UUS PÄEV OLI KOITMAS

Käes olid Jeesuse teenistuse viimased päevad. Ta oli just puhastanud templi, ajades sealt välja kõik rahavahetajad ja veetis nüüd aega oma jüngritega, valmistades neid ette olema oma tulevase koguduse sambad. Ometi olid nad sel hetkel veel uskmatud; aeglased uskuma. Jeesus oli neid juba varem mitmeid kordi nende uskmatuse pärast noominud, küsides: „Kas te siis tõesti ei näe?“ Ta nägi nende südameis üht takistust, mis pidi saama kõrvaldatud, sest vastasel korral poleks nad kunagi saanud osa ilmutusest, mida läks tarvis koguduse juhtimiseks.

Kord ühel päeval, mil Jeesus koos oma jüngritega ühest viljatust viigipuust möödus, needis Ta seda. „Ja Jeesus ütles puule: „Ärgu keegi enam iialgi söögu sinust vilja!” Ja ta jüngrid kuulsid seda.“ (Markuse 11:14). Hiljem, kui kogu nende punt sellest puust jälle mööda kõndis, ütles Peetrus: „Issand, see viigipuu, mille sa ära needsid, on ära kuivanud.“ Ilma Peetrusele täpsemat vastust andmata, vastas Jeesus lihtsalt: „Olgu sul usku Jumalasse.“ Me teame selle Jeesuse imelise vastuse põhjal, et kogu sellele järgnev sõnum rääkis vaid usust.

MIDAGI UUT

See ärakuivanud viigipuu oli järjekordne näide Kristuse piltlikest jutlustest. See kuivanud puu esindas Jumala poolset vana religioosse süsteemi ja selle tegude hülgamist. Kogu see süsteem taandus vaid sellele, kuidas inimlike jõupingutuste ja tahtejõu abil päästet ja Jumala soosingut välja teenida. Jumal aga tahtis Iisraelis tuua esile midagi uut – koguduse, kus Jumala rahvas elaks täienisti vaid usust. Kus pääste ja igavene elu saavad osaks vaid usu kaudu.

Tolle hetkeni ei teadnud Jumala rahvas usus elamisest midagi. Nende religioon oli tuginenud ainuüksi tegudele: jumalateenistustel käimisele, Toora lugemisele ja terve hulga käskude täitmisele. Nüüd aga ütles Jeesus: „See vana süsteem on läbi ja kuulub kohtumõistmise alla.“ Uus päev oli koitmas – usu kogudus oli sündimas.