laupäev, 20. detsember 2014

ANDESTUSE SEEMNED by Nicky Cruz

Ma sooviks, et võiksid kogeda seda sama imet, mida meie pere on kogenud. Et võiksid kogeda seda sama erinevust, mida meie kogesime, võrreldes tänasega ja ajaga, mil’ olin alles noor. Täna armastan oma õde ja vendi kirglikumalt kui eales varem. Pole midagi paremat kui olla koos oma perega ja naerda, nutta ning vestelda koos. Need hetked, mil’ mul on võimalus minna tagasi Puerto Ricosse ja külastada oma perekonda, on kõige kallimad hetked, mida üldse omada võib. Koju minnes pole ma enam Nicky Cruz – tuntud evangelist või kõneleja -, vaid lihtsalt vend. Olen lihtsalt pereliige ja mulle meeldib see. Muide, mu kaks venda, kes on pastorid Puerto Ricos, pole mind kordagi kutsunud oma kogudustesse kõnelema. Sest nad teavad, et kui ma tulen koju, on see lihtsalt olemise aeg.

Mul on nii palju mälestusi perega koos veedetud aegadest, kus olime kaua üleval ja sõime, naersime, viskasime nalja, palvetasime ja nutsime koos. Vahel olime hommikul kella 1’ni üleval, rääkides erinevaid lugusid. Viskasime nalja ja jagasime rõõme, mis igaühe me sees pulbitses. See oli kui üks suur fiesta! Kuid see pole mitte alati olnud nii. Me pole mitte alati olnud nii rõõmsad, muretud ja armastavad. Kui Jeesus me ellu tuli, tõi Ta kaasa oma plahvatusliku armastuse! Ta avas oma armu ja andestuse väravad. Meie pere minevikku kuulub palju valu. Samas keegi meist ei kanna hinges kibestumist ega vimma. Me südameis pole midagi muud kui vaid armastus. Me ei kuluta aega kahetsustele, vaid tunneme rõõmu Jeesusest, keda tänaseks tunneme ja tulevikust, mis Tal meie jaoks varuks on.

Seetõttu see murrab mu südame, kui näen perekondi, kes hoiavad kinni oma minevikust. Vennad ja õed, kes hoiavad kinni kibestumisest ja põlgusest asjade tõttu, mis jäänud ammu juba selja taha. Mehed ja naised – abikaasad, kes saanud haiget erinevate sõnade ja tegude tõttu ja kes lasevad neist lähtuval valul kasvada ja hävitada end otsekui vähktõbi.
Jeesus võib teha inimsüdamega midagi, mida keegi teine ei suuda. Ta võib tuua muutusi, mida me ei suudaks ettegi kujutada. Kui Ta tuleb me südameisse, teeb Ta palju enamat kui et vaid andestab meile – Ta jätab maha andestuse seemned. Üleloomulikud seemned, mis ei kustuta ainuüksi pattu, aga ka valu, mille see patt endaga kaasa tõi.

Ma ei suuda Jeesust ära tänada kõige selle hea eest, mis Ta mu pere heaks on teinud. Kõige selle andestuse, armu ja armulikkuse eest, mille Ta on meile kinkinud, liites meid taas tagasi ühte.

Ta võib teha seda sama kelle iganes heaks!

__________ 

Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 19. detsember 2014

ÄRA HALETSE

Noomi püüdis veel viimast korda õhutada Rutti pöörduma tagasi koju, kuid Rutt ei läinud, „jäädes tema seltsi“ (Rutt 1:14). Piibli algtõlkes on tema jäämise kohta kasutatud väljendit, mis viitab kui teenijannale, kes on langenud põlvili ja hoiab oma perenaise ümbert kinni, laskmata kunagi minna. Rutt valis Jumala! Niipea, kui Rutt ületas Juudamaa piiri, oli ta teel võitmaks Kristust. Ta jaoks polnud küll ühtki teeviita, mis oleks seda kinnitanud, kuid me teame, kuhu see tee viis: otse Jeesuse südamesse! Rutt ja Noomi tulid õnnistuste paika – vaestena ja teadmata, kust nende järgmine toidukord tuleb – kuid nad saabusid just lõikuse alguse ajaks.

Rutt oli täiesti pennitu, ilma vähimagi tulevikuta sirendamas silme ees. Samas oli ta vooruslik naine, kes oli usaldanud kõik Jumala hoolde. Ta ütles: „Lase ma lähen põllule ja nopin viljapäid!” (Rutt 2:2). Ainuüksi puruvaesed tegid sellist tööd. Seadus nägi ette, et maaomanikud ei võtnud lõikust põllu neljast nurgast ning jätsid maha viljapead, et vaestel oleks midagi võtta. „Kui te lõikate oma maa vilja, siis ära lõika oma põlluääri sootuks, ja ära nopi üles, mida su lõikuse järelt saaks noppida…jäta need kehvale ja võõrale!“ (3 Moosese 19:9-10)

Tundus, nagu Rutt oleks teinud viletsa valiku: ta pühendumine viis teda väga erilisse paika, kuid nüüd rabas ta hoopis miinimumpalga eest ränkrasket tööd teha! Ta elas isegi alla miinimum toimetuleku taset. Pane teda hoolega tähele, sest sama võib juhtuda ka sinuga, kui otsustad lasta kõigel minna ning järgida Jumalat kuni lõpuni!
Apostel Paulus kandis järgnevat risti kuni surmani: „Mulle tundub, et Jumal on meid, apostleid, pannud…kogu maailmale vaadata, nii inglitele kui inimestele. Meie oleme Kristuse pärast arutud…me kannatame nälga ja janu, ja oleme paljad, ja meid pekstakse rusikatega, ja meil ei ole kusagil asu…me näeme vaeva oma kätega tööd tehes…meid sõimatakse…meid taga kiusatakse…meid halvustatakse…Me oleme nagu maailma kõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini.“ (1 Korintlastele 4:9-13).

Kuid samas, ära haletse Rutti, sest ta oli üsna peagi võitmas enesele Kristust!

neljapäev, 18. detsember 2014

ÜLETADES PIIRI

Nagu me Ruti raamatu 1-peatükist näeme, jõudsid Noomi, Orpa ja Rutt Moabi ja Juuda piirini ja seisid seejärel silmitsi otsusega: kas astuda edasi Jumala armu liikumisest Kristuse täie täiuse sisse? Nende nimed annavad sellest veidi aimu. Noomi tähendab „armu“, Orpa tähendab „kangekaelset“ ja Rutt „sõpra või kaaslast“. Tõehetk saabus seal samas piiril, kui Noomi otsustas Orpa ja Ruti pühendumise ja otsusekindluse proovile panna. Otsus minna, tähendas nende jaoks enamat kui vaid emotsiooni või sõnu. Nad pidid valima, kas minna tagasi või edasi, omamata mingitki lubadust eesootava tasu suhtes või selget visiooni selle osas, mida see kõik neile maksma läheb.

Selle asemel, et kuulutada neile edukusest, kergest elust ja heaolust, maalis Noomi nende silme ette pildi kannatusest ja vaesusest. Ei mingeid lubadusi maise vara kohta – ainuüksi elu usus. Muide, ta isegi julgustas neid pöörduma tagasi oma emakoju (vt Rutt 1:8-9). Nii Orpa kui Rutt jäid sel hetkel veel enesele kindlaks: Aga nad tõstsid häält ja nutsid ning ütlesid temale: „Ei, me läheme koos sinuga su rahva juurde!” (Rutt 1:9-10).

Me teame juba Orpa nime põhjal, et vaatamata tema suurele pisarate voolule ja kindlatele sõnadele edasi minna, langes ta siiski välja ja pöördus tagasi oma ebajumalate poole. Jah, väliselt oli ta küll murtud ja õrnake, jättes mulje, et on osa Jumala juurde tagasi liikumisest. Kuid ma usun, et Noomi nägi Orpa südame läbi ja nägi, kuidas ta võitles. Võimalik, et Noomi mõtles endamisi: „Vaene laps! Ta arvab, et igatseb Jumala täiuse järele, kuid samas igatseb siiski selle maailma järele. Ta oleks äärmiselt õnnetu, kui läheks edasi, sest jääks alati vaatama tagasi!“ Nii et Noomi ütles: „Mine oma teed!“ Orpa oli eeldavasti langetanud oma südames otsuse: „Ma lähen tagasi Moabi ja teenin ka seal Jumalat – ainult et omal moel! Ma küll armastan Tema rahvast, kuid mu oma elu vajab ju ka elamist. Ma ei ole veel valmis loobuma oma minevikust.“ Piibel ütleb: „Aga nemad tõstsid häält ja nutsid veel enam; Orpa suudles seejärel oma ämma.“ (Rutt 1:14) Piibi algtekstis on lisatud: „ja läks tagasi“.

Osad teist, kes te seda teksti praegu loete, olete samuti oma usukaaslastega peagi hüvasti jätmas. Te südames on miski, mis teid tõmbab – kas mingi kindel sõprade ring või vana armastus. Kuid nagu Noomi ütles Rutile: „Vaata, su kälis pöördus tagasi oma rahva ja jumalate juurde.“ (Rutt 1:15), nõnda on ka sinu südames mingi ebajumal – miski su minevikust, millest sa ei suuda lahti lasta!