laupäev, 26. juuli 2014

TEMA PEOD ON SUUREMAD by Claude Houde

Üks laps seisis kord kommipoe ees oleval kõnniteel otsekui naelutatud sinna. Peitus ju kaupluses sees ilmatuma hiiglaslik šokolaadikookide maailm ja parimad ning magusamad küpsised, mida inimene eales maitsnud on! Kaupluse omanik püüdis meeleheitlikult ignoreerida seda rahatut poisikest, kes oma suurte vasikasilmadega teda kannatlikult piidles, samas ise sõnagi lausumata. Lõpuks muutus poodnik rahutus ja pobises omaette: „Ma ei saa ju jagada kommi ja küpsist igale ettejuhtuvale lapsele! Tegu on ju ikkagi äriga ja ma pean ka millegagi elatist teenima!“

Kuid viimane pilk poisikesele murdis jää. Poeomanik andis alla ja kutsus poisikese viipega sisse, kes otsekui välgusähvatusena sinna ka sööstis. Poodnik tõstis kaane kõige suuremalt nõult, mis oli täis kõige maitsvamaid (ja ka kõige kallimaid) šokolaade. Ta andis käega märku ja ütles: „Lase käia – võta mõned!“ Poiss naeratas talle oma suurt naeratust, kuid raputas pead. Poodnik kordas: „Lase käia! Võid tõsiselt võtta kõike, mida soovid! See on tasuta!“ Kuid poiss raputas taaskord pead, mispeale poodnik sirutas ise käe purki ja andis poisile peotäie kõige maitsvamaid maiustusi. Samas aga ei suutnud ta uudishimule vastu panna ja ta küsis: „Miks sa ise sealt ei võtnud?“ Väike nutikas poiss vastas võidukalt: „Sest Teie peotäis on palju suurem kui minu oma!“

Armas sõber, Jumala peotäied on palju suuremad kui me endi omad. Tema väest on enam kui küll. Tema vägev, kõikvõimas käsi haarab meie õrna ja väriseva käe ning üleloomulikud asjad hakkavad sündima! Tema käsi on see, mis muudab minu käe võimeliseks võtma vastu kõik selle „suure“, mis Ta minu jaoks valmistanud on.

„Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!“ (Matteuse 7:11)


__________
Claude Houde on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 25. juuli 2014

VAID PERE JAOKS

„Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks.“ (1 Moosese 43:30). See on pilt meie Päästja südamest.

Peale seda, kui Joosepist oli saanud kogu Egiptuse ülevaataja, olid ta vennad tema enda kojas, süües ja juues tema ligiolus. Samas oli neile kaetud eraldi lauad (1 Moosese 43:32). Need mehed tundsid rõõmu Joosepi lähedalolust, olles ise samal ajal täielikult taastumata ja teda tegelikult tundmata, omamata ilmutust armastusest ja armust.

Ka meie võime kiita ja imetleda inimesi, kes „söövad ja joovad“ Jumala ligiolus, kuid kes samas pole saanud ilmutust Tema tingimusteta armastusest. Seetõttu kogevad nad endiselt, et nad pole armastust väärt. See puudutab paljusid kristlasi, kes lähevad küll jumalakotta kiitma, laulma ja ülistama, kuid pöörduvad seejärel tagasi oma kodudesse vana, tuntud vale juurde: „Jumal ei kinnita mind millegagi, et Ta armastab mind. Mu palved on kõik vastusteta ja Ta tõesti ei hooli minust nii nagu teistest!“

Joosepi vennad pidid tegema veel ühe viimase sammu, enne kui neile anti täielik ilmutus armastusest. Taoline ilmutus antakse kõigile, kes on murtud südamelt ja süümepiinades. „Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal.“ (Psalmid 51:17). Joosepi vendade südamed polnud aga veel murtud.

Joosep andis oma kojaülemale käsu panna tema isiklik hõbekarikas Benjamini, oma noorima venna, kotti, kui nad valmistusid pöörduma tagasi Kaananisse. Vennad olid vaevu jõudnud teele asuda, kui Joosepi mehed nad kinni pidasid ja neid karika varguses süüdistasid. Vennad aga olid nii veendunud oma süütuses, et ütlesid: „Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!” (1 Moosese 44:9). Korraga oli igasugune võitlusvaim ja uhkus nende seest kadunud. Nad olid alandlikud ja murtud, kui Joosepi paleesse tagasi pöördusid. Ja siis sai ilmsiks Jumala suure armastuse ilmutus. ”Siis Joosep ei suutnud enam enese üle valitseda kõigi nende ees, kes ta juures seisid, ja ta hüüdis: „Minge kõik mu juurest ära!” Ja ükski ei seisnud tema juures, kui Joosep ennast vendadele tunda andis. ” (1 Moosese 45:1).

Maailm ei tea midagi sellest armastuse ilmutusest. Kuid Jumal elab just alandlike ja murtud südamega inimeste seas. Ta tunneb rõõmu oma perest, mistõttu hinga Tema armastuses enese vastu.

neljapäev, 24. juuli 2014

SUUREM PUUDUTUS

Eelija ja Eliisa jõudsid omadega Jeerikosse, mis tähendab „kohta, mida kutsutakse meeldivaks“. Samas aga oli see linn täiesti viljatu, kuiv ja üdini elutu ilma ühegi puu, karjamaa või viljata. Kogu elu oli kärbunud, kuna Jeeriko veevarud olid saanud reostatud. See linn sümboliseerib kuiva, surnud kristlust – kogudust, mida Jeesus kirjeldab Ilmutuse raamatus järgnevalt: „Sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.“ (Ilmutuse 3:1).

Eelija oli omal ajal rajanud Jeerikosse prohvetite kooli ja kui ta siis ühes Eliisaga seda külastas, lähenesid mõned noored ja eneseteadlikud prohvetid Eliisale ning küsisid: „Kas sa tead, et Issand võtab täna ära su isanda su pea kohal?” (2 Kuningate 2:5). Eliisa lõikas nad aga poole sõna pealt läbi ja vastas: „Olge vait! Loomulikult ma tean seda!“

See tolle aja jumalasulaste kogukond pidi läkitatama üle Juudamaa ja Iisraeli, teenima oma ühiskonda. Kuid ilmselgelt oli neil midagi puudu: Püha Vaimu vägi, võidmine ja meelevald. Sest juba järgmisel päeval anusid need samad jumalasulased Eliisat, et too laseks neil minna otsima Eelija ihu, juhuks kui ehk Püha Vaim oli ta kusagile mägede vahele või orgu „maha pillanud“. Nad olid täiesti teadmatud Püha Vaimu töödest ja tegemistest. Nad küll tunnistasid, kuulutasid ja rääkisid imedest, kuid nad polnud kunagi ise kogenud Jumala väge. Seepeale tunduski, et Eelija tegi Eliisale ettepaneku: „Eliisa, su ees seisab järgmise põlvkonna teenistujate kogu. Kuidas oleks, kui jääksid siia ja õpetaksid neile Püha Vaimu teedest? Oled just täpselt õige mees äratama see surnud, kuiv kogudus uuesti ellu.“

Kuid Eliisa teadis, mis juhtuks, kui ta jääks neid noori jumalasulaseid karjatsema. Nad oleks olnud jätkuvalt nii sissevõetud Eelija võimsast teenistusest ja oleks teda pidevalt pommitanud küsimustega selle kohta. „Kui mitu tundi päevas su isand palvetas? Milliseid meetodeid ta selleks kasutas? Milliseid doktriine ta õpetas?“ Kogu Eliisa aeg oleks kulunud vaid mineviku üle ketramisele. Ja need noored jumalasulased oleks kulutanud kogu oma aja püüdlustele olla nagu Eelija ja saata korda samasuguseid imesid nagu tema saatis. Seda lihtsalt ilma Püha Vaimu väe –ja meelevallata.

Tänapäeva kogudus on langenud samasse lõksu. Me uurime ja puurime minevikus toimunud liikumisi ja ärkamisi; otsime võtmeid ja meetodeid, kuidas tuua tuli alla taevast. Nii palju kui mina mäletan, on kogudus alati õhanud vana-aja Püha Vaimu ärkamise järele. Ja seda kõike vaid igatsuse tõttu taasluua midagi, mida Jumal tegi kord minevikus.

Eliisa teadis, et ta ei suudaks mõjutada kedagi selles kuivas, surnud koguduses, kuni nad pole kogenud isiklikku puudutust Jumalalt. Ta ei saanud loota Eelija võimsatele tegudele, mistõttu ta ütles talle: „Ma austan oma esiisade usku; nende, kes olid mineviku vaimuhiiglased. Kuid samas tean, et Jumal tahab teha midagi uut ja ma pean kogema suuremat puudutust Ta käest, mida eales varem nähtud.“

kolmapäev, 23. juuli 2014

KAHEKORDNE OSA

Me võime ehk mõelda, miks oli Eelija jaoks nii tähtis, et Eliisa temaga Peetelisse kaasa läheks (vt. 2 Kuningate 2:1-4). Kindlasti polnud Eelija jaoks tegu lihtsalt mingi sentimentaalse käiguga tagasi minevikku. Ei. See tark mees tahtis anda nii Eliisale kui ka meile õppetunni sellest, kuidas me vajame enam Jumala väge ja võidmist. 

Kõndides mööda Peeteli tänavaid, märkas Eelija eeldavasti oma sulase kohkumist ja nördimust tolle täiesti tagasilangenud ühiskonna üle. Eelija ise oli omal ajal kohanud kõikvõimalikke pilkajaid ja seaduse üle irvitajaid; kasvõi ainuüksi seal Karmeli mäel. Kuid ta teadis, et see nõuab suuremat üleloomulikumat jõudu seista silmitsi selle uue põlvkonnaga. Need noored olid palju kalgima südamega ja jumalatumad kui ebajumalateenijaist preestrid, kellega tema oli kunagi rinda pistnud.

Usun, et see oli just see koht, kus Eelija otsustas oma sulase proovile panna. Võimalik, et ta ütles Eliisale: „Kuidas oleks, kui sa jääks siia pidama ja karjatseks seda rahvast? Jumala kutse on kindlalt su elu üle ja sind on ka hästi koolitatud. Saaksid aidata kaasa Peeteli suure pärandi taastamisele.“ Kuigi Eliisa elas üle Peetelis oleva olukorra, teadis ta, et ta pole valmis seisma silmitsi sealsete kurjade vaimudega. Korraga ta mõistis, mida Eelija oli teadnud kogu selle aja – ta vajas Püha Vaimu, et too teeks temas suuremat ja võimsamat tööd, enne kui ta suudaks selle linna kurjusega silmitsi seista. Nii ütleski ta oma isandale: „Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha.” (2 Kuningate 2:6). Seejärel aga on Piiblis öeldud: „Ja nad läksid alla Peetelisse.“

Usun, et Peetel esindab seda sama kurjust täis ühiskonda, milliseks me oma rahvas vaid ühe põlvkonna jooksul on muutunud. Meiegi elame keset pilkajaid ja seaduse üle irvitajaid – sensuaalseid inimesi, kes on andunud oma ihadele, abielurikkumistele ja homoseksuaalsusele. Ja see põlvkond on oluliselt hullem kui see, kellega Eelija või Eliisa eales kokku puutusid. Need pühad prohvetid nägid noori, kes tegelesid vaid pilkamise ja Jumala häbistamisega, kuid tänapäeva Ameerika noored lasevad juba üksteist maha. Noored tapavad üksteist ilma vähimagi süütunde või kahetsuseta, võttes rajalt maha nii oma vanemaid, klassikaaslasi kui süütuid võõraid.
Siinkohal ei tahaks kuidagimoodi mõista hukka kogu me noorust. Tean väga hästi, et me ühiskonnas leidub paljusid jumalakartlikke teismelisi, kelle süda põleb Jeesusele. Seetõttu olen tänulik iga noore inimese eest, kes on asunud Jeesuse poolele selles kurjas ühiskonnas. Samas aga nõuab tänane aeg seda, et Jumala rahvas kannaks endas kahekordset osa Tema väest ja meelevallast, et jõuda selle kadunud põlvkonnani. See nõuab sellisel tasemel võidmist, mille sarnast me pole näinud terve ajaloo vältel. See nõuab „püha jäägi“ ülesse tõusmist ja hüüdu ühes Eliisaga: „Oo Issand, me vajame enamat!“

teisipäev, 22. juuli 2014

SILMITSI PILKAMISE VAIMUGA

Eliisa läks tagasi Peetelisse – korrupeerunud keskkonda ühes oma hukka läinud noorusega. Ja niipea, kui ta sinna jõudis, koges ta koheselt pilkamist: „Sealt läks ta üles Peetelisse; ja kui ta oli teel üles, siis tulid väikesed poisid linnast välja ja pilkasid teda ning ütlesid temale: „Tule üles, kiilaspea! Tule üles, kiilaspea!” Kui ta pöördus ja nägi neid, siis ta needis neid Issanda nimel. Ja metsast tulid kaks karu ja kiskusid neist lõhki nelikümmend kaks poissi.“ (2 Kuningate 2:23-24). Milline kohutav vaatepilt! Sa võid nüüd muidugi mõelda, et: „Kui julm Jumalast, et Ta lasi karudel väikeseid lapsi niimoodi rünnata!“ Kuid piiblitõlge viitega „väikestele poistele“ on tegelikult pisut mööda. Algses heebrea keeles tähendab see tegelikult „noori mehi“.

Kas Eliisa põhjustas tõesti nende surma vaid vihahoo ajel ja seetõttu, et teda pilgati? Ei. See jumalakartlik mees liikus Püha Vaimu väes ja meelevallas, mistõttu nende noormeeste poolne pilkamine osutus kirjeldamatuks patuks. Las ma selgitada. Polnud kahtlustki, et need noormehed olid kuulnud Eelija ülesvõtmisest taevasse. Pilgates aga nüüd Eliisat hüüetega: „Tule üles, kiilaspea!“, pilkasid nad tegelikult Püha Vaimu tööd. Nad ei aktsepteerinud Tema püha tööd, mistõttu nende teguviis Eliisa vastu oli tegelikult pilge Püha Vaimu enda vastu.

Jumal oli aastaid olnud pikameelne Peeteli langenud koguduse suhtes. Suured hulgad käisid seal koos, ülistamas ebajumalaid, mistõttu Jumal oli hoiatanud neid läbi mitmete prohvetite, sh läbi Eelija. Kuid saabus aeg, mil’ Tal sai villand selle linna ebajumalateenistusest ja kurjusest, mistõttu Ta saatis oma kohtumõistmise läbi selle kohutava noormeeste huku, kes olid pilganud Püha Vaimu tööd. Eliisa aga liikus täie meelevallaga edasi Peetelisse, kuulutades kohut nende patu üle.

Liiga paljud noored jumalasulased toetuvad tänapäeval samadele maistele võtetele, mida Peeteli langenud koguduski kasutas. Nad toovad jumalakotta sama muusika, mis kunagi küttis üles inimeste tunded ja ärgitas neid mässumeelsusele. Nad viivad läbi kõikvõimalikke uuringuid patust läbi-imbunud ühiskonnas, et saada vähegi aimu, kuidas meelitada uskmatuid kirikusse. Ja selle asemel, et pakkuda koguduses tõelist ülistust, esitavad nad kõikvõimalikke etteasteid, pidusid ja rock-kontserte. Nad püüavad lahutada noorte meelt, selle asemel, et läbi lihtsa ja selge evangeeliumi juhtida nende tähelepani nende patule ja neis valitsevale tühjusele. Kogudus kogeb aga seda sama pilget, mida Eliisa tookord.

esmaspäev, 21. juuli 2014

AVA MU HUULED by Gary Wilkerson

Taavet kirjutab: ”Ma tahan üleastujaile õpetada sinu teid, et patused sinu poole pöörduksid…Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks sinu kiidetavust!” (Psalmid 51:13).

Kui Jumal sütitab meis tule, pole see mõeldud ainuüksi me endi hüvanguks. See on mõeldud selleks, et me süda põleks kadunud hingede pärast, kes elavad nii me lähikonnas kui kogu maailmas. Kui laseme sel leegil põleda endi sees, õhutab see meid viima häid sõnumeid ka väljapoole koguduse müüre ja me mõistame, et sel juhul see leek ei kustu. Häda vaid mulle, kui seda ainuüksi iseendale hoian!

On võimatu kõike seda enda sees hoida, kui Jumal isiklikult on meid puhastanud ja täitnud meid jätkuva näljaga olla täidetud Tema eluga. See paneb meid hõiskama ja kuulutama kogu maailmale! Parimad pühapäevased koguduse külastajad on need, kes hüüavad: „Tänu Sulle, Jeesus, et mu töökaaslane istub täna koos minuga siin kirikupingis, kogedes Sinu imelist armastust.“

Kui me sees aga puudub see tuli, pole vahet, kui võimsad me koguduste teenistused ka poleks. Taevased leegid võivad sähvida me peade kohal ja me võime olla aukartusest silmili maas, kuid ainuüksi see veel ei tõesta nelipüha päeva väge. Seni, kuni ärkamine püsib vaid kirikuseinte vahel, pole tõenäoliselt tegu ka ärkamisega. Kui meis aga põleb tõeline tuli, paneb see meid süütama kogu linna. Seetõttu peaks me palve olema: „Jumal, kui tahad mind süüdata, siis palun pane mind rääkima ka patustele. Võia mind jagama neile Sinu armastusest. Saada mind välja Jeesuse kõikehaarava armastusega.“

Kui Jumala Püha Vaimu tuli on toimetamas su elus, võid kindel olla, et tegu pole enam ainuüksi sädeme, vaid juba põleva tõrvikuga.

laupäev, 19. juuli 2014

TÄIDETUD PÜHA VAIMUGA by Jim Cymbala

„Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti.“ (Apostlite teod 4:31).

Kui vokaalsolist Steve Green meie koguduses esimest korda üles astus, kogunesime enne seda nii tema kui kõigi me pastoritega mu kabinetti palvele. Palusime ühel meelel, et Jumal ilmutaks end me keskel. Kui oma silmad avasime, oli Steve’l kuidagi imelik ilme näos ja ta küsis: „Mis vibratsioon see oli, mida just äsja tundsin? Kas mõni rong sõidab siit mööda või oli see tõesti…?“ Selgitasin siis talle, et vähemalt minu arust polnud tegu Püha Vaimuga, vaid me maja alt maa-alusest tunnelist läbisõitva rongiga.

Algkoguduse jaoks oli aga kogetud paiga värisemine igati Pühast Vaimust. Seal üheskoos palves olles langes Jumala vägi uuel, värskel ja sügaval moel. Seal olevad inimesed olid juba nelipüha päeval Püha Vaimuga ristitud saanud (Apostlite teod 2), kuid nüüd kogesid nad üht uut vajadust ja Jumal puudutas neid ühe uue Vaimu laenguga.

Tundub, et meie vaimse väe varud kipuvad ajapikku haihtuma. Igapäevaelu, kõikvõimalikud segavad faktorid ja vaimulik sõjapidamine nõuavad oma. Kuid Pauluse sõnade kohaselt Efeslaste kirjas 5:18, peaksime me alati olema täis Püha Vaimu. Sõltumata sellest, kas peame end klassikalisteks evangelistideks, traditsionaalseteks kujudeks, fundamentalistideks, nelipühilasteks või karismaatikuteks – me kõik peame seisma silmitsi faktiga, et meil puudub tõeline vägi ja hüüdma Püha Vaimu poole, et Ta täidaks meid uuesti. Me vajame, et Jumal ärataks meid oma uute tuultega surmaunest ja me ei peituks mingite teoloogiliste argumentide taha. Käesolev aeg on selleks liiga pime ja ohtlik.


__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 18. juuli 2014

JEERIKO SAASTATUD VEED

Olles kogenud Jumala puudutust, läks Eliisa usus edasi ja tema esimeseks peatuspaigaks sai Jeeriko (2 Kuningate 2:15). 50 prohvetist koosnev kogukond sai koheselt aru, et Jumal oli Eliisat puudutanud ja nad ütlesid: „See sama vaim, mis oli Eelija peal, on nüüd ka Eliisa peal.“ Kõigile oli selge, et see varem varjul olnud jumalasulane liigub sügavamas väes ja Püha Vaimu meelevallas. Need noored prohvetid ütlesid Eliisale: „Vaata nüüd, linna asupaik on hea, nagu mu isand näeb, aga vesi on paha ja maal on nurisünnitusi.” (2 Kuningate 2:19). Nad ütlesid: „See vesi on saastatud ning hävitab kõiki.“ Samas tundus, et need 50 Jumala prohvetit olid võimetud selle mürgi osas, mis hävitas Jeerikot. Tuginedes Jesajale oli see asupaik „hea“, esindades järgmist: „Sest Iisraeli sugu on vägede Issanda viinamägi ja Juuda mehed tema lemmikistandik.“ (Jesaja 5:7).

Mõistad sa kogu selle loo tausta? Need pahad ehk mürgitatud Jeeriko veed tähistavad saastatud Jumala Sõna jagamist, mida kuulutatakse erinevate linnade kantslitest. Seda Sõna kuulutavad jumalasulased polnud kunagi tegelenud omaenda pattudega, mistõttu nende jutlused lähtusid määrdunud ja korrupeerunud südameist. Nende elutud ja lihalikule heaolule keskenduvad kõned põhjustasid rahva seas vaimset surma.

Mis aga siis aitas selle Jeeriko saastatud vete vastu? Selle vee läte pidi puhtaks saama ja just seda Eliisa tegigi. Ta võttis puhta anuma, täitis selle soolaga ja valas selle siis otse allikasse, kust kogu linn oma vee sai. Peagi sai kogu vesi puhtaks ja elu võis taas tärgata.

Sool, mida Eliisa kasutas, sümboliseerib pühaduse ja puhtuse evangeeliumit. Puhas anum aga, mida ta kasutas, esindab jumalasulaseid, kes on puhastatud Kristuse vere poolt ja pühitsetud Püha Vaimu puhastava tulega, et kuulutada puhast evangeeliumi. Armsad, puhtad ehtsad astjad, kes elavad püha elu ja kuulutavad puhast Jumala Sõna koos värske võidmisega, võivad kõrvaldada kõik vaenlase halva Jumala kojast.

teisipäev, 15. juuli 2014

JUMAL TAHAB TEHA SUUREMAID ASJU

2 Kuningate raamatu 2 peatükk hõlmab endas üht silmatorkavamaid peatükke kogu Vanas Testamendis. See peatükk räägib imelise loo vananevast prohvet Eelijast ja tema sulasest Eliisast. Tegu oli looga, kus Jumal ütles Eelijale, et tema teenistusaeg siin maa peal hakkab otsa saama. Seetõttu pidi ta minema üle Jordani jõe ühte kindlasse kohta, kus taevased kaarikud pidid ta peale võtma ja Jumala juurde viima.

Kui Eelija ja Eeliisa oma sihtkohta jõudsid, pöördus Eelija oma sulase poole ja ütles: „Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest!” (2 Kuningate 2:9). Ilma vähimagi kõhkluseta vastas noor sulane samas salmis: „Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!” Eelija oli esmapilgul Eliisa vastusest üllatunud, öeldes: „Sa oled palunud rasket asja.“ (s 10). Kuid seejärel andis Eliisale täpsed juhised panna hoolega tähele, mida Jumal tegema hakkab, et ta ei magaks midagi maha ega läheks koju pettununa. Kui mehed seal paigas edasi kõndisid, ilmus korraga taevane kaarik ja lahutas nad teineteisest. Eelija haarati Eliisa silme all vaid silmapilgu vältel kaarikusse, mispeale Eliisa hüüdis: „Mu isa, mu isa! Iisraeli sõjavankrid ja tema ratsanikud!” Seejärel ei näinud ta teda enam. Siis ta haaras kinni oma riideist ja käristas need lõhki kaheks tükiks.“ (s 12).

Eelija oli läind’, kuid tema kuub oli temast maha jäänud. Kui Eliisa seda nägi, kiskus ta oma riided lõhki ja pani Eelija kuue endale selga. Jõudes tagasi Jordani äärde, võttis ta kuue seljast ja lõi sellega vett, nagu ta isandki oli teinud. Veed lõid koheselt kahte lehte ja Eliisa kõndis sealt kuiva jalaga läbi. Sellest saigi alguse noore prohveti märkimisväärne teenistus.

Kogu selle peatüki sündmused on täiega imelised. Kuid mida on sel kõigel meile öelda? Usun, et Jumal tahab anda meile seeläbi ühe selge ja konkreetse õppetunni, millel on väga lihtne tähendus: Jumal tahab teha iga järgneva põlvkonnaga palju suuremaid asju. Ja iga järgnev põlvkond peab otsima oma isiklikku kogemust Püha Vaimuga ja oma isiklikku muutvat väge Temalt.

esmaspäev, 14. juuli 2014

ÄRA VÕTA MINULT ÄRA OMA PÜHA VAIMU by Gary Wilkerson

Psalmist Taavet kirjutab: „Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!“ (Psalmid 51:13). Me teame, et Jumal on kõikjalviibiv, kuid Tema reaalselt kogetav ligiolu on hoopis midagi muud. See on ka põhjus, miks mitmeid jumalateenistusi alustatakse ülistuslauludega, mis kutsuvad Püha Vaimu langema ja muutma Tema ligiolu kogetavaks. Taavet ütleb eelpool toodud mõttega: „Issand, ma vajan Sinu ligiolu. Mitte vaid täna, aga ka homme. Ma ei taha, et see kuidagimoodi hajuks, sest ma ei taha pöörduda tagasi leige elu juurde. Seetõttu, palun Jumal – ära võta minult ära oma Püha Vaimu. Jää koos minuga, kuni Sind ülistan.“

Me kõik teame, mis tunne see on. Olgu siis kirikus või osaduses teistega, kus võime kogeda Jumala reaalselt ligiolu. Seesmised sädemed lendavad, kinkides kogemuse uuest ja värskest elust. Ja me hüüame Jumala poole, et Ta õhutaks meid sedasi üles iga päev. Samas aga kipuvad need sädemed aja möödudes hajuma, kui töö, perega seotud kohustused ja arved me tähelepanu püüavad ja endasse haaravad. Ma langen sellesse tsüklisse iga aasta septembris, kui toimub meie teenistuse konverents EXPECT (Ootus). Saan alati sügavalt liigutatud ja inspireeritud kõigi sealsete jumalakartlike kõnelejate poolt, kelle võimsad sõnumid suruvad mind põlvedele. Eelmisel aastal aga palusin julge palve Jumala ees, öeldes: „Issand, kui Sa ei hoia seda sädet alal mu sees, siis ära parem üldse sütitagi seda.“ Sest ma olin väsinud sellest üles-alla Ameerika mägedel sõidust, kus üks hetk saan millestki süüdatud, aga mul ei jagu indu, et seda leeki alal hoida; kus üks hetk olen mäe tipus ja järgmisel hetkel ägan juba kusagil põhjas. Seetõttu palusingi Jumalat: „Mis iganes sädemega Sa mind ka süütad – las see kasvada üha suuremaks ja suuremaks. Anna mulle ustav süda ja vaim, nagu Taavet palus. Ja kui Sa tõesti kingid mulle sädeme, siis las see muutuda põlevaks tõrvikuks!“

Jumal on viimaste kuude jooksul hoidnud seda leeki mu sees. Kogudus, mida hetkel juhin, omab pastorit, kelle süda põleb palvest oma inimeste pärast. Mul ei pruugi olla nii palju aega, et viia igaüht kohvile või mängida nendega golfi, aga ma olen lojaalne igaühe nende suhtes, paludes nende eest ööd ja päevad, et nende elud võiks kanda Jeesusele vilja nii palju kui võimalik.

laupäev, 12. juuli 2014

MITTE MEIE PÄRAST by Carter Conlon

Piibel ütleb, et keset oma kõige suuremat meeleheidet andis Hanna lõpuks oma tõotuse ja ütles: „Vägede Issand, kui sa tõesti vaatad oma teenija viletsusele ja mõtled minule ega unusta oma teenijat, vaid annad oma teenijale meessoost järglase, siis ma annan tema Issandale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!” (1 Saamueli 1:11).

See oli just see, mida Jumal oli oodanud! Sest teate, ms? Nii sageli, kui saame liiga kiire vastuse oma palvetele, on meil kalduvus võtta see ja kasutada seda omaenda tarbeks. Jah, me võime isegi tunnistada, kui ustav Jumal on olnud ja kuidas Ta on meid õnnistanud, kuid lõppeks võtame me siiski selle õnnistuse ja kasutame seda vaid iseenda tarbeks. Seetõttu peabki Jumal sageli ootama nagu Hanna puhul, et me jõuaks oma meeleheite tipp-punkti – kohta, kus oleme oma südameis valmis võtma selle palvevastuse ja andma tagasi Jumalale Tema nime auks.

Hannal polnud tol ajal aimugi, et see sama püha meeleheide, mida ta ise koges, oli midagi, mida Jumal lasi tõusta ka oma rahva südames otsekui vastuseks kõigile neile hädaohtudele, millega nende maa silmitsi seisis. Küll aga teadis Hanna, et tema tõotusel on oma hind. Kujutage vaid ette, kui raske see võis olla, teada, et tolle aja preesterkond oli täiega tagasilangenud ja kogu rahvas oli teel allamäge ning samas pidi ta siiski tooma oma poja – oma südameigatsuse, mille pärast ta oli nii kaua aega palvetanud – ja pühendama ta templile.

Kujutan vaid ette, kuidas Hanna naabrid võisid talle öelda, kui ta oli pojaga teel templisse: „Hanna, mida sa ometigi teed? Lõpuks ometi Jumal vastas su palvele ja kinkis sulle poja!“ See on sama asi, millega nii sina kui minagi peame silmitsi seisma ja võitlema – selline võlts mõistuslik arutelu ja nõuanded nende poolt, kes iialgi ei võtaks ette teekonda, mida meie võtame.

Ometigi oli Hannal nii palju oidu teada, et elu, millega Kristus meid õnnistab, ei ole meie endi vaid pigem teiste jaoks. Ta mõistis seda juba siis, kui ta templis olles Issandale oma tõotuse andis, tuua Talle tagasi elu, mille Ta Hannale kingib. See oli muide ka hetk, kus Hanna lahkus templist, tundmata enam kurbust (1 Saamueli 1:18).


__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 11. juuli 2014

MURDUMISE ÄÄREL

Nii mitmedki pastorid on saatnud mulle murest murtud kirju oma koguduse rahva pärast, kes annavad alla. „Head tublid kristlased on mattunud nii suure süütunde ja hukkamõistu alla, et see viib neid meeleheitele. Suutmata elada vastavalt omaenda poolt seatud ootustele või langedes tagasi pattu, annavad nad lihtsalt alla.“ Üha suurem hulk kristlasi elab murdumise äärel. Mõned heietavad isegi mõtteid loobuda usust ja armastusest Kristuse vastu, kuid suures meeleheites annavad eelkõige alla iseenda suhtes.

Osad tänapäeva jumalasulastest kuulutavad vaid positiivseid sõnumeid. Nende jutu põhjal saab iga kristlane koheseid palvevastuseid ja kogeb imesid oma elus; kõik tunnevad end imehästi, elu veereb kui hernes ja kõik on nii roosa, nii roosa. Mulle meeldib kuulda taolisi jutlusi, sest ma tõesti igatseks, et Jumala rahvas võiks kogeda häid ja terveid asju. Kuid kahjuks pole see see, kuidas asjad paljude siirate ja toredate kristlaste eludes on. Pole siis ime, et me noored vannuvad kaotustele alla. Sest nad ei suuda elada vastavalt kujutelmadele, mille religioon on loonud muretutest, rikastest, edukatest ja alati positiivselt mõtlevatest kristlastest. Nende maailm pole nii täiuslik, sest nemad kogevad ka südamevalu, kriise ja pereprobleeme. Paulus rääkis raskustest, öeldes: „Meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.“ (2 Korintlastele 1:8).

Positiivne mõtlemine ei kustuta me probleeme ja nende olematuks „kuulutamine“ ei muuda samuti midagi. Mis siis aitab? Siinkohal kaks absoluutselt toimivat fakti, mis on trööstinud mind täiega ja kandnud mind läbi kõigest:
Jumal armastab mind. Ta on armastav Isa, kes tahab päästa meid me nõtrustest
Minu usk on see, mis on Talle kõige meelepärasem ja Ta tahab, et ma usaldaks Teda
„Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi! Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik! „Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.“ (Psalmid 18:2-3).

neljapäev, 10. juuli 2014

MEIE KARJANE

Meie võrratu Karjane armastab igat üht oma lambukest, kes on läinud kõrvale kas tänu katsumustele, proovilepanekutele, haigetsaamistele või haavadele. Seetõttu ei tohiks me kunagi julgeda süüdistada oma Karjast meie hülgamises, kuna Ta on alati koos meiega ja jälgib meid igal sammul.

Võib-olla oled hetkel olukorras, kus oled kaotamas lahingut mõne kiusatuse või katsumuse osas. Kuid millega iganes sa ka ei võitleks – sa oled otsustanud mitte põgeneda Jumala eest. Sa keeldud andmast end üle patu haardesse ja kannad selle asemel kindlalt Jumala Sõna oma südames. Kuid samas, nii nagu Taavet, oled hakanud sinagi väsima ja oled jõudnud punkti, kus tunned end täiesti abituna. Vaenlane lihtsalt ujutab sind üle kõikvõimaliku meeleheite, hirmude ja valedega ja su proovilepanekud muutuvad üha salapärasemaks ning mõistetamatumaks. Samas aga tahan kinnitada sulle, et millest iganes sa ka läbi ei läheks – Püha Vaim tahab ilmutada sulle Jehoovat kui su Karjast. Sest sul on Karjane, kes tahab jätta oma armastuse pitseri su südamesse.

Jeesus kinnitab igale ühele meist: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5). Ja meie Taevane Isa, meie Karjane, on ilmutanud meile end ka Psalmis 23. Ta ütleb meile: „Ma tunnen sind nimepidi ja ma tean, millest sa läbi lähed. Tule, heida siia minu armu ja armastusse sisse. Ära püüagi kõike ise välja nuputada; lihtsalt võta vastu mu armastus sinu vastu ja hinga mu armastavatel kätel. Jah ma olen kõige Issand, majesteetlik ja püha Jumal. Ja ma tahan, et sa saaksid osa kõigist ilmutustest minu kohta. Kuid suurim ilmutus, mille tahan sulle kinkida just praegu, on see, et ma olen Jehoova, su Karjane. Ma tahan, et tunneksid mind kui oma armastava ja hooliva Karjasena. Ja ma tahan, et oleksid kindel selles, et ma kannan sind läbi kõigist su katsumustest, tehes seda õrnalt ja armastusega.“

„Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest.“ (Johannese 10:14-15).

neljapäev, 3. juuli 2014

NOSSAS VIDAS SÃO CARTAS

Passar tempo na presença do Senhor produz uma manifestação de Cristo para um mundo perdido.

"Pelo que, tendo este ministério, assim como já alcançamos misericórdia, não desfalecemos; pelo contrário, rejeitamos as coisas ocultas, que são vergonhosas, não andando com astúcia, nem adulterando a palavra de Deus; mas, pela manifestação da verdade, nós nos recomendamos à consciência de todos os homens diante de Deus" (2 Coríntios 4:1-2).

Paulo está falando aqui de uma expressão visível. A manifestação é um "resplandecer" projetado para tornar algo claro e compreensível. Em resumo, Paulo está dizendo que somos chamados para tornar Jesus conhecido e compreendido por todas as pessoas. Em sua vida e na minha, deve haver um resplandecer da própria natureza e semelhança de Cristo.

Paulo leva esse conceito de manifestar Cristo ainda mais adiante. Ele diz que, na verdade, nós somos cartas de Deus para o mundo: "Vós sois a nossa carta, escrita em nossos corações, conhecida e lida por todos os homens, sendo manifestos como carta de Cristo, ministrada por nós, e escrita, não com tinta, mas com o Espírito do Deus vivo, não em tábuas de pedra, mas em tábuas de carne do coração"(2 Coríntios 3:2-3). Nossas vidas são cartas escritas pelo Espírito Santo e enviadas para um mundo perdido. E estamos sendo lidos continuamente por todos aqueles que nos rodeiam e observam as nossas vidas.

Como exatamente é que nos tornamos cartas de Deus para o mundo? Isso só acontece por obra do Espírito Santo. No momento em que somos salvos, o Espírito Santo imprime em nós a própria imagem de Jesus e Ele continua moldando esta imagem em nós em todos os momentos. A missão do Espírito é formar em nós a imagem de Cristo, tão verdadeira e precisa, que ela vai realmente perfurar a consciência das pessoas.

teisipäev, 1. juuli 2014

JUMAL ON ME MÄELINNUS

Psalmides 46:1 võime lugeda: „Jumal on…meie abimees kitsikuses.“ Meie Jumal on leitav just praegu! Ta on olnud inimkonna abi sajandeid tagasi, aga Ta on seda ka nüüd ja praegu, ükskõik, milliste raskuste ja katsumuste keskel. „Sellepärast me ei karda“ (Psalmid 46:2). Meil pole vähimatki põhjust karta, kuna me Jumal on kõikepõletav tuli, kaitse ja kilp oma lastele. „Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu.“ (2 Timoteose 1:7). Jumal on üdini ustav ja kindel oma Sõna suhtes.

„Jumal on tema (oma templi) keskel, ei ta kõigu.“ (Psalmid 46:6). Minu ihu on Püha Vaimu tempel ja Jumal ütleb, et Tema pesitseb selles templis. Kristus ise on teinud minu südamest oma elupaiga ja seda ei kõiguta ega raputa miski! „Paganad möllasid, kuningriigid kõikusid.“ (Psalmid 46:7). Las paganad möllata; las kõik maised kuningriigid saada kõigutatud ja paigast liigutatud – meie Jumal purustab lõpuks kõik deemonlikud ründajad.

„Kes lõpetab sõjad maailma otsani, murrab katki ammu ja raiub puruks piigi ja põletab vankrid ära tulega.“ (Psalmid 46:9). Tema on minu sõjavägi kõigi mu vaenlaste vastu; nende vastu, kes tõusevad sõdima minuga. „Aga ei ole edu ühelgi relval, mis valmistatakse sinu vastu…See on Issanda sulaste pärisosa ja nende õigus minult, ütleb Issand.“ (Jesaja 54:17)

Jumal ütleb: „Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal.“ (Jesaja 46:11) Me võime püsida täies rahus ja hingamises teadmise tõttu, et TEMA ON JUMAL. Ta on minu Jumal; mu Lunastaja ja Kaitsja – kõikväeline Jumal üle kõige ja kõigi. Ma olen ümbritsetud Tema ligiolust ja armastusest, seistes kindlana ja pannes tähele Tema majesteetlikkust ning au.
„Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik! „Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.“ (Psalmid 18:3-4)

esmaspäev, 30. juuni 2014

KINDEL ALUS by Gary Wilkerson

Me elame väga ebakindlal ajal, kus suur ebakindlus valitseb nii me töökohtade, rahaasjade kui suhete suhtes. See omakorda võib muuta me usu rahutuks ja hapraks. Kuid just taolistel aegadel tahab Jumal anda teada, et Tema on me kindel alus. Nii et mis iganes me ümber ka ei kõiguks – Tema jääb ikka vankumatuks ja kindlaks.

Markuse evangeeliumi 6-peatükis, kohe peale veritõbise naise võimast tervenemist (Markuse 5:25-34) ja sünagoogi juhi tütre tervendamist (Markuse 5:35:43), läks Jeesus tagasi oma kodulinna, kus Ta kohtas lausa uskumatut uskmatust. Mind on alati hämmastanud Markuse 6:5 salm, kus on öeldud, et tänu nende uskmatusele „ ta ei saanud seal teha ühtegi vägevat tegu peale mõne põdeja tervendamise, kui ta oli pannud käed nende peale.“

See salm lööb kõik mu teoloogilised tõekspidamised täiega uppi. Kuidas saavad Kõikväelise Jumala käed olla seotud tänu inimeste uskmatusele? Kuid Jeesus edastas sellega sellele linnale ühe sõnumi, öeldes: „Andke andeks, aga teistes kohtades on inimesi, kes lõhuvad isegi katuse sisse augu, et lasta sealt kaudu haige mees mu jalge ette, et ta tervendaksin. Teil aga pole usku isegi sellesse, et ma suudan tervendada!“ See salm lõppeb tähelepanuväärse väitega: „Ja ta pani imeks nende uskmatust.“ (Markuse 6:6). Olgu see meile kõigile hoiatuseks. Ärgu olgu su südames enam mingit uskmatust peale selle sõnumi lugemist.

Loomulikult võib elus tulla ette aegu, kus Jumal tegutseb vastupidiselt kõigile me ootustele. Me palume, me anume ja usume Jumala sekkumisse, kui Tema korraga hoopis suunda vahetab ja teeb midagi muud. Kuid see ei tähenda veel seda, nagu Jumal tahaks, et me oma usu hülgaksime, mitte iialgi enam paludes, lootes või oma unistuste täitumist igatsedes.

Usud sa endiselt, et Jeesus on võimeline tegutsema? Usud sa, et Ta tahab seda teha? Seetõttu, ükskõik, millised su katsumused ka poleks ja kui lootusetud su olukorrad ka ei näiks – tea, et Ta on valmis sekkuma. Palu vaid, et Ta täidaks sind uue usuga.

laupäev, 28. juuni 2014

ME OLEME JAMAS SEISUS by Jim Cymbala

Ma ütlen, et oleme jamas seisus ja meil on viimane aeg üles ärgata! Kui teatud erandid välja jätta, on tänapäeva Kogudus võrreldav kunagise Laodikeia kogudusega. Tegelikul oleme laodikeianismi nii omaks võtnud, et peame leigust juba lausa normaalseks. Igat kogudust, kes võidab enam kui mõned inimesed Jeesusele, peetakse „silmatorkavaks“. Kuid Jeesuse karmid sõnad puudutavad meid sama palju kui 1.sajandi kristlasi: „Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust. Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki…“ (Ilmutuse 3:15-17). Ehk teisisõnu – nende tunnistus oli imeliselt positiivne. Nad kuulutasid õnnistusi ja võitu. Ainuke häda selle juures oli see, et Jeesusele ei avaldanud see mingit muljet. Tema vastus sellele hoopis oli: „Ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti…Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan.“ (Ilmutuse 3:17, 19). Väga karmid sõnad, kuid samas on oluline meeles pidada, et Jeesus tegelebki karmilt nendega, keda armastab. „Sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata?“ (Heebrealastele 12:7).

Siinkohal on oluline tähele panna, et laodikeialased olid Jumala pühad ning kõik Jumala tõotused olid nende päralt. Nad olid osa Kristuse ihust - laulsid vaimulikke laule, käisid pühapäevastel teenistustel, nautisid maiseid hüvesid ja polnud kahtlustki, et nägid end õigematena kui nende paganatest naabrid. Ometigi olid nad Jeesuse mõistes väljasülitamise äärel. Milline äratuskutse!

Millal iganes Kristuse ihu jamasse sattub, tuleb tegutseda kiirelt ja konkreetselt. Me ei saa lihtsalt istuda käed rüpes ja oodata probleemi iseeneslikku lahenemist. Algkogudus alustas vägagi dünaamiliselt ja väeliselt. Nad olid ühel meelel, palvetasid koos ja olid täidetud Püha Vaimuga. Nad läksid välja, et täita Jumala missiooni ja nägid ka tulemusi, mis tõid au Tema nimele. Siis aga tuli esimene rünnak (vt Apostlite teod 4:2-3). Kuidas nad reageerisid? Nad hakkasid kiirelt paluma: „Issand, sina, kes sa oled teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis on nende sees… Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna, sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi.” (Apostlite teod 4:24, 29-30).

See oli just see, mida prohvetid läbi aegade olid Jumala rahvale öelnud: „Kui sattute rünnaku alla või kogete mõnda uut väljakutset, siis ükskõik, kus kohas ja mis ajal, hüüdke appi Issanda nime ja Tema aitab teid.“


__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 27. juuni 2014

ELU JÕGI

Hesekieli 47 peatükis näidati prohvetile järgmist: Jeesuse Krstuse kogudus saab lõpuaegadel olema enam auline ja võidukas kui eales varem kogu ajaloos. Issanda tõeline Ihu ei nõrgene ega kaota oma väge ega vaimset meelevalda. Ei. Tema Kogudus läheb välja täies aus ja väes, nautides täiuslikumat ilmutust Jeesusest kui see, mida eales varem nähtud.

Hesekiel kirjutab: „Seal on igasugu kalu, nagu suure mere kalu, väga palju.“ (Hesekieli 47:10). Üks usklike Ihu saab tõusma esile, ujudes Jumala ligiolu tõusvates vetes. Hesekieli nägemus tõusvatest vetest (Hesekieli 47:3-4) räägib Püha Vaimu mõju suurenemisest. Ehk siis lõpuaegadel saab Jumala ligiolu suurenema oma rahva keskel.

Kuid kogu selle jõe aluseks on rist. Näeme selle kujundi tähenduse täitumist järgnevas salmis: „Vaid üks sõdur torkas piigiga tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett.“ (Johannese 19:34). See üha enam voolav vesi sümboliseerib Nelipüha päeva, kui jüngrid said osa Pühast Vaimust. Kuid lisaks Püha Vaimu annile, anti kõigile Kristuse järgijatele ka tõotus, et Tema saab olema elav jõgi, mis voolab nende seest. Ja see jõgi saab voolama kogu maailma (Johannese 7:38-39).

Hesekieli nägemuse kohaselt tõuseb see elujõgi oma tippu just vahetult enne Issanda tulekut. Jumal viis oma prohveti imelisele teekonnale ja Hesekiel tunnistas: „Ta laskis mind veest läbi minna.“ (Hesekiel 47:3). Ja Issand julgustas oma prohvetit minema üha sügavamale ja sügavamale vette. Lõpuks Hesekiel tunnistas, et vesi läks liiga sügavaks ta jaoks ja see oli pisut hirmutav. „Siis oli jõgi, millest ma ei saanud läbi minna, sest vesi oli kõrge; vesi oli paras ujumiseks.“ (Hesekieli 47:5).

Võin vaid kujutada ette selle mehe imestust, kui Jumal ta käest küsis: „Hesekiel, mis jõgi see ka on, mis on tõusnud? Või kui kogu see jõgi tähistab elu ja ülestõusmise väge, siis kes on need õnnistatud, kes saavad selles aus ujuda?“ Hesekiel võis vaid ette kujutada seda, mida meie täna juba naudime.

neljapäev, 26. juuni 2014

LAULA, HÕISKA JA ÜLISTA!

Saatan ei tundu ikka veel teadvat, et mida enam sa Jumala Vaimuga täidetud jumalasulast ründad, seda enam ülistust temast esile tuleb! Heida mõni Jumala sulane raskustesse ja ta laulab, hõiskab ning ülistab Jeesust! Aheldades Jumala Vaimuga täidetud Jumala lapse probleemide ja raskuste külge, laulab, hõiskab ja ülistab ta veelgi enam!

Just peale seda, kui Paulus oli vabastanud kurjadest vaimudest vaevatud naise deemonitest (vt Apostlite teod 16:16-18), hakkas Saatan igasugu jama üles õhutama. Ta ässitas rahva Pauluse ja Siilase vastu ja korraga olid nad keset kohutavat kriisi! Linnaametnikud lasid nad läbi peksta ja vangikongi heita. Ja iga haava kohta nende seljal, võis kuulda kui Saatana häält sosistamas: „Nii et sa arvasid, et oled võidumees? Arvasid, et ajad mu deemonid välja ja saavutad meelevalla mu üle?“ Saatan ei tundunud teadvat, et mida enam ta jumalasulast piitsutab, seda enam ülistust ta temast välja piitsutab! „Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid.“ (Apostlite teod 16:25).

Kui tahame elada ja käia Vaimus, peame ka uskuma, et Jumal päästab meid üleloomulikult igast Saatana ahelast, isegi kui Ta peaks selleks maavärina tekitama. Sest see on just see, mida Ta Pauluse nimel tegi: „Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla.“ (Apostlite teod 16:26).

Saatan püüab rünnata sind kõige kohutavama kiusatuse või katsumusega, mida sa eales kogenud oled. Ta tahab, et upuksid omaenda süütundesse, hukkamõistu ja enese piitsutamisse. Kuid armas Jumala püha – pead Jumala Vaimus sellest kõrgemale tõusma, tõstes ühtlasi oma pilgu oma olukordadelt ja ahelailt. Ära püüa sellest kõigest mõistusega aru saada. Hakka lihtsalt kiitma ja ülistama Jumalat, Teda usaldades ja Tema ise kannab hoolt sinu vabastamise eest.

kolmapäev, 25. juuni 2014

JULGE JA RISKEERIV USK

Miski ei austa Jumalat enam kui see, et usaldame Teda keset oma raskusi. Psalmides 106 võime näha, kuidas iisraellased said osa imelisest imest, kui Kõrkjameri avanes ja seejärel enda alla kogu Egiptuse armee mattis, uputades iga viimse kui sõduri. „Nõnda ta päästis nad vihamehe käest ja lunastas nad vaenlaste käest. Veed matsid nende rõhujad, ei jäänud neist üle ühtainustki. Siis nad uskusid tema sõnu, nad laulsid temale kiitust.“ (Psalmid 106:10-12). Ja neile samadele salmidele järgneb kohe järgmine: „Kuid varsti nad unustasid tema teod.“ (s 13). Kui kiiresti küll me unustame kõik Jumala tehtud imed ja mineviku õnnistused!

Me ei saa jätta oma usku mineviku kogemuste hooleks, sest me unustame liiga ruttu. Ühtlasi ei anna ka mineviku kogemused piisavalt jõudu, et minna läbi tänase päeva katsumustest. Me vajame värsket usku, mis on ankurdatud igapäevasesse Jumala Sõna manustamisse; värskele sõnale Jumalalt!

Usalda Jumalat keset oma raskusi ja Tema usaldab sulle oma armu, kõige katmise ja jõu. Jumala usaldamine keset põletavaid raskusi nõuab julget usku; võimet usaldada Tema hoolde kõik. Igaühe me elus saabub aeg, kus peame „sukelduma sügavustesse“, usaldades Jumalat kõiges. Sest just nimelt taoline julge ning riskeeriv usk on Tema jaoks igati meelepärane. Usus peitub meie ainukene lootus; meie ainukene pääsetee raskustest, mistõttu astugem siis usu välja ja usaldagem kõik Tema hoolde. Sest Jumalal on plaan, kuidas päästa meid meie põletavatest ahjudest.

Ükskõik, millest sa ka läbi ei läheks – Jumalal on plaan iga su raskuse jaoks. Plaan, mida inimmõistus ei suudaks eales ise luua või ette kujutada. Vaadakem näiteks neid kohutavaid katsumusi, millega iisraellased kõrbes silmitsi seisid. Neil polnud ei leiba ega üldse mingit muud toidust. Kujuta nüüd ette, et palvekomitee oleks tulnud välja ideega: „Palvetagem, et homme hommikul ärgates ootaks meid ees valged helbed ingli toitu (mannat), mis maitseks nagu mesi ja mis kataks kogu maad (vt 2 Moosese 16 ptk).

Jumalal oli plaan – imeline ja inimlikku mõistust ületav plaan. Seetõttu tea, et Jumalal on plaan ka sinu ja meie jaoks, mistõttu meil ei jää muud üle, kui vaid usaldada Teda!

reede, 20. juuni 2014

JUMALA KÄSI OLI TEMA PEAL

Lugedes jumalakartlike meeste saavutustest Vanas Testamendis, läheb mu süda põlema. Need jumalasulased olid nii haaratud Jumala eesmärkidest, et kõik nende võimsad teod hämmastavad kristlasi veel tänapäevalgi. Nende eeskuju seab meilegi ühe mudeli, mida järgida. Nende meeste südameis ja loomuses oli midagi, mis pani Jumala valima neid täitma oma eesmärke. Samas julgustab Ta meidki otsima ja igatsema neid samu iseloomu omadusi.

Esra oli Jumala mees, kes äratas kogu oma rahva; mees, kelle üle Piibli kohaselt oli Jumala käsi. Esra tunnistas: „Nõnda ma sain kinnituse, et Issanda, mu Jumala käsi oli mu peal.“ (Esra 7:28). Ehk teisisõnu: Jumal sirutas oma käe, ümbritses Esrat ja muutis ta hoopis teiseks meheks.

Miks Jumal seda üldse tegi? Oli ju tol ajal Iisraelis sadu kirjatundjaid, kellel kõigil oli sama kutse – uurida ja õpetada Jumala Sõna. Mille poolest siis Esra nii erinev oli? Mis pani Jumala sirutama oma käe ühe mehe üle ja panema ta 50 000 inimese üle, et ehitada üles langenud Jeruusalemm? Piibel annab sellele selge vastuse: „Sest Esra oli oma südant valmistanud Issanda Seadust nõudma ja täitma.“ (Esra 7:10). Ehk lihtsamalt öeldes – Esra oli langetanud teadliku otsuse. Enam kui midagi muud, oli ta otsustanud uurida Jumala Sõna ja kuuletuda sellele ning tal polnud kavatsustki sellest otsusest taanduda. Ta ütles iseendale: „Ma tahan olla Jumala Sõna uurija ja tegutseda selle põhjal.“

Ammu enne seda, kui Jumal veel oma käe Esra üle pani, oli see mees otsustanud uurida innukalt Jumala Sõna. Ta lasi sel end läbi katsuda ja puhastada end nii ihu kui vaimu poolest. Esra janunes Jumala Sõna järele ja tundis sellest rõõmu. Ta lasi Jumala Sõnal valmistada end ette ükskõik, milliseks tööks, mis Jumalal tema jaoks oli. Just see ongi põhjus, miks Jumal pani oma käe tema üle ja võidis teda.

neljapäev, 19. juuni 2014

RAVIM, MIS TERVENDAB

Jumala korraldus meile armastada oma vaenlasi võib tunduda kui kibeda ja kohutava maitsega rohuna. Aga nii nagu üks kastoorõli, mida pidin neelama, on seegi kui ravimiks, mis tervendab. Jeesus ütles väga selgelt: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.“ (Matteuse 5:43-44).

Kas Jeesus läks siin vastuollu Jumala seadustega? Mitte sugugi. Ta pööras selle korraldusega ümber inimliku meelsuse, ms oli tunginud Jumala seadustesse. Tol ajal armastasid juudid ainult juute. Juut ei tohtinud paganaga kätelda, nii nagu ei tohtinud ta kuubki puutuda vastu „võõra“ kuube. Kuid sel polnd vähimatki pistmist Jumala Seadusega, mis ütles: „Kui su vihamehel on nälg, anna temale leiba süüa, ja kui tal on janu, anna temale vett juua, sest nõnda sa kogud tuliseid süsi tema pea peale ja Issand tasub sinule selle eest!“ (Õpetussõnad 25:21-22).

Me võime ju vihata valitsusliikmete ebamoraalseid tegusid. Võime vihata homode patte, aborte ja kõiki, kes Kristust põlgavad. Kuid Jumal käsib meil armastada neid kui inimesi – inimesi, kelle eest Jeesus suri – ja käsib ka palvetada nende eest. Igakord, kui põlgan mõnda inimest, selle asemel et põlata tema eluviisi või käitumist, ei esinda ma tegelikku Kristuse loomust.

Jälgisin kord me 5.Avenüül toimuvat homode paraadi New York City’s. 250 000 homo ja lesbit osales sellel paraadil – osad poolpaljastena ja teised kandmas plakateid: „Jumal on gei“. Ühtlasi nägin sedagi, kuidas nad rahva seas olevatele kristlastele kallale sööstsid, kes kandsid plakateid tekstiga: „Jumal VIHKAB pattu, aga armastab teid.“ Tundsin, kuidas viha tõusis mu sees ja ma oleks tahtnud kutsuda Soodoma aegse tule neile kaela. Kuid selle asemel ütlesin oma südames: „Sel juhul olen ju kui jüngrid, kes tahtsid kutsuda tule taevast, et hävitada kõik Jeesuse põlgurid.“

Armasta oma vaenlasi! Armasta neid, kes su oma silme all on sõjakad patused! Palveta nende eest! Õnnista neid, kes sind neavad! Sest see kõik on just see, mida Jeesus käskis, nii et tee seda!

kolmapäev, 18. juuni 2014

TEMA ENDA KUNINGRIIK

Jumal ei valitse ühegi teise kuningriigi üle nii võimsalt kui omaenda kuningriigi üle – selle üle, mille Ta on rajanud omaenda laste südameisse. Jeesus ütles: „Ennäe, Jumala riik on teie seas!” (Luuka 17:21). Ja just nimelt selles samas Tema kuningriigis – otse meie südameis – valitseb Kristus kõige täiega, meid juhatades, tervendades ja meie tegusid ning käitumist suunates.

„Suur on valitsus ja otsatu on rahu…tema kuningriigi üle.“ (Jesaja 9:6). See salm räägib Jeesuse lõputust valitsemisest läbi kogu igaviku. Samas aga on sel ka teine oluline tähendus: meie alistumine Kuninga valitsusele peab pidevalt kasvama. Võid sa ausalt väita, et Kristuse valitsemine su elus kasvab iga päevaga? Alistad sa oma käitumist üha enam ja enam Tema meelevalla alla?

Sa võid nüüd mõelda, et kui Jeesus on taevas, valitsedes kogu meelevallaga Isa paremal käel, siis mis valemiga Ta veel siin maa peal oma kuningriiki haldab? Vastus sellele leidub Heebrea kirjast, kus selle kirja autor ütleb, et Vanas Testamendis kõneles Jumal oma rahvaga läbi prohvetite. Tänapäeval on Ta aga otsustanud kõnelda oma rahvaga läbi oma Poja. „Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud.“ (Heebrealastele 1:1-2). 

Jeesus on Jumala sulaselge sõnum meile kõigile – jumalik Sõna, mis sai lihaks. Samas saatis Isa meile Püha Vaimu, kes tuletaks meile meelde

Jeesuse sõnu, mida Ta siin maa peal olles rääkis. Seega valitseb Jeesus meid läbi kirjapandud ilmutatud Jumala Sõna. Piibel ongi kui see valitseja valitsuskepp, mille läbi Ta teeb oma Sõna meile teatavaks. Kui tahad kuulda ühe mehe tunnistust, keda valitses Jumala Sõna, vaata Psalme 119:11 „Ma panen su sõna tallele oma südamesse, et ma ei teeks pattu sinu vastu.“

teisipäev, 17. juuni 2014

TÕELINE TRÖÖST

„Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid - ja teid trööstitakse Jeruusalemmas. Teie näete seda ja teie süda rõõmustab, teie luud-liikmed kasvavad nagu värske rohi. On tuntav, et Issanda käsi on tema sulastega.“ (Jesaja 66:13-14).

Las ma küsida te käest midagi: kui kauaks jääb mõni õpetaja mõne põikpäise ja jonnaka õpilase juurde, kes keeldub vähimalgi määral tema nõu kuulda võtmast? Mitte just kauaks! Prohvet Jesaja võtab ja kasutab inimlikus mõttes kõige tähendusrikkaimat pilti üldse – ema armastust oma lapse vastu – peegeldades seeläbi Jumala Isa armastust me vastu.

Meie koguduses on üks ema, kes võtab alati terve päeva, et külastada oma teises osariigis vangis istuvat poega. Ta sõidab bussiga 4 tundi, et vaid lühikeseks ajaks oma pojaga kohtuda. Taoline ema näeb kaugemale oma poja vangirüüst, nähes meeleheidet ja piina tema silmis. Ja iga korraga, mis ta seal vanglas käib, sureb killuke ta sees. Aga ta ei anna ka poja suhtes alla. Mees on endiselt ta poeg ja ta armastab teda kogu südamest!

Püha Vaim tahab, et teaksime, et Jumala armastus meie vastu on täpselt samasugune! Ta trööstib meid, öeldes: „Sa ütlesid kord, et annad oma kõik Jeesusele. Sa andsid Talle kogu oma armastuse ja Tema armasb sindki endiselt. Seetõttu ei lase ka mina sul minna, sest Ta on läkitanud mind tegema oma tööd su elus ja seda ma ka teen!“

Siin maises elus ei suuda keegi pakkuda meile sellist tröösti nagu Püha Vaim seda teeb. Seetõttu ongi oluline, et Ta elaks su sees. Ainuüksi Tema on võimeline panema sind õhtul magama otsekui sooja ja pehmesse voodisse ning täitma su südame oma täiusliku rahuga. Ainuüksi Tema suudab tõeliselt trööstida sind keset valu ja kannatusaegu. Tema on see, kes kinnitab sulle: „See trööst pole mitte ajutine, vaid igavene!“

esmaspäev, 16. juuni 2014

JEESUS TEEB by Gary Wilkerson

„Ja üks naine, kes oli olnud kaksteist aastat veritõves ning palju saanud kannatada arstide käes ja ära kulutanud kõik, mis tal oli, ega olnud saanud mingit abi, vaid pigem oli ta tõbi läinud halvemaks,.“ (Markuse 5:25-26). Kujuta ette selle naise meeleheitlikku olukorda, mis oli aja jooksul läinud üha halvemaks. Kui ta aga kuulis, et Jeesus on ta kandist mööda minemas, mõtles ta endamisi: „Kui ma saaksin tema kuubegi puudutada, siis ma paraneksin!” (Markuse 5:28).

Tema südames oli peidus üks sinepiiva suurune usu-raas. Selline, mis kasvab suureks ja viljakandvaks puuks. Ta usk oli nii suur, et ta isegi ei vajanud, et Jeesus isiklikult tuleks ta juurde. Kõik, mis ta vajas, oli vaid sirutuda Ta poole ja puudutada Teda. Pane tähele ta mõtteviisi: ”Siis ma paraneksin!” Ta ei mõelnud, et: ”Jeesus saaks mind tervendada, kui vaid tahab.” Ta oli veendunud, et see saab sündima, kuna Jeesus oli Jumal.” Selle naise usk oli selge ja konkreetne; selline, mis uskus Jumalalt imet tuginedes Tema headusele.

Kujuta ette, mida selle naise tervislik olukord oli teinud kogu ta eluga. 12 aasta jooksul oli ta muutunud nõrgast hapraks ja sealt omakorda jõuetuks. Võib-olla see kirjeldab ka sinu elu ja olukordi. Su probleemid on mitmekordistunud, arved kuhjunud ja mured kasvanud. Oled näinud küll teisi inimesi saamas kätte oma palvevastuseid, kuid sinu palved tunduvad minevat kurtidele kõrvadele. Ja su süda kisendab: ”Kui kaua veel, Issand? Miks peaks ma veel üldse lootma, et mind kuuled?”

Mulle meeldib selle naise usk. Ükski teine asi polnud toiminud ta heaks, aga sellest hoolimata sirutus ta välja Jeesuseni, öeldes usus: ”Ma kas suren selle haiguse kätte, või saan täna terveks.” Ta usk ei tuginenud ainuüksi sellele, et: ”Jeesus suudab”, vaid sellele, et: ”Jeesus teeb.” Mistõttu kui ta siis lõpuks Jeesuse kuuerüüd puudutas, ”kuivas ta vereläte ja ta tundis oma ihus, et ta oli paranenud sellest hädast. Ja Jeesus, tundes endamisi, et vägi oli temast välja läinud, pööras kohe rahvahulga seas ümber ja küsis: „Kes puudutas mu rõivaid?” (Markuse 5:29-30).

Siinkohal on oluline tähele panna, et mitte Jeesus ei algatanud seda tervendamist, vaid selle naise usk tegi seda. Jeesus ütles vaid: „Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga ja ole terve oma vaevast!” (Markuse 5:34). Ta usk tugines Jumala headusele ja ta kuulutas: ”Issand, isegi kui Sa oled unustanud mu vajaduse, pole mina unustanud Su ustavust.” Selle naise lugu on kinnituseks meile kõigle, et ka meil võib olla sarnane usk; usk, mis ütleb: ”Issand, sa teed.”

reede, 13. juuni 2014

JUMALA ARMASTUSEST ÜLEUJUTATUD

Isa armastab sind! See on üks asi, mille mõistmises paljud kristlased põruvad. Nad on ikka ja jälle valmis selleks, et neid nende pattude ja läbikukkumiste eest hukka mõistetaks, kuid nad pole valmis selleks, et lasta Pühal Vaimul ujutada neid üle Isa armastusega. Käsumeelsele kristlasele meeldib elada süütunde all. Ta pole kunagi mõistnud Jumala armastust ega lasknud Pühal Vaimul puudutada selle armastusega oma hinge.

Oleme Times Square’i koguduses õpetanud, et Jumala õige, kes tõeliselt armastab Jeesust, on valmis laskma end ka korrigeerida. Ta õpib, kuidas tervitada Püha Vaimu tööd oma elus, mis paljastab kõik varjatud patud ja uskmatuse. Sest mida enam ta oma patuga tegeleb, seda vabamaks ja rõõmsamaks ta muutub.

Saan oma uudiskirjadele väga mitmeid erinevaid reageeringuid. Kui kirjutan mõne sõnumi, mis kubiseb kohtumõistmisest, saan ülevoolavalt palju heakskiitvaid vastuseid. Kui aga kirjutan Jeesuse armastusest ja õrnusest, saan kirju stiilis: „Sa ei kuuluta enam tõde!“ Otsekui need inimesed ütleks: „Kui sa pidevalt ei korrigeeri ega kutsu meeleparandusele, ei saa ka su sõnum olla evangeeliumist!“

Taolised usklikud pole kunagi saanud osa Püha Vaimu võrratust armastuse missioonist. Mistõttu see on koht, kus tuleb käia vaimus ja mitte tunnetele tuginedes! Vaimus käimine tähendab seda, et lased Pühal Vaimul teha oma südames seda, milleks Ta on läkitatud. Ja see tähendab seda, et lased Tal ujutada oma südame üle Jumala armastusega, tehes seda just praegu! „Sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“ (Roomlastele 5:5). Jesaja ütles: „Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid ja teid trööstitakse Jeruusalemmas.“ (Jesaja 66:13). Jesaja kirjutas Jumala põikpäisele rahvale, kes „käis taganejana omaenese südame teed.“ (Jesaja 57:17).

neljapäev, 12. juuni 2014

TÄIELIK USALDUS KRISTUSEL

Kui ma räägin Kristuse täielikust usaldamisest, siis ma ei räägi ainuüksi sellest, et peaksime vaid usaldama Tema päästvat väge, aga ka sellest, et peaksime usaldama Tema alalhoidvat väge. Me peame uskuma ja usaldama, et Tema Vaim hoiab meid ja võimaldab meil muutuda üha enam Jeesuse sarnaseks.

Mõtle korra oma tunnistuse peale. Kord oli aeg, mil’ olid oma kurjade tegude tõttu Jumalast ära lõigatud. Mis heategusid sa ka tegid, et saada oma suhe korda Temaga? Mitte ühtegi! Keegi pole eales suutnud päästa iseennast! Nõnda samuti pole ka keegi suutnud hoida end iseenese jõus püha ja laitmatuna. Võime käia Kristuse pühaduses vaid tänu usule, kui usaldame Jumala Sõna, mis ütleb: „Vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud.“ (1 Peetruse 1:15).

„Ka teid, kes te varem olite Jumalast võõrdunud ja oma mõtlemise poolest tema vaenlased oma kurjade tegudega, on Kristus lepitanud nüüd oma lihalikus ihus surma läbi, et teid seada pühadena ja veatutena ja laitmatutena Jumala palge ette, kui te vaid jääte kindlaks ja rajatuks usule ega lase end kõrvale viia evangeeliumis olevast lootusest, mida te olete kuulnud ja mida on kuulutatud kogu loodule taeva all ja mille teenriks olen saanud mina, Paulus.“ (Koloslastele 1:21-23). Pane tähele seda fraasi: „kui te vaid jääte kindlaks ja rajatuks usule.“ Jeesus ütleb sellega: „Jätka minu usaldamist, elades usust. Siis saan ma ka esitleda sind püha, puhta ja laitmatuna oma Isa ees.“

Pühadusel pole mingeid tasemeid – on vaid küpsuse tasemed Kristuses. Seetõttu on ka rumal võrrelda end kellegagi, kes tundub sulle kangesti „püha“. Meid kõiki mõõdetakse vaid ühe standardi alusel ja selleks on Kristuse pühadus. Kui oleme Temas, kuulub ka Tema pühadus meile kõigile võrdselt. Seetõttu ei tohiks sa enam kunagi vaadata ühegi teise kristlase peale ja öelda: „Oh oleks ma ometi sama püha, kui tema!“ Jah, sa ei pruugi olla sama distsiplineeritud kui tema; sul ei pruugi olla temaga sarnast palveelu; sa võid isegi maadelda erinevate asjadega ja teha rohkem vigu kui tema, kuid see ei tähenda veel, et ta oleks Isa silmis rohkem aktsepteeritud kui sina! Seetõttu ei peaks sa ka end kellegiga võrdlema, sest keegi pole Isa silmis rohkem armastatud kui sina!

Seetõttu, kallis Jumala püha – pane maha igasugune iseenesest sõltumine ja ütle järgmist: „Ma võtan omaks oma pühaduse, mis on Jeesuses Kristuses. Olen osa Tema Ihust ja mu Isa näeb mind pühana, sest olen ühte liidetud Jeesusega.“

kolmapäev, 11. juuni 2014

VALU KOOREM

Ühel või teisel moel kogeme me kõik elus valu. Iga inimene siin maa peal kannab oma valukoormat. Kui oled kõvasti haiget saanud, ei saa keegi lülida välja su seesmisi hirme või kõige sügavamaid kannatusi. Ka su kõige paremad sõbrad ei suuda mõista võitlusi, millest oled läbi minemas või haavu, mis on jätnud oma jälje.

Ons’ siis üldse olemas palsamit murtud südamele? Leidub üldse mingit tervenemist neile sügavaile, seesmistele haigetsaamistele? Kas purunenud kilde on enam eales võimalik kokku panna ja muuta südant tugevamaks kui eales varem? On! See on absoluutselt võimalik! Sest kui mitte, oleks Jumala Sõna vaid kui üks suur pettus ja Jumal ise üks suur valetaja. Kuid see pole nii!

Jumal pole küll tõotanud sulle valutut elu, kuid Ta on tõotanud sulle „väljapääsu sellest“. Ta on tõotanud aidata sul kanda su valu. Ta on tõotanud anda sulle jõudu, et aidata sind taas jalule, kui nõrkushetked sind vahel vaaruma sunnivad. Meie armastav Isa ütles: „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (1Korintlastele 10:13).

Su Taevane Isa valvab su üle vankumatu pilguga. Iga su liigutus on arvel; iga su valatud pisar kokku kogutud. Ta samastab end su valuga ja kogeb su haigetsaamisi. Kuid ta ei lase su valul hävitada su mõistust. Ta ei lase sul iialgi uppuda oma pisaratesse , vaid Ta on tõotanud tulla just õigel ajal, et pühkida kõik su pisarad ja anda sulle rõõmu leina asemel.

Sul on võime panna oma süda hõiskama ja tunda rõõmu oma Issandas. Jumal valvab su üle, aga Ta on andnud sulle ka korralduse tõusta ja raputada endalt kõik need kahtlused, mis põhjustavad hirmu.

„Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole.“ (Psalmid 34:16).

teisipäev, 10. juuni 2014

TUNDA VAID KRISTUST

„Sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme.“ (Apoostlite teod 17:28). Jumala mehed ja naised elavadki selles väikeses ringis; kogu nende eksistents on kokku võetud ainuüksi Kristuse huvide eest seismises. Selleks, et tunda vaid Kristust, peab omama pidevaid ilmutusi Pühalt Vaimult. Kui Püha Vaim tunneb Jumala meelt, uurib Ta läbi Isa kõige põhjatumad sügavused. Ja kui Ta on loodud olema elava vee allikas, peab Temast voolav vesi olema pidev ja lõputu ilmutus Kristusest. See ootab igat Jumala sulast, kes on valmis ootama Issanda palge ees vaikselt ja usaldades; uskudes, et Püha Vaim ilmutab talle Jumala mõtteid.

Me vajame seda eksimatut sõna tänaselgi päeval; seda tõelist ja elavat ilmutust. Saamuel sai sellise sõna Jumalalt ja kogu Iisrael teadis seda. Kui Saamuel kõneles, tõusis ta hääl üle kõigi teiste häälte, jõudis rahvale kohale ja ükski ta öeldud sõna ei läinud raisku.

Tänapäeval püüavad nii paljud sõeluda läbi erinevatest häältest, et kuulda selget sõna Jumalalt. Jumala pühad on väsimas kõikvõimalikest takistavatest häältest, mille keskel leidub vaid mõni üksik terake tõtt. Kuid ainuüksi Kristus on valgus! Kogu maailm elab pimeduses ja ainuüksi valgus saab peletada selle pimeduse. Paulus ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest.“ (2 Korintlastele 4:6).

Sa võid hetkel olla omadega üsna pimedas kohas. Sinu head teod ei suuda taandada seda pimedust, nii nagu meie kõned sotsiaalsetelgi teemadel. Ka sinu isiklikud kogemused ei saa sellega hakkama. Las ma minna sammukese kaugemalegi ja öelda, et isegi pimeduse jõudude sidumine ei aita, kui Kristuse valgus ei tule esile. Küll aga taandub kogu pimedus Jumala au valguse ees, mis peegeldub Kristusest. Seetõttu õppigem tundma ainuüksi Jeesust oma salajases palvekambris. Me teenime seda sama Jumalat ja meid õpetab see sama Püha Vaim, kes õpetas kõiki teisigi, kes tundsid Kristust kogu Tema täiuses.

neljapäev, 5. juuni 2014

PALVE USU SAAMISEKS

Ja apostlid ütlesid Issandale: „Kasvata meie usku!” (Luuka 17:5). Jeesus vastas oma jüngrite palvele usu kohta järgmiselt: „Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda!”? Eks ta pigem ütle talle: „Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!”…Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.” (Luuka 17:7-8, 10).

Kristus räägib siin meist kui oma sulastest ja Jumalast kui Isandast. Ta ütleb meile, et peame toitma Jumalat. Sa võid nüüd mõelda: „Huvitav, millist rooga küll tuua Jumalale? Mis küll rahuldaks Tema nälja? Kuidas me üldse peaks seda tegema?“ Piibel ütleb meile: Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane.“ (Heebrealastele 11:6). Ehk kõige lihtsamalt öelduna: Jumala jaoks on kõige enam naudingut pakkuvamaks roaks usk. See on see roog, mis Talle head meelt valmistab.

Näeme seda läbi kogu Piibli. Kui sõjapealik palus, et Jeesus tervendaks tema haige sulase ainuüksi oma sõna ütlemise läbi, „toitus“ Jeesus rõõmsalt selle mehe elavast usust. Ta vastas: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!“ (Matteuse 8:10). Jeesus ütles: „Siin on pagan, nö väljastpoolt tulija, kes toidab minu vaimu. Millise võrratu söömaaja selle mehe usk mulle pakub.“ Kui veritõbine naine (Luuka 8:43-48) trügis läbi rahvahulga ja puudutas usu läbi Jeesuse kuuepalistut, koges Jeesus koheselt tema usku ja ta sai terveks. Tema usk oli Jeesusele meelepärane.

Luuka 17:8 ütleb Jeesus otse ja omadega: „Valmista mulle õhtusöök…ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!” Ehk teisisõnu ütleb Ta: „Mitte sina ei söö esimesena, vaid mina.“ Ehk siis – me ei peaks kasutama oma usku vaid iseenda huvide ja vajaduste katteks, vaid pigem on me usk mõeldud Jumala nälja kustutamiseks.

kolmapäev, 4. juuni 2014

KÄIES KOOS JUMALAGA

„Usus võeti ära Eenok“ (Heebrealastale 11:5).

See on üks imeline tõde, mis peaaegu et ületab kogu me mõistuse. Kogu Eenoki usk oli koondunud vaid tema südame suurima igatsuse ümber – olla koos Jumalaga. Ta ei suutnud enam jääda vaid eesriide taha – ta lihtsalt pidi nägema Jumalat – mistõttu vastuseks tema usule Jumal võttis ta ära.

Meie vennal Eenokil polnud ei Piiblit, lauluraamatut, ühtki õpetajat, Püha Vaimu ligiolu ega pooleks rebenenud altari eesriiet, mis oleks võimaldanud talle ligipääsu kõige pühamasse paika. Aga sellest hoolimata tundis ta Jumalat!

„Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:6). Kuidas me teame, et Eenok uskus Jumalat tasustavat usku? Aga seeläbi, et see on ainukene usk, mis on Jumalale meelepärane ja me teame, et ta oli Jumalale meelepärane! Jumal on tasuja. Ehk siis keegi, kes tasub rikkalikult ustavuse eest. Aga kuidas Ta seda teeb?

Jumala uskumisele ja Temaga ustavalt koos käimisele järgneb kolm tasu:
  1. Esimene tasu on Jumala kontroll me elude üle. Inimene, kes hülgab Jumala, väljub ka kontrolli alt, kui Saatan sisse astub ja olukorrad üle võtab. Kui aga inimene vaid armuks Jeesusesse, elades ja käies koos Temaga! Siis Jumal näitaks talle üsna pea, et Saatanal pole mingit meelevalda ta üle ja Kristus saaks valitseda ta elus. 
  2. Teine tasu, mis usu eest järgneb, on „puhas tuli“. Käies koos Jumalaga, tasustatakse meid valguse, juhatuse, tunnetuse ja ilmutusega – ühe kindla „teadmisega“, mille Jumal meile annab. 
  3. Kolmas tasu usus käimise eest on kaitse kõigi meie vaenlaste eest. „Aga ei ole edu ühelgi relval, mis valmistatakse sinu vastu.“ (Jesaja 54:17). Algses heebrea keeles kõlab see salm järgnevalt: „Mitte ükski plaan, hävitusrelv ega saatanlik kahurvägi ei saa sind tõugata ega lükata ega sõita sust’ üle, sest Jumal tegeleb sellega ise.“