laupäev, 28. mai 2016

VAATA SIIS, KUIDAS JUMAL SIND ÕNNISTAB - Claude Houde

Olin just jaganud Jumala Sõna Times Square’i koguduses Manhattanil, mille rajajaks oli pastor David Wilkerson. Sõime peale seda õhtust koos ja jalutades tagasi, tahtsin küsida nõu ta käest, kuna olime mõne kuu pärast avamas oma uut kogudust. Pastor Wilkerson – enam kui 40 raamatu autor, rajas Teen Challenge’i keskused, mis toovad vabadust paljudele sõltlastele üle maailma. Lisaks sellele on ta rajanud organisatsiooni World Challenge, mis toetab misjonitööd üle maailma + veel lugematul hulgal muid teenistusi. Oma hilisemas eas kõneles pastor Wilkerson erinevatel konverentsidel tuhandetele pastoritele silmast silma. Teda peeti meheks, kes tõeliselt pitseeris kogu me põlvkonna Jumalale.

Olin pisut närvis. Pastor Wilkerson oli ühtpidi väga alandlik mees; lahke, kena ja tähelepanelik. Samas aga ka äärmiselt tõsine ja jõuline. Ma armastan, austan ja imetlen teda, olles nii ütlemata tänulik kõige eest, mida ta on teinud nii minu kui jumalariigi töö heaks prantsuse kogukonnas.

Jalutades temaga ülerahvastatud New Yorgi tänavatel, mis olid nii eredalt valgustatud otsekui olnuks päev, ei tahtnud ma öelda üht ainustki valet asja. Kogunud lõpuks julgust, pahvatasin ühe jutiga: „Pastor Dave, me alustame peagi uue kogudusega. Oleks teil mulle selles osas mingit nõu anda? Ehk mida ma öelda tahan, on see, et kui oleks vaid üks asi, mida ma peaks teadma või tegema, siis mis see teie arust oleks?“

Olin hämmingus tema vastusest. Ta jäi surmtõsiselt keset teed seisma ja vastas hämmastava jõulisuse ning põleva kirega: „Et siis sa tahad teada, mis see võti on? Kohe ikka päriselt tahad teada või?“ Vastasin poolkatkendliku häälega: „Jah, härra, ma tõesti tahan teada!“ Korraga kogu ta olemine ja hääletoon muutus ja ta nägu lõi särama. Otsekui laps, kes teab mingit ütlemata olulist saladust, vastas ta: „Otsi üles vaesed! Anna vaestele! Aita vaeseid! Pane kogu oma süda ja jõud nende inimeste aitamisse, kes sulle selle eest kunagi tagasi tasuda ei saa.“ Seejärel aga peatus hetkeks ja teatas siis täie rõõmuga: „Ja vaata siis, kuidas Jumal sind õnnistab!“

„Kes halastab hädaliste peale, on õnnis. ” (Õpetussõnad 14:21).

__________
Claude Houde on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 27. mai 2016

TÕOTUSED UUENDADA JA ANDA JÕUDU

Olen enam kui veendunud, et Kristuse Ihu on praegusel ajal Saatana tuliste rünnakute all. Teame ju kõik, et Saatan on alati jõuliselt rünnanud Jumala rahvast, tuues kaasa tohutuid kannatusi. Märtrite veri on voolanud aastasadu. Jumalakartlikke jumalasulaseid nagu Iiob, on igatpidi läbikatsutud. Kuid need rünnakud, mida Jumala ustavate vastu tänasel päeval näeme, on ikka Saatana kõrgeim tase.

Nii nagu kurjus mühab üle kogu maailma, mühavad ka Jumala kogudusele osaks saavad katsumused. Enneolematul hulgal haigusi, häda, probleeme ja kannatusi kannatuste järel, mis kõik muudavad võiduka elu elamise ükskõik, millise kristlase jaoks, peaaegu et võimatuks.

Meie usk ja jõud võivad nõrkeda, kuidas samas on Jumal andnud meile imelisi tõotusi nendeks nõrkuse aegadeks, kus Ta on lubanud taastada ja uuendada meid. Siinkohal mõned neist tõotustest, mis on mind läbi aegade kandnud:
  • „Jumal on mu tugev paik ja vägi, tema teeb laitmatuks mu tee…Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest. Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid minust vägevamad…tema on kilbiks kõigile, kes tema juures pelgupaika otsivad.“ (2 Samuel 22:33, 17-18, 31).
  • „Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks.“ (2 Saamueli 22:40).
  • „Issand annab tugevuse oma rahvale; Issand õnnistab oma rahvast rahuga.“ (Psalmid 29:11)
  • „Iisraeli Jumal; tema, kes annab võimu ja tugevust rahvale. Tänu olgu Jumalale!“ (Psalmid 68:36)
  • „Ära hülga mind, kui mu ramm lõpeb… Ma tulen Issanda Jumala vägitegudega.“ (Psalmid 71:9, 16)
  • „Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus…Nad saavad rammule rammu lisaks ja ilmuvad Jumala ette Siionis.“ (Psalmid 84:6,8).
Usud sa, et su Jumal on tugev nagu psalmist seda kuulutab? Kui nii, siis mitte ükski vägi ei saa Tema vastu. Usalda kõik Tema võimsa käsivarre hoolde ja Tema sillutab sulle tee. Kuid kõige enam usu Tema sõna: „Sel päeval, mil ma appi hüüdsin, vastasid sa mulle; sa tegid mind julgeks, mu hinges on tugevus.“ (Psalmid 138:3)

neljapäev, 26. mai 2016

KESET RASKEID AEGU

Ma ei pruugi näha kinnitust sellest, kuid Jumal on alati tegutsemas. Olgu see päevasel ajal või öötunnil, mil magan – Tema on valmistamas teed mu jaoks. Ja Tema plaan on alati täpses ajakavas, isegi, kui mulle tundub, et Ta tegutsemises esineb viivitusi. Selleks aga, et Ta tõotused saaksid täituda, peab Ta esmalt tegema tööd sügaval minu sees. Kord vaatan tagasi neile katsumuste aegadele ja ütlen: „Issand, nüüd ma näen. Sa olid seal kogu selle aja, tegutsemas selle ime esiletuleku nimel!“

Neil, kes on meeleheitel, võib tekkida kiusatus mitte suhelda enam Jumalaga. Samas võivad sellisel käigul olla surmavad tagajärjed. Sa võid Psalmides 88 leida ehk kirjelduse selle kohta, millest oled läbi minemas. Jumalakartlik mees Heeman jagab seal oma lootusetut seisu: „Mu hing on täis õnnetust ja mu elu on jõudnud surmavalla lähedale. Jumal on mind pannud kõige sügavamasse hauda, pimedasse paika, suurtesse sügavustesse. Mu sõbrad on mu hüljanud ja ma olen kinni ega pääse välja. Mu silmad on otsa jäänud mu viletsuse pärast.“ (autori tsiteering Psalmist 88)

Seejärel aga esitab Heeman Jumalale väljakutse: „Kas sina teed imet surnutele? Või tõusevad kadunud üles sind kiitma? Kas jutustatakse hauas sinu heldusest, kadupaigas sinu ustavusest? Kas tuntakse pimeduses sinu imetöid ja su õiglust unustusemaal?“ (Psalmid 88:11–13). Ehk teisisõnu ütleb Heeman: „Issand, ma vajan imet ja kohe praegu, mitte ülestõusmist. See on mu viimane lootus, sest peagi on juba hilja, kuna olen surnud. Jumal, Sul on siin üks tähtaeg täita. Aita mind! Miks Sa mind küll eemale tõukad? Miks küll oma palet mu eest peidad? Miks Sa küll ei vasta mu appihüüetele?“ Vat see on lootusetus, meeleheide ja eeldavasti üks võimatu olukord.

Mida küll üks jumalakartlik hing sellises seisus teha saaks? Kuidas sellisele olukorrale reageerida? Nii nagu Heeman, peame meiegi hüüdma ööd ja päevad: „Issand, mu pääste Jumal, päeval ma kisendan, öösel ma olen sinu ees. Tulgu mu palve sinu ette, pööra oma kõrv mu halisemise poole!...Aga mina hüüan sind appi, Issand! Ja mu palve jõuab vara su ette.“ (Psalm 88:2–3, 14).

Siin on 3 asja, mida mina keset oma kõige raskemaid aegu teen:
  1. Ma võtan vastu ja usun oma Taevase Isa armastusse ja heasse tahtesse
  2. Ma valan oma südame välja Ta ette, hüüdes vaikuses Ta poole
  3. Ma julgustan igapäevaselt oma hinge Tema tõotustega

kolmapäev, 25. mai 2016

PALVE KLASSIRUUM

Vahel me võtame palvet liiga kergelt. Kui aga raskeks läheb, leiame end Jumalaga palves maadlemas iga päev, kuni leiame oma vaimus rahu, et Tal on kõik kontrolli all. Mida enam tahame kogeda seda kindlust, seda sagedamini leiame tee oma palvekambrisse.

Üks on kindel – Jumal ei lase ühelgi katsumusel tulla me ellu muu pärast, kui vaid armastuse teona. Me näeme seda eriti hästi Efraimi suguharu puhul Iisraelis. See rahvas koges tõelisi saatuselööke, mistõttu nad hüüdsid meeleheitlikult Jumala poole. Tema aga vastas: „Ma olen küll kuulnud, et Efraim haletseb iseennast…“ (Jeremija 31:18)

Nii nagu Taavet, nii tunnistas Efraimgi: „Sina oled mind karistanud ja ma olen saanud karistuse nagu tõrges härjavärss. Too mind tagasi, et saaksin pöörduda, sest sina oled Issand, mu Jumal!“ (Jeremija 31:18). Ehk teisisõnu: „Issand, Sa oled karistanud meid põhjusega. Me olime kui noored, taltsutamatud härjavarsad, täis energiat, kuid Sina karistasid meid, et taltsutada meid oma teenistusse. Sa võtsid meie metsikuse oma kontrolli alla.“

Jumalal olid Efraimi suguharuga suured plaanid. Viljakad ja rahuldust pakkuvad plaanid. Kuid esmalt tuli neid juhendada ja välja koolitada. Seetõttu Efraim kuulutaski: „Ma kahetsesin ja pärast seda toodi mind mõistusele.“ (Jeremija 31:19). Tegelikult aga ütles ta: „Minevikus, kui istusime Jumala klassiruumis, et saada ettevalmistus Tema teenistuseks, ei olnud me korrigeeritavad. Me tormasime sealt minema, hüüdes: „See on liiga raske!“ Olime põikpäised ja nihverdasime end ikka selle ikke alt välja, millesse Jumal meid oli köitnud. Seejärel pani Ta meid tugevama ikke alla, kasutades oma armastavat saua, murdmaks meie põikpäist tahet. Nüüd oleme Tema ikke suhtes järeleandlikud.“

Meiegi oleme kui Efraim – noored, enesekesksed härjad, kes ei taha saada ikestatud. Me väldime kündmise, valu kogemise ja saua all olemise korda. Ühtlasi ootame kõigi võitude, õnnistuste ja viljakuse kogemist kohe praegu, vaevu kuulutades Jumala tõotusi või „saades need kätte usus“. Me ärritume mõttest saada koolitatud oma salajases palvekambris või Jumalaga maadlemisest, kuniks Ta tõotused on täitunud me elus. Kui aga raskused tulevad, mõtleme: „Me oleme Jumala valitud rahvas! Kuidas see siis nüüd meiega niimoodi juhtus?“

Palvekamber on meie klassiruum. Kui meil aga pole neid „isiklikke aegu“ vaid koos Jeesusega ja me kipume kergesti kalduma kõrvale neist, pole me ka valmis, kui suured vetevood meid tabavad.

teisipäev, 24. mai 2016

OLULINE JEESUSELE JA TEMA KUNINGRIIGILE

Vanaema Carosso, minu abikaasa Gweni ema, suri 95-aastaselt. Ta oli palvenaine, loomult vaikne ja mitte midagi eeldav. Peale tema Issanda juurde lahkumist, leidsime Gweniga ta sahtlist karbi, mis oli täis panga kviitungeid paljudest aastatest. Vanaema Carosso kulutas üsna vähe iseenda peale, küll aga näitasid need kviitungid, et ta oli aastaid toetanud misjonäre, saates neile korraga 5, 6 või 10 dollarit. Kogu selle aja oli vanaema Carosso arvanud, et ta ei tee just palju jumalariigi töö heaks. Ta ütles, et tal pole mingeid ande ega teenistust. Kuid ta oli Jeesusele ja Tema kuningriigile sama oluline, kui paljud need misjonärid, keda ta oma väikeste ohvriandidega aastaid toetas.

Kui meie kallis Issand neile võrratutele misjonäridele, keda vanaema toetas, nende tasud välja jagab, saab vanaemagi osa kõigist nende vaimulikest sõjavõitudest. Ära unusta, mida Jeesus ütles selle vaese lesknaise kohta, kes pani ohvrikarpi oma viimased pennid: „See vaene lesknaine pani rohkem kui kõik muud.“ (Luuka 21:3). See lesknaine andis kõik, mis tal oli.

Mu naine Gwen oli aastaid kodune, kui mina evangelisatsiooni rinnetel ringi rändasin. Gwen on paljuski oma ema moodi – vaikne, mitte midagi eeldav ja pühendunud oma perele. Kõik need aastakümned, mis mina maailmas ringi rändasin ja jumalariigi tööd tegin, olin ma suurema osa ajast kodust eemal. Gwen pidigi jääma maha, et kanda hoolt meie 4 lapse eest, olles alati olemas, kui nad koolist tulid või midagi vajasid.

Oma reisidelt naastes, rõõmustas Gwen ühes minuga kõigi nende hingede üle, kes olid võidetud Kristusele ja narkomaanide-alkohoolikute üle, kes olid vabaks saanud. Tal endal polnud võimalik minna ja seda kõike teha. Kuulsin teda mitmeid kordi ütlemas: „Ma ei oska jutlustada või laulda. Ma ei ole kirjutaja. Mul on tunne, et teen nii vähe kui üldse midagi, Issandale.“ Samas aga jõudis ta uskumusele, et tema kutse oli olla ustav abikaasa ja ema (ning mingist hetkest alates ka vanaema).

Seda sõnumit kirjutades, ütlesin oma naisele: „Sel päeval, mil ma seisan Jeesuse ees ja kui minu hingede võitmist ning teenistuste rajamist peetakse vähegi meelepäraseks Talle ning mulle antakse selle eest mingi tasu, siis sina Gwen, saad sellest võrdse osa.“

esmaspäev, 23. mai 2016

ARMASTUS LÄHEB SAMMU VÕRRA KAUGEMALE - Gary Wilkerson

Osa kristlasi arvab, et rahu tegemine tähendab konfliktide vältimist, kuid tegelikult viib see hoopis enamate lahknemiste, tülide ja korralageduseni. Millal viimati püüdsid vältida kellegagi vastasseisu, mis iseenesest olnuks vajalik? Olid sa selle inimese suhtes passiiv-agressiivne, hoides tagasi headuse ja lahkuse väljendamist? Olid su E-mailid ja Facebooki postitused nende suhtes teatud alatooniga?

Konflikti vältimises pole midagi vaimulikku. Mitte grammivõrdki. Muideks, Jeesus käsib meil teha just vastupidist, andes meile isegi spetsiaalsed juhised, kuidas vastavas olukorras käituda. „Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud.“ (Matteuse 18:15). Jeesuse juhatus siin on tulvil tarkust. Klaarides kellegagi asju nelja silma all, hoiad alal selle inimese väärikuse vaatamata tema patule. See laseb tõel paista valgust tema patu üle.

Samas, kellegagi niimoodi tegelemine pole vaid ühekordne teema. Miks? Esiteks, see ei pruugi toimida, nii nagu ka Jeesus sellele viitas. „Kui ta sind aga ei kuula…“ (Matteuse 18:16) Samas pole see ka mingi selline teema, peale mille teostamist kõnnid lihtsalt minema ja ütled: „Noh, tegin nüüd, mis Jeesus käskis. Ongi kõik. Selle selliga pole mul enam mingit pistmist!“ Jeesuse sõnul peame tegema siiski enamat, sest armastus läheb alati sammu võrra kaugemale: „Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi.“ (Matteuse 18:16).

Kuid lugu ei lõppe isegi seal veel. Armastus läheb alati sammu võrra kaugemale – ikka ja jälle. „Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner! (Matteuse 18:17). See viimane klausel tundub kui lõpliku hülgamisena, aga pole seda mitte. Meie teod peavad inimesele peegeldama tagasi tema patust käitumist, et ta võiks parandada meelt ja nautida taas osadust.

Taoline tegutsemise jada näitab meile veel midagi. See õpetab meile, kui kaugele on Jumal oma armus valmis minema ja mis on selle hind meile kui Tema armu agentidele. Jumala süda on alati selle poolt, et tuua kadunud lambad tagasi karja juurde. Kui kaugele aga see arm ulatab? Jeesus ütles Peetrusele, et me peame andestama oma patustavale vennale „seitsekümmend korda seitse korda“, mis teisisõnu tähendab seda, et nii palju, kui tarvis. Taaskord, see nõuab „oma elu ristile panemise“ laadset armastust. See on armastus, mis ütleb: „Olen endiselt olemas su jaoks ja ma ei kao kuhugi.“ Taoline armastus nõuab Vaimu täis elu, kuna omaenese lihalikus loomuses pole me kohe kindlasti selleks võimelised.

laupäev, 21. mai 2016

VÄESTATUD TEGEMA SUURI ASJU - Nicky Cruz

Meile sinuga on antud suurim and, mida me suudaks eales ette kujutada või paluda. Meile on usaldatud kõige võimsaim õnnistus, mida me saaks eales saada ja selleks on Püha Vaimu and. Jumala Vaim. Vaim, kes on Jumal, kes elab meie sees, juhatab ja juhib meid ning väestab meid tegema suur ja võimsaid asju. Selle anniga aga käib kaasas ka suur vastutus. Seetõttu peame võtma selle ja kasutama seda Jumala auks. Kasutama seda Jumala au ja Tema kuningriigi edasi viimiseks.

Kui me liigume Jumala õnnistustes, ei saa me kunagi unustada selle õnnistuse allikat või põhjust, miks Ta meid õnnistab. Ta pole andnud seda meile selleks, et muuta me elu mugavamaks, vaid selleks, et väestada meid suuremaks teenimistööks.

Mitte kellelegi teisele ei lähe hingede päästmine nii palju korda kui Jumalale. Ta süda põleb nende suhtes, kes vajavad Tema armastust ja andestust; nende suhtes, kes keelduvad usaldamast oma tulevikku Tema hoolde; nende suhtes, kes peavad alles jõudma selleni, kui väga Ta neid armastab ja neist hoolib; kui väga Ta tahab hoida neid oma armastavate käte vahel, puhudes ära kõik nende valud ning tuues neid igaviku mõiste sisse!

Jumal elab selle päeva nimel, mil taeva õmblused sõna otseses mõttes rebenevad hingede lõputa mahu all ja Ta on usaldanud selle sinu ja minu hoolde, et näha seda sündimas. Ta on pannud kogu oma usu ja lootuse meie peale, et kannaksime seda koormat Tema eest ja viiksime lootuse sõnumi kadunud maailmani. Ta igatseb, et me arendaks oma südameis hingedes kinni olemise mõtet.

Kui sa ei ole veel saanud osa sellest põlemisest hingede pärast, mida Jumal tahab, et igaüks meist omaks; sellest kirest, mida Jeesus peegeldas oma maise elu ajal, siis alusta kohe täna, paludes Jumalal põletada see pitserina oma südamesse.

„Vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.” (Apostlite teod 1:8)

__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“