TEIST SORTI MEHED

Kui ma loen jumalakartlike meeste saavutustest Vanas Testamendis, läheb mu sees midagi põlema. Need jumalasulased tegutsesid nii innukalt Jumala plaanide täitumise nimel, et saatsid korda nii võimsaid tegusid, mis enamikel tänapäeva kristlastest lihtsalt üle mõistuse käiks.

Need vana aja pühakud olid nii raudkindlad, et ei astunud enne ühtegi sammu, kui olid saanud sõna Jumalalt. Ja nad nutsid ning halasid vahel päevi, tundes valu Tema tagasilangenud rahva pärast. Nad keeldusid söömast, joomast ja pesemast. Nad katkusid nii oma päid kui habemeid. Prohvet Hesekiel magas isegi Jeruusalemma tänavatel 390 päeva, et hoiatada rahvast Jumala tulevast kohtupäevast (Hesekiel 4).

Ma mõtlen, kust küll said need pühad oma vaimuliku meelevalla ja vastupidavuse teha seda kõike, mida nad tegid? Nad olid hoopis teist sorti mehed; hoopis erinevad teenrid võrreldes nendega, keda võime näha tänapäeva koguduses. Ma lihtsalt ei suuda samastada end nende –ja nende eludega, sest ma tean, et ma ei ole just väga nende sarnane. Ja tegelikult ei tea ma ka ühtegi teist kristlast, kes seda oleks.

Miski selles loos aga siiski häirib mind. Piiblis on öeldud, et nende meeste saavutused on pandud kirja selleks, et olla meile õpetuseks: "Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp." (1Korintlastele 10:11). Seega on need lood eeskujuks sellest, kuidas puudutada Jumala südant või kuidas tuua hukkaminevaid inimesi meeleparandusele.

Olid need mehed siis mingit eri tõugu? Olid nad mingid supermanid, kelle tulevik oli ette ära määratud olema täis üleloomulikku väge, mis tundmatu kogu meie põlvkonnale? Sugugi mitte! Piibel rõhutab seda üsna selgelt, et kõik meie eelkäijad olid just täpselt samasugused inimesed nagu sina ja mina, olles samuti oma lihaliku loomuse märklauaks (vt.Jakoobuse 5:17). Fakt on aga see, et nende eeskuju annab meile ühe mudeli, mida järgida. Nende meeste loomuses peitus midagi, mis pani Jumala sirutama oma käe nende üle. Seepärast Ta nad valiski, et viia täide oma eesmärke ning Ta julgustab ka meid igatsema neidsamu loomuomadusi tänapäeval.

Esra oli Jumala mees, kes "äratas" kogu oma rahva. Piibel ütleb meile, et Esra oli mees, kelle elu üle oli Jumala käsi. Ta ütles: "Nõnda ma sain kinnituse, et Issanda, mu Jumala käsi oli mu peal." (Esra 7:28). Ehk teisisõnu – Jumal sirutas oma käe, ümbritses Esrat oma ligioluga ja muutis ta hoopis teiseks inimeseks.

Miks tegi Jumal seda just Esraga? Oli ju tol ajal Iisraelis sadu kirjatundjaid, kellel kõigil oli Jumala kutsumine õppida tundma ja selgitada Jumala Sõna teistele. Mis muutis siis Esra erilisemaks teistest? Miks otsustas Jumal just tema üle oma käe välja sirutada ja anda talle mõjuvõimu üle 50 000 inimese, et taas ehitada üles Jeruusalemm?

Piibel annab meile vastuse. "Sest Esra oli oma südant valmistanud Issanda Seadust nõudma ja täitma." (Esra 7:10). See on väga lihtne: Esra langetas teadliku ja kindlameelse otsuse uurida Jumala Sõna enam kui midagi muud ja siis ka kuuletuda sellele. Ja ta ei taganenud sellest otsusest. Ta ütles iseendale: "Ma tahan olla Sõna uurija ja tegutseda kõige selle põhjal, mida olen lugenud."

Ammu enne seda, kui Jumal sirutas oma käe Esra üle, oli see mees väga innukas otsimaks tõde Piiblist. Ta lubas sel katsuda end läbi ja pesta ning puhastada end kõigest ihu ja vaimu rüvedusest. Esra oli näljane Sõna järele ja tundis rõõmu kõigest seal leiduvast. Ta lasi Sõnal valmistada oma südant ette ükskõik, milliseks tööks, mille Jumal oli tema jaoks plaaninud. Ja just see oli põhjus, miks Jumal sirutas oma käe Esra üle ja võidis teda.