ELADES JA ARMASTADES NAGU JEESUS

„Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi
selles maailmas.“ (1 Johannese 4:16-17).

Pange tähele selle piiblilõigu viimast osa (s.20). Johannes ütleb meile, et me elame nüüd nõnda nagu Issandki elas: andestades oma vaenlastele ja armastades neid. Meisse pole jäänud enam grammikestki kättemaksu iha, vimma või rassistlikke eelarvamusi – mitte midagi, mille põhjal võiks meid hukka mõista. Ja nüüd pole muud, kui vaid teada ja täielikult uskuda, et Jumal armastab meid.

„Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.“ (1 Johannese 4:10). Mõistate te, mida Johannes siin ütleb? Meie armastus Jumala vastu on meile antud and, kuid täiuslik armastus tähendab ka teada ja uskuda Jumala armastust meie suhtes.

Veelgi enam, Johannes ütleb, et selles armastuses pole maad ühelegi hirmule ega kahtlusele. Miks? Sest kui me kahtleme Tema armastuses meie suhtes, siis me elame kui piineldes ja karistuse all, kuid: „Armastuses ei ole kartust.“ (1 Johannese 4:18). Uskuda Jumala armastusse tähendab teada, et Ta on kannatlik meie läbikukkumiste suhtes nii ööl kui päeval. Ta kuuleb igat meie appihüüdu, kogub kokku kõik meie pisarad, tunneb meie südame piina ja on liigutatud kaastundest meie nutu tõttu.

Seda aspekti Jumala armastusest kirjeldatakse eriti ilmekalt 2 Moosese raamatus, kus Jumal igatses ilmutada oma rahvale oma armastavat loomust. Ta ütles Moosesele: „Ma päästan Iisraeli“. Piiblis on öeldud: „Ent Iisraeli lapsed ohkasid ja kaebasid orjuse pärast; ja nende hädakisa orjuse pärast tõusis Jumalani. Ja Jumal kuulis nende ägamist…“ (2 Moosese 2:23-24). „Ja Issand ütles: "Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust, kes on Egiptuses…seetõttu ma tean nende valu ja olen alla tulnud neid egiptlaste käest päästma…“ (2 Moosese 3:7-8)

Usud sa, et Jumal näeb sinu vajadusi ja olukorda nõnda samuti nagu Ta nägi Iisraeli oma? Me oleme sageli üsna käbedad ütlema: „Kristus on meie kõik!“, kuid niipea seisame silmitsi kriisidega – kui üks asi teise järel läheb viltu; kui meie palved tunduvad jäävat vastusteta ja lootus lootuse järel lihtsalt kustub – siis me langeme hirmu küüsi, jäädes täiega selle alla. Kuid fakt on see, et Jumal ei hülga oma lapsi iialgi ega tee seda ka keset nende ahastust ega näiliselt täiesti lootusetuid olukordi. Me võime alati loota Ta peale!