rooga, mida teie ei tea.” (Johannese 4:32). Ehk tegelikult ütles Ta: „Mul on üks jõuallikas, millest teie veel ei tea; te pole seda kunagi proovinud ega tea ka, kuidas see teid toita võib.“ Jüngrid pöördusid seejärel üksteise poole ja küsisid: „Tunnistage nüüd üles, kes Talle vahepeal süüa tõi?“ Kuid Jeesus selgitas: „Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud.” (Johannese 4:34). Ehk teisisõnu: „Minu toidus on see, kui seisan silmitsi otsese vastuseisuga Jumala tahtele ja võidan selle ära Jumala väega.“ Jeesus jätkas: „Eks te ise ütle, et veel on neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, mina ütlen teile: Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks!” (s 35). Ei oskagi öelda, kui palju kordi olen kuulnud kristlasi ütlemas, et lõikus on tulemas – suur päev, kus paljud leiavad tee Kristuse juurde. Kuid Jeesus ütles jüngritele: „Tõstke oma silmad ja vaadake – lõikus on juba siin! Juba valmis lõikuseks!“

„Nüüd saab lõikaja palka ja kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid rõõmustada.” (s 36). See, kes läheb välja lõikust koguma, saab ka oma palga, milleks on Jumala varustatus ja jõud. Need saavaks osa sellele, kes ütleb: „Issand, ma annan Sulle kõik, mis mul on. Olen valmis tegema Issanda tööd sõltumata vastuseisust, millega pean ehk silmitsi seisma, sest selles peitubki mu kosutus ja toidus.“


__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 11. aprill 2014

VÕIDUKA KRISTUSE HÄÄL

Kui Jumal ütles: „Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!” (Heebrealastele 12:26), ütles Ta tegelikult: „Tookord kõnelesin ma Siioni mäelt, kuid kui ma nüüd neil päevil kõnelen, raputab mu hääl nii maiseid kui vaimseid maailmasid. Kõik, mis siiani on olnud püsiv, saab värisema ja miski ei jää enam endiseks. Mida iganes ka ei kutsutaks religioosseks – olgu see siis Kristuse või kogudusega seoses – saab vappuma minu taevase hääle peale.“

Jumal oli hoiatanud Iisraeli, et kõik, kes keelduvad kuulamast Tema prohvetit, peavad andma aru Tema ees: „Ja kes ei kuula mu sõnu, mida ta räägib minu nimel, sellelt nõuan mina ise aru.“ (5 Moosese 18:19). Ehk teisisõnu ütles Ta: „Ma taban ära igasuguse sõnakuulmatuse ja te peate andma aru selle eest!“ Piiblist on näha, et need, kes ignoreerisid Jumala prohvetite sõnu, hävisid. Nad „kuivasid kokku“, kibestusid ja surid, kuna neil puudus rõõm ja rahu. „Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist.“ (Heebrealastele 12:25).

Mu armsad, samal moel ei pääse ka meie Jumala viha eest – ei rahva -ega üksikisikutena. Jeesuse hääl on just praegu raputamas rahvaid, pannes värisema erinevad institutsioonid, juhid ja majandused. Ta ütleb tuultele: „Puhuge üle maa!“. Ta ütleb pilvedele: „Hoidke vihma kinni!“ Ta kuulutab kogu maailma majandusele: „Kõik ahnus – ole hukka mõistetud!“ Ühtlasi käsib Jumal: „Vanglad - värisege! Valitsused - värisege! Finantssüsteemid – värisege! Koolid – värisege! Sõjalised jõud – värisege! Kohtud ja seadusandlus – värisege! Kõik, mis siin maa peal on – värisege seni, kuni pole midagi järgi peale Jumala.“
Mitte Saatan pole see, kes kõike raputab. Kogu maailm rappub võiduka Kristuse hääle tõttu. See Jumala kuju on tõusnud väes oma troonile, öeldes sõna ja raputades kõike.

neljapäev, 10. aprill 2014

JUMAL RÄÄGIB SELGELT

Jumal räägib meiega selgelt veel tänapäevalgi. Tema taevane hääl kõlab võimsalt üle kogu maa ja see hääl tuleb läbi ühe isiku – Jeesuse – kes istub praegu Isa paremal käel. Pane tähele neid sõnu kirjast heebrealastele:

„Teie ei ole astunud käega katsutava ja tules põleva mäe ligi, ei sünguse, ei pimeduse, ei raju, ei pasunahääle ega niisuguse kõne kõla juurde, mille kuuljad palusid, et sellele ei lisataks ühtegi sõna; sest nad ei suutnud kanda seda korraldust: „Kui ka loom peaks puutuma mäe külge, siis visatagu ta kividega surnuks!”; ja see vaatepilt oli nii õudne, et Mooses ütles: „Ma olen kabuhirmus ja värisen!” - vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde, esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde, ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest. Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist. Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: „Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!” Sõnad „veel kord” näitavad kõigutatavate kui loodud asjade muutumist, et püsiksid kõigutamatud.“ (Heebrealastele 12:18-27).

Kujutad sa ette selle peatüki piltlikkust? Kui Jumal esimest korda kõneles, ütles rahvas: „Ära räägi enam meiega otse, vaid inimese kaudu.“ Mooses prohveteeris seepeale: „Nõnda nagu olete palunud, saab Jumal tõstma esile ühe prohveti. Ta saab olema täielikult inimene ja vahendama teile Jumala sõnu.“ Jeesus oli see tõotatud prohvet. Ta oli inimeseks kehastunud Jumal. Ta teenis siin maa peal kui inimene ja suured hulgad nägid Teda ka tõusmas taevasse inimese kujul. Nüüd aga omab Ta müstilist ihu, milleks on Tema kogudus. Samas on Jeesus endiselt lihast ja luust inimene, saades puudutatud kõigist inimlikest tunnetest, mida kogeme.
Ka tänasel päeval kõnetab Jumal meid taevast, andes teada, et Ta saab taaskord raputama kõike, mis silmapiiril.

kolmapäev, 9. aprill 2014

KÕNELGE MEILE MEELT MÖÖDA

Üks mees kirjutas meile hiljaaegu järgneva kirja: „Ma küll ei tea, kes lisas mu aadressi teie päevasõnade listi, kuid palun kõrvaldada see sealt koheselt. Ma lihtsalt ei talu teie sünget evangeeliumi kuulutust ja pidevat patu materdamist. Keegi meist pole täiuslik – ka teie mitte! Mul on kõrini teie hukule määravast evangeeliumist!“ Jesaja rääkis taolisest reageeringust, öeldes: „Sest nad on tõrges rahvas, valelikud lapsed, lapsed, kes ei taha kuulda Issanda õpetust, kes ütlevad nägijaile: „Ärge nähke!” ja ennustajaile: „Ärge ennustage meile tõtt, kõnelge meile meelt mööda, ennustage pettepilte, taganege teelt, lahkuge rajalt, jätke meid rahule Iisraeli Pühaga!” (Jesaja 30:9-11)

See väljend „kõnelge meile meelt mööda“ tähendab „kenasti, meelitavalt“. Ehk teisisõnu ütles Iisraeli rahvas: „Ärge rääkige meile enam halbu asju. Rääkige meile pigem heast käekäigust ja toredatest asjadest, mis meid ees ootavad. Aga kui mitte, siis kaduge me silmist!“ Ükski usklik, kes varjab pattu oma südames, ei taha iialgi võtta kuulda pühasid ja pattu paljastavaid sõnumeid. Taoline inimene põgeneb alati Püha Vaimu tõe sõna eest ja pöördub mõne sellise jutlustaja poole, kes võtab pattu kergemalt, pakkudes meelt mööda juttu ja meeldivaid prohveteeringuid.

Sa küsid nüüd, milline oli siis see karm sõnum, mille Jumala hääl oma rahvale Siinai mäel edastas? Ta ütles lihtsalt järgmist: „Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest…Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida…“ (5 Moosese 5:6-9).

See oli selge ja lahjendamata sõnum otse Jumala enda suust, mis oleks pidanud lennutama kogu ta rahva oma telkidesse, et hävitada seal jalamaid kõik oma ebajumala kujud. See oleks pidanud puudutama nende südameid ja tooma nad põlvedele. Kuid selle asemel kisendasid nad hoopis: „Ei mingit äikest, tuld ega maavärinaid enam! Ei mingit kuuldavat Jumala häält! Anna meile eestkostja, kes on meie sarnane ja las tema rääkida meiega. Siis me võtame kuulda ja kuuletume.“

teisipäev, 8. aprill 2014

ME VAJAME LEEBEMAT SÕNUMIT

„Aga Mooses vastas rahvale: „Ärge kartke, sest Jumal on tulnud teid katsuma, et teil oleks tema kartus silme ees, selleks et te pattu ei teeks!” (2 Moosese 20:20). „Kogu sellel teel, mida Issand, teie Jumal, teid on käskinud käia, et te jääksite elama, et teie käsi hästi käiks ja te pikendaksite oma päevi sellel maal, mille te pärite.“ (5 Moosese 5:33). Selle kõigega ütles Mooses: „Jumal ei ole te peale pahane. Seetõttu pole ka see majesteetlik kogemus midagi negatiivset. Ei. Ta lihtsalt tahab täita teid jumalakartusega. Ta tahab asetada teisse ühe võimsa relva ja Ta teebki seda, et võiksite elada võidukat elu kõik oma elupäevad.“

Sellele kõigele järgnes aga kõige ebaloogilisem loogika kogu Piiblis. Need juhid ütlesid Moosesele: „Sel päeval me nägime, et Jumal räägib inimesega, aga too jääb elama. Nüüd aga, miks peame surema? Sest see suur tuli põletab meid ära. Kui me veel edasi kuuleme Issanda, oma Jumala häält, siis me sureme. Sest kes kõigest lihast on nagu meie kuulnud elava Jumala häält rääkivat tule seest ja on jäänud elama?“ (5 Moosese 5:24-26). Ehk teisisõnu ütlesid nad Moosesele: „Me teame, et võime kuulda Jumalat kõnelemas tuleleegis ja jääda siiski elama. Kui aga peame kuulama otse Tema püha ja puhast häält, põletab see meid raudselt. Miks peaksime siis tahtma surra? Kogu maailma rahvast oleme me korra juba olnud need, kes on kuulnud Jumala häält ja jäänud elama.“

Seejärel annab Jumal meile pisut aimu sellest, mis on tegelikult toimumas: „Oleks neil ometi niisugune süda, et nad mind kardaksid ja peaksid alati kõiki mu käske, et nende ja nende laste käsi igavesti hästi käiks!“ (5 Moosese 5:29). Nad austasid küll Jumalat oma sõnadega, aga nende südamed olid Temast kaugel. Tsiteerides Jesajat: „See rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk.“ (Jesaja 29:13). Need isrealiidid olid nii pühendunud oma väikestele kuldkujudele, et miski ei suutnud hoida neid nende ebajumala kummardamisest. Lõpeks jõudis asi nii kaugele, et nad ignoreerisid isegi Jumala kuuldavat häält kõiges selle pühaduses ja maiesteetlikkuses.

Kui Iisraeli juhid ütlesid, et vajavad „leebemat sõnumit, muidu surevad“, oli neil enam kui õigus. Sest iga kord, kui paned tähele Püha Vaimu kuulutust, kuuldes Jumala võitud ja meeleparandusele kutsuvat sõnumit, sured sa kindlasti. Seda siis oma pattudele.

esmaspäev, 7. aprill 2014

USKUDES, ET JUMAL ILMUTAB OMA VÄGE by Gary Wilkerson

Taavet ei öelnud kunagi: „Mu isa käskis mul olla karjane – järelikult olin ma selleks parim. Võitlesin lõvide ja karudega ega kaotanud ühtegi oma lammastest.“ See oleks olnud muidugi hea tunnistus, kuid see poleks toonud au Jumalale. Ainuke Taaveti uhkustus peitus lauses: „Küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.” (1 Saamueli 17:37).

Olles ülemteenriks Babüloonias, pani Nehemja kuninga eest veini maitstes alati oma pea pakule. Kuid tema uhkustus Jumalas oli: „Ma taastan selle linna, et tuua au Jumala nimele.“ Nehemja koges, kuidas tal sees põletas, kui Jeruusalemma tänavail Jumala pilkamist kuulis, mistõttu ta oli otsustanud taastada selle linna müürid.

Moosese tunnistus ei peitunud klauslis: „Ma elasin vaarao kojas ja omasin suurt võimu!“ Ei. Tema uhkeldus peitus sõnumis: „Jumal kõnetas mind põlevast põõsast, mispeale läksin vaarao ette ja ütlesin: „Lase mu rahval minna!“ Tema uhkeldust võis kuulda ka Punase Mere ääres: „Egiptuse sõjavägi on uppunud merre!“

Uue Testamendi usklikel olid sarnased „uhkeldamise“ hetked. Stefanos, kes oli diakon, jagas toitu lesknaistele, mis juba oli juba iseenesest hea tunnistus. Kuid tema uhkeldamist väärt tunnistus tuli veelgi enam esile siis, kui ta uskmatule rahvahulgale kuulutas. Tema võitud kõne ajas rahva nii marru, et nad haarasid kivid ja loopisid ta nendega surnuks. Stefanose tunnistus oli kaheosaline: ta oli ristikoguduse esimene märter ja tema ustav ohver mõjutas hiljem juutide innukat ründajat Sauli.

Ma pole veel kohanud ühtegi kristlast, kes poleks mõelnud: „Kas elus Kristusega pole veel midagi enamat? Millal küll näeme Jumala väe ilminguid tulemas esile selle põlvkonna keskel?“ Võib-olla seisad silmitsi millegagi, mis nõuab Jumala sekkumist. Kui nii, siis see pole koht, kus öelda: „Hakkan rohkem kirikus käima!“ See on koht, kus öelda: „Usun, et Jumal saab ilmutama oma väge mu elus. Ta saab päästma mu abielu ja lapsed ning avaldama mõju mu töökaaslastele. Ta kingib mulle tunnistuse, mida uhkusega jagada.“

Selle sõnumi eesmärk pole kelleski süütunnet tekitada. Pigem on selle eesmärgiks õhutada me südamed üles ja taandada sageli kogetav hirm ning kahtlused. Osad on loobunud uskumast juba nii kaua, et nad isegi ei usu enam, et võiks saada mõne uhkeldamist väärt tunnistuse osaliseks, kuid – Jumala Sõna ütleb midagi muud!

laupäev, 5. aprill 2014

JÕU ALLIKAS by Claude Houde

Mõtle hetkeks kõigele, mis takistab sind ja seisab ees pärimast Kristuse pärandit. Need võivad olla sõnad, mis räägiti su üle alles siis, kui veel väike olid: ”Sa oled nii rumal! Sust’ ei saa iialgi asja! Ma lahkun, sest sinu pärast pole mõtet jääda.“ Mida iganes ka sulle pole öeldud, või mis iganes vastuseisu sa ka praegu ei kogeks – pea lihtsalt meeles, et see kõik on selleks, et hoida sind eemal imelisest elust Kristuses.

Joosua ütles oma rahvale: „Ärge kartke maa rahvast, sest nad on meile parajaks palaks.” (4 Moosese 14:9). Ehk teisisõnu – vastuseis just hoiabki meid alal; see toidab ja kosutab meid. Otseloomulikult on see täielikus vastuolus tavapärase mõtteviisiga. Meie peame ju vastuseisu millekski täiesti kohutavaks; millekski suuremaks kui me ise. Kõige selle taustal tunneme end kui väikesed rohutirtsud – need olukorrad hirmutavad ja heidutavad meid. Aga kuidas siis ikkagi vastuseis kosutab meid?

Mäletate, kui Jeesus Samaarias teenis ja Ta jüngrid Talle toitu otsima läksid? Nad tulid tagasi Jeesuse juurde ja julgustasid Teda sööma, kui Ta vastas neile: „Minul on süüa rooga, mida teie ei tea.” (Johannese 4:32). Ehk tegelikult ütles Ta: „Mul on üks jõuallikas, millest teie veel ei tea; te pole seda kunagi proovinud ega tea ka, kuidas see teid toita võib.“ Jüngrid pöördusid seejärel üksteise poole ja küsisid: „Tunnistage nüüd üles, kes Talle vahepeal süüa tõi?“ Kuid Jeesus selgitas: „Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud.” (Johannese 4:34). Ehk teisisõnu: „Minu toidus on see, kui seisan silmitsi otsese vastuseisuga Jumala tahtele ja võidan selle ära Jumala väega.“ Jeesus jätkas: „Eks te ise ütle, et veel on neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, mina ütlen teile: Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks!” (s 35). Ei oskagi öelda, kui palju kordi olen kuulnud kristlasi ütlemas, et lõikus on tulemas – suur päev, kus paljud leiavad tee Kristuse juurde. Kuid Jeesus ütles jüngritele: „Tõstke oma silmad ja vaadake – lõikus on juba siin! Juba valmis lõikuseks!“

„Nüüd saab lõikaja palka ja kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid rõõmustada.” (s 36). See, kes läheb välja lõikust koguma, saab ka oma palga, milleks on Jumala varustatus ja jõud. Need saavaks osa sellele, kes ütleb: „Issand, ma annan Sulle kõik, mis mul on. Olen valmis tegema Issanda tööd sõltumata vastuseisust, millega pean ehk silmitsi seisma, sest selles peitubki mu kosutus ja toidus.“

Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 4. aprill 2014

VARJATUD PATT

Kui Iisraeli rahvas Siinai mäe juures laagris oli, ümbritses neid korraga tihe pimedus ja uskumatult lõõskav tuli. Keset seda kõike kõnetas neid Jumal, mille kohta on Piiblis öeldud järgmist: „Need sõnad rääkis Issand mäe peal valju häälega tervele teie kogudusele tule, pilve ja pimeduse seest…“ (5 Moosese 5:22) Iisraeli rahvas oli keset seda kõike hirmust kange. Nad olid enam kui kindlad, et surevad enne, kui Issand on oma kõne lõpetanud. Lõpuks see hääl aga vaikis; välgusähvatused ja maa vappumine lõppesid ja üsna peagi tuli taas päike välja. Ümber vaadates nägi rahvas, et kõik nende kõrvalolijad on endiselt elus. Nad olid just äsja kuulnud elava Jumala kuuldavat häält ja jäänud ellu!

Niipea, kui see imeline ilming läbi sai, kutsusid Iisraeli vanemad ja hõimujuhid kokku koosoleku. Võiks ju eeldada, et tegu oli inimkonna ajaloo suurima ülistus –ja kiituskoosolekuga, kuid see polnud seda mitte. Hämmastaval kombel ütlesid vanemad Moosesele: „Me ei kanna selliseid kogemusi välja, mistõttu ei taha enam kuulda Jumala võimast häält. Kui Ta peaks veelkord meiega niimoodi rääkima, annaksime otsad. Seetõttu tahame tänasest alates kuulda Tema häält inimhääle vahendusel.“ Taoline reageering on üle mõistuse mõistetamatu. Kuidas saaks üldse keegi reageerida taolisele aulisele Jumala imele nii? Las ma öelda, kuidas. Seda vaid seetõttu, et iisraellaste südames oli varjatud pattu. Nad olid salajased ebajumalakummardajad.

Uskumatul kombel klammerdus see rahvas endiselt oma väikeste kuldsete ebajumalate külge, mille nad olid endaga Egiptusest kaasa toonud. Apostel Stefanos ütles nende ebajumalate kohta, et need on „kujud, mis te olite teinud, et neid kummardada“ (Apostlite teod 7:43). Iisraellased olid nikerdanud need Egiptuse kuldvasikate kujude järgi, et neid ülistada. Kord olid nad hüüdnud: „Sa päästsid meid Egiptusest. Sa oled meie Jumal!“, kuid nüüd, keset kõrbe, polnud nad siiski suutnud loobuda oma kohutavast ebajumalateenistusest. Stefanos nimetas neid „koguduseks kõrbes“ (Apostlite teod 7:38). Ta oli hämmingus sellest, et vaatamata sellele, et Jumal oli kõnetanud neid kuuldaval häälel, olid nende südamed siiski ebajumalaid teenivas Egiptuses. Ta ütles nende kohta: „Kuid meie isad ei tahtnud olla talle kuulekad, vaid tõukasid ta eemale ja pöördusid oma südamega Egiptuse poole.“ (Ap.7:39).

Põhjus, miks Jumala hääl pani selle rahva värisema ja tundma hirmu selle ees, et nad surevad, peitus selles, et nad leidsid end püha ja kõikvõimsa Jumala ligiolust, mitte mingi elutu ja nikerdatud kuju juurest. Tema Vaim oli kriipinud nende hinge ja nende teadvus mõistis neid hukka.

neljapäev, 3. aprill 2014

AIDATES KAASA PALVEABILISENA

Üks pastori abikaasa jättis ühe väga kahetsusväärse sõnumi meie teenistuse telefonivastajasse, mis oli öeldud üsna „pehme keelega“: „Vennas Dave, tuhanded pastorite naised joovad salajas selleks, et matta oma valu. See on see, mida ka mina teen. Lihtsalt selleks, et summutada oma valu.“ Teised jumalasulaste naised kirjutavad ja räägivad nende lagunevatest abieludest või oma abikaasade sõltuvusest pornograafiast.

Armsad, need on inimesed, keda aitan palves. Ma palun jumalasulaste ja nende perede eest, sest tean, et nad vajavad seda. Ühtlasi olen selgeks saanud, et abistav palve toimib. Piiblis on öeldud, et kui apostel Peetrus oli vanglas ahelais, „palvetas kogudus tema pärast lakkamatult Jumala poole.“ (Apostlite teod 12:5). Ja Jumal vabastas Peetruse imelisel moel! Pauluski ei palunud ainuüksi palveabi, aga oli ka ise abiks. Ta teadis, et evangeeliumi kuulutajana on see üks osa tema kutsumisest. Ta kirjutas filiplastele: „Kõigile Filippis olevatele pühadele…ning ülevaatajaile ja abilistele…Ma tänan oma Jumalat iga kord, kui ma teid meenutan, alati igas oma palves teie kõigi eest rõõmuga tehes eestpalvet…sest teie olete minu südames.“ (Filiplastele 1:1,3-4, 7).

Tead sa mõnda kristlikku õde või venda, kelle abielu on keset suuri torme? Kui nii, siis mida sa selle heaks teed? Räägid sa vaid teistele, et: „Küll on kahju, et nende abielu on karil!“ või kannad sa nende nimed Jumala ette ja seisad nende eest palves?

esmaspäev, 31. märts 2014

USKUDES, ET JUMAL ILMUTAB OMA VÄGE by Gary Wilkerson

Taavet ei öelnud kunagi: „Mu isa käskis mul olla karjane – järelikult olin ma selleks parim. Võitlesin lõvide ja karudega ega kaotanud ühtegi oma lammastest.“ See oleks olnud muidugi hea tunnistus, kuid see poleks toonud au Jumalale. Ainuke Taaveti uhkustus peitus lauses: „Küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.” (1 Saamueli 17:37).

Olles ülemteenriks Babüloonias, pani Nehemja kuninga eest veini maitstes alati oma pea pakule. Kuid tema uhkustus Jumalas oli: „Ma taastan selle linna, et tuua au Jumala nimele.“ Nehemja koges, kuidas tal sees põletas, kui Jeruusalemma tänavail Jumala pilkamist kuulis, mistõttu ta oli otsustanud taastada selle linna müürid.

Moosese tunnistus ei peitunud klauslis: „Ma elasin vaarao kojas ja omasin suurt võimu!“ Ei. Tema uhkeldus peitus sõnumis: „Jumal kõnetas mind põlevast põõsast, mispeale läksin vaarao ette ja ütlesin: „Lase mu rahval minna!“ Tema uhkeldust võis kuulda ka Punase Mere ääres: „Egiptuse sõjavägi on uppunud merre!“

Uue Testamendi usklikel olid sarnased „uhkeldamise“ hetked. Stefanos, kes oli diakon, jagas toitu lesknaistele, mis juba oli juba iseenesest hea tunnistus. Kuid tema uhkeldamist väärt tunnistus tuli veelgi enam esile siis, kui ta uskmatule rahvahulgale kuulutas. Tema võitud kõne ajas rahva nii marru, et nad haarasid kivid ja loopisid ta nendega surnuks. Stefanose tunnistus oli kaheosaline: ta oli ristikoguduse esimene märter ja tema ustav ohver mõjutas hiljem juutide innukat ründajat Sauli.
Ma pole veel kohanud ühtegi kristlast, kes poleks mõelnud: „Kas elus Kristusega pole veel midagi enamat? Millal küll näeme Jumala väe ilminguid tulemas esile selle põlvkonna keskel?“ Võib-olla seisad silmitsi millegagi, mis nõuab Jumala sekkumist. Kui nii, siis see pole koht, kus öelda: „Hakkan rohkem kirikus käima!“ See on koht, kus öelda: „Usun, et Jumal saab ilmutama oma väge mu elus. Ta saab päästma mu abielu ja lapsed ning avaldama mõju mu töökaaslastele. Ta kingib mulle tunnistuse, mida uhkusega jagada.“

Selle sõnumi eesmärk pole kelleski süütunnet tekitada. Pigem on selle eesmärgiks õhutada me südamed üles ja taandada sageli kogetav hirm ning kahtlused. Osad on loobunud uskumast juba nii kaua, et nad isegi ei usu enam, et võiks saada mõne uhkeldamist väärt tunnistuse osaliseks, kuid – Jumala Sõna ütleb midagi muud!

reede, 28. märts 2014

PALVEABILISED

Paulus oli nii teadlik oma vajadusest teiste eestpalvete järele, et ta lausa anus „palveabiliste“ järgi kõikjal, kus ta käis. Ta anus roomlasi: „Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi ja Vaimu armastuse läbi võitlema koos minuga palvetes Jumala poole minu eest, et ma pääseksin...“ (Roomlastele 15:30-31). Ühtlasi palus ta ka tessalooniklasi: „Vennad, palvetage meie eest!“ (1 Tessalooniklastele 5:25)

Kreekakeelne tähendus sõnale „võitlema“ on „võitlema koos minuga kui palvepartner; maadlema minu eest palves.“ Paulus ei palunud, et teda aidataks kiiresti „troonile“. Küll aga anus ta: „Võidelge minu eest palves. Pidage vaimulikku sõda nii minu kui evangeeliumi pärast.“

Kui Paulus oli vanglas, valmis loobuma oma elust, õhutas ta filiplasi palvetama iseenda pärast: „Sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu.“ (Filiplastele 1:19). Paulus teadis, et ta on väljavalitud mees ja et Saatana hordid olid väljas teda hävitamas. Nõnda samuti on iga tõelise evangeeliumi kuulutajaga. Iga pastor, jutlustaja ja evangelist vajavad palveabilisi, kes nende eest pidevalt palvetaks. Võin kinnitada, et ma ei kirjutaks teile neid ridu praegu, kui mul poleks palveabilisi, kes poleks seisnud minuga läbi kõigi nende aastate. Mulle tuletati seda hiljaaegu järjekordselt meelde, kui Euroopas ühte jumalasulaste konverentsi ja õhtusi krussaade läbi viisin. Kogu selle aja andis Jumala Vaim mulle väga selgelt mõista, et olen kantud suure hulga eestpalvetajate palvetest.

Nizzas, Prantsusmaal, ei arvata ameeriklastest suurt palju midagi; veel vähem Ameerika evangelistidest. Seetõttu olid kõik õhtuse krussaadi pärast mures, mõeldes: „Kas see läheb üldse läbi?“ Prantsusmaa on tuntud oma skeptitsismi, ateismi, agnostitsismi ja uskmatuse poolest. Pealegi polnud seal eales varem sellist üritust toimunud nagu meie plaanisime. Samas aga – kui õige aeg kätte jõudis, tuli sinna tuhandeid inimesi. Ja just siis tundsin ma end kõige abitumana. Mul polnud aimugi, mida jutlustada, sest iga teema, millele olin mõelnud, ei tundunud kuidagi sobivat. Olime mu tõlgiga mõned mu märkmed üle vaadanud, kuid ükski ei tundunud sobivat tolleks õhtuks. Seetõttu hoiatasin teda ette, et mul pole aimugi, millest saan rääkima.

Samas aga, ühel hetkel lavale astudes, langes Püha Vaim võimsalt mu üle ja ma kogesin tuhandete eestpalvetajate palveid toetamas mind. Hakkasin rääkima ja Püha Vaim täitis mu suu õigete sõnadega. Kõnelesin 40 minutit ja kogu selle aja valitses selline vaikus, et oleks võinud kuulda nõela kukkumist. Lõpetades ütlesin lihtsalt: „Kui vajate Jeesust, tulge palun ette“ ja sajad inimesed tulid.

neljapäev, 27. märts 2014

JÄRJEPIDEV PALVE

Mõned piibliõpetlased väidavad, et see on uskmatus, kui palume Jumalalt midagi ikka ja jälle. Kuid see ei vasta tõele ja on nõrgestanud paljude usku. Jumal on käskinud meid paluda, otsida ja paastuda – hüüda Ta poole siiralt ja kogu südamest (vt Matteuse 7:7).

Juba aegade algusest peale on tõelised Jumala sulased pööranud Ta tõotused palveiks:
  • Jeesus teadis, et Ta Isa tõotas Talle kõike juba enne maailma rajamise algust ja ometigi veetis Ta palves tunde, paludes Jumala tahte sündimist siin maa peal. Ta rääkis isegi ühe tähendamissõna, mis illustreeris järjepidevat palvet. See hõlmas endas „pealetükkivat lesknaist“, kes nõudis kohtunikult õigust seni, kuni selle sai (vt Luuka 18:1-8). 
  • Jumal andis Hesekielile võrratuid prohveteeringuid Iisraeli taastamise kohta, tõotades, et tema rahva varemed muutuvad kui Eedeni aiaks. Samas aga ütles Issand, et see sõna ei täitu ilma palveta: „Veel sedagi ma luban Iisraeli sool paluda mul teha nende heaks…“ (Hesekieli 36:37). Ehk teisisõnu: „Ma olen teile andnud küll tõotuse, aga ma tahan, et te paluks selle täitumise pärast. Otsige mind kogu oma südamest, kuni näete selle täitumas. Ma teen, mida olen tõotanud, kuid esmalt peate seda paluma.“ 
  • Taaniel oli lugenud Jumala tõotusest Jeremijale (Taanieli 9:2), mille kohaselt Iisrael pidi saama taastatud peale 70 aasta möödumist. Kui Taaniel nägi selle määratud aasta saabumist, oleks ta ju võinud usus oodata, kuni Jumal selle tõotuse täide viib, kuid selle asemel heitis see jumalakartlik mees silmili maha ja palus kaks nädalat, kuni nägi Jumala tõotuse täituvat. 
Vana Testamendi ajal kandsid Iisraeli preestrid oma rinnaplaadil kõikide Iisraeli suguharude nimesid. See sümboliseeris seda, et inimeste vajadused olid pidevalt preestri südames ja palvetes. Kristlaste jaoks kannab see tänapäeval võrratut võrdpilti Kristusest, kes kannab meid oma südames ja esitab kõik me vajadused Isale. Veelgi enam – iga tänapäeva kristlane on kui preester Issanda ees, mistõttu meie peaks kandma teiste vajadusi oma südameis (vt Jaakobuse 5:14-16).

kolmapäev, 26. märts 2014

EI MINGEID POOLETOOBISEID PALVEID

Issanda sulased – me elame pidevas ohus vaenlase poolt. Meie armastus Jeesuse vastu on ohuks kogu põrgule, mistõttu me ei saa lüüa kaasa üheski pühas töös, ilma arvestamata Saatana kõikvõimalike lõksudega.

Üks abielunõustaja helistas mulle hiljaaegu ja ütles: „Kuhu iganes ma ka kirikus ei vaataks – paarid lähevad lahku igal pool. See on kui Kristuse Ihu tabanud katk.“ Kuulen pidevalt kõikvõimalikest põhjustest, mis tekitavad tormi kristlikes kodudes: ebakõlad, ebapiisav suhtlemine, kiindumuse kadumine, truudusetus. Tegelikkuses aga on see nii palju enamat – rünnak otse põrgust kõigi Jumala pühade vastu.

Purunenud kodud mittekristlaste seas pole just suurim müsteerium, kuid Jumala õigete seas on taolistel keeristel omad põhjused. Mõelge korra. Kuidas on võimalik, et pühendunud kristlased, kes on aastaid kuulanud jumalakartlikku õpetust, kaotavad korraga meelevalla omaenda kodus? Nad teavad enam kui hästi, et Jumala lepingus peitub nende jõud. Nad teavad, et Jumal on tõotanud hävitada iga saatanliku väe, mis tõuseb nende vastu. Aga miks siis ometigi Saatan ikka võimutseb? Miks on kristlaste abielud pideva löögi all? Mina usun, et seetõttu, et üks abielu osapooltest on avanud ukse saatanlikule eksiarvamusele. Võib-olla on lausa mõlemad osapooled teinud teatud kompromisse oma elus või muutunud vaimselt laisaks. Ja nüüd on mässav Kurat saanud jala ukse vahele nii nende südameis kui kodus.

Juhul, kui ka sina oled taolise rünnaku all, peaksid esitama sama küsimuse, mille jüngrid esitasid: „Isand, miks ei suuda me neid deemoneid välja ajada?“ Jeesus vastas, et on teatud deemonlikke sidumisi, mis ei allu vaid käte peale panemisele või südantlõhestavale ühekordsele palvele. Need köidikud on nii tugevalt kinnistunud, et neist lahti saamiseks ei aita muu kui vaid alaline palve ja paast. Samas on tänapäeva kogudused otsekui koomas selles osas, mis puudutab palve väge. Miljonite silmad oleks kui looritatud, mistõttu Jeesus on viimane, kelle juurde nad hädaolukorras pöörduvad. Nad on hüljanud oma salajase palvekambri ja pöörduvad pigem psühholoogide, nõustajate, raamatute ja sõprade poole – ükskõik, mille, aga mitte Issanda poole.

Kui sa ütled, et su abielu on karidel, aga sa tahaks selle siiski päästa, siis huvitav, kui palju aega sa veedad vaid Jumalaga? Kui palju kordi oled sa kasvõi tunnikski teleka välja lülind’, et istuda Jeesuse jalge ees ja puistata Talle oma südant? Kui mitu söögikorda oled sa vahele jätnud, et paastuda oma abielu pärast?
„Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda. „ (Jaakobuse 5:16)

teisipäev, 25. märts 2014

PALVE FOOKUS

Palve on sageli üks kõige isekamaid valdkondi kogu kristlase elus. Sest kui mõelda sellele, keskenduvad enamus me palveid meie endi vajadustele. Meie palvete kaks peamist teemat on meie isiklik vaimne kasv ja meie pere ning sõprade vajadused. Vahel harva võib muidugi juhtuda, et sirutume ka kaugemale omaenda väikesest maailmast ja palume teiste eest. Kuid tavaliselt, kui lubame kellelegi: „Ma palvetan su eest!“, me seda siiski ei tee. Või kui, siis ainult korra, unustades peagi ta vajadused.

Olen hiljaaegu uurinud omaenda palveelu Piibli valgel ja kogenud süütunnet oma palvete kitsarinnalisuse –ja piiratuse pärast. Nii nagu enamus usklikke, veedan ka mina palju aega palves, otsides Jumalat oma vaimse elu suhtes. Hüüan Ta poole, et Ta muudaks mind pühamaks ja rohkem enda sarnaseks; et Ta jagaks mulle juhtnööre eluks ja võiaks mu teenistust. Ma naudin seda kallist osadust Temaga, Teda vaikselt ülistades ja Tema ligiolus kosutust leides. Ühtlasi palun ma igapäevaselt oma pere eest. Palun, et Jumal kaitseks mu lapsi vaenlase salasepitsuste eest; palun, et mu pojad oleks kui puud, mis istutatud Jumala veeojade äärde; et mu tütred oleks kui lihvitud kivid Tema kojas ja mu lapselapsed armastaks Jeesust. Palun ka me koguduse murede pärast. Ühtlasi teen eestpalveid üksikisikute pärast, kes on raskustes ja misjonäride ning teenistuste pärast, keda me toetame.

Sa võid nüüd öelda: „Aga see kõik on ju äärmiselt kiiduväärt, vend Dave. On hea teada, et sulged end oma palvekambrisse koos Issandaga, Temaga suheldes ja kõigi nende vajaduste pärast paludes.“ Kuid Jumala Sõna kohaselt armsast osadusest ainuüksi ei piisa. Jah, selles peitub meie vaimse kasvu saladus ja midagi imelisemat annab siin maa peal üldse kogeda. Samas aga – kui läheme Jumala trooni ette ainuüksi iseenda kasvu ja vajaduste pärast, oleme isekad. Me lihtsalt ei saa eirata palvet kõigi tõsiste vajaduste pärast ka me ümber.

„Siis ta ütles oma jüngritele: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!” (Matteuse 9:37-38).

esmaspäev, 24. märts 2014

JUMALAST ANTUD UNISTUSED JA UNENÄOD by Gary Wilkerson

1 Moosese 37:5 on öeldud, et: „Kord nägi Joosep unenäo.“ Jumal kõnetas Joosepit otse tema unenägude kaudu ja ta ei kohkunud neist tagasi, vaid lasi neil hoopis sütitada jumaliku ambitsiooni oma südames. Sõna unenägu mainitakse Piiblis 113 korda ja üle 30 salmi neist on seotud Joosepiga.

1 Moosese 37:5 jätkub: „…ja jutustas selle oma vendadele; seejärel hakkasid need teda veel enam vihkama.“ Paljud meist häbenevad unenägusid või unistusi, mille Jumal on me südamesse pannud ja osa sellest on tingitud hirmust selle ees, mida teised neist arvavad. Samas aga – seni kuni me ei räägi neid jumalikke asju välja, ei saa need ka iialgi sündima. Oma unenäole või unistusele hääle andmine on juba ususamm omaette.

Minu unistuseks oli aastaid juhtida sellist elujõulist kogudust nagu Springs’i Kogudus (The Springs Church), aga igakord, kui sellest unistusest rääkisin, nägin inimeste kahtlevaid pilke. Mul oleks nii kerge olnud langeda nende kahtluste alla; seda enam, et olin sinnamaani olnud alati ju vaid väikeste koguduste pastor. Kuid tänu Jumalale, et Ta Vaim julgustas mind jätkuvalt ütlema „jah“ unistusele, mille Tema ise oli pannud mu sisse ja usaldama, et Tema teeb selle ka teoks.

Pole midagi hullemat, kui anda järgi ahvatlustele, mis hävitavad Jumala poolt antud unistuse. Ka Joosep oleks võinud patule järgi anda, kui Pootifari naine teda võrgutada püüdis. Kuid kui sa elad Jumalale, teed endast kõikvõimaliku, et Teda mitte kurvastada. Joosepi väärikus ajas Pootifari naise marru, kuid ta seisis õige asja eest, kui temaga magamast loobus. „Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?” (1Moosese 39:9).

On aeg, et haaraksid taas unistuse järele, mille Jumal sulle ammu aega tagasi andis. Võid küll ise mõelda, et oled kuhugi „kaevu“ kinni jäänud ja tegu on ühe lõputu katsumusega, kui samas Jumal valmistab sind ette Tema auväärseks teenimistööks. Või kardad sa unistada? Siis palu, et Jumal asendaks su hirmu usuga. Tuled sa ehk perest, kus asjad ei toiminud hästi? Luba Jumalal juhtida end sõltumata vanadest haavadest. Või kardad sa, et oled liialt kaua pattu teinud? Siis pea meeles Tema tõotust minna iga ühe oma lamba järgi, kes on eksinud.
Jumal tervitab igat patust astuma usuellu ja päästab iga oma uskuva sulase ükskõik millisest august, kuhu nad ka langenud poleks. Ära lase millelgi takistada seda kõrget kutsumist, millesse Jumal sind kutsub. Ta tahab asetada su jalad kiiremale rajale, mis toob au Tema nimele.

laupäev, 22. märts 2014

KUIDAS ÄRKAMINE ALGAB by Jim Cymbala

Uurides suurte ärkamiste minevikku, leiad sealt alati mehi ja naisi, kes igatsesid näha oma hetkeolukorda muutumas – nii iseendas kui oma kogudustes. Nad hüüdsid lakkamata Jumala poole, paludes ärkamist, mis omakorda tähendas enam palvet. Otsekui Psalmis 80, kus Aasaf kurdab oma aja nutuse olu üle: selle langenud müüride ja hädas olevate loomade pärast, mahapõlenud viinaaedade pärast. Kuid siis salmis 19 anub ta: „Elusta meid, siis me kuulutame sinu nime!“

Püha Vaim on palve Vaim. Ainuüksi siis, kui oleme täis Vaimu, tajume ka vajadust Jumala järele, kuhu iganes me ka ei pöörduks. Võime sõita autos, kui korraga me vaim hakkab saatma Jumala poole kõikvõimalikke palveid ja eestpalveid. Otse seal – keset liiklust.

Kui me kogudused ei palveta ja me rahval puudub nälg Jumala järele, siis mis tähtsust sel on, kui palju inimesi me jumalateenistustel käib? Mil moel peaks see Jumalale muljet avaldama? Või kujutate te ette ingleid rääkimas: „Oi, millised kirikupingid! Lausa uskumatu, kui ilusad need on! Oleme siin taevas neist aastaid rääkinud. Ja see, kuidas need astmed nii kenasti sinna kantslini lähevad – lihtsalt imeline!“

Kui me ei taha kogeda Jumala lähedust juba siin maa peal, siis miks peaksime üldse tahtma veel taevasse minna? Sest seal on Ta kõige keskpunkt. Kui me ei naudi Tema ligiolu juba siin ja praegu, ei saa ka taevas olema taevas me jaoks. Sest miks peaks Ta saatma sinna kedagi, kes ei igatse Ta järgi kirglikult juba siin maa peal?

Siinkohal ei taha jätta muljet, nagu meid mõistetaks õigeks meie palvete või muude pühendumist peegeldavate tegude pärast. Ma pole mingi käsumeelne variser. Kuid samas ärgem ka põigakem kõrvale tõsiasjast, milline taevas kord olema saab: paik, kus nauditakse Jumala ligiolu ja võetakse aega, et Teda armastada, kuulata ja kiita.


__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 21. märts 2014

IGAVESTI TEMA!

Võid ehk endamisi mõelda, kui mitmeid kordi küll Issand sulle seda ühte ja sama pattu veel andestab? Ole rahus – tema imeline andestus on piiramatu! Iga kord, kui teed pattu, võid minna Jeesuse juurde ja leida päästet. Samas aga, Jumala andestus pole ei rumal ega ka pime. Jah, sa võid olla kindel, et me Taevane Isa andestab meile, kuid mingil hetkel Ta ka karistab meid, et hoida meid jätkuvast patustamisest.

Kui me 4 last olid veel väikesed, pidin neid väära käitumise pärast karistama. Kutsusin nad oma tuppa, et neile laksu anda, mispeale nad puhkesid nutma ja hüüdsid: „Ei, issi! Mul on kahju! Palun anna andeks!“ Ma andsin neile andeks, kuid see ei takistanud mind neile laksu andmast. Ma teadsin, et kui ma seda ei tee, muutub kogu see lugu tühiseks nende jaoks – pigem naljaks kui distsiplineerimisallikaks. Nõnda samuti on ka Jumala seadused selleks, et tuletada meile meelde nii Ta pühadust kui Ta teid nagu sedagi, et Ta mõtleb, mida ütleb!

Las ma jätta sulle ühe lootuse sõna. Kui tunned just praegu, et pind su jalge alt on patu tõttu kõikuma löönud, siis tahan julgustada sind. Jumal kutsub sind korrale, kuna armastab sind. Ta tahab, et teaksid, mis tunne on karta Jumalat! Aga mida see täpsemalt tähendab – karta Jumalat? See tähendab võimet öelda: „Ma tean, et mu Isa armastab mind. Olen turvaliselt ja igavesti Tema kätes ning tean, et Ta ei hülga mind iial. Ta kogeb mu valu, kui millegagi maadlen ja on kannatlik minuga, kui sõdin patu vastu. Ta on alati valmis andestama mulle, millal iganes Teda appi hüüan, aga samas tean ka seda, et Ta ei lase mul kuritarvitada oma Sõna, olles jätkuvalt sõnakuulmatu selle suhtes. Seetõttu Ta ka ei säästa mind, sest Ta armastab mind liialt palju.“

Selles peitubki kogu asja tuum. Jumal tahab, et võtaksime vastu Tema andestuse, et võiksime kogeda aukartust Tema ees. „Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.“ (Psalmid 130:4). Kui kogeme kartust Jumala ees, tahame teha enamat kui vaid kuuletuda Talle. Me tahame olla Talle meelepärased; tahame tuua naeratuse Ta suule ja see on kogu püha jumalakartuse õnnis tulemus.

neljapäev, 20. märts 2014

VAID USU KAUDU

Jeremija 31:34 peitub imeline tõotus, mis paneb aluse kogu Uuele Lepingule: „Sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.“ Paulus lisab sellele Uues Testamendis: „Ning teid, kes olite surnud üleastumistes…teid on Jumal koos Kristusega elavaks teinud, andestades meile kõik üleastumised.“ (Koloslastele 2:13). Jumal on tõotanud andestada meile – andestada meile kõik meie patud. Samas aga, see andestuse tõotus kehtib vaid teatud inimestele. See kehtib ainult neile, keda nende patud on haigeks teinud ja purustanud; kes on kogenud süütunde sügavaimaid sügavikke, kannatanud välja Püha Vaimu poolse hinge läbiuurimise, parandanud meelt ja pöördunud usus Kristuse poole! Ütles ju Jeesus isegi, et: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!”, ei saa taevariiki.“ (Matteuse 7:21).

Kahjuks aga leidub suurel hulgal kristlasi, kellele ei valmista nende patt mingit muret; nende salajased patused harjumused ei häiri neid karvavõrdki. Nad on veennud iseennast selles, et Jumal on nii armuline ja nii täis armu, et Ta annab neile andeks isegi siis, kui nad põikpäiselt oma patustamist jätkavad. Kuid see pole nii! Nad on harjutanud end võltsrahuga, mis tõrjub eemale igasuguse Püha Vaimu poolt läkitatud patutunnetuse või enese läbikatsumise. Nad on otsinud andestust ilma, et nende süü oleks küpsenud jumalakartlikuks kurvastuseks.

Samas pole Jumala andestus muul moel kättesaadav kui vaid usu kaudu. Sellest pole võimalik mõistusega osa saada. Kristuse kingitus meile oma lunastava vere näol, on nii sügav, armuline ja müstiline, et see ületab igasuguse inimmõistuse. Seetõttu ka, kui kogeme hukkamõistu, hirmu ja süüd oma üleastumiste pärast, seisab Taevane Isa armastavalt me kõrval, olles valmis meile iga kell andestama. Kuid nii Kristuse veri, Isa armastus kui ka Issanda igatsus meile andestada, on õnnistused, mida võib teada ja kogeda vaid usu kaudu: „Et aga Seaduse kaudu ei saa ükski õigeks Jumala ees, on ilmne, sest usust õige jääb elama.“ (Galaatlastele 3:11).

kolmapäev, 19. märts 2014

ISSAND ON HEA JA VALMIS ANDESTAMA

Palju kristlased saavad nii haaratud oma läbikukkumistest, et langevad seeläbi ajapikku lõksu, kus on tunne, et enam ei aita miski. Jesaja kirjutas taolistele usklikele: „Sina vilets, vintsutatu, trööstimatu!“ (Jesaja 54:11).

Mõned taolistest usklikest saavad mingi hetk Jumala peale pahaseks. Nad väsivad ootamast, kuni Ta midagi teeb ja hüüavad süüdistavalt Ta poole: „Issand, kus sa küll olid, kui ma Sind vajasin? Ma hüüdsin Su poole, et leida abi, aga Sa ei vastanud mulle. Olen teinud kõik, mida olen osanud ja ometi pole saanud sest’ vabaks. Ma olen tüdinud pidevast meeleparandusest ja nutust, kui miski ei tundu nagunii muutuvat.“ Paljud taolised usklikud loobuvad lihtsalt püüdmast ja annavad järgi oma himudele.

Teised langevad vaimsesse apaatiasse. Nad on veendunud, et Jumal lihtsalt ei hooli neist enam. Nad ütlevad iseendale: „Minu tee on varjul Issanda eest ja mu õigus läheb mööda mu Jumalast?” (Jesaja 40:27). „Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud.” (Jesaja 49:14).

Samas on ka neid, kes keskenduvad ainuüksi oma patule, püüdes hoida end pidevas patutunnetuse seisus. See omakorda tekitab neis aga üha enam segadust, pannes neid hüüdma: „Meie üleastumised ja patud on meie peal ja nende tõttu me hääbume; kuidas me siis võiksime jääda elama?“ (Hesekieli 33:10). Kuid kogu me olukord ei tohiks päädida vaid patutunnetusega. See, et süütunne ja kurvastus meid meie patu pärast alanduma panevad, ei tähenda veel, et peaksimegi nende tunnete alla jääma. Jah, need on mõeldud selleks, et panna meid tundma, kuidas me omas jõus ei suuda midagi, aga samas ka selleks, et juhtida meid võiduni, mis ristil saavutati.

Peale kõike oma nuttu ja hala Jumala ees, lõpetas Taavet selle järgneva tunnistusega: „Kuid sinu käes on andeksand.“ (Psalmid 130:4). Püha Vaim hakkas täitma ta hinge mälestustega Jumala armust ja talle meenus kõik, mida ta oli õppinud Isa andestava loomuse kohta. „Aga sina oled andeksandja Jumal, armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest.“ (Nehemja 9:17). Peagi tundis Taavet suurt rõõmu, meenutades iseendale: „Sest sina, Issand, oled hea ja andeksandja, ja rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad.“ (Psalmid 86:5).

laupäev, 15. märts 2014

VÕTI by Carter Conlon

„Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.“ (Matteuse 7:12). Selle kõige läbi oleks Jeesus otsekui öelnud: „Kui mul on valus, tahan, et keegi tuleks ja lohutaks mind. Kui oleksin omadega kadunud, tahaksin, et keegi tuleks ja teeks ükskõik, mida, et mind sellest olukorrast välja aidata.“

Mida iganes sa tahad, et teised sulle teeksid – tee seda sama ka neile. Selles peitub tegelikult kogu võti avamaks kõiki allikaid, mida Jeesus ütleb, et võime paluda Ta käest. Selles peitub võti talumaks kõigi nende põlgust, kes Jeesusele vastu seisavad ja võti olemaks lahke oma vaenlaste vastu. See on Jumala süda, mis ütleb: „Ma ei taha, et keegi läheks hukka!“ ja see on ka põhjus, miks lased endale vastu vahtimist anda ja mitte kätte maksta. Selles peitub võti olemaks rõõmus ja armastav oma tööpaigas, isegi kui teised su ümber on ebaviisakad su vastu.

Selle piiblisalmi lõpus olev tõotus ütleb järgmist: „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule.“ (Matteuse 7:24-25). See maja oli rajatud Jumala tööle siin maa peal. See oli ka põhjus, miks Paulus pidas vastu hukkuval laeval, seistes seal ja viies läbi leivamurdmist, julgustades mehi turvakaalutlustel ujuma turvalisse paika (vt Apostlite teod 27). Küsimus oli Jumala aus ja teistes, mitte Pauluse enda ellujäämises. Paulus nägi midagi, mida tavainimesed ei näinud. Nii laeva kapten kui ka teised sellid ei näinud seda, aga Pauluse silmad olid avatud ja seetõttu sai talle ka osaks imeline nägemus, kuna ta oli otsustanud olla kasutatud Jumala nime auks ja teiste kasuks. Ta oli seda tüüpi inimene, kelle laternas on viimseil päevil õli (vt Matteuse 25:1-13).

Tahan julgustada sind uurima Matteuse 5-7 peatükki. Olen ise lugenud neid peatükke ikka ja jälle ning usun, et neis peitub selge visioon sellest, milline üks kristlase elu peaks välja nägema. Mida enam neid peatükke loed ja uurid, seda enam ka mõistad, et ei suuda elada seda elu omas jõus – sa vajad ka Jumala väge. Seetõttu Jumal ütlebki: „Palu kohe praegu!“ (Matteuse 7:7).


__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 14. märts 2014

HÜÜA APPI TEMA NIME

„Ma olen jõuetu ja puruks pekstud koguni; ma oigan oma südame ägamise pärast. Issand, kõik mu igatsus on sinu ees, ja mu ohkamine pole peidetud sinu eest.“ (Psalmid 38:8-9). Oled sa sama meeleheitel kui Taavet oli? Oled sa sulgenud end Jumalaga ühte, langenud silmili Ta ette ja hüüdnud Ta poole? Vaikne, igav ja nüri palve ei muuda midagi. Kui sa ei vala oma südant välja Jumala ees, ei taha sa niivõrd paranemist kuivõrd sellest olukorrast pääsemist! Seetõttu pead hüüdma sama kõvasti kui Taavet: „Issand, kuule mu anumist! Ma ei lase Sust’ enne lahti, kui oled mulle vastanud!“

Las ma illustreerida sulle pisut Taaveti meeleheidet. Kujuta ette, et oled teel koju ja niipea, kui oma kodutänavale pöörad, näed seal tuletõrjeautosid seismas oma maja ees. Must suits tungib läbi aknaraamide ja leegid on kohe, kohe lahvatamas ning sa tead, et su abikaasa ja lapsed on majas lõksus. Ütle mulle, kui rahulik ja vaikne sa sel hetkel oleks? Kui kaua sa seal tegevusetult seisaks, lootes, et tuli iseenesest kustuks? Seisaksid sa seal vaikselt ja paluksid: „Jeesus, ma loodan südamest, et teed sellele tulekahjule lõpu.“? Ei! Kui su südames oleks vähegi armastust, tormaksid sa läbi suitsu majja ja püüaks midagi teha!

Kui su abieluga on jama, on su maja tules ja su suhe särinal õhku lendamas. Kui lased sel tulel jätkuvalt põleda, jääd ilma kõigest. Seetõttu, on sus’ jumalakartust oma abielu suhtes? Kas süütunne ja hukkamõist vaevavad su südant sinu osa tõttu abielu lagunemises? Kui nii, siis ära püüa kergendada asjaolusid. Jumal saadab sulle oma range sõna, kuna armastab sind. Ta hoiatab sind armulikult, püüdes sind äratada enne, kui end lõplikult hävitad. Nii et jookse Ta juurde ja palu innukalt. Kogu tervenemine saab alguse Tema nime kogu südamest appi hüüdes!

neljapäev, 13. märts 2014

ON’S VEEL ÜLDSE LOOTUST?

Taavet hüüdis suures meeleheites Jumala poole: „Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!“ (Psalmid 130:2). Mulle tundub see kui otsi andva mehe anumisena. Ilmselgelt polnud Taavet lihtsalt „mingeid palveid pobisemas“. Ta oli silmili maas – murtud, kahetsev ja Jumalat anuv kogu südame soppidest. Taavet teadis, et ta hing vajas vabastust ja selle leidmiseks pöördus ta ainuüksi Jumala poole, võttes selle kokku järgnevalt: „Olen kohutavas seisus ja ainuüksi Jumal saab mind aidata selles. Ma ei saa toetuda nõustajatele, sõpradele või isegi pereliikmetele. Mu ainuke lootus on palves, mistõttu hüüan Jumala poole ööd ja päevad seni, kuni Ta kuuleb mu hüüdu!“

Paljude kristlaste abielud vajavad hädasti seda sama vabastust, mida Taavet otsis. Näen üle kogu me maa abielupaare, kes on uppumas meeleheitesse. Abikaasad küll väidavad, et armastavad üksteist, kuid nende suhtlemine on kõike muud kui inimlik. Nad on enam sõbralikumad võõraste kui üksteise vastu. Nende kodu on ajapikku muutunud jääkülmaks õeluse kantsiks. Nad ise küll ei tea seda, aga nad on otseses vabalangemises hävingusse ja nende suhe on kiirkäigul väljumas kontrolli alt. Võib-olla on sinugi abielu langenud nii sügavale kui veel langeda annab ja sina ja su abikaasa olete omadega täitsa põhjas, ärgates igal hommikul mõttega: „On’s meil veel üldse lootust?“

Mu armsad, aeg on oma olukorra suhtes silmad lahti teha. Olete langenud sügavale kuristikku, mis on täis jumalakartmatuid suhtumisi ja kus olukord ei lahene lihtsalt iseenesest. Seetõttu, kui te midagi ette ei võta, läheb asi ainult hullemaks, kuniks üks teist hävitab selle abielu lõplikult. Seetõttu ärgake kohe kuulma Püha Vaimu häält! Te abielus on pattu ja te mõlemad – nii sina kui su abikaasa – olete seda teinud. Peate selle looga tegelema või muidu jääte sinna pimeduse auku igaveseks.

Kuid kellele te oma valu viite? Valate te oma südame välja oma parima sõbra ees? Kui nii, siis kas olete kindlad, et seda tehes ei süüdista vaid oma abikaasat? Või kui käite nõustaja juures, olete te ikka kindlad, et ei otsi sealt vaid õigustust abielu võimalikuks lõpetamiseks? Palun ärge saage minust valesti aru! Olen igati abielunõustamise poolt. Kui aga tahate tõesti jõuda probleemi tuumani, on selleks vaid üks koht – ei pea otsima kusagilt kaugemalt kui omaenda südamest! See patt on otse seal, te endi südames, mistõttu peate armu saamiseks hüüdma otse Jumala poole, nagu Taavet seda tegi.

kolmapäev, 12. märts 2014

TÕE NOOL

Enamus kristlasi tunneb kergendust, et nad pole kaasatud Pauluse „surmapattude“ nimekirja: „Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki!“ (1 Korintlastele 6:9-10). Paljud usklikud pingutavad täiega selle nimel, et mitte kuritarvitada Jumala armu ja ometi mõistavad, et nende usuelu ei vea Jumala pühade standardite kohaselt välja. Lugedes järgmist salmi, kogevad nad kui läbilõikavat tõenoolt: „Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.“ (s 11). Korraga meenub neile mõni nende salajane patt, millest nad pole suutnud lahti öelda ja nad mõtlevad endamisi: „Oota, aga – kui mind on puhtaks pestud ja pühitsetud, siis miks ma ei suuda loobuda sest’ harjumusest? Ma polegi veel päris vaba!“

Võib-olla oled sinagi pöördunud hiljaaegu tagasi mõne oma vana himu juurde. Oled ehk külastanud mõnda porno lehekülge internetis, rikkunud abielu või tegelenud homoseksuaalse patuga. Või võib-olla oled varastanud midagi oma tööandja tagant või võtnud väikese napsu teel koju. Mis iganes su harjumus ka poleks – sa tead, et sa pole selles vallas vaba. Seetõttu ära siis ka imesta, kui hakkad tundma nagu Taavet: „Ma mõtlen Jumalale ja oigan…ja mu vaim nõrkeb.“ (Psalmid 77:4).

Millal iganes Jumal näeb mõnda oma last maadlemas mõne himu –või sidumisega, astub Ta kiirelt mängu, et tuua meid tagasi kuulekuse rajale, kus on rahu ja hingamine. Kuidas Ta seda teeb? Läbi olukordade, mis panevad meid seisma silmitsi me patuga! Sageli tähendab see me sügavustesse viimist nagu Jumal tegi ka Joonaga. Ta laseb meil kogeda oma noomimist ja olukordade poolt allaneelamist. Samas aga, just keset kõige suuremat pimedust, hüüdis Joona Jumala poole ja Issand vastas oma sulase appihüüule kiirelt, tuues ta ellu tagasi oma õnnistused ja tahte!

teisipäev, 11. märts 2014

ISSAND, KUULE MU HÄÄLT

„Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand! Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält! Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks? Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.“ (Psalmid 130:1-4). Taavet ägas skandaali pärast, mille ta oli Iisraelis põhjustanud. Tema patt oli tulnud päevavalgele ja kogu maailm oli sellest nüüd teadlik. Tema meeleheide häbi pärast, mida ta oli põhjustanud, oli nii hingemattev, et ta anus Jumalat: „Ära anna mind jõledate teotada!“ (Psalmid 39:9).

Tean mitmeidki kristlasi, kes on samasugused nagu Taavet. Nad armastavad Jeesust ja ometigi on patustanud kohutaval moel selle valguse vastu, mis neile antud. Nad on kuulnud palju häid jutlusi, lugenud aastaid igapäevaselt Piiblit ja veetnud lugematu hulk tunde palves. Ja ometi on nad patustanud kõigi Jumala õnnistuste vastu. Aga kuidas? Läbi salajase patu, millega nad pole tegelenud! Ajapikku on see patt blokkinud nende osaduse Jeesusega, mistõttu Püha Vaim on pannud oma sõrme selle harjumuse peale, hoides seda nende silme ees. Ta hoiatab neid: „Nüüd aitab – see patt peab kaduma! Ma ei vaata läbi sõrmede, kui sa jätkuvalt seda harrastad. Nüüdsest on sul tähtaeg. Ma olen hetkel paljastanud selle patu vaid sinu ees, aga peagi saab see paljastatud kogu maailmas ees!“

Millal iganes nad jumalakotta sisenevad, ei suuda nad oma pilkugi tõsta ja nad hüüavad Taaveti kombel: „Mu patte on lugematul hulgal! Kõik mu süüteod on mind kätte saanud, nii et ma ei suuda tõsta oma peadki taeva poole!“ Nad on kaotanud kogu oma rõõmu ja vabaduse, mida kord nautisid. Nende palved ega laulud ei oma enam mingit elu ega väge. Ja nad kannavad endaga kaasas suurt läbikukkumise tunnet. Nad on muutunud nõrgaks ja jõuetuks, nende hing on haige ja nad on kohe, kohe kokku kukkumas. Ja seda kõike vaid seetõttu, et nende patt on lõiganud läbi nende suhte Jumalaga! Nad teavad seda.
Kas see kirjeldab ka sinu hingeolukorda praegu? Kui nii, siis täna Jumalat Tema armu eest, mille kaudu Ta istutab sinusse ka püha jumalakartuse.

esmaspäev, 10. märts 2014

KAS NEED LUUD PEAKS SAAMA ELAVAKS? by Gary Wilkerson

Jumal küsis Hesekielilt: „Inimesepoeg, kas need luud peaksid saama elavaks?” (Hesekiel 37:3). Milline läbitungiv küsimus, mida Jumal küsib meilt ka täna: „Kas need surnud luud sinu olukorras peaks saama veel elavaks? Kas su mässav laps võib veel pöörduda? Kas su päästmata lähedased võivad veel leida tee Kristuse juurde?“ See on usuküsimus: „Usud sa, et see võib sündida?“ Ühtlasi on see ka tahte küsimus: „Kas sa tahad, et see juhtuks? Kas need kuivanud luud su elus valmistavad sulle kurvastust?“ Kui su vastus on „ei“, on see märk kuivusest – vaimse ärksuse puudumisest maailma surnud olukorra üle.

Kuid Hesekiel vastas nii: „Issand Jumal, seda tead sina!” (Hes.37:3). See vastus näitas üles usaldust: „Issand, ainuüksi Sina tead neid asju. Oled näidanud mulle nägemuse kohutavast surmast. Tahad Sa siis tõesti öelda, et need luud võiks veel saada elavaks? On see tõesti võimalik?“ See sama küsimus õhutas üles Hesekieli usu. See oli just see, mida Jumal lootis kuulda ta suust ja seda sama teeb Ta meiegagi, õhutades üles ka meie usku.

„Siis ta ütles mulle: „Kuuluta prohvetlikult nendele luudele!“ (Hes.37:4). Kui meie usk saab kaasatud – kui oleme oodanud Jumalat ja Ta on üles õhutanud me usu – kutsub Ta meid tegutsema. Ta kutsub meid üles „prohvetlikult kuulutama“, mis tähendab „sihtima“ usus oma kuivanud luude olukorda. Peame kuulutama elu oma perekondadele, uskudes, et Jumal väestab me sõnu. Peame kuulutama elu oma tööpaikades, teades, et Tema hoiab meid oma peopesa peal, ükskõik kui suur pimedus seal ka ei valitseks. Kuid selleks, et seda kõike teha, peab Jumal hingama oma elu me sisse: „Ja ma…annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks.“ (Hes.37:6). Just täpselt seda Jumal Hesekieliga tegigi. Prohvet tunnistab: „Ja ma kuulutasin prohvetlikult, nagu mind kästi.“ (Hes.37:7). Võid sa öelda seda sama ka oma elu kohta Jumalaga? „Kuulutasin õnnistusi ja rahu inimeste eludesse. Samas ütlesin ka raskeid asju. Ütlesin just seda, mida Jumal andis mulle öelda ja teadsin keset seda kõike, et Ta on koos minuga.“ Vot selles peitub evangeeliumi kuulutuse vägi.

Mis juhtus, kui Hesekiel kuulutas usus? „Siis kostis hääl, ja vaata, midagi krabises.“ (Hes.37:7). See sõna „hääl“ kajab läbi ka Apostlite tegude 2 ptk’st, kui Püha Vaim hingas Nelipüha päeval uue elu apostlitesse. Hesekiel koges midagi sarnast, kui korraga kõik need kuivanud luud seal oru põhjas said taastatud ja eluga täidetud. Nad tulid kokku, moodustades elavad ihud: „Ja ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.” (Hes.37:6).