KAASAJA PÕLVKOND EI TEA MIDAGI VASTUPIDAVUSEST

Vastu pidama tähendab "minna läbi vaatamata raskustele; kannatada kannatlikult ilma alla andmata". Ehk lühidalt öeldes tähendab see: kinni hoidma; jätkuvalt püsima. Kuid kaasaja põlvkonnale ei tähenda need sõnad suurt palju midagi. Paljud tänapäeva kristlased on allaandjad – nad annavad alla oma abikaasade, perede ja Jumala suhtes.

Peetrus viitas sellele, öeldes: "Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsust, kannatades süütult." (1Peetruse 2:19). Ja siis ta lisab: "Sest mis kuulsus see on, kui teid süü pärast pekstakse ja teie seda peate taluma? Aga kui te head tehes ja kannatades talute peksu, siis on see arm Jumalalt. Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes. "Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust"; ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt." (1Peetruse 2:20-23)

Apostel Paulus ütles: "Kannata koos minuga kurja nagu Kristuse Jeesuse tubli sõdur!" (2Timoteose 2:3). Lõpuks aga annab Issand ise meile tõotuse: "Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb." (Matteuse 24:13)

Luba mul küsida – mis on sinu raskus? On su abielu karidele sõudmas? Või su töökoht vaekausil? Oled sa tülis mõne oma sugulase, peremehe või sõbraga, kes sind pettis?

Me ei tohi kaotada lootust! Sest nõnda nagu Pauluse kannatustel polnud otsa ega äärt, ei olnud piire ka tema ilmutustel, küpsusel, sügaval usul ja hingerahul. Ta ütles: "Ma otsustan olla vaimne inimene, sest kui ma tõesti tahan olla meelepärane oma Issandale, siis ma ei saa sõdida oma olukordade vastu. Ma otsustan hoida kinni ja mitte iialgi alla anda. Mitte miski siin maa peal ei suuda mulle anda seda, mida annab mulle igapäevaselt Jumala Vaim keset mu katsumusi. Ta teeb minust vaimse inimese."

Pauluse elu "hingas" ühes rütmis Kristuse Vaimuga. Ja sama kehtib ka iga tõeliselt Jumala Vaimuga täidetud inimese puhul. Püha Vaim toob selle sulase kõige sügavaimatest soppidest esile Jumala taevalikud vood, mistõttu see inimene pole mahasurutud ega nurise ega kaeba oma saatuse üle. Ta võib minna läbi oma elu kõige raskeimast katsumusest, kuid ta naeratab siiski, sest ta teab, et Jumal on tegemas oma tööd ta sees, tuues esile oma igavikulise au.