OLULINE JEESUSELE JA TEMA KUNINGRIIGILE
Vanaema Carosso, minu abikaasa Gweni ema, suri 95-aastaselt. Ta oli palvenaine, loomult vaikne ja mitte midagi eeldav. Peale tema Issanda juurde lahkumist, leidsime Gweniga ta sahtlist karbi, mis oli täis panga kviitungeid paljudest aastatest. Vanaema Carosso kulutas üsna vähe iseenda peale, küll aga näitasid need kviitungid, et ta oli aastaid toetanud misjonäre, saates neile korraga 5, 6 või 10 dollarit. Kogu selle aja oli vanaema Carosso arvanud, et ta ei tee just palju jumalariigi töö heaks. Ta ütles, et tal pole mingeid ande ega teenistust. Kuid ta oli Jeesusele ja Tema kuningriigile sama oluline, kui paljud need misjonärid, keda ta oma väikeste ohvriandidega aastaid toetas.
Kui meie kallis Issand neile võrratutele misjonäridele, keda vanaema toetas, nende tasud välja jagab, saab vanaemagi osa kõigist nende vaimulikest sõjavõitudest. Ära unusta, mida Jeesus ütles selle vaese lesknaise kohta, kes pani ohvrikarpi oma viimased pennid: „See vaene lesknaine pani rohkem kui kõik muud.“ (Luuka 21:3). See lesknaine andis kõik, mis tal oli.
Mu naine Gwen oli aastaid kodune, kui mina evangelisatsiooni rinnetel ringi rändasin. Gwen on paljuski oma ema moodi – vaikne, mitte midagi eeldav ja pühendunud oma perele. Kõik need aastakümned, mis mina maailmas ringi rändasin ja jumalariigi tööd tegin, olin ma suurema osa ajast kodust eemal. Gwen pidigi jääma maha, et kanda hoolt meie 4 lapse eest, olles alati olemas, kui nad koolist tulid või midagi vajasid.
Oma reisidelt naastes, rõõmustas Gwen ühes minuga kõigi nende hingede üle, kes olid võidetud Kristusele ja narkomaanide-alkohoolikute üle, kes olid vabaks saanud. Tal endal polnud võimalik minna ja seda kõike teha. Kuulsin teda mitmeid kordi ütlemas: „Ma ei oska jutlustada või laulda. Ma ei ole kirjutaja. Mul on tunne, et teen nii vähe kui üldse midagi, Issandale.“ Samas aga jõudis ta uskumusele, et tema kutse oli olla ustav abikaasa ja ema (ning mingist hetkest alates ka vanaema).
Seda sõnumit kirjutades, ütlesin oma naisele: „Sel päeval, mil ma seisan Jeesuse ees ja kui minu hingede võitmist ning teenistuste rajamist peetakse vähegi meelepäraseks Talle ning mulle antakse selle eest mingi tasu, siis sina Gwen, saad sellest võrdse osa.“
Kui meie kallis Issand neile võrratutele misjonäridele, keda vanaema toetas, nende tasud välja jagab, saab vanaemagi osa kõigist nende vaimulikest sõjavõitudest. Ära unusta, mida Jeesus ütles selle vaese lesknaise kohta, kes pani ohvrikarpi oma viimased pennid: „See vaene lesknaine pani rohkem kui kõik muud.“ (Luuka 21:3). See lesknaine andis kõik, mis tal oli.
Mu naine Gwen oli aastaid kodune, kui mina evangelisatsiooni rinnetel ringi rändasin. Gwen on paljuski oma ema moodi – vaikne, mitte midagi eeldav ja pühendunud oma perele. Kõik need aastakümned, mis mina maailmas ringi rändasin ja jumalariigi tööd tegin, olin ma suurema osa ajast kodust eemal. Gwen pidigi jääma maha, et kanda hoolt meie 4 lapse eest, olles alati olemas, kui nad koolist tulid või midagi vajasid.
Oma reisidelt naastes, rõõmustas Gwen ühes minuga kõigi nende hingede üle, kes olid võidetud Kristusele ja narkomaanide-alkohoolikute üle, kes olid vabaks saanud. Tal endal polnud võimalik minna ja seda kõike teha. Kuulsin teda mitmeid kordi ütlemas: „Ma ei oska jutlustada või laulda. Ma ei ole kirjutaja. Mul on tunne, et teen nii vähe kui üldse midagi, Issandale.“ Samas aga jõudis ta uskumusele, et tema kutse oli olla ustav abikaasa ja ema (ning mingist hetkest alates ka vanaema).
Seda sõnumit kirjutades, ütlesin oma naisele: „Sel päeval, mil ma seisan Jeesuse ees ja kui minu hingede võitmist ning teenistuste rajamist peetakse vähegi meelepäraseks Talle ning mulle antakse selle eest mingi tasu, siis sina Gwen, saad sellest võrdse osa.“