neljapäev, 26. veebruar 2015

SÕNAKUULMATUSE VILI

Sõnakuulmatus Jumala Sõna suhtes viib lõpuks isikliku moraali ja kristliku karakteri hävinguni. See kõik saab alguse vaid ühest jultunud sõnakuulmatuse teost selge Jumala Sõna vastu. Kui lisada sellele veel poolevinnane arusaam patust ja meeleparandusest, oledki lõpuks Saalomon valmis – täielikult allakäinud kuju! „See sündis Saalomoni vanas eas, et ta naised pöörasid tema südame teiste jumalate poole; ta süda ei olnud siiras Issanda, oma Jumala vastu…Saalomon käis siis siidonlaste jumalanna Astarte ja ammonlaste jäleduse Milkomi järel. Saalomon tegi kurja Issanda silmis…Aga Issand vihastas Saalomoni peale, et ta oma südame oli ära pööranud Issandast, Iisraeli Jumalast…“ (1 Kuningate 11:4-9). Need sõnad toovad mulle kananaha peale.

Saalomoni süda oli kalgistunud evangeeliumi suhtes. Jumala Sõna ei omanud ta elu üle enam mingit võimu. Ta oli lihtsalt nii hale! Paigas, kuhu ta kord oli rajanud koja ühele võõrale naisele, laiutas nüüd terve haarem. Vaarao tütrest oli korraga saanud tuhat armukest! Saalomon ise oli juba vana ja jõuetu, samas kui Jumal oli endiselt vaikne ja pahane ta peale. Ta ei palunud enam Jumala poole ja tal polnud enam kübetki rõõmu. Ta hing oli haige, kui ta kirjutas suht haleda proosa elu tühisusest ja kaduvusest. Jeruusalemm oli nö reostatud paganlike templite poolt, mis kõik said rajatud kõrge maksumaksja raha eest. Kuningas jõi kõige täiega, tundes tülgastust kõigist oma uhketest majadest ja aedadest. Ta süda oli täis ebajumalateenistust ja Jumala puudutusest oli saanud kauge minevik. „Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.“ (vt Koguja 1:14)

Ons’ tegu tõesti selle sama mehega, kes kord templimäel hardalt palus? „Kui siis iganes palvetatakse või anutakse, olgu ükskõik missuguse inimese poolt, kui nad igaüks tunnevad oma südame häda ja sirutavad oma käed selle koja poole, siis kuule sina taevast… ja anna andeks ning tee nõnda, et sa annad igaühele tema tegusid mööda, nagu sa tunned tema südant…et nad kardaksid sind kõigil neil päevil, mil nad elavad maal, mille sa oled andnud meie vanemaile!“ (1 Kuningate 8:38-40). Nii et lase aga käia – klammerdu aga oma iidolite külge! Õigusta aga õigusta oma sõnakuulmatust ning vabanda välja oma väikeseid patte, kuniks sellest saab ühel päeval mäslev ja kontrollimatu ebamoraalsus ja usust taganemine

teisipäev, 24. veebruar 2015

JUTLUSEKINDEL

Jutlusekindel olek tähendab kuulda Jumala Sõna; öelda, et armastad seda; väita, et kuuletud sellele, kuid seejärel jätta see rakendamata oma elus! See tähendab muutuda nii külmaks oma südame poolest, et sind ei kõiguta ega mõjuta enam ükski jutlus. Osad nimetavad seda ka „külmuseks evangeeliumi suhtes“.

Mõtle kõigi vanade piiblilugude ja Piibli tegelaste peale. Kes oli sinu arvates kõige enam jutlusekindel? Kes oli kõige lähemal kõige selgemale ja mõjusamale Jumala Sõna kuulutusele, aga jäi täiesti muutumatuks sellest?

Oli selleks ehk Saul? Ta kuulis väga selget ja konkreetset sõna: „Mine nüüd ja löö Amalekki ja kaota sootuks ära kõik, mis tal on, ja ära anna temale armu, vaid surma niihästi mehed kui naised, lapsed ja imikud, härjad ja lambad, kaamelid ja eeslid!” (1 Saamueli 15:3). Saul aga ei võtnud seda sõna kuulda. Selle asemel hoopis: „Saul ja rahvas andsid armu Agagile ja parimaile lammastest, kitsedest ja veistest ning talledele ja kõigele, mis oli hea.“ (1 Saamueli 15:9). Seejärel ilmus välja Saamuel ja Saulist sai valetaja! „Kui Saamuel jõudis Sauli juurde, ütles Saul temale: „Issand õnnistagu sind! Mina olen Issanda käsku täitnud.” (1 Saamueli 15:13). Saamuel oli sellest täiesti kohkunud, sest ta kuulis alles jäetud lammaste määgimist. „Aga miks sa ei kuulanud Issanda häält, vaid kippusid saagi kallale ja tegid kurja Issanda silmis?” (1 Samuel 15:19).

Kas Sauli süda oli kalgistunud? Oli ta nö jutlusekindel? Miks muidu valetas ta otse Jumala prohvetile näkku, kes tuli talle head tegema? Pane tähele veel üht tema valetamist: „Mina olen kuulnud Issanda häält ja olen käinud teed, kuhu Issand mind läkitas.“ (1 Saamueli 15:20). Olles oma valetamistes vahele jäänud, süüdistas Saul kõiki teisi, vabandades oma pattu kümnel erimoel. „Aga rahvas võttis saagist lambaid, kitsi ja veiseid…et ohverdada seda Gilgalis Issandale, su Jumalale.” (1 Saamueli 15:21).

Saamuel aga jõudis Sauli südame tegeliku probleemini. Ta teadis, et Saul on jutlusekindel, kuna ta süda oli juba üle antud nõidusele. „Sest vastupanu on otsekui nõiduse patt, tõrksus ebajumalate ja teeravite teenistus. Et sa oled hüljanud Issanda sõna, siis hülgab temagi sinu kui kuninga.” (1 Saamueli 15:23). Jutlusekindel Saul lõpetas sellega, et hakkas otsima juhtnööre nõidadelt ja suri varakult julma surma.

esmaspäev, 23. veebruar 2015

IGA AULINE TEGU by Gary Wilkerson

Jumal on iga aulise teo taga ja Ta ei jaga oma au mitte kellegagi. Ta ei lase ühelgi takistusel tulla teele, mis takistaks Tema kallil Pojal särada. Seetõttu vajab Ta ka puhtaid astjaid, kelle kaudu teha oma tööd. Just sel samal hetkel, mil’ õnnistused ja vägi voolavad rikkalikult läbi Ta rahva, ütleb Ta neile: „Peatuge nüüd hetkeks ja pange kogu lugu pausi peale, sest tahan, et katsuksite oma südamed läbi.“

See oli see sõnum, mida kogesin Jumalalt oma südames meie koguduse 3-aastapäeva tarvis. Võite vaid ette kujutada, kui kõhkleval seisukohal ma olin. Kujutasin ette, kuidas kogu kogudus mind hämmingus olles jõllitab ja endamisi mõtleb: „Oota! Sa tahad öelda, et me kõik oleme nii võrratud ja samas ütled, et peame muutuma?“ See oleks sama hea, kui mees viiks oma naise pulma-aastapäeval restorani ja ütleks: „Kallis, tahaksin rääkida mõnest neist lisakilost, mille oled juurde võtnud.“

Kuid see pole päris see, kui Jumal palub meil oma südamed järgi katsuda. Seda enam, et me ju teame, et me endi õigsus on kui räpased räbalad Ta ees ning et me vajame Tema armu. Kuid fakt on see, et just siis, kui hõljume Jumala suurimate tegude keskel oma elus, palub Ta meil mõelda järgmistele küsimustele: „On mu südames ehk midagi, mis on Jumalale vastuvõetamatu? Olen ma ehk jätnud tegemata midagi, mida Ta on palunud mul teha? Ma ei taha, et miski mu elus takistaks Jumala tegutsemist.“ Jumal toob oma rahva ikka ja jälle sellesse punkti. Miks? Sest enne, kui Ta saab tuua esile oma parima, peab Ta tegema midagi sügavat me sees. Ta tahab anda meile oma võidu, kuid Ta tahab ka, et oleksime täielikult pühendunud Talle.

Mis on see, millele Jumal sinu elus osutab? On see mõni väike asi, mille Ta tahab kõrvaldada? Või hoopis lisada midagi, mida oled senini eiranud? Ära viivita Jumala Vaimu ustavale häälele vastamisega. Mõne väikese asja korda ajamine võib määrata ära kogu su tuleviku, mistõttu kas katsud oma südame läbi? Kui nii, võid kindel olla, et Jumala parim on ootel. Ja ühtlasi ka kindel olla selles, et oled olnud meelepärane sellele, kes tahab sind õnnistada. „Uurigem ja proovigem oma teid” (Nutulaulud 3:40).