SUURIM KÕIGIST PROOVILEPANEKUIST

„Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda tugevast idatuulest kogu öö ning tegi mere kuivaks – vesi lõhenes.“ (2Moosese 14:21)

Iisraellaste ees avanes tee, mis pidi juhtima neid turvalisse paika. Sel otsustaval hetkel tahtis Jumal, et Ta rahvas vaataks nende veemüüride peale ja usuks, et Ta peab vett kinni seni, kuni nad on turvaliselt teisele kaldale jõudnud. Lihtsamalt öeldes igatses Jumal, et Ta lastel oleks usku, mis kuulutaks: „See, kes on selle imega alustanud meie heaks, viib ka selle lõpule, sest Ta on juba tõestanud meile, et Ta on ustav!“

„Tagasi vaadates me näeme, et kõik meie hirmud olid asjata. Me poleks pidanud kartma, kui egiptlased tulid, sest Jumal rajas üleloomuliku pimedusemüüri kaitsmaks meid nende eest. Me poleks pidanud kartma nende ähvardusi kesk ööpimedust. Kogu selle aja, mil me vaenlased istusid pilkases pimeduses, varustas Jumal meid ereda valgusega. Me poleks pidanud kartma ka siis, kui torm ja maru möllasid, sest Jumal kasutas kogu selle aja ja olukorra selleks, et rajada meile põgenemisteed.“

„Me mõistame nüüd, et Jumal igatseb meile vaid head. Me oleme näinud Tema au ja väge tegutsemas meie kasuks, mistõttu me oleme otsustanud mitte elada enam hirmus. Isegi kui need veemüürid peaks langema, siis vahet pole, sest me kas elame või sureme – me kuulume ikka Issandale!“

Sel oli üks põhjus, miks Jumal tahtis, et Ta lastel oleks sel hetkel selline usk. Nad seisid silmitsi kõrbeteekonnaga, kus neid oli ootamas ees puudus, ohud ja kannatused. Seepärast Ta ütles: „Ma tahan, et mu rahvas teaks, et ma soovin neile ainult head. Ma ei taha, et nad tunneksid surmahirmu iga ohu ees, mis nende teele sattub. Ma igatsen rahvast, kes ei karda surma, sest nad teavad, et ma olen usaldusväärne kõigis asjus!“

Tõeline ülistaja pole see, kes tantsib peale seda, kui võit on käes. See pole ka isik, kes ülistab Jumalat taevani peale vaenlase lüüasaamist. Kuid see on just see, mida iisraellased tegid. Alles siis, kui Jumal oli Surnumere kaheks löönud ja Ta rahvas turvaliselt teisele kaldale jõudnud, laulsid ja tantsisid nad, kiites ja ülistades Tema suurust. Samas, kolm päeva hiljem nurises seesama rahvas Jumala ees täiega. Nende näol polnud tegu mitte ülistajate –vaid lihtsalt tühipaljaste jutupaunikutega!

Tõeline ülistaja on see, kes on õppinud usaldama Jumalat keset oma torme. Tema ülistus ei peegeldu ainuüksi tema sõnades, aga ka tema elamise viisis. Tema maailm on täis rahu ja hingamist, sest tema usk Jumala ustavusse on vankumatu. Samuti ei tunne ta hirmu tuleviku ees, sest ta ei karda surra.

Gwen ja mina nägime taolist vankumatut usku oma 12-aastases tütretütres. Istudes ta voodiserval tema elu viimseil hetkeil, kogesime me sellist rahu, et see ületas kogu mõistuse. Ta ütles mulle: „Vanaisa, ma tahan minna koju. Ma nägin Jeesust ja Ta ütles mulle, et minu koht on seal, mistõttu ma ei taha enam kauem olla siin.“ Tiffany oli kaotanud igasuguse hirmu surma ja lahkumise ees.

See on see rahu ja hingamine, mida Jumal igatseb anda oma rahvale. See on see veendumus, mida väljendasid nii Paulus kui ka Tiffany - „Ma kas elan või suren, aga ma kuulun Issandale!“ See on see, mis teeb kellestki tõelise ülistaja.

Mu palve on, et kõik, kes seda sõnumit loevad, võiksid öelda keset oma torme: „Jah, majandus võib küll kokku kukkuda. Jah, ma võin ikka seista silmitsi pimedate tormiste öödega, kuid Jumal on tõestanud mulle, et Ta on ustav. Seetõttu – misiganes ka ei tuleks – ma hingan Tema armastuses minu vastu!“