PAGANLIK MURETSEMINE

“Ärge siis hakake muretsema, öeldes: "Mis me sööme?" või "Mis me joome?" või "Millega me riietume?" (Sest kõike seda taotlevad paganad.)” (Matteuse 6:31-32)

Jeesus ütles meile, et muretsemine – tuleviku või perekonna pärast; töökohtade või üleüldise hakkamasaamise pärast – on paganlik eluviis. Jeesus räägib siin neist, kellel ei ole Taevast Isa; kes ei tunne Jumalat nii nagu Ta igatseks, et nad Teda tunneks – hooliva, armastava, varustava Taevase Isana.

”Ärge siis hakake muretsema homse pärast” (salm 34). Nende lihtsate sõnade kaudu annab Jeesus meile korralduse: ”Ärge andke maad vähimalegi mõttele või murele selle kohta, mis võib juhtuda või ei juhtu homme! Nagunii ei saa te midagi muuta! Ja muretsemine ei aita ka midagi. Sest kui te muretsete, siis te olete otsekui paganad.” Ja siis ütleb Jeesus: ”Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (salm 33). Teisisõnu: sina lihtsalt jätka Jeesuse armastamist ja liigu edasi, jättes kõik oma mured Tema kanda. Sinu rida on hingata Tema ustavuses ja küll su Taevane Isa juba ise kannab hoolt selle eest, et sul oleks kõik, mis igapäeva eluks tarvis.

Ma vahel mõtlen, kas inglid pole mitte pahviks löödud kõigi nende inimeste muretsemistest ja ärevusest, kes väidavad end usaldavat Jumalat?! Inglite jaoks on see kindlasti väga alandav ja Jumala suhtes lausa solvav, et me muretseme nõnda otsekui meil polekski Isa taevas. Isekeskis olles võivad nad kindlasti küsida üksteiselt: ”Kas neil siis pole Isa taevas? Kas nad siis ei usu, et Ta armastab neid? Kas Ta siis ei öelnud neile, et Ta on teadlik kõigist nende vajadustest? Kas nad siis ei usu, et see, kes toidab linnukesi ja kogu loomariiki, toidab ja katab ka neid? Kuidas nad saavad üldse muretseda, kui nad teavad, et Talle kuulub kogu ilmamaa vägi ja rikkus ning ta on võimeline varustama kogu loodut? Kas nad tõesti julgevad süüdistada oma Taevast Isa ignoreerimises otsekui Ta ei olekski ustav oma Sõnale?”

Teil on Taevane Isa! Usaldage Teda!