laupäev, 25. juuni 2016

KAS LAULAME KÕVEMINI? - Claude Houde

Kui me palume: „Issand, kasvata meie usku“, palun, et laseksite Jumalal süüdata ühe leegi oma südameis. Aabraham, meie usueeskuju, läks päästma inimesi, keda armutu vaenlane vangistuses hoidis (vt 1 Moosese 14:11-16). See tekst räägib meile halastamatutest vallutajatest, kes võtsid kõik endale. Kuid üks pääsenutest, kes oli olnud nende ohver, langes Aabrahami jalge ette maha ja sundis teda langetama üht otsust.

Ükskõik, kus sa ka poleks – need, kes kannatavad, on koputamas koguduse uksele. Kuid kaasaegne kogudus on otsustanud olla pime teda ümbritsevate kannatajate suhtes. Ükskõiksus on aga otsene solvang Jumala pihta. Tänapäeva kogudus on nii haaratud omaenda õnnistustest, vajadustest, ülistusest, jumalateenistustest, teoloogiast ja kogemustest Jumalaga, omades tõsist kalduvust „olla omade, st kristlaste, keskis.“

Dietrich Bonhoeffer, sakslasest pastor ja teoloog, kirjutas ühes oma raamatus loo, mis mind tõsiselt raputas, kuna see on ehe pilt kaasaegsest kogudusest. Bonhoeffer tegutses pastorina II Maailmasõja ajal – siis, kui natsi sakslased võtsid holokausti ajal 6 miljoni juudi elu. Ajalugu näitab, et enamus Saksamaa pastoritest ja preestritest olid toimuva osas tolerantsed või siis püüdsid ignoreerida natside hullumeelset käitumist ja mõrvarlikku rassismi, mis lõpuks viis genotsiidini. Ajaks, mil kogudus ärkas, oli juba liiga hilja.

Pastor Bonhoeffer julges võtta sõna saksa Kolmanda Riigi vastu, mispeale ta heideti vangi ja lõpuks ka hukati oma julguse ja veendumuste tõttu.

Bonhoeffer pani kirja vestluse, mis tal oli ühe oma kaaspastoriga vahetult enne oma arreteerimist. See pastor pihtis talle: „See oli kohutav. Me kogudus on kohe raudtee kõrval. Me kuuleme, kuidas rongid mööda sõidavad ja juute koonduslaagritesse veavad. Algul juhtus seda harvem, kuid nüüd lausa mitu korda päevas. Mõni nädal tagasi juhtus pühapäeval midagi piinlikku. Jumalateenistus oli just käimas ja rongidest lähtuv müra oli kõrvulukustav. Just siis, kui olime laulmas oma ülistuslaule, kuulsime inimeste karjeid: „Aidake meid! Aidake meid!“ Bonhoeffer, olles kohkunud kõigest kuuldust, küsis: „Mida te siis tegite?“ Pastor vastas: „Ma polnud hetkeks kindel, mida teha, kuid ütlesin seejärel kogudusele: „Vennad ja õed, laulgem kõvemini!“

Kuidas on, kas „laulame ka kõvemini“, et mitte kuulda me lähedalt kostuvaid appikarjeid?

__________
Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 24. juuni 2016

UNENÄGUDES JA NÄGEMUSTES

Kristus ilmutab end erinevatele rahvastele üle maailma unenägude ja nägemuste kaudu. Erinevad inimesed nii Araabia maadest, Hiinast kui Indiast annavad märku kogemustest, kus Jeesus on neile ilmunud unenäos või nägemuses. Seda sünnib isegi New Yorgis.

Üks meie turvameestest Times Square’i koguduses oli kord 3-astme ülempreester Santeria Saatana ülistajate seas. Tema piirkonnaks oli Bronx ja ta korter oli täis inimeste luid. Ta oli müünud nii oma ihu kui hinge Saatanale. Samas aga puudutas Püha Vaim selle mehe hinge ja ta muutus rahutuks. Nii esitaski ta ühel õhtul Jeesusele väljakutse: „Kui Sa oled tugevam kui Saatan, keda ma teenin, siis ilmuta end mulle täna öösel unes.“ Tol ööl nägi mees unenäo, kus ta oli rongi peal, mis oli teel põrgu. Rong läbis ühe tunneli, mille teises otsas seisis Saatan, kes ütles sellele mehele: „Oled olnud mulle ustav. Seetõttu viin su nüüd su igavesse puhkepaika.“ Siis korraga aga ilmus kusagilt rist ja sel samal hetkel ärkas mees üles.

Peale kõige selle kogemist on ta süda põlenud täiega Jeesusele! Visanud oma korterist välja iga viimse kui meenutuse Saatanast, pühendas ta oma elu Issandale. Täna on ta üks armas, pühendunud jumalamees, kes tegutseb aktiivselt ka me kirikus. Peatasin ta hiljaaegu ja ütlesin talle: „Ma näen sinus Jeesust.“ Ta vastas: „Vend Dave, sul pole aimugi, mida need sõnad mu jaoks peale 25-aastat Saatana teenimist tähendavad.“ Tema imeline uus elu sai alguse Jumala antud unenäost.

Armas Jumala püha, see päev on tulekul, mil kogu maailm saab nägema Jeesust. Apostel Johannes nägi nägemust, kus „suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes. Nad hüüdsid suure häälega: „Pääste on meie Jumalal, kes istub Troonil, ja Tallel!” (Ilmutuse 7:9–10).

See pole mingi väike käputäis, vaid lugematu hulk rahvast, kes kõik kiidavad ja ülistavad Issandat. Tänu Jumalale selle tõotatud päeva eest!

neljapäev, 23. juuni 2016

ÄRATUS KOGUDUSELE

Mil moel saab viimane ärkamine sündima? See nõuab midagi võimast ja kogu maailma raputavat, et seda esile tuua. Jesaja ütleb meile, et see raputus saab ühel päeval sündima. Ta ütleb 47 ptk’s, et Babüloni vaimsusega peab ühele poole saama. Läbi kogu Piibli on Babülon alati esindanud õitsengut, kerglast elu ja naudinguid ning selle vaimsus on ühesugune igal ajastul.

Lühidalt öeldes annab Jesaja teada, et mingit laialt levinud viimast ärkamist ei saa tulema enne, kui ahnuse ja vale turvatunde vaimsus pole murtud. Me võime paluda ärkamist nii et vähe pole; võime hüüda Jumala poole, et Ta valaks välja oma Püha Vaimu, kuid see pole võimalik enne, kuniks Jumal pole kõiki ja kõike raputanud: „Aga kuule nüüd seda, sa himur, kes elad muretult, üteldes südames: „Mina, ja ei keegi muu!“…Seepärast tabab sind õnnetus, mida sa ei oska eemale manada; su peale langeb hukatus, mida sa ei suuda tõrjuda; äkitselt tuleb su üle torm, mida sa ei aimagi.“ (Jesaja 47:8, 11)

Jumal ei vaata patule läbi sõrmede, kuid Ta lõhub maha kõik Saatana kantsid. Ta annab oma kogudusele äratuse läbi „äkilise tormi“. See on Jumala poolelt suur armastuse tegu. Ta armastab oma kogudust nii väga, et keeldub laskmast sel olla pime ning hävitada end läbi kerge elu, naudingute ja usust taganemise. „Leiab aga õel armu, ei õpi ta õiglust, õigusemaalgi teeb ta ülekohut ega näe Issanda kõrgust.“ (Jesaja 26:10). Siin on kinnitus sellest, et hea elu ja õitsengu ajal on ärkamine võimatu. Jesaja ütleb otse ja omadega: „Rahvas ei pöördu kesk’ õnnistatud aegu.“ Ainuüksi siis, kui Jumala „kohtumõistmised tabavad maad, õpivad ilmamaa elanikud õiglust.“ (Jesaja 26:9)

teisipäev, 21. juuni 2016

SIND EI KÕIGUTA MISKI

Kuhu iganes me ka neil viimseil päevil ei vaataks, võime näha Jumala au murdmas läbi Tema viimases ärkamises. Kristuse Kogudus sirutub kaugemale kõigist senistest piirangutest, jagades head sõnumit.

„Tee avaraks oma telgipaik ja su elamute vaipu venitatagu! Ära ole kokkuhoidlik! Pikenda oma telginööre ja kinnita vaiu! Sest sa levid paremale ja vasakule, su järglased vallutavad rahvaid ja asustavad tühje linnu.“ (Jesaja 54:2-3). Ehk lihtsamalt öeldes – kogudus saab ammutama uut jõudu ja tooma esile suuri rahvahulki Kristuses.

Vaadates seda Jesaja prohvetlikku sõna lähemalt, me näeme, et see pole mõeldud vaid kogudusele, aga ka üksikisikutele. Tean jumalakartlikke jumalasulaseid, kes on mu sõbrad, kes on haaranud sellest prohvetlikust sõnast kinni kui isiklikust sõnumist Pühalt Vaimult. Nad on rajanud oma usu selle tõotusele: „Ära karda, sest sul ei ole vaja häbeneda, ja ära tunne piinlikkust, sest sa ei jää häbisse, vaid unusta oma noorpõlve häbi ja ära meenuta enam oma lesepõlve teotust!“ (Jesaja 54:4). Jesaja annab selles salmis väga selgelt mõista: Jumala kogudus ei jää süüdistuste alla.

Samas võime paar salmi edasi lugeda ühest hoiatusest lõpuaja kogudusele: „Sina vilets, vintsutatu, trööstimatu! Vaata, ma ehitan sind türkiisikividega ja rajan su aluse safiiridest.“ (Jesaja 54:11) Meile öeldakse siin, et saame kogema viletsust ja vintsutusi. Kuid samas lubatakse meile ka, et me alus saab olema rajatud safiiridest. Mida see kõik täpsemalt tähendab?

Kui Jumal ütleb, et Ta rajab me aluse safiiridest, on Ta sõnum meile: „Kui kõike, mis maailmas on, raputatakse, ei kõiguta see teid karvavõrdki. Sest see alus, mille ma teile rajan, on sama kindel kui need kivid. Seda, mida ma teis teen, ei raputa miski väega.“ Need safiirid esindavad vaimulikku teadmist ja tarkust; nägemist otse Jumala südamesse. Me teame, et need, kes kogevad kannatusi, tulevad neist välja arusaamisega Jumala armust. Nii et isegi, kui koged kiusatusi, vintsutusi, kannatusi ja üksildust, rajab Ta läbi selle sulle vankumatut alust. Seda kõike selleks, et võiksid trööstida teisi nende katsumustes.

esmaspäev, 20. juuni 2016

TULLES VÄLJA VÕITJANA - Gary Wilkerson

Siin on üks tõeliselt hea uudis! Jeesus tahab panna su sisse selle sama Vaimu, kes elab Temagi sees. Selle sama Vaimu, kes andis Talle väe minna läbi vaenlase plaanidest heita Ta kaljuservalt alla (vt Luuka 4:29-30).

Võib-olla on mõni sõltuvus teinud su maatasa; harjumuslikud patud on viinud sind läbikukkumiseni; hirm ja ärevus on tekitanud sinus meeleheidet. Kuid kui Jeesus paneb „selle sama Vaimu“ sinu sisse, võid sa minna sellest kõigest läbi ja kuulutada: „See lugu ei puutu minusse. Ma võin ju olla keset tuld, kuid see ei põleta mind. Ma tulen sellest eluga välja. Ma tulen sellest võitjana välja. Mind ei saa lükata asjade sisse, mis pole Jumala plaan mu jaoks. Ma jään kindlana sinna, kuhu Tema on mind asetanud.“

Sa võid kogeda kõikvõimalikke pingeid ja survet, kuid Jumal on andnud mulle sõna su jaoks, millega käib kaasas ka prohvetlik tõotus. Ma ütlesin Issandale: „Olen väga ettevatlik selles suhtes, kuna vahel antakse valesid prohvetlikke sõnumeid, mis lubavad, et elu saab olema kui roosamanna.“ Ma ei luba midagi sellist sulle. Tea, et su elus saab olema raskusi ja pinget. Võimalik, et su vastu on sepitsetud teatud plaane, mis püüavad tõugata sind kalju servalt alla, kuid mul on miskit kinnitavat öelda sulle.

Kui paned oma lootuse Jeesuse peale ja ootad Tema ilmumist; kui paned tähele Tema sõnumit ega kuula hingevaenlase häält, lähed sa sellest tormist kuni võiduka lõpuni välja. Sa lähed sellest tulest läbi. Sa lähed läbi igast pingest ja kõigest, mis su vastu tõuseb, tehes seda kõike Jeesuse nimel.

„Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind.“ (Jesaja 43:2)

laupäev, 18. juuni 2016

USKUDES JUMALASSE - Nicky Cruz

Jumala lepingulised tõotused on sama reaalsed ja kindlad kui ükskõik, milline tõde, mida suudaksime eales ette kujutada. Kui Jumal meile midagi tõotab, siis see pole ainult kindel, aga ka tagasivõtmatu. Pealegi, Jumalale meeldib sõlmida lepinguid oma lastega. Teisalt nõuavad Jumala tõotused aga ka meiepoolset tegutsemist. Ta ei sõlmi lepinguid tegevusetute, kaksipidi mõtlevate inimestega. Ta igatseb inimesi, kes usaldaksid Teda, kuuletuksid Talle ja suhtleksid Temaga igapäevaselt. Jumal tahab kõnelda meiega ja samas ootab, et me räägiks ka Temaga. Ta tahab, et me kuulaks, esitaks küsimusi ja vastaks, kui Ta räägib. Jumal ei ole passiivne ja Ta ei taha omada ka passiivseid järgijaid!

Kui vaid vähegi kuulame, võime kuulda Jumalat rääkimas, püüdes kaasata meid oma asjadesse. Püüdes edastada meile oma sõnumit ja saada sellele ka vastust meilt. Kuid me magame selle kõik nii sageli maha. Me kas lihtsalt ei kuule, või me ei usu, et Jumal tõesti oleks huvitatud meiega rääkimisest. Kuid Jumal tahab, et me reageeriks, kui Ta räägib. Et me teeks midagi. Et me tunneks ära Ta hääle ja kõneleks Talle vastu. Samas kõneleb Ta vaid neile, kes on valmis kuulama.

Me elu ja päevad mööduvad sageli elutute, tühiste ponnistuste saatel. Me elame sihitult oma igapäeva elu, oodates, et Jumal annaks meile mingeidki juhtnööre ja juhiseid või prohvetlikku sõna. Me tahame järgida Jumalat, kuid meil pole aimugi, kuhu Ta meid juhib. Ma näen seda iga päev. Näen seda nii inimestes, kogudustes, ettevõtetes, teenistustes kui igas eluvaldkonnas. Nii paljud igatsevad kuulda Jumalalt ja olla Temaga lepingulises suhtes, kuid ometi midagi ei juhtu. Jumala häält ei kostu kusagilt ja Tema juhtimine pole kunagi selge.

Me teenime kirglikku Jumalat – Jumalat, kellele meeldib tegutseda. Jumalat, kes igatseb sulaste järele, kes oleksid üdini kuulekad ja täiega pühendunud Tema tahte avastamisele. Täiega läbi imbunud igatsusest elada või surra Jumala pühas ligiolus! See on see, mida Jumal otsib ja igatseb ja Tal ei jää ka märkamata, kui Ta selle leiab!

„Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest.“ (Jeremija 29:13).

__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.

reede, 17. juuni 2016

JUMALA KONTROLLI ALL

Neil lõpuaegadel, kus elame, ei ole Jumala pilk kinnitatud mitte maailma jõududele, vaid Jeesuse Kristuse kogudusele. Jumal ei keskendu majandusele, erinevate religioonide esile tõusmisele maailmas või paganate metsikutele möiretele. Tuginedes Jesaja ütlusele, on „rahvad on otsekui tilk ämbris“ (Jesaja 40:15). Nad kõik on Tema täieliku valitsuse ja võimu all.

Jumal teab kõike terrori ohust, sõdadest ja kuulutustest sõdade kohta. Tema Sõna ju ise hoiatab, et paganad hakkavad raevutsema, ilmalikud jõud püüavad kristluse maatasa teha ning kiiresti kasvavad antikristlikud liikumised uhkeldavad, et nemad valitsevad maailma ja hävitavad Jeesuse järgijad. Piibel ütleb selle kõige kohta järgmist: „Ilmamaa kuningad astuvad esile ja vürstid peavad üheskoos nõu Issanda ja tema võitud mehe vastu: „Kiskugem katki nende ahelad ja visakem enestelt ära nende köied!” (Psalmid 2:2-3) Ehk lühidalt öeldes: „Heitkem ära kõik meid piiravad moraalsed takistused; kõik minevikus kehtinud moraalsed verstapostid.“

Siin aga on Jumala vastus kõigile neile maistele jõududele ja deemonitest mõjutatud inimestele: „Kes taevas istub, naerab; Issand pilkab neid.“ (Jesaja 2:4). Ükskõik, kui lootusetud olukorrad ka ei näiks – need kõik on siiski Jumala täieliku kontrolli all. Seetõttu olen ka nii tänulik nende kirjakohtade eest Psalmides.

Me kuuleme üha enam ja enam raporteid selle kohta, kuidas ilmalikkus pühib teelt kristlikke kogudusi Euroopas; sellest, kuidas islam on maailma kiiremini kasvav religioon; sellest, kuidas homod ründavad terveid kirikuid ja konfessioone; sellest, kuidas Kristuse kogudus on jäänud nii nõrgaks, et sel pole enam mingit mõju ühiskonnas ega selle üle. Ometigi kuulutab Jumala Sõna: „Sellele kaljule ma ehitan oma koguduse ja põrgu väravad ei saa sellest võitu.“ (Matteuse 16:18). Mitte miski, mis lähtub põrgu sügavustest, ei oma vähimatki lootust Kristuse koguduse hävitamiseks. Jumala silmad on alati oma rahva peal ja Ta hoiatab nii Saatanat kui tema horde: „Ärge puutuge mu silmatera!“

„Kui sulle ka kallale kiputakse, siis mitte minu poolt; kes sulle kallale kipub, see sinu pärast langeb.“ (Jesaja 54:15). Näed sa, mida Jumal ütleb siin? „Saatan ise ründab sind. Põrgu käsilased tõusevad üheskoos sinu vastu, kuid sellest hoolimata ei suuda Saatan midagi.“