KUIDAS VÕITA KIUSATUSI

Võime pidada vastu ja mitte alla anda kiusatustele, ei sõltu pähetuubitud piiblisalmidest või lubaduste ja tõotuste andmisest või tundideviisi palvetamisest ja paastumisest või isegi iseenda pühendamisest suurtele ja aulistele asjadele. Kõik need asjad on soovitatavad ja loomulikud kristliku kasvu jaoks, kuid neis ei peitu veel meie võit.

Kõige lihtsam kiusatusele vastuseisu saladus peitub Saatana väe ees tuntava hirmu murdmises! Sest hirm on ainukene asi, millega Saatan saab inimest lõa otsas hoida! Aga Jumal ei anna meile kartuse vaimu – see lähtub ainuüksi Saatanast. Inimene aga kardab Saatanat. Kardab deemoneid. Kardab läbikukkumist. Kardab, et tema isud ja harjumused ei muutu iialgi. Kardab oma seesmisi ihasid, et need võtavad võimust ja haaravad kontrolli ta elu üle. Kardab olla üks neist tuhandeist, kes on ehk erinev, täis lihalikke himusid ja võimetu leidma abi.

Inimene kardab, et ta ei suuda lõpetada patu tegemist, andes sellega vaenlasele väe, mida too tegelikult ei oma. Inimene kisendab täiest kõrist: „Ma olen sõltuvuses ja ei suuda lõpetada! Ma olen niivõrd kõige selle lummuses ja Saatana mõjuvõimu all, et ta lihtsalt paneb mind seda tegema!“

Hirmul on omadus piinata. Ja senikaua, kuni sa kardad Saatanat, ei suuda sa iialgi murda läbi ühestki kiusatusest. Saatan tegutseb tuginedes hirmule ja kristlased, kes kardavad Saatanat, omavad väga vähest kui üldse mingit võimu seista vastu talle.

See kõik tugineb valele! Valele, mis laseb uskuda, otsekui oleks Saatanal vägi võtta kristlasi pinge all rajalt maha. Kuid see pole nii! Jeesus tuli, et hävitada kogu Saatana vägi kõigi verega lunastatud Jumala laste üle. Ma olen sageli mõelnud, miks küll Jumal laseb kristlastel kogeda nii palju kiusatusi? Miks ei võiks Ta lihtsalt kõrvaldada kõik need takistused, selle asemel et „valmistada väljapääs, nii et me suudame taluda.“ (1Korintlastele 10:13)? Vastus on väga lihtne. Niipea, kui sa saad selgeks, kui võimetu Saatan tegelikult on – niipea, kui sa saad aru, et tegelikult ei suuda ta sind millekski sundida; kui sa mõistad, et Jumalas peitub kogu vägi, mis hoiab sind kukkumast – alles siis sa suudad „taluda“ ükskõik, mida, millega Saatan sind ka ei piiraks. Ja sa võid sellest kõigest läbi minna ilma kartmata kukkuda!

Me ei ole vabastatud kiusatustest, küll aga hirmust Saatana ja selle eest, et ta võiks meid sundida alluma neile. Me seisame kiusatustega silmitsi senikaua, kuni jõuame oma usus „hingamisse“. See „hingamine“ aga peitub vankumatus veendumuses, et Jumal on võitnud ära Saatana, kel pole mingit õigust ega meelevalda meie üle ja me oleme lõppeks otsekui tules läbikatsutud ja puhastatud kuld.

KIUSATUSE PÕHJUS

Kiusatus on kui kutse või ahvatlus sooritamaks ebamoraalset tegu. Saatan on just praegu möirgamas raevukalt üle maa, püüdes neelata kristlasi läbi mõjuvõimsate ahvatluste ebamoraalsusele. Keegi meist pole selles osas immuunne ja mida lähemale sa Jumalale jõuad, seda enam püüab Saatan sind rajalt maha võtta.

Patuseid ei ole võimalik kiusatustega kiusata – ainult tõelisi Jumala lapsi on! Vihm ei saa teha märjaks kedagi, kes juba üleni vee all. Patused on juba langenud täielikku hävingusse ja Saatana lastena teevad nad just täpselt seda, mida too neil käsib. Neid ei pea enam kiusama või ahvatlema, sest nad on juba ebamoraalsed – juba hukkamõistetud. Orjadena puudub neil vabadus valida. Nad liiguvad surnud olekust kahekordsesse surnud olekusse, olles otsekui „ülesjuuritud“. Saatan võib küll patuseid proovile panna, kuid mitte kiusata. Saatan meelitab küll omaenda lapsi üha sügavamatesse ja pimedamatesse ebamoraalsuse mülgastesse, kuid kuna nad on nagunii juba surnud kõigi oma üleastumiste ja pattude tõttu, ei võitle nad ka enam oma elu eest. Ja just see on see põhjus, miks Jumal käsib meil rõõmustada, kui me sattume kõikvõimalikesse kiusatustesse, sest see annab tunnistust sellest, et me kogeme midagi unikaalset, mis omane vaid küpsetele kristlastele.

Kiusatus tähendab „treeningut lahingolukorras“. See on „piiratud“ lahing, mis tähendab seda, et Jumal piirab seda vastavalt meie „kandmisvõimele“. Ta igatseb lahingus treenitud sõdurite järele, kes võiksid tunnistada: „Ma olin lahingutule all! Vaenlane möllas ja möirgas mu ümber, tulistades siia-sinna ja üritades tappa mind. Kuid Jumal näitas mulle, kuidas mitte karta ja teda võita. Ma olen seda kogenud nüüd ja järgmine kord ma enam ei karda.“

Kiusatus ei ole märk nõrkusest või maailma poole kaldumisest. Pigem on see kui „kraadi saamine“; märk sellest, et Jumal usaldab meid ja usub meisse. Vaim juhtis Jeesuse kõrbe kesk’ kiusatuste tallermaad, et õpetada Talle kiusatuse võitmiseks vajalikku väe saladust. Tegelikult ütles Jumal Jeesusele: „Poeg, ma olen andnud sulle mõõtmatus koguses Vaimu. Ma olen sind tunnustanud maailma ees ja annan nüüd Saatanale loa rünnata sind ükskõik, millega, et sa võiksid näha, kui võimetu ta tegelikult on. Seda selleks, et sa mitte kunagi peale seda ei kardaks tema võimutsemist ja läheksid julgelt edasi, kuulutades kindlas usus jumalariiki ja seda, et Saatan on juba võidetud; et tal puudub igasugune võimalus puudutada sind kasvõi sõrmeotsagagi.“

See on see põhjus, miks kristalsed kogevad kiusatusi. Kiusatusi, millel lastakse tulla isegi kõige pühamate eludesse, et õpetada meile Saatana piiratust, paljastada tema nõrkus ja labane hernehirmutise staatus. Sest – me kardame ainuüksi neid asju, mida me ei mõista.

JALUL JA VALMIS TEGUTSEMA

“Saul kartis Taavetit, sest Issand oli temaga, olles aga Saulist lahkunud.” (1Saamueli 18:12).

Saatan kardab ja kadestab kõige enam neid, kes on olnud palves Issanda ees ja otsustanud kindlameelselt tõusta ning võidelda usuvõitlust. Saatan kardab isegi väikest hulgakest neid, kes on usus üles õhutatud võitlema. Ta kogeb hirmu nende ees, kes on jalul ja valmis vastu seisma ning tegutsema. Ja kuna ta kardab sind, siis tema eesmärgiks on nõrgestada sinu võitlusvaimu.

Saatan teeb seda, püüdes vallutada sinu meeli valelike, häirivate, põrgulike mõtetega, mis tekitavad kahtlusi ja seavad küsimärgi alla Jumala väe. Ta otsekui kisendab su mõtteisse ja vaimu: ”Pole mingit mõtet enam võidelda! Sinu isiklikud võitlused on su juba ammu kutuks teinud. Sa ei saa iialgi võitma. Põrguväed on liiga võimsad, et sa suudaks neid eales võita, mistõttu võta pigem rahulikult. Sa ei pea ju seda võitlusasja ometigi nii pingsalt võtma!”

See kõik on vaenlase hämamine! Kogu Saatana strateegia rajaneb sellele, et saada su silmad eemale ristilt ja seal võidetud võidult. Ta tahab suunata kogu su tähelepanu sinu nõrkustele, pattudele ja vajaka jäämistele, mis on ka põhjus, miks ta lisab veelgi kuumust juurde sinu hetke kannatustele ja probleemidele. Ta tahab panna sind uskuma, et sul pole piisavalt jõudu minemaks edasi. Kuid küsimus ei olegi sinu jõus – küsimus on Jeesuse jõus!!!

Fakt on see, et me kõik saame kogema võitlusi ja seda senikaua, kuni me kas sureme või kuni Jeesus meile järgi tuleb. Jah, meile antakse ka teatud hingetõmbe -ja rahuaegu, kuid senikaua, kuni me oleme siin maa peal, oleme me kaasatud vaimulikku sõjapidamisse. Ja selle lahingud ei lõppe mitte kunagi. Seetõttu ütleski Paulus meile, et Jeesus on jätnud meile piisavalt tugevad relvad, millega kiskuda maha vaenlase kõrgistused. Meid on varustatud relvadega, mille vastu Saatanal pole mingit võimu – need on: palve, paastumine ja usk.

Aeg on kangutada lahti oma tähelepanu hetke katsumustelt. Me peame tõstma oma silmad raskustelt ja kinnitama need selle lahingu Kaptenile. Jeesuse käes on kogu võidu võti ja Ta on tõotanud meile, et: ”Ma olen varustanud teid iga lahinguks vajamineva relvaga ja ma olen valmis andma teile jõudu nõrkushetkedel.”

AJA RAISAKOTKAD MINEMA

1 Moosese 15-peatükis sõlmis Jumal Aabrahamiga võrratu kokkuleppe. Ta käskis tal võtta ühe emase mullika ja isase kitse ning lõigata need pooleks. Seejärel aga ühe turteltuvi ja selle poja, et asetada need pead vastakuti. Aabraham tegi nagu Jumal oli käskinud ja kui need veritsevad loomad seal maas lebasid, tulid raiskotkad neid nokkima. Korraga koges Aabraham suurt ja kohutavat pimedust enese ümber. Mida see tähendas? See viitas sellele, et Saatan on paanikas.

Mis sa arvad, kuidas Saatan reageerib, kui sa pühendad oma elu Jeesusele ja ta näeb Jumala tõotusi täitumas su elus? Saatan saab maruvihaseks. Ja kui ta siis näeb veel su vankumatut meelekindlust minna Issandaga kuni lõpuni, on vaid üks viis, kuidas ta saab reageerida ja see väljendub selles, et kogu põrgu sattub paanikasse.

Mida Aabraham tegi, kui raisakotkad saabusid? Piiblis on öeldud, et ta ajas nad minema. Nõndasamuti on Issand andnud meile juhtnöörid, kuidas ründavate raisakotkastega toime tulla. Me ei pea tundma hirmu vaenlase rünnakute ees, sest meile on antud võimsad sõjapidamisrelvad.

Igakord, kuid mõni salakaval hääl või Issandat kahtlustav küsimus hiilib mu mõtteisse, pean ma seisma sellele vastu, seistes kindlana sellel, mida ma oma armastava Jumala kohta tegelikult tean. Ma ei saa võtta tõe pähe ühtegi mõtet, mis on lähtunud mu hetke emotsioonidest. Iga mõte tuleb läbi katsuda Jeesuse tõotuste valguses, mis puudutavad nii Teda kui ka võitu, mille Ta mulle on lubanud.

Ehk teisisõnu: kui mind ründavad süüdistavad mõtted, mis toovad endaga kaasa nii kahtlusi kui hirmu, nii hukkamõistu kui hüljatuse tunnet, siis ma tean, et need ei ole Jumalast. Me kõik peame olema valmis taolisteks mõteteks, sest vaenlane ründas isegi Jeesust nendega, kui too kõrbes viibis.

Seega, kui raisakotkad ründavad sind, tuues kaasa ebakindluse ja väärtusetuse mõtted, aja nad Jumala Sõnaga minema. Sest ohver, mida Jumal on kutsunud sind tooma, on Talle meelepärane ja Ta austab seda.

USU KAUDU RÄÄGIB VEEL SURNUNAGI

Lugedes Heebrea kirja 11-peatükki, leiame me ühe ühise nimetaja kõigi nende inimeste juures, kellest seal juttu on. Igalühel neist oli mõni konkreetne omadus, mis eristas nende usku ja oli meelepärane Jumalale. Mis oli see ”miski”? See oli nende usk, mis oli sündinud väga sügavast lähedusest Jumalaga.

On võimatu omada Jumalale meelepärast usku jagamata lähedust Temaga. Mida ma selle läheduse all mõtlen? Ma pean silmas ühte sellist lähedust, mis kasvab välja meeletust igatsusest Jumala järele. Taoline lähedus viitab väga lähedasele isiklikule sidemele ja suhtlemisele ja see saab sündida vaid siis, kui me igatseme Issandat enam kui midagi muud siin elus.

”Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi.” (Heebrealastele 11:4) Tahaksin selle salmi kohal tuua esile paar tähendusrikast asjaolu. Esiteks: Jumal ise annab kinnitust Aabeli andide ja ohvri kohta. Teiseks: Aabel pidi ehitama Issandale altari, kuhu tuua oma ohvriand. Ja muide, ta ei ohverdanud seal altaril ainuüksi veatuid ohvritallesid, aga ka nende rasva. ”...ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast.” (1 Moosese 4:4)

Mis mõttes see rasv nii tähtis on? 3 Moosese raamatus on rasva kohta öeldud järgmist: ”Ja preester süüdaku see altaril põlema kui healõhnaline tuleohvri roog; kõik rasv kuulub Issandale!” (3Moosese 3:16) Rasv oli osa ohvrist, mis hea aroomina esile kerkis. See osa loomast võttis väga kergesti tuld ja ära põledes tõi esile hea magusa lõhna. Seetõttu on see rasv otsekui peegeldus palvest või osadusest, mis on Jumalale vastuvõetav. See esindab otsekui meie Issanda teenimist salajases kambris, mille kohta Jumal ise ütleb, et taoline lähedane ülistus on otsekui magusalõhnaline ohver Tema jaoks.

Piiblis räägitakse taolisest ülistusest esimest korda Aabeli tegu mainides, mis on ka põhjuseks, miks Aabelit on mainitud Heebrea 11-peatükis usukangelaste nimekirjas. Ta esindab sellist tüüpi Jumala sulast, kes pidas osadust oma Issandaga ja ohverdas Talle oma parima. Ja nagu Heebrea kiri kuulutab – tema eeskuju tõelisest, elavast usust elab edasi veel tänapäevalgi, sest: ”usu kaudu ta räägib veel surnunagi.” (Heebrealastele 11:4)

KASVATA MEIE USKU

Markuse 4 peatükk räägib meile Jeesusest ja Tema jüngritest, kes merel olles sattusid suure tormi kätte. Olles vaigistanud tormi üheainsa käsuga, pöördus Jeesus oma jüngrite poole ja küsis: "Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?" (Markuse 4:40)

See võib tunduda üsna karmi küsimusena, sest tegelikult oli ju üsna inimlik tunda hirmu taolise tormi ees. Kuid Jeesuse noomimine polnud suunatud niivõrd selle hirmu vastu kuivõrd peegeldas meeleheidet asjaolu üle, et: ”Peale kõike seda aega, mis te olete veetnud koos minuga, ei tunne te mind ikka veel! Kuidas on võimalik, et te olete käinud õlg-õla kõrval minuga nii pikka aega ja ikka veel ei tunne, kes ma tegelikult olen?” On tõsi, et jüngrid olid hämmingus sellest võrratust imest, mille Jeesus oli korda saatnud. ”Ja nad lõid väga kartma ja ütlesid üksteisele: "Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?" (Markuse 4:41)

Kujutad sa ette, et Jeesuse enda jüngrid ei tundnud teda?! Ta oli isiklikult kutsunud igatühte neist järgima Teda ja nad olid teeninud üheskoos suuri rahvahulki. Nad olid imelisel viisil tervendanud inimesi ja toitnud suuri masse, kuid ometigi jäänud teadmatusse selles osas, kes nende Isand tegelikult oli.

Nii kurb kui see ka ei ole – sama kehtib ka tänapäeval. Paljud kristlased on sõitnud ühes paadis Jeesusega, teeninud Tema kõrval ja jõudnud suurte hulkadeni Tema nimel. Kuid tegelikult ei tunne nad oma Isandat. Nad ei ole võtnud aega lähedaseks osaduseks Temaga. Nad pole istunud vaikselt Tema ligiolus, avades oma südameid ootuses, et kuulata ja tähele panna, mis Tal on öelda neile.

Luuka 17-peatükis võime näha üht teist olukorda, mis puudutab jüngrite usku. Jüngrid tulid Jeesuse juurde palvega: "Kasvata meie usku!" (Luuka 17:5) Ka paljud tänapäeva kristlased esitavad sama küsimuse: ”Kuidas saada rohkem usku?”, kuid samas nad ei otsi Issandat ennast, kes ainukesena saaks vastata nende küsimusele.

Kui sina tahad omada suuremat usku, pead sa tegema sedasama, mida Jeesus käskis oma jüngritel teha. Kuidas ta vastas nende palve peale? "...pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud..." (Luuka 17:8) Ehk mida Jeesus sellega tegelikult silmas pidas, oli järgmine: ”Rüüta end kannatlikkusega ja siis tule minu laua ligi ning einesta koos minuga. Ma tahan, et sa toidaksid mind seal. Sa oled päev otsa teinud minu heaks rõõmuga tööd, kuid nüüd ma tahan, et sa tuleksid ja suhtleksid minuga. Tule istu siia mu juurde, ava oma süda ja õpi minust.”

JUMALALE MEELEPÄRANE

Eenok nautis lähedast osadust Jumalaga. Tegelikult oli tema suhe Jumalaga nii lähedane, et Issand otsustas ta viia ausse palju enne seda kui ta maine elu oleks võinud veel kesta. ”Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane.” (Heebrealastele 11:5)

Miks otsustas Jumal Eenoki ära võtta? Kogu selle piiblisalmi algus ütleb meile väga selgelt, et see sündis tänu Eenoki usule. Veelgi enam, selle piiblisalmi viimane osa ütleb, et Eenok oli Jumalale meelepärane. Kreekakeelne sõna ”meelepärane” tähendab täielikult ühendatud, täiesti ühel nõul, täies ühtsuses. Ehk lühidalt öeldes: Eenoki suhe Jumalaga oli nii lähedane kui üks inimene üldse eales kogeda võib ja see valmistas Jumalale suurt head meelt.

Piibel ütleb meile, et Eenok alustas oma teekonda Jumalaga peale seda, kui ta oli saanud omale poja, Metuusala. Eenok oli tol ajal 65-aastane ja ta veetis kõik järgnevad 300 aastat lähedases osaduses Jumalaga. Heebrea kirja autor teeb meile rohkem kui selgeks, et Eenok oli nii lainel Jumalaga ja nii lähedal Talle, et Jumal lihtsalt otsustas ta võtta koju enda juurde. See oli otsekui Jumal oleks öelnud: ”Ma ei saa sind viia enam kaugemale lihas olles, mistõttu selleks, et suurendada meievahelist lähedust, pean ma su võtma enda juurde.” Ja seda Ta ka tegi, viies Eenoki ausse.

Tuginedes Heebrealastele 11:5, oli Eenoki lähedus see, mis oli Jumalale meelepärane. Nii palju kui meie teame, et saatnud see mees korda ühtegi imet, ei pannud alust ühelegi tähendusrikkale õpetusele ega saatnud korda midagi muud suurt, mis oleks väärinud äramainimist Piiblis. Selle asemel võime hoopis lugeda ühte lihtsat kirjeldust selle ustava mehe elu kohta, milleks on: ”Eenok kõndis koos Jumalaga.”

Eenokil oli lähedane suhe Isaga ja tema elu on omaette tunnistus sellest, mis tähendab käia tõeliselt usus.

JUMALA SÕBER

Mõtle sellele, kuidas Jumal ise kirjeldas oma suhet Aabrahamiga: ”Mu sõbra Aabrahami sugu” (Jesaja 41:8) Nõndasamuti on kirjas ka Uues Testamendis, et: ”Aabraham uskus Jumalat...ning teda hüüti Jumala sõbraks." (Jakoobuse 2:23)

Milline võrratu kompliment olla nimetatud Jumala sõbraks! Enamus kristlasi on laulnud vana head laulu: “Jeesus, parim sõber!”, kuid ülal nimetatud salmid lisavad sellele tõele ka imelise väe. See, et kogu universumi Looja nimetab inimest oma sõbraks, ületab kogu inimliku mõistuse ja arusaamise. Ja ometigi juhtus see Aabrahamiga, mis viitas selle mehe väga lähedasele suhtele Jumalaga.

Heebreakeelne sõna, mida Jesaja kasutas ”sõbra” kohta, viitab kiindumusele ja lähedusele. Kreekakeelne sõna, mida aga Jakoobus ”sõbra” kohta kasutas, viitab kallile, lähedasele kaaslasele. Mõlemad räägivad sügavast jagatud lähedusest. Mida lähemale me kasvame Kristusele, seda enam me igatseme elada täielikult Tema ligiolus. Veelgi enam, me hakkame mõistma ja nägema, et tegelikult on vaid Jeesus meie ainukene ja tõeline eluallikas.

Piibel ütleb meile, et Aabraham ”...ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.” (Heebrealastele 11:10) Aabrahami jaoks polnud miski siin elus igavene. Piibel ütleb lausa, et maailm oli tema jaoks üks ”võõras paik”. Paik, kuhu kindlasti mitte juurduda. See taevane maa, mille järgi ta igatses, ei olnud mingi konkreetne koht, vaid tähendas pigem “kodus olemist” koos Isaga. Heebreakeelne sõna “taevasele maale” on “Pater”, mis lähtub sõna juurest, mis viitab “isale”. Seega, see taevane maa, mille järgi Aabraham igatses, tähendas tegelikult paika, kus olla koos Isaga.

Samas ei olnud Aabraham mingi müstik. Ta ei olnud ka mingi askeet, kes oleks hõljunud kusagil pilvepiiril, seitsmendas dimensioonis. See mees elas oma maist elu, olles täiega kaasatud maistesse tegevustesse. Oli ta ju tuhandetesse ulatuva loomakarja omanik ja tema teenritest oleks võinud kokku panna väikese, kuid täiesti arvestatava miilitsapolgu. Aabraham oli tegus mees, juhatades oma alluvaid ning müües oma lehmi, kitsi ja lambaid.

Ometigi, vaatamata paljudele oma ettevõtmistele ja kohustustele, leidis ta alati aega lähedaseks suhteks Jumalaga.

VÄGI PÜSIDA HALJANA

Jumala Vaim juhtis mind lugema ja uurima Ilmutuse raamatu 9-peatükki, kus on juttu rohutirtsudest. Lugedes salmi 4, kus Jumal andis rohutirtsudele käsu mitte teha kurja kõigele, mis haljendab, tekkis mul üks mõte. Ma mõistsin, et siin peitub võti aitamaks tunda end turvaliselt ükskõik, millise rünnaku ajal ja see oli: ”Püsida haljana!” Taavetki kirjutas, et: ”Mina aga olen nagu haljas õlipuu Jumala kojas... ikka ja igavesti.” (Psalm 52:10)

See “haljasus”, millest Taavet siin räägib, viitab vaimulikule tervisele. See tähendab õitseda, kasvada ja olla viljakas. Taavet ütleb meile: ”Minu tervis lähtub Jumala usaldamisest. Ma õitsen, sest ma pöördun Tema poole ja Tema usaldamine ehitab üles minu vaimulikku elu.”

Siin peitub üks auline tõde selle kohta, kuidas püsida haljana.”Nõnda ütleb Issand: Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast. Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal.” (Jeremija 17:5-6) Jumal hoiatab meid siin: ”Ärge lootke inimeste peale. Kui te panete oma usu inimeste võimetesse rohkem kui minu omasse, saate te hukka.” Samas aga, kui me paneme oma usu ja lootuse Issanda peale, toob meie usk esile järgmist: ”Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand. Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.” (Jeremija 17:7-8)

Usaldades täielikult oma Taevast Isa, ajame me oma juured sügavale Tema elu ja tervise jõkke. Ja Tema jumalik jõud – täiuslik, haljas ja vaimulikku tervist toov – saab voolama meie sees ja meie läbi. Ajal, mil kõik muu meie ümber on hääbumas, saame me lokkama nagu haljad puud, tugevad ja terved. Ja kui katsumused saabuvad, ei väsi me ega murdu. Pigem kasvab hoopis meie usk.

JUMALA TULI PÕLEB IKKA VEEL

Nii kurb, kui see ka ei ole, meenutab suur osa tänapäeva Kristuse ihust kaasaegset ”kuivanud luude orgu”. See on otsekui kõrb, mis on täidetud langenud kristlaste pleekinud luudega. Jumalariigi töölised ja teised pühendunud kristlased on kustunud tänu üha enam maad võtvatele igapäeva pattudele, mis on pannud neid häbenema ja varjuma iseenda poolt ehitatud kaevikutesse. Nõnda nagu Jeremija, on nad veennud iseendid, et: ”Ma ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel.”(Jeremija 20:9)

Jumal on küsimas sedasama küsimust, mida Ta kord küsis ka Hesekieli käest: ”Kas need surnud luud võivad veel ellu ärgata?” ja vastus sellele küsimusele on absoluutne ”Jah!” Kuid kuidas? See juhtub läbi meie usu uuendamise Jumala Sõna kaudu.

Jumala enda Sõna on põletav tuli. See ainukene tõeline valgus, mida võime näha ja kogeda keset oma elu suurimat pimedust ja meeleheidet. See on meie ainukene kaitse vaenlase valede vastu, kui ta sosistab meile: ”See kõik on läbi! Sa oled kaotanud oma tule ja sa ei saa seda enam iialgi tagasi!”

Ainukene asi, mis kannab meid välja meie pimedusest, on usk ja usk tuleb Jumala Sõnast. Me peame lihtsalt hoidma kinni sellest Sõnast, mis on meie sisse istutatud. Jumal on tõotanud meile, et: ”Ma ei lase teil hukkuda, mistõttu pole ka põhjust meelt heita. Pole vähimatki põhjust alla anda. Lihtsalt hingake minu Sõnas!”

Sa võid nüüd mõelda, et: “See pimeduse öö on hullem kui kõik muu, mida eales varem kogenud olen. Ma olen kuulnud tuhandeid jutlusi Jumala Sõna kohta, kuid hetkel ei tundu need omavat mingit tähtsust mu jaoks!” Ära muretse!!! Jumala tuli on ikka veel põlemas su sees, isegi kui sa seda ei näe. Sinu asi on vaid seda tuld usu-kütusega alal hoida ja teha seda läbi Jumala usaldamise. Ja kui sa seda teed, näed sa kõiki oma kahtlusi ja himusid hävimas.

Jumala Vaim on taaskord puhumas elu iga surnud luu sisse. Ta tuletab neile meelde Sõna, mida kord neisse istutas ja need, kes kord lamasid surnutena maas, ärkavad taas ellu, hüüdes otsekui Jeremija: ”Jumala tuli on liiga kauaks jäänud mu sisse ja ma ei suuda seda enam tagasi hoida. Ma tunnen, kuidas Jumala vägi on tõusmas minu sees ja kuidas Ta paneb oma elu minu sisse. Seetõttu tahan ma rääkida seda Sõna, mille Ta mulle on andnud ning kuulutada Tema heldust ja tervendavat väge!”

MU ELU ON HOITUD

Piibel räägib meile imelisest ilmutusest, mille Jaakob sai isikliku kohtumise ajal Jumalaga:

”Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: "Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!" (1 Moosese 32:31) Millise olukorra keskel ta selle ilmutuse sai? See oli kõige madalam ja hirmuäratavam aeg Jaakobi elus, kuna ta oli sattunud otsekui kahe tule vahele: ühelt poolt tema vihane äi Laaban ja teiselt poolt tema pahatahtlik, kibestunud vend Eesav.

Jaakob oli üle 20 aasta rabanud Laabani heaks tööd teha, kes oli petnud teda ikka ja jälle. Lõpuks sai Jaakobi mõõt täis ja ilma Laabanile teatamata, võttis ta oma pere ning põgenes.

Laaban asus Jaakobit taga ajama idast, võttes appi väikese armee, kes oli valmis Jaakobit tapma. Alles siis, kui Jumal hoiatas teda unenäo kaudu mitte puutuda Jaakobit, lasi Laaban oma väimehel minna. Kuid niipea, kui Laaban oli orbiidilt kadunud, ilmus välja Eesav, kes tuli läänest u.400-liikmelise armeega ja tahtis tappa oma venda, kuna too oli röövinud temalt esmasündinu õiguse.

Jaakob seisis silmitsi tõeliste katsumustega, olles veendunud, et ta kaotab kõik. Olukord tundus rohkem kui lootusetuna, ja ometigi – keset oma elu kõige pimedamat orgu – kohtus Jaakob Jumalaga viisil kui ei eales varem. Ta maadles ingliga, kelle suhtes piibliõpetlased usuvad, et tegu oli Issanda endaga.

Samas, mõelge ka Iiobi peale. Ajal, mil Iiob seisis silmitsi oma elu kõige lootusetuma olukorraga, ilmus Jumal talle keset keeristormi. Ja Ta andis Iiobile endast suurima ilmutuse, mida ükski inimhing eales näinud või kogenud on.

Jumal viis Iiobi endaga kaasa kosmosesse ja siis kõige sügavamatesse mere sügavustesse. Ta pühendas Iiobi kogu loodu kõige suurimatesse saladustesse ja Iiob nägi asju, mida ükski inimene polnud varem näinud. Talle ilmutati Jumala ülimat majesteetlikkust ja au, mis pani teda ülistama Jumalat järgnevalt: "Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinul ei ole ükski asi võimatu. Kes on see, kes mõistmatult püüab varjata sinu nõu? Seepärast ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista. Kuule siis ometi ja ma räägin, mina küsin sinult ja sina seleta mulle! Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud." (Iiobi 42:2-5)

Midagi väga imelist juhtub, kui me otsustame lihtsalt usaldada. Rahu tuleb meie üle, mis võimaldab meil öelda: ”Pole mingit tähtsust, mida see segadus endaga kaasa toob, sest minu Jumalal on kontroll kõige üle ja mul pole midagi karta!”

TEMA KÄES ON KÕIK VÕTMED

Läbi Piibli on näha, et suurimad ilmutused Jumala headusest, said inimestele osaks keset nende raskusi, rahutust, eraldatust ja muret. Ühe taolise näite võime me leida Johannese elust. Kolm aastat viibis see jünger otsekui ”Jeesuse rüppes”. See oli aeg täis ülimat hingamist, rahu ja rõõmu, ilma ühegi mure või katsumuseta. Kogu selle aja jooksul sai Johannes väga vähe ilmutusi. Ta tundis Jeesust vaid kui inimese Poega. Seega, millal sai ta siis ilmutuse Jeesusest kogu Tema aus?

See juhtus alles siis, kui Johannest veeti ahelais käbi Efesose. Ta küüditati Patmose saarele, kus ta pidi karistust kandma rasket tööd tehes. Ta oli täiesti eraldatud, ilma osaduse -ja lohutuseta oma pere või sõprade poolt. See oli ülim meeleheite aeg; madalaim punkt tema elus.

Samas aga just sel ajal sai Johannes ilmutuse oma Issandast, millest omakorda sai Piibli kõige viimane osa – Ilmutuse raamat. Keset oma elu kõige pimedamat aega koitis talle Püha Vaimu valgus ja Johannes nägi Jeesust viisil nagu Ta teda kunagi varem polnud näinud. Ta nägi Kristust sõna otsese mõttes kui Jumala Poega.

Johannes ei saanud seda ilmutust teiste jüngritega koos olles või isegi Jeesuse maa peal olles. Aga nüüd, keset oma elu kõige madalamat seisu, nägi ta Jeesust täies hiilguses, kes kuulutas: ”Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.” (Ilmutuse 1:18) Taoline imeline ilmutus pani Johannese Jeesuse ette silmili maha langema. Kuid Jeesus tõstis ta üles, näitas talle Tema käes olevat võtmekimpu ja kinnitas Johannest, öeldes: ”Ära karda!” (Ilmutuse 1:17)

Ma usun, et taoline ilmutus saab osaks igale palvetavale, haiget saanud Jumala teenrile, kes on keset oma raskusi ja vajadusi. Püha Vaim ütleb: ”Jeesuse käes on nii elu kui surma võtmed, mistõttu igaühe lahkumine on Tema kätes.” Taoline ilmutus on loodud selleks, et tuua rahu meie südameisse. Nõnda nagu Johannes, peaksime ka meie kujutama ette Jeesust seismas meie ees käes elu –ja surmavalla võtmed ning kinnitamas meile: ”Ärge kartke! Minu käes on kõik võtmed.” Milline aga peaks olema meie vastus? Nõnda nagu Iiob, peaksime meiegi ütlema usus: “Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!"(Iiob 1:21)

INIMESTE ARM

Jumal kasutab oma rahva teenimiseks sageli ingleid, kuid veelgi enam kasutab Ta omaenda hoolivaid lapsi, kes on kui Tema armu kandjaiks. See on üks põhjus, miks meid on loodud saama osa Tema armust – et olla Tema armu kanaliteks. Meid on loodud jagama seda teistega, mistõttu ma nimetan seda ”inimeste armuks”.

”Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt.” (Efeslastele 4:7) Tänu trööstile, mis meile on Jumala armu kaudu osaks saanud, on meil võimatu jätkata kurvastamist kogu ülejäänud elu. Ühel hetkel Jumal ju tervendab meid ja me hakkame taastuma ning täienema Tema armus.

Ma usun, et see on ka see, millest Paulus kirjutas, kui ta ütles: “ Selle evangeeliumi teenriks olen ma saanud Jumala armu kingituse kohaselt, mis mulle on antud...et kuulutada paganate seas evangeeliumi Kristuse äraarvamatust rikkusest.” (Efeslastele 3:7-8) ”Teie kõik olete kaasosalised mulle antud armus.” (Filiplastele 1:7). Apostel toob siin välja ühe väga tähendusrikka mõtte, öeldes: “Kui ma lähen Jumala trooni ette, et armu saada, teen ma seda teie pärast. Ma tahan olla teile armuline karjane, mitte kohtumõistja. Ma tahan jagada teile armu keset teie raskeid aegu.” Jumala arm tegi Paulusest kaastundliku karjase, kes oli võimeline nutma kõigi nutjatega.

Peetrus kirjutab: ”Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad.” (1 Peetruse 4:10) Mida see tähendab olla Jumala armu hea majapidaja või haldaja? Kas mina olen selline inimene? Või kulutan ma oma aja ainult iseenda valu, kurvastuse ja võitluste eest palumiseks?

Armsad, meie hetke kannatused toovad esile midagi väga väärtuslikku meie eludes. Nad kujundavad meis ühe igatsuse armu ja halastuse anni järele, et jagada seda omakorda nendega, kes kannatavad. Meie kannatused tekitavad meis igatsuse olla armu jagajad.

RAASUKESED

Naine, kel oli kurjadest vaimudest vaevatud tütar, oli Jeesuse otsinguil väga järjekindel. Viimaks ei pidanud jüngrid enam vastu ja õhutasid oma isandat: ”Issand, saada ta minema! Ta pidevalt tüütab meid.” Kuid pange tähele Jeesuse vastust naise anumistele: ”Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi.” (Matteuse 15:23) Tundub, et Jeesus ignoreeris kogu olukorda. Kuid miks Ta seda tegi? Jeesus teadis, et selle naise lugu saab räägitama igale järgnevale põlvkonnale ja Ta tahtis, et tõde saaks ilmutatud selle läbi igaühele, kes sellest loeb. Seetõttu pani Ta naise usu proovile, öeldes:

"Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde." (Matteuse 15:24) ehk teisisõnu: ”Ma tulin, et päästa juute. Miks peaksin ma siis raiskama nende evangeeliumi paganate peale?”

Taoline väljend oleks pannud enamust meist taanduma, kuid mitte seda naist! Tahaksin sult’ siinkohal küsida: kui tihti oled sina palves alla andnud? Kui palju kordi oled sa ära väsinud ja arutanud oma mõtteis: ”Ma olen otsinud Issandat. Ma olen palunud ja anunud, aga tulemusteta.”

Pane aga tähele selle naise reageeringut. Ta ei vastanud virisemise ega sõrme vibutamisega, öeldes: “Miks sa mind ei aita, Jeesus?” vaid otse vastupidi. Piibel annab meile teada, et: ”... naine tuli, heitis ta ette ja ütles: "Issand, aita mind!" (Matteuse 15:25)

Seda, mis järgmisena juhtus, on isegi raske lugeda. Jeesus tümitas naist järjekordselt, ainult et seekord veelgi karmimate sõnadega. Ta ütles: "Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele." (Matteuse 15:26) Taaskord pani ta naise proovile.

Aga naine vastas: ”Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad." (Matteuse 15:27) Milline imetlusväärne vastus. Sel kindlameelsel naisel polnud vähimatki kavatsust taganeda Jeesusest ja Issand austas teda selle eest, öeldes: ”Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!" Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.” (Matteuse 15:28)

Kallid, me ei tohi iialgi rahulduda raasukestega. Meile on lubatud kogu arm ja abi, et tulla toime oma raskustega. Raskustega, mis hõlmavad endas ka meie perekondi – olgu siis päästetud või päästmata. Meid on kutsutud tulema Kristuse trooni ette täie julguse –ja kindlusega.

ÜLE INIMLIKU LOOTUSE

Elus tuleb ette aegu, mis ületavad kogu inimliku lootuse. Ei leidu ühtegi nõu, arsti, ravimit või midagi muud, mis suudaks aidata. Olukord on muutunud võimatuks ja selleks, et see ei lõppeks hävinguga, on tarvis imet.

Taolistel aegadel ei jää muud üle kui sel inimesel pöörduda Jeesuse poole. Vahet pole, kas tegu on ema, isa või lapsega. See inimene peab võtma vastutuse ja haarama kinni Jeesusest. Samuti peab ta langetama otsuse, et: ”Ma ei lahku enne kui olen kuulnud Jumalalt. Ta peab andma mulle teada, et: ”Sellega on nüüd korras – sa võid minna!””

Johannese evangeeliumis võime me leida ühe pere sellises kriisis: ”...ja seal oli üks kuninga ametimees, kelle poeg oli Kapernaumas haige.” (Johannese 4:46) Siin oli tegu ühe erilise perega; võimalik, et isegi kuningliku sooga. Surmavaim oli hõljumas nende kodu üle, kui vanemad püüdsid hoida hinges oma surma käes vaakuvat poega. Seal võis olla ka teisi pereliikmeid – võibolla onud või tädid, vanavanemad või teised lapsed – sest meile on öeldud, et kogu see pere, kaasaarvatud teenrid, uskusid. ”Ja tema (s.t.isa) uskus, samuti kogu ta pere.” (Johannese 4:53)

Keegi sellest murest murtud peres teadis, kes Jeesus on ja oli kuulnud Tema imet-tegevast väest. Ja kuidagimoodi jõudis sõnum Jeesuse Kaanas viibimisest ka sellesse kotta. Viimases meeleheites otsustas pereisa võtta oma kanda selle, et jõuda Jeesuseni, sest Piiblis on öeldud, et: ”Kui ta kuulis, et Jeesus on tulnud Juudamaalt Galileasse, läks ta tema juurde.” (Johannese 4:47)

See ametnik oli oma otsuses kindel ja ta jõudis Jeesuseni. Piibel ütleb, et ta ”palus, et Jeesus tuleks alla ja teeks terveks tema poja, sest see oli suremas.” (Johannese 4:47) Milline võrratu pilt eestpalvest! See mees pani kõrvale kõik muu, et leida Issandat ja saada Temalt sõna.

Kristus vastas talle: "Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid." (Johannese 4:48) Mida Jeesus mõtles selle all? Ta andis sellega ametnikule mõista, et imeline tervenemine ei olnud tema kõige primaarsem vajadus. Selle asemel osutus kõige tähtsamaks mehe usk. Mõtle sellele: Kristus oleks võinud minna selle pere kotta, panna käed surevale poisile peale ja tervendada ta. Kuid sel juhul oleks see pere saanud teada vaid seda, et Jeesus on ainult kui üks imede kordasaatja.

Kristus aga igatses enamat selle mehe ja tema pere jaoks. Ta tahtis, et nad usuks teda olevat lihas ilmsiks saanud Jumal, mistõttu ta küsis ametnikult: ”Kas sa usud, et see on Jumal, kelle poole sa oma palvega pöördud? Usud sa, et mina olen Kristus, maailma päästja?” Mispeale ametnik vastas: "Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!" (Johannese 4:49) Ma usun, et sel hetkel Jeesus nägi usku selles mehes ja tundus otsekui Ta oleks öelnud: ”Ta usub, et ma olen ilmsiks saanud Jumal.” sest järgmisena võime me lugeda, kuidas Jeesus ütles talle: "Mine, sinu poeg elab!" (Johannese 4:50)

USU ALUS

Millisele alusele on sinu usk rajatud? Piibel ütleb meile, et usk tuleb kuuldust ja Jumala Sõna annab meile “vaimulikud kõrvad”, mis võimaldavad meil kuulda (vaata Roomlastele 10:17). Siinkohal mõned kirjakohad, mis räägivad kõrbe kogemustest meie eludes:

• ”Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata...Vasta mulle, Issand, sest hea on sinu heldus... ära peida oma palet oma sulase eest, sest ma olen kitsikuses.” (Psalm 69:15-17) On selge, et raskuste vood on ujutamas üle ka usklike inimeste elusid.

• ”Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse. Sa vedasid meid võrku, sa panid vaotise meie niuetele…me sattusime tulle ja vette.” (Psalm 66:10-12) Kes on see, kes laseb meil sattud raskuste võrku? Jumal ise.

• ”Enne kui mind vaevati, eksisin ma eemale; aga nüüd ma hoian sinu ütlusi... Mulle on hea, et mind vaevati, et ma õpiksin su määrusi.” (Psalm 119:67, 71) Need salmid väljendavad väga selgelt, et meile tuleb kasuks – on tegelikult lausa õnnistuseks – kui me sattume raskustesse.

Mõtle psalmisti tunnistuse peale: ”Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist...Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse. Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: Oh Issand, päästa mu hing!” (Psalm 116:1-4). Siin on üks ustav Jumala teener, kes armastas Jumalat ja omas suurt usku. Ja ometigi seisis ta silmitsi valude, kurvastuse, murede ja surmaga.

See teema jookseb läbi kogu Piibli. Jumala Sõna kuulutab väga selgelt, et usu tee kulgeb läbi tule ja vee: ”Meres on sinu tee ja su teerada suurtes vetes...” (Psalm 77:20) ”Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab…Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed.” (Jesaja 43:19) ”Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind.” (Jesaja 43:2) ”Sest mina olen Issand, su Jumal, kes kinnitab su paremat kätt, kes sulle ütleb: ”Ära karda, mina aitan sind!”(Jesaja 41:13)

See viimane piiblisalm kannab endas väga olulist nooti: keset kõige kuumematki kõrbe, kuhu me sattuda võime, on Jumal seal, et hoida me kätt. Kuid ainult need, kes lähevad läbi kõrbe, saavad kogeda seda. Ta sirutab selle välja neile, kes on sattunud suurte elutormide küüsi.

VAIMUS PEITUV VABASTAV VÄGI

”Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi - tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi” (2 Korintlastele 1:10) Milline võrratu tõotus! Paulus ütleb siin: ”Püha Vaim päästis mind lootusetust olukorrast! Ta teeb seda isegi praegu ja saab päästma mind ka tulevikus kõigist mu kitsikustest.”

Ülevoolavad emotsioonid ei ole kinnituseks Püha Vaimu vastuvõtmisest (kuigi ma usun, et need võivad olla üheks Vaimu ilminguks). Millest mina räägin, on Püha Vaimu vastuvõtmine läbi kasvava tunnetuse. Tema vastuvõtmine tähendab üha kasvavat arusaamist Tema vabastavast väest, Tema võimest kanda meie koormaid ja varustada meid.

Kordan veelkord Peetruse sõnu: ”Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.” (2 Peetruse 1:3). Tuginedes Peetrusele, ei avaldu Püha Vaimu jumalik vägi välistes manifestatsioonide, vaid eelkõige “tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud”.

”Jah, meie kõik oleme võtnud tema täiusest...” (Johannese 1:16) Veelgi enam, Püha Vaimu ei saa kunagi täielikult vastu võtta enne, kui me pole andnud Talle täit kontrolli oma elude üle. Me pole Teda vastu võtnud, kui Tal pole täit meelevalda meie eludes. Me peame usaldama end täielikult Tema hoolde.

Lubage mul tuua üks näide, mis seda illustreerib. 1 Moosese 19 peatükis näeme me Lotti koos oma perega minemas läbi kohutavatest raskustest. Jumala kohus oli langemas nende kodulinna Soodoma üle ja Jumal oli saatnud oma inglid päästma neid. Lott avas oma ukse Issanda sõnumitoojatele ja nad tulid sisse. Nad omasid taevalikku väge päästa kogu see pere, kuid neid ei võetud vastu. Lõpuks pidid inglid otsekui suruma oma tahte Lott’ile ja ta perele peale, neid peaaegu et tirides Soodomast välja. Jumala plaan nende suhtes oli algusest peale päästa neid läbi põgenemise. Samuti oli Ta rohkem kui valmis neid riietama, toitma ja nende eest hoolt kandma, kuid nagu me sellest loost teame – Lott’i naine vaatas tagasi ning hukkus selle läbi.

Ingli sõnum oli selge: “Kui sa tahad, et Jumal valitseks, siis pead sa loobuma oma valitsusest. Kui sa ootad Jumalalt vabastamist, pead sa laskma minna oma plaanidel ja olema valmis minema Tema teed.” Ehk lühidalt: Püha Vaim ei kasuta oma väge selleks, et vabastada kahtlejaid. Uskmatus hävitab kogu Tema töö. Me peame olema valmis lubama Tal viia läbi oma muudatused meie eludes, kui Jumal on valinud selle meie päästeteeks.

SUUR ÄRKAMINE

Mida ma mõtlen suure ärkamise all? Aga seda, mida Paulus kirjeldab kui ilmutust ja valgustatust: ”Et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel, valgustades teie südame silmi, et te teaksite, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul.” (Efeslastele 1:17-19).

Paulus ütles efeslastele: ”Mu palve on, et Jumal võiks avada teie silmad ja anda teile värske ilmutuse kutse kohta, millega Ta teid on kutsunud. Ma palun, et Ta annaks teile uue arusaamise pärandi kohta ja rikkuste kohta, mis teile kuuluvad Kristuses. On üks võimas vägi, mille Jumal tahab teie üle valla päästa - selle sama väe, mis oli Jeesuses. Just nimelt, seesama vägi, mis peitub taevatroonil istuvas Jeesuses, peitub nüüd ka teis!”

Pauluse kohaselt on Jumala kõikvõimas vägi seesama, mis ”sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas” ja ”milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul.” (Efeslastele 1:20,19). Seetõttu õhutabki Paulus meid ”katsuma iseendid läbi, kas me oleme usus!” (2 Korintlastele 13:5)

Kuidas me peaksime end läbi katsuma? Me teeme seda mõõtes iseeendid Jumala võrratute tõotustega. Me peaksime küsima iseendilt: “Kas ma ammutan Kristuse allikaist seismaks vastu kuradile? Kas ma kasutan Tema väge ületamaks patumõju? Kas ma elan rõõmus, rahus ja hingamises, mida Jeesus on lubanud eranditult igale usklikule?”

Sinu isiklik “suur ärkamine” saab alguse päevast, mil sa vaatad oma elu peale ja hüüad: “Elus Kristusega peab peituma enamat kui kõik see, mida praegu näen! Kõik mu plaanid on luhtunud, kõik mu unistused purunenud. Ma elan otsekui oma hirmude ja lihalike himude ori, aga ma ei suuda ega taha seda teha enam! Ma tean, et Jumal on mind kutsunud enamaks kui selleks räbaldunud eluks ja ma ei taha elada silmakirjalikkuses. Oh Jumal, kas tõesti leidub kusagil paik, kus sa tegelikult varustadki mind elama võidukat elu? Kas sa tõesti tahad teha minust rohkem kui võitja keset mu katsumusi? On see tõsi, et sa oled valmistanud mulle täiusliku rahupaiga keset mu võitlusi? On see tõesti võimalik omada lähedast püsivat suhet sinuga? Vastab see tõele, et ma ei pea langema enam apaatsusse ega pongestama selle nimel, et olla sulle meelepärane? Kas sinus tõesti leidub üks hingamispaik, kus ma mitte iialgi enam ei vaja ilmutusi, sest mu usk püsib kindla ja vankumatuna?”

TÄIDETUD VAIMUGA

“Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.” (2 Peetruse 1:3).

Ma olen aastaid kuulutanud ja tunnistanud, et olen täidetud Püha Vaimuga ja ristitud Pühas Vaimus. Et Püha Vaim annab mulle väe kuulutada ja pühitseb mind. Ma olen palvetanud Vaimus, rääkinud Vaimus, kõndinud Vaimus ja kuulnud Tema häält. Ma tõepoolest usun, et Püha Vaim on Jumala vägi.

Ma võiks võtta teid käe kõrvale ja viia paika, kus ma 8-aastaselt Vaimuga täidetud sain. Ma olen lugenud läbi kõik kirjalõigud Piiblis, mis räägivad Pühast Vaimust. Ja ometigi olen ma hiljaaegu leidnud end palvetamas ja küsimas: ”Kas ma ikka tõesti tunnen seda imelist väge, mis elab minu sees? Või on Püha Vaim vaid kui üks doktriin mu jaoks? Kas ma ignoreerin teda kuidagimoodi ega palu Tal teha minu heaks kõike, milleks Ta tegelikult läkitati?”

Tõde peitub selles, et sulle võib kuuluda midagi väga väärtuslikku, aga sa isegi ei tea seda. Ja sa ei saa nautida sulle kuuluvat, kuna sa ei mõista kui väärtuslik ta tegelikult on.

Elas kord üks talumees, kes kogu elu oli oma väikeses talus tööd rüganud. Aastakümneid võitles ta kivise pinnasega, saavutamata suurt edu või rikkust ning surres lõpuks rahulolematuna. Peale mehe surma läks talu üle ta pojale, kes ühel päeval maad kündes leidis mullast kuldselt kiirgava tüki. Lastes seda ekspertidel hinnata, sai ta teada, et tegu on puhta kullaga. Üsna peagi selgus, et kogu talu istub sõna otsese mõttes kullahunniku otsas ja noorest mehest sai üle öö rikas mees. Kahjuks jäi see rikkus aga kättesaamatuks tema isale, kuigi too oli elanud selle sama ”hunniku” otsas kogu oma elu.

Sama lugu on ka Püha Vaimuga. Paljud meist elavad teadmatuses sellest, mis meile antud; teadmatuses väest, mis elab meie sees. Mõned kristlased elavad kogu oma elu arvates, et neil on olemas kõik, mida Püha Vaimul eales anda, kuid tegelikult pole nad iialgi osa saanud Tema tõelisest täiusest ja väest. Ja seetõttu ei saa Ta ka korda saata oma igavikulist tööd neis, milleks ta tegelikult siia ilma saadeti.

PERE PALVEAEG

„...kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas.“ (Matteuse 18:19) Mõned kristlased kutsuvad seda „nõusoleku palveks“. Sa oled tõeliselt õnnistatud, kui sul on pühendunud õde või vend, kellega koos palvetada. Tõesõna, kõige võimsamad eestpalvetajad, keda ma tean, on tegutsenud kahe –või kolmekaupa.

Paik, kus taoline palve kõige võimsamalt toimib, on kodu. Minu abikaasa Gwen ja mina palume iga päev koos ja ma usun, et just palve on see, mis hoiab meie peret koos. Me palusime iga oma lapse pärast nende lapsepõlve aastate jooksul ja selle eest, et keegi neist ei läheks hukka. Me palusime nende sõprussuhete ja suhete ning tulevaste abikaasade pärast ning nüüd teeme seda sama oma lapselaste eest.

Väga vähesed kristlikud pered võtavad aega koduseks palveks. Mina isiklikult võin aga tunnistada, et olen täna veel teenistuses ainuüksi tänu pere palveajast lähtuvale väele. Kui ma alles laps olin, siis ükskõik, kus kohas me ka koos õdede-vendadega ei mänginud – kodumaja ees või tänaval – hüüdis ema alati ukse pealt: „David, Jerry, Juanita, Ruth – käes on palveaeg!” (mu vend Don polnud siis veel sündinud).

Kogu naabruskond teadis meie pere palveajast. Vahel mulle kohe üldse ei meeldinud kuulda seda kutset ja ma vingusin ning virisesin selle pärast. Kuid samas sündis midagi ilmselget kõigi nende palveaegade jooksul ja Jumala Vaim liikus meie pere keskel ning puudutas igat ühte meist.

Võib-olla sa ei näe iseennast pidamas pere palveid. Võib-olla pole su abikaasa koostööaldis seda tegema või sul on laps, kes jonnib ja mässab selle vastu. Mu armsad – pole üldse tähtis, kes otsustab mitte osaleda! Sina võid ju sellegipoolest istuda köögilaua taha ja langetada oma pea palveks. See on samavõrdne pere palveajaga ja iga pereliige saab olema sellest teadlik.

MA VAJAN SIND

Osa kristlasi ei soovi omada mingit pistmist teiste Kristuse ihu liikmetega. Nad peavad küll osadust Jeesusega, kui eraldavad end täiesti teadlikult teistest usklikest. Nad ei taha omada mingit pistmist ihuga – ainuüksi peaga!

Kuid ihu ei saa koosneda ainuüksi ühest liikmest. Kujutad sa ette pead, millest kasvab välja vaid üks käsi? Kristuse ihu ei saa koosneda ainuüksi peast, omamata teisi liikmeid ja jäsemeid. Tema ihu koosneb paljudest liikmetest ja seetõttu ei saa me olla üks Kristusega ilma olemast osa ka Tema ihust.

Me ei vaja ainuüksi pead, aga kogu ihu! Meid ei seo vaid vajadus Jeesuse järele, aga ka vajadus teineteise järele. Paulus ütleb: „Ent silm ei või öelda käele: "Mul ei ole sind tarvis!" või jälle pea jalgadele: "Mul ei ole teid tarvis!" (1 Korintlastele 12:21)

Pange tähele selle salmi teist poolt. Isegi pea ei saa öelda mõnele teisele liikmele: „Mul pole sind tarvis.“ Milline võrratu klausel. Paulus ütleb meile: „Kristus ei ütle mitte iialgi ühelegi oma ihu liikmele, et: „Mul pole sind tarvis!““ Meie pea seob end vabatahtlikult igaühega meist. Veelgi enam – Ta ütleb, et me kõik oleme tähtsad ja isegi vajalikud Tema ihu toimimiseks.

Eriti kehtib see nende liikmete puhul, kes on ehk viga ja haiget saanud. Paulus rõhutab: „...vaid hoopis vastupidi - need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud.“ (1 Korintlastele 12:22). Ja lisab siis: „...ja neid, mis meile ihus tunduvad olevat autumad, ümbritseme erilise auga, ning oma näotuile liikmeile anname rohkem nägusust (23:23). Ta räägib siin neist Kristuse ihu liikmeist, kes on otsekui nähtamatud, tundmatud ja varjus. Jumala silmis on neil liikmetel aga suur väärtus ja nad on absoluutselt vajalikud Tema ihu tööks ja tegevuseks.

See piiblilõik omab sügavamat tähendust me kõigi jaoks. Paulus ütleb meile: „Vahet pole, kui madal on su enesehinnang. Sa võid isegi tunda, et kristlasena sa ei vea välja, kuid Jumal ütleb sulle: „Ma vajan sind! Sa ei ole ainuüksi selle ihu tähtis liige, vaid lausa eluliselt tähtis ja vajalik kogu ihu toimimiseks.“

Olles Kristuse ihu olulised liikmed, on usklike kohustus tõusta ja seista tõsiselt vastu Saatana rünnakutele oma kaaskristlaste suhtes. Hämmastaval kombel ignoreerivad aga väga paljud kristlased seda fakti. Kui me näeme mõnda kaasusklikku kannatamas, tahame me otseloomulikult pakkuda talle lohutust ja see on jumaliku armastuse väljendus, kuid ainuüksi sellest ei piisa! Iga usklik peab siduma Saatana Jeesuse nimel ja kupatama ta tagasi pimedusse. See on märk tõelisest Kristuse ihu liikmeks olemisest!

USALDADES END TAAS JUMALA HOOLDE

Jeesus ütles: „...maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus...Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.“ (Luuka 21:25-26) Kristus hoiatab meid: „Ilma lootmata minu peale, sureb suur hulk inimesi sõna otseses mõttes hirmu kätte!“

Jeesuse järgijate jaoks aga, kes usuvad Jumala tõotustesse hoida oma lapsi, leidub auline vabadust kõigest hirmust. Veelgi enam, kõik kes usaldavad endid Kristuse juhtimise alla, ei pea enam iialgi kartma, kui nad vaid haaravad kinni järgmisest saladusest: tõeline vabadus hirmust peitub enese taasusaldamises Issanda hoolde.

Enese usaldamine Jumala hoolde on usutegu. See tähendab anda end täielikult üle Tema väe, tarkuse ja juhtimise alla, olles juhitud ja alalhoitud ainuüksi Tema tahte poolt. Kui me seda teeme, on kogu Universumi Jumal tõotanud võtta täit hoolt meie eest - toita meid, riietada meid ja katta meid, hoides meie südameid eemal kurjast.

Ristile minnes jättis Jeesus meile ülima eeskuju sellisest pühast usaldusest. Vahetult enne hinge heitmist hüüdis Ta kõva häälega: "Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!" (Luuka 23:46)

Kristus andis sõna otseses mõttes nii oma elu kui ka igavese tuleviku Isa hoolde. Ja seda tehes andis Ta ka iga oma lambukese hinge oma Isa hoolde.

Sa võid ju nüüd mõelda „Kas mitte Jeesus ise ei öelnud, et Tal on meelevald ja vägi nii loobuda oma elust kui ka see taas tagasi võtta?“ (Vt. Johannese 10:18). Kuna Tal oli vägi „võtta oma elu tagasi“, siis mis ilma pärast usaldas Ta selle siis Jumala hoolde? Vastus on ilmselge: Jeesus tegi seda jätmaks eeskuju kõigile oma lambukestele, kes Teda järgivad!

Kui meil palutakse usaldada oma elud kellegi kätte, tahame me esmalt veenduda, et see „keegi“ on võimeline hoidma ja kaitsma meid kõige ohu, hädade ja vägivalla eest. Apostel Paulus kirjutab: „...sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.“ (2 Timoteose 1:12)

VÕITES ÄRA PIMEDUSE

On ainult üks asi, mis võib ära võita pimeduse ja see on valgus. Jesaja kuulutas: ”Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust!” (Jesaja 9:1) Nõndasamuti kuulutas ka Johannes: ”Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.” (Johannese 1:5)

Valgus esindab arusaamist. Kui me ütleme: “Ma näen valgust!” siis see tähendab: ”Nüüd ma mõistan.” Kas sa mõistad, mida Piibel on ütlemas? Jumal on avamas su silmi mitte nägemaks võidutsevat vaenlast, aga võtmaks vastu uut ilmutust. Meie Jumal on andnud meile Püha Vaimu, kelle vägi on suurem kui kõik põrgu väed kokku: ”...sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas.” (1 Johannese 4:4)

Ilmutuse raamatus võime me lugeda sellest, kuidas põrgu päästis valla suurt mõju avaldavad rohutirtsud ja skorpionid. Samuti võime me seal lugeda lohest, koletistest ja muudest olenditest ning Antikristuse tulekust. Samas ei mõista me nende olendite tähendust ja me ei peagi! Me ei pea muretsema ei Antikristuse ega ka koletise märgi pärast.

Meie sees elab kõikväelise Jumala ja Kristuse Vaim. Paulus kuulutas, et Püha Vaimu vägi on tegev meie sees ehk teisisõnu – Püha Vaim elab meie sees just nüüd ja praegu! Kuidas aga tegutseb see Vaim meie sees rasketel aegadel? Tema vägi saab vabastatud ainult siis, kui me võtame Ta vastu kui oma koormate kandja. Just see on põhjus, miks Püha Vaim meile anti – et kanda meie muresid ja koormaid. Seega, kuidas me saame väita, et oleme Ta vastu võtnud, kui me ei ole andnud Talle kõiki oma koormaid?

Püha Vaim ei ole sulgunud omaenese au sisse, vaid on just siinsamas, elades meie sees. Ja Ta ootab kannatamatult, et saada kontroll iga meie eluolukorra üle, kaasaarvatud kõik raskused ja katsumused. Seega, kui me jätkame hirmus elamist – olles meeleheitel, esitades küsimusi, kogedes üha enam ärevust – ei ole me Teda vastu võtnud kui oma lohutajat, juhatajat, abimeest, päästjat ja jõuallikat.

Tõeliseks tunnistuseks maailmale saab olla vaid see kristlane, kes on heitnud kõik oma koormad Püha Vaimu peale. Nõnda nagu tessalooniklasedki, võib iga usklik kogeda enda ümber hingematvaid probleeme, kuid ometigi säilitada oma rõõmu Issandas. Ta usub, et Jumala Vaim on tema lohutajaks ja teenäitajaks. Ja tal on võrratu sõnum hukkuvale maailmale, kuna ta haarab pigem kinni rõõmust kui teda ümbritsevast pimedusest. Tema elu kuulutab kogu maailmale: ”See inimene on näinud valgust!”

SALAJANE PAIK

”Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!” (Matteuse 6:6)

Varasematel aegadel ma õpetasin, et seoses elu poolt seatud väljakutsetega teenida oma toidust, võib meie ”salajane kamber” olla ükskõik, kus kohas: autos, bussis, lõunapausi ajal. Ühest küljest vastab see ka toile, kuid samas kaasneb sellega nii palju enamat. Selles piiblilõigus mainitud “kamber” tähendab “privaatset ruumi, salajast paika”. Jeesuse kuulajatele oli see rohkem kui selge, sest tolle aja ühiskonnas oli igas kodus üks väike ruum, mida kasutati hoiupaigana. Jeesuse korraldus oli, et iga üksikisik läheks sinna salajasse paika ja sulgeks ukse enda järel. See on paik, kus sa võid siseneda sellisesse palvesse, mis ei saa iialgi teha ei koguduses ega ka palvepartneriga koos paludes.

Jeesus ise andis meile head eeskuju, käies salajastes paikades palumas. Piibel ütleb meile ikka ja jälle, et ta ”läks kõrvale” veetmaks aega palves. Kellelgi teisel polnud nii kiire elu kui Temal, olles pidevalt ümbritsetud inimestest ja nende vajadustest, omamata mingitki aega iseenda jaoks. Ometigi on meile öeldud, et: ”Vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Markuse 1:35) ”Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda.” (Johannese 14:23)

Me kõik oskame tuua vabandusi selle kohta, miks me ei palu oma salajases kambris; omaette selles erilises paigas. Me ütleme, et meil pole sellist privaatset kohta ega ka aega, et seal paluda. Thomas Manton, võrratu puritaanlasest kirjamees, ütleb järgmist: ”Me väidame, et meil pole aega salajaseks palveks. Ometigi jagub meil aega kõige muu jaoks: aega söömiseks, aega joomiseks ja aega laste jaoks, kuid ometigi mitte aega selleks, mis seda kõike alal hoiab. Me ütleme, et meil pole oma privaatkohta, kuid ometigi leidis Jeesus mäe, Peetrus katuse, prohvetid kõrbe. Kui sa armastad kedagi, siis sa leiad ka privaatse koha, kus olla vaid koos temaga.”

Mõistad sa nüüd, kui oluline on häälestada oma süda palvetamaks salajases paigas? Siin ei ole küsimus käsumeelsuses või sidumises, vaid hoopis armastuses. See räägib Jumala armastusest meie vastu, kes näeb, mis on ootel ja kes teab, et me vajame meeletult varusid igapäevaseks toimetulekuks. Seda kõike võib leida aga vaid salajases paigas koos Temaga.

ASETATUD ISTUMA JEESUSEGA

Tuginedes Paulusele, on kõik need, kes usuvad Jeesusesse, äratatud üles vaimsest surmast ja asetatud istuma ühes Temaga taevastesse paikadesse. ”Kuigi me olime surnud üleastumistes - armu läbi te olete päästetud! -, ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses.” (Efeslastele 2:5-6)

Kus asub see taevane paik, kuhu meid on ühes Jeesusega asetatud? See pole mitte miski muu kui Jumala enda troonsaal – Tema armutroon; Kõikväelise asupaik. Kaks salmi hiljem võime me lugeda, kuidas me sinna võrratusse paika pääseme: ”Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt...” (Efeslastele 2:8)

See troonsaal on kogu väe ja valitsuse asupaigaks. See on paik, kust Jumal valitseb üle kõigi vägede ja võimude ning üle kõigi inimeste elude. Siin troonsaalis hoitakse silm peal igal Saatana teol ja katsutakse läbi iga inimese mõtted.

Kristus istub seal Isa paremal käel. Piibel ütleb meile, et: ”Kõik on tekkinud tema läbi...” (Johannese 1:3) ja “temas elab kogu jumalik täius ihulikult.” (Koloslastele 2:9). Jeesuses peitub kogu tarkus ja rahu, kogu vägi ja jõud - kõik, mida läheb tarvis võidukaks ja viljakaks eluks. Ja meile on võimaldatud ligipääs kõigile neile rikkustele, mis peituvad Jeesuses.

Paulus ütleb meile, et: ”Nii sama kindlalt, kui Kristus äratati surnuist, on ka meid üles äratatud ühes Temaga ja nii sama kindlalt, kui Jeesus viidi autrooni ette, viiakse meidki koos Temaga sinna aulisesse paika. Sest kuna me oleme Temas, oleme me kõikjal, kus Ta viibib. See on usklikele kuuluv eesõigus, mis tähendab seda, et meid on asetatud istuma taevasesse paikka, kus Ta valitseb.”

Paulus ütleb ka, et selles troonsaalis peituvad kõik vaimulikud õnnistused. Kõik Kristuse rikkused nagu: vankumatus, jõud, hingamine, igavesti püsiv rahu, on meile kättesaadavad seal.
”Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses.” (Efeslastele 1:3)

USU TAASTUMINE

Mul on eriline sõnum kõigile neile, kes seisavad silmitsi võimatustega. Usu taastumine sõltub suuremast ilmutusest meie Taevase Isa armastuse kohta, mida Ta meie vastu tunneb.
„Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu.“ (Sefanja 3:17). Selles salmis peitub üks auline ilmutus Jumala vankumatust armastusest oma laste vastu. Piibel ütleb meile, et Ta hingab ja rõõmutseb oma armastuses meie vastu!

Jumalal pole vähimatki kahtlust oma armastuse suhtes meie vastu. Ta on oma armastuse kinnitanud – otsekui paika pannud – ja Ta ei võta seda kunagi tagasi. Veelgi enam, meile öeldakse, et Jumal on nii rahulolev oma armastuse suhtes meie vastu, et Ta lausa tunneb hõisates sellest rõõmu.

Kujutad sa seda ette? See on konkreetne taevalik kinnitus Jumala heameelest sinu suhtes. John Owen on tõlgitsenud seda salmi järgnevalt: „Jumal lausa kargab ülevoolavast rõõmust!“
Veelgi enam – Paulus ütleb meile, et kõik, mis on väljaspool jumalikku tahet – kõik segadus ja uskmatus – saab muutuma Jumala armastuse palge ees. „Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus...“ (Tiituse 3:4)

Sellele eelnevas salmis ütleb Paulus: „Meiegi olime kord ju arutud, sõnakuulmatud, eksijad...“ (Tiituse 3:3). Ehk teisisõnu: „Kõik oli korrast ära. Meie usk ei olnud selline, mis oleks suutnud ületada kõik, kuid siis said Jumala heldus ja armastus ilmsiks, mida Isa jagas meile rikkalikult läbi oma Poja Kristuse.“

Kui Paulus räägib Jumala armastuse „ilmumisest“, kasutab ta kreekakeelse sõna juurt, mis tähendab „katma“. Ehk lühidalt öeldes: Jumal vaatas ülevalt alla me peale, kes me olime väsinud vaevatud hinged täis hirmu ja kartust ning kattis meid ilmutusega, mille sõnum oli: „Minu armastus päästab teid. Hingake ja rõõmustuge minu armastuses teie vastu.“
Ma tänan Jumalat selle päeva eest, mil Tema armastus „ilmus“ mulle. Mitte ükski usk ei suuda seista vastu võimatustele enne, kui absoluutselt kõik – iga probleem ja mure – on usaldatud meie Isa armastavasse hoolde. Kui minu olukorrad on kõige hullemad, pean ma lihtsalt hingama usus.

TÄIELIKULT VEENDUNUD

Abraaham ei kõikunud oma usus. Pigem oli ta „täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.“ (Roomlastele 4:21). Ta mõistis, et Jumal on võimeline „tegema asju eimillestki“. Ja nii see on – meie Jumal loob asju otsekui eimillestki. Mõelge kasvõi 1 Moosese raamatu peale – Jumal lõi maailma mittemillestki. Ta loob vaid ühe ainsa sõnaga ja Ta on võimeline looma ka meile imesid eimillestki.

Kui kõik muu hävib – kui iga sinu plaan ja kavatsus on läbikukkunud – on aeg heita kõik Jumala peale. On aeg lasta minna oma püüdlustel leida lahendusi kusagilt mujalt. Ja kui sa seejärel oled valmis uskuma, siis sa ei näe enam Jumalat kui potisseppa, kes vajab savi, vaid kui Loojat, kes loob asju eimillestki. Seetõttu ei loo Jumal midagi, mis oleks sellest maailmast või selle materjalidest, vaid töötab ja toimetab viisidel, mida sa poleks ealeski osanud ette näha.

Kui tõsiselt võtab Jumal me usku keset võimatusi? Me võime leida vastuse sellele küsimusele Sakariase loost, kes oli Ristija Johannese isa. Ingel külastas Sakariast, öeldes talle, et tema naine Eliisabet saab käima peale ja toob ilmale väga erilise lapse. Kuid Sakarias – kes oli sama elatunud kui Aabrahamgi – keeldus seda uskumast. Jumala tõotusest üksi ei piisanud talle.

Sakarias küsis inglilt: "Millest ma võiksin seda ära tunda? Mina olen ju vana mees ja mu naine on väga eakas." (Luuka 1:18). Ehk teisisõnu: Sakarias pani tähele kõiki võimatusi, öeldes: „See pole lihtsalt võimalik. Sa pead mulle tõestama, kuidas see sünnib.“ See lihtsalt ei tundunud loogilisena.

Kuid Sakariase uskmatus polnud Jumalale meelepärane. Ingel ütles talle: „Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal." (Luuka 1:20)

Kogu loo sõnum on väga selge: Jumal ootab, et me usuksime Teda, kui Ta räägib. Selle kinnituseks kirjutab Peetruski järgmist: „Sellepärast ka need, kes kannatavad Jumala tahtmise järgi, usaldagu oma hinged head tehes tema, ustava Looja hoolde.“ (1Peetruse 4:19)

SILMITSI VÕIMATUSTEGA

“Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.“(Roomlastele 4:19).

Tõelise usu peamine tuum peitub selles ainsamas salmis. Jumal oli just tõotanud Aabrahamile, et too saab poja, kellest saab seeme paljudele rahvastele. Hämmastaval kombel ei kohkunud Aabraham selle tõotuse ees tagasi, kuigi oli juba ammuilma lapse eostamise east väljas. Selle asemel võime me hoopis lugeda, et kui Aabraham oli Jumalalt selle sõna vastu võtnud, ei „jäänud ta usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.“

Inimliku mõistuse jaoks näis selle tõotuse täitumine võimatu. Kuid Aabraham ei lasknud end kõigutada neist võimatustest. Tuginedes Paulusele, ei hakanud me esiisa arutlema selle üle, kuidas Jumal kavatseb küll oma tõotuse täide viia. Ka ei hakanud ta Jumalaga kauplema, öeldes: „Aga Issand, mul pole seemet, mida külvata. Ja Saara üsas pole enam ka elu, mis suudaks uue elu vastu võtta. Mu naine on juba ammu lapse saamise east väljas, mistõttu kuidas sa seda küll teha kavatsed, Issand?“ Selle asemel, et taolisi mõtteid oma peas kedrata, otsustas Aabraham hoopis seda kõike „mitte tähele panna“.

Fakt on see, et kui Jumal tahab tuua esile usku, mis on läbikatsutud ja väärtuslikum kui kuld, surmab Ta kõik inimlikud variandid ja allikad. Ta sulgeb ukse inimlikule arutelule, jättes maha kõik võimalikud mõistuslikud lahendid.

Jumalale meelepärane usk sünnib keset „surma“. Siinkohal pean ma silmas kõigi inimlike võimaluste surma. See on koht, kus inimese poolt loodud plaanid võivad küll õitseda hetke, kuid seejärel surevad. See on olukord, kus inimlikud lootused võivad tuua küll hetkelist kergendust, kuid mis kukuvad siiski kokku, suurendades veelgi enam abituse tunnet.

Oled sa kunagi olnud sellises surmaseisus? Oled sa kogenud, et enam pole mingit võimalust? Sul pole kellelegi helistada, kellelt nõu küsida ja kui sa palud, siis taevas kumiseb vastu kui vask, kupatades kõik su palved maa peale tagasi.

Kui nii, siis ma kuulutan sulle – Jumal on tegemas oma tööd! Tema Vaim tegutseb selle nimel, et peatada sind mõtlemast võimatustele, peatada sind leidmast inimlikke lahendeid ja allikaid, peatada sind leidmast ise väljapääsu. Püha Vaim õhutab sind: „Lõpeta inimeste käest abi otsimine. Ja lõpeta keskendumast sellele, kui lootusetu su olukord tundub, sest kõik need on takistuseks sinu usule.“

LEMMIKSALMID PIIBLIST

Siin on mõned minu lemmiksalmid Piiblist – tõotused, mille ma olen oma Piiblis allajooninud ja mis on olnud mulle õnnistuseks läbi aastate. Uskuge neisse. Lugege neid ikka ja jälle. Need kuuluvad teile:

· „Ära karda, sest sul ei ole vaja häbeneda, ja ära tunne piinlikkust, sest sa ei jää häbisse, vaid unusta oma noorpõlve häbi ja ära meenuta enam oma lesepõlve teotust!“ (Jesaja 54:4)

· „Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja.“ (Jesaja 54:10)

· „Aga ei ole edu ühelgi relval, mis valmistatakse sinu vastu, ja sa mõistad hukka iga keele, mis tõuseb sinuga kohut käima. See on Issanda sulaste pärisosa ja nende õigus minult, ütleb Issand.“ (Jesaja 54:17)

· „Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes. Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.“ (Psalmid 31:20-21)

· „Sina oled mulle peidupaigaks, sa hoiad mind õnnetuse eest; sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega. Sela. Sina ütled: "Ma teen su targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides." (Psalmid 32:7-8)

· „Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub! Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!“ (Psalmid 37:4-5)

· „Sina, kes mind oled lasknud näha palju kitsikusi ja õnnetusi, teed mind jälle elavaks ja tõmbad mind jälle üles maa sügavustest. Kasvata mu suurust ja pöördu jälle mind trööstima!“ (Psalmid 71:20-21)

JUMALA ARMASTUS EI VEA KUNAGI ALT

Taavet küsis Psalmis 13:„Kui kaua sa, Issand, unustad mind hoopis, kui kaua sa peidad oma palet mu eest? Kui kaua ma pean muret tundma oma hinges ja kandma kurbust päevast päeva oma südames? Kui kaua saab mu vaenlane suurustada mu vastu?“

Jääb mulje, nagu Taavet tunneks, et Jumal on ta unustanud sootuks, jättes ta kannatama ja ärkama igal hommikul murepilved pea kohal. Mõnda aega oli Taavet lausa suures meeleheites, öeldes: „Jumal, kas see eraldatus kestabki igavesti? Kas mu palved saavad üldse kunagi vastatud?“

Armsad, kui vaatamata sellele, et me Issandat armastame, mured meid ründavad ja pääsemine neist tundub võimatuna, vajume me pinge all kössi. Just praegu on keegi selle teksti lugejaist ägamas meeletu olukorra all, mille lahendust ei näi paistvat kusagilt. Need inimesed on täieliku meeleheite piiril, uskudes, et rahu võib saabuda vaid siis, kui ometigi nende katsumus kord läbi saab.

Järgmisena küsib Taavet: „Kui kaua pean ma oma hinges muret tundma?“ või ka teisisõnu: oma hingega nõu pidama. Ta rääkis siin erinevatest plaanidest, mille ta oli välja mõelnud, et oma muredest lahti saada, kuid kõik tema plaanid ja kavatsused läksid luhta. Seetõttu ei osanud ta enam midagi välja mõelda, sest tal puudusid toimivad lahendused ja ta oli omadega õhtal.

Kuid kuidas Taavet siis tõusis sellest meeleheite orust? „Kuid mina loodan sinu helduse peale...Ma tahan laulda Issandale...“

Lubage mul anda teile mõned põhjused, miks jätkata Jumala usaldamist keset oma hetke katsumusi. Ükskõik, kui kõvasti tormid ka ei möllaks – meie Issand toidab endiselt linde taeva all, ehib lilli aasal ja annab igapäevast toidust kõigile mereelanikele. Teie Taevane Isa toidab neid. Mitte ükski lind ei lange maha ilma Taevase Isa teadmata.

Milline Isa toidaks aga kõiki maailma looduid, jättes samal ajal unarusse omaenda lapsed? Jeesus julgustas meid „mitte muretsema“ igapäeva elu vajaduste ja probleemide pärast, „sest Tema ise kannab hoolt meie eest“.

Jumal tõepoolest armastab teid ega lukusta oma kõrvu teie appihüüete ees. Seetõttu: hoidke kinni, liikuge edasi ja oodake kannatlikult, sest Tema ei vea teid kunagi alt.

OLGU SUL RÕÕM ISSANDAST

Meie hingerahu ja rahulolu sõltuvad alati sellest, kui palju me usaldame Jumalat ja seda sõltumata olukordadest! Psalmist kirjutab: ”Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!” (Psalm 37:4).

Kui sina oled end täielikult usaldanud Jumala hoolde, oled sa võimeline kannatama kõiki ja ükskõik, milliseid raskusi. Sinu Taevase Isa igatsus on, et sa võiksid elada oma igapäeva elu ilma ühegi hirmu või ärevustundeta, usaldades täielikult Teda. Talle alistumine omab väga praktilist mõju sinu elu üle. Mida enam sa oled alistunud Jumala hoole ja hoidmise alla, seda vähem lähevad sulle korda sind ümbritsevad olukorrad.

Olles andunud Talle, ei murra sa pidevalt pead iga järgmise sammu pärast. Sind ei kohuta hirmuäratavad uudised ega heiduta mõtted tulevikust, sest sa oled usaldanud kogu oma elu, pere ja tuleviku Jumala turvalistesse ja armastavatesse kätesse.

Mis sa arvad, kui murelikud ja koormatud on oma karjast järgivad lambad? Nad ei muretse mitte põrmugi, sest nad on täielikult alistunud karjase juhtimisele. Nõndasamuti oleme ka meie kui Kristuse lambad, kes on meie suur Karjane, mistõttu miks peaksime siis tundma mingitki muret või hirmu oma elude või tuleviku pärast? Tema teab ju täpselt, kuidas hoida ja kaitsta oma karja, kuna Ta juhib meid armastuses.

Omaenda elus olen ma pidanud õppima usaldama Jumalat üks probleem korraga. Mõtle sellele: kuidas ma saan väita, et ma usaldan Jumalat kõiges, kui ma ei ole usaldanud Teda üksikute asjadegagi? Sõnad: ”Ma usaldan Jumalat täielikult!” ei ole piisavad! Ma pean seda tõestama ikka ja jälle, erinevates valdkondades ja igapäevaselt.

Paljud tänapäeva inimesed ütlevad: ”Ma alistun, pühendun ja usaldan” ainult siis, kui nad ei näe enam muud väljapääsu. Kuid tõeline Jumalale meelepärane pühendumine ja üleandmine toimub vabatahtlikult ja inimese omast tahtest enne, kui mingid lahtised otsad üldse esile kerkivadki. Me peame olema ühel meelel Jumalaga, nõnda nagu Aabraham seda oli, andes Jumalale oma elu üle kui puhta lehe, mida Jumal ise sai täita.