PUUDUTA OMA RAHVAST VEEL ÜHE KORRA

Kogu rahvas kuulis Jesaja prohvetlikke ettekuulutusi. Tol ajal toimus palju usulisi kogunemisi, millesse olid kaasatud täied koorid, orkestrid ja rahvast täis sünagoogid. Inimesed teadsid Pühakirja hästi, pidades kinni kõigist selle korraldustest. Ometigi, vaatamata kogu sellele tegevusele – kõigele õpetusele, suursugususele ja headele tegudele – oli sünagoogides valitsev atmosfäär surnud. Jumala töö tegemisest oli saanud kui tuim rügamine ja seda vaid ühel põhjusel – nende rituaalides polnud grammigi Tema ligiolu.

Prohvet Miika kõneles Jumala nimel:

„Mu rahvas, mida ma olen sulle teinud ja millega ma olen sind vaevanud? Vasta mulle!“  (Miika 6:3).

KÄRISTA TAEVAID, ISSAND

Jumal õhutas oma rahvast: „Öelge mulle, millega olen teid ära koormanud? Tahan julgustada teid tunnistama sellest, mida sellist olen küll teinud, et olete suikunud kui unne?“

Enda ümber ringi vaadates, koges Jesaja õhutust öelda:

„Ei ole ühtegi, kes hüüaks appi sinu nime, kes ennast õhutaks sinust kinni haarama…

Su pühad linnad on saanud kõrbeks.“ (Jesaja 64:6, 9).

Ehk teisisõnu ütles Jesaja: „Issand, Sa oled õnnistanud meid heade õpetajate, muusika ja programmidega. Kuid meil pole Sinu ligiolu, Sinu tuld ja Püha Vaimu väge. Ma ei näe kedagi, kes hüüaks Su poole. Issand, kärista taevaid! Tule alla me sekka ja lase meil kogeda oma puudutust!“

SURM KESET KÜLLUST

Mu armsad, las ma küsida teilt: millise mulje jätab tänapäeva kristlik kogudus? Meid on õnnistatud enamate evangeliseerimisvahenditega kui ühtki teist põlvkonda. Meil on evangeeliumi levitamiseks rohkem kui eales varem kõikvõimalikke meediakanaleid – enam raamatuid, netilehekülgi, raadio –ja telesaateid. Ja ometigi on see üsna harv nähtus, kui saame mõne jumalateenistuse lõppedes öelda: „Tänu jumalakojas olemisele sain taas värskendatud ja ellu äratatud.“ Ehk lihtsamalt öeldes – enamus kogudustes on väga vähe Püha Vaimu väge. Usun, et meil on puudu Jesaja hüüdest: „Issand, ilmuta end! Puuduta oma rahvast veel ühe korra!“