laupäev, 18. oktoober 2014

ARM ON NAKKAV by Nicky Cruz

Ja kui Jeesus…nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast.“ (Markuse 6:34)

Meie meeskond tegi Oslos koostööd suure Luteri kirikuga. Tegu oli ühega vähestest kirikutest, kes oli nõus meid aitama. Nende lapsed olid küll sügavalt Jumalale pühendunud, kuid täiesti rabatud meie evangeliseerimismeetoditest. Euroopa kristlased on vaiksed, alandlikud inimesed, kes tavaliselt hoiavad oma usu endale. Mõte keset oma kodukandi tänavat evangeeliumi kuulutada, viis neid raudselt oma mugavustsoonist välja. Algul nad polnud väga aldis meiega kaasa tulema, kuid juba paari nädala pärast ei suutnud neid enam keegi peatada. Neis süttis täielik evangeeliumi kuulutuse tuli ja nad olid haaratud inimhingede päästmisest.

Nii mõnigi neist sõitis igal hommikul 2-3 tundi, et tulla meile appi ja sõitis seejärel jälle hilja õhtul koju tagasi. Nad lihtsalt ei saanud küllalt. Ühtlasi olid nad väga innukad õppima enam tundma meie New Yorgi noori. Kui ütlesime neile, et paljud me noored on endised gängide liikmed ja narkosõltlased, oli neil raske seda uskuda. Nad olid hämmingus sellest, mida Jeesus oli teinud meie noorte eludes ja mida Ta jätkuvalt tegi. Kuid veelgi enam köitis neid meie noorte siiras kaastunne teiste suhtes. Kui kellegi oli raske, siis me noored nutsid temaga koos, hoidsid ta kätt ja palusid ta eest. Iga me hommik algas mitmetunnise ülistuse ja palvega kirikus ja Luteri kiriku lastel ei saanud sellest kordagi küll. Armastus, mida me noored nii nende kui kõigi teistegi vastu üles näitasid, oli enamat kui nad olid eales varem kogenud. Ning see entusiasm nakatas peagi neidki. See levis kui kulutuli kõigi nende südameis, kes meiega koostööd tegid.

Ajaks, mil’ me krussaad lõppema hakkas, et suutnud Norra lapsed näha meid lahkumas. Nad olid saanud nii üheks me pundiga ja kiindunud nii väga me noortesse, et nad nutsid lennujaamas tunde, enne kui me lennuk lahkus. Me noored leidsid sellelt reisilt omale eluaegsed sõbrad ja jätsid unustamatu jälje nende eludesse, kes neist maha jäid.

Selles peitubki kogu kaastunde ilu ja võlu. See on üks kõige enam köitvamaid ja samas nakkavamaid inimese emotsioone. Seda ei saa teeselda ja selle mõju ei saa lahti rääkida, kuid see on ometi nii ehe. Ja samas nii võimas!

__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

neljapäev, 16. oktoober 2014

AEG ON SULGEDA UKS

“Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!” (Matteuse 6:6).

Need, kes kohtuvad Jumalaga oma salajases palvekambris, kuulevad ka Tema häält. Jumal on väga valiv selles osas, kellega Ta räägib. Ta kõneleb vaid nendega, kes väärtustavad piisavalt Ta häält, et sulgeda end ümbritsevast maailmast, olla üksi ja oodata Tema ilmumist.

Jumal ütleb sulle: „Kui tahad kuulda mu häält, sulge end oma salajasse palvekambrisse. Palu mu poole salajas ja ma tasun sulle selle eest.“ Elu kiirus, ihad, saamahimu ja selle maailma mured lämmatavad Jumala hääle. Jeesus hoiatas meid selle eest, et me ei oleks liiga hõivatud peatumaks ja kuulmaks Tema häält. Külvaja tähendamissõnas kasutatud „sõna“ viitab Tema häälele: „Ja teised on need, mis ohakate sekka külvati: need on sellised, kes sõna küll kuulevad, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus ja mitmesugused muud himud haaravad neid ja lämmatavad sõna ära ning see jääb viljatuks.“ (Markuse 4:18-19).

Ma kardan, et osad teist, kes te seda teksti praegu loete, olete samuti lämmatanud Jumala hääle. See sõna „lämmatama“ antud kontekstis tähendab „üle koormama“ või uputama. Oli aeg, kus Jumal rääkis sulle korra hästi selgelt ja see oli tõeline rõõm su jaoks. Ja kuigi sa endiselt armastad Teda, on sul üha vähem ja vähem aega Ta jaoks. Su kiirus kutsub sind! Kõik su rikkused, mured, probleemid ja muud asjad neelavad kogu su aja! Ja Jumala hääl jääb üha vaiksemaks. Ta kutsub, palub ja hoiatab sind: „Jätka samas vaimus ja sa lämmatad mu hääle oma elus täielikult!“ Sa võid olla nii hõivatud ja nii oma muredest ja probleemidest haaratud, et sul polegi enam kasu Ta hääle kuulmisest, sest sa ei kuulaks seda enam nagunii. Jeesus ütles, et see jääb viljatuks.

„Ja kes heasse mulda külvati, on need, kes sõna kuulevad ja omaks võtavad ja vilja kannavad kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.” (Markuse 4:20).

kolmapäev, 15. oktoober 2014

KAS JUMAL IKKA VEEL RÄÄGIB?

Saamuel kuulis selgelt Jumala häält. Lausa nii selgelt, et Jumal ei ”lasknud ainsatki oma sõna tühja minna.“ (1 Saamueli 3:19). ”…sest Issand ilmutas ennast Siilos Saamuelile Issanda sõna läbi. Ja Saamueli sõna tuli kogu Iisraeli kätte.“ (1 Saamueli 3:21-4:1). Ka Taavet kuulis Jumalat rääkimas ning rääkis ka ise Jumalaga! Jumala hääles peitus kogu ta elu ja rõõm. Taavet ütles: „Jumal on rääkinud oma pühamus: „Ma tahan võidutseda.““ (Psalmid 60:8).

Tänapäeval on palju inimesi, kes ei usu, et Jumal ikka veel räägib nendega. Nad väidavad, et Jumal kõneleb vaid oma Sõna kaudu ja mida iganes Tal öelda on, on kõik koondunud Tema Pühadesse kirjadesse. Pole kahtlustki, et Jumal ei räägi kunagi oma Sõna vastu, kuid Jumal „on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu.“ (Heebrealastele 1:1-2). Ja Tema Poeg räägib endiselt oma lastega! Ta ütles, et Tema lambad tunnevad Tema häält ega järgi kedagi teist. Me teame, et Jumal kõnetas inimesi Vanas Testamendis. Aga kuidas on lood Uue Testamendiga? Kuidas on lood nende viimsete aegadega?

Jumal kõnetas Saulust (Paulust) teel Damaskusesse: „Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?” (Apostlite teod 9:3-4). Paulus kuulutas kogu oma ülejäänud elu: „Ma kuulsin Tema häält!“ Ta ütles kuningas Agrippa ees: „Siis ma kuulsin üht häält mulle ütlevat heebrea keeles…tõuse püsti…sest mina olen sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige selle tunnistajaks…“ (Apostlite teod 26:14 ja 16).

Ka Peetrus kuulis Jumala häält ja kuuletus sellele. Ta kuulis palves Jumalat ütlevat: „Aga ma kuulsin ka häält mulle ütlevat: „Tõuse, Peetrus, tapa ja söö!” Aga mina ütlesin: „Ei ilmaski, Issand…Hääl taevast ütles aga teist korda…See sündis kolm korda…“ (Apostlite teod 11:7-10).

Jeesus kutsub ka lõpuaja Laodikea kogudust panema tähele Tema häält ja avama end: ”Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.” (Ilmutuse 3:20).