ME EI ELA ILMA LOOTUSETA

Meie, kes me tunneme Kristust ja Tema õiglust, ei peaks elama nagu need, kel pole lootust. Meid on õnnistatud nii Jumala armastuse –kui ka jumalakartusega ja Tema tahe meie suhtes keset kõige pimedamaid ja kohutavamaid aegu on see, et me hoiaks alal oma rõõmu ja hõiskamise. Isegi siis, kui me näeme kohtumõistmist sündimas me ümber, peaksime me laulma, hõiskama ja rõõmustama. Ja seda mitte kohtumõistmise tõttu, vaid sellele vaatamata!

Jesaja raamatus tuletas Jumal oma rahvale meelde: „Eks olnud sina see, kes kuivatas mere, suure sügavuse veed, kes tegi teeks meresügavikud...“ (Jesaja 51:10) Ehk teisisõnu Ta ütles: „Mina olen endiselt Issand, imede tegija läbi aegade ja ma mu käsi on endiselt tugev, et päästa teid!“

Mida siis Jumal tahab oma lastele öelda selle tõe valguses? Jesaja 51:11 ütleb kõik:

• „Ja Issanda lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates.“ Ehk teisisõnu: „Ma saan omama rahvast, kes pöördub tagasi mu juurde usus, usalduses ja kindlas meeles. Nad tõstavad pilgu oma olukordadelt ja pöörduvad tagasi oma rõõmulaulude juurde.“

• „Nende pea kohal on igavene rõõm.“ Rõõm, mida jumalarahvas saab kogema, ei ole mõeldud vaid pühapäeva hommikutesse või vaid mõnda nädalasse või kuusse. See kestab läbi aastate ja läbi kõige raskemate aegade ning viimse hingetõmbeni välja

• „Rõõm ja ilutsemine valdavad neid.“ Jumal vaatas maa peale läbi aegade ja ütles: „Ma saan omama rahvast, kes haarab kinni rõõmust, võtab selle omaks ja hoiab seda alal, kuna see kuulub neile.“

• „Aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ See ei tähenda nüüd seda, et kõik meie kannatused saavad otsa. See tähendab hoopis seda, et meie usk ja usaldus Jumala suhtes tõstavad meid kõrgemale igast valust ja katsumusest. Neil pole mingit meelevalda röövida meilt meie rõõm ja hõiskamine Kristuses.